Ööülikool. Kui meil oleksid kärbeste silmad aga samasuguse kapatsiteediga aju nagu meil praegu on me tõenäoliselt suudaksime nagu sünteesida sellest erinevale poole vaatava silmapiltidest palju totaalse ruumikogemuse, see tähendab praegu meie vaateväli on piiratud, näeme nagu ühes suunas ainult, aga kui meil oleks niisugune natuke edasi arenenud kärbse silm, siis me näeksime korraga ka, ütleme veel selja taha ja kõrvale ja nii edasi ja nii edasi, siis võib muidugi olla, et ruumikogemus oleks meil siis nii totaalne, et meil nagu ei jääks eriti aega millegi muu üle järelemõtlemiseks, kui selle ruumi kogemiseks. Ei koole. Raadio ööülikool ja Von Krahli akadeemia kutsuvad kuulama. Eesti humanitaarinstituudi õppejõud Rein raud kõneleb teemal ruumi mõiste. Tere väga kena andeid. Igal näha hoolimata sellest, et ilm on ilus. Millest ma teiega natukene täna rääkida tahaks, on ruumi, mõistes ruumi tajumise, erinevatest viisidest maailma eri otstes, ehk siis nendes asjades, mida tinglikult võiks nimetada lääne ja ida kultuuride, eks. Kui me räägime lääne kultuurist, siis me peame tegelikult silmas enamasti mingit niisugust telge, mis tavaliselt hakkab peale, vanasti Kreekast liigub sealt siis ladinakeelsesse kultuuriruumi, mis ühel hetkel natukene eneselegi üllatuseks muutub kristlikuks ning siis kristlikust järsku ratsionalistlikuks, tehnoloogiliseks, teaduslikuks ja nii edasi ja nii edasi. Meie jaoks on see kõik justkui üks traditsioon, aga sellesama traditsiooni sees, nagu te ajaloost tõenäoliselt mäletate on olnud vägagi niisugusi, vägivaldseid ja ehmatavaid üleminekuid. Kui näiteks esimesed varakristlikud mõtlejad, kes olid saanud veel korraliku ladinakeelse koolihariduse, ennast kohutavalt halvasti, tundsid, kui nad ei suutnud loobuda mõnust, lugeda autoreid, keda nad nüüd aga peavad paganlike, eks kes justkui ei tohikski midagi head nagu enam maailma kohta öelda. Mõned suured filosoofidki, kes on tegelikult mõjutanud meie maailmanägemist siiamaale natukene nagu näiteks Aristoteles oli vahepeal ju lausa kadunud Euroopa kultuuripildist. Esimesed tõlked Aristotelesest ladina keeles pilte tehti 12. sajandil ja mitte kreeka, vaid araabia keeles, sellepärast et islamimaailm oli tollal palju sallivam ning islamimaailmamõtlejaid nagu väga ei huvitanud, kas huvitavate mõtete autorid on just nendega sama usku ole ning samuti kristlikust kultuurist sellises mõistusekeskses ratsionalistliku teadusliku maailmapildiga lääne kultuuri toimunud hüpe ei olnud sugugi mitte. Noh, niisugune sujuv üleminekuid. Kuulge, oli oma valusaid jõnksatusi ja üks meestest, kellest täna tuleb juttu, leidis ka oma otsa tuleriidal. Kui me räägime idakultuurist, siis on tegelikult asi ju veelgi keerulisem, sellepärast et sellist asja nagu idaei ole olemas, tähendab idas asub ta meie jaoks, aga nemad ise asuvad kah kenasti oma maailma keskel nagu meiegi ja ei ole olemas ka ühtegi sellist traditsiooni, mida me võiksime niimoodi samamoodi kas või tinglikult tuletada, millel oleks oma algusjätk ja areng see, millest me siin tinglikult idakultuurina räägin, noh, on siis ütleme niisugused mõttelainetused või vood, mis ei ole päris võõrad Indias, Hiinasega, Jaapanis ja mida ühendav nimetaja on siis ehk budistlik kultuur samal ajal budism kui niisugune on ka väga erisugune näiteks Seiloni, budistid ja Jaapani budistid. Nendel on omavahel nii kohutavalt vähe ühist, et ongi nagu põhjust vahest küsida, et kas nende maailmavaadet ikkag saab nagu ühe sellesama nimetajaga nimetada, aga noh, eks sedasama võib ju küsida ka erinevate kristlaste kohta need need üldnimetused, millest meil on vahest tingliku kasu, eks siis kasutame pära asi ise või mõiste ise, millest me räägime, on ruum ja sellest siis nagu mitmes erinevas aspektis. Kõigepealt räägime ruumist kui mõistest kui niisugusest teoreetilisest mõistest, kuidas tema on kujunenud, arenenud ja kuidas temast aru saadakse. Ja selles mõttes on tegemist läänemõiste aparaadi mõista ka sellepärast, et selles nii-ütelda ida kultuuris ruumi niisugusel kesksel kohal ei leia või nii olulisel kohal, kui ta Lääne kultuuris on. Teiseks sellest, kuidas need mõisted või selle mõiste rakendumine tema seostamine teiste mõistetega, tema seostumine ka igapäevase kultuurilise praktikaga, kuidas millist praktilist või sellist otsest mõju meie ja nende elule avaldavad. Kui me räägime praegu ruumist lääne kultuurikontekstis, siis me enamasti mõtleme absoluutset ruumi, mis aga on suhteliselt hiline mõiste, see on tekkinud umbes kuskil Newton'i füüsikaga ning praeguse aja füüsikud vist enam sellest absoluutse ruumi mõistest nii tugevasti kinni ei tahagi hoida. Aga mis oli siis Lääne kultuuris enne seda, kui see Newton'i absoluutse ruumi mõiste sinna tekkis, võiks ütelda, et seesugune vastav tugimõiste on olnud koht kreegaageelitoopos ja koht absoluutne vaid koht on asjakeskne, tähendab, me räägime, iga asjakohast, igal asjal on oma koht. Ja teiseks kohv, nii nagu teda erinevad mõtlejad on harilikult käsitlenud, sisaldab iseeneses juba suundi, pingeid, mingeid teatavaid hierarhiaid, isegi korda loovaid põhimõtteid. Mõtlemine ongi hakanud võib-olla peale olnud olulisel kohal loomismüütides, muuhulgas versioonides, mis näevad maailma teket korra loomisena kaosest. See tähendab, maos muutub kohaks, tekivad kohad, kus asjad saavad olla, asjad asuvad oma kohtadele ja sellega tekib maailm ei ole enam kaootiline, sellepärast et asjad, mis enne on olemas, olnud kuidagi ilmakohtadeta. Nad saavad nüüd oma koha ja need kohad on omavahel seoses need seosed mõistetavad. Ja see ongi maailm. Sellega seoses KOHT vastandub tühjale, tühjale, kui ei miskile selliseid kohale, mida ei ole ja kus midagi ei ole. Koht võib olla selline koht, kus veel midagi ei ole, aga kus võiks olla miski üks. Voorlane filosoof nimega arhitas tarentumist, kes elas umbes siis 400 kuni 350 enne meie aja arvamist on mees, kes on vastutav väite eest, et selleks, et üldse olemas olla, on vaja olla kuskil. Ja arhitasele omistatakse paradoksi või sellist närvi ajavad küsimust, et oletame, et maailm on piiratud ja me seisame täpselt selle piiri peal, tähendab me seisame seal, kus maanteel on ja kus ta kohe lõppema hakkab. Kus on minu käsi, siis küsib arhitus, kui ma sirutan selle üle selle piiri. Sellele küsimusele, mis meie jaoks võib tunduda suhteliselt absurdne, naiivne on otsitud vastust tõesti aastasadu ning siniseid tõsimeeli selle üle järele mõelnud ning minu meelest ainsa rahuldava vastuse sellele küsimusele selles samas keeles nii-ütelda, milles on esitatud, on andnud Jordan on Bruno, aga selle juurde tuleme hiljem tagasi ületada, tähendab, kui minna üle maailma piiri, kus me siis oleme, kas on see üldse võimalik, traditsiooniline vastus, mis arhitusele öeldi, öeldi, et see ei ole võimalik, sellepärast et me ei näe, me ei tunne ega taju üldse seda kohta, kuhu me saaksime oma käe siis ulatada, see lihtsalt ei ole võimalik seal noh, umbes samasugune võimatus nagu meie jaoks lihtsalt siirduda neljandasse dimensiooni. See väide, et selleks, et üldse olla, on vaja olla kuskil haakub hästi ka loomis müütidega ja on olemas üks võrdlemisi huvitav loomismüüdi versioon, mida on esinenud siin ja seal, mida nimetatakse jumala autokinud muusiks, see tuleb sõnast geen, on, mis tähendab tühja kreeka keeles autokinos on enesetühjendamine ning loomismüüdi nägemine jumala enese tühjendamisena lähtub siis sellisest vaatepunktist, et jumal on ilma mõõtmeteta, ta on nagu punkt, aga tema sees on kõik olemas ja väljaspool teda ei ole midagi. Ning kui jumal enesetühjendab, siis tema sees ei ole pärast seda enam midagi, aga kõik on justkui temast väljaspool. Ja see kõik, mis on siis jumalast väljaspoolse omandab mõõtmed, see on väljunud justkui sellest punktist muutunud maailmaks, jumala enese tühjendanud. Ja pärast seda on jumal olemas ainult kui tühi ja puhas mõiste, temas ei ole enam asju, objekte, midagi materiaalset. Ja Edasi auto genoosi abiga on siis jumala loonud maailma sellest versioonist tavalisem siiski see, millest ma juba natuke rääkisid, nimelt see, et kaos on siis see, mis on algselt olemas, et ongi juba kõiksus. Maailm ehk kosmos, korrastatud maailm luuakse sellisel teel kaosesse, viiakse sisse kord või kaasas, hakatakse nägema korda ja siin on nagu nimetamine see, et me suudame assi nimetada, mis kaoses on, et me suudame keelega kandja tuua sinna kaootilise maailma sisse, on siis see niisugune põhiline asi, mis kaosest korra loob seda Me leiame muide, väga erinevates kohtades maailmas. Indias veedades näiteks esineb ka selline loomismüüdi versioon, et maailma loob jumal, kelle nimi on vaak, aga vaak tähendab tegelikult sõna või keelt, ütlemist ja nimede andmine sellele kõigele, mis ümber meie kuidagiviisi hõljub, on see, mis loob maailmakorra abil. Aga kui see hakkab nüüd muutuma ja annab sellele loomismüüdile tuginevad filosoofilised vaatepunktid, siis siin läheb asi mõnevõrra keerulisemaks. Plaat on oma dialoogis, nimetati maius, esitanud oma versiooni, ronib maailma tekkest. Seal ta räägib sellest, kuidas maailma loob looja teemi urg, aga ta ei loo seda maailma tühjast mitte sugugi mitte olematusest vaid enne seda, kui loomisprotsess peale hakkab. On olemas miski, mida laaton nimetab hooraks hoora. Kõige lihtsam oleks seda arvatavasti tõlkida eesti keelde sõnaga väli kui see on niisugune keeruline mõiste. Aga on miski, milles kõik ära mahub, miski, kuhu kõik võib saabuda, aga kus ei ole veel kohta väli siis selles sõnas nagu näiteks elektriväli või magnetväli, mitte aga nagu igav liiv ja tühi väli. See väli raam on nii-ütelda kõige triks, ta on pidevas liikumises ja ta ei ole tühi, sellepärast et kõik mahub temasse ja nii edasi. Ja sellel hooral või sellel väljal toimuvad ka mingisugused põhjuslikud muutused. See väli ise on pidevas muutumises, aga kõik muutumine temas on juhuslik. Need on juhuslike põhjuste juhuslikud tagajärjed, mis ise osutuvad uute nähtuste juhuslikest põhjusteks, mis sellel väljal toimuvad ja see haarab, on olemas enne loomist ning uurijad on isegi nagu esitanud küsimusi või kahtlusi, kas laatoni looja asetab oma korra, mille ta endaga kaasa toob, kas ta asetab selle sellele väljale või on hoopis nii, et Platoni looja siis nii-ütelda urgitseb selle kuna selle hoora seest välja, mis on seal olemas niisugusel ütleme latentsel potentsiaalsele kujul, mis ei ole iseenesest teadlik ja see niisugune tahe, mis siis sekkub selle väljategevusse, toob selle korraselt seest välja ning siis Selle tagajärjel tekib maa Nüüd Platoni teooria ometigi ei kujunenud kreeka filosoofiast sugugi mitte valdavaks, sest juba Platoni olulisim õpilane Aristoteles oma raamatus füüsika neljandas peatükis on selle tegelikult juba kõrvale heitnud ja esitab plaatonile mitmeid kriitilisi küsimusi ning esitab selle asemel siis oma vaatepunkti rääkides kohastest korpus. Ja see koht on Aristotelese jaoks baasmõiste ses mõttes, et koha kaudu defineeritakse teisi nähtusi, näiteks liikumist defineeritakse koha kaudu, liikumine on see, kui miski ühelt kohalt läheb teisele kohale, aga aega näiteks defineeritakse juba liikumise kaudu või muutuse kaudu, mis on üks liikumise erivorm. Nii et koht on selles süsteemis Aristotelese süsteemis väga oluline ja niisugune baas mõista. Aristoteles ütleb, et nagu ka arhitus, väitis kõik, mis on kuskil aga koht on olemas eraldi nendest kehadest, mis temas või temal viibivad, see tähendab, me ei saa ütelda, et kohtade asjade dimensioon ulatus oleks üks ja sama asi. Ja sees on ka olemas oma jõud, mis seda loomulikku liikumist põhjustab. Erinevalt Newtoni mehaanikast, kus jõud toimivad kehade vahel, on siis Aristotelese kohal juba endale niisugused pinged sees. Ja sellest Aristotelese koha definitsioon, mida võiks nii umbes parafraseerida kohtunud, see mis sisaldab vahetult seda, mis on temas, kuid ei ole ise selle sisaldatava osa, aga on sama suur. See, mida koht sisaldab, võib temast lahkuda, eralduda ja koht, kui niisugune sisaldab eristust suundade vahel, näiteks kohal on üleval ja all vasakul ja paremal. Aga kui vaadata, tähendab, kuidas Aristoteles üldse räägib sellest joonisest, mis me võime end ümbritsevast ruumist teha siis me paneme tähele, et Aristotelese just nagu kahed prillid, kaks nägemisrežiimi, millega saab maailma vaadata. Ühes režiimis on olemas punktid, on olemas hetked, see hetk, see praegune hetk on reaalselt olemas ja me võime ütelda, millal ta on, samuti võime ütelda punktide kohta, kus nad on aga samal ajal märkida, aga samal ajal tähendab nendega ei saa midagi eriti rohkemat teha. Teises nägemisrežiimis aga on olemas kaugused, vahe, midagi, mida võib nimetada kontiinumiks, tähendab millekski, mis jätkub. On olemas perioodid ajavahemikud edasi ja need asetsevad siis punktide hetkede vahel. On olemas näiteks sirglõik, mis läheb punktist A punkti B ja me võime näidata ära mingi punkti, mis sellel sirglõigul asetseb, aga me ei saa näiteks ütelda seda, mitu punkti sellel sirglõigul on veel, see, et meil on kaks korda pikem sirglõik, siis järelikult seal on kaks korda rohkem punkte. Ja sellepärast, et punktidel ei ole mõõtmeid ja hetkedel ei ole pikkust. Need kaks režiimi on üksteisest täielikult Ta eristatud. Ent nad on mõlemad vajalikud, sest selleks, et keda mingisugust vahemaad, on meil vaja neid kahte otsmist punkti, kuhu vahele see vahemaa asub. Selleks, et ära märkida ajavahemik, oleks meil vaja neid kahte otsmist hetke, mille vahel ainult, et ei punkte ole selle vahemaa osa ega hetk ei ole selle perioodi osa, sest kui nad oleksid, siis neil peaksid olema mõõtmed, siis neil peaksid olema algused ja lõpud. Siis neid saaks jagada veel väiksemateks. See, mida meil ei lubata. Üks koha ruumi mõiste uurija Edward keissi väidab, et need režiimid on omavahel niisuguses pingelises seoses. Ta ütleb, et see punktirežiim mõjub sellele kontiinumid režiimil umbes nii, nagu plaatoni looja mõjub koerale või umbes nagu hakati ühes müüdis Marduk siis inimkujuline kangelane, kes tapab diamati sellise koletise, keda vahest kujutatakse linnuna, vahest suurev, veena ja nii edasi. Kes on niisugune ebamäärasem kujuga, et punkti ja hetkenägemise režiim on selline abstraktne mõte, mis nagu agressiivselt tungib kaose sisse ja teeb selle kaose mõõdetavaks. Ja selle mõõdetavuse kaudu viib sinna sisse selle korra, milles tekib maailm, näiteks Platoni haarab, ei saa sisaldada numbreid, sellepärast et numbrid on mõõdud, mõõdud peavad alluma mingisugusele mõõtmisrežiimile. Aga see on seal hoora sees võimatu. Selleks on vaja neid punkte ja hetki, et niisugune asi kehtestuks. Aristoteles olnud üks Euroopas läbi aegade kõige mõjukamaid filosoof üleüldse. Kuid nagu ma enne ütlesin, vahepeal oli tema pagendatud Euroopa maailmapildist tuli sinna sisse ka see alles hiljem. Ning pärast Aristotelese niisuguse ratsionalistlikuma nägemise poole pürgiva vaatepunkti kadumist või hälvimist mõnda aega andis selles kultuurkonnas pigem tooni, selline plaatonil põhinev, kuid teda imelikest suundades edasi arendab. Mõnevõrra laialivalguv idealistlik suund nagu näo platonism. Meil on siin nüüd mõned inimesed, keda oleks mõtet lausa nimetada nimepidi. Sündinud 490 meie aja järgi on selline mõtleja nagu filopoonus Neublatoonik ja maailmavaateliste veendumuste kristlane ja filopoonus on teinud. Ühe niisuguse päris radikaalse käigu, mis küll ei jäänud nagu mõjule kuid mis annab meile juba väikese niisuguse eelteate sellest, kuhu poole helisem ruumi nägemine kulgeb. Boonus, helistas esimesena asjade ulatuse, ruumi ulatuse, kus asjad viibivad. Asja ulatus on seesama sama suur kui temaga oht. Igal pool võtab asi ühepalju ruumi ja see palju, kui palju tema ulatus on. Kuid ruumi ulatuses ei pea tingimata midagi olema. Ruumi ulatus on olemas ka ilma selleta, et seal viibiks mingisugune asi ruum see filopoonuse järgi, mis annab asjale võimaluse ulatuda. Ruum on iseenesest tühi, kuigi ka filo boonusena arvab, et tühja kohta ei ole, et erinevad asjad viibivad ruumis pidevalt, kuid ruumi ulatus kui abstraktne mõiste on tema jaoks erinev. Umbes samal ajal veel natukene hiljem tegutses teine. Toonik nimetas implitsius. Temast on meil teateid alates aastast 529 meie aja järgi ja sümpliidsus on esitanud niisuguse tema ei olnudki. Tema võis esitada rohkem küsimusi, esitanud küsimuse, et kas ka kogu kosmose, äkki on olemas oma koht, varasemad mõtlejad nagu Aristoteles sealhulgas väitsid kindlalt, et kosmosel kohta ei ole kosmos ongi see, mille sees saavad asjadel kohad olla. Kuid seda, et kui kosmosel oleks, et niimoodi küsida nagu ei tohi, simplitses, aga Narvas, et võib-olla siiski ei ole, et äkki on võimalik, et kosmos saaks liikuda kui tervik. Alguses ühes kohas pärast teises tekib siis küsimus, nagu, et mille suhtes või nii aga sümplitses esitas siis nagu kolm teesi, mismoodi me saaksime kosmost näha ja määratleda, ütleb, et kosmoseosade suhted on omavahel korrastatud. Et kosmoseosad on harmoonias tervikuga, mis on eriti oluline, kui tervik on niimoodi harrastatud harmoonias oma osadega ja sellega ei ole kosmosena absoluutne, vaid kosmos on muudetud sõltuvaks oma osadest sellest harmooniat, mis nende osade vahel valitseb. Ja sellisel juhul võib tõesti hakata rääkima, et kosmosel on ka äkki oma koht olemas. Ses implitsuse vaade osutus teatava pärast võrdlemisi mõjukaks. Nimelt kristlikud mõtlejad hakkasidki arvama, oletama või mõtlema, et tegelikult kõik see, mida me tajume, või kõik see, mis materiaalselt olemas ja kõik see, mis selle kosmose moodustab, võiks tõepoolest siis olla haagitud mingisugusesse, suhtesse, tugipunktiga, mis on temast väljaspool korra algpunktiga, mis ruumis valitseb. Ja nad arvasid sellest asjast üht ja teistpidi 13. sajandil. Paavst Johannes 21. tähendab, muretsedes selle üle, et inimesed väga palju esinenud erinevaid väiteid ja nii edasi andis prantsuse peapiiskopile Pariisi piiskopile Hetiendampiirile käsu konsulteerida Sorbonni teoloogidega ja panna siis nagu täpselt kirja, kuidas asi on. 1277 andis siis välja või kirjutas 219 punktilise hukkamõistud nimekirja, kus mu hukka mõistetud kõik väited, mis üritavad piirata jumala kõikvõimsust. See dokument kehtis katoliku kirikus kuni aastani 1325, see tähendab siis 1277 kuni 1325 oli jumal tõeliselt kõikvõimas. Selles dokumendis mõistetakse Sis hukka väide, et jumal ei saa liigutada kõiksust mujale, kui kus see praegu on. See on olnud väga radikaalne, sest see on esimene tekst, mis kaude väidab seda, et ruum on lõpmatu. Isegi kui kõik see, mis praegu olemas on, on lõplik, siis kui jumal saab seda kuskile mujale viia, siis järelikult on see muu koht olemas ja kui ta saab ka sealt kuskile mujale veel viia ja nii edasi, siis Me oletame, et ruum on lõpmatu ning samas on ruum jumalik, sellepärast et mitte ükski keskaegne mõtleja ei oletanud, et jumal oleks võinud luua niisuguse lõpmatu ruumi, mis on ise eraldi jumalast, et on olemas kaks lõpmatut suurust jumal siis lõpmatu ruum keskaegsete mõtlejate jaoks, kuna ongi ju veel mingist absoluutsest ruumist, eks ole, tähendab selle mõistmine ei ole me veel jõudnud. See lõpmatus on jumala atribuut ja see levib siis sellesse lõpmatusse ruumi nii-ütelda, jumala kaudu. 12. sajandil kirjutatud üks tekst, mille nimi on 24 filosoofi raamat, on täpselt ja teadlased on selle kirjutanud. Aga seal sees sisaldub esimest korda fraas, et universumi keskpunkt on kõikjal ja välispind mitte kuskil või siis, et universumi keskpunkt on kõikjal, tema raadius on lõpmatu ja see niisugune definitsioon on hiljem läinud käibele rohkem. Kõige rohkem on seostatud Nikolaus kusanusega, kes on siis tõesti jumalat niimoodi määratlenud, jumal on nagu sfäär, mille keskpunkt on kõikjal ja välispind ei kuskil. Kuid ka väga paljud teised on sedasama fraasi kasutanud, sest see on ilmselt olnud üks niisugune noh, midagi käibe parooli taolist, et ei olnudki vaja tingimata öelda, kuskohast see pärit on, seepärast, et noh, kõik enam-vähem teadsid, see oli üks niisugune ilma autoriõiguseta fraas nii-öelda. Nicolaus kusanus on avaldanud tugevat mõju siis ka järgnevale mõtlejale, kellest tuleb juttu ja kes Jordaania Bruno Jordaania Bruno elab ajal, kus lääne kultuur ei olnud enam isoleeritud päriselt Aasia kultuurist, Marco Polo oli näiteks võtnud ette oma pika reisi. Itaallased olid juba hakanud nagu hiinlaste eeskujul ka leid valmistama ja sööma või siis spagetid ja nii edasi. Olid isegi olemas vist ladinakeelsed tõlked konfuudsusest, kui ma praegu täpselt ei mäleta, kas nad enne Sordana pronot pärast. Igatahes on oletatud, et Jordaania Bruno teostes on juba märgata mingisugust, nagu kaude sisse imbunud aasia mõtlemise mõju. Üks niisugune olulisim sellest on see, et Bruno väidab, et maailmu on lõpmatu hulk aga ta väidab seda erinevalt meie jaoks, ütleb Jordaania Bruno on osa, tähendab, üks maailm on kindlasti nagu õige imelik, aga teised maailmad on ainult võimalikud, samal ajal jumala vaatepunktist ei ole mingit vahet, kas tegemist on tegeliku või võimaliku maailmaga, jumalale on kõik maailma ühtviisi tegelikult ühtviisi võimalikud. Ja nagu Jordaania Bruno ütleb, tähendab, kõik, nad asetsevad selles samas teadmatus ruumis. Maailm on siis nagu koht. Barroso on nagu ruum, jumala looming on lõpmatu, nagu ka jumal ise. Ainult lõpmatu ruum väga kummaliselt ei ole nii-öelda algusest peale ja aegade lõpuni kogu aeg ühel viisil olemas. Bruno annab sellega väga huvitava lahenduse, siis arhitase küsimusele, kus on minu käsi, kui ma sirutan ta välja üle maailma piiri selle piiri peal seistes. Bruno ütleb, et siis on lihtsalt see ruum ka olemas, kuhu see käsi sirutatakse. Seni on see ruum olnud võimalik, siis ta muutub tegelikuks. Sellest teeb ta veel palju huvitavama edasiarendused, mis mingil moel parafraseerida siis seda Nicolaus, ku saanuse kõikjal oleva keskpunktiga vääri. Rauno ütleb, et on vastupidi, me oleme vaat jääääre peal. Me viibime sfääris, mille välispind on kõikjale keskpunkt, ei kuskil. See kõlab muide harukordselt postmodernselt, kui selle üle niimoodi järele mõtlema hakata. Jordaania Bruno jaoks ruum on juba eraldi olemas jumalast, ta on lõputu nagu jumal ise, kuid ta on jumala looming ja seetõttu on ta jumalast eraldiseisev. See on nüüd üks niisugune murdepunkt, kus modernse teadvuse elemendid hakkavad muutuma võimalikuks või tekkima. Absoluutne ruum, mis tekib Newtoni füüsikaga, ei ole siit enam kuigi kaugel. Mida tähendab absoluutne Newton'i järgi absoluutne ruum on selline, millel on viis omadust. Esiteks miski, mis on absoluutne, ei liigu. Teiseks ei vajada suhteid välisega, kolmandaks, alati identne iseenesega. Neljandaks ei vajada lisatugipunkte enda sees viiendaks see, mis on absoluutne. See on mõistetav, kuid mitte kogetav, me ei saa kogeda midagi, mis on, me ei saa nagu kõhutundega aru saada millegi absoluutsest, kuid ainult selle üle järele mõeldes asjade kohad, suhtelised igasugune asjade paigutus ja nii edasi, see tuleneb sellest absoluutsest ruumist, kuid ei ole ise absoluutne jumal Newton'i jaoks ise. Absoluutne ruum on igas see on üks kõige rohkem vaieldavaid fraasidest Newtoni süsteemis. Newton väidab, et jumal on igas absoluutse ruumipunktis täielikult tervikuna kohal. Sellepärast ühes kohas on, kuidas teises kohas saab samal ajal olla. Mõistusele peetakse siis, et Newtoni teooria ei ole mitte üksnes ruumi jumalikustamine, vaid ka jumala ruumistamine, jumala muutmine ruumiks samal ajal. See on tegelikult see positsioon, mis siiamaale meie tavateadvuse ruumi käsitlust nagu kõige rohkem mõjutab, kujustab siia tuleb veel muidugi teha üks väike täiend. Nimelt Feneedeegaa, Mart, kes on siis kaasaegse filosoof, üks niisuguseid suuri isasid veidi erineval positsioonil On ilm. Tema ei arva, et jumalal oleksid mõõtmed, ta arvab, et ruum on just see mateeria Se ulatusega asi. Aga Deckart asetab või tõstab inimese selle mõtleva mina sellest ruumist välja. Ütleb, et see mõtlev asi, see, kes saab ütelda, mõtlen, järelikult olen see ei ole tegelikult seal ruumis, ütleme, et tal on keha noh, see keha muidugi seal ruumis, aga tema ise on sealt väljas ja täpselt samamoodi. Jumal on sealt väljas ja see on tegelikult niisugune lääne kultuuriruumitaju nurgakivi. Meie hinged ei viibi justkui ruumis, vaid ainult meie kehad on seal. Aga me ise samal ajal vaatame seda ruumi väljaspoolt. Aga jätame need praeguseks selle lääne ja vaatame, mismoodi traagilistest asjadest on mõeldud Aasias. Niipea kui me hakkame vaatama, ütleme, india filosoofilisi süsteeme, siis me leiame, et ruum kui kategoorial seal üldse suhteliselt sekundaarne. See, mis Aristotelese jaoks oli baasmõiste koht, mille järgi on defineeritud siis terve rida muid väga olulisi asju. Sellele ei ole hindia filosoofilistes süsteem, kuidas üldse eriti suurt rolli hindud räägivad reaalsusest kui Brahmanist, mis on siis selline terviklik kõiksus, ütleme Brahman on miski, mida laagi tegelikult kvalifitseerida, mille kohta ei saagi tingimata epiteete välja tuua, tuntud kohtusaalides siis filosoofilistes hindu traditsioonid ühes tekstiliigis, kus keegi üritab Rahmanit määratleda ja õpetaja siis iga määratluse peale ütleb ei, ei, ei, see ei ole, see nii ei saa ja nii edasi ja nii edasi. Et sellest ei saagi tegelikult kõnelda. Ometigi me võime rääkida, et see Brahman mingisugusel viisil on meie kogemuses lahti rullub. Ta on tunnetamatu teda iseloomustada. Kuid ta mingil viisil meie kogemusele avaldub ja ütleme, see, mida meie peame monteerijaks või see, mida me peame vaimuks. Tegelikult ei olegi praakmanis kuidagiviisi tingimata eristatav, niipea kui me püüame neid kategooriaid eristada, nii peame, tegelikult ei saa sellest asjast enam aru. Tegelikult Brahmanni mõistmine on võimalik vaid intuitiivselt on siis meditatiivsed, harjutused, psühhotehnilised harjutused, millega inimene võib siis ennast mõjutada või viia sellisesse seisundisse tema, mina või tema Batman, tema hing saab üheks Brahmaniga või sulandub sellesse ja nii edasi ja see on ka tegelikult ainukene viis adekvaatselt Brahmanita mõista, ehk siis müstiline kogemus. Selle vaatepunkti on pärinud oma lähteülesande nagu budism, aga budistlikus süsteemis seda inimese hinge tegelikult ei ole olemas, on tekk konstrueeritud hing on siis illusioon, poorne, midagi, mis tekib erinevate olemisvoogude, juhusliku kokkupuutetulemusena ja seetõttu aga sellest hingest lähtuvalt hakata nagu mingisugust kõiksust kogema. Aga mis on siis, nagu see niisugune baasmõiste budistlikus nägemuses on hoopis tühjus. Panime tähele, et erinevad Euroopa mõtlejad, kõik väidavad, et tühja kohta ei ole olemas. Tühjust ei ole, ei saagi olla. Seevastu india mõtlejad seavad tühjuse kõige olulisemale või sugusele, kes kohale see juhtub veel kõige mahajaana tekstides natukene pärast meie ajaarvamise algust levinud tekstides, mis pretendeerivad või pretendeeri siid tollal kanoonilise tekstist katusele budistlikus traditsioonis ja mille ilmumisega tegelikult budistlik traditsioon lõhenes põhjapoolseks ehk maha jaanax ja lõunapoolseks ehk heeravadaks, mis ei võtnud siis neid uusi tekste omaks. Nendes suutra tekstides räägitakse tühjast kui millestki olulisest kaasmõistest, millestki, mida vahest on kiputud lausa Habsoluudina nägema. Kuid filosoofilise lahenduse on saanud tühja mõiste siiski alles või hoopis Nablaarsuna nimelise filosoofi tekstides. No paar sõna elas kuskil umbes aastatel 150 kuni 250 ja tema on rääkinud siis tühjast suuniast, sest mis on ühtlasi null kui nii-ütelda kõike kunstitueerivast, kõike moodustavast, noh midagi ütelda, millest, eks ole, ta ei ole asi, ta ei ole substants, seda ei ole. Me hakkame näiteks, mõtlen selle peale, et sisi, teemant kult molekulide tasemel koosnevad nagu ühest ja samast aga kas tegemist on see või teemandiga, sõltub sellest, missugusel viisil need molekulid on üksteise suhtes asetatud see tähendab, missugune tühjus nende vahel valitseb, tähendab, siis võib tunduda, et midagi sellest Nadaarsuna teooria, sest kui on, kui ma ei eksi, siis. Neid algosakesi on vist mingisugune teatav piiratud hulk liike on tegelikult kõik, mis on olemas, on just sellisena olemas, seetõttu et nende algosakeste vahel on olemas siis mingisugused teatavad kaugused, teataval määral struktureeritud tühjus, see mu meelest kõige lähemal või kõige täpsemalt analoogiast sellega, mida Nagaarsuna tühjuse all mõistis. Tühjus ei ole absoluut ja see ei ole mingi niisugune vaakum, mingi selline eimiski, vaid tühjus see, need vahemaad, need puudumised või need lüngad, need kaugused, mis on nende miskid vahel, mis neid nendeks teevad tühjusesse, paralleelmõiste või millega tahes, harilikult paaris on, on vorm. Vorm on siis see, millisena maailm meile avaldub, see, mismoodi meie teda näeme ja see on ka muide kaunis suhteline, sellepärast et me näeme teda ühtemoodi, kärbsed aga jälle hoopis teistmoodi. Tegelikult kärbsed, kui ma ei eksi, siis peaksid nägema seda maailma natuke paremini kui meie sellepärast et need, nende niuksed, ruumilised teemad, mis annavad seda pilti nagu ühelt poolt ja teiselt poolt ja kui meil oleksid kärmesti silmad aga samasuguse kapatsiteediga aju nagu meil praegu on, siis me tõenäoliselt suudaksime nagu sünteesida sellest erinevatele poole vaatava silmapiltidest palju totaalse ruumikogemuse, see tähendab praegu meie vaateväli on piiratud. Me näeme nagu ühes suunas ainult, aga kui meil oleks niisugune natuke edasi arenenud kärbse silm, siis me näeksime korraga, no ütleme veel selja taha ja kõrvale ja nii edasi ja nii edasi, siis võid olla, et ruumikogemus oleks meil siis nii totaalne, et meil nagu ei jääks eriti aega millekski muuks millegi muu üle järelemõtlemiseks kui selle ruumi kogemiseks. Nüüd ka Nirvana varasema budismi niisugune eesmärk, see varasem budism on maailma ikka pidanud Hillusoorseks, kuid inimese ülesandeks pidanud sellest illusoorses maailmast vabanemist sel teel, et ta kustub, et ta lahkub ringlusest ja on nii-ütelda ei kuskil nirvanas. Et ka see nirvaana on nüüd ometigi Nagarduna poolt mingis mõttes relatiiviseeritud tegemist ei ole enam sellise eesmärgiga, mille poole tuleks püüelda, millel oleks nagu oma mingisugune olemus, ei ole olemas mingit asja, millel oleks nagu nirvaana olemas nendes selle aja tekstides põhjapoolse budismi traditsioon joonis pannakse siis kindlalt paika. Tegelikult Nirvana Jason Saara, ehk see üldine ring, käik, tegelikkuse ringkäik on tegelikult üks ja see sama tegemist on hoopis nägijaga sellega, kes vaatab, temast, sõltub kummast, ta parasjagu viibib, juhul kui ta klammerdub sellesse asjade ringkäiku, selles osaleb ja laseb ennast nendest hoogudest kaasa kanda, siis ta viibib, sans, haaras. Kui ta nendest vabaneb, siis on tal juba suhteliselt ükskõik, kas ta laseb ennast nendest kaasa kanda või ei lase, sellepärast et ta ei sõltu enam nendest, ei ole nendesse haakunud ega klammerdunud ning on selles mõttes vaba. Lõpetas kandus sealt edasi siis ka Hiina ning üks Hiinas tekkinud omapõhine tähendab siis mitte Indiast toodud, vaid Hiinas tekkinud budistlik koolkond. Selline nagu dientai on arendanud kardusena ja varasemate mahajaana suutrute maailmapildi veel natuke edasi. Nimelt seda vahetegemist või vastandust, mis kartzonast võiks veel nagu johtuda seda, et meil on nagu tühjus ja siis meil on vormi, et need on nagu kuidagiviisi omavahel vastandatud, tegelikult mahajaana suhtlevad, ütlevad küll, et tühjus ongi seesama, mis vorm, vorm ongi seesama, mis tühjus ei ole tühjust teisiti, kus oleks vorm, ei ole vormi teisiti, kui oleks tühjus. Et see ikka justkui tegemist on meil nagu mingi niisuguse dihhotoomia, aga Enda ja õpetuses on loodud siis veel niisugune kolmas tase, keskmine tõde. Nad räägivad sellest, et jah, me võime rääkida tõest kahel erineval viisil, esiteks Me võime ütelda, et tõde absoluutne tõde on selline, mis on tõsi, nii-ütelda tühjuse vaatepunktist, ehk teiste sõnadega, et mitte miski ei olegi nagu õieti tõsi, sellepärast et ainult tühjus on see, mis tegelikult siis seda olemist kunstitueerib. Teiseks, aga me võime rääkida nagu suhtelisest tõest, sellest nagu meie argielutõest, sest no ikkagi kuidagiviisi peaksime tegema vahet inimestel, kes valetavad ja kes ei valeta, et see absoluutne tõde ei väida ju ometigi, et kõik valetavad, ühed tõesti valetavad ja teised ei valeta, vähemasti need arvavad, et ei valeta. On olemas suhteline tõde, nii-ütelda jagatud maailm on tõde ja mis selles maailmas tinglikult kehtib. Nüüd aga meile esitatud väide, et Nirvana ja sansaara vahel ei olegi mingit kahe, sest et nirvaana, mis peaks siis vastama absoluutsele tõele ja samsaaramis peaks vastamas sellele jagatud maailma tõele. Et need on tegelikult olemuslikult üks ja see sama väide ongi keskmine tõde, keskmine tõde on olemine maailmasse suhtelises maailmas nii justkui ta oleks absoluutne ja see on iseenesest kummaline mõte, aga Roberts Ma arvan, üks Ameerika õpetlane on esinenud väitega. Tegelikult budistlik süsteem on ainukene, mis, kuigi teda süüdistatakse nagu nihilismi või selles, et ta nagu peab, ei miskit ülimaks. Ja tegelikult see napis ainukene süsteem, mis seda ei tee, sellepärast et ta väidab, et ei ole olemas mingisugust muud absoluutset maailma peale selle maailma, mis on meile antud, see on ainukene viis absoluutse maailmaga kontaktis olla, on olla selles maailmas, kus me oleme, andes ühtlasi endale aru, et see maailm, kus me oleme, on suhteline, et see ei olegi veel kõiki ta suhteline, et on olemas kõikvõimalikke teisi võimalusi, et ta on ainult nii läinud, aga see on meie maailma tähendab meie jaoks ainukene võimalik luutne maailm, et ei ole nii, et see absoluutne kuskil mujal. Huvitav on ka see, et ruumikogemus niisuguses aasia traditsioonis tähendab sellist abstraktset ruumi aasia traditsioonis ei ole vaid igasugune ruum, nii nagu teda modifitseeritakse, modelleeritakse ja nii edasi rullub tegelikult lahti ajas. Näiteks kui te satute külastama mõnda ja noh, minu poolest kas või budistlikku templit kuskil Jaapanis siis on alati nooltega ära näidatud, mismoodi tuleb minna, kuskohast tuleb keerata ühele kuskohast teisele poole ja väga pannakse pahaks, kui te neid nooli ei järgi. Sellepärast et ei ole abstraktne ruum läbi selle ruumi kulgeb trajektoor. Ja see trajektoor on ainukene õige midamoodi, seda ruumi tuleks näha näiteks traditsioonilise saiakunstis on olemas lausa niuksed narratiivsed aiad, kus tõepoolest siis nagu kast aeda ei saaks võrrelda mitte maali ega ka mitte raamatuga, mida võib lehitseda, lugeda siit ja sealt ja nii edasi. Aeda peaks võrdlema filmiga temast pildid jooksevad üksteise teatavas kindlas järjekorras ja samamoodi tulebki seal ka käia, sest vastasel korral te saaksite sellest aiast elamuse, mis oleks võrreldav sellega, kui üks film on lõigutud katki ja siis suvalises järjekorras kaadreid üksteise otsa kleebitud ja teil neid siis näidatakse, see võib ka muidugi teata elamuse anda, aga mitte sellise, mida on mõelnud. Vot see filmi autor. Samas me peame näiteks ütlema, et samasugune nisugune abstraktse ruumi puudumine annab ennast tunda ka näiteks linnaplaneeringus kui Euroopa linnaplaneeringule tüüpiline element on väljak, selline näiteks keskväljaku peaväljak, kuhu jooksevad erinevad teed kokku. Kus selles väljaku keskpunktis viibides näiteks ütleme, kuskil Etually väljakul Pariisis, siis sealt paistab, kuidas suured Ave nüüd jooksevad kõik sinna kokku ja neil on niisugune lai perspektiiv, paistab kaugele ja kõik on nagu siis Aasia või eriti siis jaapani linnadesse. Mingeid selliseid väljakuid ei ole ning teinekord on tänavad isegi nii kitsad, et majad varjavad ära paar kvartalit eemal olevat pilvelõhkuja, nii et kui teil on antud näiteks aadresse, te peate minema ainsasse pilvelõhkujat, mis mingisuguses sellises piirkonnas paikneb siis ei ole veel sugugi kindel, et seda pilvelõhkujat näete üldse sellepärast et kitsal tänaval kõndides ade paistab ainult sinna lähedale. Ja sellest ka see niisugune trajektooride tohutu tähendus, mis trajektoorid, mis kulgevad läbi ruumi. Aga need samasugused trajektoorid või samasuguseid liikumisteed võivad ja ohjeldada inimese keha üleüldse kehaliigutused, mida ta peab tegema või mida ta võib teha, võivad olla sellesamasuguse ruumi läbimise reeglite poolt ette kirjutatud. Näiteks Jaapani kultuuris levinud selline mõiste nagu kata. Kui teie seas satub olema keegi, kes on harrastanud mõnda idamaist võitluskunstis, on see mõiste teile tõenäoliselt tuttav. Ta on mingi liigutuste seeria, mida tuleb osata täpselt korrata, selline liigutuste vorm, aga samamoodi on katad olemas ka näiteks NO teatris või kabuki teatris, kus teataval viisil nagu standardiseeritud liigutused on midagi, mille täiuslik järeletegemine või täiuslik valdamine on see mis teeb näitlejast meistri. Võiks ütelda, et kada on see joon, mis läbistab liigutuste ahelat, millega sarnastudes subjekt hajub ja läheneb omal Aasjalikul viisil sellele jumalikule pilgule, millega on tegelikult võimalik igalt poolt korraga vaadata. Kõneles Eesti humanitaarinstituudi õppejõud Rein raud. Loengu teema oli ruumi mõiste. Helirežissöör maris Laanemets, heliinsener Priit Karing. Saate valmistasid ette Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2004. Ülikoole.