Täna, armsad kuulajad räägib Ööülikooli saates loodusmuusikas ja kõlab muusika klavessiini helidena loodusest. Mina olen Fred Jüssi ning püüan teid veenda selles, et järgneb on unenäoline. Aga Ireen Lill klavessiini hajutab kahtlused, et see üldse kuidagi teisiti võiks olla. Linnud on ikka vaimustanud inimesi, küll vaatlejaid, küll pildistajaid, külmaalijaid, küll küll muusikuid, küll luuletajaid aga muusikute puhul on iseäralik see, et nemad on võtnud lindude laulud, hääled, helid ja kirjutanud leid harmooniatesse. Ja kui me täna hakkame rääkima natukene lendudest, siis koos muusikaga. Hakkame peale suvest. Suvi on Eestimaal väga ilus aeg. Eriti valgete ööde aeg, sellepärast et siis hakkavad laulma õige omapärased ja, ja vägagi andekad, laululinnud neil. Suvi edeneb, juunis on nagu suve kõrgaeg, olgugi et ta veidi hiljem algab kalendri suvise on juuni lõpupoole. Aga juunis hakkavad laulma Öeldakse valgete ööde linnud ja kui linnud hakkavad laulma, siis me võime rääkida ka valgete ööde kutsest ja kes need kutsuvad, siis on muudkui linnud. Minu arust omal ajal tegid laululinnud poolenisti looma, kuna poiss olin Tallinnas ümbruses, käisin kuulamas laululinde. Aga siis eriliselt on mulle meelde jäänud ja mitte ainult meelde, vaid ka hinge jäänud üks laululind seali soo-roolind. Teda oli siin Tallinna ümbruses üsna palju ja teda oli tore kuulamas käia, juunid vöödel. See on üks looduse muusikaharipunkti, aga me muusikast ei saa rääkida muusikutega looduse muusika puhul, sest muusikud ei tunnista looduse muusikat. See on enam see muusika, mille inimene kaasa võtab, kui tema loodusemuusikat kuulama läheb. Ja Dolinud, kellele ma vihje tegin. See on üks jutustaja, see on soo-roolind, nagu öeldud. See on üks omapärane linn sellepärast, et ta paneb oma laulu kokku ümbrusest, kuuldust ja paneb selle kokku omamoodi. Ta õpib ümbrusest hääli, jäljendab neid, aga mitte ainult Kodumaal pesitsusaladel, ikka seal, kus tema Ida-Aafrikas talvitub, ka sealt ootama sõnumeid kaasa. Ta räägib, mida kuulda, kes liigub, kes laulab, kes häälitseb, mis muutub. See on kõik soo-roolinnulaulus sees. See on kiire, tõtlev. Jutustav Vladislav. Ja selle linnulaulu puhul maksaks teha veel ühe kõrvalepõike eesti keele ilusse või eesti keele rikkusesse. Omamoodi on see muidugi ka ilus. Lennuraamatusse on Henri feromanialemin Rootsmäe Eesti laululinde leiame kirjelduse, kus seisab nii, et soololaulus esinevad, piiksuvad, viidistavad, rääksuvad, kudistavad, Hirtsuvad, vilistavad, siristavad, tiristavat, treilerdavad, saristavad, vuristavat, klõbistavad, kähistavat, kägistavad, kiiksuvad, nõuguvad, põristavad, viristavad, laksutavad, luristavad ja muud kirjeldamatud häälitsused. Aga nüüd kuulame, mismoodi see lindude kutse kõlab klavessiini. Kui must ronk on hukkamõistetu, siis valge tuvi on päästetud hing. Tuvi kehastab kristlikus traditsioonis püha vaimu puhtust, kasinust, tasa, asust, vaimsust, andeksandmist, rahutuvi on taevalinnuke tuvi. Õlipuuoksaga on rahu sümbol. Kreeka-rooma müütides kehastab tuvi armastust ja uuenevatelu. Jaapanis pikaealisust, Hiinas pühadust ja usaldusväärsust. Ei oleks arvanudki, et see lind nii laialt nii olulist osa etendab erinevates kultuurides. Aga see ei kehti ainult kodutuvi kohta. Me kohtume Tubidega linnatänaval. Need on kaljutuvi järglased, nõnda on kunagi kodustatud. Need on aretatud, aga nad on uuesti metsistunud, aga mitte sel määral metsistunud, et oleks pöördunud tagasi metsikusse loodusesse, vaid et nii nagu sageli juhtub. Nad on oma koduste külge kinni jäänud ja nad on jäänud inimkaaslejate eks. Ja selle kodutuvi me tunneme selle eri ära, et, et tal on päranipu ala või sabapealne on valge. Neid võib ka metsikult näha, aga Eestis mitte. Seda liiki ei ole, meil on ta ikkagi aretatud. Muidugi tuntakse ka igasuguseid dekoratiivseid tuvisid, kunagi täitis tuviga kirjakandja rolli. Aga see kõik ei ole keelanud teda supipotti panemast, senna andega kõlvanud ja ma mäletan isegi neid aegu, kui oli väga sant aeg toiduga. Siis võtsin mina magada ja läksin, tegin agulis ringi, piinlik oli küll, aga läksin koju, ütlesin emale. Kuule, midagi meil täna ikka süüa. Inimese silme all, tema on sageli tülinaks aga ometi huvitav vaadata. Kui me teda vaatame, siis tuvisid näha ka inimest, eriti kui tuvid armatsevad tuvide, paari moodustumise ja kurameerimise rituaalides ja käitumises on palju midagi tuttavlikku või tuttavlikku tunduvat see helipilt, mida need huvides. Kuulame see on salvestis kodutuvi häältega kodutuubidest. Metsades on meil veel kaelustuvi õõnetuvi aga see tuvi, millest siin ka muusika puhul räägime, on ikka seesama kodutuvi inimesele tuttav ja tema kaasleja kodutuvi. Meil on kolm pääsukest, aga kui jutuks pääsukesis enamasti suitsupääsuke, kelle laulurahvasuu ümber armastab jutustada päeva soojatooja talu pereõnnelind. Ta on elanud inimesega koos nii kaua, et polegi õieti teada, kus ta enne seda elas, kui ta suitsutaresse kolis. Suitsutarest on ta saanud ka nimed, suitsupääsuke. Pääsu olevat loodud orjatüdrukust, kellele perenaine lähe siia andnud ju palju ränka tööd. Äkki muutunud pääsukeseks, lennanud läbi akna välja must suurrätt õlgadel, nagu see on tal tänaseni. Teatakse rääkida. Rannus. Niisugune tekkelugu on kui vabaduse unistus. Heinalakas magaja äratab pääsukama pildistamisega juba kell neli hommikul. Ja ma oma kogemusest tean, et see on õige meeldiv harrastus. Sügisel näeme pääsukeste õppekogunemisi enne rändele minekut. Siis nad käivad roostikus ööbimas, nad lendavad traatidel. Niimoodi õpetatakse noortele pääsukestele elamiseks tarvilik tarkusi ja rändamiseks tarvilikke oskusi. Aga pääsukese puhul tuleks veel teha üks niisugune vihje insenerimaailma. Oma pesa mätsid kokku savist ja heinakõrtest siis see on tegelikult raudbetooni algidee. Raudbetooni idee on võetud pääsukese ehitusmeistritegevusest. Pääsukese laul on ilus kuulata nii looduses kui muusikas. Mismoodi ta siis on laulnud null? Tegin püksid, tegin püksid, kaks raid korraga. Tõmbasin lõhkikakar Lääne-Nigulast meid limatlikud, liigad, liik, kudusin kangast, tegin riiet, läksin metsa, kännu otsa. Tõmbasin lõhki sild, Sir, kuuleme, kuidas siis kõlab see pääsukese, hüüdis. Nii tore on kuulata varasel hommikul tunnil lindude seadistamist kui nii võib öelda lindude kontserti. See kõlab eriti ilusasti siis, kui õhk on jahe ja looduses vaikus. See kõlab eriti ilusasti siis, kui lindudel on nende pärisvajadused rahuldatud. See tähendab, et kui nad on söönud, kui neil on rahu ja kõik on korras nii nagu inimeste puhul siis võid laulda, kellukesi helistada. Lendude kontsert on seda nauditavam, mida enam kuulajal kontserdile kaasa nutta. Nagu juba öeldud, muusikud seda kontserdina ei tunnista, sest linnulaul ei olevat muusika. Aga seal looduse muusika, ütleme siis nii. Võib kuulda mitmesuguseid koosseisust ja mitmesuguseid kavasid sõltuvalt kooslustest, elupaikadest. Niidul üks roostikus, teine aias, kolmas avamaal kuuldub kontsert omamoodi. Aga et me oleme metsale maa, siis kuulame üht lindude kontserti. Meil on koosseis, see tingib ka löökpillide osalust. Ja sellepärast üks näide kevadiselt Viidumäelt Saaremaal. Vahtrad õitsevad. Ligemale siis kodule külale, seekord midagi ütelda selle linnukese kohta lisaks kõigele, mis tast niigi teada. Sootuks teistsugune äratus heinalakas kui pääsukeste vidin. Kodukana põlveneb uluk kalast tehtud bankiva kanast, kes elab India ja Malaisia metsades. Ta kodustati enam kui 3200 aastat enne Kristust. Ja tänaseks on kalatõugusid aretatud enam kui 100 on munejad, on ilulinnud, on lihalinnud varem Inglismaal määratatiga kukevõitluste tarvis, eriti tigedaid, tugevaid tõugusid, aga pole teada, kuidas sellega nüüd lood on. Ei ole sugugi kindel, kas kõik lapsed üldse kuulnudki kalade kaalutamist. Kui kalal hakad oleb, nii, võib juhtuda, et ta on sinna peitnud muna ja kui ta siis sinna midagi lisada teeb, siis siis vali kaagutamine kuulutab tema niisugust saavutust. Nüüd on muna munetud. Enne kui kuulame tihase laulu muusikas teeme väikese kõrvalepõike. Eestlane on ikka armastanud nimesid võtta, perekonnanimesid ma mõtlen, aga mitte ainult võtta loodusest lilleriigist, aga ka linnuriigist ja kui me vaatame, missugused on kõige populaarsemad linnunimed siis võib lahti lüüa telefonikataloogi. Minu käsutuses on olnud Tallinna ja Harjumaa kataloog. Ja selle põhjal võib ütelda, et kõige populaarsem linnu nimi on pääsuke. Tervelt 20 pääsukest leiame sealt. Ööbikuid on 18. Kägusid on kaheksa. Nukanaasid on viis ja tihane, kellest nüüd jutt ja muusika, neid on viis. Kõigepealt meenub muidugi rasvatihane ehk talitihane ehk rasvands ehk külmalind akna taga koputamas ja päevalilleseemneid või pekki nõudmas. Ta on õieti metsade lind, kes Santidel aegadel inimeselt abi otsib. Aga ka muidu inimese ligi hoiab. Tihased pesitsevad aedades ja lausa linnaski parkides. Mäletan oma poisipõlvest, kuidas tondi linnaosa aedlinna õieti postkastid olid tihase poegi täis tihased tegid sinna pesi. Ja siis nad olid päris täis, meie tihane võib ju lapsi oma peasse soetada korraga kuni 13 ja ja mujal, kus tingimused soodsamad kui siin põhja pool koguni 18. Tihase laulu enamasti tuntakse. Ja sellel on üsna palju variante. Mõned kuuluvad nagu enam minevikku ja mõned on tänapäevased. Aga me kuulame, Üht, tuntud laulus kutsutakse meil sitsikleidilauluks. Järgmise muusikapala pealkiri on Kädistamine. Kuna seda pala esimest korda kuulsin, panin silmad kinni ja tuletasin meelde, kus ma seda kuulnud olen. See pole erastaste Kädistamine, see pole ei Varblastega põõsalindude Kädistamine vaid meenus hoopis üks ammune 1979. aasta kevadest toonase Matsalu looduskaitseala suitsu jõe luhal. Seal laulis kõrke roolindude koor. Sulas. Rahade lindude laul sulas üheks suureks Kädinaks. Neid oli seal tookord rohkem kui kunagi varem ja rohkem, kui ma kunagi hiljem neid kuulnud olen. Ja midagi niisugust ei olegi üleüldse ma varem ega hiljem kuulnud ja kõik hilisemad katsed seda lindistust korrata ei andnud mingisuguseid tulemusi. Nii et see on üsna huvitav ja ainulaadne helipilt. Seda võib vist ütelda ka muusika kohta mis jutlustab kälistajatest. Nüüd need plagistajad laululinnud, laulavad tuvid, Gudrutavad raegud, rääksuvad öökullid, hõikavad muusikat on mitmesugust. Muusikat kuuleb igaüks omamoodi. On selliseid linde, kes väljendavad ennast nokka plagistamisega, üks niisuguseid linde teadaolevalt on toonekurg, valge toonekurg. Talinim, kaaslaya nagu Varblanegi kõigile tuttav, meil väga tavaline lind. Tema iseärasus on see, et ta on tuum. Aga ta ei ole alati olnud tum, täiskasvanud toonekurg on tummpojad, teevad mingisuguseid hääli, aga need hääled hiljem taandarenevad. See on lindude häälitsuse evolutsiooni seisukohalt üsna huvitav tähelepanek. Nokaga plagistama hakkavad nemad siis, kui nokk luustub. Kui nokk on veel pehme, mis seal siis ikka plagistud. See plagistamine saadab valge-toonekurge kogu tema elu ja rännakute teel. Kui teised linnud häälitsevad või laulavad või väljendavad ennast mingil muul moel helide ja häältega pesitsemise ajal ja sellele ma kindel ülesanne siis toonekurgede noka plaginat võib kuulda nii siin pesitsusaladel, Eestis kodumaal kui rändel, kui ka siis Inimene kuuleb seda ühtmoodi aga see plagin sisaldab märksa enam, kui me seda kujutleda oskame. Sest seda kuuleme siis, kui lint tuleb pesale. Seda kuuleme siis, kui kurameeritaks. Seda kuuleme siis, kui suheldakse poegadega. Ja ka siis, kui suheldakse omavahel. Ja sellel on palju variante. Viise noku blogistuda, logistab must toonekurg metsas. Aga noh, seda me kuulame nii halba. Ja on ka palju hääli must-toonekurepoegadel aga mitte vanalinnaliikluse sama, mis valge toonekurgi puudutatud. Las ta siis lagistab neid, siin on praegu rohkem kui kaks. Ja see helisalvestus on tehtud rännuteedel. Kukku kukkuge, akene helgi heina linnukene kuku, kuivata suida, heledamat heinaaega, kallist kaera loomaaega kokku, nõnda et ma kuulen, laula nõnda, et mets laksub. Kägu kukkus kuuske, nõtkus, Sarapu süda särises, paju juured pakatasid, lepalehed lendasivad toominga, lehed tolmasivad. Nõnda kukkus kägu, kosel tuttav hääl mai algusest jaanipäevani. Õige omapärase eluviisiga lind, pesaparasiit, tema ise pesa, idee, tema muned või sokutab oma munad laululindude pessa ja need kasvatavad, sisenes käopoja. Isast kägu on lihtne lollitada. Kukutele vastu, erutub, tuleb kähinal lendab juurde, hakkab kukkuma, karjalapsed kukkusid ikka käo ligi, vanasti. Ema kägu ei kuku, kena kägu, itsitab rahvas, räägib, et tema itsitab selle üle, et sai sokutada oma munalaululinnupessa. Käigu vaikib siis kui hakkavad õitsema käoraamatud ja sellepärast öeldigi siis vanasti, et kägu süveneb looduse raamatu lugemisse. Meil on kaks käoraamatut, on harilik käoraamat ja lõhnav käoraamat. Need on looduslikud orhideed meil. Aga meil on veel käokeel käokuld, käokannus, kukulinnupätt, Muhus, käopõld, käo, Orvik. Minul seostub kägu sõnajalgadega. Kui vaatad sõnajalgu metsas, siis on imeline, mida sõnajalad metsaga teevad, kuidas kaunistavad sõnajalad metsa siis, kui nad oma lehti hakkavad lahti rullima. Ja kui ilusaks? Muutub metsa helipilt siis kui saabub kägu ja hakkab kukkuma. Eriti tore on seda kuulata koos metsalindude kooriga. Ja küllap mitmet moodi. Huvitav, tore, kuulatasid, aga muusikas. Ö-ülikooli unenäos kõneles Fred Jüssi. Klavessiini mängis Ireen lill. Saate linnud muusikas pani kokku Külli tüli. Raadioteater 2007.