Ööülikool. Majanduse ja rahalise väärtusskaala mitme kesistamisest kõneleb ökoloogiliste tehnoloogiate keskuse teadur Marek Strandberg. Inimesed on aastatuhandete jooksul, eriti selles osas, mis puudutab nüüd Lääne tsivilisatsiooni toimimist minetanud nägu, oskuse käituda jätkuvalt bioloogilise olendina. Tõenäoliselt ei saa me niipea oma bioloogilisest päritolust ega muust sellesse puutuvust lahti. Ja, ja kui te vaatate kas või viimase 20. sajandigi kultuuri ilminguid siis millegi tõttu pühenduvad inimesed aina rohkem ja rohkem emm materiaalsele. Postmodernism, mis on olnud nauditav kunstis, arhitektuuris on tegelikult talumatu ühiskonnakorralduses. See ei tähenda seda, et peaks uuesti au sisse tõstma nüüd materiaalse kuid kindlasti tuleks mingilgi moel üritada au sisse tõsta see või vähemalt nii-öelda arvestatavaks muuta see, kust inimene ikkagi pärit. Ehk seesama loodus aegade jooksul on materiaalselt materialistlik maailmavaadete käitumist kritiseeritud väga erineval moel. Kapitalismi kriitika on olnud selle teadvustamise hetkest alates alati väga populaarne. Nii on teadupoolest ju praktilised ja pragmaatilised kommunistid kuulutanud koguni raha kadumist. Raha ongi see keskne, mille ümber tegelikult tuleks arutada majanduse käitumise omapärasid ja vaadata, et kas siis raha on tõepoolest universaalne ja kõike mõõtev nii nagunii üldhariduskooli tasemel kui kõrgkooli tasemel. Erinevalt majandusõpetused seda ütlevad. No kui te vaatate raha nagu laiemalt, siis NUT kultuuriliseks ja inimsuhteid reguleerivat müüdiks või märgisüsteemiks tegelikult ju aastatuhandeid. Me isegi ei tea seda, millel on raha tekkinud, rääkimata sellest, et nagu hiljem natuke arutama, selle üle me ei tea isegi, kuidas on raha tekkinud. Kui keegi tuleb ja ütleb, et nüüd ühtäkki on raha nii halb, et sellest tuleks loobuda siis on see midagi loomuvastast selles mõttes, et raha kui märgisüsteem, kui semiootiline, selline kogum või, või mõjur on kultuuriniisutav, sissekasvanud. Et sageli tundub, et sellel on väga selged isegi füsioloogilised mõjud. Mõnes mõttes sarnaneb raha päris pall ju nende märkidega ja nende loogikatega, mida kasutavad näiteks mesilased või termiidid või sipelgad või muud sellised kooselulised ja suured organismide kogumid. Märk, mis on seotud rahaga. Mõõtmaksis inimeste väärtuste väge, jõudu ja üleolekut alla heidetust. Et see märk on hästi tugev ja samamoodi nagu täiesti seetõttu oleks arvata, et kui inimene mingit moodi näiteks sipelgate termiitide, mesilaste, herilaste nagu geneetilises koodis mingi muutuse teeb ja selle tulemusena neid keemilisi märke, mille tõttu putukad omavahel suhtlevad ja kogume, moodustavad enam ei toodetakse siis loomulikult see kogum ka laguneks. Tegelikult on raha samamoodi ka sügavalt juurdunud meie kultuuri. Selles mõttes kapitalismi kriitika ei saa mitte mingit moodi olla sama mis raha kriitika. Nii tuleks vaadata ka kõiki neid kaasaegseid rohelisemat tüüpi maailmavaateid mitte kui raha, kriitilisi, mille vahel sageli tahetakse võrdusmärki tõmmata vaid ikkagi kui kapitalismi ja ühiskonna ja tehnoloogia kriitilisi maailmavaateid. Kui kõrvalpõikena veidikene nagu juurelda selle üle, et kust siis raha tulnud on? Me ei tea, millal, aga et kust? Väga popul tavaliselt on ju kõikvõimalikud õpikutekstid selle kohta, et üks, teine või kolmas isik tootes midagi ja tootes seda hästi, palju jääb nälga näiteks tootes lambanahkseid, susse või kirveid. Tahate seda ühtäkki vahetada mingisuguse toidu vastu ja siis äkki äkki tekib vajadus nagu mingisuguse raha järele, mis oleks vahetusväärtus? See on küllaltki kummaline ja arusaadavalt ääretult primitiivne seletus. Nii primitiivne, ta tundub isegi olevat ebaloomulik. Pigem, kuna see raha labasus muude märkidega, mida organismid omavahel suhtlemiseks kasutavad, on niivõrd suur, võiks ju juuri otsida hoopis mujalt. No näiteks on teada ka see, et karjas suhtlevad isendid omavahel üksteiselt putukaid otsides. Ja otsimine toimub ka siis, kui neid putukaid seal karvade üldse ei ole. Karjakäitumises tähendab see seda, et kes kauem sellelt ühelt neid putukaid otsib seda suurem on tõenäosus, kui see kes selle otsimise objektiks on lõpuks mingit toitu leiab, et ta siis seda toitu jagab eelkõige nendele, kes on temalt kauem putukaid otsinud. See on loomulik märk, mida me näeme looduses ja see toimib. Ja selle tõttu tundub mulle ka, et raha on pigem sellise ahvi kaarealise või herilasliku või sipelgalõiku käitumise transformatsioon, inimühiskonda inimkultuuri noh, tänasel päeval tuntuks tüütu olevat peaksime selleks, et palka saada, tööandjalt kirpe otsima. Selle tõttu on ta nagu selline märgiline asendusväärtus. Aga see asendusväärtus tõenäoliselt ei ole tekkinud mitte selle tõttu, et on olemas pakkuja matus oma toodet asendada mingisuguse universaalse mõõtühikuga vaid oluliselt loomulikum tundub maru saada. Et see on pigem kasutaja või siis nõudluse tekitaja soov saada teatavat tähelepanu võita. Igal juhul on see väga vaieldav ja raha olemus kultuuris on niivõrd sügav, et me ei saa ja öelda, et kui me kritiseerime kaasaegset majandust ja kui me kritiseerime kaasaegseid tehnoloogiaid et siis me peaksime kindlasti kritiseerima ka seda raha mõõdet, mis on kultuuriliselt meile tekkinud looduses olevate märkide üle kandumisest. Sellest tulenevalt saame aga öelda väga kindlalt seda, et raha ei ole jah ega saa kunagi olema universaalseima mõõtühik. Just see on see, mida ju tegelikult selle massitootmise ja massitarbimise perioodil nagu ka sellele eelneval nii-öelda initseerimis perioodil mis tõenäoliselt on alguse saanud Rooma ajalõppudest või lõpust kultiveeritud on, et raha on universaalsem mõõtühik, jusse universaalseks kuulutamine, see on põhjus, miks tegelikult paljud asjad meie tänases majanduslikus käitumises niivõrd untsus on. Maailmas on erinevaid rahvaid, kelle hulgas nii-öelda selline majanduslik käitumine ei ole sugugi sellisel moel välja kujunenud, nagu meie oleme seda harjunud nägema. On nii-öelda põlisrahvad rahvad, kes on mingisuguses paikkonnas elanud väga pikka aega ja kelle käitumine, kelle harjumused, kelle kogemused on vahetult seotud loodusega seda selle tõttu, et muud moodi ei saagi. Ega meiegi ei saa mitte mingil muul moel, kui et elame me ju mitte selle tõttu, et meil on linnad ja autod ja lennukid, laevad ja sõjamasinad ja mis vaid meditsiin näiteks vaid me elame ikkagi selle tõttu, et muud elusorganismid, ökosüsteem, mis on natukene ennast koomale tõmmanud pakkudes meile ruumi, kus olla ja teistpidi pakkudes meile toitu, mida süüa. Me ei ole suutelised ehitama tänase päevani ühtegi masinat, mis meile ökosüsteemi looks. Me ei püsi elus ja tervetena mitte selle tõttu, et meil on vägev meditsiinisüsteem või ühistranspordisüsteem või linnadesse ehitatakse vägevaid pilvelõhkujaid ja kontorihooneid vaid ikka selle muu elusa suhtes. Inimkonna ja muu elu see suhe on juba ja niivõrd lootusetu, noh, halb sõna küll, aga niivõrd meie kahjuks on õigem sõna. Meid on mõnisada miljonit tonni. Ülejäänud elusat loodust on umbes 1000 miljardit tonni. Me oleme selle 1000 miljardi tonni sisse kuidagimoodi ära pakitud oma mõnesaja miljoni tonniga. Ja see on nüüd nagu see maailm, mida ei ole enam võimalik mõõta pelgalt rahas ega ka trahvirahas ega ka maksurahas, öeldes näiteks, et kui palju maksab üks seadusevastaselt metsast maha lõigatud puu või mida iganes muud sellist. See ökosüsteem nõuab hoopis teist otseselt mõõtmist. Seda lihtsalt ei saa rahas mõõta, tal ei ole puu pikkust ja läbimõõtu ei saa rahas mõõta, rääkimata siis keerulisematest suhetest ökosüsteemis. Teisalt ütleb meile kultuur, kuhu igapäiselt sünnib aina rohkem ja rohkem inimesi. Seda, et raha ongi see kõige universaalsem mõõt ja kuna seda meie kultuuris kogu aeg igapäiselt korrutatakse, siis inimesed, kes siia sünnivad, tänavel Lääne tsivilisatsioonis, aga võib-olla, aga juba aina rohkem ja rohkem seal kusagil ida pool. Hiinas näiteks, või Indias, kelle soov matkida seda, mida meie siin ees teeme, on päev päevalt aina suurem ja suurem. Nende jaoks on see juba loomulik nende jaoks, et öeldakse, et kõike saab rahas mõõta, tundub niivõrd enesestmõistetav, et üksikud neist vaidlustavad selle. See ongi raha kui universum, aga see mõõdupuu, peamine kriitika, et tegelikult ta ei ole universaalset mõõdupuu. Täpselt samamoodi nagu, kui me tuleme jälle sinna putukate maailma tagasi siis üks keemiline märk, mille abil putukad suhtlevad, on näiteks feromoon. Emasisend levitab seda feromooni paaritumise ajal, lisas, et tema ligi tuleksid ja see toimib nii kaua, kui see on loomulik ja tasakaalus. Nüüd inimene on õppinud neid feromooni järele tegema. Et ühe või teise emase putuka feromooni saab järele teha ja kanda seda millegi peale, mis on samal ajal ka kleepuv. Ligi meelitades siis kõik isased isendid ja Berglaskond tulemata ja oh õnne meie õunapuuaed või pirniaed või mis iganes säilib. Tegelikult on selline väljamõeldud raha kui kõige mõõt inimese jaoks täpselt samasugune lõks, nagu on feromoonpüünis lõks isaste liblikate jaoks. Ja sellest lõksust ainukene pääsemise tee on see, et me peame ümber hindama, jõuliselt ümber hindama selle sama raha kui universaalse mõõdupuu tähendus. No kui me vaatame laiemalt, mida üldse teevad elusad organismid Maal aga tõenäoliselt kõikjal mujal ka universumis, nad lihtsalt ei saa vähemalt minu tänase arusaamise järgi ja ilmselt paljude tänase arusaamise järgi midagi muud teha kui lahendada ülesandeid lihtsas kolmnurgas mille tippudeks on informatsioon, aine ja energia. Kõik, kes on elus, üritavad kasutada informatsiooni selleks, et muundada energiat sellisel moel, et aine omandaks Meile sobilikku kuju või kasutades todasama informatsiooni, muundada ainet, et sellest kätte saada sobilikku energiat. Ja mis kõige olulisem on see, et jälgides aine ja energia loomupäraseid suhteid õnnestub nendest suhetest kätte saada uut informatsiooni. Et informatsioon ei ole mitte samamoodi nõudlusest tekkiv, vaid tähelepanust tekkiv väärtustsivilisatsioonis. Et teadus ei tekkinud mitte vajadusest, vaid eelkõige ikkagi tähelepanust tähelepanuvõimest. Selles mõttes samasugust rada peaks jätkama ka mis tahes õppeviida, kuseda läbi koolis lasteaias, et hoida paigas inimese tähelepanuvõimet, mitte öelda, et nõue on see, et te peate otsima mingisugust informatsiooni. Aga see selleks igal juhul selles aine-energia- ja informatsioonikolmnurgas toimides, kui me selle peale natukene edasi mõtleme jõuame sinnamaani, et see, mis meie ümber on ja mida inimene on ise loonud, tuleneb tegelikult selle headust. Halvad küljed tulenevad ühest ja samast asjast, milleks on informatsioon, mida selle loomiseks kasutati. Füüsikaliselt on asjadega selline lugu, et alati kui energiat kasutatakse ja see on täiesti möödapääsmatu kogu universumis. Alati tekib selle energia kasutamise tulemusena mingi hulk müra, entroopia, et nagu kutsutakse tööd, mittetegevate energiat. See on paratamatu, selle paratamatuse vastu saab väga lokk reaalselt ehk võidelda. Aga selle vastu ei ole mõtet vaielda. Nüüd kui inimene oma tegudes luues seda tehiskeskkonda, mis meile tundub täna mugav olevat ja hea olevat, kasutab meelevaldset informatsioon kas see informatsioon on natukene vale või see informatsioon on näiteks hoopiski müra, siis tulemus on selles, et see müratase, mis meie tehiskeskkonnast läbi voolavast energiast tekib, aina kasvab. Ja sellest mürast sõltuvadki otseselt meie probleemid. Me tunneme täna ja näeme täna kas või needsamad keskkonnaprobleemid, millesse me oleme nagu sukeldumas ja mille käes vaevlevas päev-päevalt aina rohkem kui me võtame kasvõi lihtsa näite toosama kliima soojeneminegi millest on ju räägitud tegelikult väga pikka aega. Eelmise sajandi alguses, umbes 1907. või kaheksanda aasta paiku isegi Tartus olnud õpetlane Wilhelm Moostwald mainis seda, et inimkond peaks selleks, et sellist soojussurma planeedil maa vältida. Tolleks ajaks oli juba teada, mis asi on kasvuhooneefekt. Et peaks nagu võimalikult palju oma tööstuses majanduses, ühiskonnas kasutatavast energiast saama päikeselt. Noh, tol ajal ei uskunud Ostwaldi keegi, arvati, et tegemist on lihtsalt veidrik, aga aeg on edasi läinud. Meie tajume tegelikult seda, et tõepoolest liigselt kontrollimatult üles ehitatud tehnoloogiline keskkond tekitab meie ümber müra, millega meil on aina raskem ja raskem toime tulla mis nõuab aina rohkem ja rohkem energiat. Nii arvame meie ja kulutame rohkem ja rohkem energiat ja märkame, et energiakulutus muutub aina suuremaks ja suuremaks. Nii töötavad kõik farmaatsiakompaniid ju inimesed jäävad aasta-aastalt aina põduramaks haigused, mis meid tabavad, aina veidramaks, veidramad. Üks selliste tõbede põhjusi on arusaadavalt müra, mis meie ümber tekib, olgu ta siis millisel kujul tahes ja farmaatsiafirmade lahendus sellele on lihtne, suurendame aga kulutusi nendesamade ravimite väljatöötamiseks. Teine näide, mille poole ka Eesti ühiskond täna väga jõuliselt liigub. Noh, ilmselt te olete te kõik isegi tähele pannud, et päev-päevalt või kuu-kuult või aasta aastalt kõikvõimalikku prügi, sodi, solgikäitlemine ära vedamine, töötamine, pumpamine, mis iganes muutub aina kallimaks ja kallimaks. Uskuge, kui see niimoodi jätkub, siis mingil hetkel te märkate hoopis rooma pärast paradoksi. Et te kulutate oma jäätmete utiliseerimise peale rohkem kui söömise peale. See on nagu murdepunkt, mis paljudes ühiskondades on juba tekkinud või tekkimas. Ja see tähendab seda noh, et lõputu energeetiliste kulutuste kasvatamine ilma mõtet muutmata, kuidas seda teha, ongi planeedil maa toimuda võiva sellise soojusliku või müralise noh, kas nüüd just surma, aga igal juhul märkimisväärse degradeerumisest üks põhjus? Ehk möödapääsmatu on muutma hakata mõtet, millest lähtuvalt kogu nii-öelda see ümbrus nagu üles ehitatud. Tegelikult on kogu see jutt ju sellest, et kui keegi tuleb ja ütleb, et Ta on nüüd looduskaitse selle tõttu, et ta kaitseb kogu elusat siin maakeral. Täielik udujutt, tegelikult juhtu elusa loodusega, mitte midagi, absoluutselt mitte midagi, kui kõik maailma keemiarelvad, tuumarelvad ja mis iganes Ühes õhku lasta, uskuge, elus aga ei juhtu mitte midagi, mõnda aega natukene lageda, siis tuleb jälle siia, midagi hakkab kuidagi kasvama, elunema. See elusaine on nii võimas värk, et nägu sellepärast ei maksa üldse muretseda, inimesel tasub muretseda ainult enda pärast. Jõud, mis meie vastas on, nagu ma ütlesin, on kümneid tuhandeid kordi biomassi mõttes võimsam kui meie. Ja et meil ei maksa nii-öelda nende ökonishide paiknemisega väga palju mängida, kuna ainuke kahju, mida me saame piiride mittejärgimisest, on sellesama naudingu sellesama vaimse ärakadumine. Et see on nagu. Ma ei oska öelda tsivilisatsioonilise surmahirmu küsimus, et kas inimkonnal on hirm ja kas inimkond tajub tegelikult seda ohtu, et meil on oht välja surra. Meil oht liigina välja sure selle liigina, kes naudib neid väärtusi, mida me naudime. Kui me tuleme tagasi nende samade põlisrahvaste juurde. Arusaadavalt ei sündinud ju kohe põlisrahvaks, ei kukkunud kusagilt taevast ega tulnud kivi alt, vaid nende põlisrahvastumine võttis aega. See võttis aega, kui kiiresti keelde nende kultuuri, nende pärimustesse müütidesse siis need saad ja need õiged otsused aastasadade või tuhandete jooksul tegid niimoodi sisse jäid, et nad võimaldavad tõepoolest põlisrahvastele, olgu siis Austraalias. Rahvastel ju elada ka tänases maailmas täiesti rahulikult, ilma sellise kontrollimatult energiat kasutava tsivilisatsiooniga läbige tõmmata täiesti elujõulised. Meil on olemas teadmine, õigete-valede asjade teadmine, oskuste teadmine, mida nad omal moel edasi annavad ja väldivad liigseid toiminguid, millest nad üle ei ole või millest nad aru ei saa. Hämmastav. Ka meil nii-öelda läänerahvastel õhtumaistel rahvastel olemas teadmine see teadmine on olnud noh, 300 aastat, 200 aastat, 100 aastat juba aina täpsemalt viimased 50 või mõnikümmend taastat aina aina täpsemalt sedavõrd-kuivõrd, me oleme õppinud erinevaid algoritme kiiresti arvutite peal mudelites muutma ja tegelikult meie kultuuris on olemas hästi palju teadmist, teaduslikku teooriat, mis, mida maksavad kinni needsamad valitsused, kes ometi seda teaduslikku vist või arukat teadvustama otsustes mitte üldsegi ei kasuta. Selles mõttes on inimese jaoks oluline lääne inimese jaoks siis õhtumaise kulutama ja energiauskse inimese jaoks oluline. See teadmine, mis ühiskonnas mingitki moodi olemas on kasutusse võtta selleks, et tõepoolest üritada muutuda põlisrahvaks planeedil maa meelde tuletada sedasama bioloogiline päritolu, millest tõenäoliselt niipea lahti ei saa. Nüüd väga raske on ju aru saada, vaata kui öeldakse, et näete, et me elame siin ökonišis teda ökonishi kusagil näha. Tavaliselt tähendab mingisugust auku kusagil müüris või mingit ruumi, millest inimene oma tavapärase geomeetrilise tunnetusega kuidagi aru saab. Ökonišš kui selline on täiesti mõistetamatu, vähemalt sellises tavalises mõtlemises. Ruum, kus me elame, on nähtav selles kolmes mõõtmes, milles on tehtavad need tehiskeskkonna objektid, majade linnad ja nii edasi ja nii edasi. Aga sellest ruumist ja selles ruumis olevat olevatest objektidest sõltume ülimalt vähem. Sellesse inimese kui bioloogilise liigi elamise ruumi on üritatud selgust tuua aastakümnete jooksul. Üks esimesi, kes seda väga selgelt käsitles, oli venelane Vernadski noo 80 aastat tagasi vast Sis temad ei inimkonna juttudesse ja mõtetesse sisse biosfääri mõiste. Et see on nagu elusas, kus me siis elame, seda küll täpsemalt fragmenteerimata, aga näitas siiski, et see on omaette sellise mineraalse orgaanilise maailma piiril olev maailm, kus on teatud suhted ja mida inimmõistus mõjutada võib. Paar aastakümmet tagasi, õigemini veidi vähem toodi siis sellisesse mõtlemisse sisse mõiste keskkonnaruum. Tegelikult keskkonnaruumis me elamegi keskkonnaruumides Belgedeks küll ei ole pikkus, laius, kõrgusaeg, vaid hoopis teised teljed on keskkonnaruumidelgedeks. No näiteks keskkonnaruumi telgedeks on see, kui kiiresti tekib mulda. Keskkonnaruumi telgedeks on see, kui kiiresti tekib näiteks põhjavett, mis on joogikõlblik, nagu ka on keskkonnaruumi teljeks see, kui palju jaksavad rohelised taimed atmosfäärist ära siduda süsihappegaasi asemele tekitada hapnikku. See on see ruum, kus me tegelikult elame väga lihtsalt kirjeldatud ja sugugi mitte täiuslik, nagu te aru saate, kuid selles ruumis tekivad meile võimalused. Ehk nagu fossiilsete kütuste puhul on peamiseks probleemiks see, et me oleme mõnesaja aasta jooksul ära tarbinud selle ressursi, mis on maapõue tekkinud sadades miljonite aastate jooksul oleme me nüüd oma tehnoloogiatega liikumas selles suunas, et me hakkame kasutama ka selle biosfääri, selle keskkonnaruumi, neid nii-öelda deponeeritud ressurssi olgu siis mulla või põhjavee näol, mille taastumine on aeglasem, kui me nii-öelda neid ressursse eest ära kasutama. Ja keskkonnaruum ongi nagu see piir, mida inimesel on põhjust oma tänaste tehnoloogiate puhul nagu aru saada ja tajuda, sellepärast lõppkokkuvõttes meie heaolu, nagu juba öeldud, sõltubki eelkõige sellest, kas meil on piisavalt vett, mulda. Vesi tuli ehk päike, maa ja õhk on need, millest, kui inimene oma kehasse võtab oma vaimus me võime näha keerulisemaid asju, kui pelgalt vesi tuli, maa ja õhk, kuid kui me näeme neid keerulisemaid asju, ei tähenda see hoopiski seda, et me nendest lihtsamatest võiksime irduda. Ja just nimelt mullal õhu ja vee ning vajaliku päikesevalguse olemasolu on see, mis on tervise ja olu mugavuse peamine allikas. Noh, kui ütleme, et ajaloos saame rääkida sellest, et prantsuse revolutsioonist saati enam-vähem selgelt kindlasti öeldi välja arusaam, et kõik inimesed on sünnipäraselt ikka võrdsed. Ja neil on nagu selles mõttes ühetaoline olemas, siis järgmine keeruline väljaütlemine, mida me peaksime inimõiguste mõttes tegema, on ütlema seda, et kõik, kes täna sündinud on ja kõik, kes ka tulevikus sünnivad et nendele peaks kõigile ühepalju jaguma vajalikus hulgas õhku, vett ja mulda. Ja sealt tulenevalt ka päikesevalgust. Seal. Et igalühel on õiguskeskkonnaruumi osalemist tekitab sellesama ökonishi. Teine asi, mis on veidike järgmises ringis, on see, et ökoniš ei ole päris nagu auk selles looduses vaid ikkagi ülejäänud elusorganismide koostoime tulemusena tekkinud võimalus. Ja selle ökonishi möödapääsmatuks eelduseks on mainitud ja ülejäänud elusa möödapääsmatuks eelduseks on mainitud muld, õhk, vesi. Ja nüüd tekibki sellesama, meie heaolu tekitava maailma ehk mulla vee- ja õhu ning rahamaailma, mis kõike mõõta üritab vahel teatav konflikt. Nimelt kui me võrdleme siis nii-öelda lihtsalt kodaniku raha kodanikku, siis raha kodanikul on lihtsa kodanikuga võrreldes tunduvalt rohkem eeliseid. Milles need eelised avalduvad? Aga ikka selles, et rahasüsteem ise vaatamata sellele, et sõnades on üritatud liikuda kogu aeg suunas, et võltsimist ja valskust oleks rahasüsteemis vähem. Vaata siin silmas nüüd mingeid maksupettusi. On ju ajaloost teada, et iga kui kuningas või võimu kandja on alati üritanud raha võltsida, olgu see siis paberraha mündid on siin muudki sisse segatud, kui vaid seda väärismetalli siis tänase päeva rahamaailm üldjuhul niimoodi, nagu ta enamustes nii-öelda õhtumaistes riikides ja maailmas vist ka tervikuna toimib näeb välja umbes nagu puu mille juured on siis loodusressurssidest, mille tüvi on see, mida me nimetame majanduseks ja mille võra on siis nagu kolmeks jaotunud. See kõige sisemine võra, mis selle tüve lähedal on ja kuhu nagu enamus inimesi peale pankade, õigemini riigi ja keskpankade ligi ei pääse. Seda nimetatakse neid vilju või lehtimisel kasu nimetatakse baasrahaks. Baasraha on raha nagu iga teinegi raha. Nüüd selle baasraha asemel on kasutuses võlakirjad, noh, keskpanga kohustused katta mingisugused võlad, kuise sedel, mis teil igalühel taskus on, lõpuks mingit ringlust pidi keskpanka jõuab. See on sula raha, mis on igaühe meie käes ja seda sularaha nagu ka kõiki muid lühiajalisi võlakohustusi nimetatakse maailmas raha instrumendiks M1. Kui see seal kõige sügavamal võõras olev raha oli raha, instrument, m null juba raha instrumendi M1 puhul tekib teatud ebavõrdsus näiteks tädi maalide, nii nagu meie teiega oleme äkki käes on valdavalt raha instrumendist, M1 see osa, mida nimetatakse siis sularahaks. Tegelikult on M1 hulgas kõikvõimalikud lühiajalised võlakohustused, mis ka on raha nime kandvad mille kestvus ei ole üle poole aasta. Seda raha on tegelikult korda neli või viis rohkem kui seda baasraha, mida just nagu siis keskpangatagatisega hoitakse. Seda raha on palju selle tõttu, et majandus lähtuvad põhimõttest, et kõik võlad lõppkokkuvõttes makstakse. Aga sellest ikka ei piisa, sellepärast et peale selle on olemas ka veel pikalt ajalised võlakohustused, mida rahamaailmas kutsutakse siis M8. Need on juba väga pikad kohustused, kus lubatakse maksta võlad 10 aasta, 30-le aasta 50 aasta isegi 100 aasta jooksul. Ja iga selline võlakohustus kannab tegelikult nimetust raha. Ja nüüd keskkonnamõju, mis tuleb sellise majandus ja rahandussüsteemi kaudu tekitabki tegelikult inimeste ebavõrdsuse mitte selles aspektis, et neil oleks ebavõrdselt raha, mis on loomulik, et inimestel on ebavõrdselt raha, kuna inimesed pühenduvad sellele teemale väga erinevalt ja selle tõttu ei saanud aga mitte kunagi olema kõigile ühepalju raha. Ja kõik, kes ütlevad, et kõigil peaks olema ühepalju raha või masinaid. Need on veidrikud. Aga ebavõrdsus tekib sellest, et kuna kõike seda, mis selle raha puu otsas kasvab, nimetatakse rahaks siis need, kellel on kõrgemad redelid, parem ligipääs kõrgemas võras olevatele viljadele saavad nii-öelda tegelikult kehtestada suuremat kontrolli sellesama keskkonna üle keskkonna üle, millest me üks otseselt sõltuma. Ja nii võib tädi Maali leppida tulevikus väga väikese hulga mageda veega ja mullaga ja õhuga. Aga onu Aadu, kellel on ligipääs näiteks nendele kõrgematele võras olevatele viljadele saab nagu toimida hoopis vabamalt. Ja pange tähele, mingil hetkel hakkabki onu Aadu tädi maalile müüma vett mingil hetkel hakkab müüma mulda mingil hetkel õhku. No see on nüüd ütleme kõige sügavam ebavõrdsus, mis tsivilisatsioonis tekkide saab, kus nii-öelda kolme poole miljardi aasta jooksul evolutsioneerunud eluslooduses tekivad ebavõrdsed suhted selle tõttu, et kõigel on rahas mõõdetav, hind, väärtus ja ulatus. Siin peakski panema piiri selles mõttes, et raha peaks puudutama just selliste inimeste virtuaalset vaimset või mõtlemusliku konkurentsi aga kindlasti mitte seda, kui palju on kellelgi õigus asjadele, millest tulenevalt elu on tekkinud olnud ja mille tulemusena inimesed ennast hästi tunnevad. Ja siit tulebki seesama rahamõõtme mitmekesistamise vajadus. Et kui me ütleme, et keegi kas siis Eestis või Euroopas või terves maailmas ei tohi kasutada loodusressursse rohkem, kui neid tekib siis see ongi see uus mõõde, keskkonna mõõde. Vaadake tegelikult ju rahamaailmas, kus ütleme, raamatupidamisreeglid on kehtinud enam-vähem samadena juba viimased vast 600 aastat on ju lugu samasugune. Ja kui ettevõttel, mitu aastat järjest on olukord, kus tema kapital väheneb, tulenevad mingisugused kohustused ettevõttele omanikele, sellest nad peavad seda kapitalile mingit moodi taastama ja kui nad seda ei suuda teha, siis tegelikult ettevõte likvideeritakse. Ja kuna ettevõtted, olgu nad siis rõngad või tööstused või teenindused, kelle kaudu nii-öelda saamine keskkonnamõju maailmas toimubki, kui ettevõtted ei piira oma loodusressursside kasutust või õigemini ei nõustu siis riikide või rahvaste poolt kehtestatavate selliste piirangutega siis toimub sama asi, mis ettevõttes kannab nime, kapitali kaotus toimub meil ei midagi muud kui looduskapitaliga. Ja looduskapitali rahas mitte mõõdetavus tuleneb väga lihtsast põhimõttest. Rahas saab mõõta või vähemalt tänase päevani. Me arvame kõike seda, millel on turg. On olemas mingisugune nõudlus ja millel on olemas mingisugune pakkumine ja keegi seda toodab. See on see, kus raha suhted toimivad. Aga kes toodab küll mulda, õhku või vett, sellist ei ole, selle tõttu ei ole ka turgu ja selle tõttu nii-öelda loodusressursse vähemalt neid, millest meie ökoniks otseselt sõltuv peab ja tuleb mõõta nendes ühikutes, milles on need võrreldavalt arusaadavad ehk kilogrammides liitrites, tonnides, kuidas soovite. Ja selle mitmeplaanilise mõõtmise tulemuseks on loomulikult topeltraamatupidamise tekkimine mitte see, mida te nüüd mõtlete maksuseaduste mõttes, et tuleb pidada ühte õiget raamatut ja siis ühte seda valet raamatut, mida kellelegi ei näidata vaid möödapääsmatu hakata kõikvõimalikke ettevõtmiste puhul arvet pidama keskkonnaressursside kasutuse üle. Ja rahakasutuse üle, kui seda ei tehta, sest tegelikult juhtuma maailmas mitte midagi, me ei suuda mitte ühelgi moel enda kogutud tarkust selle kohta, et tegelikult inimkond on juba täna mõjutamas keskkonda rohkem, kui keskkond seda välja kannatab. Õigemini oleks öelda küll seda, et keskkond kannatab küll selle mõjutuse välja, eluga Maal ei juhtu midagi, vaid keskkonna, vastasmõju inimesega muutub selliseks, et inimene ei kannata seda iseenda mõju enam välja. Ja miks, nagu selline piirimaailm, nagu me ikka jätkuvalt oleme siukse ida ja lääne vahel, et miks sellise piirimaailma muutmine on nagu oluline ongi see, et jälle primaatide juurde tulles oleme matkijad, teeme seda, mida kusagile ees tehakse. Ja täna India, Hiina matkivad jaapan matkivad seda, mida kaugel õhtumaal tehakse. Kui nüüd siin vahepeal ehk niisugusel maal nagu meie või lähedased nagu meie suudaksime midagi muud matkitavad tekkida, siis võib-olla matkeksid natuke ka seda tunduks, et äkki seda on isegi õigem matkida. Nii-öelda majanduslik käitumine või tehnoloogiline käitumine ei erine tänasel päeval oluliselt moest. Tehakse seda, mis on moodne. Kui keegi kordne öelda nakatab sellise tsivilisatsiooni Sa mingi meemiga või mingi käitumiskujundiga siis kõik teevad seda järgi, majandusega on täpselt niimoodi, mina olen kogenud ise korduvalt olukordi, kus kirjeldad Enda meelest jälle. Loomulikult tundub alati mingist tervest mõistusest või üldisemast teadmisest tulenevat kas tehnoloogilise majandusliku käitumise võimalust ja vastuväide sellele on lihtne, et aga mujal niimoodi ei tehta, mujal tehakse niimoodi. Noh, kui te vaatate enamusi eesti k majandus- või juhtimiskonverentse, siis milline on nende ülesehitus, tegelikult loetakse seal ette või jutustatakse ümber ühte, teist või kolmandat raamatut või midagi muud, mida keegi lugenud on. Keegi ei lahenda ülesannet mitte niimoodi, et meie olud on sellised ja meie teadlased ja meie õnne või heaolu definitsioon on selline, et see lahendus peaks olema selline, vaid räägitakse, kuidas mujal on, noh, me oleme kogu aeg teinud niimoodi, kuidas mujal. Et asju mitte sellisena, nagu nad on oma ma ei teagi, mille tõttu jälle mingite kultuuri omapärade tõttu vaid me mõtleme kogu aeg selle üle, kuidas meie küll nende asjadega suhtestume, mida need asjad meist mõtlevad või kuidas me neil teistele paistame. See on nagu see veidrus majanduslikus käitumises on. Sellepärast et ometi me märkame ju lihtsat asja. Et see, mida nendel samadel majanduse juhtimist konverentsidele ette loetakse on mingil hetkel olnud ka selles tsivilisatsioonis, kus see kirjutatud on uudne, seda ei ole kusagilt maha kirjutatud, see on välja mõeldud. Palju meil on oma väljamõeldud ühiskondliku käitumise, sellist oskust väga vähe, meil on kõik kusagilt maha kirjutatud, spikerdab rahvas. Noh, siin nagu ongi see, et kas inimene suudab noh, tänasel päeval, kui me ennast aina rohkem ja rohkem arukaks kirjeldame, noh, mine kelle iganes juurde, et võib minna Arnold Rüütli juurde või George Bushi või Juhan Partsi juurde ja küsis, et kuule, kas sa oled loll. Ta ütleb, et loll mis nagu peaks tähendama seda, et võiks olla mingisuguseid eeldusi, et teadmisi ja tervet mõistust õnnestuks nagu kasutada. Aga vot ma ei oska selle kohta midagi öelda, sellepärast et tegelikult ju arvutused selle kohta, et ressursid on lõppemas on tänaseks päevaks juba oma 40 aastat vanad. Need esimesed arvutused, mida Rooma klubi tegi, ei osutunud päris täkke minevaks siis ühiskonna nagu parastav hoiak oli ju tohutu arvutus mitte midagi ees, otse nüüd pange tähele, on tekkimas täiesti uuelaadset, sellised müüdid ja muinasjutud. Minu meelest ikkagi, kui lugeda asjatundlik geoloogilise ülevaateid ja no tõepoolest ei ole nagu maakeral kohta, et noh, kuhu võiks veel olla nafta koondunud moel, nagu me kujutame ette ja on tõestatud, et see tekkinud on, siis hakkavad tulema välja erinevad vahvad hüpoteesid, näiteks üks hüpotees on selline, et nafta üldse ei ole mitte bioloogilise tekkega vaidlen tekkinud koos maatükiga maa sisse ja teda pressiivset pidevalt välja, nii palju, kui me pealt tule alt juurde. See on täitsa tõsimeelne, selline hüpotees, mida on levitatud. Ja, ja ma arvan, et see ongi nüüd arukuse küsimus. Et kas näiteks needsamad märgid selle kohta, et hakkavad tekkima igasugu müüdid, piiramatu heaolu võimalustest sügaval maa sees ja mis kohe-kohe tulevad sealt välja, et kes neid müüte suudetakse märgata ka kui ohumärke ja öeldud, kuna need müüdid juba tekivad, siis tegelikult ühiskond tervikuna adub ohtu, millest on põhjust tähelepanelikumad, rääkida ja midagi ennetada. No mina olen näiteks veendunud täna, et sellise selgema jutuajamise korral selgema sõnumi korral oleks kõigil hea On veel kaasa lüüa sellel samal nii-öelda ressursipiirangute initsiatiivile, kui see tuleks näiteks Eestist, kui seda esitataks selgelt arusaadavalt. Juhin tähelepanu meil ju ei ole kogu iseseisvusaja jooksul üldse olnudki mitte mingisugust välispoliitilist initsiatiivi me oleme ikka teinud moel või teisel kuidas teistele meeldinud ja kuidas me ise endale teistega koos natukene paremini välja paistame. Aga noh, ma ei oska öelda, et nagu ma saan aru, et see initsiatiiv on väga vaevaline tulema päev-päevalt palgal, ta panna rohkem, et selline initsiatiiv nakaks nagu maailmas päris hästi ja kui seda selgelt näidata, kui öelda, et see on ikkagi majanduslik võimalus, alus, mitte majanduse ära kadumine ja seda selgelt nagu jutlustada. Et noh, küll siis kaasamõtlejaid nüüd on, nad ka on ju ennemgi olnud, et kui me vaatame seda nikkus väikse ja eemaloleva rahva nagu Islandi initsiatiiv üle minna vesinikuenergeetikale, no kes teab, et kas ta nüüd kõige parem valik või mitte. Ometi on see initsiatiiv ikkagi erinevaid ühiskondi nakatunud mõttega palju sügavamalt läbimõeldumalt seda energiaprobleemi lahendada. Nii et see juttude maailm, mõtete maailm, kus me elame, noh, kus on tekkinud nii raha kui kõik muud asjad ja selged mõtted, on need, mis nagu seda mõjutavad, et ega mingeid muid olusid peale mõtetest tulenevate olude ju inimkonnal ei ole. Et muus mõttes me oleme samasugused nagu kõik muu elav Me peame hakkama lihtsalt nii-öelda ja distsiplineeritult ja mõistlikult arvet pidama selle ressursi üle millest me tegelikult sõltume ehk sellesama keskkonnaruumi üle seal keskkonnas arvestuse sisseseadmise möödapääsmatus. Samamoodi nagu 600 aastat tagasi saadi aru, et kapitali ja likviidsuse vara sularaha üle tuleb sisse viia arvestus, muidu tekib väga palju tülisid. Meie tänased tülid, paljuski seesama nii-öelda tädi Maali ebaõige ja ebaõiglaselt nii-öelda nigel seisukord võrreldes onu Aadu ka, kes saab kätte rohkem raha kui tädi Maali ja kes selle rohkem raha eest võib korraldada asju, mis tegelikult tädi Maali olemisvõimalusi vähendavad. Ebavõrdsus saab likvideeritud vaid siis, kui hakatakse pidama keskkonnaarvestust jagu keskkonnaarvestuse ehk looduskapital muutub sama mõistetavaks nagu täna on meil kõikvõimalikud muud kapitali liigid. Et pange tähele, kasvõi meie ajakirjandust, et viimase kümne-viieteistkümneni aasta jooksul oleme me hakanud ajakirjandusest lugema tekste, mis räägivad kapitali väga erinevatest vormidest, millest me varem kuulnudki ei ole. Erinevad pangategelased räägivad kõikvõimalikest aktsiaoptsiooni ja lisaväärtus tuletistehingutest niivõrd loomulikult ja nad saavad nagu sellest arusaamatu tegelikult aruelement väärsetest, suhetest ökosüsteemis. Ma arvan, et seal ühe põlvkonna küsimus, kui inimesed hakkaksid mõistma pärast selle keskkonna arvestuse sisseviimist seda, millised suhted ökosüsteemis hoiavad inimeste elus ja millised mitte. Ja inimkond on uskuge, üllatavalt leidlik, kõikvõimalike tehnoloogiate kasutussevõtus. Ja kui on olemas kõigile mõistetavad piirid, millest ei tohi tehnoloogiat oma ressursitarbimises üle minna, siis. Neid tehnoloogiaid mõeldakse aina rohkem ja rohkem. Veel. Täiesti uskumatuna võib tunduda, kuid kõige tavalisema koolis õpetatava Termonen saame ikkagi ja gaaside käitumise võrrandite põhjal. Nende seaduspärasuste põhjal on õnnestunud veel kaheksa aastat tagasi konstrueerida täiesti uus mootori tüüp, millest keegi sinnamaani midagi teadnud ei olnud. See teadmine on jõud. Primitiivne lause küll seda on kogu aeg korratud, aga jõud just toime tulla ja mitte kõikvõimsana, vaid arukalt piiratud tingimustes. Ja see kanal, mida mööda liikuda, kui see väli, mida mööda liikuda, see peab paratamatult olema piiratud nendesamade võimalustega, mida loodus pakub. Ja selles mõttes ka see kanal või tee on piisavalt lai, et leiutada, mõelda, tunda mõnu, tunda mõnu, sealhulgas sellest samast rahast, selle omamisest või mitte omamist. Keemik ja ökoloogiliste tehnoloogiate keskuse teadur Marek Strandberg kõneles rahalise väärtusskaala mitmekesistamise võimalustest. Loeng on salvestatud Von Krahli akadeemias. Ööülikool tänab Kristiina Küti, Birgit Krullot ja Peeter jalakat. Muusika John Hassani plaadilt power spot. Saate valmistasid ette Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2005.