Suvelõpu hakkas, Pärnu oli tulema väga palju näljahädalisi, pandi selle komisjoni üheks töötajaks, näljahädaliste abistamisega, orgaanilisi ja ma sisse hakkasin neid vedama laiali, ma öeldi, et sa ju tunned, sa oled nüüd instruktor olnud ja sellepärast sa tunned külasija Maydia kohte ja kuhu võib viia inikas, tulid terved perekonnad. Terved perekonnad tulid, lastega mehi peaaegu ei olnudki, kust nad tulid, kas volga mõeldud Volgamaalt ja see aasta, kui 21. aastal oli suurikaldusse ja sügiseks oli kõik ära kuivanud, kõik olid nendel loomad ära müüdud, mis seal olid ja ja sealt tulid nyyd laiali, mööda tulid puupaljalt. Jah, tulid ainult hilbukesi seljas ja äärmiselt näljased laps oli kohutav vaadata. Ja ma siis hakkasid vedama, oi, see oli üks raske töö, aga tegin ma teda äkigi korralikult ära, sellepärast ma just nende laste peale pärast vahel oli niimoodi, et ema ei jaksa last tõsta ühest kohast teise siis panuseta aitas, siis ma vaatasin ja mõtlesin, et kui kohutav on, et neid on tarvis päästa. Ja olid ka külas niisugused inimesed, kes ei tahtnud vastu võtta, vot see oli mul väga raske, siis ma pidin kõik oma jõukuse kokku võtma. Kasutama kõik ära, Enda neid, et näed, see on ajutine nähe küll nad lähvad jälle uuesti oma maale, kodu ja nii edasi. Ja palju tuli seda rääkida ja niimoodi ma paigutasin, palju inimesi sinna bar-Lauli ümbrusse, küladest küladesse ja numbri kuu lõpuni vihma vedas neid siis kauaks nad said? Seda ma ei tea, sellepärast et mind saadeti jaanuari 1000 922. aastal saadeti Omskis parteikoolis, seal oli internatsionaalne parteikuul ja siis oli essisektor ja seal ma olin sisse jaanuarist kuni maikuu alguseni. Ja maikuu algul mind võeti seal parteikoolis partei kandidaadiks. Kui palju oli eestlase selles eestisektoris? Väga vähe oli. Õpilasi oli midagi vist, kui ma ei eksi, 11 inimest kõiges saadud sealt vist kuskilt kokku neid küladesse. Noored noored, jah, kõik olid enamasti noored, vanemad seal ei olnudki olles lennus, vähemalt vanemad olid hiljem seal olid aga õppejõud, meile olid toredad. Need olid vanad revolutsionäärid, kes olid omal ajal kas Siberisse saadetud või siis Siberisse läinud 1918. aastal. Seal oli niisugused õppejõud meil nagu Mart Rebane Seal oli siis Hans Grossmann, kes oli ka Kas pea, kes oli Tartus olnud siin töölisliikumisse osa võtnud ja 11 ässa sõitnud ära Soome ja seal töötanud partei tegelasena? Nad ise olid väga vähe õppinud. Aga nad tahtsid, et meie aga omandaks kõik, mis nemad teavad. Ja tead, kõige hirmsam oli see, et nad võtsid vahel lugemiseks raamatut, millest meie midagi aru ei saanud. Aga kui nad jutustasid, siis oli tore. Grasva näiteks jutustas meile väga hästi viienda aasta revolutsioonist Eestist. Sellest ta võttis osa omal ajal. Loengut nad õieti pidada ei saanudki, ainult natukene. Partei ajaloos pidas meile paabel L1 nooremõppejõud oli. Kui parteikooli lõpetasin mais, siis saadeti mind jällegi Siberi kaugemale. Tooni, aga see rändamine ühest kohast teise toimus rongiga või hobustel peamiselt alati hobustega. Igatahes talvelgi tuligi käia, siis dollagi külmetasin oma suured varbad ära, kuigi vildid olid jalas, aga suured varbad on praegu sky mulle natukene defarmeid ja selle tõttu, et nad olid hirmsast ära külmunud nõia ja siis läksin sinna Rubsovskisse linnakene Väikejõust asutatud linnakene, muidu ta oli suur vene küla. Mingisugust rajooni keskus seal veel valmis ei olnud, alles hakati töötajat kokku võtma ja siis mulle anti ka kuskil ühes majas nurgakene elamiseks ja ma pidin siis hakkama naistega teele, siis öeldi mulle ka, et sa pead naiste koosoleku kokku kutsuma. Aga niipea kui ma naistega läks rääkima, nemad ütlesid, et nemad ei tea, midagi koos oleks meil on omal lapsed ja meil on loomad ja me peame nendega tegelema. Siis ma mõtlesin ühtemoodi, siis ma hakkasin noortega rohkem vestlema. Ja vot noorte kaudena sain maisseri ja valmistasin seda koos oluged. Kaks kuud. Siis tuli mul tarnaulist Sweeessi sektsioonis teadaanne, et teie peate jalamaid sõitma Leningradi ja koosolek jäi pidamata. Jäigi pidamata. Sellepärast, et jalamaid, no siis ma ei saanud enam kokku, aga ettevalmistusi vähemalt tegi, isegi oli kasuks. Siin ma töötama ei saanud olla nujah, siis sõitsid siia. Siin oli asutatusse vene vähemusrahvaste kommunistlik ülikool, kus ta kandis morflovski nime juba siis või oli Marfiaski July anmarclevski nimeline. Põhisektorid olid kõik Moskvas, aga Petrogradis oli tollal asutatud Eesti sektor, samuti ka loomesektor. Ühe aasta oli meil ka koos Läti sektor, muuseas, tantsud olid väga aktiivsed, energilised ja aitasid meil komsomoli tööd, esimesel aastal organiseerijad tehasemeeskond ülikoolis. Hakkasime kombestikus ülikoolis õppima. Ja meil oli siis õppejõududeks osa vene õppejõude, osa eestlasi, eestlased, mõned olid isegi tõsiselt ettevalitsusena kulud. Vihm. Schmidt, kes oli Tallinna Polütehnilise Instituudi rektoriks. Partei aja luges meile Palvadre. Jaa, itmelt. Tema oli ka päris vähese kirjaoskamatusele ja, ja siis Peeter Peterson, see oli rohkem haridust saanud, aga väga puuduliku teadis partei ajalugu. Seal tekkisidki meil suured raskused õppimisega, sellepärast et ma lootsin Medule nüüd kõrgemasse Parteikooli ülikooli, nagu nimetati. Siin on heade õppejõude, saab hästi palju õppida ja korralikult, aga ei andvad peetverson olid ju nende SKP vastasrindlased. Ja need hakkasid meid kõiki siis värbama oma leeri. Ja mina ütles, et mina tahan õppida ja mingisuguseid niisugusi siin võitlusi ei tohi mind segada. No ja siis tekkisid seal konfliktid selle põhjal ja minda. Ta selle pärast. Aga. Ma teadsin ja veendusin, kui ma kuulsin esimest korda Hans Pöögelmanni loojangut, mida ta pidas ühel partei ülelinnalised eestlaste koosolekule. See oli 22. aasta detsembri. Et kui arukas ja toredasti ta luges. Tõesti, ma panustasin sellesse, mõtlesin, et kuidas võib sellist inimest niimoodi laimata, nagu need vastasrindlased teevad, mina tulin sinna esimesele kursusele. Ja sellepärast noh, mul oli dokumendis, ma lõpetasin partei koori, aga suurem osa noori tuli ettevalmistuskursus Konsale. Ja seal olid väga tugevad poisid, seal mitmed nendel oli rohkem haridus. Mul oli ka tulevane minu abikaasa Friedrich Keyser ja vere üks kolmest, kes me oleme sellelt kursuselt ellu jäänud ainult veel tänapäeval. Peale minu on Stein see, kes õpetas viimati polütehnilises instituudis filosoofiat ja tahe vere ja jäävad niimoodi me õppisime, siis õppisime komsomolid, õppisime seinalehte tegema, mina olin siis seina lehein, viimased aastad ja teisi, mis õppeained, mis distsipliinid seal olid. Meil oli niimoodi, et printsipiaalselt nad püüdsid meile anda üldhariduse umbes keskooli tasemel. Vene keel veel muidugi eesti keel oli meil ka õppeliselt melissi keelt ka ja siis meil oli üks bioloog kes rajanud tol ajal vene progressiivse bioloogiateaduse. Juba elatanud inimene, aga nii elab ja nii teadlik, et ma õppisin temalt väga palju. Ja seal ma sain ühe väga huvitava sündmuse osaliseks. See oli Anna Leeds man bana partei liige, tema tuli Moskvast 23. aasta kevadel Ra kevadel. Alati meile selle ülikooli ülikooli õppealajuhatajaks oli väga teadlik, arenenud ja andekas inimene. Ja temale ma kuidagi vist olin hakanud meeldima iksidki. Ta püüdis minuga ikka mitu korda rääkida ja nii et juba tutvunes meie. Ja siis 23. aasta kevadel, kui esimene õppeaasta hakkas õppima, tema kord küsib, et kas ma kuhugile sõidan, ma ütlesin, et ei sõida sea aasta kuhugile. Ja siis tema tegi mulle ettepaneku, et hakkaksime meie kahas lugema backrovski, ajaloo, õpikud, seda, mis ta oli kirjutanud ja avaldanud 1920. aastal. Ta oli olnud Moskvas nende erialasel kursusel isegi ja seal ajalugu kuulanud, ka ühistvakrovskid ennast kuulanud. Mina kuulsin temast siis esimest korda kui vana pedagoog. Ta oskas mind tõmmata nii kaasa, et ajalugu selle lühikese ajaga pani mind mõtlema paljude küsimuste üle. Ning jällegi küsisin, palju tema käest mõni käes. Mind vägagi kiiresti lülitate mitte ainult mõistliku ülikooli komsomoliorganisatsiooni töösse, vaid keskrajooni komsomolikomitee tõmbas mind kaasa ja seda juba novembrisse 1000 922. aastal. Seoses ülelinnaline rühm, kes pidibiiterist pikeri komsomoliorganisatsiooni poolt sõitma Kroonlinna, kus toimus šeff kluse võtmine Kroonlinna madruste üle ja üldse sõjalaevastiku sätluse alla võtmine. Ja me sõitsime sinna rühmana oli väga huvitav ja lõbus sõita ja kui me sinna jõudsime, siis Kroonlinnaväljakul oli rivistatud paari 1000-ni madruste rivi. Ja ma ei märganudki, kord öeldakse minu nimi. Ja mina pidin siis nende madrustele tollal kõnelema, esialgu veidi veidi raske, aga kui kõnelema hakkasin, siis läks kõik hästi. Ja loomulikult need hurraa-hüüdmiseni olid tunnuseks, et see nendele meeldis, viidi meid laevadele ja ma sattusin tolleaegse liinilaevale moraal mis oli vast revonteeritud ja läikis nii väljast kui seestpoolt. Ja ma olin uhke tollal, et ma nägin sellist tohutu suurt laeva, mis oli madrustele enestel, nagu nad rääkisid, remonteeritud ja siis, kui ma tagasi tulin Petrogradi, siis pidasin vestlusi seal oma essis sektoris ja ka üle Ülikoolis organisatsioonis ja järjest tuli kohustusi juurde. Ma ei mäleta, millal see oli, kas oli 24. aastal või juba 25. aasta alguses, aga Mul oli midagi üheksa mitmesugust kohustus komsomoli, teisi ühiskondlikke ülesandeid. Aga nähtavasti sain ma kõigiga hakkama. Ja aga tagajärg, sorry, see ma haigestusin ja ei saanud seda kursust esimest kursust lõpetada. Jäin kursust kordama ja siis läksin koos uue esimese kursusega. Kindlasti kõige huvitavam oli see kursus kuhu tulid meil uued õppejõud. 25. aasta kevadel meie valmistasime, ütleme, teostasime väga huvitava ja Vega rikastava ekskursiooni gruusia sõjateele. Selle hingeks oli professor Polanski ja selle ekskursiooni sekretär. Solin nina. Pärast. Tunnetas, et meil on toimunud Kommunistliku Ülikoolis väga suured muudatused. Nõukogude Liidu kommunistliku partei, kui me nimetame tänapäeva nimetusega oli oma keskkomitees arutanud meie olukorda ja leidis, et need õppejõud, kes meil töötasid, nii hästi, ei vii edasi õiged kasvatuslikku suunda. Ja seetõttu keskkonna otsustas asendada mõned õppejõud just SKP keskami d tegelastega. Ja nii tulidki sinna siis uued eesotsas Hans Pöögelmanni k. Aasta õppida nende juures. Aga selle poole aastaga lugesid meile väga toredaid loenguid oma aineid täites. Pöögelmanni luges meile Comenterni ajalugu ja see oli tõesti väga huvitav. Ja siis kujutelma üldse oli selline inimene, kellega sai alati vestelda, samal sügisel juba septembris. Hans Pöögelmanni ettepanekul hakkasime valmistama kogumik 1000 905. aasta Eestis. See oli revolutsiooni 20. aastapäev ja Pöögelmanni, sest me oleme hiljaks jääma. Kas soovime teha ruttu ja kollektiivselt, et siis me selle kogumiku ikkagi valmis saame. Ja samal aja kuuendal septembril moodustati EKP ajaloo komisjon hakkas väga aktiivselt tegutsema, me olime seal siis kas liikmed või mina, see tehniline sekretär, teised olid seal liikmelt, kõik, nii hetkel tabasin juba õppejõuna, seal me nimetasime ja teised ka minu abikaasa, kellega ma abiellusin Friedrich. Just selle sügisel, tema võttis aktiivselt osa ka ajaloo ega peaelukomisjoni tegevuses ja paljud teised. Nii et peegelmann oli mitte ainult suur teoreetik ja teadlane, vaid Ta oskas suunata organiseerija erimis tööd. Nii et see intensiivsem oli. Ema jahutas kohe meile ülesanded ära, igaüks mäe asus selle kogumiku osade tegemise teadlased tol ajal. Need kirjutasid suured artiklid sellesse kogumikku. Minule aga tehti ülesandeks esiteks raamatukogust nimelises avalikus raamatukogus otsida ülesse Eesti ajalehed Teataja. Muuseas, seal olid Hans Pöögelmanni artiklid, kaks artiklid, ma kirjutasin sealt välja ja ka teised materjalid, sellepärast seal leidus väga huvitavat materjali Pöögelmanni kui madalamad kätte teinud. Siis vaatas läbi ja ütles, et vaatas mulle otsa, et kas mõistate, mis siin tegemata on jäänud. Ma esiteks ei saanud aru, aga ta näitas, et kuidas ma tean, kus missugused lehe jõhviks seejärel on. Siis ma mõistsin, et ma ei pagineerinud neid. Ja siis Aasta kroonikas, aga see oli mulle üle jõu, sellepärast et just nende töödega algas minu õppimine. Eesti ajaloo alal, aga eriti aga Eesti revolutsioonilise liikumise alal. Ja sellepärast kroonikaid kirjutada. Kahjuks ma sain ainult mõned sündmused Ani ajalehtedes kui ka mälestustes, mis hakkasid meile tulema võrdlemisi nii intensiivselt. Aga see tegelikult ei olnud veel. Kroonika kogumik sai küll aasta lõpuks valmis, aga trükkida ei jõudnud. Loomulikult ilmus 1000 Ta 26. aastal meil kogumikust võrdlemisi palju materjali üle ja samal aasal kuuendalas ilmus ka teine kogumik proletaarlased revolutsioon Eestis, kes tüli aspirantuuri ettepaneku tegi oli juba siis, kui ma pärast üheaastast äraolekut pärast lõpetamist EKP korraldusel ja siis Kominterneesiseks Ani korraldusel oli naasta. Seitsmendal aastal tagasi hakkasin töötama jällegi ülikoolis, esiteks raamatukogus, siis organiseerin siin peamiselt mina, teiste abi muidugi teada rahvusliku kabinetis on, kas olid meil kõik eesti materjalid kõikides vajalikes ainetes kogutud kokku, see oli raske töö. Aga lõppude lõpuks meie saime ikkagi niisuguse kabinetti, kus meil kõik materjalid olid õppimiseks vaja neli korda kuus. Siis taheti hakata mind kohe ette valmistama õppejõus komme ülikooli jaoks kutsuti selle nõndanimetatud materiaalse kultuuriajalooakadeemiasse aspirantuuri. Meil töötas üks sviibaki nimeline teadlane, kes õpetas liidu ajalugu. Meil ei olnud eestlast tollal ja tema oli see, kes mulle siis oli suureks abiks. Kirjandus ta soovitas ja ja siin siis nõu Hans Pöögelmanni ja Sonny allermaniga, mis teha, et mul on väga väike viimane tütar. Ja siis teine on nelja aastane hääles nuia, aga nemad väga tuliselt soovitasid. Ja Pöögelmanni mäletan, kuidas ta tookord väljendas. Praegust eestlastest teadlasi tarvis sellepärast et me peame edasi minema, aga mitte peatuma jääma sellega, mis me saame komm ülikoolis. Ja et selliseid teadlasi loomulikult meil on tarvis ja tema andis oma soovituse kaasa, lubas isegi toetust ka ütles ka, et ma pean jääma ikkagi ülikooli vähemalt poore koormusega. Abikaasa mul oli kategooriliselt vastu esialgu sele minekuks aspirantuuri, et laps on vega väikene ja teine ka veel ja et kuidas me saame siis niimoodi, sa pead oma kohustusi täitma. Oma lubasin. Lubasin oma aega niimoodi maksimaalselt ära kasutada, et ma saan ikkagi aspirantuuri lõpetada ja. Mul tuli niimoodi teha, et kui ma kogu pere juba voodisse saan, siis ma ise istusin vaikselt oma toakeses, kus me magasime. Ja siis ma sain liigne suured raamatud lahti lüüa. Aspirantuuri sisseastumiseksamid tegin ilusti ära ja ja siis algas õppetöö aspirantidel, tollal peeti ka väikseid kursusi senisest neid niisuguses suurelt teadlused nagu Vassili Vassilis, Struve Parismises kreekov Schibyljoff Lepnikov ja teised. Nad olid tohutu suurte teadmistega. Nad võisid meile tõesti väga palju andad, nagu avasid silmad. Aga nad ütlesid, et teie võtke meilt faktid. Ka teie, noored, paned oma teooria, osake vaadelda neid fakte, mis me teile anname just seal marksistlik-leninliku teooria alusel. See pani meid mõtlema ja meie seda tegime. Olime nendele vanadele teadlastele. Nii ma siis kirjutasin Huaalsel väitekirja teema. Ma pidin võtma keskajas sellepärast, et ma olin liidu keskajaloosektori aspirandiks ja siis koostasin Hans Pöögelmanni teema, see oli talurahva olukord Eestis ja Jüriöö ülestõus. Ema kiitis selle heaks essideks, minu juhendajaks oli keegi instituudis üks vana teadlane Krimm. Noh, tema jäi haigeks, varsti suri ja siis tegelikult ma alati konsulteerisin Hans termineid, ta oli minu juhendaja, kuigi mitteametlikult, sellepärast ei hakka uuesti juhendajad mulle kinnitama pärast Krimmi. Ja nii ma sain selle väitekirja siis valmis 1936.-ks aastaks ja sama aasta kaitsesin ka. Oli aeg, mil Nõukogude liidus süstematiseeritud teaduslikud asutused ja reorganiseeriti neid juba uutmoodi. Teaduste Akadeemia esialgul oli väga piiratud asutus, aga tolleks ajaks juba tal oli palju instituute ja meie akadeemia materiaalstruktuuri Aelokkadeemi muudeti materiaalse kultuuriajaloo instituudis ja ma kaitsesin oma väitekirja juba instituudis. Ja ma jäingi sinna tööle selles instituudis. Samal aastal lõpetas oma tegevuse Lääne vähemusrahvaste kommunistlik ülikool. Siis töötasin seal ma kuni 40. aastani. Mu abikaasa saadeti siia juba 40 aasta juunis. Kui ta sai selle korraldasega, mina sellest midagi ei teadnud, ta sõitis ära. Ta ütles, et on korraldus mulle andada, kuhu ta sõitis, ma ei teadnud veel, ta oli seal isegi varem sõjaõppus seal olnud. Ja siis sai omale mundri selga ja, ja sõitis särama. Ootlasedasid. Oota siis ma sulle teatan, mida praegu reeglisuses Milaatia sõitis siia. Aitas juunirevolutsiooni siin edasi, nii nagu paljud teisedki siia tulid olla, kutsus juba augusti algul mind sõitma ja vabastama, aga mina, isa, sest mul oli veel üks kaevamine esse Pihkvas, sealhulgas oli niisugune seadus vastu võetud, et keegi ei tohi midagi ehitada ja väemaapõues kaevata, enne, kui arheoloogid on seda vaatanud näinud. See oli hiline slaavlaste kalmistu seal. Jah, sellega ma sain kiires hakkama ja. Aga siis. Abikaasa kirjutas, et nähtavasti ma tulen ise teile järgi, teie ei tule ja ei tule ja tõesti ta ei salga, enne, kui oktoobris tuli meile järgi ja ma siis suure hädaga sain sealt Instituudis lahti, sealt mind hoiti väga. Aga noh, teate, et meil tarvis sõita, et abikaasa juba siin töötab, nagu ma ütlesin ja kellena ta töötas siis abiga Ta hakkas tööle selles kohaliku tööstuse tollal rahvakomissariaadis. Essex oli komissari asetäitjaks juba sõjas ajal määrati teda 25. juulil määrati teda rahvakomissariks ja tulin siis siia, noh, abikaasa oli vastassi. Tema käis külla Kaisa Masing sisanud veel sõita, kui tema käis ja ja tal oli juba korter käes ja kõik nagu saime kõik korda. Ja ma tahtsin väga ülikooli tulla tööle. Abikaasa muidugi lubanud mind ja ma pidin jääma Tallinna. Et kahel kohal töötamine ei ole sugugi ja kahel pool elamine. No ja siis varsti leiti mulle mulle hariduse rahvakomissariaat, leidis mulle kohe ameti. Oli tarvis organiseerida muuseum ajaloo ja revolutsioonimuuseum ja algasin tühjal kohal äärmiselt mustades ruumides. Nimelt kohtukuuks teesilt, eks ma pidin alustama remondiga paralleelselt, aga me hakkasime kohe materjali uurima ja koguma ja inimestega vestlema ja ise käisin ka materjali vaatamas, kus mida sai. Aga ikkagi tuli ta mõnes osas väga paberlik. Agar 10-l kuuga me tegime selle ekspositsiooni valmis juuni keskel, ta oli enam valmis, seal oli väga palju tegemist ja väga palju tööd. Öösel ma kirjutasin vahel tekste. Vahel uurisin materjali, päeval, ma olin muuseumis. Ma tegin seal stendid ja mõned muud asjad, mis näitasid Nõukogude Liidu tänapäeva 40 41. aastal. Jah, noh, reisil on teade, et algas sõda. Ja meile, see oli kohutav. Sellepärast uksime veel muuseumis avada ei saanud rahvale. Abikaasa nõudis mulle, et ma tingimata lastega ära sõidaks. Ma ei tahtnud minna, ma ütlesin, et mina, minu ülesanne on samuti kui kõigil Nõukogude kodanikul Ega see sõda nii pikaks ei veni. Ja ta oligi, saatis oma ministeeriumi autuga meid 28. juunil Tartu ja Pihkva kaudu Strugi Krasnaja esse, aga tee peal juba Pihkva all. Ma nägin sõda Seste nähtavasse lennukilt, olid visatud välja need pruun särklased, nagu me neid nimetasime. Fašistid sealt ja need lasid seal, aga me sõitsime ikka edasi, sõitsime Pihkva silla juurde, aga seal algas pommitamine, silla pommitamine ja pigem inimene varjupaika. Aga seal osutus üks reetur, kindlasti see väga nii robustselt juba rääkis, et noh, nüüd see nõukogude valitsusse saab oma see nahal tunda. Mis sa selle all mõtles, aga ta väga halvustavalt ütles ja ma ei talunud seda ja hakkasin vasta rääkima, et mis pärast lasin siis niimoodi seda Nõukogude valitsus sõimata. Varsti tuli teade, et äri on, õhuäri on lõppenud ja mees silla veel sõita. Veerisin essiks Jaroslavi oblastisse. No ja siis mul olid mehe sugulased, kes sõitsid Electrassiivad tehasega Leningradist Tomskis ja nemad kutsusid mind sinna lastega, et mul oleks natukene kergem, et emadeks saavad kuidagi aidata mõnes asjas jama sõitsingi Tomskis. Noh, seal ma töötasin pedagoogilises instituudis liidu ajaloo dotsendina ja nii detsembris 44. aastal kirjutasin ma essisse sain Kalli allkirjaga telegrammi, et ulguma kohe Eestisse kohe mind ei lastud instituudist, täna ma pidin veel talvesessiooni läbi viima ja ma sain sealt väljasõit ainult üheksandal veebruaril 1900 45. aastal ma jõudsingi Tartusse. Leppisin koordiga kokku, et ma hakkan tööle esimesest märtsist andiski käskkirja tööle suunata liidu ajalookateedrisse, kuid esialgu ma pidine 45. aasta lõpuni, ma pidin töötama marksismi-leninismi kateedri juures seal abistama, sellest tollal Ühigoliliselt peedi loengud üliõpilaste ja õppejõududele. Tegingi, siis ma õppisin neid, üliõpilasmul olid farmatseudid ja hambaarstid. Sain nendega siis suure hädaga kontakti, see oli väga raske, nad oskasid küsida, aga minu küsimustele vastata nad ei tahtnud või ei oskanud. Ühesõnaga, ma nägin kurja vaeva, et siiski nad midagi said sellest, mis ma nendele peaaegu alati pidin rääkima, vastates nende küsimustele. Samal ajal ma hakkasin aga koosolekust osa võtma Nõukogude Liidu ajaloo kateedris. Ja tutvusin olukorraga ja nägin, et õppejõud on äärmiselt vähe ja kole raske on tööd teha ja kus neid õppejõudu saada ei olnud, kellelgil teada. See tookord veel ei olnud, nõukuulide ülikoolis ei plaanid? Ei programmi meil midagi ei olnud ja mul tuli siis sõita ja palusin. Maksupraegu praegune ja professor konkse ja sõitsime Leningradi ja Moskvasse ülikoolidesse. Kaks ülikooli andsid meile väga palju nõia, hakkasime tööle üle siis väga pingeliselt. Me saime korraliku vastuvõtuülikoolis teostada ainult 45. aasta sügisel. Me lugesime seda meie esimeseks korralikuks kursuseks. Ma olin ammu veendunud, et meie enne korralikku kaadrit ei saa, kui meie ise ei kasvata ylikulis omale järeltulijaid. No ja siis, mis veel oli väga halb, oli see, et meie üliõpilased olid väga skeptiliselt meelestatud. Meie esimesel kursusel oli mõned niisugused Ülibers, kes ütlesid, et mister, räägite meile vene kultuurist, seda ju polnud nüüd olla Nõukogude kultuuris seda. Ja siis lõpuks otsustasin, et ma viin selle meie esimese kursuse, keda me juba teame, et me ise kasvatame ta algus. Poni viisin 46. aasta suvel, kui kes kõik eksamid ära tegid, viisin neid Leningradi ekskursioonile, osalt omarahas osas natukene või ametiühing aitas ja saime seal siis näheseda Leningradi, mis tähendab Leningradi, see vene kultuuri hälja. Me käisime Ermitaažis, eriti vene muuseumis, vot seal siis ma näitasin kõiki neid kunstnikke nimeta siiani. Ja nad siis olid imestunud, et ma ütlesin, et aga mis te mulle siis kus rääkisid. Siis mulle vastati niimoodi meie ju seda palun läinud. Aga nägid nad palju ikkagi. Ja see mõjus nendele väga positiivselt. Mina aga otsustasin tollal 48. aastal juba, et meil ei olnud ühtegi professorid peale moor, mooraarheoloogi alad ajaloo alalt meri oli muidugi teada, Ants Kruus, aga tema läks ju ära meilt akadeemiasse. Seetõttu mõtlesin tulevikule, et ma lähen ise doktorantuuri. Sest esimestest päevadest peale ma hakkasin siin arhiivist mõtlema ja leidsin seal väga palju huvitavat. Mind huvitas just viienda aasta revolutsiooni materjali. Otsustasin kirjutada sellest kirja esialgul, näiteks Hans Kruus oli selle vastu, et ma läheksin doktorantuuri, arvas, et on juba mul hilja. Teised toetasid mind keskkomitee, mis toetas ka mind. Käisin rääkimas ja nii ma läksin 49. aastal doktorantuuri Moskva ja tegin selle doktorantuuri läbi, seal seal võeti mind väga hästi vastu ja ma kaitsesin oma väitekirja. 53. aastal oli siis 50 aastane. Ja mõned kahtlesid, et kas ma kuigi kaua veel jaksan töötada. Hetkel öeldi isegi, ennustati näiteks 10 aastat ma saan töötada, aga seni.