Tere kuulama 20 neljandat saadet sarjast teatri sajand. Täna tahame teile jutustada juhtumistest meie teatriloos. Räägime 20 30 aasta tagustest asjadest ja stuudios nagu ikka, Lea Tormis. Aga sõna sekka ütlevad ka lavastaja Ingo Normet ja noorema põlve teatriloolane Monika Läänesaar. Niisiis teatrisajand. Vahepeal on meie traditsioonilises saatesarjas teatri sajand olnud üks pikem pühadevaheaeg ja selle pärast tuletan meelde, et eelmises saates me rääkisime koos Piret Kruus perega teatri uurimisest ja teate kriitikast. Ja nüüd ma tahaksin samal lainel jätkata selles mõttes et võtta kasutusse teatriloo konverentsi materjale. Konverents ise toimus küll juba eelmise aasta novembri lõpus aga kuivõrd me nüüd püüame ka selles saates läheneda sellele keerukale nõukogude aja teatriuurimise teemale, siis seal oli niivõrd palju huvitavat materjali, et ma tahaksin seda peale oma jutusaadetes ka kasutada. Lea Tormise jutu vahele üks väike ajastu detail Inganormetilt. Esimesel septembril 1980. aastal olen kirjutanud ruudulises kaustikus, mida ma pidasin, kui ma lavastasin Tallinnast rakonit. Päike paistab Väike-Karja tänaval kaks meeletult järjekorda. Üks piki Müürivahe tänavat peaaegu viruni välja, teine pisut lühem, Pärnu maanteele algas ajalehtede tellimine. Pikem saba ristiinimestele, väiksem invaliididele personaalpensionäridele, et sealt ära korda hoiab miilitsaahelik irvitavad kõrvalpilgud inimestel hullunud hasartselt silmad. Autode katustel täidetakse mingeid blankette. Meem soliidne mees, kirjutas invaliidiauto kapoti pealt erillimis kviitungid horisondile, põsed ühetasid. Võib-olla olete märganud, et see tendents nüüd ka teistele kaladel hakata uurima seda, mis siis nendel aastatel õieti toimus ja uurima võimalikult mitmekülgselt ja objektiivselt. Et see on ka mujal, on ilmunud näiteks hiljuti huvitav Vikerkaar are number 10 murd 11 möödunud aasta lõpus, mis on suures osas pühendatud just sellele, kuidas tollel ajal asjale läheneda. Raadioski käib juba pikemalt aega jätkub. Aksel Tamme huvitav saatesari. 50 portreed, mis on ka suurelt osalt pühendatud just selles ajas toiminud inimestele. Ja teistegi alade esindajad on korraldanud konverentse ja ja võtnud ette aega, sest millal siis veel. Praegu on tegelikult omamoodi viimane aeg, kuni on elus ja veel mingilgi härral mälu juures inimesed, kes seda aega aktiivselt kaasa tegid. Aga muidugi sellega koos on tulnud ka terve rida raskusi, mida igaüks meist on kogenud, no mina näiteks õppejõuna, eriti kui püüad uuele põlvkonnale seletada selle aja kunstikeelt ja kõiki seoseid ja asjaolusid, mis seda mõjutasid siis sageli näed, et sulle vaatavad vastu küll huvitunud, kuid arusaamatuses silmad. 14. juulil 1977 olen kirjutanud vene kunstipäevade Eestis. Kõik leed vahutavad vaimustusest. Pärnu teatri trepil mängib smokingut puhkpilliorkester, tervitusmarssi möödasõit autodele. Berliini Amar kord. Lõpuks saabusid oodatud tonni kasakad. Pärnu tervitas kasakaid puhkpillidega vussist Loovis väljas bana panid suitsud ette, kõndisid orkestri marsi saatel, käed taskus läbi linna. Raadio räägib Liidu ja Ameerika suhete halvenemisest karteri jäigast joonest inimõiguste kaitsel. Ja räägiti neutronpommist. Tema hea omadus on selles, et ta hävitab ainult elusolendid, muu jätab kõik alles. 21. juulil samal aastal kirjutasin 1977. Vaatasin TV-st pika saate Eesti Kontsert üleliidulisele TV-le. Podolski haltuura lood 60.-ks aastapäevaks mängib orkester, dirigeerib Neeme Järvi hulk Vene aariaid. Kohutav küpsetuskohutav prostitutsioon. On see tarkus, see teeme, peame tegema, siis saame ka endale teha. Vaimne prostitutsioon. Kusjuures tegijad võivad kunstil tehniliselt väga head olla. Aga eetiliselt jätab taoline mugandumine kordumatu jälje. Käis ringi käia ja poissi ja poisse, mõtles. Ise käis näpuga kaardi peal ringi ja siis see see haavast oleks elamise algus, sest kus sa veel sellega all ka või mitte seal, kus on igavene vaalsel koos ja külmaga paisunud Malga. Soni aga kargas käia silma ja poiss tuli, nagu me juba olla sellest pikast päevast ilma, kui ta viima veel ligemale paar juba pähe pidada silma, siis kasu ja eneseasu porisäde silma senisele silma DNAd paigale panna ei tasu. Aga poiss pole Meli loonud ja kogumise, eks pole. Homohane, eks tema ennast mata on. Vettinud pleieri laulu laulis Andres Ots sõnad Paul-Eerik Rummo jätkab juba Lea Tormis. Kui räägid mingit konkreetset lugu, siis võib palju nalja saada, see tundub anekdoodina. Aga kui püüad üldistada, siis jah, taipad äkki, et seal oli tõesti palju nii absurdne, me oleme atlaski sellest natukene seda puudutanud. Et ise lootes, et suutsid mingilgi määral normaalset ellusuhtumist säilitada, ka ei saanud siis aru jänest, tagantjärele saad veel vähem aru, mis seal siis õieti oli ja kuidas see oli võimalik, aga mäletada, ometi tuleb ja tuleb püüda Kasele teda. Sest nagu Haljand Udam ütles oma sõnavõtus eelmise aasta oktoobris toimunud seminaril stalinismi semiootika, mis on ka ära trükitud selles samas vikerkaare numbris. Stalinistlik totalitaarne kultuur, mis ei kestnud ju ainult Stalini aja, vaid mille jätk ulatus kaugemale, et see ei suutnud talle eelnenud kuld tuuri täielikult olematuks teha, kuigi ta seda üritas. Jaga suurt edu saavutas eeskätt ühiskonna mälu hävitamisel. Aga seetõttu ei ole võimalik kirjeldada Nõukogude kultuuri tegelikkust, struktuuri ja paradigmat ainuüksi ametlikest tekstidest lähtudes. Sest kõrvuti ametlike tekstidega eksisteerisid ka hoopis teised tekstid, ütleb Udam, mis toimisid mitteametlikus sfääris. Kuna neid enamasti ei kirjutatud või kirjutati fragmentidena, siis oskavad neid ja tunda vaid need, kes selles ühiskonnas tegelikult elasid. Süsteemist väljaspool oli ja peab paratamatult tuginema kirjutatud tekstidele kuid süsteemi sees olnu ja seda kuigivõrd teha ise end idioodiks tunnistamata. Käesolevaks konverentsiks valmistudes võtsin kätte vanad mapid, kus vahel kahe 30 aasta taguseid lehti Pärnu kommunist. See ei olnud ürgajal. Aga praegu on pea võimatu neid lehti lugeda ei saa enam midagi aru, ei mäleta enam seda keelt. Ametliku ideoloogia keelt Rahva hääl ja noorte hääl kirjutasid selles keeles. Nad olid väga odavad, maksid kaks kopikat eksemplar ja ettetellimise puhul veelgi vähem. Neis oli enam-vähem sama jutt sees, aga vahest liiga väikseid erinevusi nende väikeste erinevuste tõttu siis tellisid paljud inimesed mõlemaid lehti. Tellimine oli odav. Edasi oli veidi kultuursema iseseisva keelekasutusega ja seetõttu oli teda raske saadas Eesti kaua järjekorras, et saaks edasid tellida. Limiit lõpes paberit ei jätkunud. Lehekioskites kadus ta ruttu. Kõige vabama keelekasutusega oli noil aastail sirp ja vasar. Seal ilmus kultuuri arutlusi, esseid, jutte, poliitikat, sirbi ja vasaratiraaže populaarsus oli tollal pea sama suured kui Eesti Ekspressil praegu. Teda lugesid ka kombaineri põllutööde vahepeal, sest selles lehes kõneldi rohkem eesti keelt kui mujal. Valitsev ideoloogiline keel oli midagi muud. See eeldas kindlate sõnakombinatsioonide kasutamist. Kusjuures muutuda võis vaid järjestus. Mõte, mida väljendati, oli teisejärguline. Kui teda üldse oli, siis oli ta peidetud sõna sademete alla ja taha. Oluline oli vorm, sõnade kõla, järjestus. Kord Nõukogude sõjaväes aega teenides olümpoliit tunnis. Pidin reamehena leitnandile refereerima mingit artiklit järjekordse partei pleenumi kohta. Tegin seda siis oma sõnadega, püüdes olulisemat edasi anda, leitnant ei olnud rahul, tuleb rääkida selles keeles, mis lehes kirjas. Nimetasime seda Donald parteilastele hiina keeleks. Selle lugemine oli omaette teadus. Mingist sündmusest tegeliku ülevaate saamiseks ei saanud asjasse pühendamatulehest informatsiooni lihtsalt kätte. Reportaaži lugedes tuli mäletada või kontrollida, kas eelmistes analoogilistes reportaažides olid poliitbüroo liikmed ja muud VIPid ära mainitud samas järjestuses samas koguses. Kui avastati, et keegi oli puudu või lisandunud või nimed kirjutatud teises järjekorras võis aimata tõepärasemat informatsiooni toimuva kohta muutusi loetis, mitte seda, mida kirjutati, kuulati mitte seda, mida räägiti vaid enam seda, mida polnud kirjutatud. Seda, mida polnud välja öeldud. Aeg oli väga sooduskujundite sünniks, sest kujundid võimaldasid näidata üht ja kõnelda teist. Kuna inimesed ei saanud kirjutada tõtt, siis püüti vähemalt mitte rääkida valet. Jätkame juba Lea Tormise seltskonnas. Minu arvamus on, ütleb Udam, et isegi totalitaarse kogu ühiskonda ühemeelseks keelseks teha tahtva võimu tingimustes eksisteeris ühiskonnas mitu keelt. Jä ideoloogilist diskursust üheaegselt ja eriti muidugi eksisteerisid sellised asjad teatris, kus olid võimalikud paljud asjad mis mujal võib olla kirjutatud tekstides võimatud olid, nii oli ka meie konverentsi pealkiri, võimalused ja võimalik tused. Teine iseasi, kuivõrd me oskame tagantjärele eristada, mis oli mis ja seletada. Näiteks ühest küljest teatri suhtes on kõigil aegadel tsensuur, kui ta on olemas olnud olnud jäigem ja nõudlikum, küllap vist pärast, et teater on tabatud massidele jääd. Teater on olnud alati ka mingil määral sellest tsensuurist hoolimata vabam. Seal on tekkinud sellistel surveaegadel alati teatud koguduse tunne mis on juba iseenesest selles surmas avaldajale ohtlik. Ja teate, kujundid ja märgid on olnud alati mitmeti tõlgendatavad ja tol ajal püüti neid lausa õhust. Ja püüti aru saada ja taheti neid, eriti siis, kui see stalinismiaegne lausa surmahirm oli läbi ja olukorrad pisutki vabamaks läksid. 15. jaanuaril 1977 olen kirjutanud. Ärkamisajast on möödunud üle 100 aasta, mis on saavutatud, mis on praeguse Eesti osa olla Venemaa tilluke, kodustatud lääs, kultuursete teenindusettevõtete vahukoorega, ahka kiuvas, mitte ees lifti ja ö lokaalidega. Muidu aga koguda jõukust ja maitsta, maitsta ja koguda. Mida rafineeritum on kõik, mida maitseka mon, kõik, seda kiiremini kõik vajub. Veidi hiljem olen kirjutanud imepärane raamat Eesti kirjameeste selts. Tuglas tundis vajadust seda kirjutada 1933. aastal iseseisvuse 15. aastal. Et näidata rahvusliku arengu sünni, arengu- ja ummikulugu. Kuidas eestlased kord saksa kord vene poole hoidsid, püüdes hõlma all edendada Eesti asja. Ja kuidas iga taoline kellelegi poole hoidmine end lõpuks kätte maksis. Väikese rahva, teie võimalus. Venemaal valitseb praegu pinnaline juhukultuur. Meil ei tohiks olla seda tulla. Venelik lämmatab juba ainuüksi oma päritoluga. Selle mõistmiseks kulus mul 30 aastat. Sirvisin suure hulga vene uusi näidendeid, tundusid kõik olevat ühe eripäratu vaimutu ahelais. Inimese kirjutatud. Muusikalise kujutavas kunstis on kõikide autoritaarsete režiimide all olnud väga soovitatav temaatiline kunst Literatuursus. Kunst, mida on võimalik sõnadega kirjeldada kirjeldada selleks, et kunsti oleks võimalik parteiks keelde tõlkida väga lihtsas süsteemis dešifreerida lahti seletada. See oli eluliselt vajalike alama astme ideoloogia töötajatele selgituste andmiseks kõrgemale poole. Nad istusid saalis ja mõtlesid, kuidas nähtut-kuuldut ülemusele ette kanda, kuidas teha nii, et ise ei peaks vastutama. Ingo Normet oma ettekandes näiteks ütles, et teatritel ei olnudki nii raske, kõige raskem oli kriitikutel, sest nemad pidid sõnastama et kriitikud ei saanud alati seda öelda, mis nad tahtsid ja pidid ütlema, sageli ka seda, mida nad ei tahtnud. Talle vaieldi juba kohapeal vastu ei hakka, mina vaidleksin natukene vastu, muidugi mõnes mõttes oli see nii. Aga eks kriitikaski tekkis oma kujundi, ridadevahelise ütlemise keel ja mõndagi Saiga ära öelda. Kuigi kärbiti või oli üks meetod hiljem? Kui enam asi nii ohtlik ei olnud ja, ja laagrite või muude hullude karistustega ei ähvardanud, siis ka lihtsalt vaikiti maha. Mõnest asjast lihtsalt ei kirjutatud. Ja ka selles kriitikute ridadevahelises keeles olid muidugi omad ohud. Jaak Rähesoo oma raamatus Kuuba pärast ütleb väga õigesti. Et seitsmekümnendatel võib ka pisut varem, juba kuuekümnendatel olid Ajad juba muutunud. Ja seitsmekümnendad, vastad need nüüd Rähesoo sõnad olid küll üldise, aga mitte ühtlase pressingu aeg. Pealispindse jäigastumise Oll jätkus süsteemi lagunemine. Tähendab, see parteiline süsteem ei olnud ise enam nii täpne ja kõik see, mis meile seal tundus ka ülima totrusena, mõnikord mõni pisik asi, mida ei osanudki tähtsaks pidada, sellest võeti kinni ja teinekord võis läbi minna mõni üsna nagu Vassaline asi mida siis nagu ei märgatud või ei tahetud märgata, ühesõnaga süsteem logises. Aga Rähesoo ütleb selle kohta ka ühe ohu. Et siiski kriitikas püsis kontroll, kuna ta oli kontrollitud, tavam võib-olla kauem. Ja tollases ametlike hoiakute murenemise viimases astmes kus tõesti juba paljud ametnikud ise ei uskunud enam sellesse, mis nad rääkisid ja olid väga küünilised, võib-olla isegi selles suhtes ainult hoidsid oma kohast kinni või tahtsid kellelegi jalga taha panna ja hoopis teistel, mitte nii-öelda tõsiusklikel põhjustel ei toimunut keelamised, käskimised. Siis tolles ametlike hoiakute murenemise viimases astmes, nagu ütleb Rähesoo, oli sagedane, et kahtlasi teoseid endid lubati, aga neid kiitvad, arvustused keelati. Või siis sai selline arvustus vastulöögis rohkem nahutada kui teos ise. Ja see tõi kaasa niisuguse ohu, millest on varemgi juttu olnud. Et kriitika selles marksistliku segapudru olukorras püüti tüüdis mõnikord kaitstavaid asju seletada, vaat sellest ametlikust keelest ametlikust terminoloogiast lähtudes mis samuti muidugi kitsendas ja võis tähendada vildakat vaatlust, nii nagu oli ründavas valve kriitikas, ütleb Rähesoo ja üldse ahendas üldise arutluse võimalusi ja tekkis niisugune ette vabandav toon. Tähendab, praesoo ütleb, et valve kriitikaga, kes siis jälgis neid ametlikke seisukohti, see oli ka olemas, räägiti ka siis, kui see polnud veel rünnanud ja kui ma nüüd tagasi mõtlen endagi kogemustele, siis tõesti mõnikord see nii oli, tähendab, püüdsid küll rääkida nii nagu mõtlesid, niipalju kui sai ja nii kavalalt kui oskasid ja, ja sageli ma ütlesin endale, et mina seda asja maha ei tõmba, selleks on omad instantsid, kui, kui seda maha tõmmata tahetakse tõmmaku, siis nemad aga mina oma käega seda ei tee, tähendab autorina ja muidugi tõmbasid ka. Ja kõige rohkem olin just seda, et mõne asja puhul ei õnnestunud lihtsalt kirjutada. Aga? Siin. See oli minu Ei mu. Onu. Räägin mina olin ohus ja kulmud kordus ja hambad või ehitusplatsi elatakse riigi väravale solvatakse emme samalaadne asi. Ise hoian narmastega pimedust pimedasse sõrmedega valguste valgust ei märka keskaapana CV kõige targemal hobune. Nii laulis Andres Ots aastal 1971, ta laulis vettinud peieri. Laulu jätkab lavastaja Ingo Normet. 1978. aasta kevadel sain loa inseneerida Lydia Koidula nimelisele Pärnu draamateatrile Heino Kiige tondiöömaja mis oli 1967. aastal võitnud romaanivõistluse mitu aastat hiljem läbi raskuste ilmunud ja mida pärast seda püüti maha vaikida, millest ei tohtinud välja anda uustrükki. Sügisel alustasime proove. Esimesele oktoobril 1978 olen kirjutanud oma kaustikusse. Aaloe ütles, et tondiöömaja olevat keelatud. Paar nädalat enne oli kästud panna talle uus nimi, panin Priidud, nüüd läksin Alliku juurde. Ta oli Rebane nagu ikka. Jutustas, et utt jäi õrna olevad lood, aga tema ise saab kogu supi enesele kaela. Kalkuneid Iris, kuidas peaksime käituma, mida rääkima Jürnale. Helistasin Heino Kiigele, tema pesi oma käed puhtaks, tema olevat seda kõik juba ammu ette näinud. Teda see vana asi huvitavadki. Eile oli temaga teatris kohtumine, kus rääkis hoopis vastupidist. Eks tal ole muidugi raske oma jaapanlanna käe, Maria Siberimaal. Käisin Jürna juures. See oli tollal kultuuriminister, vaatas mulle kogu kolmeminutilise vestluse jooksul oma kalasilmadega otsa. Oli läbitungimatu massiivne mõistatus. Küsis, kas allikkeeldu ei põhjendanud, ütlesin, ei, ta tõesti põhjendanud. Jürna lõpetas, Allik tuli just Poolast, küll ta paari päeva pärast põhjendatuks. Nüüd, miks me üldse räägime 70.-test ja miks me konverentsil just sinna keskendusime, kuigi me tegelikult haarasime kaasa, see juba nagu automaatselt tähendab ka 60.-te teise poole kaasahaaramist. Ja, ja võib-olla ka kaheksakümnendatel alguse, sest ei saa ju neid jooni nii täpselt tõmmata hoolimata kõigist piirangutest. Ja nende kiuste oli see üks väga mitmekülgne ja huvitav aeg sest nii nagu seda on tagantjärele hakatud nimetama teatriuuenduse aeg, mis algas õieti juba kümnendite vahetusel 60.-te lõpust. See oli ju ja ainult see, et tulid nii-öelda noored vihased mehed ja tegid midagi täiesti teistmoodi vaid sel ajal töötasid ju edasi, töötasid täisjõuga ja väga huvitavalt edasi veel ka nii-öelda vana põlvetegijad olid põnevad lavastused, siis veel Irdil ja Kaidul ja kunstiliselt väga head lavastused. Ja oli Panso veel täisjõus ja alles oli tema Hamlet ju esietendunud 66.-le aastal, mille kohta soomlasedki ütlesid, et maailma parim Hamlet, mis muidugi ei tarvitsenud õige olla, aga näitas niisugust suhet ka väljaspoolt. Rääkimata sellest, et oli tulnud oma Tšehhovi lavastustega seitsmekümnendad alguses Shapiro, kes nagu oskas juba teha seda, mida meie omad hakkasid tegema mõnevõrra hiljem tähendab ühendada seda uue teatriuuenduse aegse, niisugust kehakeelt ja, ja väga väljendusrikkaid kaalseid metafoore, psühholoogilise teatri elava traditsiooniga, ma rõhutan just elava, aga loomulikult hoolimata sellest, et ka Panso seal ütleme, rääkimata inimesest ja jumalast, mis tuli juba 60.-te alguses. Ma veel isegi 50.-te lõpus oli olnud juba selliseid lavastusi, kus teate, keel julges jälle tasapisi hakata muutuma teatraalsemaks, kus tekkis kujundlikus ja kõik muud niisugused asjad. Ja et 60.-te teisel poolel oli seda juba ka teistel lavastajatel. Siiski see, mida tegid Hermaküla ja Tooming ja hiljem veel mõned teised nende jälgedes. See oli kahtlemata murrang. Tol hetkel tähendab, 60.-te lõpus, 70.-te alguses ja veel edasi 70.-te vält hotell oli elus, teater, see ütleb Rähesoo, kus näitlejad käitusid nii nagu inimesed elus tavaliselt ei käitu. Ja surnud teater, see, kus nad püüdsid kõigest väest olla väliselt elu ja loomutruud. Oli selge, et kui kaob tooside välise vormi ja talle eluandvate tunnete vahel muutub selline äärmuslik teater iseäranis võltsiks. Ja räägib, et tekkisid juba selle uue teatri stambid ja kõik muutus, kõik arenes ja teinekord võib uus teater olla jälle hoopis teistsugune. Ühesõnaga ütleb ära selle, mis on kunstide ajaloo arengus alati oluline, mida on tarvis silmas pidada. Oo, meie konverents ja teema, mis meil praegu on käsil, rääkis just sellest murranguajast. Ja ma ütleksin, et väga huvitavalt iseloomustas seda ajastut ja väga Häid näiteid just ajastu kohta tõi oma kirjapandud ettekandes teatripraktik Ingo Normet. Ka tema oli üks nendest, kes nüüd nagu tuli siis selles natukene vanemate noorte vihaste meeste järelväes ei olnud võib-olla nii vihane ja oli noorem. Aga ka lõi seitsmekümnendatel ka meeldejäävaid asju küll paljud mäletavad sellest ajast kindlasti draakonit või tema luulekavasid tema liivi õhtut. Ta andis just ka mingeid niisuguseid olmeseiku, mida ta õnneks oli pannud tol ajal kirja oma päevikusse, mida kahjuks paljud meist ei jõudnud või ei taibanud teha. Mis panid naerma, aga võib-olla pani ikka mõtlema ja millestki aru saama ka nooremaid kuulajaid. Schwartzi Draakoni lavastasin lavakunstikateedri 10. lennu üliõpilastega. Lõbus mäng muinasjuturiigi sümbolitega draakonipeadega oli sedavõrd kahtlane, et etendustel nukuteatrisaalis nägime mitmel korral lindistamas tähelepandamatuks jääda soovivaid mehi, kes võrdlesid esitatavate trükitud teksti. Majakovski saun oli 1982. aastal juba otsene poliitiline pila Brežnevi-aegse võimu kohta, kus kasutasime hulgaliselt televisiooniülekannete kaudu tuttavaks saanud võimumärke käitumisi. Lavastust kartsid eelkõige Pärnu kohalikud parteifunktsionäärid. Pärnus oli tollal eriti aktiivne ideoloogiasekretär Liina maaste kes suutis ärevusse ajada ka Tallinna ülemused. Jaak Viller töötas noil aastail kultuuriministri asetäitjana. Mäletan tema kõva häält, nagu juba Majakovskit hakatakse keelama, lähen mina töölt ära. Saun oli sedavõrd atraktiivne nahaalne paroodia saavutas suure menu kõige erinevama publiku hulgas. Mäletan bussitäisi külastajaid, kes sõitsid tapalt Pärnusse sauna vaatama. Ent kui Brežnev suri, otsustasime lavastuse repertuaarist maha võtta vaatamata täissaalidele, sest ta kaotas äkki oma aktuaalsuse talinäidend sumbunud ühiskonnast, kus pole lootust. Kuid juba oli suurriigi esimeseks meheks saanud Andropov tunud teadmatus, mis võib edasi saada. Enne tundus kümmekond aastat, et kõik kestab samas vaimus edasi, kuni lõpmatuseni. Gorbatšovi aja saabudes võtsime analoogiliselt aegumise tõttu mängukavast maha Saddam tulli. Nõndanimetatud uue laine näidendi peremees Valter Udam ei vastutuse. Keskkomitee ideoloogia sektoris töötas väga püüdlik inimene, Kalev Tammistu. Ta lasi ott koolinäidendi Musta kassi öösel, ei näe enese tarbeks trükkida kaunile kriitpaberile teatritel pul null aastal taolist kuskilt võtta ja noris mitme tunni vältel pea iga rea kallal ott kooliga pidime siis kuulama, ei tohtinud taga skandaalseks ka minna. Kui tahtsime, et näidanud mängukavasse jääks teda esitleti tollal üle 200 korra. Näiteks lausuti näidendis ühe tegelase Taali kohta, keda mängisid Polli, Ungari ja Velda otsus. Ta on vanaaegse hea kasvatusega inimene. Tamistuge siis, kas nõukogude kool ei rahulda teid? Kui näidendis oli juttu, et kajakad on merelt linna tunginud ja otsivad nüüd Lasnamäelt prügikastidest toitu, küsis Tammistu. Kas need kajakad on venelased? Ta jutt oli sedavõrd rumal, kaebasime tema peale Eestimaa kommunistliku partei ideoloogiasekretärile Rein ristlanele. Toosis andis ilmselt korralduse mitte segada ott koolinäidendi esitamist. Tegelikult oli ideoloogiatöötaja Kaleppamist on väga arukas ja sai kõigest õigesti aru. Just nii me mõtlesime, nagu tema küsis. Oli naiivsust neid asju veel väga tõsiselt võtta ja seetõttu ei võtnud tema palju küünilisemad peremehedki teda pea varsti enam tõsiselt. Sest see oli tolle ajaparadoks, et väljenduda tulipunaselt, kuid mõtelda võis, võis, tuli hoopis teisiti. Eriti silmakirjalik aeg. Väga punaseid ei sallinud ka nende peremehed mittetäielikuks tabuks oli mistahes sinise, musta ja valge värvi kõrvuti eksponeerimine. Kultuuriminister Johannes Lott kutsus mind kõrvale peale ühte vaimude tund Jannseni tänavale etendust, mis toimus Koidula muuseumi klassitoas. Ta osutas põrandale küllalt närtsinud olemisega vanale kaltsuvaibale, küsis väga tõsiselt, seltsimees Normet. Ma ei saanud kohe aru, mida sa silmas pidasid. Siis täpsustas ta oma küsimust, mis värvid sinuni. Nüüd märkasin esimest korda, et kirju vaiba serva oli peenikeselt kootud musta, sinise halliks kulunud valget värvi peenike triip. Ma seletasin, et juhuslik vaip, et keegi polnud midagi tahtlikult arvanud, seekord tõesti mitte ja seda vaipa publiku ees maas keegi õieti ei näegi. Ta vibuta sõrme ja ütles. Ma olen ütelnud. See tähendas, et edaspidi pidin nende kolme triibu eest juba mina vastutama. Ma võiksin taolisi lugusid veel palju meenutada, ent neid ei tohi praegu üle tähtsustada, nagu ka isikuid, kes lubamist keelamist aga suuremal või vähemal määral seotud olid. Vaatamata sellele, et teatud autorid ja teatud teoseid ei tohtinud esindada, oli väga palju kõike seda, mida võis. Ja seitsmekümnendad polnud enam neljakümnendad, mil iga väärsammu eest ähvardas väljasaatmine. Ma lugesin tol ajal väga palju looritsat Luigat, Tuglase kaheksa köidet kriitikat ka Uku Masingut, Runnelik Laapini, arhitektuurialaseid käsikirjalise väljaandeid. Käsikirjas ilmus tollal ka kümnekonnas eksemplaris Vaino vahingu toimetatud teesbys, mida nüüd Ilmamaa kirjastuse väljendas. Lugedes võib saada väga hea ülevaate, mida tollal loeti, uuriti, mõeldi. Kahjuks ei olnud minu lavastuste reas sellist, mida oleks võinud eesti rahvuse jaoks nii oluliseks pidada kui suitsuõhtut. Veli Joonatan, neljakuningapäeva. Vähemalt mina olin ise pikka aega nende mõju all. Tegin neist mõjutatuna Alberkooni vihmade vaikuse Juhan Liivi valu. Tamsar foto all mari nägemuses. Need olid vaidlemise ignoreerimise aastad. Vaidlemine vastu vaidlemine toimus alati, isegi kui keegi otse vastu ei vaielnud. Minus elas sisemine tsensor, mis oli ilmselt mõnigi kord mõjusam välisest pidev sisemine vastuvaidlemine vastandamine mõjus toniseerivalt, ent maailmavaateliselt kindlasti liistustavalt primitiseeruvat. Võib-olla teised kolleegid suutsid olla iseseisvamad, unustada puuri, kus istusime. Minu töödes oli puuris olemise puuris elamise tunne pidevalt olemas. Pidevalt elasid koos minuga mingit funktsionärid, kellega pidasin mõttelist dialoogi, isegi kui ei tahtnud seda teha. Ma ei oska öelda, ma ei tea, kuidas see kõik on minu peale mõjunud. Milline ma oleksin nüüd, kui ma oleks kogu aeg elanud vabal maal? See on tegelikult sama absurdne küsimus kui see, milline ma oleksin olnud, kui oleksin teiste vanemate laps. Sõin oma magus. Ning. Onu doose veinis, kas Ta. Koolikaar tooreid takses. Jaak Leimann ole. Kui. Ees ta. Ka. See pall. Ja teine ettekanne, mida tahaks sellesse saatesse lülitada, oli nüüd noore teatriuurija, Monika Lääne-Saare juba Tartu ülikooli vastava teatriteaduse haridusega inimese kanne, Vello Tamm, kunstniku võimalused teatris. Ja see ettekanne oli muidugi eriti omal kohal just seda ajajärku käsitledes. Kuna Vello Tamm oli sel ajal väga huvitav kunstnik, mitte ainult teatris, teatris seda oli õieti väljastpoolt tulija vaid ohvikuna ja nii-öelda selles üldises kunstimaailmas, siis muidugi temast rääkimine oli väga oluline. Eesti teatrites räägitakse lavastajatega, räägitakse näitlejatest ja erinevatel aegadel on siis kaalukauss kas näitlejate poolel või lavastajate poole lavastuskunstnike aega sellises mõttes ei ole olnud. Ja iseenesest see seitsmekümnendad tegelikult võikski olla see aeg, mis on siis nii-öelda nagu lavastuskunstnik aeg, sest teater, mida tol ajal tehti või siis vähemasti see üks liin, mida tol ajal tehti, siis see niinimetatud ja paljuräägitud metafoori teater võib küll olla selline teatrilaad mille võtmeisikuks võib-olla lavaruumi looja. Ehk siis kunstnik annab näitlejatele lavastuste lavastajatele võimaluse mingeid kujundeid luua. Loomulikult just see 60.-te 70.-te vahetuse ja 70.-te teatriuuendus andis ikka selles mõttes kunstnikule väga palju ülesandeid ja kunstnikust sai tegelikult lavaruumi kaasautor ja ta sageli võis nii öelda avastalise kehte sööta mingeid selliseid suveräänseid, vahendeid, mis ei olnud enam otseselt seotud millegi imiteerimisega või mingi illusiooni loomisega tegeliku elu illusiooni loomisega vaid olid lihtsalt lavalised vahendid. Ja Vello Tamm ju töötas ka koos Ingo Normeti ka, eriti on meelde jäänud Kaarin Raidi niisugustest uuenduslikest lavastustest. Kõigepealt tema küla alised külalisena tehtud Draamateatris ja siis Pärnus tehtud see esimene punn Jaba potitehas. Praegune vaataja mäletab seda Priit Pedajase poniabataga. Kaarin Raidi punn juba sai väga ehtsa niisuguse mängulise vormi just tänu koostööle Vello Tammega kus näitlejatele kunstnik nagu ühest küljest söötis ette mingeid takistusi ehtsa puu ja, ja ehtsat klotside näol, mida nad pidid tema ja samal ajal. Needsamad takistused said kujundliku tähenduse ja võisid tähendada seal pote, mida ahju loobitakse ja igasuguseid muid asju veel, mis just parajasti vaja oli. Või see, kuidas Punyaba naispeategelane oma kostüüme vahetas, pidevalt sai kujundliku tähenduse. Kõik see on nii meelde jäänud ja ka see kuulus Vello Tamme rad taas mida ta kasutas kõigepealt külalistest Sis Punyabase, mis niimoodi käis läbi veel mõnest lavastusest ja millel sai samuti olla nii palju kujundlike tagamõtteid ja tähendusi, küll küll elule pärast ja, ja kuni selleni, et Eesti rahvatarkus ütleb, et vas, kus läheb läbi rattarummu ja saab silmal Pähe ja nüüd jätkab Monika Läänesaar. Nüüd mainin lühidalt lavastajaid, kelle peale koostööd tegi, loomulikult oli neid rohkem kui täna, jutuks tuleb, aga olulisemad Eestis Kaarin Raid, Ingo Normet, Merle Karusoo ja Priit Pedajas. Raidi puhul siis teatrilukku läinud lavastused, külalised, epillar, pardipunniga potitehas aastas 74. Samasse liini kuulub karusoopuud, olid puud, olid hellad velled või siis Ingo Normeti valu ja siis juba märksa hilisemast perioodist tamme salajase ühistööd soov, minek, tõlkijad, mis ei vaja ilmselt kommentaare. Mis oli siis Vello Tamme lavaruumide puhul oluline? Kahtlemata on iga kunstniku juures mingit kujundit või asjad, mis, mis liiguvad olgu siis teatrisse, ühest lavastusest teise või siis tamme puhul ka tema kujutavast kunstist siis tema ruumilisse kunsti ehk siis teatrisse tamme, armastatumaid, kujundeid oli ring ehk ratas. Ja see oli tegelikult asi, mis hiljem, kui ka Pedajase ka koostööd tegi, sai isegi tamme ilmselt said jagatud, sellepärast kui ta jälle oma järjekordse ratta lavale panija. Ja siis olidki lavamehed laulutele laulukest rataste võrreldes möödunud aeg. Aga ilmselt selles rattas mingi mingi vägi oli, miks tamm teda nii pidevalt kasutas? Ühest küljest võib seda seletada aga tammemaailmapildiga. Eks ilmselt seegi on võib-olla seitsmekümnendatel natuke omane või omane sellele ringkonnale, millega tamm läbis. Tammel oli teatavasti huvi ida filosoofia vastu ja üldse idamaise kultuuri vastu, mis, mis selle Tartu ringkonna jaoks oli obligatoorne tol ajal. Sest siinkohal ei saa mainimata jätta ka seda, et oma esimese kujunduse tegi tamm Hermaküla lavastusele lavastusele marja, mis iseenesest ei olnud küll ilmselt kõige suuremat kordaminek, ei kunstniku ja lavastaja jaoks aga lihtsalt toimumise fakt ja see, et tamm tol ajal selle seltskonnaga läbis, on ilmselt olnud hästi oluline ka tamme edaspidises töös. Nii nagu taas on ilmselt ka kõige maagilisel kujund üldse inimesel visuaalses teadvuses. Küljest võis olla siis nagu sellest ida filosoofiast lähtuvalt see mandala mingi maagiline, keskendumise või meditatsiooni ring. Teisest küljest oli see lihtsalt üks täiesti tavaline logisev vankriratas ja just selle kujundi nagu mitmekülgsus või see, et selles samas kujundit võis samaaegselt olla nii üks kui teine oligi selle kujundi väärtus ja tegi selle huvitavaks ja ilmselt seetõttu võis seda ka nii palju ekspluateerida. Erinevates seostes. Olen küll kui ratas, ent ometi olulisel kohal on tamme loomingus mask. Seda Ühest küljest eriti tugevasti on seda näha tema graafikas, see on teatri viitab kahtlemata teisest küljest on see lihtsalt üks maagiline kujund mingi kujul, mis muudab asja hägusamaks. Seda tegelikku nägu, mis seal maski taga on, võib üksnes aimata. Ja isegi kui seal mask näolt võetakse, siis siis ei pruugi enam selle selle näo nägija kuhu enam ka päris tõeliseks pidada. See on asi, mida tuleb kindlasti silmas pidada näiteks pillarbodikuniaga potitehase lavastuse juures. Ja kindlasti leidub nendes tamme maskides ka püüad lihtsalt üldistada ja aimu anda millestki, mis on midagi enamat kui lihtsalt ühekordsed näojooned. Olulisel kohal tammetöödes oli tee kujund, see algas samuti ilmsel epil Harvardi Punjeva kotitehasega aga läks edasi aastaid hiljem Pedajase töödesse siis tamme ja Pedajase koostöösse alguses tõlkijatesse, sealt edasi soosse jaga minekusse rääkides sellest teest rääkida tamme puhul ka ilmselt sellest teatavast filosoofilisest tagamaast, mis selle tee kujundi taga võib olla ammuli inimene, kes kindlas väga kõrgelt seda loomeprotsessi ennast olnud võib-olla nii oluline see, et, et see pilt valmis saaks, veetse graafiline leht valmis saaks, viiakse ka halb öelda, et see lavastus valmis saaks. Aga lihtsalt see, see tööprotsess oli nagu olulisem või iga see samm selles tööprotsessis, mis selle terviku poole nagu viis oli tamme jaoks vähemasti samaväärne sellega, mis mis siis lõpptulemusena välja tuli ja ekse sammude kogum, ehk isegi nagu olulisem kui see lõppresultaat, millest siis kõik need sammud nähagi. Võib-olla selle saate lõpetuseks ma tahaks öelda paari asja, mis sealt konverentsilt kõlama jäid ja mis meil peaks alati meeles olema rõhutas juba Ingo Normet, ja mida öeldi ka saalist kuulajate poolelt. Et noh, paratamatult, kui hakkad tooma näiteid ja eriti palju neid, niisuguseid ka koomilisi nüüd meie jaoks koomilisi näiteid tuli nendest odavamates vestlusringides praktikutega. Et siis võid hakata neid ametnikke, kes aga äkki ütlesid, midagi keelasid või või Nad tegid ja kellega kuidagimoodi tuli siis kavaldada ja kelle juures tuli kohvil käia ja et neid mitte ei tohiks teha liiga tähtsaks kõike seda totruste rida, mida näidetena On paratamatu ja peab esile tooma ja seda omavaheliste suhete rida ja seda, kuidas seal sellest, kes, keda tundise, kes, kelle juures mida rääkimas käis ja mis järjekorras nii-öelda valges majas kas käid ja et kõik see ei jääks nagu kõlama üle selle, mida sellel ajastul kunstiliselt väga huvitavat ja tähtsat siiski ära tehti. Et see ei muutuks nagu omaette teemaks. Ja et samal ajal ei muudaks koomiliseks seda survet ennast mis sisuliselt oli ju väga traagiline, sest ka sellel ajal, kus enam inimesi nii-öelda maha ei lastud ja ja Siberisse ei saadetud, vähemalt meil siin see tähendas paljude inimeste murdmist ja murdumist. Jaa, jaa kiiremat kulumist, kiiremat surma ja, ja võib-olla jooma hakkamist ja paljusid selliseid traagilisi asju ei tohi nüüd nende koomilist seika ära unustada. Ja see oleks nagu üks asi sellest rajast rääkides. Ja teine õieti lähtub sellest ja seda on rõhutanud oma raamatus ka Jaak Rähesoo, et rohkem peab silmas pidama seda, et kummalisel kombel kunstil on ju omad seaduspärasused ja oma arengusuunad ja muutumised ja suundade vaheldumise mis isegi ei tarvitse üldse sõltuda poliitilisest süsteemist. Ma olen sellest ka varem rääkinud, aga siin tahaks eriti rõhutada, et kas seesama teatriuuendus ja see 60.-te 70.-te nisugune Moody mäss mida Räheson flobaari tsiteerides kõige paremini iseloomustanud ikka selle sõnapaariga, raev ja jõuetus, võimetus, oleneb, kuidas tõlkida. Kõik see, mis tõi kaasa selle kuulsa suitsu-õhtu ehk Ühte laulu, tahaks laulda ja, ja selle, et jaa, toominga laseb käele suud anda ja loomulikult Hermaküla tuhkatriinumängu ja kõik hilisematki lavastused, mis veel selles reas on. Et kõik see seostub sellega, mis toimus ülemaailma, sest noorsoorahutused olid igal pool, põhjused võisid olla erinevad. Aga see niisugune eksistentsiaalne kas ja eksistentsiaalne olemisele, raev ja vaev ja vaev. See oli olemas ka meie noorte otsingutes ja filosoofilised mõttetasandid, mis aeg-ajalt esile tulid, kuigi teater paratamatult on nii, noh, konkreetne praktiline, et eks sealt otsiti vähem seda filosoofiat, mida näiteks tuhkatriinumängus oli, oli mujalgi. Ja rohkem ikkagi aeti taga mingeid poliitilisi paralleele, mida ju ka oli, aga võib-olla alati ei olnudki nii palju, kui näha taheti mõnes asjas. Need olid erinevad põhjused, miks ühel või teisel pool mässati ja isegi see 68. aasta Kuulus Praha sügis, mis just seda jõuetuse tunnet tekitas ja hiljem niisugust ka võib-olla otsingute ägedust ja siis vaibumist ja, ja niisugust lootusetust ja seda suubumist mingisse stagnasse. Kõike seda ju oli mingi määral ka teatris, kuigi teatel püüdis olla ajal ka see vastupanu liikumine, millist nime talle on antud. Aga et meil tuleb alati meeles pidada, et selles on süüdi ka kunsti oma täiesti loomulikud arengu seaduspärasused kuigi võeti midagi üle, kuigi võeti nii palju kui vähegi sai ka Poola ja tsehhi keele kaudu ja nende tõlkijate kaudu seda, mis mujal maailmas toimus ja võeti natukene hilinemisega, aga mõnikord ka üsna paralleelselt mõningaid võtteid ja asju üle. Siiski, see oli üks kohapeal ja kohapealsetest vajadustest sündinud asi samal ajal ja teisalt kunsti nii-öelda maailma mastaabis toimuvate arengute paratamatus ja kunstisuundade vaheldumise paratamatus, millele just tagantjärele võib-olla tasuks kus need tollased poliitilised kired on juba vaibunud, rohkem tähelepanu pöörata. Selline sai 24. saade sarjas teatri sajand. Stuudios oli Lea Tormis ja teda täiendasid Ingo Normeti Monika Läänesaar. Head aega ütleb teile siit saatesarja toimetaja maris Johannes. Saadet jääb lõpetama vettinud peieri laul Andres Otsa ja Ruja esituses. See. Millal mina laulu? Õhtu kui paari napi üsna See siis mina parajasti kaalule klapeed küll. Siis olen enam endaga tasa ega mõttelegi puust kui minekus. Ja kui ei ole olnud, millest ikka ju siis vaid selles Olles mõistsin, mina teda külvata ei pikalt, aga ma põlve. Ka mina läksin ja. Vanema see kaalumist, vaata, ma vaatan ka uisu on. Seal õhus on uus, on ja lilli ta õhusammas. Varajane õhtu. Millal mina alla on lauluga? Õhus on see varajane õhtu, millal mina alla laulu, aga millal mina alla?