Ööülikool. Võib-olla, kes on Orissaares käinud, on märganud, et keset jalgpalliväljakut kasvab hästi suur tamm. Ma olen alati püüdnud ette kujutada, kuidas oleks sellisel väljakul mängida ja siin on mingi seos, võib olla eestlase, see animistliku suhtumisega ja jalgpalliga. Ei koole. Kas te räägite jalgpalliküsimusele, vastavad kultuuriloolane Esto Tatrik, kunstnik Jaan Toomik ja semiootik Alvar Loog. Tere kõigile olen essa Tatrik. Kultuuriteoreetik ja jalgpalliga olen seotud olnud, seda mängu vaadanud ilmselt nii kaua, kuni ma ennast mäletan. Nõukogude aja lapsena loomulikult esimeseks mänguks, mida telekast vaatama nakatuda oli hoki. Aga sellele lisandus väga kiirelt jalgpall ja, ja nii see on siiamaani jäänud. Ja ükski märk ei näita, et see üle läheks. Tere, minu nimi on Jaan Toomik, kunstnik samuti jalgpalliarmastaja lapsest saati. Tere, Alvar Loog, olen vabakutseline. Kadefineeriks oma seotuse jalgpalliga kõigepealt, et ka peaaegu kogu oma teadliku elu olen mänginud ja vaadanud, rohkem küll vaadanud kui mänginud, mis on oluline? Ma olen üks nendest 20-st inimesest, kes eesti liigat pidevalt jälginud on Viljandi tuleviku toetaja, kunagise Viljandi linnameeskonna siis ka, nii kaua, kui ma ennast mäletan, kaheksakümnete keskel pallipoiss neile nüüd edasi olen mänge käinud vaatamas kogu aeg ja kirjutan Viljandi kohalikule lehele ülevaateid neist mängudest, kus ma kohale jõuan, kõigile jõua, tunduks nagu iseenesestmõistetavalt, et kõik teavad, mis asi on jalgpall, mina hakkasin nädal aega tagasi mõtlema, et mitu meest seal väljaku peal ikkagi jooksevad. Talvar, võib-olla sa oled kõige õigem? Defineeri mõne sõnaga, mis on pall? Jalgpallimääratlus on vist küllalt selgelt antud jalgpallireeglites mis on ühtepidi väga lihtsalt teistpidi väga keeruliselt. Jalgpalli on eesmärgipärane tegevus ikkagi vähemalt võistlusspordina. Mõte on saada lüüa vastastele rohkem väravaid, kui nemad sulle löövad ja teha seda nendes samades reeglites määratletud tingimustel. Ja mida rohkem inimene jalgpallis teab sedamaid struktoralistlikumata, seda omaette kujutab ilmselt, et korralikule jalgpallisõbrale, tema tunded jalgpalli suhtes, kui ta ei ole just ise mängijat, kui ta on fanaatik, need kaks asja on oluline eristada, ma usun, meie edaspidises jutus seda teeme. Et kujutab ikkagi jalgpalli eelkõige ette selle jalgpalli, kuidas tema meeskond seda mängib, keskus positsioonil seda mängib, millist taktikat tema meeskond mängib mis on ka samuti meeldivat, kui Eesti liiga kohta räägitakse, et teiste liiga on igav ja, ja siin on kõik ette teada, et esiteks ei ole siin midagi ette teada ja teiseks on ka Eesti liigas, et kus on praegu 10 meeskonda, praktiliselt igal meeskonnal on oma käekiri ja ja õnneks on ka järjest rohkem tulemas neid inimesi, kes seda hinnata oskavad ja mõistavad. Seesama küsimus, et kas te räägite jalgpalli? Ma olen mõelnud selle peale, et mul sõbrad on ka jalgpallimängijad ja kes tõesti tunnevad siirast huvi selle vastu, mäletan, minnes maale, ühel sünnipäeval tõsteti telekas õunapuu alla ja siis terve seltskond ennast unustanud, vaatas terve õhtu läbi õhukese lumesajukasti häguse pildi, et mingisugused mehed jooksid ja see oli selline püha aeg, kus mitte mingisugust muud tegevust ei võetud ette. Esmakorraga mõtlesin, et ma oleks justkui sattunud mingisuguse teise keelekeskkonda. Et ma ei saa aru nendest nagu selline keel, et kui seda keelt ei mõista, siis kui ma ei tea nagu koodi, siis on sõnum minu jaoks müra, et ma lihtsalt vaatan, ahah, mängivad jah, mõnikord lõpeb null null. Nii kord lõpeb üks null, kõik on eufoorias, aga millest. Vot seda on õudselt raske on kommenteerida just kuna vastupidine ehk siis see kogemus, millest sina just rääkisid, et sa ei saa aru sellest koodist näinud sa tegelikult noh, võtad kõik mis jalgpalliga seonduv vastu, kui müra, siis vot selline kogemus, empiirilisel kujun, minul puudub, lihtsalt mu elus ei ole seda olnud. Ja, ja seetõttu ma ei oskagi seda kuidagimoodi lahti mõtestada, et mismoodi oleks, ma saan sellest põhimõtteliselt aru jah, kuidas see tänapäeval võib-olla kui sa sellest aru ei saa, aga küsimus on nüüd selles, et kas nüüd meie ütleme, kes me siin oleme koos need, kes seda keelt mõistavad, nad on kas seal ära õppinud või on see lihtsalt kuidagimoodi veres sees või kuidagimoodi kaasas. Et kas meie nüüd peaksime sind veenma kuidagi selles, et ka sina seda keelt omandaksid. Ma ütleksin repliigi korras siia vahele, et, et kui sa räägid, et jalgpallist kui keelest, mida osad siis justkui mõistavad ja nende jaoks sellega seostub midagi meeldivat jalgpalli kui keelt on ju selles mõttes hästi palju, on väga palju inimesi, näiteks üks näide, keda ma oskan öelda naisterahvaid sõltumata vanusest ja elukutsest ja kelle jaoks näiteks jalgpall seostub millegi väga meeldiv, aga enamasti tuleb näiteks David Beckhami nägu või jalad või tagumik esimene silme ette ja see on väga meeldiv emotsioon ja see jalgpall, mida nemad räägivad. Sellel meedia ajastul, kus me praegu oleme, kus jalgpall on saanud ikka väga suureks osast popkultuurist, on, on see jalgpallikeel tegelikult üha valdavam. Ja on inimesi, kelle jaoks on, on jalgpall ainult ilusad väravad, näiteks. Et neid keeli on palju ja ma tooks veel ühe repliigi, mis seal nüüd konkreetselt keelest või, või jalgpallist rääkimise puhul veel, et ega jalgpall kui mäng või armastus jalgpalli vastu näiteks fanaatikute tasandil inimesi ei pruugi absoluutselt ühendada. Et vähe sellest, et kui sul on erinevad sümpaatiad, sa ei ütle üldse üksteisele tere või hea ainult sellega piirduda, sa kallale ei lähe teineteisele, see on tavaline praktika maailmas. Et isegi kui sa tahad rääkida, seal ei ole millestki rääkida, armastuse objektid on niivõrd erinevad ja et ma võin enda Impiirilisest kogemusest öelda, et kui ma veel noor ja ilus olin, olen kogu Euroopa läbi hääletanud ja mul on väga meeldivaid kogemusi ja infot, vastastikuseid meeldivaid kogemusi inimestega, kellega esiteks ma räägin, noh, niisama ühte keelt, mis on siis minu puhul võõrkeelena inglise keel ja, ja kellega mul on ühesugused sümpaatiad, jalgpalliklubide või isegi liigade osas, kas või meil on alati, millest rääkida, mind kutsutakse alati kaasa, pakutakse öömaja, antakse süüa, pestakse puhtaks ja nii edasi ja aga kui selgub, et, et me mõlemad armastame väga sügavalt jalgpalli, aga ma satun näiteks mingisuguse muide, Müncheni Bayerni näiteks poolehoidjaga kokku või kellega mul mitte millestki rääkida ei ole, temal ei ole ka minust mitte millestki, et selgub, et see, see jalgpall, et kui me oleme selle teemani jõudnud ja selguvad, meie sümpaatiad on erinevad ja, ja need liigad või noh, see piirsõnavara, mida me kasutame, sellest rääkimiseks on erinevad, siis meie jutt jääb üldse soiku. Niisugune kassi jookseks nagu vahelt läbi või nii palju jalgpallis kui keelest. Ja sellest ma saan aru, et kui on rahvusmeeskond, et siis sa elad kaasa sellele meeskonnale, mis on sinu kodumaa esindaja, aga noh, näiteks klubi pidi vaadates, et, et kas siis üks klubi mängib kuidagi ilusamini või siis igaüks on nagu automaatselt oma koduklubi fänn. Enda kogemustest kummutaks seda müüti, mis on Eestis tegelikult hästi levinud, mida paljud Eesti liiga vähestest fännidest heidavad ette neile jalgpallisõpradele, kelle kogu jalgpallikogemus piirdub mingite meistrite liigamängudega, kus siis pannakse kas Milani või näiteid või Charlesi särk selga minnakse, kolmapäev pubisse ja elatakse ennast välja ja teadmata, mis samal ajal kas või nendesamade meeskondade, kelle poolt nad väga tulised meistriliigas on, mis nende koduliigas kas või toimub, mis positsioonil seal meeskond on või kuidas neil on läinud. Et kui meile heidetakse seda väga palju ette, et segisti liiga fännid heidavad ette, et siukseid, pubi, jalgpallisõbrad, kes toetavad võõrad klubisid, et miks te oma klubisid ei toeta, et tegelikult seal väljamaal igal pool täpselt samamoodi näiteks Inglismaa, mida loetakse muidu jalgpallifanatismi selliseks noh, tõeliseks kodumaaks ja kus on võib-olla see asi kõige kompromissitu, on tegelikult täpselt samamoodi. Et kui kasvõi lugeda tuntud jalgpallurite autobiograafiaid nendest väga vähesed on toetanud lapsena, kui nad on üldse fanaatikud olnud, aga noh, mingis vanuses on nad reeglina olnud, nad on väga harva toetanud endalegi geograafiliselt kõige lähemal asuvat klubi näiteks kas või sama David Beckham selles eesti keelde tõlgitud pallifanaatik seisukohast väga mõttekas raamatus kirjutab, et tema muide viie aastaselt teadis, et ta tahab mängida Manchester Unitedi eest, ehkki taevas Londonisse ja tema koduklubi oli Tottenham, temal mingeid vanemad ja vanavanemad toetasid Tottenhami ja ta Kestotenami mängudel, aga ta teadis, et ta tahab mängida Unitedi eest. Et talle see ju näitabki. Glamuur ja asi meeldis. Ja samamoodi on seal tegelikult igal pool. Näiteks just hiljuti lugesin kaitsjana Pavarotti näiteks kes on suur jalgpallifanaatik, et tema toetab Torino Juventus taga fanaatiliselt, ehkki ta elab sealt, ma tea, sadade kilomeetrite kaugusel on eluaeg elanud. Et see ei loe midagi, et siin ongi ikkagi see esteetiline otsustus, on üks asi, et kui sul kellelegi stiil hakkab meeldima, sa hakkad neid toetama ja ja sa ei muuda oma eelistusi. Ja teine on ikkagi noh, mida inglise keeles nimetatakse kloori hanteriteks. Ma ei tea, kuidas eesti keeles võiks ilusti kõlada, et sa haagid ennast emotsionaalselt mingi sellise klubi külge, kellel hetkel hästi läheb ja noh, niisugused inimesed, kes suurema respekti ära teeninud, enamasti siis jäävad sinna sõltumata sellest, kas neil edaspidi hästi läheb. Aga ülejäänud muudavad muidugi oma eelistusi. Aga kui me räägime nüüd Inglismaast ja inglise jalgpalli kultuurist, kus siis tegelikult kogu euroopalik jalgpallikultuuri pärit on siis Inglismaal on lojaalsus klubile, on ikkagi see number üks asi elus. Jalgpallielus just poolehoidjate poole pealt. Et Inglismaa on tegelikult täis neid dünastiaid, kus poolehoidu ühel klubil on antud edasi põlvkondadest peale võib-olla vanavanaisa võib-olla olnud sellesama klubi poolehoidja, kelle poolehoid ja sina oled. Ääretult tavaline on see, et kui siis laps või lapselaps, kui tal jalgpallipisik ja kui ta ei ole selline teile kolkapatrioot, et on kuskil väikses kohas või või et siis klubi, kes on talle vanemate poolt pärandatud, meil läheb nii põhjendamatult hästi, et oleks raske seda maha jätta. Et üldiselt leiab, on, on ikkagi uue klubi sõltuvalt sellest, kuhu linnad on, võib-olla kolib, aga ta jääb südames ikkagi see, et, et see on nagu tavaline traditsioon, et sa ikkagi katsub neid mänge vähemalt telekast näha, mis vanaisa või isa klubi oli ja sa tunned alati tulemuse ja tabeliseisukohast huvi. Ja see on ka üks neid kummalisi kultuurinähtusi, mis jalgpalli helistab nagu paljudest muudest kultuuri tarbimisvormidest. Et reeglina kultuurilised eelistused ei pruugi üle minna ühelt põlvkonnalt järgmisele, meil on mingil määral vahetuvad sinu isa kuulab siiski teistsugust muusikat, kui sina kuulad, aga jalgpallis on see, et see klubi, mida te sunnite on suure tõenäosusega seesama. Ja, ja kui me nüüd räägime veel, ütleme, klubi fännide jaoks kaotusest, siis jah, üks seltskond on need kloori hantorid kes valivad ühel hetkel Manchester õiguse, on tipus. Järgmisel hetkel võidab Liverpool Champions liigi ja nad kolivad liverpooli poolehoidjate juurde. Järgmisel hetkel leiavad, et nad tegelikult, et noh, seltsi on hästi lahe, eks ole, ja lähevad sinna. Ja reeglina on ka see, et, et need kloori hantareid ei liigu isegi mitte ühe liiga piires vaid liigutakse üld tipus olevate klubide vahel sama hästi. Manchesterist võib minna Madriidi Reali poolehoidjaks. Ja mingis mõttes sellised fännid on jalgpalli maailma nagu turunduse ja müügi seisukohalt on nad jällegi hästi kasulikud. Noh, nii vastuoluline kui see ka ei ole, tuli kultuuri mõttes on see nagu täiesti jabur, see on arusaamatu ja see tekitab väga palju küsimusi. Jalgpalliäri mõttes on see jube kasulik, sellepärast et kõigepealt on see, et on ostnud omale Manchesteri hooaja kodusärgi Manchesteri hooaja välissärgi ja seejärel veel mingisuguse salli siis ta kolib järgmisesse klubisse ning sooritab kõik need ostud järgmises klubis. Siis ta kolib kuskile tõstium Barcelona poolehoidjaks ning ostab omale Varssavi tippmängijate nimedega särgid. Aga kõige huvitavam fännide seltskond üldse on tegelikult just nimelt need ülilojaalsed fännid kelle reaalsus ja kelle jalgpallikirg ja see kirg klubi vastu lööb eriti teravalt välja olukordades, kus klubi hakkab minema halvasti. Läheb enamasti klubisid, kellel läheb hästi, on väga vähe. Ja vaata mida, nagu halvemini kruvi läheb. Mida suuremas mõõnas on klubi, seda kirglikumalt need mänge vaadatakse, seda kirglikumalt minnakse laupäeval kell kolm staadionile. Seda kirglikumalt istutakse laupäeval kell kolm pubis. Juhul kui on noh, ei saa minna staadionile, elatakse sellele kaasa. Need fännid on tegelikult üldse kõige huvipakkuvamad ka kultuurilises mõttes. Kui unustada hetkeks ära, et klubid ja liigad ja kogu see fännindus, et jalgpall sellisena, nagu ta on miks peaks mängima filosoof, mõtleja või kunstnik näiteks inglise eliit poistekoolis? Jalgpall on võrdväärne kõikide teiste ainetega tunniplaanis, samal ajal kui on olemas nii palju ilusaid alasid nagu näiteks kabe, male, sulgpall, lauatennis, miks just jalgpalli? Et Jaan Toomik, miks sina armastad jalgpalli? Ma ei tea, minul on, võib-olla on ta karakteri kõige omasem, et ta ühendab, võib olla märksa rohkem erinevaid selliseid oskusi ja võimalusi, kujutleme, tennis või mida ma ei taha üldse nagu maha teha. Aga ta on selline väga spontaanne ja samas ratsionaalne tegevus, samal ajal kusjuures ta nagu kindlat reeglistikku aga samas selle sees üsna palju ka ära teha, nagu ma arvan, et noh, minu jaoks on ta olnud paljuski seene nagu Sublimatsioon. Nii nagu kunstki ja mul raske nagu distantsipealse, nagu võtta, aga ava mingi spontaanne selline tunnetus ja mingi hetke ära unustamine, sa oled nagu täielikult ühes momendis, aga samas nagu toimib mingis kollektiivses struktuuris samal ajal et see tunne on nagu noh, primaarne olnud. Sellest on räägitud ja kirjutatud, millega mina nõus ei ole. Jalgpall oleks nagu justkui teatav selline oopium või aseaine sellises jumalate maailmas. Ma ei usu küll, et pigem on võib-olla jalgpall üks selliseid tegevusi või, või valdkondi, mis lihtsalt aitab ennast hoida selles seisus, et me ei hakkaks seda küsimust üldse küsimagi, et kas jumal on olemas või, või vähe sellest, et kas ta on hea või kas ta mind on meeles pidanud. Mulle tundub, et jalgpall on just sellise individualistlikud, kultuuri, selliseid kaasnähtusi ja ta on väga kehaline, mis on väga oluline, mis on alati meie arusaamisega klassikalise arusaamisega religioossest alati vastupidine olnud, kus inimene on suunatud ikkagi iseendale, oma kehale, iseenesenautimisele. Ma arvan, ta aitab just selliseid küsimusi ära hoida. Aga see, mis puudutab jalgpallifanatismi, et seal on need printsiibid küll ikkagi suhteliselt samad enamasti muidugi naisterahvaid, kes usuvad, et David Beckham ongi Jeesus Kristus näiteks selle sõna kõige otsesemas mõttes. Patoloogia kahtlemata juba. Mina ei poolda ka üldse seda, et püüda jalgpalli ja religiooni vahel tuua mingisuguseid seoseid, seda, et nad on erinevad. Jah, nad on erinevad. Et nad oleksid kuidagimoodi sarnased. Jah, sel juhul on see sarnasus mingisuguselt väga väliselt printsiibid, et kindlal kellaajal koguneb kokku terve suur hulk inimesi, nad kogunevad kokku ühte kohta ja justkui tegelevad ühe tegevusega, vaatavad ühte ja sedasama asja. Sel juhul on see, et me võiksime öelda igasuguse kontserttegevuse kohta igasuguse rokk-kontserdi kohta, näiteks et see on samamoodi sama hea kui religioon. Mina jah, selle seosega. Ei taha nõus olla, mina selle seosega tahaksin ost nõus olla, et teatavad momendid, mis näiteks kui sa ise nagu suudad kuidagi palli väravasse lüüa, see ekstaas mingis mõttes võib-olla ekstaatiline tunne võib olla religiooniga seotud, mingis mõttes teatase, irratsionaalne suutmatus defineerida seda jalgpalli, seda mängu kui sellist. Aga neid asju on ju palju, mida on jah, aga võtame seksuaalvahekord. Aga seal on ka teatavad religioossed õpetused, mille aluseks on seksuaalvahekord, tantrism või mis iganes religiooni, praktikaid on ka palju, et ei ole ainult need kolm suurt religiooni, mille sees võivad olla veel erinevad. No siiski sõitjat religioon eeldab mingisuguse noh, nimetame seda jumalaks, aga ütleme, et mingisuguse kõrgema jõu olemasolu ka arvestamist ja selle poole pöördumist, need on ikkagi ka katse. Minu meelest on siin ka kaks täiesti vastand suunale tendentsi, et kui enamik inimesi, kes omavad mingit tüüpi religioosset maailmapilti, siis alatise religioosne dominant seal maailmapildis on sinna toodud reeglina selleks, et seda maailma kuidagi korra pärastada või, või eesmärgi pärastada siis jalgpall on, ütleme selline kainelt mõtleva ja maailmale vaatava inimese seisukohast täpselt vastupidine, just ma arvan, seda võivad öelda kõik koduperenaised, näiteks, kelle abikaasa veedab päevi staadionitel, selle asemel, et oma lastega näiteks mängida või et tungid on täiesti nagu vastandlikud, ta pigem toob stiihiaid su ellu just. Jalgpalli puhul on minu arust väga oluline see, et, et me ei hakkaks ta kõrgemaks koteerima, kui ta tegelikult on. Et me ei püüaks jalgpallile lisanduda teisi kultuurilisi nähtusi, mis tegelikult jalgpalli see sisaldub. Jalgpall on omal tasandil, noh, me ei pea sellest tegemata tingimata filosoofiat, me ei pea sellest tegema tingimata semiootika, et me ei pea otsima sellest tohutut semiootilise märgilisteeme ja nii edasi. Mis ei tähenda seda, et neid ei võiks leida, aga on seda siis tarvis, et jalgpall ei võida ega kaota nendest mõttekeerutuste, sest mitte midagi. Paralleelreligiooniga on võib-olla natukene põhjendatud sellest seisukohast, et noh, kui me räägime tõsiselt religioossest inimesest, Ma ise küll seda ei ole, setu ei ole väga selgelt Depaatiad nende inimestega või, aga ma arvan just, et kuna ma olen nagu jalgpallisõber alati olnud just fanaatik selle seisuga, et ikka rohkem vaadanud ja kaasa elanud kui ise mänginud. Et, et ma arvan, et seal on mingisugune ühisosa, aga see ei ole fundamentaalne seal rohkem väline või vormiline ütleme sellel baasil, et klubi või rahvusmeeskondade toetamine ikka baseerub mingile samastumised on ju nagu religioonis on samastamise objekt jumala näol on väga oluline on ju, et noh, mingil määral ikkagi on see mingi paralleel olemas religioonis on ikka nagu see teenimise aspektist talulisem samastumine, aga noh, see selleks ma tahtsin. Aga seda, et, et on midagi, mis on, on sellised praktilises või argises mõtestan üle eluline, tegelikult ma arvan, iga fanaatik võib seda öelda. Et kui ma mõtlen näiteks praegu enda tagasihoidlikule mõttetule elule, et praktiliselt enamik neid asju, mille läbima võiks ennast defineerida, on väga sellised kuidagi sattumuslikud just selles mõttes sattumuslikud, need võivad homme muutuda kuni selleni välja võib-olla, et, et kui ma hästi otsin, leian põhjused oma vanematest lahti öelda ja vähe sellest, et võib-olla oma mingitest sõpradest armukest. Aga ma ei kujuta ette, et ma oma jalgpalliklubi hakkaks vahetama või see on nagu kõige viimane asi ja ma usun, et, et see on nagu üks asi, mis jagab või mis ühendab ütleme, jalgpallifanaatikute religioosse inimesega. Et nad ei taganema usust ikkagi midagi fundamentaalselt Ta võib vabalt teenida ka seda oma klubi või oma tunnet. Reinanes jalgpalli, kui müstikat võtta, siis samastumine just ongi müstiline aspekt selles. No ikka ma urgitseda selle filosoofilise üldistuse kallale, et kas läbi jalgpalli, kas vaadates jalgpalli või ise mängides olete te jõudnud elus mingisuguse avastuseni või mingisuguse tõdemuseni, mida te ilma jalgpallita ei oleks saanud? Minul isiklikult, mis ma siin enne välja tõin teatava selline ühes hetkes olemine, mida sa väljakul vaest tajuvad, mis on ka väga oluline loomingus on ju. Et tal on maalikunstnikuna mis iganes, onju et sa oled täpselt ainult selles hetkes jalgpallis kui mängus ma olen seda tajunud, ma arvan, et see on nagu aidanud ja süvendanud sõnaga minu loomingulises tegevuses. See on nagu kohalolek siin ja praegu, ainult selles ajahetkes tantsis nagu piisavalt tugev katalüsaatorit ta selles hetkes on võime nagu teised meeled välja lülitada, et kui sa oled jah, mingil määral sa nagu oled selles hetkes ainult ja sai mõtle millegile muule. Ma ei tea, kui sa tood praegu nagu küsimus, nagu tahaks tabada just midagi positiivset, et mida head ma olen näiteks saanud või Smi. Et mida sellest õppinud või siis ma julgeks just vastupidi öelda, et ma olen kohutavalt kannatanud selle pärast ja ma kannatan kogu aeg, sellepärast see, kui ma ise mängin, mida juhtub kahetsusväärselt harva. Meie kliimas ei ole seda eriti tihti võimalik teha. Et, et nii need korrad kui need, kui ma olen kuskil pubis jalgpalli vaadanud või need, kui ma käin staadionil, mis on ka ütleme keskeltläbi nädalas kord kaks Need täiesti hakivad mu elu. Need lõhuvad nii minu isikliku elu, minu sotsiaalset elu, minu võib-olla selliseid muid püüdlusi, olgu nad kuid tagasihoidlikud tahes, mingitel muudel valdkondades on üks suur viletsus. Julgen soovitada vanematele, et kui teie lapsed on sellele teele asumas, et katsuge midagi ette võtta, senikaua kui hilja ei ole. Teiseks negatiivseks pooleks on see, et kui sa tahad noh, vaimselt nagu areneda, kui niivõrd on ju siis jalgpalli ikkagi eeldab mingit samastumist, kas siis oma Eesti riigiga või mis iganes või mingi klubiga. Ja need on teatavad sellised piirangud vaimu arengus minu arust. Aga kui ei ole enam kirge ei noh, siis ei ole ka jalgpalli tegelikult on ju, et ta on ikka väga instinktidele baseeruv nähtus, on ju, kui inimene suudab need ületada, siseneb võistluseks, momente, kaob, onju. Selline raamat on ilmunud autorilt Nick Holtby või Holm või ma ei tea, kus öeldakse, et on vist nagu kõik tema teosed on eesti keelde tõlgitud vähemalt paar viimast välja arvatud, aga tema kõige esimest raamatut ei ole siiani ja ilmselt ei tõlgita kunagi, kuna selleks ei ole võib-olla väga suurt nõudlust, ehkki see on, ma arvan, tema kõige huvitavam raamat, jaga võiks olla väga üldistusjõuline inimeste jaoks, kes jalgpalli vaata et Hornbjon ise nimelt Londoni arsenali. Ta ei olnud väga varajasest lapsepõlvest saadik, stan kirjutanud ausas vormis siukseid päeviku vormis küll tagantjärele põhimõtteliselt oma eluloo, aga kogu see tema elu käib läbi nagu Londoni arsenali. Ja ta kirjutab väga detailselt kõiki oma rõõme küll tõesti väheseid rõõme, mida sa endale pakkunud ja kõiki neid muresid ja vindumis aastaid ja et see annab päris hea pildi sellest, et mida jalgpall võib inimese eluga teha. Ja noh, mingis mõttes ta annab sellele sisu, aga mingis teises mõttes ta võtab jälle ära või et seal on kuskil on see piir ikkagi. Korraksel fenomeni juurde, et kunagi lugesin noor olles pele autobiograafiat ja siis ta ütles, et tegemist on kõige ilusama mänguga. Siis ma olin korvpallifanaatik ja hiljem ma olen aru saanud, et jah, et jalgpall ongi ilus mängijat järsku kommenteeriti, selle koha pealt ma täpsustaks, et kas siis ma arvan, pele vaatepunkt ei ole vist eriti see, mida meist kolmest väga pikalt, et oleks keegi võimeline kommenteerinud, ta rääkis seda ilmselt mängija positsioonilt. Et mina defineeriks ennast ikkagi kui poolehoidjat ja see esteetika, mida mina seal näen, ehkki ma näen seda, seda on väga palju, erineb kardinaalselt sellest, mida pele seal näeb. Ja mis puudutab nüüd seda esteetikat, mis ei ole küll vastuse testimist teie küsimusele otseselt. Aga õige fanaatiku jaoks ei loe see ilus mäng mitte midagi. Näiteks minu jaoks on oluline, et mu meeskond võidaks või et kui on tugev vastane, okei, ma olen viigiga rahul, tulgu see mingisugusest valesti määratud mõttetust penaltist ilmetu mängu järel, ma olen väga rahul, kui see, et ma ilusa mänguga kaotama Et see on väga oluline erinevus, mingis mõttes ongi ülehinnatud, seda ühtepidi jah, jalgpalli vaatama, sellepärast et see on väga ilus mäng, meile meeldib selle liikumise esteetika, meile meeldib kombinatoorikad. Teistpidi on see, et, et tegelikult on seda ilusa mänguga kaotamist täiesti ilmselgelt ülehinnatud. Õhata südamest öelda, et nii hästi mängisime, nii ilus mäng oli, aga näed, lõpuks ei vedanud, sinu ajakirjanikud peos võitleja tegelikult. Aga jah, kui mõni fänn seda ütleb, et küsimused, mees, sul ei ole üldse mingit südant ja mis on kõige kurvem, on veel see, et kui rääkida sellest mängu ilust, et enamasti tuleb tunnistada, et ilusat mängu mängivad vastased alati ja see on kõige tülgastav, on asi majandus. Minul ei ole kunagi olnud südant, et kaasa elada, juhatad, kuradi ilus värav löödi meile, vot see oli kombinatsioon. See on üks kõige jubedamaid asju, mida alla neelata. Näiteks minu kui Viljandi tuleviku poolehoidja jaoks on see nüüd paar viimast hooaeg on jälle nagu asi paranenud, aga, aga vahepeal seda morfismi on ikka palju olnud. Muidugi see paneb ikka mõtlema, selle, neid kordi on olnud. Näiteks oma jalgpallivaatamisest olen ma jõudnud tunnistama sellisesse faasi. Et kuna mul muid tegemisi nii palju ja noh, tõesti mingi eraelu on tekkinud vahepeal, et ma ei jõua iga õhtu näiteks vaadata, noh seetõttu ma vaatan mänge ikkagi suhteliselt funktsionaalselt, ma tean väga täpselt, mida ma vaatan sellist olukorda nagu 10 aastat tagasi, kus oli, et noh, mingi kvaliteetne mäng oli ikkagi maailmatasemel meeskonnad või kas või Eesti liigased õnnestus mingeid mängu näha, ma olin selles linnas, kus mäng oli, alati vaatasin seda, ma ei tee näiteks enam. Et sellist lihtsalt mängu ilu hindamist näiteks, mida mu isa väga naudib. Ta võib olla küll koondise poolt, aga ta pärast ütleb ikka väga hea mäng oli jälle ilus oli, mul ei ole mingit empaatiat selliste tunnetega. Võib-olla, kes on Orissaares käinud, on märganud, et keset jalgpalliväljakut kasvab hästi suur tamm. Ma olen alati püüdnud ette kujutada, kuidas oleks sellisel väljakul mängida. Raske nagu rohkem kommenteerida, lihtsalt minna ja vaadata, õnneks ma arvan, üks 150 aastane tamm. Kusjuures see võib ju, kui mingil põhjusel seal mingis liigas osalev meeskond näiteks mängiks ja kui huumorisoonega inimesed jalgpalliliidust selle Sloane'i annaksid ametlikke kohtumisi pidada, seda muudaks seda mängu spetsiifikat, nagu seda ka tegelikult ju maailmas igal pool on näiteks sama Londoni arsenali kodustaadionil kõvasti kitsam kui näiteks ülejäänud inglise staadionid eritavad Mandri-Euroopa Mathani lubatakse mängida selle, see tingib ka oluliselt teistsuguse mängustiili, kus mäng on oluliselt rohkem koos ja rohkem püstsöötude ehitatud ja, ja eks see tamm kah looks omad variandid seal. Võib-olla keegi peaks seal tamme otsas olev mänge just mis puudutas eneseidentiteedi teema, võib-olla jäi natuke pooleli selle, et see on üks väga keskne mõiste igasuguse jalgpallifanatismi puhul. Et sa ikka teatav selline katse omale, kui just mitte identiteet luua, siis vähemalt laenatas endale. Ja just huvitav on see, et see on väga tunnuslik minu meelest inimese mingisuguse sisemise karakteri suhtes, et et millise meeskonna ta mingisugusel hetkel endale valib, kui ta selle valiku on teinud. See reedab väga suure osa inimese sellisest tema sellistest varjatud ambitsioonidest ja võib-olla isegi mingisugusest alaväärsustundest võib olla näiteks, et suur osa selliseid suurte klubide valjuhääldit, toetajaid niisugune meie pubi kultuuris on, ma julgen väita, enamasti selliseid pisikesi hingega inimesed, kellel ei ole lapsepõlves eriti hästi läinud ja, ja kes üritavad oma oma pisikest mina millegi suure külge siduda, ilma et nagu mingit orgaanilist sidet seal üldse oleks. Ja mis on muidugi huvitav on see, et mis tuubid, millest ma siis räägin Madriid reaalnäiteks meistriga näitajad ja antud juhul Jeltsi näiteks ja nagu Müncheni Bayern on seda olnud ja et nad üldiselt ka kaovad, siis muidugi ära klubil enam hästi ei lähe, et see klubi käekäik hakkab kest neil liiga nende enda elu meenutama ja siis on vaja midagi muud otsida. Et ta on selline, laenatud identiteet on ta tihtipeale. See, mis puudutab seda fanatismi, siis minu meelest on huvitav, et see hakkab ka Eestisse nüüd otsapidi jõudma. Et kogu meie ajastu minu meelest üks selliseid märksõnu võiks olla selline teatav ekspressiivsus või sihuke liigne ekspressiivsus. Et inimene elab ennast nii tegudes kui sõnades, kui oma välimuses kuidagi hästi palju väljapoole justkui oleks midagi nagu tõestada, justkui oleks saavutada midagi läbi selle. Ja see on ka väga suur hulk just nimelt noori jalgpallisõpru läheb nagu selle õnge, et et kuidagi oma sellist armastust või, või poolehoidu või pühendumust ei, ei osata kanaliseerida kuidagi või justkui ei leita sellele mingit rakendust või noh, justkui see asi ei võikski olla lihtsalt nii, et et toetan ja usun, armastan ja noh, ja siis lähen kohale ja siis kas võtan oma kaotuse või võidu vastu ja elan edasi, nii kuidas oskan, justkui peaks mingit muud praktikat sinna veel juurde kuuluma. Ja noh, hästi tavaline on näiteks selline asi. Mul mõned sõbrad, kes minule arusaamatutel põhjustel ronivad Eesti koondise mängude aeg näiteks sinna sinna jalgpallihaigla tribüünile, kus minu meelest on väga halb vaadata, üldse ei näe plats eriti hästi, see perspektiiv, mis sealt avaneb, ei ole eriti hea, kui teise värava all ikka midagi toimub, selle palun väga palju kujutlusvõimet aru saada, mis seal tehakse. Aga noh, nad ilmselt naudivad midagi muud ja ma saan sellest aru. Aga kui ma kuulen sellist asja näiteks ütleme, meeskond on värava löönud Poola ajal, me saame kuskil tualetis kokku, pole vahel, et küsin, et kuidas seal värav või midagi sealt välja ta ei näinudki seda, mis, kus valitses Stahlis, smugeldas peldikupaberit sisse kuskilt tagant, et saaks visata neid platsile. Et no ühesõnaga, et tal on nagu selline missioon oli, mina veel Eesti koondise mängudele ei ole seda peldikupaberiloopimist läinud küllaga olema seda peldikupaberiloopimist näinud väga paljude teiste koondist fännide poolt. Et Venemaal on seal ja, ja venelane havi omad armastavad ikkagi seda, et, et kui seal ikkagi kolm rulli peldikupaberit kaelas ei ole ja saan ilma nendeta mängule lähed, siis sa oled ikka vilets mees küll. Ja siis muidugi on teine huvitav seltskond, on veel Ultrad kes on siis noh, eriti radikaalsed fännid ja, ja no mis on ultranagu põhielu eesmärk on, esiteks on see, et, et kui ta mängule läheb, peab ta sinna tingimata kaasa smugeldama vähemalt ühe ilutulestiku raketi ja selle kindlasti ka keset mängu käima tõmbama. Siis teine ultrapõhieesmärk on see, et sõltumatult temperatuurist ja muudest keskkonnaoludest tuleb mingil hetkel visata särk seljast ja palja ülakehaga tükk aega järjest röökida. Et see on nagu teine asi, mida ultra kindlasti tegema peab. Ja kolmas asi on see, et kui ultra lõpuks mängult ära saab, noh, reeglina on see, et keegi neist visatakse poole mängu pealt niikuinii turvameeste poolt välja. Jonov asi, aga see on juba noh me olime praktiliselt seal juba Hayleval, eks ole, kui sul õnnestub olla selline ultra, et siin nagu kõige täiega keset mängu veel välja ka visatakse, aga noh, suurem osa riski jääb sinna platsile, siis nad lõpuks saavad tänavale ja, ja seejärel on ultrajooks on kolmas auasi, on see, et kõige ümbritseva suhtes olgu siis tegemist humaanset taimsete või loomsete objektidega nende suhtes, näidata üles teatud agressiivsust ja näidata üles seda, et meil on veres testosterooni küll. Et sellist seltskonda Eestis haavel hetkel ei ole, aga tuleb, aga tuleb ja noh, mina ootan selles mõttes seda tulekut muidugi huviga, et eriti arvestades meie kliimat temperatuuri, et siis siis tahaks ju näha kõike seda keset lumesadu toimumas. Aga mis puudutab sellist vägivaldset käitumist ja sellist tõesti füüsilist ekspressiivsust sky huvitav on see, et kui sellise inimese käest küsida, et mida politseis ilmselt tehakse, kui ta on kinni võetud, et millest siis selline tundetulv nüüd, et midagi kõva lõhkuda oli või kellelegi kallale minna, siis üldiselt tuuakse alati põhjenduseks mängu tulemus aga kõigub, paradoksaalselt on see, et kõik tulemused rahuldavad. Kui sa võitsid, siis enamasti see oli rõõm loomulikult ja kui sa kaotasid, siis loomulikult kurbusest, mis on eriti mõistetav ja noh, ega kellele see viikeses meeldib, ega staadionile seda vaatama ei läinud. Tiit Land Tallinna kunstihoone ja tahtsin küsida, kui siin on pikalt-laialt kirjeldatud fanatism ja kaasaelamist. Kas naiste jalgpallile on üldiselt teada, et naiste võistkonnad on olemas ja, ja toimuvad ju ka meistrivõistlused, kas nendel elatakse samamoodi kaasa, kas seal sama innukas ja kas on olemas samasugused oma fanaatikud? Jah, ma arvan, et selle inimesega, kes on harjunud meeste jalgpalliga, on see umbes samat sorti kaasaelamine nagu selline väga rafineeritud, aga noh, sihuke klassikaks mõis rafineeritud kunstimaitsega inimene vaatab naivistlik teoseid seal umbes samasugune vahel. Naiste jalgpalliga on see, et, et see on nüüd hakanud tegelikult väga kiirelt areneva, et sinu, sinu väide laivistliku kunstiteose kohta kindlasti kehtis veel head mõned aastad tagasi. Aga praegusel hetkel on areng olnud väga kiire ja tegelikult on sõitjatega naiste jalgpallivõistkonnad ei ole võistkonnad iseenesest, see tähendab, et need kuuluvad täpselt samamoodi nendesamade klubide juurde kuhu kuuluvad kõik muudki jalgpallivõistkonnad. Nii et see on lihtsalt üks osa sellest jalgpalli maailmast ja muidugi on see, et naiste jalgpalli vaadatavus loomulikult need numbrid ei, ei ole ligilähedaseltki sellele, mis on nii-öelda siis päris jalgpalli puhul. Aga eks näis, hästi palju sõltub sellest, mismoodi seda bränditakse, mismoodi sellest äri tehakse ja nii edasi. Naist on ju kuni praktiliselt eelmise sajandi teise pooleni käsitletud ikka sellise teoloomana või ta on ikka selline pragmaatiline loom, tal on alati midagi teha olnud. Minu arust küll sinine Wulf väga hästi kirjutab sellest oma essees oma tuba, kus ta küsib retooriliselt, et kui oleks eksperdil õde olnud, et et kas ta oleks sama andekas kui seikspir ainult ainult et naisterahvas, kas ta oleks mõne mõne teose kirjutan rääkida sellest, et surematu teose ilmselt mitte, sest ta poleks sellest minutitki aega olnud. Naisel oli alati midagi teha, aga tänapäeval on heaoluühiskond, miks mitte, las mängivad veel selle naiste teema lõpetuseks, et ei midagi halvasti. Mul naised meeldivad tegelikult aga et just et ma nagu seda fanatismi asja räägiks edasi. Huvitaval kombel on naistel ilmselt mingil geneetilisel põhjusel selline, kuidas öelda, soodumus on puudu. Naiste hulgas on väga vähe tõelisi fanaatikuid ja see ei puuduta üldse ainult sporti või ainult jalgpalli, see kehtib enamiku kõigi estad atrikel. Olla üks väheseid näiteid, keda mina Eestis näiteks üldse tean. Et nende huvi tuleb ja läheb, see on, need on sellised põgusad armumised, mille käigus tehakse midagi meeletut korra ja, ja siis ongi, see läheb mööda lihtsalt. See kehtib väga hästi ansamblite puhul ristisööjate seas ka naisi on väga näiteks seal on vist ka see, et neil ei antud võimalust jahu paralleeli, et noh, et jalgpall on ka nagu kanalina karist teatavatele asjadele agressiooni välja elama. Ristisõdadega oli ju teatavasti niimoodi, et nende tekkimise põhjuseks oligi see, et, et mööda Euroopat kakerdas ringi kohutav hulk igasuguseid rüütleid, kellel polnud mitte midagi muud teha peale oma testosterooni väljaelamise ja selleks, et saavutada üldse mingisugune viisakas elukeskkond, selleks mõeldi välja ristisõjad, saadeti nad kõik suure kambaga kuskile ära. Nii et noh, see on ka see põhjus, miks seal kambas eriti palju naisi ei olnud, õigemini neid nagu üldse. Noh, Euroopas on tekkinud väga palju üleliigseid inimesi ja töötuid saadetakse laupäeval kell kolm staadionile. Olge segad vähemasti 90 minutit olete ühes kohas. ESTO, milleks mõeldi välja jalgpalle. Oi jumal küll, sellessaakeid jumala. See. Ongi see ta juurde ta siis ikka vaja olina. No ju siis inimestel oli seda vaja, ütleme, et ongi see, et, et see on otsapidi on see üks juhuste ahel, et see on niimoodi kujunenud. Sellest samast küsimusest ajendatuna on kirjutatud ju terve hulk kõikvõimalikku kultuuriteooriat. Võib-olla sa ütled, ma räägiksin ühe loo, kui nüüd tuli nendest kultuuriteooria raamatutest juttu, siis siis seda lugu ma lugesin täiesti ühe kultuuriteooria raamatu algusest ja lugu sellest, kuidas Aafrika suguharu šamaan või suguharu vihmameister piisavalt hea järjele jõudnuna otsustas saata oma poja Euroopasse õppima Inglismaale. Lugu toimub eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel. Aasta pärast on poissi Inglismaalt tagasi palju targem kui enne. Ja isa küsib tema käest, et aga milline oli sinu kõige vapustavam elamus Inglismaal. Ja viimameistri poeg ütleb, et et teatud kõige kummalisem oli see, et, et laupäeval keset päeva viidi mind ühte kohta. Koht oli hästi suur ja siin oli kokku tulnud korraga nii palju inimesi. Et noh, meil ka nagu kuninga vastuvõtul ei ole mitte kunagi nii palju inimesi üldse ei kujuta ette, kui palju inimesi seal koos oli ja inimeste keskel oli nagu auk ja seal oli niisugune ära niidetud heinamaa ja siis tulid osad inimesed, kes olid lasknud natukene imelikult riides, ühte värvi õigemini küll kahte värvi läksid sinna keskele ja siis oli mingi ümmargune asi neil. Ja siis juhtus, tead, isa kõige kummalisem asi, mida ma kunagi näinud olen. See ümmargune asi pandi veerema. Kõik need inimesed, kes seal ümberringi olid, hakkasid äkki ühekorraga Harjumaa ja just sellel hetkel hakkas vihma ladistama. Mille peale isa vangutab pead, ütleb, et vot mu poeg, vaata, see on tõeline vihmamaagia. Kõnelesid kultuuriloolane Esto Tatrik, semiootik Alvar Loog ja kunstnik Jaan Toomik. Saade on salvestatud Tallinna kunstihoones. Muusika Dengult. Saate valmistasid ette Külli tuli, Jaan Tootsen raadioteater 2005. Ülikoole.