Puhtusest ja mustusest, ilusast ja koledast, korrast ja korratusest eelmises sajandi alguses, kui Eesti iseseisvaks sai, sellest räägime tänases saates ja rääkija on vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi. Puhtus. Ilukord on ühel pool joont ja mustus, koledus ja korratus on teisel pool ja nii oli 90 ja 100 aastat tagasi. No see oli umbes 100 aastat tagasi ja ta oli ka natuke rohkem ja eks ta on tegelikult ka praegu niimoodi ikkagi, sest et targad inimesed on välja selgitanud aja jooksul selle, et puhtuse reeglitele on üksainus selline selge mõte meie kõigi jaoks on see see tähistab kultuuri kas ilma jutumärkideta või jutumärkidega loodusele, ehk siis meie kui inimese ehk meiega loomale. Kui vabadussõda lõppes ja Eesti riik hakkas tegelema korra loomisega riigi ülesehitamisega, kas siis peeti vajalikuks ka tegeleda eesti inimese kultuurseks tegemisega? No niimoodi seda kindlasti ei sõnastatud, kuigi selline sõnastus oli ju nooreestlastel oma kõigile tuntud loosungite kohaselt, mida ka nüüd edukalt ellu viiakse mõnikord isegi liiga edukalt, et oli ju kibekähku hakata üle vaatama, mis seisus meie rahvas ja riik ja kus seda riiki ehitama hakati, on ja mida on vaja teha selleks, et see rahvas, kes seda riiki ehib, et ma peaks hakkama millises olukorras ta igas mõttes on ka tervislikus ja ütleme sellises keskkondlikus mõttes ja siis pandi tõesti toime üks väga põhjalik inventuur, niinimetatud sanitaartopograafiline. Nojah, ülevaade Eesti rahva tervisest, riigi tellimusel tegid seda Tartu Ülikooli professorid. Nende juhtimisel omakorda tegid tegelikult ära tudengid, kes mööda maad ringi käisid paarikaupa enamasti käisid talust tallu külast külla ja ka väiksemates linnades ja alevikes tegid nad põhjalikku tööd, uurides siis seda, millistes majades inimesed elavad, kuidas on nendes majades elamistingimused, kas seal kõigepealt on korralik katus, kas seal on korralikud seinad, kuidas see maja on üles ehitatud, kas seal on korralik küte, põrandad, seinad, kuidas need viimistletud on, nad puhtad rannad korrastatavad üldse? Kas see majade ütleme, seisund on ka selles mõttes hooldatud, et inimesed hoolitsevad maja puhtuse eest, mis on ju loogiline sellest seisukohast, et nakkushaigusi vältida siis milline on inimeste tervislik olukord, kas nad on haiged või terved ja kui nad on haiged, siis millest need tulenevad, need haigused? Ja siin tulebki nüüd konkreetselt see puhtuse ja mustlased teema sisse on see, et kuidas inimesed, kas nad ennast pesevad. Kasna hoolitsevad oma ihu eest tarvilikul varal, nagu seda arstiteadus ette nägi. Kas nad hoolitsevad oma rõivastuse puhtuse eest, kas nende voodid on puhaste linade pesuga varustatud kas joogivesi on puhas, kust see tuleb, kas ta tuleb allikast või on seal iga kord, kui on kaevud, siis millised need kaevud on ja seal mõnikord tuli välja, et näiteks meie kõigi poolt väga põletada aga ülimalt tarvilik majake, milleks käimla oli ehitatud otse kaevu kaldale nii-öelda väga lähedale. Ja loomulikult oli vesi siis reostatud selle tõttu. Ja käimlad teema on üks selliseid suhteliselt õrnu teemasid, millest väga palju ei tahetud siis rääkida ega ei taheta ka praegu. Praegu on muidugi asi väga korras ja selles mõttes, et kõigil meil on korralikud vesikäimlad, need on väga puhtad, hoolitsetud ja hooldatud, millele ühiskondlikes hoonetes kindlasti andis oma tugeva tõuke Lennart Meri, kes korraldas avaliku skandaali Tallinna lennujaamas, mida me kõik hästi mäletame kümne-viieteist aasta tagusest ajast. Aga varasemal ajal oli see üks selliseid tõsiseid kitsaskohti, mis on ka seotud nüüd õieti see teema on seotud väga selle vabadussõjaga, õieti küll vabadussõjaeelse ajaga, kui neilgi siis 19. aastal Saksa okupatsioon esimene eelmisel sajandil ja siis sakslased neile korralik, kui omase põhjalikkuse ja distsipliiniga panid kehtiva korra, et kõikides taludes peavad olema väljakäigud, käimlat, kuidas me neid nimetame peldikud vana eesti nimega. Ja nad nõudsid seda vägagi rangelt, nagu see neile omane on. Ja see aeg siis ju üldiselt nalja ei mõisteta ja eks talumehed ka sellest said aru ja tõepoolest ehitasidki neid päris palju. Aga nali oli selles, et kui okupatsioon ära lõppes, sakslased Saksamaale tagasi pagesid siit. Ja Eesti vabariik kehtestas Ma korra, ütleme siis mitmel juhul tuli teateid ka nendest samadest sanitaartopograafilistest ülevaadetest, mida tudengid tegid, et tee on rohtunud kemmerguid juurde. Ja tee oli ka teises kohas rohtunud, sest et talumehed ei olnud harjunud või talurahvas ei ole üldse käima mingis väikeses majakeses, mis ka ausalt öeldes rõvedalt haises, eriti soojal ajal. Vanasti toimetati neid asju talvel laudas, kus oli suhteliselt soe ja niikuinii oli sõnnik ja kas seal on natukene inimese sõnnikut juures või mitte, see on ju täiesti ebaoluline. Ja suvel käidi siis majatagustes kohtades, kas lepikus on ju selline tore rahvapärane naeratus isegi siit sitalepik? Selle kohta, et noh, et käidegi kas siis lepiku all või siis aiamaal kükitas. Ja niimoodi said need asjad aetud ja nyyalineid aetud aastased kodu ja see tundunud mitte kellelegi kummaline ka noh, ka ebatervislik. Kuigi Teaduse arenedes selgus ju, et väljaheidete kaudu need igasugused pisilased levivad ja kannavad edasi haigusi. Ja sellepärast siis ka ülemöödunud sajandi teisel poolel väga aktiivselt hakati selle asjaga tegelema, linnadesse ehitati muidugi kõigepealt neid kemmerguid, meie mõisadeski olid nad juba. Et levinud, eriti Saaremaal aga talurahva hulka Nad jõudsid tõepoolest alles eelmise sajandivahetuse paiku. Peldikust algab kultuur nii nagu meie luuletaja Hando Runnel öelnud, kas Eesti noor Eesti riik hakkas siis, nähes, et talumehed lammutavad suisa kemmerguid, et kas siis propagandat ka tegema? Kõikide muude pakilist ülesannete hulgas oli see hügieeni ja ütleme, sellise sanitaarse olukorra ütleme taseme muutmine või selle tõstmine ikkagi suhteliselt tähtis, just nagu ma ütlesingi suurem uurimus, mis tõepoolest kogus kokku tohutu hulga väga. Meie jaoks praegu kultuuriloolaste jaoks sellist täiesti hindamatut materjali, mis just selliste inimeste igapäeva kõige tavalisemate elukorraldust ja neid detaile nende elukorraldusest on fikseerinud. Ja muidugi selle kaudu nagu ja seda asja propageeriti edasi viia, aga ega tegelikult seal kahekümnendatel aastatel, kui riik ja rahvas oli suhteliselt vaene ja tuli tegeleda hoopis noh, esmajärgulisemate asjadega, siis seal mingit murrangut toimunud ja tegelikult jõuti võib-olla sellisele uuemale paremale, kõrgemale tasemele nüüd tänapäeva seisukohalt vaadatuna alles 30. aasta lõpus. Aga teisest küljest tuleb öelda, et ega eesti rahvas, eestlased või noh, ükskõik siis, kas nad on eestlased või venelased või sakslased või kes siin elasid ei ole mingi ainulaadne, omapärane, eriti räpane rahvakildu, vaid tegelikult on see igal pool olnud umbes samamoodi, eriti põlluharijate rahvaste juures. Ja ei ole siin jah, midagi meil häbeneda ega ega noh, ütleme, pead liiva alla peita või teha ennast paremaks, ilusamaks, sest et me olime täpselt samad nagu kõik teisedki. Ümberkaudsed rahvad sõltus lihtsalt sellest, kuidas on ajalooline olukord kujunenud, millised olid need majanduslikud ja poliitilised seisukorras vaat hetkel, et kuidas ja rahva jõukuse tase muidugi linnastumusel üks olulisi ja kindlasti ka need tegevusalad põlluharijad ei ole kuskil, ei saa elada väga sellises stabiilsetes oludes, ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik põhimõtteliselt Ki, teine asi on ja need inimesed, kes tegelevad teistsuguse tööga, noh, kas Eestis kasvõi merendusega või kalandusega mereäärsed külad olid palju puhtamad. Seal elati puhtamalt jällegi sellistest euroopalikest põhimõtetest lähtuvalt, mida tsaari lõpus ringi käinud Eesti Rahva Muuseumi vanavarakogujad täheldasid siin ja seal ja just Saaremaalt minu meelest oli see Henrik Visnapuu hilisem tuntud luuleklassik, kes tõi esile just selle üsna terava vahe. Ja muide, need reisikirjad nii-öelda seal vanavara kogumisel ilmusid või kohe ilmuvad praegu Eesti Rahva Muuseumi kirjastatuna, nii et soovitan lugeda. Aga peale selle kõige muu on seal siis ka selle neid hetkel huvitava teema kohta üht-teist põnevat, just, mis ta esile tõi, sealt väga selge erinevuse maakülade ja rannakülade vahel. Rannakülades inimestel vesi omast käest. Esiele omast käest ja nad ei pidanud ka loome, millega paratamatult kaasneb selline noh, ütleme suurem mustuse kogus ikkagi, kuna seal on vaja ju loovad, teevad teatavasti sõnnikut ja mitte vähe. Aga rannakülades peeti loomi tunduvalt vähem vähem ja nad olid nagu tõesti noh, ütleme, suunatud hoopis teistele tegevustele ja seal oligi võimalik ajada selles mõttes hoopis kenamini läbi meiega. Meie jaoks. Nii et need ongi ka paika on, et jah, olnud siiski üsna erinevad need, need asjad üldiselt muidugi me ei kujuta jah tolleaegset elu päris ette, sest kindlasti oli see hoopis lõhna rohkem ja meie jaoks kindlasti tunduvalt lõhna rohkem just selle sellisest reaalses looduslikus tähendas, et meie õrnad ütleme haistmismeel, et kindlasti seda ei taluks. Me läheksime näost valgeks, jooksis välja nendest vanadest, nendest elamistest, mis tol ajal seal pidi ju hakkama saama kõigega, nendes vanades talumajades seal elati, seal peksti vilja, seal talvel toodi loomad tuppa külmaga seal sünnitati sagedasti ja ka sured ja sealsamas, nii et see majade majade selline rakendus oli tunduvalt laiem ja palju mitmekesisem kui tänapäeval, kus ikkagi elatakse ainult seal ja puhtust on lihtne hoida võrreldes varasemaga. Niiet kindlasti oli see elu jahtunud lõhna rohkem, mida nüüd ka natukene sinna seal uuritud, aga Eesti kohta selliseid tõsiseid uurimusi pole tehtud ja ega need lõhna ei ole ka võimalik kuidagi säilitada, ainult mälestuste järgi kirjelduste kohaselt pildistada ega üles kirjutada ei ole seda otse võimalik või konservi panna. 1920 aasta. Kui puhas või must, siis Eesti inimene oli isikliku hügieenipinnalt ja kas sellest kõneldi, kas sellele mõeldi üldse? Ei oska öelda, kui palju sellest avalikkuses nii üldiselt kõneldi, aga kindlasti meie seisu kohast vaadatuna oli keskmine eestlane tundeutre basem, kui nii võib ütelda. Ja see tuleneski sellest, nagu ma ennistki ütlesin, et enamus inimesi elas maal, tegeles põllumajandusega, pidas loomi, aris põldu ja kõik see on seotud loodusega kas ühel või teisel moel ja määral. Ja see loodustungis neile sisse uksest ja aknast ja seda sellest nagu kõrvale välja astuda ei olnud üldsegi võimalik ja kõik ju sõltub ka sellest, et mida me peame mustas, eks ju, mida me peame puhtas, eks, et puhtuse-mustuse puudumine või siis mustus on mingi asi lihtsalt selles kohas, kus ta meie meelest ei peaks olema, aga iseenesest ju ei ole neid looduslikult või niimoodi loomulikult olemas selliseid asju nagu puhtasse mustes, vaid kõik sõltub meie vaatekohast ja meie arusaamadest ja meie vajadustest ja meie üldisest kultuuritaustast. Nii on see ka eri maadel ju küllaltki erinev ja ja selles mõttes võime me vaadetega oma sajanditagust Eestit kui teist maati skulptuur ja võõrast kohta, sest et 100 aastat on muutnud ikka seda väga kapitaalselt. Aga. Aga ma küsin siis niimoodi, et kuidas inimene 100 aastat tagasi enda eest hoolitses? No hoolitses niimoodi, nagu see tuleb välja meie nendest arhiivimaterjalidest, mida need tudengid seal üles kirjutasid ja mul on, ma kunagi olin täielikus hämmingus, kui ma neid lugesin, Eesti Rahva Muuseumi arhiivis ühte pisikest artiklit või ettekannet ette valmistades sattusime neile suhteliselt juhuslikult, nendega ei olnud keegi aastakümneid tegelenud, need olid rahulikult seal lebanud võib-olla ükskaks inimest. Uurijatest oli neid lehitsenud, aga ka mingitest teistest vajadustest lähtuvalt, mitte puhtuse-mustuse teemat käsitledes. Ja kuna järsku loen selliseid üleskirjutusi, et 60 protsenti inimesi peseb nagu korra nädalas viis protsenti peseb korra kuus et nädalas või nägu pestakse Ühe korra nädalas või siis saunas käiakse iga kahe nädala tagant või ka nädala tagant ja nii edasi, ja nii edasi. Ja noh siis edasi tuli veel see tõsine pauk, et ei olnud kemmerguid käimleid üldse olemas, et käidi nurga taga Kekitamas ja kuidas talvel. Ja siis ma mõttes istusin kohe maha ja kuigi ma istusin niikuinii ja mõtlesin, et kurat lahti, et ma olen arvanud, et nii nagu me kõik siin, et eestlased on korralikud, puht tead töökad, ilusad ja üldse väga euroopalikud. Ja selgub, et see ei ole nii. Kuigi hiljem selgus, et ka eurooplased ei olnud väga euroopalikud meie tänapäeva seisukohalt võetuna, vaid elasid täpselt samades tingimustes ja samamoodi väikese ajalise nihkega, lihtsalt paljud need asjad meie igapäevaelust, mis meile tunduvad täiesti enesestmõistetavana, ei pruukinud olla täpselt samamoodi mitte väga ammu. Et nad võisid olla väga teistmoodi, aga paljud sellised Siimsemad või elu ja ihulähedasemad asjad on suhteliselt varjatud olnud, nendega nendel ei ole pööratud tähelepanu, nendele ei ole võib-olla isegi peetud vajalikuks ja viisakas tähelepanu pöörata, siis nendest on parem vait olla. Sest see ei kõla nagu väga hästi, kui me ütleme, et me ei käinud iga päev kaks korda duši all 100 aastat tagasi ei kasutanud šampoone igav. Me ei lõhnast ära ennast nende teoorida ja muude lõhnaainetega, millega me tänapäeval, millega mõned meist tänapäeval ennast lõhnastavad ja nii edasi ja nii edasi. Nii et sellest materjalist sellest 100 nüüd juba peaaegu 100 aasta tagusest materjalist ikkagi see selgubki. Sellise tollase haritlasi seisukohalt tundus tõesena, et inimesed elavad väga mustalt ja räpaselt ja väga ebakultuurselt ja väga ebatervislikult puhtuse hügieeni seisukohalt lähtuvalt, kuna nendeks inventuuri tegijateks olid enamasti noored tudengid, kes on ju teatavasti eriti targad erid, teekultuursed eriti kõike näinud, nagu me kõik avast ajaski mäletame, mida nooremad, seda hullemad ja seda ütleme ühesemad on meie seisukohad väga sellised. Must kuulge, et nii, et ma arvan, et siin nendes üleskirjutustes ka võib-olla rõhutatud sellist on dramatiseeritud üle võib-olla teatud asju, mida ma nüüd 10 aasta taguse pilgu järgi aga on võib-olla aimama, sest kindlasti on tõsiasi see, et need arusaamad ja need kriteeriumid olidki teistsugused tol ajal ja selles ei ole üldse kahtlastes. Elu paadieluviis oli hoopis teistsugune ja see puudutas kõike seda, mis nüüd mustusest ja puhtusest rääkides kõneks tuleb, tuli. Nii et selles ei ole mingit kahtlust. Aga jah, et see 30.-te aastate lõpu selles jõudis võib-olla uuemale kõrgemale tasemele, kus tõesti sellised hügieenireeglid hakati väga järjekindlamalt ellu viima, ka elutingimused muutusid, vannitubasid korralikke kortereid, tekkis linnadesse, rohkem ehitati. Aga neid oli siiski naeruväärselt vähe, sest et 30.-te aastate lõpuks oli Tallinnas 10. protsendis korteritest ainult vannituba. Sealgi osades hoiti vanu asju ja, ja ei kasvatatud sihtotstarbeliselt neid ruume. Tartus oli vist kolmel protsendil korterites tonni toad. Mis iseenesest ei tähenda seda, et inimesed üldse ennast ei pesnud, sest olidki avalikud saunad, aga teistpidi ka avalikes Aune oli väga napilt, neid oli umbes 30 linna kohta kaks korda rohkem, nii et seal Tallinn on suur linn, enamus oli palju, oli neid Tallinnas, aga teistes oli väga vähe ja paljudes polnud üldse avalikke sauna, aga muidugi oli, oli ka palju, väiksemates kohtades ju neid oma maja sauna. Sauradega on huvitav tõik see, et üle-eelmise sajandi teisel poolel mõned üksikud teated sellest, et need avalikud saunad olid segasaunad, seal käisid mehed-naised koos, mis oli mulle täielik üllatus. Jällegi nüüd avaldati Marta sillaotsa tuntud tõlkija, kirjanik mälestused elust Tallinnasse, Loomingu raamatukogus, siin üks kuu aega tagasi silmasid. Ja seal oli tal lihtsalt, mulle jäi silma, eks tõite selle kohta, kus ta ütles, et, et tolleaegset linnasaunas, et sellised mehed-naised koos. See on nüüd natuke teine teema aga mitte täiesti, ütleme niimoodi, see saun andes ja see sugudevahelise häbi, äri või sellise häbenemise barjääri kõrgus või madalus, see sõltub ka või noh, see käis kuidagi kokku kogu selle üldise kultuuri muutumisega. Et noh, me teame, et siin saarlased eestlaste keskmise eestlase ettekujutuse saare saun on, segasaunas käisid mehed-naised kogu aeg koos ja taludes ilmselt käidegi ja mitte ainult Saaremaal. Muidugi aga linnasauna teine asi, no linnasaun just teine asi meie mõistes ka, et noh, praegu ma ei kujuta ette ju, et mehed-naised kuskil koos saunas käivad, kui ei ole tegemist oma pereliikmetega ja siiski ainult noh, kui lapsed on veel sellises õrnas eas kus nad veel ei teegi vahet meestel ja naistel suurt. Nii et. Missugune oli korralik inimene? 1920. aastal? No vot, kui nüüd võtta selle materjali baasil, mida need tudengid purjesid ja mida nad seal kritiseerisid mida nad ette heitsid sellistele inimestele, siis pidi korralik inimene, kultuurne inimene olema, puhtalt riides, riided pidid terved vähemalt olema ja puhtad, kindlasti. Juuksed pidid elama, kammitud, hambad pidid olema pestud, nägupidi elama, pestud ihu pidid olema pestud, tuba pidi olema korda seatud voodi pesu puhas, sest et seal on kirjelduse ikka päris selliseid noh, ikka väga värvikaid, mida nagu ei tahaks hästi uskudagi, aga olles ise ka juba suhteliselt kaua elanud ja käinud väga palju mööda Eestit ringi, siis ma usun seda. Nii et inimesed, üldine ettekujutus korralikust inimesest langeb ju suurel määral kokku meie praeguse ettekujutusega korralikust inimesest, ükskõik mida siis me selle all mõtleme, aga niuke ütleme kõige lihtlabasem või kõige üldisem ettekujutus on ikka see, et inimene peab olema puhas, ta ei tohi haiseda. Ta ei tohi olla räpane. Võimalusel peabki ikkagi nägema välja selline noh, soetud ja sile. Nii nagu noh, ütleme, et see on selline kõige üldisem ja kõige Soetud juustega pidi inimene olema, kas naised tegid ka soenguid ja millal nad tegid soenguid ja tegelikult juuste teemaga ja tuleks rääkida jõuga täidest, sest täid oli nagu ühes ajaleheartiklis kirjutati, et Eesti vabariigil on kaks vaenlast. Viinapõletamine ja täid. Jah, vot nende väikeste maja sõpradega, nagu me oleme. Hellitavalt on üsna palju tegemist olnud ja nendest on ka kirjutatud nendes nendes ülestähendustes. Neid on ka puudutab ja seda teemat puudutatud. See oli üks kindlasti, sest me ju teame, et täid on väga toimekad, haiguste levitajad, täid, kirbud, lutikad, Kilgid, prussakad, see, mida seal kõike veel. See nomeklatuur on üsna lai. Kõikidesse suhtuti üpris. Eitavalt selles mõttes neist taheti võimaluse kohe lahti saada, välja arvatud Kilgid, keda on mõned inimesed isegi nautinud nende seda laulu. Ja nad ei olnud ka selliseid, kes või selle kallale selles mõttes, et tulid, et nad vist inim Inimliha ja verd himustanud, aga nad olid vist riietele teinud liiga. Aga nende laul oli kõlanud päris kaunisti. Ma pean ütlema, et mina ei ole seda kunagi kuulnud. Kirpasid, täisid, lutika tallel, mu elus kohanud, vaadanud aga Kilk nalja surnud ilmselt. Ülekantud tähenduses, mitte otseselt, eks ta on olemas. Aga tilku oli loom, kes sai elada just sellistes vanades rehemajades kui selline, et pragusid, ahjutaguseid, sooje kohti kus ta sai segamatult toimetada, aga uued, sirged siledad majad neile ei sobinud, aga kirbud ja täid on nagu rohkem inimkaaslased, sellised, kes saavad hakkama igasugustes oludes palju paremini. Nii et need olid inimeste sellised lahutamatud kaaslased aastasadu aastatuhandeid ja nendega küll võideldi, aga see võitlus oli suhteliselt võitmatu, kuna need olud ei võimaldanud luua sellist steriilsed või väga puhast keskkonda. Ja nad tulid natukese aja pärast jälle tagasi. Aga Neisse suhtuti ka selle tõttu nagu loodusnähtustest ikka. Et nad on küll mitte kõige meeldivamad lätlased, aga nendega osati koos elada ja nendega tuldi toime. Midagi väga hullu ei olnud ebamugav, kohati ilmselt oli see Inimeses, kellel olid täid? Sellesse suhtuti, mõistan mitmed ja üldiselt muidugi mõistvalt, kui meie praegu suhtume, aga jah, ma mäletan, minagi olen neid oma peas tundnud ja see tunne on mul siiamaani meeles ei olnud, aga meeldis mõni väga sügelema. Aga nendest saadi jagu ja nii oli vanasti ka ja siis oli ju igapäevane, läheb igav, happeline ajaviide olevat olnud eriti vana heitidel, kes enam tööd ei pidanud tegema. Nad otsisid üksteisel päid ja see on paljudel sellistel niinimetatud loodusrahvastele üleüldine, et tõesti üksteisele sellist väikest hügieeni. Tänapäeval meenutab see küll rohkem filmi ahvide tegevusest. Jah, aga meie oleme ju, nagu me teame, suhteliselt lähedased sugulased neile ahvidele, nii et ega siin midagi räägi sellest väga imetabase selles ka pole, eks ole, et me kasutame samu vahendeid ahvidel on umbes samasugused ülajäsemed nagu meil ehk siis näpud. Miks nad ei võiks sedasama teha õieti miks meie ei võiks sama teha digimuuseas ja see oli täiesti aktsepteeritud tegevus ja seda ei tehtud kusagil nurga taga pimedas teki all, vaid täiesti avalikult ja see käis sellise pühapäeva veetmise juurde, isegi võiks ütelda kohati külaelus ja ma usun, et seda testiga linnas. Kui täisid otsiti täiesti avalikult, siis, kui me korraks tuleme nüüd peldiku kultuuri juurde tagasi, kas seda protseduuri häbeneti või tehti seda ka avalikult. Seda päris avalikult, ma ei ole ühtegi teadet kusagilt eestlaste kohta lugenud, aga ma olen lugenud küll teiste rahvaste kohta et mõnes paigas ei ole väga intiimne või selline salajane või salastatud toiming. Aga meil ja üldse siin Euroopa kultuuriringis siiski see on ikkagi selline intiimne. Et mitte ajalooliselt nii intiimne, kui ta on praegu. Mäletan ühte vanagraafilist lehte, kus selles Rootsi ajakirjas need teadusajakirjas vastava artikli juures, kus mehed istuvad, et kõik reas nagu kuldnokatraadi peal kemmergus, selline suur kemmercus oli, viis kuus kohta, ajavad juttu, jõid vist kohvi või veel midagi. Nii et see oli ka selline seltskondlik tegevus ka meil siiski see oli toiming, mida toimetati omaette, ütleme niimoodi. Kusjuures siin oli ka, et sugude vahel ütleme samasoolised inimesed seda väga ei, ei ei laienenud omavahel toimetada, aga eri sugude vahel ikkagi oli nagu selline häbibarjäär olemas ja ja kui ma nüüd meenutan, Ta on siis sellega seoses on mitmeid ka selliseid päris huvitavaid lugusid jutustatud, ei räägitud aga üks, mis on, võib-olla tänapäeva inimestele suhteliselt jällegi võõras on see, et kuidas naised Orineerisid Sis ehk kusid eesti keeles ja seda tehti püsti, sest et pükse ei kantud pikkade seelikute all ja väga mugav oli natuke, jalad ärkajad soristada. Ja see oli tegevus, mida võidi teha, aga niimoodi muuseas, sest mõned inimesed kirjeldasid oma lapsepõlve mälestusi, kuidas nende vanaemad nad olid kusagil laadal seal laadaplatsil naised ajasid omavahel juttu töö ja siis tüdruk kirjeldavad, ta nägi järsku, et vanaema seeliku alt voolas välja mingi väike ojakene ja et ega nad seepärast juttu ei katkestanud seda tegevust ja vanaema niimoodi korraks nagu saputas seda seelikut ja ja kõik oli korras ja mis aastal see siis alla see oli, ma arvan, et see oli kolmekümnendatel, aga mul tuli meelde mu enda vanaema, kes oli sündinud 1828. Et kuidas ja noh, ma olin väike poiss ja ega ta mind ka väga ei häbene, et selles mõttes on koos toimetasime, sest me elasime vanaemaga koos vanaisaga ühes talus ja kui ta seal peenarde vahel midagi toimetuse õues käis ja siis mul on nagu meeles, et ta tegi sedasama, et ajas nagu jalad harki niimoodi natuke ja, ja noh, ega ta mulle midagi öelnud, aga ma sain aru, et nüüd on asi korras ja et see on see, mida mina teen kuskil püksid maha võtma, eks ole, niimoodi ja ju siis malevaga pükse ei kandnud. Ja see oli ka üks selline, noh, ütleme huvid Ta erinevus selle tänapäevastesse pesu ültse ihupesu kandmine, naiste aluspükste kandmine just on ju suhteliselt ka uus nähtus siin meil ikkagi seotud sellisele puht euroopa kultuuri sissetungiga. Nii et ega seda jah päris avalikult noh, kõigi nähes ei tehtud nii nagu meil mõned mehed demonstreerivad praegu maantee ääres Kodust veel, kui oli pere, kes puhtust hinnati siis, kes selle puhtuse pidamisega tegeles, ikka peremaa ja naine. Ja muidugi sellega tegelesid rohkem päris kindlasti just naispere, sest et noh, see oli juba tollase töökorralduse töökorraldusest tulenev tõik, et naised tegid sisemisi töid ja toimetusi, mehed töötasid põllul karjamaal heinamaal igal pool väljas ehituste pääl ja tegelesid ka noh, vähemalt hobustega enamus loomapidamise küll naiste peale, aga hobused olid raudselt meeste rida. Ja naised olid muidugi need, kes selle eest hoolt kandsid ja püüdsid seda teha, kes vähem, kes rohkem, aga siin oli ka selge vahe vastavalt tegevusaladele, haritlased maal olid need, kes olid nagu sellised tunglahoidjad, kes seda uut kultuuri ka hügieeni alal siis tõid ja siin on ka materjali üles kirjutatud või õieti küll on, et inimesed iseenda lapsepõlvest jutustanud ja siin üks mul on lihtsalt mõni meeles seal Saaremaal oli üks õpetajaid, kelle järeltulija kirjutas väga-väga põhjalikult oma tollase kodukultuuri kohta just sellesama puhtuse-mustuse teemast lähtuvalt ja kirjeldas, kuidas neil oli kõik väga teistmoodi kui ümbruskonna taludes. Aga just sellepärast, et isa oli koolijuhataja, ema töötas ilmselt ka koolis, nad elasid koolimajas, korteris Ena Nad ei pidanud loomi sellel määral või kas nad üldse pidasid kui talurahvas, et neil olid kõik valged linad voodis, iga päev koristati tube, pühiti? No ühesõnaga, kõik oli väga viimase peal ja väga korras. Nii nagu ette nägid need tollased õpetussõnad, mida jagati ajakirjades ja ajalehtedes ja ja paksemate sky raamatutes. Ja ka ühe seal esines seal erinevad ütleme, seisuste või kihtide vahel päris suuri erinevusi selles suhtes, mis nüüd puudutab seda puhtust ja mustast. Ja mis puudutab nüüd Euroopa sellist malli, siis 1951 tegi üks prantsuse naisteajakiri küsitluse rahva hulgas ja siis selgus selline hirmus tõsiasi kõigi prantslaste suureks šokiks tõenäoliselt, et 25 protsenti, ehk siis üks neljandik prantslase naistest ei pesnud mitte kunagi hambaid, see oli aastal 1950 x. Ja 39 protsenti, ehk siis see on ju noh, ütleme, et ligineb juba peaaegu poolele käis vannis ainult korra kuus. Need on kaks sellist üksik fakti, mis ju panevad väga tõsiselt mõtlema selle üle, et millest me räägime, kui me räägime, et eestlased olid noh, nii palju maha jäänud ja nii palju ebakultuursemalt ka mingeid lääneeurooplased, prantslased, jumal kyll. Ja siis veel kui mitte prantslased, eks ole, on meile suureks eeskujuks, eriti mis puudutab sellist peenemat kultuuri ja ja inimeste, kõiki välimuse, moode ja sellist, siis nüüd selgus, et seal ei olnud need asjad sugugi väga palju teisiti ja kui meil siin see oli, see, millest ma enne ütlesin ka, et ega me ei ole siin mingisuguseid ebaeurooplased, kui me vahel ennastki püüame siin maha materdada ja ja näida veelgi. No teatud oludes muidugi üldiselt olen muidugi väga kõvad mehed ju kõik, aga aga vahel on sellise enesehaletsuse ja enesematerdamisega mindud jällegi üle piiride. Nii et jah, me oleme üsna samasugused nagu muud eurooplased. Eestis püsib veel-veel püsib komme, et kui lähed tuppa, siis võtad jalanõud jalast ära. Mitte igal pool, Euroopas ei ole see enam niimoodi. Igal pool Euroopas ja mitte igal pool Ameerikas ja Ameerikas vist üleüldse mitte, sest kui ma selle kohta ka siin artikli kirjutasin kunagi 10 aastat tagasi, siis mäletan, et seal mingeid eestiaegsed vanaprouad külastasid seda Nõukogude aegses kombeks elanud, tuleb ära võtta, et see on nagu ümber pöördud selline asjast arusaam. Ühest küljest muidugi see eesti ajal olid tahavad ja kogu see meie keskkond oli suhteliselt puhtam ja ja siis kantiga jalanõude peal näiteks potikuid või kalosse ja siis võis tõesti ka minna ju kingadega siseruumidesse, ilma et sellest tekitanud mingeid mustuse kuhjasid, kalasid väeti ära ja kalossid võeti ära loomulikult esikus ja kalossid olid ka muidugi selline moeröögatus omal ajal, mis tekkis, siis olid poisid kalossidega läinud tantsupidudele tantsu vihtumajad, mida läikivad kalossid, seda nuhkem kavaler oli? No ühesõnaga nagu ikka sellised see moeröögatus, mis lähevad kiiresti üle ja teatud hetkedel jällegi ületavad igasugused piirid, nende kasutamine ja sihtotstarve unustatakse ära, et milleks nad tegelikult mõeldud on. Aga see jalal jalgade lahti võtma nii-öelda, ega see ei ole väga selline põline komme tõesti sellest seisukohast lähtudes, et meie rehemajades seal puudus selleks esiteks otstarve ja teiseks ka võimalus, kuna põrandad olid ikka ilmvõimatult külmad talvel sest nad olid ju maapõrandad, need rehetoad olid ilma soojustamata põranda, ka seal ei olnud laudpõrandaid isegi mitte, vaid sellegi maa põrand. Kas mullast, savist, mingist segust veel või siis ka paeplaatidega sillutatud nii-öelda, et loomulikult seal oli külm ja, ja seal oli räpane ka, kuna see keskkond ei olnud ju ainult selleks, et seal käidi tipp tipp tippringi, vaid seal elati täisverelist ja väga mitmekesist taluelu. Nii et see vajadus selle järele, et et seda õue mitte tuppa tuua kõike seda, mis õues on, see tekkis ikkagi siis, kui see maja kujunes alles uusaegseks selliseks elavaks sõna otseses mõttes, kui tekkisid need kambrid rehemajade juurde, mis tekkisid muidugi tegelikult õige ammu juba. Aga nojah, seal tõenäoliselt siiski ei käidud, et välisjalanõudega juba väga ammu, aga kuna enamus elust ikkagi kulges selles rehetoas, siis võib ütelda, et ega meil sellest jalgade lahti võtmise kommet vanasti ei olnud. Ja see rehetuba oligi selline üleminek siis kuskil õue ja selle omavahel, et ta ei olnud päriselt isegi nagu mitte osa sellest majast, vaid ta oli tõesti selline vahepealne ruum. Aga eks seda jalgade lahti võtmist või ütleme, vahetusjalanõusid või midagi. Vaat seal olnud jah, need sussid ja värgid ju need tulid kõik ikkagi ka alles eelmise sajandi kesk paiku, võib-olla eriti nad tulemuslikult jõudsid nad rahva sekka ikkagi nõukogude ajal alles? Jah, ja muidugi ka sellega jällegi linnastumisega seosed korterites, seal väikestes korterites kuskil üleval korrusel, ega see koristamine nii kerge pole ju seal ikkagi pütti puhtamalt läbi ajada, maal oli lihtsam seal ühel tasapinnal toimetuses ja teistpidi ka vajadus oli käia seal tihti õue ja maja vahetad siis seal võib-olla neid selliseid puhtuse reeglid selles suhtes väga järgitud, aga aga taludes ja maamajadest toimetati välisjalanõudega ikkagi ainult köögis nendes kõrvalruumides ja noh, siis käidi ka mujal, aga mitte nendes puhastades elutubades. See oli ju raudne ikkagi. Et sinna keegi ei roninud ka talumeestest nende mustade või noh, välisjalanõudega selle kohta muidugi kirjeldusi ka jälle üksjagu palju, et see näiteks põrandate pesemise suhtes olevat peremehed olnud vägagi sellised. Skeptilised, et naised seal Lorristasid veega ja peside küürisid neid ja põhjus, miks talumehed sellesse suhtusid halvasti, oli see, et see ju majandab põrandad ära, kui ta siin need kogu aeg märjalt hoiate pesete ja lipsite, see, milleks seda vaja on. Ja siis meetreid praktiliselt Need olid väga praktilised, lähtudes arusaamadest ja avavajadust, sest nemad peavad mäe remontima ja korras hoidma, eks ole, naistele oli tähtis, et oleks ilus, puhas ja korras. Siis isegi nii kaugele läksid asjad, et naised võisid tube pista seal võrrandid ainult siis, kui vanamees oli kodust ära ja nad olidki ristinud aja selle peale siis, kui isa läks kodust ära või mees ja siis pesid põrandad ära kiiresti. Nii et eksin, erinevast soost inimesed natukene erinevalt nägid neid asju ja ja erinevalt ka suhtelised, sest mehed on üldiselt suhtunud ikkagi nagu üleolevalt ja ükskõiksemad sellesse puhtuse ja väljanägemise probleemi, et see ei ole neile keskeltläbi olnud nii oluline kui naistele. Viimane küsimus meeste ja naiste juurde jõudsime naised ja värvimine, minkimine, minkimine. Seda tehti ka, aga aga talu ütleme jällegi rääkida maainimestest, siis oli see suhteliselt siiski selline erandlik ja seda tehti ainult väga väga olulistel puhkudel ja ikkagi tegid seda rohkem nooremad väga noored inimesed ja eks see kõik ju tuli ka nagu linnade kaudu ja ega sellesse väga hästi suhtutud. Ütleme sellise vanema põlvkonnaga seal linnas oli põhimõtteliselt samamoodi ega siis keskmiselt need Eesti inimesed ja ma arvan, et ka mujal on ikkagi suhteliselt alalhoidlikud ei püüagi väga pidevalt esineda ja silma paista, kõik need ehtimiseks ka ehted ja nende suhtes on ikkagi olnud. Pigem hoiaks selline, et mida vähem, seda parem. Ja eks see värvimine kõik see on umbes sama et siin sellistesse inimestesse, kes püüdsid kuidagi ärritada, eriti esile ennast, tõsta selle värvimise ja ja ütleme, soengute ja rõivastuse kirevuse, muu suhtes nendesse suhtuti, aga noh, ütleme niimoodi, kui väga niukses epakatesse inimestesse, kellega kellesse väga tõsiselt suhtuda ei saa, et ega nad ikka ühed õiged inimesed Nad väga tõsiselt neid ei saa võtta, kui nad nii edevad on. Et see oli ilmselt selline üldine, kõige üldisem suhtumine asjadesse, ka sellesse Üldiselt võib lõppkokkuvõtteks siis öelda, et eestlane 1920. aastal või kahekümnendatel aastatel ei olnud ei puhtam ega mustem kui teised eurooplased oli meiegi hulgas nii puhtaid kui ka musti või mustemaid. Räpasemaid. Seda küll, et see on üsna õiged tõdemus ja kokkuvõte sellest, millest praegu siin rääkisime, nii et ega nii erilised me nüüd ka ei ole ka mitte selles suhtes me oleme ikka inimesed nagu kõik teised ja see keskkond nii laiem kui kitsam, see ikkagi määrab meie meie omadused ja meie suhtumised ja meie arusaamad ja meie kultuuri. See, see, et me siin elame, kus me elame, see, see juba määrab palju ära ette. Me ise võime sellesse suhtuda nii või teisiti, aga aga see on tõsiasi, et ega sellest me ei pääse. Ja ega selle üle ei olegi mõtet kurta ja halada, vaid tuleb võtta nii, nagu asjad on ja ja ma arvan, et ei olegi, põhjustasin pead vastu seina taguda, et kõik on väga halvasti ja me esivanemad elasid aga koledasti räpaselt ja mustalt ja oli üldse väga maha jäänud inimesed. Kindlasti see ei ole tõsiasi või see ei ole tõde. Nad olid lihtsalt meiega võrreldes natuke teistes oludes elanud, elavad ja, aga muus suhtes ei, ei saa siin midagi nendele etteheitega meieni nendest paremad kindlasti ei ole. Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi rääkis puhtusest vastusest ja sellest, kuidas Eesti riigi sündides neist mõistetest aru saadi. Aga luuletaja Henrik Visnapuu oli vanavarakogudes 1913. aastal 23 aastane gümnasist päris noor inimene, nii et mine tea, ehk võib osaliselt tema terava kriitika Mustjala inimeste aadressil nooruse kaela kirjutada. Eesti Rahva Muuseumi väljaandes vanavara kogumisretkedelt on tema ülestähendustes kirjas nii. Juba kuhugile musti jala talusse sisse astudes paistab meile mustus vastu, Mustjalarahvas elab liig mustalt, tuleb see osalt sellest, et naisterahvad tööga liiga koormatud kuid vabandatav ei ole see siiski mitte põrandad pesemata, neid ei pesta isegi suurteks pühadekski mitte ehk küll enamal jaol majadel juba laudpõrandad all on, sööginõud on koristamata, kahvel lauanuga ja taldrik on tundmata asi. Alati pidi toidu juurde suurevastikkuse tundmusega minema, sest et nõud, millega toitu anti, olid vahest liig silmatorkavalt mustad. Poola maamõõtja ja hindaja ütles enesel palju parema ettekujutuse olevat Eestist. Nüüd olevat ta inimesi näinud, kellel sammal selga kasvanud. Kui valus see meil ka kuulda oli. Siiski oli see kurb tõsi. Et toidust jutt, siis tähendan, et mustjale rahvas pääasjalikult kuiva toitu sööb. Kartulit, mis siin hästi kasvab ja kala, mida merest saab pisid, keedetakse siin väga vähe ja üleüldse on söögivalmistamise viis madalal järjel. Puhtus ja korraline söögi valmistamise oskus nõuab teatavat hariduse rohkust kuid see on Mustjalas väga madalal järjel, nagu üleüldse tervel Saaremaal. Siiski vabadikude majad Mustjalas on palju puhtamad ja korralisemat kui talud ja inimesed aru saajemad, kirjutab Henrik Visnapuu pisut hiljem. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Vabaõhumuuseumi virtuaaltuuril saab muide piiluda ka näiteks Sassi-Jaani talutoanurka, kui puhas see hästi on. Ja teeotsa virtuaaltuurile leiate üles meie saate kodulehelt Eesti lugu. Punkt vikerraadio.