Tere õhtust, eetris on 18-st saade sarjast teatri sajand ja sõna saab teatriloolane Lea Tormis, kes täna on küsija rollis. See jutt on lindistatud juunikuu lõpupäevadel draamateatri veidi kõmiseval proovisaalis ja Lea Tormise vestluskaaslased on Priit Pedajas ning äsja kõrgema lavakunstikooli lõpetanud Erki Laur, Veikko Täär ja Taavi Teplenkov. Meie teatri sajandi sari teeb nüüd suure hüppe tänapäeva kõige tänapäevasemaks tänapäeva ja võtab jutuks viimased praeguse seisuga teatrikooli lõpetajad. Kaheksateistkümnes lend lõpetab, kuraditosin noort inimest, keda üldiselt juba teatri avalikkuses hästi teatakse küll nende selliste lavastustega nagu Alveri valge vareselugu siis kõivu, Pedajase peierite õhtunäitus. Muidugi on palju vaadatud mu veetlevat leedit ja praegu siis läheb kuradieliksiir ja alles nagu oli, kui nad sisse astusid. Juba. Diplom juba lähevad nad teatritesse laiali. Muidugi, õppejõud on neid näinud rohkem veel ja mitmekülgsemalt, sest kursuse jooksul on olnud väga palju põnevaid töid. See oli niisugune lend, kus alustati kohe Hamletiga katkenditega ja Hamleti proovimisega. Neil on olnud veel eriala õppejõude, kes on nendega proovinud muud repertuaari Merle Karusoo ja Ingo Normet, Elmo Nüganen. Aga avalikkus sellest veel suurt midagi tea. Ning küllap see tuleb kasutegurina kaasa selles, mis nad on teinud. Ka on olnud neil väga huvitavaid lavakõneprogramme. Ja mõnda neist on ka suuremas või väiksemas avalikkuses nähtud viimati Kirjanike Majas Anu Lambi koostatud programmi. Sina, Tuglas. Siis Jaan Unduski teksti alusel. Alles nad tulid, alles nad olid lapsukesed, noorukesed, siis toimus muutumine, avanemine, tagasilöögid, mõnel mõnel enese leidmised. Ja nüüd on nad noored näitlejad, nende puhul on räägitud palju sellest kursuse ühistundesti ansamblitundest, mis on olnud nagu Priit Pedaja seal vist ka eraldi eesmärgiks. Ja nüüd peab siis ka igaüks eraldi hakkama ennast eesti teatris tõestama. Ja ma küsiksin Priit Pedaja selt et kuigi sa ei ole teatrikoolis võõras inimene ja ise samas koolis õppinud see oli siiski su esimene lend, esimene kogemus vedada juhtida ühte rühma niimoodi läbi selle nelja-aastase programmi. Kui küsiks nii, et mida sa avastasid endas ja mida sa avastasid nendes uut selle nelja aasta jooksul või mida sa avastasid teatris või koolis uut tänu sellele tööle? Vist on nii, et teatrikoolis kroonib seda õpetamist pidevalt nagu see, et noh, mingilt noortelt inimestelt saab siiski nii palju vastu. Väga täpsemalt ei oskagi nagu sellele vastata, see on nii keeruline asi, on see teatrikoolis õpetajaks olemine üleüldse. Ja mina panin selle ülesande küll kaunis keeruliselt püsti, aga noh, ma ma arvan, et õieti, sest ma olen kuidagi niisugust usku või veendumust, et nagu vähe on lihtsalt sellest, kui kui me nagu õpime mingeid elemente või otse eesmärk või niimoodi niimoodi tõesti võetud, et et ükskõik, mida me teeme, vot sellel kõigel peab olema küljes kunsti hõngu. See leidis minu jaoks omasse kujutus ikka väga selgelt tõestust, et kui see tõesti niimoodi õnnestub siis siis võib sellest olla uskumatult suur kasu. Mida sinu jaoks tähendab selles seoses see palju kasutatud sõnamäng või teatrimäng, kas sa oskaksid öelda, sest sellel kursusel on nagu tunda olnud palju seda mängurõõmu ja mänguühtsus. No aga see on kuidagi käib üldise üldise loomingulisega teatrisse nii Gazas no kuidagi ka rõhutasin, toonitan siin kõik need aastad, et ükskõik kui keeruliste ja raskete või sünget asja teha, seda kõike tuleb teha lustiga. Ja nad nagu kuidagi kuidagi iseenesest noh, algusest peale niimoodi ka toimetasid ja sellest ainult hääl. Kas oskad sa kuidagi seostada seda, mida sina nüüd tegid mingid koolkonna või koolkondlusega, millest on ju Eesti teatris nüüd viimasel ajal ka räägitud ja vaieldud? Muidugi, igaüks teeb vastavalt oma individuaalsele ja vastavalt õpilaste individuaalsust selle, aga siiski loed sa seda nagu mingi koolkonna jätkuks? Muidugi muutumises, nii nagu ajas kõik muu. No ikka, eks ma lähtun sellest koolist, kus ma ise olen tulnud kindlasti natukene nii mõneski mõttes teiste nurkade alt, aga see baasi alusel ikka seesama. Ja see niisugune struktuuriõpetuste nutame teksti struktuur, tekstikäsitlus. Ja see meetod, kuidas sünnib roll või noh, see on ikka sellest koolist, selle koolkonna on asi. Nii et kusagilt põhi on siiski seal Panso juures ja, ja tema kaudu muidugi siis kõigi tema eelkäijate juures nii Eesti kui kui vene teatrikultuurist või saksa teatrikultuurist. Kindlasti aga ütle niisugust asja, praegu on eesti teatris niisugune rahutu aeg nagu ühiskonnast või õieti see rahutu ja ülemineku aeg ei ole ju päris otsa saanudki. Eesti teater muutub, noh, nagu kõik siin elus. Mis suunas ta peaks muutuma ja mida ta peaks endast säilitama, sellest, mis on olnud. Eesti teater ju tervikuna on siiski niisugune psühholoogiline teater, see on tema tugevus, on kindlasti nõrkus. Et kui nüüd niimoodi linnulennult vaadata, noh nagu selle maastiku kohal, sest see on kaunis ühekülgne erinevail tahavad erinevat stiili on väga-väga vähe. Noh ütleme erinevaid lähenemisi on vähemalt see, see peaks muutuma mitmekülgsemaks. Muidugi, professionaalne peab ta säilima, nagu ta ta ju on, mul oli selle selle kursuse pärast eriti noh, palju niisugusi noh, üllatusi. Näiteks Me kohe esimesest hetkest kui selgus minu jaoks, sest ma ju ei tea, vähemalt praegu, eks ole, keskkoolis, aga näiteks selguski see, et nii palju spordist täna või noh, minu ajal siis me järsult suuratasime igasuguste liikumiste füüsilise koormuse osakaal. Sellepärast et tänane teater on väga füüsiline nõudmised liikumisele on hoopis hoopis suuremad, kui nad olid, ütleme 20 aastat tagasi. Et see, noh, see on näiteks üks aspekt, aga mitte ainult see riski on nagu teatris vähe. Minu jaoks tähendab nagu ei julgeta riskeerida, tähendab, mingite otsingutega nad ei pruugi olla niisugused väga maksin maksimalistliku taga ka siiski see on ka selle kursuse juures kuidagi toonia, tähendab, et me ikkagi võtsime väga suuri riske, sest noh, kasvõi seesama pleierit õhtul näitas seal erakordselt riskantne tekst see algusest peale pole üldse selge, kas seda on üldse võimalik mängida. Aga see peaks käima ka teatri juures minu veendumust mööda pidevalt, et no julgetaks selle niisuguse harjumuspärase mugavuse pealt ära tulla ja riskeerida. Aga järelikult selle riski jaoks vähemalt nüüd selle kogemuse järgi tundub, on vaja ka mingit erakordset dramaturgiat, tähendab võimalus niimoodi põnevalt riskida tuli ikkagi sellest, et oli olemas kõivu niisugune kutsuv ja samal ajal tõesti esimesel silmapilgul väga ebateatraalsena tunduv näidend, kuigi noh, risk oli ka see, et sa äkki nägid Alveri selles poeemis lavastus võimalust tähendab võib-olla ka mingeid väljaspool teatrit, väljaspooldramaturgiat, tekste, millega aga peab olema hea tekst või kuidas? Ikka jah, ega kehvast tekstist head teatrit on need maruharva ikka hea tekst peab olema aluseks, aga mitte ilmtingimata fenomy sugune eripärane dramaturgia peab olema lihtsalt hea dramaturgia siis kui vaadata ka seda, näiteks me oleme seda näinud viimastel aastatel paljudel rahvusvahelistel festivalidel näiteks klassika, tõlgenduste, väga ootamatuid lähenemisi, kasesse samast Gruusiast mõelda, eks ole siis seda pidu ka hoopis suuremad energiat, julgust ma ei tea, mida kõike veel. Kui lihtsalt mugavalt ära rääkida, üks üks vana tuntud näitemäng. Oluline muidugi see see alus või see tekst peab olema hea, ainult hea teksti peal. Minu meelest sünnivad mõtted. Sedalaadi teatrit sa vist ei ole proovinud või kas sa tahaksid kunagi proovida, kus siis tullakse nagu kokku kambaga ja toodetakse teks ise proovide käigus seda on ju ka maailmas ja meilgi proovitud teha. Vot ei tea, võib-olla on üks niisugune töö praegu järgmiseks soojaks planeeritud, kuigi ma ennast teades võib-olla üritaks rohkem nagu küll jah, proovides improviseerida. Kuid ma ei, ei ole improvisaator. Tekstina jah, aga mängud mõtlesin ja ka lavastajana, tähendab ma tahaksin lõpptulemuse väga täpseks fikseerida, tähendab, see on minu tee lihtsalt niisugune ja ma ei kujuta teistmoodi etest. Ma ei kujuta ausalt öeldes võib-olla see on vanamoodne, aga professionaalset teatrit ette kus ei oleks lõpptulemus fikseeritud, no tavaliselt öeldaksegi, et improvisatsioon nõuab erakordselt head ettevalmistust. Ja see on kindlasti nii, aga kui ma olen Leedus ja tegin, proovisin mõni aasta tagasi ja seal mul trupis oli küllalt palju neid, kes olid kruused aastaid töötanud, siis seal oli üks üllatav asi, tähendab Ma mõistsin hoopis paremini, kuidas nüüd on ka võimalik töötada, sest nemad nagu tahtsid, nõudsid kogu aeg proovides, et nad tahavad improviseerida. Lihtsalt niisama. Aga, aga loomulikult ei ole näinud improvisatsiooni, küll aga ütleme niisugust tugeval kirjanduslikku baasil põhinevat teated, mis tõenäoliselt proovides väga palju improviseeritakse, proovitakse pärinevaid pööraseid variante, mille lõpptulemus igal juhul fikseeritakse improvisatsiooni ei võimalda keerulist struktuuri. Tähendab aga reeglina väga hea dramaturgia struktuurilt ka küllalt keeruline ja komplitseeritud ja, ja siin ei ole Temprosatsioonil palju ruumi. No ilmselt on tähtis muses jääks kehtima see niinimetatud improvisatsiooniline enesetunne ja võib-olla tõesti siis mingid niisugused koha peal improvisatsiooni, mingites detailides, eks ole, aga struktuur on ikkagi fikseeritud. Tähendab see, kuidas ma jõuan punktist A punkti B võib-olla ka improvisatsiooniline. Aga A ja B on kindlalt paigas. Ja eks meil ongi justkui näiteks on palju Simotaalset tegevus, tähendab kui, kui, kui on palju inimesi laval, kes kõik teevad, noh, ütleme tinglikult nagu erinevaid asju siis on selge see, et seal on palju hüdrilisetoorsete, on kohta, on improvisatsiooni jaoks ikka, aga noh, tähendab, mingisugust sõlmed peavad olema väga täpselt kui sa tahad tööd. Julgeks sõnastada ühte niisugust, võib olla väga üldist küsimust, aga, aga vasta just nii, nagu sulle meeldib või kuidas sa tahad. Et kas praeguses taas või ühiskonnas või maailmas üldse on niisuguseid ilminguid või nähtusi või tendentse, millele tahaks oma kunstiga vastu seista või isegi vastu hakata. Ma ei ole niisugune niisugune mässaja ma pigem nagu mõtestaks analüüsiks neid asju, tähendab ja loomulikult ma saan olla ainult irooniline, kui sa midagi vastikut, aga ma kuidagi noh, nagu nagu tõestada või kuidagi vastu hakata kunsti kaudu, nagu ei ole selle peale tulnud. Olla vastuhakk ongi süvenemine, analüüs. Se püüdluste teravik ei ole seal olnud. Sa ei tee niisugust otseselt sotsioloogilist, teadsid sa mõtled seda? Ja ja teine asi on see, et ei tegele niivõrd probleemidega kui inimestega nende probleemides. Aga kas on midagi sellist elus ja inimestes, mida sa täna just tunnet, et sa tahaksid, noh, mitte otseselt, mitte nii loosungitena, saali süütuna, aga kogu selle loomingu tervikuga, mis sa teed, mida sa tahaksid toetada või mille vajalikkusest sa tahaks märku anda? Olen kogu aeg teinud ja olen olen seda meelt olnud ma niisuguse üleüldise küünilisuse vastu kõigi ihukarvadega ja, ja seetõttu tähendab niisugune püüdlused vahenditu avameelse 11 toetava hoidva hoiaku suhtes on peaks olema küll väga ilm. Küllap seda on ka tunda selle kutsuse näol, mis on see, mida sa tahaksid neile kaasa soovitada nende teel, kus ikkagi igaüks peab nüüd edasi ise minema. No. No tahtejõudu ja rõõmsat meelt ja tegelikult ma juba ühe korra rääkisin seda, et nad ei kaotaks ära usku tõelisesse, sügavasse teatesse, kui ka nad ise sellega kokku ei puutu. Et kui peaks nii olema, et aastate kaupa, kas pole korralikku tööd kehvades töödes või ei tule väljavõtted siis see usk sellesse, tal olemas midagi selles, mis on, on tõeliselt sügavat ja suurt. Et nad seda ei jätaks. Ja usk siis järelikult ka sellesse, et see inimene kunagisele sellise teate juurde võib jõuda. Üks küsimus veel, kas kogemus nüüd ja see tagasiside, mis seal sellelt kursuselt said, pani sind mõtlema, et kunagi ma tahaks veel ühe kursuse vastu võtta? Ma ei ole niimoodi mõelnud, aga ega ma ei eitanud ka minu õpilased küsisid ka, et kas, kas me oleme viimased, sest ma ei ole nüüd mõnda aega, kui teatrikoolist tõesti ei ole. Kui, siis võib-olla mõne vestlesime sel teel ma teaksin nii mõndagi asja natuke paremini kui siis, kui sa sellega või niimoodi otseselt ei tegelenud näiteks seda mul oli ikkagi see, see naiivne ettekujutus, et me õnnestub kooli pidada kuni ikka lõpuni, tähendab see ei ole, sest et viimase semester on ikka puhas mängimine ja see võtab ikkagi niivõrd palju aega selles mõttes. Meil on etendusõhtul, siis nad tegelikult juba kella neljast-viiest alustavad mingit ettevalmistust Krimmidega ja nii edasi, mis tähendab seda, et me ei saa koole pidada. Et sa ei eita, ei aita ka praktiliselt enne nelja aastat ei ole võimalustki. Kas see teave või see legend, kuidas seda nimetada, et te olete eriti üksmeelne kursus ja ansamblikursus ja see on teie lavastustest küll näha ka kas see vastab tõele nii päris sajaprotsendiliselt ja, ja mis on selle head küljed ja kas seal on ka halbu külgi? Ja tõele ta vastane küll, aga sajaprotsendiliselt 100 protsenti, see on alati mingi ideaal, mis on alati võimatu. Mõnikord mängib ilm ka oma rolli ja siis on osadel viirused äkki tusased, aga, aga põhimõtteliselt küll täiesti veendunult üksmeelsed, ite sõltumatut isiksust. Vabatahtlik vabadustega viimases tunnis Pedajas meile oma ideaali kuidagi valgustes. Aga kui te nüüd lähete laiali mööda teatreid, nagu see paratamatult tuleb kas siis on teil raskem või kergem sellest, et teil on olnud niisugune seltskond kellele sai toetuda ja kellele võib-olla ka tulevikus saab, aga enam mitte nii otseselt. Kui üldse teatrisse minna, siis on, siis on raske niisama ka raske, aga, aga vast vastacki saab seda kuidagi lassi kanda, seda, seda ideed. Uude kollektiivi. Ma usun ka, et seal rohkem ikka seda toetavat jõudu edaspidiseks. Eks siin ühte, nii ühte kui teist. Et kui nüüd, kui nüüd laiali minna ja teatrites, eks, siis on võib-olla. Nõudlused partneritele Sist näitlejatel võib-olla natuke teistmoodi, kui, või kui on harjutud. Me oleme omavahel nagu selle mõistmise saavutanud selle neljanda aasta lõpuks. Aga nojah, kui seda ei, seda ei tule, siis eks me ikka püüame kuidagi kohaneda ja ma kujutan ette, et me püüame teisigi kuidagi edasi viia või ärgitada, aga selleks me lähemegi teatrisse eks latt olev praegu kõrgele pandud ja nii kui nüüd minna mõnda teatrisse, siis ja siis nõuda või soovida nõnda, nõnda oleks see, nagu, nagu meie kursusel selline üksteise mõistmine. Et see, see on vist natuke veel praegu, asjatu lootus. Et noh, selles mõttes on nagu pisike tagasilöök ikka. Kas me tutvustame, kes te siin olete? Olen Erki Laur ja lähen väike teatrisse fon kraal tööle. Mina olen Veikko Täär ja täpselt jään vabakutseliseks, aga lähen tööle draamateatrisse rollile pinguga. Mina olen Taavi Teplenkov ja lähen draamateatrisse tööle. Teisi meil praegu siin seltskonnas ei ole, no mis teatritesse veel minnakse? Linnateatrisse minnakse vanalinna, stuudiosse minnakse Ugala teatrisse minnakse. Ja siis kraad kraania draama. Kui te nüüd suudate meenutada, millised olite tulles ja kuidas teile tundus see kool ja teater, siis mis on muutunud ükskõik siis, mis suunas teie jaoks kooli mõistes ja teatri mõistes noh, sellega võrreldes, kui te nüüd tulite, ma ei tea, kui suur kogemus kellelgi enne oli. Kogemused olid väga väiksed üldse isegi teatri vallas ma ei olnud nii suurt teatri vaatajagi kui ma noh, praeguseks hetkeks loomulikult olen. Ja kooli suhtes ka ma ei osanud sellest koorist koolist isegi midagi arvata, sest tõesti kätt südamele pannes ma ei teadnud väga paljutki. Ja see, mis sügisel siis, kui ma olin juba kooli sisse saanud sealt mulle vastu vaatas, see, mis kool tegelikkuses oli, see vastas täielikult minu ootustele, lootustele sa siiamaani ma olen väga rahul ja ma arvan, et selle kooliharidus vähemalt nüüdne on küllaltki korralik humanitaarne baasharidus teatrikool Eestis, mis, mis annab kõige professionaalsemad nii-öelda õpetust näitlejaks pürgivale inimesele püüab ilma kahtluse alla panema, ütelda nõnda nagu mina ütlen, nii palju, et kui ma siia kooli tulin, siis aga ma kooliste teatama, suurt midagi oodata. Aga teatripilt hakkas mul just siis välja kujunema enne kooli tulekut sellena, mis see teater on. Ja, ja nii palju, ma olen küll selle nelja aastaga saanud targemaks, et et see on ikka palju tõsisem raskemas ja kui ta siis tundus Kas nüüd see julge väide, et see on professionaalsein teatrikool, no ilmselt Eesti oludes, siis kas sellel on ka katet, tähendab, on teil? Just oh jumal, on ikka varblast, eks, eks ole saanud selle aja jooksul palju ringi käia. Soomes, Taanis, Inglismaal, kus iganes Prantsusmaal ja eksreiside pealt sai ka vaadatud teisi teatrikoole. Nojah, see väide peab täiesti paika. See on üks, üks tõele tõesti üks tõsine töö tegemise koht, kus õpetavad praktikud ja, ja kus, kus see meetod on nagu maksimaalselt ära jagatud, siis nii-öelda ülikooliainete ja siis sellise praktika vahel samal ajal Viljandi kultuurikolledžis ja, ja humanitaarinstituudis, Theatrumis õpetavad ka praktikud ja meie kooli nii-öelda vilistlased. Aga selles, noh, ma ei tea, ma ei, ma ei julge mingisuguseid loosungeid öelda, see on tegelikult publiku otsustada, kes on professionaalsem, kes lööb rohkem läbi või või kes on elujõulisem. Ja, ja millised on need suunitlused? Erinevad kõik tahavad muidugi jääda kokku ja mõningal pool on just suunitlus sellele, et näitlejad läheksid võimalikult laiali mööda Eestit, eks igal pool ole nii, meie koolist oodatakse täpselt sama moodi, et me läheksime, toidaksime kogu Eesti teatrit, mitte ainult Tallinnat, mida meile ka ette heidetud, kuna enamus meist jääb Tallinnasse. Aga ma ütlen, et aeg näitab, ootame selle 10 aastat ära süsteeme, uued kokkuvõtted. Täpselt seal ma tahtsingi öelda, et meie pluss ongi see, et, et lihtsalt on kõige vanem eksisteerimises teatrikool Eestis, on vist jah, et nad teised siis humanitaaria kollased aeg näitab, et eks nad on praegu alles alguses, et nad võivad ka mööda, kasvab. No on kurdetud, et Eestis on ainult üks koolkond ja teie ei ole tundnud vajadust selle järele võiks ju olla ka mingi täiesti teine koolitusprintsiip, võib-olla te välismaal olete ehk sellega kokku puutunud, et kas ega kõik ei ole ju nii hirmus roosiline alati. Et kas on ka midagi, mida te koolist näiteks oleksite rohkem tahtnud saada või, või mida te ootasite, mida kool ei andnud? Võiks kuidagi rohkem seda humanitaarharidust olla ja näiteks selline, sellele ei saa ühtegi aine pealkiri anda, aga, aga aga kuidas näitleja ennast kirjas väljendab on nüüd, mida aeg edasi minu jaoks väga-väga oluline. Et, et vajaka vajaka, võib-olla jääb just sellist eneseväljendust mitte ainult näitlejatehniliselt, vaid, vaid kuidagi teistmoodi. Noh, ikkagi me töötame kirjandusega, me noh, me peame oleme professionaalsed kirjanduse lugejad. Et taolisele asjale tahaks rohkem, et oleks rõhku pööratud. Aga võib-olla selle jaoks tuleks seda õppeaega veel pikendada, see oleks üks võimalus, teine võimalus oleks see, et et kooli sisseastumisel oleks nagu mingid eeldused oleksid, nagu kõrgemalt paika seatud, tähendab see see mall. Me oleme siiamaani tulnud kõik tegelikult sellise küllaltki küllaltki kesiste algteadmistega kätt südamele pannes tõesti, kirjanduslikud teadmised võiksid olla kõvasti suuremad, kui meil meil on olnud siia kooli tulla, see võib olla võib-olla siis saaks selle lühema kooliajaga hakkama, aga mina arvan, et ta on praegu parasjagu just hästi tasakaalus. Et see on õigustanud ennast. No ma ei kujuta ette, et kui oleks tuppa aegunud oluliselt pikem, noh, inimesed on vanemad, kui nad lähevad teatris, on vaja ka nooremaid. Ta on kõrgem, eks ole. Siis ei ei näe ka võimalust, et inimestelt nõutakse sisseastumisel paremat haridust või ei jäeta kedagi ukse taha. Keegi on näha, et sealt saab asja. See käib keskkoolihariduse kohaga tegeliku üldise haridussüsteemi kohtusele. Humanitaarharidus on muidugi alla käinud, võin ma öelda selles koolis väga kaua aega, olnuna tähendab see baas, mille pealt me hakkame õpetama eeldab mingit tasanduskursust või midagi sellist, esimesel kursusel. Hakatakse ju uut draamat tegema, kõik mobiilne side on selles mõttes, et kui kuskil Inglismaal keegi draama kirjutab, siis me, me võime ju samamoodi teisel päevasele Eestis lavale tuua, see eeldaks nagu juba juba ka näitlejatelt sellist kuidagi teadvustatumaid, et maailmapilti just selle kirjanduse mõttes, et et, et kasvõi teada, mida tahta. Praegu tihtipeale kui näitleja käest küsida, et aga keda või mida sa tahaksid mängida, millises draamas siis jääks vastus võlgu. Oskaks võib-olla mõne klassiku nimetada, et jah, tõesti Hamletit võib-olla oleks tore mängida või või, või siis mõnda Mauriaga. Aga kui kaasaegse draama peale või, või millegi muu peale jutt läheb üldse kirjanduse peale, siis ei suurt, ei oska küll midagi öelda, keda mängida tahaksin, sellises virtuaalse abinsi tulevikumaailmas. Paraku ongi niimoodi, et tuleb sellest infomürast leida enda jaoks mingi adekvaatne, isegi tähtsamad asjad on vaja välja noppida, aga see müra lihtsalt väsitab ja üha rohkem hakkabki väsitama. Eraldi teemadena lugemus on üldse kõvasti vähenenud, aasta-aastalt vähenema ja, ja selle tõttu on ka seda sundusliku kirjandust raskem läbi töötada, sest varem pole midagi loetud. Aga see on võib-olla eraldi teema. Me oleme natuke läinudki juba sinna, mis ma tahtsin küsida, selle küsimuse teine pool on see, et kas oskate juba praegu öelda või tuleb see 10 aasta pärast, et mida mina oleksin võinud koolist rohkem võtta, tähendab, mida ma ei osanud võtta. Kas niisugust enesekriitilist asja oskab praegu öelda ei oska? No sellepärast tuleb hiljem Natukene majakama seedida, vaadata, mida praktika näitab. Minu arvamus mina ka niimoodi sekundi pealt ei oska konkreetselt seda välja öelda. Aga kindlasti kindlasti on selle aja jooksul olnud midagi inimene oma loomingut on laisk ja seda kogu aeg ületada. Kas niisugust väga üldist juttu ka võib küsida, ma katsusin ka teie õpetajalt seda peilida. Et kuidas teie vastaks, et kas praeguses ajas ja ühiskonnas või maailmas või kas on mingeid ilminguid või nähtusi või millele tahaks nagu kuidagi oma kunstiga? Ma ei mõtle mitte nüüd loosungite püüdmise näol, aga tahaks vastu seista või kuidagi nagu vastu hakata. Ta, või kas te tajute midagi sellist, mis teile ei istu? Jaa, jaa. Mis te tahaks, et oleks teistmoodi. Niisugune lüke üleilmne nivelleerimine kuidagi erukaks küll meeli. Et noh, oleme ju ikkagi oleme ju ikkagi väike rahvas. Ja, ja, ja, ja kuidagi ära kadumine mingisuguse sellise noh, ühtse standardi sisse, mis hakkab nüüd nüüd meile tulema, et, et see on küll nagu selline häirekell, mida tahaks helistada. Väärtustamise probleem, et mis on üldse, ega seda on ka raske sõnastada ei, sisemuses nagu on olemas küll mingi selline revolutsioonimeelsus, aga. Maailma parandamine peabki olema, Kunesid koorist, lähme kutsume rahases noored, vihased mehed muidugi. Aga, aga kuidas see väljapaistvat naist? Et kas üldse on olemas niisugune tunne, tunne on küll tunne, et midagi on veel miskit väärt ja midagi on, mille vastu või mille poolt? Kas seal öelda midagi, et äkki see on küll mingi probleem et noored, kes siit koolist tulevad, justnagu selline tunne on, et üha vähem oleks midagi öelda. Et on selline pseudoprobleemidega pingpong, kui tsiteerida ühte lavastust, tehakse tükke nagu tüki enesetegemise pärast. Ja, ja, ja, ja või noh, üldse teatrit tehakse teatri enese pärast. Noh, kõik algab umbes materjali valikust või sellest, et miks ma seda teen. Mitte sellepärast, et ma pean, ma pean midagi tegema ja küllap see siis küllap see, mida ma teen, küllap see kellelegi ikka korda läheb. Küllap seda ikka päris niimoodi teatrit teatri enese pärast ei tehteid. Natukene kaugemad tagamaad on selles mõttes kõlanud igavalt, aga kuna ei poolda sellist ütleme siis maailma parandamist. Ma tahaks teha sellist teatrit, mis on huvitav. Huvitav. Igavateatega kindlasti ei saa ei midagi parandada ega üldse kellelegi peale mõjuda, see on täitsa selge. Huvitav peab ta igal juhul olema. See on esimene, tingis, kas ta on ainus, ma ei tea, aga kui ta on huvitav teile siis tan ehk kellelegi veel huvitav, aga ikkagi see küsimus, et teatrit tehakse veel millegi muu pärast, sest teatrimäng ise on ju ka üks suur võlu ja ja mõnu ja annab mõnuga publikule. See niisugune tunne on veel olemas, et võiks ka, et midagi on veel, mille pärast seda teatrit teha? Peale mängurõõmu? Minu arust tead, tulekski teha teha ainult noh, nii-öelda sellepärast kui midagi ütelda on. Et, et ainult selline nii-öelda Mängurõõm tähendab ei toida küll kedagi, tasu ära, nii-öelda ei ole rentaabel, kui mina teen mängurõõmu pärast, siis tuleb ka publik rõõmu näoga sina kui näitlejateed seda mängurõõmu pärast, lavastaja on kindlasti mingisugused teised ambitsioonid ja äkki võib juhtuda nõnda lavastajat teinekord ikka lavastavad lavastamise sundu seepärast et ta peab midagi lavale tooma. Ilma rõõmuta, ma arvan, ei ole üldse mõtet kunsti teha rõõmsat kindlasti olema. Aga see vana niisugune Hiina või Jaapani näidissõna, mis ta oli, et, et sõrm näitab kuud, aga rumal vaatab sõrme. No seda peame ka meeles, võib-olla ta siiski midagi näitab selle juures. Midagi muud veel väljaspool. Noh, nii palju jah, et meil on selles selles mõttes küll väga-väga vedanud kõikide meie kooli ajal tehtud tükkidega, et et nendes on küll sajaprotsendiliselt mängurõõmu ja, ja sama palju ka sellist mõtet ja, ja süvitsiminekut. Ega ta nüüd ei vasta mulle nii nagu eksamil, püüdes ära arvata, mida ma teist tahan. Ei absoluutselt. See koolist lahkumise hetk, ega ta kerge ei ole ju. See üleminek sinna teise ellu, mille kohta veel täpselt ei tea, milline ta hakkab olema, kuigi te olete nii palju olnud juba praktikas sees ja, ja nii palju ka maailmas juba liikunud ja mujal maailmas mänginud, teil on kogemust rohkem võib-olla kui kunagisele kooli varasematel lendudel. On saanud olla, selles mõttes on see üleminek ehk lihtsam, aga on teil midagi konkreetset, vot mida tahaks proovida oleks oma teha mis on mõni niisugune unistus või tahtmine või piisab lihtsalt sellest, et saaks tööd. Sellist psühholoogilist teatrit ei ole saanud tegelikult päris. Niukest dialoog, puhas dialoogi, tead selles näiteks kahe inimese mingi paar tegelast räägivad. Eks ikka vist laiks taandub selle peale, et tahaks proovida midagi taolist, kus sa ise pead otsast lõpuni tüki välja kandma. Ehk siis rolle, rullosi osi, tšehhid, seal otsida igal juhul. Kui rääkida inimesele ligiminekust, siis siis on üks autor, kelle kaudu seda kindlasti saab. Mida te soovitaks järgmisele lennule? Soovitaks neile sellist hääd tuju vaatamata vaatamata hetke helistele sellistele Koolist tingitud murepilvedele. Et kui mitte meeleheitele sattuda, siis siis tuleb igal juhul püstipäi jätkata. Et oleks tolerantsi kõikide nende teiste vastu, kes, kes sinu kursusele on ja nende vastu, kes enne sind lõpetasid selle kooli, need, kes, kes peale sind tulevad, teame, kui kui raske on selles koolis. Et ma sooviks kõigile tahtmist ja püüdu ja mitte jumala eest lüüa käega. Ärge andke alla, ikka öeldakse, et sa oled rumal ja sa ei oska midagi ja ja üldse, miks sa olemas oled, aga leia ülesse endasse jõudriks olemasolev tõesta neile, et ei, käes on minustki siiski midagi lühidalt midagi vastu. Ma ütlen teie juuresolekul teile ka mõned sõnad kaasa, kuna see on ikka veel vana pärimuse järgi Panso kool siis Franso oma viimseks jäänud kirjas kateedri üles oli. Nüüd oli meil 40. juubel oli 20. juubeli paiku ja tal oli nädalapäevad jäänud aega ainult surmani veel, mida ta ise ka juba kahtlustas. Ja ta soovitas kõigil õppejõududel, kui neil, kes õpivad, ja neil, kes lõpetavad aeg-ajalt küsida endalt kahte küsimust, mida küsis temalt, kui ta kaitses oma režiidiplomit, küsis tema õpetaja lihtsalt just endalt küsida. Kõigepealt mis mul selles töös ei õnnestunud iga kord, kui mingi töö on valmis saanud endale aru anda. Ja teiseks mille poolest ma selle tööga targemaks sain. Need kaks küsimust võiksid olla siis meie koolist minejatel kaasas. Ja muidugi tahan ma teile soovida, et te kõik saaksite head ja huvitavat tööd. Säilitaks oma rõõmsa meele ette, oskaks muutuda ajaga koos. Aga oskaks muutuda niimoodi, et kusagil põhjas jääks iseendaks. Ja muidugi olgu teil Eetris oli 18-st saade sarjas teatri sajand, kus küsija rollis oli Lea Tormis ja tema vestluskaaslased olid Priit Pedajas ning äsja lavakunstikooli lõpetanud noored näitlejad Erki Laur, Veiko Täär ja Taavi Teplenkov ning saatemuusika valis Silja Vahuri.