Tere, auväärne kuulaja. Mul on hea meel alustada uut hooaega saatesarjaga teatri sajand. Ikka selleks, et rääkida Eesti teatriajaloost legendaarsete säravatest, näitlejatest ja missioonitundega passijatest tänu kellele võime eesti professionaalse teatrilugu mõõta 91 aastaga. Oma saates oleme jõudnud rääkida Vanemuises, Estoniast, vanast draamateatrist ja hommik teatrist, draamastuudiost ja töölisteatrist. Tänane saade on järjekorras juba 10.. Täna tahame rääkida väiketeatritest, kus eesti lavale tulnud suuri ja säravaid nimesid teatritest, mis loonud oma paikkonna kultuuri, Kanssideks ja publiku harjaiks. Tänane jutt keskendub eelkõige Endla ja Ugala tegevusele esimese Eesti vabariigi aegu et jätkuda juba kuu aja pärast teiste väiketeatrite looga ja stuudios, nagu ikka eesti diaatria ajaloo õppetooli arm ja hirm, võluv Lea Tormis. Niisiis teatrisajand. Alustame uut saatehooaega. Ja meil jäi kevadel, kui me Eesti kutseliste teatrite arengut vaatasime, rääkimata, jääks terve hulk väiketeatreid, väikelinnade teatreid, kes tegelikult kutseliseks said alles sellel esimesel Eesti ajal kuigi teatrit oli tehtud nendes kohtades juba õige ammu juba möödunud sajandist saadik sest me teame, et pärast Koidula teatrialgatust läks teatrivaimustus üsna kiiresti ootamatult kiiresti laiali üle terve Eesti ja teatrit tehti maal, teatrit tehti väikelinnades ja kõigi nende hilisemate kutseliste väikelinna teatrite algused õieti kuuluvad juba möödunud sajandi kas siis 70.-tesse 80.-tesse või siis mõnel juba selle sajandi algusaastatesse. Aga need on veel asjaarmastajate trupid, kes ei tööta päris regulaarselt, kes töötavad kohalike seltside juures. Nende seltside juures hakkabki siis pikapeale, kui Eesti iseseisvaks saab tekkima tahtmine teha ikka päris teatrit. Ja välja kujuneda esialgu poolkutseliseks ja pärast siis kui võimalik, kutseliseks teatriks ega nendele neid toetusi, mida Kultuurkapital hakkas 20.-te aastate keskpaigast andma ju kuigi palju ei jagunud. Narva, Pärnu ja Viljandi said natuke toetust, need olid suuremad teatrid, aga väiksemate linnade teatrid pidid esialgu ikka üsna ilma läbi ajama ja kohalikud linnavalitsused siin-seal natukene toetasid, aga see kuigi palju juurde ei andnud õieti alles, ütleme nii, 30.-te aastate keskpaigast, 36.-st aastast, kui osa suuremaid neid provintsi teatreid viiakse üle riigieelarvele, nii nagu põhiteatrid olid viidud siis läheb olukord nagu natukene paremaks ja majanduslikud alused kindlamaks. Aga eks nad kehvavõitu olid need tingimused, noh võib-olla nad meenutasid midagi sellist, nagu olid meie hilisemal perioodil Nõukogude majal niisugused eesrindlikumad rahvateatrit. Ma usun, kuigi ei julge kindlalt väita, et nad võisid muist vähemalt olla umbes sellisel tasemel, aga mõned kujunesid välja 30.-te aastate lõpuks ikka päris arvestatavat, eks kollektiivideks. Ja need väiketeatrid jagunesid kutseliste, eks pool kutselisteks, esimestel oli küll väike, aga siiski palgaline trupp, alaline palgaline trupp, kellest küll mõned olid sunnitud võib-olla kusagil veel lisa teenima. Aga nad said ikka proove teha, päevasel ajal, aga pool kutselistest sai siis palka ainult näitejuht ja võib olla sel juhul ka mõned juhtivad näitlejad. Aga needki töötasid ikka kusagil mujal veel ja sageli tehti proove ka ainult õhtuti. Etendusi loomulikult iga päev ei antud. Katkestame korraks Lea Tormise jutu ja laseme väike teatrielust-olust jutustada Ugala omaaegsel näitlejal Artur nõmmikut kelle sünniaasta on 1891 ja see lindistus on pärit 1961.-st aastast. Muidugi, need olid kõik, kes alguses halli, kui minagi sinna läksin, siis me saime palka, kuupalk oli seal nii. Kuidas näitlejate kate oriaatriendadega tol ajal. Mina sain, esimene palk, mis mu lolli 3000 marka ja sedasi said peaaegu kõik, mõned said seal 2000. Mark, aga muidugi me ega selle kolme toondamarg akest elada ei saanud. Me igalühel on oma elukutse ja oma amet ja õhtul käisime siis proovides, nyyd kestsid vaist kella kahe kolmeni. Ja siis pidi inimene jälle järgmisel hommikul tööle minema oma elukutse tööle. Tegin rätsepatööd muidugi, mis sel ajal kõige suurem raskus rolli oli just see kostüümide asi. Sellepärast, ega see teater alguses ju talle ei olnud, võimalusi, kostüümi sib muretseda ja sel ajal üldse mõõtit tänapäeva riietus pidi igal näitaja looma riietus olema. No ja siis oli igavene häda nende riietusega siis linna mööda sai, käitud, kelle tuttava käest said omale mõne kostüümi laenutada. Omal ei olnud. Ja siis niisamuti rekvisiitide ja köiga, ta isegi mööbel sai tassitud kohale korteritest ja. Sõnajärg tagasi leia tormisele. Kutseliseks said siis teistest varem onu Endla, Viljandi Ugala ja lõpuks ka Narva teater. Ja poolkutselisena töötasid siis Võru Kannel, Valga Säde ja Kuressaare teater. Te kuulsite siin niisuguseid populaarseid seltsi nimesid, mis olid juba algusest peale olnud sellised seltsid ja hiljem jäid teatreid haldama. Ja nende funktsioonid muidugi olid väga mitmekülgsed, nad teenindasid oma linnade publikut ja mõnel määral ka ümberkaudsete. Ja mis siin pattu salata kasvatasid neile suurematele teatritele ka siis näitlejaid, sellepärast et näitekunstikool riiklike olles tekkis 30.-te aastate lõpus ja suur hulk näitlejaid tuligi, nii et kui keegi hakkas juba rohkem kaela kandma ja silma torkama, siis ta varsti tõmmati ära kas Vanemuisesse või Estoniasse või mõnda suuremasse suuremasse Väikelinnateatrisse ja sealt siis omakorda jälle edasi pealinna. Nüüd mis puudutab nende teatrite repertuaar duaali siis provintsiteatritoolid paratamatult enamasti kordajad vähemalt kuni 30.-te aastate esimese poole lõpuni. Ja siiski veel, sest Tallinna ja Tartu lavadelt paratamatult võetud tee üle niisuguseid sobivamaid ja äraproovitud juba, et publik ikka käib, vaatab ära proovitud tõlkeuudiseid sest väike teadsitel enamasti ei jätkunud endal raha, et ise tõlkida. Aga võeti üle ka eesti teoseid, võeti üle klassika teoseid, näiteks noh, mis olid muidugi kõigile kättesaadavad, aga kui mõni klassika näidend oli hakanud väga hästi minema, Ma või mõni inseneering näiteks siis riburada pidi hakkasid väiketeatrid neid kaera mängima eesti algu parandite puhul ka sageli oodati ja kuidas läheb ja kui siis koosseis ja muud tingimused sobisid, siis hakati omakorda ka mängima. Hiljem tekivad küll mõned juhused, kus mõnel väike tead, seal on ka oma autor seal Viljandis näiteks kes siis ainult neile kirjutab, aga seda eriti sageli siiski ei juhtu. Ja kuna need teatrid suuremaid ringreis vähemalt kuni 30.-te aastate lõpuni ei korraldanud, esinesid harva väljaspool kodulinna ja siis ka üsna nii väikese raadiusega, siis ega see eriti ei seganud, kui mängiti mitmes teatris üht sedasama näitemängu ja tegelikuks konkurendiks neile olid siis ainult draamastuudio teatri või siis vanemal perioodil sele rändteatri ringreisietendused, aga noh, neid ei jätkunud ju ka väga palju ja mitte igale poole, enamasti väikelinnateatrit mängisid sõnalavastusi muidugi, aga siiski kui natukene juba asjalikumaks mindi, üritati hakata mängima ka operetti, sest operetil oli igal pool joomaarmastajaid. Kuigi koorilauljad ja orkester, randid ja ka tantsijad tuli siis kusagilt enamasti kokku laenata, sest koosseisus need ei olnud kas siis punktitasu alusel või päris ilma rahata. Ja see oligi üsna keeruline, sest mõnikord ei tahtnud keegi, kellel seal parajasti tantsida või midagi laulda tuli. Õhtul välja tulles tuli midagi muud ees ja siis käisid näitejuht ja ja teised, teate inimesed siis palumas ja Alfred Mering meelutabki Ugala päevilt mõnda niisugust episoodi, kus nad koos esinäitlejannaga pool tundi ühte preilid palusid, et sa ikka tuleks tantsima ja see mõttes mõtlesin, lõpuks ütles ei, ta ikka ei tule. Nii et selliseid asju tuli küllalt palju, et ja ega siis etendusi ei saanud iga päev, Wanda enamasti anti need ikka laupäeval ja pühapäeval ja siis mingil päeval veel nädala sees ka, näiteks esietendus pandi mõnikord sinna nädala sisse, sest no seda ikka tuldi vaatama Endlas, Ugalas, Narva teatris, ütleme nii, 20.-te 30.-te vahetusel oli hea, kui nüüd terve hooaja jooksul jätame suvekuud välja üldse etendusi anti, noh nii 60 või 100, see tähendab, et ega kuus neid etendusi väga palju ei tulnud. Ja ühte lavastust sai kõige paremal juhul, kui oli sõnalavastus, aga sageli ka operett mängida, no mitte rohkem kui kuus või kaheksa korda. Et linnud, see oli ju vähe elanikke ja ega kõik siis teatris ei käinud, see muidugi tingis, et uuslavastusi oli niiviisi 20 ja 30.-te aastate teisel poolel hakkab siis natukene vähem Läänemaa see arv saadakse rohkem proove teha. Ikka see tuntud nõiaring, mis muidugi väikestel teatritel oli veel ohtlikum kui suurtel. Aga siiski, kuna nad mängukava püüdsid uuendada pidevalt, siis külastatavus ei olnud mitte kõige hullemal tasemel. Seal Narva, Pärnu iga elaniku kohta tuli üle ühe teatrikülastuse hooajal nii keskeltläbi, aga Viljandis isegi rohkem. Ja parimatel aastatel isegi kaks korda rohkem, kui linnas üldse elanikke oli, siis see on väga suur Arrused, kui nii. Teate, inimesed, kes teavad, seda arvestada oskavad. See ei tähenda muidugi, et seal kõik kogu aeg teatris käisid, vaid see kiht inimesi, kes teatris käisid, võis olla üsna väike. Aga väikelinnade loius elurütmis tekkis üks niisugune asjast huvitatud ringkond, kellel oli eriline tähelepanu kohaliku teatri vastu, aga muidugi siis ka erilised nõudmised ja oma niisugune kolkapatriootlik entusiasm. Nad võisid mõnikord teha mõne loterii või raha kokku panna teatri aitamiseks agaaga vahele segada näitlejate palkamise ja repertuaari oma soovidega, mis alati ei olnud võib-olla mitte kõige asjalikumad. Nii et seda ringkonda oleks pidanud laiendama, aga head olemas oli ja loomulikult need piirid tegid siis võimalused kitsamaks, kui Tallinnas või Tartus juhtus, aga ka nendes piirides tehti mõndagi ära. Kõige vanem oli nendest Väikelinna teatritest Pärnu Endla kes sai siis endale juba 1911. aastal uue kauni maja, mis kahjuks selles viimases sõjas siis hävis, ära põles ja enam hiljem ei taastatud. Ja seal olid üsna segased ja keerulised need aastad seal revolutsiooni ja sõja aastatel, kus vahepeal selts loobus üldse teate ülevalpidamisest ja näitlejad võtsid nagu enda kätte paariks aastaks teatritegemise. Aga lõpuks siiski kahekümnendatel aastatel juba asi sujub, Endla selts annab natukene toetust ja, ja siiski hoolib juba isega jälle teatrist ja on seal nii umbes 15 16 liikmene truck, nii ta nendes suuremates teatrites oli ja kui vaja oli, siis võeti siit-sealt kedagi juurde punkti tasuliselt. Ja seda juhib siis Teetsov, kes juba varem Aleksander Teetsov oli Endlas olnud seal Juncoltsiga vaheldumisi. Ja isegi operett seal Maria Kalbeki juhatusel püütakse teha, aga muidugi Endla majanduslik seis ei olnud kuigi hea. Ja Teetsov, kes oli väga ürgjõuline Jaapanis, näitleja, kelle kohta on nii palju huvitavaid lugusid ja anekdoote just eriti tema hilisemast töölistajate perioodist. Ta ilmselt ei olnud kuigi tugev näitejuht, aga mitte eriti hea organisaator, ta töötab sealsamas Endlaski mitu perioodi vahepeal käib jälle ära, mängib kusagil mujal, tuleb jälle tagasi ja proovib jõudu veel siin-seal teistes Väike-teatrites. Lühikest aega 1923 juhib teatrit jälle Karl Juncolts, kes oli olnud juba varem Endlas juba enne vabariigi tekkimist tuleb korraks tagasi, aga ta saab olla lühikest aega tema kunstiline nõudlikkuse järele. Andmatus kunstiküsimustes on endiselt väga tugev ja siin on veel teisigi, kes jõudu proovivad ja aeg-ajalt mängitakse päris head repertuaari, rahalisel korki põhja asja rollaanid Antonia Kitzbergi enne kukke ja koitu, isegi šeik spiriga proovitakse jõudu ja Sofaklase kuningas Oidipuse ka, nii et ei saa öelda, et ei oleks tahetud midagi tugevat teha. Omapärane oli Endla repertuaar siis, kui seal lühikest aega töötas Voldemar Mettus enne seda, kui ta läks Tartusse teatri juhiks dramaturgiks. Ta oli siis alles hakanud ennast proovima lavastust Dajana ja ta proovis mõningaid välisrepertuaari põnevamaid asju, sealhulgas Dostojevski kuritöö ja karistuse, küll üsna nõrka instseneeringu ja isegi kalderooni nähtamatut külalist. Ja strindbergija ta koored ja ta tegi jälle selliseid põnevaid natukene kriminaalseid lugusid ja õuduse lugusid, nagu ta neid armastas katsetada hiljem ka Tartus, võttes seal Pariisi teatrite repertuaari eeskujuks. Aga no see tema töötamise aeg on suhteliselt lühikene. Näitlejate raudvara hulgas on siis Menningu omaaegne esinäitlejanna Anna Alt Leis ja Christian Hansen, kes vahelduva eduga töötab küll Endlas, küll siis sealsamas kõrval, vahepeal Pärnu töölisteatris, aga kellel on niukseid õnnetuid äralangemise perioode alkoholismi pärast ja kes sellepärast ilmselt ei saa oma suurt talenti lõpuni maksvusele panna. Anna Markuse tütre Elsbet bareti. Lagle Pareki ema mälestustes on väga huvitavaid episoode sellest samast Christian Hanseni teatritegevusest ja ta meenutab, et kui seal noorte naiste Krist kui ühingu algatusel tehti just sellist väga põnevat keskaegset müsteeriumi iga mees, mida muidu Eestis on nii väga, ei olnudki lavastatud siis Christian Hansen lõi kaasa ja mängis ise peaosa, nii et ilmselt see oli üks väga andekas inimene, aga kahjuks nagu mõne teisegi puhulise tema nõrkus, kippusta, talenti hukutama ja ta töötas väga vahelduva eduga siis tekib sinna veel uusi koori, tekib Voldemar Laanson, kes hiljem hakkab ka lavastama, siis naisnäitlejatest on eriti sarmikas ida Suvoorova, kes hiljem Tartus ida suverana mängib juba suuri ja olulisi rolle. Ja hooajas 1926 just Endla selts võtab nagu siis teate, oma ülalpidamisele jälle täielikult ja siin tuleb üks niisugune tõusu hooaegsest Estoniast. Vahepeal läks ära Ants Lauter, kui te mäletate eelmisi saateid veel nii protesti märgiks ja siis ta vahepeal töötas natukene aega Endlas, tegi sind, lavastas Hamleti ja oli väga rahul, kui Teetsov kuningat. Mäng ise oli väga rahul, ka selle ida suverofeeliaga lavastas veel silleri röövlid. Aga muidugi see aeg jääb lühikeseks, seal oma rännakutel tuleb jälle tagasi, kuni 32. aastani töötab jälle siis Aleksander. Ja aeg-ajalt ka Christian Hansen, lavastab. Võib-olla üks kaalukamaid lavale vastusisel kümnendite vahetusel on Kitzbergi libahunt, kus Anna mõtleis oma kuulsat Tiinat veel kord kordab ja mängitakse ka kauka jumalat, isegi Steinbergi surmatantsu ja Gogoli revidenti. Ja nii et kui niisuguseid üksikuid tippe lugeda, siis tundub, et repertuaar oli võimas, muidugi seal väga palju ümberringi oli niisugust kergemat janti ja operetikesi ja tühja-tähja, aga jätkub ka selliseid nimetusi lugemiseks. Ja Teetsov hakkab lavastama, kui tulevad Raudsepa populaarsed näidendid, hakkab neid lavastama ja operett teeb võidukäigu, kuigi operettiks ju läheb ka rohkem raha, ta mitte ainult ei too rohkem raha sisse. Aga siiski üritatakse, seal, saab kokku mõningaid tantsijaid ja, ja leidub orkestri mängijaid ja tehakse nii hästi, kui võimalik, on. Nii et ütleme, 28 29 hoo, seal on Endla mängukavas 35 sõnalavastust ja 31 operetietendust on 35 sõnalavastuse etenduste 31 operetietendust. Nii et vahekord läheb juba isegi nii enam-vähem pooleks. Ja korraks proovitakse isegi ooperit teha. See on siis, kui 32.-st aastast tulevad sinna hilisemad väga kuulsad lauljad nagu näiteks seesama asi, kelle peal saab juba operetti teha ja saab teha ka ooperit proovida. Salme Lott on seal hilisem Estonias operetis kaasa mänginud jõud. Hugo Malmsten, kellel on ilus tenorihääl on sel ajal Endlas ja vaata siis on ka oma pisikene tantsurühm, kus alustab muide oma tööd Liis Lindau. 20.-te aastate keskel just nimelt tantsijana ja Endlas alustab oma teatriteed, kammed, talutsilisem, kuulus Estonia ja pärast sõda Draamateatri näitleja. 30.-te aastate esimeses pooles juhib seal endalt nad kõik need juhid on nii lühiaegselt ikka paar hooaega ja siis tuleb jälle uus. Juhib endalt Raivobsola, kes mängis kaasa ka omal ajal draamastuudio teatris natukene. Ja seal on ka päris nimekas lavakujundaja Alexander Möldroo, kes on ka mitmes väiketeatris Eestis töötanud. Kuni siis tuleb järjekindlalt lavakujundajaks üks huvitav mees, kes veel hilisemal perioodil pärast sõda aega endas töötas. See on siis tolleaegse nimega Holts, aga tegelikult siis Huko Halla kelle nimi võib olla vanematele teatris. Käijatel on veel tuttav, kes oli õppinud draamastuudios nii näitlemist, aga ta oli ka õppinud lavakujundust. Ja õieti Endla saab paremini oma jalad alla ja repertuaar läheb nagu tugevamaks, katakse opereti liig pealetungi vähendama, siis kui Nendes väike teatrites väga edukalt töötanud Eduard Lemberg Eeessistatud nimega Kalemmiste jõuab sinna ja hakkab 34.-st aastast peale, siis Endla teatri ilmet kujundama ja tema kõrval siis ka Voldemar laas on aeg-ajalt lavastab, siis tuleb ka mõningaid klassikalavastusi ja üldse, nagu läheb see repertuaar sõnalavastuse osas niisuguseks järjekindlamaks. Seesama Elsbed Parek, keda ma korraks juba nimetasin, kelle mälestused üldse selle 30.-te aastate Pärnust ja Pärnu kultuurielust on erakordselt huvitavad. Meenutab, et Endla teatritöö muutus huvitavamaks, kui näitejuhiks tuli 1934. aastal lemmiste. Tema tõi lavale beer kündi, mängida sisenimiosa ja hästi läbi n vaiguri. Kraavihallid ja hea menu oli ka nõukogude näidendil Platon Kreitset. See ei olnud mitte niisugune väga nõukogulik, vaid ta oli pigem ütlema vahele sellistele üldinimlikele probleemidele keskendunud näidend, mida Eestis mitmel pool üsna Eduka pärast Tallinna töölisteatri lavastust mängiti. Ja ütleb nüüd Parek edasi tol ajal algas oma võidukäiku Eesti lavadel Hella pooli õe niiskame naised ja üldse seniskame sari, mis Estonias hakkas menukalt minema, ütlen jälle poolt vahele. Ja muidugi siis, kes vähegi jaksas, väike teatritest võttis ka seda gamma. Parek ütleb, et Endla mängis päris rahuldavalt, seda vanaperenaine oli Hildas ooper hiljem. Meile tuntud Vanemuise lavalt, kes on teda näinud seal Aarnet mängis siis lemmiste ise ja Ilona Marina Mikk, moraakin, kes muidu oli ka rohkem nagu lauljaga, tegi ka sõnalavastus osades kaasa. Ja Kalina Reimann käis Endlas mõnikord vanaperenaise rolli mängimas, mida ta oli siis mänginud Estonias. Nii et Endlaga läheb üsna hästi seal eriti just 30.-te lõpus ja lemmiste juhtimisel. Ja vaataks nüüd natukene, mis toimub teises suuremas väiketeatris Viljandi Ugalas. Ugala sai kutseliseks teatriks endast mõnevõrra hiljem, kuigi nagu teadlase, mulkide kultuuritegevus oli üsna aktiivne ja ja seltsitegevus oli varem olnud seotud Koidu seltsiga ja seal Koidu seltsi ruumides, mis muide on olemas tänapäevani see maja ja Ugala on seal ka peale sõda mänginud. Eks esialgu seal seda teatrit tehtigi. Viljandi käsitööliste seltsi juhtimisel ja põllumeeste seltsi näitemängu harrastused käisid ka seal varasemal perioodil, nii et niisugused kuulsad nimed nagu Toomas tonduja Albert Lee ja Anna Tamm ja teised Eesti teatri raudvarasse kuuluvad nimed on juba sealt pärit. Aga Ugala kui niisuguse iseseisva teatriorganisatsiooni rajajateks olid kaks praegusel ajal päris tundmatut nime Armin Hunti ja Märt mõl. Ja faktiliseks alguseks on peetud ja seda tänane Ugala ju pühitses siis kuuendat jaanuari 1920 mil siis selles Koidu seltsi käest üüritud saalis kanti ette üks jant saksa kohandatud tõlkejant. Kui onu hullumajas käis. Ja siis selsamal jaanuarikuul registreeriti ka siis teatri ja kunstiühingu Ugala põhikiri ja asutaja liikmete hulka kuulus ka jaanalt Leis. Nüüd räägib Janalt Leis ja teda küsitleb Einari Koppel. Siis siin arvutas juht, Armin, hunt oli, see hoidis, võttis mündist kuuenööbist kinni ja tõmbas mind nurka kõrval ja ütles, et kuule vana eani, mis arvad, et autsem, heegesid teater heitsi, ma arvestasin sellega nõus ja läkski sealt edasi ja siis hakkasime valmis tegema, mina muretsesin Vanemuises põhi Sirje ja teiseks mureks Estonias ja Pärnus ja tahtsime see asi vaadata mitmelt poolt kokku klappida. Amert mõrd tuli siia, kellel oli juba mingisugune põhikiri valmise ja see oli siis lugesin, võeti ja kõik oli väga hea ja siis kirjutasime meie kolmekesi siis kaks untsi ja mina sinna alla ja siin toimus, oli 19. a, kas 20. sai ta kinnitad, nii mida anti luba mängida kuuendal jaanuaril. 10. kinnitamine? Et mängisite ametlikult juba ennem ära koolile eelnema, mängisime ära ja kuuendal jaanuaril mängisid mere, siis oli, mis tükiga tõi, avasid pension, sülje üks saksa tikk on, ehk siis pidin kaks, nimi on tal ehk koju, onu hullumajas käis. Osa sina seal seal oli üks sihuke mõisavalitseja näitlejad ei olnud mitte päris elukutse, ei olnud, ei olnud asjaarmastaja seikleja, aga meil oli sellest kategooria järgi ära ka ja avatud siis selle järgi said igaüks palga Eike palka hakata maksma kohe. Esialgu politseis seltsi liikmed ainult näitekunstiga tegelejad, aga hiljem laiendati, muudeti põhikirja, nii et Ugala muutus selliseks teatrit ülevalpidavaks organisatsiooniks. Ja liikmete arv ei olnud piiratud ja selle nime Ugala olevat soovitanud luuletaja Friedrich kuul. Nende põhihäda ja põhiraskus kogu selle eelmise Eesti aja vältel olid ruumid. Kui Endlal oli ilus maja, siis Ugala algu Süüris Koidu seltsilt ruume ja hiljem, 24.-st aastast peale sai ta ühed hädapärast sobivad ruumid seasaare kõrtsi ülemisel korrusel. Ja seegi maja põles nüüd viimase sõja seal maha. Seal olen ka mina ise käinud, kuna Ugala oli esimene teater, kuhu ma olin ma siis seal viie või kuueaastane. Lapsena sattusin. Aga ega mul erilisi suuri mälestusi sellest ei ole, mäletan küll ühte lavastust patuoinas oliks soomlase, kes hakkab peetuse nime all, kirjutas põnev jänt, mis küll aga lapsele igav oli, laps ootas kogu aeg, et tuleks ometi oinas lavale oinast millegipärast ei tulnudki. Ja siis ootas ta veel ühte tuttavat näitleja tädi, aga seda ta siis oma rõõmuks sai näha. See on nüüd niisugune isiklik pisike meenunud aga vaatamata sellele, et seal seal saarel tehti remont. Ega need ruumid teatejooks, need sobivad küll ei olnud ja all see kõrtsimelu kostis ikka mõnikord üles ka, muidugi koolid laadapäevad, siis oli kasulik teatrilised, Ladalised tulid alla kõrtsi ja siis palju neid sattus ikka sinna üles teatrit vaatama ja võinud isegi mitu etendust päevas anda. Viljandis ei olnud ju tol ajal vähemalt neil teatri tegevuse algaastail isegi vist mitte kümmet tuhandet elanikku. Nii et niisuguses linnas üldse tehakse teatrit omaette iseseisvalt teateid, mis peagi kutseliseks muutub. See on nii-öelda Euroopa, rääkimata Ameerikast mõttes täielik erand ja ime. Ja ma usun, et seda imet tuleb meil veel kaua elus hoida, kui me vähegi tahame oma eelkäijatele nagu võlga tagasi maksta, kui nemad siis suutsid. No miks meie praegu ei peaks suutma toetusi riigilt ja linnalt tuli ju väga vähe ja isegi vahepeal tunnil lõbustusmaksu maksta. Hiljem küll see kaubeldi maha ja näitlejate palgad olid pisikesed, nii et seesama Alfred Mering meenutas, et kui mõni teine teate näitlejale viis krooni rohkem pakkus, siis olid sa sellest näitlejast ilma. Kuigi seal seltskondlikud toetused nagu mulgid olid ikka, nad püüdsid oma teatrit toetada, kaaned tegid Roteriisid ja mõningaid korjandusi rahalisi üritusi, kus siis tuli teatrile ka natukene abi. Esimeste juhtide ajal oli see Ugala mängukavas suhteliselt juhuslik, natukene järjekindlam oli ta järgmise näitejuhi, kes oli Andres tukk. Ajal, kes oli välisreisidel käinud ja natukene rohkem teatrit näinud, lavastas seal ta koore, kuninga kirja ja ohvri ja isegi ühe populaarse opereti lõbus talupoeg, mida Estonia oli kuulsad, mänginud vahepeal tekkis nagu see Eestis sageli juhtub seal ka üks lahku minemine. Nii et osa sellest vanast trupist, kes olid veel siis hundi ja mõrra ajal tekkinud, läks nagu lahkuja tahtis oma hakata ühte uut teatrit tegema, aga see kõrbes varsti põhja, sest nonii, pisikeses linnas veel kahte teatrit hoida oleks olnud liig. Aga nüüd, selle Andres tuka ajal hakkab näite juhtimisega katsetama üks eesti teatri jaoks väga oluline mees, teatrihuviline nooruk, Andressaar kellel otseselt mingit teatriharidust ei ole hädalise õppinud ja aga tohutult suurte huvidega ja Andres Särev lavastab hooajal 23 24 isegi Schilleri röövlid, ta on lugenud midagi niisuguse Ekspressionistlikule Läti kohta ja mängib ise ja püüab kala vastada, siis sellises romantiliseks pressionistlikus laadis. Vahepeal käib Ugalas korraga teatrit juhtimas ka Teetsov, aga ta läheb jälle tagasi Endlasse. Ja eks seda repertuaari võeti siis ka Tallinna ja muudest suurematest teatritest üle ja seda soodustas ka asjaolu, mida nüüd Ugala tegi ühte väga olulist ja vajalikku asja mitte ainult enda, vaid ka teiste Eesti teatrite jaoks, nimelt Viljandis hakati üsna varakult korrale sama näitekunstialaseid suvekursusi. See oli Ugala algatus ja seal sai niisugust kiirharidust, sest kõik olid ju asjaarmastajad enamasti veel nendes väikelinnades. Enamus vähesed olid mingisse teatriharidusega ja sinna tulid ka paremad ma seltsitegelased kes aite ringe juhtisid. Ja kuni nüüd hakkab sellega näitekunsti sihtkapitali valitsus 30.-te aastate keskel tegelema, kes siis kutsub kokku juba ülemaalisi niisuguseid teateid päev ja teatrikursusi kõigile teatritele. Seni on nüüd algatajaks Ugala, kes kahekümnendatel aastatel sellega juba tegeleb ja ta kutsub suvekursusi juhtima küll karjuncholtzi, küll Hanno Kompus, küll Paul Sepp ja kuigi kursused lõpevad seltsile enamasti puudujäägiga, sellepärast neid antakse osavõtjatele tasuta. Aga siiski Ugala kunstiline tase sellega tõuseb ja nii palju mulgid oskavad siis seda asja hinnata, et see tasub ennast ära. Ja et ka maanäitlejad Sakala asel kooli tegelased, kes teatrit teevad, käivad seal ja asjaarmastajad otseselt suunamist enne kui Eesti haridusliit oma instruktoritega hakkab maa asjaarmastajalik teatreid juba niimoodi järjekindlalt juhendama. Nii et Ugala, nagu mulgid üldse on eesti kultuuriloos olnud on siin üks asjalike algatajaid mõnedes suuremates ettevõtmistes. Ja just need suvekursused panid liikuma ka vabaõhuetenduste korraldamise mõte ja ka see tekkis nagu Ugalas õieti enne, kui see sai juba laulupidude selliseks koostisosaks ja kui neid hakati tegema Tallinnas ja mitmel pool mujalgi, nii et Viljandi lossimäed nagu olid loodud kohe selleks vabaõhuetenduste andmiseks. Õnneks on see taasavastatud võimalus. Ja näiteks 1920. aasta suvel juba mängiti nende suvekursuste lõpetamiseks Karli Ungoltzi Hanno Kompuse juhatusel lossimägedes ära Oskar Vaildi, äsja just Draamateatris väga populaarseks saanud Salomee. Küll niisugune omamoodi sümbolistlik või niisugune imelik tükk, aga ta on lühike, ühevaatuseline efekt Ühtne eksootiline pineva tegevusega, nii et see jääbki hulgaks ajaks selliseks populaarseks vabaõhutükiks Eestis kuna ta ei kesta kaua ja sobis sinna varemetesse ka hästi mängida oma piibliainelise sisu. Mida mäletab Jaan Alt Leis vabaõhuetendustest? Sõna- Jaan kui vanad teatri tegelenud muidugi aktiivselt osa võtnud käändes traditsioonilistest Ugala vabaõhuetendustest, mida Ugala vist esimesena üldse meie riigis hakkas tegema. Mina olen teinud nii paljukordne, ehitab neid kõiki viimaseni, Serbia tund sealjuures olnud minu käes oli kõik lava ehitamise korraldused, mis aastal esimene vabaõhuetendus Viljandis, et see toimus 20. ja mis tükiga teisi Saalume, see Oskar Vaildi saatja saama seal olid, kas algusest peale on juba kasutatud neid meie vabaõhuetendustel nii traditsioonilisi hobuseid, nii? No Saalume ei jõudnud, aga kuningas ühikus seal oli juba terve Kariney olen harilikult tähelepanud, et niisugustel vabaõhuetendustel, kus suur masstegelase igasuguseid muid mehi koos on, juhtub vahest ka üht-teist naljakat medamis vahest meelde jäänud. Kas mõnda juhust niisukest ei olemas? Kelam juhtum oli mõltuliga nimelt tema oli selle asja nagu tähele kunagi kunagi vaene näitleja ratsahobuse selga ei olnud saada. Ja nüüd tuleb kihutada teede küsib, kus sa nii ajuga kihutades valges vahus. Aga vaevade hobune oli jõgemist, jõudis jalgu üksteise ette tänades. Ja rahvas kukkus selle pealt naerma. Hobune aga vaevalt Essakal võttis. Aga kutselise teatri loomise mõte hakkab Ugalas tegelikult küpsema üheaegselt Andres Särevi valimisega Ugala näitejuhiks. Noormees osutub niivõrd asjalikuks, et 1925 26 on ta juba mingi kohalik autoriteet ja püüab kõiki uuendusi omaks võtta, analüüsida, loeb väga palju ja toobugalale sellest kasuda harrastab sel ajal küll veel hoopis erinevalt sellest, mida ta hiljem Tallinna töölisteatris tegi, kus ta tegi just niisugust realistlikku ja mõnikord võib-olla isegi natukene uralistliku teateid harrastab ta ikka seda rollist vaatusliku Ensugust suurejoonelist mängustiili, nii et kui Teetsov vahepeal käibe Tallinna eeskujude ainetel mängib Kaisleri Ekspressionistliku kaasesimest Sis Särev mängib seal kaasa ja püüab ka teha niisugust ekspansionistliku stiili. Ugalas on ka veel see eelis, et seal käivad loenguid lugemas nende kursuste raames. Näiteks Hugo Raudsepp loeb seal ka oma ekspressionismi teatri ajaloost loenguid, mis hiljem Loomingu silmusid. Ja käib seal Rasmus Kangro-Pool, kes on välismaa teate uudistega kursis. Ja teatris on ka üks niisugune dekoraator, nimetati neid, mitte siis lavakujundajate, eks või, või kunstnikeks, vaid kasutati nimetuste koraator, kuna võimalust teha niisugust spetsiaalset erilist lavakujundust ei olnud kuigi palju. Need võimalused hakkasite, ehkki ma alles väike teatrites rohkem 30.-te aastate teisel poolel, aga muidu ikka enamasti püüti kombineerida ja midagigi kui panna olemasolevast, noh, nagu ka suured teatrid seda varem tegid. Aga selleks dekoraatoriksonants, Murakino, kes valdas ungari keelt ja kes tõlgib mõningaid näidendeid, mida mujal teatrites võib-olla nii hästi ei tunta, mängib, et äkki ja Särev, kes on suur iseõppija ja lugeja, ta kasutab ka veel Viljandis olevat niisugust, omal ajal väga kuulsat Jaan lõokese teatri raamatukogu, kus sai laena Ta igasuguseid tõlgitud näidendeid ja ja siis võis sinna jälle tagasi neid anda, nii et väikelinnatingimustes on need võimalused ka olemas, kui tahetakse ja osatakse. Ugala vedas ka sellega, et seal oli üks kauaaegne entusiastlik majandusjuht Oskar kes erandina mõnedest muudest tegevusjuhtidest mõnes muus teatris, eks selliseid oli ka Ugalas olnud. Ei püüdnud nii-öelda teatrit oma käpa alla saada, vaid pigem pani isegi oma isiklikke ressursse mängu teatri huvides. Ja eks tema toetas väga tugevasti seda teatrit kutseliseks teha, nii et esimesel veebruaril 1926 kuulutati välja, et Ugala alustab tööd kutselise teatrina Andres Särevi juht tellimisel. Ja mitmed asjaarmastaja rikku perioodi näitlejad jäid siis eemale, läksid mujale või jäid üldse teatrist ära. Aga mingi trupi põhialus näiteks lilli Feldman, hilisema nimega laoniidu jäi sinna ja Aleksander Mälton, keda kutsuti ka Viljandipinnaks ja kes hiljem mängis Vanemuises veel hulk aega pärast sõda, vanemad teatrikülastajad mäletavad teda vast nii, et nemad jäid ja jälle ikka see väsimatu Eduard Lemberg lemmiste, kes kõigis nendes väiketeatrites vähemalt neist tähtsamates jõuab oma panuse anda sattu Pugalasse 1927 29, kui sest Särev lahkub õige peatselt. Ta paneb nagu asja käima, aga siis kutsutakse ta Pärnusse ja sealt siis juba ära Tallinna töölisteatrisse. Ja Lemberg nagu annab hoo sisse sellele elukutselise kollektiivi tegevusele, sest temal on mõningat teatri kogemust nii nagu mõnel mulgi eesti teatri inimesel. Ta on karskusseltsi juures Narvas kunagi mänginud ja siis ta esimese maailmasõja ajal Kaukaasia rinnetel on seal rinderänd truppides kaasa teinud ja Venemaal mitmes linnas mänginud, nii et teatud kogemused tal on. Sellepärast on ta palju kasulikku teinud küll Narva teatrile, küll Ugala olen küll endale. Ja tema isegi teeb julge jõupingutuse, mängib ära Moljääri ihnus ja jälle Kitzbergi libahunt, kus siis draamastuudio kasvandik Salme Liiv olevat olnud ka üks huvitavamaid Tiinasid. Nii räägib legend. Seda nime praegu eriti keegi ei tea, Tiina jäigi nagu tema mingiks põhirolliks võib-olla et see kuulsus ja edu, mis tal selle rolliga oli, võib-olla pani pea ringi käima ja hiljem enam erilisi rolle juurde ei tulnud, aga räägiti, et olevat olnud hea Tiina, vähemalt selle aja jaoks. Veel kord sõna Ugala näitlejale Artur Nõmmikule. No alguses ei saanud mitte kuigi kauatükkide kallal töötada paar-kolm nädalat käiga rohk operetiga rohkem ei saanud kui üks kuu aega umbes ja alguses ei olnud seal eraldi truupi midagi, ikka kõik. Kes Sollid nyyd tegid nii draamas kui ka operetis kaasa. Reet, mida ma mäletan, mis meil ikka päris hästi läks, alli, lõbus talupoeg. Esimene operett oli muidugi Ilumäe piimatüdruk või midagi sellesarnast rolli ja siis täielik, mine, mis me algaastal sai tehtud valli geisha, seda orkestri juht ja laulu õpetas meil Grünvalist kooli õpetaja rolliga ja see operett muidugi muusikaliselt ja siis niisamuti kooli ja kõike esines seal väga hästi, sellepärast et see kruinvalt oli väga nõudlik. See oli üks, üks üks üks parematest operettidest laulu lihtsalt ja mis välja tuli. Ja siis muidugi pärast kui siin nullisi lemmiste vanni meil juba siis hakkas Siberis operettide hooaeg. Ja siis siis tehti töid ta sagedasti sellepärast et Puubil koopereetisid tahtis. Aga muidugi tulu nad küll ei toonud, suurt midagi, ma ei mäleta, tänan täpselt seda, kui operett sai lõpetatud, siis oli midagi vist üks miljon senti või üle selle, mis meil onni võlgasid. Jaa, Ugalas hakkavad suuremat eluõigust nõudma ka muusikalavastused, muidugi siis põhiliselt operetid. Aga nii nagu Pärnu Endla, nii püüab ka Ugala korraks jõudu isegi Periga, seda on kaunis raske ette kujutada, ka ettevõtmised olid sel ajal suured. Kui kellelgi kunagi juhtuvadki, et näiteks ei nooli meie ooperilavastaja mälestused, siis sealt võib lugeda, mismoodi see asi käis, kuidas ta ise oli vahepeal laval ja siis jooksis jälle laval takti ja siis läks lavale tagasi, laulis aaria ära ja nii et need asjad olid üsna keerulised, aga endas igatahes 1928 lavastatakse ära, triviaalne ta selle pärast sinna on tulnud nüüd niisugune näitlejanna nagu Milvi laid, kes küll Alexandra Iisakuna alles Tallinnas alustas ja kellest keegi veel suurt midagi ei teadnud ja Ugalas ta oli esialgu kaitsja, üsna asjaarmastajalik, aga tema kena lauluhääl leitakse kohe üles. Ja Hugo Malmsten, kes on ka olnud mitmel pool mujal oli ka Endlas seal laulmas ja on ka siin, et nemad laulavad, need peaosad ära, kuidagimoodi saadakse sorkes ja muuga kama. Igatahes ära see asi tehakse. Ja nüüd väga olulist rolli mängib Ugala arengus niisugune mees, kes on nüüd juba siis kohaliku teatriharidusega draamastuudio lõpetanud, Alfred Mering keda nüüd paljud teatrikülastajad mäletavad küll draamateatrist, küll Estonias veel mitte nii väga ammu mänginuna. Ja tema siis noore algajana tuleb üsna sele kutselise Ugala alguses juba sinna teeb seal lemmiste käe all kaasa, üritab ka lavastada. Ja aastatel 1929 32 ja siis teist järku 34 kuni 36 töötab ta juba Ugala juhina. Võttes teisel kohal kaasa siis ka oma kaasõppuri Johannes Kaljo ola, kes küll ainult ühe hooaja seal vastu peab. Jaa, Mering nüüd oma esimesel perioodil seal Ugalas, ta hakkab üsna suure hooga tegema ka neid muusikalavastusi või vähemalt soodustama operettide lavastamist. Ta on väga entusiastlik, tal ei ole esialgu kuigi suuri kogemusi, veel, aga taan, temperament, Likendu, säästlik, ta tõmbab kõik kaasa kutselisi näitlejaid, noh nii ütleme patuga pooleks, kutselisi oli nii umbes kümmekond inimest, kusjuures mõnedel neist olid ka kõrvalülesanded, kes oli inspitsient, kes oli paruka seade, kes veel seal midagi muud. Sest lavatöölisi sel ajal oli teatrites üldse hirmus ühe näitlejad tegid ise kõik, mis vähegi võimalik oli. Muidugi, töötempo oli väga kiire, tati ette ütlejaga ikka sellel esimesel perioodil veel. Ja Mering toob kaasa Tallinnas läbi löönud asju nagu Faiko õpetaja Puubuse Dickensi kilt koldel, Raudsepa, Miku, Märdi asjad, mis nüüd Tallinna draamastuudiosse draamastuudio teatris on hästi läinud. Aga vaat mis on huvitav, et Ugalas sel ajal tõusevad operetid kohe üsna heale kunstilisele tasemele muidugi suhteliselt vähemalt ajuti öeldakse, et nad on paremad kui Vanemuises. Ja miks seal mängitakse muidugi sedasama repertuaari enam-vähem küll Silvat, küll naaritsat Badeeri, Havai lill, Victoriat ja tahu saari mida mujalgi ja eriti just need kaks viimast saavutavad nii Viljandis, kui nad käivad andmas, muide ka külalisetendusi. Päris sensatsioonilised menu ja asi on selles, et Mering annab niisuguse hoogsa operetiseadmise küll, aga tema režiim on ikkagi natuke süvendatum. Kui ütleme, Vanemuises tehti mingisuguste välismaalt antud eeskujude järgi seati siis primadonna poolt lavaline Toperetid siis Mering ikkagi on teatrit õppinud ja seal on juba midagi lavastusliku. Aga mis oli põhitrump? Ugalas oli Taurbel ida Urbel, kes oli siis kohalik tantsijanna, kellel oli oma stuudio, kes oli ka suurel määral iseõppija, oli käinud küll Tallinnas siin nägo juures, hiljem veel Pariisis natukene ennast täiendanud ja siin-seal kes hakkas tegema, tõmmati Ugala juurde Est Meringu poolt ja hakkas tegema operettidele ja üldse igal pool, kus vaja hakkas tegema tantse oma stuudio õpilastega ja ka teatri niisuguste kergemajalgsete, lauljate või tantsijatega. Ja need olid niivõrd huvitavad ja omapärased juba sellel tema varasel loomeperioodil. Et sellepärast Ugala operett oli palju huvitavam kui mujal ja seal tekib isegi üks oma autor. Esialgu kannab ta nime, rosmanda on dirigent ja poole kohaga seal töötab ta teatris. Hiljem on ta nimi Priit tardna Eestist ja ta on teinud mõned eesti operetti nagu tütarlaps, kodumaata, mis oli üsna populaarne siin Estonias. Nii et seal mõned niisugused inimesed on, kes seda teevad ja kalal üsna populaarne. Kui arvestada veel pealegi, et Estonia tõmbab sealt üsna pea ära Milvi Laidi omale primadonnaks operette siis tegelikult meil vilaizza natuke nagu tuule tiibadesse õieti seal Ugalas ja korraks hooajal 33 34 Nad proovivad veel ooperit lavastada seal Putšiini Toscacus, siis peaosi laulavad tooni kroon hiljem tuntud lauljanna ja ei nooli, kes oli alguses tenorilaulja ja hiljem siis põhiliselt ooperilavastaja Eestis, nii Vanemuises kui Estonias. Kui nüüd Läks kuulsate nimede nimetamise neiust hiljem kuulsate nimede nimetamise siis Meringul oli väga hea käsi selle peale tema tõi Ugalas hilisema Estonia Subletti Fritze tehnikese Krina Reiniku, siis Salme Ott, kes oli ka Endlas olnud, oli taevas, vahepeal. Siis oli Martalemberg ehk hilisem made varango Andres Otsa ema, kes töölisteatris Tallinnas hiljem kaasa mängis ja katsetati neid nii sõnalavastuses kooperetis, aga muide Meringu ta teist korda tagasi tuleb, siis ta ütleb, et ei, et operett käib meile üle jõu. See esialgu vihastab üsna välja osa Viljandi teatri publikut ja ka mõningaid mõjukamaid jõude. Aga ta hakkab väga rangelt siiski eesõigust andma sõnalavastusele, sest need operetti paremad jõud tõmmatakse ruttu ära suurtesse teatritesse orkestrit ikkagi nad korralikku seal kokku ei saa, maksab palju. Ja eks juba 30.-te aastate keskel viiakse ju käida Urbel ära Vanemuisesse. Ja siis ta hakkab nii üsna hambad risti juhtima, seda Ugalat lavastuse poole, nii nagu endas seda tegi lemmiste nähes, et mõned operetid võivad ju olla, aga et päris kunstiliseks teatriks saada, peab ikkagi olema, sõnalavastus tuleb välja arendada, tal on seal vahelduvaid näitejuhte küll Kaljula küll soo, sõrm küll merid. Aga kui Mering seal paar aastat nüüd 30 45 36 veel töötab, siis ta täitsa teadlikult püüab noortest jõududest hakata, kuna paljud tipud on juba mujale ära läinud. Ansambliteatrit kasvatama ja siit saavad tuule tiibadesse veel mõned sellised tuntud nimed nagu olli. Kähkilisem oli Ungvere ja Benita luts ehk hilisema nimega Hellera, kes Tallinna teatrites pärast mujalgi laineid löövad ja karakternäitleja Salme Tamm, lavastaja Karl söödor, keda nüüd vast vähem tuntakse väljaspool Ugalas. Ja nüüd meenutab, oli Ungvere oma Ugalasse tulekut. Oli kevad, pidime kõik laiali minema ja ühel heal päeval tuleb siis mulle juurte. Alfred Mering küsib mu käest. Kas ei tahaks tulla Viljandi teatrisse. Esimese näitleja kohale. Ja siis tuligi see ettepanek Viljandi teatrisse minek aga enne seda oli meil avalik kontsert Vanemuise teatrisse. Seal siis ma laulsin selle suure duetti Regoletast, Silde, Rigolettot. See on õige raske. Ma olin kaunis niisuguse Peeenne hapra kehaga ja see oli vist vastu võeta. Me õppisime mootor, pruuti ei ole õieti operett, on nagu muusikali laadis ja ühel proovil minu etteaste, laul, mida mina ise võtsin lauluna. Oi, siis mul läks seest nagu kõik õõnsaks, siis ta hakkas mulle selgitama, sa pead iseloomustama, kes sa oled, milleks oled ja kust sa tuled. Siis ma hakkasin mõtlema, aga ega ma aru ei saanud veel. Mõtlesin, et mõttettaid, lase mul laulda. Et ega ma seda halvasti ei laula, tähtis ei ole see maa Leyerdamine. Ja siis ta ütles, et sul pole siin tarvis häält anda, sul värvis muusikasse seda rääkida, et publik aru saaks. Mida sa tahad ütelda, mis me räägime, kaunis palju vaeva koos sellega, kuni lõpuks mina taipasin. Ja siis täiesti see tuli üks ja number välja, see oli ikka minule nagu võtmeks järgneval vee tuli ju isegi nii hästi välja, et Milvi Laid soovitas teil vahetada, teie läheksite laulma Tallinnasse ka veel sellesama osaga Viljandist? Jah, väga õige, Milvi laid tookord mängis sedasama osa Estonia teatris on, aga mul ei olnud seda suurt julgust. Millilaid oli terve olemusega juba niivõrd sarmikas, sest kui tema tuli, siis tema haaras kõike, kõik tähelepanu oli pööratud temale, siis temal oli muidugi välimus ja väga ilus hääl oli ja ja ta oli kaunis tagasihoidlik. Ta ei kasutanud, hakkas uusi värve, niisuguse paks värv ja tema oli niisugune hästi tagasihoitud ja andis tema omad rollist. Veel kord sõna Readormisele. Ja kui nüüd meering ära läheb, siis Ugala 30. aastalõpuperiood jääb samuti draamastuudio kasvandik Veeduartinni kanda. Kes seal lavastab üsna edukalt küll Eesti repertuaari, näiteks Tuulte pöörises on seal üks hea lavastus ja oma juubeliks ta lavastab 1939. lastel hotello mängides ise siis hotellotja Jaagot mängib, Andres otsa ei saa ja orjad. Nii et, et seal on niisuguseid huvitavaid nähtusi veelgi. Ugala saab ikka 30.-te lõpuks päris tugevasti endale jalad alla. Selline sai 10. saade sarjas teatri sajand. Stuudios oli teatriloolane Lea Tormis ja tema jätkab seda väiketeatrite lugu juba kuu aja pärast, 29. oktoobri keskel kavas. Tänases saates kasutasime materjale Leo Martini, Einari Koppeli ja Reet Kudu omaaegsetest saadetest. Kõike head siit raadio stuudiost ütleb teile saatesarja toimetaja maris Johannes.