Ööülikool. Nende kahe maailma vahel on kahemõõtmeline pindhorisont kuhu on kodeeritud kogu meie maailma ajalugu. Kõik, mis musta auku langeb, on tegelikult peegeldus sellest horisondist ja need, kes istuvad musta augu sees, need näevad teist peegeldust, teist versiooni sellest, see võib olla väga kodeeritud kujul, me ei pruugi nad näha täiesti midagi muud. Matemaatiliselt on tehtud elementaarosakesteteooriast selliseid konstruktsioone, et näiteks mingisugune tuumareaktsioon ühes universumis on peegelmaailmas hoopis must auk. Ei koole. Tänane ööülikool on salvestatud Tõraveres loomingulises laagris. Kaevu tagant kostab kosmos. Külas on kvantfüüsik Kaupo Kala kaasa kõneleb kunstnik. Peeter Laurits. Loengu teema on kosmiline maastik. Kõige masendavam sele kosmoloogia juures või universumi teooria juures on see, et tegelikult viivad loogilised arutlused teadmiseni, et ega selle piiri taha universumi piiritaha enam näha ei saa. Isegi kui oleks midagi muud, siis seal on sündmuste horisont, matemaatiline termin või füüsikaline termin, millel on põhimõtteliselt välistatud sinna lõpmatu pikk tee, sinna läheb lõpmatu palju aega. Järelikult me ei saa mitte kunagi teada, kas see on taga veel midagi või ei ole. Ja seega me peame nagu maha matma selle võimaluse, et me kunagi mingit instrumentidega teleskoopidega tegelikult näeme seda, mis võiks nende piiride taha jääda. Siiski on meil üks instrument käes, millega on võimalik vaadata kaugemale. See on meil igalühel, käes või peas. Küsimus on selles, et me tahame kõigele, mida me näeme, millest me oleme aru saanud mingi mõte anda. See on meie matemaatiline instrument, me nimetame seda füüsikaks. Püüame oma kõik teadmised mingisuguseks koos kõlaliseks süsteemiks kokku panna. Vaatame, mis sealt välja tuleb. Me testime nii-öelda maailma, nii nagu me võime laserkiirega sondeerida inimese sees või mingisuguse muu magnetresonantsseadmega niimoodi. Me võime sondeerida loodust oma mõtteliste konstruktsioonidega. Ja kui midagi on paigast ära, siis me teeme mingid parandused, lähme edasi. Ja füüsika eripära ongi see, et me püüame oma mõtted viia lõpuni. Mõtleme viimase piirini välja ja kui see jõuab absurdini, siis me võime aru saada, kas me peame kohanema selle absurdiga teha midagi muud muud. Tegelik jutu pealkiri oli kosmiline maastik. See lõhnab natuke selle järgi, et ma näitan teile teleskoobi pilte, ilusaid aga tegelikult ma ei räägi üldsegi sellest maastikust. See maastik on teoreetiline maastik, kõikvõimalike universumite hulk. Ma jõuan siis sinna, multiversumine ka nimelt on elementaarosakeste teooria on viinud sellise arenguni, kus on otsitud Niukest ühte ja õiget teooriat ja seda proovitud gravitatsiooniteooriaga kokku sobitada, tähendab see kõige suurem ja kõige väiksem kokku sobitada. Ja on juhtunud katastroof, et need kaks asja ei sobi kokku, on loogilises vastuolus. See katastroof on sama suur, kui näiteks sillaehitaja otsustab ühelt kaldalt teiselt kaldalt silda ehitama hakata ja vot ei saa keskpaigas kokku, sild muutub mõttetuks. Ja füüsikud tahavad, et nende teooriad oleksid lõpuni kooskõlas, siis nad omavad seda jõudu. Et nad suudavad midagi haarata, Nathan instrument, millega me saame kompida ja seevastu oli vaja ületada ja jõuti väljast ringi teooriateni, isegi kui me ei tea, et seal on mingid stringiteooriat siis selle teooria üks ennustus oli see, et tegelikult on võimalike maa ilmaid lõpmata palju. Kui mitte lõpmata palju, siis on neid väga suur hulk ja mingi hinnangul need 10 astmes 500 see on üks 500 nulliga, see on nii suur number, et universumis ei ole nii palju osakesi. Ja kuidagi on vaja endale pilt selgeks teha, mida selles ruumis leidub. Nendes võimaluste maailmas leidub, siis hakati seda nimetama kosmiliseks maastikuks, nii et see ei ole mingisugune metafoor selgeks termin enda rahustamiseks, kui me sellise faktides seisame. Ja huvitaval kombel on see metafoor tegelikult või termin laenatud palju maisematest asjadest, molekulaarbioloogiast kus on vaja suurte biomolekulidega tegeleda. Et molekulid on väga keerulised, meil on väga palju vabadusastmeid ja kõikvõimalike molekulide hulk on nii tohutu. Et siis võeti kasutusele molekulaarne maastik. Termin molekulaarne maastik tekkis mingi mõiste, mille abil on võimalik hakata seda kaardistama, ütlema, et siin on mingid mäetipud, seal on orud. Geneetikas on geneetiline maastik. Me võime ette kujutada kõikvõimalikke geene, kus on sisse kirjutatud kõikvõimalikud organismid, kes on olnud, kes tulevad, keda võib-olla mitte kunagi ei tule, sest selliseid looduslikke olusid ei ole kuskil, et nad oleksid soodsad. Ja see on selline mõtteline ruum, kus me võime mängida. Võime kindlaks teha, et selles ruumi piirkonnas on sellised omadused, selles ruumi piirkonnas on teistsugused omadused. Niimoodi on siis jõutud mingisuguse maailmapildini, et füüsikateooriaid ei ole mitte üks unikaalne. Kuigi seda otsiti tegelikult siis ühel hetkel selgus, et, et sellel huvitaval ja mis paistis olema unikaalne teooria on tegelikult lõpmata palju variante. Koos kõlalisi variante jõudsime mingi maastikuna. Kui Horgee Louis varres veel elus oleks siis Dallase kosmilise maastiku termin taga meenia, nendes mitmes mitmes ta novellis hargnevad teedeaias ja seal ta ju ehitab küll küll natukene teistest ehituskividest, aga täpselt samamoodi kokku selliseid situatsioone, kus paralleelselt olemas lõpmata palju erinevaid minevik ja lõpmata palju erinevaid tulevikke ja siis nad kuidagimoodi põimuvad põimuvad ja siis selles tekkivas labürindis peab, peab siis tegelinski, kelle ta sinna situatsiooni paigutab, oma oma tee üles leidma ja et see on nagu selles punktis kas lähevad nagu kvantfüüsikute ja, ja Jorge Louis Porhese fantaasiat kokku. Et nagu põhimõtteliselt on olemas väga palju paralleelseid üheaegseid maailmu, millest mõned võivad erineda ainult tõesti väga tühiste üksikasjade poolest, näiteks selle poolest, et ühes kirjutatakse vasakult paremale, teises paremalt vasakule kindlasti. Midagi erinevat teed ja vot selle kosmilise maastiku juures ma tahaksin kindlasti nüüd ühte asja rõhutada, et see, mida ma kirjeldasin, on teoreetiline kontseptsioon, see maastik, see asub siin peas, mitte kuskil mujal. Ja loomulikult nüüd tuleb kohe kiusama ootused, et kuidagi panna sinna midagi elama sellele maastikule, et kuidas siis on, et maastik on ja maastik on tühi? Seal mitte midagi ei ole. Sorry Sirhese Porsche maastik asub ka nagu siin peas, peas inglise pea sees. Aga nüüd ütleme Porhese ja, ja kvantfüüsiku meetodid on üksjagu erinevad. Orches töötab, ütleme, selliste metafoorselt mängudega. Kvantfüüsik töötab kammetafoorsete mängudega teistsugustega, ütleme teie toetute ju arvu maailmale, absoluutarvu maaga absoluutselt. Kuidas nüüd näiteks sellest armumaagiast, millest Porchel midagi ei teadnud või vähemalt ei paistnud teadvat, kuidas Argo maagiast lähtudes kirjeldada või kujutada üldse omale ette, nagu nende nende paralleelmaailmade paikneb. Sest need asuvad kuidagimoodi üksteise sees või ülestiku, ei vaheliti või kuidas seda situatsiooni kirjeldada? Sellepärast, eks äkki läheb, lähme edasi, ma tahtsin veel ühest sõnast kinni haarata aru maailm, mis me sellega tegelema. Et, et üks inimene võib muidugi omale mingi tervikkujutluse luua. Aga teadus on selline metoodika, mis üritab mingit kollektiivset metoodikat luua ja selle jaoks sobib matemaatika ja loogika väga hästi. Me võime teatepulka väga kergesti üksteisele üle anda ja isegi kui kellelgi ei ole täit pilti, siis igaüks võib kuskil selles pildis nokitseda. Ja meil on mingisugune garantii, et me oleme koherentsed, mõtleme samadest asjadest ja see annab sellele, see tähendab, et füüsika ei ole mingisugune kellelegi üksikinimese nägemus, ta on mingisugune kollektiivne pilt, üksikisiku nägemustel väärtus ja, ja ilmselt kollektiivseid pilte sappa teistel meetoditel luua. Aga, ja noh, ütleme niimoodi, et see on nagu üks võimalus, mis on inimestele antud, kuidas ennustama maailmaga suhtestuvad ja üks instrument, millega nad maailma on võimelised nägema. Instrumendid ei ole sugugi ainult teleskoobid, mikroskoobid ja muud aparaadita. Mõtlemisinstrument on samasugune instrument, seob kokku palju erinevaid teadmistetükke ja püüab neist mingit tervikut luua. Võib olla vägivaldne selle suhtes, mida me vaatamise see instrument nagu paljud instrumendid on, nad peavad oma uurimisobjekti ära lammutama, aga aga mis siis? See meie viis, kuidas me seda asja vaatame. Ja nüüd see paralleelsete maailmade asi siis tõepoolest küsimus on jah, et kust need siis need maailmad realiseeruvad, mida palju on ja mis annavad kõikvõimalikke universumile. Ja üks võimalus on, mis on tegelikult huvitaval kombel Porfese olemas ja on kvantkvantfüüsikast. Kvantfüüsika ütleb reaalsuse kohta midagi väga huvitavat, ütleb, et maailm tõesti näiteks kui ma võtan mündi ja viskan õhku ja ütlen kull tuli sel hetkel tegelikult kvantfüüsika järgi peaks maailm kaheks jagunema. Üks maailm on see, kus ma ütlen, et kull tuli ja teine on see maailm, kus mõtlesin, et tuli hoopis kirik. Aga miks ka mitte, võib-olla tekibki neid lõpmata palju ja kogu see aeg jah, kujutleme, et on olemas mingisugune anum, kuhu me need kõik sisse võiksime panna. Paralleelsed maailmad võivad esindada mingis muus mõttes. Sel hetkel, kui keegi saab teadlikuks, siis toimuks maailma jagunemine selleks osaks, kes teab, et see asi on nii läinud ja selles osas, kes teab, et see asi on teisiti läinud. Ja huvitaval kombel sellest saab täiesti füüsikalisi eksperimente teha. Näiteks midagi niisugust, et võtame ühe ekraani pimedale kaks auku sisse ja laseme selle peale valguse osakese. Ootan. Ja noh, tavakujutluses footon läheb siis kas ühest august läbi võib teisest august läbi, siis taha, paneme ekraanilt vaadata, kuhu ta läks. Ja huvitav on see, et kui selles footonid on kaks võimalust läbi minna siis see pilt on ühesugune. Kusjuures see võimalus peab esinema potentsiaali, et tal on mõlemad võimalused korraga lahti. Kui me teeksime kõik kui kavala triki, et kindlaks teha kummaste, siis tegelikult läbi läks siis peale seda on see pilt, mis ekraanil joonistub, hoopis midagi muud ei saa süsteemile peale vaadata, ilma et muutuks. Tegelikult sõltub sellest, kuidas me vaatame Ja ei ole niimoodi, et, et ta mingil juhul tegelikult argnebki kaheksa läheb kahest kohast korraga läbi, sellepärast et ükskõik kui paljudega ei vaataks. Üks foto on olnud täpselt ühe täpisena fotoplaadile, mis seal taga näiteks footonid otsinud. Mina, kes ma teen seda eksperimenti vaatan kummast, footon läbi, läks, saan sellest teadlikuks. Ma elan selles maailmas, räägin teistele footandaks täna paremalt läbi. Ja kõik see seltskond on teadlik ja kõik see seltskond on minu harusse kaasa kistud. Ma ei tea, kui kiiresti see informatsioon levib, võib-olla valguskiirusega. Ja niimoodi levib siis üks maailmaharu. Väga erinevad suhtumised sellesse esialgsesse kosmoloogiasse, et kuidas see suur pauk üldse sündida saia siis enamikel on seal mängus kvant struktotsioonid. Et lihtsalt mingisugune ürgollus andamist ta tahes sattus parasjagu sinna orgu. Ja siis see mull hakkas seal paisuma. Aga Kant Kructotsioon tähendab, et tal on mitmeid võimalikke seisundeid ja niimoodi konfictotsioonid võisid minna igasuguseid teid pidi. Ja olgu pealegi, kui need on üks ja 500 nulli taga erinevate variante. Küllap nad realiseeruvad. Kas see tähendab sellisel juhul seda, et nagu see suur pauk on ühine kõigile nendele maailmadele või siis on äkki niimoodi, et neid suuri pauke on olnud rohkem ja siis ei peagi rääkima suurest paugust vaid lihtsalt paukudest? Et need pauk on tõenäoliselt palju olnud, tähendab, kui me nüüd jätame kõrvale selle veelsete maailmade mudeli, mis jätab natuke häguseks selle, kus kohas need variandid siis tekivad, kus need pisikesed taskuuniversumid tekkinud või kus nad asuvad, siis on ka olemas selline kujutlus, et tõesti ongi mingi suur ruum olemas, kus nad tekivad. Seda on võrreldud siis kosmilise mullivanniga, püütud välja arvutada, kui tihti neid mulle tekib ja, ja kas nad võivad üksteisega põrkuda ja aga jah, kõigil on nendel mullide tekkel on see tunnused, et ta hakkab võrdlemisi pauguga pihta. Sellepärast, et kui nüüd ütleme, foon, mingisugune rahulik foon, mis meil kosmoses on, kas ta üleni on või ta on kuskil kohas, selle sees tekib mingisugune häiritus, mis otsib välja uue maailma, läheb uude vaakumisse siis hakkab arenema siis, kui ta on energeetiliselt soodne. Sellega kaasneb suure hulga energia vabanemine, vaakum on mingil platool ja siis kukub alla, noh teate isegi, mis juhtub, kui näiteks mingisugune pall veereb kuskilt künkast alla, kui suure kiirusega saab auto veel parem. Ja see tähendab, et, et selline protsess võib vallandada tohutu energia tekke vaakumist. Vaakum oli defineeritud mingile ühele nivoole või ta oli mingil ühel nivool, mille suhtes kõiki muid protsesse võis mõõta. Ma räägin mõõtmisterminitest, mis mul ikka muud teha. Ja, ja siis ta võib kukkuda allapoole ja tähendab kõik see vahe, energia vahe, mis on kahe vaakumi vahed vallandab sel hetkel. Kas see läheb lahti suure pauguga ja suur laviin. Ruum hakkab inflatsioonilised paisuma. Tegelikult on üldrelatiivsusteoorias aga lihtsalt võimalik selline konstruktsioon, et mingisuguse välise vaatleja jaoks on meie maakera lihtsalt üks lõplik mull. Vot oma mingisuguse mõõduga ta mingil ajal tekkinud mull paisunud, tal on mingi kindel sein. Aga kui me seal sees istume, siis meie jaoks seda seina ei ole seina lõpmata kaugel. See on lihtsalt nagu taustsüsteem on taustsüsteemi küsimus, me lihtsalt vahetame vaate kohta. Me oleme muidugi siin väga tugevalt oma vaatekohta sisse pandud oma praegusesse universumisse. Nagu me seda taustsüsteemi saaksime muuta, siis me võiksime näha midagi muud. Siiva naerab laginal ja laseb tantsu kuni hakkab jälle kokku tõmbuma. Aga nüüd, kas ma saan nüüd sellest õieti aru, et nad paralleelsed maailmad? Noh, kui me nüüd kujutame ette mingisugust vanni või küna, kus siis need mullid nagu tekivad ja kaovad siis ta nagu sellisele tavamõistusele ja argimõtlemisele suhteliselt vastuvõetav, et ongi niimoodi, et me lihtsalt ei näe siit läbi selle oma mulliseinas pärast, ma ei tea, kus need teised kus need teised maailmad on, aga, aga siin need sinu jutus varem oli mitmeid nagu selliseid nüansse, mida andis tõlgendada sedamoodi, et need, et need maailmad ei ole teps mitte autonoomsed, vaid nad tegelikult nagu asetsesid üksteise sees või. See, et me ruum on kolmemõõtmeline, et tegelikkuses või noh, ma ei teagi seda, seda ütelda tegelikkuses siis mingis suuremas pildis ütleme niimoodi olla illusioon et parem on asjast mõelda, nii, et on kuskil horisont ja me näeme lihtsalt peegeldust ühele poole ja teisele poole nimetatud plaatamine olid nad koopa kub varjud väga seina peale ilus ja et me näeme ka mingisuguseid varjusid siin kuskil on mingisugune membraan või ütleme, masin mille varjusid siis jälgime siin ja, ja meie analüütiline hea tööriist peaaju tunneb ennast mugavamalt seda tõlgendada mitte kahe mõõtmelisena, vaid kolme mõõtmelisena niisugusena, nagu me maailma näeme, et sellised asjad on iseenesest võimalikud ja sina, fotograaf, oled ilmselt kogu aeg kahtlustanud, et maailm on kahemõõtmeline, tegelikult. Räägi äkki natukene veel seda holograafilist printsiipi lahti, sellepärast et kuigi ma olen omal ajal teinud ka need hologrammidest fotograafina, mul hakkas tunduma, et see ruumiliste piltide tegemine on ikka veel vahvam. Aga tead, ega ma ei saanud lõpuni aru, mida ma teen. Ja ma usun, et eks lõpuks said aru, et need fotod annavad palju realistlikumad võimalusi kahemõõtmelised olla graafiline printsiip tehniliselt võttes seisneb selles, et on olemas ekvivalentne teooria, tähendab, et meie kolmemõõtmelise maailmateooriale on olemas ekvivalentne teooria, mis asub kahemõõtmeliselt pinnal, kusjuures iga asi, mida me oskame kirjeldada oma maailmas, temal on paste ja mingi protsess teises maailmas. Ja see membraan maailmas on siis mingitest tehakse samasuguseid tõlkeid. Et vaatame, kuidas on seal teooria sealpool. Ja kuidas on teoorias infot. Näiteks kui sa paned mingisuguse eseme vette, see ese tõrjub vee välja enda ruumalast. Aga mõlemad on mingis mõttes isomorfsed. See vesi, mis on selle eseme ümber, järgib täpselt selle eseme kuju. Sellel on jah, väga elulised tagajärjed või, või vahel on väga hea mõelda, et kui me oma elus näiteks suhetes omaenda vanematega, siis on kaks võimalust, et kas me neid jaotame ja püüame nende moodi olla või see nad loovad meile mingi taustsüsteemi ja teine võimalus neid eitama. Siis tegelikult teeb täpselt sama välja. Sest kui me neid eitame, siis me võtame täpselt sellise kuju mis on selle nende pildi negatiivne. Tulemus on sama. Väga ilus ja õpetlik kujund, aga ma ei tea üldse, kas keegi saab sellest täpselt aru, et me oleme siin ruumis praegu siin Tõraveres, siin on lagi, siin on põranda esimene sein on kolm mõõdet. No kuidas siis kaks mõõdetanud. Korraga Peeter on teinud hologrammi, ta räägib sulle võttis ühe fotoplaadi ja kui sealt valgust läbi lasta, siis järsku te näete kujutist, käite sellel kujutise ümber ja tõesti, esemed liiguvad pärast seda, kui ütleme, et seal on näiteks mingisugust kaks figuuri, üks on eespool, teine taga lähete tahapoole, siis on teine eespool, teine on natukene suurem. Kõik ruumilised vahekorrad on olemas, aga tegelikult on ta väikse kahemõõtmelise plaadi peale kirjutada. Seda peab silmaga nägema ja see on võimalik. Tähendab, see on täiesti võimalik. Ja see graafiline printsiip on tegelikult alguses saanud sellest, et hakatud lugema, kui palju informatsiooni on kuskil musta augu paradoksid, arusaamisel ongi tekkinud esimesena. Informatsioon läheb musta auku, ei tohiks kuidagi kaduma minna. Ja siis, kui hakati kõike seda informatsiooni kokku lugema, saadi aru, et nad, see pilt peab seal kuskil vahel kirjas olema, et. Ja informatsiooni hulk mustas augus tõestati, et on võrdeline selle pindalaga, mis ta ümber on. Ja seetõttu kõik, mis musta augu sees peab olema selles pinnas kirjas. Aga kust see must auk ikka tekkinud on, kui mitte sellest, mis on sinna sisse langenud? Järelikult kõik see, mis väljastpoolt sisse langeb, selles samas pinnas kirjas olema. Aga kui sa nüüd niimoodi, et nagu kõik, mis kõik, mis kehtib kolmemõõtmelises maailmas on, on ühtlasi kirjeldatav ka näiteks kahemõõtmelises maailmas milles siis see tuleb, et näiteks seitsmeteistmõõtmelise maailma tõsiasju on nii raske kirjeldada ja ette kujutada meie kolmemõõtmelises maailmas? Ruumi kõverus on kuidagi hea ja kodune ette kujutada ka neid lisadimensioone väga raske. Ma olen palju kordi mõelnud, et kas on võimalik kuidagi lihtsalt illustreerida, mida see kõrgema dimensiooniline ruum tähendab. Üks variant on meil muidugi käeulatuses. See on aegruum. Et meil on ruum ja siis igal ajahetkel see ruum ennast, klooni, päikest, muudatust. Aeg on siis nagu see neljasti dimensioone jaoks üks. Piltide kuhi nii või teisiti võttes, et kui sul on üks foto, siis kohe mõõtmes laod fotod hunnikusse kolmema. Kui sirvid seda hunnikut niimoodi läbi nagu filmina, siis on juba neljamõõtmeline. Umbes nii vist seda asja kujutataksegi, jah. Ma ei teagi, võib-olla selle ettekujutamine on nagu pillimäng, et seda peab ikka väga tõsiselt treenima, et kui sa ei oska, siis ei oska. Tahab niisugust tükk aega harjutamist ja nühkimist, nagu see ükskord tuleb veel kui seal, lisaks pillimängule hakkad muusikast ka aru saama, sa saavutad mingi sellise taseme. Ja sa ei oska sellele seletadagi. Sinul on olemas nii pillimäng kui solfedžo selles kvantfüüsikas. Sa suudad omale peos kokku panna näiteks viie dimensioonilise ruumi. Rahvatega tähendab mul on olemas vahendid, millega ma hakkama saan, aga mul ei ole niisugust talenti, et ma suudaksin seda endale täpselt noh, niimoodi helisema panna. Aga vist on võimalik, räägitakse, kuulu jutamatemaatikutestki ei valmista mingit raskust viie dimensionaalse kera ja kuuedimensionaalsel koonuse lõikepinda ette kujutada ja selliseid jutte on olemas ja matemaatika pakub välja üsna palju vahendeid, et kuidas nemad argisemalt on võimalik asjaga hakkama saada ja ja niimoodi üldistamise teel me võime ju ette kujutada, noh näiteks stringiteooriad räägivad, et maailm on tegelikult üheksadimensionaalne 10 sõnana, mida siiski mingite pingutustega võimalik ette kujutada. No näiteks üks selline nipp on selles, et miks me neid ei näe neid ülejäänud dimensioone tavalist sellepärast, et nad on rõngas ja hästi pisikesed. Ja nendest rõnga läbimõõtudest ja nendest tulebki see kosmiline maastik sõltuvalt sellest, kui palju need ülejäänud dimensioonid on keerdus, mis nende mõõtmed määravad ära selle, missugune füüsika meie maailmas on. Ja kas see, mille nimi on füüsika meie maailmas, kas see mitte ei tingiga seda, millisena me maailma näeme ja vaatame See, et me üldse saame vaadata, see on väga õhkõrn piir. Me oleme noatera peal, et me elame sellises maailmas, mis üldse võimaldab mingit keemiat, mingit süsiniku üldse tähendab juba see, et on olemas galaktikad, see oleks võinud kõik teistmoodi minna, see on maailmas vaid nii kiiresti plahvatada, et oleks tekkinud hoiutaks hõre aine, aine kiht ja mingit gravitatsioonist, kokkutõmmet tompudeks, mida me galaktikate tajume galaktikate, sest tähtedeks tõmbumine ja nende ümber maadelnud see pruugiks olla, aga sellest gravitatsioonist kokkutõmbest ka ei pruugiks piisata. Sellepärast et, et ka keemia peab olema küllalt rikas selleks, et maa peal elu tekiks. Niimoodi oleme me ka siis kuhugi sattunud ja seda on isegi pidulikult antud nimi, antroopsus, printsiip, et maailm on selline, sellepärast et me niisuguse näeme, et see on juhus. Kõige suurem ime, mida inimene tavalist endale või noh, kõige keerulisem küsimus, mida inimene võib endale esitada, et küll on ime, et ma üldse olemas olen. Vaatamata kõigele mu esivanemad on täpselt sellel ajal reostunud, et minu geenikombinatsioon on olnud võimalik ja ja et esivanemad on kõik sellest ajaloost läbi tulnud, ellu jäänud märgadele sõdadele vaatamata ja see on ka praktilist võimatu, aga aga see on vale küsimus. Seda tõenäosust arvutada pärast, et ma olen olemas ja ma küsin seda küsimust. Minu olemasolu on 100 protsent. Ennist sa mainisid seda, et ei ole võimalik midagi vaadelda ilma seda mõjutamata ja see tähendab, et me oleme ju selle maailmaga, kus me elame, pidevas tagasisidestatud situatsioonis. Et me mitte lihtsalt ei ela ega asusta seda maailma Vaidmega loome seda igal hetkel absoluutselt. Mis tähendab seda, et, et kvantfüüsikaga tuleb siis ju päris enneolematult suur annus sellist religioossest või Okjaanilist teadvust. Kas pole nii? Spant füüsikud moodustavadki mingisuguse sellise isevärki sekti. No kindlasti nad mingi sekti moodustavad, aga kvantfüüsikutel nagu ka teistel füüsikutel on oma metodoloogia, nende jaoks on see oluline. Ja kui midagi niisugust nagu kvantmaailmapilt on võimalik, siis meie jaoks on põhiliselt tähtis, et see oleks loogiliselt vastuvõetav. Kas see oleks loogiliselt vastuvõetav, et sellel mullivannile mingisugune administraator, kes selle vee paneb kobrutama? Eks kuulus kvantfüüsik Paul Dirac. Eks mõtles välja, et elektronid on partner prooton ja temast alguse saanud vaakumi teooria. Kõik see, mis on ka selle kosmilise maastiku alguseks, et meil on erinevad vaakumit ja seetõttu ka erinevad võimalikud universumid, temal oli kabineti seina peal hobuseraud. Üks külastaja siis rääkima tuli siis küsis, et kas te tõesti usute seda, et hobuseraud toob õnne. Paul Dirac mõtles natuke aega ja ütles, et minu arusaamise kohaselt hobuseraud õnne sõltumata sellest, kas ma usun seda võimet. Vaata, see on nüüd juba selline täiesti tüüpiline põhjarahvaste triksteri lugu, ausalt öeldes ja kui ma hakkasin tennist ennist pärima selle kvantfüüsikute sekti kohta, siis, siis sellepärast, et tegelikult see mõtteviis ei ole nii lugeja võõras sugugi või tundub, et ta ei ole nii hirmus uus. Sest kui ma loen näiteks tšuktši muinasjutte, siis see, kuidas tšuktši muinasjuttudes maailma kirjeldatakse kuidas näiteks sügelis nõid nühib läbi erinevate maailmade, veel maailmad, mõned väga kummalised, mõned mitte kummalised selles kõiges on võimalik nagu selle point füüsilise maailmapildiga paralleele leida. Ja mis veel enam mulle tundub, et, et noh, nagu see mõte, et, et sul ei ole võimalik midagi vaadelda ilma seda mõjutamata tegelikult iidvana. No ja ma arvan, et seda jagasid tegelikult ja omaaegsed kütid kui need, kes hakkasid maaviljeluse ka tegelema. Et tegelikult see mõtteviis, et, et keegi on need maailma valmis loonud, et see kuskil on mullivanni administraator, kes seal neid mullikesi soputab. Ja see on niisugune hästi-hästi noor ja moodne mõte, et see on tulnud ju kuskil mõni 1000 aastat tagasi alles, kui need monoteismid tekkisid ja hakati kujutlema, et noh, mingi administraator, olgu ta siis või teine, kulutas maailma loomiseks viis, kuus või seitse päeva, siis ta puhkas, siis oli maailm valmis ja nüüd me oleme siia maailma pandud ja peame lihtsalt selles maailmas elama ja kellegi sõna kuulama. Kelle sõnadega Kullamäe on tavaliselt selle administraatori tentsikud ühtede või teistsuguste pagunitega. Aga nüüd see, mis kvantfüüsika on sellise keetserlusena siia maailma toonud, see on natukene nagu see nagu see vana põlisrahvaste maailmapilt niukene tsükliline, paralleelne, pidevalt modi risoomselt imelikul kombel järgnev kus tegelikult ei ole mitte millelgi, lõpuotsa ega algust. Ja kõik muudkui muudkui läheb, aga ei, suubu kuskil. Selles pildis on jah veel see aspekt, et kuivõrd me mõjutame seda maailma. Füüsika räägib veel lisaks sellele, et meil hargnevad, need teed räägib seda Nendel Entiteetidel, mis avalduvad kvant mehaanilistena suured objektid tavaliselt eriti ei avaldanud, tunduvad meile niukses nagu tavamõtlemises, kujutleme neid. Neil on mitmesuguseid omadusi. Aga need omadused ei ole üheaegselt määratud. Ja kui me püüame midagi ühte omadust neist kindlaks teha, siis lähevad teised lootusetult neist kaduma. Olen püüdnud igapäevaelust mingit energiat tuua või midagi, mida kõik suurtest ette kujutama ja üks, mis mulle kunagi pähe tuli, on võib-olla näiteks, kui lähed kuulama improvisatsiooni kontserti, toimub üks kord. Oletame, et see õnnestus erakordselt, seda naljalt ei korrata. Sa võid minna sinna kahte moodi seda analüüsima, kas sa lased ennast selle improvisatsiooni kaasa kanda? Lähed nende meeleoludesse või sa lähened sellele muusika teoreetikuna, analüüsid seda? Kaks vaatekohta, kaks mõõtmist. Mis sa selle kontserdile teed? Nad on ühismõõdutud, sul on võimalik saada sealt kätte see üks kas see või teine, mitte mõlemat korraga. Ja pärast seda kõik kadunud. Ja sul on ainult see teadmine, et seekord nägin seda elementaarosakestest. Tavaliselt räägitakse siin kiiruse ja ja asukoha määramatusest. Meil on nagu kaks võimalust, et kas ma tean, kui kiiresti see osake liiklus või kus ta asub kahte korraga ei saa teada. Sellega sa oled juba välja valinud selle ühe ajaloo ja mis teeb võimatuks seda teist vaadata. Sa oled seda ajalugu juba muutnud. Hästi vulgariseerides võib äkki tuua mingi sellise paralleeli, näiteks kui sa tahad pimedas toas pildistada ja pead sellest pildistamiseks kasutama välklamp. Sa tegelikult muudad nii seda tuba kui ka pidevalt neid fataalseid valikuid, kus sa enam nagu noh, taganeda ei saa, ainult et kõikidel piltidel pärast taga on mingid koledad kõrval servakese kihetud varjund. Meie siin olles näiteks selle ühe mullises saame mõtiskleda selle üle, et neid mulje on palju. Kuidas on võimalik, et sina, kes sa tõused hommikul üles, pesed nägu ja sööd ja kõnnid trolli peale, näiteks? Et sa mõtled nendest mitmemõõtmelist maailmadest? Et see on võimalik selles mõttes, et see instrument ta annab nagu seda kätte see sinu inimese instrument? Jah, jah, matemaatiliselt võib nendest muidugi mõelda ja nendega tegeleda ja, ja väga paljud osad on väga keerulised, tähendab, see on üksikud detailid, selles mosaiigis on mõne inimese elutöö. Paljudel inimestel läheb see võib-olla üldse lörri, et noh, midagi ei leia. Ja niimoodi see pilt pannakse kokku ja kui seda pilti sel ajal, kui seda pilti luuakse, siis tavaliselt ei ole ka veel teada. Kui ma üheksakümnendatel aastatel aktiivsemalt tegelesin stringiteooria kosmoloogiaga, siis oli mul neid pilte väga palju ja väga erinevaid ja siis võis ainult mõistatada, et kuhu see välja jõuab, aga see, et niukene kosmiline maastikupilt on võimalik ja ja selline mega versum, mis teeb pidevalt valikuid sellel maastikul ja evolutsioneerub kuhugi loob aeg-ajalt selliseid maailma, kus on elu, see on alles küllaltki uus ja noh, loomulikult filmi tagasi kerides ma näen neid jälgi 10 aasta tagant ja ja varasematest asjadest 20 aasta tagant veel varasematest asjadest. Võib-olla võib ka mingite antiikfilosoofide asja välja viia. Sel hetkel, kui sa selles mõttemaailmas sees oled, siis tavaliselt ei paista eriti selgelt kuhu need mõtted viivad. Fridtjof kapran ju üritanud kokku viia uuemat uuemat füüsikat erinevate müstiliste religioonidega. Raamatut, mis ma olen lugenud Antaov püsiks aga see vist päris hästi ja ta kirjutas neid veel otsa. Jah, see oli omal ajal oli niisugune kuum, et arvati, et auga võimalik aru saada kvantteooriast. Ma ei teagi, kas saadi siis aru või saadud? Kvantteooria igatahes häirib, ma võin rääkida siin argnevatest maailmadest ja tegelikult mind see asi häirida. Kvantteooria ja, aga ma arvan, et keda ei häiri, siis pole sellest aru saanud. Kas ta tekitab sellist pidetuse tunnet, kas sul on oht minna hulluks näiteks? Ei, vaevalt küll see on rohkem isiksuses kinni, aga aga nihukest sügelust, et midagi on korrast ära ja et seal peaks üle vaatama asjad revisjoni korraldama ja pilti muutma, aga praegu ei ole teada, kuidas seda muuta. Kas lepime selle operatsioneestliku lähenemisega, et noh, meil ta niimoodi toimib ja las ta siis olla? Võib-olla muud küsimused, mille jaoks me oleme praegu valmis rohkem vastama ja arutame neid. Kui selle mulli ümber on meil selline läbipääsmatu horisont mis kõik siis kas peegeldumise või selle suure paugu valgushulga tõttu. Kuidas sa kirjeldaksid seda mehhanismi, kuidas me ikkagi sellest ennast välja mõelda suudame? Sõnaga meie pilke ulata läbi läbi selle horisondi. Meie instrumendid ei ulata läbi horisondi. Küll meie meel. Jah, püüame seda tõesti praegu kaardistada oma mõistusega, aga me ei tea, tähendab täpselt kui see tõesti nii on, et põhimõtteliselt mitte midagi sealt läbi ei tule, siis peame tunnistama, et, et jah, me maailm näib niisugune, et ümberringi peaks veel midagi olema. Me ei saa seda kunagi tõestada. Aga me tegelikult ei tea, me võib-olla oleme praegu mingi osa teadmise juures ja üks asi ongi näiteks graafiline printsiip, mis võib öelda, et meil on tegelikult näemegi siin peegelpilti sellest välisest või et mingil moel on see välise kaja meile nähtav. Võib-olla on sellesse kosmilise taustkiirguse sesse midagi kodeeritud sellest, mis toimus enne suurt pauku, me ei oska seda koodi lugeda, lihtsalt. See Laksakas 15 miljoni aasta tagant suurest plahvatusest välja tulnud kiirgus, mis oli kunagi nii hele kui kõik päikesed kokku siis seda kiirgust me näeme praegu. Kosmiline taustkiirgus, mikrotaustkiirgus, seda mõõdetakse, seda kaardistatakse taeval. See on meile ainuke teade, mis meil on saabunud sellest kõige varasemast ajast. See on see horisont, mida me üldse näeme. Peale selle on olemas muidugi veel sündmuste horisont mis on põhimõttes, teoreetiline konstruktsioon. Tavaliselt armastatakse seda rääkida musta augu teoorias ja me peame need variandid läbi mängima ja ütlema, et näed, et kui me usume, et on selline mullivann siis peaks sellest järelduma niisugused niisugused asjad, et järsku me võime seda ühel päeval mõõta kosmilist taustkiirgust ka keegi ei uskunud, et keegi võiks mõõta sel ajal, kui ta teoreetiliselt ennustati, siis kui ta tegelikult avastati. Siis olid inimesed arvasid, et neil on aparaadid rikkis. Ja põhjus, miks arvati, et nii kaua läks aega selleks üle 10 aasta või isegi rohkem, jah, 64, avastati kosmiline kiirgus, 48 kaamovia kompanii ennustasid suurt pauku ja mõned rehkendasid, et mingi tohutu kiirgusvoog peaks praeguseni jõudma. Aga siis visati see kui võimatu ära ja ignoreerid ja ma ütleks selle kohta, et, et see ongi see viga, et inimene ei võta oma mõtteid tõsiselt. Te ei mõtle lõpuni. Kui nad oleks kõvasti pressinud, öelnud, et vot see asi olema. Küsis vastu varem külast leitud. Ja noh, niimoodi me pressime oma mõttega, püüame niimoodi nagu kompida, sinna taha mingid piirjooned joonistada ja võtame oma teooriat nii tõsiselt kui võimalik. Püüame tuletada midagi järsku mingi kaja siiski kuskilt sellest välisest meieni jõuab. Sest kui me suudame tõestada või veel parem ümber lükata tõestada midagi on väga raske ümber lükata, lihtsalt vahel piisab ühest ühest numbrist. Ja ja lõppkokkuvõttes me ei tea ju kunagi oma vaimuga, püüame sinna mullivanni sisse ja oma mullipiiridest välja murda. Kas me interpreteerima seda mullivanni või siis isenda meelt iseenda vaimu? Nojah, see planeerimise küsimus, kui on sul kaks mõõteriista üks on hästi täpne, sa võid teist selle taustal proovile panna ja öelda, et see näitab nii palju valesti, ütleme niisugused parandused. Aga kuidas kalibreerida maailma kõige täpsemat mõõteriista? Meil lihtsalt puudubki muu absoluutne foon. See, mida me mõtleme, see ongi kõik. Ja me võime ainult vaadata, kas niimoodi on kooskõlaline mõelda, kas seebi vastuoludele? Kas me ei leia mingit vastu rääkimast? Kas mikromaailmas, kui lükka hoopis ümber selle mullivanniteooria? Kui me tajuksime teistmoodi ja kui me mõtleksime teistmoodi, siis see maailm võiks olla siis me kujutaksime või mudeldaksime seda maailma ka teistmoodi. Võib-olla, aga ma ei tea, kas see matemaatiline paradigma midagi muud pakub, teooriaid oli omal ajal väga palju ja järsku on kõik hakanud ainult stringiteooriat tegema. Vastuolud kadusid, stringiteooriaga vastavat kadusi, jah. Ja siis usuti, et nonii, nüüd on kohe ümber nurga, neid oli neli tükki erinevaid stringiteooriaid ja siis leiti 95. aastal, et on olemas üks niukene kattev teooria, mis seletab ära, et need erinevad teooriad on tegelikult ühe sama maailmapildi niuksed, erinevad projektsioonid, et tegelikult nad räägid täpselt samast asjast. Aga nüüd olen stringide juurest rääkinud, et mõned ei teagi, mis ta on, ega ma ka täpselt. Et seal oleks, seda võiks need küll jah, kohe ütleme niimoodi. Kogu varasem füüsika oli nagu sellele orienteeritud, et elementaarkoostisosad on mingid väiksed, peaaegu punktid kuidagi liiguvad ruumi mööda ringi, tegelikult nad ei liigu nagu päris niukseid trajektoore pidi, nad liiguvad kõikvõimalikke trajektoori pidi ja annavad sellise kvantmehaanilise pildi. Stringiteooria sündis tegelikult tuumafüüsikast, kus üritati kvarkide vahelisi, need on tuumade koostisosad nendevahelisi tõmbejõude seletada. Nende tõmbejõudude jaoks leiti mingeid ilusat matemaatilised avaldised ja kellelegil käis Eureka, et näed, et et kui me paneksime kahele kvargi lõhe traadijupi vahele, hakkaks teda siis tunnistama seal vahel siis tekiks umbes samasugused efektid. Ja siis läks väga populaarseks seitsmekümnendatel aastatel, eriti vaikselt nikerdati selle kallal, et et panna need korgid siis mingite traadijupid otsa nii-öelda või kui tahate, mõelge teistmoodi, et ta mingid keerised energiakeerised pikaks niidiks läinud, nii nagu tromb atmosfääris või või keeris, mis läheb kraanikausist alla. Igatahes mingisugune energeetiline ühedimensionaalne moodustis, mis vibreerib seal vahel ja määrab ära selle, kuidas kaks varti omavahel koos seisavad. Ja väga huvitav oli siis see, et, et mingil hetkel leiti, et, et ükskõik kuidas neist ringi tooret teha Nad ennustavad gravitatsiooni. Ja gravitatsioon oli juba ammune valulaps inimestele. Et kuidas saada kooskõlast evolutsiooniteooriat, siis võtsid suurutaksid juhtivaid teoreetikuid niimoodi nõukokku ja hakati pressima selle stringiteooria peale. Ja tuli välja, et oli nelja tüüpi erinevaid stringiteooriaid. Ja 90. Sel aastal selgus, et tegelikult on ikka üks m teooria. Mis ta siis on membraani teooria, Master teooria. Ükskõik mis tahan ja selgus, et, et siis n teooria elas veel mitte kümnedimensionaalses ruumis vaid 11 dimensionaalses ruumis. Ruumi dimensioonide oli ka kasvatada, muidu tulid matemaatilised vastuolud, tähendab niimoodi võinud mõelda. Mõtted viisid iseendaga vastu rääkivustesse või või kõik vastused kõikidele küsimustele olid lõpmata suured. Siis ei ole selle teooria ka midagi peale hakata. Mindi 10 mõõtmes ruumi siis edasi n teooriale 11 mõõtmes ruumis ja selgus, et kõik stringid on ekvivalentse tegelikult mitte pillikeeltega või ühedimensionaalsest trombidega, et pigem nagu membraanidega, niiet keelpillide juures trummide juurde. Šamaanitrummid. Ja, ja siis vaadati uuesti need stringiteooriad üle ja siis avastati, et tegelikult nendes dringi teooriates, kus need pillikeeled elasid et mõnedes olid tegelikult ka membraanid, mõnedes olid isegi seitsmemõõtmelised objektid ja kõik need siis hõljusid seal figureerisid ringi ja lõid seda keerukat pilti, mida me enda ümber näeme. Noh, nendest ülearustest dimensioonidest kuus kuni üheksamõõtmeline ruum, sest meil on kolm ruumimõõdet, siis peaks kuus dimensioonist tulinad kuidagi ära peita. Ja tüüpiline võte, mis seal tehakse, keeratakse rulli, nii et kujutage ette kahemõõtmelist pabeririba. Ja kui te tahate sellest ühest mõõtmest lahti saada, keerake hästi peenesse rulli siis ta nagu juuksekarv. Ja kui ma nüüd rääkisin nendest tohutust hulgast erinevatest ringi teooriatest, sest tegelikult on see sellest pärit, et neid rulli keeramise mooduseid neidis, aga igat moodi täitsa meelevaldselt neid rull ei saa keelata, siis tulevad jälle vastuolud. Aga need tuleb keerata rulli, nii et nad moodustaksid Kalabi ruumid. Ma usun, et ei taha teada, mis asi on Kalavi, euro mingit kooskõlatingimused, mingi klassiruum. Neid ruume tohutult palju, nii nagu kahemõõtmelisi pindu võib väga palju olla. Tavaline sile paberileht, võime keerata toru. Me võime teha rõnga Baraka või pontsik seeme kringli kuju vaadata. Ja põhimõtteliselt me võime niimoodi neid auke sinna, ükskõik kui palju juurde panna ja kõik on kahemõtteliselt linnud. Vaata kuuemõõtmelises ruumis on neid võimalusi veel palju rohkem. Kõik nad ei ole võimalikud ja see on kooskõlatingimused. Need võimalused, mis järgi jääb, neid on 10 astmes 501 500 nulli. See on hinnang, võib-olla on keegi mööda pannud. Võib-olla on kaks korda rohkem. Ja las tuli halva üllatusena, loodeti leida, jääks ilus, unikaalne teooria ja saadi tegelikult terve maastik. Ja kõikvõimalikud universumid on seal olemas, mõned on supersümmeetrilised väga ilusad, täiesti võimatud elamiseks. Sisemisi vastuolusid ei ole, nii et me võime seda stringiteooriat vaadata lihtsalt kui masinat, kuidas genereerida niukseid koherentse pilt maailmapilte kui soovite, võite selle vaatepildi võtta, loobuda küsimusest, mis pärast need jõud ja asjad, mis universumit koos hoiavad, on just täpselt niisugused, nagu nad on näiteks üks suur ministeerium, kosmoloogiline konstant. Ma tahan lihtsalt näite tuua, kui täpselt on meie universum välja timmitud. Ja kõikide arusaamiste kohaselt peaksid olema tingitud sellest, et mingisugune virtuaalne osakeste merimaailmas põhjustab tegelikult universumis ühe foon, massi või foon energia. Aga õnneks see tuleb väga suur, tuleb nii suur, et kuupsentimeetrisse võib vist pool universumit ära panna. Õnneks on olemas kahte sorti osakesed, ühed on niisugused, mis valgusosakesed, gravitatsiooniosakesed, need, mis kannavad endas jõuda. Ja teised on ehituskiviosakesed, elektronid, prootonid. Seda tüüpi asjad. Tuleb välja, et elektronid ja prootonid, nende niuksed, individuaalrealistliku käitumisega osakesed tegelikult et need annavad negatiivse panuse energiasse vaakumi energiasse. Jaa, footonite kraavitanid annavad positiivse selles suhtes natuke kompenseerivad 11 ja nende kahe energia vahe on võrdne kosmoloogilise konstandiga. Aga katastroof on selles, et see positiivsete energiate panus on ütleme, mingisugune number, sellel on 120 tüve numbrit. Ja negatiivsete osakeste panus on umbes sama suur number 120 tüve numbrit ja vot see viimane number erineb pärast 100 kahekümnendat. Siis me saame meie kosmoloogilise konstandi, kes timmis selle niimoodi välja saad aru, võrdleme võtan meie universumi ja siis võtame tema klooni ja paneme ühe tolmu kübekese juurde. Tolmukübeke on isegi raske mürakas selle jaoks, mida ma praegu kirjeldasin. Ütleme, et näed, et nende kahe universumi vahel nad kompenseerivad täiesti. Üks on, ütleme, aines teine antiainest kokku jänest, mitte midagi, mõtlesin tolmu kübekene üle. Vot selline tasakaal peaks valitsema universumis, et oleks võimalik selline universumi suurel skaalal enna struktuur. Aga maastikute teooria ütleb väga lihtsalt ja siis meil on neid jalaga segada neid erinevaid variante. Et, et võib-olla ei olegi meil niisugust ilusat teooriat, mis seletaks ära, et mispärast meie universum on see üks ja ainus ja maailma kõige parem parim võimalike hulgast. Võib-olla ongi see lihtsalt niuke keskkonna faktor. Et juhtus niimoodi. Sa jah, käib sela antroostus printsiibi kohta, kui inimesi häirib see, et ikka, kuidas see kõik on nii täpselt välja timmitud, siis siis on jah, Carsonist väga hea, Väikevend ütleb oma vanematele, mõtle, kui tore, et me kõik kolmekesi siin linnas kokku oleme saanud. Ütle Kaupo, kas sinul, kvantfüüsikuna on elus mingisuguste teiste asjade lahendamisel oma mõtlemisest kasu või aitab see, et, et sa oled füüsika saada paremini läbi oma abikaasaga, kasvatada lapsi? Tähendab suurimad probleemid on mingite vastuolude produktidega elus toime tulla. Ja ma pean ütlema, et elukutsele, ses mõttes olen ma väga harjunud sellega et paradoksaalselt erinevad lähenemised, asjad võivad elada väga hästi ühe katuse allilma, et nad mind väga häiriksid. Nii palju küll. Kõnelesid kvantfüüsik Kaupo Palo ja kunstnik Peeter Laurits. Muusika mõõtion Trio plaadilt Liivin Vienna. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2007.