Ärgaks piknikul. Tere hommikust, näevad inimesed, raadio kahes on alanud saade R2 piknikul, minu nimi on Urmas Vaino ja tänase saate külaline on operaator Elen Lotman tervistele kere. Järgmised kaks tundi räägime me arusaadavalt siis nii Eleni tegemistest, aga ka erakordselt palju filmist ja filmimaailmaga seonduvast. Helen aga sissejuhatuseks, kuna täna on laulupidu ja ma olen täiesti kindel, et väga mitmed Meie kuulajad peale raadio kahega pikniku hommikuveetmist pakivad omad asjad selleks, et kõndida lauluväljakule. Millal sa viimati laulukaare laulsid? Ma pean üles tunnistama, et ma olen korra laulukaare peal käinud, see üleval. Aga see ei olnud üldse laulupeo ajal ja see oli väga salaja, seal ei olnud eriti rohkem ühtegi pehmenemist. Aga ja ka nüüd pean sind häbiga tunnistama, et ma ei olegi vist ühtegi korda käinud päris laulupeol. Piinlik. Täna lähen. Mul on niisugune tunne, et täna on nagu tulnud sõiduaeg. Aga tegelikult, kas ma võin hoopis saadet alustada komplimendiga sulle, palun? Et ma tahtsin öelda, et sa oled väga hea, ära räägi. Sellepärast, et sellepärast, et ma mäletan, et kunagi ma lubasin endale, et kui mul ei ole mitte midagi öelda. Avalikkuses ka ei eksponeerin. Ja ja siis, kui sa mulle helistasid ja küsisid saates siis ma korraga vastasin, ma panin toru ära ja ma olin juhtme ujutanud tulema ja rääkima, kuigi mul ei ole eriti midagi öelda, siis ma tükk aega üritasin pugeda selle sellise ebaprintsipiaalselt ja kõigile meeldida. Tahad võta inimestele vabaduse teha, et ma ei oskagi öelda. Ja siis mingi hetk, ma sain aru, et see lihtsalt nii osavalt räägi. Et ma ei pannud tähelegi nõustanud. Selle põhjus on väga lihtne mata Ma kohe oskasin näha ju ette, et me hakkame rääkima minust. Selge see, loomulikult tuleb valida alati inimesed, kes, kes, kes lasevad seda teha siis elegantselt. Aga see on muidugi vale inimese valimised, ma kipun vahele segama. Helen selles saates käivad siin inimesed, kelle suhtes isikliku saate toimetuses on usku, et nendest räägitakse kindlasti Eestis ka veel 10 aasta pärast. Ja sinuga samad lood kui pikka aega sa ise, kui pikka aega oma elus sa ette tead? 10 aasta tagust nii-öelda ette kujutad endale. Ei, mul on minu suhe, ajaga on selline. Ma üritan, oi, nüüd kõlab väga nagu klišee, aga et ma üritan niimoodi elada, et kui ma homme sureksin, siis mul ei oleks, kas tunned, et midagi on tegemata jäänud? Aga see kõlab suhteliselt hullumeelselt, see kõlab nii, nagu me iga päev üritasin kõik ära teha. Ei, ega ma ei plaani väga pikalt. Ja kui ma küsin, nii-öelda supp, praad, magustoit stiilis küsimused eile täna, homme, inimene, milline sa meist oled täna tänane inimene? Täna, sest minu arust on olevik ainus asi, mis on olemas. Kui saata oma vanade klassiõdedega kokku, räägid ikkagi pigem tänastest asjadest tänastest sündmustest ei hakka rääkima, kuidas ta klassijuhatajale tooli alla knopkad istumise alla sättisid. Ma arvan, et kui ma sena vanade klassivendadega kokku, siis käivitub minu selline mitmikisiksusest. Hiljuti lugesin ühte raamatut nimega kõik, mis on vaja teada selleks, et tunda end jumalikult ja seal raamatus selle autor kännansporid esitas sihukse teooria, et me kõik oleme tegelikult teataval määral skiso Freemikud. Et kõigis meis on mitu isiksust ja need käivituvad mingites situatsioonidesse, kus kogu keha nii öelda, siis võtab üle selle konkreetse isiksuse käitumismalli ja sellest võib muutuda kehakeel ja võib muutuda kogu suhtumine. Ja ma arvan, et enamus minu keskkooliajast minu mitmikisiksustest toimise isikute suhtes, kes üritab loll nalja teha. Tõenäoliselt ma ei räägigi minevikust ega tulevikust ega olevikust, vaid ma lihtsalt üritasin kõigest väest piinlikku vaikust lollide naljadega kohale teadlikult Heaksid valitsus paneb. Tõenäoliselt jänese lõpeks veel piinlikum kuulamis käguse. Kus metsas kukkus, oled sa ise suutnud tuvastada, mis ajas sind paika, kus õpetati inimesi operaatoriks, kus inimestest said operaatoreid. Vot sellise niuke, mingi hetk mul tekkis sihuke tunne Tahtmine filmi teha oli olemas juba enne, kui ma sündisin sinna tahtmise, see kuidagi nagu kukaseks inimene ja see tahtmine oli suurem. See tahtmine oli minu sees nii kaua, et, et praegu täpselt ei oskagi seda enam meelde. Aga noh, keskkooli seal oli loomulikult see, et ma ei teadnud täpselt, millises vormis ma tahan filmi teha. Ja sellel aastal, kui ma lõpetasin keskkooli välti tollases Pedas vastuoperaatoreid ja läksin sinna kursusele ja, ja ma arvan, et see tunne tegelikult, et operaator on see, kes ma tahan olla või või pildikeel on see, mille kaudu ma tahan või tunnen ennast kõige paremini ennast väljendades. See jõudis kusagil teisel kursusel kohal ühes Mait Mäekivi loengus, ma mäletan seda hetke, kui ma sain aru, et mul on õiges kohas. Ja siis pärast seda ma enam kaamera tagant ära ei saanud. See on selline kirgastamised, klass läks valgeks, maid unustas hetkeks, mida ta rääkis? Minu keldri spatral, Potvale, taevalik kino, taevakilod, kes kino, oled sa mõelnud, milline jumalatest kino oma on? Hermes, Hermes tahtis. Seal ma ei tea. Ja ikka pigem Hermes Ma tahtsin. Kuulajate jaoks on väga hea uudis see, et Helena ei ole tulnud siia tühjade kätega ja mitte mitte pannkookidega. Oleme omast käest võtta. Küll aga on meil täiesti erakordselt ja suurepärast muusikat. Ja pannkookidele saavad topeltportsjoni moosi need, kes mõtlesid kohe esimese raksuga välja, et küllap enamus muusikat on kuidagi seotud filmiga. Ja kuidagi see filmi filmi taak onul õlgadel kanda ja muusikaga seoses, kui ma hakkan mõtlema muusikat, mis on mind mõjutanud, sest mul tulevad eelkõige millegipärast just filmide soundtrack'il, tulevad kõrvu kõrveta. Aga muusikat. Kuulates hakkab sul jooksma ka mingi pildikeel peas, juhul kui see justkui tihedalt filmiga ei ole seotud, kukud sa kohe kujutama ette nii-öelda sinna peale stseeni. Kusjuures. Väga ei mõtle visuaalselt, et see, see nagu mõtlemine on eelkõige ikkagi selline terviklik kehaline protsessi, seal tekib mingi tunne. Aga selle tundega seoses ka tekib tavaliselt mingi valgussituatsioon, et näiteks see lugu, mis praegu hakkab, see on minu arust täpselt sellise ilma sellise tunde lugu nagu praegu õues valitud. Aga, aga jah, selle, kui ma kuulen mingit lugu ja selle sellega seoses tekib minus mingi tunne, siis suht kiiresti järgneb sellele mingi pilt mis kuidagi nõuab kangehtrit, Verealiseeritud. Need, kes kuulavad meid kusagil väga kaugelt interneti vahendusel, siis saate sellest järgmisest loost teada, milline meeleolu Tallinnas valitseb. Ärgaks piknikul ja tänase saate külaline on Helen Otsman operaator, kes seda lugu tähelepanelikult kuulasid ja kes on vähegi filmimaailmaga või ma ei tea, kas rohkem kursis või kes vähegi on kursis tõenäoliselt kostuuritsusest pasunad tundis ära küll sealt seest. Ja ma arvan, et see on väga spetsiifiline saun. See on selline. Selline temperamentne, pasundab. Selline käekiri, eks ju. Helen, millal sa ise aru said? Sellest, et sa oled andekas. Sellel alal, mida sa teed, ma ei ole sellest härras. Aga kuna meil oli, saad veel. Me tegime nalja, et kui tekib see hetk, kui ma iseendale kohale siis võib äkki selle saate jooksul. Ei sellist tunnet, et ma olen andekas, sellest tulnud. Sellist hetke veel ei ole olnud, et mul on lihtsalt selline tunne, on. Et ma ei saa kuidagi teisiti olla, kui ma teen seda, mis et see ei ole mitte selline kutsumus, et mul on tunne, et maailmale filmimaailmale mind vaja vaid väga selge äratundmine, et mulle on filmimaailma No aga sa oled ju kuulnud ometi inimesi ümberringi sellist rääkimas aeg-ajalt ikka Lotman ikkagi oskab või saab hakkama? Ei tea, siis on see patoloogiline filter, mis on 90-l protsendil naissoost, et eelkõige kõigepealt ma ütlen, et sa oled paks, kole ja andmeid. Ja siis pärast nagu mitmesuguseid rituaalide läbi, mis leiad enda silmis õigustused, okei et võib-olla hädapärast käib ka. Aga aga anne, noh, minu arust operaatoril mulle tundub, et sellist asja nagu hea operaator on üldse väga raske leida, sellepärast et operaator on paratamatult alati sellises mitmepidises suhtes eelkõige kaksipidises suhtes režissööriga aga, aga ka kõigi teistega teda ümbritsevate filmimeeskonnaliikmetega. Need mulle tundub, et igav, aga tal on täpselt nii hea, kui hea on tema suhe režissööriga, kui hea on tema valgusmeister, kui hea on tema esimene assistent ja nii edasi. Et kunagi lapsena mäletan, nüüd üritati siukest mängu teha, et üks inimene oli pikali ja siis teised panin sõrmed vaat niimoodi alla ja siis kirjutasid mediteerida seda pikali olevate inimeste üles tõsta ja kõik teadsid, et kunagi on niimoodi juhtunud, et on õnnestunud sõrmed üles tõsta. Ja ma kunagi ei uskunud, et see võimalik, aga nüüd filmide ees ma olen aru saanud, et see selline asi on võimalik mingitel hetkedel, kui sul on. Kui sul on lihtsalt nagu väga eriline hetk ja seal on väga eriliselt hea meeskond ja seal on eriliselt hea tunne seoses seoses režissööriga kunstnikuga näitlejatega, et siis võib tekkida niisugune tunne, et seal on sihuke tunne, et nad kõik hoiavad ainult sõrmedega sind õhus. Ja siis hetkeks tunned, et sa oskad lennata. Ja siis need on, need hetked on sellised tunded, et sa mõtled, täna oli hea päev, aga sellist tunnet, et oo, ma olen andekas, sellistele ei ole, vaid selline tunne on. Et lihtsalt piiritu, tänu selle eest, sa oled väga toredate inimestega koostsetanud. No ma saan aru, et siin räägime ikkagi suur Hannustada naiseliku, eks skepsist, mida sa nimetasid, aga on sinu endi silmis sinu enda silmis keegi selline, kes, kes tõesti on andekas operaator. Ja kindlasti on, on operaatoreid, kes, kes on võib-olla selles osas andekas, andekad, et nad on osanud endale valida režissööre ja filme ja nad on julgenud ei öelda asjade suhtes, mis mis nendega ei ole kõnelenud. Et ma arvan, et praeguseks nüüd paar aastat tagasi surnud Kondradel hool üks Hollywoodi selliseid operaatorite, Olümpose hektareid on proosat ei olnud operaatorid kes on väga paljude noh, praegusel hetkel filmitegijate hulgast klassikaks saanud visuaalsete lahenduste isa näiteks selline asi, et et filmis külmavereliselt on selline stseen, kus südametu mõrtsukas seisab akna veel ja vaatab aknast välja, õues sajab vihma ja siis on valguspandud läbi akna ja läbi selle vihmasaju niimoodi, et tal need vihmakujutise laadsed, pisarad jooksevad mööda nägu, et ta tegelikult ei nuta. Aga operaator on leidnud visuaalse lahenduse, näitamaksete sisemiselt nutab. Seda on väga-väga palju hiljem ekspluateeritud, sedasama vihmapisarad jooksevad mööda inimese nägu, aga selle mõtles välja ühel hetkel üks operaator. Et selliseid selliseid operaatoreid ongi. Ta on jumala sõrm puudutanud Terry Pratchetti väidet, et kettamaailma maailmas vähemalt nimetati inspiratsiooniosakesed hõljuvad nagu seesama papli lumi, mis praegu väljas on, hõljuvad mööda universumit ringi, multiversumit on teil siis mõnikord, kui sul veab seda pihta selle inspiratsiooniosakesed? Need on operaatorid, kes kipub hetk tihemini ette jääma nendele osakestele. Aga kui palju on selles ikkagi sellist naturaalset käsitöölise oskust käsitöönduslikus? Ma arvan, et selline nii-öelda käsitöönduslikus on operaatori puhul ka väga oluline asi. Kindlasti aitavad operaatorid selle juures meeskonna liikmed, et kui sul on väga hea assistent, väga hea valgusmeistrit, siis sa oled kohe-kohe mitu pügalat parema operaatoriga. Aga valguse seadmine on asi, milles on, võib-olla ma ei tea, kas on õige kasutada sõna käsitöö, aga kindlasti on oluline kogemus, et mida rohkem sa oled näinud valgust ja mida rohkem sa oled hakanud valgusest märk on, kusjuures seda hetke, kui ma hakkasin valgust märkama, seda ma isegi mäletan. See oli pärast mõned nädalad pärast sedasama nii-öelda Valgastuslikumaid Mägivi loengut. Ma sõitsin bussiga värts, ma käisin iga nädalavahetus Tartus ja ma vaatasin bussiaknast välja, õues oli pime, ma nägin iseenda peegeldust seal bussiaknal. Üks hetk ma märkasin, et ma vaatan, kust tulevad need valgusallikad, mis mu naaber olevat alguses modelleerivad. Ja siis ma sain aru. Midagi muud. Ma ei tea. No igal juhul selline, nagu maailm muutus korraga maatriksit pärast seda ma sain aru, et ma, valgusti, ma näengi end valgusteid, see nagu üks hetke äratundmine, et hakkan märkama, milline valgus, millised, millist tunnet tekitab ja meelde, et salvestama. Et see on kindlasti üks samm edasi sellest selleks, et kui sul on vaja see täiesti tehistingimustes luua, see valgus uuesti, et siis sa suudad seda teha või sa suudad vähemalt hakata katsetama sinna suunas, et jõuda selle õige tunde. Rohkem kui see must kast, mille sees voolab lint, on sinu jaoks tööriist hoopis valgus. Valgus on äärmiselt oluline, kadreering on, on minu arust nagu režissööri operaatori koostööst kõige suurem. Sündida saab asi, et see nagu teadmine, kuidas jõuda sinna, et see kaadrist suuruste Võte nurkade valik annab kõige täpsemini edasi tunnet, mis sa tahad, et vaatajal tekiks. Et see on niisugune psühholoogid. Katsume sinna psühholoogi juurde pärast juurde ka mõne hetke pärast. Mul on need küsimused näedsi hoopis allapoole, Me oleme praegu siin. Minu stsenaarium nägi ette seda, et sa ütled, et vähemalt sõnad kuidagi tõika, et sa oled andekas. Nagu oleks pidanud. Edasi tulevad siis äge eesti filmi stsenaarium näeb midagi. Midagi palju huvitavad asjad tulevad ette pärast läinud käsi. Tahtsime kõige paremat. Näed, kui palju sa põed või kui palju sa muretsed enne filmi tegemise algust selle pärast, mida sa tegema hakkad? Ma ennast olemuselt väga muretseja vaks tüübiks ei pea, aga mul oli väga pikka aega oli selline rituaal, et enne kui film mõttesse läks, siis ma üks öö enne seda kirjutasin kõik asjad üles, mis võivad valesti minna, noh ja siis kuidagi sellega. Ma kirjutasin ennast välja, et ma olen, kuna mul juba suht varajasest kursustest alates oli, oli selline filmilindi haigus. Et siis kui ma läksin filmikooli, siis filmikaameraid enam enam ei olnud. Tähendab, kui ma läksin filmikooli, siis ma tol hetkel veel ei suutnud isegi videolindile filmilindil vahet teha, aga mingi hetk, kui ma leidsin enda jaoks selle tselluloosimaailma, siis pärast seda oli see minu jaoks niivõrd suur avastus. Üldi haigus, vabandust, et ma segan vahele, milles see seisneb? See seisneb selles, et noh, praegu on ju on selliseid digitaalse salvestuse maailm on jõudnud selleks selliseks, võidame pastakaga oma kellaga kaameraga kõigega, midagi filmide, aga selles, mis minu jaoks annab edasi selline vana klassikaline tselluloositehnoloogia ja selles on midagi. Mulle tundub väga erilist, mis seda filmimaagiat edasi annab. Ja siis kuna mul tekkis selline tunne, et ma tahan kangesti filmilindi peale teha, filmilint teatavasti maksab dollar meeter või praegu vist isegi rohkem ja ilmutamine kõik lisaks. Et Eesti filmikoolidesse väga võimalik ei ole. Siis ma otsisin mingisuguse vana Vene seitsmekümnendatel aastatel tehtud Mitchelli tüüpi kaamera pealt maha varastatud disainiga kaamera nimega kolmas ja siis kusagil seeme, mingisuguse mootorratta aku, mille me sinna külge ühendasime, mingite vanade aegunud lintidega sai siukseid lühifilmikese soperdatud. Ja siis ma mäletan, et ma küll põhihirm enne võteteliselt, kas midagi üldse jääb peale. Ja siis ma mäletan, et ma alati kirjutasin enne võtet üles, et nii võib juhtuda see filmini filmimine võib-olla. Kõige suurem aga aga, aga noh, nüüd vist nagu teataval määral kõige enne võtet mõtlen läbi nagu, mis võib valesti minna. Tegelikult see kunagi ikkagi seda, mis päriselt võib valesti minna, et ennast ma ei oska, nii et selles mõttes ei ole mõtet muretseda. Aga minu jaoks muretsemine vastu töötab kõige paremini see, et ma lihtsalt võtan teha neid asju, mille suhtes mul on väga hea tunne. Ja pigem selline võtteplatsile minnes on selline tunne, et sa ei lähe tööle, vaid seal lähed lihtsalt sõpradega kokku saama ja midagi toredat tegelenud. Et siis nagu ma arvan, et oma elus nagu kõige ärevam hetk on olnud, sattusin kunagi teise kursuse tudengina ja siis, kui Eestis eurovisioon oli töötama seal pigemini assistendina ja ma sain enda üllatuseks teada, et minu vastutus on tunduvalt suurem, arvestasin, et ühe. Ühe kaamerapilt selgus, et sõltub täielikult minu efektiivsusest jooksmise ajal ühte raadiosaatjat keerata vastavalt sellele, kuidas kaamera muutub ühe vastuvõtja suunas ja kui see 10 kraadi eksis, siis kadus pilt ära. Ja siis ma mäletan, et enne siis seda päris Eurovisiooni võistlustel režissöör Marius prot endale minu juurde ütles, et kas sa tead, mitu miljonit saadet vaatab. Sellepärast, et veel peaproovis pilt korraga särama. Ja siis ma mäletan, ma ei tea, kas oleks muretsenud, aga ma olin sellise elektrijäneselaadses seisundis. Aga õnneks pildiga. Aga see oli päris. Ta tõdes, et kõik nagu kõik need miljonid vaatajad teavad, et see on tehnoloogiliselt väga kõrg kõrgtasemel asi, mida ta ka oli. Ja siis seal on üks nagu väike tehnoloogiliselt väga ebaefektiivne vidina, vahel nagu mina. See oli pigem virvarr. Meie andunud Eurovisiooni fännid oleme väga tänulikud elu lõpuni see tõik ja faktia meie südametesse elama, kasvama ja õitsema. Räägime järgmisest muusikapalast ka mul on seal valmis pandud Streets. Oravad on sellele selle albumiga kuidagi sattus niimoodi, et kui ma seda kuulasin, siis mul tekkis ikka tunne, et keegi salaja minu peas käinud ja sealt mingi sihukesed mõtted kaasa võtnud ja kirja pannud ja need seal Streetil lugudeks tõlkinud. Et see viimane album kõneleb minuga väga-väga mitmel häälel ja see, see konkreetne lugu räägib sellest, et Sa tulid siia maailma ilma millegita ja ainus, millega sa siit lahkuda, armastus, kõik muu on laenatud. Ärgaks piknikul tänase piknikukülaline on Elen Lotman ja me räägime filmist. Sest sellel on operaator. Võlts kuidas sa oledki, tähendab, selles mõttes see ametinimetus kehtib operaator kui me, kui me peaksime määratlema sind ameti järgi kuidagi. Jah, see ametinimetus kehtib, et eesti keeles ei ole või noh, selle siis erialase terminoloogia ei ole välja kujunenud seda, mis Ameerikas näiteks on, need on on valgusega tegeleva operaatori Sis kaamerat õla peal hoidev operaator, seal seda eristust ei ole, et Eestis ongi. Operaator on opera, tunned, sa oled kuidagi vaesem, natukene, sa tahaksid olla nii-öelda väljendusrikkam, ometi nimetuses. Esimesel või teisel kursusel ma töötasin Coca-Cola Plazas piletimüügioperaatorina. Operaator. Operaatori see sõna nagu sobib väga paljude ELO aladega sobivate nüansside kirjeldamiseks. Oma esimest filmi, mäletad ma loodan, et see ei olnud nagu nii-öelda, et sa nüüd nimetab filmiks midagi, mida sa juba kooliajal tegid siis siis ülikooli ajal. Ma arvan, et vaatamata sellele, et meil on väga-väga vilets mälu, ma vist mäletan kõiki filme, mida ma olen teinud. Aga kõige filmilikum esimene tunneli oma diplomitööd tehes, ma arvan, see oli selline esimene meeskonnaga päris inimestega päris näitlejatega, päris film. Kaheksanda või seitsmenda või kuuenda mai tea klassi lõpuekskursioonil siis olid ju videokaamerad juba olemas, et siis ei läinud kuidagi nagu ootamatult filmi teoks. Vaat selles mõttes oli ehk kuidagi teismelisena filmimaniakk Tartusel natukene niru, et neid võimalusi filmi teha ja filmi vaadata oli vähe, tol ajal oli ekraani kino, mis, kus ma siis käisin nii tihti, kui, kui sain, siis oli olemas videograafia kursus Tartu kultuuriülikoolis, kus ma öösel midagi sopeldamas käis. Ja ma mäletan, kunagi saime sihukese koolivendadega, saime sihukese sigadusega hakkama. Me osalesime ühel soni reklaamiklippide konkursil, mis oli koolidele mõeldud ja siis me võitsime seal ühe videokaamera esime, müüsime selle oma koolile. Ma loodan, et nüüd seda keegi ükski inimene, keda isiklikult puudutas, see lugu ei kuulnud, aga aga jah, et vett mingi papi oma taskusse ei, me jagasime selle kuidagi omavahel vist ära, aga mis sellest sai, seda ma enam ei mäleta. Ma mäletan rohkem seda akti. Eriliselt mõnus protestima, ei tunne seda teha tol hetkel ükskõik mida sa tegid kooli vastu, oli mõnus tunne, et ma ei tea, miks niukesi käib mingi vanusega kaasas. Aga aga jah, et väga palju kahjuks pigem oli see selline filmide vaatamise haigus kui filmi tegemise haigustele. Osad maha panna kuhugi seda vaia ka, mille, mille järgi saaks seda nii-öelda seda soovi nagu joonduda, et kus kohas, mis hetkest sinust sai videolaenutuste stampkunde tuttav nägu igal hommikul või õhtul. Ma seda, seda ma, ma, ma oskan öelda, ma mäletan täpselt seda hetke, kui kaks Need on minu elus, mõjutasid mind niimoodi, et ma sain aru, et ma tahan teistes inimestes tekitada sellist tunnet, nagu need minus tekitasid. Ja need olid suhteliselt lühikese aja jooksul üksteise suhtes, näitas ETV, ma mäletan seda. Ühe filmi libeli. No nüüd ma üritan rääkida asjadest, mis mind on mõjutanud ja ma ei suuda isegi nii-öelda kõigepealt oli son persone filmima, delikatesse pessid. Kui ma seda vaatasin, siis mul oli pärast seda tükk aega väga imelik tunne. Mul oli tunne, et keegi mind puudutanud. Sa oled vist kuidagi kummitab, et ma oleksin, mis seda näinud, seal mingid mingid lihatükid, need olid kõigepealt, me ei olnud seal. Tegevus toimub sürrealistliku hotellis mingi kummalise sõja ajal, mille käigus kuna need inimesed, kes seal hotellis elavad, on suhteliselt näljas, siis pannakse nahk ühe vanaema jalg ja nii edasi. Aga see vereline väga kummaline maailm ja see oli selline tunne, et ma olen piilunud kuskile kuskilt lukuaugust sisse. Ja see tunne tegelikult, ma arvan, oli peidus juba sellel hetkel, kui ma päris pisikesena, kui me käisime minu vanavanematel Tallinnas külas Lasnamäel ja Tartus ma elasin kolmekorruselises kortermajas, et sellist tunnet nagu Lasnamäel ma kogesingi ainult ainult siis vanavanematel külas käies ja siis ma mäletan, mulle meeldis võõrastest akendest sisse vaadata ja lase oli veel nii palju neid võõraid aknaid. Ja siis ma istusin õhtuti akna peal, vaatasin akendest, siis mõtlesin, et millised inimesed seal elavad. Ja kui nähes näiteks lambivarju, mõtlesin, et mis, millised inimesed sellist lambivarju kasutad. Seen, nagu teataval määral on seesama tunne, mis siiamaani filmi vaadates. Et sa oled korraga osa terve hulga teiste inimeste eludest. Ma arvan, et kusagilt sealt filmi haigus välja kasvanud Itaalia film oli, aga ma ei suuda praegu nime. Saate lõpuks mõtlen selle välja. Kui palju on neid inimesi olnud, kes sind on ühel või teisel moel sellele teele suunanud sekretärile Tarre paradiis. Ei tähendanud nüüd piknik lõppenud oleks, sellega seoses tuli veel. Küsimus oli see, et kui palju on neid inimesi, kes, kes sind on, on sinu operaatoriks saamise teel nagu suunanud, kes on kaasa aidanud, soovitanud tõuganud? Kindlasti minu õppejõud kes on erilist rolli mänginud ühel või teisel moel, et nii Rein Maran kui Jüri sillalt, Mait Mäekivi on, on oma puhtalt olemasoluga olulist rolli mänginud. Ja siis enne oli juttu nendest operaatoritest, kes pihta saab pihta saavad sellest inspiratsiooni osakestega, et on olemas, eks operaator küll maailma peal nimega Christopher Doyle, kes minu arust on lihtsalt sattunud laviini inspiratsiooni alla kes on oma olemasoluga mind väga palju mõjutanud, kellega ma ükskord isegi kellega mul on au isegi olla mõni aeg ühel võtteplatsil olla ja tema on selline Jaapanis. See oli täis. Et et tema on üks, üks väga eriline inimene, kes on, kes on kindlasti mind mõjutanud väga palju, väga-väga palju eelkõige sellepärast, et operaatoritöö on valdavalt suhteliselt maskuliinsus, peetakse seda ja ma mäletan, et alguses mul oli selline suur identiteedikriis, et kes ma siis olen, et ma ei oska olla mees. Üritasin, aga ei tulnud välja kuidagi. Ja siis, kui ma sattusin kristalli assistendiks, siis ma nägin kaks kuud järjest ta võtteplatsil käitumas maailma kõige ebaoperaatorlikumas selles mõttes, et häbitunne, mis häbi tunnistada, inimesed on inimesed, Kristo Elias uurimisajast üldse purjus. Et no mitte nagu tõsises joobes, aga ta on nagu Carnbergi burkan, keeltel on isegi tema selle kaamera käru peal on niisugune koht, kus peab olema alati ruum karsbergimburgi jaoks ja ta on absoluutselt, mitte eba noh, mitte operaator, leket on selline väga, olen väljapoole elav inimene, jäädi surema, sääst platsile üldse ei ole kaamera taga, vaid see võib ringi ja, ja räägib hästi kõva häälega seal platsil rohkem kui näitlejaidki. Esimene lihtsamalt, et see mees on hull. Aga mingi hetk sa saad aru, et üks maailma esikümnest operaatoritest ja siis tollel hetkel ma mõistsin, et ka mina oskan olla ainult niimoodi, operaator nagu ma olen, et ma ei pea ja ma ei oskagi olla keegi teine, et siis lihtsalt olen see, kes ma olen ja see oli, oli väga-väga suur äratundmine, just tänu Kressile. Rein Marani nime, kui sa nimetad, siis on ju ka arvata, et seda, et sinust saab suur loodusfilmide tegija Rein Marani jälgedes ja ja praktiliselt tema nii-öelda mantlit sulle selga sobitatud. Nüüd, viimasel ajal just nagu väga ehkki nüüd ma sain täna just teadetele mingi projektiga seoses oled jälle kaameraga looduses olnud. No see looduse asi on mulle oluline olnud selles vanemat, kes mõlemad dialoogidest ja keskkonnakaitsjad, et see looduses olemine. Ta on noh, tegelikult, mis mõttes ma olen eriline, kõik inimesed on oma olemuselt laudades pärite, tahavad lood selle ja, ja betoonseinte vahel mingi hetk tunnevad ennast ahistatuna ka need, kes on, on ürgsed, asfaldi lapsed, ma arvan, et need salaja tegelikult. Ära räägi, sipelgas, jäle, vastik. Aga et selles mõttes, et, et ma ei ole ennast kunagi tahtnud žanriliselt määratleda, sellepärast et minu arust iga projekt on täiesti uuestisünd ka selle tegijate jaoks. Et ma olen looduses kaameraga käinud vaikselt hiilimas küll natuke ja ma arvan, et ma hea meelega teen seda elus veel. Aga ma ei, ma arvan. Aga see ei ole niisama kaameraga looduses hiilimine, see, mis teeb ühe väga hea loodusfilmi, see on ikka erakordselt suur kirg ja tahtmine ja, ja noh, nii-öelda materjalist üle olemine. Kindlasti, et ma arvan, et Rein Marani sõnul seda, et ükskõik kes konkreetsetele vaatajatele meeldivad, siis filmid või mitte, aga temas on, on sellist, sedasama kirge. Et minu arust Rein Maran on ka selline inimene, et kui te vaatate filmi, siis sa saad aru, et et ta teeb teisiti. Bioloogidest vanemad sinule seda kirge ei ole suutnud geenikoodi kaudu edasi pärandada. Geenikood on muuseas kõigil elusolenditel aga ei, ei, nad on kindlasti mulle väga palju andnud Ta kaasa just seda, seda erilist äratundmist, et sa oled mingi osa mingist palju suuremast tervikust ja, ja noh, seda, et ma mäletan väiksena Me käisime ikka metsas erinevate metsa määrama. Ja ka seda, et, et et no näiteks lindude hääli seal mõistetav, selles mõttes bioloogid, lapsed on väga põnev olla, et kui sa lähed vanemate juures külmkappi ja ema teisest toast seal see on Uurimiseks, või, või sa oled oma koti õlakoti maha unustanud ja siis mingi hetk linnas leiad mingisuguse salvrätiku sisse pandud väga kummalisi asja ise helistada, on võimalik küsida, mis see on Est ojja ja et see oli see õige hundiõnn, et see on ka uurimiseks. Et siis on tekkinud fekaalides eriline tänutunne, et nad et nad on andnud mulle selliste, ma arvan, loomuliku suhtumise ja seda, et, et kõik on nii nagu peab, seda on kindlasti kaasa andnud, et ma arvan, et see ka kajastuma filmides, mis ma olen teinud ka teisel moel, kui ainult loomade filmimine. Ja et sa märkad, mis ümber on, et seal käib kaasas. Aga tunne, et sa ikkagi kerge selle poole, et sa, et sa teed ühe korra täispika filmi sellest, kuidas sead Songivad, mingit põlluriba või, või, või kuidas, kuidas hundid muide, hundipulmast või millestki sellisest. Tead, see loomade salaja kaameraga jälgedel päris naljakas asi, et ühe kunagi üks. Seto naljakas asi on tore ja ma ootan ka seda lugu, aga vasta mulle, kas sa tunned selle vastu kirge või mitte. Ma arvan, et tegelikult ikka vist väike kirg on selles suhtes olemas küll. Kusjuures ma olen avastanud, et loomad käituvad hoopis teistmoodi, kui õpikus on kirjas, siis, kui nad ei pea, et neid jälgitakse. Mäletan, et kõmu ühte jänesest kunagi filmiseni, siis mul tekkis ikka tunne, et jänesed on omavahel kokku leppinud, et Hipume hops hops hops, kui inimesed meid näevad selle selles mõttes, kui nad arvavad, et inimesed nende jälgi käituvad nagu koerad. Nende kõndisin neljal käpal hüpanud hops, hops, hops armsad. Nii et selles mõttes selline nagu, nagu suhteliselt vojeristlik, et see loodusfilmioperaatorina täielik piiluja, et mine sellest nagu piiluja ambitsiooni. Kindlasti on. Piiluja saates külastajana piiluja kirjaga inimene, kellel on valmis järgmine lugu. Ja enne siin tuli kristallist juttu, et tema minu arust üks parimaid õnnestumisi, operaatoritöö see on, on vanker way film In the mood for law valmis armastuseks ja sealt on ka Natkincouli lugu. Ärgaks piknikul. Et siis piknikukülaline on Elen Lotman sinu vanematest, Me oleme juba jõudnud rääkida natukene. Sinu vanaisa, ma usun, teavad küll kõik kuulajad, raadiokuulajad väga hästi. No kui need raadiokuulajad on minuvanused, siis tõenäoliselt nad mäletad selle vuntside vuntsidega mehena, kes rääkis laupäeval telekas soovi enne lastesaadete, kõik vaatasid Räägib kavade et see vuntsidega onu oli minule. Just rääkisin sulle ka lõbus, mõtteliselt lugusid. Ja ikke erinevaid lugusid direks. Oskad väga hästi. Jutustamisoskuse nii-öelda päritolu sinus me väga kaua pikalt mõistatama ei pea. Jah, ma arvan, et et selles mõttes, et temalt üht-teist. Ma olen pärinud plahvatusliku natuuri väidetavalt temalt pärinud. Ja mingit sorti nagu ma ei oska isegi seda paremini sõnastada kui mõt malli. Et kui ma loen raamatuid, siis ma tunnen ära seda vajadust asju maailma süstematiseerida enda ümber olles vist ise vahetamine inimene, tõenäoliselt selle tõttu see vajadus tuleb. Aga aga jah, ühtteist ma tulen ära, mis, mis tema raamatutes on ka endast. Kui sageli sa demonomakut lood? Praegu mul on üks, mida ma üritan omal ka vaikselt tõlkida, natuke on üks raamat, dialoog ekraaniga, mis, mis on pooleli, mis on siis selline filmikeele õpik. Aga noh, ma arvan, et, Ma ei tea, ma ei oska nüüd täpselt öelda nagu ajaliselt, kui tihti, aga, aga iga natukese aja tagant tekib mingi sihuke tunne, et on vaja kõneleda temagi, et siis ma võtan mõned raamatud. Aga nüüd tükk aega ei ole lugenud. See on nüüd selle jaoks, et, et saaks temaga kõneleda. Või noh, mingisuguses nagu selle, siis ma ei tea, kes on otseselt dialoog, aga see on selline vajadus oma mõtetele leida, leida sellist peegeldust Küll sinu mõtte nõnda tekste lugedes liigub enam-vähem sama rada, sa mõtled midagi ette juba järgmises lauses, näed, palun väga, siit tuleb. Jah, midagi taolist on küll. Sõltub raamatut, sest muidugi selles mõttes, et et tema viimased raamatud on juba nii kõrge tase, et eks seal tuleb vahetevahel lihtsalt väga vaevaliselt hetki, lihtsalt loed lause lauset mitu korda sellest sisust aru saada. Kui palju reaalselt ütleme selles mõttes, et noh, kui palju, kui palju noh, kui hästi te läbi saite või, või kuidas see nagu välja nägi vanaisa ja lapselapseks, et noh pealtnäha on. No me kutsusime teda Teeduks sellepärast, et kuna me on kakskeelne perekond, et siis teadustaja Paabuski olid, siis meie, Eesti, Leedu ja Poola. Ja Leeduga seost seostub minu jaoks lihtsalt üks väga helge ja väga rõõmus lapsepõlv, kus oli öösiti kostis trükimasina klõbinat seinad. Mida me veel kuulsin tükk aega pärast seda, kui ta võib-olla lahkunud neile kes väga hästi Diablintsikuid üldse oleks väga hästi süüa teha ja kes oli alati väga rõõmsas tujus ja kes tõid välismaalt kommi. Kelle kabinet Ta oli nagu imedemaa, sellepärast et seal oli niivõrd palju raamatuid. Et see lihtsalt oli mul siiamaani, kui mõnel isegi ühte raamatut laua peal, siis tekib hea tunne, kui mõnel riiulitäit raamatuid seal tekib, eriti hea tunne. Kui ma olen raamatukogus rusuhunniku raamatut talle, siis on mul selline tunne, et ma olen kodus. Et Teedu kabinet oli selleni raamatute labürint, et see, see see tunne, mis, mis mind, mis minul seal tekkis, tekib mul siia mõeldamatu. Sul oli lubatud need raamatud riiulist otse võtta või pidid ennem käed? Käed Rasased ei tohtinud aga kõige alumises riiulitel oli pandud selliseid raamatuid, mis noh, ei saaks öelda, et seal oleks pildiraamat ei tulnud, aga ütleme sellised kunstiajaloo raamatut näiteks kus oli piltimine, mis lastud või seal huvitavam vaadata. Aga pigem oli jahe helistades, et käed ei oleks rasvased. Et pärast printsikute see, mis tuli käed puhtaks tegema, jälle raamat ütleb. Millised su lemmikraamatud olid, mäletad sa ennast istuma, mingit istumas mingit raamatut väga uuesti ja uuesti? Ma mäletan ühte nukkude ajaloo raamatut, mis rääkis, noh, mis jällegi nagu selline pildiline antolooge kõikidest nukkudest maailmas selle selle väga lahe portselannukud ja väga kummaline raamatutes Lükkas ta sind või tõukest või andis niimoodi. Jõudis, jõudis kuidagi sinnamaani ka, et, et mingeid raamatuid, mida, et näed, seda võiks lugeda. Ma arvan, et otseselt seda teete survet avaldanud, aga noh, näiteks noh, meil oli ikka perest selline õhtuti ettelugemise värki, et et kui mu vanemad näiteks lugesid ette mingisuguseid konkreetseid raamatuid, siis tema kippus meile peast Puškini luuletusi lugema. Et mingid sellised nagu tunded, mis siis, kui ma praegu näiteks mõnda Puškini luuletust loen, siis tekib ja üldse igavesel vaid sellel teatav Pavlovi reflekse Puškini kuulata. Aga, aga noh, niimoodi sellised teadlikud raamatu valikud temast lähtudes mullegi hiljem tekkinud. Et sel ajal, kui tema veel elus oli, siis ma lugesin lugesin küll väga palju, aga vist mitte väga sellist kirjandust, mida tema soovitab. Te elasite päris suure perekonnana koos. Siuke suur segasumma suvila Tartus Veski tänaval oli viietoaline korter, kus, kus päris mitu põlvkonda element koos. Kui hea meelega sa praegu või kui pikisilmi ootad või, või kuidas ootad neid kokkusaamisi. Väga pikisilmi selles mõttes, et ma olen ikkagi siiamaani, ma olen aru saanud, et, et on selline, kui ma näiteks vanemate juures Matsalus siis kui ma saan olla vaikselt taas ja näiteks raamatut lugeda ja ma kuulen igal pool maja majas läbi seinte teiste perekonnaliikmete hääle siis tekib niisugune tunne, et siin kõik inimesed, kes nagu kel, kes, kelle eest on vaja hoolitseda lähedal ja kõik on korras, et selles mõttes, eks suures peres kasvamine tekitabki siukse tunded. Mõnus, kui on palju inimesi ümber. Väga tore, kuna muusikat me oleme leidnud ühe su järgmise lemmikul plaadiriiulit hüljest. See on jah, selles mõttes, et ma ei ole eriline eriline ühegi bändi fänn olnud kunagi ainult üks bänd on, mis teismelisena mind hullutas ja kunagise te olete korterikaaslasega on meil isegi plaan teha Peemial albarnjalt. Pärit oli siis 13 ja Blair plakatid olid seinas, plagedendeni teinest, kogusid mingeid niimoodi muusikat, nänni, kama. Ma ei tea, kuidas seda. Ei, ma väge kogunenud, sest ma olen alati siuke põhiliselt. Ma olen oma fantaasiates ringi tripid, inimene teeks või hoolitseda selle eest, et ma deemon Albrioniga kunagi kohtunud ja kaks aastat tagasi Berliini filmifestivalil me oleme koos Monika Siimets, aga eks siin ma vaatan ma selle korillase teemalist toki Bananas. Ja siis me seisime järjekorras või oleme vist juba kinos ja siis mõtlesime, et oleks ilgelt tuttava näoga mees, kes ütles, et me saime. Mitmike isiksustest käivitus kolmeteistaastase Heleni mitmekesisuse ja siis mõistsin ta selja taga istuvate peopesadega seda dokki ja tuli meelde küll, mis tunne kellegi fännal kontaktide loomake ei julge. Nagu ma ütlesin, et, et ma noh, selles mõttes, et kui 26 aastane näitleja võiks ütelda selga, hüppab kinos võib-olla pärast pikalt seletamist, siis ma hoidsin ennast tagasi. Väga hea, järelikult selle lugu kõlab siia kõlbab siia väga hästi. Meie head kuulajad teiega, kuulame ära nüüd uudised, oleme peale seda juba tagasi, tund aega. Ärgaks piknikul. Tere mõnuga, keskpäeva kõigele kuulajatele, ärade kahes on saade, algaks piknikul, tänase tekkinud külaline on Lotman, filmioperaator Elen, kui sa peaksid oma, noh nüüd sa peaksidki, sellepärast palun seda kohe tegema oma töödest, sellise noh edetabeli, mille üle sa, mille üle sa kõige uhkem oled või, või mida sa esimesena letti lööd, kui kui peab kuidagi sellist vaimustust esile kutsuma või? Ma arvan, et ma peamiselt olen nagu need ilme või seal on teinud, hinnanud selle järgi, et kui palju ma sealt olen õppinud. Et et ma ei tea, kas kas nad on päris nagu selle sellele edetabel, et kus ma, kui hästi on töötanud, aga, aga noh, see et kus ma olen midagi juurde saanud, siis ma arvan, et esimesel kohal on ikkagi Mooseni elus ainus täispikk mängufilm, tark on mulle ma arvan, kõige rohkem õpetanud üldse üldse nagunii filmi tegemise osas, kui ka ikkagi esimene täispikk Mängufilm seal, ma arvan nagu ükskõik et see on väga eriline Ja siis on sellele järgnevad, ma arvan, erinevad lühifilmid, mis on peamised ka just nagu mida, ma hindan kogemuse kogemuse koha pealt. Et et kunagi Kaupo Kruusiaugu tegime ühe, ühe sellise filmi nagu meister, ma arvan, et sellest filmist ma õppisin väga-väga palju ja ja see film üllatas mind, kui te valmis sai, et ma olin enda töös väga pettunud sel hetkel, kui ma võtteplatsil filmisin, ma tundsin ennast maailma kõige viletsam operaatorina. Film valmis sai siis siis selle korraga nagu sihuke rõõmustav kohtumine mingisuguse, üllatavalt toreda asjaga, mis on filmi enda sees, on üldse selles mõttes huvitav, et sa võid vahetevahel avastada, et sa oled nagu mingisuguseid endale saanud mingisuguse käkerdusega hakkama ei saa, korraga hakkab kõnelema mingite inimestega ja sa oled üllatunud ja sa näed teda rääkimas inimestega, sa mõtled, oo, ma arvan, et lapsevanematel on kombeks see tunne, kui nad näevad nagu minu seest välja ja vaata kui osav ja toredam oskavad. Et et eelmine aasta esilinastus üks lühifilm rambikramp, mis on ka nagu selline. Noh, selles mõttes, et väga palju mind seal projektis, sest seal nagu stsenaariumid sai, sai tehtud ja osaletud rohkem kui tavaliselt operaatori, et see film, kuigi ta ei ole väga palju linastunud, aga need vastukajad, mis ma olen saanud, on ka minu jaoks olnud selles, et rõõmus üllatus, et näed siis niukse Et kuidas ta nüüd seal mulle tundub, et see, see filmivärk on nagu väga palju sellest lapsevanematunnet tekitab, et et kuidagi seal nagu mingi asjaga hakkama saanud, aga siis ta läheb ja elab oma elu ja, ja siis see lihtsalt vaatate, te imestate. Kui sa vaatad neid filme üle, kas sul tekib aeg-ajalt nagu mingi selline kihu hiljem targem olles kogemusi omades natukene aega omades järele mõelda, ka midagi ümber teha, vaatad seda Arkat mõnikord. Millal sa viimati vaatasid? Ma väga ei suuda. Et selles mõttes see seal on ikkagi üsna selge, selline tega peenike punane joon jookseb sellel mingist hetkest, sa pead lihtsalt ära, unustame selle asja ja edasi minema, sest noh, iga filmiga sihuke tunne võiks veel paremaks teha, oleks võinud teisiti teha. Ja see, see ikkagi käib alati kaasas. Ja iga iga hetk selle tuus, inimene mõtled, et sa teeksid teistmoodi tarka suhtes mul nagu pärast esilinastust ma suutsin, kuna dokumentaalfilmiga sõitsin kohe pärast seda Hiinasse pen kuuks ajaks, et siis siis mul õnnestus sellest nagu kõrvale jääda, sellest filmijärgsest vastu käest, et et ma suutsin seda endast eemale hoida peaaegu kolmveerand aastat, aga nüüd mõned nädalad tagasi ühel öösel järsku mulle don tunde, siis ma läksin ja panin Google'isse trükkisin ta. Ja siis sellele järgnes, ma arvan, terve öö ma lugesin, neid arvusid siis ei blogisid ja kõik, mis inimesed on selle kohta kirjutanud. Ja siis muidugi ka palju noh, kui ma näiteks lugesin ühest armastusest, et tegemist on viimase kõige igavam kontseptsiooni vaesem operaatoritööga, siis siis ma avastasin siis, kui ma lugesin, et kellelegi ei meeldi see või keegi nuttis, seda filmi vaatasime, rõõmustasin ühesõnaga, sain viimase nagu kolmveerand aasta endast eemale tõrjutud emotsiooni ühe laksuga. Et selles mõttes loomulikult kunagi ei ole võimalik teha film, mis kõigile meeldiks. Aga ma arvan, et iga filmiga on selline tunne, et kui see valmis saab, et sa järgmine kord teisiti. Aga noh, see on niivõrd sadade juhuste kokkulangemine, see, kuidas üks film välja kukub, et alati ütlen, et tollel hetkel paremini No kuidas see pihta hakkab, selles mõttes kirjelda natukene seda. See ei ole ju nii, et, et sa vinnad oma, ma ei tea, paarkümmend kilo kindlasti kaaluvad filmikaamera õlale, siis keegi toob sulle statiivi veel kaaslast, et mõlemat korraga ei jaksa asjada. Sa ei kruti neid omavahel kokku ja ütle nii, mina olen valmis. Et kuidas, kuidas see töö algab, mida, mida operaator ühe sellise projekti juures teeb, kus ta saab olla sügaval kõrvuni sees selles töös? Et see on hästi individuaalne, et kui palju, millisele operaatorile meeldib ettevalmistused osaleda, et mina olen selline inimene, et et ma osalen nii palju kui võimalik ettevalmistus. Et, et vahetevahel ehk rohkemgi kui noh, võib-olla operaatoril oleks kasulik, sest sest mingil määral peab ikkagi iga iga kingsepp oma liistude juurde jääma näiteks monteerijatel üldse ei soovitata platsil käia, sellepärast et siis juba hakkab sind mõjutama mingi informatsioon, mida, mille suhtes sa pead suutma objektiivsust säilitada. Et et operaatoritel on ka võib-olla nagu mingid asjad, mida, milles ei, peaksime nina toppima, jätame nagu selge piiri, et see on kellegi teise ülesanne, aga aga ma tunnen, et mida rohkem ma olen. Noh, mida rohkem ma tean, mis toimub teistes osakondades, seda, seda paremini ma suudan ka ise oma tööd teha. Ja see, aga noh, see põhimõtteliselt algab niimoodi, et et pärast stsenaariumi lugemist ma kuulan, mis režissöör räägib ja küsin nii palju küsimusi, kui mul üldse nagu tuleb torust ja just selle stsenaariumianalüüsi osas ma arvan, et, et on, et iga eelmine film on, on nagu jätab endast arenguruumi, mida oleks saanud paremini teha, et mida kauem heietada, selles stsenaariumist rääkida ja arutada seda suurema tõenäosusega sa jõuad sinna kohta, kus sa tead, mis lugu sa räägid. Ja siis muidugi vana hea nõukogude kinotraditsioon on, see tuleb vähemalt korra koos operaatoriga või kaasreisijatega viina võtta, et päris niimoodi ei ole, aga, aga ma arvan, et režissööriga sõbraks saamine on minu puhul on küll lausa hädavajalik, et ma nagunii professionaalne operaator ei ole, et ma oskaks hästi noh, et ma tunneks ennast hästi, ma olen endast maksimumi andnud, ilma et ma inimesega oleks, oleks väga heades sõprussuhetes. Et selle ettevalmistuse käigus peaks nagu tekkima selline tunne, et kui sa vaatad inimesele otsa võtteplatsil, ütles, et siis sa enam-vähem tead, kus suunas ta mõtleb, et sa ei pea väga pikalt seletanud, sest võtteplatsil on neid otsuseid on nii palju, mis on vaja vastu võtta, et siis ei ole, sellel on aega väga vaidlema hakata. Et mina olen selline väga pikka eelmängu aparaatidel, mõned operaatorid armastavadki niimoodi, et lähed platsile, vaat mis tunne seal tekib. Aga. Aga selle ettevalmistamise käigus vaielda, sulle meeldib? Ma kunagi oli suur vaidlejaid, praegu pigem meeldis vaidlusi vältida, aga, aga, aga noh, mulle meeldivad need režissöörid, kes lasevad operaatoril vähemalt enda versiooni pakkuda, isegi kui neil on endal väga selge selge visioon, kuidas nad tahavad sel teemal argumenteerida. Teed eelkõige ongi nagu mingi stseeni üle vaieldi, seal see küsimus, et mida meil on selle stseeniga vaja edasi anda ja siis kui mida, mida sügavamale sinna stsenaariumi sisse sonkide siis lõpuks tuleb ikkagi nagu välja see enam-vähem mõlemale sobiv viis, kuidas seda edasi anda, aga ma arvan, et, et, et operaator mingil määral ikkagi peab suutma. Ma vaielda režissööriga, sest ta on režissööri lähim. Kas nendest peegel, aga, aga selles mõttes, et režissöör tegelikult ükskõik kui enesekindel režissöör tahab tabame ideid kellelgi veel testida ja proovida, et selline ma arvan, et niisugune täiesti diktaator režissöörid tegelikult tahavad, et keegi, keegi nagu ka mingi alternatiivse idee välja pakuks. Et selles mõttes mida kauem aeglasem muuli, seda stsenaariumile, seda parem. Et selles ettevalmistusel. See on, see on mulisemis osa. Aga siis on muidugi eriti mõnus osa on näiteks koos kunstnikuga võttekohtade otsimine, see on selle koos tarbekunstniku ela saadega, oli ikka setomaal lennutargad ringi sõitmine lüks nagu erilisemaid aegusele seda filmides ei, praegu jälle panin mingisugusesse hinnangulise järjekord, Eisen võttekohtade otsimine on väga mõnus. Siis ja siis mingi hetk, kui seal piisavalt kaua sel teemal vulisinud, siis hakkab tekkima mingisugune tunne, mingi asi hakkab helisema vaikselt. Ja siis on, on mingi aeg vaja laagerduda ja mõelda ja kusagil seal sees sünnib see valgus, mis mingi stseeni jaoks sobib siis oma valgusmeistriga natuke arutleda selle üle. Siis on muidugi see tehniline osa, mis, millise tehnikaga üles võtta, milline tehnika tellida, mis valguses tellida, et seal selline praktilisem pool kus on vaja oma siis seda värvipaletti täiustada, et saaks hakata pärast Mulberdamine platerdamas. Siis noh, väga oluline osa on näitlejaproovid, kas, kus mulle meeldib vaikselt passide kõrval, et siis see, kuidas näitlejad Ta mingis situatsioonis avanevad, et see minus dikteerib pall seda, kuidas filmima peaks. Et siis mida, mida kauem on nagu noh, nagu ma enne ütlesin, operaatoritele sihuke piiluja, et mida kauem ma olen saanud vaikselt erinevate osakondade ettevalmistusi piiluda, seda rohkem mul tekib tunne, et kuidas seda võtteplatsil peksis. Selline kiire ülevaade, eks ju lõppude lõpuks siis jõutakse, eks ju. Võtteplatsile siis seda enam-vähem juba kujutatakse ette. No see Alan juba niuke laisise merika kultuuride meeleolu on seal juba et seal on lihtsalt nagu sadu minutis tuleb vastu võtta ja pärast On mingi selline periood ka selles, mis sulle nagu väga mööda ei ole, mille sa nagu kõrvale parema meelega jätaks seda, aga tuleb teha, kus sa oled natukene sellises sunnitud seisus. See verre, mis pärast võtete lõppu kuni esilinastuseni on tavaliselt imelik tühi olek, et siis ma noh, sest see on sinna mingil määral käib see natuke pead nagu ikkagi ka montaaži kursis olema, et võib-olla režissöör tahab vealse nõuga montaaži käigus ja hea meelega nagu annad ka seda, aga aga siis tekib see olukord, kui sa oled kõik ära teinud, see enam eriti midagi muuta ei saa ja siis hakkavad jooksevadki klassijuhatajad ja õpetajad minu lapse ümber kokku ja arvustama, et ta ei oska lugeda velje ta Velveerib või noh, et tekib, kus kõik hakkavad arvamust avaldama ja sa ise oled nagunii ebakindel ja mõtlen, et kas see otsus oli õige ja siis ja siis ja siis läheb veel tükk tükk tükk tükk aega, kuni sa jõuad selleni, et seejärel korrektsiooni tegema, siis värvide osas ja kadreering osas võib-olla ka natukene. Ja siis mingi hetk selleks hetkeks, kui on esilinastus, saad aru, et see film on kuidagi kaugele jäänud, sellest kuskile läinud elab oma elu? See kõlab ja küllap ongi, et see on suur, selline meeskonnatöö ja inimesed, kes platsi peal on, need on, need on palju ja ja kõik on ju isiksused, läks ju, kõigil on omad arvamused olemas. Kui sageli sa oled nagu avastanud ennast selle melu keskelt ei mõelnud. Pagan, eestlased, miks te, miks te toimetate nii aega? Sinul, kellel sul on ikkagi natukene sellist slaavi soon sees on ammu otseselt vastu võetud ja sa tead, kuidas peaks tegutsema. Ei mulle tundub, et et võtteplatsil tekib tavaliselt siuke spetsiifiline perekonna tunne ja see on alati nagu selle konkreetse platsi mulli perekond, mis, mis võte lõpupeoga väga valulikult moel puruneb pärast käega võtta tükikese endast. Mida toredam on see võte olnud või mida intensiivsuse võtteperiood on, on olnud seda raskem pärast sellest välja tulla. Aga ma arvan, et Eesti filmiprofessionaalid just nagu see kaameraga puudutavates osakondades ehk siis nagu kaamera meeskond. Liikuv tehnikameeskondi valgusmeeskond on Eestis lihtsalt nii kõrgel tasemel, see väike grupikene meil, neid on üks film korraga sest tõeliselt häid tegijaid on nii vähe, aga on, on nii kõrgel tasemel, et mingid aja pärast vingumist, ma arvan küll ei ole. Et et kui on nagu niisugune tunne, et midagi on puudu, siis pigem Kuule muusikat ka, sa mõtlesid järgmise loo välja. See on selline. Jälle filmilugu, eks ju. Just. Järgmine lugu. Järgmine sõda laulus on seal õnneks, minu meelest ma pole mänginud. Ja saade nõrgaks piknikul. Kas see lugu, millal sa valisid siia reedab selle ära, milline peaks olema sinu järgmine filmi temaatika, kui sa seda tegema? Praegu mõtlesin, et huvitav, mis värk mul nende pasulate kurk viljadega on? Need võib-olla kuna ma olen muusikaliselt niivõrd lihtsakoeline, siis pasunad on sellised väga konkreetsed asjad mille järgi pidi Pilliorkestri ära tundma, tead sa, et ta mängib natukene mööda lahti see pidi olema hea, muidugi, mängib pihta, siis on sümfooniaorkester. Mulle hästi, et ma alati ka muusika mitte natukene mööda panna ka päris kõvasti. Selles loos on midagi sellist, nagu noh, mul praegu silme ette tulid need laulupeolised, kes marsivad päikese käes, et sellist, sellist tunnet on siin konkreetses multika soundtrack'i multikas kahjuks operaatoril suurt midagi teha ei ole, aga aga üldse midagi seal teha või lasteaed ei ole noh, sõltub näiteks kolm, teie puhul on ikkagi samamoodi valguse panek endale sedamoodi, et noh, kindlasti ma arvan, et operaator saab nõu anda või selline konsultant olla multifilmide puhul või animatsioonide puhul üldse, aga, aga noh, see on aga režissööri keskne, et kas, kas animatsioonirežissöör tahab üldse kuulda mingit nõuannet, vedel on. Sest enamus animarežissöörid on, nad on väga visuaalselt väga tugevad, et meil meil ei ole sellest nõud nõu eriti vaja. Aga lastefilm võiks ikka teha. Ja hiljuti tekkis ikka tunne, et lastefilmi võiks nüüd küll juba teha. Et mul ei ole varem kordagi, kas tunnetate lastefilmi teha, ma olen paar korda katsetanud mingite väiksemate asjadega, kus on, kus on kas lapstegelane lihtsalt olnud või on lastele suunatud, mingeid asju, on veidi, on nagu võimalust proovida. Aga sellist selget äratundmist, et tahaks lastefilmi teha, varem ei olnud, aga nüüd on küll vaikselt hakkab sees küpsema, sihuke tunne, et et see laste maailmameistriks päris. Seoses emaks saamisega ärkasid need sellised töö kired ka. Jah, kuidagi vahepeal. Vahepeal juhtus niisugune lugu, et tuli üks väike tulnukas teisest teisest galaktikast küll ja siis. Ja tema on minu nagu tuletanud meelde mitmeid tundeid seoses seoses lasteraamatutega, lugesin väiksena ja üldse, nagu seda ta veel, nii pisike ta veel otseselt ise kajastage, lihtsalt mingisugused aju osad on, on aktiviseerunud, mis mis lapsena olid hästi aktiivsed ja fantaasia, on nagu hakanud kontrollimatult möllama. Oled sa juba materjali välja valinud, millest millest ei ole tehtud ja millest saaks teha ja? Operaatorile muidugi sihuke natuke passiivne roll, seal sa saad lihtsalt ette sööta, aga. Kas sa saad öelda vesi, küte, režissööre üles sellega, et sa tead, mismoodi seda väga hästi üles võtta? See Eesti lasteraamat on küll, mida praegu on niisugune väga tahaks teha, aga ma ei saa sellest, räägivad. Muidugi, sa ei saa, sellepärast muidu juba saadetakse, teised saadavad eksasse taotlused ära, kohe läinud, see ongi ekse kõik, nii. Väga hea, me vahetame informatsiooni muusika kohta vahepeal märkide keeles. Kui palju see nagu sa ise ütlesid tulnuka, siis luba siia juurde lisada veel tegusõnaga taltsutamine. Mis sinus muutunud on. Mulle muidugi selle muutumise hädas on mul alati selline tunne, et nendest asjadest saab aru alles retrospektiivis. Et lapse saamine on niivõrd plahvatuslik muutus inimese jaoks, siis siis ma arvan, et mida suurem muutus, seda kauem läheb aega, et sellest nagu tõeliselt aru saada ja mul on tekkinud praegu kahtlaselt ei muutu, kestab suurem osa mu elust. Aga, aga nüüd nagu esimese kolme kuu muljed on sellised, et et esimene hetk on see niivõrd suur Teametraalne asjade ümberpaiknemine siin ajus, et et sa saad aru, et see väike tarbiti olevas sinus viie minuti jooksul tekitada nagu suuremat rõõmujoovastuses ja suuremate täielikku läbikukkuja tunnet kui ükski varem endale tekitada. Ja ma veel mõtlesin, et filmid annavad emotsioonid. Et eks see nagu suhteliselt abitu tegelane, kes kes, no üks huvitav asi, mis on avastanud enda jaoks vähemalt on see, et et üks esimesi asju, mis ta tegema hakkas, oli omaette naeratamine, noh alguses on see muidugi väga sissepoole naeratamine ja siis sa saad aru, et ma olen sellest ka paljudele sõpradele rääkinud, et et saad aru, kui oluline sotsiaalses inimese jaoks, et ammu enne seda, kui ta üldse midagi muud oskab peale nutmise on see, et ta omandab naeratamise, mis on, mis on, ilmselgelt saad aru, et see on ellujäämiseks hädavajalik oskus. Et see, see on üks üks eriline õppetund minu jaoks, naeratamis värk. Mulle on alati meeldinud naeratada, aga nüüd nüüd nagu kisub rohkem suu naerule ja tihedamini. Aga no on sihukesed esoteerilised arvamused paljude inimeste peades minu peadlaselt, igale inimesele antakse nii palju, kui ta kanda jaksab. Et kuna ma vist ei olnud nagu tollel hetkel, kui ta otseselt helina on ta nimi, kuidas tulema hakkab, ei olnud, ei saaks öelda, et ma oleks olnud nagu väga pikalt teemadeks valmistunud, siis tõenäoliselt selle tõttu saadeti mulle eriti lihtne visioon. Väljalase on selline mõnus rahulik tegelane, et noh, ei ole tal mingeid hädasid, kui üldse nutab siis kui teil on mingisugune probleem, mis vajab lahendamist, et et selle tõttu ma olen nagu saanud noh, et ma ju mul ei ole need emaks olemise laineid õudusega peale öelnud, et ma olen saanud tema kõrvalt teda vaikselt vaadata ega mõelda oma tuleviku suhtes loomingulisi mõtetega, paari filmiprojekti natuke ette valmistada, et selles mõttes on seal väga mõnus. Ta ei ole tulnud meie ellu, et, et võtta üle ja kontrollima türaniseerima, vaid ta on lihtsalt vaikselt tulnud ja sobita nende tundub, et praeguseks on vist ka enam-vähem oma koha leidnud. Enne sünnitust lasknud sa ka ennast nagu väga kiiresti raha rajalt maha võtta, nüüd üsna üsna pikalt jändasid veel niikaua, kuni sai projektidega. Niikaua, kuni sai vahepeal natuke, pingutasin isegi üle. Aga kuidagi kukkus nii välja, et isegi veel kaheksandal kuul tuli kaamera taga olla ka. Õnneks oli siuke selles mõttes nagu lihtne filmidel kaamera kohe sain, ma ei saaks öelda, et see oleks nagu niimoodi sealsele kaheksandaks. Aga, aga kuidagi, kui selle selle konkreetse filmi jaoks sobis lahendused ka praegu paigale ja keskkond ümber selle, muutub, et see oli päris tore teha. Sihuke raskesti kaamera taha. Palts ettepoole kummardama, et näha ära silmast õiged asjad. Aga noh, suhteliselt selleni intensiivne kontakt kosmosega on seoses selle lapse tulekuga saabunud küll. Ja ma mäletan, sellel öösel, kui sünnitamine sõitsime, siis oli väga kummaline märtsi, see juhtus väga kummaliselt sügav ja selge tähis taevasele. Ja Tallinna linnavalitsus oli otsustanud hakata kokku hoidma. Nii, et oli, kottpime Tallinn. Siis autoraadiost mängis Lemon Jelly lugu, Speys voog. Ja kui see lugu algas, siis ma sain aru, et see ongi nagu info, mis tuleb minul kõhust saabumisega. See oli väga kummaline tunne, aga sellepärast ühendasin märkide keeles andsingi võistlejad, see on lapse saabumisele. Lisaks ilmselt paremat lugu on väga raske ette kujutada. Mõtteliselt mingil hetkel võiks Tallinna sünnitushaigla temale Eestis ka loomulikult sellelooliselt võtta õhtused sünnitama saama. Võib küll ei selles mõttes, et see pimendatud linn isegi sobis päris hästi selle. Selle küll väga kummaline. Aga selles mõttes see lugu on hea pikk lugu ka nii. Vahel sünnitas, võtab päris kaua aega. Sa võid ennem kui palju sa jälgid neid märke, mida, mida kas elu või ümbritsev sulle nii-öelda annab, kui palju sa, kui palju saama seilamise kurssi nende järgi sättida? Võib-olla selle väga õnneliku lapsepõlvega, millega, mille mulle mu perekond mulle kinkinud on. Enamus ajast on selline tunne, et ma usaldan elu, et see on hästi, sihuke suur soe äratundmine. Mul on eluga usalduslik tavaliselt seda, mis elu on mulle ette lükanud, ma olen ka suhteliselt rõõmuga vastu võtnud, et eks kuskil esimesel kursusel võib-olla natukeseks närve, et kas ikka kõik läheb nii, kas ma olen piisavalt hea ja noh, sihukeste pabistan, mis nüüd ka see, see oli nagu ma arvan, selline ülemineku aeg keskkoolist päriselluastumine on selline rohkem selliste närvi ja seda sisestatakse sellega igalt poolt, et nii nüüd on väga olulised otsused ja nüüd sõltub sellest Nüüd on murdepunkt, oh mis neist nüüd saab ja nii edasi. Et see, et kui see nagu ülemineku aeg ka nagu ma arvan, et kõigil asjadel on niimoodi, et ülemineku ajada natuke keerulisem. Et kui see läbi sai, siis, siis valdavalt on ikkagi olnud selline tunne, et et kõik, mis juhtub, peab, juhtub millegipärast. Mis on need kõige suuremad riskid, mida sa oled? Teadlikult võtnud, no ma arvan näiteks seesama taisse seid 2005. aastal oli niimoodi, et ma haarasin kristalli nööbist kinni Berliini festivalil pärast mingeid loenguid ja ütlesin, et hei, et sa, filmid lähevad mulle korda, ma tahaks näha, kuidas sa töötad eest ja selle peale ütles ta muidugi tuleb praegu tule kohe, et mul hakkab. Ma ei mäleta, kas see oli vist kolme või nelja päeva pärast, hakkab mõtte Tais Bangkokis siis lidusin Eestisse, andsin oma korteri, katkestasin kõik polelevad Asede ja sõitsin täitsa niimoodi, et ma olin inimesega rääkinud umbes viis minutit ja ma ei teadnud üldse, et see oli selline musta auku minek. Aga, aga see sellel hetkel, kui ma lennukisse sõitsime, täielikku tundmatusse, teadmata üldse mis eluma sellele matkimine, kes üldse mul on mingid kohtadel võtteplatsil, et siis oli niisugune tunne, et see on õige. Et noh, eksaktseid asju, lapse saamine on üks suur ekskursi tundmatusse. Aga noh, lihtsalt see oli ka selline äratundmine. Asi tahab tulla siis ma ei saaks öelda, et lapse saamine suur riski võtmine on võib-olla Sa võid. Viru endale mehi oli, venelased on päris riskantne minu lapsega, aga, aga mul nagu sellist tunnet, et ma väga suurt riski võtaks, ei ole, sest mulle tundub, et kogu maailm on mu kodu. Kippusin pärast keskkooli kõvasti ringi hääletama ka, et enam-vähem on nagu ühes ewlettingutegeeli loos, et seal, kus on, ma pean, seal on mu kodu. Välja arvatud siis, kui vihma sajab. Kui palju nii-öelda need eluepisoodid, mis on, mis on nagu sulle ette toonud tulnud, sattunud hääletades reisides on, on Lotman kasvatanud või, või, ja mis suunas on, nad on nad sinust kuju vorminud. Ma arvan, et peamiselt iga iga päev ma õpin uuesti ja tänutunnet, et selline ka üliväikeseid olukorrad, kus on, kus on lihtsalt selline hetk, kus päike mängib sulle mingi erilise valguse situatsiooni, siis kuidagi kusagilt peegeldub mingisugune helk, mis sinus tekitab tänutunnet, et sa olemas oled just praegu siin see on see, mida ma iga päev uuesti avastan. Ja, ja ma arvan, esiteks üks nagu elusid, mis mind väga palju vormi endale seesama vana hea sünnitas, mis kindlasti kõiki naisi selles mõttes, ükskõik kui tugev selgroog on korraks ikka pooleks murrab, et et õppisin. Sellist väga-väga suurt alandlikkust, elu nagu mingi hetk, kasvatad endale sellise suure isiksuse ja noh, eriti tänapäeval on noh, kus me oleme sattunud spetsiifiliselt individualistlik ajastusse Teeb mulle muret, vaid sa ei tunne ennast siin suures seltskonnas kasvanud inimesena hästi. Ma arvan, et et, et alati miinimumkultuuris, kus kõigil on see, et et asjad arenevad kahe vastaspoole vahel sellises kõikumises, et liiga kollektiivne ühiskond avab endas ka mingisuguseid hädasid liige, individualistlik ühiskond, et alati peab kuidagi seal keskel otsima seda balanssi, paat ümber. Me oleme praegu sinu arvates sellest keskmisest balansis nii-öelda väljas natukene. Ma arvan, et see praegune suur paanika, Ta on ühiskonna kollektiivne ümberorienteerumine, arusaamine, et, et on natukene nagu liiga üksildaseks elu läinud, et liiga näiteks kas minnakse Taisele hiljem tagantjärgi mõtlesin, eriti loll olin, et me üldse selle küsimuse küsisin, aga tulid jutuks riiklikud pensionid ja taid naersid selle peale, ütles, et mis mõttes pensioniiga perekond peab ise oma vanu üleval, et Nad on ju selle välja teeninud ja selles ei ole küsimust. Et selline noh, et Lääne-Euroopas on päris palju õhustikus tunda vajadust suurema kollektiivse järgi. Vajadust tunda, et sind on kellelegi vaja, et sa suudad midagi muuta maailmas. Kõik need mõttekojad ja koostegemised minu arust viitavad sellele, et inimestel on selline tunne, et filmi tegemine on eriti kollektiivnesid. Et noh, et loomulikult igalühel ei sobi kommuunis elamine, et alati on vaja kuskil nagu tõmmata omaette. Aga selline liigne individualism, ma arvan, on asi, mida, mida elu paratamatult mingi hetk murrame. Ja sünnitus on küll selline kogemus, mis, mis sind suhteliselt isikuna ära lahus. Kui sa ütled, et maailm on sinu kodu, mis sind Eestis kinni hoiab? Nüüd muidugi laps, eks ju, ja, ja pere, aga, aga enne seda, kui sa olid vaba rändama. Ma pean ütlema, et minu arust see laps ei hoia kinni ma kõhukotti ei lähe, vaja minna, et selles mõttes. Ta tundub sutsama vabahing olevat, ta saab oma etega täitsa oldud, aga Eestis, aga see on muidugi selline laulupeopäevale sobiv. Eile õhtul sai pikalt arutleda selle üle, et mis see eestlase tunne on näiteks minu isa alati mõeldes oma isale, siis ma või noh, tekib siuke huvid, paradoks on temaga, see, ta on minu arust eestlaseks kasvanud inimene, kui keegi etniliselt näpuga järge ajaks, et siis siis on on venekeelses juudi perekonnas eestlaseks kasvanud inimene üks eestlasemaid inimesed, keda ma ise tunnen. Et selles mõttes on see eestlaseks olemine, mingisugune eriline tunne, et see on keskkond, millest sa saad aru. Just seoses selle lapsevärgiga, ma olen sellele arusaamise vajadusele mõelnud, et et vajadus paaniliselt millestki aru saada on inimesele, kes on, kes on evolutsiooni säilinud. Suuresti tänu oma ajuvõimekusele on vist selline ellujäämise küsimus, et kasvõi, kui seesama laps kuidagi nutame, ma ei saa aru, miks ta nutab, siis seal see tunduvalt siis tükk aega vaevab mind ja kui üks hetkedel näiteks kuskilt otsast õhk välja tuleb ükskõik kumba pidi see väikestel beebidel tuleb ja see segas teda, siis see kergendus, mis seal tekib, sellest hetkest, kui sa millestki aru saad, on lausa füüsiliselt tajutav ja noh, tihti inimsuhetes on ka see, et tülid, tülid tulevad selle pinnalt, ma ei saa sellest aru, ma ei saa sellest aru, et see olla selles kohas, kus sa saad aru, mis sinu ümber toimub, on, ma arvan, see, mis tekitab sellise alateadlikke tunded, sul on tänasel Tihti eestlased, kes käivad näiteks Hispaanias või Itaalias, esimesel hetkel on vaimustuses, et vaata, kui sõbralikud inimesed need on kahe nädala pärast on pettunud, sest ahvid käitusid niimoodi, nagu oleks mu parimad sõbrad ja nüüd näed siis nad on kõik reeturid, et noh, tihti tekitakse sellist tunnet selle tõttu tegelikult inimeste käitumisstiil on teistsugune eestlased, kes on rohkem reserveeritud, need sellist väga füüsilistele ja sellist intensiivset suhtlust võtavad sõprusena. Et selle tõttu segadust tekitavad just need olukorrad, kus sa ei saa aru, et ma arvan, et et eestlaseks olemine on arusaadav Kui palju sulle see, mis meie ümber toimub, muret teeb, noh, ma mõtlen Eestis jälle nüüd riigi sees, eks, et kui palju sa, kui palju sa nende asjade peale mõtled? Me juba natukene rääkisime ka sellest nii-öelda seal kollektiivsuse, individualismi omavahelisest vahekorrast aga, aga meid ümbritsev elu. Selles suhtes ma mõtlen selle peale väga palju, kuna ma oma olemuselt ei ole väga muretseja tüüp, et siis siis mulle tundub, et et mida vähem muretsen, seda rohkem ma suudan enda ümber tekitada siukest murevaba õhkkonda. Natukene tundub mulle, see on niisugune väga vanainimesele võib olla mõte, aga sellised lühinägelikkust on kõigil päris palju. Et olgu see poliitikas või, või kasvõi ka mingil määral filminduses, kuigi noh, üritatakse ja ma ei pea silmas niivõrd planeerimist kui seda, et, et sa mõtled, et pärast sinu ühte tegu on veel üks tegu ja pärast seda on terve terve rodu nagu doominoefekti, et mingil hetkel mingi asi jõuab alati sinuni tagasi, et see et see lühinägelikkus paljuski on, ma arvan, viinud ka sellises sellistesse keskkonnaprobleemidesse, kus me praegu olemas, et tegelikult inimene on täiesti mõistetav mõistusega olend, aga aga ühes filmis dokfilmis Monika Siimets rega tegime lõpumõte on see, et et inimene ei õpi ajaloost kunagi mitte sellepärast, et ei oskaks hetkel lihtsalt ei õpi. Ei teagi miks, et selles mõttes, et sellist nagu ja ma ei ole siin nüüd ka mingisugune tarkade kogu, kes ütleb, et kuidas peaks. Aga aga mulle tundub, et vahetevahel lühinägelik, selle vastu aitab see, kui prillid ette panna. See võib olla ka selline ebakindluse ju küsimus, eks ju, et me ei ole väga kindel, et selles, mis edasi tuleb, siis siis ei pea ju väga pikalt etega mõtlema. Aga noh, selles mõttes, et keegi ju ei usu seda, noh ütleme, lähed inimeste käest tänavalt küsima ja, ja pakuvad, et kas Eestit sellist on alles veel 30 või 40 aasta pärast. Kardan, et enamus pelgavad seda küsimust. Tähendab, et see lühinägelikkuse kasvab, et see küsimus tuleks läheneda niimoodi, et, et mitte see, mida, mis me teame, mis juhtuks, sest nagunii ei saa kunagi teada. Aga pigem esitad endale küsimuse, mida ma tahan, et õhtuks, et kas ma tahan, et juhtuks see, et homme on hea või ma tahan, et õhtuks, et 20 aasta pärast on ja et alati võib kõik muutuda, kui sa sead endale mingisuguse eesmärgi ja kes eesmärk on, on lühiajaline või pikaajaline? Sellest sõltub paljuski nagu see, kuidas sinu teod pärast hakkavad mõjutama. Et minu arust poliitilises Noh, üldse nagu poliitikamaastikul ükskõik, kes on siis konkreetsete parteide omavaheline suhtlus on või see on mingisugune sihi seadmine on palju on sellest, et mida ma tahan saada, et see käib kas järgmistele valimisteni või siis noh, mingisuguse näiteks ühe aastaringi ühe aasta tsükli jooksul, et seesama eelarve teema, see käib alati millegipärast nagu ühe aasta peamised arutletakse selle üle, nagu pärast seda lõpeks kõik aga sellisesse agraar ses maailmavaates on hoopis selline tsükliline lähenemine, et see on üks ringi ja sellele järgneb uus ring, et see, et saab ka planeerida viis ringi ette tegelikult või seada endale eesmärgid vähemalt viieks ringiks. Mis asjad need on, mida sa endaga kogu aeg kaasas kannad? Ma arvan, et sellele vastab järgmine muusikapala. Palun, milleta pole küllaldaselt, küll ma kohe hakkasin summa väga aktiivselt huvi, mis lugu see on? See on sellest, millesse ma usun number neli selle plaadi peal Küsin lihtsalt uuesti, mis asjad need on, need, mida sa kaasas kannad. Noh, kuna see lugu räägib sellest, et et ma usun armastusse, siis ma arvan, et et see on üks väga hea sõna, mis on välja mõeldud selleks, et määratleda mingisuguseid väga raskesti määratletavad tunnet, mis sinu kehas tekib siis, kui kas su ajuripats või mõni muu siseorgan on ausalt öeldes otsustanud selle pised, lagede endorfiine. Et näinud selliseid enda keha, toodetavaid, narkootikume ma tahtsingi endaga kaasas, otsin situatsioone, mis võimaldavad. Käima et pea kuidagi elu on õnnistatud sellega, et mul on ka selline päris hea masin, mis kergesti käisid. Ja armastuse tunne tekib mul suhteliselt kergesti väga paljude asjade vastu. See on väga hea, olen lihtsalt piilunud, mitte selle küsimusega kuidagi nagu haagiks, aga aga sinu sinu ühes sõrmes on sõrmus, millel on peal mingi gruusia. Ma arvan, et see on gruusiakeelne tekst, on. Kas sa julged või tahad kuidagi ära seletada. Ei ole väga tavaline, et inimesel oleks gruusiakeelne või gruusiakeelse tekstiga sõrmus. See vist on sellesama nagu elu usaldamisega seos. Mu kallis elukaaslane, eelmine aasta umbes aasta tagasi natuke vähem kui aastaga usaldas ka elu ja kes Gruusiasse siis kui oli selline tunne, et peab minema appi ja siis seal üks, üks memmekene selle sõrmuse talle andis ja ütles, et see on kaitseb. Et see on selline noore perekonna enesekaitse tekstiga, mis seal peal on. Ausalt öeldes ei tea. Nüüd kui momente grusiini kohta on, siis ma küsin, mis siia kirjutatud? Jah ja kui ta jääb vaid, siis on see ainult hea märk. Kui religioosne sa oled või kui palju sa, kui palju sa tunned endas sellist tõmmet. Kontsessioonide uskude uskumise poole. Mul on selles mõttes tore vanemad, et nende, nii mulle kui õele kui ka norme venelasele on andnud suhteliselt vabaduse ise otsustada. Kui me väiksemad veel, siis me usinalt käisime selles suures õhinas ise otsustada. Käisime erinevates pühapäeva koolides, et ma olen baptistlikud pühapäevakoolis ja katoliku kirik, eks seal on pühapäevakoolis isegi kusagil 10. eluaasta kanti. Ma käisin katoliku Tartu katoliku kirikus kellale ma sain pühapäeviti entusiastlikult, et selles mõttes, et see vabadus endale otsida, otsida seda konsultatsiooni on, on antud ja ma arvan, et mingi hetk ma olin väga väga usklik selli siis kusagil 90 11 aastasena. Aga ma mäletan üsna selgelt seda hetke, kus kus selline suur pettumus oli siis, kui. Kui mu vanaema siis paabu oli Itaalias ja meile teatati, et ta on operatsiooni tagajärjel koomasse langenud, siis siis ma istusin öö läbi voodi kõrvale, palvetasin, et ellu jääks. Ja kui hommikul tuli, see telefonikõned on ikkagi lahkunud, siis ma mäletan, et ma mõtlesin, et jumal Ma olen sina. Sa oled mind alt vedanud. Siis läks tükk aega, enne kui ma, kui ma uuesti nagu jõudsin enese sees ja väljas lepituse, need et tegelikult on sellist. Vähemalt mulle tundub, et jumal on lihtsalt üks sõna, mis kirjeldab armastust mingil moel, et tegelikult on lihtsalt viis nimetada nimetada sedasama armastust. Et kui mul on mingi religioon, see on seega seesama armastus oma. Süvenem katsed mul vist salaja hipi. Klopi. Avalike kapist välja ma loodan, et enamus Eestimaa inimesi läheb laulupeole. Nad kuulevad Salome midagi, nad kuulevad sedakorda sellest helen. Millal sa vaatasid viimati filmi, mis täiesti siiralt panisid nutma? Löök allapoole vööd üteldud. Raamatud teevad seda tihedamini, kusjuures huvitaval kombel peos kuidagi nagu. Mulle endale meeldib ennast väljendada filmikeeles, aga, aga sõnad vahel puudutavad mind väga erilisel moel, et ma arvan raamatu, sest ma mäletan küll, et täiesti lahinal, teine siin mõned aastad tagasi. Quinni raamat Ismail algab sellega, et et seina peal on plakat, kuhu on peategelaseks on muuseas selle gorilla, kes, kes peab dialoogi siis minategelasega ja, ja selle gorillaruumis on seinal plakat, kuhu on kirjutatud, et et kui inimene sureb kast grillal lootust siis selle filmi lõpus filmina hakkasingi finalisti raamatu lõpus. Esmaeelduse peategelane sureb ja minategelane siis keerab selle plakati teistpidi sinna kirjutatud, et kui gorilla sureb, kas inimesel lootust. Siis need sõnad panid mind ikka korralikult. Et, et ma arvan, et see oli viimane nagu selline. Täiesti siiras mõttekogemus seoses mingisuguse loomingulise puudutusega sain ja päris sügavalt hinge läks mul niisugune film nagu Mountin. Statistika näitab, et 70 protsenti vaatajatest olid naised või on sellele kuidagi väga originaalne. Aga selle filmi lihtsuses ja puhtuses oli oli midagi nagu muidugi puritonid puhtuse nimetamisega selle taga selle selles filmis oli midagi väga erilist. On see sinu looja eesmärk sinu kui looja eesmärk puudutada inimest, nii et, et tal see kotkas pisarat sees nii-öelda valla läheks. Jah, ma ei, ma tahaks hullult elus inimesi nutma panna, aga, aga seal, sellel öösel, kui ma võtsin ennast kokku, lugesin tarka kohta, mis, mis olid kirjutatud nii kriitikud kui lihtsalt vaatajad siis siis ma kohtasin päris mitut kirjutist, kus inimesed ütlesid, et see film pani neid nutma ja siis ma tundsin, et et võib-olla isegi võib-olla isegi kui kas või üks inimene ütleb, et see film oli ta nutma ja kõik ülejäänud inimesed ütlevad siit film oli siis siis puhtalt selle nagu ühe nutva inimese pärast, oli see film väärt seda teha. Selle ma hoian pöialt, et selliseid episoode või selliseid teadasaamise, kuidas, kuidas sinu töö on kedagi puudutanud, tuleks sul püha ja veel. Võib-olla õnnestub kogu Eesti nutma panna, nad. Laulupeol võib-olla mul näha, äkki ma täna õhtul? Ma lasen aitäh Helen selle vestluse eest. Ergaks piknikul on tänaseks ümber, meil on jäänud mängida ainult viimane lugu. Kohtume uuesti järgmisel nädalal. Ilusat nädalavahetust. Siin on raadio kaks.