Ööülikool. Tere, mina olen Eero Epner. Umbes praegu ütlevad kõik korralikud lapsevanemad oma lastele. Minge magama. Enam ei juhtu midagi huvitavat. Ometi hakataksegi just nüüd selgitama, kuidas maailm tekkis. Miks võib vaheldada olemas olla kaks päikest ning mida me selle teadmisega keset enese õnnelikuks ostmist peale saame hakata. Raadio Ülikooli super salajane mikrofon lindistas kirjanik Jaan Kaplinski ja teatri NO99 näitlejate Jaak printsi Kristjan Sarve, Tambet Tuisu ja Gert Raudsep. Öise jutuajamise laulavad haldjad. Kunagi suure põua ajal olla seemne Velliga otsa saanud ja koera varvaste vahelt olla leitud paar tera, mis kasvama pandi, millest sai siis uus saak, oli seal palju juures, sellepärast võib koerale leiba anda. Ma olen vahel öelnud, ma ei armasta sentents, ka mõned olen ma ise välja mõelnud, üks on see, et inimesest aru saada, tuleb leida temas laps. Ja tuleb aru saada sellest, mida ta kardab. Vägisi tuleb meelde küsimus, et kas ei ole muistendid ja muinasjutud ja müüdid väga laste maailm, seal on veel fantaasia vaba ja saab mängida mingisugusel kujul, mida me täiskasvanute osas ütleme, homo luudens, mänglev inimene, aga see näib olevat paraku niisugune asi, et see püsib lastel tükk aega ja siis kaob ära. Nii et tegelikult mina otsiks muistendite ja müütide tagant väga palju lapsi ja tooksin ühe näite. Ma olen olnud üks kord Kanada indiaanlaste keskel, kus õhtul lõkke ääres lasti lastele rääkida lugusid ja need olid fantastiliselt toredad. No lapsi tuleb muidugi rääkima panna ja noh, sageli ei ole ka vaja ja see praeguse kultuuri häda on see, et ta on natuke liiga teerull. Liiga surub peale. Ma mäletan, kui toredad ja armsad olid minu lapsepõlve muinasjuturaamatutele kõige vaesema ja viletsama ja tegelikult kõige õudsem aja eesti rahva kõige õudsemaid ajalooperioode, kus ei olnud mingeid värvipilte ja mitte midagi sellist, aga see kõik andis nii palju võimalusi ise kujutleda ja mõelda. Praegu kui ma vaatan lasteraamatuid, mänguasju, laste videosid ja kõike muud, siis mul tuleb natuke kõhe tunne, et aga, aga see kõik surutakse sulle juba silmade ja kõrvadega kõik nagu sisse. Et lugu on niisugune asi, et tahes tahtmata sa ju ise illustreerinud seda. Kui sa saad loost aru, siis sul sünnib temast mingi kujutluspilt. See võib olla visuaalne või audiovisuaalne või teisiti ja kolmat moodi, aga kui ta sulle surutakse nii peale nagu praeguste vahenditega, et see, see ei ole nagu õige asi mu meelest. Aga teiselt poolt muidugi müüdid need kõige ehtsamad mõttes müüdid, kus räägitakse mingeid olulisi loomise või tekkimise lugusid. Need müüdid on küll sageli olnud lasteaia eest täiesti varjatud ja keelatud ja lapsed ei ole tohtinud neid teadagi mitte. Ja naised sageli ka aga nähtavasti fantaasia, vaba mõttelend, vaba loovus, on ka midagi, mida inimene vajab. On olemas unenäod, on olemas selline asi nagu unenäoloogika, mida mina kirjanikuna ehk. Ma ei oska seda seletada, aga ma võin sellest näiteid tuua unenäoloogika, mingi teistsuguse maailmaloogika ja võib-olla muinasjutud, mis raamatusse said valitud, mis ma tegin osalt tõlkides, osalt ümber jutustades, et nendes ma otsisingi natukene niisugust teist maailma ja teise maailmaloogikat. Otsisin asju just nimelt, mida ma ei oska seletada niisuguseid jutte, üllatavaid, loovuse, sähvatusi, kummalisi fantaasiaid. Näiteks lugu sellest, kuidas poiss jõuab oma surnud õe järele minnes õnnelikke saarele rannaliival lamab luukere, siis ta annab luukerele piibu ja tubakaluukere tõmbab suitsusuitsust tulevad valged linnud, kes lendavad selles suunas, kuhu poisil on vaja minna. Puhtkirjanikuna lausa ütleksin puhtprofessionaalselt, see on minu meelest niivõrd niivõrd tore asi, et, et ma ei saanud kohe seda seda lugu jätta sisse võtmata. Või siis üks pisike paapua lookene sellest, kuidas poiss läheb ja äkki näeb, et üks suur puu liigub tasapisiküla poole. Ja mis siis? Poiss ehmatas väga, jooksis kisaga koju. Siin ei ole üldse seletatud, mis see puu olivad, miks ta liikus lihtsalt lugu sellest, kuidas mehed läksidki Cervestega teda raiuma, raiusid mitu päeva jahe ja siis edasi äkitselt, mis sest puulehtedest said kalad. Need on lood jah, mida kuidagiviisi ise välja ei mõtle. Aga nähtavasti see on inimesele vajalik, võib olla inimese aju normaalseks toimimiseks on vajalik fantaasiaga mitte lihtsalt fantaasia, vaid mingi eriline fantaasia. Püüdnud sellest aru saada. Ja ma ise ütleksin, et loovuse üks põhitunnuseid olekski see. Loovuse jaoks ei ole võimalik anda mingeid reegleid, mingeid eeskirju, mingeid algoritme. Ja vist esimesed, kes sellest aru said. Teoreetikutele olid hiina filosoofid, hiina kunstiteoreetikud, kes rääkisid paradoksid keeles reegliteta reeglitest ja minu meelest ka nendes muinasjuttudes muinaslugudes nimetama neid müütideks muistendite, eks kuidas tahes. Siin on väga palju neid eri vorme ja üleminekuvorme seal selline reegliteta reeglistik kuidagiviisi toimida. Aga tema põhitunnus on see, et tema tegemiseks ei saa anda eeskirju. Tuletoojad. Ennevanasti ei olnud inimestel tullid. Siis tulid kaks meest. Keegi ei tea, kust nad tulid. Nad tulid, ronisid mäe otsa. Ja inimesed nägid neid seal seismas. Ja need kaks meest viskasid mäe otsast alla. Tule. See tuli oli nagu langev täht, ta kukkus alla inimeste sekka, nii et inimesed ehmatasid ja laiali jooksid. Aga varsti nad tulid tagasi, võtsid tule üles ja tegid lõke suure lõkke. Nii sai ja jäi inimeste kätte. Tuli. Need kaks tuletoojad, meest on üleval taevas, selgel ööl võib neid seal näha. Nad on kaks tähte. Pärast seda, kui kaks meest olid inimestele tule toonud, jäid nad veel mõneks ajaks siia maa pääle. Kord juhtus nii, et kaks naist läksid suplema. Nad olid üksi ja kurvad mehed olid nende juurest ära läinud. Nad suplesid ja püüdsid mere vähkisid. Seal kaljuõõnes vee all elas aga kuri raikala, kelle sabas oli mürgine astel. Ta ujus tasakesi naiste juurde ja torkas neid oma Astlaga, niiet nad surid. Rai Kalawis, naised endaga kaasa. Ta ujus sinna, kus oli liivane rand ja jäi madalasse vette puhkama. Siis tulid kaks meest. Nad nägid vees rai kala, surnud naisi. Nad peletasid raisale minema ja tõid naised veest välja. Nad tegid mere kaldale lõkke ja panid surnud naised lõkke äärde Ühe ühele teise teisele poole. Siis otsisid nad suuri siniseid sipelgaid, keda kutsutakse puuganjeptietta. Nad panid sipelgad naiste kõhu pääle sipelgat, sibasid naiste peal ringi ja hammustasid neid. Nad hammustasid nii valusasti, et naised ei saanud enam surnud olla. Nad pidid ellu ärkama. Nad ärkasid ellu ja olid nagu ennemalt. Siis laskus maa pääle paks udu, nii et igal pool oli pime nagu öösi. Kaks meest läksid ära. Kaks naist läksid kaera. Nad läksid läbi paksu udu ja läbi pilvede. Nad läksid ära taevasse, mis on teispool pilvi. Nüüd võite te neid kõiki üleval taevas näha. Neist said tähed. Neist sai see, mida nüüd nimetatakse Kaksikute tähtkujuks, kus on neli tähte, kaks heledat, kaks nõrgemat tähte. Need on kaks meest, kes tõid inimestele tule ja kaks naist, kelle rai kala tappis. Kelle mehed jälle ellu äratasid? Tasmaania pärismaalased? Te juba viitasite sellele, et muinasjutud ei allu väga sellisele tavaloogikale või vähemalt need muinasjutud, mis seal raamatus on. Kas ka nende teket saab? Põhjendada sellega, et need jutustajad on hetkeks sellises tavaloogika keskkonnast väljunud või välja astunud. Kõigepealt tuleks ikkagi selgitada seda, et folkloristide jaoks sana muinasjutt saksa Meghan venes Kaska on midagi väga kindlat, on olemas väga paljude maailma rahvaste muinasjututüüpide registrid kusjuures suur osa muinasjututüüp on rahvusvahelised, sellised, mis oleks omased ainult mõnele üksikule rahvale, on suht vähe, aga muidugi igal pool on neid natuke omamoodi jutustatud oma elemente juurde pandud. Kui mingi Euroopa muinasjutt rändas põhja Ameerika pärismaalaste juurde, siis seal asendati arv kolm, näiteks neljaga, sest neli oli indiaanlastele selline püha ja oluline arv. Kõike vaadati nagu niukses nelik arvu seaduses, euroop, muinasjuttudes kehtib nimetatud kolm arvu seadus, kolm venda lähevad seiklustele vastu ja, ja palju muid selliseid asju. Midagi juhtub kolm korda, kolmandal korral alles leidub lahendus. Poiss näiteks teeb seda kuldlindu või kuldhobust minema otsima. Lõpuks kolmandal korral see ekspeditsioon lõpeb õnnelikult. Indiaanlastel on sageli kolme asemel tuleb siin neli mängu, aga muinasjutud on jah, suhteliselt hästi ja kindlalt määratletud asi. Euroopa ütleme siin Euraasia väga paljud muinasjutud, mida me tunneme, on tegelikult ilmselt pärit Indiast, aga kui me läheme Euroopa ruumist välja, siis need muinasjutud, asi muutub ebamääraseks, eesti folkloristika kasutab termineid muistend ja müüt Eestis müüte, kui niisuguseid ei ole praktiliselt olemas. Seelmann pidid nad ise välja mõtlema, et eestlast, no tollal pidi olema korralikul rahval oma müüt oma loomismüüdid, eesti loomislood on niisugused, natuke naljakad, lühikat, piirmuistendi ja müüdi vahel on üsna hämar ja tegelikult ka muinasjutu ja müüdi vahel sageli. Müüt on ikka olnud midagi, millesse on usutud, aga samal ajal kui me võtame kreeka müüdid, millest on palju ka eestikeelseid väljaandeid ja ümberjutustusi siis on täiesti selge, et suur osa inimesi neid enam ei uskunud siis kui neid räägiti ja kirja pandi. Et see oli üks omamoodi mäng, niisama mäng kui see, kui kuskil 18. sajandil või enne sõda vene luules, mida mina veel õppisin, kasutati ka Kreeka jumalate nimesid ja, ja armastust nimelt Veenuseks või midagi muud. Et ega ta antiikajal hilisantiikajal ei olnud, müüdi lugu parem. Aga need lood säilised ja võib-olla säilisidustama sedasama kummalise loogika pärast. Miks sellised kummalised lood nagu sedasama kõndiv puu või seal luukere, mis sedasi lamab? Eks on torganud silma ju paljudele uurijatele ja kirjanikele, kes need on lugenud? Seletusi on mitmeid. Üks on näiteks see, et on sageli tegemist mingi unenäod tõepoolest, unest võetud detailiga. Teine seletus on see, et tegemist on olnud mingi kassiga sest enamik maailma rahvaid on tundnud ja tunneb narkootilisi aineid, mis tekitavad ka visioone ja selliseid erilisi seisundeid, hallutsinatsioone või lihtsalt panevad loova fantaasiaga ägedalt tööle. Aga ma ei tea, võib olla puhtalt minu enda teadmatus, et selle kohta oleks kindlate selget tõestusmaterjali, et mõni säärane kummaline muinaslugu oleks sedasi tekkinud. Aga võimatu see muidugi ei ole, sest siin põhjamaadel kärbseseene söömine oli küllalt üldine asi. Ja mina olen teda proovinud, ma küll mingeid visioone pole näinud, lihtsalt on lõbus. Niuke mõnus purjusolek olnud, aga mitte rohkem. Aga eks need Asjon kangemaid huvitavamaid muidugi ja, ja sinna juurde kuulub ka see, kuidas sa ise, mida sa ootad ja mida su ümbrus ootab, kuidas seda pruugid. Üks asi on pruukida teda siin prožektori valgel näiteks kärbseseent süüa, aga teine asi on süüa teda kuskil polaaröö hämaruses kuivatatud kärbseseent. Kui inimesed on stressis, pooleldi näljas, väga raskes olukorras, siis ilmselt on, need nägemused on kiired tulema. Aga Põhja-Ameerika indiaanlased näiteks neil oli komme küllalt üldine komme just siin Ühendriikide, Kanada selle ala inimestel minna jällegi neljaks päevaks ja ööks, just nimelt seal neli oli püha arv kuskile metsamäe otsa üksindusse seal paastuda ei söömata, joomata olla. Ja siis ja asemel on täiesti loomulik. Et siis inimesele ilmusid mingid vaimud, kes hakkasid tema kaitsevaimuks ja inimesele anti ka teatud käsud ja keelud, mida ta pidi täitma niuksed, isiklikud tabud, seda on etnograafid kirjeldanud nende tabude hulgas on olnud ikka üsna ränk. Näiteks needsamad preeriaindiaanlased, kes pärast seda, kui hobused nendeni jõudsid, paari põlvkonnaga nad kodunesid hobusega, nii et nad pooleldi elasidki hobuste seljas. Aga näiteks on teada juhtum, kus mehele vaimud ütlesid, et ta ei või enam iial hobuse selga istuda ja ta pidas seda elu lõpuni seda käsku, mis tegi ta elu väga raskeks ja kellelgi sageli keelatakse midagi süüa ja nii et ka sedamoodi võib jõuda mingite visioonideni. Kohtumiseni vaimudega ja eks ilmselt osa neid lugusid on ka võib-olla sündinud niisuguses olukorras. Aga huvitav on jah, see, et mida hiinlased nimetavad reegliteta, reeglid, ega igasugune selline sõnasoga suust välja ajamine või, või mõtete virvarr ei anna veel niisugust sedasorti kummalist lugu, nagu ma olen siin püüdnud neid leida. Siin on ikka midagi muud, on taga just selline eriline loogika, mille leidmiseks ei ole loogikat vaid siis tuleb appi võtta kas kärbseseen või paastumine või midagi muud. Või tuleb ta kuidagi ise. Aga ma pean, hüpates need täiesti iseenda ellu ja loomingulises biograafias ütlema, et mõningad asjad oma loomingus olema tõesti puhtalt unenäost võtnud. Esimene luulekogu on niisugune tõsiseltvõetav luulekogu oli mul tolmust ja värvidest mis ilmus aastal 1967 selles sama nimiluuletus, mis algabki sõnadega tolmust ja värvidest. See luuletus läheb edasi niimoodi tolmust ja värvidest saavad uued liblikad, aga meid pannakse mulda nagu morsk tud luud oma asemele tagasi. See teine pool sellest lausest on puhtalt unenäost võetud. Sellisena unes sain, sellise kirja panin. Ja unes vahel tulevad sellised vapustavad imelikud asjad. Noh, enamasti seal nii palju poeetilist ei ole. Viimane, mida ma mäletan, oli see, et ma laenasin Boriss Jeltsin jälle, kes elas Põlvas. Laenasin oma autot, mis oli vana Volga ja ta sõitis selle kaitseraua katki ja ma otsisin traati, et seda parandada. Ja siis ma vestlesin Jeltsini lastelastega, kas nad ikka võro keelt ka mõistva kõnelda. Ja siis see vanem ütles, et ei mõista veel, aga leidsime, et peame õppima. See ei anna midagi seisma, sealt juttu aga luuletust. Aga niukesi. Ma olen kirjutanud ühe lookesed, mis on. Ta sai draamavormis kirja pandud, selle ma nägin küll unes täiesti, ma panin ta kirja sellisena, nagu ma nägin. See oli lugu mingist teise planeedi asukest, kes tuli siia aga seal kuskil kosmoses, ta oli lihtsalt üks ulakas, poiss Ta põgenes ära. Ta tuli siia ja sest teda tuldi taga ajama, sest tal oli oli selline vägi, et oleks võinud siin maakera hakkas lõhki, lõi vette ja väga suurt pahandust. Ja see lugu lõppes, kui ma õieti mäletan, niieta moondas ennast millekski, aga see, kes teda püüd maali tundnud, moondas ennast riide kapiks ja ta siis lendas või jooksis sinna riidekappi ja nii saadi ta kätte. Selle ma panin küll kirjas, oli mul täiesti meeles. Noh, selles on selgelt mingeid muinasloo elemente või kummalisust üksjagu ja ühte und, mis ma nägin, aga sellel ei ole algust ja lõppu ja mul ei ole õnnestunud seda lugu looks kirjutada. Oli. Ma nägin unes inimest, kes tegeles liblikatele Sis valgetele liblikatele mingite värviliste mustrite peale maalimisega mis oli väga peen ja väga keeruline tööst tuli teha äärmise ettevaatusega. Ma tahtsin küsida selle teistmoodi loogika kohta, et seal on üks jutt, kus on ka tulest juttu Ahrave poiss, kes peab seal mäe peal seisma külmas ja selles jutus on kuidagi väga selgelt need kaks loogikat loogilist ilma välja toodud mis üksteisega ei ei kattu ja see poiss ju kaotab selle. Kisvee alguses. Kohtunik mõistab ta ka süüdi, et ikkagi oli tuli. Aga seal on see vanamees, kes seal teise mäe peal ütleb sellele poisile, et et sa mõtle, et seal on üks vanamees, kes sinu pärast hoiab seda tuld. Selles loos on väga hästi ainult kaks loogikat kuidagi olemas. Kaks äriloogikat on siin muidugi pandud ilusti kokku põrkuma ja muidugi võib-olla meie juristidele tasuks mõnikord mõned sellised lood ette panna. Vot siin on küsimus õigusest seaduse järgimisest, mis ei lähe alati mitte õiglusega kokku, mis on üks väga tuntud ja tõsine probleem olnud alati näiteks Hiina juriidilises süsteemis on, on seda formalismil tunduvalt vähem, seal palju rohkem on, on just tegemist juttudega pärimusega traditsiooniga pretsedentidega. Ja Se etioopia asi ilmselt käib, seal on ka tegelikult see on see mutt riivet õigusemõistja tähendab mingisugust sellist eriskummalist instseneeringu lavastab midagi, et selgeks teha selle asja tegelik sisu ja õiglust jalule seada, see on läbinud motiimson Saalomoni kohtumõistmises, on ta seal lukku Saalomoni kohtumõistmisest. Aga kui te nüüd vaatate Buaroo sarja televisioonis, Buaroodev samamoodi kuigi tema taga on ikkagi ka õigussüsteem, aga see motiiv, et tehakse niisugune lavastus juriidiline lavastus, tähendab, kus sind teeb see Etioopia loos seal rikas mees oma pidusöögiga, see on. On tuntud motiiv iseendast küll. Loomade tagasi laulja oli kord suur küla. Külarahvas käis jõel lõhet õrnasti angerjat püüdmas. Nad küttisid põtru. Kuivatasid põdraliha ja küpsetasid lõkkel pruuniks. Kord ütlesid kaks meest. Me lähme vaatame, kas kaugemal ka inimesi elab. Millal te tagasi tulete? Küsisite? Teised neilt enne ei tule, kui kohtame kuskil inimesi. Kuhu poole me läheme? Küsis üks mees teiselt. Lähme lõuna poole, ütles teine. Nad, hakkasid minema, läksid, läksid. Nii läksid nad kaks nädalat. Siis nad istusid puhkama. Üks mees suitsetas oma piibus Nesbybanan taime juuri. Ta suitsetas vaikides ja ütles siis. Ma tunnen inimese lõhna. Lähme sinnapoole. Nad läksid, kuni jõudsid ühe Vigwami juurde. Vigami ees olid tillukesed päkapikud Hama jalud. Hama jalud küsisid meestelt, kust mehi te olete. Me oleme säält, kus on palju rahvast ja palju viga, meid kostsid mehed. Seal oli aga üksainus viga. See oli pikk Vikvam mõlemas otsas, uks vigamis olid vana mees ja vanaeit. Vanamees ütles. Ma elan siin maailma algusest saadik. Minu vanaema oli siin, kui maailm tehti. See siin on töö tegemise Vigvam. Mis tööd sa siis siin teed? Küsisid mehed. Seda te näete õhtul, kui ma tööle hakkan, vastas mees. Praegu, ma ei saa tööd teha. Vanaema, anna ruttu meestele süüa. Vanaeit tõusis ja keetis natuke põdraliha. Kui külalised söönud said, koristas vanad potid kulbid kokku, meestele lehti, asemeid, vibamis seinte äärde. Vanaeit ütles, et neil läheb vigamit öösi vaja. Mees hakkas kasetohu lahmakal trummi lööma ja laulma. Ta ütles. Ma laulan loomadele. Ma laulan kõikidele loomadele, et nad elusaks saaksid. Et nad ellu ärkaksid. Neist loomatükkidest tiibadest päädeste jalgadest, mis inimesed ära viskavad. Ja vanamees laulis negasse kungul pessikvia kul. Puhta aegu jättis ta laulmise. Hommikul ütles ta külalistele. See on minu töö, iga öösi. Mulle ei meeldi, kui inimesed loomi raiskavad. Inimesed peavad kõik ära kasutama. Nad peavad ära kasutama angerjanaha ja muud osad mida nad ei kasuta. Selle peavad nad maha matma. Nad ei tohi lasta ühelainsal karvakeselgi kaotsi minna. Siis ütles vanamees minuga, luu on all jõe ääres. Nad läksid jõe äärde ja ta ütles. Kas te näete kalu siiapoole ujumas? Ta võttis teokarbist tehtud vile ja vilistas. Vesi oli väga selge ja mehed nägid vees igasugukalu. Need on minu kalad, ütles ta. Nad sünnivad kalatükkidest, mis inimesed ära viskavad. Ma laulan neile ja nad tulevad tagasi. Kas siinmail veel inimesi elab? Küsisid need elanikud. Ka vastasloomade tagasi laulja. Olgu peale, ütlesid mehed nüüd me lähme koju tagasi. Nad hakkasid põhja poole tagasi minema. Läksid ja läksid, kuni said mindud kaks nädalat. Siis nad jõudsid koju. Kodus nad rääkisid, kuidas olid olnud külas loomade tagasi laulja juures. Rääkisid ka, mis loomade tagasi laulja neile oli ütelnud. Põhja-Ameerika alkontkinid. Kunagi ma kirjutasin sellest mingi Esseekese, et meie tsivilisatsioon on mingil määral teostunud täidel läinud muinasjuttude tsivilisatsioon, meil on lendavad vaibad ja meil on sõjanuiad, millega võib hävitada vaenlase lossi või terve linna. Mida meil kõik ei ole. Aga samal ajal muinasjuttudes on ju see hoiatus ka pidavat nõia oleme, kipume ära unustama. Ei tohi liiale minna, see on nagu kadumas selles tsivilisatsioonis, arusaam, et kuskil tuleks, tuleks peatuda. Ei ole vaja aina rohkem ja aina paremini. Ja siis tuleb mulle ikka meelde see elusa Eesti lugu mehest, kes sattus tontide lossi öösel keset metsa ja sõi ja jõi priiskas ja Pummeldas seal ja Sõi paremad praad ja pistis taskud täis kuldmünte. Kui hommikul ärkasid, lamas pea pehkinud, kännud käes oli seal prae asemel oli mingi mädanev hobusereis, taskud olid täis kuldseid kollaseid haavalehti. See oli raha. Et ükskord ma kardan, et ärkame samamoodi sellest uimast, milles suuresti oleme. Et mõnikord on ikka parem, kui muinasjutud jäävad muinasjuttudeks, ei saa tõeluseks. Kui nüüd üks asi on lugeda muinasjutte lapsena või, või saada kuulda neid lapsena, aga kui te praegu mõtlete nüüd pika elu jooksul, olete lugenud ja kuulnud palju erinevaid muinasjutte, et kas nüüd tekib veel selliseid uusi värskeid taipamisi mingisuguse loo läbi, et mida mitte kunagi varem ei ole kohanud või mingisugune? Täiesti uus ja selge äratundmine mingi loo ajel ei julge öelda, eks mina olen neid lugusid muidugi lugenud ja tõlkinud ja ümber jutustanud ka natuke, kas öelda antropoloogia või ka üks ala, millega ma olen mõnevõrra elus tegelenud, ma olen ka Ameerika ajakirja retsensentide kirjas olnud, mõningaid aastaid vahel mõnda artiklit arvustanud seal. Lihtsalt väga huvitav on, ma avastasin enda jaoks paapua lood, näiteks nad olid kuidagi nii mõnusad, inimlikud. Samal ajal Polüneesia Loodne Polüneesia on selline meie kujutluses maapealne paradiis, kus inimesed tantsivad, laulavad, seksivad ja kannavad lilli kõrvad, aga, aga kui natuke süveneda nendesse kultuurides, siis seal polüneesias. Noh, ma olen avastanud enda jaoks üllatavalt palju tõelist sadistliku julmust ilmselt kannibalism, mis nad jäänud põrmugi maha Paapuvatele. Aga see paapua lugu näiteks see oli kuidagi nii mõnusalt ja soojalt jutustatud sisendist võigas lugu, kuidas mees läheb surnud naisele järele ja siis satub sinna luukerede peole, kes tantsu vihuvad kontide klõbinat, sellepärast nii hea huumoriga jutustatud. Ja lõpuks, mis ei alga ilmselt tõsiselt mõeldud on see, kuidas langevaid tähti seletatakse. Surnud loobivad teisest ilmast Kont. Et selliseid väikseid avastusrõõme on ikka aga ühed lood, mis mulle endale kõige sügavamaid mulje, et võib-olla on jätnud, on põhja Ameerika pärismaalaste omad siis oli mul võimalik kasutada ülikooli raamatukogus olid Journal, American folkloor, kus oli palju originaaltekste. Ja siis ma sain kasutada Uku Masingu raamatukogu, kus põhiasjad tegelikult ma ei võtnud sealt, aga materjali oli palju ja ma sain sealt tõesti teha päris ilusa valiku enda jaoks. Austraalia pärismaalaste lood on võib-olla meile küllaltki võõrad ja kummalised. Aga ma leidsin ühe loo, mis mulle oli, oli hea näide sellest, et arusaam romantilisest lootusetust meeleheitlikust, armastusest, mis viib surmani, on ikkagi midagi väga üldinimlikku. On ju räägitud, et armastus, et seal midagi lääne mõistes mujal maailmas tundmatu ei, nii, see ei ole. Loomulikult see, et läänemaailmas on armastuse juurde sageli seks, on samal ajal olnud tabu, sellest ei ole räägitud armastuse kehalisest poolest. Austraalias on sellest räägitud väga avameelselt ja ja isegi robustselt, aga Ma leidsin Austraaliast loo. Nad seal on need veelombid, mis ka põua ajal üldiselt ei kuivanud, hallika järvekesed, seal elavad näkineiud meie keeles öeldud. Ja siis tekib selline noormees, võtab ühe näkineiu endale ja kuidagi ta taltsutab ja lõpuks lõpuks jõuab nii kaugele, ta saab temaga magada ja ta hakkab inimese toitu sööma, siis lõpuks magab selle mehel. Aga siis nad satuvad sinna vee äärde tagasi ja see tüdruk tunneb selle veekutset. Tuttav motiiv Eestis on näkineiuga abielu või selle Luubain aiaga ja ta läheb sinna tagasi ja see mees meeleheitel lihtsalt lõpuks sured sinna nälga ja janusse. Ta ei suuda enam elada. Minu meelest näide sellest, et asi on vägagi üldinimlik. Ja üks asi on veel, mida võiks enda muinaslugude kõige muu juurde rääkida. Me elame mingis mõttes väga huvitaval ajal, see aeg on absoluutselt eksperimentaalne, on väga palju asju, mida pole kunagi olnud, kõik need multimeediat ja nihukesed sellisel kujul. Kõik oleks nagu kohutavalt uus siin maailmas. Aga kui me vaatame näiteks kompuutri mänge, taevake see maailm, mis siin raamatus on, see tuleb ju kõik kompuutermängudest tagasi. Lohemaod, printsessid, koletised, nõiad, võlurid, see on see maailm, mille mingil määral uks, millal? Tolkien avas anglosaksi kirjanduse eriteadlane uurija, kes kirjutas osalt oma pojale, osalt iseendale, lõpuks mõtles välja sellise maailma. Aga nüüd see vaen vohab kõige moodsamas tipptehnoloogias. Vohab see saba, haldjate, võlurite, lohede ja teiste maailm aga see näitab, et midagi meis inimkonna lapsepõlves on, millest me lahti ei saa, mis tuleb tagasi ja tuleb tagasi. Sellise jõuga. Kellele teeb meelehärmi, kellele teeb nalja minule rohkem nalja, aga niimoodi ta on ju siis sellest midagi ikkagi väga oluliste inimese laul. Aga jah, rääkides sellest, kuidas eri kaugetel rahvastel võivad olla üllatavalt samad Muinaslugude müütide muistendite niukses tähendab koostisplokid, millest nad kokku on pandud, näide folkloristid nimetavad motiivideks ja ka neid motiive on süstematiseeritud ja on tehtud suured indeksid, paksud köited, kus need motiivid on nummerdatud, üles loetud ja üks selline motiiv, ma ei tea oma numbrit, et ega midagi, aga mina olen teda kohanud väga kummalisel kombel. Kahes eri kohas, üks on siin osjaneloos või Osiini loos ja Gabraani merereisist, kus inimene tuleb sealt surematute riigist surematute saarelt siia maa peale. Ja kui ta jalg maad puudutab, siis ta sureb, pudeneb tolmuks või umbes niimoodi. Sealtpoolt ei tohi siia tagasi tulla, sa ei ela seda kohtumist üle. Vänkidel kaugel Siberis on lugu sellest, kuidas mees, vaat nemad uskusid allmaailm, siinse keskminemaailmne ülemine maailm, šamanism keskultuuridesse kolm on täiesti tavaline Molaga keskaja kristluses, samamoodi on Tantalum samuti. Purgatoorium tuleb sinna vahele ja pildil natuke keerulisemaks. Aga nende maailmade vahel on suhtlemine võimalik, aga see on väga ohtlik ja väga keeruline. Aga no juhtub ikka nii. Jällegi tegelikult tuntud motiiv ülemise maailmatüdruk võtab endale meheks. Siit maailmamehe viib ta ära üles taevasse, seal ei ole surma seal keldi folklooris ja Hiina ja Jaapani folklooris jugahaldjad armuvad maapealsesse inimesse ja ja siis mees elab seal oma naisega õnnelikult taevailmast selle taevakummi peal. Aga tal tuleb tahtmine käia maa peal vaatamas, mis siin toimub. Ta tulebki maa peale kastest põhjapõdra seljas sõidab või nii, ja teda on hoiatatud ka vist niimoodi, et ära tule maha või ole ettevaatlik, see naine ütleb talle nii nagu siini kaasa teda hoiatas härra maha jalga maha pane. Ja siis ta näeb äkki, et üks vanamutt on kogunenud suure hao koos, aga on kukkunud pikaajalise kubu on talle peale kukkunud, mehel hakkab tast kahju ja ta läheb, aitab selle vanamuti hao alt välja. Ja niipea kui ma mõtlen vabanenud haarata mehel raudse haardega ümber ja ütleb, et umbes nii, et 200 aastat ma olen sind igalt poolt otsinud, nüüd saan ma ometi, et see vanaeit oli surmnaga, siit inimene oli surmar. Surmal jäi puudu üks, ta ei teadnud, kus on, otsis ta ilma, siis sai kätte. Aga seesama Osiinil on ju ka, eks ole, ta läheb pigu, mehed ei jõua tõsta. Evenkil läheb mees appi, vana, mõtlen oma näiliselt hao kooraskust, seda ei saa hakkama, nii et noh, see näitab, kuidas need lood levivad. Ja nendel levikuteede ja nende muutuste uurimine on omaette üks väga põnev asi, klassikalised kunstmuinasjutud, mida meie tunneme sageli üles ehitatud sellele, et öelda lõpus mingi moraal või, või õpetusiva. Kui jätta kõrvale selline lõbus ja seletav funktsioon nendel pärimusrahvaste lugudel, et kui palju nemad on üles ehitatud mingile moraalile eksama. Moralistlik mõõde on kindlasti väga paljudel lugudel olemas. Ja kui vaadata püüda süstematiseerida seda näiteks Eesti rahvajuttude eetikat ja moraali, seda õpetust, mis inimestele juba lapsepõlves muinasjuttude kaudu antakse, siis see on küllaltki selge. Sa pead olema hea kõikide vastu ka loomade vastu, kui sa 1000 maa alusta lugu. Kurikokk lõi panniga väikest mehikest, aga kokapoiss halastas ta peale, andis süüa ja sai tasu selle eest. Üks asi, mida hukka mõistetakse, on ahnus, see, kui seal tahavad ikka rohkem saada ja see, kui sa ei aita nõrgemaid, vaesemaid tähendab, see on niisugune külaühiskonna väga endastmõistetav moraalikoodeks, nendes lugudes sees. Aga sageli müütides, eriti nendes vanades lugudes avaldub ka mingi hoopis teistmoodi arusaamad. On osutatud sellele, kui me tahame keelata igasugused õuduslood, õudukad ja muud lasteaia jaoks. Et võiks siiski mõelda sellele, et klassikaline muinasjuturepertuaar eriti kui jätta kõrvale kunstmuinasjutud ja mõelda neid ehtsaid rahvajutte et seal on ja niisugusi asju, Kubinal inimsöömist, tapmist ja kõike muud sellest ei ole puudus. Ja võib-olla üks muinasjuttude muinaslugude üldse lugude funktsioon ongi avardada seda inimese maailma. Sest ega niisuguseid mõrvu, röövimisi, vägivaldseid tegusid ju vanas ühiskonnas nii tihti ei juhtunud oma rahva hulgas. Aga kuidagiviisi pidi inimesi nõndaks valmistama pidi inimestele andma pildi sellest, mida tähendab üks kuritegu. Mis sellele järgneb, see on nagu niisuguste piiride joonistamine lubatu ja lubamatu vahel. Ma olen mõelnud nõnda, Eesti vanad rahvalaulud, Eesti ballaadid, ütleme nii, kus on ju ka nende tapmiste lootsel, May tapab oma mehe ja ja tüdruk, keda metsa vahel tahetakse vägistada, lööb seal vägistaja. Aga südamesse, noh, need on üsna küllalt tüüpilise nihukse ballaadi, traagiliste sündmuste lood, aga mina olen neid võtnud just nagu nisu punase pliiatsiga joonistatud joonisele hoiatavaid jooni, asju, mida ilmselt väga paljude inimeste elus mitte kunagi ei juhtunud. Aga, aga millest räägiti juba sellepärast, et et see oli oluline, mingite piiride teadmine oli oluline. Raadio ööülikooli mikrofon lindistas kirjanik Jaan Kaplinski ja teatri NO99 näitlejate Jaak printsi Kristjan Sarve, Tambet Tuisu ja Gert Raudsepa. Öise jutuajamise toimetasid Külli tüli ja Eero Epner raadioteater 2005. Raadio, ülikooli ja teatri NO99 koostöö jätkub. Katoliku preester, misjonär läheb asteekide juurde või Kesk-Ameerikas kuskil ja õpetab neile, kuidas tuleb paluda, õpetab neile Meie isa palve ja niimoodi tuleb palvetada ja kui need kordavad talle võrreldes, ta jääb rahule, reisib edasi aastat 10 või hiljem jõuab ta sinna kanti tagasi. Laevuke sõidab sellest kohast mööda, kus ta neid apteeke kohtas. Need näevad teda ja siis juhtub see, et nad jooksevad tema poole, jooksevad mööda vett nagu Jeesuke kunagi jooksevad padre padre. Vabandage, andke andeks, aga meil läksid õige palvesõnad meelest ära.