Minu nimi on Anu lamp ja minu vestluskaaslasteks tänasel õhtul on näitleja ja lavastaja ja teatrikooli õppejõud Elmo Nüganen. Tere õhtust. See on vist paratamatu, et me nii või teisiti tänasele õhtule oma vestluses tiirlema ümberteatrina me vist ei suuda seda teemat kuidagi vältida. Ja seetõttu ma küsiksin Kõigepealt sinu tuleku kohta sinu jõudmise kohta teatrisse teatrikooli lõpuks, sest sa ei ole mitte tulnud päris otse, mitte vahetult pärast keskkooli vaid ringiga. Kas see selline ringiga jõudmine, kas see oli tegelikult iseendas kompamine, selgusele jõudmine, et see suur tung või tahe, et see on ikkagi õige? Ma arvan, midagi niisugust soli. Vähemasti kui hakata nii-öelda algusest rääkima, siis ma usun, et tuli see minus, aga paljudes inimestes, kes praegu teatris töötavad, kas näitleja või lavastajana niisugune tahe või vähemasti uitmõte voorusesed, et äkki äkki näitlejaks või äkki teater ja minu jaoks ka selles mõttes mingi erand. Aga ma ei julenud eriti sinna minna. Ja kinnitust sellele, et, et kui ma julge, järelikult äkki ei olegi minu koht, seal sain ma kohe peale keskkooli lõpetamist kui Lõpetas Aarne Üksküla, 10. lend, ehk siis see oli nagu sihukest. Ja see oli mingisuguses lehes selle 80. aasta oli 82 peale keskkooli ma olen siiski ära käinud juba veel ka tehnikakoolis, siis mõtlesin, et äkki ja teatrikooli. Ja siis lehes sattusin lugema lühiintervjuud siis lõpetajatega ja keegi neist vastas küsimusele, et mida te soovitate nendele inimestele, kes tahavad teatrikooli astuda? Vastas niimoodi, et leidke endas jõudu seda mitte teha ja alles siis, kui te ei leia eneses energiat, seda tahet maha suruda seal siis hinge selleks õppetund. Ja ma sain sellest nii-öelda kinnitust, et jah ja ma leidsin endas jõudu seda mitte teha, sellepärast ma ei läinudki, kuigi ma käisin teatrikooli ukse taga kahel järjestikusel vastuvõtul nii-öelda pöialt hoidmas ühele või teisele inimesele ja olin üsna lähedal sellele hetkele, et äkki ma nüüd siiski lähen. Ja muidugi eriti meeldiv oli see, et teised nagu õhutasid, et mina ka mina ka ja missugune meeldiv tunne see oli, et et ühelt poolt nagu õhutatakse, teisalt saab. Ei, ma ei lähe. Nii et õnnelik juhus. Aga kuidas sa Pedasse jõudsid? Olek oli teatrikooli läbi peda ja Pedasse paneksin hirmust hirmust selle ees, et. Et kogu mu elu saabki olema siis kahes vahetuses töötades rätsep bana, kusjuures ma lõpetasin selle kooli ikka nii-öelda kiituskirjaga, selles mõttes punase diplomiga. Ja ma ei arva seda, et ma ei oskaks praegugi veel pükse kokku unistada või pintsakut oskan ka praegu aga, ja siis sõitsin trammis oma diplomi rätsepakoolidiplomi järele ja, ja siis tuli mul paaniline hirm. Ma hakkasin mõtlema, kas tõesti siis kogu elu saabki niisugune olevat. Ja kas see otsus sündis nagu trammi sel hetkel sel hetkel ja kui mul see hirm, paaniline hirm tuli, ma vist lähenesin niivõrd lähedale sellele hetkele, kus kõik oleks otsustatud kogu kogu üks võimalik niisugune tee võimalik saada ja hakkasin kiiruga otsima, mis veel ja kus veel, ja selgus, et vedas, on niisugune asi olemas nagu neid juhtimine ja ma läksin sinna. Ma isegi ei mõtle niivõrd, kes naistepidi, muidugi ka seda, kes on sind erialaliselt õpetanud, aga noh, nii nagu on üldse lavastaja või näitleja amet, eks inimese tõlgendamine, mingid mingid muud asjad, mis midagi. Minu elus ma arvan, et inimesi on vist väga-väga palju ja võimalik, et enamus inimesi neist ei teagi seda. Nüüd ma olen hakanud aru saama, et ma olen õppinud oma emalt ja isalt vanaisat vanemalt ja nii edasi. Kui rääkida õpetajatest konkreetselt tähendab need inimesed, kes on tõesti olnud ka õpetaja funktsioonis, kelle juures ma olen õppinud, siis ma kindlasti tahaksin rääkida hinna taarnest, kes oli pedagoogilises instituudis, oli meil õppejõud juba siis me saime aru, et midagi on väga õiged või paika pidavat, et ta ei tegelenud üldse nii-öelda teise-kolmandaga, 10. korrusega võitjate keeles vundamendiga. Kalju Komissarov vist sellest, et kuivõrd oluline inimene on ta teatrikoolis olnud, olen ma hakanud viimaste aastate jooksul alles alles aru saama. Ja mul on isegi mõnevõrra kahju, et kuidagi teenimatult, ma ei tea, millest see on tulnud või millest tingitud, et kui räägitakse teatrikoolis, räägitakse teistest nimedest ja Kalju Komissarov veidi vähem. Aga kui mõelda kas või näiteks sedapidi, et kui palju tema õpilasi praeguseks hetkeks on teatris kuivõrd otseselt seotud selle reaalse teatriga, millega nad tegelikult tegelevad. Rakvere teatrijuht Üllar Saaremäe ja, ja Indrek Saar, kes on direktor? Kalju Komissarovi õpilased? Linnateatri peanäitejuht Kalju Komissarovi õpilane, üks Kalju Komissarovi õpilastest omapära teatrit Dajan Ahmetov. Hendrik Toompere lavastab Draamateatris ja oli üks võimalikke kandidaate. Tean, et üks või kunstiliseks juhiks, vähemasti see nimi on läbi lipsanud sealt. Suveteatri hing ja looja ja vedaja Andres Noormets, Ugala teatri Kalju Komissarovi õpilased. Ja kuna ma olen teistest inimestest erinevates intervjuudes ja nii palju rääkinud vabasima sarnicskylad, Kaarin Raid siis ma nendel praegu pikemalt ei peatuks ja ma püüdsin praegu kuidagi rahuliku südamega edasi elada, et ma olen rääkinud Kalju Komissarovi naeratusega kummarduse. Muidugi. Mida sa tütred sulle õpetanud? Oi-oi-oi, see nüüd küll küsimus, vist seda, missugune peaks olema perekond, missugune võiks või peaks olema isa, kuidas lapsed võivad oma issisid ja imesid hoida. Vahel on niisugune tunne, et et emmed-issid ei oska oma pisipõnn niimoodi hoida, kui need pisipõnnid oskavad hoida või kuidas nad tegelikult vajavad oma issisid, emmesid ja kuidas nad hoiavad oma isasid, emasid koos? Vaata vahel Targemad, ma pean silmas seda südametarkust. Mõistlikumad kui nende vanemad või ütleme, kui ma julgen niimoodi, kui mina ja, ja minu abikaasa kahepeale kokku. Vot see vist on kõige olulisem, mida nad on õpetajalt õpetanud aru saama, et on mingisugune üks niisugune tee või kit, mida mööda on käinud meie vanemad ja meie vanavanemad ja ja sealt edasi sealt edasi mingi aimeral, mis toimib ja meie tahtest sõltumata ja arusaamine sellest, et, et kuivõrd oluline lüli selles ketis võime olla näiteks meie kahekesi ehk meie emme ja issi meie kahekesi sellest arusaamisele jõudmises sent on ikka väga palju kaasa aidanud just nimelt need meist nooremad ehk siis lapsed siis saad aru, et sa oled tõstics osa mingis katkematuses ketis. Sa oled taastanud pedagoog ja? Mis see aasta sulle on andnud? Sedasama, mida ma enne rääkisin, vaat siin on üks niisugune huvitav, huvitav asi. Ma pean kohe selle ära rääkima, sellepärast et ma olen oma arvamust muutnud ja ma sain aru, et see, kuidas ma varem mõtlesin, see oli mul eelarvamus. Mul on kogu aeg olnud tunne, nii palju kui ma ennast mäletan teatriga seotuna, et õpetaja on hallipäine, kindlasti meesterahvas üle 50 särgid mõistev, oskab vastata kõikidele küsimustele. Papsutab piipu, väga rahulik, võib-olla temperamentne, aga üldiselt ikkagi rahulikum, mõistab kõiki ja kõike ja nii edasi. Ja siis aeg-ajalt ma puutusin kokku õpetajatega, kes ei vastanud nendele parameetritele. Esiteks nad olid tunduvalt nooremad ja lipukesed piipu ja nii edasi ja nii edasi. Vaenlased naisterahvad ei pea, kõik nad ütlesid ühest suust, mida see õpetamine neil on andnud. Et nad on ise nii palju õppinud. Ja ma pean ütlema ja alati, kui ma seda kuulsin, see ärritas mind ärritas mind sellepärast, et ma mõtlesin, et, Sind ei ole ju kooli kutsutud mitte sellepärast, et sina õpiksid, vaid sellepärast, et sa õpetaksid ja mind ei huvita see, palju sina sealt õpid. Palju olulisem on see, mida sina neile õpetad. Ja ma arvasin, et need inimesed räägivad seda, sellepärast. Ise ei suudagi midagi õpetada, nad lihtsalt ise iseõppivad või püüavad oma õpetajaks olemist kuidagi motiveerida või põhjendada. Niimoodi mõtlesin ma tookord. Nüüd oleme aru saanud, et see on eelarvamus ja neil oli õigus, kui nad seda ütlesid ja nii see tõepoolest mis tunne, järsku ma hakkasin avastama, et ka needsamad minu niisugune ideaal, ettekujutus õpetajast ja samas hallipäine piipu papsutav meesterahvas, et ka need õppejõud kes vastavad nendele parameetritele, kirjutavad oma kas siis memuaarides või vastavalt sellele küsimusele, mida see kool on andnud. Samas võib öelda ka seda, et võimalik, et ma ise nüüd püüan kuidagi motiveerida oma tegevust, kes seda teab? Aga on olnud mingeid selliseid selle aasta jooksul mingeid niisuguseid ootamatusi, mida sa ei oleks osanud. Ta on näha mingeid üllatusi. Ja muidugi praegu raske tuua näiteid raske sellepärast et kõik, see on nii lähedal. Ma arvan, selleks peab minema veidikene aega, enne kui, kui võib hakata sellest kuidagi rahulikumalt ja objektiivsemalt rääkima. Küll aga võin ma tuua kaks niisugust näidet, ma arvasin seda, et 18 noore inimese väljavalimine on kuidagi palju keerulisem. Et seda teha on väga, väga raske. Ma pean seda silmas, et väga raske on, on, on näha vahet selle ja teise inimese vahel, väga raske on otsustada ja nii edasi selgus, et et üldiselt muidugi on raske teha vahet, kui pidada silmas, et see on vastutus. Aga aga see hakkab silma, hakkab silma, tunneb ära selle andega inimestega küünalt vaka levi peida, kui ta ikka on olemas, siis ta on kohe seda, seda selle märkab ära. Ja julgen ma seda rääkida, sellepärast et ma ei ole valikukomisjonis olnud ju üksi. Ja seal on olnud inimesed, kes ja on ka tulevikus inimesedki, kellel on väga suur kogemus, kes on osad neist on näinud pea kõiki, kes kunagi teatrikooli vastu võetud, tähendab, neil on olemas võrdlus ja seemned. Need valikud on, on nii-öelda kattunud või et ei ole tekkinud mingit erilist vaidlus selle üle, et ühed näevad ühte, teised näevad teist, et põhimõtteliselt kogu see saalitäis rahvast, kes vaatab sisseastujaid, tunneb ära sellesama ja millegipärast millegipärast kaotab huvi kellegi teise vastu. Ikka on seesama, saalitäis rahvast vaatab millegipärast üht, kes võib muide olla fookuses, tähelepanu keskpunktis või nurgas kulutada. Ta võib midagi teha või mitte midagi teha, tuleb lihtsalt vaadata seda, kuidas teised teevad. Aga ometi kõiku saaliteis vaatab millegipärast ühte või või, või teist inimest ja mõnda eriti. Ei vaata ka autode ostuhuvi. Ja teine niisugune väga suur üllatus oli see, et keegi nendest, kes sisse See oli minu jaoks ka üllatus, ma olin selleks valmis. Ja ma isegi pean seda õigeks, kui niisugune asi toimub, muidugi mitte vägisi. Aga kui niisugune asi toimub, ma arvan, see on õige, see ei ole vale samm. Aga see, et puudus nagu vajadus esimese aasta põhjal. Ja muidugi üllatas mind veel üks asi, mul tuleb meelde seal üks noormees, kes astus hiilgavalt teatrikooli. Mulle tundus siis ja ma arvan ka praegu et tal oli väga palju antud vastus teatrikooli käis koolis täpselt ühe päeva. Siis loobus. See pani mind väga mõtlema. See asi, et niisuguse andega inimene pidas targemaks ennast mitte siduda õppimisega, vaid hakata kohe midagi tegema. Jah, mõnes mõttes on huvitav vaadata, mis sellest noorest inimesest edasi saab ja taimeaineid. Ma ei tea, kas nimetasite legendiks, aga igatahes sellist juttu teatriringkondades räägitakse, et sinu õppejõud Kalju Komissarov olevat öelnud, et ma ei anna sellele poisile diplomit enne, kui ta teibi lavast Jah, nii ta on öelnud seda on ta minulegi, kas tal oli sina poiss, enne ei lõpeta, kui sa kooli, kui sa teed, kui sa teed lavastust. Kas see tuli sulle ootamatult nagu tookord, kui ta sulle seda ütles või aimast ära mingit Taimas ära. Aga sa ise ei olnud, ma olin ikka ikka mingid seisvaid katkendeid. Terve kursus tegi terve kursus, kõik tüdrukud, poisid, kõik tegid. Kõik tegid iseseisvalt, katkendi, anded igaks pole, tegi ainult ühe korra, aga no mina tegin seal veel ja tahtsin teha ja veel teha veel teada, lihtsalt aimas, aimas seda ära, aga, aga seal on üks teine naljakas moment on sellega seotud, on, on see, et Kalju Komissarov kasutas mind oma diplomilavastustes assistendina, mis oli minu arvates praegu, ma saan aru, väga õige samm, sellepärast et ma nägin lihtsalt kõrvalt, kuidas üks või teine asi sünnib. Loomulikult ta respekteerib, saati ideid, mis ma pakkusin ja, ja nii edasi, nii edasi. Aga siis, kui tuli kätte mingisugune, ütleme, kolmas diplomilavastus või midagi niisugust ja hakkas virvendama juba neljas, see oli vist siis Oklahoma hakkas juba tulema kuidagi niimoodi. Ja ta oli ära öelnud oma osade jaotus ja, ja mina olin kuhugi pisi rollide peal võisiis, dubleerisime pisirolli või midagi, midagi niisugust. Aga assistent ja Kalju Komissarov, kuidas su kõrvale peale seda ja ütles, et vaata, tahab teha mulle ettepaneku, et olla assistendiks selle lavastuse juures, mis seal siis Oklahoma Ast. Ja siis ma ütlesin jah, aga ainult ühel tingimusel. Ta ütles, millised mina ise seda kooli enne ei lõpeta, kui ma tahan ühte osa mängida. Ossa jah. Ja siis ütles koma, nagu me teda nimetame ütles koma, nii et olgu, aga mitte selles töös, ma juba ütlesin, ära osa teatas, on tehtud järgmises töös. Kauplemist ei ole, see oli mu esimene kauplemine, ütleme siis. Ja vist ka üks viimaseid kauplemisi olnud, aga vähemasti ma arvan, ta oli küllaltki ootamatu. Ühelt poolt, aga ta oli ka küllaltki elegantselt läbi viidud meie mõlema poolt, nii et kumbki tunud ennast eriti nii-öelda halvast peale seda, et me lõime käed, ma mäletan seda, et me lõime käed, et seekord olevail assistent, aga järgmises loos mängin ühte peaosa. Ja nii ka läks. Esimene aasta oli see ka siis. Kas selle tee puhul kui palju sind juhendas Komissarov või poiss, täiesti seedee täiesti täiesti su sees. Ma loodan, kuidas ta saadet kuulab, sest väga vastu vaidlema helistage stuudiosse, ütleb aga ta kasutas ühte niisugust meetodit, mis jällegi meid kõiki viis äärmises hämmingusse. Nimelt. Aeg oli kusagil, ütleme novembrikuu neljas kursus. Me olime teinud natukene proove Tõrksa taltsutus, aga teadsime, et tulemas on kolm õde ja kevadel ja midagi niisugust. Ja järsku, ühel päeval. Eriala tuleb Komissarovi reatundi ja ütleb, et tema sõidab ära Pariisi. Ta on ammu tahtnud seal käia, ta peab sinna sinna minema. Teie lähete, sõidate Ugala teatrisse? Aeg on teil kolm nädalat. Ja sel ajal, kui mina olen Pariisis deta, teie seletatakse taltsaks valmis. Siis olin, generaalpaus, oli, oli saalis noh, ja siis järgmisel päeval kolisime, võtsime oma asjad kokku, sõitsime Viljandisse, hakkasime tegema. Ta tuli tagasi kontrolletenduse päevaks. Ütle siis paar lauset, et vaat seda ma seda tegelast ma ei kuulnud, ma ei mäleta, kelle kohta ta midagi seal ütles. Ja vot sellest kohast me vist päris täpselt ei saanud aru, tehke korda. Nüüd saame väga hästi aru, ma sain juba tegelikult varemgi aru, aga aga tol hetkel tundus see meile kõigile, kuidas, kuidas on võimalik, et õppija läheb ära ja jätab meid siia isepäi tegema oma lavastust. Aga nii seal kas tagant ja ma arvan, et ma arvan, et see meetod, mida ta kasutas, lihtsalt sobis, sobis meile, ma ei räägi seda, et seal ainuõige meetod see noh, nii-öelda vetteviskamise ja ise väljaujumise, noh aga ju siis meie kursusele see sobis. Kas sina oma õpilaste suhtes oled rohkem selline? Isalik kaitsejalik, kes ütleme niiviisi ei käit, ei riskiks käituda, anda iseseisvussiiamaani. Nii mulle tundub, et ma olen rohkem hoolitsenud nende eest, ühelt poolt ma püüan väga äratada neis niisugust initsiatiivi, teisalt, kuna ma olen aru saanud, et, et või noh, arvan niimoodi, et esimene aasta teate kuulsin kõige mitte raskem, aga ta on kõige olulisem, see ongi seesama vundamendi paikapanemise aeg ja, ja ma olen lihtsalt väga mõelnud selle peale, et kui on vaja mõnest asjast rääkida 100 korda, siis kas või 100 korda mõnest 150 korda 150 korda. Nii palju kui vaja, aga vundament peab olema kindel. Sellepärast siis saab sinna peale midagi. Seda me oleme siin tudengitele isekeskis rääkinud, et kui ette kujutad niisugust pilti, et et Pisa torn, eks ole, mis vajub ainult tänu sellele vundament on halvasti projekteeritud. Siis Pisa torn, kui arhitektuuriline nähtus on vaatamisväärsus siis ta on üksi, ainult niisugune, aga kui kujutada ette 18 Pisa torni laval siis see ei ole mitte vaatamisväärsus, on õudus. Ja seetõttu vundamenti noh, panek on, tundub väga, väga vajalik ja oluline ja sellega seoses tahan ma öelda seda, et et küll olema ka mõningates niisugustes ülesannetes puhtalt jäänud lootma nende peale seda ma olen neile ka öelnud, et see asi on nüüd minu teha selle vastutuse võtta mu enda peale selle nii-öelda sellest vastutama saba ja karvadega lõpuni, eks ole. Aga siin ma ootan teilt ja teie ise vastutate, mina tulen nõuks nõu ja abiga abiks, kui vaja, kui teise soovite, aga mina sellest ei vastanud sellest vaatajate vastutama. Teie ja üks niisugune näide on üks laul, seda oli vaja üheks esimeseks teatriaastapäeva. 27.-ks märtsiks, kui anti teatri aastapreemiad ja linnateatri uue hoone avamine. Ja siis tuli meil mõte või idee oli minutit üks laul, millel võib-olla mitte päris niisugune sõnum, nagu on selles laulus või õigem oleks öelda sõnum on peaaegu samaga, ta on natukene teises kuues. Ehk siis mis juhtub näiteks ütleme Tuljakuga, kui me kuulume Euroopa Liitu ja keegi Euroopa liidu funktsionäridest kontrollib seda, kas me laulame ikka õiges keeles. Kas me tantsime õigeid tantsi, kas me ikka laulame seda seda, mida peab laulma ja mis peaasi, et kas me laulame ikka seda laulu nii, et kõik Euroopa Liidu liikmed saavad sellest aru. Ja vot niisugune oli siis ülesanne, siis nad valisid Väljalaulu. Digilise sõnad tegid iseseade. Ja siis selle laulume, esitasime sellele laulule. Olemasolevas kuulis Eesti vabariigi president Lennart Meri, tema siis ütleme nii-öelda meeskonnast, tuli niisugune idee, et kas me ei võiks sedasama laulu esitada Lennart Meri juubelil, kui tal, kui ta rajaga platsis käis, see idee meile kõigile meeldis, muidugi me tegime selle ära. Lennart Meri oli väga nädalasi, laul väga meeldis. Eriti huvitav oli jälgida seda selle loo algust, kui lugu algas. Ta oli väga rõõmus ja optimistlik, ta naeris. Ja mingil hetkel sosistas ta mulle kõrva, et kuule, see lugu lepil päris tõsiseks. Ja siis mõtlesin, et siis peab midagi ütlema selle laulu lõpus siis kui me laul ära lõpetasime, siis ta ütles, et, Lähete läbi Euroopa nagu nuga või vaat ja siis presidendi kantseleist helistati ja paluti, et juhul kui me oleksime selle loo üles lindistanud, plaadistanud et siis president oleks väga huvitatud sellest mõningatele külalistele seda laulu lasta euro külalistele, siis sel põhjusel saigi see lugu ära lindistatud. Ja võimaluse korral võib seda lugu siis praegu ka kuulata. Seda lugu, mille, mille on siis teinud õpilased ise. Nüüd uuesti tagasi tulles Tõrksa taltsutuse juurde. Nagu ma aru saan, Komissarovi väga kaval käik. Tekitada situatsioon või jätta sind situatsioonid, kus sul lihtsalt ei olegi võimalus taganeda. Kas sa sellest prooviperioodist mäletad? Mäletad mingeid kõhklusi, kahtlusi, või oli see teatud mõttes välistatud? Muidugi mäletan mul aga sellist nurka viskamise tunnet. Pooleli jätmise. See ei saa tulla ja see, kuidas siin sellist mõtetki pähe tulla, muidugi praegu ma arvan, sedasama lugu lavastades mõningad asjadeks, teistmoodi, võimalik, isegi paremini, vähemasti teistmoodi. Aga seal on üks seen, mida, mida ma teistmoodi ei teeks, mitte sellepärast, et ma ei tahaks, ma ei oska teistmoodi teha. Isegi praegu oma justkui kogemuste juures ma ei oskaks seda stseeni teistmoodi teha. Rutša Katrini esimene kohtumine saaks vankriga stseenis. Ja seda stseeni tehes tähendab, lavastades ma sain aru, et see peab olema kõige kui seda stseeni ei ole. Kui vaatajal ei jää meelde see, kuidas Kutcher Katrina esimest korda kohtuvad, siis seal võib olla kõike, seal võib olla helikopterite ilutulestik, kõik võib olla, aga seda, seda lugu. Ja selle luulemust ei ole. Ja kuna mul lahendus puudus või ma ei osanud, ma julenud, ilmselt ma ei tahtnud mingisuguse pooliku lahendusega minna ja õiget lahendust ei olnud ja lükkasin seda kogu aina edasi ja edasi ja edasi ja edasi ja edasi ja edasi. Kuni oli üks hetk, kus seda edasi lükata ei saanud. See oli siis päevane kontrolletendust õhtul Ugala teatrilaval veel etendus peale seda etendust siis pidi lava maha võetama, meie jaoks üles pandama, hommikul pidi olema kontrolletendus. Ja mul see põhiline stseen tegemata, mina käisime ta linnalademe, pidime pool 12 kuku saama õhtul, kui seal ava maha võetud, käisime linna, sõin seda, ma mäletan, et ma sõin hästi kohutavates kogustes šokolaadi ja hapukoort, maalastesse soodustab ajutegevust. Taganeda ei olnud kuhugi ja ma käisin ringi, käisid ringi külma, mõtlesin küll ma mõtlesin ja ega ma midagi välja ei mõelnudki sel hetkel. Ja siis ma läksin teatrisaali. Ja ma ei tea, kus see kõik tuli, see siin sai valmis 45 minutiga. Üks asi siis see, siis see, kolmas, neljas, viies, kuues ja nii edasi ja nii edasi. Seda malev Janisesse jäigi ja ja ma arvasin siis, et see on kõige paremini stseen selles loos ja ma arvan ka praegu see kõige-kõige parandasin seda stseeni, ma ei oskaks palju teistmoodi paremini teha. Aga seda ma olen hiljem ka märganud, nii näitlejana kui pedagoogitöös, aga võib olla ka üldse elus üldse laiemalt, saab seda noh, nii-öelda üldistada, tuua, tuua meie igapäevasesse ellu ka. Olen tähele pannud, et üks vale samm võib tingida või ära määrata või nii-öelda teise vale sammu ja sealt võib üldse kuidagi vildakat minna. Ja kui tee esimene samm, siis väga suure tõenäosusega Läheb õieti veel ka teine ja siis tuleb kolmas, neljas, viies järsku ei saagi aru, kuidas sa käid noh, nii-öelda kuidas, kuidas laps käib või, või kuidas, kuidas see asi läheb ja kuidas see asi liigub õiges õiges suunas, seda ma olen tähele pannud, eriti näitlejana. See tähendab, et, et kui mõni hetk on õige ja loogiline ja, ja ja noh, nii-öelda vaimustav või ükskõik, kuidas me seda nimetame, siis väga suure tõenäosusega järgne Belgia sealt ka teine samm. Kolmas samm järsku ongi niisugune tunne, et et näitleja lendab, eks ole. Aga oled sa seda kogenud, ütleme, näitleja või lavastajana, kui sa teed vale sammu, teed veel järgmise tajud ära, et seal vale, suudad sa käiku tagasi ja seda siin ei olegi muud võimalust tulebki seda teha. Eriti lavast näitlejana mul seda raskem teha lavastades küll, sellepärast et lavastaja nagu konstruktor, kuidas sa loed näidendit? Ma arvan nagu näitleja nagu näitleja ja selles mõttes nagu näitlejad. Et esimene asi, mis ilmselt toimub ebateadlikult, mitte see, kas ma tahan seda lavastada, vaid kas ma tahan selles tükis mängida. Ja ma arvan, kõik lood, mida ma olen valinud mida ma olen lavastanud, siis üks ühine joon on neis päris kindlasti kõigis see on see, et ma ise ma näitleja tahaksin nendes kõikides lugudes mängida, kas siis seda osa või teist osa või kolme osa või ja nii edasi, nii edasi, ma arvan, see võib olla üks erinevus lavastajate vahel, kes on või näitlejana olnud ja nende vahel, kes on ainult lavastaja ametist ametit õppinud ja lavastajana töötanud. Et lavastan, võib olla otseselt puhtal lavastan tõupuhtal lavastaja võib-olla ilmselt raske niimoodi mõtelda, mõtled teistes kategooriates. Aga ma arvan, et ma mõtlen ikka näitleja kategooriates ja ma arvan, et ma olengi tegelikult. Et minus on, ütleme siis niimoodi näitleja virija näitlejanärv mitte lavastaja. Aga ütleme, kui sa loed, loed sa kuidagi, ma olen ise täheldanud, et kui ma tean, millist rolli mänginud, siis ma loen kuidagi ahnelt ahnittides kärsitult töö. See ei ole hea, mis mind väga jah, ennast. Sellepärast on alati parem lugeda näitemängu, teadmata millist rolli sa mängid. Siis sa saad kätte terve terve noh, niisuguse balletis on sama asi, kui, kui, kui sa kuuladeks selle muusikateost. Kui sa hakkad eraldi kuulama esimest viiulit või alti riiulit või, või, või mingisugust partiid, siis see võib väga häirida, sa ei pruugi kätte saada seda kogu kõlapilt või akorde, aga kuidas sa vaatad teiste lavastusi, vaatad, lavastajad ei tahtnudki neid õppides õpindadeste lavastuse, sellest marjulgengidet ostuhuvi pärast ka muidugi. Aga lisaks on, on on see asi, et miks see asi mõjub, miks see ei tulnud välja nii, nagu ta oleks võinud välja tulla või või et näed, lavastaja, mõtlesin, et, aga miks, miks, miks ma pean selle üle mõtlema, miks ta ei tule mulle peopesal käpp, et ja nii edasi. Et kas see on mõttesõjaks loetaval alati v kuna ma olen avastanud, siis ma arvan, oskan välja lugeda seda, mida lavastaja teie lavastan sellesse lavastusse pannud, muidugi. Aga parem, kui ma ei oska seda välja lugeda, vaid ta tuleb iseenesestki. Tõsi on, et ei saa aru, eks ole. Ja muide nendest lavastustest ma õpin väga vähe, vastupidi, väga vähe, kui täiuslik lavastuses, ma ei oska sealt mitte midagi õppida. Ma olen olnud mõned niisugused noh, lavastust, kus ma mäletan, kui ma vaatasin Priit Pedajase punniabat maalin. No ma olin ikka täiesti endast ära, ei mäleta, kas ma seal üldse midagi plaksutasin või, või midagi, ma, ma olin täiesti endast ja ma ei oskaks mitte midagi öelda, mida ma sealt õppisin. Sest ta oli, ta oli täiuslik kõiges ja ja ma unustasin üldse ära, kus ma viibin või mida ma vaatan, kas ma olen näitleja või lavastaja või, või, või lihtsalt üks üks nendest teatrikülastajatest või kõik need kategooriad kadusid ära. Kuidas elulistes situatsioonides käituvad, kuidas elulisi situatsioone vaatad kas see no paratamatu Meie elukutsega kaasas käiv inimesega tegelemine kas. Kui sa pead silmas teatud kahestuma, siis seda muidugi. Mitte ainult seda, aga mõtlen, kas on ka nii, nagu meid ütleme näitlejana, eks ole, ühtepidi alustatakse koolitusele treenimist, et me jälgiksime elu, jälgiksime erinevaid tüüpe ja lõpuks inimene harjubki, sellega sa õpidki inimesi jälgima, kas lavastaja on sul ka mingi hasart? Mingites situatsioonides, et kas ma näiteks, kas ma tajusin õigesti inimestevahelisi suhteid? Olen küll tundnud niisugust tunnet, kas ma olen sattunud ise hasarti ja üldiselt rohkem ikka iseenda peal ühte või teist asja kontrollides üldse mitte teadlikult ennast teatud situatsioonides viies või, või pannes vaid kuidagi alateadlikult. Ma olen mõnest loost rääkinud, aga ma siin raadiosaates ei hakkaks rääkima. Aga, aga noh, seda kurida karistuse lugu kui mõnest Raskolnikov Vi, eks ole, et ja mis vägi mind sinna ajas, ma ei tea, ma arvan, see on niisugune ebateadlik, vana sa otsisin sedasama analoogsituatsiooni, et natukene mitte mõista, mis Raskolnikov, mis toimus, vaid et ise seda läbi tunnetada niisugust ja seal ma tegelikult sattusin hasarti muidugi selles situatsioonis. Aga mis puudutab seda nii-öelda elu jälgimist lavastajaga ta muidugi aitab, siin pole mingit küsimustki, aga inimesena väga segab. Segab kahestumine. Kui raadiosaade algas, siis ma leidsin siit laua pealt ühe klambri ja ma näppisin seda klambrit ja tegi ta pooleks, mingil hetkel panin selle klambri ära. Ja samal ajal saade käis ja üks osa minust kontrollis seda, miks ma selle klambri võtsin. Miks ma temaga niimoodi tegin ja miks ma ta ära panin, mis hetkel. Sest ma ei pannud klambrit ära mitte sel hetkel, kui ma selle klambri katki murdnud ja mul ei olnud temaga enam midagi teha, vaid murdsin katki sel hetkel, kui nii-öelda see esimene erutus oli kadunud ja ei vajanud enam midagi, mida näpu vahel mudida. Et nad oleks pisike näide, aga, aga niisuguseid noh, see, kus üks töötab ja teine pool töötab kogu aeg ja kontrollib ja jälgib seda, et miks, miks ma, miks sa nii teed praegu? Miks on ahaa, see on sellepärast ja nii edasi. See on noh, ega kogu aeg praktiliselt. Kuigi ma arvan, et ma oskan seda vahel välja lülitada sellele mitte mõelda. Nii et selles mõttes skisofreeniline olukord, niisugune kahestunud Kas on olnud selliseid situatsioone ka elus? Et sa oled eksinud inimeses tähendab su silm, lavastaja või näitleja silm seal midagi ära tabanud? No kindlasti on seda olnud, iseküsimus on see, kuivõrd lihtne on inimesel seda tunnistada, eks ole ta milleski eksinud, aga ma arvan, ma olen teinud teistsuguseid vigu või ma olen kellelegi haiget teinud või, või. Teinud midagi niisugust mida ma praegu mitte ei kahetse, aga, aga ma sain lihtsalt aru, et et ma tegin ühe või teise otsusega kellelegi haiget. Ja et see kõik kunagi tuleb minu vastu pöördub tagasi või selles mõttes, et kas see kõik koogi või ei kao. Muidugi ma ei taha öelda seda, et ma olen seda meelega teinud haiget eesmärgil haiget teha, mitte selles ele asi, vaid on mingil hetkel vaja kuidagi otsustada. Oled mingisuguses sellises ametis, kus sa pead otsustama iga otsuse taga võivad olla inimsaatused. Ja mingil hetkel mingi asja nimel tundub olevat kõige, et vaat nii peab otsustama, vaatamata sellele, et sa saad väga hästi aru, et sel hetkel täitsa haiget ühele või kahele või suuremale hulgale inimestele. Ja samas saad aru, et kui sa seda ei tee teisele poolele haiget või isegi samm nendele samadele aga teistmoodi leebemalt, nii et sellised asjad on mis südamel on ja, ja see asi on alates 92.-st aastast on mul üks asi südamele siia mul kogu see jääbki mulle elu lõpuni mulle südamele. Ja see on ka üks põhjus, ma arvan, mispärast ma ühtegi uut teatrit enam ei alusta. Shapiro kolime sellest juttu Adolf piiraga, kui ta rääkis sellest, et sellest samast, millest me praegu räägime, et et mingil hetkel mõningaid asju juba tunduvalt raskem otsustada. Sellepärast et sa oled saanud vanemaks. Sa tead, mis võib ühe või teise otsusega kaasneda noorel inimesel alustada või nooremapoolsel inimesel alustada, midagi uut on tunduvalt lihtsam. Sest Ta mõtleb tol hetkel täiesti vastutustundetult nii heas kui halvas mõttes millelegi suurele ja palju olulisemale. Ja see, et laastud lendavad, see ei ole tähtis keset metsa langetatud ja mida vanemaks saab inimene, seda rohkem hakkad sa mõtlema selle peale, et noh, muidugi me saame aru, et mets on vaja langetada, aga no Nad peavad need laastud siis nii väga lendama ja, ja, ja siis tuleb konformismi, tuleb leplikkus ja, ja, ja inimene hakkab, hakkab leppima ja, ja ei pruugi enam teha nii otsustavaid ja võib-olla isegi väga vajalikke samme. Vaat niisugune jutt Ei olnud üldse plaanis sellest rääkida, midagi läksin. Mind on painavat üks asi ja ma olen alles nüüd leidnud enda jaoks võib-olla mingi vastuse. Ja ma ei ole aru saanud, mis oli see vägi, mis sundis mind minema teatrikooli hakkama näitlejaks. Ma ei ole osanud ka sõnastada enda jaoks, miks inimene vajab, teatas, et miks see on oluline elukutse, kas seal on olnud sul see samasugune tunne, kas sa oskad seletada, mis asi on lavastamine, on see elu mõtestamine või, või oled sa endale esitanud küsimuse? Midagi analoogset? Kõik küsime seda, seda iseendaga. Aga vastased on, tema arvan, vahel on, vahel ei ole, eri aegadel on ilmselt erinevad vastused. Praegu ma vist julgeksin välja öelda seda, seda niimoodi, et teeme siis niimoodi, et ärme erista lavastamist ja näitlemist, nimetame seda üheks asjaks praegu mõelda, et miks, miks teatriastumiks teatriga see on midagi niisugust, et sa tahad leppida asjadega, mida sa ei ole suutnud mõista, et miks see niimoodi on. Aga teater annab selle võimaluse inimesena ma ei suuda igapäevaelus aru saada sellest, kus tuleb inimesel pähe, kuidas ta üldse saab minna autosse vargile, näiteks. Võtakate kirve lööb kellelegi maha. No kuidas see võimalik on? Kuri karistus tehes ma hakkasin aru saama näiteks, mis sundis ühte inimest seda antud juures Kulnikovi. Mis sundis teda tegema just nimelt, mis sundis teda kirvest haarama ja mis ei tähenda seda, et ma pean seda õigeks, absoluutselt mitte, aga ma ei mõista teda üheselt hukka, aga ütleme niimoodi, et paha ja kõik tegi pahateo ja paha ja kõik mis on, ma ei tea. Võib-olla rikastuma. Mõni aeg tagasi ma mõtlesin niimoodi, et see on see, et me muutume kõik koos. Tänu ühele tegemisel ühele kogemusele muutume rikkamaks nii need inimesed, kes on laval kui need inimesed, kes on lava taga, kui ka need inimesed, kes on teatrisaalis. No sünni juures kindlasti on see ka eneseanalüüs kirjanikul kui ta kirjutab, päris kindlasti on, me kõik saame ju ju siis rikkamaks, nii see kirjanik ise Tammsaare, kes kirjutab tõest ja õigusest kui ka kui ka meie, eestlased, kes me Loemest Kui vaadata su lavastuste nimekirja alates Tõrksa taltsutus, sest kuni kuriteo ja karistusena, siis on küllaltki loogiline rida ühest kasvab välja teine või seisukohavõtt mõnedes küsimustes, kuidas sa oled jõudnud ühe või teise asja nagu tagantjärelevaatuseks tundub see, et see on loogiline jõudmine siit siit kivilt hüpatakse teisele, mine muuli lõppu, aga kui palju on juhus määranud või on olnud elus sellised situatsioonid nagu elu, mängiks mingid asjad? Kes on ühte kui teist olnud, aga kõige raskem ikkagi on see esimene samm või see õige loo, kui selle loo leidmine on minu jaoks olnud kõige raskemat. Kas on olnud lugusid, millest sa oled käinud kaarega mööda tajunud seda, et see on aeg sinna jõuda ja muidugi on mõningaid asju, mida sa oled eemale. Ja muidugi on, muidugi on mõned lood, mis on järsku ja äkki tulnud ja ka viimasel hetkel ütleme, ars kolme apelsini vastu tuli niimoodi, ma pidin hommikul ütlema, loomida ma lavastama hakanud. Ja õhtul ma veel ei teadnud. Ja ma mõtlesin siin raamaturiiuli ees ja hakkasin lihtsalt järjest raamatuid võtma, üks esimesi, muide olisi kutsi näitame kui raamat ja esimene lugu, mis seal oli, oligi seesama armastus kolme apelsini vastu. Aga muidugi teadsin, mida ma tahtsin teha, ma otsisin lugu kolmele neljale näitlejale, kus kõik saaksid mängida kõiki mitut rolli. Mul oli noh, nii-öelda, mõtlesin materjali. Siis selsamal ööl kuni kella, muide, mis oli neljani viieni kuusel, kontrollisin seda, et kas on võimalik nelja näitlejaga ära mänginud tegelasi, on seal mingi 15 või 20, palju neid seal on. Et kas on võimalik seda teha, et, et laval ei kohtu. Ühel hetkel üle kolme näitleja, et keegi saab samal ajal riideid vahetada. Ja siis selgus, et oli, hommikul läksin teatrisse, ütlesin, et see lugu ei olegi. Et iga noh, on erinevaid. Sinu uue kabineti seinal on Hilda kloostri portree. Ma mäletan, kui ma seda esimest korda nägin, siis mul oli selle üle väga hea meel, ma ei teadnud, milline on olnud sinu valik või miks on sinna sattunud, aga Hilda Kleer oli minu jaoks üks lapsepõlves üks väga olulisi nimesid, tähendab, ma isegi ei oska seletada, miks. Kui ma olen mõelnud tema tegevuse peale, siis ju vist oli see, mis vaimustas mind. No ma võin öelda, et mul oli sama asi selles mõttes, et mina mäletan ka nii palju, kui ma teatrikoolis või siis enne teatrikooli pidas hakkasin kokku puutuma teatriajalooga, siis mind see nimi kohe hakkas kummitama kõigepealt nimi, ma ei oskagi öelda, lihtsalt nimi, Hilda kleezer. Selles nimes oli midagi niisugust, et hiljem alles ma hakkasin järele vaatama, et mispärast see nimi mind nii väga kummitab. Aga sattus ta kabineti seinale selles mõttes juhuslikult, et et need fondidest võetud maalid, selle ma valisin jah siis välja, et seda tillagreeser. Aga mitte nii, et ma oleksin tahtnud just nimelt teda olemasolevatest, valisin ma tema ja üldse naisterahva pilt seina, see on hoopis midagi muud. Eriti teate kabinetis, kus mulle meeldib. Ma lihtsalt ütlen, kuidas minul on olnud, et ma kunagi lapsena lugesin vaimustunult mitmeid selliseid teatriajaloolisi raamatuid siis olin ise teatrikoolis teatris, ma jõudsin paljud asjad nagu kuidagi ära unustada, et ma olen hakanud mõtlema mitte ainult teatri seisukohalt vait. Mõtlesin, et avastan, kuidas ma olen nagu mõtetes järjest rohkem koos nendega, keda enam ei ole. Üha rohkem mõtlema oma ema-isa peale ja ja siis vanaisa vanema peale ja sealt veel edasi ja veel edasi. Noort inimest huvitab ju kõige enam. Tema ei haisugi, see, mis praegu ümberringi on mingi hetk, mingil hetkel hakkab huvitama eilne päev ja siis üle Zilmer, kes oleks Eesti teatriajaloost kas selline lavastaja või näitleja kellega mitte, et sa ennast võrdleksidega mingi sarnasus. Mis selle aegadel? Te kuulate kas väga raskelt, väga raskelt, aga ma võin öelda seda, kes on olnud eeskujuks. Aga ma ei saa ju ometi hakata võrdlema ennast nendega, aga eeskujud, ma võin küll öelda. Branso yld kui teatrijuht näitlejatest Eskola Järvet, Üksküla millegipärast kummitanud Paul Sepp ja hommikuteater Ma ei tea, miks. Aga kuidagi kummitanud kogu aeg. Ja muidugi, mida enam aeg edasi siis me niisugustel asjadel ikka mõtlema ja eriti sellepärast, et ma arvan eriti sellepärast, et me antud juhul oleme situatsioonis, kus me peame olema, kus ma olin koolis ja osad inimesed peavad mitama õpetajateks. Ja see on see, mis ma arvan, ei saa, me isegi ei tohi teistmoodi, kui nii et me mõtleme nende peale ikka, peame mõtlema. Tänan sind selle õhtu eest. Soovin sulle jõudu saksa kirjanikul Sigrit Lintsil on selline raamat nagu saksa keele tund. Padi, miks mulle see raamat on? Nii väga mõjus kunagi, kui ma lugesin. See on üks selline ilus väljend, mille peale mul on elus nii palju mõelnud, ta kasutab väljendit kohustuste rõõmud. Ühesõnaga, et ei jääks ainult kohustused. Aga ma avastan, kuidas ma olen õppinud kõikidest paljudest kohustustest rõõmu tundma.