Vikerraadio jätkab. Kavas on detsembrikuu esimene ja ühtlasi viimane saade kirjutamata memuaare. Detsembri saabudes on aeg-ajalt meenutatud trükisõnas ja ka eetris üht detsembri hommikut kauges minevikus esimest detsembrit 1924. Vahetu mälestus sellesse aega on katkemas ja peaaegu puudub juhataja, kus siis kuulajad sellesse hommikusse ühest sõjaeelsest Eesti ajalehest laenatud olupildike. Turu suunas kolisevad maa meistrivankrid. Üksikud töölised ruttavad tehasesse tööle. Kell on pool kuus. Kiiksuvad vürtspoodide uksed kolisevad piimanõud, kuuldub üksikuid inimhääli. Kusagil vurab auto. Kordnik käib postil, läikiv, kummimantel seljas, rahulikult edasi-tagasi. Vana 700 aastane tallinn magab rahulikku und on iga minut virgumas, teades, et teda ootab hall argipäev oma igapäevase tööga. Siis korraga kusagil kaugel plahvatus, nõrts, üksikud püssipaugud kuulipilduja, ragin, uus plahvatus, paugud. Kordnik jääb kuulatama. Mis oli? Paugud kostsid üsna kaugelt nagu Tondilt. Ega ometi mingi varahommikune taktikaline õppus. Mööda tänavat tuleb jõuk mehi. Kordnik katsub kõheldes revolvrit ja jääb valvsalt seisma. Mehed tulevad vaikselt, neil võib olla neli-viis inimest. Kordnik astub paar sammu edasi ja püüab läbi pimeduse näha, mis mehed need on. Ei või ju kunagi teada. Siis imekiirelt on meestejõuk kordniku kohal. Üks pikk mees astub laterna tule valgusel kordniku poole ja käsutab. Andke relv ära. Relva haaramas politseinik oli tol hommikul esimesi ohvreid. Muide, hiljem maksis eluga kuuldud kirjelduse autor ajakirjanik leiame tema nime 1941. aastal NKVD tribunali otsusel surmamõistetute ja maha astute nimekirjast. Esimese detsembri mässukatse nõudis ohvreid nii sõjaväelaste kui tsiviilisikute hulgast. Lahingus langenute ja lihtsalt tapetute hulgas olid reamees ja kolonelleitnant, kooli direktor ja raudteetehaste alaealine õpipoiss minister ja koristaja, jaamaülem ja tavaline autojuht. Kõik Eesti vabariigi kodanikud. Sündmuste käigust ülevaadet anda ei ole. Käesoleva saateülesanne huviline leiab piisavalt analüüse, artikleid, dokumente, trükisõnas. Viitaksin siinkohal tunamullu avaldatud koguteosele. Kas nad lahkusid Moskva rongiga? Raadiosaates tundub tähtsamana lasta rääkida tunnistajatel, keda on õnnestunud leida kas elavana või arhiivi helilindil. Johannes Viliberti sõjaväelast tabas too hommik Tallinnas sidepataljoni kasarmus. Mul on see selgesti eeldasid, et me magasime, kui see kella veerand kuue aeg need välja tulid. Mina ei teadnud, vaat ma räägin natuke seda eellugu, meil oli üks Veltri veel saurupoli. Ja siis selle minuga. Ja vaat need need mehed olid kindralstaabi teise osakonna, need samased mehed, eks ole, luureosakonna mehe luureosakonna mehed, nojaa, aga vaata, need need mehed olid ennast sidunud nende sammas kommunistidega, eks ole. Aga nemad kommunistid ikka teada ei saanud, et nad need mehed olid. Ja siis kui see esimene detsember, see samane hommik oli nemad, mina ega me ei teadnudki, nemad olid sealsamas nende kommunistidega istusi, võitsin odra tänavale, kus koha peal nad olid Gildi tänaval igatahes kuskil korterid, kus neil olid, olid nende kommunistidega seltsis ja siis tulid hommiku sealt välja sealt ja siis saurukese TR jooksid, need jooksid minema, sealt. Jutt oli ikka niisugune, eks ole, et sõjavägi pidi kaasa minema saanud tuli sinna ja poisid üles, pani seepeale mehe kohe püssiga sinnasel sammast, võttis korrabide juurest padrunid ja ja siis juba ära isikud olid juba järel siis nii üks uksest sisse tulime, niux maasingulise mees oli seal ukse peal ja see vaks püssi täägi lõi kõrvalisi püssi täägi ukse peale, siia vajutas kohe ja see mees oli seal, laskis Physse, oli kaks-kolm tükki, oli seal, kasvab ümber maha lastud, siis meie magasime Jaajemeezis, tõusime, tõusime sisse üles, panime ruttu riidesse ja püssid padrunid kardinal kätte ja siis läksime kasarmu igale poole uste peale siis teise korruse peal oli, oli ka ta tagant, uksed olid Kaagaswarmudeks, läksime sinna ülesse, siis mehed Läks mööda koridori laskma, vot nii palju olime, palgad kahetses omane auto tankis, laskemoonaladu oli siit kõrvalt ühest kohast uksest sisse tulles oli teise korruse peal, eks ole. Aga meie laske mööda koridori ja uks oli põigite, mis oli ees, oli tule all, sealt sealt, ei saanud ta laskemoona tuua. No ja, ja Syszek siis läksid sealt läbi, läks, samane ratsaeskadron läks igavese valguga, sõitis sinna balti jaama juurde, sõitis välja ja kus ta käis ja siis peale selle läks ju balti jaama juures see üleval siin mäe peal, kui siin sõjaväe surnukalmistu juures siin oli alevit seal kooli õppepataljon 500 või 600 meest oli. Vot see õppepataljoni oli pidanud laskma minemisi oli üles varem tõusnud Pidvaldecki Lasva minema ja see oli terves lahingvarustuses see tulime ta Juhkentali tänavat meitleks mööda, niiet mürtsus läksid balti jaama. Nojah, ja siis sealt Balti jaamas nad siis võtsid ju balti jaama ära, Balti jaamas oli ohvitsialisi kinni seal palju ja seal lasti muuseas teedeminister Karl siis hästi ka balti jaama ees lasti maha. Teisal osutus päästjaks õnn, juhus ja kiire taip. Minister Kaarel Eenpalu kinnivõtjad esinesid telegrammitoojana, kuid juba praokil korteri ust õnnestus siiski sulgeda. Aknasse visatud käsigranaat lendas vastu aknaraami ja lõhkes tänaval. Aknasse tulistatud paarkümmend lasku ei tabanud kedagi. Traagilisemalt arenesid sündmused riigivanema maja juures Toompeal. Asta droide, riigivanem Akeli tütar mäletab seda hommikut. Esimesel detsembril 24. aastal hommiku väga varas oli siis talveaeg, see oli veel pime. All oli siis üks uksehoidja Kitzmanni nimeline ja siis nad olid sõjaväegrupp oli siis sissetunginud, nõudnud ukse avamist Toompeal siis Toompeal, riigivanemamajas ja. Ja siis tormasid ülesse ja nad muidugi ei orienteerunud kohe seals, nad ei teadnud kuhu poole minna, me kõik magasime alles. Siis nad leidsid tee isa kabinetti, kus see suur kirjutuslaud oli, kus isa töötas ja seal oli üks suur pronks pronksist skulptuur, siis nad nii huupi nad ei teadnud, kuhu poole minna. Seda natukest oletasid, et küsisid nad all selle uksehoidja käest, et kus siis seal magamisruumid olid seal öösse, siiski nad tulid väga vara hommikul, snad viskasid selle suure pronkskujuga. Seal oli veel üks eesruum enne isa magamistuba viskasid selle ukse katki, tormasid magamistuppa. Aga eks isa kuulis, aimas juba, all olid ju kõiksugu häälitsused, aga nüüd magamistoad läksid niimoodi, nad läksid kuidagimoodi ringi kahes suunas. Ja kui nad siis sinna tormasid magamistuppa, siis isa tuli teistes, kus lapsed tuba oli teises suunas tuli välja sinnasamasse, kota magamistoa esisesse tuppa. Ja seal läks üks raudtrepp üles, kus asusid külalistoad. Meil oli sel ajal just Mulgimaalt üks sugulane seal külalistetoas. Isa läks sellest trepist üles, tõmbas oma külalist toa ukse ette, revolver oli tal taskus. Kui nad oleks üles selle siis ise oleksid laskma laskunud. Ema jäi muidugi magamistuppa, siis nad läksid, ajasid ema enese ees püssipäradega, lükates medaleid suure ruume. Suured saalid selgitavad riigivanema majas ikka olema, peab. Ja ütlesid, et me lõikame sul keel suust, kui sai, ütle, kus sinu mees on? Mamma poleks seda iialgi üürnik, ma ei teadnudki, kuhu isa jäi. Ja nii kaua siis rajati meie lapsed, istusime siis trepi peal. Mis alla viis? Te kuulsite seda kõnelust. Hoiatus kuulsime pealtki, ähvardustele, ähvardas, me kuulsime just ja siis nad läksid ülevalt just sellest mööda, sellest trepist sinna tubadesse. Kuulsime, kuidas nad seda emale ütlesidki, eks ema ütles meile seda ju pärast kah veel. Ja meie istusime täkk püssimeeste vahel seal trepi peal välistasime. Ja siis tuli abi. Nendel tuli siis põgeneda. Siis meil oligi saatjotan Schönbergi nimeline, kes siis aknast välja hüppas jalga, lasime ta seda lühikest jalga. Ja kui ma Siberis koju tulin ja siin kooliraamatuid lugesin ajalooraamatuid ja teisi raamatuid, siis kus seisis riigivanem, Makel oli aknast välja hüpanud ja ära jooksnud, papa poleks seda iialgi teinud, ei käinud ka seda. Järgmise helilõigu leiame Eesti raadio arhiivist ja see annab vastuse, kust ja kuidas mässu korraldajad tulid. Kuidas me tulime, tulime piiripiir oli Narva ja Kingissepa vahel oli siin traataed kolme Dolbaline läbi selle traataia. Ja Narva öösel, noh me muidugi enne teisel pool piiri vaatasime kuuekesi, kaasas oli meil automaat ja muud relvad, käsigranaadid, Provelloid ja vaatasime, kui see Piirivalvur läks ühte suunda nii meeldima selja tagant, siis oli meil aega mõnikümmend minutit, tulime läbi traataia ja siis läksimegi. Nii et seal traataeda mitte rikkuda jälgiga jätta ükshaaval ahelikust olime üle, see suurt raskusi ei tekitanud. Ja siis kõmpisime Narva, no Narva jõe või 15 minutit lillaks hommikusele rongile pidimisel rongile tulema, aga kus sa saad läbi metsa, raba ja seal läbi piirivalve tulla, see ei ole nii kerge asi. Pead vaatab, et sa kuskile sisse ei kuku. Kui veel hommikusele rongile ei saanud, siis läks sordina jaama lähedale, seal oleks kase metsake sinna Kasemetsa, puhkasime seal päev otsa, tegime küttisi, sinnagi kuivatasime oma jalanõusid, muidugi oli läbi vee ja pori läbi raba minna. Ja õhtaks, läksime siis Aegviidu jaama Aegviidu v vanasti Korfu ja, ja sealt istusime õhtusele rongile. Me muidugi otsustasime ist ühte vagunisse küüdi ükshaaval need ja need eeskätt meie 11 ei tunne need ühes kambas meile ainult üks oleks ühest paun otsast Estonia otsast need ükshaaval pudenesid, mis sinna sisse istusime üksteise lähedal. No kaua aega oli, 28. novembril sain talina ja juba esimene detsember mörts seal hommiku, nagu teada, ebaõnnestus. Täiendage eelkõnelejat Rudolf Vakmanni kirjast Otto rästasele teisel novembril 1924 kui mürts lahti läheb, siis saadame siit vaba tahtlesi. Eesti passidega on asi sitt, neid saab ainult keebeeuust ja senini on GPU mind ainult lubamistega toitnud. Kas ehk ei peaks ka seal Moskvas võimalik olevat neid kee tõust saada? Relvade, lahingumoona ja varustuse nõudelehest 19. novembril 1924 vintpüsse põhjapiirkonda 300, lõunapiirkonda 200 automaate vastavalt 30 ja 20, kergekuulipildujaid 20 ja 14, raskekuulipildujaid 18 ja 12 vintpüssi ja kuulipilduja padruneid 150000 ja 100000, käsigranaate 600 ja 400 kolme tolliseid, vene mürske 2000 ja 2000. Ette loeti, on vaid osa Nõukogude lehest, mida vajati Eesti iseseisvuse likvideerimiseks. Kuid arvesse võtmata oli Eesti sõjavägi ja tema kaitsetahe, jätkab Eduard Raig, kes tollal oli tondi sõjakoolis. Puidule nomaadant lumeta. Eduard raid rääkis oma tagasivaate helikassetile augustist 1998 Ameerika Ühendriikides Connecticuti osariigis. Kodu-Eestis on elatud aegu, mil võisvast mälestusi salvestada ja säilitada, kuid rääkijale tervislikum oli jätta kirja panemata tema nimi. Nii jääme kuulajal võlgu ka selle Virumaamehe nime, kes järgnevas jutustab esimese detsembri hommikust tondi sõjakoolis. Tuli see 24 aasta esimene detsember siis tulivad Anvelt tuli sealt. Ja lasti korrapidaja oli, kes oli minu kõrva, tuli mind kontrollima ja nii kui uksest tuli, nii pauk käis, kõhesi kukkus surnult maha ja siis lasti mulle ka pauk, aga mind ei saanud siis surnuks. Täpselt ei mäleta, vist, arvan, et see oli ikke pühab õhta, käisime veel vaid päeval, käisime linnalubadega, käisime väljas ja tulime öelda, korduv ja siis oli vaja sinna valvesse, men sinna memm siis oli seal tulid jõessesesse hommiku kell viis kartulid suure laskmisega või kuidas eiei nad tulivad neil tasa toolivad sisse, aga sinna sissegi tuul jõuab, ega seal midagi kisa ja ka seal ja nendel olla kästud, noh pärast niimoodi ei räägi. Et noh, kolm tükki maha lasta ja siis hakkavad teised karpmaja ja niimoodi siis sea esikus kohal telefoni keskjaam asus või teisi korra pea teisega need lähevad alt olijad treppi mööda üles siis teisi karate seal oli, vaata kus 80 shida pistikutega Schenius seina peal oli niimoodi, hiilgel istus seal tooli peal istuda ja siis sai seal need ühendused panna. Ja siis selg oli ukse poole, nii et meie näike, kui ta uksest tuli, aga kuulsin mina. Kas korra ema tamp taga, nii kui uks ei seauks? Kuulsin kõrvaga eduk söhikus, uks läks lahti, ahnii kapse uks lahti, läks, nii ka pauk käis ja siis see karbida tsirka, kus majad, nii et oli, ta kukkus kohe surnud, ma tema õitš, ei teinud häält ega midagi ja aga mina ei rõõmuks, mul läksid tagant noh, sellest kannikast või selles läks pahuksisse siit kõhu pealt tuli Re kušeti väld ja ma kukkusin, noh, jäin kassinna ja, ja pärast siis poisid viisid sinna. Juhkenda oli, oli see eestiaegne sõjaväehaigla siis maalin seal kaua tõid, raviti seal. Kuus kuud, tervis oligi olu Karešev vajas tikkima. Päevadel juures sel ajal väga nende haavatute eest nende eest väga hoolitsev sõja. Haavatuid ka, kus oli, meie olime sõjaväe haiglas, olime kaheteistkümneid kesi. Meie mehed sellest asjast arvasid. Luuletatavalla elusad nimesid pannakse, aga seal me olime salvestusvabariigi vastu, valitsuse vastav oli Ülpsusel eesti korra vastalisi tahi. Anvelt tuli sellega ja ise keisriks, hakkadesi. Pärast võeti tal Venemaal seal seest välja seal, millal ta vähe. Minul on nii jäänud, see aisi ja vähe, tappis. Ega nüüdki praegugi. Ma ei oleks elada jaluva elu, hea küll, aga nagu öeldakse, kus kaks eestlast on koos, seal on kolm tõekspidamist ja nii ta tegelikult on. Mina ei saa nuriseda, küll mul vilets ela, raanud oleks, tervis vajavad seda. Aga rahvas peab kokku hoidma, mitte ühtteist tõlkima, aga ega hõõruma. Viimati nõustus tänavu aprillis meenutama esimest detsembrit Otepää elanik Eduard Kruus, vaatamata põdrale tervisele, kes paraku aga tõvevoodist enam ei tõusnud, Ki. Ärge laske vabaks teevad ruumid korda. Ma ütlesin, et ma olen. Ma olen sõdur. Sõdur, vaenlase ei karda. Nüüd võtad kaks kolmandal kompoli, kolmanda kompoli esimees, teine rühm. Sellega jalutad seaministeeriumi. Aga ma räägin ära, kus säravad vöödel, see ei tähenda. Et omal minna ei olnud valed seal teised. Ütle, säärased rääkis Elar selg. Ja nii me hakkasime minema, aga tasakene, mitte lärmiga ega mitte midagi. Et aga kui teil Tunnimehed nii palju korda läheks. Ja tuligi kolme ohvitserid ruumist välja. Plats jaama plats. Sealt saadantsis reisiplatvorm Yalega infici. Aga ma olin otse juures, sain üles. Et haava siis. Trepikotta oli politsei koondanud. Püüame neid kinni võib? Muidugi politsei teinud raid. Ja tuld. Nii langesid, kõik seal olid, langesid kõik ja üks ohvitseride, see võttis oma oma relvataskust välja ja siis unistuses igale ühele. Kaitsevägede ülemjuhataja käskkirjast number üks, esimesel detsembril 1924. Avaldan tänu kõikidele sõjaväelastele ohvitseridele kui sõduritele, kes maha surusid väljaastumise maksva riigikorra vastu Tallinnas. Täna hommikul. Olen kindel, et kõik vabariigikaitsevägi kindralist reameheni on iga silmapilk valvel ja valmis välja astuma vabariigi kaitseks sisemise ja välimise hädaohu vastu.