Algab üheksas saade sarjas teatri sajand. Räägime Vanemuise teatrielukäigust, 20.-te 30.-te aastate tar Tartus. Stuudios on nagu ikka teatriloolane Lea Tormis. Ja meie saates on ka üks eriline külaline proua Akkadi Danilo tekkel kes ise näitlejana kaasa löönud 30.-te aastate Vanemuise lavastustes. Nii Sist, teatri sajand. Tänaseks oleme siis järjega jõudnud jälle Vanemuise teatri juurde. Temast ei olegi hulka aga juttu olnud ja kahjuks Vanemuise 20.-te lõpu ja 30.-te periood ei ole mitte kõige rõõmsameelsem Eesti teatriajaloos. 20.-te aastate lõpuks tekkis niisugune olukord, et Vanemuises oli hooaegade vältel täidetud vaevalt üks kolmandik tema ilmselt Tartu jaoks liiga suurest teatrisaale. Hallist. Külastatavus oli väike ja palju väiksem, isegi kui ütleme draamastuudioteatril või töölisteatril Tallinnas rääkimata Estoniast. Vanemuise võlad, mis olid tal olemas juba enne kasvasid veel selle aja jooksul, kuigi suhteliselt riiklikest toetustest sai Vanemuine kõige rohkem, nii et isegi toetused ületasid sageli teatri omatulu mida sel ajal üldiselt endale lubada ei saadud ja enamus eesti teatreid said ikka tublisti alla oma tulu. Riiklikku toetust. Siin muidugi see seltside süsteem, mis säilis Eesti teatrites näitas oma kõige halvemat külge. Seltsi juhatus otsustas repertuaari ja lavastajate ja trupi palkamise asju ka direktorile, näitaja, juhil rääkimata näitlejatest, ei olnud peaaegu üldse kaasarääkimise õigust ja samale rajal teatripoolselt hakkas liiga maksvusele pääsema opereti osa, eriti operetiprimadonna Elli Põder-Roht, kes muidu oli kena ja sümpaatne publiku hulgas üsna populaarne. Aga kuna ta hiljem abiellus teatri, asja ja struktisega, siis nende kaksikvõim hakkas tugevasti häirima sõnalavastuse olukorda. Tartu intelligents oli juba mitmel korral püüdnud sellesse asja sekkuda. 1929 pöörduti avaliku kirjaga seltskonna poole, kuhu alla kirjutasid Annist Jürna ja Saarest, Sütiste, Semper ja suid Tuglase turgart. Ja nad ütlesid, et kui olukord Vanemuises ei parane, et siis peab hakkama mõtlema uue kunsti püüdelise, draamateatri asutamisele Tartusse ja 1931. aastal, kui Vanemuine oma kutselise teatri tegevuse veerand sajandit tähistas, siis muidugi see valas veel omakorda õli tulle. Endiste kuulsate traditsioon, konide ja hetkeolukorra vahe ja intelligentsi esindajad asutasidki 1932 Tartu Draamateatri Seltsi, kes kutsus enda juures ellu teatrikunsti stuudio ikkagi eesmärgiga, et hiljem, kui Vanemuises olukord ei parane, luua uus teater. Ja kui üldse lugeda aegset ajakirjandust või näitlejate tagantjärele kirjutatud memuaare, siis jääb niisugune liigagi troostitu mulje, nagu oleks midagi fataalselt paratamatut. Isegi kirjanik ajakiri Looming, kes muidu väga regulaarselt andis teatri hooaegade ülevaateid, tol ajal loobub Vanemuise tegevust kajastamast üsna pika perioodi vältel samal ajal, aga kui vaadata üksikute lavastuste arvustusi, et loomulikult on seal ka hinnatavat jaan, häid näitlejatöid ja on küllaltki õnnestunud lavastusi ja olekski võimatu kujutada, et terve pikk periood on ainult ebaõnnestumiste ajalugu. Aga miks nüüd võimed ja võimalused ei leidnud rakendust, miks pingutused ei suutnud olukorda muuta, kuivõrd olid objektiivset olukorrad, kuivõrd oli halb administratiivne juhtimine kuivõrd oli puudusi loometegevusest, selles on üsna raske selgust tuua tagant järele, aga seda peab siiski püüdma. Eks üks põhiasju, mille järele otsustada võiks olla näiteks repertuaar, aga Vanemuise duaar, kui jälgida, mida seal mängiti, ei ole sel ajal sugugi nii väga halb. Ainuke viga on, et opereti erikaal jah, kipub seal küll aja jooksul liiga suureks. Aga sel ajal, kui vaadata Vanemuise mängukava, oli üsna rikas maailma klassika suurteoste poolest, mis näiteks kümnendite vahetusel ei olnud üldsegi tüüpiline, siis kui oli majanduskriis siis ka Tallinna teatrites mängiti klassikat suhteliselt vähe. Vanemuises mängitakse isegi Shakespeari, sel ajal, kui teda kusagil mujal Eestis ei mängita. Niisugused vähetuntud teosed nagu kalderooni nägemata külaline ehk nähtamatu daam, silleri Messina, pruut ja marivoo, armas juhuse mäng. Need on üsna värsked asjad selleaegses eesti teatri repertuaaris ja igal hooajal. Tal on oma kolm-neli klassikateost siis veel mõningaid, kui mitte just väärtteoseid, siis nii enam-vähem korralikke näidendeid, uuemate tõlke näitemängude hulgast. Ja ka Eesti teoseid. Aga ometi, millest siis oli tingitud see rahulolematus need kolmel korral pärast Karl Menningu lahkumist 1914 oli draamatrupi oluline osa avalikku protesti tõstnud ja ka suure hulgaliselt teatrist lahkunud. See oli siis 1000 916927 ja lõpuks viimane protestidest 1934, milleni me veel jõuame. Aga püüame nüüd vaadata, kõigepealt muidugi üks nõiaring, mis teatreid ikka kummitab väikestes maades väikse rahvaarvuga linnadest. See on see, et kiirustades tehtud lavastused ei püsi kuigi kaua repertuaaris, aga kogu aeg tuleb uuslavastusi juurde teha. Ja see konveiersüsteem oli Vanemuises siiski ka 30. hotell veel palju hullem kui mujal Eesti teatrites, kus oli sellest hakatud, et juba üle saama. Nad pidid andma tohutult palju ikkagi mitukümmend uuslavastust aastas. Ja loomulikult mõjus kvaliteedile. Suureks lootuseks jäi see vana draamateatri Tallinna vanadraamateatri sulgemisega koos käinud uue värske vere või õigemini Menningu vahepeal ära näinud näitlejate tagasitulekus Paul Sepaga. Vanemuisesse tekkis niisugune lootus, et nüüd midagi muutub. Ja nüüd, kui siis Paul Sepp vabastab tolleri Hinkemanni Eugen naeruväärse nime all niisuguse sõja traagikast rääkiva Ekspressionistliku näidendi siis nagu Johannes Semper kirjutas. Eklektilises lavastuses leidus kubismi, futurismi, Ekspressionistlike käsi- ja sõrmekrampe rütmistet, inimmassi, proteske liigutusi, kõige jõhkramalt naturalismi päästearmeel Key teid, kõlbluste rõvedust, alle korism ja Moskva kunstiteatril Tomandet meeleolu tegemist ja kangesti sügavmõttelist sümbolismi. See on muidugi natuke irooniliselt öeldud, sest tegelikult Semper leiab ikkagi, et head, et püüti midagi teistmoodi teha ja distsiplineeritud mäng ja Ado Vabbe uudsed lavapildid, kujundlikkuse taotlus, mida oli Vanemuisel kaua oodata? Ta oli sellega koos ikkagi tulnud, aga Paul Sepp ei kohanenud Vanemuise õhkkonnas ja läks üsna ruttu Tallinnasse tagasi. Jättes oma näitlejad sinna. 1925.-st aastast peale töötas Vanemuises direktori lavastajana volte armetus kes oli enne proovinud oma kätt lektorina draamastuudio juures, kus ta ise ka natukene nagu õppis ja samal ajal loenguid luges. Ja siis oli ta tõmmatud juba sinna draamateatrisse, siis oli ta olnud vahepeal Endlas ja nüüd suures juhtide puuduses palgati ta Vanemuisesse. Ta oli veel väga noor, eriti juhtimiskogemusi tal kuigi palju ei olnud. Aga ideid selle eest oli palju. Ja tema repertuaaris ongi nüüd kõigepealt üsna palju olulisi niisuguseid maailmakirjanduse teoseid. Näiteks juba 1925 lavastas ta Bernard sho alles hiljuti Euroopas esietendunud sel New Yorkis 23 Londonis 24 esietendunud uudis näidendi Püha Johanna siis Orleans'i neitsi sandarki loost. Ja Liina Reiman sai siin siis uuesti mängida oma Accord. Juba Schilleri näidendis mängitud lemmikujumissool on hoopis teistsugune. Sellega käidi külalisetendustel Tallinnas, vastuvõtt oli hea ja ka teised näitlejatele Reimanisel Põder Klein ehk Tarmo, hilisema uue nimega Eduard Türk Leopold Hansen moodustasid üsna tugeva ansambli ja ka Schilleri Messina pruudile. Vastuses võib rääkida nendesamade näitajate kesksest, kust ja hea vastuvõtu osaliseks said ka Henrik Ibseni näidendite lavastused Jon Gaabriel, Parkman, mida nüüd hiljuti jälle Tartu on näha saanud. Ja keerukas ja nõudlik võitlus trooni pärast. Kus huvitavalt mängisid Rudolf Ratassepp ja August sunne, Elina Reiman ka. Ning siin juba kriitika märgib, et mõned neist, kellel oli küljes ka niisugust vaatuslikumat joonud, need, kes olid mänginud vahepeal ka Tallinnas, nagu eriti Liina Reiman. Lille ju heideti ette, et ta kõlbab ainult suurde klassikasse ja ta ei suuda nagu ajastu muuta tuva mängulaadiga, mis läheb nagu psühholoogilisemaks süvenevamaks ja välistelt vahenditelt elulähedasemaks, et ta ei suuda sellega kaasas käia. Aga siin just on märgitud, et nii august sunne kui ka Liina Reimann, et nad püsisid enesepiiramise joonel kõige pealiskaudsem teatraalsuse hülgamisel ja need kriitikud, kes vaatasid vanemaist külalisetendustel Tallinnas, ütlesid, et ega asi seal ju ei saagi nii hull olla. Et kriis võib-olla on publikkusega näitlejaskonna tuumik on terve ja edenemis võimeline. Ja loomulikult, ega selles polegi põhjust kahelda, kuigi Vanemuise trupp oli juba praegu natukene ebaühtlane. Ja, ja seal ei olnud niisuguseid suuri sädelevaid isiksusi ja need endised põhilised Menningu koolituse põhjaga näitlejad. Neil oli nähtavasti raske leida koostööd metusega, mõnel puhul. Näitlejad ise on väitnud, nagu see sageli juhtub, et hästi tulid välja need tükid, kus olid head vähe tegelasi ja head näitlejad keskpunktis, et siis nad tegid ise. Ja metusel muidugi olid oma lavastuslikud ideed, milles ta oma memuaarides ka räägib. Tavaliselt on tõde kusagil vahepeal ja miks ei võinud metuse ideed ka näitlejaid toita. Aga päris korralikku koostööd siiski ei sündinud. Hea koostöö oli metusel kunstnik ega sellepärast, et tema ideed olidki rohkem võib-olla niisugused lavastusliku ja lavakujunduslikku laadi. Noore Voldemar Haasiga saavutas ta väga hea koost Strandbergi unenäomängus näiteks, kus oli vaja huvitavaid lavatehnilisi võtteid, efekte leiutada. Aga, ja samuti ka Aleksander Tourandiga, kes küll ka juba läks varsti ära Tallinna. Aga raskusi tekkis nähtavasti siis, kui oli vaja juba kogenumad näitlejad sisulise psühholoogilise analüüsi osas juhendada ja ansamblit kokku sulatada. Näitlejate memuaarides muidugi on mõnikord isegi üsna pahatahtlikke ja niisuguseid koomilisi juhtumeid, mida nad tõlgendavad metuse kahjuks. Etmetusel olevat proovis olnud igav, et ta olevat otsinud kõrvalisi tegevusi, ta tõmbas vahepeal eesriide kinni ja ei vaadanud üldse, vaid ainult kuulas. See muide ei ole üldse halb võte lavastuslikult, kui nii kui ta oma õiges kohas parajasti on tekstiloogikat jälgida ja kõiki muid ette heita, ehkki kuni selleni välja, et mitme näitleja memuaaris kordub üks juhus kus öeldakse, et metuse olevat olnud südametusest olevat öelnud teistele näitlejatele, et minge, vaadake, kui huvitav on, kuidas Liina Reiman nutab. Et ta läheb nina punaseks. Nähtavasti sedalaadi asjad, kus Mettus üldse halba ei mõelnudki. Kuidagi mõjusid eelhäälestatud näitlejatele, nii et ei saadud ühele lainele ja kellel seal nüüd konkreetsel juhul õigus oli või mitte, ei olegi nii tähtis. Asja määrasse ei olnud väga üksmeelselt koostööd alati. Selge on ka see, et Mettus armastas rohkem tähelepanu pöörata sellistele näidendites lavastustele, kus saab mõne nipi ja omapärase võtte abil mingit stiliseeringut või ootamatut efekti luua. Ja sageli on see seotud just mingite efektsete pisiasjadega. Võib-olla, et ma tooksin näiteks Hendrik Visnapuu, kes muide oli üks kurje maid selle Vanemuise allakäigu kritiseerijaid tema arvustusest, ühe lõigu ta võib-olla teeb milleski liiga. Aga antud juhul tal vist oli õigus, juttu on nii olulisest lavastusest nagu Hamlet, kus lihtsalt ei õnnestunud lavastus tervikuna ja tõenäoliselt sellepärast, et Julius Põder peaosas ei olnud päris selle rollis kandja ja seda on ka Mettus hiljem öelnud oma memuaarides, aga siis tekib küsimus, et miks ta siis võttis, kui võtta Hamletit, kui ei ole Hamletit? Siiski ei ole mõtet. Ja Visnapuu kirjutabki niimoodi, et teatrinukrus on see, mis paneb küsima, kuhu olete peitnud näitejuhi. Ma näen metuse hästi seatud ja Haasi hästi dekoreeritud lava. Ma näen Vanemuises lavastust selle kitsamas mõttes näen raami ja pilti, aga ma olen juba aasta otsa endamisi otsinud näitejuhti, otsinud režiid. Kuhu olete peitnud näitejuhi Vanemuises, kes peaks tulema appi näitlejatele? Aga siis metuse repertuaaris ka selles osas, mis ei olnud nii tõsine, oli tegelikult küllalt huvitavaid leide ja ta nagu sai aru, et peab publikut teatrisse tõmbama. Mõnes mõttes kordus midagi sellist, mida praegu veel tunda meie teatrites, nüüd juba õnneks natukene vähem. Mis oli tunda just muutuste ajal, tähendab, et peab nagu võtma kaua midagi löövat, rabavat teistmoodi. Et nüüd publik tuleks ja mütuse tähelepanu üldse äratasid, olid ka jube Endla perioodil äratanud niisugused kriminaalnäidendit või salongi näidendit ka või üldse niuksed isepärased teosed. Kuna ta oli üks haritumaid inimesi tolleaegses Eesti teatris ja valdas väga hästi keeli, siis ta oli palju lugenud. Tal oli küllalt suur silmaringi ja ta tahtis kõike järele proovida. Publiku hädast leiutas ühe taani kirjaniku teose Jörgen nii püha niisugune parodeeriv ja satiiriline. Usu Vagatsuste pihta. Sele. Sama asja alusel oli kunagi tehtud ka üks tummfilm, mida siin meilgi Eestis näidati. Aga siis temale esietendus 1926 tähendab varsti pärast tema teatrisse tulekut siis ta oma dramatiseerinud. Ja kriitika märkis seal just niisugust kinolikust ja kiirust kuigi väheseks terviklikkust. Sest oskuse puudus avaldus nii diktsioonis kui fraseerimises, aga liikumises oli tunda head juhti. Oma õpetajast Voldemar metusest kõneleb Kadi Danilo. Ta oli niisugune huvitav inimene, ta korjas välja niuksed, pisiasjad, detailid igasuguseid, ta hakkas nende kallal nagu töötama ja ta oli omamoodi huvitav tavainimene ja tal olid arvutu, suured teadmised. Ta oli mina arvan, et tema ja kompus olid meie kõige haritumad. Teatriinimesed ja metuse lavastused olid ka huvitavad. Mettus otsis nad välja, näiteks ta tõi selle järgi nii püha, see oli üks romaan, Ma arvan, nunnu veel. Ta tegi ise selle lavaliseks ja siis, kui mina ei eksi, siis veel ei olnudki seda pöördlava ei olnud ja seal oli mitukümmend pilti. Ta oskas need kõik ja teha, need ei läinud üldse kunagi igavaks. See oli niisugune vaimukas ja naljakas lugu ja tõesti ta esialgu publikut tõmbas ja isegi vana Kitzberg vaatas hea pilguga, et tahetakse publikut teatrisse tuua ja tehakse midagi teistmoodi ja uutmoodi, et küllap siis saab Vanemuine jälle endale jalad alla. Pealegi Mettus valdas teatavasti just selle tõttu, et ta oli lugenud, kuidas mujal maailmas asjad käivad ka mingit reklaamioskust, tähendab ta kirjutas siukseid, intrigeerivaid, teateid, ajalehti, sest see, mida ei olnud sel ajal veel sugugi kombeks eriti teha teatri puhul ja ja ühesõnaga, sõnalavastus hakkas võistlema kino ja operetiga. Aga see püüje konkurenti tema vahenditega lüüa. Ega see tavaliselt teatris kuigi kaua ei aita. Ja nii varsti kirjutataksegi, et siiski esialgsed lootused hakkavad liiva jooksma. Metusel on ideid ja leidlikkust. Et kinolikus on ülekantav ka lavale. Ja mäng ei tarvitse kõige kandvamat osa etendada. Aga teatrisse ei tulda vaatama pilte, neid vaatama võetakse kunstinäitusel teatri tuiksoon, näitlejamäng. Ja see põhipublik tuli teatrisse siis, kui näiteks Leopold Hansen tähistas oma 25 aastase lavategevuse juubelit. Oma kuulsa kivideks Andrese rolligantsen, Gruberi eestipärastatud, sellises külatükis ristitegijad, siis tuli publik ja kui nüüd oleks väga tahetud läbimõeldult tegutseda, siis võib-olla sellelt pinnalt oleks pidanud lähtuma, aga see oli just ala, mis oli metusele küllalt võõras, kõik see eesti rahvatükki ja niisugused asjad nendega täi tegelenud, teda huvitas siiski rohkem tõlkenäidend ja klassika ja võib olla üks põhjus oli ka selles, et niisugune olustikulism psühholoogilise realismi aluspõhi mis veel Menningu aegadest ikka mingil määral oli olemas seal teatris ka see oli talle võõras ja sinna ei olnud siis midagi teha. Mõningaid tõmbetükke prooviti veel võib-olla, et näiteks üks iseloomulik näide on, et see oli vist 28. aastal kui hooajas on kaks niisugust õieti vastukäivat ja ilmselt ainult sensatsiooni pärast võetud asja Mussolini autori nime all välja reklaamitud näidend 100 päeva. Muidugi see ei olnud Dahlia, Dolce ja diktaatori kirjutatud, see oli teise autori kirjutada, sinna oli pandud Mussolini nimi, kes siis nagu oleks kirjutanud Napoleoni kuulsust 100-st päevast. See oli efekt, aga ilmselt tartu oma väiksuses väikekodanlikus ei osanud selle efektiga midagi peale hakata ja ja see mingit erilist publikut saali ei toonud. Samal hooajal kummalisel kombel on vastupidine näide võeti Nõukogude esindaja Fjodor Raskolnikov, kes oli ka kirjanik näidend Robespierre prantsuse revolutsioonist ja mängiti ka see järve ja kumbki neist ei tõmmanud publikut, eriti. Nii et siin olid mingid niisugused vead üldse selles arusaamises, kus ja kellele mängib, tehakse ja millega seda publikut peaks püüdma teatri juurde tuua, sellepärast et intelligents suhtus irooniliselt sellistesse asjadesse. Lihtne publik kehitas õlgu ja talle sega. Huvitav, ei olnud. Samal ajal tal on küllalt palju teeneid, näiteks ta oli esimene, kes lavastas eestimaal per künti. Ja tema kompetentsus tuli siin kasuks, sest teatavasti enamasti tuleb kärpida see kärpimine oli tehtud asjatundlikult ja keskne näitlejate kolmik Eduard Tüür Anna Markus oosena ja Liina Reiman, Solveigina olid tugevad, nii et see oli üsna õnnestunud kriitika hinnangus, aga jälle mitte midagi sellist, mis nüüd publikut tõmbaks teatrisse. Kuigi ka seal oli niisuguseid kinoliku, piltide vahetust ja, ja hoogsaid lavalise efekte, mida see näidend võimaldab ja nii siis lähebki asi nii, et selle keeruka olukorra pedagoogiliselt ja organisatoorselt oskuslikku lahendajat noorest metusest ei olnud. Ja ta nähtavasti Tal oli küllaltki niisugune pehme iseloom ja kuigi ta mõnikord mõjus ülbena nagu näitlejad räägivad, aga vaevalt see tegelikult nii oli ta ei saanud millegipärast ka Tartu opositsioonilised haritlaskonnale õiget toetust enda programmile. Muidu repertuaari taseme poolest oleks ta ju võinud seda saada. Näiteks TEMA teoreetilised teadmised TEMA entsüklopeediline lugemuserentsitele õige palju eeliseid. Aga tundus, et ta tegutses natukene nagu väljaspool aega ja ruumi kui konkreetset kohta ja aega silmas pidada. Veel kord sõna Kadidani loole. Aga metusega oli ka see, et ega temale on niisugune inimene, ta oli väga sõbralik kõigi vastu, vähemalt nii on minu mulje. Aga ega temaga nihukeste lähemat pluss kellelgi ei olnud, tema oli väga omaette härra, tema liikus omaette, aga oli väga-väga nii abivalmis alati, kui sa temalt midagi küsisid, alati said vastuse. Aga mitte niisugune, kes kohe padi pari, nagu meile Ameerikas öeldakse, et oh sõbrake ja umbes nii seda ta ei olnud. Ta oli, ta oli härra ikka nagu direktor olema. Mõnes mõttes on selline ongi Hotlus ju sümpaatne, sellepärast et kriisiaastail oli tal lihtsalt haruldane järjekindlusselts pilli mängimisel, ta mängis kuusseitse Peri näidendit järjest ära, sel ajal, kui mitte keegi teine ei mänginud. Ja pealegi oli kutselise Vanemuises peale piira aegseid väikseid katsetusi üldse esimest korda Shakespeare'i mängida, vahepeal ju Menning ei pidanud võimalikuks kohese eksperdi kallale minna ja teised hilisemad ka ei huvitunud sellest. Hamletiga ei õnnestunud, nagu oli juba jutt Tom ja Mac pes oli siis pigem kuna seal mängisid Eduard Türk ja Liina Reimann, siis nad nagu suurel määral kordasid oma kunagisi draamateatriaegsed lahendust, nii et seal nagu metusel midagi väga uut anda ei olnud. Küll aga olid omal kombel päris huvitavat Shakespeari komöödiat Veneetsia kaupmees, suveunenägu põikpea taltsutus, tähendab Tõrksa taltsutus. Ja mida soovite Kaheteistkümnes öö? Kahjuks aga need mängitud just 20.-te lõpus ja 30.-te alguses ei jätnud teatripilti erilist jälge, aga ometi on huvitav neid meelde tuleb. Kes siis ta hakkas tegema moodsat Sheczpirist, ta tegi seda 12.-te ööd tegi ja kõik väga huvitavalt, täiesti Mozart niisuguste moodsates moodsas riietuses ja siis Need tegelased kandsid kõik need niisugused plakateid, et nüüd tuleb see ja nüüd tuleb teine ja teine vaatus esimene vaata, see et see oli väga huvitavalt tehtud ja see oli täiesti esmakordselt Eestis. Niiet Mettustik tegi palju uuenduslikku. Jaa, metuse lavastused olid väga tempokad. Veneetsia kaupmees näiteks läks peaaegu ainult kahe tunniga, mida üldse on kaunis harva saavutatud. Ja võib-olla ta ei olnud näitlejalikult nii tugev, aga siiski Rudolf Ratasepa Sailokist võis ka mõnda head öelda ja Mari Möldre, kes sel ajal veel oli Vanemuises mängis seda poissi osalansse loti, mis oli ka päris kena. Nii et midagi sealt oli, aga põhiliselt huvitas metust siiski niisuguste lavalist. Efektide lugu. Meenutab ise veel oma memuaarides, kuidas ta lavastas eksootilise Maroko printsi lavaletuleku, mis see osas ei olnud nii eriti oluline, kuidas ta astus üle tema ees kukerpalli vate neegripoistekehad ja see oli kindlasti lavalist efektne. Aga vaevalt kõige tähtsam oli see võib-olla ilmaasjata pani rõhusel Tseenile, mis, mis ei olnud lavastuses kõige tähtsam. Aga küll olid iseenesest huvitavad metuse katsetused Shakespeare'i näidendite esiteks kaasaegse stiili lahenduse leidmisega, teiseks pidepunktide otsimisega Elizabethi-aegsest vanast Shakespeare'i aegsest teatri traditsioonist. Sest ka mujal maailmas oli seda tehtud ja nimetus oli seda jälginud. Nii näiteks Tõrksa taltsutuse puhul kasutati selliseid võtteid dekoratsioonielemente, neid oli üldse väga vähe, lava oli peaaegu tühi, nagu sõitspiri ajalgi kandsid publiku silme allbaasid laval ja pandi üles ka sildid, mis näitasid tegevuskohti suve unenäo puhul muidugi jah, juba suur hulk näitlejaid olid teatrist ära läinud. Seal veel 1927. aasta protestiga ja trupp oli jäänud hõredaks, aga lavastuslikult võtetelt oli suveunenägu kaunis, eriti kaunid olid dekoratsioonid. 12 söö, mille ta lavastas pealkirja all, mida soovite. Millele ta pühendas ajakirjas teater hiljem ka omapoolse kirjelduse, kuidas ta seda tegi? Oli ju selles mõttes huvitav, et maailmas oli moodi läinud mängida Zeitzberit moodsas kaasaegses riietuses Nendel aastatel. Ja Mettus tegi sedasama, ta tõi tegevuspaiga kuurort D ja selleks, et seal kõik need asjad saaksid toimuda. Ta ütles, et toimub karneval. Nii et nad said siis karnevali käigus natukene kanda ka ajaloolisi riided, aga üldiselt valiti seal misse ja Mystereid, aga Shakespeare'i tekst oli täpne, tähendab testiliselt, mitte midagi ei muutnud. Lihtsalt ta muutis situatsiooni ja riietust ja Semperi tunnistuse olevat olnud küllalt huvitav, vähemalt huvitavam kui niisugused tavapärased ja keskpärased Vanemuise lavastused. Aga et miks metusel nüüd ei olnud nii suurt menu ja miks ta seal pidi ära siis lõpuks minema? See on ikkagi see viga, muidugi, rahvas ei olnud veel nii kaugele oma selles jõudnud, need eksperimendid olid liiga palju sellele tavalisele teatriskäijale. Ja siis selle juurde veel see kohutav saal ja kohutava akustika pool läks võib-olla rahval kaduma. Ja see oligi see põhjus, et Mettus ei saanudki läbi lüüa, aga tal oli väga huvitav repertuaar, ta teadis väga hästi, mida võttis, ta tahtis saada moodsamaid asju, seni olid olnud, seni tegid neid nagu Türgid, Ratasepp, põdel, nendel ei olnud mingisugust erilist haridust, nad olid ainult Menningu juures natuke aega olnud. Aga nad joonud mittegi valimis veel seal mõned olid juba kaugemale palju jõudnud, aga need olidki kuidagi seisma jäänud. Need minu minu arvates need ei olnud enam nii võimelised. Oma memuaarides Mettus on küllaltki tagasihoitud ja heatahtlik, aga siiski kibestunud, kui ta Tartu perioodist räägib. Häda on pannud pealkirjaks peatükile minu elu raskeimad aastad. Nood Tartu aastad, eriti kuus direktori aastat ta hiljem oli veel natukene aega, kui ta juba direktori kohalt oli maha võetud. On olnud minu elu raskeimad aastad, kusjuures ma oma elu hulka loen ka okupatsiooni pagulasrahast. Ja loomulikult ei saa Mettus süüdistada Vanemuise kunstilaeva tahtlikus põhjaajamises, nagu mõnikord näitlejate memuaarides võib vastu ta pigem ta oli ise kogu selle loo ohver. Ja kui nüüd vaadata tagantjärele objektiivse pilguga, näiteks õnneks on säilinud selleaegset Vanemuise protokollid, juhatuse ja teatrikomisjoni ja kui kui neid natukene lugeda, siis võib näha, et etmetus püüdis oma joont ajada. Ja isegi kuigi Liina Reimann näiteks arvas, et etmetus temasse pahasti suhtus, tol ajal hiljem memuaarides, on Liina Reiman öelnud metuse kohta väga hästi. Teatavasti hetkeline pahameel ja viha on üle läinud, aga siis talle tundused. Mettus on kuidagi seotud tema Vastaste intriigidega. Ja on säilinud Liina Reimanni kirjad Raimund Kullile, kes oli Tallinnas kus ta üsna kibedalt ja kurjalt ütleb, ka metuse kohta ja üldse selleaegse, kui see olukorra kohta. Aga kui jälgime neid protokolle, siis me näeme, et ta püüab Mettus nimelt teha võimalikult palju kasulikku. Ja eta näiteks tõlgib tasuta väga palju asju teatrile, kusjuures kõik teised, kes tõlgivad, kaasa arvatud operetitegelased, võtavad ikka maksimumtasu välja. Metuse on omamoodi natukene eluvõõras, aga samal ajal Ta ilmselt väga armastab teatrit, mida tähendab ka Eduard Türk oma memuaarides, et metusest hakkas lõpuks isegi kahju, sellepärast et ka siis, kui ta oli juba direktori kohalt vallandatud, ta käis ikka veel proovidel vaatas neid ja, ja püüdis näitlejatele nõu anda. Nii et tal oli tõesti see teater südame küljes ja veel üks metuse suur viga, kuna ta vanade näitlejatega ei osanud nagu koostööd teha, siis ta mõned neist saatis pensionile. Sel ajal olid vanad ainult suhteliselt, oli 48 50. Näiteks Leopold Hansen maalija kontsakes mängisid kaasa veel sõjajärgses Vanemuises olid vahepeal saadetud pensionile, kuigi Johansen leidis tööd õnneks Tallinna Draamateatris, siis selle järel nad ei olnud päris 50. hetki. Nii et niisugused asjad ärritasid ka näitlejaskondajaga osa kriitikast metuse vastu kindlasti. Aga ometi tahaks näiteks meenutada ühte niisugust huvitavat algad jutust, mis võib-olla kandis vilja hiljem. Nimelt Mettus hakkas oma tavapärase teatritöö kõrval töötama ka noorte teatrihuvilistega ketada juhtus ju olemas oli, ilmselt ta nendega saavutas parema kontakti, sest seal ei olnud niisuguseid mööda mõistmisi ja ka eelarvamusi, mis võisid olla mõnikord vanemate näitlejatega. Ja siin ta nüüd esitab väga huvitavat repertuaari üldse oma neid kirjandusest loetud põnevaid mõtteid rakendab ta siin ta näiteks mängib Marivoo armastuse juhuse mängu noortega Fernherry laste tragöödiat, Matherlingi Püha Antoniuse ime tegu, mitmeid selliseid asju, siis mängib ta üht vana keskaegset moraliteed, iga mees kusagil kiriku ruumides, siis mängivad nad kusagil Lõuna-Eestis paduvihma all mingisugust vabaõhuetendust suure entusiasmiga ja ta teeb ka muud tööd noortega. Nii et see on küllalt huvitav, aga jällegi näiteks tuli idee anda selle noorte piga ühe väga vana klassikalise teatritraditsiooni eeskujul lühinäidend enne päris etenduse algust, mida Prantsusmaal siis nimetati Leweetööri Too tähendab eesriidetõusuks selle jooksul siis tavaliselt aristokraatlik publik vanasti kogunes ja siis hakati põhitükki mängima. Aga mida teha väikekodanlikus Vanemuises, sellisega? Rahvas pahandas, et nemad ei jaksa pärast seda põhitükki vaadata, siis Mettus kandis selle lühinäidendi üle põhitüki. Kui aga siis läksid ka inimesed laiali, sest nad olid juba väsinud. See oli enne, see oli enne mind ka, aga need olid metuse ideed, need olid niisugused väikesed väikesed tükid. Üks asi on mul meeles, mingi etendus nagu algas riielex ärast tuli lavale Linda Tubin kari käes ja panud ja pühkis lava, niisugused tummstseenid harilikult. Ja need olid siis nagu selle etenduse sissejuhatuseks pandud. Aga mul on just see üks meelde jäänud, kui Linda tuli, ta oli väga hea, ta oli väga andekas naine ja väga ilusti tegi neid. Ja siis tuli ja siis varjas jälle rahvas naerab muidugi. Aga ma ei tea, kadusid varsti ära ja Mettus katsetas mõnegi asjaga metusse. Katsetas ka kesköö ja niisuguste etendustega. Tema tahtis need kriminaalnäidendeid hakata andma öösel, et nad mõjuvad paremini, siis, aga see ka ei läinud minu meelest läbi. Kas ta katsetas, ma ei tea, kas see oli ka sel ajal, kui ma olin veel koolis. Tähendab see idee oli iseenesest tore ja ilmselt see töö, mida ta noortega tegi, kelle hulgas hilisematest tuntud teatrinimetused olid Mare Leet, Kadi Taniloo ja mõistsid Ruja ja Ernst Kruuda ja veel mõned sellel tööl oli oma tulemuslikkus ja võib-olla olekski huvitav kuulata. Mida sellest mäletab nüüd Kadi Taniloo, kes küll ei olnud kohe algusest peale selle asja juures. Metuse stuudio oli üks väike erastuudio, kus Mettus oli ainus peajõud, ma ei usu, et ta üldse makstud sai. Nii et üks grupp inimesi oli seal juba enne mind ja sealt olid juba välja läinud, hinnanud nii-ütelda Mare Leet Estoniasse metuste grupist. Ja siis Linda Tubin oli juba Vanemuise laval ja siis oli tal ikka üks trupp, kes edasi töötas. Seal olid sel ajal need inimesed, kes Vanemuise teatris ennegi olid olnud nagu härns Kruuda laulja ja siis Valentin lind, tantsija ja näitleja, kes oli pärast Estonias Kruuda jäi Vanemuisesse edasi ja see oli mõeldud pettuse liike puhtalt teatri näitlejatele, mitte mingisugustele, juhtidele või nii. Ja tema tegi seda nii omavoliliselt, nii nagu ta tahtis. Üks päev tegime improvisatsiooni ja teine päev tegime igasuguseid diktsiooni, harjutusi ja hingamisharjutusi ja nii et tema ise tegi selle kava kõik ja meie käisime siis tema sõnade järgi. Ja siis tegime kogu aeg ikka millegagi proove. Et kui mina sinna läksin, siis esimene asi, mis, mis mulle teha anti, oli Tiina Kitzbergi teisest vaatusest. Ja, ja see oli muidugi ainult omavaheline etendus, siis. Ja siis, aga samal kevadel juba lavastas Mettus selle suure raske draama pool Klodelli vahetus. Neli tegelast ainult ja, ja väga raske üldse värsskõnes, pooleldi pärast arvustus ütleski, et see stuudio laste jaoks väga raske, aga huvitav siiski teha. Et siis tegime stuudio etendusi ja selleks tegime ettus kõlbulikuks või aitas ära seada selle endise Vanemuise väikese saali, mitte suure suures saalis oli võimatu akustikaga, tema tegi siis sellesse väiksesse saali, laskis teha lava ja Me mängisime väikeses saalis, sinna pandi toolid ja see kukkus väga hästi välja. Selles mõttes, et see ruum oli pärast seal oli küsimus, et miks Vanemuise kiratses või nii, et miks tal ei olnud edu. Peamine põhjus oli saal. See suur saal ei olnud üldse teatrisaal, tal ei olnud ju tõusvat põrandat peale, see oli võimatu akustika. Nii et seal saalis ei saanudki paremini mängida. Seal kuuldavus oli väga halb. Võibki metuse enda sõnadega öelda selle Vanemuise ühe võib-olla olulisema häda kohta Vanemuise ebaõnnestunud teatrisaali kohta. Kõige hirmsam saal oli Vanemuise teatrile enne ümberehitust ja ka lava oma tööd takistavate sammastega õieti teatrilavaks ei kõlvanudki. Ma ei mäleta kusagil mujal näinud olevat nii pikka saali nagu kuuendaks aastaks valmis ehitatud Vanemuises, pealegi vähimagi tõusuta juba kolmandast reast oli raske vaevata jälgida seda, mis toimus laval. Ja näitlejal oli end raske grimeerida. Kui arvestades viimaseid ridu, siis oli esimeste ridade jaoks kremliga jämed arvestas esimesi siis viimased ei näinud üldse mingeid näojooni. Ja pealegi Vanemuise saal üle kogu Eesti kurikuulus oma halva akustika poolest. Mettus püüdis veel seda saali vahepeal eesriidega pooleks jagada, aga see muidugi akustikat ei parandanud. Muidugi olid Vanemuises olemas ka teised näitejuhid ja eesti dramaturgi, aga töötas peamiselt Eduard Türk, sest Mettus lavastas eesti näidendeid vähe. Ja Türk lavastas üldse üsna tõhusaid muidki kirjandusteoseid, aga enamasti mingil välismaal nähtud eeskuju näiteks Sonyli iha jalakate all, mis selle aegs Eesti repertuaaris oli üsna harjumatu valik, aga ta oli seda näinud Berliini teatrisse Tairovi kammerteatris ja sealt siis midagi üle võtnud, nagu ta ise seda ka uhkelt tunnistab, sest see ei olnud sel ajal sugugi häbitegu veel kui midagi teistelt üle võeti. Ja võib-olla kõige tugevamad olid türgi käe alt tulnud Hugo Raudsepa näidendite lavastused, mida ta ka peaaegu igal hooajal tegi. Juhan Sütiste heidab küll Türgile, et Vanemuise küla komöödiates, kui ta nüüd võttis niisugust lihtsamaid kaasaegseid küla näidendeid kipub esile mingi lohakus, maainimene koomilises osas on kas juhm või labane, tähendab Türk ikkagi ei olnud kuigi tugev lavastaja. Ja kuigi ta oli päris jõuline näitleja, aga kuidagi lavastab Eesti klassikat, siis ega need asjad ei tõuse nii eriti tähelepanu keskpunkti. Ei Püvedalusai libahunt, tee kauka, jumal, võib-olla rohkem tähelepanu võidab siis metuse dramatiseeritud Mauruse gümnaasium Tammsaare teise köite järgi. Ja pisuhänd, kus piibelehte Leopold Hansen mängis ja üks silmapaistvamaid tänapäevatükke võib-olla on hella vooli koidule, mille ümber oli küll igasuguseid vaidlusi ja pahandusi nii Tartus kui Tallinnas. Aga Liina Reiman siiski sai Koidula mängida sellist, tema kõige raskem periood Vanemuises. Kustas taheti lahti saada ja tegelikult järgmisel hooajal temaga enam lepingut ei sõlmitud, Ki aga siiski selle koidule mängis ta ära ja kinnitati, et Koidulas ta olevat oma ülemus arvust heroilisust ja niisugust pidulikkust ja paatuslikust natukene alla tõmmanud. Ja seesama Sütiste ütleb, et kadunud olid tema suurelt Sestikuleerimine pöörata rabelemine soojalt hingestatud mäng, psühholoogiliselt veenev tõlgitsus oskas vajalikke pianosid pidada, Kression tot mõjule pääseksid. Koidulate mängis hiljem ka oma külalisetendustel Soomesse Soome saigi talle nagu abiventiiliks, kuid seda enam Vanemuise ei tahetud ja ka Tallinna teatrites ainult suhteliselt harva kasutati. Metuses tahetakse teatris lahti saada juba 1930. aastal, siis siiski ei leita kedagi uut asemele. Vahepeal palgatakse veel üht või teist uut inimest, kuni siis lõpuks tuleb metuse asemel August Gailit, kes ei pea ka kuigi kaua vastu, sest ta ei ole ka nagu teatriinimene, kuigi ta naine operetis Subletina töötab. Ja veel üht ja teist proovitakse, tahetakse kutsuda Särevitaga. Särev ei ole tingimustega nõus, sest ta oleks tahtnud täiesti vabu käsi siis kogu selle teate ümberkorraldamiseks, mida talle ei antud. Nii et kuigi vahepeal tuleb veel huvitavaid lavastusi, nagu August sunnel Strandbergi keeruka tragöödiaga Erik Neljateistkümnes. Ja tuleb uusi noori juurde nagu Endel Pärnu, ta Väljaots, isegi Valdeko Ratassepp proovib korraks ennast, kuigi ta ei jää veel teatrisse tema isa Rudolf Ratassepale teatavast sel ajal Vanemuises üks juhtivaid näitlejaid Joona Terje Kukk Aino Talvi, kes peatselt läheb draama stuudiosse, siis juba palgatakse Kadi Taniloo ja hakkab draamas kaasa mängima baleriin. Velda otsus tuleb metusega on koos tulnud ida suunas. Liis Lindau, Linda Tubin. Seal on, tekib ka nooremaid uuemaid, küllalt huvitavaid näitlejaid, aga koguse organisatsiooniline keerdsõlm lõpuks laheneb sellega. Vanemuise trupp 1935. aasta alguses tõstab avaliku protesti, esitab ultimaatumi direktsioonile, et kui midagi ei muutu, siis nad lahkuvad. Ja see on üsna haruldane üksmeelolukorras, kus ikkagi iga näitleja pidi oma huvide eest väljas olema ja kohti ei olnud sugugi nii palju võtta. Skandaal läks niivõrd avalikuks suureks et oldi sunnitud otsustavaid meetmeid, nagu me praegu ütleksime tarvitusele võtma, et vanim teater ja rahvusliku teatri sümbol päris alla ei käiks. Nojah, ja siis, kui muidugi tulid need aluojad ja uuli ja need kõik siis hakkasse käärimini väikselt nagu peale. Meie Helmi areniga olime nii algajad noored, mõtlesime, et ega nüüd meist hoitakse eemale, mis ütleja teie oleme, aga ei midagi, need Tubin ja, või Tubina mõlemad olid siis juba Materis Tubinadia, Ulyya, Lyndouja ja Ulbeile, kes selles selles grupis siis nagu olid, kes väikselt hakkasid pead tõstma, kutsusid meid ka nii, et me olime areniga kaika kambas ja siis seal siis arvatigi, et nüüd tuleb ikka midagi teha, et sellest Põder Rohtist jas tupistest lahti saada. Et nemad olid täielikult mõõduandvad sead ja siis jõudsime meie selle väikse grupiga nii kaugele, et nendest saadi lahti, nii et struktis ja siis Põder-Roht kõik läksid ära. See võis olla. Nii et see asi oli siis likvideeritud ja mõlemad läksid vist kuskile tallu ja jäidki sinna. Nii et sellega oli sisse operetivõim murtud. 1935. aastal vahetati siis nii-öelda juba riiklikult sekkumisega välja Vanemuise kunstiline juhtkond. Agarad operetikummardajad lasti lahti. Direktoriks sai Tallinnas totuaaloe draamastuudioharidusega inimene. Draamastuudio teatris tuli siis üle Kaarli Aluoja, kes hakkas lavastama ja juhtima. Kinnitati ooperilavastajaks Einooli liikumisjuhiksida Urbel, kes tuli Viljandist ja dirigendiks Juhan Simmi kõrval val Eduard Tubin. Nii et väga tugev juhtgrupp moodustati kõigil aladel. Sellega koos, mis küll meie saatesse praegu ei puutu, hakkab arenema ka ooper. Nii, aga tantsulavastus seal 30.-te lõpus juba mingil määral. Tuleb tugevamaid lauljaid. Päris huvitavaid lavastusi. Sõnalavastusele on tähtis see, et osaliselt vabaneti ikkagi sellest kunsti võhiklikkust seltsi juhatusest ja tema järelvalvest, nagu tehti üsna vabade kätega teatri valitsus, kuskil olid ministeeriumi ja linnavalitsuse esindajad sees. Aga teatriselts jäi haldama ainult teatrihoonet ja varandust, aga tal ei olnud enam kaasa rääkida repertuaaris, nii et uus juhtkond sai nüüd hakata midagi muutma. Aga loomulikult, kõik sellised muutmised on alati temaga aega võtvad eestiaegset, Vanemuise ongi selleks väheks jäänud. Vaevalt viis aastat veel ja esialgu tõesti publikut kohe ei õnnestu. Teatrisse meelitada, aga siiski hooaeg hooajal publikuarv kasvab. Ega repertuaaris põhimõtteliselt eriti ju midagi ei muutu, niisugused silmapaistvamaid lavastusi võib-olla on just nende hulgast, kus Kaarli Aluoja pühendub kas siis eesti repertuaarile või püüab üldse anda niisugust süvenema mat psühholoogilist mängu. Erilist edu ei saavuta iseenesest huvitav katse 1905 pealkirja all mängitud Tammsaare kolmas köide õiguse kolmas köide ja samuti püüje tuua lavale Schilleri Durantot, need on ka võib-olla veel niisugusse stopp sellest, et te ei ole publikul kõige huvitavamad. Aga hästi lähevad mitmed eesti näidendid hästi, lähevad kaasaegset tõlkenäidendit. Ja võib-olla siis vooli Joe Niskame sari, kus Linda Tubin paneb ennast maksma huvitava niiskame perenaisena, kuigi ta on veel noor näitlejanna sel ajal. Ja tähtis on õieti see tendents paranemise poole. Nojah, ja siis muidugi, kui tulid need uued, siis ma ei tea, kas seda võiks panna 34. 35. aasta peale. Siis oli nii, et muidugi alguses tekitas teatud ela elevust, rahvas hakkas natuke rohkem käima, siis olid ka need huuli, oli seal ja need muusikalavastused olid nagu tugevamad ja tihti head tööd, ma ütleksin ausalt, tehti väga head tööd. Aga kui siis need vanad veel olid, siis oli nii, et need, see abielupaaride probleem oli seal Vanemuises kähika alati olemas. Sest neil oli kõigil omad naised ja mitte ainult. Nende vanade juures, aga ka näiteks Paluoja oli ju kah naisega ja see naine domineeris väga seda meest. Nii et ikka niisugused nähted olid. Vanemuises tulid perekondlikud nähteid, mis ei olnud väga positiivsed ja siis oli üks tendents oli vahepeal, kui ma veel päris noor olin, siis oli nii, et, et osad jagati umbes niimoodi, et kõige vanem naine mängis kõige nooremat ja siis kõige noorem mängis kõige vanemad ja see oli eriti huvitav näiteks oli proua Türk oli mängus, siis tema mängis ikka kõige nooremat, tema tahtsite kõige noorem olla. Ja siis kõige vanemad mängisime siis meie, kes me olime seal veel niisugused natuke. 20 mina olen mänginud Hatsoni ühes näidendis, vanaema ei tea, mis sellest välja tuli, aga ära sai tehtud siis klassi 40 aastaselt paljud lahti, see tähendab ei olnudki vanu Reimann asju ära umbes sel ajal olid Teetsov lasti sellel ära, vanainimeste mängijaid ei olnud ikka kaheksateistaastased, panid omale valge paruka pähe ja siis tegid omal vanainimese valmis. Ja ma mäletan, arvustas, ütles ikka, et muidu oli kõik tüüp oli hea, aga noor muidugi, kuidas saab inimesest nüüd nii vanaks ennast korraga teha, kui ta nii noor on? Meil tehti need niisugusi, eksperimente ja huvid, omamoodi oli see huvitav, ega mina tegin neid hea meelega, näiteks kui ma tegin seda, niiskame Martat, siis Tallinnas vaatas seda etendust Pealt, Gailit, tema võttis mu teatrisse ja ja siis pärast prouaga Ellit ütles mulle tulime üks vaatus ennem lõppu ära Te võinud vaadata, kui valesti osad on jagatud. Ja mis on väga oluline siiski, riiklikult võetakse ette Vanemuise ümber ehi. Ja paar hooaega tuleb mängida neil siis saksa teatris, kus on parem akustika, aga ei ole küll tehtud remonti. Seal esialgu publik ei harju, ei tule sinna, aga hiljem hakkab publik seal ka käima. Ja nii nagu omamoodi pakilise irooniline paradoks on see, et kui Arnold Matteuse projekti järgi tehtud ümberehitus lõpuks teoks saab ja Vanemuine kolib üle uude majja 39.-ks aastaks kus on siis olemas eraldi kontsertsaal selle vana teatrisaali põhjal ja kus on juurde ehitatud uus 500 kohane vana saal, oli 1000 kohane, seda liiga palju Tartu jaoks hea akustikaga saal, kus lavatehnikat on uuendatud, kus on lavatagused, ruumid korras, kus on publiku fuajeed korras ja ja teatriaed, kus antakse suvekontserte on ka ilusti kujundatud siis on jäänud seal Vanemuisel õige vähe veel aega tegutseda. Nii et see on omamoodi kurb, traagiline nagu hakati jalgu alla saama. Juhtkond oli omal kombel küllalt tubli, otaal oli ju väga hea organisaator mida ta oli näidanud juba ka draamastuudio teatriperioodil ja niisugune võib-olla mitte tähti taevast alla soov, aga üsna tugev lavastaja ja Eesti materjali hästi tundev lavastaja oli Kaarli alu aja ja pluss tõusev muusikateatri osa. Kõik see näitas, et, et Vanemuine kas uuesti oma kohta tagasi võitma. Aga siis juba tulid, muutuvad ajad ja Vanemuisesse üle tulnud noorest. Algas seast, kes oli õppinud seal protestimeelsus Tartu draamakunstistuudios Kaarel erdist, kes Vanemuises esialgu on koori liige ja teeb väikseid osi saab siis juht juba Nõukogude Vanemuisel. Selline sai üheksas saade sarjas teatri sajand. Stuudios oli teatriloolane Lea Tormis. Oma mälestusi Vanemuises jagas omaaegne näitlejanna Kadi Danilo Tekkel. Lea tormisega kohtume uuesti septembrikuus, et rääkida väiketeatritest seniks kuulmiseni. Siit raadio stuudiost ütleb teile saatesarja toimetaja maris Johannes.