Eetris on 22. saade sarjas teatri sajand kus täna räägime eesti dramaturgia Ast ja ennekõike Jaan Tätte näitemängust ristumine peateega, mis praegu, nii linnateatri kui Pärnu Endla repertuaaris ja rääkijateks arutlejatekson Lea Tormise kõrval ka teatrikriitik Margus Kasterpalu ning näitleja Tõnu Oja, kes ise linnateatri lavastuses kaasa mängib. Te kuulete saadet teatri sajand. Teatrisajandi saade pöördub uue algupärase tänapäevase näitekirjanduse poole sest see on asi, mille vähesuse üle on terve sajandi vältel aina kurdetud ja isegi leitud, et kuna rahvaluule on peamiselt lüür, on eetiline et ega siis lavalt ei maksa mingit dramaatilist pinevus dist üldse otsida. Ometi on viimasel ajal suurt tähelepanu äratanud Jaan Tätte ristumine peateega mis ei ole mitte dramatiseerinud mitte kompositsioon v rühma töine teatritekst, nagu teatripraktikud neid ikka on teinud ja viimasel ajal eriti palju vaid päris traditsiooniline näidend. Ja sellepärast tahaksin ma alguses sõna anda kirjandusinimesele, kes samas on ka teatri ja teatri alustamisega seotud. Margus Kasterpalu-le. Tuleks alustada sellest, et taatorist selles mõttes, et, et Jaan Tätte kui ise teatris sees olev inimene näitlejakooli ja, ja lavastaja kogemusega inimene on kirjutanud kirjutanud teksti, selliseid. Ma üritasin järele mõelda ja võib-olla ma mõne inimese, kes on ühtlasi kirjutanud näidendeid ja olnud sealjuures noh, peale moti vendi ka ka lavastaja või näitleja, ei ole eesti eesti kirjanduses just eriti palju võtta ja mindki siis veel eriti lavastanud. Näidendeid kirjutas vist kõik muud praegused Kivirähu tjah kõigud kirjutavad jah, pigem nagu dramaturgiat kui kirjandust ja mittedramaturgiat kui näitemängu. Sest nad lihtsalt puhtpraktiliselt seda, seda poolt asjast ei tunne. Ja see on kindlasti mu meelest üks selline omadustega kogum. Eest ette näitab, mängutekstina eristab muudest ütleksin nõndaviisi, et et tema näidendit lugeda kirjandusena lihtsalt lugeda on vähem huvitav kui teda laua peal näha, samas aga näiteks näidendid seisid tükk aega, enne kui keegi söandas nendega midagi teha ja vedas, on sellest siin ja seal ju rääkinud ka kui paljude selle materjaliga tegelikult peab ise veel töötama ja seda ümber tegema ja lühendama, kärpima, selgemaks tegema, enne kui see lavakõlbulikuks saab. Nii et nii et ette on kirjutanud teksti üks põhikvaliteet, on selline kohene avakõlbulikus mu meelest ja, ja, ja väga hea lava kõlbulikus, et dialoog ja seal kasutatud sõnavara annab tunnistust väga hästi keeles orienteerumist inimesest ja, ja väga hea maitsega keelemaitsega inimesest aga, aga justkui nüüd ja lugemiselamuste nägemisel omast võrrelda, siis, siis seal on küll täiesti selged plussid just nägemise poole peal, sest mõned asjad, mõned rõhud, mõned mõned nüansid mida kirjutaja on teadnud ja mõelnud. Lugeja jaoks tekstis ei sisaldu, aga vaataja jaoks tulevad nad juurde. Ja mis te arvate, kuivõrd universaalne on see, näitame, kuivõrd ta on mõistetav ühe skulptuuri kontekstis või kui siit välja tõstada kuhugi mujale? Noh, loo tasandil on ta kahtlemata universaalne, aga aga ma olen üsna kõhklev nagu selle selle hunnik kaalse keele ja sõnakasutuse sellises üks üks üheses ülekandmise võimalikkusesse. Noh, kindlasti nagu suvalise tõlke puhul on mingid kaod ja, ja läheb kaduma, aga sellise rahvusliku põhikoega teksti puhul näiteks tunnelit on raskem tõlkida kui Kaplinski ja see tekst on pigem nagu nagu keele mõttes Runneli tekst. Et Ma arvan, et teda ja selles mõttes on raske tõlkida, aga, aga lugu tõenäoliselt kõneleb ka mujal. No see näitemäng on ka mõnes mõttes väga ajakajaline, seda pole vist eesti kirjanduses väga tihti juhtunud, et ta kirjutab just sellest ajast ja samas et ta kirjutab, nii et ta on hästi laiale auditooriumile mõistetav. Noh, muidugi panna paralleeli, et ta on mingi a'la Raudsep või alas muul, aga, aga mingi mingi selline selline ajakõdi on nagu asjas sees. Jah, ma arvan küll, et üks, üks Vilde tabamata ime võiksin paralleelina küll tulla, kui seda Vilde omaaegset tõesti, tõesti kaarju rakendatavate prototüüpide ikkagi näitemängu ja ajas kohal olemise suhtes võiks nüüd täiesti võrrelda. Nii-öelda tahtmata nüüd lugu lahti jutustada, et kuidas me võime nüüd siin praegu mõelda või arutleda. Ime võimalikkusest tänases ajas seoses Jaan Tätte näitemänguga. Mina olen küll imeusku inimene, jah, ei oskaks vist teisiti elada ja hakkama saada, kui kui ei peaks imeimede juhtumist, noh, ükskõik jäägu jäägu ta siinkohal täpsustamata, aga põhimõtteliselt imede uskumist ja võimatuks, kui ma peaksin neid võimatuks, siis, siis ma ei saaks vist hakkama, ma arvan. Jaa. Pille-Riin Purje vastas mulle ka lugejakirjas, et tema sai küll asjast teistmoodi aru, et, et noh, et ime imekohal olemine on ja seal date näitemängus ka ju olemas, hoolimata sellest, et asjadel selgub, on ühe võimalusena selline imeväline seletus ka olemas. Aga ega siis muidugi see, kui rahakott pähe kukub, selliseid imeimesid ei usu. Usu minagi mitte. Ja sellised asjad saavad ikka tavaliselt kuskil kuskil mingisuguse praktilisema seletuse. Aga aga selliseid ideetasandil ja, ja tundetasandil ja mõtlemise tasandil imesid juhtub kindlasti kogu aeg. Neid maksab märgata. Nüüd ikka sellesama näitemängu pealt edasi minnes, et kas on põhjust uskuda ka ütleme sellesse inimesse, kes seal näitemängus on? See on nõndaviisi, et, et nende noortega ma ei tea, mis saada. Sest imedega on nagu armastusega, et pärast võid küll seletada, et ma ei mõtelnud nii ja, ja et ma ei olnud parasjagu mõtlemisvõimeline üleüldse kui läksin endast välja isegi, aga ega see seletamine nagu enam ei aita, see, see imeõrn asi on, on ikkagi katki ja seda seda taastada ei saa. Kui imet ei juhtu. Nii et selles mõttes ma ei tea, kuidas nende noorte noorte inimestega läheb edasi. Nad said ühe väga valusa kogemuse võrra nagu targemaks ja iseendast tõenäoliselt rohkem teada, kui nad kõhnad, ilma selle nõnda nimetati, imeta iialgi võib-olla teada oleks saanud. Aga see noor vanahärra Üksinda elav. On ma arvan, et jätkuvasti kõik korras Ja ja jääbki, jääbki nii. Aeg-ajalt otsene. Eks ta mõtleb endale ühe, ühe järgmise võimaluse välja, millessegi väga tugevalt uskuma hakata. No kuigi Margus Kasterpalu rääkis kellestki vanamehest, aga mul on siin praegu mitte Jaan Tätte sellepärast, et teda nii palju intervjueeritud kõikvõimalikes meediakanalites veel kord üle hakata küsima, tundus mulle liiast. Ja sellepärast kutsusin ma siia Tõnu Oja ja püüaks tema käest midagi küsida. Ja esimene küsimus on kohe see, et mina seda Osfaldit Tõnudele Osvald ei oskaks küll nüüd just vanameheks nimetada, minu jaoks ta on mees parimates aastates nagu näitleja isegi või kuidas? Ja ei, ma ei ole isegi kohanud seda, et seda eriti vanameheks nimetataks, sellepärast et vähe sellest Mina ei ole ju kuidagi vanamees, isegi kui ma peaksin vanamehe rolli mängima, siis on pigem vastupidi, et et tekib see, et see ei ole vanamees, kuigi peaks olema siin ta ei pea olema, minust ei ole ka. Nonii siis ma olen õigesti aru saanud, eksto Pole üks omamoodi näidend, ta on mõnes mõttes ju niisugune metafoorne ja temas on natukene absurdi ja natukene sürrealismi ja muid igasuguseid elemente. Ja samas on tema olustikku lihtsalt psühholoogiliselt väga usutav ja väga tänases päevas kinni ja see on tegelikult üks niisugune kooslus, mis minule vaatajana küll alati hästi istub. Muidugi, seal on igasugust sümboolikat, noh kõigepealt see kalade sümboolika, gala sümboolika, see kala tüdruku kaelas ja ja sellest küll ei ole räägitud, aga võiks ju võtta, et kalal on üldse kas või vähemalt kristlikus traditsioonis ka mingisugune laiem sümboolikaga. Las see jääb igaühele endale mõelda. Ja lõpuks ka pealkirja sümboolika, mis õieti iseloomustabki näidendit ta on väga otsene ja selge, tähendab väga konkreetset asja, mis on laval olemas, eks ole, tegevuse käigus olemas, et seal on üks ristumine peateega ja samal ajal seal muidugi igaüks võib seda omale lahti seletada väga, mitmel ja erineval moel. Nii et tõesti üks lihtne näidend tema kohta on öeldud ja võiks tõesti öelda, et ta on hästi tehtud, näidend mitte selle sõna niisugusi Nonii selles mõttes, nagu mõnikord kasutatakse, ta on tõesti hästi tehtud. Kuid mulle tundub, et peale selle pealiskihi, mis on väga selge ja arusaadav on seal siiski ka veel mingisuguseid saladusi ja teistsuguse lahenduse võimalusi. Kuigi kahjuks ma ei ole Pärnu lahendust näinud ja filmiga veel mitte, mida nähtavasti vist tehakse alles. Aga ma usun, et seal võib teda ka teistmoodi lahendada, tähendab tallu. On mingeid alltekste ja asju olemas ka selle otsese teksti juures. Näitleja kirjutatud näidend, väga teatripärane ja väga päevakohane teema väga kohalikus võtmes. Ma ütleksin milleski, aga samas ikkagi ajatu ja üleüldine. No see võte, mida ta kasutab. See on ju iseenesest küllaltki levinud panna inimesed situatsiooni, kus nad seisavad mingisse täiesti vältimatu valiku ees ja siis vaadata, kuidas nad avanevad. Aga siinse töötab väga hästi ja on täiesti omal kohal ja nähtavasti see teema, see rahaahnuse ja võib-olla ka raha põlguse teema. Ju ta on ikka väga aktuaalne, sest no hiljuti alles oli telelavastus. Ma ei tea küll, millal Salurilise näidend kirjutatud on aga teisiti pööratud, aga samal teemal, kus üks kunstnik istub kodus ja teeb oma lõbuks valeraha. Ja seal minnakse ka mingisse teise dimensiooni hiljem. Nii et nähtavasti see võib-olla see ei ole päris juhuslik kokkulangevus, vaid see on lihtsalt õhus. Nüüd minule tundus kuulajana ma eelistan ja seekord mul ka õnnestus enne vaadata linnateatri lavastust ja siis lugeda teksti, sest ma ei taha teha peas oma lavastust valmis ja siis minna sellega võrdlema. Ja nii pidime, just tegingi ja kuule, seal on, mulle tundus, et see tekst on hästi räägitav, ma ei tea, kuidas näitleja koha pealt seal on nihukest, tolmelist keelekasutust. Võib-olla on ta kohati natukene liiga lobe, ütleks või niimoodi, aga samal ajal seal peaks teda, olen mõnus rääkida näitlejal tundub. Ma ei tea, Tõnu nüüd kohe kinnitab seda, peaks olema mingi niisugune oma hea mugav enesetunne. Mina ei saa seda võrrelda Peetri ja Tõnuga, mida ma väga tahan näha, aga siiani pole veel näinud, ma loodan, et mängitakse veel seal, räägitakse ka, et ei ole aru saada, kas on Kivastiku tekst või on Peetri ja Tõnu omadega, sest ma olen lugenud nii. Siin tundub mõnikord ka, et see võiks olla täitsa näitleja, oma tekste ometi lugedes ma veendusin, et nii see ei ole, see on küllaltki täpne tekst ette antud. Seal on kõik vajalikud õhuaugud, mida teater saab täita, sest see käib hea teatriteksti. Juurteta ei tohi olla liiga tihe. Nad peavad olema, pealegi seal on mingid nihukesed, kummalised võõritused, nüüd ma ei mäleta, kas te kõiki neist kasutasite, tähendab, noh, umbes niisuguste tagumised read ei näe, kui te põrandale pikali heidate mis nagu Ühest küljest võõritaks meid sellest neljandast seinast ja tooks sinnasamasse mänguruumi sisse, mis mulle hästi meeldib ja istub. Kuidas nüüd tundub Tõnule või Osfaldile endale, kas see oleks nagu oma tekstud, kuivõrd teie olete selle teksti ja selle inimese taga? Ükskõik, kuidas te seda küsimust ka mõistate? Saade on dramaturgia, sest ma peaksin rääkima sellest, aga kuulates te juttu seal oli nii palju. Nii palju neid niidiotsija mõtte otsi. Valdavalt ma tahtsin kogu aeg, jah, jah, jah öelda, aga tead samas on see, et, et lõpuks ei, ei eralda. Mis on näitlejatekst, mis on näitemängudeks näitleja peabki saama tekstiga üheks. Jällegi ei puutu tänase teema juurde. Nüüd üks kõrvalmärkus, mis ei käi Ma ülbitsema, tähendab selles mõttes, et Peeter ja Tõnu ei ole kirjutatud Tõnule son Peetri Eerik, seal Peeter-Eerik kruusil on see kirjutatud, seal ei ole ühtegi ühtegi sõna pärast seda muudetud peale selle teriku asemel lihtsalt Tõnu Kivastiku tekst on selles mõttes natukene raskest räägitavam. Teda pidi õppima pähe. Jaani teksti peaaegu ei pidanud õppima, aga ma jälle siin ei siin ei, ei, ei oska tõmmata piiri, kas see on näitemäng, on nii hea, tegelikult mina tunnen jaanimaailma täpselt samamoodi nagu Kivastiku maailma ja, ja selles mõttes selle, selle maailmaga kokkusaamise ja harjumise peale aega praktiliselt ei läinud. Peale kõige muu Jaan ju ise lavastuseks. Aga see võrdlus Peetri ja Tõnu ja, ja jaanid tükki selle kuldkalakese loo puhul on minus niivõrd pidev ja painav, et. Ma võrdlen neid tõesti kogu aeg muidugi mitte ainult tükke, vaid ka kogu aeg nende tükkide tegemisi. Ja, ja, ja seda mängu ja etenduste andmist ja, ja dramaturgiat. Ja ma olen jõudnud niisugusele järeldusele, et et kui ma tahaksin kirjutada näitemängu, siis ma tahaksin kirjutada niisugust näitemängu nagu jaan kirjutama. Kui ma tahaksin lavastada, siis ma tahaksin lavastada niisugused näitemängu, nagu Kivastik kirjutab. Küllap see ei ole lõplik, aga, aga aga mulle tundub, et see nii on, kahjutu, pole näinud. Mäletan, kui õppisin koolis, siis me puutusime kokku ja ainult hea dramaturgia ka. Meil õpetati ainult head dramaturgiat, meil lavastati ainult head dramaturgiat maailmaklassikat ja mulle tundus, et head dramaturgiat on maailm nii täis, et ainult hea dramaturgia ongi. Ja mul tekkis vajadus näitemängu ju järgi, mis ei jookse mööda süžeed pidi vaid mingisuguseid märke, mingisuguseid kogursi. Nii et inimesed võivad rääkida erinevat juttu, aga mingil kummalisel kombel need jutud käivad kokku. Üks luuletus, võib-olla prantsuskeelne, teine inglise keel, aga mingil kummalisel viisil käivad nad kokku, vaat see on see, sealt sünnib teater. Ma ei usu. Kummaline küll, ma olin Peetrite Tõnut varem lugenud just nimelt, et sellist näitemängu ma olen, muide kummalisel kombel olin Eesti näitemänguagentuuris seal selles komisjonis, kes hindas minu minule lugeda, oli see, et mis hinde või selle panema, et kuidas ma ära ostame. Ja nädal aega hiljem ma sain teada, et ma hakkan seda mängima. Ja, ja ma lugesin seda täitsa puhtalt niimoodi, et kas on hea, et kas tasub ära osta, eks ole, mitte muidugi mul tekkis kohe see, see tunne, et seda Eerikut võiks minuga mängida. Aga, aga see, ma ei saanud sellest näitemängust üldsegi mitte kohe aru. Kõikidest nendest tagamaadest ja nendest kõlapiltidest, mis seal tekib, näiteks kui Tõnu tõmbab kitarri peal smukaga Woodsa siis igal inimesel peaaegu minu põlvkonnas tekib saalis mingi assotsiatsioon oma elust, sest see on ja, ja kummaline, et see muutub avaraks seal näitemängus on neid palju. Selles Peetrise Tõnus aga nendest lugedes aru ei saa, kõigest Jaani näitemängust saab kohe aru. Seal on niimoodi, et nüüd on niisugune tekst seda avastama, siia peale ehitama, juurde ehitama, välja jätma, ütleme lõpetuseks jah, Jaani näitemäng on hästi kirjutatud näitemäng, see on tema tugevus, aga samas on see temaga nõrkus. Tõtt-öelda näiteks ma ütlen, see teise vaatuse algus, mis on kirjutanud see vigur, see on puhtalt hästi kirjutatud näitemängu tunnus. See on tegelikult, see on odav. Andke mulle andeks, odav visati vara rääkida, sest võib-olla inimesed tulevad vaatama. Selle näinud ärme sisu päris ümber räägi. Aga see on nipp, seal nipp, see on hästi kirjutatud dramaturgia nipp. Aga nüüd, kui ma küsisin, et kas näitleja on ise selle taga, no Jaan kirjutas, Jaan lavastas ise, aga mul siiski tundub, et näitlejal on seal ka midagi öelda selles, kuidas ta seda teeb, kuidas ta seda inimest mõistab. Näiteks mind väga huvitas see, et kuidas on teie jaoks nii, nagu te mängite seda asfaldit milline on tema vaimne seisund, ta ei ole ju niisugune puhas hullite sugugi mitte. Mulle sellist muljet ei jäänud. Ja temas on mingit lapsemeelsust, aga seda võib ka mitmeti mõista. Et tõenäoliselt ei ole ta ka niisugune päris igal juhul mitte alkoholi, kuigi võib-olla võtab jah, vahepeal küll hea meelega. Ma ei tea, kui palju ta on pettunud ja kibestunud, mõnevõrra vaston. Ja see teema, mis nii kergesti tuleb ja nii moes on, öeldakse, et noh, luuser või kaotaja ja mina ütleks küll nii, et me ei tea kunagi, kes on luuser ja võitja ja tõenäoliselt elus võib see olla hoopis vastupidi sellele, mis esialgu paistab. Pigem ta on ikkagi mingi niisugune paistis mulle välja mingi noh, kas parandamatu idealist või, või inimene, kes kes lihtsalt peab millessegi uskuma, on see nüüd nii, või olen ma selle iseendale välja mõelnud? Meie lähtepunktid on lihtsalt niivõrd erinevad, et praegu ma ei haaku. Kui ma hakkan ühes näitemängus kaasa mängima või midagi tegema, siis esimene asi. Ma isegi ei mõtle selle peale, vaid esimesel lugemisel tekib kohe arusaadav impulss, mis seda inimest tööle panna näed. Ja siis enam ei teki küsimust, kas ta on. Kas ta on elus edasi jõudnud, missugune ta on, peaasi, et ma usun seda, et see on terviklik inimene, et see ei ole, et see ei ole märk. Teie tahate ära lahterdada, mina ei taha? Jah, minu minu arvates need impulsid, mis asfaldil on, need on, need on väga elulised ja võib-olla see väline karakteersus mis kummaliselt vist on natukene seal lööb välja isegi kahju. Mina tegin seda natukene rohkem enesepealt, Jaanika suunas mind vana ikka rolli ka natuke. Minu minu jaoks oli ta natukene targem, algul aga muidugi vaielda tahan ma väga terminiga lapsemeelsust. Ma lihtsalt muutun sellega palju kokku. Ma tahan kangesti alati küsida, et mida see tähendab, mida see tähendab, viiekümneaastane inimene tahab midagi, kas siis siis, kui 50 aastane inimene on kalestunud ja idee mitte midagi ja on elus pettunud, siis on ta siis täiskasvanuid. Kui inimene aktiivselt midagi tahab ja teeb, siis nimetatakse seda lapsemeelsuseks hüva. Igaüks mõistab isemoodi, mina mõtlesin nii, et lapsemeelsus on võime veel millessegi heasse uskuda. No sellisel juhul on küll asfalt lapsemeelne ja minaga Muidugi, jah, ma esitasin siin mitmesuguseid lahterduse paratamatult lihtsalt noh, kuidas välja paistab. Samas mulle tundus muide kogu aeg, et ta on arukam, kui ta laseb mõnikord välise käitumise järgi mõista. Ja mind huvitas üks väike asi, võtku me enne tekstist rääkisime. Minu meelest jäi tollel etendusel, mida mina nägin, vahele üks asi, kus oli see otsene käepuudutus. Kas jäi juhuslikult vahele või ongi otsustatud ära jätta, et imet ei saagi puudutada või nii. Nojah, kahju, te nägite seda ainsat etendust, kus see ära jäi, see jäi täiesti kogemata ära. Sel lihtsal põhjusel, et, et õues hakkas üks auto sireen üürgama ja ma läksin hetkeks lihtsalt segadusse ja hüppasin pool lehekülge üle. Selge, see oli puhas etenduse juhuslikkus, ma lihtsalt tahtsin teada, et kas see uus koht, sest see võiks olla ilus koht ja ma püüdsin otsida seletust, miks ära jäi, eeldades küll ka, et see võis olla lihtsalt juhus. Kui räägib Osvald endast oma minevikust, siis ilmselt see on niisugune, noh, õige tekstab, ongi nii, ega ta midagi Evadria Jah, mina lähtun sellest küll, et see on õige tekst, muide ma tahtsin vahepeal selle kohta öelda. Ma küsin, mis on see arukam või mis on see täiskasvanu kui, kui ma mõtlen selle peale tahumatu, ta ei ole inimeste hulgas liikunud ja tihtipeale tõesti elutarkus on see, et inimene õpib inimeste hulgas käituma ja oma tundeid varjama, asfaldil seda ei ole ja selle tõttu ta tundubki tahumatu ja võib-olla rumal. Nii nagu eluski meile tunduvad inimesed, kes käituvad tahumatult või kes ei ole kaua inimeste hulgas viibinud, nad tunduvad teistmoodi ja tunduvad nagu lihtsalt tegelikult mõtted on arukad kindlasti. Ei, ta ei tundu tahumatu, ma ei ütleks. Ta tundub natuke kummaline ja kentsakas, no miks tüdruk seda kartma hakkab, hiljem tuleb kõik välja, hiljem saab aru, milles asi on, aga alguses ta tundub natukene imelik. Ja samal ajal ta võib öelda midagi väga, täpset, midagi väga niisugust läbinägeliku ja, ja arukat, need saad aru, et ta ei ole tegelikult imelik. Ma võin muidugi öelda, miks see on roll, teab Rollo teab, et et tüdruk jääb siia tallele vaja temaga vigurdada. Tüdruk jääb siia, ta käitub nii, nagu ta teab. Sest ta teab, et tüdruk peab tulema, ta teab, et peab siia jääma ainult millegipärast see noormees on kaasas, ta käitub lingvist, arvab, et ka tüdruk teab. See kidakaelad, saladus kuigi noh. See ei ole mulle saladus, hoian meelega saladust ja seda on Jaanil väga osavalt. Vot see on see väga hästi kirjutatud näitemäng. Ma veel kord väidan, et. Mulle superlatiivid küll väga ei meeldi, aga, aga siis see on tõesti, mina ei tea nii hästi kirjutatud näitemängu. Teist. Praegu Eestimaal see usk on niivõrd tugev, et see lihtsalt noh, ta ei kujuta ette, et tüdrukus võib seda usku mitte olla. Usk on seotud tavaliselt millegi tundmatuga aga tal on teadmine, muide näide. Jaa, seda küll õige, ta kasutab sõna- teadmine, ta teab niivõrd kindlalt, et see peab nii olema, et tal ei ole mingit kahtlust. Ja sellepärast ta ka eriti ei imesta, eks ole, kui tüdruk tuleb. Need kukkumised muide, on kohutavalt vahva, see küll tahaks näitlejalt kuulda, kuidas nad sünnivad, nad, ma tean, kuidas tehniliselt õpitakse kukkumist. Aga kas seda nüüd kuidagi kirjutas, testis olemas, aga seal kirjutas kuidagi ette või te ise leidsite selle, kuidas te kukute? Teate, ma olen mänginud Jaan Tätte ühes teises näitemängus ka selle nimi on tere ja mis on minu arvates peaaegu sama vahva mis peaaegu ongi sama vahva. Ei ole üks parem kui teine, kõik korruse vahet ei ole, nad on teistsugused, aga suuruse vahetaja nii, seal on üks filmilõik, me tegime seda, meil oli võrdlemisi kiire oli ja ma pean tulema ühest kohast välja suuskade peal ja kukkuma. Ma kukkusin seal mitu korda, operaator ei jõudnud mulle lihtsalt järele ja siis ma sain aru, et ma pean lihtsalt kukkuma aeglaselt ja tegi niimoodi, et suusk libises alt ära ja kui me esimeses proovis, ütleme, kuidas kukkumine meenutas seda filmide tegemise mõttes ja oli selge, et tuleb aeglaselt kukkuda. Aga siis on veel üks imeilus leid sellises tinglikus võtmes või kujundina see on see, kui ta hakkab äkki tantsima nagu mingisugust vana valssi või ma ei tea, ja see tuleb ka nii nagu ootamatult või iseenesest tema seest välja. Kas see on nüüd näitlejaleid või on see koos leitud? Testis seda ei ole. Jätame nüüd rollid ja lavastajatöö rahule, lähme dramaturgi juurde tagasi. Aga tegelikult ma ei oska rääkida dramaturgia puhtalt sest mina nägin lavastust külje pealt. Minu meelest on nad seotud. Aga kui te ei taha sellest rääkida, siis on nii-öelda näitleja saladus. Aga küll seda oli huvitav vaadata, et ta nii iseeneslik kult tekkis, kuidagi nagu seestpoolt kasvas. Mõnikord öeldakse, et kui enam rääkida ei saa, siis hakka laulma. Vaadake, see on üks imelik asi küll. Ma ei suuda praegu meenutada, kuidas tuli, igal juhul ma mäletan sinu pean veel tooma inimese nime mängu. See on Riina Roose, nord ära kordsem teatrialase muusikalise taipamist. Ja kui ta andis, Jaan andis talle selle näitama, kuidas mingit muusikat oleks vaja. Ja Riina tuli järgmisel päeval. No järgmisel päeval või nädala pärast, igal ta tuli ja tõi selle loo ja see oligi kohe. Ja muusika tantsime peale, ma hakkasin ilusti tantsima, siis oleks seda piinlik vaadata, sammas, süsteem koledasti tantsinud, siis ei ole seda piinlik vaadata või ma ei tea, ilma praegu ma pean, ema, tõesti, ma olen tõesti ei mäleta, kuidas. Ta ei ole kole, vaid ta on kohutavalt loomulik, ta on niimoodi, et vaata, ta enam ei oska midagi öelda, nüüd ta peab tantsima, see tuleb kuidagi nagu niimoodi kasvab välja ja mulle see hirmsasti meeldis. Aga nüüd, kui natukene veel urgitseks selle näitleja teadvuse kallal, ma ei tea, kui palju näitleja tahab avada niisuguseid tagamaid. Näiteks mind hakkas huvitama, et millal tekib fosfalgilse kuldkalakese muinasjutt mis on muidugi näidendi pealkiri. Aga ikkagi, millal see tekib temas. Sest tekstis on otse öeldud, et ma tulin koju ja leidsin selle raha oma toast, tähendab, ta teab väga hästi, kuidas raha. Ta ei tea, kuidas ta tuli, tõenäoliselt, aga ta teab, et see raha oli tema toas. Kasta mõtles enda jaoks selle välja selle kuldkalakese, kas oli temas enne olemas. Hakkas ta niisugust legendi looma sinna ümber, et see oleks kenam, see olemasolev raha või tuli see sellest kalast selle pildi tüdruku kaelas. Või tuleb see alles, kui ta tüdrukule jutustab, kui ta hakkab tüdrukule muinasjuttu rääkima, et millal see tuleb. Et kuldkalake selle raha andis. Tähendab ta räägib minu minu arvates isik. Ta räägib absoluutselt oma isikliku elu, räägib nii, nagu asi oli. Tema jaoks oli. Kuidas nüüd mina võiksin hinnata, milles Oswald eksib, mis on temas väljamõeldud või, või ju mis Osvald on välja mõelnud või mis oli päriselt siin, ma võin väikseid linnukesi teha, aga Osvald räägib üks-ühele ainult, ta paneb selle natukene vormi, et juhtus ühtede inimestega, aga seal ei ole ka mingit, ta räägib täpselt nii, nagu asi oli, tema jaoks oli, sest ta ütleb koha peal lauset, siis saabus seisund, kus ma enam ei teadnud, kas kõik see, mis toimub, on päriselt või, või olen ma juba surnud ja kõigi poolt unustanud või elan ikka veel, see ongi, aga tema teadvuses on see lugu täpselt niimoodi ta, mida tal sünnib kohapeal, on ainult see hiljem, kui ta juba loodab, et tüdruk hakkaks rääkima siis ta siis ta mõtleb välja, kuidas nende uus kodu oleks jaa, jaa, kuhu nad võiks minna ja et ja pensi hüppe, eks ole, see tuleb seal kohapeal, aga seda, kuidas raha siia sai, see ongi täpselt tema jaoks. Täpselt nii, et nii kui ta seda raha seal kodus nägi, siis kohe tema jaoks tekkiski iseenesest see kuldkalakese. Ei, ta käiski kalal ja ta püüdiski kala kinni, selgita püüdiski kala kinni, aga see oli ahven ütleme ei ütleme särg, see sats ärksa sätendav natuke paremini ja ta rääkiski selle sarjaga siis lasi selle vette tagasi. Ja siis raha kodus. Jah, ja siis tuli koju ja siis oli kodus. Ja siis ta sai aru, et oh, miks ma küsisin küll rahaga, siis ta sai aru, et ta küsis, tegelikult on just mitte lahti. Ja pärast hakkab siis mängima, mis on siis õnn, mis on seal raha, aga? Nimelt on, on väga-väga see on väga hea, see on ja ma praegu mõtlen selle peal, vot see ongi, et. Ega meil ikka igav päeva elus tundub küll me, et, et õnn on saavutatav raha kaudu, sest see, millest me igapäevaelus puudust tunneme, see on. Ostetav raha eest, sest et ega me igapäevaelus ei ei hooma seda. Me ei mõtle ju iga hetk elus järele selle peale, kui vähe mu elus on armastust ja kui ebaharmooniline on maailm, me mõtleme selle peale, et kui ma saaks sooja kasuka selga, siis oleks mul soojem. Ja see ongi tegelikult see punkt, mis armooniast puudu on. Nii et me tegelikult ju käitume argi argija, siis lähevadki need kategooriad segamini, võibki selles kasukas tekkida tekkida õnne motiiv või rahast. Ma seganud. Ka nüüd kohe küsiks edasi? Ei, see on kõik selge. Et vot, et see pole see, millal tekib see äratundmine. Tekstis on ju otse muidugi öeldud, et ei saa ostajad, et ma tahtsin, et oleks nii, nagu ma koolipõlves unistasin, aga jälle vaat see minusugune lasterdaja hakkab nüüd küsima, sest kui ma vaatasin, mind, huvitas see, et kas see tekib juba natukene varem või tekib see otseselt siis, kui ta kuuleb pealt, no ta tuleb, eks ole, sisse nii et noored ei märka, kui ta väljas on ja ta kuuleb osa nende jutust pealt, kus on selge, et neil on mingi kokkulepe omavahel. Millal see on? Ja siis siis ma küsiks veel edasi. Te tahate Stanislavski likult sündmuspaigale panna, mulle meeldib see ka Merle Karusoo mu õpetaja ja ma õppisin selle väga konkreetselt selgeks, ma panen endale proovis selle punkti kirja kust ma hakkasin aru saama, vot siin toimusse. Kas mingi kahtlus tekib varem? Ei, ma ei taha. Ei, ei, ma lähen edasi, ma räägin, mina teen ka seda ja, ja kohe, kui see punkt on selge siis siis on, siis on teada, kus kohas üks kannikas istub, selle tõttu võib pärast teist kannikat nihutada siia ja sinna, tähendab, et kahtlus tekib, tekib varem teadmine tekib veel hiljem, aga, aga unistus jääb ikka veel alles. Selles mõttes. No jälle, see on nii nagu elus kui kes väga tark inimene on öelnud, juurda, mingi tomotark oli, et kui minu armastus armastatu vastu möödub siis tähendab see seda, et ma olen selle armastatu endale liiga halvasti välja mõelnud. Niikuinii, teine inimene ei vasta sellele mida sa temast tahad. Ju siis Osvald on selle Laura endale ühest küljest liiga hästi välja mõelnud, aga ta ei suuda enam seda seda selle tüdruku kokku viia. Seda oma mõtet. Seal need tekivad, nii ilus on. See läheb peaaegu jah, mõne asjaga kokku, mida ma siin küsida tahtsin. Aga ta taipab, et ta mingil hetkel ta taipab, et ta on oma ime ju tegelikult siiski kätte saanud. Kas on niimoodi? Sõltumata sellest, milliseks osutus tüdruk? Ei, just nimelt see ongi see asi, et ta tahab nüüd saada rahast. Esiteks lahti, teiseks, ta tahab saada ka tüdrukust lahti. Me võime mõelda, et see on küll hetkeline, ta pärast hakkab seda tagasi igatsema, aga ta ta tahab, et talle jääks ta ime, ta tahab oma imet. Et las see mulle jääb. Kui sa võtate sellega ära. See tuleb muide välja ka ime on tegelikult see tüdruk tuli ja muu on sekeldused. Ja kas ei olegi niimoodi, et kui hakkad püüdma ühte imet tegelikuks teha siis tuleb kohe palju sekeldusi ja need sekeldused tapavad selle ilme ära ja see ime võib-olla sellepärast peabki jääma kuskile siia vaimumaailma või. Küllap ta nii on. Me oleme selle välja, elu on ikka. Elu on ikka teistsugune kui, kui meie mõtted peale kõige muu, Me mõtleme ühel hetkel. Ja sellel hetkel on maailm meie jaoks paigas. Paigutame oma ime selle hetke maailma, aga kui me hakkame teoks tegema oma imet, aeg möödub ja inimesed muutuvad, see tähendab, maailm ei ole enam selline. Ja see meie ime, kui me saaksime, keda sellisena teha, nagu me oleme, ta välja mõelnud. Ei, ta ei sobi enam sinna kohta. Sest maailm on uus. Et esialgu tekib üks päris loomulik mingi kättemaksuefekt nagu noh, et ta tahaks nad mõlemad rahast ilma jätta ja mõlemad minema saada. Aga siis tekib üks mingi pööre, kus ta äkki taipab, et ta tahaks selle raha neile anda ja tahaks, et nad ära läheks ja temale jääks tema ime. Enne, kui nüüd tuleb see kala või see maffia, mees, kes ta seal parajasti on. Mingis selginemine, et võtku ja mingu ja mulle piisab sellest, mis oli. Ja tüdruk ei olnud ju siiski ka päris see, aga selle peale ei maksa mõelda, imelihtsalt ei tohi liistu tegelikuks. Vilniuses peanolaga, kui olime Jaaniga, me oleme Jaaniga ühes toas ja käisin ühte leedu etendust vaatamas, ma mitte midagi aru ei saanud, näiteks nad rääkisid leedu keeles. Soome tükk. Ei saanud aru, mis nad seal tegid, võtsid vahepeal riidest lahti, see oli huvitav, aga aga miks nad võtsid, sellest ma aru ei saanud. Ja selle tükeldama, mina mõtlesin ise ühe näitemängu süžee välja. Ja ma mäletan, ma tulin sealt etenduselt koju, Jaan ei käinud seda vaatamas. Ja siis rääkisin ja mõtlesin välja, mis on. Ja mina olen ammu mõelnud, et peaks tegema, mõtlesin sa, jamad näidendivõistlus välja kuulutanud jäi haigeks. Pärast Vilniuse sõitu ja kahe nädalaga oli talle Nüüd valmis ja, ja siis oli kas siis päästva Tõnuga haigeks jääks, võib-olla kirjutaks ka näitemängu? No sellega on, eks ma annan need püüdnud ja ei ei tule välja. Tahaks õppida. Kui nüüd minna selle tüki juurde tagasi no on siis vist asfaldi jaoks niimoodi, et, et ime ei ole, raha käime on olemas. Ja tema jaoks tähendab see teadmine tema jaoks ei kao kusagile ka lõpus. Jah, armastus on imedama, tuleb sinu juurde, ei tea kust ära jagu jälle mängu tsitaat. Ikka on ja no mis need asfaldi jookseks meie kõigi jaoks? No loodame, et kõigi jaoks, kuidas nende noortega jääb, neil on tegelikult ju palju hirmsamad, noh niisugused avastused iseenese avastamised ja teineteise avastamise tees, mis neist lõpuks saab? Nad jäävad sinna kokku seisma, üks ümbert kinni hoidma, seal lavastuses natuke teisiti kui näidend, see oli kirjutatud, noh see läbipaistev, siinsel võimaldab mõndagi. Mis neist edasi saab, mis te arvate? Ja sellest oleks tõesti seriaal teha, eks ole. Ja teema, see on tõesti valus asi, tõesti, valovski ega naist ei saa midagi, ega, ega minu isiklik arvamus on see, et, et ega nad saa hakkama teineteisega. Pärast kõike seda, mis vahepeal juhtus ja no tegelikult ta ongi nagu mingi niisugune inimkatse selles mõttes, et eks igaüks küsib enda käest pärast seda, noh, mis mina teeksin nii nagu teil kavalehel on pandud? See küsimus, et, et mis sa teeks, kui sulle antaks niisugune raha? No tõenäoliselt mingil hetkel igaüks küsib enda käest ja muidugi enne, kui ta sellesse, eks reemsesse situatsiooni sattuda. Ega ta ei tea. Ta võib oletada, aga ta ei tea. Muide, kogu see lõpp. Ta on kõik nii ilusti ära seletatud, igal pool retsensioonides ja mujal see tule kustumine ja kõik muu. Minul jäi lõpus natukene midagi lahtiseks ja midagi puudu. Ja peale kõige muu tekitas sellise tunde. Et kas äkki oli üldse hoopis unenägu. Mis, mis tee ütleks, seletage mulle lõpuni, kuidas teie mõistate? Ma lõppu ei seleta, sest viimane etendus oli, oli küll väga tore. Mulle väga meeldis. On ta erinev. Etendusetti. Ei põhimõtteliselt ta ei ole erinev, aga, aga mulle väga meeldis hetkel, kui tuleb siis neljast tegelane sisse, ta hakkab rääkima ja korraga kaob hääl ära, siis teeb ta nii. Ja et see oli nii ilus Aga teate? See on see. Ameerika filmides ei jää mitte midagi lõpust puudu, sellepärast et seal on äpi end. Seal lahendatakse need asjad ära, sest et. Aga peadki puudu jääma, peab, peab puudu jääma. Muidu kui on kõik on korras, siis see tükk pane taskusse ja ongi, mis me siis me ei peaks praegu üldse rääkima? Selles mõttes muidugi peab puudu jääma, et ta ei tohi olla selge, mis edasi saab ja, ja peab jääma palju lahtisi võimalusi. Aga puht niimoodi lavalisel, et ma ei tea, mis see oli, kas, kas ta kusagil venis natukene või see oli midagi, mida ma ei oska nüüd lahterdada ega seletada, mida ma lihtsalt seljanahaga tajusin. Et tollel etendusel midagi nagu jäi mitte arusaadavuse mõttes vaid midagi jäi nagu uduseks ja ma lohutasin ennast sellega, et see oligi unenägu, sest ta heidab sinna pikali ja ja räägib kuidagi vabanenud, mingit niisugust täiesti tähendusetu tekstis Osvald. Ja teate, see on eesti teatris paljuski eesti teatri eeskätt ikkagi lavastuste viga. Et kui, et inimesed on tulnud kokku ja teinud ühte asja, siis neil on kangesti kahju sellest oma asjast lahkuda ja siis nad teevad alati tükile kuus lõppu. Ja siis publik on ammu kõik selge, ära unustanud ja tekitab ainult segadust ja tahaks juba ühest küljest mantli võtta, kõik on selge, mis te mulle siin kujunditel näitajate maa ju siin natuke seda momentilistan. Aga no ei saagi lauda, aga Jaanile esimene lavastuses me tüki ei saagi nõuda, et viimase peal. Tegelikult noh, kui hakkad niimoodi mõtlema, lähed koju ja mõtled, eks ole. Ja siis tuleb uuesti tagasi ka see ristumine, peateega kujund. Ja muidugi see on jälle minusuguse häda, kes võib iseendale neid Pisuhendasid välja mõelda, eks ole. Aga midagi seal on, et kui juba on antud see niisugune tund ja on antud ka kujundina mõju, see et seal on tupik, seal on ummiktee, tähendab see, kuhu nad tulevad, see on, ühest küljest on ta ummiktee, sealt nagu ei läheks midagi edasi, sealt ei lähe edasi üldkäidavat teed, ütlen ma endale. Aga sealt läheb edasi loodus, sealt läheb edasi, mingisugune avarus läheb edasi just nimelt midagi niisugust, mis ei ole täpsustada, mis võib olla ohtlik. Aga kus võib midagi leiduda. Ja, ja kus on avatud maastik, kus on palju võimalusi, vaat ma tahaksin tajuda seda lõppu, ma lõpuks mõtlesin ta endale ise välja. Kas midagi sellist on see liiga, kirjanduslikult väljamõeldud või midagi sellist, võiks ka selles kujundis olla. Üldiselt ma selliseid käegakatsutavaid kujundeid väga teatris kardan, mul on, mul on tihtipeale piinlik olnud ja On see ristumine, peateega ja tupik, seal on isegi mõned tekstid on, on näitemängus rohkem kui ma ütlen, mina hästi ei suuda seda välja öelda, kõik see, see on minu arust natukene liiget, ma tahan tagada akent vabaks ja sealt jõgi paistnud tunduvat. Tähendab, kui ta tuleb läbi asfaldiga bakteri, kui ta on, ütleb, ütleb tegelikult seda loomulikku asja, et nad, ma tahan akent vabaks ja kui sealt tekib kujund, siis on tore. Aga kui ta ikka ütleb, ainult ütleb, et ütleb ainult sümbolit, see on muidugi teisest küljest see näitemäng, miks ta mulle nii väga meeldib just nimelt lihtsalt sellepärast, et et kõik, see, tal kala on kaelas, see on, see on ka täiesti argitasemel seletatav, ta lihtsalt nägi pilti, lihtsalt oli kala, lihtsalt käis lihtsalt liiklusmärkidest teab ta sellepärast, et ta on ise liiklusmärke teeb. Selles mõttes on kõik 62 tasand, et olemas ja, ja kõik on seletatav ka argitasandil. Aga, aga see, see, mis te praegu ütlesite? Me ei ole tõesti mõelnud, ma ei ole selle peale. Nagu tagantjärele kodus, tähendab, mina ei salli ka otseselt näpuga näitavaid kujundeid ja ma ütleks ka, et kui ma seda teksti lugesin, siis mulle tunduski, et seal on võib-olla liiga palju asju otse välja öeldud, et võib-olla see on ka näitleja, niisugune tunne, et äkki nad muidu ei saa aru. Tähendab, ei ole nagu Tšehhov, kus räägitakse millestki muust, tegelikult tuleb välja, mis on, vaid ongi otse kõik välja öeldud. Mõne koha peal võib-olla natuke liiga otse, aga lavastuses oli seda vähem tunda tõenäoliselt just tänu näitlejatele. Aga see mingisugune, et mis on kellegi jaoks ummiktee ja mis ei olevat, see niisugune mõte, jäi nagu painama. Ja, ja tuli mulle õieti kodus kaasa, mitte niisuguse, et ma mõtleks seda mingi visuaalse kujundiga, mida laval peaks näitama. Aga ta tekkis sealt ja tekkis selle lavastuse ja teie mängu mõjus. No siis võib öelda, et on selle asjaga väga hästi eks ole, kui näidend tekitas veel mõtteid, mis, mis tekkisid hiljem kodus või mitte, mitte teatrist taibata, siis see on midagi väga head. Kui see nii oli, siis ma võtan selle vastu komplimendina. Hüva, aga neid otseütlemisi? Kui te panete tähele, panen, oli see inimene, kes neid kogu aeg lavastus maa tõmbas. Kui ta sai aru, et siin liiga otse siis Jaan oli see, kes tõmbas maha. Ta küll ei muutnud peaaegu midagi, aga kärpeid on, on, on ikka lavastus küll? Huvitav see, mis me täna rääkisime, seda võib vist. Võib vist natukene suisa õppematerjalina kasutada selleks, et kuidas, kuidas näitab nagu kirjutada mul. Mul on kahju, ma oleks võinud teistest näitemängudest ka rääkida, kus, kus ka mina olen mänginud, millest ma oleks võinud rääkida, sest ainus ja igavene elu ka eesti dramaturgia Peeter Tõnuga eesti dramaturgia, tere, ka eesti dramaturgia. Oleks tekkinud mingi võrdlus, aga, aga üha. Kui ma julgenud seda uuesti välja öelda, siis jah, ma arvan, et et see on. Nüüdsel ajal kõige paremini kirjutatud eesti näitemäng on loetav ka kirjandusena, ta on loetav ka kodus. Ma kardan, et Peeter ja Tõnu seda ei ole. Siis tasub sellest õppust võtta ja ja, ja turg Eesti näitemängu jaoks on praegu tohutu. Vajadus selle järgi, tähendab, on, on, on, on pöörane. Pange midagi paberile ja saatke ära ja hakake tegema, tasub ära ka peale kõigema. Sõltumata sellest, et nüüd nagu oleks jälle see hoog, et rohkem on moes niisugune kehateater ja ja sõna nagu hästi ei usuta. Paistab, et siiski sõna põhjal tehtud teater istub meil ikka vist nii sügavasti sees, et päris ilma sõnata ei saa. Kas tõesti on moesa kas nii on? Ma ei tea, kui hästi või noorem rahvas niimoodi mõnikord rääkib. Ahaa, vot ei ole nendega kokku puutunud, selles mõttes ei ole vist moega kaasas käinud, aga minul ei ole teatrifestivalid kunagi meeldinud. Ausalt öeldes, see on niisugune oma naba näppimine, see on niuksed, festivali etendused, mida siis näidatakse festivalidel. Ma tahan teatris näha inimlikku elamust. Mind ei huvita, tema huvitab küll, aga, aga teatraalne väärtus on ikkagi vahend. Selles mõttes olen ma siis nüüd vanamoodne, ütleme nii. Tore. Mul ei ole selle vastu midagi. Peaasi, et keegi ütleks, et vanamoodne olla moes, sest ma olen ka vanamoodne. Aga oleme, nagu me oleme, see oleks kõige parem. Tänases teatri sajandi saates rääkisime Jaan Tätte näitemängust ristumine peateega mida mängib Linnateater. Lea Tormise külaline oli Tõnu Oja, kes ise selles lavastuses kaasa teeb. Teatrikriitik Margus Kasterpalu intervjueeris maris Johannes. Sellega on meie tänane saade lõppenud. Ilusat päeva jätku teile.