Ei koole. Nii Peeter Laurits, miks sa hommikul üles tõused? Tarmo-Jaan see ongi selline pikk küsimus, mida ma kartsin. Miks ma hommikul üles tõusen? Pealisülesanne need on kõik nagu sellest žanrist küsimused, et mis elu mõte on see vist mingisugune selline tavapärane seisukoht, et elu mõte küsimine, et see on üks tühja vaimu närimine ja mõttetu küsimus, et selle küsimusega nagunii kusagile ei jõua ja mina olen just teist meelt, mina arvan, et tänu oma sellisele paradoksaalselt ja mitmekihilisusele, pidevale nagu endasse tagasipöördumisele on see võib-olla üks, üks kõige mõttekamalt küsimusi üldse, mis ma tean vähemalt nende küsimuste hulgas, mis mulle huvi pakuvad või mis mul moodi liiga kõrge kaarega üle mõistuse ei käi. Ja vot selle mõistusega nüüd ongi kohe tegemist, et inimene on minu arvates üks väga keeruline loom. Imelik loom, ma ei tea, kas ta on keerulisem loom kui näiteks viinamäetigu mõne koha pealt võib-olla keerulisem, mõne koha pealt lihtsam. Aga nii nagu paljudel loomadel on mingisuguseid väga grotesksed ja võimsalt välja arendatud veidrusi, noh näiteks elevandil on siukene ütlemata imelik nina, millega ta saab teha mitmesuguseid asju, eks, alates teise elevandi kallistamisest lõpetades enda kümblemisega ja ja tigudel näiteks on sellised väga kummalised luised moodustised, spiraalid, mis just nagu kordaksin lausa geomeetriliselt kogu maailma ülesehituse loomise lugu. Ja nad koosnevad peaaegu ainult jalatallas sellisest libedas tallast ja kojast, kuhu sisse peitu poevad, kui tuju tuleb. Ja selle nagu nende kahe hästi arenenud organi vahel on tigudel näiteks paljud teised organite funktsioonid suhteliselt nõrgalt ütleme, nõrgemini välja arenenud. Ja no vot, inimene kuulub ka selliste grotesksed loomade hulka päris kindlasti sellepärast et meil on väga-väga võimsalt üles tursunud ja komplitseerunud kesknärvisüsteem. Ühelgi teisel loomal ei ole nii imelikku kesknärvisüsteemi ja teiste elukatega võrreldes meie, meie kesknärvisüsteem, mõistus, aju, see on sama groteskne ja, ja ebaproportsionaalne nagu näiteks kaelkirjaku kael või või kaameli küürud. Ja noh, selge on see, et et niisuguse moodustise kasvatamiseks ja, ja viimistlemiseks ja väljaarendamiseks. Me oleme tõenäoliselt pidanud loobuma mitmetest teistest tunnetamiseks kõlblikest meetoditest. Me oleme mingeid mingeid ohvreid kandnud ja me oleme otsustanud, et vot meile just ikkagi meeldib kasvatada seda oma küüru, seda, seda oma kesknärvisüsteemi, et see on just meie, see on meie ridas meie tee siin elus ja ja me peame seda kasvatama. Ja nüüd, kui see on juba siis nii suureks kasvatatud siis minu arvates tuleks seda ka kasutada maksimaalselt. Et muidu oleks kogu see üritus päris mõttetu, noh näiteks elevant, kes käib oma pika ninaga ringi tilladellaga, ei kallista sellega ei teisi elevante ega, ega puhumale sealtkaudu wet turja peale. See oleks väga totter situatsioon. Ja no kuna meil on olemas juba selline kesknärvisüsteem, siis minu meelest on see väga paslik selleks, et et selle abil küsida endalt keerulisi ja ebamugavaid küsimusi ja muuhulgas ka väänelda niisuguse paradoksaalse ja imeliku küsimuse ümber nagu elu mõte või siis see, miks ma hommikul üles ärkan. Kui nüüd minna natukene täpsemaks ja norivamaks, siis tegelikult on lugu niimoodi, et ma ei ärka hommikul üles. Tavaliselt lähen hommikul magama. Mulle istub kõige rohkem tõsiseks tegevuseks just nimelt öö. Siis ma olengi selles osas päevast, kus ma olen enda päralt ja täies meelevallas. Kigi, helista mulle, kõik on vaikne ja ma saan süveneda jälle kukutada ennast nii kaugele oma nimetame seda siis irooniliselt edasi kesknärvisüsteemiks, kukutada ennast oma kesknärvisüsteemi nii sügavale, kui ma vähegi julgen, sel hetkel. Keskendumine kaevumine oma vaimu ja, ja oma aru kõige äärmist piirideni. See on minu meelest üpris tavaline praktika, väga paljude erinevate tunnetus töötajate puhul. Ma tean tervet teatritruppidele ja põrandaaluste ringide ja ülikoolide kaupa inimesi kas peaasjalikult sellega tegelevadki, et kaevata ennast võimalikult sügavale sisse oma tunnetuse peidetumatesse kihtidesse ja turnida nendel äärtel ja lihvida oma spetsiifilisi oskusi, milleks neil juba oletatavasti on sünnist saadik kanne kaasa antud. Ja need inimesed siis tegelevadki päevast päeva oma tunnetuse piiride ületamisega ja vaevavad vaimu keeruliste probleemide ja raskete harjutustega. Noh, muidugi on teist tüüpi tunnetus töötajaid ju ka näiteks meelelahutustööstuse töötajad ja teenistujad, nemad lähtuvad hoopis teistsugustest eeldustest. Hiljaaegu leidsin ühe väga toreda tsitaadi, Vladimir Iljitš Lenini pilt, kirjutas kuskil kahekümnendatel aastatel pakana ropiaska raamation Fashion ESM-is, kust Lianas ja viljayutsati iit sörk. Väga tähtis on see viimane sõnaselt Sõrk, sellepärast et tõlgituna kogu see tsitaat kõlab. Niikaua kui rahvas on kirjaoskamatu, on kõige olulisemateks kunstide seast kino ja tsirkus. Ega selles ütluses need muidugi midagi teab, kui uut ei ole. Nii palju kui mina mäletan, juba Rooma keisririigi ajal seletati ja põhjendati väga veenvalt ära, miks kõige tähtsamad asjad ongi iibe tsirkus. Tõepoolest, enamik inimesi on, on endiselt harimatu ja tahab ja vajab, et keegi teine tema, tema loidu meelt lahutaks. Ja selle meele lahutamisega ongi ametis. Selline päris jõudsalt kasvav tööstusharu meelelahutustööstusshow, mis kes noh, nagu iga asi, mis, mis kasvab ja püüab omale hõivata uusi turge. Lõpuks lahutab ka nende meelt, kes tegelikult üldse ei tahagi, et nende meelt lahutatakse. Teinegi kord võib selline asi kasvada niukseks. Kole suureks. Kolliks või koolemiseks hakkab tuppa tikuma ja pahandust tegema. Ja kellega on raske toime tulla. Sest meelest ikka lahutada võib ju hoopis huvitavamaid aritmeetilise tehte, kui tingimata niimoodi on vaja. Meelt võib asendada. Oleks palju põnevam. Kui ma nüüd endalt küsin, et kas ma tahan oma tegevusega ühiskonnale kasulik olla olla kellelegi või millelegi toeks siis vastus on otse ilmselge, jah, mida siis veel ometigi. Nüüd küsimus on see, et kuidas seda teha. Ja ma arvan, et seda teha saab väga mitmeti. Ma arvan, et me teemegi seda mitmeti. Ja antud hetkel näiteks nuputades selle üle, miks ma hommikul üles ärkan. Jättes kõrvale selle, et ma tavaliselt siiski ärkan õhtul üles ärkama üles näiteks selleks, et luua maailma maailma loomine on, on üks kohutavalt tähtis. See on üks asi, mida ei. Tohi mitte soiku ja ka unarusse jätta. Ma ei ole eriti seda usku inimene, keegi disainis seitse päeva ja siis sai maailm valmis ja sellest saadik ta ongi valmis. Mina kuulun rohkem nende rahvaste ja mõtteviiside kilda, kes arvavad, et et maailma tuleb pidevalt luua. Niipea kui maailma loomine lakkab, siis võib juhtuda ka, et et üldse maailm lakkab olemast. Näiteks Uus-Meremaal. Mooridel on üks selline pärimus. Kui te olete käinud lõuna poolkeral, mina ei ole. Seal pidi olema lõunapoolkera taevas üks selline tumedam koht, kus on hästi vähe tähti, kus peaaegu üldse ei olegi suur latakas. Mitte ühtegi tähte pole seal sees ja see on hoopis utsun kunni koobas. Kutsung on üks niisugune suur koll, kes elab seal taevas ja põhiliselt pikutab seal oma koopas. Ja kui ta üles ärkab, siis ta tahaks sealt hirmsasti välja tulla, aga ta ei saa, sest ta on häbelik. Ja kui keegi juhtumisi peaks sinna nagu üles vaatama sel hetkel, siis selle inimese või selle olevuse pilt see kohe kutsun kunni, teatab otsuncon, läheb urgu tagasi ja põõna Pedasi. Aga kui peaks olema niimoodi, et keegi parasjagu ei vaata selle ulgu poole siis loomulikult Jon kun tuleb sealt välja ja õgib ära kogu maailma koos kõigi asjadega, mis seal sees on. Sellepärast ongi nüüd niimoodi, et mitte ainult maoorid, vaid üldse polüneeslased, sest kõik polüneslased teavad seda. Lugu veedavad väga palju aega öösiti jalutades kas nurmedel või ookeani ääres hoiavad mõnikord isegi teineteisel käest kinni ja teinekord annavad ka suud, aga mitte see ei ole tähtis, vaid tähtis on see, et nad kogu aeg vaatavad tähti. Sest kogu aeg peab keegi vahtima sinna kutsun kunni uru poole et takistada teda sealt välja tulemast. Ja see on väga tähtis ja oluline töö. Muidu võib-olla isegi kaotakse. Kutsun kunni olemine mõndagi oma mõttest. Kui keegi tema pärast taevasse vahtima ei hakkaks. Ja selline hoiak ja seisukoht on, on tegelikult omane hästi paljudele rahvastele. Et seda maailma, milles me elame, pidevalt luuakse. Mitmed peaaegu kõik Siberi rahvad, indiaanirahvad ja lugematu arv Aafrika rahvaid, Aasia rahvaid on kõik sedapidi arvanud. Igaühel on mingid sellised oma oma väikesed nõksud ja detailid, mismoodi seda maailma just et just luua tuleb. Siis üks asi muidugi veel, miks ma üles ärkan? Mina ärkan muuhulgas üles selleks, et vanemaks saada sest mulle meeldib vanemaks saada. Ja igal järgmisel hommikul ma olen vanem kui eelmistel. Ja niimoodi see jätkub veel. Loodetavasti päris kaua. Olen juba päris vana ja ja kõige lõpuks veel muld, ka. Vana olemine on minu jaoks üks hästi oluline väärtus. Vana on see asi, mis on olemas olnud juba piisavalt kaua selleks jõuaks settida miski oluline. Igal asjal on erinevad olulised aspektid. Kivile näiteks settib sammal maale, settib huumus. Inimestesse võib settida mälu või, või pärimus või, või seadmas. Ja siit tulebki see, et noh, näiteks kivi ja kärbsevanust, et me peame mõõtma hoopis erinevas taktis. Semis kivi jaoks on vana, see kärbse jaoks ei ole vist üldse mitte midagi, see on lihtsalt täielik hõlmamatus ja ja üks igivana kärbes on kivi jaoks tõenäoliselt täiesti märkamatu. Tuule virve, inimeste ja kultuuridega on, on täpselt sama lugu. Siis kui Ameerikas elasin. Siis ma olin väga üllatunud. Ütleme, Elvis Presley aegne Elvis Presley ealine. See oli juba Ameerikas kohutavalt vana niukene iidne värk. Frye. Aegades sügava paati nahaga kaetud noh, kui alla näiteks Euroopas mingisuguses sellises tsivilisatsiooni või kultuurihällis, noh nagu näiteks Itaalia, mis mäletab veel Rooma keisririiki ja etrus käid ja teab veel, keda siis seal ei ole see mingisugune noh, 100 aastat sinna-tänna üldse mingisugune aeg, et son mõnesaja aasta on asi Itaalias on veel väga põgus lähiminevik. Sellega tihtipeale ei ole veel jõutud otsustadagi, kas see on üldse väärt säilitamist või lükatakse kõrvale. Ja siis sellele veel omakorda võrdluseks näiteks india kosmos, pikim ajaühik on kalpa. Eks kalpa, seda kutsutakse muuhulgas võlga praama päevaks ühe päeva jooksul nagu luuakse ja hävitatakse üks maailm. Ja üks kalpa kestab neli miljardit 320 miljonit aastat. Vot nii. Ja nüüd palun proovide praama nädalat omale ette kujutada. Paraku nüüd nagu selles maailmas, kus meie elame, populaarsem orientatsioon pööratud siiski selle selle kärbsetaktimõõdu suunas ja sellel on ka väga lihtsad, eks, et poliitökonoomilised ja majandusLikud põhjused sellepärast et kuna me elame sellises turufundamentalistliku, kus majandusruumis siis tähtsad Intensiivsus ühesõnaga, mida suuremad on need rahavood, mis kõiki neid veskeid ja muuhulgas meie taskuid läbivad, seda, seda paremaks arvatakse seda nagu majandusele ja kogu ühiskonnale. Siis sealt tulebki väga üheselt välja. Et järelikult tuleb toota selliseid asju, mis kestaksid võimalikult Pähe mis mööduksid põgusalt, turule meeldib kõik, mis on ajutine, hooajaline ja ühekordselt kasutatav. Selleks korrutataksegi nagu seda, seda nooruse mantrat üsna lõputuseni, et kõik see, mis on seal nagu noor ja nooruslikkusega seotud, see ninn ja sa napp. Ja see, mis on seotud vanadusega, noh, see on kole ja plastik, taod, aut, autijad, aul, vanadus, seetõttu osaliselt elamegi sellises pomminfantiilses maailmas ja ja noh, isegi kui me ei kummarda seda tite kirikut, siis me vähemalt oleme kaudselt sunnitud nendest usu talitustest osa saama. Ja see ongi ka üks üks põhjuseid, miks, mis mulle väga hästi meeldib vananeda. Sellepärast et vananemine on tiitel kirikus üsna ketserlik akt ei sobi lihtsalt. Mina ei oska suhtuda kunstis niimoodi žanriliselt piltide tegemine on ütleme, kunst kindlasti ooperilaulmine ka võib-olla kunst, aga, aga siis noh, ütleme, söögikeetmine enam ei ole kunst või või puu raiumine või mis iganes. Sinu jaoks on kunst selline tähistaja, mis, mis viitab millegi tegemise ebaharilikule intensiivsusel. Ja see ongi nagu selline subjektiivne faktor, mille alusel ma enda jaoks määratleda seda kunsti ja mittekunsti piiri. Est sirgeldame mingisugust pilti. Me teeme seda kehvasti ja oskamatult ja nürimeelselt tulemus ei pruugi olla üldse mingisugune kordist. Aga teisest küljest teha mingit Väga lihtsat ja väga argist toimingut sellisel kombel sellise intensiivsusega et sellega kaasneb selline energeetiline kasv, mingi kasv, mingisugune areng, mingi läbinägelikkuse suurenemine. Ja vot sellist tegevust mulle mulle meeldib küll ja nimetada kunstiks näiteks ühest mõistlikust allikast, see võis olla vist jonksu, tema kirjeldas ühte lihuniku, kes oli elanud kuskil neljandal või viiendal sajandil Hiinas, kes oli tegelenud härjakerede lahtilõikamiseks, on sihukene, vana habemega lugu juba. Ja oli pika elu jooksul saavutanud sellise virtuoosliku sellise filigraansusega. Ta mitte ei küsinud seda liha, vaid ta nuga liikus just nimelt seal, kus oli kullihaste ja kõõluste vahel avaused niimoodi, et ta nuga õieti ei puudutanudki seda, seda veist, seda korjust, mida ta lahti lõikas vaid ta lihtsalt oma väga vaheda ja terava noaga tantsis selle lihakeha lahti ja tervitas oma onuga üldse ainult kord aastas sesse lüürinenutel. See lugu on minu meelest niukene hea näide. Hea viis näidata seda, kuidas, nagu mitmesuguseid Asju võib viljeleda kunstina. Ja siis on muidugi üks suur kunst veel ära tunda endas. Milleks sina oled kutsutud ja seatud ja milles sinu anded avalduvad? Sest inimestel on ju anded väga-väga mitmesugused ja tähtis on just see enda kutsumus üles leida ja, ja siis liikuda nagu sellel rajal edasi püüda nagu järjest suurema Firtooslikkuse filigraansusega ja täpsuse ja lõikavuse poole. Ja see on nagu kõige tähtsam minu jaoks on see päris kindlasti kõige tähtsam asi üldse. Kuna ma olen aru saanud, et selliste visuaalsete sõnumite vormistamine on mulle jõukohane töö selle jaoks, mul on handi ja see pakub mulle rõõmu mis ei ole ka üldse ilma tähtsuselt asi, sest ma arvan, et kui midagi teha armutult, siis ei see idane ega mädane, sellest ei tule midagi. Aga sa, piltide tegemine juhtub mulle valmistama rõõmu ja sellepärast ma olen niivõrd täielikult sellesse tegevusse sukeldunud. Et see tõepoolest moodustab mu elu põhisisu. Rõõm on üks väga hea põhjus, miks teha kunsti. Aga veel, et kas kunst on silmas kuidagi eesmärk omaette või ta on vahend millegi saavutamiseks. Või et kui ta on ta vahend siis, et mis on see, mis oleks nagu elu kese. Kui me nüüd seda juttu alustasime siis me alustasime sellest küsimusest, miks inimene ärkab hommikul või õhtul? Miks mina seda teen? Ja üheks üheks minu meelest väga toredaks ja, ja käepäraseks terminiks on budistidelt ja, ja tegelikult ka hindu istidelt laenatud virgumis meel. See on nagu see meel või püüje selle oma vaimu ja nägemise ja arusaamise abil jõuda kuhu sellel täiuse teel järjest edasi. Kunst võib olla nakkusele virgumis, meele realiseerimiseks või elluviimiseks elluäratamiseks. Üks väga hea ja sobilik viis. Kas nüüd vahend või eesmärk? Seda ma ei tahakski. Jotoometa puhul on nagu ikka see oht, et et üks termin üritab ronida teise kukile ja siis siis niimoodi ratsa sõita, aga tegelikult, et noh, kui me vaatame elu, kui me vaatame loodust, siis tegelikult miski ei ole nagu noh, sellises ühemõttelises aheldatud vahekorras, et üks on vahend ja teine on eesmärk ja need on omavahel punutud, veel palju keerulisem kui patsid või mingid vaibamustrid koos lihtsalt. Ma küsiks ühe sellise küsimuse, et mis on loomine ja selle küsimuse sissejuhatuseks räägiks veel sellise lühikese loo minu maailmas või selles maailmas, mis minu ümber on kõige olulisem loojevist olnud, minu vanavanaema sündis 1900 200, elas 99 aastat ja 10 kuud. Ja teda nagu iseloomustas minu meelest kaks asja, et pühendumine ja siis selline sõbralikkus ja minu meelest tema ei olnud üldse keskendunud nagu kesknärvisüsteemil noorena töötas apteekri abilisena ja siis ülejäänud elude elas talumajas ja pühendus lammastele, eha kartulitele, aga noh, kõige rohkem kõige olulisem ta pühendus inimestele, kes tema ümber oli ta muide peaaegu 100 aastat hoidis seda suurt peret, tervet perekonda või tervet suguvõsa, hoidis koos pühendus mu vanaemale ja siis mu emale ja siis mulle minu õele. Ja minu arvates on nagu hästi oluline võib-olla olulisemgi kui mingid sellised keerulised asjad, mida inimesed teevad, aga võib-olla ma sain valesti aru sellest kesknärvisüsteemile keskendumisest, et selline suur pere, et see ongi võib-olla selline ettepanek ka, et võib-olla peaks tegema suuremaid peresid ja alustame sellest, et lihtsalt oma sõpradele ka kuidagi midagi head öelda ja neid toetada, et see aitab tohutult palju annab nagu neile palju kindlust juurde ja siis on rohkem mõtet hommikul üles ärgata. Aga et siis, et mis on loomine? Ma arvan, et see, mida sa praegu kirjeldasid, saangi kõige otsesem loomine pere loomine, kõigepealt inimsuhete loomine siis mitte ainult inimsuhete, vaid lamba ja, ja kartuli suheta. Sest maal ja niimoodi sellises looduslikus keskkonnas ja suurperes elades, kus on ühes majapidamises koos kõigepealt palju erinevaid põlvkondi lisaks sellele palju erinevaid olevusi, kellest igaühel on mingisugune oma väike roll ka nendel vastikutel kärbestel, kes kes suvehommikutel pini saavad ja, ja ei lase magada, vaid sunnivad üles ärkama, seal on ka muuseas, võib olla väga kergesti üks põhjus, miks ärgatakse. Selliste keeruliste seose võrkude kooshoidmine nagu mingisugune selline maamajapidamine koos kõikide oma põlvkondade ja loomade, selle keskkonnaga, millesse majapidamine asub. See on igal juhul loomine ja, ja ma ei näegi siin mingisugust vastuolu nende keeruliste asjadega, sellepärast et see ei ole üldse mitte lihtne asi, see ongi väga keeruline asi. Ja see tahab tegelikult inimeselt, et väga suurt vaimset küpsust kõigepealt rahu kogemust. Lisaks sellele eriti niisugustes keerulisemates kliimades nagu näiteks, kus meie elame vajaga, pärimus. Aga sa pead teadma eelnenud põlvkondadekogemust, mismoodi üldse on võimalik kasvatada kartulit näiteks paekiviplaadi peal, kus on nagunii vähe mulda, et sa üldse seda seemnekartulit ei taha. Iraagi katte ja kord selleks on omad nõksud olemas, aga neid nõkse peab teadma inimene ühe, ühe elu jooksul tegelikult ei jõua sellistes küsimustes kuigi kaugele ja mõelda, et me sünniksime siia ilma peaksime püsti panema ühe puumajapidamise ilma ilma nagu selle eelnenud kogemuse pärimuseta. Sest noh, minul vähemalt, et ma küll ilmselt kulutaks terve oma elu selle peale, et üldse tulla selle peale, et ahjule korsten ehitada või uksel võiks link olla. See on tegelikult ju väga, väga suurte komplitseeritud jõujoonte ja, ja teadmiste kohtumise punkt üks, üks talumajapidamine ja, ja sellise majapidamise perenaine, kes seda kõike suudab niimoodi koos hoida ja samal ajal olla veel olla ka rõõmus ja noh, nagu seda seda rõõmu edasi süstida ja anda, see on, see on üks võimsamaid loomisakte minu meelest. Aga mis sinu enda jaoks on olnud sellised põhiküsimused, millele sa oled püüdnud? Vastust leida, no ikka seesama, millest alustasid seal tõepoolest üldkehtiv küsimus ja, ja algab igal hommikul uuesti, sellepärast et igal hommikul me oleme mingis mõttes nagu uued inimesed või kooruma uuesti või vähemalt peame nagu alustama uut ringi ja siis kõik algabki ikkagi selle küsimusega, et aga aga. Miks miks, miks? Vaata, inimesed, kui nad suureks saavad, siis võtame nõuks et seda maailma tuleb võtta sellisena, nagu ta on ja reaalsusprintsiip on tähtis ja seda ei tohi jätta kuidagi kahe silma vahele ja. Aga siis, kui me oleme veel lapsed ja sellise värske olemisega, siis siis me jaksame tegelikult küsida päeva jooksul tuhandeid, miks ükski nendest miksidest ei ole halvem või parem kui teised, Nad on kõik tohutult olulised. Peamine nagu ongi see, et. Pikaeluga ja eriti veebruari quity, siis tuleb väsimus ka peale siis mõnigi kord nagu viiliks kõrvale nendest küsimustest, aga aga see aita, nad tulevad niikuinii tagasi. Nad tulevad tagasi, siis nad tulevad juba kambaga, nad võtavad sugulased kaasa. Nendega veel raskem toime tulla. Ma arvan, et targem on neid ikka esitada nii palju, kui jaksu on ja ja siis kord juba esitatuna, siis tuleb nendega maadelda ja. Leida mingi viis nendega olemiseks mõttevahetuseks. Vastuseid oled ka saanud või on sulle saadetud? No ikka ega seda ongi väga raske nüüd ju vahet teha, et mis on nüüd saadetud vastus ja mis on ise välja mõeldud, vastas et me ju selle oma paljukiidetud kesknärvisüsteemiga ju kogu aeg leiutame igasuguseid asju ja mõtleme välja, osad nendest on täitsa tobedad mõtted ja et osadel on väga toredad mõtted. Aga kogu selle mehhanismi juures tõepoolest on on ju veel ka nagu selliseid aspekte, mis ei allu analüüsile, ei allu tegelikult, eks ole, diskursiivsele arutlemisele mis tõepoolest nagu tulevadki kuskilt väljapoolt, kuidas keegi siis seda sõnastab? Jüri Eelvestil on näiteks rääkiv kolmjalg, kes talle annab nõu ja ütleb, kuidas asjad on ja paljudel inimestel on mingi sellised elamused, et et ühel hetkel sa lihtsalt tead midagi, mõistad, midagi näed, midagi täpselt tuli, seda ei ole enam võimalik lahti harutada, võid arutada. Ja ma olen proovinud mõne mõttekäiguga käinud kaheksa tiiru kogu oma olemisele peale, aga ei ole ikka kuidagi kaugemale jõudnud. Ja mõned sellised teadmised ja tõdemus, et tulevad lihtsalt näiteks unes kui mingisuguse ülekandega nimetada intuitsiooniks võime nimetada seda telepaatiaks. Me võime nimetada seda jumalikkust tõeks nimetad seda veel väga mitmeti, aga aga selge on see, et, et noh, alati on mingi selline jääk saladus selline lõpuni tungimatu piir, kust me selle kesknärvisüsteemiga vähemalt enam edasi ei pääse. Ja vaat need piirid on, need piirid on minu jaoks alati väga huvitavad olnud ja sellepärast ma seal nende piiride läheduses nii palju tuiangi jääkslal. Piiridel liikumine on ju teistpidi ka kokkupuutumine selle tundmatuga. Kas see ohtlik ei ole liikuda sellisel piirialal? Ma ei tea, aga mis ei oleks ohtlik näiteks Viru keskusesse on ka ohtlik minna seal tarbimishullus võimsust, võitu saada või, või näiteks võib jääda jalgupidi eskalaatori vahele, võisuguseid asju võib juhtuda ja, ja noh, eks seal nendel piirialadel ka piirialadel tõenäoliselt rohkemgi, sellepärast et. Noh, seal ei ole neid turvamehi, kes eskalaatori vahelt väljengi sellisena ei ole ka neid nagu seda teadmist või või pärimust või tava, et noh, et mismoodi seal ühes või teises situatsioonis käituda, aga üldiselt inimesi ei peata, sellepärast et alati on inimeste seas selliseid vähem alalhoidlikke katsetajaid ja seiklejaid, kes tikuvad sinna, kus varem käidud ei ole ja osad nendest saavad kõrvetada ja osad ei saa kõrvetada ja vaikselt see ala niimoodi kogu aeg laieneb. Sa rääkisid sellest kesknärvisüsteemist, mis on väga kummaline asja ilmselt lähisajanditel või lähiaastatuhandetel ei saadud täpselt aru, et mis toimub. Aga oled sa mõelnud selle peale, et mis asi on see inimese mina. Mis on see mina? No see on üks suurejoonelisemalt konstruktsioone, mille loomiseks seda keskne süsteemi nagu rajatakse, see on väga-väga keeruline konstruktsioon. Minu meelest sellele saabki vastata ainult kahel kombel. Üks viis on selline viis, mille näiteks, mis on zen kloostrites väga-väga detailideni välja arendatud, vastata sellele paradoksi vastata sellisele küsimusele. Sellise paradoksiga, mis suunab son üksesse intensiivses pöörlemis, kus sa saad välja tulla ainult intuitsiooni abil mitte neid loogilisi diskursiivsed vahendeid kasutades. Ja teine viis vastata sellele, mis on mina on siis minna talle tõesti kallale selliste analüütiliste vahenditega. Ma ei ole küll pädev seda tegema, sest ma olen väga vähe tegelenud inimpsüühika ja nende mina piltide üksikasjadega, aga kui mõni asjatundja sellest kui kõnelema hakkaks, siis jätkuks juttu ilmselt nädalateks, kuudeks, ma ei tea, kui palju teks aegadeks ja, ja noh, kui nüüd mõelda mitmeid kilomeetreid riiuleid, raamaturiiuleid on täidetud seda problemaatikat lahkavate teostega, siis. Ma arvan, et inimese, mina on enda välja mõeldud asi jääks väga suurejooneline konstruktsioon. Küllap sellest on Abivad sugusteks asjadeks ja stan vahest visukese eska. Mulle on öeldud juba nii palju erinevaid asju, mis on elu mõte ütlevad tööd teha ja, ja palehigis midagi teenida, teine ütleb, et rikkaks saada, kolmas ütleb. Sekstraalsenud rock n roll, noh, mis iganes. Aga ühesõnaga ühestki sellisest mantrastel abi. Ma arvan seda, et ainuke, millest on abi vot just nimelt seesama küsimus nagu see küsimus, nii kaua, kui see sul tuksub kusagil ükskõik, saamas tupsutad siin hõimude vahel või veenides või veel kuskil mingisuguses kohas niikaua kui nagu see probleem on aktiivne ja aktuaalne, senikaua ta on energiaallikaks. Aga niipea kui seal sõnud ära, et kõik on klaar, pat elu mõte, on see või teine või siis võib-olla see elu mõte ongi sul klaarim. Aga noh, vähemalt mingisuguse sellise noh, energiaallika või ajamina, nagu see küsimusega vastus enam ei toimi. Stan lõpetatud. Douglas Adamsi, siis aitas ka eitada Galaxy, seal on ju see toredasti läbi mängitud valged hiired konstrueerivad mingi super-hüperkompuutri juhu, kuhu sisestavad nagu kogu mõeldava ja võimaliku andmebaasi ja ühtlasi sisestavad küsimused, mis on elu mõte, see biorobot või noh, niukene, planetaarne, kompuuter see sahkerdab, see oli päris pikk aeg, mis ta seal sahkerdas seda vastust otsida veel kuskil nii miljoni aasta lõi. Ja lõpuks prindib välja vastuse 49. Palun väga, elu mõte on 49, siis. Valged hiired panid pead kokku mõtlesid nagu mitu head sajandit, kuidas seda vastust tõlgendada. Raske oli seda vastust tõlgendada ja leidsid, et nad oma jõududega enam toime ei tule. Ainukene võimalus, kuidas mingigi analüüs sellele vastusele teha, on konstrueerida uus ja võimsam biorobot ning valmistati kihuks uus planeet. Kusjuures selle selle planeedi disainimisel. Üks disainerite see, kui ma ei eksi, siis ta nimi oli Slart. Pan-galaktilise disainipreemia Norra fjordid eest sest selleks biorobotiks nimelt disainiti planeet maa ja asustatise inimestega, kellesse ühtlasi sisestati see küsimus elu mõtte kohta. Ka see vastus ja eesmärk oli need, saada analüüs, mismoodi siis ikkagi on see elu mõte 49, ainult et noh, see kõik on ju pikem ja keerulisem lugu, sellepärast et Douglas Adams on kirjutanud sellest viis kaunist romaani. Igatahes plaan läks ka osaliselt vussi, sellepärast et hoopis üks teine planeet otsustas, et nagu kõrini igasugustest müügiagentidest juuksuritest ja telestaaridest ja no nii edasi, sellisest sellisest rahvast, kellest ei ole nagu mitte midagi tolku ja kasu ja lasti liikvele, kuuldus seal kusagil teisel planeedil, sinine planeet, ilgelt hea elu. Ja kõik need juuksurid ja tegelased jooksid tormi sinna maksinud kõva pististad sinna kõdi peale pääseda. Ja tegelikult oligi asja mõte neist lahti saada, pillutada nad sinna sinna maapeole ja seal nad pandi maha. Ja siis nad seal segunesid selle juba eelprogrammeeritud olenditega inimestega. Võib-olla siis Neon Tertaali inimestega, ma ei tea täpselt, igatahes need olid juba valgete hiirte poolt ilusasti eelprogrammeeritud lahendama neid küsimusi ja saamaks nendele vastuseid. Aga siis need, see kõne, uus kihistus rahvast, kes peale tuli. See lükkas sellele sellele komputrile uue jõnksu sisse ja ja selle vastuse saamine Vaade sellele probleemile. Aga jah, ma arvan seda, et nii kaua kui see küsimus on üleval nii kaua on kõik hästi ja niipea kui vastus on saadud, ei ole sellega mitte midagi peale hakata. See on täpselt sama hea kui 49. Kunstnik Peeter Laurits kõnelast pealisülesannetest kõlas erinevate Aafrika rahvaste muusikaülikool tänab Eesti Kultuurkapitali saate valmistasid ette Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2005.