Ööülikool kõigepealt see, et see praegune arusaam majandusest meie elukeskmest ei ole selline igavene ja loomulik, et ajalugu aitab mõningaid asju nagu Historiseerida paigutada mingisugusesse ajaloolisse konteksti ja näidata asjade lätteid see meie eluolu üheks alusprintsiibiks sale põhimõtteaega raha sugugi nii enesestmõistetav. Samahästi võib öelda, et aeg ei ole raha, mina pigem arvan, et ta ei ole raha. Ja see keskaegne näide kindlasti tubli, aitab meil seda paremini mõista. Koole. Ma teen ühe raadiovälise märkused, ma olen siia mikrofoni külge aheldatud. Ja ma ei tunne ennast mugavalt, kuna ma olen harjunud ringi käima. Nii et kuulake siis häält, ärge vaadake muutsetest. Liikumatult figuuri ehk telekava on prosed, minu näos neid merd ei näe, nii et eelmine jättele väga hästi. Suhteliselt kentsakas on siin seista. Ja olime Marek Tamm, noh. Mina tahaksin selle tunnikese jooksul rääkida majandusest, kultuuriloolasena. Kui lühidalt kokku võtame selle poolest kultuuriloolane, erineb nendest ülejäänud ajaloolaste siis endale, kes selle poolest, et et kultuuriloolane juuli mitte niivõrd neid asju endid, seda, mis tegelikult oli pigem asjade tähendusi, seda, kuidas inimesed mingis ühes või teises ühiskonnas majandust tajusid, seda väärtustasid, seda hindasid. Milline oli majanduse tähendus ühel või teisel ajajärgul. Ja 100 järk täna tahan rääkida, on Euroopa keskaeg. Võiks ju küsida, miks minna ajas nii kaugele tagasi? Vähemalt kaks minupoolset argumente, kõigepealt on keskel aeg, mida ma võib-olla kõige vähem halvemini tunnen. Ja teiselt poolt. Ja see minu jutu üks üks peamiseid väited keskseid väiteid. Et see situatsioon, kus majandus on meie elu kese, kus me suurt osa inimtegevusest mõtestama majanduskeeles me räägime kas teatrisse, eks ole, näidendite turule toomisest Nende mahamüümisest, klientidele, teatrikülastajatele ja nii edasi näiteid leiate kõik, isegi oma igapäevasest elust. Siis ma väidan, et see arusaam majandusest kui elukeskmest selle arusaama juured ulatuvad tagasi keskaega ulatuvad tagasi täpsemad kuhugi 13.-sse 14.-sse sajandisse. See tähendab Wayne, tere või vaimne revolutsioon, mis toimus Euroopas 13-l 14-l sajandil reisis need eeldused mis tegi võimalikuks kapitalismi sünni ja kiire arenguuusajal. Ette rutates olgu öeldud, et selle revolutsiooni tuumik seisnes ja raha vahekorra ümberhindamises. Kui me mõtleme oma tänapäeva keelepruugi oma tänapäevase maailmapildi peale, siis tegelikult põhineb see ja seda on ka keeleteadlased päris edukalt näidanud. Seal põhineb ühel baas metafooril arusaamal, et aeg on raha. On küll öeldud, et see väljend tuli käibele esimest korda 15. sajand Itaalias siis tegelikult oma juured, vähemalt tema mõju hakkas levima, kui seal 19. sajandi Ameerikast tõstis. Aeg on raha, on üks äärmiselt kaalukas metafoor mis loob rida teisi metafoore Lida teisi aru saama üldse inimelust. Võib-olla siin ka praegu mõni istub, mõtleb, et et see istumine siin on üks paras mahavisatud aeg siis hindamata selle hinnanguga adekvaatsust. Igal juhul võin öelda, et aega ei saa maha visata haigele midagi sellist kombatavad katsutavat mõõdetavat, nagu seda näiteks raha oma metafoore aja maha viskamine või ajaraiskamine vaja kulutamine. Kõik see tegelikult on loodud selle ühe baasmetafoori poolt, milleks on siis aeg, on raha taimis mai. Ja enamgi veel. Me ei räägi mitte ainult aja kulutamist aja näiteks investeerimisest aja pealt kasu lõikamisest, kõigest sellest, mis tundub meile väga loomulik. Minu eesmärk minna tagasi keskaega ongi näidata, et see ei ole loomulik, vaid see on ajalooline. Et lihtsalt ühe ühiskonnatüübi ajaloolises situatsiooni tuleme sugugi alati pole see niimoodi olnud. Nii et kui see sissejuhatav osa kokku võtta, siis ma räägin keskaegsest selleks et paremini mõista kaasaega. Enne kui minna nüüd aja ja raha vahekorra juurde keskajal, siis tegelikult ma tahaks sissejuhatuseks öelda mõned üldised kommentaarid aja tähtsuse kohta nii keskajal kui tänapäeval. Väga lihtsalt öeldes kokkuvõetuna võiks öelda, et ja kui keskaeg oli võrdlemisi ükskõikne aja suhtes ja oli vägagi tähelepanelik ruumi suhtes keskaega selgelt pigem ruumi ühiskond kui ajaühiskond pigem ruumikeskne ühiskond, ajakeskne ühiskond. Seevastu tänapäev, ma väidan, on pigem ajakeskne ühiskond ja ruum mängib siin selgelt teisejärgulist rolli. Mise tähendab täna kõigepealt seda, et keskaja inimene ei pidanud vajalikuks pidevalt ennast ajaliselt määratleda. Tegelikult polnud ka selleks erilisi võimalusi. Kellasid ei tuntud. Meie mõistes kellasid, inimesel puuduski, võimalus ennast pidevalt ajaliselt positsioneerida ja keskaegne aeglane, pigem selline looduslik aeg, aeg, mida vaadati päikesetõusu ja languse järgi ja kes ka ühiskond ju ma valdavas enamuses oli talupojaühiskond. Ligi 90 protsenti elanikkonnast elas maal jaoks tähtis oli muidugi just nimelt see looduslike aeg. Teiselt poolt olulisele osale ühiskonnast oli aeg religioosne aeguly reaalne aega mõõtis kiriku kellatorn ja näiteks kloostrisse tunnipalvused ja nii et see on selles mõttes teatavas nagu korduvaeg, mida ei saa nagu väga täpselt mõõta. Seevastu ruume oli järgmised tähtis inimese ruumiline enesemääratlus oli nagu otsustav, iga inimene pidi kuhugi kuuluma, olgu see siis kogukonda, külasse, mingisse konkreetsesse majapidamisse võiks seal järgmised tähtis. Tema identiteet määratleti läbi ruumi läbi ruumiliste, kogukondlike sidemete ja esialgu inimesed võrdlemisi vähe reisisid võrreldamatult vähem kui tänapäeval. See on kõigile selge, et kui me vaatame tänapäeva, siis ei olegi vaja pikalt rääkida, kõik teate, et me oleme ajakeskselt inimesed pidevalt vaatame selle peale, palju kell on pidevalt nagu kalkuleerima ajaga teema, ka graafikuid kas päevaks nädalaks või mõned mitmeks aastaks ette. Nii et me oleme ajakesksed, inimesed teiselt poolt ruma meie jaoks ju pigem sekundaarne, isegi ei saa peale niivõrd sekundaarne, kui veeta meie jaoks ruumi piirid on väga hägusad. Me võime olla täna siin, homme seal. Me võime lennukiga lennata igas suunas vahetada ruumi võime elada ühes linnas, teises linnas, riigis, teises riigis, selline ruumiline enesemääratlus ei ole nagu esmane viimama ruumilist identiteeti elu jooksul korduvalt vahetada. Võib-olla seda väga üldist vastandust, noh, aitab veel selgemaks teha üks üks konkreetne näide, mis puudutab kohtunikke, karistusi, mis on tänapäeval kõige hirmsam. Kohtulik karistus, eluaegne vanglakaristus, kui me jätame välja surmanuhtluse, mida ju tänapäeva lääne ühiskondades eriti enam ei pruugitagi. Ja mis on vanglakaristuse mõte, vanglakaristus, inimese ruumiline isoleerimine, inimese paikseks sundimine. Kõige hullem, mis inimene saab juhtuda, surutakse üht ruumi paika edasi liikuda. Kui me vaatame keskaega, siis keskel vanglaid peaaegu ei tundnudki. Hooned olid muidugi olemas, aga vanglat kui karistust tult üsna vähe. Vangla oli pigem selline preventiivne kinnipidamisasutus et inimesi hoiti vanglas kinni enne ülekuulamist ja ülekuulamise ajal. Aga vanglakaristust pärast kohtuotsust määrata üsna harva ja seda pigem juba hiliskeskajal. Keskaja kõige hirmsam karistus oli oliksiili määramine, inglisemaalt väljasaatmine, lindpriiks kuulutamine nagu keskautorid ütlesid. Eksiili minek on hullem kui surm. Mis tähendab seda, et me võrdleme kahte karistust siis nagu öeldud. Inimene pannakse ühte ruumi kinni keskel, inimene visatakse ruumist välja. Ja selles arusaamas peegeldab kastis erinev arusaam, erinev käsitlus ajast ja ruumist. Kui nüüd minna edasi meie nagu põhiteema juurde, et vaadata, kes ka majanduseetikat üldse, kuidas majandusse suhtuti ja eriti konkreetset majandusega tegelevates inimestesse kes armastas üldse klassifitseerida igasugused normatiivseid eeskuju, välja, töötada, nimekirju, koostada, nii keskaja kiriku üheks seda hobiks, koostad nimekirju nii-öelda keelatud või või ebaausatest ametitest, meritsi muunia inhonesta öeldi nende kohta autod, ametid kui sa siin on oluline teada, et silmas pidada, kes ka kirik oli meie Trinoloogias ühiskonnas avaliku arvamuse kujundaja toona, et Kesk- ja kiriku hinnangul sugugi teisejärguline, et keskel kristlus mitte religioon ainult, vaid tal ideoloogia pole harjunud ristiusk, ütleme usk enda asi, siis keskele usk oli kõigi asi. Ja selles mõttes ei ole ühtegi eluvaldkonda, mida religiooni puudutaks. Ja mida siis kitsamalt kirik ja puudutaks. Nüüd neid nimekirju siis Aududest ametites, neid koostati varakeskajast saati ja ka järgnevate sajandite jooksul, et nendes nimekirjades. Me leiame nendel varieeruva sisuga varieeruva pikkusega. Kuid üks sukesed püsivaid kliente nii-öelda selles nimekirjas oli just kaupmees ja laiemalt kõik rahaga tegelevad isikud. Ja mille alusel neid nimekirju koostati sina muidugi kõigepealt lülitati inimesed, kes pidasid ameteid, mida kirik pidas nagu kõlbeliselt eba sobivaks. Siia kuuluvad ametid nagu prostituudid nagu näiteks traktoripidajad nagu näiteks žonglööride komediandid, need, keda me tänapäeval siis näitlejateks nimetame siis kõik need, kes nagu siis tegelesid kõlvatu tööga siia kuuluvad ka näiteks rida ameteid, mis olid seotud verega ja seal ei põdenud siis mõnes mõttes sellise traditsioonilise ühiskonna sajandi keskaegne vere tabu. Ja see kuulusid siis ametid, nagu näiteks lihunik või timukas või ka näiteks arstid kes tollal keskajal peamiselt tegid inimestes auku, elasid verd välja. Ja siia nimekirja kuulusid ka, nagu öeldud, siis ametid, mis olid seotud rahaga nagu näiteks kaupmehed, nagu näiteks liigkasuvõtjad nagu näiteks rahavahetajad. Kui me vaatame keskautorite tekste, siis tõesti üks kinnismotiiv, mis sealt välja joonistub ja seda vähemalt 13 sajandi lõpuni on see, et inimene, kes tegeleb rahaga, ei salla patuta. Üks üheksanda sajandi paavst Leo, suur hilisem pühak näiteks kirjutas, et, et on raske mitte patustada kui tegeletakse ostmise-müümisega või nagu hiljem juba 13. sajandi keskel, ütleb siis tole suurimaid dioloogiakvino toomas. Et kaupmehe amet ei saa midagi häbiväärset. Kanda turbituudine habet ja siuksed aru saame, me leiame hulgim. Milles oli siis nagu probleem. Probleem oli mitu ja võiks välja tuua vähemalt neli tähtsamat, mis siis muutsid rahaga tegeleva inimese ühiskonna vähemalt kiriku silmis ebasobivaks. Üks konkreetne etteheide oli see rahaga tegelemisel kauplemisel on peaaegu võimatu vältida ühte seitsmest surmapatust, mis on siis ahnus, varitseja et iga inimene, kes juba ostab odavamalt, müüb kallimalt, laenab intressi peale, vahetab soodsa kursiga. Kõik see tegevus on paratamatult seotud ahnusega. Ja nagu öeldud, ahnusel üks, seitsmest surmapatust ja kusjuures eriti huvitav, et ahnus muutub nendest seitsmest surmapatust kõige olulisemaks just nimelt kõrgkeskajal, ütleme alates 12.-st 12.-st sajandist näiteks varem 10 11 saanud Loti kõige hirmsamaks patuks pigem kõrkust Superbiat. Ja, ja seda on ka ajaloolased, nagu pannud seosesse kaupmehi kui uue figuuri esiletõusmisega ühiskonnas. Nii et kõigepealt siis surmapatu teostamine. Teiseks kirik autorite jaoks oli kaupmehe amet seotud patuga õigluse vastu. See on jällegi üks mõiste justiits- ja mis oli kõrgeskel väga tähtis. Õigluse arusaam oli üks ühiskonna nurgakive. Jällegi leiti, et kaupmees paratamatult eksib õigluse vastu. Juba jällegi sel samal põhjusel, et ta teenib vaheltkasu. Sest keskele ka range müüaks. Kummaline arusaam rahast, rahan kauba nagu ekvivalent. Teisisõnu, igal kaubal on mingisugune konkreetne rahaline väärtus, mis ei tohi muutuda. Et igal asjal on oma loomulik hind, oma hiiglane, hind, kaupmees eksib, kui ta seda nii-öelda õiglast hinda, kusjuures noh, võime ju küsida, et kes siis nagu otsustas, mis on see õiglane hind, teda nagu öeldud, et see õiglane hind oli mõnes mõttes nagu turuhind. Nii teisiti, vähemalt ütleme sellises teoreetilises diskursuses kaupmees nagu eksis selle õiglase hinnakontseptsiooni vastu, kui nad kergitas hinda selle ostu ja müügiprotsessi käigus. Kolmandaks võiks öelda, et kaupmees eksis ja eriti kehtib see liigkasuvõtja, kui ühendame kaupmehe ütleme, ühe kehastuse kohta. Kaupmees eksis nagu looduse ja loomuse vastu spat kontranatuuram, loomuvastane patt, mis see tähendab, keskage päris antiikajast konkreetsemalt Aristotelisest aru saama, et et raha ei sünnita raha. See on Aristotelese poolt sõnastatud tema poliitika raamatus ja seda vati keskel üle konkreetselt indeks aktina Toomase poolt, kes selle sõnastas, kui, et lummus paarit, lummus, raha, sigid, raha või begoonia, nogeenerat, begoonia, et raha ei, ei sünnita, ei loo, ei tekita raha. Ehk teisisõnu igasugune tegevus mis seisnes nagu raha tekitamises, näiteks mis on liigkasuvõtmise sisu, et annad raha ja pärast küsid, eks ole, viis aastat hiljem suurema summa tagasi. Ja mis on ju tegelikult kogume majandusliku mõtlemise alused, mis on siis börs, mis on pank või mis on investeerimine, see on raha sigitamine rahast. Ja selles mõttes keskaegses arusaamas täiesti lubamatu. Ja enamgi veel, et see arusaam, et rahe sünnitada et see nii nagu jumala poolt paika pandud, et see nagu loomulik ja see on ikka looduses. Ja et näiteks piibel kirjutab, et inimene peab teenima oma igapäevast leiba palehigis tööga ei ole nii, et laenad raha välja, siis viskad jalad seina peale ja ja siis viie aasta pärast topelt tagasi. Et kuhu jääb siis nagu töö tegemine, mida piibli ette näeb. Ja viimaseks neljandaks ette heideks, mida kirik kaupmeeste vastu sõnastas ja mis kõige huvitavam just? Meie põhiteema vaatenurgast on see kaupmehi süüdistati varguses. Ja mis see tähendab? Aga tänapäeval me oleme harjunud sellega, et aega, raha ja et aeg kulub meile keskseks arusaamas aeg, esiteks ei olnud raha endale vastandid. Ja teiseks, yi kuulus jumalale. Ja üks selline tegevus mille sisuks oli nagu ajaga kaubitsemine, mis on nagu öeldud, raha, laenamise ja ka raha vahetamise üks peamisi mõtteid. Selline tegevus oli ju sisuliselt nagu jumala tagant varastamine jumala omandiks vastamine, kuidas inimene võib aega müüa, kuivõrd see ei kuulu talle, see ei ole tema omand, see on jumala omand. Nii et keskaegseid kaupmehi ja teisi rahva tegeled, neid süüdistati aja varguses. Ja meil võib olla kummaline on etteheide, oli kesktäiesti fundamentaalne etteheide. Üks raamat, mille kirjutan Jacques Le kohv, mille pealkiri ongi kõnekalt raha või elualapealkirjaga majandusreligioon keskajal Saclofoniks silmapaistvamaid keskaja olulisi tänapäeva Euroopas ja see raamat konkreetsemalt käsitleb just nimelt liigkasuvõtja tüüpi keskajal ja tema saatust. Raamat põhineb huvitaval allikmaterjalil, nimelt kasutab palju keskaja jutlus tekste ja konkreetsemad niuksed õpetlikke lugusid, mida keskel jutlustada. Jutu sisse põimisin nagu inimeste tähelepanu ülal hoida ja ja üldse neid kuidagi niimoodi veenda paremini. Keskaegne jutlus oli ju meie mõistes massimeedia, et jutluste asendas tänapäeva raadiota televiisorit. Ja need jutlustama minul järgmiselt suur. Ja kui neid jutlusi vaadata just neid eksimplomineid õpetlikke lugusid, siis nendes on üks vihatumi tegelasi, seesama kaupmees, kelle üle ironiseeritakse 10-le samal viisil. Nix 13 sajandi esimese poole jutlustaja Shaktivitrii räägib ühe loo ühes oma jutluses. Üks jutlustaja, kes tahtis kõigile näidata, et olla liigkasuvõtja nii häbiväärne, et keegi julgenud selleks tunnistada, ütlesime, jutluses on anda teile patukustutuse vastavalt teie tegevusalal ei ametile püstisepad ja seppa tõusid püsti olles kustutanud nende patukaristuse, ütles ta. Pysti, kösnerid ja Köstneri tõusid püsti. Sedamööda, kuidas ta nimetas erinevaid käsitöölisi, tõusid püsti. Lõpuks süüdista püsti liigkasuvõtjad saadab patokostutust liigkasuvõtjatele rohkem kui teisi ametimehi, aga häbi sundis neid end varjama. Taandusid segaduses koguduse naeru ja pilgete saatel. Tuiks teine õpetlik lugu, mis illustreerib seda aru saada, kuidas kaupmees või liigasse võtja parastab aega ja enamgi veel, kuidas terve selle ahel, mis sellest järgneb ja sellest, kuidas ta sünnitab rahast raha. See pärineb s 13 sajandi teise poole. Jutlus kogumikust. Liigkasuvõtjalt padustavad looduse vastu, soovides panna raha siginema raha nagu hobune, sigitab hobusevi muul muula. Seda enam liigkasuvõtjaid vargad, sest nad müüvad aega, mis ei kuulu neile ja müüa võõrast vara vastu omaniku tahtmist on vargus. Isegi kui nad need muudkui raha ootust, see tähendab aega viivad päevi ja öid. Aga päevavalguses aeg ja puhkuse aeg, järelikult müüvad nad valguste puhkust. Niisiis pole õiglane. Nad saaksid osa igavesest valgusest ja puhkusest mida kohv kommenteerib. Sellina liitlase võtja saatuse põrgulik loogika. Selline suhtumine, mis oli siis sajandite jooksul keskajal välja kujunenud, ei jäänud muutumatuks ja nagu ma sissejuhatuses ütlesin, kolmteistkümnendal 10. sajandil leiavad aset mitmed olulised muutused, mis senise arusaama Ma kaupmees kui automeid esindajast, nagu pea peale pööravad. Neid muutusi on muidugi raske kõik üles lugeda, see on pigem muutuste kompleks kui üks või kaks konkreetset muutust samas IFA nimetanud kolmeteistkümnendat sajandit ajajärguks, mille väärtused laskuvad taevast maa peale. Mis mõnes mõttes võtab selle muutuste kompleksi kenasti kujundlikult kokku. Kõigepealt ühe põhjuste kompleksina välja tuua situatsiooni, et, et lihtsalt kaupmehe ameti ültse kaubanduskauplemine oli muutunud keska ühiskonnas 13 sajandi lõpuks sedavõrd oluliseks, et kirik oli võimatu sellest mööda vaadata ja seda lõputult nagu taga kiusata. Enamgi veel, et kirik ise sai sellest kasu. Siin on jällegi taga rida sotsiaalseid protsesse, mis on seotud ühelt poolt linnastumisega diamet linna tekivad ju keskajal kaheteistkümned, 13. sajandil. Nende õitseng, esimene õitseng jääb just nimelt 13. sajandi teise poolde. Kaup, mis on ju tüüpiline linnafiguur, kaubas, sünnib linnas ja elab linnakeskkonnas. Ja kes aina linnani ongi eine lõike sündinud pigem turuplatsi ümber kui kiriku ümber. Nii et kaupmees lihtsalt oli oma visa tööga oma mõisa ajavargusega ennast maksma pannud ja temast ei saanud enam üle vaadata. Ja sellega seotud teinegi tähtis areng, et kui varakeskajast kuni 20. sajandi lõpuni välja kõik rahatehingud ühiskonnas sooritati valdavas enamuses juutide poolt sel lihtsal põhjusel, et juutidele kehtinud kristlikud seadused ja see oli selline mugav nagu lahendus või kiriku jaoks tegelikult noh, raha oli vaja tegeleda ja kui kristlus seda teha ei tohtinud, last tegid juudid et lambad terved, hundid söödud, kuidas see oligi ja mis on iseenesest võiks öelda juudi põrgulik loogika selles mõttes, et ühiskond sundis nad tegelema rahaga vastakad taga kiusama, sellepärast nad rahaga tegelesid. Aga see ei ole meie tänase jutu teema. Nüüd alates siis 12. algusest hakkasid kaubanduse ja rahavahetusega ja kõige sellega tegelema üha rohkem kristlasi. Ja nüüd oli kirik, on nagu jällegi laskem seda tegevust niivõrd maha laita, hukka mõista, kuivõrd noh, siis tuli ka kristlased hukka mõista ja see nagu komplitseeris asja erinevate sotsiaalsete majanduslike protsessid, mis siis mõnes mõttes sundisid kirikut nagu oma seniseid aru saame ümber hindama. See on selline, et on siis majanduslik sotsiaalne põhjus vulgaarmaterialistlik, marksistlik põhjus mis ei ole minu arvates kõige tähtsam tähtsamana, pigem muutused maailmapildis muutused ideoloogias ja nende hulgast võiks nimetada vähemalt kahte. Ühe neist on esile toonud jällegi seesama kaklikov. Ja minu meelest on see väga huvitav, väga veenev, teravmeelne. Nimelt väidab, et keskaja kaupmees sai muutuda sedavõrd tähtsaks Einaste legitimeerida läbi muutuste teispoolsus pildis. Teisisõnu, kui suurem osa keskajast inimene teadis, et tal oli pärast surma valida kahe võimaluse vahel kas paradiisi põrgu ja enamus teadsid, et neid ootab põrgu ja enne seda kaupmees, kel nagu ei olnudki mingit muud lootust ja loomulikult see nagu ahistas inimtegevust, sest et jällegi tuleb silmas pidada, et keskajal see hirm teispoolsuse ees, hirm, vabastumse saatuse seal järgmised suur oli otsustav, keskendutakse tähistatud sünnipäev, vaid surmapäevi, õige sünnipäev oli see surmapäev siis toimus nagu igavesele elule. Ja see perspektiiv, et sinu ametist tingituna ootab sind niikuinii seal praadimine seitsmendas pajas ei olnud nagu kindlasti julgustav. Et ütleme, 20. sajandi lõpus koorub ja saab sihukse ametliku selle kinnituse või vormi. Arusaam sellest, et tegelikult teispoolsus on mitte kahetine, vaid kolmetine, et põrgu paradiisi vahele jääb kolmas võimalus, kolmas tee, mis on siis purgatooriumi puhastustuli, see on siis koht, kus patused, kes ei ole piisavalt ausad, minna paradiisi ega liiga patusele minna põrgusse et seal vahepeal nemad seal, vaat siis sama pater puhastada seal puhastustules siial muidugi kindlasti meelakkumine, seal küpsetati siis võib-olla sajandeid enne kui sa oled minema pääseda. Aeg teispoolsusesse on teistsugune kui siinpool, nagu me teame. Ent see oli siiski lootus. Ja see olukorda, kus siis kinnistus arusaam teispoolsuse, eks peenelt öeldud haarse struktuurist lõi siis olukorra, kus kaupmees aina uut indu tahab, et ka temal on lootus. Et sõltumata sellest, et ta seal niimoodi patustab viiel erineval moel on ta siiski lootust, eriti kui talle surivoodil oma tarandi näiteks suures osas kirikule annetab. Et ta läbi puhastustule, pääsuke lõpuks paradiisi, sest see oli kindel, kes on puhastustules, varem-hiljem lõpetab paradiisis. Ja ma usun, et see on väga leidlik tähelepanek ja sellele oli kindel mõjuga majanduselule, mis on üldse õpetlik näidega laiemas plaanis, et selleks, et majanduselu mõjutada, selleks ei pea alati kasutama majanduslikke mehhanisme, vaid ka näiteks mentaalselt ideoloogilisi mehhanisme. Et võib-olla tuleks meil siin Eestis ka mõelda, teispoolsust ümber korraldada või muid muid, mis meil tahvel korda lähevad. Olgugi, et, et siis vastavalt majanduselu elavdada. Ja nüüd kolmas tegur, mis on ka äärmiselt tähtis ja mis uuesti viib meid selle aja teema juurde nimelt kloristkümnes ande lõpus ja eriti neliteistkümnenda Nendel. Oluliselt muutus keskaegne ajakäsitlus. Ja piltlikult öeldes võiks seda väljendada nii, et senise kiriku aja kõrvale tekib kaupmeeste aeg. Kui seni, nagu öeldud, aega, avalikku aega korrastas ja rütmeeris kirikukell kiriklik aeg siis 40 sajandi lõpus tulid käibele esimesed mehhaanilised kellad, seiretega, kellad, teadaolevat esimene neist püstitati Pariisi aastal 1300, riburada pidi järgi teistes ennekõike Prantsusmaa ja Itaalia linnades. Piltlikult öeldes eksisteeris nüüd nagu vastastikku või kõrvuti kaks aega kiriku tornikella ühte aega raekoja küljes olev kell näitas teist aega. Aeg muutus nagu kalkuleeritavaks. Aeg oli jaotatud võrdseteks osadeks ja on selge, et seal päike, mis meil jääb kaupmehele, mis on isegi kauba jaoks müüdav pääsmatu, sest et väga raske on äri, kus sa pead nagu tunnib alustaja järgi nagu oma äriplaani koostama. Ja veelgi enam kui senine kirikukalendriaasta kalender tervikuna oli ju kirikukalender ja oli väga liikuv kalender näiteks aasta algust eri maades alustati erinevalt ja sugemeid esimesest jaanuarist, see pigem kõikus seal märtsi-aprilli vahel nii-öelda Neitsi Maarja kalendri järgi ja rajal rõõmsalt nende mehaaniliste kellade kasutusele tulekuga kinnistub ka siis uus kalender, kus siis aastat alustatakse esimese jaanuariga mis on iseenesest paganlik traditsioon. See on küll Kristise ümberlõikamispüha, aga noh, see ei ole sugugi kõige tähtsam kristlik püha. Ja loomulikult kaupmelisellergi meeldis, et on fikseeritud, kalender ei ole liikuvate kuupäevadega. Nüüd see situatsioon kaupmehe ja kiriku aja paralleelne käibeletulek ja tasaPicine kaupmehe aja võimust, võt kiriku aja üle, tegelikult loobki eelduse sellele arusaamale, et aega, raha esiteks, et aeg-ajalt kalkuleeritud aega mõõdetav. Et me seal näeme seda seire liikumist ja ja suudame teda niimoodi jagada, mida me ei suutnud selle loodusliku kirikliku aja puhul. Ja ja see on väga huvitav kõrval tähelepanek et kaupmehe jaoks arusaam aja tähtsusest tuli läbi liikumise ruumis. Et kaupmees, kes rändas, kes pidi oma kaupade liikumist jälgima ruumis sai aru, et selle edu tagatiseks on vajalik täpset aega mõõta. Et see on jällegi mõnes mõttes seos. Väga selge seos ajaruumi vahel. Et aja täpsemalt kasutust aitab mõista ruumi täpsem tajumine. Et jõuda kokkuvõtte juurde veel kaks tähtsat järeldust, mida minu arvates võiks sellest jutust teha? Kõigepealt see, et see praegune arusaam majandusest meie elukeskmest ei ole selline igav Vene ja loomulik. Et ajalugu aitab mõningaid asju nagu Historiseerida paigutada mingisugusesse laborisse konteksti ja näidata asjade lätteid ja konkreetselt see meie eluolu üheks alusprintsiibiks sale põhimõtteaega raha, sugugi nii enesestmõistetav. Aga siis ta võib öelda, et aeg ei ole raha. Mina pigem arvan, et ta ei ole raha. Ja see keskaegne näide kindlasti tubli, aitab meil seda paremini mõista. Ja teiseks võib-olla niimoodi ette suunatumaks järelduseks võiks olla see, et kui me mingisuguse nähtuse, milleks on siis Andruse majandusliku mõttelaadi domineerimine, mingi nähtuse oleme suutnud kuidagi ajaliselt määratleda tema alguse fikseerida, siis me võime juba oletada vähemalt prognoosida, et millalgi tuleb ka tema lõpp. Et iga asi, mis millalgi sündinud tõenäoliselt isegi väga tõenäoliselt kunagi surev leiab oma otsa. Kui see arusaam majandusest keskmest on ühel antud konkreetsel hetke sündinud, siis millal ta võiks lõppeda? Ma jäin selle üle mõtlema, et kui 13.-ks sajandiks ei, see oli vist 14.-ks, kui oli muutunud Nende autute ametite nimekiri. Templi rüütlid olid vist esimesed, kes midagi panga sarnast kokku panid, ehk siis just nimelt sellesama institutsiooni osa? Jäi, see on selles mõttes õige, templirüütlid olid kindlasti ühed. Ma tean, et mind esimesed, aga esimesed suuremad pankurid tõest templirüütliordu pärast, siis positsioonide loovutamist pühal maal, nii seadis sinna sisse Euroopas ja ja muutus läbi, ütleme soodsate kinnisvaratehingute ja hea lobitöö üheks rikkamaks institutsiooniks Euroopas ja kes ühtlasi leidlikult selle raha siis niimoodi läänes välja ja, ja investeeris ja seal vähemalt formaalselt oli ka nende õnnetu lõpu nagu võti, kuivõrd lihtsalt prantsuse kuningas Philippe Ilusa see kellelegi raha vaja, eks kadedaks ja otsestest sealt modi raha endale võtta, süüdistades siis endi orduvendi, seitsmes surmapatus, aga mis on huvitav, et kui me mõtleme, eks ma ei rääkinud üldse pankadest tegelikult pangale niukest toodang, et nad tekivad ka hiliskeskItaalias. Pank ise tuleb sõnast Banko, mis seal sisuliselt sisamalex laudki siin ja see pangalätted on siis seal, kus üks raha vahetav liikas võttistesse seal kusagil laua taga Banko tagapingi taga ja siis laenas raha ja siis sündiski pank, ilmselt nii sündisidki viski mehimegi pandad siin Eestimaal tosin aastat tagasi. Aga nüüd on selge see, et ütleme, reformatsiooni kaks ei olnud kaupmees alal sugugi mitte ohutu, eks ole. Aga millal, millal ahnus seitsmest surmapatust maha kustutati, ei olegi kustutatud, seal jääksid kustutades maha mõnedes riikides nagu näiteks Saksamaal pärast reformatsiooni, just nimelt kus reformatsioon või protestantlik kirik ei tunnusta mingit sõna pattude, sellist liigitust. Aga need seitsme surmapatu katoliku kirikus käivad siiamaani ja need neid järgitakse neid pihitoolis. Selle alusega inimesi küsitletakse protestantliku maailmas ilmselt me ei saa enam rääkida sellest, et ahnus oleks midagi inetut või halba, vaid vastupidi, kohutavalt head jää. Kahjuks tundub Max Weberi väide, mida palju kritiseeritud ja mina ka mina päriselt ei jaga. Aga et kapitalism on sündinud luterlaste vaimust, mis propageerib siukest selts meid männiideoloogiat ja ja sellist kasinust ja töökust ja, ja samas siis siukest raha kogumist. Küsimus, kuidas selle juutide rahaasjandusega lood oli Jeesuse tähendamissõna, talentidest ja nende kasvatamisest aga vastandiks, tolliametnike põlgamine kas nad tohtisid või tohtinud raha kasvatada või mis ajast nad tohtisid või astusid nad pidevalt üle? Siin on mitu küsimust koos piiblit jagaks tõlgendama, sest et võib öelda nii ja naa tõesti ja juudid ise vaidlevad, kas tohib või ei tohi. Aga antud juhul ma rääkisin just nimelt Euroopa juutidest, kes elasid kristlikus riigis ja selles mõttes ütleme juudiriigis, kui selline oleks, oleks, need reeglid on teistsugused ka Euroopa ühiskonnas, kus juudid olid ju kuni 13 sajandi alguseni üsna kenasti integreeritud, neid küll niimoodi kiruti ja ega need üleliia armastatud, aga mingit kollektiivset juutide tõrjumist nagu ei esinenud või noh, need olid mingid episoodilised siuksed, kõmu tagajärjel mingisugused afäärid nagu näiteks ristisõdade käigus, aga üldiselt nad olid integreeritud integreeritud enamasti läbi nende ametite, mida kristlased ei tohtinud pidada. Ja nagu ma ütlesin, sellepärast just nimelt, et nad olid väljaspool seda kristlikku jurisdiktsiooni. Kuidas, nagu nad ise seda tegevust keskajal mõtestasid, ausalt öeldes jään vastuse võlgu, aga kui nad lähtume, sellest nad sellega tegelesid, ju nad siis kellele aktsepteerisid. Aga ma täiesti nõustun, et see oli selline sundaktsepteerimist, et suur osa ametid olid neile keelatud või erambrit, neil oli väga raske sinna ligi pääseda, siis tegid seda, mida neile lubati. Nelja toidud pärast hiljem etteheidet, et nad seda tegid, et see klišee raha admist juudisse, kristlik looming. Praegu me rääkisime sellest, kuidas sina rääkisid sellest, kuidas arusaam alguse sai. Mis võiks selle asemel olla keskajal, ütleme, et kui praegu oma majanduse, kui ühe inimtegevuse valdkonna niiviisi inimelu keskmesse, mis võis selle asemel olla, siis keskajal asemel oligi tegelikult sama religioon, nagu ma ütlesin, et et elutati keerles ümber religioossete arusaamade, tõekspidamiste ja kirikus, Realis inimese elu sünnist surmani, ristimise stiimse võidlesini ja postuumselt Ki. Sest et-ga seostataks puhastustule sünniga muutus suisa moeks, võiks öelda need eestpalved, et siis surun, eriti kui ta raha alistab, kuidas selle kirikule või kloostrile siis tema hingest nagu palvetataks. Et teisisõnu, kirikul olid nagu võim ka inimese hinge pärast surma ja hiliskeskajal võttis üsna pööraseid mõõtmeid, et kas sa oled eriti jõukas, siis pantsuga testamendis palusid lugeda 15000 hingepalvet päevas oma oma hingest seal teatav noh, väljendus ka teatavaks, kes kasvavad nagu hirmusele teispoolsuse Eeesse, mida nemad jällegi konverteerida siis palveteks ja ja see on muidugi hea küsimus, et võiks edasi mõelda, et, et kui me siin kutsume üles majanduse keset nagu tänapäeval välja vahetama, et mis me sinna asemele paneme. Just, aga see ei olnud ju ka niiviisi, et oleks sujuvalt üle religioon asendusmajandusega üldse mitte, tegelikult aga rohkem rääkisin nähtuse lätetest või see, mis lõi selle eelduse, et tegelikult see majandus ikkagi elu keskmeks muutus, noh mul 19 sajandil ja isegi üle niimoodi maailmas, et vähemalt üle-euroopaliselt 20. sajandil arvates need vaimsed eeldused selleks loodi selle 13. teistkümne sajandi vaimse murrangu käigus, aga noh, see oli muidugi selle väga pikaajaline protsess ja, ja ma usun, et kui üldse tuleb, siis tuleb pikaajaline. Et see ei ole üleöö. Mis saab edasi? Et ma tõesti ei tea, mis edasi saab, et selles mõttes aga ma loodan, et midagi muutub ja midagi tuleb raha asemele. See mulle meeldiks. Niivõrd levinud majanduskeel iga inimvaldkonna inimtegevuse kirjeldamiseks asendaks mingi teise keelega või isegi pluraliseelux, et oleks mitmeid keeli, ei peakski rääkima pidevast tutvustamisest ja, ja müümisest kliendi teenindamisest. Veel mõned majandusteoreetikud põhiosas küll Ameerikamaal, kes näevad siin veel üsna suurt arenguruumi, väites, et et lõplik tasakaal saabub siis, kui kõik maailmaressursid on erastatud, ühesõnaga suhteliselt kõik niimoodi, et iga ruutsentimeeter, sellel on omanik tarvis on nagu kõik huvid nende väitel tasakaalus. Ma arvan, et tasakaal vaid häving sõnani ammu välja arvutatud, et kui, kui kogu maailm jagaks läänelike eluviis, siis planeedi ressurssi jätkub siis paariks nädalaks ja eluviiside jagamist ei ole seal jutuks olnud. Jah, aga üldiselt, kui mulle tundub, et ka privatiseerina tingib teatava eluviisi ja teatava ressursikasutuse, et see pannakse kasumi teenindav ja seal variante erinevaid. Jah, aga ausalt öeldes meie planeet on ju päris suur ja meie siin lääne ühiskond ikkagi kokkuvõttes päris väike, et ma ei usu, et see erastamine nüüd niipea plaanid ulatuses teostub. Kas see majanduskesksus ja rahakesksus, kas see ei ole mõneti sedasama, mida islam meile ette heidab? Jah, ja ei, selles mõttes, et ta heidab meile pigem ette sellega ple liialdamist, aga, aga muidugi jah, nõus, aga ma ei ole kindel, et kas me tahaksime majanduse asemel islamikeskset ühiskonda. Aga jah, muidugi see põhiette heita on just nimelt selline vaimne, kõlbeline allakäik ja kõige mõõtmine rahas ja nõus jah, aga et ma päris jaga seda kriitikat sellises vormi, kes seda küsib, kas me tahame, ega siis too vahetusi küsinud inimeste käest, eks ole, ma arvan, et ka siis, kui oleks 13 sajandi alul esitanud sellise küsimuse, et mis nüüd järgmisena võiks tulla ja oleks öelda, et kaupmees on see, kes kunagi kuningas oleks kõlanud, väga veidralt. Nõus muidugi jah, et ega meie siin ei otsusta vähemalt individuaalselt. Me võime oma otsuseid teha ja selle raames ennast paremini tunda. Aga muidugi jah, kokkuvõttes ei taga keegi veidi kaitseväe, et keegi selle eest, et lapsed kannavad islamirätikut kas majanduse või kaubanduse arengut alates 10.-st sajandist tuleks vaadelda kui iseorganiseeruvad kaost või kui mingite huvigruppide poolt suunatud tegevust. Ma ei oska vastata selles mõttes, et seal juba mingisugune makromajanduslik küsimused. Kultuuriloolasena mulle raske nagu midagi tarka vastata, ma ütleks nii ja naa. Et selles mõttes nagu ikka süsteemi loogikat. Ta organiseerub ise, kuid seda süsteemiga mõjutavad konkreetsed isikud ja kaubandus on ikkagi nagu huvides, kantud konkreetsed huvigrupid näiteks ju siinsamas Läänemerel raadiuses Hansa liit ja ja vahemeremaadesse samad helkurid, tordi ja muud kindlasti väga jõuliselt mõjutasid seda protsessi, aga kas oli täielikult kontrolli all või seal ikka kehtis kama süsteemi loogika, mis seda edasi viis, nii ja naa. Aga kui nüüd uskuda näiteks seda Max Weberilt, kes ütleb, et kapitalism on sündinud sellest luterlikus vaimust et see ongi siis meie kristliku religiooni tulem ja siis me oleme transportinud seda sinna Ameerikasse, põhja ja lõunasse ja Aafrikasse. Ja et teistel kontinentidel niisugust religiooni ideoloogiat ei olnud, nüüd siis neil ei ole ka sellist kapitalismi. Esimese poole kohta ütleks, et ei, et ma ikkagi ei usu, aga ma ei arva, et seega nagu seda lause küsimuse teist poolt nagu ümber kummutaks, selles mõttes, et kapitalism sündis pigem puhastustulest, ütleks kui luterluse vaimust läbi ideoloogiat nagu põhilisi sellega, ma olen nõus. Ei üldsegi Veebeega. Sa pead ringi käia selles mõttes see periood, kui ma siin käisin, tema opereeris sellest ideaaltüüpidega, et ta ei ole tegelikult kunagi väitnud nii konkreetselt, et ajaloolised kapitalism sündis just ainult tänu luterlikule laadile, ta pigem konstrueeritakse mudeli ja, ja seda noh, see on väga lihtne nagu niimoodi lihtsustada, et tegelikult tema argumentatsioon oli pisut peenem, aga keskne väide ikkagi jääb mulle veidikene kaugeks. Aga selles mõttes ma lähen muidugi temaga ühel meelel, et, et kapitalism ja igasugune tegelikult nähtus saab ikkagi sündida mingisugusesse ideoloogiliselt pinnaselt ja ka lihtsalt meie erimeelsus on selgelt ideoloogiline pinnasele luterlased või midagi muud. Väidame ideoloogilisel pinnasel midagi muud, sest varasem enne luterlust sündisid need tingimused, mis veid kapitalismi ja teised ette heitnud ju veebelile, et kuidas siis on võimalik kapitalismi siin väljaspool Euroopat, kui see saab sündida ainult luteruse vaimust. Aga see on muidugi selge, et kapitalism on ikkagi küll mitte 100 protsenti väga suurtes joontes lääne ühiskonna see sündinud ja sealt välja viidud ülejäänud maailma. Et see on selles mõttes nii-öelda lääne kingitus, ülemaailme, kuigi läks Jaapanisse, räägitakse ka siuksest Homsest isetekkelisest, kapitalistlikus süsteemist ja lõviosas on kapitalism kolonialism igaks juhuks lääne panustama. Ela. Nüüd ta läheb väga ilusasti ka Hiinas, et lõpuks ei olegi see aeg, kui meie suur planeet või väikeplaneet on ikkagi tollikaupa nii-öelda ära erastatud. Kuigi ma arvan ikkagi, et maailm on suurem, kui ta paistab, et ikkagi väga paljon, k jääbeliga Euroopast, Hiinast, Jaapanist üle. Harrastajaid on ka palju, neid purgatooriumi oli nagu selline leevendav asjaolu või noh, murrangukoht, aga hetkest toimus siis see, et kristlik maailma kirik selle kaupmeeste veel ajamaailmaga nagu leppis või milliseid argumente siis nimetati, et jumalaajaga võib niimoodi kaubelda küll. Ei ole midagi, jah, ma veidike sellest rääkisin, aga mitte midagi pikalt. Võib-olla tõesti on hea täpsustada, et ega tegelikult see muutus esiteks selle aeglane ja teiseks see muutus kõigepealt nagu tigude tasandil ja palju vaevalisemalt nagu sõnade tasandil, et see kaupmees selline kirumine jätkus päris jõuliselt andeid. Nii et ka juba uusajal ja hiljemgi seda kaupmeestega kirutakse, aga mis on tähtis, on see, et asutine koriaalsele koostööle kirikukaupmeeste vahel ja hakati ka muidugi tasapisi väljatöötajad jätavad teoreetilisi õigustusi, näiteks kui varem eliiti ikkagi kaupmees, nagu tegelikult ta tööd ei tee, et nagu teibaid arvelt, siis juba 14 sajand juba skalastikud juba pakkusid välja arusaama viideid järgi ka kaupmehe tegevus ikkagi kvalifitseeritud tööna. Ja see kasum, mis ta teenib, et seal nagu palk. Et ta nagu ei varasta seda raha, vaid see on nagu töötasu ja, ja muud siukse peened õigustus mehhanisme. Aga see käis niimoodi tasa ja targu, teoreetiline õigustus protsess ja, ja need teravaid noote jäisnev sajanditeks. Aga praktilisel tasandil mindi muidugi juba 14 15 sajandi väga selgelt koostööle. Pigem huvitav oleks ridu niipidi, et mis oleks Purgatud suurim selles mõttes tänases päevas, mis lubaks samamoodi sellisest praktilisest pragmaatilisest rütmist välja astuda, mis õigustaks mitte selles osalemist. Ehk siis teistpidi mitte õhutaks majandust, vaid just nimelt vastupidi, mitte tegelemist sellega? Ei, siin on ju mõningaid äratundmisel juba siin-seal kohata, räägitakse minu poolest, kas emotsionaalsest intelligentsusest räägitakse mingitest pehmetest väärtustest, ikka rohelisest mõtteviisist ja kõigest muust, mis on ju nagu selle rangi kapitalismi loogikale, vastukäiv, aga, aga siukest globaalset päästerõngast 21. sajandi purgatooriumi jah, hea küll, ei näe, aga tuleb. Kõneles Eesti humanitaarinstituudi õppejõud Marek Tamm. Loengu teema oli aeg ja raha keskaegsest majanduseetikast. Ööülikool tänab koostöö eest Von Krahli akadeemiat. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2004.