Teie, kui ajaloolane olete kindlasti huvi tundnud oma sugupuu vastu ja vane-vanemate päritolu vastu. Noh, loomulikult ma tean väga hästi, kus sündis mu ema ja kus elas mu vanaisa Võrumaalt nad on pärit vanaisa oli mõisa sepapoiss. Aga juba kui minu ema oli seitsmeteistkümne aastane, siis nad sõitsid. Gaasid sellises rajoonides kujuli Ruuda Polossova Elizabeth, sina minu vanaisa tuli Ruuda mõisa sepaks, see mõis kuulus ühele. Mõisnikule on nimi seni veel meeles. Käkke. Ta oli pool soomlane veis ja poolsakslane, mida selline mina hakkasin juba varakult vanaema ja vanaisa juures käima, sest sündinud Peterburis 1903. aastal. Ja minu isa oli esteks puutööline ja hiljem õppis ta tisleri ameti ära ja tegi siis seda teed, mis oli loomulikult tulusam. Isa aga oli väga liikuv, tema ei püsinud paigal väga kaua ühes kohas ja oli aastaid, kus tema läks perekonnaga maale varakult. Ma kuulasin pealt tibale, kui isa oma tuttavate ESC töölistega Piiteris rääkisid tööliste elust-olust ja eriti on meelde jäänud. Ma kuulasin mitu korda streik sõna aga Ma ei teadnud ja mis see tähendab. Ja siis lõpuks mu ema käsk, küsisin, ema ütles, isa oli väga range, tema väga vähe lastega, kõneles ta, oli liiga kinnine laste jaoks. Ja paras isa käest, ma sain ainult küsida juba, kui ma olin juba peaaegu täiskasvanud. Isa võttistesse nendest tööliste streikidest väga tihti osa. Aga see avaldus väga raskesti perekonnale, sest me saime tunda juba väga varakult nälga. Streikija ajal oli meil väga raske. Ema oli kodune, sest meid sündis järjest neli, sest mina pidin siis neid nooremaid nagu juba esimesest vennast karjatama. Siis ema aitas natukene kaasa, tema ise oli harjunud õmblema meile kõikidele lastele hilbud ümber. Ja seetõttu teised töölist, naised nägid. Me elasime tööliste rajoonides. Peterburi puhul tavaliselt enamasti Kristowski saar oli, kus eestlased käisid koos puhkepäevadel ja see on mulle Kahest meelde jäänud, et juba laupäeva õhta panime valmis oomika, hakkasime minema, sest tuli jala minna. Oli jah, oli üks neli-viis kilomeetrit sinna nõndanimetatud Kristowski metsasaarel kus eestlased käisid koos. Kui meie lõputuks sinna saime, siis me olime väsinud. Minu noorem kõige noorem vend oli haiglane ja seetõttu tema seda pikka teed jala jaksanud käia. Isaga Hukile teda ei võtnud, sest tema pidas omale seda kuidagi mittesobivaks. Ja siis me puhkasime seal natukene ja siis algas seal mäng. Lapsed mängisid eraldi, naised istusid eraldi ja mehed läksid tihtipeale selles kohas, kus me omale aseme sisse võtsime, kaugele. Kindlasti arutasid oma küsimusi, seda ma hiljem Paint kuulsin, et seal peeti isegi revolutsioonilisi koosolekuid. Ehk kui me vanemate juures olime, siis seal teised naised kõigi laulsid eesti laule ja ka revolutsioonilisi laule, nii et juba oma lapsest peast õppisin need laulud selgi, mis mulle väga meeldis ja sellepärast nad olid hoogsad ja kuidagi nii südamesse tungivad, tähendab veedeti terve pähe ja meie olime seal joosta nii palju, kui me tahtsime, sess kodu, meil seda võimalust ei olnud. Meie Ingliste majades olid väga kitsad hoovid. Tollal ehitati neid uusi tööliste maju kuue seitsmekorruselisi ja seal olid mittehoovid, nagu tavaliste Delbiteri majadel olid, vaid me nimetasime neid hoovid, kaevud, sest nad olid sügavad, kõrgelt tahtsin, seal oli alati pime ja lapsed seal liikuda ei saanud, sest nii kole kitsas olid. Hoiavad niimoodi me kasvasime ja ja nälgisime tihtipeale, sest isa ei hoolinud selles mõttes meil eakas isegi jooma enne sõda veel kaarti mängima ja siis oli meile eriti raske olla. Ja ema pidi siis teistele õmblema vahel ja et natukene kopikaid leiba leiva jaoks saime. Kui meil oli raske, siis ema ütles, et ma ei saa kooli minna, mul ei ole rahamoori eest maksta ja ei ole ka riideid. Ja seetõttu ma hakkasin mõtlema, et ma võiks ju ise omale teenida natukene mantli jaoks ja seal jalatsite jaoks. Ema leidiski ükskord Eesti ajalehes pealinna teataja. Pärast ilmus Peterburis ja selline ajaleht ilmus Peterburis oli. Nimetasid seda andsid välja Eesti seltsid, neid oli seal mitu essi, selts üks oli Haridusselts. Minu ema ütles, et kui sa kooli lähed, siis me paneme sind ainult haridusseltsi kooli. See on väga hea eesti kool. No ja siis ma läksingi, ema leidis 100 lehes kuulutuse ja vaatas, et see on külvist eestlane eesti nimega oli, kus nimetatakse väike vabrik. See oli selline, vabrikus oli ainult üks masin, paberilõikamise jaoks nimetati teda siis ümbrikute ja kantseleipaberite vabrikuks. Ma kujutasin seda esialgu, suur vabrik, aga tegelikult oli see neli, viis tuba, üks suur korter. Ja seal töötas siis naistöölised, üks meister, kaks abilist ning tütarlapsed. Ja peremees ütleski mulle, kui ma sinna läksin. Et meie maksame kiiruse eest palka, et mida kiiremini teed, seda rohkem teenid. No ma ei saanud sellest aru, nagu ta näitas töö ära, siis oli see tegelikult ümbrikute valssemine ja apteekidele tehti neid väikseid ravimikotikesi kus peremees oli eestlane, peremees oligi eestlane. Ja tol ajal ma seda ei mõistnud, aga peremees võttis mind sellepärast, et ma Tema ja ja siis ta ütles, Varstu kohad, vot mul on ka väike tütar, no ta on natukene väiksem, kui sina. Sa võid ju temaga ka vahel mängida. No ja siis mul oli üheksa tunniline tüüp. Ja selle eest ma sain seal väga hästi meeles, saime 60 kopikat päevas, olen selle pidin veel võib-olla tunda, aga, või niimoodi eriti suvel mängima selle peremehe tütrega ja niimoodi ma töötasin siis kuni 13 aasta sügisene siis aga ema pani mind kooli, sellepärast ma teenisin selle ajaga omale palitu raha, väga jalatsite raha, ema siis oli kogunud ka päevasele maksusesse, oli maksuline, sain kooli ja hakkasin loomulikult hea meelega õppima seda asja, et mul oli isegi kade meel, et kõik minusugused käivad koolis ja mina ei saa. Käisin koolis, läks kõik hästi, aga Ottawas 1000 19. aasta algas sõda. Isa esialgul kiitles küll, et temal valge piletimees, kuna lampjalga, et seda ei võeta, aga juba ei läinud aastatki mööda. Siis hakkas Ma juba vanemaid mehi ja, ja minu isaga võidi sõtta, sain seal töötada siis või õppida, kuni. 16. aasta alguseni. Päris ma vist ei lõpetanud, sellepärast ei saanud käia, nälg oli niivõrd suur, et meil keegi rääkis, et vot soldatid kasarmus, et seal on ta eestlasi, et mingu me lapsed sinna vaatama, kas seal, aga kas siis kuidagi midagigi poolist söögipoolis ja niivõrd suur nälg need eriti. Me poisid olid nisukesed vennad, mul kõik kolm olid nälgas ja tõesti ükskord ma läksingi sinna ja mulle piimanõusse, soldatid, klaasid natukene suppi, käisime seal ja siis leidsin ka eestlased ülesse, need olid väga sõbralikud meie laste vastu, käisin vahel vennaga vahel üksi ja ikkagi me saime natukene siis eriti oli hea, kui keedeti hirsiputru eestlased söönud seda pudru ja sellepärast toodi meile siis nende suure kaussidega välja tihtipeale haige palju kohe. Nii et nälga meiei surnud. Ei ja teatavasti revolutsioonilised sündmused arutlesid tollal väga kiiresti kõikjal. Ja Pieter oli keskus kuhu tulid sõjaväest vahel haavatud, need tegid suurt selgitustööd linnas, kas ma ei liikunud, ei näinud selliseid suuri sündmusi, mis seal linnaski, vahel toimusid töölisi, naised, kui kodu tuli, siis rääkis, et sellesse selles vabrikus on olnud telesse Vassoakud. Ja varsti toimusidki tulidki revolutsiooni veebruarirevolutsiooni sündmused. Ta on meelde jäänud, mul kõige toredam üks oli. Kas oli see veebruari lõpp, märtsikuu algus kus naised Kõik punastes tides liikusid mööda tänavad ja laulsid revolutsioonilisi laule. Ma jooksin koos oma raamatutega nendega kaasa ja siis sai laudaga täiest kõrist kohese. Ja siis sellega, nagu algaski veebruarirevolutsioon. Teie jaoks loomulikult minu jaoks ka eriti nüüd ma vähe seda mõistsin. Aga sellepärast, et meil oli nüüd nälg veel eriti suur. Mõnikord käis emamaal, et sealt Vanaisaga päästesaada natukene kartulidki meile lastele, aga järjekordselt olid toidukaupluste ees nii kohutavalt suured õhta mindi juba järjekorda kogu öö. Seal see Eesti ja siis ema tuli musike teada. Külmunud. Muuseas aga kui tuli omiczis poed lahti, tehti esinduses seal midagi juba ei olnud ja sellepärast see aeg meil oli võistluste kõige raskem sellest perioodist. No ja siis ema leidis mulle Suveks koha, aga enne seda ma püüdsin ise omale midagit leida. Ma nägin, et poisikesed jooksevad ajalehtedega tänaval, Pravda oli nendel käes ja kui ma kodu tulin, rääkisin seal töölisnaisele. Siis need ütlesid jah, et see on tööliste ajaleht ja rass töölispoisid nii kõvasti karjuvadki Pravda Pravda. No ja siis mul tekkis niisugune suhu võtmine, kas tahaks ka seda. Ja tõesti, ma läksin nädala pärast, läksin koos siis nende poisikeste kätesse, rauda toimetusse, väike toakene oli, kus sa jagati siis need ajalehti. Ja seni on mul meeles, Kaaessid anti igale poisid, kes selle 25 ajalehte, need olid minu ees ja kui mina sinna siis jaga ja vaatas mulle. 25 ütlesin loomulikult taha ja siis pidin seal vastavat kopikat nendele andma ja vastu võtma ajalehed. Ma hakkasin neid levitama Peterburi poolel, aga poistel olid juba mitmed kohad ära võetud. Ka siin ühes teemajas, mis olisi Lenina tänaval. Ja kuidas siis sellel lehel minekut oliga, oi lehtede ta väga otsiti taga, mul on meeles niisugune episood, et ma läksin sinna teemasse, kus ma varem olin käinud, kus teised ei tohtinud siis minna ja seal istusid töölised. Ja ma olin hirmsasti nälginud ja see, et silmad paistsid kohutavalt välja ja siis üks tööline hõikas seal suures ilmaline, tule siia, too siia see ajaleht. Ja ta küsis ka, et kas sa tead ka, mis 100 lehes kirjutatakse. Ma raputasin pead ja mõttes mul hakkas nii piinlik, et nii ma hakkasin siis isegi seda Pravdat lugema, enne kui ma läksin. Aga ma siis vaatasin ise läbi ja siis ma juba julgemalt võisin hõigata, et vot seal on sirutatud seda ja seda Pravdas niimul meelde jäid juuni sündmused Piiteris 1917. Kus provotseerid, ajutine kodanlik, ajutine valitsus provotseeris töölisi välja astumiseks selleks et teostuda mahasurumis. Aga see ei õnnestunud, sest bolševike dolla kirjutasid rääkisid, et see on veel vara välja astuda. Meie ei ole ettevalmistatud nii, Messi seda viga. Aga edasi sai nii, et lõpuks tuli siis isa jaanuaris kodu, millal isa tuli koju? 1000 918. aasta jaanuaris tuli ta kodu, sellepärast ta rääkis, et nii suured perekondadega, mehed said lahti, aga tegelikult vastas neid oktoobrirevolutsioon, siis ta nägi seda, kuidas kohutavalt nälgisime. Ja tema hakkas kohe otsima koos teiste ees lastega. Piiteri töölistega hakkas otsima väljapääsuteed, kuskilt nad said teada, keegi oli Siberis läinud, vast hakkasid otsima võimalust sõita stressi ja seal kommuuni üles ehitada. Algul passisid, on väga palju soovijad, aga sõitsime meie Siberisse võrdlemisi väikse hulga, aga ma ei tea, kas seal oli kaks vagunid. Ešelonis need veo, oma kaubavagunid, nendel oli keskel Veige ahi plekkahi ja see siis soendus, kuidas ja, ja sealt Vial soojendati ka sööki. Ja märtsikuu lõpupoole Meie sõitsime Piiterist välja, isegi keegi oligi ainud Pedro kommuunis, see on Petrogradi nõukogus rääkima sellest, et nemad lähevad ja nendele anti isegi eriloaga tööriistu. Aga vähe oli tööriistu ja isa, kui sõitis kume, bar lauli jõudsime siis. Ta läks tagasi Etoppide rest rohkem riistu kaasad on tarvis seal suuri saagi, neid, mis laudu saab saagide ja muud planeerisid ehitada Siberi taigas Siberi taigasse omale majad ja seal siis kõmu luua, aga koht oli ikkagi välja vaadatud, kuhu minna. Koht oli teatud ja sinna ette oli juba teatatud. See oli bar lauliste, umbes 80 kilomeetrit eemal taigasse. Seal oli üks ESC kila kuhu olid eestlasest Eestist tulnud 1900 19. aastal. Ja mis külas oli, selle nimi oli ojaküla. Sellepärast et sealt külas läks läbi väikeoja ühe suurema jõekese lisajõgi ja. Lasite nii, et põllu maha Nad olid taigast ära puhastatud ja, ja maa kandis väga hästi. Ja metsa nad olid kasutanud oma ehitistes ja nendel oli päris, mitte suured, aga väga head majad olid seal. No oli tookordsed, ojakülas oli üks 15 perekonda. Ja esialgu me läksime sinna, nad võtsid lahkelt vastu, aga loomulikult me nende juurde elama ei saanud jääda. Kus te elasite siis elasime seal oja küljes, mina näiteks meie elasime tankleri nimelise perekonnas. Temal oli, ma mäletan, olid midagit kaks siis lehma oli ja siis seadja pumbad ja kõik olid nii päris jõudsalt, nii et nendel toidust puudus ei olnud. Ja siis nad võtsid mind karjaseks. Ma läksin karja. Aga karjatama oma pidin selles paigas, see oli kole tiga on ju niimoodi, et anud Altpuid mahakukkunud puid täis. On sammas seal võis vahel jala ära murda või loomadki tihti murdsid. Karjakäimise ees sain ma natukene vilja. Kartulid kuigi meie isa minu vendadega emaga läksid, nendel olid vist juba need maatükid väljamõõdutud sellest ojakülas paar kilomeetrit eemal taigasse ja aga said siis omasele krundikese kätte ja hakkasid seda puhastama, võtsid metsa maha, nendest palkidest tehti siis väikene hütt ülesse, aga elasid nad kogu suvega 18 aasta suveonnis. Okstest ja kased, oh kuidas ma ilma jämedat kased ja Saiga tohkudest päris ja katus muidugi vett läbi ei lasknud. Elasid seal, isa ehitas, see oli tavaline rist palkadest, maja vahele pandi sammalt, sammalt oli taigas küllalt. Raviga määriti ka palkide vahed kinni ja seetõttu sai ta võrdlemisi soe. Minu isa aga läks jaanuaris 1900 19. aastal kodust ära. Tailitanudki kuhu läheb ja lõpuks sai teadada, teatas vist emal olid, olete te rääkinud ikkagi? Aga ema ei tohtinud meile rääkida. Et tema läks spordisaalis, siis olid juba valged igal pool pead tõstmas ja siis saatis ta seal paar korda sidemehed sinna meile. Ja lõpuks. Isa oli saanud ühe töö eest, ma ei tea, mis ta tegi seal ühe hobused. Granusel see oli kaval hobune, tema on raske, oli, jäi seisma ja peksa teda või tee, mis tahad. Partisani läks, isa saatis isa ta kordagi tulnud sinna aga isa saatis sealt vahel haavatuid, partisane meile, mida me varjasime seal kartsime väga ja eriti ema oli nii hirmus, et haigeks jäigi. Ja lõbuks. Mu vennad ehitasid nendele kaugemale taigasse, samasuguse on nii, nagu nad omale omal ajal ehitasid, nendesse kunst oli selge ja muidugi need partisan, võib-olla ise poleks niisugust ehitanudki. Mina minule tehti siis ülesandeks, et mina neid partisani aitaks mõnes asjas. No mis, ma ütlesin muidugi teada toitu viisi sinna ja ja küsis, et kas ma seda külad ja kas sa seal Noori tütarlapsi, väga palju tuttavaid, sellepärast talvel ma ketrasin linu ja heegelda, tahtsin. Sain selle eest jälle toiduaineid ja ja need olid väga sõbralikud ja mina sellepärast. Võisin kindlasti Nende kaudu teateid. No ja siis nad õpetasid, kuidas, kuidas ma pean käituma, mis ma pean tegema ja ja ma hakkasingi käima külas, kus olid, tähendab tarvis side, üritas nendes Ühide pidaja sidepidajaks ja ja see oli, kes sisse aprillikuust, kuni, kui ma ei eksi, kas oli see juuni või juuli, nii kui nad lõpuks ütlesid, et nüüd lähme sõtta kõik, et noh, et varsti on purustatud. No ja siis nad läksid. Ja pärast tükk aega üldse meile keegi ei käinudki sisse. Emaga otsustasime, et meie peame Uuessi, selle võiks lapikese maalapikese üle sarida, harima ja tegema kartulid ja seal kapsas ja muu juurvilja maha selle pääsed ojaküla, eestlased saime me kõiksuguseid, taimi. Ja nemad väga hea meelega meid abistasid ja hoolitsesid isegi mõnikord, kui mina näiteks see 18 19 aasta talvel raskesti haigeks sain, olin, tuleb välja. Siis mõned käisid isegi meil mind vaatamas ja ja tõid midagit süüa. Mulle ja aga meil olid oma lakka korjatud 18. aasta sügisel marjad, seal oli väga palju mustasõstraid, punaseid sõstraid ja metsas oli väga palju toomingamarju. Neid kuivatasime ära ja jahvatasime siis kohviveskiga peeneks. Tegime selliseid keediseid peetidega. Söödav asi nõiad laini, mis aitasid meid igate moodi ja ja saime kevadel sisse ka põllud teha. Juba mina, ema ja kolm poissi karjuma enam ei läinud, sellepärast et lihtsalt olin pärast seda haigust mitu kuud väga nõrk, aga muidu ma sain kõiki teha. Koduni. Ja kuulsime juba suvel, et tõessi meie Sest tol ajal 1900 19. aastal olid mitmed liigsed partisanisalgad ühendatud suurematesse väeosa üksusteks ja ühe niisuguse üksusega ühines ka minu isa partisanisalk. Tema oli siis partisanisalga komandör ja sõdississe koos tihtipeale punaväega kohe ja teatavasse. Kaltsik varsti purustati ja tema riismed. Päris kaugemal läksid Krasnojarskisse ja seal teda lasti mahagi. Kui me nüüd sealt stepis, kui isakodu tuli Takkajärgi alati imestanud, kui naiivsed nad tookord olid, mina muidugi teada, olin sellest vaimustatud, et nüüd me saame kommuuni, aga ka mina ei oskanud tollal sügavamalt mõtelda. Ja kui lõpuks kokku saadi, siis aprillis 1000 920. aastal meie kõik sellest uuest oja külast ja mõned kasest vanas tulime kokku ja sõitsime steppi, kuhu meil oli antud ühte kohta lage maa, nagu öeldi, et endised kulakute maad, need olid suured ja väga head maad muidugi teada. Ja nii läksime sinna, lilled õitsesid, step oli lõpmata tore tollal. Ja siis öeldi meile, et vot siin on see meie paik. Inimestele võetud muidugi kaasa aseme, riided ja, aga mööblit ei saanud, nad sõitsid hobustega, vot meie krõnu aitas, laseb vedada siis meie ilpus, meil oli suhteliselt vähekäike. Ja nüüd kuidas siis me hakkame siin elama, loodeti, et tolleaegne vald, kuhu me läksime, Meid abistab ja toob sinna ka inimesed, kes siis hakkavad abistama meid, seda kommuuni jama, aga tegelikult meedingi abistanud keegi kolm nädalat. Me kirjeldasime lastele, tõmmati tekkidest midagi telgitaoline üles, pandi sinna siis lapsed magama ja ise tihtipeale magati kongress ja päris mulla peal ja nii edasi. Ja siis meie kokkutuleku otsustaski, et viie peame minema vene küladesse kummuunidesse, seal olid pärast Chadki võimu kukutamist palju nendes külades tekkinud kommuunid, kus need, eriti partisanid, olid ka niivõrd revolutsiooniliselt meelestatud, et nad olid valmis kommuuni minema ja ka muud oli ka ühes külas Lassifha lassiga küla oli suur küla ja võrdlemisi rikas, seal oli palju rikkaid olnud, kulaku tulid läinud koltšaki väge ja paljud neid ei tulnud tagasi. Ja anti siis meile majakeneni kus oli ka kommuunikeskus allkorrusel kommuunikeskus üleval, siis me saime seal omale eluasememind, pandi kohe kommuuni sekretäriks, sest ma oskasin kirjutada ja lugeda, aga kirjutada dialugejaid oli seal väga vähe. Ja mäletan väga hästi, et hakati valmistuma esimeseks maiks ja süüdis 1920 juba juba 1920 ja esimene mai. Ja siis oli saadetud sinna, ma arvan, et Barna olis üks lektor. Ja see rääkis niivõrd hästi, et sööbis mulle mällu peaaegu ka sõna. Ja pärast seda üldis kõned. Ta ütles, et vot nüüd noored, kes tahavad astuda komsomoli võivad siinsamas astuda. Nõia leidsime kokku nii umbes viis kuni seitse inimest ja meid kirjutati siis ülesse. Ja neid siis peeti, komsomoli ei astu, 9902. Esimene mai teatati meile, et täna on meil siin ülevenemaaline laupäevik. Subiootikidega vene ja sellepärast igaüks peab midagi kasulikku tegema. Ja meie noores läksime siis meile anti üks väikene või vihjati, et võite sinna minna, siin vana maja, mahajäetud väike maja. Päris väike ei olnud, aga nii keskmine, et see on praegust täitsa korrastada ja seal olid vist olnud, ma ei tea, sead või kanad, mis seal sees, puhastage ära ja saate seda siis seal kukuga hakata käima. Ja me tegimegi seda. Ja siis järgnevalt. Me hakkasime oma koosolekuid pidama, aga õnnetuseks meil ei olnud tarka inimest, kes meid natukene oleks taga ajanud või õpetanud. Ja siis oma pea, vot nii tegime, tegime, mis me tegime, ma hakkasin teistele noortele, Nad ei oskanud, revolutsioonilisi laulusid ei teadnud, siis ma hakkasin eide õpetama, see meeldis nendele. Siis otsustasime, et hakkame deklameerima ka seda tegime. Ja ma ei tea, kuskohast ma sain, aga ma sain kommunismi aabitsa, see oli niivõrd lihtsalt ja hästi kirjutatud, et iga sõna märgid nii sööbis nagu südamesse kohe. Ja kui ma selle läbi lugesin, siis ma tahtsin ka teistele noortele lugeda seda ja ma lugesin seda nähtavaste emotsionaalselt või vaimustatult ette ja nendele see väga meeldis. Nii et laulud vaheldusid sisse minu lugemisega ja. Deklaneerimisega ja nii me saime töötada kuni sügiseni, isa mul oli, sõitis kommuunist ära, Barnauli, seal sai tisleritööks ja tema enam koos ei tollest ajast ei elanudki. No ja siis selles, kas meie komsomol organisatsioon töötab, juba räägiti teistele ja, ja seal naaberkülas tulid ükskord komsomolid neile ja kutsusid meid külla. Et ma seal nendele räägiks, mis ma, see noh, seitsmeteistkümne aastasest, ma sain alles sügise ja. Aga. Ka julge nähtavasti seal oli isegi niisugune episood, et paari-kolme päeva pärast tuldi sellest külast kassisast mulle isegi need ühe noore mehe, ma ei tea, kas vanemad või sugulased, kosja. Mina selle peale ainult naersin ja et meil on revolutsioon, praegustest niisugusi, asju või meil ollagi. Ma olin selles mõttes väga ideeline. Siis sügise see oli juba septembrikuu lõpp. Saadeti mind sealt Barnauli sellesse oblastikeskusse väikelastekasvatuskursustele. Seal ma õppisin kolm kuud. Seal mind leidsid üles parteieszi osa. Töötasid Ikla töötas Johannes Tõrva, mina esinesin seal naistepäeval, 21. aasta naistepäeval kõnega. Öeldi, et nemad on kuulnud, et ma oskan rääkida ice ja et vot esinegi ülilinnalised naiste koosolekul, mõtlesin, kuidas ma ei tea midagi. Ma ei tea, see naistepäevast eriti midagi veel. No ja siis mulle torgati. Naistepäev, tema oli suurepärane kõneleja ja tema oli suurepärane Kirjuta ja tema tööd on alati olnud niisugut, mis kisuvad otsa kohe kaasa. Ja ma lugesin selle profüürikese kaks-kolm korda läbi ja ta jäi mulle täiesti peaaegu tervikuna tähe jaguma. Kastsin pulti sellel ülelinnalised koosolekul. Siis maa. Mõeldi juba imessati, et see, et kuidas võib inimene niimoodi rääkida, ma kellelegi ei rääkinud seda otsekohe nüüd siinsamas, et ma lugesin professuuri epe, rääkisite ikkagi peast lugenud. Seal siiski kuskil seda ma lugesin peas kõik ja noh, aga mul on alati algus raske, aga siis kui noor olin, aga pärast läheb kõik juba korralikud nõia sisse Öeldi, et mind pannakse naisorganisaatoriks ja tõesti võeti mind sealt lastekodust ära, kus ma jätkasin tööd ja pandi naisorganisaatoriks essi naiste hulgas. Teie komitee poolt. Rääkima, aga mai esialgul oli täitsa saamata kohe. Naistega, ma sain siis kontakti, kui ma nägin, et naised käivad koos nii töötamas ja ma siis läksin asja juurde sinna. Ja kui mõel näitasin neile, et ma oskan ketrada ja oskan õmmelda siis olid naised kohe minuga Messis sõbras, ainult nendele ei meeldinud see, et mul olid lühikesed sellest defi tagajärjel maha lõigatud juuksed ja natsism pärast sest alati on niisugused Räsus väga, see nendele ei meeldinud, aga vot see meeldis nendele kõige rohkem, et ma sain nendega kontakti. Töö kaudu mida ma kogu aeg oma elus alati ütlen, et inimestega saab kõige paremini suhelda, inimest saab kõige paremini tundma ainult koos töötajates ja teisi abistades.