Tere algab kaheksas saade reast teatri sajand ja nagu ikka, on stuudios teatriloolane Lea Tormis. Täna räägib ta teile 20.-te 30.-te aastate Estonia sõnalavastust teatrist ja jätkamegi Paul Pinna looga. Ja nüüd võibki tekkida küsimus, et ma olen kõigist rääkinud, aga ma ei ole rääkinud Estonia põhijõust Paul pinnast. Kuhu siis jäi Paul Pinna? Pinnal kestis niisugune noorusliku tormi ja tungi aeg. Nii nagu ta oli eemale jäänud Estoniast ainult aeg-ajalt siin esinedes ja publikut võludes. Nii jäi ta peagi eemale draamateatrist, ka seal tekkisid mingid pahandused ja see algava rahvusliku kapitalismi aeg pani ta katset, seda ma ennast igasugustes majanduslik meelelahutuslike ettevõtmistes. Loomulikult oli tal vaja ja oma pere tõttu kehale näitleja palgale midagi lisaks teenida, aga talvist tekkis ajutiselt ka kujutlus, et ta võiks ka ise ettevõtja olla. Nii et ta tegutses küll artistide klubis ja pidas pinna paari ja muid selliseid asju, mis talle mitte au ei toonud ja mida talle pahaks pandi. Majanduslikult eriti palju sisse ei toonud, teda lihtsalt kasutati kui niisugust külgetõmbemagnetit. Aga niisugune omapärasem ja huvitavam oli see, et alates 23.-st aastast ta hakkas tegelema ainukese erateatriga Eestis tol ajal see oli kui rahvaaed ja hiljem siis kandis nime rahvateater, see oli ikka selles vanas vana Estonia, kus oli ka hiljem mänginud, siis Tallinna töölisteater ikka seesama vana maja, kus, kui tehti teatrit suvel aias vabaõhulaval ja, ja hiljem siis ka maja sees. Ta koondas enda ümber parajasti vabadest näitlejatest, küll asjaarmastaja likest kõlbaktsionaalsemates trupi ja teatri paar muidugi oli põhiliselt meelelahutuslik, aga seal mängiti ka mõningaid tõsisemaid tükke. Tõmbetükkides oli Metva koostatud mitmeosaline Jüri Rumm muidugi ja siis terve hulk pinnale omaseid ja hästi mängitud saksa ja muid jante. Aga ta oli väga solvunud, kui kriitika talle ette heitis sest Eesti kriitika väga põhimõtteline üldiselt seda pinna rahvateatrit põhimõtteliselt ei arvustatud peaaegu üldse. Sellest on väga kahju, kuna sellest on jäänud vähe materjali, rohkem jäänud mälestusi, aga ta õigustas seda niisugust rahvapäraste populaarsete ettevõtet, mille järel oli nõudmine, sest me peame arvestama, et sel ajal ei olnud Tallinna töölisteater veel sündinud. Ja mitte kõik ei käinud draamastuudio teatris või ammugi Estonias, mis ikkagi hakkas kujunema juba niisuguseks esindusteatriks, kus käis ka peenemat publikut. Palju see ei tähenda, et Estonias kuidagi tõrjunud muud rahvast ja seal rõdudel istus ka igasugustega vaesemat rahvast. Selles mõttes ta oli tõesti teater kõigile. Aga oli küllalt palju neid, kel puudus tajate harjumus ja puudus ka raha ja vastavad riided, kes lihtsalt sinna ei läinud. Ja nähtavasti nende jaoks oli vajalik see pinna rahvateater, kuhu iganes lõks julges tulla, mis oli lihtsam ja lihtsamalt arusaadavus ei tehtud mingeid imelikke kunstilisi katsetusi. Nii et juuda täitis oma rolli ja lõppes siis, kui seda rolli enam nii väga vaja ei olnud. Sest kui ja sealt lõpuks ära tuleb, Estoniasse tagasi teda korra kutsuti. Aga ta oli ühes proovis, natukene, mitte liiga kaine ja Ants Lauter, kes seal oli väga kõva käega saatis ta uuesti minema, see oli 25. aastal vist, kui ma ei eksi, seal oli tekst, et Anton pidutseb ja lööb lulli, seal oli väga tähtis ekspansionistlik lavastus, Romentrollani Danton ja tant on pinna oliga pidutsemise jälgedega ja läks ära ja lõplikult tuli Estoniasse tagasi alles 1927. aastal. Ja siis ta sinna jäigi. Ja nagu tagantjärele ütles, väga ilusasti Voldemar Panso etama, olles elanud tormi ja tungi sattunud keskkonna ja ajastu uute ideedega konflikti, aga need eksirännakud ei olnud pikaajalised. Talent murdis läbi vabariigi algusaastate pidu pohmelusest, kõrtsmikute rahabeline, odava populaarsuse kassikullast ja ta leidis tagasitee Estoniasse. Ja hakkab määratlema selle teatri taset jälle koos teistega. Nüüd meenutab Ants Lauter. Paari päevaga tal oli väga hea mälu, oli osakaal käes siis ta viskas osa nurka, ütles, Tõepoolest, ta tuli proovi, kui ta teadis, mis tal ütelda oli. Ja kõigil oli piinlik, et no mis need pinnad nüüd siin asjata tallutame mööda lava ringi pinnakas vahepeal nii väikselt nii markeerima enam osa ei vaadanud. Läks kuu aega mööda, tuli esietendus pinnal oli ära ununenud. Siis kui teised alles siis alles hakkas päriselt pääl jääd. Ja vot siis tuligi niisugune asi ja me sama arvelti lust mängudes ja nendes, kus peab väga, väga kiire tempo, kiired rütmi, rütmi, vaheldused, seal pinna olid tekstiga väga sageli hädas. Tol ajal enam ette ütleb, ei olnud. No tähendab, üteldi oli seal laua taga oli küll üks olemas ja pinnad pidid väga sageli tegema niisugust, nagu et ta teeb väikse pausi ja teeb siis kõiksuguseid vigureid sinna juurde, et minna selle portaali juurde, sealt tahab sõna saada, lavataguseid. Dollareid tekivad ja, ja siis pani edasi. Ja see muuseas sellega oli üks väga suur häda, kui me kaotasime pinna eitas kategooriliselt, mina ei mänginud. Mina ei saa ilma. Etite peaks seal olema ja tõepoolest Tal oli osa peas, aga ta ei ütelnud sõna mitte enne välja, vaat mis tähendab prügi. Ja siis tuli üks niisugune juhtum seltsimees tapale sularahaga või mis asi see oli. Ja tal oli seal üks väga pikk ja keeruline lause, ma ei tea vist kolm, neli rida, üks lauset ja ta oli selle lausega alati hädas. Võttis alati etteütlejad ja paar korda nii kuulates ja ütles selle ära ja ma ütlesin, suu aga me sinna kaasa võtta. Meil on väike grupp ja meil peame siin kokku hoidma. No mis nüüd teha, sina aga tuled ja siis me nägime, kuidas pinna käis koridoris ringi juba tükk oli mängitud mitu korda, mille pinnalt kunagine ja pinna õpisus. Ja kui me siis tapal selle mängisime ja kui ta siis selle kohani jõudis, siis ta ajas käed laiali. Niiviisi. Estonia hakkab muutuma. Me hakkame jõudma 30.-tesse aastatesse, kus üldises mitte ainult Eesti, vaid ka muu maailma teatri liikumisvähemalt siin Euroopas hakkab toimuma liikumine niinimetatud uusrealismi poole, mõnikord seda nimetatakse meie regioonis ka uus asjalikkuseks. Ja kõik need varasemad teatraalsed eksperimendid on andnud siia värvikust ja huvitavust juurde, aga nüüd hakatakse huvituma jälle rohkem üksik asjalisemast, karakteri kujundusest ja inimese siseelust ja kõigist sellisest muust. Ja võib-olla kõige paremini ongi Paul Pinna tajunud intuitiivselt seda muutumist ja iseloomustanud oma ka silma paistnud mängu. Paul Sepa lavastatud Tolstoi näidendis missari Tolstoi 100. sünniaastapäeva puhuks tehtud niisugune oluline lavastus, elav laip, pinna ütleb niiviisi. Mae hakkas veerema ka meie poole alates umbes aastast 1930 tekkisid uued nõuded, võeti omaks uusi tõekspidamisi ja õnnelik oli see näitleja, kes oli suuteline ennast ümber kohandama tundma seda lähenevat uue hõngu. Nüüd õnnestus see ümberkohandamine ilma raskusteta instinktiivselt, nii nagu ma peaaegu alati olen taibanud instinktiga esimeseks põhjapanevaks. Kahjuks selles uues väljendusviisiks nimetame seda kas või intiimsemaks mänguks, pean ma kindlasti oma rolli elavast laibast. Minu Fjodor Protassov ei olnud mängultega žestilt mingil moel võrreldav minu osadega varem mängitud tõsisteski teostes. Ainult et intiimsuse ka ei tohi liialdada, ütleb pinna. Leidub neid, kes peidavad oma jõuetuse intiimsuse maskid, aga selline intiimsus on teesklemine ja petlik. Aga selline iseenesest välja arenev murrang toimus aja jooksul kogu Estonia repertuaaris. See ei sündinud täna-homme teadlikult ja ettekavatsetult, vaid võrsus aja nõuetest. Näitlejad ise olid oma ja kaasaegsed inimesed, ütleb pinna elavas laibas Paul Sepp, kes oli olnud väga teatraalne lavastaja loobus paljudest efektidest, hakkas kasutama hoopis teistsugust lavavalgustust, mis tõi valgussõõri inimese ja pinnale sobis niisugune poolhämar valgusveri eraldatud miljöö. Ja see andises toondusele juurde ühe uue mõõdu. Varasem Eesti teater ja muidugi kõige efektsem Estonia oli käitunud põhimõtte alusel, et näitleja peab kohe saali vallutama. Niipea kui ta lavale tuleb siis sisemise passiivsuse, haarav ja nii-öelda endassetõmbav jõud, kui see on intensiivne ja süveneb. See hakkab nüüd teoks saama. Kuues Estonias ja pinnase kõige eredam teatraalsem ongi üks esimesi teerajajaid muidugi filmeri ja teiste juba tüübilt sedalaadi näitlejate kõrval. Ja teda Protašovi rollis tunnistati väga ja niiviisi muutub aja jooksul muide ka seeläbi aastakümnete ikka Estonia repertuaaris olnud kuulus pisuhänd, kus aeg-ajalt uuenevad mõned tegelaskujud, aga jäävad kuni 30.-te aastate lõpuni mängima selles põhikolmikus. Paul Pinna, Westmann, Hugo Laur piibeleht ja Vilde poolt väga kiidetud Albertüksid Sanderina. Kuulete Hugo Lauri ja seejärel ühte rariteetseid katkendit Pisuanna lavastusest, kus vastamisi on Paul Pinna Westmanina ja Hugo Laur. Piibelehena. Lindistus on pärit 30.-test aastatest. Oli mul ka suur õnn pinnaga koos esineda piisuvennas kus pinna mängis Westmanni ja mina piibeleht. Vestmann pinnal, nagu teada, on üks õnnistunumaid osi. Ta oskas seda maalt linna tulnud tõusikut väga hästi kujutada tolleaegsetes oludes. Ja kunagi mul ei unune Vestmanni ja Piibelehe dialoog kolmandas vaatuses. Kindralid ja Lynnitud ärilm veduritele viimeke tugevamad Tartule. Ja ka siia tuleb juurde uusi noote ja üldse eestidamaturgias on mõni selline lavastus nagu näiteks Watsoni peaaegu dokumentaalne lauluisa ja kirjaneitsi Kreutzwaldi Koidulast mida Ants Lauter ja Erna Vilmer pidasid üheks oma kõige olulisemaks ja peaagu pühalikuks lavastuseks ja tükiks sündmuseks öeldes, et selliseid kujusid peaks mängima nii, et see oleks nagu ausamba püstitamine meie rahva kõige parematele inimestele, ütles Lauter. Ja nii nad seda ka püüdsid, mängida ei hakka, seda mängiti kaua, mängiti ka kontserte etendustes mõnikord. Nii et Kreutzwaldi ja Koidula said siin tõenäoliselt üsna adekvaatse kujutuse. Ja teine selline väga oluline. Lavastus oli ainus dramatiseerinud, mida Estonia omal sel ajal lubas. See oli Tammsaare, Andres ja Pearu kus raudteel, kes ise oli sündinud, Vargamäe Andres siiski seda rolli lavastajana endale ei julgenud võtta. Kas tundsite seda endale liiga lähedasele või kartis ta, ta ei suuda siis tüki tervikut juhtida. Andrest mängis Sergio slipp keskel, tüübilt oli vastav, aga kindlasti mitte nii süvenev. Jaa, Pearuna astus siin üles Hugo Laur, lindistus 30.-test. Väärt eit, oli sul, seda tulin ütlema. Nüüd on sul kurvad päevaks, sest niisuguste heite ei ole enam. Pole ühelgi mina kurvastanud ka ja aitan sul kurvastada, kallis naabrimees tegi eilse päeva ja terve öösi lugejaid. Resulastegati. Sulased hakkasid öösel poritsema sinu eidele teed teha. Tihedus ja läksid ruks, tahtsin, tahad, mis sa teed, kui näed, et sead minut blokkide vina ajama. Assila tuld tuli, sinu eit. Viisime ta ära ka, kus elav tuli, sinu ei, ütles niisuguse pehme häälega. Kallis naabrimees, isa, aia eelis ära lõhudelt, meie, sina lähvad sinu rukis. Aga tervikuna see oli oluline lavastus, mis lähendas sellisele tõepärasemale Eesti elu kujutamisega, Estoniat, kus alati oldi oldud pidevam mitte Eesti ja mitte külaelu mängimises, vaid ikka selles kirevam asja rahvusvahelisem asjas, alonglikumas seltskonnas. Aga ega see ei tähenda, et oleks kuhugi kadunud see kirev ja mitmekülgne Estonia, sest juba välismaine tõlkerepertuaar paar andis väga mitmesugust. Seal mängiti muidugi paratamatult ka palju kassatükke, mis võisid olla siis jandid aka teinekord ka põnevat prantsuse salong näidendid, milles eriti hiilgas Paul Pinna oma kiire ja liikuva vaimuga, mis vastas nagu prantsuse vaimule kõige paremini, aga endiselt need, kas siis tugev, paremad või kehvemad Śaksa jändid nagu vana Adam või armastuse keerdkäigud või surnud tädi või äpardunud pulmaöö ja kõik sellised asjad edasi tõid teatrisse publikut ja samal ajal olid ka omal kombel põhjendatud, kuigi kriitika nende vastu protestis, kui nad hakkasid koos operetiga liiga palju üle võimu võtma. Aga tegelikult võiks öelda, Diandil lustakad, pretensioonid tul komöödia ja ka operetil on Estonluse kui mõiste väljakujunemises küllalt oluline osa ka just tema Estonia väga tugeva draamatrupi kujunemisel. Oskus kõige tühisemastki situatsioonist kõik välja võtta ja mängulusti leida ja improvisatsiooni iga üllatada, kergust ja rõõmu pakkuda paindlikkust avarate Anse ulatus. See on Estonia tippnäitlejatele sellest ajast peale olnud omane. Ja Noor Gerhard Esperk, keda meie tundsime ja tunneme Ants Eskola nime all isegi rääkis sellest oma ühest praktilisest teatrikoolist, sest nii nagu ta 25. aastal teatrisse võeti ega tal mingit koolitust ja ei olnud ja tuli mängida väga palju pisiosi. Ta ütles, et ma leidsin enese võib-olla isegi operetis, sest see oli mulle tookord kõige kergem. Senima Läksin raskustega lavale, aga operetis ei olnud nii range kunstiline valve. Olin nagu lahti lastud varss oma vallatuses hakkasin julgelt mängima-improviseerima, äkki tundsin, et laval on hea olla. Ei tahaks ära minnagi. Sellest pääst peale ootasin lavale minekut, sest seal oli parem kui lava taga. Ja kui uuesti sõnalavastuses mängisin, valitses siin palju rohkem oma keha temperamenti, selle pidurdamist, nii välist kui sisemist. Nii et seal kirutud operetil oli ka sõnalavastuse jaoks. Peale selleta kippus sõnalavastust mõnikord välja võistlema. Oma suurema publikueduga oli ka oma abi sellepärast ja Arnold Vaino ja väga paljud populaarsed Estonia jõud mängisid ju vajaduse korral kaasaga operetis kellel vähegi häält oli ja näiteks nii Vainol kui ka eriti Ants Eskola avastati ka ilus lauluhääl, vähemalt nii palju, kui seda operetti tarbeks vaja oli. Ja nüüd vahelduseks Vass Ants Eskola Alt. Saarna elu tar, ütlesin ma siis a'la ja Mooreks. Lihtsalt Tänapäevase paralleeli mõttes, kuna kogu selleaegset rikas repertuaari paari ei jõua ju nimetada. Ma nimetaksin ära sellise näidendi nagu massell paniooli elu, aabits mida. Mänginud mis oli Lauteri, Vilmeri ja pinna koosmängus sel ajal väga populaarne tükke just seda põhirolli Topaazi mängis sel ajal Lauter väga eredalt ja teravalt, nii et kui ta mängis seda aeglast ja, ja kohmakad talumeest jalaka, Jaania seal kõrval niisugust intelligentset libedat koomilist suli, Topaazi siis oli näha ka, kuivõrd on edasi arenenud tema näitleja ja pinna muidugi oli omas sõiduvees sellistes tükkides. Aga tegelik, niisugune uus lähenemine publikuga tõsisemas repertuaaris toimus tegelikult läbi niisuguse nähtuse, mida võiks nimetada inimläheduseks. Ja sellepärast, et olla seal, ütleme kirjanduskriitikas väga palju vaieldi. Mis on nüüd tähtsam, kas kas elulähedus, vaimulähedus, selle uue uus realistliku stiili juures ja taotleti, et, et elulähedus liiga vaimust kaugele ei läheks. Aga Estonia püüdis nagu hoida oma mängus tasakaalu ja see, mis tõi suurema publiku uuesti teatrisse peale niisuguseid teatraalseid katsetusi, mis kahekümnendatel, võib-olla publikult natuke teatrist nimetasite, isegi olidki seda plaadi näidendid kus, nagu räägiti sellest harilikust lihtsast inimesest, aga räägiti väga mitmekülgselt ja ja väga peenelt läbi töötatud psühholoogia kaudu. Ja siin osutus äkki niisuguseks ootamatult väga populaarseks üks triloogia, sellesama marssel paniooli triloogia mis räägib Marssey sadamalinna elanikest ja mis isegi selle lavastamiseks tuli külalisena töölisteatrist Priit Põldroos. Ja kus erandina tolleaegses Estonias natukene eestistati või noh, tehti suupärasemaks mõned prantsuse nimed, nii et, kuid loogia põhitegelaste nimed on näiteks Marius ja see paar siis meil kasutati vormi Marius ja tseesar sõda, Tsee sarit, vana, värvikat kõrtsmiku rolli läbi kõigi kolme näidendi mängis Paul Pinna. Ja kuna niisugust noort armastajat Estonias sel hetkel ei olnud, siis kutsuti korraks tagasi Felix Moor, kes oli juba raadioonuks vahepeal saanud, kutsuti Estoniasse seda marjust mängima. Ja mängisid siis noor. Värskelt Estoniasse tulnud Mare Leet mängis siis noorukest fännid, kellesse Marius oli armunud juba triloogia lõpus seda vanaks jäänud fännid või vanemat Fannik mängis sisena Vilmer ja tema poega, noort Tseeessarit, saari mängis Ants Eskola. Nii et seal oli koos niisugune näitlejate hiilgeansambel, seal mängisid suurepäraselt neid sadamatüüpe selliseid elulisi ja kuidagi eestlastelegi lähedasi arusaadavaid natukene senti mentaalseid, võib-olla ka samal ajal väga koomilisi naljakaid Paul Pinna kõrval siis mängis Laur, mängis Vaino, mängis Albert üksi pühe oma hiilgava oma komöödiarolli ja, ja tema koostaabi kaasalbina kausi niisuguses natukene koomilises vanema naise osas. Hugo Laur meenutab ühte stseeni fännist. Mulle meenub sealt üks seen, kus me neljakesi Pinna eksib, Tõnu ja mina mängisime kaarte ja igaüks püüdis sohki teha, nii palju, kui jõudis. Ja selle kaardimängu ajal pudenesid ükshaaval need kaasmängijad laua tagant minema. Pinna jäi üksinda iseenesekaarti mängima ja tegi ka iseenesega sohki. Kuna see miljöö ja need inimesed oma igatsuses kaugete randade järele nagu selle triloogia esimene osa ümber nimetati eesti laval kauged rannad, Nad tseesar ja Fanny, niimoodi oli sisse triloogia pealkirjad. See oli kuidagi nagu Eesti lihtsamale ja igasugusele eesti vaatajale ka arusaadav ja kuidagi süda samblike inimlik, siis seda käidi väga palju vaatamas ja, ja see tõi palju publikut saali. Selles laadis asju otsiti siis repertuaari veel mängiti. Aga see ei tähenda, et Estonia oleks loobunud oma niisugusest tõsisemas diaklassikalisemast repertuaarist, millest ta ju omal ajal oli ka väga kuulus. Juba 20.-te lõpus oli Paulsete laudteel olid nad jätkanud, klassikatraditsiooni oli säranud, pes raku lavastatud oli beer könt lavastatud vahepeal küll majanduskriis, rajal tekkis üks niisugune periood, kus ei olnud õieti ühtki päris klassikat või vähemalt mitte Shakespeare näiteks kavas. Aga 30.-te aastate keskel, kui on jälle majanduslik tõus tulevad uuesti repertuaari küll siller, küll Šveits, bee teisedki klassikud. Priit Põldroos, kes tol ajal käib külalisena Jeltsin lavastamas, lavastab väga eredalt efektselt. Mida soovite Shakespeari repertuaarist kus ka kõik nooremad Estoniasse tulnud, nii karm kui eskonna, kui Teet Koppel kui Marja Parikas Mare Leet, kus nad kõik kaasa juba saavad teha niisamuti teatra, reaalne, aga samal ajal ka lähedane ja arusaadav, on suveöö unenäo rõõmus lavastus kus on nii koomikat kui ka lüürikat, kus ka nooremad näitlejad juba kaasa saavad mängida, peabki ütlematega Estoniaga sellel uusrealismi ajajärgul ta ei kaota sellist teatraalselt lustida, nagu lisab oma psühholoogiliselt süvenenumasse laadi. Ikkagi Caven siukseid, neutraalseid värve. Nüüd siia Lea Tormise jutu vahele pakuksin teile kuulata ühte Ants Eskola lauldud tangot, kui teaksid, sa. Mängitakse ära sellised asjad nagu silleri marjast Joalt ja Wilhelm Tell pomašev, Figaro pulm, ühesõnaga küllaltki teatraalselt lahendust nõudvad klassika näidendid. Aga võib-olla üks tugevamaid ja, ja võimsamaid elamusi oli jällegi tänu Paul pinnale, kel sel ajal on kahjuks suhteliselt vähe klassikarolle. Võinad tal alati ka ei õnnestu, nagu näiteks Shakespeare'i, Veneetsia, kaupmehe Shailock. Mängitakse ära Gogoli revident, hulk aega ei ole vene klassikat jälle mängitud. Ja pinna hiilgab. On nüüd tugevasti süvenenud juba oma vanast Estoniast ära proovitud linna pealiku rollis, aga mis vastu on oluline, et suurt edu saavutab nüüd kaua väikestes rollides juba hakanud silma paistma ja operetis eriti publiku lemmikuks muutunud Ants Eskola kes mängib Rakovimis, jääb hiljem ka juba sõjajärgses teatris, kui ta oma elu ülikoolid Siberis läbi on teinud. Ta mängib uuesti sellest akovi, nii et see on olnud läbi aegade üks tema lemmikrolle, siin ta võib-olla nüüd teeb niisuguse eskiisi, aga see paistab silma. See kuulus valetamise stseen, kus ta on nii Estonia elikult Vaba ja improvisatsiooniline juba ja suudab Paul pinnale vastasmängijaks olla. Seal see torkab silma, samuti on hakanud silma paistma nüüd nende vanade tähtede kõrval ka Meeta Luts, kes juba mändis külalisena kutsutud Liina Reimanni vastasmängijana marjast Joartis. Kuninganna Elizabethi ja täiesti kannatas selle partnerluse välja. Ja samuti Kaarel karm, kes juba teeb kaasa mõnes noore armastaja rollis, aga tegelikult esmakordselt paistis silma ühesk külapoisina ühes kaunis kehvas niisuguses Eesti näidendis president nuiatus, kas äkki vä tema temperament ja niisugune kõik see, millega ta hiljem oma suuri klassikarolle mängis, äkki välja lõi ühe tavapärase külapoisi rollis, seda hakatakse tähele panema ja andma talle ka juba suuremaid rolle. Ja kui me nüüd tahaksime rääkida edasi sellest Estondluse mõistest, kus tõesti see žanrite kooseksisteerimine ühes teatris ja samal ajal see niisugune väga ere ja mitmekülgne sõna repertuaar nähtavasti palju kaasa mõjub võib öelda, et, et näiteks selline artist, keda me rohkem tunneme, võib olla lauljanna Els Vaarman, kes oli hiilgav Carmen. Tema oli ju ka sõnalavastuse koolitusega, ta tegi ka Estonias kaasa mõnes sõnalavastuses, näiteks tuultega pöörise lavastusest mängis kaasa. Nii et mingi selline, et mängivad pinna ja Eskola operetti ise samal ajal võimsalt ka draamas ja tragöödias. See kehtib kui ütleme, Liina Reimani puhul, kes nagu koosseisuline näitleja Estonias õieti ei olnudki, sest tema anne oli liiga võimas ja just see uus realism aeg tekitas sellise kahtluse, et äkki tema ei suuda kohaneda selle niisuguse nagu elulisema stiiliga tantra keetjenn ja et temal on omane suur paatos, mis tegelikult ei olnud õige. Lihtsalt tuli leida õige lähenemine talle, et ta saaks rakendada ennast ka nendes realistlikumates rollides ja mõneks Estonia, kes teda aeg-ajalt kutsub niisugustesse suurtesse klassikalavastustes suudab teda rakendada ka kaasaegses repertuaaris, ta suudab tõestada, et aga siin on endiselt tasemel, kui ma räägin Liina Reimani-st ja tema eneseleidmisest sellises kaasaegsemaks repertuaaris, siis tegelikult peaks rääkima natukene ka Hugo raudsepast, kellest saab üksest toonia mängitavamaid autoreid saab peaaegu reegliks, et ta igal uuel hooajal annab Estoniale ühe näidendi. Just kolmekümnendatel aastatel kehtib see eriti nii, et kui kaasaegsest repertuaarist niisugusest tõsisemasse Isamalikumast Estonia mängib näiteks nimed, mor tahvlil järgi tehtud-näidendid seda ei saagi nagu päris instsineeringuks nimetada. Või mängib ainult Kallase Mare ja ta poeg, mis kahjuks leiab niisugust halba vastuvõttu liiga marurahvuslike ringkondade poolt solvab väga Liina Reiman it ja ja ka autorite ainuke last, sest leitakse, et see oli puhas psühholoogiline draama kus ema osutub reeturiks oma poja tõttu, kelle elu ta tahab päästa, aga tõlgendatakse niimoodi, et kuna see on üks eesti vanema naine, see ema, et siis ei tohiks niisugust näidendit mängida, et see solvab eestlaste rahvustunnet. Ühesõnaga ka niisuguseid asju tuli Estonial läbi teha. Aga õnneks need ei olnud kuigi valdavad. Ja Raudsep muide teeb ka korraks ühe niisuguse natuke tellimusega rahvusliku joone kaasa, töötades Estonias veoks ümber oma Miku Märdi ja tuues sinna niukseid positiivsemaid jooni sisse ja ja rahvuslipu heiskamist ja muid selliseid asju, aga ise olevat ta küll öelnud, et see ei ole ikka see õige ja selleks päris variandiks jääb ikka vana Miku Märdi, nagu teda ka hiljem mängitud on ka Hugo Raudsepa sellised teravad ja kriitilised ja samal ajal kaasaegset näidendit nagu küll piibli temaatiline, aga sisust, kaasaegne Siinai tähistel või salongis ja kongis, mis peegeldab keerulisemaid poliitilisi probleeme sellises koomilises võtmes. Või Ameerika kristus või eriti muidugi Arnold Vaino poolt väga mahlakalt mängitud vedelvorst niisugune üldinimlik, laiskuse komöödia. Nii et ka see toob publikut teatrisse, annab näitlejatele võimaluse mängida selliseid rahvuslikke ja samal ajal mitmekülgseid rolle. Vahepeal jõudis hakat üsna populaarseid näidendeid kirjutama. Eesti-soome kirjanik Hella vooli jooki ja lavastaja Soomest Heino Salmel, Reiljan tuli niiskame naiste lavastust tegema ka Estonias külalisena 1936. aastal. Ka siin sünnibki üks Liina Reimani kõige võimsamaid rolle, son, niiskame, perenaine, mis on nüüd täiesti niisugune kaasaegne ja samal ajal nagu mõnes mõttes ka aja roll, mis ühendab endas nii Eesti kusagil seal Mulgimaa kui ka Soome võimsad taluperenaised ja, ja oma suguvõsa elu juhtijad. Nii et siin näitab Reiman, et tarvis ainult õiget trolli ja õiget lavastusliku lähenemist ja ta on võimeline mängima igasuguseid aegu ja ja igasuguseid karaktereid. Muidugi, ta mängib ka oma ühte alalist rolli, millega ta külalisesinemistel Soomes pärast ilma teeb son Safo ühes klassikalises grilbartseri näidendis Kreeka poetess-i roll ja muudki sellist, aga ta tõestab ennast ka kaasaegses näitemängus Estoniast. Tegelikult oleks rääkida niivõrd palju. Ja niivõrd võimsad on kõik need Estonia näitlejad ja niivõrd palju on siin häid lavastusi, et ma pean lihtsalt ennast piirama, piirduma nende näidetega. Aga ma tahaksin rääkida just sellest olluse mõistest, nii nagu ta nüüd välja kujuneb. 30.-te aastate lõpuks, kui Estonia sõna trupp on kahtlemata meie kõige võimekam sõnalavastus, teater. Ka seal võiks peale kõigi muude omadussõnade, mis on siin selle estoolluse kohta juba kõlanud, küll tema mitmekülgsus, küll improvisatsiooni lisus. Siia võiks lisada veel Panso poolt tagantjärele väga esile tõstetud tugeva dialoogi resi tänu Lauterile, just mis teistes Eesti teatrites võib-olla sel ajal ei olnud niivõrd tugev. Võiks nimetada niisugust imelikku ja vastuolulist nähtust nagu tähtede ansamblit, sellepärast et Estonia, nii nagu ta oli vanas Estonias, ta jäi suurte näitlejate, jäi tähtede teatriks aga selleks ajaks oli välja kujunenud kindel ansamblimäng, nagu Paul Pinna ise ütleb, et see ei tule ühe ega kahe aastaga, et see nõuab aega, see kujunemine. Ja tõesti parimates lavastustes nad nagu musitseerisime koos olles kõikvõimsad, jõulised, igaüks omaette ja ka ansamblimängus koos, ükskõik keda siis lugeda, kas nendest, kes juba on nagu hakkavad kaduma laval, et on siis kas kleesel või või varalahkunud tundu samuti või kurnim või netipinna või siis nendest, kes veel täisjõus kaasa teevad nagu üksid Kaur ja Arnold Vaino, Elina Reiman ja Erna filmer ja veel mängib, kuigi ka temal hakkab haigus juba segama kolmekümnendatel aastatel ja ta peab jääma lavast eemale varakult. Või siis need, kes viivad seda Est ollust edasi hilisemasse eesti teatrisse, kui Estonia seal on lavastustrupp ära kaob, need on siis meta luts Ants Eskola, Kaarel Karm ja kahjuks emigratsiooni lahkunud ja seal mitte enam niisugust rakendust leidnud Marie Parikas ja Mare Leet ja veel mõned teisedki, vast kõige kuulsam see niisugune ESTO olluse koostöö toimub siis nüüd teljel pinna Lauter. Need on nüüd kaks näitleja tüüpi, keda on nad iseloomustanud ise, keda on väga hästi iseloomustanud Voldemar Panso võrreldes. Et üks on nagu see jumalast antud ja emotsionaalsem intuitiivsel näitlejatüüp ja teine on intellektuaalse mõistuslikum. Ja nad täiendavad teineteist, aga just Estonia tolleaegses arengus oli väga tähtis, et nad olid mõlemad koos. Nii nagu tol ajal ütles väga noor Voldemar Panso, kes hiljem arendas selle välja oma raamatus selle vastasseisu ja samal ajal koos olgu et pinna on jää sädelevaks andeks meie senises teatri ajaloos. Korter suure töömehena ja vaimse isiksusele markantse Heimaks kujuks meie näitlejate peres. Anne teatri elama, vaim viib ta edasi ja siin on Lauteri suurus. Tema suurte karakterkujude kõrval näeme teda draamajuhina suure töömehena kindla printsiipilise näitejuhina ja andeka pedagoogina. Nii et see kooslus, see ande ja töö, see teatrilusti, teatrirõõmu ja teatrivaimsuse kooslus, see on ilmselt see, mis Estoniast tegi tolle ja mitte ainult Estoniast kui tervikust, väike Estonia sõnalavastusteatrist eraldi tegi nii populaarse ja üle aegade ulatuva legendi meie teatriarmastajate teadvuses. Meie saadet 20.-te 30.-te aastate Estonia teatrist jääb lõpetama Paul Pinna. Ta laulab kuplee, kui oleks silmas seda teanud. Missugune vaene mutikene, inimene, hoidioon sündima peab ta tuurikatvama, peab ta koolid käima, peab Krorutiilima peata pruuti otsima, peab ta abielust lahkuma, peata, vabastama, teada ka ja, ja mammega kihkuma teataga iatuurima, teatoga. Tuul. Ja kuid ometi me olime ka tänapäeval edasijõudnud ja päris lõbus vaadata selle tänase päeva edu ja ümber on olemas. Ja vaadata, kirjeldada rohkem. Ja me edasi jõutud. Selline sai kaheksas saade sarjas teatri sajand, kus Lea Tormis jutustas meile 20.-te 30.-te aastate Estonia sõnalavastusteatrilugu. Saates kasutasime ja ettekanded jagu pleesid vanadelt eesti heliplaatidelt, mis pärit Heino pedo saare erakogust. Siit raadio stuudios soovib teile kõike head. Saatesarja toimetaja maris Johannes.