Algamas on 14-st saade sarjast teatri 100. Aino Talvi teatriaeg on Lea Tormise tänase jutu teema ja nagu ikka, kuulete katkendeid näitlejanna rollidest ja omaaegsetest raadiointervjuudest niisist. Teatri sajand. Jul nain alis tundma kirele. Lal rooma kombel me teeme seda mis on suur ja vapper. Surmal kuukene. Külm on sele hiigelvaimukes. Vaes tulge polekat meetriale julgusi. Jaak. Kuulsite, Aino Talvi kes oli üks meie väheseid suuri tragöödia näitlejanna asid. Ja keda iseloomustas suursugusus, väärikus, sisemine jõud, haare ja trackism. Kõrvalnaiselik veetlevus, isegi Uiedus kes võis laval olla imekaunis, aga kunagi kartnud inetu või naljakas olla. Ta ise on öelnud. Tagantjärele vaata ütles, et mul on endal elus väga vedanud. Suuri ülesandeid sain kohe ja järjest, kui draamalavale tulin. Repertuaarist oleneb ju noore näitleja arenemine. Tegelikult läks ju alguses siiski huvi pärast Vanemuise koori, siis ei olnud ta veel Aino Talvi, vaid Aino Oja. Ja suuremad rollid tulid alles mõni aasta hiljem. Aga nad tulid. Ta on meenutanud, et olin noor tüdruk, hea meel, et elad teatris. Vaatad kõike vasikasilmadega. Meid õpetas ka tollane liikumisjuht Robert Rood. Isegi minusugust Pika Koljatit. Käisin kusagilt samba tagant draama etenduste proove piilumas. Tantsisin puugotadega ühel roodi õpilasõhtul, Hollandi tantsu. Tegime karaktertantsu ja rood, lavastas ka operettidele tantsud, operett aitas mind väga, tuli palju laulda ja tantsida ja see oli minule kooliks. Ilma selleta poleks ma draamalaval ennast nii vabalt tundnud. Ma elasin Tartus 29. aastal lugesin ajalehest minema ja kooriliikmeid läksingi katsetele. Seal oli umbes 120 inimest ja 12 võeti ja mina olin nende seas koori ja seal tuli kõike teha, tol ajal laulda operetis ooperis ja tantsida rühmas ja sõnalavastustes kaasa teha omal kulul, me pidime õppima liikumist ja laulmist ja seal olid olla metuse stuudio. Ja siis seal võrdlemisi vähe. Käisin siiski. Ja siis seal. Mering usaldas mulle Vanemuise päevil nimiosa Artur Hatsoni iluduskuningannast. Kuidas õnnestus, seda ei tea, aga ma olin ise hästi erutatud ja pärast seda pandi natukene palka juurde. Esimene suurem roll siis, millega Aino Talvi silma paistis oli Alfred Meringu antud Watsoni kaasaegses näidendis iluduskuninganna. Ja koos selle esmase tähelepanuga tuli siis ka lavanimi. Aino Talvi on ise meenutanud, kuidas, et lavanimega oli nii, et kui ma teatrisse läksin, hullutasid sugulased läheda, teotada oma nime ära. Ma siis mõtlesin, et peaks endale lavanime võtma. Tol ajal ja praegugi meeldis mulle väga, Heiti Talvik tema luulet, tused. Otsustasin siis, et võtan tema nime. Selleni. Hõng oli mulle kuidagi lähedane, talv ka puhas ja karge. Aga et ikka päris Talviku nimi poleks, jätsin ühe tähe ära. Nii ta siis sündiski Zetalli. Ja pärast iluduskuningannat jäi Aino Talvi silma ja kõrvaga Tallinna draamateatri esindajad Talle, kes parajasti lind aule asetäitjat otsisid kes oli omakorda tulnud Vanemuisesse ja kutsedraamateatrisse tuli 1935. Sealgi olid esimesed osad ikka need noored armunud tüdrukud, noor, kena pikk, sale ja blond neiu, nagu ta oli. Aga peagi hakkasid tulema juba suuremad rollid. Juba 36 37 hooajal mängis ta elliki Marjääri ebahaiges ja muide on ta üks väheseid tolle näitlejanna Sid, kes ka hiljem veel sõja ajal on õpetatud naistes mulje ärirollis, mänginud oma teatritugevusega, tegelikult seal 30.-te lõpus oli just eesti repertuaari mängimises. Ja nii usaldati noorukesele Aino talvile hooajal 36 37 juba üsna ootamatult. Nii suur ja tähtis roll kui Kõrboja, Anna Andres Särevi Tammsaare insoneeringus. Miks te kunagi teiste hulka ei tule? Sõda võiks preili küsimatugi teada? Ei, mina ei tea midagi. Raina lõhutasin kive. Kas jääte neid katkule peremeheks? Son peremeheks ei saa. Aga kui isa enam ei ole, siis hakkan ehk Ülo peremeheks. Ja mina jään kõrbojale perenaiseks. Naabrid isale abiks? Ei. Isa andis kohe kõigega minu kätte. Ah. Aga kes saab siis Kõrboja peremeheks? Minu isa sõnad. Aga Ann, ehk teil kedagi peremeheks soovitada? Andeks preili, ma küsisin rumalasti. Aga ma mõtlesin, et ega siis niisuguse suure koha peal ilma peremeheta läbi saada. Muidugi ei saa. Võtta tereni sulase kauplid. Aga PWM-i peremees tuleb ise ja peremees teeb ise tulema. Tuleb magusate viinadega, tuleb kelladega aistes ja Kurinatega hobuse kaelas. Just nõnda arvab tädi malli. Vaadake näete ketid, kui ruttu ootamatult tekivad, päeval tulid mingi värvid. See on siiski nii kurb, et nad nii ruttu kustuma muidu poleks nii ilus. Kuulsime muidugi mitte selleaegset Vaidist juba sõjajärgset raadio lindistust, kus Eduard Türgi asemel on Villu rollis veel suhteliselt noor Ilmar Tammur ja Aino Talvi, on Tammsaarest üldse ju väga lugu pidanud ja hiljem see on nagu see tema saatuse Sonda on samas näidendis võinseneeringus mänginud 75 76 hooajal. Juba katku villu ema. Eduard Türgiga seal väga raske katsumus. Eduard türkima nagu austasin ja hindasin, kartsin. Režissöör ja hoopis teine generatsioon. 50 mina olin siis 28. Aga Tamsar, Raamat aitas mind. Romaan Kõrboja peremees oli väga palju. Ja mulle meeldis tohutult. Ja enam-vähem rahuldavalt tuli välja, aga ma enam ei mäleta nüüd, kas lavastaja Säre või teatrijuht Kalmet tõi mulle raamatu, kus oli Tammsaar autogramm teha. Aga ta ei öelnud mulle mitte midagi ei saanud, andis ainult selle selle raamatu ja siis ma mõtlesin, et ma vist ikkagi siis jäi rahule. See oligi aeg, kus Eesti repertuaarist kõige vaadatavamad olid lemmikteoste dramatiseeringus. Ja Talvil tulebki hooajal 37 38 mängida kelmikalt ja võluvat raja Teelet. Nii Lutsu-Särevi suves kui kohe sinna otsaga Tootsi pulma. Ja partneriteks Sis Tootsina, Johannes Kaljo Ala ja pea ühele draamateatrisse tulnud samuti ilma näitleja koolituseta Olev Eskola kiirena. Harjumuslikku Amblaana muidugi jätkub edaspidigi veel rida neid noori neiusid ja naisi, eriti nagu äratas tähelepanu võlu Külliki linnankovski laulus tunni punases lillest. Vanem publik võib-olla mäletab või teab sellist raamatut ja lavatüki. Aga draamateatri juht Leo Kalmet oli hea pedagoog ja ta oli võtnud oma mureks just nende koolitamata noorte näitlejate edasi arendamise, sest sel ajal oli juba draamastuudiokooliga nooriga teatris Liilazneri Salme Reek ja ja nii ta teeb niisuguse ootamatu katsed hooajal 30 940 annata Aino talvile. Ta senisele ampluaa le täiesti vastupidise rolli, ühe üsna vana naise rolli kurnatud farmeri naine ühest Ameerika raskesse olukorda sattunud armis täiesti võõras miljöö, võõrad tegelased. Kaldwelli kööklandi tubakatee, seal ühe ameerika romaani järgi tehtud tol ajal väga mängitav näidend seal majanduslik laos ja viletsus ja väsimus ja depressioon apaatia, nii et see naine Ada ei suuda õieti enam midagi teha, vaid nii vaevalt veab ennast veel järel ja ainult tütre saatus paneb ta veel muretsema, äratab korraks võitlusvaimu Talvi, siis hakkas ka ise otsima lähenemisi või nagu lavakeeles meile öeldakse kohandumisi. Et noore neiuna sellist rolli täita. Ja meenutab, et mul tuli see osa nii, hakkasin mõtlema, et nad on näljas. Et see on vana inimene, küllap tal on käia kiraske. Hakkasin käies tugesid, siin ma sinna sattusin, posti seal värava vastu käies seistes istudes isegi saaks aga kuskilt tuge. Jäethi oli enam oma välimusest ei kammi ennast, see parukas, mis mul oli, oli sorakil nagu oli. Ja osa jaoks tehti mulle sitsikleit, seda ma nühkisin vastu ahju ja vastu põrandat ja trumpisin ta peale, et see aga vanaks saaks. Ja ma hakkasin väga armastama seda osa. Ja just selle rolli eest ma sain ka kolleegide käest paki, et las need ütles, et kui noor näitleja tuleb, siis ta mängib alguses iseennast ja selle järgi ei oska veel midagi arvata. Aga nüüd võib juba õnne soovida. Ja siitpeale õieti juba päris noorest peast siis ainult Olvi ampluaa avardub. Tema repertuaari tulevad koomilised rollid. Tšehhovi lühinäidendites tuleb igasuguseid vanu ja noori ja häid ja pahuinimesi seal rollides. Ühesõnaga temast saab juba noorena karakternäitleja. Ja enne veel, kui algavad okupatsioonide sõda, jõuab Talvi mängida siiski ka veel vaimustavaid noorte rolle, muidugi. Üks tähtsamaid ehk tema Lukreetseja, Portia, Novošahtinski, Poola, Tatari näidendist tseesar ja inimene. See oli juba niisugune keerukas vastuoluline roll õukondlik valitsejal, ikk, võluv ja paheline daam, kes esmakord selt siiralt ja sügavalt armub teadlasesse kopernikusse. Eneselegi täiesti arusaamatult ja ootamatult kopernikust mängis August sunne ja Aino Talvi, kes on mänginud vastamisi Eesti lava väga võimsate meesnäitlejatega. Nii enne kui pärast sõda meenutab just sunnet tagantjärelegi kuidagi eriliselt Augusson. Mängisin kooslukreetse portsat. Tema oli Kopernikuse, Poola Poola näidend võimu ja vaimu vahekordade arutamine. Sunne oli väga monumentaalne, vaikne tema all ja tema kõne oli nagu Mae orelimäng. Niisugust teist ei ole ta hooliku ja siis juba järgnevat rollides. Nii erinevad naised kui oma õnne eest võitlev tammaru mari libahundist. Talvi mari muide, ei olnud loomult ei kuri ega pahatahtlik, ta lausa hoidus sellest, mängis armastavat naist, kes on oma armastuse eest väljas ja nagu kõige muu suhtes pime. Ja siin jällegi toimub niisugune järjepidevuse 1953. aastal, libahundist mängib ta siis nagu mari vanemat varianti tammaru perenaist. Aegses teatris saab ta Leogalmetilt veel ühe oma lemmikrollidest, see on Ibseni Nora nuku kodus. Muutuv, arenev, süveneb karakteri ja selliseid Aino Talvi just armastas. Ja seda rolli käita veel draamateatris mängimas siis kui sõja lõpul kutsutakse ta äraminekute korvamiseks, sest Marie Parikas, Mareleeti, mitmed Estonia näitlejannad olid lahkunud. Eksiili kutsutakse ta täiendama hõrenenud Estonia trupi, aga ta käib siis seda oma kuulsat Norat veel mängimas. Ja ta on hiljem meenutanud üht lõbusat või kuidas võtta episoodi, et siis ta sai punktitasu. Ja et see punktitasu oli küllaltki väike, nii et kui ta oli neli korda mänginud moorat siis läks ta selle rahaga turule, mis tookord oli Draamateatri Estonia vahel ja ostis selle eest endale Hani Hanimaksis tohutult palju. Nii et päris siis, et neli Noorat võrdub hanega. Nii jah, õieti oligi ajajärk Eesti elus ja Aino Talvi näitleja saatuses mööda saanud. Ja võib-olla ma peaksin kohe enne Aino Talvi SUUR rollideni järgsest diaatris jõudmist püüdma sõnastada niivõrd kui see üldse võimalik on, milline näitleja siis ikkagi oli? Aino Talvi, no kõigepealt vanema põlve inimesed on teda ise näinud ja võib-olla mõni on fotosid näinud, seal oli kaunis naine, pikk, sale blond, hiljem küll täidlasem, aga ikka väga proportsionaalse figuuriga ja ilusa, uhke hoiakuga ja eriliselt särava naeratusega, mis nagu valgustas ta nägu seespoolt. Ja kahtlemata oli ta väga intelligentne näitleja, väga põhjalik, väga süvenev. Kui lähtuda sellest tüüpjaotusest, et kas intellektuaalne mõtte, mõistuse, näitleja või spontaanne tunde näitleja noh, siis kalduks ta vist pigem siiski esimese põhitüübi poole, kuigi neid tüüpi verus puhtal kujul kunagi ei esine. SÕNA intellektuaalne vihjaks nagu kuivusele mõistuslikkusele ja see on jälle liiast, sellepärast et Talvi võis olla väga õrn ja lüüriline, ta võis olla väga kirglik ja hukutav ja võis olla väga soe ja usaldusväärne. Kõike võis olla ta häälelgi oli palju varjundeid ja modulatsiooni hoone. Kuigi kõik neist kahjuks muidugi magnetlindile ei jäänud. Aga Aino Talvi lähenemine tööle, tema ülim nõudlikkus enda vastu, vajadus tundma õppida alati kogu näidendit, ta ütles, et ta muidu oma rolli ei saa mõista. See alge nüüd oli kindlasti mõistuslike intellektuaalne ja tema õppimisahnus just selle ilma ametliku koolita, kus ta teiste jälgimisest ja vaatamisest ja lavastajatel partneritelt raamatutest väga palju kui oli võõras ajastu või keskkond õppida püüdis. Üks neid näitlejaid, kes ei saanud rolli enne kätte, ei saanud rahu, kui ta kõik üksikasjad omale võimalikult selgeks oli teinud. See kehtib näiteks ka ühe tema suur rolli juuditi Tammsaare juuditi kohta. Mina pean sind kuningaks, Salo hernes. Räägib asjust, mis meestele kohased. Alguses rääkisid sellest mehed. Nüüd räägib, sest naine tahab oodata kuninga lapsed või rohusööjad, loomad sellest rääkima hakkavad. Oma elu annaksin kui punase lille, kui see teeks kolovernese kuningaks. Nõuame õigust on õigus oma isa troonile ei meeldi olu Vernesele õigus. Sinstoetu jõule. Kui mägedel linnade verevat sinu ees avanevad siis saab vapraid mehi tapluseks nagu liiva mere ääres. Või kardad San Nebukadnetsari? Naerda Volo Värnes Nebukadnetsari joodik, et ma pean nagu raskemaks minu arvates ekspiril oli minu jaoks oli kuju nagu selgem valitsejanna sai inimene lõpuks. Ka Tammsaare juhtid tuli elu raske materjali, mäletan kuskile nagu klastogsused kujus. Kuidagi katsu see sealt mingisugust koju lehida. Esimest vaatust siiski ma ei osanud kergemat kergemat joont anda. Aga Meie viimane vaatus, mille ma sain kätte selle juures, ma mõtlesin küll kohutavalt palju ja väga pikka aega. Aga ta meeldis, tema rohkus, meeldiski. Ta on oma rollides rääkinud selles mõttes, et kuidas ta on rollidele lähedale jõudnud niimoodi, et trolli puhul nagu näiteks Noora ja Tammsaare, Maria Kleopatra ja polkovniku lesk, et seal ta on nagu kohe näinud seda rolli ja kohe saanud selle algimpulsi kätte. Aga teised rollid tulevad jälle arutledes, kombineerides tassid nagu telliskive kokku ja ehitad valmis. Et selline siis nähtavasti oli Juudit oli, oli ema kuraaž, oli türenmati vanadaam vana daami visiidis. Ta ütleb, et kõige raskem on töötada primitiivse näitekirjaniku veel primitiivsemad tüübiga. Nii et just kast Aino Talvi nõudlikkus iseenese ja teksti suhtes, see on ka võib-olla selle põlvkonnale üldse, aga temal eriti iseloomulik mida on rääkinud, kuidas näidendi keele iseloom teda mõjutab ja et ta ei räägi mitte üksi seikspiris tähendab värssdraamast vaid ka proosatekstist. Et näiteks Tammsaare, kellel on küll pikk ja lause ja palju kiillauseid aga kui selle rütmi tabada, siis on see nii ilus, nagu oleks värss. Ja samuti meeldis talle ka Aino Kallase arhailine keel. Ja üldse ta ütles, et kui õhtul on mul niisugune lohe mängida nagu polkovniku lesk või juudid tähendab, kus on palju teksti siis kindluse mõttes jalutas. Ta on päeval pargis ja kordan kogu õhtuse teksti mõttes läbi. Nende valmistamine õhtuseks rolliks oli talle üldse väga tähtis. Ta näiteks ei sallinud, kui garderoobis räägiti näitlejat, vahel niukseid, olmejutte ja, ja oma tavalisi hädasid. Ta ütles, et ma võin isegi mehhanist kaasa rääkida, aga et see häirib mind ja ta armastas minna lavale ja kontrollida, et seal kõik oleks paigas ja kõik oleks ette valmistatud ja nii ka tekstiga. Ta ütles, et raamat oli mul siis kaasas, kui jalutasin ja kui tekib mõnes kohas väike kahtlus, kohe kontrollin et tekst ei valitseks mind, vaid mina teksti, see annab vabatunde. Tegelikult see on muidugi austus autori vastu, mulle isegi ei meeldi, kui ma vahetan lauses sõnade järjekorra ära, sest rütm muutub. See on ikka enesetunde küsimus, sellega võib vahel terve stseeni Rütt muutuda. See vast annab aimu tema töö laadist ja just selline viimseni põhjalik suhesed, ta tahtis ikka jälle korrata, ikka uuesti tagasi võtta, proovi tegi ajal. Ja suure osa tööst tegi kodus ise. See lähendas teda kindlasti peale tema ande mahu. Suur näid ütlejannale Liina Reimanil, kellega tal oli õnn ka noorpõlves koos mängida. Liina Reiman ka muide väga sõbralikult aitas ja tähelepanelikult ja peenetundlikult teda võib-olla ära tundes tulevast oma mõõtu tragöödia kangelannat. Aino Talvi on meenutanud koostööd enne sõda, Poola näitemänguõnn algab homme peaaegu 38 39 hoo seal, kus nad siis Liina Reiman iga ema ja tütart mängib, tekkisid. Ja vist ei ole juhus, et ülitöökas ja põhjalik Liina Reiman pärandas ühe niisuguse näitlejalikud talismani, nagu näitlejad seda ikka teevad oma sõrmuse hiljem just Aino talvile. Aga et impulsiivne ja alateadlik lähenemine rollile, see ei ole ainutalvile sugugi kogusele uuriva põhjalikus juures võõras ei olnud. Räägivad ka kasvõi mõned ta enda toodud näited, kui ta räägib sellest, et ta ei mängi kunagi rolli iga kord täpselt ühtemoodi, ta kinnistab sõlmstseenid, aga et vajalik on tingimata improvisatsioon, et osa püsiks värske. Ja ta on meenutanud, kuidas nad sellesama seal oli niisugune noore sporditüdruku roll seal õnn algab homme lavastuses, kuidas ta sellega alguses hädas oli? Kuidas teda aitas Juhan Sütiste, kes oli tol ajal draamateatri kirjandusala juhataja, nagu me praegu ütleksime ja kes oli suur spordifanaatik, et oli tulnud lavale ja näidanud kohe ette, kuidas pommi tõstetakse ja kuidas sportlased liiguvad ja ja ainult Kalvi ütles, et ainult vot niisugust otsest impulss oli vaja ja see roll tuli kohe nagu iseenesest. Ja hiljem meenutab, et Aadu Hint oli samuti aidanud järje peale seal juba pärast sõda. Kus siis Aadu Hint pärast sõda õpetas näidendis, kuhu lähed, seltsimees direktor, niisugusest kõlab koomiliselt. Ega see oli tegelikult üks esimesi niisuguseid üsna elulähedasi ja ja loomulikke rannaelust Läti vaid näidendeid tasu, hind õpetas meile hoovis ühe Saaremaa laulu selgeks, mida meist keegi ei osanud. Pärast seda ma sain kohe osa kätte järsku ja mõistatuslikult säilist kättekohase, enesetunde, selle osa jaoks. Ja see osa oli niisugune väga võluv ja paheline kaunis daam. Ainult kahjuks ma ei tea, kas see laul oli nüüd see, mis pärast oli väga populaarne Kaarnega mujal rahva hulgas. Kust ma tulen, ära küsi, kõik see oli eile ja täna, aga paistab, päike paistab ainult meile. Üks esine, populaarne laul võib olla sedasama laulu õpetatigi. Nii et piisas teinekord sellisest väikesest impultsist ja roll süttis. 1944 45 oli siis Aino Talvi ligi viis aastat Estonia näitleja, mis on ka oma modime. Oleme varemgi rääkinud, et sinna Estondlusesse oli küllaltki raske sisse sulada. Viljaga üllatuslikult kohanes väga ruttu, Estonia oli ju siis puruks ja mängiti veel kino ruumides praeguses Vene Draamateatri asukohas. Nii et ta suutis isegi kohe minna sisse paniooli populaarse kaabitsa lavastusse endisesse Erna Vill, meri rolli. Kuna filmer oli haiguse tõttu teatrist eemale jäänud ja mängida partnerluses Paul Pinna ja Ants Lauderiga ning ta tuli toime, võeti kohe omaks. Joonesta saabki õnneks alguses mitmesuguseid klassikarolle, olgu siis eri Daini või Ostrovski või Tšehhovi teostes. Mäletan juba ise koliplika east tema kolme õe vaoshoitud ja sisemise pingega Olgad. Ja imekaunilt naiselik, kuna on ta meelde jäänud Rostani Roczani romantilises rollis ränoodides, rääkis, kus siis tema Seranoona mängisid vastu Tarmo Vi, Kaarel Karm ja kaunist noort Kristjani mängis jällegi samuti Estoniasse võetud Olev Eskola. Kogulik elu murdis sisse repertuaari paar hakkas ikka enam politiseeruma ja kaob ka Eesti parim Estonia sõnalavastustrupp koos Estonia muutumisega puht muusikateatriks ja Aino Talvi satub siis koos trupid ummikuga tagasi draamateatrisse ja omades tee Monacos Kaarel karmi hotello ja Ants Eskola Jaagoga tulebki tal juba poolitada siis Estonia ja Draamateatri vahel, kus ta seda rolli edasi mängib. Siingi jätkus ju ka häid rolle, aga üsna palju tuli mängida keskpärast ja kehva nõukogude kaasa ja näidendit. Ja kui vaatasin ta rollide nimestikku, siis eriti palju torkas silma, on tal sel ajajärgul tulnud mängida August Jakobsoni näidendites kohe igav hooajal ühe või isegi kaks. Ja pean tunnistama, et kuigi enamasti ma neid nägin, teatri hull, nagu ma olin. Mul ei ole need lavastused meelde jäänud ja erandina võib olla üsna tugevasti, on meeles just esimene. Ma ütleksin, et oma lihtsustatud ideologiseeritud, selle vaatamata oli see Jakobsoni vast tugevam näidend elutsita tellis, seal oli mingit tolleaegse elu hõngu ikkagi sees. Ja Aino Talvi mängis seal siis vana professor miilase Albert üksik mängis seda Estonia lavastuses noort naist Eeva miilast ja oli väga kaunis, väärikas ja arukas, tõeline daam. Seda rolli vastu ehk on nähtud ja saab veelgi näha, kuna peaks järel olema vähemalt mingi koopia. Sest Aino Talvi mängis ka selles elu tsitadelli filmis seal küll juba hoopis teiste partneritega. Lõpuks olid ju ka Ljubov Jarova ja optimistliku tragöödia naiskomissar 1900 viiekümnendatel ulatuslikud naispeaosad. Aga kahjuks need lavastused olid ikka veel üsna sirgjooneliselt politiseeritud. Eeldasid ka Aino talvilt koguda näitlejanatuuri, naiselikkuse ja mitmeplaanilisus juures ikkagi põhiliselt seda jõulist otsustavust ja isiklikest tunnetest, lahtiütlemist ja niisugust täpsemat maneeri, kuigi seal naiskomissarile püüti ka tema naiselikkust rõhutada. Nii veider, et see on ainult Kalevi puhul, kes ise on öelnud oma isikliku teema kohta niiviisi kui talt küsiti, et millised küll, aga kas neid, mis on talle sümpaatsed ja karakter on lähedane või, või vastupidi, vastandlikke rolle on ta armastanud mängida. Siis Aino Talvi vastas, et ma olen nii ühtesid kui teisi heameelel teinud, kui on meisterlikult kirjutatud. Aga mulle on aastatega kujunenud üks hästi hingelähedane teema. Ma olen väga palju mänginud armastust laval igas variandis, ema armastust, mehe naise armastust, esimest noorusarmastust õilistavat või kuritegelikku armastust. Ja see on alati kõige enam erutanud. Kui probleem ja kui osas seda teemat sisaldab, siis võib ta mulle lähedane olla. Õnneks muidugi neid osi, kus ta oma naise armastuse kõiki variatsioone mängida sai oli ka neil halbadel aegadel ja parimad neist ei unune, püsides mälestustes ja mälestuste mälestuste sky veel meeleheitest parene elu. Mulle pea tärkab. Narro näen olla tseesar. Ta pole õnn, vaid õnne sulane. Ta tahteori. Aga mis on, kui suur on tegu, mis kõik teod kord lõpetab? Lööb raudu juhuse seoga muutuse. Toob une, kus ei maitsta iial roo ja mis on Nizzee säri, kui Sandjammeks. Surm, kus sa oled? Surm, tule. Tule võta kuninganna, kes väärib hulga imikuid ja sante. Ei, ma ei näita end ahelaist peremehe õuel ei nuhtlejale ning igava oktaavi sill või mind peaks vinnatava üles, et hukkamõistvat. Egiptuses Clazzarma hellaks hauaks. Pigem laman Niiluse Boris alasti ja punsu jälgiks kärbse pistest. Pigem saagu mu riigi kõrged püramiidid võlaks väelais, mind riputati üles. Te naerate kui räägib unenäost poiss või naine. See oli siis Cleopatra Shakespeari maailmaski üldiselt vähe mängitud tragöödias Antonius ja Kleopatra ja see oli üks 50.-te aastate keskpaiga suur lavastusi Draamateatris võimsa näitleja koosseisuga. Kaarel karmiga Antoniuse rollis. Ants Eskolaga Tsee särina ja seal oli kogu kas seltskond välja pandud ja teatergi hakkas jälle vähenema üldinimlikele teemadele. Seal 50.-te teises pooles muutus värvikamaks ja võib olla vastus oli oma tõstetud toonuselt isegi pisut ooperlik ainult talvise määratlenud Kleopatra teemat kui valitsejanna muutumist inimeseks kui vastuolulise pahelisusest julmusest, õilsuseni ulatuva karakteri alistumist tõelisele suurele hilisarmastusele, mis teeb tühjaks võimu ja võimukuse. Nii see ka tõesti oli välimuselt küps majesteetlik, kuid suurejooneline kaunitar ohtlikult jõuline ja ootamatult õrn, Niiluse madu ja suur armasta ei anna oma piirimail ja traagilisega katarsise kandja kindlasti oli ta Kleopatra. Aino Talvi ütleski, et ta karakteri tabas kõigepealt just viimases kõigele raskemas pildis, mis oli ka lavastuse mõjukamaid Tunne naina suurt kiusatust loetleda ja kirjeldada Aino Talvik see hea rolle. Neid naiselikkuse eri tahke, mida ta anne peegeldas, aga muidugi on võimatu neid kõiki loetleda. Hooajal 56 57 oli see ohtlikult kaunis ja samal ajal naeruväärne ja vastupandamatu. Kõike seda ühteaegu. Eneseuhke leedi ater, vood Voldemar Panso lavastuses Shoo südame murdumist, maja. Oh, seal olid need hull targa kapten Shotoweri, keda mängis Ugala Kaur, põhiliselt vastandlikult võluvad saatanlikud tütred, hesioon, Meeta Luts ja Atarvud. Aino Talvi Nad ei kao mälupildist ja samal hooajal kohe jälle Panso lavastuses. Oli seal kaasaegselt palju, ütleb, kuigi pisiroll Juhan Smuuli Atlandi ookeanis laevakokk kester asjalik, kinnine, väliselt rahulik, aga sisemiselt väga intensiivne, oma mures ja peidetud armastuses. Niisugune kindel ja ustav, inimlik naiselik karakter. Aga nüüd selle suure Draketi enni või kõiki psühhoco loogia varjundeid kätte saama näitlejanna suurmeistri puhul me ei tohi kuidagi kõrvale jätta tema värvikaid ja lopsakaid ja naljakaid karakterrolle. Olgu siis Eesti või tõlkedramaturgia ja ta näis neid täpselt samuti naudinguga karmimat pelgamata, veidrat välimust ja groteskigi, oli seal siis ei mäleta nüüd enam, aga vist oli Michalkovi satiiriline komöödia ausammas ise endale kus juba nõukogude elu natuke ka pilada võis. Ja ta mängis ühte kentsakad Potše Suhhina võlli kus ta oli niisugune karikeeritud Nõukogude väike kodallane. Ja seal oli üks pisidetail. See Potšessuhhina kandis kõrge kontsaga pidulikke kingi ja valgeid Lotakaitsuke üksikasi, mis praeguses vabameelses moes mitte midagi ei ütle. Aga tookord, see oli väga täpne märk ja lõbustas hirmsasti saalis istuvaid maitsekaid Eslannasid. Ja pahandas muidugi vastutavaid seltsimehi. Noh, eks võib öelda, et kas lõbustusniisuguse tühiasja üle oli kähku omamoodi väikekodanlike piiratud aga seda üleoleku tunnet vist siis vajati sellel ajal nii väga, et see ka pisiasjades ennast tunda andis. Sedasorti kentsakad tüüpe mängis ta veel ja üks populaarsemaid oli kindlasti Juhan Smuuli muna tükkis polkovniku lesk kus piiratud saamikese selja taga õieti sellised märksa vaimukamad ja ohtlikumad nõu kogulikud, aga ka võib-olla üldinimlikud prototüübid. Vaadake, doktor, äkki ei olnud mul und? Magasin lõunat kaks tundi pärast lõunat veel kaks õhtul, sõin kõvasti ja äkki ei ole und. Heidan ühele küljele, Hald, heidan teisele veel pahe, olen selili, olen kooli, ei ole teie võitina, vabandage mind. Ja teate, äkki lööksing välja, annab ennast tunda. Sihukene rahutus, säärane Keer, orgelikus, imelik igatsus, nagu oleksid noort tütarlapsed, tahaksid, tahaksid, tahaksid midagi soolast või torti jätta, Ranne imelik tegutsemise tahtmine, kehalise liikumise tarvidus lööks kedagi panniga, teeks omale trammis teed. Aga ei ole ju kedagi, ei ole ka trammi. Ainult neetud haigla. Und ei ole. Teie polku, Downik tuli meelde. Õnnik kui palju olid emal taktitunnet minu vastu? Ainult üks kord ja nii, siis mul on unetus muidugi, unetus käib kaasas pingelise vaimse tegevusega ka mullanda, sellest tingitud ikkagi pea. Juba polkovnik ütles, et sul on ka pea et tahaks kedagi näha, kes on ärkvel ja kellega tahaks hingest hinge rääkida. Ja siis tuli mulle idee. Mulle tulevad sageli teed. Juba polkovnik ütles, et minu idee tan midagi košmaarset. Mõneksin valve juurte ja palusin saata endale sanitari. Miks küsib see tume inimene? Mul on igav, mul ei ole und. Ta ei tundnud mind veel ja teate, mis ta mulle ütles. Heitke pikali, jääge magama, ärge hulkuge sittidessega teisi niitaktitult jämedalt hulku, kesse katet ta ei tundnud, mind veel. Mõtlesin talle täieliku rahuga. Ma olen polkovniku lesk. Ma olen polkovniku haige lesk, Te kas saadate sanitari või meie räägime kõrgemal pool. Siis oli tal veel üks tähenduslik tõsine karakterroll, mida nad Liis Lindauga vaheldumisi mängisid ja nii, et seal, kus ühe voorused seal teise puudused ja vastupidi. See oli toona veel harjumatu Brehti sõjavastane teosema kuraaž Ilmar tammuri lavastuses. Ja võib öelda, et Aino Talvi tõlgendus oli neist kahest vast üldistavam ja võõritatum igapäevast ja kandis konkreetse naise saatuse varjus teravamalt seda mõtet inimesest, kes toitub sõjast ja kelle seesama sõda hukutab ilma ta ise taipaks. Milles on ta traagika, põhjus? Meil on lindis ka üks kaubitseja kuraaži. Lõpupoole monolooge, kus ta oma tummale tütrele Katrinile, keda muide mängis temaga koos Ita Ever räägib, on juba kaotanud oma pojad. Kui teda maha jätnud kada manuline sõjaväekokk. Ja ta on jätkamas oma teed läbi sõja koos selle tumma tütrega. Katri. Katrin, pea kinni, koosnadele kaasoga minna, ta Katrin on Hiiumaal ja head vaimud sind maha jätnud. Katrin. Toon oma asjad kokku pannud. Kuulasid pealt. Ma ütlesin talle, et lõikus seenele oma Utrechti ja kõrtsiube rikuga. Mis Neil seal otsimist on. Sina ja mina meiei passigi kõrtsi. Meil on sõjas veel küllalt tegemisi ja toimetusi ees. Oletinaal toobukene Katrin. Kassaga mõtled, kui ma oleksin EE'st leitud, aga sind pole. Ära sa arva, et ma talle sinu pärast hundipassi andsin. Vanker oli põhjuseks hoopiski mitte sina. Läheme nüüd teises suunas. Ja kokaasjad jätame siia. Et nad leiaks vana narr. Veel tahaks. Ema on nüüd meie ärist väljas. Ja kedagi teist ei võta ma enam iialgi. Nüüd hakkame kahekesi äri ajama, Katri. Küll seegi talv lõppeb nagu kõike eelmised. Noh, astu nüüd aiste vahele. Lähme, võib hakata lund sadama. Need siis olid kuuekümnendad aastad Eesti teatris. Seitsmekümnendad toovad silmapaistvatest rollidest kaasa vast Ungari autori kassi mängu. Seda mängitakse nüüd Salong-Teatris Laidleja Saruga kus õdesid mängisid tookord siis Velda otsus ja Aino Talvi, kes mängis väärikate elutarka tooli aheldatud kiisad. Ja kõik, kes toona nägid Mikk Mikiveri esimest korda lavastatud on illi pikk päevatee kaob öösse mäletavad kindlasti talvi ja karmi partner Lust ja seda nappide valusate peenjoontega edasi antud narkomaanist meeritaironit, tema sisemist üksildust ja traagikat, mida Talvi kehastas. Või siis jälle sealtsamast ligidalt võimsat ähvardavat minevikust kinni hoidvat ema Enn Vetemaaroosiaias, mis jäi Panso viimaseks lavastuseks. Enne seda veel korraks, jah, ka Panso lavastuses oli säratanud sügispäike ja naeru lohukesed põskedes parvepoiste krapsakas maias. Ning Maia dolari, keda mängis Einari Koppel. Naljakas, liigutava sinises armastuse duetis. Aino Talvi mängis seitsmekümnendatel, 80 vahetusel veel vanu küla naisi, tookord kuulsa vene autori, kuulsa Venemaaelu meelse kirjaniku Rasputini näidendites andsid vast sama valuküla ja iidsete väärtuste hävimise pärast kui kandis Taukviljeene roll Aino Talvil 1971. aastal lavastatud Grigori Kromanov poolt Leedu valulises näidendis Pühajärv kus ta jällegi muide mängis koos Ita Ever Riga. Nagu juba öeldud, ega ampluaa vahetamise rasket probleemi meie lava ühel vähestest tõelistest kangelannadest armustajannadeste tragid jännidest Aino Talvil küll ei olnud, kuna see oli juba nooruses läbi tehtud ja kõik ampluaad nagu temale alluvad. Aga puudutamata on mul seni veel üks Aino Talvi rollide rolle. See oli Tammsaare Särevi vargamäes mari üks Aino Talvi lemmikrollidest. Aga noh, kuidas siis sinule ka meie uus peremees meeldib? Meeldida Sünkro peoreemias, aga kas on parem kui endine Solbo rõõmu süüa annab pisut rohkem aga tööga tabab veel hullemini kui endine peremees. Just nagu jaksaks sulane kõik tööd ühe päevaga ära teha. Aga miks te ei tea, vargamäele? Loll olin sellepärast. Jussike imidžit Vargamäe huntite. Miks sa mind narrid, mari? Taan sind valdavalt nälja, siia. Ei lähe mina siit enne kui lähed, sina minust. Aga mis sul minust tahad mind vargamäelt väljas ära põikle? Et miks ei lähe ta vargamäelt minema. Ise ütlesid, et peremees tapab sa siin tööga ära, muidugi tapab. Tapab minu ja tapab, kas sinu. Aga miks sa siis vargamäelt ära ei lähe? Läheme Las tapab, kui tahab. Ei tapaperemees mind, tööga, tapad sina mind omana naeruga. Süüa vargamäele. Vargamäe. Lepale. Sina ära naera minu kaela jalgu. Ega ma nüüd ise pole teinud. Ennast või. Ja seda rolli mängis ta väga pikka aega mängis peaaegu aastakümneid ja ta ütles nii et omale rajal võlus mind mari, eriti noorena. Hiljem ma olen hakanud mõistma imetlema seda lihtsa inimese hingesuurust ja ohvrimeelsust küpsust tuleb ajaga juurde. See on üldse üks hea roll, sest areng on näitlejale alata. D huvitav teha inimese areng ja mari tõesti oli selles tükis laval läbi aastate lõkerdavalt naerusuvisest tüdrukust kuni mure pisarates pereemani. Oled sa Leisid tähelepanud, mis temaga on? Olen ikka vaadanud ja aru pidanud, aga temalt endalt pole julgenud küsida. Küsida ta ei saa ju enam õieti küürutadagi. Kutsub taas seilata. Andres ära nüüd jälle tormiks sa mõtle, ta on niisuguses seisukorras, et võib jumal teab mis juhtuda. Mis siin vööl võib juhtuda? Kõik kuradile ja kõik aeguga kuradi. Egas Liisi enam lapsi ei ole. Las ta läheb ja hakkab iseseisvalt elama. Tema peale arvu. Kas tema minu peale on armuheid? Eks siis tema ei ta jälle oma last, pean. Ajal kui Eesti elus ikkagi nii-öelda seal, kui jääaluselt juba muutuste eel aindusest rääkis lavastas Mikk Mikiver Kruusvalli ühiskondlikult murrangulise näidendi pilvede värvid. Jah, see oli tõesti alles 1983. Veel ei olnud ja ühiskonnas otseselt midagi muutuma hakanud, aga teater on alati see kes ette tajub ja tunneb. Ja Aino Talvi, kes siis veel pidi tegelikult seal mängima ema rolli koos seina ääreni ja võib-olla ka Mikk Mikiveri enda isaga seda nii maalähedast ja lihtsat ja samas nii üldistavat võrdkuju ühest eesti naisest. Kuid ta tervis halvenes väga kiirelt, nii et proovide perioodi juba sundis see teda. Ma isegi vist tean kuupäeva, see oli 14. märts proovist lahkuma ja see tähendas ka juba teatrist loobumist. Järgmise, 1984. aasta lõpus ras Aino Talvi ise kohale tulemata ainult kirjalikult oma pühendusteksti, saates talle nimetatud Liina Reimani sõrmuse pärast Tammsaare armastuse ja surmaetendust üleandmiseks Ita Ever-ile, kes teatavasti siis ka seal pilvede värvides mängis ema rolli, mida talvi alguses pidi mängima. Eesti teater oli Aino talviga ligi 55 aastat ja ainutalvita jah, niukseks siis oleme olnud üks umbes 15 100 aastat. Ja tegelikult näitlejanna lahkus lõplikult meie keskelt alles 1992 olles juba teatrist eemal olnud. Teatrivaimsus võlu ja Aino Talvi igiomane kaunis naiselik sära. Ehk säilita kusagil teatri ilmaruumis mäluruumis järgmiste põlvkondade alateadvuses, seda me ei tea. Aga see kõik on olnud, Aino Talvi on olnud. Vaadake meeti raketid. Kui ruttu ootamatult tekivad, päeval tuled, värgid ja kustuvad. Selline oli 14-st saade sarjast teatri sajand, kus teatriloolane Lea Tormis kõneles talvist. Kasutasime ka fragmente Liidia Mölderi ja Ivar Trikkel omaaegsetest saadetest ning katkendeid kuuldemängudest Vargamäe Kõrboja peremees ning Antonius ja Kleopatra. Kõike headsid raadio stuudios soovib teile saatesarja toimetaja maris Johannes.