Ööülikool. See nagu väikses anekdoodis, kus ateistlik kasvatus oli veel koolis. Õpetaja ütleb lapsed, et kuna jumalatel olemas, näitame kõik taeva poole keelt. Kõik näitavad keelt, üks väike, näiteks väike poiss, mis sina, eiusja keelte näite. Kui seal pole olemas, siis pole nagu mõtet. Milleks siis suhteid rikkuda? Koole. Ülikoolil on külas näitleja ja lavastaja Lembit Peterson. Loengu teema on pealisülesanded. Tähendab niimoodi siis temal pealisülesanne, see on üldiselt kogu Stanislavski süsteemi keskele mõista ja see mõista pärineb seal pealisülesanne. Nüüd kui te olete lugenud kindlasti paljud teist on lugenud seda minu elu kunstis. Ma tuletan meelde, seal on üks väikene episood, kus 34 aastane väike kostja Aleksejev pandi keset lava Talle pandi karvamüts pähe ja siis on muidugi midagi hirmsat kasukad selga ja ta pidi kujutama talve nelja aastasena ja ta ütleb, et ta mäletab elu lõpuni seda piinlikkustunnet ja häbi eesmärgipäratu ja mõttetu olemise suhtes laval. Edasist andis. Loomulikult mäletab seda häbi vanem Stanislavski, mitte see väikestallistowski, ma ei tea, mida temast siis võis tunda, aga see on nagu tagasi provotseeritud, aga kuskilt on see oluline. Et tegevusetus ja eesmärgipäratu tegevusega olles sõnastatud. Nüüd, kui hakata peale selles suhtes mõtlema, siis mingisugune esimene periood tema loomingus, kus ta mängis niimoodi tundis mängurõõmu, mängi spontaanselt kõikvõimalikes asjaarmastajate etendustes ja tal oli suur edu ja ainult seda teha siis mingil ajal aga ta tundis, et tema loomingulised jõud tegemise rõõm, kõik hakkab hajuma, teatud kriisiseis. Ja siis ta hakkas seda meetodite süsteemi mõtlema, et kuidas viia näitleja nii kaugele, et ta igal oma laval olemise korral saaks tagasi ühe jõu, ühe energia, ühe mängurõõmu mängulusti ütleme siis eesti keeles võib-olla niimoodi lust mulle eriti ei meeldinud mängurõõm. Nii, see süsteem, ta ütleb, et see ei ole mitte mingisugune niukene, ainult paljas tehnoloogia või tehnika, vaid et see on terve kultuur, milles inimene peab arenema ja kasvama. Ja see on seda, selles mõttes ma ütlen kohe alguses lihtsalt ära, nii nagu mina asjast aru saan. Et selle keskne osa on tegelikult teatud niisugune vaimne otsing kunstis. Et inimene peab lisaks sellele ta teeb mingeid harjutusi, veeta näitlejana tehnilist ennast arendab ta peab ennast arendama ka vaimselt hingeliselt. Kui nüüd mõelda, et see on see eesmärk, et ma pean ennast arendama totaalselt, et sinust saaks hea näitleja, et ma tunneksin näitlejaliku rõõmu, lavaline see väljendamisest, siis mulle tundub, et et siit natuke vähendame seda Stanislavski mõtet. Et eelkõige tal oli tähtis, et isiksus oleks terviklik. Et ütleme, isiksuse erinevad osad, ütleme, kunst ja igapäevaelu ei oleks temast kuidagi niukesed mehaaniliselt liidetud, eks siia kõrvale, et siin on mul igapäevane proosa elusima elal ludi, natuke ei meeldi mulle see sibanna kunsti, kus seal kaunid helid ja palved ja ja saladused, et ma siis lähen sellega elust minemas, ei olnud, sest kunstimaailmas ja siis, kui kunstimajandust ära tulen, tulen tagasi siia igapäevaellu, et kuskilt pidi see elu kaks elu, mida inimene elas kunstis, mida inimene elas oma igapäevases elus olema millegi läbi seotud. Mina ise olen enda jaoks pealisülesanded seletanud tihtipeale vene filosoofi kirjandusteadlase paktiini abiga kes ütleb, et selle kunstielu peaksid omavahel olema seotud vastutuse ühtsuses vastutuse ja siis sellega kaasneva katsiatava süü ühtsuses ja ühesõnaga see, mida kogenud kunstis see peaks mõjutama minu elu ja see, mida ma kogen elus peaks mõjutama minu kunsti, et nad oleksid omavahel seotud just nimelt vastutuse ühtsusest. Kunst vastutaks elu eest elu kunsti eest. Et selle vastutuse läbi inimene ei ole enam mehaanil mingi mehhaaniline tervikus, osad on kõrvuti vaid et ta muutub selle vastutuse läbi üheks tervikuks. Ja mulle tundub, et kui rääkida suhteliselt pealisülesandest Sverse Thatcher, ütleb Swerh eesti keeles ei kõla hästi, kui me võib-olla oleks õigem tõlkida üliülesanne, aga see on niisugune imelik sõna. Stanislavski olid väga palju selliseid termineid, mida ta väga armastas ridade lahti seletavadki. Üks neist oli siis, kui virtsa Snanjev üliteadvus. Siis oli tal pealisülesanne pealis-pealisülesanne ja kõikvõimalikud sellised asjad, mis olid nagu siis sõnaga ses Firh või ülimärgistatud. See oli ka selline aeg möödujaid alguses. Sümbolistide aeg, kus inimene oli saladuse, teda ümbritsesid igal pool saladused, selle Slovski ka sümbolistidest puutumata jäänud. Süsteemi peamine või keskne idee oli tal liiati jõuda teadliku tegevuse kaudu. Me oleme tõlkinud sageli alateadvuse avamisele alateadvuseni, aga tal on tegelikult sõna venekeelsena pess slaidil. Seal tähendab siis teadusetus, et jõuda teadliku kaudu loomingulise teadvusetuse sfäärmi ja see jaguneb tal kaheksat, siis tal potsus Nanja alateadvus ja siis on kas need ongi versus naine. Et siis üliteadvus tähendab printsipiaalselt ilmselt tal erinevad, ehkki ta mitte kuskil neid mõisteid lahti selgita, mida tähendab üks, mida tähendab teile psühholoogide, hiljem ma püüdnud siis leida, seletasid alateadvus, on nagu tumedam pool, kus instinktid, jõed ja ja kõik muu ja üliteadvus on siis nende kõrgemate püüdlustaja unistuste, unelmate ja selle kõige selle pool, mis inimeste ülendab. Et ühesõnaga, et kuidas vallandada inimeses väitlejas antud juhul siis tema loominguline potentsiaal, mida selleks teadlikult tegema peab. Sellepärast ütlebki, et see süsteem on terve kultuur, milles tuleb elada. Et seda ei saa niimoodi, et me õpime peale, selleks on ta selgeks ja hakkame hakkame siis selle järgi tegutsema, et see ei ole mitte mingil juhul mingisugune idee või ideoloogia loogia kõige lähemal. Võib-olla kui rääkida ideest ideoloogiast, võiks nimetada kõlbeliseks ideeks, mis keskne, mille nimel ma tegutsen. Aga pealisüles mõista iseendas kätkeb minu jaoks seda, et liikumist mingisugusele, nagu ta nimetab selle üliteadvuse poole ta nagu pealisülesanne ei saa ilmselt olla selline, et kriminaalne või kuri siis ta nagu teile midagi, mis alandab. Ilmselt võib-olla, et ütleme, et on olemas nagu objektiivne maailmakord, kui usud ja usule Pisad seda teada ja siis sellest peegeldusesse näed, ahah, vot need moraalsed loomulikult peale sellesse seotud moraalsete intensioonidega kavatsustega. Et tegevus ei ole mitte lihtsalt neutraalselt neutraalne tegevus jalutamine, eks ole, kui ma juba jalutan aknal selleks, et vaadata, kuidas sisse murda, eks ole, siis ei ole, meil on neutraalne ehk jalutamine tegevusena jääb samaks. Et alati oleks sulle selle peale see ülesanne kaasas mingisugune moraalne intensioon, eks ole, mille nimel me tegutseme ja see on nüüd niimoodi, et kui hakata vaatama, mõned nimetavad seda peale sellesse annet leitmotiiviks see, mis on inimesel, kunstnikul, kogu tema elu läbiv teema peab juhtiv teema mis paneb leitmotiiv, mis paneb teda nagu tegutsema. Siin on mingid korrespondent, mõisted võivad olla veel ka missioon, inimene tajub mingeid missiooni ja võib-olla missioon ongi kõige lähedasem sellele, mida ta ise mõtles seal mingisugune hinge, tung, see, mida ma olen kogunud endasse edasi anda teistele inimestele, et ma pean leidma selleks vahendid, et mul on tingimata vaja seda sõnumit, nagu me ütleme, sõnumid teisteni viia. Ja see on niisugune vajadus, mis on ka ilmselt noh, arengused erinevatel etappidel on seepeale sellest selgem inimesel, mida tahab väljendada. Kui ma kunagi mõtlesin selle peale, et, et mismoodi ma nüüd hakkan konkreetse lavastuse pealisülesannete tuletama siis ma tulen alati mõttes tagasi selle aja juurde, kui eluteatrikoolis õppisin. Panso rääkis küll sellest, et peale selle sellele midagi niisugust, mida mõtleme välja peale, selles ei ole midagi, mis sünnib sinust. No siis oli raske mõista, kuidas sünnib midagi sündinud rite niukene kaunis ajuragistamine, mida kirjutas sündimas, sünnib sinust sünnib ja siis ta veel lisa või oli see juba meie enda poolalisangita, sünnib meist endist. Ühesõnaga pealisülesanne. Ja see on lõppkokkuvõttes võib-olla siis väljendada sellega, et et mille jaoks mina seda asja teed või. Et kui ma oskan sellele küsimusele vastuse leida, kui ma leian tõesti selle vajaduse üles, et ma pean seda asja täiesti tegema niimoodi, et see on siis selle, minu, minu kui näitleja, minuga, lavastaja pealisülesanne ma püüan ennast natukene lõdvestada selle jauks sõnaga. Aga, sest seda läheb kõrgele, vot seepeale sellesse mõista, ta läheb kõrgele, ta ei ole nii kergesti defineeritav. Samuti nüüd ütleme, tegelaskujul on oma pealisülesanne, seda me võiksime lihtsamalt määratledes ja niimoodi, et mida see tegelaskuju, keda ma mängin, mis teeks teda õnnelikuks ja siis need takistused, mis segavad konfliktid ja vot, mis oleks see, vot see kujutlus sellest, tema kujuteldavas õnnest. Nüüd etenduse peale see ülesande puhul võiksid lihtsamalt mõelda niimoodi, et kui inimesed lähevad pärast etendust koju ja nad ütlevad endale jah, näed hea sõna võidab kurjaväe või, või et armastus võidab kõik või noh, tähendab, et see tunne, millega nad koju lähevad pärast etendust, et see, kui see õnnestub neil jõudu, siis see oligi selle etenduse peale, selles suhtes jõudis nendeni see on ka raskesti seletatud Harbli mõistust, tundeid, hingeelu kui tahet. Ta on nii vaimne kui hingeline, et ta on niisugune totaalne, on nii-öelda kasvab tõepoolest välja sellest tegijast, kes selle peale seda välja käib. Ja ta areneb koos noh, rühmaga ütleme nii, olen lavastaja on näitlejad, me peame jõudma üheskoos selle asja üldse peale selle tunned sa oled, mille nimel me seda teeme samuti, noh, kõik, kes kaasa teevad etenduses. Teatrirühm peab siiski ideaalis moodustuma niimoodi mingist sisemisest vajadusest. Kas arenguvajadusest, et ma mõtlen niimoodi, et, et see pealisülesanne põhineb suures osas ka inimeste usul intuitsioonile, usaldusel, kellega koos mida tahan hakata tegema. Et kas ma usaldan nendega ühte paati istuda, sõitma hakata või mitte, tähendab, et isegi siis, kui ma ei tea täpselt, kuhu reis läheb, aga mul on nende vastu usaldus ja ma lähen ja me hakkame koos tegema ja me koos leiame selle peale sellesse seal tõepoolest ka võrrelda sellega nagu Juhan Viiding on öelnud, et ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab, seepeale selles ei ole midagi niisugust, mis puudutab minu hinge see, mille nimel. Ma tahan oma laule laulda. See laul minus, eks ole, kuskil. Et kui me vaatame mõne inimese loomingu peale, kas näitlejana või lavastajana kunstnikel on omad pealisülesanded, siis tihtipeale võib-olla ka niimoodi, et ta ei ole seda osanudki endale kuigi selgelt teadvustada ka see vajadus midagi luua, oma laulu, laulda noh, elabki temas ja see väljendub kõikides tema kas rollides või, või etendustes piltides või, või raamatutes. Et kui ma arenen ise, kui ma teen oma vaimse arengu huvides midagi, teen oma hingelise ja füüsilise arengu huvides midagi, siis peale see ülesanne nagu kasvab, avardub laiali ja ma tahaks esitada sellise hüpoteesi, või noh, tähendab ma ei saa seda kuidagi teile tõestada. Mul on niisugune tunne, et inimesed liiguvad tegelikult ühes suunas. Et kui mina otsin tõde mis on kasarist askeldate asja tähtis, et näitemäng oleks tõene ja ka elus oleks, peksis tõdevale muidugi sa lavalistada tajuda, kui ta elus valetab, aga palju, eks ole, Talle kui need asjad sassi. Ilmselt aga tähendab, et, Aga me teame, tõde on ilus, mõtlesin, tõdes mulle tunnetatud tõde, otsib mind. Et ma ei teagi, kumb rohkem otsib, kumba, et ma liigun tõe suunas. Minu sees on üks tõmme, mis paneb liikuma. Ütleme niimoodi, et selles mõttes on see pealisülesanne leida see tõde kogu aeg sama, ehkki ma erinevatel ajaetappidel erinevatel etappidel avastan teda kas piiratumalt või avaramalt. See ei ole sugugi seotud vananemisega. Võib-olla need vanemast peast taipama sellest palju vähem kui noorena või tähendab mingil eluhetkel, ma näen seda tõde avaramalt, kui, siis mingil eluhetkel, kus ma peaks olema küps inimene. No näiteks haige, mul on paha olla, eks ole. Imedade tähendab, kui ma olin juba suurem, eks ole, siis vaipa tähendab ka siis seda tõdega kannatuses. Aga selline kriisihetk, et kus sa tunned, et niimoodi nagu on olnud, niimoodi ei taha enam, aga et uutmoodi noh, teistmoodi veel nagu ei oska. Et kas on tuttav tunne muidugi. Kogu aeg on see tunne. Aga sellist tõelist rahutunnet, et nüüd on justkui kõik nii paika, selle kõige sees on ka tõeline rahutunne tähendavat, loovad isegi koos. Ja ma ei saa neid lahutada, et ma nüüd ainult rahu ja nüüd on kriisiperiood, et ma ei oska niimoodi lahutada. Teinekord on niisugune rahu, ütleme, et on, kannatus on ja samas on kuskil siin rahuga olemas näiteks nagu on oludes lootusetus, aga siinsamas kuskil lootus kaemas, kaotasime, lootusetuse segama hakkab, püüan lootuses et need seisund olemas. Tähendab, et kriisikoha peal see näiteks sealsamas sellist lovski, tema alustas oma. Nagu ma enne ütlesin, oma meetodi loomi siis ka, kui ta oli jõudnud teatud kriisini. Et ta püüdis leida hakata avastama neid niisugusel loomuliku näitleja mängu seadusi avastama, mitte ise need välja mõtlema või looma. Ja siin on muidugi tema juurde tagasi tulla sinna tegemiste, teatud inspiratsiooniga, mis temale tuli või paljud asjad on tema puhul nagu moonutatud, sellepärast et nõukogude ajal tehti temast selline kohustuslik mees, kelle ideoloogia ja kelle metodoloogia tehti kohustuslikust hall poolt kõigile sellega tegelikult saatanlik katse, Tõele suunatud meetod kui elukultuur, isegi teatud mõttes võib öelda isegi mingisugune nagu religioon, mingit paralleeli sellega on, ehkki ma siin kohe ütlen paar sõna lisaks pärast et sealt võeti eetika kui käsk, sa pead tegema nii ja tehnoloogia tee nii seal kui näitaja treeniga, üksikud harjutused ja kui need üksikud harjutused võetakse ainult käsk ja kui inimene ei saa täpselt päris täpselt aru, miks seda kõike tegema peab, kui talle seda ei selgitata, kui sellel puudub vaimne eesmärk. Et siis on asi kurjasti ja siis ta muutub iseenda vastandiks, hakkab lõhkuma. Nagu rääkida Stanislavski sellest, et see oli elukultuur enne, kui teatud mõttes religioon, mis kuskile Iisraeli koolide puhul meil on alati niisugune väikene kahtlus, et kuhu ta mind juhib, eks ole, kas ma usaldan seda või mitte. Ma igaks juhuks võtan natukene. Proovime, et kas on siis tema ise ei olnud, tema ise ei loonud religioone, seda võib päris kindlalt öelda, sellepärast et tal õigeusklik Orthodox Vene õigeusklik. Ja ta oli õigeusklik sinnamaani välja, et ta läbi kogu nõukogude aja Nad hoidsid kirikut. Ja see on üks teine elu, tähendab teine vaimne vaimne toit, mis tuli tal lisaks, mida nõukogude inimest enam ei saanud, sest kirik hävitati ära suures osas või noh, muidugi ei saa kedagi, südamed oli siis vabadus on alati olnud, seda ei saa. Et siis ei olnud südametega vabadust, oli küll, aga seetõttu et kuusele vabaduse järgimine viis seal, iseasi, aga ta toitsid seda ja seal oli üks teine asi, seal vaimne toit, mis tuleb sealt ja vaat, millest tema kirjutatud ei ole saamatust väga palju vihjamisi annab ja mida ta õpilastele andis, tunnistajate sõnul möödusid teatud aeg oli seal 30 taskud hakkas süsteemis kirjutama, ta ei saanud kirjutada, ta paneb seal mõisted Apollo, eks ole, Apollon apolloni teenistus ja paljud asjad võivad talle siiamaani pahaks pannud, et ta ütleme kristlikes ringkondades, et näete, pannakse jälle jumala asemel, eks ole, tõe asemel Apollo, mingisuguse paganliku tema siis nagu selle kaudu püüdis, väljendab mingeid muid asju ja teine asi, mis talle ette heidetakse, temal tõstab altarile siis kunsti, et kunst on see kõige kõrgem. Ja ma arvan siiski, et noh, minu intuitsioon ütleb, et tal ei olnud kunst kõige kõrgem, kui ta räägib tõest, et siis tal oli ikkagi nagu tõde tähtis, aga tal kuidagi õnnestus. Keegi nagu hoidis seda, et tal õnnestus seda seda tõde kunsti kaudu ka edasi endale väljendada ja mulle tundub, et see vaimne toit, mille ta sai kirikust ja siis on terve elupraktika, sealt on lihtsalt väga palju noh, analooge või võituletusi, mille pealt ta sai luua oma süsteemi. Väga huvitav on see, et ma olin paar aastat tagasi koos Ludwig Flaseniga, kes oli protovski ideoloog, temali ideoloog, tegistlikultovskile, kui tõi esile palju ka Moskva kooliga, õppis Dali Slovskilt ütleb protovski, kusjuures et iga endast lugupidav teatri nimel peaks vähemalt leidma omad vastused sakslaste poolt tõstatatud küsimustele, tal ei ole mingeid valmis süsteemi. Ta tõstatab teatud küsimused ja on pidevas arengus. Ja siis ütles niimoodi, et tema teado, tema on uurinud ja ta on elanud 18 aastat Pariisis, tema on uuritud Stanislavski, uuris seal jesuiitide mingisugust Ignatsusele, joola vaimulikke harjutusi, et sealt on väga palju on tunda selle süsteemi pealt nende harjutuste mõju. Mina ei ole seda niisugust võrdlust teinud, aga ma arvan, et uuematel kindlasti mustadele teeotsa kätte. See võiks olla huvitav vaadata sellest, tuua võrdlusi Stanislavski kui, kui niisugune ortodoks Stanislavski süsteem, et kui palju on selle süsteemis neid mõjutusi, mida tema sa ise oma isiklikust vaimsest praktikast, sest et kui ta on ortodoks, siis ta on oma konkreetne vaimne praktikas ei ole mitte niisama. Ma käin kirikus kirikulaulu kuulamas, vaid käib ka siis seal sakramente seiskuda. Käib pihilda, tegeleb enesevaatlusega enesetäiendamisega, ta püüab endast muutuda, püüab arendada oma voorusi, voorusi kui vahendeid, et jõuda jälle kõrgemale poole. Nii ma olen nüüd natuke teisele religioosse momendi muidugi sisse, aga me ei saa mööda minna sellest sellepärast, et see oli olemas rumal sellest mööda minna. Ja nõukogude ajal juhtus see, et see on tehnoloogia ja eetikuga käsk kommunismiehitaja moraalikoodeks oli sellele raamatule seal nagu midagi analoogilist, sa pead tegema nii. See oli muidugi kohtlike ja pärast siis juba Stalini surmakümnetel aastatel hakkasid Venemaal režissöörid jälle avastama süsteemi tema vaimset sisu tänu temale vaimsele sisule otsima pealisülesannet, mille kohta Stanislavski ise ütles, et talle tundub, et pealisülesanne läbiv tegevus, et see on kogu süsteemi niisugune Belgia muud midagi nagu polegi vaja, et kui ma tean, mille jaoks hakkan leian need vahendid, kuidas seda väljendada, kuidas tegevusest läbi viia. Aga seepeale selles on tähtis ja see hakkab juba teate kooliski pihta väga elementaarsetest harjutustest, kui lihtsalt lastakse teha huvitavaid harjutusi ja ma olen ise sellest kiusatusest olnud, et huvitavate harjutuste lõksu läinud ja kui ma ei tea täpselt, mida üks või teine asi teenib, et kuhu ta välja piima. Et siis see võib-olla osutub karuteenet, et alati küsida, tähendab, kuhu see välja viib. Et miks ma seda tegema pean ja kaid tööde puhul õpilased loovad tööd, et nad otsiksid kogu aeg seda, et väikene tüütse, väikene asi, mida ma teen, et mis ma siia sisse panen, kas mul on sellega midagi väljendada ka või ma lihtsalt muidu on nagu klaveri klimberdamine mõist seal klaveri taha mõnusam klimmerdada, võtan pilli kätte ja löön üle keelte pargutasi, väsin ära põlanud pilli kõrval ja kunstnikuks saamine tingimata olnud teadlik enesearendamine teada, aga muidugi, mida arendada, ütleme, kui ma enne mõtlesin vooruste kohta teada, millised voorused, mida arendame, töötakse voorus, et ma tean, et ma pean olema hea laps ja inimene, aga mis need voorused täpselt on, mida siis võiks arendada või kuidas seda teha? Praktiliselt, et ma olen selleks valmis, aga mida ma tegema pean? Et kes mulle küll kätte näiteks selle otsa ja otsis tallestovskibüüdist nagu näitlejatele ja siduda seda, mis oli tema enda vaimne praktika lapsest peale olnud, siduda seda selle tööga, niimoodi mulle tundub, seda on ta ka ise väljendanud. Kui korki omal ajal etteheiteid Moskva kunstiteater, kui nad lavastasid rendi kramaazoveid et seal on mingisugune Bogaiskaidil, seda, nagu ta pahaselt väitis, jumala otsing siis ta lihtsalt askeldas, ongi, ongi seepärast, et me baseerume Vene 19. sajandi kirjandusele vene klassikalisele kirjandusele, seal ongi see keskne ja meie jätkame sedasama liimiteatris. Ja see on tõeotsing. Miksteater kas see oli teadlik valik, kui see sattusid kuidagi või? Ma sattusin kuidagi. Aga sattusin mitte niisama kuidagi, vaid ma sattusin lihtsalt huvist inimese hinge vastu, ütleme niimoodi, kõik, mis puudutab inimeste, mulle tundus, et teate koolis tol ajal õpetati seal kõige elavamalt. Et ma mõtlesin-kaalusin mitmete erinevate alade vahel kas või eesti filoloogiat, kui ma ei saanud sisse teatud põhjustel. Või siis mõtlesime mujale minna konservatooriumisse. Mind huvitas inimene kui saladus. Ja mulle tundus teatrikooli kaudu ma saan praktiliselt hästi palju sellest teada. Ja ma sain ka. See on tegelikult, ütleme nõukogude ajal siis kui ma läksin sinna, ta oli see süsteem, mida Panso kajab väga hästi teadis ja õppinud oli, mida ta väga hindas. See osutus tõesti niimoodi, et et vastastikku rikastavad, see võidab, elus kogesin nii head, kui halba hakkas välja tema kunstis. Ja kui mu kunst on banaalne teine kord, siis ma pean põhjus tassima banaalsest elust. Et elu banaalne, kui on elu banaalne, siis ma võtan kunstconvestamis banaalne, et kuidagi metafoor vastastikuse sõltuvuse viima, seda sõltuvusse koolis otsida. Ja kirglikult koos teistega seal mõtte peale sellest seal niisuke toyota rahuldan, kirglik ta sunnib otsima. Ta on tuline, et kui ma tõesti tahab midagi väljendada, et ma ei saa rahulikult seda teha. Natuke teeme, mis asi see on, mida me tahaksime, tahan midagi väljendada. Ja kui me taipame, et me tahame seda väljendada, aga sinna küündis. Me peame järelikud harjutama, sinnani küüniksime. Noh, kõik lihtsalt öeldes ja me tegime igast harjutusi. Mitte väga süstemaatiliselt, tähendab, selles mõttes aga väga väga distsiplineeritult väga askeetlikult isegi elades siis siis puutusime kokku teatrimaailmapilt natuke, teiseks. Kui koolist tulla kalade ideaale tahad proovida kõike, siis puhtalt kokku selle ta juba natuke rutiinse maailma, kus inimesed on harjunud juba kuskil käib üksteistmoodi süsteem, kus võib-olla teatud on moodustunud juba natuke liiga administratiivselt või ma ei oska öelda midagi, seal on. Kindlasti saab ka seal juhtus igasuguseid huvitavaid asju, koolist oled, et siis siis oled nagu värske, tahad hakata kõike katsetama ja proovima ja siis äkki näed, millegipärast kõik ei tahagi nii. Aga mõtet ei tohi kaotada, seal tuleb patsient isegi mõtet ei näe, tuleb mõtet edasi, seal siis peab olema see eesmärk tabel seal mõtte leidma juba Bel. Siis tuleb kriisist välja igat moodi, mitte ainult mõtlemisega, vaid kogu olemusega. Aga mis siis teha, kui uscan otsas igas mõttes? Paluda tagasi ei ole usk otsast, tähendab, kui sa pead jäävad ajudeta uskonna otsas, siis järelikult tahad seal tagasi saada tahtega seotud. Kui ma tahan, et usk tagasi, siis ta tuleb. Usk ja tahe on seotud, keegi, sa uskuda, kes ei taha uskuda? Kui tahe otsas, siis on hullusti. Sirglõigul singi, kulla. Aga kui tagasi tulla sõprade abiga, kas siis nii hull ka nüüd ei ole, et minu meelest usk ja tahe on seotud keegi, sa uskuda seda uskuda? Peale selle sõnaga seoses ma mõtisklesin selle asja ei ole, et me tegelikult ju elame seda meie elus, väljendub see, mida me tegelikult usume, eks ole peale sellest nagu midagi analoogilist, et me väljendame oma, teostas seda, mida me oleme kogunud, mis meis on? Ei hakka spetsiaalselt, mõtleme iga etenduse jaoks eraldi peadlasemalt välja. Muidugi meeldib konkretiseerida seda niikaua kui tarbeks. Aga see võtmis minus on, see hakkab seal väljenduma ja ma olen teinekord ise ka üllatunud, vaata, mis siin on. Peegeldub tagasi lavastajana või näitajad tajuvad või tajub mängida seda, et, et ma ei ole peale selles kindel Ma tahtsin, sellel hetkel tahtsin avaneda, aga ma tundsin midagi, hoidis tagasi, ma ei saanud päris seda kontakti kätte, mida ma oleks tahtnud. Et kuidas seda aga vägisi võib-olla polegi vaja lahti seletada, et ega tahtejõuga balletisaarlast tundma panna ega, ega mängima panna. See süsteem ütleme, ka, on rajatud teatunski peibutustalle, et inimene peibutab endast välja sellel nagu lindu püütakse, ta saab suure käraga minna. Võimlete navi, viis lint oleks, saame sellest 600 rubla. Sa ka, et kuidagi mitte hakata vägistama oma loomust ja mitte tegema. Peab otsima igalühel on oma oma tehnika, oma meetod kujuneb välja nagunii. Kuidas töötada kavatsed, see, mille nimel või mida ma tahan väljendada, selle üle tasub kogu aeg mõelda, nagu Karla thermile ütles, et ärge seda mõõka, mida te enda vastu tarvitate, laske liig ruttu rooste minna. See on ka peale sellesse nendega seotud. Muidu upub ära, varsti peame selles situatsioonis, kus, kui te olete läinud peremeeste koera, kus koera peremeest, eks ole. Aga on ka terve mehi, kes jalutavad koeraga. Kaks tähtsat asja siis on, eks ole, teatris ma võtan ette, kollektiivne looming, ma, kollektiiv muutub nagu isikuks kunstnikuks, kollektiivne kunstnik kellel on oma peale sellesse anne, kui selle saavutab, see on väga tähtis. Ja peale selle olemasolul kaks asja Onlisse, mis kuidagi annavad õigustuse, õilistavad meie kunsti meie endi jaoks ka, et me teame, et meil on õigus selle asjaga tegeleda, mul on, mida öelda, et ma lihtsalt ei tegelasele kunstiga. Ja see tuleb mitte nii, et ma seal laua taga välja hirmunud mulle kaasaga pärskid mulle, mida te midagi öelda, et ma pean minema protsess sisse ja otsida pealisülesande avastan tegutsedes. Siis ma tajun teda, muidu ma ei taju. Ma olen nagu basseini seisan, ma teen igast, olen lugenud palju raamatuid selle kohta, kuidas ujutakse vette, hüppa. Ma ei saa sellest aru, kuidas, kuidas nad seal ikka teevad, kuidas ikka püsivad reedel. Tema muidu on see, et ma pean minema sisse võtta, siis hakkasin tegema. Kas on siis näitlemine mingi muu kunstiala või mingi muu eluala tehes, ma saan aru, mis on selle ülesanne, ma tajun seda siis ma saan edasi anda ikkagi tehes. Mõte, eks ole, mõtte seome, tajume siis, kui meil asi mõtestatud, palju kergem elada, kui me teame, kuhu me liigume, mingi mõte kannab, need pered on hästi kerged elada ja mõtte peale sellesse kunsti kergeks. Ma tean, mille pärast ma teen, pole mänglev, kergeks mängud, jõuline ja kogu mängu energia on selles, kui ma tean, miks ma seda teen, kui ma taju seda, mitte dial mõistusega, eks ole, vaid et kui ma lähen sisse, teen ja mad Taima tehes. Mul on selline küsimus, et kujutame ette, et on mingi teatritrupp mis on kohutavalt hea, trupp koosneb meistritest ja ühel meistril on ühte liiki peamine ülesanne ja ta on väga hea meister selle ülesande endale püstitamises ja selle pidevas arendamises ja sellel vastamises ja, ja siis on seal teine meister, kelle peamine ülesanne on hoopis teistlaadi, teistsugune ja tema on selle ehitamises ja lahti harutamises väga meisterlik. Ja siis on veel lavastaja, kelle peamine ülesanne on veel hoopis kolmandast, neljandast vallast. Et mis sellises situatsioonis nagu sinu meelest on parem ja viljakam, kas see trupp peaks püüdma liikuda sellise ühise peamise ülesande suunas või siis peaksid, et osalised, igaüks jääma truuks oma ülesandele? Aga mina arvan küll niimoodi, et peaks liikuma, kui nad kokku tulevad, juba see, järelikult nad koostavad midagi teha, neil on juba sedavõrd palju austuseks selles suhtes ja usaldust. Et nad peaksid liikuma ühise suunas, leidma koos ja see oleks uus tuletus, etapp, Nad võiksid igaüks natukene edasi minna siit oma arengus. See peab olema intensioon, soov koos midagi luua, midagi uut, mida enne pole olnud. Ma arvan küll, et seal on võimalik. Kunstis on võimalik, seal võib tulla täiesti erinevate maailmavaadete kindlustavad kokku tulla ja teha midagi niisugust, mis sellepärast on kunstaga huvitav. Minu meelest mina sain niimoodi aru. Need on väga harva neid asju juhtub kuidagi, tihtipeale juhtub see, et noh, et me teeme näo, et on küll üks suunda mingitel muudel põhjustel peale sellesse, järelikult see polegi nagu peale selle seal peale selle seal alati kätkeb midagi, mis ülendab inimest, eks ole. Me peame ilmselt jõudma mingisuguse tsooni, kus me saame 11 nagu vastu võtta või aktsepteerida mingites asjades. Aga et kuidas luua kollektiivselt kunstiteos on alati teatrisse on alati see küsimus, mis on. Raske peaaegu võimatu, tegelikult peaaegu võimatu selles küsimuses väga hästi aru aeg-ajalt juhtub ja siis võib selliseid imelisi hetki kogeda. Kodoga juhtus? Jah, on küll väga kummaline. Ja seepärast selline kummaline asi, et isegi väljaspool mängu, eks ole, kui ma praegu mõtlesin etendustele vaatan teda. Et seal oli üks niisugune, ma ei oska öelda, mis asi seal oli nende kohal, mingi naeratus, ma ei oska öelda, mingisugune eriline asi toimus seal ja see toimus tänu sellele, et me, ma arvan, et see oli üks põhjus, oli see, et me me niivõrd intensiivselt küsisime. See oli valus küsimine. Et see üks tee oli küll see, et me jah, tõepoolest seda peale sellest, et mille nimel me seda asja teeme, kogu aeg püüdsime siduda iga väiksemgi kui stseeniga, mida me tegime, selles mõttes on see klassikaline näide tööst pealisülesandega, leida iseenda, sellesse, mida ma tahan väljendada. Ja see ei olnud sugugi, nimetan niimoodi, me tahtsime seda teha, kõik oleks väga rõõmsad, siin väga valusa vaevarikas otsing. Pööraselt hullumeelne. Aga pärast rahunes kuidagi oli rahulik. Sellekteerus välja. Ma arvan, alates otsinguid ei ole sugugi niimoodi, et ta on, tal läheb läbi mingisuguse kannatuse, seda kannatust tuleb alati arvestada, et kokal looma või midagi kunstlikku tegelema. Mingi kannatust tuleb kindlasti juurutasime. Ma ise ei ole ka mingi reegel, eks peab olema, kannatus kukub, äkki on siin o'ga hakkavad, ühel hetkel tuleb see kallatusega valmis enam, seda ma tahtsin öelda. Ta ei pea tulema, aga temaga. Siin on, ütleme seal Sovski puhul ka, et ma kirjutasin isegi tsitaadi välja, mis oli, mulle tundus huvitav, et ta elu lõpus kirjutab ühele näitlejanna-le, mis puudutab seda tunnetus, asja, see on päris huvitav niisugune näitleja difomirovale, meie ütlesin nimi midagi ja noh, aga oli selline näitleja 33. aastal. Sel aastal mu ema sündis. Elasin kaua, nägin palju, olin rikas. Siis vaesusele nägin maailma. Mul oli hea perekond, lapsed, elu pillutas, on maailma mööda laiali. Otsisin kuulsust, leidsin, sain auavalduste osaliseks, olin noor, vananesin, varsti peab surema. Nüüd te küsite minult, milles on maapealne õnn. Ja ta vastab tunnetamises kunstilise töös selle saavutamises. Tunnetades kunsti eneses, tunnetad loodust, maailmaelu, elu mõtet, tunnetad hinge, talenti, kõrgemat õnne, kui see pole. Et ühesõnaga, see on ikkagi olnud pidev süsteem otsingul, pidev tunnetust ei olnud. Ja ilmselt ongi hea otsida siis kui sa tajud, et see otsitav on olemas. Sulle kuidagi aga vastuseid annab, kui ta vastuseid ei anna, siis läheb asi traagiliseks. Otsin, otsin, aga ei tule midagi. Kui sealpoolteist kätt vastu siis ei saagi, ütlesid, et kaotab õige pea mõttes asi. Mida, mida mina ütlesin, miski, mis otsib mind. Mida ma tahan endale selgemaks saada, tunnetades, kas seal on mingisugune tõde siiski asjade kohta, nii nagu me kõik lapsest peale jõudsime? Asjade tähendust, asjade mõtet? Sümbolist öeldakse, on see, kes need mõtted ka seal, kus seda pole, japsuvad, istun, see, kes enne mõtet, isegi seal, kus ta on, eks ole. Nüüd leida täiesti üles, kus ta on natuke nagu klaverimäng õigel ajal õigele klahvile, aga ta on. Ta ongi otsing selles mõttes, et ma arvan, et ka selles näite puhul, kus igalühel on eri pealisülesanne tugevalt läbi eri suundadesse ka selle näite puhul on tähtis, et et inimeste ühiselt tahe leida ühine ja ma arvan, et inimeste vahel meie keegi vahel kehtib mingisugune solidaarsusprintsiip, ükskõik kui palju me üksteisega ei kardaks, eks ole, midagi, on midagi, mis meid ühendab, midagi, mis seal hirmu ära võtab, et kui seda ühist leida inimeste vahel, mis valitseb meie vahel siin praeguses Eestis, mis seob meid nende inimestega, kes on olnud ka nende inimestega, kes on tulemas, on siis me saame sellise solidaarsuse printsiibi tunnetusele. Mis on see, et mida ma teen siin. Aga ma arvan, et sinu loomingus igalühel on eri peale sellest, seal võivad mu südames tunneb ja kui äkki kõik ollakse, tajuvad ühist võimalused, kui olla serviti, kompromisside, teedeeveevikud ühepikkuseks, eks ole, et siis on lühema järgi. See raha võib olla kõrgem inimese tegevuse liik ongi koostöö, mitte see, et kui palju võiks, seda suudan oskus koos töötada. See on raske asi. Et mis on see, mis teile sellist jõudu annab või mis sa sellised läbi elu kandvad mõtted? Ma tea, millele ma peaksin ennast häälestama ja tihtipeale on niimoodi, et elu ise 1000 ülesandega haarab sind varrukast, eks ole, hakkab juba peale suruma. Aga siiski ma ütlen niimoodi, et palve. Ja see on kahtlemata liikumine, vot seda peaks minema kõik, kõik selles liikumises. Mõned lihtsad mõtted, no näiteks kui ema Teresa ütleb, et tee seda ainult seda, kuidas armastad ütle, mis sulle meeldib, eks ole, armastavad ennast, armastad armastades neid, kelle jaoks sa seda teed näiteks mõte annab jõudu, taolised mõtted või kui ma loen neid nendes asja palju energiat saad aru tegevuse mõttest, kui saad aru tegevus mõttes, miks ma ühte või teist asja teeb, isegi siis on palju tegevusi, mille mõttest ma aru ei saa ja piinab hirmsasti, miks ma seda ühte või teist teen, aga ma siis purjendamate kallal. Ja see on ka mõttekas tegevus, et ma tahan selgust saada väga palju sellist probleemi, millele leia lahendust. Siis tegeled nendega, võib olla lahendus, tuleb Villem Barr nädala pärast, kolme aasta pärast. Sa tegeled nendega tat selgus saada. Võib-olla see selguse taotlus oli? See annab jõudu või jõuda annab ka see, kui võtad tõesti probleemide peale, hakkas kohe lahendama, tihtipeale seda ei suuda. Et tegelikult seal on kannatus ka jõudu. Kui sa võtad, kannata teadlikud vastu, et Saabid ei lase kannatanud kuidagi nagu noh, kannatama ja haletsema ennast, tselluloosi hakatakse tegelema. Need asjad on ju hästi palju momente. Suure jõu saab ennast siis, kui nad lähevad ühes eesmärgis. Et leida see pealisülesanne nende noh, iseenda elus. Ütleme, kristlasel on see lihtne. Tal on peale selle selle etteantud armastuse käsust ja kui ta püüab seda realiseerida, seal on väga suur võitlus isend, mis ümbritseb seda välja öelda raske. Et kaks käsku koos, see annab jõudu sellele mõtlemine panov jõuda, seda on vaja teha, pole elul mõte, annab midagi, mis mõtestab, mõeluma, saab minna, liikuda selles suunas jäävamad, väiksemad tegevuses allutada, sellele vaadata, kuidas ta sellest perspektiivist paistab. Kuidas armastada naabrid, kes sul kuuri käest ära võtab, eks ole. Mul on puid vaja panna, talv tuleb. Tõsine tõsine probleem. Aga see annab jõudu. Ma arvan, et, et elus on väga palju, et meil on vaja spetsiaalselt otsida mingisugust jõudu andvaid asju, nad tulevad meil igapäevane piisavalt neid asju, millega tegeleda, mis annavad meile jõudu, kui oled meie suhtumist, kuidas oma suhet kujundada, pisikesed asjad, väga väiksed asjad. Pedingutamiseks, suured kannatus, globaalsed või isegi naabrid. Väiksed asjad, kuidas me suhtume, kuidas kujundama suhet? Tänades, kes siis need asjad, kui me tunneme, et oleme midagi ületanud, nagu see, see naabri näide või on need kuidagi iluga seotud, et silu ilu annab väga palju jõudu. Pil, üheksane ilu, tõde ja headus, nad kolmekesi koos Virumaa loodusest loodusesse jõuda. Mulle meeldib looduses vaadelda väikseid asju. Inimesed on ilusad. Inimesed on väga ilusad, kõik inimesed seal palju jõudu või niimoodi mõelda. Kunstis kui ma tõesti näen ilu Ja sellepärast on kunstnikud ka nende eesmärk palju ilu tuua, eks ole, omade vahenditega ilutsedaga ilutuur. Ja Under ütleb, et ilu ometi valus olla või seda võib valus olla ka. Atan ilus. Seda tasub otsida just nimelt ilu ja need asjad on igas päevas olemas võimalusena. Isegi haiglavoodis ei saa öelda niimoodi labaselt mõtlen positiivselt, eks ole, ei ole, sa pead lihtsalt, mis seal ikka mõtet, kui olukord on hullu. Seesama naaber tallab mulle jätkuvalt jõudu kogu aeg, ma ei ole suutnud. Tegeleda selle probleemiga, nagu öeldakse, enda seest mõistetud, mõtled, et oled juba tead, kuhu jõudnud siis tarbeks niuke naaber. Õpetab sulle alandlikkust samamoodi elus kaetud, et mul on konkreetse päeva ülesanded, aga kuskil ma pean tajuma kogu aeg, et on olemas ka mingisugune suurem liikumine, kuhu poole mütse liigun. Et muidu on ühel hetkel niimoodi, et kui mees küsib käo käest, et kägu, kuku, kaua ma elan, kägu, kukk. Aga miks? Et me peame valmistuma, tähendab, et selles mõttes oleme ausad enda suhtes, eks ole, et kas see, mida ma praegu teen, see on väga vajalik teha või võiksime teha midagi targemat või noh, et lihtsalt läheb rohkem kokku sellega, et ma mõtlen vaimsetest asjadest tasub mõelda filosoofiaga paju, sellest surma mõtisklustest ja seal üks loomulik filosoof tekkeviis, eks ole, teame Sa pead mõtlema nendele asjad, isegi kui me oleme noored, seda pitaarsemad tunded. Et biilset asjade peale võib mõelda seda ma tahtsin öelda, et kuidas seda, ütleme siin minu igapäevane tegevus ja ma ei saa seda igal hetkel mõelda, eks ole, kui ma nüüd ajan habet ja ma ei saa kogu aeg mõelda selle peale, et kas Läheb väga tähendab, et ma häälest ennast kuidagi selle laine peale. Jah. Seda küll, aga muidugi ma võin ka mõelda seda õpetajat seadusena. Protsendike võib-olla sihuke häälestuda küsimused minu kujunemise küsimuse pärast teatud kultuuris elamise küsimus üldse asjade suhtestamise küsimus, et ma näen palju asju, kuidas ma pean kujundama mingisse oma suhteasjadesse, et ma jätaksin passiivset. Lasen poolataja. Kas sa oled endaks kuidagi sõnastanud, et mis on sinu pealis-pealisülesanne või siis ülipealisülesanne just elu mõttes? Jah ja ma ütlesin ka seda. Samas on see täpselt samamoodi, see on antud ülimas käsus, pean seda täitunud nii palju, kui suudan. Ja ma tean, et ma suudan seda vähe aga ma püüan seda areneda selles suunas edasi. Nii palju, kui ma jõuan ja oskan ja siis hakkavad seda teed käies hakkavad juhtuma kummalised sündmused, millest kunstis rääkida, väljendada teiste lugude kaudu seda, aga see on üks teelolek teatud suunas kindlasti ja sel teel käia midagi kohtad, kedagi kohta midagi, ma näen kellegi koos maa liigul, mingid materjalid tulevad näitemängud mille läbi ma saan väljendada, et kuna ma olen teatriinimene, eks ole, praegu mingid võitlused toimuvad elus, millest ma saan siis aru ka läbi selle oma isikliku teed käimise läbi, ma saan paremini aru nendest näidendi tegelastest, kelle mõni autor pole andnud ütleme, praktikas ka ma võin teha iga päev, ütleme ma võin õhtul devaatlused, mis juhtus ja siis on ka väga rikas isegi kunstnikule see väga soovitav, et kui vaadata oma päeva, mis siis tegelikult toimus. Mis toimus, anda oma hinnanguid sellele erinevatele asjadele. Kuidas ma seda, mis tundub suhteliselt mõtestanud ümber, mida muuta, mida, mida mitte muuta, mida jätkata samamoodi ja see on ka vaimse arengu algvõib väga konkreetselt lihtsalt asjad. Viis minutit õhtul. Olla seal isegi fantaasia kujutki, kes elavad omaette elu, Jõgistama mängib kujutusega, ta kujutab oma päeva siis äkki muud mingit tegelasest sellesse päeva sisse, keda üldse päevast pole kohatud, kisuvad kaasa mänguga ja nii edasi. Võib ka nii, aga tähendab, et üks võimalus on ka, et leida seda tõesti seda ülesannet peale sellesse nad siis ta minu jaoks on ta ikkagi ka. Sealsete hinnangute andmine mitte selleks kedagi hakata realiseerima, vaid, et ise selgusele selgemalt jõuda, mis on siis hea, mis on, mis on halb või noh, ütleme nii. See on nagu selline enesekorrastamise või selgeks mõtlemise aeg, aga just kohati tundub nagu noh, inimesed on mingisugusesse rattasse, ennast jooksnud, et nad ärkavad hommikul üles, siis jooksevad mingisuguseid noh, kas tööülesandeid täitma ja õhtul väsinuna voodisse, et sinna seda setitamis aega ei jäägi. Seda peab endale võtma, ega keegi teine seda meie eest ei võta. Ma tean seda omast käest, mis tähendab, see sattus olla seal võõras, aga lihtsalt peab võtma selle tahtepingutusega võtta endale. Et seletada, siis mida ma teen julgeda, seletada Hollendamise endaga vastamisi? Ma arvan, see julgus tuleb võtta keegi teine seda meie eest ei tee. No see nii ebameeldiv, kuidagi väga ebameeldiv vaadata nagu ennast. Alguses ma ennast vaatan, eks ole, kui vastandlikud üks-ühele, siis see võib olla ebameeldiv, aga kui ma lähen perspektiivis vaatava lootusega enda peale ja see praegu nii, aga see võib muutuda, siis ei olegi ebameeldiv. Vastupidi, väga huvitavat, milles ma nüüd mööda panin, miks ma pimedas olema? Aga see on nagu teatud pühendumus, järjekindlus, et üks või kaks või kolm või neli päeva ma niimoodi suudaks teha, aga siis siis on ikka. Läheb nagu vanaviisi veel otsast peale hakata. Süües kasvab isu, öeldakse, see on millegi halva asja ära, võidame näiteks see naabri, eks ole. Kui see õnnestub enda soita viha tema vastu, tema tegutsedes vastu, siis ma kasvan oma jõus ja kui ma alla jään sellele, siis ma kaotan samamoodi segatahtega suudan seda teha läbi viia err kindlalt, siis ma hakkan arenema vaimselt, muidu ma ei hakka. Mis see vaimne areng on, siis on see, et ma vaatan pilte või kuulan muusikat, käin teatris või, või loen raamatut, vaim arenenud, see töö, mis ma iseenda kallal teen tuli jälle meelde. Panso ütles, et kui tema õpetaja oli käinud Petseri kloostrist, mis meie suletud ja oli muga käest küsinud, et mis on kõige tähtsam teie elus. Munk oli vaadata põlevate silmadega otse öelnud Rabotonad Savoy töö iseenda kallal. Ta ütles, et teate seesamamoodi, eks ole, igal inimesel on tegelikult see töö iseenda kallal, noh, see peab olema. Ja see annab jõudu. Öeldakse. Ainuke tõeline kaotus on siis, kui me kukume, enam ei taha tõusta. Tänavdose Me kukume kogu aeg, komberdame, kukume, käime komberdades, mõned tunnistavad seda mõned mõtlema. Aga lihtsalt ennast vaadeldes saad aru, kui palju suutlikkust komberdad, julged seda endale tunnistada. Väga tähtis, minu meelest. Me ei saa võrrelda, eks ole, igalühel omad lemmik küürud, mille taha ta komistab. Et ma päris omal jõul ei saa kunagi üles, ma pean tunnistama, et mul on kargud. Ma ei ole Münchausen, kas ta peab ennast sisabet pitsostel? Sellepärast ma ütlen, et minul on minu kargud teada, mul on palve mul mõtisklused elu selles valguses püüan teha seda. Kui homme Alex viimne päev, milline oleks buumile täie istutaksite? Ta on väga hea küsimus. Kunagi esite samasugune küsimus ühele noorele mehele, kes ilmuteliste pühakuks ta vastas sellele niimoodi, mina ütlen niimoodi, see ei ole minu vastus, eks ole. Ma mõtlen paralleelselt oma vastust. Et mis saab siis, kui oleks viimne päev peresse võetaksegi oma igapäevaste kohustuste täitmist. Teeks seda, mida ma pean tegema. Aga see on, tähendab äratundmist, et ma teen seda, mida ma pean tegema. Et kui ma jõuan selleni, et ma tunnen ära selle, mida ma pean tegema. Vot see oli jõuallikas sageli või teha väga palju asju, mida me ei pea tegema. Aga kui mulle sellel hetkel antakse, siis see puu, mida ma istutamas, ma tahaks seda puud istutada. Sest see ongi persest otsib, et ühtepidi, mida me ise tahame teha. Aga teistpidi, et meid oodatakse midagi, et me ei saa päris niimoodi, kui me perekonnasuhetes oleme. Sõprussuhetes Me ikka ootame. Ja mis armastaski muud on, kui me püüame fokusseerida oma tähelepanu teiste inimeste tahtmistel, et neil oleks parem ja me oleme selles mõttes olema ikka kääbused. Ausalt öeldes teame küll teoreetiliselt, eks ole, aga et kui ma hakkan mõtlema sellele, kas minu eesmärgist see on see teine inimene, oleks õnnelik, kes mu kõrval elab või mõtlema rohkem selle peale, et ise oleksin õnnelik. Aeg, kui sa võtad meid, külastab seal ka juba kingitus, sellepärast et sa pead natuke tagasi ehmatada. Et mis see on, mida magustuse mõtlema. Aga see on, kui Victor fanclub psühhoterapeut, logoteraapia, advustajad, teate, temal keskendub kõik roosid paranevad, kui inimesena mõte elus leiab oma elu keskse mõtte, mille nimel ta tegutseb. Kui see ei aita ja suudab talle seda avada, näidata ta saab sellest aru, et tal on detsi, tänane, võib-olla kohtumise peale, selles on see, et julgustada mõtte otsimisel või noh, see, et leida tehase endale huvitavaks. Ükskõik kui raske ei ole, tähendab, kui me tajume jõudu, ütleme, ilu või tõe või headuse läbi. Et siin toimub midagi elavat ja see annab meile jõudu, eks ole, ta midagi mingi elu tuleb meisse. Kõneles näitleja, lavastaja Lembit Peterson. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali saate valmistasid ette Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2005.