Tere õhtust ja raadiokuulaja MINA OLEN Elmo Nüganen ja minu tänane vestluspartner. Sel hilisõhtul on Kristiina Šmigun. Tere. Tere. Ma pean tunnistama, et ei ole Kristiinaga varem kohtunud ja isiklikult seal ei ole kunagi nii lähedalt niisugustest asjadest tekkinud, nagu me täna rääkima hakkame. Ja kui mul tehti ettepanek valida tänane vestluspartner, siis kuidagi väga kiiresti pakkusin ma saate režissöörile välja Kristiina ja see põhjus vist on selles, et mina nagu iga teine inimene eestimaal, kellel on võimalus Kristiinast lugeda ja tema saavutustega kursis olla ajalehe kaudu, sest praktiliselt see ongi kõik, mida mida ma temast tean ja seetõttu ma ei saa kuidagi vastu panna kiusatusele küsida selliseid asju, mis mind väga huvitavad. Muide, Kristiina, kas see on esimene kord raadios olla kudest, olla nii-öelda vestluspartner või, või saatekülaline? Seda jama on esimest korda raadiomajas niimoodi, et võib rääkida otse kõike. Aga teles? Ei teles ma olen jah enne olnud. No kui alustada nii-öelda algusest, esimene mälupilt, kus te mäletate iseennast suuskadele. Ei, ei olnud. See oli kuidagi ma pidevalt meelest jooksin. Ja pidevalt oli, ma võistlesin, et jõuda kuskile enne 100 vanaisa käest kommi, ma nii hästi mäletan seda. Kas vanaisa oli siis esimene, kes süstis seda, seda tahet tegeleda spordiga või tahad joosta või, või oli, oli see hoopis vanaema või ema, isa või? Vanemalt muidugi, loomulikult ka väga palju, võib-olla ehk vanaisa oli see, kes, kes viitsis kõike, õpetada siukest, korvpallipalli põrgatamist ja tennisemängu ja lauatennist ja, ja kõike seda, mida praegu ka näiteks kui mängida tennist, ma ei häbene. Sest mul on mingi algasi nagu saavad lapsepõlvest ja teeb nii õnnelikuks. Ta viitsis tegeleda nii noortega. Kas need alased on palju, mida nii-öelda mida te praegu ei häbene või mis on sel moel käpaset? Et et võib ujuda ja jah, loomulikult. Aga on teil meeles ka näiteks see esimene hetk, mil te arvasite, tajuvad et emal või isal on noh, et nemad näiteks näeksid teid meeleldi sportlasena. Sest on ju niisugune lapsetegemise sport, eks ole, noh, me kõik lapsepõlves ele nurgas jooksnud-hüppanud ja vahel midagi mänginud, aga aga et mingil hetkel tuleb minna trenni ja trenni saab olema muidu skeimistel, saab olema mingisugune eesmärk. Ta võib-olla ma võin öelda nii palju, et pidevalt olime ema-isaga laagrites kaasas ja see, mida nad hommikust ja koos aega ja mida nemad hommikust õhtuni tegid, eks see nagu süstis mingil määral sportlase tahtmist endale, tahtis, et tuled trennist vedama Läti ära ja sokid puhtaks seal lõunal magama ja täpselt nii nagu kõik sportlased. Ja siis ma mäletan oma kooli, läksin, joonistage oma unistuse hobi või mitte, hobivaid tähendab amet ja kõigaks lapsed hakkasid joonistamisel, emad-isad olid. Ja mina mõtlesime ema, isa sportlased. Et mida ma joonistan ja mida ma tahan ja siis mõtlesin omaette, et mida ma tahaks, tahaks olla poe müüa. Aga muidugi ma nii hästi mäletan seda, et ma tundsin, et ma ei taha olla poeme ja ma ei taha olla juuksar, ma tahan olla suusataja ja ma joonistasin suusataja ja kasvataja tuli siis mee Osam õpetaja juba siis see oli meie juurde ja ütles mulle, et et, et suusatamine, see ei ole, niisugust ametit pole olemas. Ma olin nii õnnetu, siis mõtlesin, et teeme nii, et ma olen siis treener, suusatreener, et kas nii kõlbab ja suusatreener ise mõtlesin südamest, elu ilmus maid alla suusatreener. Et ainult, et sportlane praegu võin, tähendab rõõmsalt öelda, et minu arust juba sportlase ametit vist Eesti vabariigis juba tunnistatakse. Nojah, aga niisugune mõiste nagu loobumine loobumine millestki millegi nimel, kas see tuli või ütleme, selline mõiste tulite ellusama? Loomulikult nagu see sport või niisugust mõistet ei olegi tee Jakseriti olemas. Loobumine millestki millegi nimel ta pikali. Kui vaatamiseks endaealisi muuta, nüüd kui palju 15 aastat tagasi siis ikka oli, nii et mina jooksin trenni isegi veel koolimajja kulli mängima ja ja seal rahvatantsu tegema ja kõike, mis veel. Loomulikult oli ka lapsel ikkidele kiusatus tahta, aga seda teha midagi muud peale selle, et sa lähed trenni. Aga samas meil oli niivõrd fantastiline grupp, kes koos olid ja ma olin noorem ja kõigi selle treening krõpsale Herbert Abeli juures käisime soli Oa tänavas. See, see oli niisugune väike maja, kus ta ise võttis lapsi enda juures vastu ja ja kõik lapsed, kes olid need kõik minust vanemad ja see oli just põnev, et mina olen noorem, ma saan endast vanematega ja see on nagu mingi kiusatus praeguseni, et kõike teha endast vanematega. Et endaealistega nagu ei leia mingit kontakti, aga endast vanematega nendega võib suhelda ja rääkida kõik kõigest ja vot see on nagu siiamaani, nagu jäänud sisse. Kas Katrinil võib-olla praeguse sama sees, mis, mis teil siis nad et vanemad ees ja, ja endast vanematega vanemate sportlastega ikka. Ma arvan, et ja tal on samamoodi, kuigi tegelikult tema saigi koos teha enda vanusega selles mõttes, et meil on koos sugulane jaana, kes samamoodi trenni teeb ja nemad said kahekesi omavanused olla koos. Nii et niisugune niisugune aeg, kus, kus teised pidudel käisid ja ja endal polnud aega minnes rinaadika, oli loomulikult. Aga kas sellest perioodist on meeles mõni mõni kirjandusteos või mõni mõni raamat või mõni autor või mõni tegelane, kes väga mõjutas või või väga puudutas? Just nimelt ma pean silmas mitte praegusest, vaid just sellest perioodist, tähendab siis, kui oli see siis, kui oli kiusatus tegeleda millegi muuga ka, aga millega teised tegelased aga, aga ise pidi trenni minema. Seal on muidugi loomulikult Bay lemmikraamat, jah, oli küll. Väga palju üldse, lugesin sportlaste autobiograafiaid. Ja kuidagi see andis sihukest põõsele positiivset tunnet sellele, mida sa ise teed. Et ta nagu kuidas selle andis kindla tunde, et sa lähed õiget teed. Et sa ei tee seda valesti ja mis ta valesti ütles, õige öeldagi vaid, et sul ei ole nagu kiusatus midagi muud teha, vaid sa teed seda mingi mingi asja nimel kõigele. Ja sellel on mõte, et seal oli ka keegi teine, on teinud samamoodi ta on saavutanud midagi, vot see, nagu sa said mingid, kuidas seda kindlust veel kuskilt teistest kohtadest kirjandusest said juurde? Aga ütleme siis, umbes sellel ajal tulid ka esimesed võidud ja esimesed kaotused päris kindlasti. Ja kõige hullem oligi see, et ma hakkasin võitma. Et see võib-olla veel tegi niukses, andis nagu noorenev siukest positiivset, saaksid võitma. Loomulikult samas kui nii võitmaksid, praegu öeldakse, et vaatad suhkakse lähedastelt nina üles ja mul juhtuski see noorest peast, kus ma läksin uhkeks, ma võitsin endast vanemaid. Tõstsin ka nina ülesse, eks nina läks vihmavett täis ja ja nii oli esimene võistlus peale seda, kui olin uhkeks läinud. Nii ma sain kolki kohe. Eks see pani asjad paika, nii et mul on siiamaani sa kuidagi ajus, et mitte kunagi ei või minna uhkeks, ülbeks sellega, mis sa oled saavutanud, et alati peab jääma iseendaks. Ja ma tõesti, ma olen tänulik, et mul on vanajumalanna nii palju noorest peast teha vigu. Et praegu mine õiget teed. No praegu käid sa tunduvalt suurematel võistlustel kui, siis noorest peast ja ja nii nagu sa isegi ütlesid, et võit ja kaotus ei ole vist alati päris ühetähenduslikud, eriti eriti praegu. Kas ma ütlen väga valesti, et et vahel on mõnel võistlusel teine või kolmas koht, palju pikemas perspektiivis palju enam kasulikum või noh, enam annab sportlasele, kui, kui mitu-mitu võistlust järjest olla kogu aeg, esimene. Ma pean silmas Ja ma võin nii palju öelda, meeldib sport. Minul ei ole ka nii, et ma olen mitu-mitu korda olnud esimene. Ja samas olen. Ma olen õnnelik sellele, et ma saan tundava suurt rõõmu näiteks kolmanda koha, ela kuuenda kohale, sest mu tase, ma tunnen, et ma ei ole veel nii kõrgel et ma nagu peaks, see oleks mulle nagu kaotus. Võin öelda, et eelmine aeg oli mulle täielik võit. No see tundus meile ka siin Eestis vaadates ja ka kõigile kaasaelajatele Samas on mõnikord kasvõi selleks üheksas koht, kaheksas koht, sa oled veel rohkem sinna annad ka näiteks esikohale. Et see on huvitav ja see loomulikult ma võin öelda, nii et praegu näiteks kaotus. Ma olen palju rahulikum kui näiteks noorest peast oleksin ilgelt närvi, mulle ei meeldinud kaotada ja ma läksin endast välja, ma võisin nutta, ma ei tea. Aga praegu ma kontrollin ennast alati mõtlen, et läbi selle positiivse, mis on andnud sulle see võistlus. Ja meil on isaga tõesti niivõrd lähedased suhted väga rahulikult istuma õhtul kokku. Ja räägime. Kas te vahel vaatajatega video pealt võtad võistlust hiljem ja Laanakult, jah. Kas siis keerate hääle maha või ma pean silmas kommentaarid ja kõik kommentaarid. Ja ma just arvasin seda, et see võib väga ärritada, tähendab, tähelenokas ärritada, aga tähendab Ja tähele, just täpselt sa vaatad ikkagi, kuidas tehniliselt, kuidas keegi sõidab ja salaja jookseb allilma. Kas niisugused mõisted nagu intuitsioon, sisetunne? Kas ta ütleb sulle? Näed, nüüd läksin kogemata sina peale. Kas ta ütleb teile ette seda, kuidas nendel võistlustel läheb või tippsportlane ei tohi seda sisetunnet või sisehäält kuulata? Ei, tohib, väga kõvasti tohib see sportlane, kellel on sisetunne, see või ainult õnnelik olema? Kas neid on siis palju, kellel ei ole? Ma arvan, et vahel sellest ei räägi, aga seda vist tajuda või. Tähendab ei saa, ikkame näiteks õelad, võib rääkida, ma pean ja õde ennast nagu võrrelda. Et tema näiteks ei tunnetan ennast marasa noorusest. Mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa hakkad teadma, kuidas su organism käitub millegile ja kõik, kõik muud sinu mõtted ja nii edasi. Väga palju ütleb ikkagi ütelda, ära. Aga kuna ma olen niisugune tüüp, kes ei armasta näiteks öelda, kuigi ma tunnen seda, ma olen lõpppeadena ja nii edasi ometi mitte kellelegi seda. Sest ma olen tajunud seda, et kui ma ütlen, et ma tõesti tunnen, et oh, ma tõesti ma tunnen, et lõpp, Bastian kõigega vastati, on kõva häälega välja. Siis täielikule kohe. No see on juba kolm korda, on niimoodi läinud, enam ei tee niimoodi. See on vist teatris on muide sama asi. Seda vist võib sõnastada niimoodi, et, et sa annad välja mingisuguse energia. Eks seal igal sõnal energia, sa annad selle välja, siis ei jätku jõudu selle teostamiseks. Ütleme, et võib-olla mingi ütled välja, siis sul tekib nagu kohustus ja vastutus sellele. Aga kas võib? Ma pean silmas just tippspordis, kas võib, tippspordis võib tihti juhtuda, ime ilma all silmas seda, et kui kõik märgid näitavad, et võistlus võib ebaõnnestuda, seda ütleb arst, seda treener seda loomulikult ei ütle, aga treener ütles, et võid seda tajuda. Oma sisetunne ütleb ka, et vist ei lähe täna hästi ja ometi juhtub ime. Ja läheb väga hästi. Kas selliseid asju võib tippspordis juhtuda või need on väga harvaesinevale või lausa välistatud juhtunud? Ma arvan, et võib juhtuda. Aga samas juba, ma arvan, kui arsti võeti vett halvasti ja mida on teinud seal südamediagrammid ja asjad, ütleb, et kõik on halvasti, siis. Kas arst tohib niimoodi öelda? Ei, ma arvan, ikka peab ütlema loomulikult, kui ta ei taha, kas inimesele öelda seda otsest selleks treenerile seda mainima, et noh, aga ma arvan ikkagi, praegu käib kõik, meil ei ole enam Niukest salatsemist meil üldse riigiski võtta. Et keegi käib ikkagi väga avalikult öeldakse otse välja, nii et ma arvan, et siin ei ole mingit salatsemist, kui halvasti on, siis öeldakse kohe. Vahel, kui ma vaatan võistlusi, ma ei pea silmas mitte ainult suusatamist, muuhulgas ka seda, aga üldse niisuguseid tippvõistlusi siis on mul jäänud niisugune tunne. Ilmselt see tuleb sellest, et ma püüan ennast sportlase sisse mõelda sel hetkel, ütleme vahetult enne starti. Ja mul on jäänud niisugune mulje, et tippsportlane tihti võistleb oma põhivastasega, see vastane on tema ise. On see väga vale? Ei, see on jumala õige, täiesti, aga see ikka ongi kõige suurem vastane, sa oled iseendale. Kas sa suudad ennast ületada? Mis organism räägib sinuga võistluse ajal? Et see on, see on väga-väga, isegi keeruline psühholoogia. Kui ikka sportlane, ma arvan, et suudab ennast tundma õppida maksimaalselt siis tuleb saavutada väga tugevaid tulemusi võtta näiteks Bördeelid. Ma näiteks ei kujuta ette, kuidas inimene suudab niimoodi, ma ei ole siiamaani aru saanud. Ma kogu aeg mõtlen ja võib-olla ma avastan selle kunagi enda Jakski. Kas ma saan nüüd õieti aru, et te peate silmas seda, et oskust vahel ennast täiesti välja lülitada mingisugustest segavatest faktoritest ja vahel mingisugused segavad faktorid, vastupidi ära kasutada selle nimel noh, milleks on siis ütleme, võistlustele tuldud ja tähendab oskus ära kasutada kõiki neid antavaid olukordi ühe eesmärgi nimel alustades sulalumest, alustades, põhipartnerite väljalangemisest alustades ja nii edasi ja nii edasi. On see vist teebki tippsportlasest tõelise tipu. No kindlasti kindlasti. Suurtel ja olulistel võistlustel on, on niisugune eelhäälestus, ma pean silmas eelhäälestus, alist, psühholoogilist eelhäälestust, on see tihti olulisem kui või on see vahel olulisem kui, kui füüsiline. Või nad muidugi ideaalis käivad nad käsikäes. Aga kui saab ühte või teist asja üldse lahutada teisest siis ma pean silmas füüsilist vormi ja ja psühholoogilist eelhäälestust siis kumb tundub teile olulisem või mõlemad või sõltub see natuurist? Saan täitsa jah, see sõltub ikka inimesest, mina arvan, et minul on küll mõlemaid vaja. Kui mul on tugev psühholoogiana, siis ma mõtlen, et omale võitmata, aga samas mul pole mingit põhjal. Vaevalt et ma siis olen võitmata. On neid inimesi palju, kes, kes aitavad häälest Duda, teil on need inimesed kõik meeskonnas või on nad ka vahel üks vanaema telefonikõne või, või, või on neid inimesi? Või on samal ajal mõni pisikene detail? No põhiliselt ikka ise, häälestas ennast võistluseks, aga väga palju on abiks isa ema, kas või vanaemaga, mingi väike telefonikõne üldse positiivsed asjad mõjus väga hästi. Kasvõi näiteks ma ütlen, võistkondage, et meil on väga palju abilisi, kes aitavad suuskade ja nii edasi, kas või nende siuksed, mõnusad ütlused, mingi nali kuskil heas kohas see, see kõik nagu kuidagi loov, sihukese mõnusa auras ümber. See annabki selle hea efekti, eks ma võin ütelda, et et see suusataja üldse sportlane ütleb, et oh, ma olengi tugev, vaata mina. Vot see, see tundub mulle niisugune natuke rumal, sellepärast et ta üksinda ei saaks seda kõike ikka tal kõik, kes aitavad teda vanema treener, seal võib olla psühholoogid, massöörid, kõik, kõik, needsamad sportlane võidab mingi medali, seda austatakse siis minul alati niuke natuke südames mul ei olegi puhas seepärast, et ma ei ole üksi. Et see on väga suur hulk inimesi, kes on aidanud seda teha. Aga kui nüüd küsida niimoodi, et, et millised sportlase jaoks vajaliku omaduse olete saanud oma isalt ja milliseid oma emalt kas saab üldse lahuta või kas te oskaksite niimoodi öelda, et, et see sportlase jaoks väga oluline omadus või, või, või on, on pärit isalt-emalt? Ma arvan, et ma olen emalt-isalt saanud kõik maximum geenis kõige paremat, mis üldse saab olla, ma ei oskagi nüüd hakata võrdlema siin mingeid näiteid tooma. Ei, ma ütlen, et mõlemad, et asja, et vanemad ja võib-olla see on ka, et et treeneri ja sportlase vaheline side, et see on väga tähtis. Ja kui ikkagi me räägime väga minimaalselt, ütlen isaga väga minimaalselt sõna ei ole vaja rääkida see täpselt seepärast seda, et seal oli see see jah, tõesti, mul oli see see ja see iga. Et jah, see on tõesti fantastiline, selles võib, võivad inimesed 11 mõista. Kas enne võistlusi? Kas sa näed unenägusid? Või need üldse unenägusid ja kas nad on seotud suusatamisega seotud hoopis millegi muuga, näiteks lendamisega või, või millegi muu taolisega, küsin ma seda sellepärast, et näitlejatel on niisugune nemad, nende hirmu hirmuunenägu on see, et nad lähevad lavale ja unustavad teksti ära ja nii edasi, et kas kas mingit mingi vihje, noh, oleneb mida kriisiks, mis annab midagi. Tähendab olen küll näinud ja mitte enne võistluse. Mõnikord näen ka, aga see on niivõrd harva, siis on põhiliselt ma olen näinud ennast võistlemas siis alati, et ma enne starti hiljaks ma isa sidemeid kinni, mul on suusad nii kinni ja ma jõua, kõik läheb mööda, kõik, kõik, mingi mina stardin seal 60.-na ja juba 76. läheb must mööda ja ma jõuan järel hoida. Otsitakse täielikult hirmu, niuksed. Mis tegelikult ajavad pärast naerma, eks ole ta küll. Unes on see muidugi väga hirmus muusika sinu elus. Kui palju sa vajad muusikat? Ma olen kindel, et, et jälle ma läksin sinosele, et ma olen väga kindel, et, et sa ütled väga palju vajad, aga, aga, aga kui palju siiski, kas enne trenni peale trenni lõõgastumiseks, kui, siis millist muusikat? No mulle ja ma olen üldse sihuke inimene, kellele meeldib väga erinevat muusikat. Ja need on ka eri aegadel, eks õhtuti niuksed rahulikumad kuulata ja seal hommikupoolikul mingisugust praegu on kogu aeg, mis on Elmari raadio, vot see käib pidevalt meil ema lemmik. Et seda, sedagi, see, ma ei ütle, et näiteks, et see oleks midagi, ma ei tahaks seda kuulata, et mulle ei meeldi, et mul tõusid ihukarvad püsti, et mul ei ole ühegi muusika vastu midagi sellist. Möödutata rokist kuni klassikani. Aga on aega käia vahel ka kinos või teatris või, või lugeda. Ja lugemise peale läheb päris palju aega see aastaajal hakanud keelt õppima inglise keelt. Et sinna läheb oma aeg kinos, kinos ma pean tavaliselt nii, et kui läheme jah kuskile reisile, siis ma tulen Tallinnasse maginaati vaatamas kinos, mingeid silm siin Tallinnas millegist Ekraan kinos ja mulle meeldib alati siis, kui aastas käimini kaks karismaatiline hästi head istet endale saada ja nii edasi siis võtta maksimum maalselt kõike, mis on võimalik, aga teater, et ma ei mäleta enam muna, viimati käisin, oleks ebausklik võib-olla mingil määral väheke. On mingisugused kindlad asjad, mida sa oleks Heamis juhtuksid enne enne võistlust või, või mida sa püüad ise tekitada või või lihtsalt millele mõelda, mis teeb su tuju heaks? Varem olin täpselt niimoodi, et mul pidi olema, et no näiteks mul peab alati olema mingi oma lemmikmäng kaasas, et sellega ma tegin mingid oma rituaalid ära, raamat, mida ma alati lugesin, et ma pidin alati võistlusteks, panevad need sokid jalga selle särgi ja vot selle ja selle, selle vot see nagu ajas mingil hetkel hulluks, ammendas ennast, ta pani nii kohustuse, kui läks halvasti, siis nagu see, see nagu ajas mind endast niivõrd välja, et see ei olnudki neid niimoodi, et ma tegin nii ja see järgmine kord uuesti tegin seal samamoodi kuidagi ei tahtnud nagu anda mõista endale, et see on, see on väär, et ma ei pea nii tegema. Aga see aasta ma tegin kõik vastupidi, mõtlesime need sokid ära, me ei pane neid, hakkavad selle tavaliselt pead, ei pese enne võistlust peatänavat enne võistlust saunas ei käi, nüüd ma käin saunas, kaovad kõik, tegi risti vastupidi ja see kuidagi andis sisemusele vaba tund andis, ma tundsin esimest korda elus. Et sport, kas seal on niivõrd tähtis omada häid ajusid, mida varem ei nagu ei tajunud, mõtlesin ainult head jalad, head lihas kõik, et see ongi kõik. Stopp, mis peab olema. Aga eks õigel ajal tuleb kõik ikka loll sportlane ei saa olla tipus. Kas siis, kui on talv, kas siis tuleb ette, see tuleks juba kiiremini, suvi Sakse talv läbi ja siis, kui on suvi, siis tuleks juba tall. Ja see on mul väike ja sa mul väiksest peale sihuke loll komme või ma ei oska öelda, kuidas ta võib öelda. Kui väike olin, väsis, tahtsin suvel suusatada ja ja kui talv olis, tahtsin ujuda. Et see on siiamaani ikka kootud, praegu ootan talve, siis talvel mõtelnud, ütle, kui mõnus oleks suvel. See on vist omale üldse inimesel, et see, mis on olla sellega ja täpselt Voldemar Panso, kui ta on teatrist rääkinud, on väga palju toonud paralleele spordiga. Ja loomulikult kõik need näited, mis ta on toonud, on või mis ta tõi, on alati olnud seotud tippspordiga ja üks niisuguseid näiteid 100 meetri jooksust, kui ta ei näita, et vaadake, kuidas tippsportlane jookseb sadat meetrit, tal on pingutatud ainult need lihased, mis on hädavajalikud. Et kõik muud lihased on, on lõdvad, alalõug võib jooksusammu taktis, eks lihaste ülalõuga, eks ole. Ja, ja siis, et sama asi peaks olema ka näitlejal niisugused mõisted nagu ütleme kontsentratsioon ja ja plahvatusvõime ja jõu jaotamine ja eesmärgi seadmine, vormi ajastamine. Sellised mõisted oleksid justkui spordi terminoloogiast. Minu arust täpselt täpselt kuskilt väga-väga targast raamatust. Aga samasugused terminid on väga olulised ka ja teatris, kuigi meil täna ju teatrisaade. Aga kui rääkida niisugusest asjast nagu plahvatusvõime, kas niisugune asi on ette prognoositav? Ei kindlasti mitte. Täitsa plahvatusvõime, ma võin seda viia kokku näiteks, et sa lähed stardist välja, seal on enesetunne niivõrd halb. Täna killust mingit suuremat asja ei ole, sest kilometraa järsu tunned, oh leiad ennast järsku. Võib-olla see. Aga millest see võib tulla, see kilomeetri pärast leiad ennast. Kas see pingekao pärast? Võib-olla võib-olla seal mingi pinge või ma ei oskagi tõesti, ma ei oska seda seletada, et millest see tuleb, et mul on palju päris valestarte niimoodi, et ma lähen nii uimaselt starti. Ma tunnen, et täna küll, ärge minu midagi lootuselt, ärge mulle neid häid suuski kandke tankima, mingit kehvemat seal. Et ma olen rutusega selle läbi, et siis on asi vask, et üldse ei ole, ei tunne ennast hästi ja siis järsku siukse asja. Kas see uimasus võib tulla tegelikult närvist? Ma arvan Võib tulla loomulikult see kõik see, milline sa, milline see enne starti ratsem, kõike sinu enda teha. Vähemasti sellist asja ma olen tähele pannud, et et kui inimene on väga närvis enne esietendust teatris ma olen isegi seda tähele pannud, siis enda pealt, et siis tuleb vahel haigutus peale tähendab hoopis risti vastupidine reaktsioon sellele sisetundele. Et see uimasus võib tulla ka sellest sellest närvist. Pin kinni, et loomulikult pinged, tohutult, pinged seal, võib-olla see ongi, pluss, sa oskad seda välja näidata hoopis teistmoodi. Saad uimane magada, rihmutad rahu, isa, järelikult seal endal sees, käib sihuke asetanud võistelda, võistelda, ainult näidata, kes sa oled. Kas siin võib olla ka mingi niisugune mäng? On niisugune alateadlik mäng, noh, nii nagu nii nagu ma jutust aru sain Jah, võib-olla küll mingil määral juba ma võin ütelda, et ta on mäng, sellepärast sa ei saa ju näidata teisele ära, mis su sees toimub, see on ikkagi ülekavaldamine enne starti ja nii edasi, siin on ju nii palju igasuguseid erinevaid juhtumeid, näiteks sportlane teeb oma konkurendile midagi, mis nagu annab mõista sust ei olegi täna midagi. Aga samas ise oled hoopis see on ka huvitav, kas nagu näitlemine sa oled ikkagi sportlane ka? Mingil määral võib ütelda, et ta näitleb enne starti seal ja ja kuidas ta jälgib seal teise, jälgid teisi, mis nemad teevad ja ja sul ikkagi kogu aeg mõtlen, et kohe pead mõtlema ja kõik kõik täpselt ära teadnud, mis sa pead tegema. Kas see mäng, võib-olla ka, või salateadlik mäng mitte ainult Nendele vastastele vaid ka iseendale, see tähendab, et kas see võib olla ka mäng iseenda sees. Et kuigi tead, et see võistlus on väga oluline su jaoks ja loomulikult tahaksid võita. Aga sa mängita enda jaoks teistpidi, et ta ei olegi võib-olla nii, nii vihane, loomulikult loomulik seda pingevabamalt võid starti minna ja. Ja näiteks ühe pisiasja öelda, mis mõnikord täitsa aitav näiteks isa ütleb, et võtke täna võistlust väga rahulikult. Sõitke nii nagu suudate. Vot see väikesena Sa kuidagi organismi täielikult tasakaalu, nii huvitav mõelda, aga tähendaks, ütleb, ütleb, et võtame õhtul koosolek kokku, nüüd tüdrukud, nüüd me parem ära. Nüüd me teeme seda ära. Nüüd siis on kindel, et ei, ei, mina ei tee mitte midagi, kärbsed niivõrd suure ping Isamaa peale. Ja ma tõesti, ma ütlen veel kord, et ma tõesti austan oma isa, et ta oskab täpselt, ta teab, mida on vaja. Mõnikord me isegi ei räägi mitte millestki. Varjukesed vahetus arvas, et enne võistlust, kuidas te lähete taktikalist nendes vähematuks mõnele rääkida ei räägigi, sellest. Sellest saavad kõik sul endal sees toimuma, isegi seal tegema. Isa, võib-olla väike sõna võib sul aidata selt, seal olid tasakaal, on mingi mingi asja, sa oled küsija midagi, et kuule, mis sa nii arvad või? Ja mõnikord lähedki nimel nagu isa juurde, et saada seda rahustust seal rahusse sisse, ta ütleks oma väikse sõnaga midagi. Ja tead täpselt, ma ise tean täpselt, mida ma tahaks kuulda temalt. Kuuleng. See on põhiline. No seda võib siis võrrelda näitleja, lavastaja niisuguse ideaalsuhtega, sest ma olen ka seda märganud, et kui lavaste vahel ütleb, et enne väga olulist ütleme läbi mängu või enne esietendust ütleb, et, et nii-öelda mängige ta kergelt läbi nagu lobisedes või nii-öelda vastutustundetult, siis on väga suure tõenäosusega tuleb väga hea etendus. Ta võtab nagu pinge maha. Just ma arvan, et kas nendest inimestest, kes raja kõrval seisavad, oletame seesama hetk, millest juttu oli, et, et esimene kilomeeter on tunne, et et midagi täna ei lähe. Ja, ja siis on raja kõrvale inimesed, kes lehvitavad lippudega ja hõiskavad ja karjuvad, kas nendest võib ka abi olla või on vahel nii, et, et nad mingil hetkel segavad. On küll olnud, segatakse eriti sel juhul, kui sa näiteks ei jaksa, ta on kindel, et ei jõua nagu vanad hüüavad. See on nagu see Ekstra sihukene lastekoorem selga sa tunned, et raskem on sul pea. Aga vahel on nad nüüd viimased aastad ma endale kuidagi saanud ainult positiivset inimestest, kes hõiskavad raja ääres. Ja ma olen ma tõesti, ma ütlen, et ma kartsin rahvast, kes seisis raja ääres. Ma ei tea, miks ja ma kartsin rahvast are ääres. Aga praegu ma ainult naudin neid, mida rohkem neid on, seda parem. Ma tunnen, et ma peangi esinema, nagu ma annan neile midagi. Et see on üldse nagu teater, on ju, et ma pean andma midagi rahvale. Aga kui oletada nüüd niisugust noh, mõttemäng niisuguseid tulema kunagi ei saa ja õnneks õnneks see nii ka on. Et kui tippsport poleks sugugi nii populaarne ja tribüünid oleksid tühjad, keegi käiks vaatamas, meedia seda ei kajastaks nii-öelda keegi ei huvituks sellest, et noh, las nad võistlevad omavahel teevad ise isekeskis selgeks, kes on kõige-kõige paremini edasi. Kas siis Kristiina Šmigun käiks ka suusarajal või, või ei käiks või käiks vaatamata sellele, sest juba nii palju on saadud? Ma ei pea silmas mitte saavutatud, aga saadud see on juba harjumuseks. Teil on täitsa õigus, ma ikkagi teeksid seda. Ja ma, ma ei oska öelda, isegi, kui oleks ajakirjanduse, kirjutaks sellest edasi. Ma ei tea, kas on sisse kodeeritud millesson. Aga vot nüüd nii aja kindlalt on jah. Aga sa teed lihtsalt seda, sest sa armastad seda teha. Ja see on nagu sinu elurütme. Et sa ei saagi ilma selleta, nagu sa tegid midagi muud. Ta praegugi, et, et hommikul ärgata seal 15 ütleme kaheksat minna joosta, siis tulla, süüa siis juba trenni, siis puhkad ja õhtul veel trenni ei kujutaks ette, kui ma ei teeks niimoodi. Ma ei tea, mis, mis teeb aga niisuguseid momente, kus on tunne, et viskaks suusad nurka ja enam ei jõua ja milleks kõik see, kas niisugused hetked ka veel külastavad või on need jäänud kõik minevikku? Ka tuleb ette sed. Ma ütlen, et väga raske on sest väga suured pinged ja koormused on suured ja ikka vahel on nii, et no suvelgi mitmeid kordan, et ei jaksa enam. Tunned, et ei jaksa. Õhtuleb mööda, hommikul ärkad üles, siis isa naasiate, nagu sa jaksad, puhka. Kuigi meil on meil on ka plaan ette nähtuseks, et me teeme nüüd nii palju, täidame on ju noh, mitte selles mõttes, et me peame seda tegema. Saamegi, niiet sa vestled isaga, tema näed, milline sa oled, mõtlen Ehotenanal okei, magamikul hommikul ma ei saa magada, ärkan üles ikka, ma lähen võimlema. Ma ei tea, milles on, miks ma teen seda, miks ma võinud puhata. Aga sa nagu mingi ma ei oska seletada, miks ma lähen sinna jälle võimlema. Kas see, kui, kui lapsepõlves joonistasite selle suusatreeneri kas see võib ka täide minna kunagi? Ei ma ei usu, elu sees, ma hakkan, eks see oleks viimane asi, see on niivõrd raske, ma ei taha, ei tahaks, ei tahaks, ei tahaks. Kui me mõtleme ikka oma isa peale siis sa oled kõik välja mõtlema, kõik tegema sellest, meil ei ole meil Eesti riigis kuidas öelda, igal igal tegijal oma ametit. No kui valla noortetreenerist nord treener praegu määrib, nii suuski on mänedžeri tööd teeb ta on veel psühholoog pärast kõik täpselt kõik kõike minu arust see on niivõrd suur koorem eriti noorte lastekeele, selle igalühel, et tähelepanu jätma, näitamisegi innustama ja, ja nii edasi, et see on minu arust väga raske. Aga aga miks te arvate, te sellega sellega hakkama ei saa või millest puudu jääb või jääb puudu praegu lihtsalt ajast ehk teisisõnu aeg teeb oma töö, läheb veel mööda aastat viis või 10 ja siis samasuguses saates ta võib-olla enam niimoodi ei räägiks. No ei tea, võib-olla huvi, huvitav, mingi televisioon või midagi sellist, nagu ahvatlevad mind rohkem hetkel nendest ma mõtlen. Et kui, kui hakata midagi tegema, mis mind huvitaks seal, eks ole, televisioon ja näiteks raadio või midagi seal selle kandi pealt. Kas seoses sellega, et tegemist on suhtlemisega ja ma arvan küll aga, aga treeneriga suhtleb või treener peab nii palju alla neelama? Võib-olla siin on, sööd ei tea südames või ma ei oskagi seletada, võib-olla sammatlikkuses ja siis on kõik ja ma arvan, et kõiki, see on niivõrd palju väike, võib-olla teleon, see, et sa saad veel ennast näidata, võib-olla see. Kuigi mul ei ole sellest puudused, ma nüüd tahaks ennast näidata midagi. Millegipärast ahvatlevad sihuksed asjad, millest sa ei tea. Näitlemine, kas mind tõesti, mind näiteks huvitaks väga näha näiteks näitlejat vaata kõrvaldada, nüüd on esietendus ja ma, ma saan kogu aeg jälgida, näitab, teeb et see oleks niivõrd põnev asi jälgida kõik tema samm-sammult, kuni vudinal avani jõuab ja mis ta siis teeb ja mis ta pärast seda etendust, mis ta siis tunneb, kuidas ta siis käitub, milleni ta siis on. Et see on minu arust ta võib-olla isegi psühholoogiadeks sõtta minna. Et see on ka üks niisugune kutse. Raadiokuulaja praegu ei, ei näe Kristiina šmiguni, mina näen siis ame raadiokuulajale öelda, et et tegemist on väga spontaanse inimesega, see tuleb mulle väga-väga niisuguse meeldiva üllatusena. Kas spontaansus on, on sportlase le vajalik või hädavajalik või oleks lihtsalt väga tore, kui ta, kui ta on, ma pean silmas niisugused mõisted nagu spontaansus ütleme ja kinnisus tähendab inimene, kes ei ei näita välja oma sisepingeid või oma head tuju ja ja püüab kõike vaos hoida. Varas on inimesest, samas on ju väga vaikseid sportlasi, kes seal väga häid tulemusi ja neid, kes esinevad igal pool ja sealt ka väga häid tulemusi. Ma arvan, et see on ikkagi inimese isikupära, milline ta on. Ma isegi olen, mõnikord mõtlen ennast, et võiks palju rohkem vait olla, me peaksime rääkima nii palju seletama. Muidugi tunnen, et ma pean seda niimoodi tegema. Et ma ei saa olla vaid selles kohas, kui just peaks midagi ütlema ja mõned nüüd nõus olla oleks väga palju on ju igas eluvaldkonnas, kus sulle peale astutakse nüüd vait olla, mina näiteks ei suuda sama üks viga, et ma liiga palju nagu tahan õigust. Ma tahan alati seletada, et see ei ole niimoodi, et vot nii, nii isegi isa mulle öelnud niivõrd palju, et mis, sa raiskad oma energiat sihukeste asjade peale teestava ühte asja ja ongi kõik, et sul on palju rohkem närve seal alles ja sa oled palju rahulikum. Ma ei suuda. Muuseas, on kõik enda sees kõik keerab ja ma ei saa näiteks öösel magada. Mõtlen hommikul ma kindlalt, nüüd eristan selle inimese ära ja ma kindlalt räägin selle asja selgeks. Ma ei tea, kas on hea omadus halb omadus aga vähemalt ma, ma tean, et ma rahulikult edasi öelda, kui ma olen rääkinud asjad sirgeks. Aga sündinud olete te talvel või suvel? Talvel talvel kalade tähtkujus maastal jube. Kas niisugune asi nagu horoskoop on see mingil ajal pakkunud huvi ja, ja olete seda uurinud või, või lihtsalt lugenud iseenda kohta või, või ta on samasugune nähtus nagu iga iga teinegi siin elas. No ma loen koomikseid teda ja alati ütlen sellise hästi, Selevad oh, vot nii ongi, et tänane päev läheb hästi, et teine pool on veel väga energia ongi niimoodi väga head. Ei üldse. Meil on siin eespool juttu põrn Thlist ja mõlemad avaldasime ilmetlus selle üle, et et millise fenomenaalse sportlasega on tegemist kas üldsuse ja, ja, ja spordi maailma ja niisugune ülisuur huvi ühe sportlase käekäigu vastu, tippsportlase käekäigu vastu ja tema saavutuste vastu ja kas sellega saab nii ära harjuda või, või selle kuidagi oma kasuks pöörata või? No ma toon niisuguse näite, kas oma nimelistel võistlustel võistelda on lihtne või, või kerge, kas, kas seda saab üldse kõikidelt tippsportlastelt nõuda, kui see huvi ja ootus on juba nii suur, et tekkida juba ühe sportlase kultus? Noh, nagu ma arvan, ütleme norrasast täielikult, kes on, on olemas ja ometi kõrvalt vaadates jääb mulje, et ta tuleb isegi sellest puhtalt välja. Nüüd on, minu arust on fantastiline sportlane majandeid teda jälginud niimoodi, nii palju ka kõrvaltvaatajana võimalust jälgida olnud. Ja ja ma ise mõtlen, et kui, kui tema asemel oleks ma ei kujutaks ennast ette. Aga on selleks kõik sportlased üldse valmis või on see ja kas üldse noh, nii-öelda tohidki niisugust koormat sportlasele panna või kannab sportlane täpselt sellist koormat, nagu ta kanda suudab? Tähendab, mina arvan, et see on kõik mõtlemises, mida ta mõtleb, kuidas ta seda võtab, kuidas ta suhtub sellesse, suhtub täpselt nõnda näinud kõrvalt ja ega ta eriti enda energiat ei raiska mitte kuskile kuskile minna, jutamata isto omaette. Lihtsalt on. Kuigi tema juurde tulevad inimesed ja kummardavad Jannatele paberit, kirjutatakse neist väljagi. Mul vot see nagu pani mind imestama, et kuidas ta suutis niimoodi väike laps, kes tuleb autogrammi paluma. Ta lihtsalt istub ja vaatab talle otsa. Mul oli, mul oli nagu sellest lapsest kahju, mõtlesin lihtsalt, kui halb inimene sa oled, miks sa, miks sa ei anna talle autogrammi lapsele? Pärast mõttes ära kujuta ette, kui tuhanded käivad sina ääres, niimoodi kehtad juttu, su sõbrad olla, patsutada ja katsuda ja siis ma sain nagu aru, et kuidas ta ikkagi suutis seda. Lihtsalt vaatas tühjalt inimesena otsa nagu läbi tema ja ta ei näinudki mitte kedagi enda ees. Vaat see pani imestama. No siis võib-olla see ongi see, et et ta on saavutanud oma taseme ja ta oskab seda. Muidugi, samas nagu minule tundub, et ta nagu lõhuks ka seda, seda oma nime. Et oleks nagu oi meie Bjørn hea ja suur ja võimas aga samas ta nagu ei lase rahval ennast armastada oma, minul on endale sihuke mulje jäänud, kui võtta veegard Ulvangid, kes on ka väga kõva suusatanud, temal just vastand temale biordeelile, kes alati rahvaga rääkis ja kallistas neid ja oli täielik nagu rahva iidol. Aga minule tundub, et ta kuidagi hoiab rahvast eemale ja ta teab, võib-olla täpselt, mida ta tahab teha. No ilmselt ta teab seda, mis tuleb, talle tuleb kasuks. Sest ilmselt sellest ei ole mingit kasu igas norra kodus oma pisikene pöördhli eksale, riiuli nurga peal, noh, nii-öelda kiputakse tükkideks, aga, aga temal ei ole sellest mingit kasu, sest kuskil peab olema üks tervik või nende hääli, kes, kes võistleb nüüd täna, kui see saade meil ära lõpeb, ootab ees uus kogu aeg algavad uued laagrid. Ja esimesed laagrid on, kus kohas. Vokatis on nüüd kohe augusti lõpp, siis on septembri keskel lähme Ramsousse. Seal olevat kolm nädalat ja siis on juba esimene lumi. Hakkadki võistlused. Ma soovin kõigi raadiokuulajate nimel järgmiseks hooajaks sulle ainult ühte asja. See on see, et sa ei hakkaks kordama kõiki neid samu protseduure, mis enne seda hooaega tegid. Hakkad täpselt sedasama taastama, et sa teed nii, nagu sa tunned kõige paremini ja muud ei, mitte midagi. Ehk siis tuleb ka kõik see, mida, mida me kõik ootame. Aitäh saatesse tulemast.