Tere, armsad kuulajad, on lihavõttepühade hommik ja jutusaate stuudios täna Margit Kilumets. Minu külaliseks on mees, kes sobib selliste pühade ajal saatesse nagu valatult. Ta tunneb hästi nii orelite kui kirikukellade hingeelu. Tere hommikust, oreliehitaja Toomas Mäeväli. Tere hommikust. Igal inimesel on oma lemmikpühad, mis talle aastas kuidagi eriti korda lähevad. Millisel kohal teie elus on ülestõusmispühad? Need on kindlasti tähtsal kohal, sellepärast et ristiinimesele nad on kõige tähtsamad pühad. Et kuigi lapsena on võib-olla jõulud väga suure kaaluga olnud aina vanemaks saades, siis muidugi ühtlustuvad need pühade tähtsused, aga see on selge, et kevadised ülestõusmispühad, lihavõttepühad, need on muidugi väga tähtis. Kuidas lapsed ennast pühade ajal kodus tunnevad, kas teie peres ka peidetakse näiteks kirjuid mune kusagile padja alla salakohtadesse või on lausa jänesed platsis või kuidas? No meie lapsed on nii väikesed, et me ei ole nagu veel selliseid suuri atraktsioone teinud, aga samas neid võimalusi ja variante on jah, palju see munade peitmine, see nagu saksa komme rohkem ja pärast ja olen sellega just sakslastega suheldes kokku puutunud ja kohanud seda ka Eestis just ühenduses sakslast. Tore, muide, sest mina oma lapsepõlvest mäletan seda erutust, kui sellel pühapäeva hommikul nagu sai, sai mööda maja otsitud ja vanaema ütles ikka, et nüüd on veel üks jäänud ja nüüd on veel üks jäänud, et olgu või sakslaste komme, aga ikka tore. Nojah, meil meil peres ei ole seda olnud, sellist munade peitmist ilmselt see on noh, täiesti pragmaatiline. Ma olen ju ka sisuliselt pastoraadi poiss kirikumõisas üles kasvanud ja see oli selline hommikus, lihtsalt ei olnud aega kellelgi nihukese asjaga tegeleda, et minna sinna aeda veel neid mune peitma või, või miks mitte ka Maiena majadasin hirmus suured, et sealt põlekski neid vist üles leidnud, et noh, lõpuks loomulikult oleks nina ka leidnud nad kõik kätte. Aga noh, meie kliimas on ju ka see lumeteema siiski kuigi sellist lund nagu tänavugi nüüd veel on. Et, et sellist ei mäleta nagu palju aastaid. Te tegite nüüd ise tänuväärse teo ja ütlesite, et olete kirikumõisapoiss ja, ja suures majas üles kasvanud. Varem või hiljem oleksin nagunii seda küsinud, et millises kirikumõisas. No see kirikumõis, millega minul tihedad sidemed on, oli Kuusalus. Ja nüüd edasine elutee on viinud sinna Kuusalu tagasi. Kuigi olen jah, Tallinnas koolis käinud. Nüüd on Kuusalu kirikumõis minu naaber, nii et vaatame sealt üle üle välja, sinna, sinnapoole, et mis, mis sealt ka tehakse, mis elu elatakse. Ja need mälestused on helged, nii et jah, siit Tallinna lähedal. Aga te olete religioossest perest pärit? Olen küll religioossest perest muidugi. Ja see tähendab seda, et ülestõusmispühade ajal te käite ka kindlasti. Kas ikka käima ja sellepärast, et nii nagu see need pühad algavad, et et juba, eks ole. Neljapäeval on siis püha armulauaseadmine ja, ja siis suurel reedel on jällegi selle päeva kombed ja vaikne laupäev seal vahel, kus lärmakad töid ei tehta, pilli ei mängita, see on ka see päeva aastas, kus orelit ei mängita ja kellad ei helise. Need tavad muidugi hakkavad tasa hiljukesi hääbuma, aga lapsepõlvest mina veel väga hästi mäletan seda, et mismoodi täpselt jälgiti ja kuidas siis? Sellesama vaikse laupäeva õhtul juba korraldati niimoodi, et kirikus mustad katted vahetati valgete vastu välja, siis hakkas juba ettevalmistuspühadeks ja esimene teenistus oli kell seitse hommikul päikesetõusul. Päike tõuseb tegelikult varem, aga millalgi põhjusel seda teenistust peeti kell seitse, ma nüüd ei tea, mõnes kirikus ilmselt veel peetakse seda hommikust teenistust, aga aga pigem on mindud vist seda teed, et peetakse juba öösel kirik ära, eks see mõnevõrra lihtsamale õhtul pikemalt üleval olla, kui hommikul vara välja minna, nii et see, see pühade pidamine on olnud? Jah, selline pikem protsess. Seda enam on tore rääkida teiega juttu sellel hommikul, kui tohib helistada, kirikukellasid ja kui tohib mängida orelit, sest et mõlemad teemad, ma loodan, saavad tänases jutusaates olema üsna tähtsal kohal. Kuidas te orelite juurde jõudsite? Noh, see on selline lihtne jõudmine. Et kui ema oli organist ja lapsed kasvasid seal oreli kõrval üles, siis, Ühel hetkel tuli hakata ametit valima ja ja mina õppisin puidurestauraator yks. Ja sealt tuli omakorda spetsialiseeruda osad, kes hakkasid aknaid ja uksi restaureerinud teised, kes läksid mööbli peale, aga mina siis kuuleka pojale kuulasin, mis ema ütles, ütles, et orallid on kehvas seisus, neid oleks vaja parandada, et õppi oreli parandajaks. Vaevalt seal koolis, kus te õppisite, oli oreli parandamise õppejõud olemas. Ei olnud õppejõudu, see on õige tähelepanek ja, ja ega see oligi üsna raske tee ja, ja nüüd aja jooksul ma olen näinud tegelikult see niukene ala, mida tuleb eluaeg õppida, aga samas kehtib kõigi teiste alade kohta ka, et kogemustega tuleb ikkagi juurde ja noh, see on võimalus tunda ennast veel noorem kui kohtame, eks ole, selliseid situatsioone, kus me ei ole varem olnud, nii on ka selle parandamisega, et siiski Eestis on olemas meistrit, kelle juures oli võimalik algust teha selle ala õpingutel ja loomulikult töö juures edaspidi ka välismaameistritega koos, et, et väga-väga huvitav kogemus on olnud just ühe lõuna, saksa orelimeistriga Gerhard šmiidiga, kes tuli jälle aeg-ajalt sõitis siia Eestisse oma vana Fortran Kanadaga nägi kurja vaeva vahel piiri peal, et üle saada, sellepärast et et sellel kuued 16 aastat vanal autol kere numbrist kolm keskmist numbrit roostetanud ja siis aeti Interpoli taga teda seal, et, et kas on varastatud auto või mitte. Et temaga sai päris huvitavat koostööd tehtud ja ja niimoodi nii mõndagi õpitud. Kas orelimeistrid üle Euroopa on nagu loomaarstid üle maailma, et ükskõik kuhu riiki sa ei satu, sa võid alati loomatohtri uksest sisse astuda ja kui sa oled kolleeg, siis sind võetakse hästi vastu ja, ja õpetatakse ja aidatakse teed leida või isegi majutada, et kas teil on niisugune tsunfti sisenenud kirjutamata sõprus olemas. No selliseid salaliigutusi ei ole ära, et nii nagu siin teatud vennaskondadel on, aga loomulikult orelimeistrid on ka kogunenud organisatsioonide organisatsioonidesse ja meil on olemas oma rahvusvaheline orelimeistrit organisatsioon. Ja mina kuulun ka sinna juba mitu aastat. Ja see organisatsioon töötab nii et, et sa toimub siis jah, liikmete vaheline infovahetus ja loomulikult kui on see isiklik kontakt olemas või ka selle organisatsiooni kaudu saadud kellegi aadress, siis neid inimesi võetakse vastu. Ma võin muidugi öelda kogemustest seda, et oreliturg on siiski väga, väga tihedalt hõivatud ja siin nüüd väga lahkelt nüüd töökodadesse alati konkurente ei kutsuta sisse, nii et, et selles mõttes. Ja nüüd see asi nii tore, mitte et, et kohe ollakse kõige suuremad sõbrad, et ikka pigem vaadatakse natukene väikse umbusuga. Aga lahkelt võetakse vastu, näidatakse oma pille ja, ja tutvustatakse ka valmis töid, aga neid oma ärisaladusi nii-öelda neid varjatakse väga kiivalt, aga see on täpselt sama kellavalukodades, kus kus ka need kella mensuurid. Need kaare profiilid hoitakse väga kindlalt luku taga, et teistele näidata ikkagi see traditsioon, mida nemad püüavad säilitada ja et, et igast firmast sa saad täpselt seda Ühte traditsiooni või ühte stiili. Et siis püsiks puhtana. Siis hoitakse neid teadmisi vaka all. Kui väga üldiselt öelda, ma tean, et see vastus võikski nüüd kesta terve saate, aga siiski. Millises seisus on Eesti oreleid? Jah, sel teemal võiks tõesti rääkida pikalt. Aga ma võin üldiselt öelda, see seis on võrdlemisi hea. Ma tegin eesti oralitest päris põhjaliku ülevaate. Muinsuskaitseamet tellis Eesti Urali passid ja ja niimoodi sai sõidetud kõik korallid läbi, mis kirikutes on? Loomulikult mitte kodudes, see käiks üle jõu, kuigi oleks väga huvitav. Ja selgus, et kolmandik korralitest on väga heas seisukorras, kolmandik on nii enam-vähem kasutatavad ja kolmandik vararitestan kehvas seisukorras või ei tööta üldse. Enam-vähem niisugune see pilt on ja noh, siin on nii, et mõned pildid, mis ei tööta, saaks väga kerge vaevaga käima panna. Aga jällegi teised pillid vajavad väga suurt remonti ja muidugi on ka neid kirikuid, kus ei ole üldse orelit, endiselt. Kas orelimeistritöö tähendab sel juhul naguniisugust kiirabi tööd? Ta helistab teile õpetaja kusagilt kirikust ja ütleb, et appi, Toomas, nüüd see vasakvile teeb küll sellist jubedat häält, et palun tule kohale ja teie siis laadite, ma ei tea oma Ford Granada või mis iganes on tööriistu täis ja lähete appi või kuidas toimub? Niimoodi, sa käid tavaliselt nüüd tänasel päeval on juba sedamoodi, et kogudustel on lepingud orelimeistritega, et see on soovitatav, et et alati ühte pilli hooldab üks ja sama meister ja siis tunneb juba neid pille. Ja enda praktikas võin öelda, et väga tihti ma ei sõidagi ise kohale või telefoni teel annan nõu. Et mine siis on organismi organisti mees või mõni laulja, keegi, kes seal parajasti on ja kellel on aega, sest noh, need kõned tuleb teha tihti kiriku jumalateenistuse ajal siis telefoni teel ütlen, et vot mina sealtpoolt uksest sisse, kui on valgustus, ütlen, kus valgustus käima käib, siis kaks sammu sinnapoole, nii, nüüd vaata. Vaat loe sealt, see vile on vähem nende pillide selline konstruktsioon on silma ees, mis on minu hoolduse all ja niimoodi on võimalik need sellised hädapärased viljade hüüdma, mised kõrvaldada üsna operatiivselt tänapäevaseid tehnilisi vahendeid kasutades noh, kohale sõitmised, need on alati küllalt suured ettevõtmised, sellepärast et esiteks külmal ajal ma hea meelega ei taha minna enam kirikutesse, see on, ma saan nüüd aru see, mida professor Leppnurm Hugo Lep nur mõtles omal ajal kui kuulis, et tahan õppida oreli parandajaks ja ütles, et see on raske amet. Ma ei saanud sel ajal aru, et mis ta mõtles sellega, et see raske amet on. Nüüd mõistan väga hästi see, et tuleb olla tihti kodust ära. Ja niisketes ja külmades kirikutes, nii et et see paraku on raske ja muidugi häälestamise töö, see tähendab, et tuleb puutuda kokku palju lärmiga. Seda võib ka niimoodi nimetada, sest tavaliselt normaalsed inimesed põgenevad kirikust, kui ma orelit häälestama hakkan. Aga ei saa ka öelda ainult normaalselt, sest see, see on kõigile valus. Isegi endale aga see kuulmise peale ei hakka ses mõttes, et noh, tavaliselt tõesti helimehed ja bändide juures tegutsevad need, kes nuppe keeravad, neil on noh, ikka ikka tõesti väga tihti tuleb kõrvu ravida. Eks ta pikemas perspektiivis kindlasti hakkab kuulmise peale, aga no tuleb tunnetada see piir ära ja mitte siis seda ületada. Et vallimad registrit tuleb ka häälde panna. No ütleme nii, et ei tohi ühtegi vile liiga kaua kuulata, et kui kunagi ka siin alustasin selle tööga ja teistel olid kogemused nüüd varasematest meistritest, kes häälestasid väga aegamööda seal seesama töö, mida mina võib-olla teen 20 minutiga, teised tegid kaks tundi ja see noh, oli niivõrd suur üllatus ja imestus neil. Ja ma olengi nüüd seletanud edaspidi, et tuleb kohe esimese hooga kuulata, kas asi on õige või mitte, sellepärast et terasemal kuulamisel hakkab juba aju häirima seda, seda kuulmist ja kõla ja siis seal on palju raskem aru saada, et kas ja kus see viga on. Et mida kiiremini suudad selle asja ära lahendada, seda puhtam on see tulemus. Ja see peab paika. Ja kõigest hoolimata, et see hakkab kõrvade peale ja võib vahel toota kohutavat müra, sõidate ringi autoga ja mille te panete plaadimängijasse, eks ikka plaadi, kust kostab orelimuusikaga, tõesti ära ei tüüta. Vaat orel on selline pill, mis ei tüüta, et need inimesed, keda orel on valinud, orelit ei saa valida, vaid orel valib siis need inimesed ei tüdi. Ja, ja tihti on ka nii, et need inimesed, kes oreliga ennast seovad sinna nende ellu muud nagu enam ei mahugi ja, ja ei ole sugugi haruldane, et need inimesed jäävad üksikuks lihtsalt sellepärast, et see orel oma niivõrd suure mitmekesisusega tõmbab selle inimese täielikult endasse, et tal ei ole absoluutselt aega enam millekski muuks pühenduda. Ja noh, niimoodi on minuga ka, et, et see paraku ei tüüta Aga teil õnnestus ikkagi ennem naine võtta, et üksikuks jäänud nende orelite pärast ma saan aru. Jah, ei, ma ei jäänud. Ja, ja see siiski võib-olla ma ei ole õige orelitega tegeleja, et, et et see naine tuli minu ellu siiski, kui juba orerid olid seal ees. Aga loomulikult kuulame tänases jutusaates orelimuusikat vähemalt ühe loo ja selle on toomas tänasesse saatesse kaasa võtnud kuskil paari sõnaga rääkima sellest, et eestlaste jaoks millegipärast tundub orel olevat niisugune kurb ja sünge pill, mille saatel oli kirikus hea tukastada ja on vist tänase päevani. Aga see lugu, mida me kuulame, hakkame on pigem tõesti niisuguse lõunamaise kõlaga ja jätab orelimuusikast hoopis hoopis teistsuguse mulje. Jah, orel on mitmekesine pill. Ja, ja see on tõesti vale arusaamine, et see sellega sobib ainult aeglaseid kiriku koralle saata. Oreleid kasutatakse kontserttegevuses väga palju ja kontserti repertuaar on täiesti piiramatu ja praegusel ajal on leida ka selliseid organiste, kes näiteks erinevat ooperimuusikat teevad. Oreliseaded esitavad orelite peal või selliseid maailmakuulsaid hitte, miks mitte? Ma ei tea, boolero või noh, kõik kõik need on täiesti esitatavad. Mulle on ka see mõte meeldinud. Orelit tuleb tutvustada kui mitmekülgset instrumenti, et see on pillide kuningas, mis võimaldab esitada tegelikult igasugust muusikat ja seal on olemas kõik maailma tillid. Me kuulame nüüd seda rootsi varianti, ma arvan, mida, mida mängib, kuidas ma siis ütleme, tema kohta üks mees Jah ma võtsin kaasa plaadi, mis mille sain kingituseks Stockholmist Rootsimaal. Ja sealses Klaara kirikus oli organistiks beer tuunarh. Üks väga huvitav kirikumuusik, ütleme niimoodi tema kohta. Ja ta on 30 taastat, mänginud seal keskpäeva muusikat. Ma ei tea, kas iga päev nädala sees, et niukene, tõsine tegija ja tunneb oma orelit algusest lõpuni ja oskab selle pilli kõiki võimalusi ära kasutada ja on ise ka hea muusika looja. Ja temalt võtaksime siis Rootsi pulmamarsi, mille seaded on siis orelile teinud. Ja eks kuulajad saavad siis otsustada jah, et, et kas see on kohane muusika, orelile või mittekohane, harjumuspärane või harjumatu? Lugu orelimuusikat kuulatud jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja oreliehitaja ja orelirestauraator Toomas Mäeväli. Ma küsisin mõned kuud tagasi Ivari Ilja Alt, mis soost on klaver ja see küsimus tegi talle väga nalja ja ta mõtles nii ja naa, nüüd ma saan seda küsimust korrata orelivariandis. Kas orelil on sugu? No mina ei ole seda tunnet, aga samas on. Kuigi Eestis me ütleme oreli kohta pildide kuningas, siis teistes keeltes on oral ikkagi naissoost. Nii et, et orana naissoost pill ja orelimängija tihti ütlevad ka seda, et orel tahab silitamist ja hellitamist ja sellist juturääkimist, et siis ta töötab, et muidu ta ei tööta. Nii et üks õige naine Kas teil on Eestimaal oma lemmikorel? No see, see on niimoodi, et nii nagu tihti küsitakse ka kirikukellade kohta, et kas on olemas lemmik kirikukell või kas on olemas lemmikheliteos. Orelitega on sama lugu, iga pill sobib mingiks konkreetseks puhuks ja konkreetse muusika esitamiseks, et selle, selles mõttes ma võin öelda, et mul ei ole sellist nüüd täielikku lemmikut, et võtta ainult see orel, et siis kõik muud asjad unustan. Et ma ütlen, et et üks tubli muusik, kirikumuusik hea organist. Kraadiga, vaat see teeb selle asja alles lummatavaks, et orel selle tehnilise süsteemina on ka muidugi omaette väärtus, aga kui keegi oskab seda orelit käsitseda, siis 1000 korda vägevam. On selliseid oreleid Eestimaal, mille kordategemine, restaureerimine praegu on teile väga südamelähedane. Mõnikord on see ju väga kallis protsess, tuleb tõesti teha korjandusi ja loota inimeste headusele, et üldse mõnda pilli päästa õnnestuks. No neid pille on palju, loomulikult mis vajavad remonti ja mis on ka käsil. Aga ma nimetaksin ära siin ühe restaureerimisprojekti, mis minu jaoks on väga tähtis olnud, see oli Tallinna toomkiriku orelil restaureerimine. Millise protsessi juures ma sain olla algusest lõpuni siis, kui see oli töös? Kuna ma olen seal kirikus orelihooldaja juba 96.-st aastast alates ja seal on tulnud iganenud tal käia seda pilli putitamas ja need paar aastat enne restaureerimist restaureerimine oli 1009 98. Need olid päris kurnavad, võiks nimetada nii-öelda, sest oli küllalt palju neid kontserte, mille ajal tuli istuda oreli sees, anda hädaabi nii-öelda reanimatsiooni orelile, kui jälle midagi jäi seal hüüdma siis noh, need on olnud huvitavad kogemused. Ja nüüd on see rõõm väga suur, kui see pill on restaureeritud saanud. Aga muidugi neid oreleid, mis on vaja veel korrastada, et et siin on ka näiteks Käsmu kirikus väga haruldane pill, mille restaureerimine on ettevalmistamisel ja, ja ma siiralt loodan, et see pill võiks saada kordaja seal kaptenikülas ka heliseda täie võimsusega. Kui me juba oleme läinud sellist isikustamise teed, siis ma jätkan samas suunas. Te olete nüüd kirikukelladega tegeldes justkui veidi orelitele truudust murdnud või need kaks asja kuuluvad lahutamatult kokku, et seda ei saa niimoodi öelda. Truudust ei murdnud, pigem on just see, et et need kuuluvad kokku, nad on kirikumuusikariistad. Tornikell on üks huvitav asi, mis on ühest küljest selline kunstiese nimetame seda niimoodi, kuna ta enamasti ikkagi kujundatud väga kunstipäraselt ja tihti seal selle kujundamise juures on päris kunstnikud ametis olnud. Ja oluline osa selle kella juures on ka ikkagi see kõla, sest kui mingisugusele esemele anda ainult kellakuju, siis ta ei ole veel see kirikukell muusikariist milles on omad kindlad toonid ja toonide koos kõlamised, intervallid, et esindatud mis tekitabki selle kellaga õla ja annab talle isikupära. Et. Nad kuuluvad kokku ja on on ühtemoodi kirikumuusikariistad ja selle tõttu ka minu lell loomulikuks osaks, ma isegi ütleksin. Võib-olla ma eksin, aga kuidagi mulle tundub, et Eestimaa kirikute kellad ei helise. Kahjuks vastab see tõele ja, ja see ongi ka see põhjus, miks ma olen hakanud nende kelladega tegelema nüüd lausa ka nii tööna. Et üks asi on kelladega huvi korras tegeleda ja olla huvitatud nendest kui kirikumuusikariistadest. Aga, aga see on väga õige tähelepanek, et Eestis kellahelinat ei ole ja ma olen pidanud seda väga suureks puuduseks, eks siin oled omad põhjused, miks, miks asi niimoodi on läinud, et kellahelin ära on kadunud. Ja noh, ega täielikult ei olegi teada, mis on selleks põhjuseks olnud. Meie inimesed on harjunud ära sellega, et õigeusu kirikus on palju kellasid ja neid eelistatakse rahutult. Ja põlvest, ma mäletan, kui vanalinna seljasime selle suure Aleksander Nevski kirikukellad kostsid meile tuppa ja kui siis vahel pandi see suur kell helisema, ma tea, sellel on vist kolm meetrit läbima ma ilmatu mürakas 15 tonni kaalub siis noh, maja praktiliselt värises kohe seal. Ja, ja need teised ka tekitasid sellist kerget paanikat lapsele. Et noh, see ei olnud nagu selles mõttes kella helistamise ideaal, sest ma olin harjunud jällegi sealtsamast Kuusalu pastoraadist ja kiriku juurest, et kellad helisesid mõnusalt meeldivalt niimoodi, et et nad ei olnud küll mitte selline tilk simine. Vabandust nende kirikute ees, kus kellasid tilksitakse, aga paraku see niimoodi on, see on see naiste kellalöömine. Ja, ja noh, ilmselt see tuligi sellest, kui sõja ajal mehed kadusid kirikust ära. Kes jäid sõtta ja kes pidid pärast, et maad üles ehitama ei olnud aega tulla ja see kellalöömine jäi, naiste tööks, toodi killanöörid kirikusse ja tehniliselt oli lihtsam lahendada sedasi et enam ei tõmmatud mitte kella oma võlli peal käima, nii et seal kiikus ja helises vabalt vaid Se nööri ots seoti sinna kellatila külge ja kuskilt üle plokiratast. Ta toodi siis kirikusaali kus siis naised, et said seda ise tõmmata ja täpselt sellises taktis, nagu nad ise heaks arvasid. Kui kel kiigub, siis Kell oma selle helisemise rütmi tekitab omaenda suurusega, seal on siis füüsikast pendli pikkus mis annab selle kella helisemise rütmi ja kui mitu kella on koos, siis nad helisevad läbisegi. Aga vaat siis tekibki alles kellamuusika. Et need rütmid, mida meil kahe kellaga püütakse kirikutes teha toredad ja inimeste jaoks on need kodukirikukellad, aga ma võin öelda, et nad on ajaloos helisenud teistmoodi ja ma leian, et nad tegelikult võiksid iriseda natukene rõõmsamalt. Sellepärast et kirik ei ole mitte ainult üks matusebüroo, kuhu minnakse surnuid matma ja siis hästi aeglaselt seda kella lüüakse vaid et ta on ikkagi selline koht, kus võib rõõmus ka olla. Kas see on ikka see, et kus näed viga laita, seal tule ja aita, et mis siis teha? Nojah, mul oli see, see kelladega tegelemine tuttav ka juba lapsepõlvest, sellepärast et noh, kiriku juures, seal tuli puutuda kokku kui kõikvõimalike asjadega ja mul vanaisa Eduard Salumäe, kes siis seal kirikuõpetaja Kuusalus oli, oli selline inimene, kes ei saanud mööda minna, kui oli kuskil vaja kedagi aidata või midagi teha ja, ja noh, kiriku juures eriti tuli palju asju ise teha. Ja tema oli nüüd ehtne selline kuldsete kätega mees ja oskas ka kellasid parandada ja Kuusalu kirikutornis olid katkised kellad mõrad sisse tulnud, ta võttis kella maha, sealt tornist uuris neid tehnoloogiaid, kuidas sellise asja parandamine käib ja keevitas selle prao kinni, ennem ajas lõkke peal kella tuliseks, nii et see oli punane vaarikas olnud seal kohe ja siis keevitati tükk sisse lasti valmis kaevatud auku, aeti liiva alla ja siis mõne aja pärast tala pärast kaevati välja. Noh, see on kuuekümnendaisse aastatesse enne minu aja arvamist need lood, eks ole. Aga noh, niimoodi need jutud paraku kandusid ikka peres edasi ja vanaisa rääkis, kuidas ta seda seal tegi ikkagi ja ja noh, sellised asjad ja aias oli see koht veel ja ma usun, et on praegugi märgata Need, need liivakünkad, sest seal ei parandatud mitte ainult üks Kell, vaid neid oli rohkem, seal oli Varbla kirikukelli, Hageri kirikukell ja noh, palju kellasid, mis seal siis niimoodi lõkke peal ära keevitati ja, ja sellel tööl oli tulemas. Ja siis pannakse need kellad sellepärast, et need aeglaselt jahtuks. Just nimelt, et ei tuleks seal suuri pingeid sisse. Et see on, on tihti olnud jah, probleemiks, et mehed saavad prao kinni küll keevitatud, aga, aga noh, kella kõla ei taastu. Vot vanaisal see õnnestus paremini. Et enamasti see kõla taastus, mitte küll võib-olla 100 protsenti, mis ta algselt oli lõhki löödud, kellan ikka lõhki löödud kell, aga tänapäeva tehnoloogia võimaldab anda 100 protsenti selle endise kõla tagasi, et see on uskumatu. Aga näed, mis, millisel ajastul elame? Kui tihti tuleb seda ette, et on kirikuõpetaja, niisugune innukas ja Lovaatorlik ja edasipüüdlike ta tuleb, helistab või, tuleb ise teie juurde ja ütleb, et Toomas, aita, et et mu kirikul on hea kell, aga, aga me ei oska seda helistada, et õpetaja on, see, on see haruldane käitumine või, või tuleb seda tänapäeval siiski etega? No seda tuleb aina rohkem, et, et seda nüüd küll ei tulda küsima, et õpetamismoodi kella helistada. Et need tavad enamasti on välja kujunenud, kuigi nad on kujunenud välja just selles viimase rütmis, aga näiteks Lõuna-Eestis on, on palju säilinud ka neid varasemaid traditsioone ja seal kellasid kiigutatakse helistamiseks. Nii et sellega saadakse hakkama, minu poole pöördutakse pigem siis, kui, kui need kellad enam ei tööta, et seal, kas nad on lõhki läinud või siis on jah, sealt mõned tükid puudu, neil seal ei ole tila sees või on köis katki läinud ja aina rohkem ja rohkem. Tahetakse, et kella ei lööks enam mitte kiriku naised, vaid seda teeks elekter. Sellepärast et Ühest küljest on see elektriga kellalöömine täpsem, seal on võimalik kasutada igasugu digitaalkellasid, mis on väga täpseks seadistatavad ja, ja lisaks. Ja inimene minema kirikusse selle jaoks, et need kellad helisema hakkaksid ja, ja niimoodi on võimalik teha kirik seal keset küla palju elavamaks. Need, need kellad helisevad näiteks igal keskpäeval. Et on üks üks kellahelistamise liit, mida me oleme Need kutsunud ellu nendes kirikutes, just kuhu on saanud pandud need elektrilised helistamismehhanismid, neid on päris palju juba. Ja enamasti on lastud panna jah, selline programm, et igal keskpäeval kell 12 kellad lihtsalt helisevad, on keskpäeva kell otsekui meeldetuletuseks inimestele, et pool päeva selja taga, teine pool on nüüd ees veel, et kui sa midagi ei ole täna korda saatnud, siis on viimane aeg ennast kokku võtta ja midagi veel. Korda saata ja kui kella helistab elekter, siis hing ei ole puudu. Ei võib-olla kellahelistaja hingan puudu, aga kellahing on seal täiesti olemas ja, ja tänapäeva protsessoritega juhitav tehnoloogia võimaldab selle ikkagi niivõrd täpselt juhtida, et see helistamine on väga hea, kusjuures osad kellavalukojad ei anna oma kelladele enam garantiid, kui elektrilist mootorit ei panda, sellepärast et elektrilise mootoriga võimalik. Äratan need suurused täpselt ette, kui millise nurga all seda kella helistatakse. Kes käsitsi helistavad, need helistavad nii nagu jaksavad, kas või ringiratast. Kui orelite parandamine Toomas on niisugune töö, mida tuleb teha külmas ja ja suure müra sees, siis kellade parandamine nõuab jälle teistsuguseid füüsilisi omadusi. Sageli tuleb väga kõrgele ronida ja tuleb kella ilmselt ka seljas tassida, et, et see on jälle teistpidi keeruline töö, on nii vä? No nad on tegelikult võrdlemisi sarnased, nii palju muidugi on jah, tornis hullem, tehtud, et seal on alati tuul. Ja siis küsimus tõesti, et miks inimene seda kõike teeb. Kui see on nii keeruline, külm ja ja heli on valju ja tuul ka veel puhub, peab ikka tõesti kutsumus olemas. Kutsumas, aga ma ütlen, et, et see on siiski noh, elamus mis iga kord tekib, kui mingisugune torn saab korrastatud, kui kellad saavad paika pandud. Ükskõik, on see siis Haapsalus või on see Jõhvis või miks mitte väikene maakirik Maarja-Magdaleena, kus sai pandud uus kell torni. Et igal pool on endal seda hea kuulata, kui kellad ilusasti helisevad kirikutornis ja eriti suur rõõm on siis nende kohalike inimeste pärast, kellele need kellad on suunatud ja kellele nad seal helisevad, just et kutsuda neid kirikusse ja ja ka kes kirikusse ei tule. Juhtida siis tähelepanu, et, et meie elu ei ole ikkagi mitte ainult siin maa peal televiisori ees istudes, vaid tuleb ikkagi mõelda ka sellele, mis meist järgi jääb. Sellepärast et tihti öeldakse, et suurema osa ajast. Me oleme surnud. Inimese elu on ju siiski ainult seitse, 80, kellel õnnelikele on siis 100 eluaastat. Aga kui palju on neid inimesi, kes on surnud viis, 500 aastat tagasi 300 aastat tagasi ja me ikka mäletame neid. Me teame neid, aga ainult nende töö kaudu, me ei tunne neid inimestena. Me teame, mida nad on maha jätnud oma tööna. Et vot seda peavad ka kellad inimestele meelde tuletama, et sa pead endast jätma märgi maha, siia. Ja siit ka vastus tuli keerulist teed pidi aga minu juurde, et miks te seda, miks te seda kõike teete, kas niisugune kartus ja, ja veidi ehmunud olek, mis puutub õigeusu kirikukelladest, see on nüüd, kui te olete suur mees hakanud üle minema. Jah, ei, enam ei ole mul selles mõttes küll mingisugust muret jah, et et see teeb ainult rõõmu, kui kellad ilusti puhtalt helisevad ja neid osatakse hästi kasutada ja seal õigeusu kirikutes on ka väga häid kellamehi, kes väga hästi oskavad oma kellasid helistada. Et, et selles mõttes on tõesti see omaaegne niukene lapse hirm, et mis mürin see nüüd peale hakkas? Miks ma seda küsisin, sellepärast, et tahtsin saate lõpus küsida teie käest, mis võiks olla. See koht võib olla väga konkreetne, isegi kust tahaksite veeta oma lihavõttepühi ja kuulata näiteks orelimängu ja ka kohalike kirikukellade helinat. No need ülesanded, pühad ja lihavõttepühad meie jaoks on olnud ikkagi selline perekondlik püha. Ja me oleme siin oma õdede-vendadega ja nende peredega saanud nende pühade puhul alati kokku. Küll vahel ühe venna juures, teinekord teise juures, tänavu. On räägitud, et tullakse meile. Nii et siis kuuleme oma kirikukellade helinat, mis nüüd kohe varsti peaksid helisema hakkama. Aga maailmas, kui me vaataksime laia maailma ja teil oleks piiramatu aeg ja võimalused sõita kuhu vaid. No siis selle kohta ma ütlen ikka, et kodu jääb alati koduks ja ükskõik kui ilus kuskil väljamaal või, või millised seosed ajaloos ei oleks nende pühadega siis minule need kirikupühad ikkagi on niuksed, kodused, pühad. Ja alati eelistan selles mõttes kodus olemist. Me lõpetame tänase jutusaate kellahelin, aga jaa jaa, see on just selleks, et inimesed, kes võib-olla enam ammu ei oskagi kirikukellade helinat kuulata, kes on unustanud, et niisugune hääl maailmas üldse on olemas, et nad saaksid seda raadio kaudu endale meelde tuletada. Mida sellele kella helinale kaasa öelda. Kella Elinale ütlen seda kaasa, et keskaja inimesed võtsid kellahelinat kui ühendust maa ja taeva vahel. Ja ma usun, et ka tänase päeva inimesed peaksid rohkem mõtlema just sellele et see elu ei ole ainult üks pillerkaar vaid vaid tuleb siiski püüda jätta endast midagi nihukest tõsisemat maha. Et, et just just seda võiksid need inimesed ka nendest kellade helistamistest omale siis kaasa saada. Need ei ole eesti kirikukellad, mis need helisema. Jah, need kellad, mis meile helisema hakkavad, on Kölni katedraali kellad. Need on nii maailma kui Saksamaa mõistes väga olulised. Se Kölni katedraal oli saksa ühinemise sümbol. Kui Saksamaa ühines, siis võeti ennast kokku ja ehitati see aastasadu. Pooleliolev ehitus. Edasi ehitada ja tehti see kirik valmis ja pandi need kellad sinna sisse. Nii et, et sellist ülesehitamist võiks mitmel pool mujalgi olla. Suur aitäh selle tõeliselt huvitava vestluse eest. Täna hommikul lihavõttepühade hommikul olid jutusaate stuudios Margit Kilumets ja oreliehitaja orelirestauraator ja kellade hingetundja Toomas Mäeväli. Aitäh.