Ööülikool. Ei koole. Ööülikool on külas Hiiumaal virve aru ajal, kes on olnud eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel Vanemuise teatri ja viiekümnendatel aastatel Tallinna Draamateatri näitleja. Üle 20 aasta töötanud režissöörina, Eesti Televisioonis ja Tallinnfilmis elanud pikemat aega Rootsi kuningriigis ja praegu kasvatab lambaid Hiiumaal. Virve aruoja kõneleb teemal pealisülesanded. Ma ei taha kedagi õpetada, sest ma tean, et ega sellest midagi kasu ei ole, see igaüks tahab elus oma vitsad ise saada. Ei, keegi ei hakka kellegi õpetuse järgi elama. Aga lihtsalt rääkida või pika niisugustest asjadest, mis on nagu meelde jäänud, sest mu elu on olnud väga pikk. Ja üldiselt ma pean ütlema, et väga õnnelik. Mul ei ole olnud elus nihukesi suuri ärakukkumisi või äralangemise. Ja elu on mind viinud kokku väga huvitavate inimestega, kellega ma olen väga palju vestelnud ja kellest ma olen väga palju ise targemaks saanud, nii tark, kui ma nüüd olen. Kas ma mõtlesin mingisuguste suurte probleemide üle oma lapsepõlves? Ei mõelnud, ei, ma ei mäleta, et ma oleks mõelnud. Võibolla mind natukene huvitas millegipärast ma kuskilt lugesin palju kosmosest, et mis seal, mis seal kosmoses võiks olla ja ja noh, niisugustest asjadest ma mäletan, et ma lapsepõlves mõtlesin. Siis ma mõtlesin reisidest. Ja siis, kui ma esimest korda sattusin teatrisse, siis pärast seda lükkaegu ujuv ujusin nagu mingis pilves, ma nii kangesti. Ma mõtlesin, et ükskõik kelleks ma tahtsin nii hirmsasti teatrisse ükskõik, kas või lava pühkima, aga midagi teha teatesse õhkkond tundus mulle nii ületamatult kaunis, nii niivõrd igatsusväärne. Võib-olla ma räägiksin nüüd natukene, mismoodi inimene peaks endale elukutset valima? Ma arvan, et kuidagimoodi see kujuneb juba iseenesest välja, tunned, et sul on millegi jaoks andi ja ei maksa ju algusest peale mõtelda tuleb kõvasti karjääri teha või et saada superstaariks või presidendiks veega kõike ei saa superstaariks ja ma ei usu, et need, kes on superstaariks saanud, et nad oleks aga õnnelikud oma eluga, see on üsna-üsna raske, üsna tülikas elu. Ja mina, noh, mul oli ikka see teatripisik hinges. Mais saaks ütelda, et ma nii kangesti valisin endale elukutset, ma mõtlen, et tõesti, inimene, kui ta hakkab mõtlema, et millest see nagu selgub iseenesest, mida sa tahad, õppide, kelleks saada. Aga ma arvan, et kui kui seda on proovitud ja kui võib-olla, et alguses ivali õigesti, et ei maksa karta jonnakalt jääda selle juurde, mis on, mis on alguses tundunud niisugune imedemaa ja ainukene koht, kuhu tahaks minna, et peab, vist ei maksa karta, kui on tarvis elu muuta või elukutset muuta või isegi kui te olete hakanud juba midagi tegema, noh, ma olin teatris peale Moskva lõpetamist kolm aastat. Ja siis ma mäletan selgelt, sel ajal olid siuksed väga ideoloogilised tükid ja mul ei õnnestunud alguses osadega ka eristi, kui mul väga hästi õnnestus teatrikooli lõpetamise juures seal Põldroosi juures siis väga hea Ta arvustused ja noh, ma tundsin ennast laval väga hästi ja kõik ja ja Tartus alguses mängisin kaunis suuri osi ja nagu läks teatris hästi. Aga siis alguses, kui me Moskvast tagasi tulime, siis mul kuidagi oli nagu löödi jalad alt ära, ta ei tea. Ja ma tundsin vaat millest ma tahtsin ka rääkida, on see, et pead tegema seda tööd, mida sa armastad siis, siis on elu õnnelik ja siis sa tahad minna tööle, siis sulle meeldib seda teha. Aga kui sa hakkad midagi vägisi proovima midagi, noh, et ma tahan selleks kellekski saada, kelleks, võib-olla hiljem selgub, et ei ole väga palju annet. Ma ei tea, võib-olla mulle ka selgus, et ma ei ole väga, et minust ei tule väga head näitlejad. Igatahes ma tundsin laval järsku, et ma enam ei taha. Ma ei taha olla enam laval kuidagi vot see esimestel aastatel ma olin ikka ju neli-viis aastat teatris. Siis ma tundsin, et ma olin õnnelik, kui ma olin laval, kui ma sain mängida. Ja Ma olen praegu vaadanud näitlejaid. Sa tunned ära, kes on laval õnnelik ja kes ei ole, kes tahaks olla veel kedagi muud, kui ta on näiteks omaaegsetest, õnnelikudest, näitlejatest ma mäletan, Linda Rummot. Ita Ever on kahtlematult, kes on õnnelik laval ja on väga palju niisugusi näiteid. Ants Eskola, Hugo Laur. Need olid kõik väga õnnelikud laval, kui nad mängisid. Aga kõik näitlejad ei ole õnnelikud, paljud noh, isegi need, kes mängivad väga hästi, aga ma ei taha sellega ütelda, et nüüd on kõik õnnelikud näitlejad üles loetud, mitte seda. Aga, aga ma tahan ütelda, et õnnelik inimene on see kes on valinud niisuguse elukutse, mis talle meeldib. Ja kui siis ta hiljem järsku tunneb, et ta tahaks midagi muuta, siis ma arvan, et võib seda muuta ka, midagi ei ole katki. Mina muutsin päeva vält ja läksin, tahtsin alguses minna teatri, dramaturg, yks selleks ma ei saanud, mulle pakuti siis veel kõrgemat kohtut kuskil kunstide valitsuse juures, linna ma ei tahtnud. Ja ülemuseks ma saada ei tahtnud ja siis siis ma lõpuks võtsin selle. Läksin mul ei olnud nagu kuskile minna ja läksin siis televisiooni seal juba mõned meie inimesed olid ees ja läksin sinna ja pakkusin ennast. Kas, kas mulle oleks mingit tööd ja piip oli sel ajal televisiooni direktor Peep ütles, et noh, teised me võtsime sinna Assistentideks, režissöör, ütlete mulle midagi niisugust pakkuda ei ole. Aga et kui te tahate režissööri abiks, et see on täitsa võimalik, noh, mina ütlesin, et olgu pealegi, miks mitte. Palk oli väga, aga hakkama sain ja ja nii ma olin siis aasta olin abi ja siis hakkasin lavastusi tegema, tõsteti mind kohe abist režissööriks. No ma rääkisin seda sellepärast mitte mitte oma eluloo jutustamiseks, aga lihtsalt sellepärast, et ei maksa karta, kui tunned, et midagi nagu ei, ei ole enam nii südames nagu tahaksid. Et siis võib julgelt midagi muud otsida. Aga seda, mis sa teed, peab tegema ikka kogu südamega, muidu ei ole inimene rahul sellega karjääri pärast ei maksa midagi tegema seepärast et ega siis karjääri ideega. Ja mis see karjäär siis eriti on ja milleks seda karjääri nii kangesti vaja. Ja siit ma tahtsin minna ühe teise probleemi juurde ka väga sagedasti, nagu alahinnatakse keskpärasust. Et oh, ta on sihuke keskpärane inimene. Keskmiste najal kasvavad ju need üksikud tipud, keskpaik peab olema tugev, muidu ei tule mitte midagi. Et selle pärast ei maksa arvata, et ma pean nüüd olema kohe ilmtingimata tipp või särama kuskil ei tea kuskohal seda, mis sa teed, tee nii hästi, kui suudad. Siis sa oled elus õnnelik. Jah, mulle sellest keskmistest Xe hea sõbranna tuletas kalevipoega meelde, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. See on väga õige, see toetab minu juttu sellest nendest keskmistest, kes on väga tähtis, et on tugev, keskmine ei ole. Ei saa olla nii, et on ainult tipud. Tipud peavad millegile toetuma. Muidu ei ole neid tippe ka. Marko raad, sina oled filmirežissöör ja elussa näinud liikuvaid pilte ise neid teinud virve aruoja, Eesti telefilmi ema. Sel ajal, kui ta Jaan Toominga tegi kahte väga radikaalset filmi, lõppematuid, päeva ja värvilisi unenägusid, siis sina olid alles parasjagu sündinud. Nüüd 21. sajandi filmitegija pilguga, kui sa vaatad neid vanu kaadreid mida need sinu jaoks tähendavad. Aga minu jaoks on need kaks filmi, mis sa just mainisid, lõppematu päev ja värvilised unenäod on kõige, võib-olla kurioossemad ja kõige alahinnatumaid filmid siin ruumis, mis kunagi on tehtud. Ma ei oska mulle ta subjektiivselt. Ta on hästi tähtis olnud, et sellist sellist energia purtsatus minateist ei tea. Mis lõppematu päev on, siis on ühe mehe ükspäev, mis sisaldab tema suhteid laste, naiste, töökaaslaste, ettejuhtuvate, suvaliste juhuslike inimestega. Ega seal naljalt ükski kaader ei kesta üle paari sekundi ja nii imelik, kui see ei ole, see rohkem pole vaja ka tihtipeale mõne suhte edasiandmiseks. Hästi imelik, ma ei oska seda filmi kirjeldada, see on täiesti täiesti jabur, sest see on nagu muusika kirjeldamine, et et Jaan sõna otseses mõttes lihtsalt rapsiga hüppab ja kargab kogu selle filmi jooksul ringi. Kui ta haarab suruõhuvasara kätte, et siis hakkab ka vennast operaator väristama kaamerat, noh kõik pealtnäha hästi infatiilselt siukseid mänguelemendid on seal sees ja see kõik kokku moodustab väga-väga võluva terviku. Täiesti selline brutaalne ja ihar ja, ja, ja hästi vitaalne oli kogu see sebimine, mis seal kaadris toimus, kaasa arvatud imelik imelik, hästi lihalike erootika ja kuidas Jaan Tooming seal vist Viiu Härmi kaisutab? Sellist higist inimsuhet polnud ka varem vist näidatud üheski mängulises filmis. Ja kui ma vaatan seda 70.-te eesti kinopilti laiemalt, siis vähemalt mis puudutab, sest mängulist kino see oli ju hästi konservatiivne, et kõik need täna siin paremateks peetavad filmid ja mis on justkui ajaproovile vastu pidanud, et need on tegelikult täiesti traditsioonilised ja konservatiivsed kõikide oma voorustega. Hästi koomiline on täna mõelda, et selline pealtnäha süütu huligaansuses nagu see film on, pandi riiulile omal ajal, et see tundus kuidagi ohtlik. Ja hääle teisest küljest mõttes ei olegi nii imelik, et et ta oligi niivõrd isikupäraselt veider ja ja noh, kõik see kuhjumine, mis seal oli ja, ja ta oli ju niivõrd tihe kõikidest oma imelikest vihjetest. Et see pidigi kuidagi hirmu tekitama võimudesse, et see ei olnud tõesti mitte mingisugust regulatsioonidele, mis siin oli kokku lepitud, et noh, et need on meil dokid või need on meil mängufilmid või seal mere eksperimentaalfilm siis sellist punki siin ikka ei olegi rohkem tehtud. Ma veel näitan, ma teile veel näitan. Küll ma neile veel näitan. Teile veel näitan talle atlemale ta. Lood on. Mulle tuli just meelde Johannes saali, üks kus ta on oma lõuendi tagaküljele kirjutanud, et see ongi see maailm, mis viis mind hullumajja. Ühesõnaga maailm on täiesti, mitte midagi ütlev, seal peal on üks eakas daam ja tema jäänud kuidagimoodi rahule selle värvilahendusega selle maali peal, et ta värvis seda korduvalt ja korduvalt üle. Minu küsimus ongi see, et kuivõrd rahul tagantjärele vaadates siis teie olete oma oma loominguga ja nüüd pärast loomingut, kuivõrd tekkis selline sisemine konflikt iseendaga. Et olen rahul, ei ole rahul. Oleks tahtnud, ei oleks tahtnud. Oi, näiteks kui me tegime, tegime seda lõppematuid päeva, memonteerisime seda Jaaniga kahekesi kah väga palju vaidlesime nüüd, kuidas seda monteerida, kuidas seda teha. Kaks kuud vaidlesime ja Monteerisime, mismoodi üldse neid neid kaadreid paigutada, aga me jäime siis, kui, kui see sai valmis teda ise lõpuni, vaatasime. Oi, me olime rahul. Olime küll rahul jumala eest, Jaan võttis selle selle karbi sülle, tantsis mööda seda ruumi, kus me Monteerimis ruumi ja laulised, oh zombie filmikene filmikene, nii et me olime rahul, süda oli rahul, sellega ikkagi vist olime teinud ja muidugi oli kahju, et ta siis riiuli peale panti. See oli 19 aastat, 19 aastat ei näidatud seda. Ja noh, ta muidugi ta on vananenud ka praegu ta ei ole sel ajal, ma arvan küll, et me oleks ta ka midagi rohkemat saavutanud, kui seda riiuli peal seisab. Ja nad tahtsid selle negatiiv ära põletada. Poistele anti käsk kätega poisid tõid öösel minule selle negatiivi ja ütlesid, et kui sa vait oled siis me anname sinuga ette 36 karpi, kõik olid minu keldris siis kui ära läks, siis olid venna keldrid ja nad ju restaureeriti ja sellega oli suur jant. Ma olen sellest nii palju kirjutanud ja rääkinud, ma ei taha seda hakata enam ümber rääkima. Jaan on vaidlematult väga andekas inimene ja ma pean temast väga lugu ja mul on väga hea meel, et me ikkagi me tegime ju koostööd peaaegu 12 aastat ja ja ma siiamaani mõtlen, et me siiski me koos tegime paremaid filme kui kumbki erati. Et midagi, ma ei taha üldse ennast Jaaniga, Janne wandolde matult palju andekam kui mina olen. Aga kuidagi meil see koostöö õnnestus, nii et noh, me nagu teineteist siiski täiendasime. Me oleme sõpradeks jäänud siiamaani. Muidugi me vaidlesime, iga asja üle, vaidlesime, vaidlesime, nii et vahel ma olin nii hullumeelselt tüdinud, ma mõtlesin, et ma enam. Ma ei jaksa enam, et ma lihtsalt pean tal ühel hommikul oli. Maran ja Jaan pidid minema ühte filmivõtet tegema mere peale, kus mind absoluutselt vaja ei olnud. See oli selle värviliste unenägude võtte ajal. Ja ma mõtlesin, et sel päeval ma nüüd teen endale puhkepäeva, lähen metsa seeni korjama, puhkan oma pead välja. Ja siis, kui kell on pool 10. Koputus ukse peale tuleb jaan sisse, ütleb, et kuuled. Ma mõtlesin, ma ka ei lähe sinna filmivõttel, et ega Maran võtab selle üksinda ära ka, mind ka ei ole sinna vaja, räägime. Hulluks. Aga muidugi, meil oli väga toredaid rääkimisega, ma sellepärast ei ta ütelda ja hirmus tore koostöö oli, ega see ei olnud üldse selles mõttes, et, et ma ei tahtnud üldse temaga rääkida, aga lihtsalt me olime väsinud nendest vaidlemistest, mis meil selle filmi juures käisid. Ja eks vahel oli õigus, minul ka enamasti oli õigus Johanil, aga aga mõnikord oli minul ka õigus ja siis ma katsusin oma asjade eest seista, nii et aga vaidlesime muidugi kohutavalt, põhiline on see, kes ideedega tuli, oli muidugi jaan. Aga tal oli jälle neid ideesid ülearu palju ja siis me valisime koos ja, ja vaidlesime, no niisuguste asjade üle ja siis muidugi vaidlesime, et mis selle, mis selle asjaga ka üldse olnud. Mis ikka siis ma ütlen, et ma tegin, niikaua kui ma neid tahtsin isuga teha. Ja siis, kui ma tundsin, et vot nüüd no enam midagi rohkem paremini teha ei oska. Ja seda, mis ma olen teinud, olen teinud ja eakene küll siis tegin lõpu. Ma otsustasin, et ma niimoodi filmi juurde iga hinna eest tilkuma õie. Ja ei, ma ei arvanud, et ma oleks võimeline tegema perimanni filmi Tarkovski filme ei ole üle pressida ei ole ka mõtet ja sisi hirmsasti ahasta. Jumal, mul ei tulnud välja. No ei olnud rohkemaks antud, kõigile on antud. Noh, tahad küsida midagi? See on üks natukene salakaval küsimus. See on õige, et tuleb teha asju nii hästi, kui sa suudad. Kui nüüd keegi seisab küsimuse ees, et missugust teed minna püüdes teha asju nii hästi, kõige paremini, nii hästi, kui ta suudab, või ütleme, et kõige paremini. Kas sa arvad, et inimene on suuteline tegema vahet sellel kahel viisil või kahel rajal, mida tal valida on, kas teha nii hästi, kui ta suudab või püüda teha paremini kui teised? Jah, see on väga raske küsimus, ma mõtlen, et tähtis on ikka ennast hinnata ja teha tehani, mis sinule on antud selle piirides maksimum. Ja Te vaadata, et vot ma pean tegema sellest paremini. Vaat seda, see mõte ei vii mitte kuskile. Seda ma ei usu. Muidugi sa tahad kuskil südamepõhjas, et tuleks paremini välja, ega ma seda ei salga, et see mõte ei tule sul üldse pähe, ikka tahad teha paremini, aga seda ei tohi teha endale eesmärgiks, et iga hinna eest Svat lüüa seda teha paremini, kui tema tegi. See peab kuidagi iseenesest tulema, et sa, noh kui midagi tuleb paremini kellestki. Aga et sa nüüd hakkad mõtlema. Ei, ma ei arva, et seda seda ei tohi teha, seda eesmärgiks seada ei tohi. Kui sa teed kuidagi niimoodi poole südamega ja lähed vastikustundega hommikul tööle ja tuled sealt, lähed kella kaheksaks tööle, tuledki, vot ma ei ole elus. Ükskord siiski jah, Rootsis ma olin niisuguse töö peal. Läksin kella üheksaks sain lahti kella poole kuue aeg. See oli jah, seda elu olen ka näinud. Aga muidu ma ei ole kunagi niisuguse töö peal olnud, minu töö on olnud alati nii, et tegelikult tööpäev kujuneb pikemaks, kui ta kujuneb selle kaheksast kuueni puhul, aga ta on teistsugune seal ripud südamega selle töö küljes ja teed teda nii rõõmuga, et sa ei märka, et need tunnid lendavad. Alati on niisugune tunne, et issand jumal, jälle tööpäev otsas jälle ei jõudnud kõike ära teha, mida tahtsid teha. See on elus arvatavasti väga oluline. Ja sellega seoses on see andekuse küsimus, ei ole me kõik loodud ühesugustena, üks on andekam kui teine, seal ei ole mitte midagi parata. Ja oma kohta oma niiütelda andekuse kraadi on väga tähtis õieti hinnata. Ei maksa ennast alahinnata ega ei ole eaga ennast üle hinnata. Kui ennast ülehindad, siis hakkad mõtlema, et kõik on sulle ülekohut teinud. Et sa oleks seda väärt ja seda väärt ja seda väärt ja seda sul ei ole ja ja kui sa ennast alahindad, siis on nii ele toff, ma ei tea, kas ma saan selle asjaga hakkama, ma võib-olla läheks sinna. Kui üks asi sind huvitab, katsu seda teha nii hästi, kui saad. Ja kui enam ei huvita, mina otsiks siis midagi muud, mis mind huvitab, mina olen küll elus mitu korda elukutset vahetanud, nii-ütelda ja nii ole, kahetsen. Omamoodi niisugune elu muutus on. Huvitav, ainult et iga töö juures üks asi ka, mida ma tahtsin rõhutada, on vastutustunne. See, mis sa teed, selle eest, peab vastutama. Sa ei tohi, mis vinnegi asja juurde minna, nii et ah küll ta tuleb välja. Pressida ja töötada ka ei maksa, pead tegema seda nii-ütelda, pead seda kraadi tundma. Aga väga oluline on ikka aru saada, kui kaugele maanteed ulatavad ja kuhu nad enam ei ulata. Sellepärast et sellest, kui sa mõtled, et sa oled rohkem, kui sa tegelikult oled. Sellest tekib niisugune kompleks, et sa tunned, et sul on ülekohut tehtud. Ja veel üks asi, mis ma mõtlesin, et selle ülekohtuga seoses eluseks tuleb, tuleb ülekohtu teinekord kannatada. Tuleb katsuda ise, mitte ülekohtune olla nii palju kui võimalik. Eks vahel ikka juhtub. Ja üldiselt tuleb unustada. Unustage, mis on tehtud, mis sulle on, sinu meelest on sulle tehtud ülekohut. Unustasin ära. Aga pea meeles, kes on sinu elus olnud väga tähtsad ja kes on sind aidanud. Seda ei maksa kunagi unustada, on Eesti inimestest, tuleb lugu pidada, ma mõtlen näiteks oma, mul olid head sõbrad. Nii Volli Panso kui kui Jaan Tooming jama mõlemit peale, mõtlen suure tänutundega, sest ma olen nende mõlemi käest väga palju õppinud. Üldse televisioon oli Mulles õnneks selles mõttes, et ma puutusin kokku väga huvitavate inimestega. Ma sain lähedalt tuttavaks Ants Lauteriga, see on ju meie noh, niisugune legendaarne kuju juba siis ma tegin filmi Friedebert Tuglas Est. Käisin sugulastel külas, tundsin mõlemit Friedebert Tuglas ja Elo Tuglas käisin nendel külas, nemad on minu juures külas käinud. Ma hoian nagu reliikviad ühte väikest Illimari, kus Tuglas kirjutas mulle sisse pühenduse. Ja televisiooni töös oli üldse väga palju. Ma puutusin kokku niisuguste inimestega, kellega ma võib-olla kuskil mujal ei oleks kokku puutunud. Valdo pandiga ma olen temaga koos töötanud ja lõpmatult andekas ja tore inimene, kellest tehti niisugune lollakas film. Siis väga paljud näitlejad, kellega ma tutvusin juba teatris, aga aga ma sain nendega kokku ka televisioonis pärast. Ants Eskola. No väga palju ma töötasin Ants Lauteriga ja sellest on mul ainult väga head mälestused. Teda kutsuti Käsu Antsukese igatepidi ja öeldi, et ta oli oma teatritöös väga suur türann ka, ta oli väga kena inimene, arvuliselt korrektne, täpselt alati kohal. Ma olen väga tänulik, et elu viis mind kokku niisuguste toredate inimestega. Hugo Laur, Hugo Laur, kui ta oli juba hästi vana ugulauriga oli, mul oleks niisugune kogemuseta. Õppis ära suure loo niisugune pool kuuldemängu õppis ära soome keeles, tegime kõvasti proovi paar nädalat ja ja Ugololi ilusti, tal oli kuldne pea, tal oli see tekst igate kanti meeles ja selge ja ja pidi olema nii, et ülehomme on saade, kõik oli meil juba korras, proovid tehtud. Ja järsku tuleb mulle abi minu juurde ja ütleb, et kuule jutud käivad ringi, Edukon purjus. Kuskile ja ometigi oli tema õhtul kadunud, seal ei öelnud, et tal on vaja kempsu minna. Ja oli kadunud ja ei tulnudki teda enam. Ja teisel päeval olid Linda käis teda otsimas kõike, ta oli seal. No ühesõnaga, me ei saanudki kätte, see saade jäi ära, ei saanud teda üldse kunagi tehtud. Kaks nädalat hiljem tuleb Hugo Laur mulle draamateatri trepi peal vastu. Lõi silmad maha, läks minust mööda, see on niisugune. Mis on see, mida peaks kasutama. Ta võttis niimoodi, mul oli käsi trepitoe peal. Ta läks minust mööda ja võttis mu käest kinni. Seljaga minu poole. Ütles mulle, anna mulle vanale lollile andeks, ära pea viha. Näide, mismoodi noh, Hugo pidas ju ikka väga oma näitlejaametist lugu. Ja ega see ei olnud, niisugused all, ei olnud palju niisugusi, suuri prohmakaid. Nii et ma tahtsin ütelda, et need vanad näitlejad olid väga kohusetruud. Noh, praegu väga palju kaeveldakse selle üle, et näitlejad on väga 10-sse kanti laiali kistud ja igasuguseid reklaamitöid ja asju on, et noh, et nagu ei ole teater, see kõige tähtsam, ma arvan, et ikka see, mis on su põhiline elukutsed, seda tuleb alati eelistada, mitte nii, et noh sealt saab raha rohkem, eks raha on ka oluline elus, aga raha pärast ainult raha pärast ei tasu midagi teha. Ja ma ei tea, ma ei oska ütelda, et raha oleks nüüd nii hirmus tähtis, tähtis on nii kaugele, et ma ei pea selle pärast muretsema näiteks kolla perekonnapea, et sa pead hirmsasti muretsema, et perele ei jätku kõigeks, mida on vaja, aga, aga üle selle no räägitakse, et kellel on palju raha, see tahab ikka ühte lukku juurde juurde juurde panna, mis sellega teha. Ega ükski rikas, mida ta teeb, äkene küll, et ütleme, puhkame terve oma elu kole igav. Ega ei taha puhata, kogu aeg puhkab puhkad natuke aega ja siis on nisu täis. Siis tahad midagi teha. Mitmeid asju ega ei ole tähtis, ma ütlesin, et me kasvatame praegu lambaid ja oleme väga õnnelikud, sellega ei ole mitte midagi. Ma ei tunne. Issand, kui alandama pean lambaid kasvatav, ma ei pea neid kasvatama. Vaatan praegu aknast välja ja ma näen seda lambakarja selle õue peal. Ja mul on nii meeldiv neid vaadata, Ma või tähendab oma karjaaias ma aknast just näen seda aeda. Ja siis ma mõtlen, et kui ma muud nendest lammastest ei saaks see pilt üksi, et ma näen, kui ilusti nad seal söövad, siis tasub ära selle lambapidamise. Virve on üks nendest õnnelikest kohtumistest mul siin Hiiumaal minu jaoks elu, mida virve elamud on väga imeline, sest kui ta ühe meie vestluse ajal ütles, et Ootootjanos, aga see oli vist selles Põldroosi kolmekrossiooperis. Ja see koht oli tal niimoodi tehtud ja siis ma mõtlema, et tule taevas appi. Et see oli enne teist maailmasõda minu vastas üle laua istuv inimene, kes käis teatris enne teist maailmasõda ja mina kõnnin siis ringi siin Enda hiiglaslikku teatris lepiga mul saab varsti 15 aastat teatrimehe teed täis. Virvel on väga täpne silm, ta nii selge inimene, kui sa neid tänaseid teatritegijaid vaatad, mida sa tänastele teatritegijatele peale selliste üldiste asjade soovitaksid veel. Mis laadi lugusid tegelikult peaks või võiks praegu Eesti inimestele rääkida? Ma ei tea, nad peaks vist rohkem lugema. Ma ei mõtle mitte näidendeid, aga võib-olla, et ei oleks tarvis alati püüda midagi enneolematut teha, vot mulle tundub viimasel ajal teatris väga palju tahetakse teha midagi niisugust, mida iial kuskil tehtud ei ole, et kas on vaja alati püüda midagi millegiga maailma pahviks lüüa kohe nii et kõik on pikali. Võib-olla et võib-olla ei ole oluline, võib-olla, et tuleb lihtsalt korralikult teha. Mina soovitan kogu aeg kõigil lugeda kahte raamatut. Max Jakobsoni 20. sajandi lõpparve on selle ja teine on tulevik. Kui te tahate üldse noh, aru saada, mis siin maailmas on juhtunud selle viimase sajandi juures siis mina sain sellest küll täieliku ülevaate, ma usun, et me ei tea seda, kõik saad nagu sealt ühest sellest 20.-st sajandist täieliku ülevaate, et mis, mis juhtus riikide ja rahvaste vahel ja see on niisugune mees, kes on peaaegu kõikidega isiklikult tuttav käetcheriga ja no ühesõnaga tema juures on käinud ameeriklased väga, mulle meeldis see lugu, kuidas ta kirjeldab, kui Monroe ta käis külas tema juures ja ja teda pandi tema vastuvõtjaks, nii, ta oli nende juures ööd ja koos oma abikaasaga, et ta sai väga pikalt temaga rääkida. Ja siis, kui ta oli ära läinud, siis ta siis tema naine küsis, et mis sa arvad, kas temast saab ta kandideeris president tiks. Mis sa arvad, kas temast saab president? Jakobson ütles selle peale, et ta on nii nii intelligentne, nii suurte teadmistega, nii diskreetne ja nii kena inimene temast ei saa kindlasti presidenti ei saanud ka Ameerika presidenti. Ma arvan, et, et elus ei tohi olla fanaatik, et sa hakkad fanaatiliselt midagi. See on teine asi, kas sa ühte asja tahad hästi teha või et kas sa armastad oma elukutsetega, sa tahad selle juures teha nii palju, kui sa suudad, see on teine asi. Aga fanaatik noores eas võid sa kunagi mõni aeg fanaatik olla, aga see peab üle minema. Kui see jääb sinna sisse, siis see takistab nagu elu laiemalt nägema, see on ka väga tähtis, et, et sa ei näe ainult kitsalt iseenda seda rada vaid et sa oskad vaadata, kus need alused on, ja. Kui teha ükskõik missugust tööd, teha südamega hästi kasvõi mööblit, restaureerida või olla ehitaja või olla sepp või olla hea kokk. Kui sa oled omal alal hea, kui sa teed seda südamega ja tahab teha, sa oled tubli inimene ja ma arvan, et see teeb sind õnnelikuks. Et ei tee õnnelikuks see, kui sa tahad olla keegi, kes sa ei ole, kes sa olla ei saa, vot peab selle koha pealt peab ikka oskama ennast hinnata, kui kaugele tiivad kannavad? Peab nii kaugele lendama, kui nad kannavad ja kui nad edasi ei kanna, siis tuleb nagu sellega leppida. No ei saa kaugemale. No olgu pealegi, olen niimoodi loodud ja aitab küll, ega mina ei ole kunagi, mõtlen näiteks, et ma olen geniaalne ressis, et ma olen Tarkovski või Franso ei ole, ma tegin, ma arvan, et ma olen keskpärane. Aga noh, mis ma tegin, ma tegin rõõmuga, tegin südamega ja mul oli, mul meeldis seda teha, ma arvan, et õnnelik olla, selleks on tarvis teha seda, mis, mida sa armastad. Ja noh, muidugi, millest ma pole rääkinud, praegu on koduja ja perekond ja see on väga oluline. Mul on väga armas tütar ja me oleme väga head sõbrad, ma loodan, et ma ei ole talle liiga teinud, elus ei maksa mõtelda, et nüüd mida mina ei ole saavutanud, seda teab, kas nui neljaks peab mu tütar nüüd saavutama, mida minu meelest on väga asja edasi läinud, väga hästi saavutanud kõike. Ja ma ei ole talle nagu midagi peale sundinud, ma arvan, et ega see ei anna midagi. Inimene peab ise oma valikut tegema. On inimesi, kes ütlevad, et vaata, mina teen sellepärast nii peensusteni, lõplikult ja üksikasjalikult, et ma olen perfektsionist. Kas sa oled töötanud koos inimestega, kes ütlevad, et mina olen perfektsionist ja kas sa oled töötanud koos inimestega, kes on, või mõne kaaslasega mõne kolleegiga, kes kunagi ei ütle, et ta on perfektsionist aga ta tegelikult on perfektsionist, see tähendab seda, et ta teeb peensusteni täiuslikult hästi, kõik. Tütar on perfektsionist. Mina igatahes ei ole, mina ei ole absoluutselt perfektsionist, vaat mina olen kuidagi teinud nii niimoodi, kuidas yhing ütleb, et nii peab tegema, ma ei ole nii, arvatavasti ma jutustasin siin seda, et, et peab hirmsasti tööd tegema oma. Mina ei ole hirmsasti tööd teinud ja ma ei usu, et see, et noh, nii hirmsasti ühe asja nimel pressida, et see palju midagi annaks. Näiteks Panso alati ütles, et mina olen laisk. Mina olen laisk, et mina ei taha. Teda oli just parajal määral Virk. Ta tegi oma asju, kuidas ta tegi, aga ta ei olnud ta laisk, midagi ta parajal määral. Vahel on tarvis. Puhataja, peaasi on ikka. Et sa teed seda, mis seal teed. Rõõmuga. Minu meelest, kui see rõõm ja huvi sealt tagant on, jääb ainult tead, et ma pean saama paremini, see ei anna midagi. Ma tulen tagasi veel selle inimese eneseleidmise ja elukutse valiku juurde. Et huvitav, mis siin ikkagi määrav on, et inimene ennast ära tunneks ja selle õige teeotsa saaks. Et kas võib-olla on kõik su seal mingisugused plaanid ja tundlik inimene suudab seda järgida või küte on üks kord öelnud ka, et, et inimene näeb või kuuleb seda, mida ta teab. Või vähemalt mingi ühisosa on seal ja võib-olla kodus ja sõprade-tuttavate ringis on seda ühisosa kasvatatud, et inimene hakkab ennast sellisena nägema, aga milline ta tegelikult on, et kui keeruline see protsess ikkagi on, mõeldes lihtsalt enda peale, et mina olin pärast pikki mõtisklusi ja vaidlus ei teinud ühe valiku ja nii kui ma selle valiku olin välja öelnud, nii hakkasid juhtuma igasugused muud protsessid, nii et lõpuks ma jõudsin selle valiku juurde, kus ma olen väga õnnelik. Et see pani mind mõtlema, et äkki äkki ma ei leidnud ennast ise üles või oli kusagil olemas mingi plaan. Oleneb juhusest, näiteks kui mina läksin televisioonis filmi tööle minek oli täielik juhus, sellepärast et mind pandi, siis mina tahtsin minna tegelikult toimetajaks. Aga siis head inimesed ütlesid, et kuule, sa ei taha parteisse astuda, kui sa oled toimetaja, sa pead parteisse astuma. Ja siis ma mõtlesin, teil siis ma toimetajaks ei taha. Aga ma mõtlesin tegelikult, et ma olin sel ajal, kui ma koolis olin, ma hakkasin juba tõlkima ja ma olin kirjutanud niimoodi üht-teist ja mõtlesin, et mulle sobiks niisugune teatri dramaturgi amet. Kui ma seda ei saanud, siis ma mõtlesin, et heakene küll, et televisioonis, et on, võib-olla ma saaks toimetajana midagi teha. Toimetajaks ma ka ei saanud ja, ja maid pärast ei tahtnud ka enam, aga siis režissööriks sain ma täitsa jumala kogemata. See oli niimoodi, et ma olin aasta otsa olnud režissööri abi. Ja siis oli Leo, Martin jäi haigeks ja tal oli üks saade pooleli. Assistent oli Tiiu Vahi Piiplex assistendi juurde, ütles, et kas te teete selle saate ära? Ei tee. Mina ei ole režissöör, mina ei oska seda teha. Siis tuli minu juurde, et kas mina tahan proovida seda, et kas ma oskaks seda saadet teha, mina mõtlesin, et mis seal siis nii väga teha, et oskan teha küll, et see noh ma mitu korda saadet näinud, et mis ime, et seal siis nüüd ei olnud nii väga keeruline saada natukene sugune. Jubanski lavastus sugemeid, aga ütlesin, et noh, mina võin küll ära teha. Jabi Püts, jah, ja aamen ja tegin selle saate ära ja järgmisel päeval piip tuli minu juurde, siis ma teen teid režissööriks. Ma ütlesin, et tehke nii, et see oli jumala juus. Väga tähtis on elus on tõesti väga palju juhuseid ja on juhuseid, kus sul on väga hea vedamine ja on juhuseid, mida ei maksa kasutada. Nii et noh, et peab ära tundma, et vaat, see on nüüd see juhus, mida tuleb ära kasutada. Seal siis on väga oluline Ma ei tea, ma mõtlen niimoodi, et näiteks kui on üks plaan teha mingit filmi, et ma teen nüüd loomingut, ma kunagi mõtled, et ma olen nii kange loom, töötaja, nagu öeldakse. Ei mõtle selle peale, ma mõtlen selle asja peale, mida ma hakkan tegema. Vot seda tuleb proovida siis nii hästi teha, kui jõud kannab. Aga et seada endale eesmärk, et see on nüüd mul suur looming. Andia ei ole kunagi selle peale mõtelnud, et see peab nüüd hirmsasti loomingule, no las ta olla, kui ta on natuke sinnapoole, aga, aga oluline on see ikkagi see ka, et mis sa selle, noh, midagi ikka tahad selle filmiga ütelda, noh näiteks kas või see lõppematu päev. No me tahtsime sellega lihtsalt seda ütelda, et me teeme elus, vot see on ka üks tähtis asi, mis unustanud rääkida, et me teeme elus enamus meist. Ma ei tea, mina vist ei ole nii palju teinud niisugust. Ühesõnaga igasuguseid asju, mida ei olegi elus tarvis teha, oleme ise ära tapetud ja väsinud ja tead, igal pool lööme kaasa ja teeme väga palju mõttetut saginat, et ikka on tarvis elus vahel niimoodi tuttavaks ka lasta ennast ja mõtelda järel, et mis, mis ma siis nüüd rabelen? No vot see, see oli selle filmi mõte nagu et me väga palju teeme asjatut ja lõpptulemus on see nagu see Jaanil, kui ta vaatab lõpuks kaadrisse ta vaatab imeliselt hästi, tähendab ta, tal on terve see maailma valu nii-ütelda. Et see, see on kõik olnud nagu, et naasen rabelenud rabelenud ja mille nimel see on tal sees, selles pilgus minu meelest mäletate, kus ta pikk-pikk suur plaan on lõpus? Kõiki seda tõesti hästi ja ta tegi seda tõesti nii, nagu ma tahtsin ja see oli tõesti oli ju hästi tehtud viimane plaan. Nii et noh, see mõte oli meil ju algusest peale ja siis kõik see sagimine, see käigu sinna sisse, mis seal on kõik, kõik igat kõik mõeldavad, tead asjad, mis ta kõik ära teeb, et see on üldse elus, et ei maksa vist niimoodi lõhestada ennast 150. kandis, tead, et igat asja teha ja igal pool kaasa lüüa. Ma arvan, et seal ei ole mõtetega see õnnelikuks, inimest ei tee, see väsitab kohutavalt, siis sa ei tee midagi õieti. Üks rabelemine hommikust õhtuni. Tuleb ikka vahel ennast laiselda ka. Ei tule kõik nii hästi nagu, nagu mõtled ja mõned asjad lähevad luhta. Lähevad, luhtusid, lähvad luhta, ei maksa nii hirmsasti taga nutta ka seda, mis on, mis on luhta läinud, on läinud suhtaia. Aamen. Ja just seda pidada meeles, et seda ära unustada, mis sulle halba on tehtud ja pidada meeles seda, kes on sulle head teinud? Kõneles filmirežissöör virve aruoja kuulasid ja küsisid ülikooli üliõpilased Hannes Sarv, Jaanus Rohumaa, Fred Jüssi ja Helgi põllumuusika kollektiivilt Trio randa ja filmist lõppematu päev. Esitaja Tõnu Tepandi. Ülikool tänab Eesti Kultuurkapitali ja markaraati. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2007.