Koole. Mina olen helgi põllu. Ma olen päris otsast lõpuni hiidlane. Töötan Hiiumaa Muuseumis, muuseumi peavarahoidjana. Aga hiidlastel on üks väga ilus sõna ilu, au, mis tähendab õigust ja ma arvan, et täna ma võin ilu, augasin hiidlasi esindada. Mina olen toomas Kukovskin otsast ei ole hiidlane, aga lõpust võib-olla olen. Mina töötan ja elan Hiiumaal ja tegelen mitmesuguste asjadega, mida võiks võib-olla lõppkokkuvõttes professiona kaoseks hiidluseks nimetada. Ehk minu minu töö on kujunenud hiitlaseks olemiseks. Täna on meil teemaks saarelisus saarelisus ja identiteet. Kuna ma olen hariduselt geograaf siis mina olen õpetatud ja koolitatud nägema asju ruumilises pildis. Kui me proovime lahti mõtestada, mis asi on saar ja mille poolest ta erineb mittesaarest. Selleks, et jõuda lõpuks saarelisuse teema juurde välja. See, et ühe maatüki pealt tuleb minna teisele üle v see muudab selle maatüki niivõrd oluliselt teistsuguseks. Kui me mõtleme isegi sõna ladinakeelset sõna insula ja võib-olla itaalia keel nii soola siis isolatsioon ongi saarelisus, saare olemine, isoleeritus, eraldatus, nii et üks niisugune puht geograafiline omadus saarel on see, et on eraldatud teistest maadest või teisest maast. Nüüd teine asi on see ranna ja rannikuasi, mis on ka tõesti väga oluline, nimelt rannas kohtuvad ju kaks keskkonda, maismaa ja meri. See ei ole lihtsalt kohtumine, vaid see on koht, kus kaks väga olulist keskkonda 11 mõjutavad ja kus nende piiril tekivad suuremad pinget kui tavaliselt. See, mis on maismaa keskel või see, mis mere keskel on suhteliselt ühtlane, ühesugune ja piiri peal, tekib nagu ökoloogid, ütlevad tugev servaefekt kus kõik protsessid võimenduvad, kus kõik ruumilised protsessid muutuvad väga tihedaks. Muutused on väga kiired, ruumilised see on koht, kus meri mõjutab maad, maa mõjutab merd ja selle laiuse ulatus muidugi sõltuvalt sellest, mida me vaatame, on erinev. Aga see on ikkagi piisavalt lai ala, et seda näha ja tunnetada. Rannik on on olnud inimese ja looduse arengus üks väga oluline koht, sest et rannikule vaadake rannikule koonduvad väga tihti. D suuremad kalavarud linnu rändeteed ja ka inimesed on armastanud rannikule koonduda, sellepärast et seal on ressursside kättesaadavus teistsugune, seal on võimalik hajutada oma eksisteerimise riske. Nii et rannik on üks oluline koht inimese elus. Aga nüüd, kui me võtame selle ranniku ja teemiad hästi väikeseks, keerame ta niisukese rõngaks vorstiks siis tegelikult me tekitame ühe saare. Vaat saar ongi tegelikult siis rõngaks keeratud rannajoon. Mida see tähendab selle pinge ja selle muutuste ruumiliste kiirete muutuste osas tähendab see, et kogu saare piires on need muutused ja need ruumilised pinged väga suured. Nii et tegelikult, kui me hakkame edasi pärast arutama, mis on saare, mis mitte, siis mina väidan, et saar on see, kui on rannik ja ranniku olemus on kogu selle maatüki piires tunnetatav ja olemas. Kui seda rannikutunnet mõnda rannikut enam ei ole, kui see hakkab kaduma, siis on see maa-ala nii suur, et teda enam saareks nimetada ei saa. Sa mainisid seda isolatsiooni ja see on alati minu jaoks olnud niisugune huvitav mõte, et, et need, kes mandrilt vaatavad, neile tundub, et see saar on mingi isolatsioon. Aga kui sa ütlesid, et ranniku keerad rõngaks, siis tegelikult meil on ju vaateväli igasse külge. Et see meri annab selle avaruse ja minu meelest on olnud üks niisugune huvitav fenomen, et suured ei tule ju eriti lihtsalt väikeste juurde. Aga väikesed alati tahavad teada, mida suured teevad selles mõttes saar kui üks väike, kui üksus ma nüüd päris niimoodi austraalia mõttes praegu ei lähe, vaid mõtlen ikka selliseid meie saare suurusi saari siis nad päris ei tule enamasti toime sellega, mis nendel kohapeal on selle ressursi ja kõigega, noh enam-vähem, kui me nüüd väga kaugele ajaloos lähme, siis olid muidugi need liikumised ühtemoodi ja hiljem teistmoodi. Aga meie oleme kogu aeg hiilinud mujale välja, kas midagi viima ja selle vastu midagi tooma. Ja selles mõttes mulle tundub, et, et see, mis on paljude silmis saare isolatsioon, et sead kusagil ei pääse midagi maailmast ei näe, on täiesti vale selles mõttes, et nemad käivad ja luuravad avara pilguga igale poole ja veavad seda kogu aeg endale sinna, nagu piraadid sinna saare peale kokku. Ja sellepärast see kultuuriilmingud mõttes on, on saared väga põnevad kohad, sellepärast et sinna on tulnud igast neljast kandist üht-teist, on see siis tarbija varas või on see meelelaadis ja saare puhul inimeste osasse meelelaad on ilmselt üks olulisemaid asju. Palju räägitakse tänapäeval ka kultuurianalüütikute poolt, kuidas koht ja, ja paiga vaim ikkagi on, on väga oluline. No me teame kõik Tartu vaimust, mida taga otsitakse, keegi ei tea, kus ta on. Me ei räägi Hiiumaa vaimust, aga me siin kõik ise arvame hiitlastena, et meil on olemas mingi oma väike meelelaad, mida teised ei taju ja me väga selgelt eristame hiiglasi teistest dema. Ta ei käitu nagu hiidlane, ta ei saa aru nagu hiidlane. Kuigi me ei oska üldse sõnastada, mis asi see on. Täpselt, milline on hiidlane. Me ei julge üldse rääkida, misasi on see hiiu nali ja sinagi arvad, et seda ei ole olemas vist, aga, aga see ei ole ilmselt nali klassikalise definitsiooni mõttes, vaid see on, on see sõnade vastastikune heitmine ja kui sa hakkad seda uuesti tegema, siis on kõik situatsioon teine ja see nali on ära kaduma, sest see nali on nii hetkeline, et seda ei oskagi päris öelda, mis asi ta siis on? Et hiitlastes on üks selline sõnaviskamise ja heitmise meelelaad olemas ja võib-olla see on tulnud sellest äkki, et nad on pidanud kusagile kogu aeg minema, et enda olgu see siis kaupa või midagi pakkuma ja nad on olnud kogu aeg sellised, et omamoodi justkui. Ma ei julgeks öelda, et alandlikud, aga nad on salakavalusega püüdnud kas oma kaupa maha müüa, et siis sealt kuidagi seda sobivat osa tagasi tõmmata. Ja niimoodi nad tasapisi on selliseks kavalaks sõnaseadjaks kujunenud. Aga see on nüüd praegu küll selline fiktsioon. No lihtsalt evolutsiooni psühholoogias öeldakse ka, et inimese käitumine on kui liikumine vastusena keskkonnale ja ja kui mõni ütleb, et siin Hiiumaal toimuvad kõik asjad teistmoodi, et kas me oleme aeglased või flegmaatilised või ei reageeri, siis äkki see ikkagi tuleb Pepe Hiiumaast enesest. Et see geograafiline olukord siin, kas see on see rõngaks keeratud rannik või, või veel midagi, äkki sa oskad selle kohta täpsustavaid? Vaevalt täpsustavaid, pigem teoritiseerivaid, aga tõepoolest ma just see, mis sa praegu rääkisid, ma märkisin, kaks sõna, üksuli ressurss. Ja teine on meelelaad. Ja need asjad on minu arust väga omavahel seotud alati loomulikult see ressurss, mis on inimesele kättesaadav, see kujundab tema meelelaadi ja võib-olla vastupidi. Aga lugu on niimoodi, et saare puhul just see mere ja avatuse puhul saare puhul on tegelikult tegemist kahte laadi ressursiga. Üks on maismaaga seotud ressurss. Maa, mis tähendab metsa põldu ja ongi vist vist kõik. Ja mida väiksem saar on, seda vähem sul seda ressurssi. Meri on alati tähendanud piiramatut ressurssi, piiramatult võimalusi tänapäeval küll on, meri ei tähenda ka enam piiramatut ressurssi, aga ütleme aastatuhandeid, kuni kujunes saare kultuur tähendas avatust, vabaduste, piiramatut ressurssi, sa võisid minna saada nii palju, kui sa tahtsid, kui sa head tööd tegid. Ja nüüd saare inimese meelelaad on kujunenud nende kahe ressursi kasutamise piiril. Saaresiseselt on väga piiratud ressurss ja väga tugev konkurents inimeste vahel, maad on vähe, ressurssi on vähe, saare väliselt toimub täiesti teine nähtus on avatus, meri, mere rööverlus ja võib-olla rändamine kaubandushoopis. Teine asi ja need kaks korraga kujundavad siis selle saare mõttelaadi ja mulle tundub, et siin ka suhtumises. Kui inimene tuleb saarele elama alaliselt siis kas selles suhtumises kogukonna poolt on need mõlemad suhtumised olemas kuni võõras, kuni sa tuled mere poolt, kas praamiga siis või tuled sa mere poolt saarele, siis sinus on küll ettevaatlik, aga väga heatahtlik suhtumine, sest et sinusse suhtumisel kehtivad merereeglid, demokraatia, abivalmidus, avatus. Aga kui sa hakkad saarel kinnistuma ja sa hakkad endale maad ostma, hakkad maja ehitama, hakkad tahtma midagi, siis sa satud selles saaresiseses konkurentsi maa pärast ja sisemise piiratud ressursi pärast tekivad täiesti uued suhted, vaat selle piiri peal. Minu meelest kujuneb ka saare mõttelaad, kus korraga on saares nii väga arhailisi ja konservatiivseid elemente ja samas väga avatud ja maailmale kuuluvaid elemente. Absoluutselt, et, et see oli hea näide, ma mäletan oma kodust ka, et, et alati räägiti, et kui keegi tuleb, siis kohe ruttu on vaja kohvitassi lauale panna, kohe on teda vaja võtta vastu kui külalist esialgu ei ole vaja uurida, kui ta juba üle sinu maja läve on tulnud, siis ta igal juhul ta vajab sind, ta vajab ükskõik, on see siis abi või võisõbralikkus või, või alati oli selline avatus võõraste vastu, sellepärast et saarele ei satuta niisama ja omal ajal oli see pigem merehukk või mingisugune kogemata sattumine. Noh on loomulikult siin olnud mõisaametnikud ja muud tegelased, kes kõik on tulnud ja saadetud siia, et päris nii mereröövlite saar, see ei ole olnud, aga aga selline kiire omapoolne kukkumine, aga kui keegi tahtis tõepoolest justkui sinu elamise osast midagi ära võtta või saada, siis hakkasid teatud sellised tõrjemehhanismid või kompamise mehhanismid toimima, et hiidlaseks saada ei ole ju väga kerge, aga see ei ole ainult hiitlaseks saamise probleem. Ma arvan, et see identiteediteema on üleüldse üks väga keeruline asi, et, et kas meie inimestel tänapäeval ongi sellist väikese koha identiteeti, et inimesel võib olla väga mitmesuguseid identiteet ja no ma arvan, et siinolijatel eestlaseks olemise inter Teet on igal juhul olemas, aga et kas on veel olemas need paiga identiteedid, et millega inimene samastub ja kuidas ta hakkab meie-vormis rääkima, mis on kõige lihtsustatum? Viis võib-olla sellest identiteedist noh, aimu saada, et ma ise tean, et ma väga väikesest peale olen rääkinud meie-vormis ja tänapäeval tänasel päeval on mind väga sageli parandatud ja öeldud, et kellest sa räägid, et miks sa räägid meie-vormis. Aga tegelikult mulle tundub, et kogu aeg on minu taga üks kogukond, keda ma esindan, kuigi nad ei ole andnud allkirja, et ma neid esindan ja see on selles mõttes täiesti vale, ilmselt et ma võtan selle õiguse ja julgus, aga ma olen niimoodi siin kasvanud. Ma tean, et minu esivanemad vähemalt 300 aastat praktiliselt kõik on olnud hiidlased. Mu juur on läinud nii sügavale, et ma ma tunnen, et ma võin rääkida meie vormis või ma ei teagi, see annab mulle selle õiguse. Aga praegu me kasvatame ju seda minakeskset ühiskonda ja arvatakse, et võib-olla varsti enam sellist traditsioonilist ühiskonda üldse ei kujuned, on indiviidkond, et kõik on isiksused, kõigil on see oma tahe, oma oma, mina väljendus. Ja täna hommikul ma hakkasin mõtlema, et äkki nüüd me olemegi rohkem nagu selline seitsme peaga lohe, et see pea, mis elus on see mina pea, mis on kogu aeg igal pool olemas ja, ja see on see mina kui inimene. Aga tegelikult need igasugused identiteedid, paiga identiteedid ja sotsiaalsed rollid, need on siis nendes poolkustunud peades ja kui tuleb vastav olukord, siis lööb tuliselt lööma oma mingisugune identiteet, millest meil justkui ei olnud aimugi, et kas ikka on meil nii tugev. Aga siis lohe ärkab. Et tegelikult võib-olla selline väga muinasolemine on meis siiski sees. Kas sinul on juba mingi selline tunne, et sul on hulk liitlasi taga, et kui sa siit lähed välja, kas sa räägid meie-vormis või räägid sa ikkagi sa räägid Toomaskokovkinina? Teo telgi, sa lähed praegu niivõrd jah, niivõrd lähedale mulle tuled, et mul on väga raske hakkab, aga ma ma mõtlen seda, et. Ei, kui ma tulen tagasi selle oma teooria juurde, avatuse suletus, meri ja maismaa, siis ma arvan, et, et ma oma hiinlase rollis oskan juba päris hästi välja mängida seda mere poolt. Seda avatuse poolt ja seda Hiiumaad kui saart meres. Pool hiidlusteb on aga see osa, mis jääb sissepoole, kus on nagu sisemine kogukonna ja, ja juurte traditsiooni pool. Siin ma ikka ei pretendeeri üldse sõna sekka ütlema, sest et mul ei ole noh selle 15 aastaga mul ei ole küll veel tekkinud selles mõttes tõsist ja sügavat kultuurilist hiidlust minus. Kui ma ülikoolis käisin, siis me vaatasime alati sadamas, oodates jagasime ära, kes on hiidlane, kes on mandri inime, vaatasin, kuidas nad käituvad seal, kes lihtsalt ajab oma asja, räägib, näe, milline ilm, part kailendadena sõnaga tunneb sellest nagu tõelist mõnu, et loodusstiihia on su ümber ja siis on need, kes kogu aeg niimoodi klõbistades käivad, kassa vahet jälle kusagile mujale jälle küsivad, kas on mingit lootust jälle lähevad närviliselt teise kohta, kellel on see sisemine närv, nii suursest Nemad ei tunne, et nad on õiges kohas või et nad vähemalt lähevad õigesse kohta. Et võib-olla see ongi see, et kui sa tunned, et sa oled terve elu selliste nähtustega harjunud, ei astu sellele loodusele vahele. Et saar õpetab hästi ruttu aru saama, et on mõned asjad, millele ei tasu vahele astuda, sai puhu nii valjusti, et sa selle tormituule teise suunda puhud. Kuigi hiljaaegu ma kuulsin sellist toredat asja tuulel on tõesti väga suur tähtsus keelele ka, et Hiiumaal on kolmes kihelkonnas ei räägita Ta aht tähte ja ühes räägitakse kolmas tähte, et need on tuulega sinna ühtegi kihelkonda läinud ja seal on kõik need, ah, lähed koos. Et selles mõttes valdavatu pooled võivad väga tähtsad asi meie asjade juures. Kas ma helgi tohin korraks tagasi tulla veel selle sadamas istumise teema juurde kus sa kirjeldasid, kuidas käitusid hiidlased, kuidas käitusid mandriinimesed ja siingi raadiorühm esimesel päeval saabudes üheks teemaks oli aeg, aja liikumise kiirus või aeglus ja ja need teemad. Ja sina mainisid mingisugust kurikuulsat hiidlaste suhtelist aeglust või alguses. Tegelikult eesti keeles ma ütlen nüüd vahele, eestlaste aeg ongi üldiselt aeglasem, sellepärast et kuidas meil on see aeg, mis ei pea olema aeglane. Aga meil on olemas selles sõnas juba juba sees, et tegelikult on siin võib-olla sellised üldised asjad. See nüüd sa ütlesid, on vist väga oluline minu meelest tõepoolest aeglane ju ei tähenda, et see ei ole kiire, vaid see tähendab, et ajaga kooskõlas olev ja vaat sinna ma tahtsingi juhtida, et tegelikult saare peal elades aga võib olla ka kõrgmäestikus või kusagil sellises kohas, kus tõesti loodus on suhteliselt olulisem hakkab inimene elama ajarütmiga paremas kooskõlas, kui noh, ütleme linnas. Ja siin ma tahangi öelda seda, et on ju olemas mingit täiesti selgelt looduslikud rütmid, saare elu mõjutavad mingisugused tsüklonite rütmid, veetaseme kõikumine, kui praam kraabib põhja, siis ta ei lähe ja kui on kõrge laine, siis praami alla ei käi. Et tegelikult need rütmid on need, mille järgi hakatakse saare peal elama. See ei ole mitte kiiruse aeglus, vaid see on vastavalt looduse rütmidele elamine ja selle järgi oma eluseadmine, selle järgi loomulikult ka psühholoogia kujundamine. Nii et ma arvan, et see, mis iseloomustab saare inimest hiidlaste antud juhul on see, et oma elu seatakse vastavusse looduse rütmidega. Aga tegelikult me oleme siis siin väga ja kogukond või keskkond, kes seda must, et eestlaste ajakasutust alles hoiab, selles mõttes, et kunagi eestlastele sisuliselt ainukene väga reaalne aja mõiste oli aasta ja see oligi selline loodusest lähtuv ringikujuline aja käsitlus, et kristliku kultuuriga tuli selline Aarne ja siis on veel igasugused muud psühholoogilised üksteise peale asetuvad ajahetked, et võib-olla me siin kasutame, kuna saarel väikese maatükina on see looduse mõju endiselt nii palju tugevam ja meil ei ole linn aga tekkinud siia saare peale, et ei ole üldse Ta tehiskultuuri, et korraks vabrikuvile oli, hakkas tulema selline hirm, et hiidlased hakkavad elama vabrikuvile järgi, aga astus jälle midagi siia vahele ja kadus need suured vabrikud ka ära, et võib-olla me olemegi üks selline ajakasutuse muutus osas kuidagi sellised alalhoidlikud. Ja võib-olla paar sõna veel, et, et selle avatuse ja suletusega, et me ütlesime, et hiidlased läksid igale poole nagu luurele tegelikult muidugi tööd tegema ja, ja oma pereelus hoidmist garanteerima, et oli see siis puutöö, mida mindi laatadel müüma või oli see merereis, millega mindi kusagile teise maailma otsa? See ei ole olnud ka alati nii lihtne, et on olnud need suletud ajad läbi ajalooalatasa. Aga hiidlastel on omane olnud küll mitte niivõrd otseselt asjade toomine, kuivõrd ideede toomine ja siis selle idee koha peal oma asjaks tegemine. Ja see on üks selline oma saarluse palju tugevam asi, et sa tegelikult ise teed selle idee enda jaoks kas siis asjaks või, või mingisuguseks muuks meelelaadiks milleks tahes. Et sa mitte puhtalt ei toov asju sisse, asjad tulid merega, ma ikka ütlen, et ilmekad, näited, kuidas laevahuku järel hakkas Sophasid ja patju tulema ja hiidlased peaaegu et uputasid ennast seal madalas vees, et seda sohvad kätte saada. Vaata, sest need asjad tulid ka siia niimoodi ja sellega tekkis ka toredaid tundeid ja mõtteid, aga aga just see ideede importimine on olnud huvitav, aga samas ka mõne vana asja väga kaua alles hoidmine. Sest see on üks oma asi või ei olnud vajadust seda muuta. Hiidlased vast ei peakski võib-olla väga kurvastama kui selgub, et nad on ka ühtlasi saarlased. Seda ma ütlen, et kui sa tahad nagu hiitlasega jutule saada, siis räägi saarlastest ja ma olen küll vahetevahel lubanud saarlasi. Ma pean häbiga tunnistama, ma saan nende suurusest ja vägevusest arust me ikka alati suuremate poole vaatame ja võrdleme endid suurematega, mitte Vormsi ja Kihnu ka näiteks. Et me ikka vaatame Saaremaa poole, aga ma olen neile öelnud niimoodi kerge irooniaga hääles, et te olete ikka vaesed inimesed, te unustasite oma saarele nime panemata. Sellepärast et Hiiumaa on saar nii ehk naa, aga meil on veel nimi ja sellel on oma lugu. Aga Saaremaa Pole nime lihtsalt saar ja Hiiumaa nimel on, on mitu lugu. Õigemini küll kaks põhilist lugu, et on seda seletatud, et see on Hiiumaa kui hiite maa kui pühade kohtade maa või saar. Ja teine on Hiiumaa kui hiidude ehk siis suurte inimeste ja vägilaste maa. Ja mõlemad on justkui täiest tee tõesed. Noh, praegu me teame siin sellest hiidude perioodist maailmas kirjutatakse rohkelt raamatuid ja ei ole piiblis on kirjas, kuidas olid sellised, et suured inimesed maa peale võib-olla mõned suured olid siin natuke kauem, noh, olid ju ka Saaremaal Suur Tõll ja Leiger, kõik need lood on, on väga hästi. Aga, ja nendest samadest pühadest kohtadest on ka teada, kuigi ma ei julge väita, et see kontsentratsioon Hiiumaal oleks suurem. Aga ma arvan, et siin on pühadus nii palju suurem, et siin ei saa paljusid asju juhtuda. Et siin kõik toimub, vaadake isegi neid lindistusi, kuidas, kui räägitakse kassist, saabukass, kui räägitakse olulisest asjast, läheb uks pauguga kinni. Sest ja ka ma ise olen kogenud korduvalt selliseid asju, et kui keegi hakkab Hiiumaa suhtes halvasti käituma siis ma ütlen, et palun olge väga ettevaatlikud kohe. Me läheme, seal juhtuvad imelikud asjad juhtuvadki. Siis ma olen mõelnud, kas mina oma sõnaga kutsun välja nüüd selle imeliku asja, mis juhtub inimestel, autod jäävad seisma, ei käivitu, jäävad sinna mägede vahele, siis nad ütlevad. Mis nüüd, vaadake, mis teiega mõtlesin, minuga ei juhtu midagi, ma olen kodus. Teiega juhtus see imelik asi, et ei tea, kas te saate Te olete väga ärevuses, et ma olen muutunud sõna suhtes ettevaatlikuks, ma ei ütlegi neid sõnu nii väga enam välja, sest ma olen vaadanud, et need võivad hakata niimoodi oma elu elama. Et äkki nii on, et teatud. Ma ei tea, püha võib defineerida erinevalt, aga aga selline teatud kaitsemehhanism on sellel saarel, mis ei lase siin väga palju hullu asju juhtuda. Ma väga loodan, et see toimib, et see kogukond on nii tugev, et ta toidab seda. Seda keskkonnatugevust. Muidugi, see mandrimehe kelk, see jääb lohisema väga kaua siin jah, Hiiumaal, sinu taha. Näiteks selline suhteliselt värske näide talvel jõululaadaajast. Meil on siin Hiiumaal üks meister, kes teeb, luudasid ja saunavihtasid. Ja igal laadal ta on siis väljas ja seal näitab, kuidas ta seda teeb ja tal on mingid erilised trikid, saladused, mis ta sinna sisse peidab. Ja ma olen käinud vaatamas, kuidas ta neid teeb, ehk läheb endalgi taris. Ja, ja siis ükskord ta ütleb mulle hea küll, sa oled küll mandrimees, aga tulema näitan sulle. Mina olin juba unustanud, et ma olen mandrimees, aga näed tema jaoks oli see oluline. Aga seda, mismoodi hiidlased omavahel suhtlevad, sest siingi on, et kõik ei ole ju enam see nii väga puhas, vana kultuuriline väga hästi, ma saan seda kogu aeg tunda oma oma vanemate peale, eriti isa, kes ei jäta kasutamata ühtegi hetke, et visata mulle selline sõnapallike tagasi. Ma kunagi tahtsin isa käest teada, et kuidas nende peres üht või teist rahvakalendri tähtpäeva peeti ja siis ma küsisin, et noh, et teil kindlasti peeti Tõnisel päeva ka kuidagi. Sa ütlesid. Ja ma ei, ei ole küll tähele pannud, et mõni päev oleksin elus pidamata jäänud. Selles mõttes kõik päevad peeti ja ära ja täpselt niimoodi, kas ta võtab endale nüüd mõtlemise aega, ta saab väga hästi aru, mida ma küsin, aga ta vastab alati niimoodi. Nüüd ma praegu püüan tema käest üht ja teist näiteks selliseid vanu töövõtteid kirja panna ja ja hakkan küsima. Teen juttu ja ükspäev tuli jutuks, et kuidas sa siis vikati Lüteed seost püsti seistes loomulikult. Aga ta saab seda aru, mida ma tegelikult ta käest teada saan, aga see on nagu vestluse soojendus ja siis me tükk aega viskame neid sõnapallikesi edasi-tagasi ja me jõuame asjani. Aga kui nüüd keegi tuleb niisugune asjalik ja tahab kohe hakata asjast ja seda soojendusvooru ei esine, sellist eelmängu ei ole, siis see tundub nii igav, et me vaatame, et ei olegi nagu eriti huvitav inimene, et kasvad aga üldse hakkangi rääkima. Et ta nagu jätab selle võlusid ilmast vestlusest ära ja siis mõnikord kodust, ma saan sellise jälle niisuguse tarkuse üks kallis minevikku näide, et aeg-ajalt isa korjab mulle neid vanu hiiukeelseid sõnu välja, mis stalgaan endal sealt tolmukorra all, et ta peab tolmu pealt ära pühkima ja siis tuleb välja ja üks selline vahva sõna oli. Ihuk. Seletab mulle ära, mis ei jõuk on selline, et kui näiteks tünni põhjas on jahu olnud ja siis hakkad seda seal või õlletegemise juures ja hakkad siis seda pesema, siis selline jahune kliister ja ja siis see on jõuk. Ja siis ma küsisin, et kuidas seda käänatakse, et saada teada, sisa ütleb koos tünniga muidugi. Ja, ja kõik need vastused Hiiumaal täpselt ongi sellised, aga kes sellise asja peale solvub siis see on ju tegelikult kohe väljendanud, et ta ei ole veel ühiskonna küps või vähemalt noh, nagu hiitlaseks olemise küps. Aga, ja siis nüüd tuli järgmine. Näide, et kui ma küsisin seal Pühalepa vallas, kus on need kolm aht tähte sõnades ees ja sees küsisin, et kas nad sellist sõna teavad nagu jõuk ei tea või panevad asjad siis üks äkki tuli, Hiiuuk. Muidugi, me teame lisand, Hiiuuk, ta isegi kuule, kui öeldakse talle teistmoodi, siis ma vaatasin, et on kummaline maas ehi oma aeg isegi veel vajab harjutamist. Toime tulla ja elada. Teeme siis Venemaa ka veel otsa. Aga kord, rääkides Hiiumaa asjadest, mõtlesin, et mulle näib, et väga palju inimesi, kes on kas sündinud Siin, või, või elanud siin piisavalt kaua aega, lohistavad Hiiumaad nagu kelku järel. Võib-olla ka, kui koti seljas see Hiiumaa lohiseb, nad ise on mis tahes maailma punktis Hiiumaa lohiseb, siis vahest saab see nöör nii kehvaks ja vanaks läheb katki. Nad otsivad jälle selle kelgu üles, seovad selle nööri, kui jälle lohistavad järel. Sest mul on mõned väga huvitavad kogemused olnud. Kui ma olin pärast ülikooli tulnud Hiiumaale tagasi, siis üsna esimestel aastatel. Äkki sattus muuseumisse üks tütarlaps Virumaalt ja ütles, et ma tulin vaatama, et mis koht see Hiiumaa on, et minu perekonnas on, on pärimus. Et me tegelikult oleme hiidlased, aga sellel ajal siis no umbes 200 aastat tagasi meie perevägivaldselt viidi siit ära ja nüüd nad ei ole Põhja-Eestis kohanenud. Siis ma mõtlesin, et vot see on üks väga huvitav asi, et nad ei ole seal PõhjaEestis, rannikualal nad ei ole kodunenud ja nad kannavad seda tegelikult ilmselt seda protesti vägivalla vastu, see ilmselt 18. sajandil, kui meid katkud ja, ja hädad nii palju ei puudutanud, siis tõepoolest asustati küll mõisnike poolt ja suhteliselt poolvägisi ja mõnikord ka võib-olla nõusolekuga inimesi siia-sinna Eestimaale. Või oli tegemist hoopis nende kahe soonlepa küla vägivaldse laevale paneku ja Alutaguse metsades laiali asustamisega, seda ma ei olegi päris täpselt selgeks saanud, aga see jäi mind kummitama. Ja siis ma mõtlesin nende Hiiumaa rootslaste peale kes siiamaani oma juba mitme mitme põlvetaguste järeltulijate suu läbi nimetavad endid hiiurootslasteks. Nad vahepeal elasid peaaegu et 150 aastat Ukrainas ja siis veel nüüd Rootsis ja need tika räägivad veel millestki hiiu, rootslasest või, või hiiurootslasteks olemisest ja räägivad neid vanu pärimusi ja mõtlesin, et vot see on see Hiiumaa kelk, misjärel lohiseb kogu aeg. Ja on mitmeid inimesi, kes on tulnud siia ametisse. Ja nad on tahtnud Sid ruttu ära minna, sest nad on arvanud, et maailmas on kõik mujal need võimalused nagu nad ju ongi. Ja siis terve elu, nad igatsevad Hiiumaa järele, nad kogu aeg käivad siin tagasi ja nad on olnud ilmselt ühte tüüpi inimesed, aga igaüks ei saa seda kelku endale järele lohisema, et kas siin on mingisugused inimese omadused tähtsad või mis võiks olla. Kuidas sulle tundub? Mul on selline tunne, et lisaks nendele kultuurilistele ja keelelistele ja mingisuguste perekonna mälu küsimustele on siiski siin oluline see, mida sina nimetasid kohavaimuks ja paigaks ja jällegi ma tõmban seda tekki enda peale geograafilise poole peale ja ütlen, et, et need mõisted nagu paik ja koht on ju väga ruumiliste väga geograafiliselt mõistad ja nad on inimesele tõenäoliselt väga olulised, sest et see territoorium, kus sa oled see sinu koht, sinu paik, see, mis pakub sulle turvalisust ja ressurssi, see on igaühe inimese jaoks väga oluline, kui me vaatame näiteks Kivioja asulaid Hiiumaal. Kui sa vaatad mõnda kivi asulat Hiiumaal ja mõtled, kuidas nemad, kus nad paiknesid omal ajal, noh, maakerke tingimustes on olukord muutunud, aga tavaliselt olid need niisugused kohad, mis olid natukene kõrgemal. Kuskohalt avanes vaade merele. Nad olid rannas ja nad olid kohad, kus selja taha jäi tõenäoliselt tol ajal soo või soomets mis tähendas varjumisvõimalust. Ja need olid järelikult kohad, mis olid ka head inimesele, inimese psüühikale ja inimese kogukonna säilimise seisukohalt. Sa said informatsiooni toimuvast, sul oli varjumisvõimalus ja sa olid natukene kõrgemal kuivemalt ja kus oli sulle elamiseks head tingimused. Põhimõtteliselt needsamad koha otsimise kriteeriumid on säilinud läbi aastatuhandete inimeses ja sellel kohal on oma teatud suurus. Kui on ta läheb, muutub natuke suuremaks, siis see koht enam ei ole, sinu koht on kellegi teise koht. Nii et mulle tundub, et ka saarel on see omadus, et saart peetakse üheks kohaks. Ja seetõttu inimene suudab ennast identifitseerida selle piirkonnaga selle alaga. See on minu koht, see on minu saar. Kui sa oled saare peal, siis on sul selle koha piiride tunnetamine niivõrd selge sisemiselt ja sa tunned ennast sisemiselt turvaliselt, see on minu koht. Aga kui sa ei ole saare pealt või kui sa oled suure saare pealt, siis kohatunne hakkab nagu, nagu hajuma. Ja, ja selles suhtes on Hiiumaa üks ideaalse suurusega saar, sest et tegelikult saare keskosa ongi rannast kõige rohkem umbes 12 kilomeetri kaugusel. Mis tähendab, et Hiiumaa on oma suuruselt ideaalne saar traditsioonilise saare olemise mõttes Saaremaa selles mõttes on palju vähem saar. Kuigi ma pean tunnistama, et Läänemeres on veel saaremaid, tsaari Bornholmi kindlasti saarem saar kui Hiiumaa, sest et tema ütleme ranniku mõju Bornholmi sisemiselt on tugevam ja kaugus mandrist ka veel suurem, nii et Hiiumaa ei ole kõige saarem, võib-olla siin Läänemeres. Aga samas sinu näide, et sa keerad rannikuvorstiks, toimub meil väga hästi, sest keskele jääbki selline tühi ala, et siis keerdu tõmbamine on võib-olla väga ilmekas, aga see on õige, et meil on. Meie inimeste puhul on olnud võib-olla see eelis, et nad on olnud, et praktiliselt kõik. No nüüd ma tahtsin öelda väga vale sõna ühesugused, aga nad on sarnastest tingimustest. Et isegi juba Mälk kirjutas Saaremaa puhul, kuidas oli abiellumine raske, kui rannikupoiss tahtis süda Saaremaa tüdrukut või vastupidi, siis tekkis tohutu kultuuriline konflikt. Aga vot meil sellist konflikte on suhteliselt vähe, et mõni selline Soosaare elanik võib-olla ei tundnud siin Orjaku tuulte käes ennast väga hästi, aga aga põhimõtteliselt Hiiumaa on tunnetanud inimeste läbi sellise ühtlase saarena kes siis lõpuks on, on hiidlane ja kuidas ta selle tundmise endale saab. Sest sellega seoses tekkis mul küsimus, et, et kas saar ise valib välja need inimesed, kes siia jäävad. Et kas see keskkond teeb mingeid salapärased otsused ise, sest ma ei saa öelda, et kõik hiidlased on tundnud nii tugevat paiga tunnet, et nad siia oleksid jäänud, elu teeb ikka korrektiive, maad ei jätku ja tööd ei jätku ja ja tuleb minna. Aga mingi hulk on siin kogu aeg olemas ja see läbi sajandite suhteliselt toimiv kogus on on umbes 10000, see ei ole piisav. Võib-olla, aga see on olnud selline, millest allapoole eriti ei tohiks minna, et siis hakkavad mingid muud toimemehhanismid vähenema. See, mis sa ütlesid, on väga huvitav. Sa ütlesid, kas Saar ise valib, keda ta võtab, hoiad? Aga ma olen täiesti veendunud ja nüüd see oleks küll väga ebateaduslik, aga ma olen täiesti veendunud, et on üha rohkem märke sellest, et see koht ise valib inimesi ja mitte ainult ta ei vali vait, aga mõjutab neid inimesi ja mõjutab ka seda kultuuri mingisuguste nähtamatute jõudude kaudu. Ma ei tea, mis need on. Aga ma toon ühe näite vaid ühe näite, mis on sinnakanti. Meie mandri perel, nagu me oleme, on peres üks hiidlane, kes on sündinud siin saarel juba ja kes käis lasteaias ja mida me nägime, mis toimus lasteaiakeeles laste subkultuuris. Seal elas ehe hiiu keel. Miks lapsed, kes näevad televiisorit, kasutavad internetti ja räägivad kodus võib-olla eesti keelt, miks nad lasteaias omavahel suhtlevad hiiu keeles. Aga ma ei näe muud seletust, vaid, kuid seda, et lapsed on väga avatud väga paindlikud ja see, see saare tõelise olemise energia avaldub nendesse palju tugevamini ja nad hakkavadki rääkima seda keelt, mida saar tahab, et siin räägitakse. Ma ei näe muud seletust. Ja, ja vahetevahel, mulle meeldib see ka, mida ma just jälle oma mõne isa sellise hea näite varal perekonnast võetud näited on hea tuua, et et tarkus on kontsentreeritud ja ma väga tahaks, et jõuaks selle kontsentratsiooni kuidagi omandada ja ise hakata tarkust samamoodi kontsentreerima, mida on lihtne edasi anda. Näiteks hiljaaegu ta ütles mulle, et kas sa saad aru, millest ma räägin? Kõver, vähe, kiire taha pääle seina ääre. Kas teie saate aru, millest jutt käib? Vähe kõver pähe keere taha pääle seina ääre? See on väga suur, väga suur mõte on siin sellest, kuidas hiidlane, maailmanägija, kuidas tema elas. Aga ma arvan, et enamus hiidlaslikke ei saa sellest enam aru, sest nende elu ei ole enam selline. Ma seletan lahti siis vähe kõver, sellest ta Satarov, mõni asi on vähe kõver, vähekeere eesti keeles on see vist ka kõver, aga ma ei oskagi seda eesti keeles vindis. Ta ei pea alati olema ka täitsa vindis, aga ta ei ole nagu keere peal, aga tal on jah, ta ei ole igal juhul midagi väga sirget. Nii ja siis taha pääle tähendab tegelikult koore mahalöömist või kooretüki mahalöömist ja see on oluline tarbepuu kuivatamise ja ja ütleme, kuivama panemise juures. Ja see tähendab, et hiidlane käis looduses ringi, vaatas, see puu on siin väheke ver, sellest ma saaksin teha selle asja, kas mul seda vaja on, võib-olla mu lastel on seda vaja, mul ei ole, või see oli juba võetud metsast puuda, vaatas väheke värparen taha pääle seina ähklätaris siis oli vähe keere, vähe kõver oli näiteks kõik need vanad nagid, mis tehti, need olid kõik looduskasvanud, ta vaatas loodust selle pilguga, et seda tarvis. Ja niimoodi ta kogus lõi selle oma väikselt äksi peale, tegi valmisoleku selleks, et mul kunagi läheb tarvis, ehk läheb tarvis ja paninat seina äärde ja selles mõttes tema aeg oligi aeglane. Ta ei teinud sellest kohe valmis, vaid ta pani selle ootama seda õiget aega. Ja, ja niimoodi ta kogus oma seda elu elumaterjali. Aga kui see on sellises ühes lauses, siis seda on väga lihtne, nagu kõrva taga hoida või kõrvade vahel vist on targem pidada. Mina olen jumal olnud 30 aastat seal nagu rahvusega ka, et ega sa võid elada selga terve elu aastaselt toodud ja oled sündinud Tallinnas, ega sa siis hiitlaseks isa. Oli volikogus niisugune lugu, et üks kooliõpetaja hiidlane, volikogu see on, mis nad meie asjadest teavad, seal pole ühtegi hiidlast. Et niimoodi see rahastasin, seguneb, tooks ühe väikese. Näit Fääri saartelt, et kas võetakse omaks, kui kaua võtab aega. See küsimus näid Pummitavat ikka inimesi, kui nad kuhugi elama satuvad. Ma olen käinud Mükenesi saarel, ta on oma mõõtmetelt muidugi pinnamoelt nad üldse võrreldavad Vilsandiga oma mõõtmetelt on ta võrreldav umbes Vilsandi ka, nii et te saate aru, kui suuresaarega tegemist on. Ja kuna ma seal käinud olen, siis ma vaatasin suure huviga taanlaste tehtud filmi Mekenesi saare valgus ja see film jutustas tuletornivahist, kes oli seal siis kogu elu elanud ja seda tuletorni hooldanud ja rääkis tormidest, rääkis külast, rääkis loodusest ja lindudest. See oli väga huvitav. Aga üks viimaseid küsimusi oli temale, et kas saarerahvas on teid omaks võtnud, te olete 54 aastat siin elanud? Selle peale ütles. Ei võeta omaks. Tuleb aeg ja. Öeldakse, et seal tore mees küll. Meie oma sõlmi, mis volikogu, see on seal ühtegi hiidlast? Umbes nii. Võib-olla see on natukene selline asi, et, et see fakt, kas sa oled siin sündinud, ei ole võib-olla asja juures kõige tähtsam, kuigi see on väga hea fakt muidugi, kui sa oled Hiiumaal sündinud. Aga võib-olla kui sa oled oma selle minapildi siin kasvatanud, kui sa hakkad ennast teadvustama ja sa kasvad nagu sellesse kultuuri ise sisse, aga kui sa tuled valmis inimesena mujalt, siis ilmselt teatud selline väikene lohe võib sinna vahele jääda, et, et kui on vaja jagada, et siis siis jagatakse selline ühest kohast teise minek on alati väga põnev, et kuidas vastu võetakse, kuidas ise hakatakse tundma ja tähtis on see, kuidas ikkagi see inimene ise hakkab ennast selles kohas tundma ja ja kas tema, need käitumise mudelid sellistes pisiasjades, mida algul ei märka, hakkavad samastuma või on aktsepteeritud selles pisikeses kogukonnas, kus mingid asjad on ikkagi niisugustes kummalistest, traditsioonides kinni mõnikord, et võib-olla isegi selline hea ja halva mõiste võib-olla mõnevõrra teistsugune või kusagil mujal või millest räägitakse või millest ei räägita, või umbes nagu vanasti, et kas matusel tantsitakse, tantsita, et Hiiumaa matused sageli lõppesid tantsuga? No päris nii ei saa öelda, aga on, on selliseid kirjapanekuid mitmeid ja et keegi siis ei vaataks paha pilguga, kui selline kogukonna elu oskab oma veidraid tavasid. Inglane ise nagu ei märkagi, nii, aga mujalt tulnud inimesed Fret teeb seda kõige paremini ja Toomas ja see on see teist värvi taevas, on saartel see merepeegeldus, kõige paremini paistab see Köleri maalidelt kohe raudselt teistsugune taevas, mujal küll juba pikka juttu siin kokku tõmmates tahan ühele eelmisele küsimusele veel paar sõna lisada, et mis siin on olnud siis, et mis on nii teistmoodi. Üks asi on see meelelaad, millest me räägime, et, et mingid asjad siin on ikka natukene teistmoodi see suhtlemine ja palju naermine ja kätega vehkimine ja, ja teisest küljest täiesti kinnine olek mõnikord ja seda avamist ei hakkagi toimuma, ühisosa ei tule nii kergesti. Aga järjest enam ma praegu vaatan materiaalset kultuuri poolt. Et siinse isolatsioon või eemalolek on mõjutanud päris palju, mida rohkem ma närin läbi sellest kogu Eesti kultuurist või saan aimu, või saan teada, siis järjest rohkem ma näen, kui palju Hiiumaa väikesed asjad eristuvad sellest üldisest pildist. Et ikka on meil mingi oma nõks juures oma kuju, asjadel, oma tehnika, asjadel, oma lähenemine nendele asjadele, et noh, on sellised kahe inimese kiiktoolid ja teistsugused vaibad ja teistsugused asjad. Aga kui sa ei tea seda tervikpilti, siis sa ei tea, et sa oled erinev. Sa pead enne saama kogu maailmast aimu, siis sa saad hakata selle üksiku juurde tagasi tulema. Et see on pikk protsess ja sellepärast peavad olema need need käsne inimesed, kes selle info võtavad ühelt poolt ja annavad teisele poole tagasi, et inimeste hiidlaste sest sisetunne ja väärikus kasvaks ja nad suudaksid uhkust tunda, et, et kui keegi ütleb, et oi, meil on sellised kangelased ja meil on sellised asjad, siis oleks tal 10 vastust valmis, et ka meil on sellised asjad ja ka meie oleme väärt ja meil on, on sellised omad asjad. Sellepärast tuleb selle kohaliku paiga vaimuga ja kultuurilooga ja identiteediga tugevasti tegeleda. See tõstab iga inimese väärikust. Arvamine. Kõnelesid hiidlased, Helgi Põllo ja Toomas Kapp, Kofkin. Muusika ansamblilt Roo Toro. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali saate valmistasid ette Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2007.