Tere õhtust, siit raadio stuudios töötab teile toimetaja maris Johannes. Eetris on 12-st saade sarjast teatri sajand. Avazanadleja tormisel. Täna me teeme oma teatriloos ühe väikese peatuse või ühe väikese hüppe tänapäeva ja sellel põhjusel, et selles kuus on ühel meie teatrikoolil, nii nagu teda praegu nüüd nimetatakse ametliku nimega, aga riiklik lavakunstikool ehk suusõnaliselt ikka vist veel Panso kool on üks ümmargune tähtpäev alal ja selle puhul on kokku aetud üks, väga tore. Võiks öelda jah, vestlusring või jututuba ei kasutataksegi ametlikku sõnastust, kus erinevate õpetajate erinevate koolide kasvandikud arutavad oma kõige olulisemaid õpetamiseks ja loomingu küsimusi. Mida nüüd siit vaatesse mahub, ei oska praegu öelda aitäh ja otsese järelduseni, kas on Eesti siis olemas erinevad koolkonnad või kas üldse niisugune mõiste nagu koolkond on kasutatav? Ma arvan, et ei jõutagi ja asi polegi üldse selles. Asi on selles, et on tunda, kuivõrd inimestel oli vajadus kokku tulla ja nendest olulistest sisulistest loomingulistest asjadest rääkida. See on iseenesest niisugune rõõmustav puhastav elamus, nagu praegu ütles üks lavakunstiüliõpilane mulle, et ta on õnnelik, et ta saab need päevad siin istuda, et see on tema jaoks täielik Starsis. Asi pole selles, mitu koolkonda või kas üldse koolkond vaid asi on ikkagi selles, et on olemas samas mingi, no nimetagem seda kas või teatri koguduseks mis on teatritevaheline koolkondadevaheline ja kus inimesi seob see see rõõm elavast mängust, nagu ütles Tõnu Tepandi see teatrikogemus. Ja see arusaam, et tänapäeval kõige kiuste on eriti tähtis just nimelt see mida ja mille pärast ja mille nimel me teatris teeme ja võib-olla hetkeks isegi taanduvad need koolkondlikult, tehnilised erisused, kuidas teha. Niisiis tähistab Panso kool oma neljakümnendat sünnipäeva. Üritame teile täna vahendada meeleolusid ja mõtteid vestlusringist, mida juhtis teatriloolane Reet, Neymar ja Talle sekundeeris ela tantsija hädarmis. Ja nad üritasid ärgitada teatritegijaid arutama teemal koolkonnad Eesti teatris. Me ei pretendeeri siin täna anda täit ülevaadet kahe päeva jooksul räägitust. Pige, tahame keskenduda ühele teemale ja see on eetika. Kõigepealt saavad sõna Panso õpilased seitsmendast lennust lavastajat Priit Pedajas ajas Ago-Endrik Kerge, Lembit Peterson ja Merle Karusoo. Uputuse lavastajaga või teatriinimesega, siis minu jaoks on jätkuvalt olnud kõige kõige kõige rohkem kasu sellest, kui omalajal häid lavastusi. Kõik see muu sinna kõrvale oleks nagu mingi noh, abi või täiendmaterjal väga tähendab see on see kõige-kõige-kõige olulisem. Mitte selles mõttes, et seda veerida, vaid, vaid see on kuidagi väga kummaliselt seos. Tagasitulek isa juurde hõimunäidet oli mul käes aastaid mitu aastat, kolm. Kogu aeg mõtlesin selle peale. Ja ma nägin kantori trupi viimast etendust, see oli nende esimene etendus pärast kantsleri surma ja ma järsku teadsin, kuidas peab tegema tagasitulekut, mida see me teinud üldse mitte sedamoodi, nagu kartulit trupp seda tegid. Aga vot niisugused niuksed asjad annavad kuidagi jõudu innustavad. Kahjuks peab ütlema, et selles üldises kommertsiaalne servas korteris on huvitavat üha vähem ja vähem. Eesmärk. Ei, seal on väga-väga suur kompleksne probleemide pundar. See ei ole nii nii lihtne ja nii ühe huvitavat on ikka ja ikka sünnid tuleb. Kas siin taga ei ole mitte äkki teinekord lavastajate kartus kommertsrealiseerumise ees, sest on ju väga hea ja teinekord pugeda selle sirmi taha? Maa ainult näitena on praegu selle sirmi taha, et meie teeme tõelist kunsti. See, mis toimub kommertsteatris, et see ei ole ei, ei Henrik käima, tähendab ma räägin üldist üldist tendentsi, ma kuulen seda juttu nii New Yorgis kui Londonis pidevalt seda, et tegelikult on pilt muutunud halliks ja huvitavat on väga-väga harva, ma olen isegi õnnelik inimene, ma olen näinud seal väga-väga huvitavad teated, aga seda on tõesti väga, väga halb. Kas see pole siiski mitte pealisülesande küsimus või selle, see on, see on pealisülesande küsimus seal. Tagasi ütleme et kommertsrealiseeruvas teatarits saada resultaat kätte siis seda resultaati saab kergemini kätte oskamatutelt inimestelt, kellel puudub kood. Nendel on julgus ja tahtmine teha diaatori. Tulles koolkonna juurde, ma ütleksin ka, et Eestimaal on ainult üks koolkond. See on tahtmine kohutav tahtmine teha. Teater, kes on natukenegi koolitust saanud, hakkab rääkima nii nagu Priit. Koolitust ei ole saanud nagu minagi, sugune ütleme, nii, tema hakkab tegema seda, seda üksteistlaadsed kommertsteada, arvab, et äkki seal sa kunsti teha. Aga minust veel allpool, kellel ei ole veel vähem koolitust, on kui minut. Nemad lähevad julgelt tegema, teater nendele tahtmine teha, tead teatritegemine on huvitav. Ja siis tekibki see hallus. Kas küsimus on aga selles, et teab, võistleva teatada või pida, selleläbi väljendada? Ega see teatris oluline, millises sellest, millest me praegu räägime sellest? Priit rääkis, Halliste oleksin paljust teatrist ruumi pihta, nagu on minu meelest põhjendatud näitlejatele huvitav midagi teha, seda publiku kaubitanud. Ma olen nõus, tähendab selle Lembitu küsimusega, et võib-olla on asi selles just nimelt muudab see jah, et miks elavatel puudub see, millest meiegi kultuurkonnas on räägitud, väga peetud naeruvääristada selliseid asju nagu teatri eesmärk või sedasama, miks pealisülesanne ja stsenaarium vääristamine on üks nendest mehhanismidest, mis on teinud selle tulemuse selliseks, nagu see on. Ma arvan ka, et see on väga oluline, sellepärast, et kui ei ole, mille nimel, kui see on, noh, seda õpetati oli küll ka esimesest koolipäevast peale, et kui see on ainult leivateenimine, siis vabandust, on ameteid sadu, millega on kergem leiba teenida, aga praegu ja seda enam noh, kogu maailm ja seal on turumajandus, ma ei taha küll võtta roppe sõnu suhu, et siin meie meie koosistumisel, aga, aga mehhanism iseenesest, eks ole, noh et mis mul siis turule tuua on, vaat seda, mille nimel seda seal turule ei too ja sellepärast ongi seda, seda konflikti jah, ja see, mis seal turule toodlase, see mandubki nagu Neymar. Kui ühiskonnale ei ole enam eesmärki, siis on peaktorist on raskes olukorras, kui ta tahab, eesmärk. Aga inimestel alati eesmärgiks, nagu väljendab tegelikult tegijate suhtumist, publikusse öeldakse, publik tahab niisugust teatripublik, tahab sellist meelelahutust. Publik tahab nagu seda võib-olla kõigile meele kokku pannakse. Oma teatripõhimõtetest räägib nüüd Tõnu Tepandi Sedaviisi eemaldeile Hermaküla hõikasin üle, toad täpandamis koolkonnas, sina ka oled siis. Ja siis ma hakkasin mõtlema. Ja mina olen elusa mängu koolkonnast taolise mängutaolise teatri, kus luuakse atmosfäär, kus luuakse maailm noh, autentne maailm, nagu omal ajal rääkisime. Aga luuakse maailm selle maailma sisse või kõrvale või see on täiesti omaette elu, toimib ainult sellel samal hetkel, kui mängitakse, juhul kui seal on see atmosfäär ja seda veel pärast nimetada, siis selleks Läbielamise kunstiks või kuidas seda nimetada, see on kaunis ükstakõik, aga luuakse uus ilm või ka vana ilm. Aga luuakse selle ilmaga sisse või kõrvale või ja nüüd sellele koolkonnale või sellele lähenemisele tema vastaspool, see on minu jaoks välja jättes nüüd idapoolse teatrikäsitluse siin meie aladel on temale sellele teatrile või siis ka filmi puhul, kuidas näiliselt sarnane nähtus ainult deta erineb nüüd sellest Stanislavski või siis sellest läbielamise või sellest atmosfääri loomise koolkonnast erineb sellega, et ta on üles ehitatud kasumi tootmisele. Ja tal on täiesti teised printsiibid, on väliselt viimane. Aga ta on üles ehitatud nüüd inimtasandil. Ta on täpselt välja mõõdetud, mis peab seal olema kui pikalt seda, kui pikalt toda, et tuleks publik, et tuleks raha, see ei ole halb ega hea, aga ta on, on üles ehitatud teistel printsiipidel. Ei ole oluline see atmosfäär, seal on tähtis see, et ta tooks kasumit, ta tooks kohale publiku ja ainult ma räägin praegu puhastest variantidest segunevad esimesel juhul rahalise näeks see asi niimoodi ju välja, et inimesed mängivad, teevad, loovad ja nad on sellest vaimustatud. Ja nüüd, kui sinna publikut ka tuleb, siis on pärane, ma räägin ikkagi, rõhutan veelkord, ma räägin valdsetest variantidest, teisel puhul on, see raha tulek on, on prevaleerima tähtsusega ja seal näitlejaroll tundub olema samamoodi, tähendab ta on märgina tan, vot see tüüp, see kutsub publikut, see ei kutsu, see toob raha, see ei too või siis on täpselt konstrueeritud ainult konstruktsioon enim tasandil tehtav konstruktsioon. Ja see ei välista seda, et seal on häid näitlejaid ja ainult et nende nende mängimist enamasti tarvitata. Nad lõbustavad ennast mängimisega siis, vaat üks hea näide on Coppola film Donvangus. Brando mängib, Coppola filmid on, muidu kuuluvad sinna konveier sinna toovasse ossa nüüd korraga hilisemas eas, kui meestel on jalad all ja ta tahab ennast lõbustada, teevad korraga filmi, kus inimesed mängivad oivaline film. Filmi parajal ja nende kahe koolkonna, noh see teine nimetame sõnaga koolkonnaks. Teine lähenemine, kasumi tootmine, tööstus, nende kriteeriumid on täiesti erinevad. Ega üks ei ole teisest halvem. Aga lihtsalt neil on täiesti erinevad kriteeriumid. Tööstuse kriteeriumid ei kõlba sellele kunstikriteeriumitele ja vastupidi, kunstikriteeriumid ei kõlba sellele tööstuse kriteeriumile, siis kui inimene, kes on harjunud seda läbi elamiskunsti või noh jah, ühesõnaga seda poolt arvustama tahab minna samade kategooriatega ütleme nende selle teise poole asjade arvustamisele, siis ta jääb jänni ja see olekski, olekski minu jaoks vot niisugune niukse suures mahus see niuke lähenemist ja, või siis nende koolkondade erinevus. Ja nüüd saab sõna igavene isemõtleja mees väljaspoolt Panso kooli. Evald Hermaküla. Tähendab sama palju kui õpetajad, kui nii-öelda pool mõjutab teatritegemist see, mis õhus on, ma ei saa, rääkimata jätta ühte väga ilusat juttu. Mis küll otseselt asja ei puutega. Ja vabandan, kui te ette teate, see kurikuulus 100. ahvi lugu. See oli üks lihtne lugudel, 50.-te alguses Jaapanis. Teadlased uurisid ahve looduslikes tingimustes nii mandriosas kui pisikestel saartel ma ei mäleta selle arhipelaagist nime, ma ei mäleta täpselt ahviliike ja vist ei olegi tähtis. Ja siis nipp seisnes selles, et teadlased hakkasid neile toidulisa andma magusaid kartuleid, lahtine need kohutavalt meeldisid peale selle, mis, mis ümbruses isegi saadaval. Teadlased panid nad liivale, need kartulid, ahvid sõid aga liivaga koosse krigise sammaste all. See oli vastik ja abid olid dilemma ees. Tähendab süüa või mitte süüa, seal tahaks seal kurat, liivane hammast. Kuni üks loomulikult Noora laike vastased seda kartulit saab ajas pesta. Ta pesi kartuli puhtaks, pistis nahka, eks ole, vähe sellest, ta õpetas oma mängukaaslastele ikka noorte ahvidega tegemist isegi aimata, siis hakkas tasapisi levima noored ahvid, õpetasid vanemaid, mitte vastupidi, kartuleid pesema. See komme levis esialgu aeglaselt, siis natukene kiiremini ja siis ühel heal päeval Päeval kirjeldavad teadlased, kes väga tähelepanelikult seda jälgisid, jõuti 100. ahvini, tähendab 100 juba kasvõi mitte. Ja siis toimus plahvatus, seal on, keegi ei oska seletada, tähendab, see komme ilma sidekanalit tähendab neil ahvidel ei olnud, ei mobiile, ei raadiosaade, hellita midagi, e-kirju ei saanud nad ka ühelt saarelt teisele käia, otseses mõttes ei suutnud ujuda nii kaugele ei tundnud vajadust ilmselt. Kartulipesemise komme levis 100 saastele selgeks, sai välkkiirelt teistele kartele mandrile. Ja keegi siiamaani ei oska seletada, tõsiteadlased natsionalistid ütlevad, et see on bluff, see on vale. Terve rida teadlasi, neid sama tõsised inimesed, kes hoolega neid uurisid, ütleb, et see ei ole bluff, ei ole vale ja toovad veel lisaks väga keerulisi näiteid maailmast. Tähendab ma vihjan sellele, et mingisugune info väli siiski olemas tahame või ei taha, mida see endast kujutab ja mida ta endast sisaldab, me ei tea. Aga üks tagasihoidlik näide selle kohta on see, et vähemalt see etapp, mis ma ise olen läbi elanud, Tõnu ja, ja teised ja, ja on ja ma mõtlen 70 aastate alguses Emil ei olnudki vaja kuskile sõita või kuskile minna tingimata, see oli kõik nagu olemisele, nii tuttav tähendab see see nii-öelda tol ajal üle maailma levinud ja igas paigas eri vorme võtnud. No ma ei tea, mis selle kohta öeldakse teatriuuendusega, mis ta siis ikka nii väga uuendus oli seal üksteistmoodi tegelenud. Ja Ta levis ka kuskil, ma ei väida, et mingist sugustel, eriti udustel müstilistel teedel mitte ka otseselt selleks ilmselt ei ole vajadust ja ma kardan, et see oi, mis ümberringi on või, või on tal mõni parem nimi või? Aitab küll ja aitäh täna. Kas siis see sisaldab ilmselt igasuguseid asju, hirmu, kahtlusi, unenägusid, surnud inimesi, elusaid inimesi ja, ja mida iganes, müüte une ja, ja alateadvust ilmselt nii isikliku kui kollektiivselt ja nii edasi, nii edasi, päris ohtlik asi on õudselt ohtlik asi. Minu meelest praegu üks oht minu meelest, millele ma tahtsin jõuda. Ohtlikkus seisnebki selles, et mulle tundub vahetevahel et asi on väga tõsine praegu selles mõttes, et noh, viimane 100 aastat selles kultuuriruumis Euro-Ameerika või mis, mis ta ka ei oleks selles tsivilisatsioonis, on tõepoolest noh, selle teatri näitlemise põhialus on ligikaudu olnud Stanislavski teooria või tahan väljendatu seal, küllap nii on enne mängitud ja mängitakse hiljem ja nii edasi ja nii edasi. Aga paratamatult on mõjutanud ja, ja noh nii-öelda suured uuendajad vanal ajal protovski ja teised ei ole kunagi lahku löönud või lahti löönud Stanislavski Gabrehte väidetele vastu otseses mõttes mõtlesaid kuuldavasti üsna sõbralikult pärast üksmeelele teooria osas. Ma kardan, et ta mõningal määral on praegu, puhus küll. Ohus selles mõttes, et lendavad traagilised küsimust, kas on seda vaja säilitada või ei ole, ma väidan seda lihtsalt, et et võtame siis teatrist natukene välja. Ega seriaalides Stanislavski tehnikat vaja küll ei ole. Teadliku tegevusega alaldajate loominguga, kes küsib seal ei meile ei mujal miks on filmides seda vaja, oi ei ole küll, eks. Ja nii edasi ja nii edasi ja ma olen püüdnud viimasel ajal massi nii-öelda massikultuuri, mis on kultuuri kõige tähtsam osa. Teatavasti, ega see, ükskõik kui palju me alguses talle seda öelda, aga ma kardan, to business'is ulatub selleni, et ega ei ole tähtis, kas inimene oskab laulda või tantsida laval pesta, tähttähti saab teha, tehakse meeletult maksab. Ja see, mida ta laulab, rääkimata millestki mingit tähtsust, kellel ei ole ausalt ja nii edasi ja nii edasi. Ja midagi niisugust väga imelikku, väga kahtlast on õhus. Ja väga ohtliku minu meelest ohtlik on juba see libisen kohe oma lemmikteemale, kohe tulen tagasi, tähendab seda, et üsna kindlalt on tõestatud minu meelest, et viimase 25 aasta jooksul maailm, kas looduskatastroofide arv on neli korda suurenenud. Viimased olid siinsamas Poola üleujutused ja nii edasi ja nii edasi üle kujutlesin kohutav Azinime ohvrit, õudselt kahju. Ajaliselt sinu kodu on hävitatud ja nii edasi. Kui 25 viimase aasta jooksul on neli korda see suurenenud üle maailma kas mingit vastust on, sellele ei oleks kehvitud. Oh ja loomulikult on terve rida teaduslikke instituute, kes töötavad täie koosseisu ja võimsate vaata ka selles suunas, et tõestada, et seda ei ole olemas seal bluff, vale ja nii edasi. Ja selles mõttes oli olukord on üsna ohtlik ja teatrisse ta jah, võib-olla puutuslik, mulle tundub vahest, et see nii-öelda alused, mis siiamaani on nagu olnud ja millele saab toetuda ja vähemalt on üks, üks pidev, kui eakatel ise ka sellest asjast nagu teatril mingi üldse rääkima, siis see võib ka kuradile lennata. Ei, ei pea aga välistatud. Nüüd jään loomulikult vastuse võlgu, seda teavad need nooremad ahvid. Mis sel puhul teha. Et kuidas see käib, mis vastust ta nõuab, kaasa arvatud teatrilt kasarmud näitlejatelt teatrikoolilt ja, või kui on, siis kuskil ka koolkonda veel ei tea, aga päris lihtsalt sega mööda ei lähe, mis on õhus ja minu meelest. Ega ühelt poolt see show business massikultuuri üks, üks eredamaid nähtusi siin ma mõtlen, maitselt saksonid ja nii edasi, nii edasi. Tal on ikka oma sõnum küll, mitte see, millest nad räägivad, et armastan sind igavesti ja ilma sinuta ma olen väga kurb ja homme on jälle pühapäev ja suvi tuleb varsti ja heinad seal. Bluff. Tähendab, nad räägivad millestki väga tõsisest asjast traagilisest asjast peites pea liiva. Tihtipeale aga selle taga luurab ahastuse õudus. Meelejaid tihtipeale minu väide sama ohtlik on, on nüüd minu meelest situatsioon ka teatris, seda on varem olnud ja küllap tuleb hiljem aga on olemas terve süsteem, mis ette välistab täielikult esimesest proovist, alates igasuguse püüdluse eelpool mainitud ja korratud Stanislavski põhiprintsiibi juurde. Lavastaja tuleb sisse, kleebid. Proovis ma liialdan, kõik detailid on võib-olla õiget, kleebib need plastikaadid maha, käigud on selged. Saad, oled siis sa tuled sealt, sa tuled sealt. Mikiver kirjelda, kirjeldas seda ilusti, lavastades meist tunduvalt eespool olevas nii-öelda kultuuri mõttes Soome teatris. Et ta tahtis kangesti asjast rääkida, ma ei mäleta, mis tükkidele rääkis tüki sisust või, või meeleoludest. Näitleja tahtsite. Aeg läheb, tähendab, mis jutt see üldse on, kust ma tulen sisse sealt. Väga hea, plastikaatan maas seda teed pidi, jah, kohtun siin temaga, ütle selle ära, lähen ära, jah, selge, korrast mingit muud juttu, mis sisu või mis alad, loomist lolli juttu ajate, tähendab selge, lihtne pilt siit siit siit, siit, sinna, sinna ma ei välista, et see on täiesti kõlbulik proovimeetod, aga sellega kaasnevad ka näiteks kohutavad ohud, aga hea küll rohkem ei räägi. Tähendab, selles mõttes, et muidu jutt läheb, peaks minema täiesti konkreetseks, kas see nähtus vastab sellele või vasta, palun vabandust, kas noh ütleme ühe asja ära, näiteks Maljuse lavastused vastavalt sellele Stanislavski süsteem, mille minu meelest mitte kuidagi mitte kuskil seal ette välistatud, seal juba selle poole püüeldakse see peal halb olema. Igatahes seda sihti seal minu meelest küll ei ole tulemuste järgi minu vaatevinklist ei olnud ka seda näha. Nüüd pääsuginud. Koolist ja koolkonnast räägivad need Panso õpilaste õpilased Katri Kaasik-Aaslav, Ain Mäeots, Jaanus Rahumaa, Anu lamp, Elmo Nüganen ja Andres Noormägi. Tänu koolile Ma olen siinkohal oli mulle ukse teatrisse ja need on mulle andnud teadmisi, oskusi, töövõtteid, kuidas siis proovisaalis viia näitleja selle hetkeni ratsiooni hetkeni kus siis sünnib teine elu rolli elu uus maailm, mis enam ei allu mitte ühelegi koolile mitte ühelegi meile justkui teadaolevale reegel, ja kogu see tee on selleks ette proovisaalis kahe näitleja vahel juhtuks midagi et loomisakt on eesmärk ja, ja ma ei oska nagu koolist eraldi eesmärgina rääkida. Ta on vahend, nii nagu teater on vahend elu ja maailma tundmaõppimisel. Minu jaoks on kool seotud kindlate inimestega õpetajatega. Toome õpetajad, Komissarov koolist, karusoo, Üksküla, raid, Tepandi, Agu, ma ei tea ja kes neist on kõige tähtsam, aga on mulle tähtsad mingil eluhetkel kõik. Ja, ja see, mida nad on andnud, kool minus ja mina koolis ma näen nagu seda edasist teed, et oma tee ja ja, ja oma loomislaad ma lähen ikkagi üksi edasi. Teised inimesed saavad mind aidata. Ja minevikus ei hakka tulevikus. Algaks sellest. Tegelikult mis puutub koolkondade või, või noh, minu jaoks koolkondade probleemi, kui sellist on sageli noh, ma toon ühe konkreetse näite, tähendab, et kui, kui näiteks Vanemuises tuleb välja üks etendus, mis on On juhtunud nii, et on halvendanud, tuleb. Ja, ja siis ma olen kuulnud pärast räägitavat varutavalt, et teha üks põhjus, et näed, et näitlejad mängisid, nad olid eri võtmetes ja et see on ikka kvoodi probleem. Et see on noh, selles mõttes, et on, erinevates stuudiotes on lavakast inimesed selles etenduses mängivad ja et see on nüüd see põhjus või probleem on koolis. Aga, aga tegelikult samas noh, nagu eri võtmes veri laudis. Aga tegelikult see ei ole kooliprobleem, vaid sel juhul on see ikkagi lavastaja probleem. Sest kui palju on ikkagi etendusi ka, kus, kus võib näha noh, ütleme ühtlasi Panso koolinäitajad, noh, nii-öelda võtame ühest koolkonnast. Et noh, mitte nii täpsus, veas lavastus, kes lähevad võtmetesse siis sellist probleemi tõstatata. Et see on selles mõttes sageli kuhu üle noh, mütoloogiseeritud või niimoodi siin on palju puudutatud seda noh, mis keeles me räägime või mis terminites vaid kas me saame terminitest ühtemoodi aru? Mina väidaks küll, et vähemalt eesti kontekstis kooli või kust keegi tulnud on, ei oma mingit tähtsust, sest kui ma mõtlen praegu näiteks seda, et Mati Unt, kes ei ole ta ei ole tulnud, ei Hanson koolis isegi seal ja tema ütleb, proovis näitlejatele märkusi, noh selles mõttes, mis kontekstist väljarebituna kumaid kuskil mujal kuuleks või niimoodi tundub isegi mõnes mõttes absurdsed, kui lavastaja ütleb näitlejale tule, kuri näiteks, või noh, aga kui on noh, probleemi ei ole siis, kui, kui lavastajale on see, mida ta öelda tahab, et see on, kui see on tal olemas ja paigas, siis see, mismoodi, mismoodi see lõpuks avaldub, see jõuab kohale niikuinii, kui on tegemist vastuvõtlike inimestega, et tähendab, keel luuakse ikkagi noh, koha peal, mõistete, see ei ole nagu probleem. Et kõik taandub ikkagi lõpuks sellele isiksusele. Jumal, kui inimesed tahavad rääkida, nad leiavad alati selle keele. Palju hullem, küsimus on minu meelest see, et et mina olen sellises situatsioonis, kus ma hakkan tegema juba vahet, kas inimesed üldse tahavad. Et oma koolkonna inimesed on need, kes üldse tahavad rääkida, kes veel mäletavad, mispärast nad kunagi teatrikooli sisse astusid või kuskile stuudiosse, see on suur asi, kui tallinnas on suur asi, kui keegi veel suhteliselt hiljuti siin teatris oli mul niisugune juhus näitleja sedasama teatrivisiooni, milline peaks olema siis meie teated. Lühidalt oli selle mõte selles, et esiteks ei tasu üldse nii palju rabeleda, ei, nii palju andma laval etendused ei pea olema üldse sugugi iga päev, see on siis, kui, kui näitleja tunneb jõudu ja viitsimist pealehakkamist, siis toimub etendus, proovid on noh, nii, kuidas nii, kuidas on, eks ole, kui õhtul ETVs on selged, järgmisel hommikul mingit proovi olla ei saa. Sest noh, me oleme ju väsinud anda, tuleb vähem rabeleda ja kuhu meil läks. Ja minul muidugi muud võimalust, kui teha talle ettepanek, eks sellega siis luua oma teater või siis kohaneda nende oludega, mis meil siin teatris on, sest minu meelest näitleja peab lavale andma ja ta peab seda tegema õhtuti ja hommikul pead olema proovinud. Ja see inimene on ju sellest samast koolist, sealt Toompealt, aga ma arvan, et mul on väga raske pidada teda ühe koolkonna inimeseks, kui me koolis õppisime ja minulgi niisugune tunne, et mis eristab, unistab teatrikooli siis? Noh, see on kuidagi nagu iseenesestmõistetav, et noor inimene tahaks mängida Hamletit muidugi Hamletist need eesmärgid. Ma olen selles kindel, et see praegu Toompealt alla tulevate inimeste seas kõigis on, see ei ole ammu üha enam nendes näitajates, kes on ammu sealt ära tulla. Ja minu meelest on see, see on. Noh, mis nüüd lausa segab töötamistest enamite erutavaid tarrid, siin hakkab ära kaduma see usk, sellesse näitlejad, jumalikku päritolusse või näitleja kui kunstniku minusse, et võib tekkida olukord, kus ta on lihtsalt tarbimisühiskonna liige kes kasutab enda kutsekoolis omandatud oskusi inimestele mingit sodi pähe määrimiseks. Et siis ise selle raha eest siis hiljem sedasama sodi tarbida, mida ta teistele pähe määrida seal mingi brutaalselt öeldud, aga siin on mingisugune selline nagu noh, tükitöötunne või noh, midagi. Kui me ise sellest kunsti ei tee või isanda ametiuhkust ei hoia, siis seda kõrvade juurde ei tule. Praegu võiks samamoodi ju panna teatrikoolkonna teatriterminoloogiasse sellise sellised sõnad, nagu oleks maksumaksja või maksumaksja tahab, mis asi seal erinevad kaalutlused, miks lavale minnakse, mõni läheb selleks, et teenida raha, et selle raha siis tarvitada mingeid muid väärtusi või elada päris elu mujal ära kasutada, saab rääkida. Professionaalsus ma, mul on aega tulek, kas, kas me saame sellest sõnast ühtemoodi aru või mida me selle all mõtleme? Vahel ja kujul. Niisugune tunne, et sõna professionaalsuse all mõeldakse seda, et inimene allak iseennast võimalikult vähe ja saab võimalikult palju. See tähendab täis seinast, absoluutselt ei raiska ta, eks ole, ja see on professionaalsus. Sel juhul oli mina asjaarmastaja. Nii nagu paljud teised, kes armastavad asju. Aga kuulame kõrvalt ja neile tundub, et te ei tunne ennast hästi, teadis praeguses ajas, kui palju see võib-olla ajamentaliteedi küsimus ja, ja kas tendents on siis nagu teie õppimise ajal praeguseni mõeldis Teie teatrisse minekust alates on see hullemaks läinud. Ühiskond on nagu hetkel tundub mulle või vähemalt üks poolteist aastat tagasivool on juba niimoodi verest energiast tühjaks jooksmas või jooksnud see tähendab, et, et selline maniakaalne-depressiivne paranoiline üha rohkem ühiskonnas. Aga noh, teater on ühiskonna osa, näitlejad võtavad sedasama toitu ikkagi väljas. On küll mõned muud dimensioonid, kus seda saab, aga, aga ka põhise kõige või loomeenergia ja need see materjal, mida ta juba enda isiksuse läbi ümber töötleb, see tuleb tema ümbritsevast ja et nii haige kui on ühiskonna haige oma teatri, teatri peaks natukene ühiskonnast ees olema, näitvamalt tegema, uksi lahti, koputama, kuhugi ütlema, et seal on midagi. Et noh, nagu jõud on otsas, praegu istub ühiskonda hingeldades sellise sellise kuhja otsas, mis endale lõpuks kokku on ostnud, kokku saanud ja nüüd mõtlema, mida nüüd siis peale hakata või mis ma nüüd selle asjaga nüüd kõigega teen. Samamoodi on praegu teater nõutuvad, milliseid lugusid pakkuda inimestele või mida teha, mismoodi selles selles asjas nagu noh kuidas käituda. Muidugi teatrisituatsioon on hoopis teine kui 10 aastat tagasi. Kui see täna ja eile siis mulle tundub, et seesama, eilne läksite tehnoloogiline külg selles koolkonnas ta praegu puudutab palju vähem situatsioon ja täna niisugune, nagu ta on ja mulle tundub, et poliitilised tõekspidamised koolkonna juures, teil on praegusel hetkel palju vähem tähtsust kui eetilised tõeks. Kas meil on midagi üldse rääkida? See on praegu palju olulisem, millised siin hakkab see lugemata, et, et kas see on, ütleme, need Ammaldusi on nii palju. Ühel noorel inimesel, kes Toompeakoolist või stuudiost või kolledžist nii-öelda lõpetab ja palju kergemalt. Teatrites on hakatud väga palju pidama. Neid teatrites mõeldakse neid majasid, mida nad ilmtingimata üles ehitama, üleval hoidma, mitte seda, mis seal sees on ja mis tegelikult seda majateatriks teenikud on hakanud tähtsamaks saama kui see, mis on seal sees. See on üks niisugune tunnuslik asi ja see ongi see, mis minule tundub masinana töötud Anu seal klaasiga. Sinu meelest on ka nõnda, et see tendents on süvenenud need viimasel ajal või sa oled nii uperpalle juba palju näiteid. Kuidas on koolis kaasa toodud ideaalidega. Sa mõtled, kas minu ideaalid on kuhugi kadunud? Ma mõtlen seda, et saaled teatriprotsessi kaua näinud ja, ja samal ajal puutub nende noortega kogu koolid, et et kas kool on säilitavad ideaalid või see protsess, mis on teatris minu arvates juba mitu uperpalli teinud, mitte ainult viimasel ajal kuidagi kulmineerunud mingisuguseks aastavaks situatsioonid, et kuidas see mõjutab tagasi ka koodi. Kindlasti ta mõjutab, nii nagu siin juba räägitud on, kui ma vaatan neid noori inimesi, kelle ees ma ise praegu hetkel seisangi ühtepidi mulle tundub, et see ajahetk on olnud kohutavalt lühike. Kui minu eest seisti ja mina olin selles staatuses, millest nemad on praegu siis mingid asjad Aimuvad mulle ma ei saa, aga ma ei saa mitte kellelegi mitte kunagi kätt ette panna. Tähendab need ohud, mis võisid aimudega minu õpetajatele see, kuhu keegi suundub või et mõne puhul mul on tahtmine öelda, et mine siit ruttu alla. Sest et tuntav. Ta ei ole praegu koolis seda. Seda just nimelt, et see, mille nimel teatrisse ollek ollakse, et see kaob ära ja kui ma seda ei näe koolist, siis ei ole mõtet teatrisse minna. Aga see, millest siin alustati ja millest, et on räägitud palju, aga ma olen ta ei olnud väga paljusid asju, seda ühte veregrupp ja mingeid asju läbi vaikimist, see aare, õpetus. Ja ma pean ennast ka kindlasti Merle Karusoo ja Lembit Petersoni õpilaseks hakkasse Aarne õpetus oli. Oli läbi isikliku eeskuju, isiksuse võlu sageli mitte ära seletades, aga see kuidas ta, kuidas ta õpetas meid, õpetas laval mängimise ka see, et, et ta kõik oli suunatud partnerile, ma lugesin seda tema intervjuust, kui ma olin kooli lõpetanud ja ja mulle tundus see, olin ometi neljast logistikateedes käinud ja ma mõtlesin, et see eriline tõdes on, aga teates olles hakkasin nägema, et see selle vastu patustatakse. Me räägime küll sellest, aga isegi võib-olla Aarne puhul, et isegi liiga ennast mõni temasugune võiks võib-olla mõnikord rohkem isegi domineerida see arvestamise pieteeditunne, kui seda suudaks edasi anda väärtused, mis ei kao kuhugi, neid võib olla raske näidata väga paljusid asju ja neid hägustada, aga aga see mingid asjad säilivad ja lähevad edasi, vaatamata kõikidele nendele uperpallid mida teeb läbi ühiskondadele elu. Kui minister ainult ära ei kuluks, selles kõiges ei väsiks. Ma tahan ühe asja öelda natuke teemast jälle kõrvale, et, et see, et me siin koos oleme, oleme siin koolkonna pärast või mille pärast iganes. Minu jaoks on see väga tähtis, et me räägime. Ja igaüks saab rääkida seda lisatal hingel. Ja ja on inimesed, kes kuulavad ja kehase, huvitav. Ma olen Rõõmus siin olles, kui ma mõtlen, et kas koolkond või veostamisega, nimeta kool või siis me olemegi need kõik, kes me siin oleme, aga mis, mis on selle koolkonna nimi? Sellel ei ole tähtsust nagu pigem kogudusele, tähendab niimoodi, mis hõlmab tervet planeeti maa, kus on. Erinevad koolkonnad, erinevad nii-öelda õpetad, tegelikult süsteem on ikkagi sama, antakse noorematele edasi vanemate poolt teadmisi, salateadmisi, teadmisi sellest, kuidas elus hakkama saada ja ja kuidagi ta on niimoodi mingis mõttes. Religioon võtab vahepeal väga võikaid vorme ja siis teinekord jälle leebe nagu kevadtuul ja siis jälle noh. Aga pigem see, mis seob, on jah, pigem niisugune nagu koguduse tulles õudselt hoiab, kaitseb sest mõnikord on see teatri ühiskonnas täitsa pelgupaik mõnedele inimestele, kes mujal nagu üldse ilmselt hakkama ei saagi, on vaja hoida mingisuguseid nähtusi mõnda aega talvel sporaagilises olekus ta siis õigel hetkel võidelda. Raimo ei, suvel melisus tulles. Ei, ta ei ole elu sees nii palju teatrist mõelnud, kui seal olles ja kaanuga rääkisite seal paljud ja kas sa siis mõtlesid teatritehnoloogiast teatritehnikast oskustest rohkem? Siis valmistusime ikka psühholoog, nii et see on paari Mitte selles mõttes, et nende paari kuuga ei ole küsimus selles, see tõstis sega, sega ja ma näen Taisega, mitte mind, ta segab väga paljusid teisi loomeinimesi, segab see teadlik, mitte loogiline, täiesti teadlikult see, mis mind hammast teadlik tähendab, mitte see, ta ei oska, vaid kellestki konkreetselt, saad aru, eks elasid vaid noh, lihtsalt nii on kergem ja mugavam. Teie jutust kostab üks asi, mis täiesti erinev tekkis nende eelnevate skeemidega sest meiesugused ei hakka praegu tsiteerima, ütleme tünni aastate kaupa, kes on samuti sama asja üle kurtnud. Samade sõnadega kui teie praegu see nii ei ole mõtet, aga seal on olnud. Aga vot see mingid valupunktid, teravus ja siiski siis räägitina väsimises, kehtimisest ja käsitöölise rutiinist laiskuses tükitöö tegemisest ka jah, teadis tööl käimisest, mitte mitte koguduse liige olemisest ja need asjad. Mulle endale vahele üheksa tööl ka mujal, aga te ütlete praegu midagi muud ja siin on mingid teised värvid juures, mis tõesti nähtavasti teemal rääkisin ühest ohutundest. Ma ei tea. Seesama asi. Samade asjade avaldamine muidugi kas võib sõnastada nii, et külastaja saaks ennast kaitsta ühiskonna ees ühiskonna? Kuidas ta saaks ühiskonda aidata, kuidas aidata ühiskonnaellu jääda, võtad midagi üheselt koolis? Mulle tundub praegu Ma asi elav küsimus, kuidas praegusel hetkel, kui ta ei ole enam nii nii oluline kui on küsimus midagi, mille nimel, milleks? See on praegu palju ahvatlusi alates sellest hetkest, kui kooliuksi kinni, sul on nii palju, et inimene on valiku ees, eks ole. Ja ta võib tõesti valida ju alates sellest, et temast tehakse, eks ole, Jackson madonna või nagu siin eelnevalt juttu oli või, või no ükskõik kes kõik huvi praegu võimalik, et inimene, kui ta ära läheb, et oleks ikka meeles, et eesmärk oleks ikka see kunagi enam mängida Hamletit või see, mille pärast omale seal ei, senine teatrikooli läks, mina mäletan, me oleme seda juttu rääkinud juba pikalt juba ja see on asja sisu olnud. Mina olen seal aru saan seal olnud kogu aeg, et kui sa energiat oled, ära, mida rohkem sajavamatuse tuleb sulle tagasi kõik. Aga sa ei tohi seda ära anda, sellepärast et rohkem tagasi saada. On seal ära annetamine ja siis, kui sa oled täiesti puhta südamega ära annetanud, nii maksimaalselt kustutada, praegusel momendil paljude oskus on seda ära annetada, see tuleb sulle tagasi. See tuleb sulle kõik tagasi ja, ja noh, ei ole võimalik, et sa annetad ennast tühjaks ja, ja loe vaata su peale ja midagi sinna asemele pane lahendatud. Normaalne energiaringlus tähendab, mis, mis ühelt inimeselt lihtsalt nõuab ühte või teist teistpidist ära, andmestik peab seda maksimaalselt tegema, et et on lauset olla selles üldises energia liikumises oma oma ülesande täitnud. Sest see, mida ei olnud, rääkis sellest juba väljaspool, absoluutselt sellega nõus. Oleks üks näide pikalt seletada, mis seletan, tähendab, mis ka teadlased uurisid siis ühte niisugust asja. Et mis, mis on see ahvilaadne, lasi ainult, et tulid. Natuke globaalsemaid järeldusi sellest, et võeti kokku inimesi erinevatelt elualadelt. Näiteks arhitektuur, muusika, maalikunst, töötati välja niisugused abstraktsed, aga hinnatavad kriteeriumid. Mitmed erinevad, isegi peast ei oska praegu nimetada, mis andsid võimaluse paigutada ühe või teise, ütleme, kunstiobjektid pluss-miinusskaalale muusikast, Baholi, ratsionaalne, kusjuures seda asja ja nii edasi, nii edasi ei olnud tegemist niivõrd niivõrd palju noh, niisugused alateadlikult kuivõrd teadlikku paneteks, kütet, blokaad, rohkem konstrueeritakse, satute miinuspoolt. Samas kui aadleks edasi tekkisid, ütleme täiesti suvaliselt lahmida, aga, aga see natukene seletada siis noh, ütleme depressiiess noh, lasi suhteliselt teist suurimat muusikat endast välja tulla, sattus pluss voolu. Ja sealt joonistus välja mingisugune Kõve ajateljele tuli kõverdada plust plussidest miinustest ja siis seda, seda. Ühe teise kõveraga mis siis joonistus välja ajaloosündmustest kas siis rahuajal joonistuskõver ja kui nad nüüd kõrvuti pandud, tuli välja, et need kõverad on peaaegu identsed. Ainult see niinimetatud kunstikõver ennetas ühe faasi ajal kõver natuke liiga ilusad. Üks, üks Moskva professor, kes on Moskval Pirsi esteetika, instituudid, viitsepresident? Ühtepidi füüsik, teistpidi kunstiajaloolane. Ja seal, kus ta seda esitas, sellel konverentsil töötada ka muigega muidugi vaadati. Aga samas mul on tunne, et kõikidele jäi võimalus meelde, sest mul on tunne, et seal midagi siiski noh, on on sellised, mis, mis ilmselt ütleb seda infovälja olemasolek onu õigeks. Ega tema pessimismi tali ennast ära ei kaota või ma ei tea, kes eile oli, kui rääkis Lembit Petersoni sõnast. See oli väga ilus asjades, sellest Jaaniga nähtust anda, siis rääkinud. Et äkki ei eksi selles publiku ootustes. Sellepärast et ta ütles, et võib-olla ei olegi nii palju neid, kes ootavad meelelahutust kui neid, kes vaatavad, et need kokku pandaks, aidataks veel kokku panna. Mul on tunne. Ühesõnaga ma tahan kaitsta ka neid, nii-öelda neid noori, kes, kes, kes praegu nii-öelda võivad materialismi võrku kukkuda. Et jättes nüüd metafüüsika ja, ja infokorrast laekuva tulu või kasu, eks ju, kõrvale selles mõttes, et see vahetatud pasutakse mingis muus vääringus ja mõnes muus dimensioonis hoopis muude asjadega selle energia eest, mille ma siis pean välja panema. Et tekib selline küsimus, et pagan, et, et ma ei ole üldse, kes näitleja panen tohutu energia või jõgi rolli sisse, eks ju. Ja samal ajal tahad pittekstiks, on täpselt minu vend ei ole üldse must ka, eks ju. Varem näitleja oluliselt vaatan ekraani, ma saaks samamoodi ja tema saab selle rolli eest 23 miljonit dollarit, eks ju. Mina tahan sellest 123 krooni ja sealt tekib otsus. Otsustan mina seeriast otseselt siukest räägimegi ütleme, siinsamas paraneb, et minul seda annet ei, ei tasustata vääriliselt seal üks, 1000-st mõttest, mis võib nooruki peale läbida, läheb päeva jooksul ja kummaline on see, et seda mõtet veel tõsiselt mõeldakse selle loo naljana, kuidas säilitada seda poissi, ei taha seda inspiratsiooni, et kui samal ajal on tegelikult ilmanide dollaritega ta hoopis muud raskused, mis inimest kulutavad muud probleemid. Ja, ja mingi meeletu elutempo sellele vaatamata, kas sul on neid dollareid sterlingit või ei ole ikka meistri küsimus, tundub, koolis, on ikka kõige tähtsam on see meistriküsimus. Kas, kas, kas keegi seda, et ütleme, 18 üheksateistaastane inimene on ikkagi niivõrd veel nii vastuvõtlik ja üldiselt teatrikool satuvad väga vastuvõtlikud tundlikud inimesed, et kui meister meister, kuid ütleme, noh inimene heitleb kahtlemismeistri asjaga nii-öelda toetada, usku kinnitada, küsimus, millesse usub meister. Meistril endal usku pole, siis on tal väga raske seda usku kellelegi teisele jagada. Oota spordisaali kõrgele tõstetud latt. Sama asi on ka koolis, eks ole, kas me tuleme kokku selleks, et hakkame pisikesi Eesti rekordid, eks ole, või me oleme hoopis mingi muu asja pärast kokku. Kas lati kõrgus on sõnastatud, eks ole, kas me kõik teadvustame seda, et tegelikult see, see kõrgus on, noh, seal on see kõrge. Mina tean kõiki viimase 100 aasta neid õpetajaid, eks ole. Oli käe alt ühe õe kursuselt oveti tulnud teie oma nõudlikkusega, Need, kes lõdvaks lasevad ja muu järele kihutavad, need on ühtedelt ja samadelt poolsest, et ühest ja samast kooliks. Tähendab, see ei ole see, mida temasse pannakse koolis mitte ainult see tähendab, see on väga tähtis, mida pannakse koolis, mis kriteeriumi annab meister ja nii edasi, muuseas, seal on veel teisi aspekte. Kui tolerantne meister siis te olete siin? Vabadust niisugune rida näiteks, keda paljud nagu ei tahagi oma, ei oskagi oma teadvuses seostada meistriga nimega Komissarov, eks ole. Aga, aga küsimus on milleski millestki praegu uus. Ma tahan öelda seda, et, et see, mida räägid koolis, Üksküla, Komissarov oru soo, seda nähtavasti üks inimene võtab mingi mingi põhjani vastu, aga teine inimene hetkel on selle unustanud või, või väsinud sellest või, või nii edasi. Kus see murdepunkt on, mis see kriteerium on? Suitsupäevalt vanema laps võib õppida nii suitsetamist kui ka mituseks. Ja mõlemad variandid on olemas, tähendab küllaga. Selline oli põgus kohtumine instiksustega, kelle kujundada on meie tänane teatri ilm. Siia saatesse mahtus vaid murdosa räägitust. Kaheda Päevase jutuajamise lindi materjal on muide üle 10 tunni pikk ja tahaks loota, et teatriliidul on jõudu, jaksu see materjal trükki toimetada. Paasakate kõrval oli jututoas igati rõõmustav kohataga tartlasi, Irdi ja toominga. Omaaegsete stuudiatest. Räägiti näitlejatöö spetsiifikast ja kriitikute kiibitsejate suhtest triga. Igatahes oli neis juttudes oi kui palju õpetlikum. Aitäh selle ürituse korraldajale teatriliidule, eestvedajale, reetneimarile, aitäh näitlejatele, lavastajatele väga avameelsete mõtete eest. Ja loodetavasti ei kasutanud ma neid kurjast aitäh mõtete eest, vaid küll alguse teatriilmast kuid jõudsid spontaanselt üldisemalt väärtushinnanguteni. Niisiis palju õnne, Panso kool. Aga oli üks isiksus, kes näis lummavad väga erinevaid näitlejate põlvkondi, neid, kes teda mäletasid ja neid, kellel oli vaid mälestuste mälestus. See meie teatriinimeste ideaalnäitleja oli Ants Eskola. Temast tahame Lea tormisega teha oma järgmise teatri sajandi saate kohtume juba jaanuaris. Aga tänase saate valmistasid ette Külli tüli ja maris Johannes. Head ööd.