Hingamise päeval. Tere õhtust, kallid raadiokuulajad, MINA, OLEN Kristiina Šmigun ja mul on suur au tutvustada teile tänase saatekülalist, kelleks ei ole keegi muu kui kurikuulus tippkorvpallur. Aivar Kuusmaa. Tere tulemast, Aivar Kuusmaa. Tere. Mul on väga hea meel, et mind on siia saatesse kutsutud ja eks ma üritan siis anda selles saates oma parima. Ja raadio pole nii palju, et me pole varem kunagi kohtunud. Mina tunnen Aivar Kuusmaad sama palju nagu kõik eestimaalased läbi teleekraani ja leheveergudel. Ja samas on mul endal suur au, nii nagu ennegi tseni istuda siin ja küsinud küsimusi, mis on võib-olla mulle südamelähedase, ma tea, mida ma just tahan teada saada, mida ma ei ole saanud näiteks telekast ja raadiost ja lehtedest. Ma tahaks ka neid lisama, et ka mul on suur au Kristiina, istuda koos sinuga. Et samamoodi olen mina jälginud sind ainult televiisorist ja nüüd ma näen näost näkku esimest korda nii lähedalt. Korvpall on populaarsem sportmäng maailmas, Pole ühtegi noort, kes poleks mänginud korvpalli ja Eestimaal pole vist ühtegi poissi, kes ei oleks tahtnud sarnaneda Aivar Kuusmaale, Tiitsokule, Rauno Pehka, Martin Müürsepale, paljudele teistele tippudele. Kuid samas tänased tippmängijad on olnud ise noored ja neil on olnud oma unistused ja soovid. Kas te räägiksite lähemalt oma lapsepõlvest, oma esimesest kokkupuutest korvpalliga või oli see hoopis mingi muu sport? Noh, nüüd tuleb küll kümmekond aastat tagasi minema ja ütleme, et hoovisporti sai tehtud kogu aeg alates, ütleme, neljandast viiendast eluaastast. Sinna kuulus nii luurakas, jalgpall, korvpall, rahvastepall, mis iganes. Korvpallitreeningule läksin ma üheksandast eluaastast. Ja ei, ma ei muutnud oma valikut, nii et see jäigi nagu valikuks. Aga kui palju näiteks teil vanemad suunasid, aitasid teid? Vanasti nagu seda suunamist ei olnud, vanasti oli, kõik on nii kättesaadav. Mis mõttes oli kaunil sotsialismi ajal, kui, kui treenerid tulid ise koolidesse ja küsisid, kes tahavad mängida seda või kes tahab mängida seda, et et selles mõttes nagu meil oli kehalise kasvatuse tund ja tuli treener Heino Rebane, noh siis nagu valik langes kätt, miks mitte, et, et oma koolis ja omad poisid kõik ja midagi. Aga Eino Rebane maisteleti esimene treener, mida andis tema teile, mis on jäänud näiteks teile tänapäevani siiamaani, kui te olete tippmängija ja ikka veel meenutate, võib-olla mingi tema ütlus või mingi tema, ma ei oskagi öelda, mis võis olla midagi, mis kumiseb teil siiamaani oma ajus. Treener Heino Rebane, esimese, mis ta andis, andis muidugi selle oma oma armastusele korvpalli vastu, et mõnikord niivõrd meeldivaks, et et sa ei saanud tulemata jätta. Teiseks, mis mulle õudsalt, nagu tema juures meeldis, oli see, et ta nagu sõna otseses mõttes vihkas hilinemist mingi väike väike distsipliin ja kord ja aga noh, kuna ma tegin aasta vanematega tegin trenni, algul siis treener Heino Rebase juures sai nagu Holland poolteist aastat, siis ma läksin nagu omavanuste juurde ja vahetasin treenerit. Kui te võtate, koolipoiss, kas oli nii, et pärast trenni kiskus veel rohkem, et läheks veel männiks poistele, et koolitükid jäävad seal tegemata või midagi sihukest ikka oli, kui te olete nii korralik poiss. Päris niimoodi ei olnud, et et nüüd pärast läheks, mängiks veel sellepärast, et meil ikkagi treeningud olid küllaltki hilja õhtul. Et see oli vist seitsmest, kui ma nüüd võin eksida, aga, ja koju jõudsin üheksa õhtul, nii et siis oli juba piisavalt ime ja minu meelest siis vanasti sai nagu ikka enne trenne ära õpitud, et pärast lihtsalt läksid, läksid linade vahele. Aga meil olid ka treeningud, niimodi, laupäev pühapäevalt. Siis vist oli küll, ei tahtnud keegi koju minna, et meil oli kaks tundi aega, aga pärast teine kaks tundi saivel möllatud majade vahel. Kui võtta näiteks varustas korvpallivarustus, kas seda oli raske saada meie ajal? Kui nüüd ütleme ketsidest rääkida, siis jah, oli ainuke väljapääs oli, oli Venemaalt. Tulevad keetsid, mida kutsuti Eksprementaalideks kõige paremad ja neid nagu jagati niimoodi näpuotsaga. Aga enamusi treenid sai läbi joostud. Siis kutsute neid Kaunase kätsideks nendega naga. Ei, ma just sellepärast küsin, et ma võin nagu võrrelda suusatamisega suusatamist, saada varustust oli väga raske, sebisid juba näitama noorest peast mingit tulemust, et sa said siis, siis anti võimalus sul osta midagi. Sellepärast küsin. Selline algul oli kindlalt raske, ütleme skel ütleme, treeneritel nagu suhted olid nemad nagu Moskvas saime ketse kätte, aga kui juba pärast neid aegu meenutada, kui juba tsiki läksid, et siis oli vähe lihtsam, et siis nagu iga hooaja algul vist anti üks paaria ja, ja siis juba tekstid võimalused Soomega, et ma mäletan, et tulid vist Soomest, tulid esimesed Garfugetsid, et, et neid osta ja siis nagu vanemad pidid tühjendama rahakoti, aga ikkagi said, said enam-vähem normaalse elaneva jalga. Treenisid kogu aeg Eestisse saite välisvõistlustel käia. Kui nüüd Venemaad välis välismaaks nimetada sise Ma ikkagi noorele on ikkagi mingi nagu vaade või kuskile väljapääs kuskile. Et saab nagu stiimul, et seal väljas võistelda. No meie ainuke stiimul oli, ma arvan, sel ajal oli, et saada koolist vabastused, saada võistlustele ja Leningradi ja Moskva ja kõik need Armeeniat ja mis iganes lõunariigid seal veel, need olid väga huvitavad ja keegi nagu ei öelnud, et oi, sinna ma küll ei lähe, et see on Venemaa või midagi, kõik olid väga rahul, kui sai kuhugile minna, need oma moodulina stiimulit ka, isegi need Venemaareisid A kui te nüüd võrdlete enda noorust ja nüüd neid noori, kes praegu kasvavad üheksakümneaastased, kas neil on paremad võimalused Kui meie olime üheksakümneaastase, siis meie vanemad olid kõik võrdsed, ma arvan, et kõigil oli enam-vähem ühte klassi palke. Et praegu nagu on niimoodi, et osad vanemad nagu suudavad oma lastele rohkem lubada kui teised ja ja selles on ka, ütleme näha, et niisugune poiss nüüd tuleb, eks ole, autoga või tuuakse autoga trenni ja kellel on mingid vinged jalanõud jalas ja et noh, võib-olla isegi kets enam ei ole, seda jõuab juba iga iga lapsevanem osta, aga aga ikkagi jah, et nüüd on nagu selles mõttes, et on lihtsam, et kui natukenegi, ütleme, vanematel raha on, siis on võimalused suuremad ja ma arvan millegi pärast, et heidab palju talente sporti tulemata, aga selle rahakoti tõttu Aga kui te olite noor, kes iidoliks eeskujuks, mida te vaatasite? Ma olen siin lugenud lehtedest ja kuulnud, et teid on alati võrreldud Alexa ehitamistega. Ma arvan, et tamist oli kõikide eeskuju ja ja, aga ma mäletan, et mul oli minu meelest minu särginumber oli 12, niiet et ka mingi eeskuju oli Jaak Salumets oma selle suure võitlusega ja ma mäletan isegi, et kunagi mingi aeg mulle õudselt meeldis. Niukene lõvi nagu Vjatšeslav filaator, et võib-olla see nimi paljudel ei ütle mitte midagi, aga aga ta mulle kunagi meeldis ja, ja ütleme noh, neid mängijaid on palju, kes on meeldinud Ülo Varul, väga palju neid piiritaguseid korvpallureid ei tundnud, siis tundsid nad nõukogude ja eesti korvpallureid. Kas korvpalluri unistatakse nimetada MBA? Kui meie trenni tegime, siis ma arvan, et 90 protsenti meiesugustest ei teadnudki, mis asi on enda. Et meie teadsime NSV Liidu meistrivõistlusi ja meie unistus oli Kalev. Aga näiteks praegustel noortel võib-olla siis seda, et see oleks nagu tipp Loomulikult praegust praegustel noortel on enda ja, ja ma arvan, miks mitte ka euroopasid. Milline näeb välja korvpalluri hooaeg et kas on nagu aastaringselt tahab korvpallur ennast vormis hoidma või on ainult niimoodi, et kuna teil nagu tähtsamad võistlused on ja kuidas üldse see hooaeg on ära jaotatud see 12 kuud? Korvpalluri hooaega hakkab pihta augusti algul juuli lõpp ja ta lõpeb siis nagu mai lõpp. Juuni algus on, kui ta need viimased mängud on tõlgetega sportlane ei suuda olla 10 kuud kogu aeg vormis. Et igalühel on mõõnad ja langused ja kui vanasti ütleme vähe noorem olid siis nagu ei mõelnud selle peale, et kus ma tagasi tõmban ja kus nüüd juurde tuleb anda. Siis nüüd jah, ütleme aastaid kaks, ma olen juba nagu noh, vähe teistmoodi treeninud. Haltsuguseste treenite mitu korda päevas? Normaalselt treenime me kaks korda päevas ja nüüd oleneb kõik treenerist, kas ta teeb nüüd tsükli 11 trenni järjest ja poolteist puhkepäeva pärast või või tuleb niimoodi, et tuleb nädala keskel üks õhtu vaba ja siis on nagu peata kaba. Et see on nagu treeneri valida. Tavaliselt nagu see tsükkel on niimoodi, et kaks pool või kolm päeva on treeningud, siis on mingi väike paus, ütleme poolepäevane siis läheb nädala lõpuni ja peatavam vaba. Mina pole kunagi kuulnud, kui ma olen lugenud artikleid korvpalluritest, nemad oleks saanud, neil polnud vormi, et lihas polnud see ja me ei saanud mängida, kuna ei olnud nii ja naa. Et teil on nagu kõik teised terminid, ma mõtlen, just võrdlen rahulik suusatamisega. Kuidas saab korvpallur öelda, et on heas vormis? Heas vormis saab öelda, on on siis, kui korvpallur. Kuna ma ütlengi, et noh selge on see, et isikus heas vormis oled ikkagi väsida ja sa hingeldad ja ja sa oled nagu läbi, aga aga see on puhtalt nagu enesetunne nagu noh, ütleme, et mõnikord sa tunned, et sa oled lihtsalt nagu sa ei jõua ja sa oled raske ja vot siis sa tunned, et sa oled vormist väljas. Aga mõnikord, kui sa teed sooja ja sa tunned, et sa noh Mul on lihtsalt hea tunne, et noh, siis tähendab, et sa oledki vormis. See on nagu raske lahti, ütleme, seletada nüüd niimoodi, aga lihtsalt igaüks nagu tunneb ise ära, et kuda ta läheb. Elevil mõtlen just seda, et kuidas korvpallurid neid on, võistkonnas on teid 12 tükki umbes 10 12 ja platsil alati mingi viis. Päris niimoodi vaeva, näiteks mõtlen, eks ta enne mängu üle näiteks võtta kõik algusest peale, mis te jõuate näiteks võistluspaika näiteks seal kalevi hallis. Te jõuate sinna, kuidas te soendustesse, kuidas ta kontsentreeruda, kuidas ta saab platsile, kuidas läheks üldse publike, kuidas kõik see mõjutab. Kui me nüüd hakkame, võtame lahti niimoodi, et me hakkame kodunt nagu tulema, siis ma olen kindel, et enamus poistest meestest joobe kuskil kella nelja aeg poole viie vahel niimoodi äratuseks kõigepealt tassi kaks kohvi. Siis ta paneb autole hääled sisse. Sõidab Kalevi halli kuulates head muusikat, et küta ennast üles. Millel ei ole mingit ümbsilga? Mõnikord võib olla mõnus ballaad ka aga noh, siis ei tohi nagu väga tihe liiklus alla, et mõnikord olid nagu noh, see võib ära rikkuda. Ja siis sa jõuad kale, Valli, sa lähed riietusruumi. Et siis nagu mehed, noh, võib-olla algul nagu visatakse paar Niukest naljakestaga, enamus nagu hakkavad mängule mõtlema ja kes teibi, algaja, kes määrib sooja salli. Kuni ütleme, see kõik toimub niimoodi 40 minutit enne mängu. Noh, kes on varem valmis juba natuke painutab ja venitab ja siis tuleb treener, räägib oma seitse minutit ukse lühikoosoleku veel. Ja siis on täpselt kuskil 35 30 minutit mänguni, nüüd me oleme nagu tavaliselt koos läinud väljakul, aga vanasti oli iga mees nagu valitsusel õige aja, millal ta sinna väljakule jooksis. Siis võimles natuke ja ajas ennast, noh, niimoodi soojaks. Jooksete jookseme, võimleme jälle. Jah. Aga näiteks niimoodi ole teil oli mingi nagu mingi kamba laulad, ma mõtlen just seda kaleviaega. Kui teil seal 91. aastal võitsid selle meistritiitlit ja kuidas siis käis, siis oli kuidagi alati te välja ütlesite. Tõsiste nägudega. Telekast vaatasin Jaak Salumäe õudselt kurja näoga, mõtlesin, mis seal kõik toimib ja see mind on alati huvitanud, et kuidas, nagu pallimängudes. Inimene kontsentreerib ennast selleks, kui palju ta läheb seda närvienergiat nagu tamme pärast pabistate, mõtlesin seda, mis pabin teil on, kas teil puistlemiseks, kui te lähete sinna rahva hulga peale, vikerAivar Aivar, Aivar, mis tunne teil on sees? Või selles pabinas rääkida siis pabin, võib-olla oli tõesti esimene aasta, kui ma kalevisse tulin, hakkasin nagu läbi lööma ja võistkonda nagu sisse tungima, et siis nagu väike värin oli sees. Ja teinekord nagu oli värin sees, kuma kreeka aastad olid seal, ma ei saanud seda värinat ära, sellepärast et seal oli tõesti mehele toomel. Sa lähed sinna oma oma kodupubliku juurde ja kõik karjuvad, see on mõnus fiiling ja see rohkem veel rohkem nagu kütab sind üles ütleme noh, rääkida neist tõsistest nägudest siis noh, igaüks on nagu oma mõtetega ja ta mõtleb. Et mismoodi nüüd ja see on kõik normaalne, et seal ei saagi väga nii rõõmsa näoga tullagi. Ei, ma just mõtlengi, et noh, et see, see panebki mõtlema, et asi ei olegi seal niuke naljategu, Lähen, põrgatan seal palli, naeratan seal ja lehvitan publikule ja nii edasi ja nii edasi. Noh, keha peab valmis olema, et kui sa ikka seal korvpallis on ikka kõva kehamäng käib, et kui sa mõne kate saad ja mõnikord sulle ribidesse sõidetakse või noh, ega see, see ei ole nii kerge, kui sa natukenegi lõdvaks lased, sa võid nii haiget saada ja pikali kukkuda, et sa lihtsalt ei taha rohkem mängida. Me oleme, mina olen ka mänginud korvpallitreeningutel mõõduka treeninguga korvpalli mängime. Ja ma ei kujuta ette, kuidas saab väga lahke inimene olevat korvpalli mängida, teisele palli anda, mõtlen, mina olen sihuke kah nina, tahan üksinda põrgata, pallini korvini jõuda ja siis läbi kontsu. Vot sellest ma nagu sa mõtled, et see on ikka kõik nagu paika pandud, et kes on seal kaitsemängijad või, või ei ole midagi sihukest. Loomulikult, seal on paika pandud, kes, kes ütleme, on kaitsemängija, kes ründemängija ja, ja liikumised on samamoodi, et kellel on teatud liikumine tehtud ja nagu see võistkonna joonis, mida peab rangelt kinni pidama, mis on sulle treener ette kirjutanud lihtsalt. Et muidugi, kui igaüks hakkaks ise seal midagi tegemist, ei tule midagi välja. Et järelikult saab öelda, et korvpallis ilmatreerita ei pärjaks loomulikult, et see on ikka väga nii, nagu on. Dirigent dirigeerib ilma treenerit, lisaks korvpall kusagile jõuaks. Ma arvan millegi pärast, et kõik sportlased vajavad treenerit, Andres, on ta siis ütleme, individuaalajal ala peal või meeskondlik. Ma ei usu, et keegi üksinda pärjab. Näiteks 91. aastal, kui te võitsite meistritiitli mis toimus pärast võitu võistkonnas See oli kaheksa aastat tagasi ja nüüd meelde tuletan siis muidugi oli palju õnnitleja, vaid siis sõideti väike šampus käis asja juurde siis mindi autodega koju vahetati riided ära. Ja kui ma nüüd ei eksi, siis mindi Tabasalu kanti kuhugile mõisa huvitav koht oli metsa sees ja seal oli niuke rootsi laud ja käis niuke mõnus pidutsemine, kus olid kõik sponsorid tuttavad, et seal nagu ei olnud nii, et kes tuleb ja kes ei tule, et oli ka kutsumata ja kutsutuid ja. Aga see nagu ei käi igat pärast võitu. Hooaeg lõpeb, lugu kulla kulla tähistama, raha aga ma ütlen, et kui mingi lihtsalt mängite praegu siin Eestis neid, kuidas nimetasite etappidega mänge just mänge ja need vahemängud, mis käis näiteks teie mängite Kalemegi Tallinnaga ja pärast seda, kui te nüüd võidate sele ühesele kas siis on lihtsalt surutakse käte, minnakse laiali või. Ja siis minnakse sealt koju ja sest et et pidutsetakse ikka bioloogiat. Jää korralikult, nii nagu suusatamises õiged spordimehed. Oleneb muidugi treenerist ma olen tõesti, ma olen joon, tule 10 treeneriga seal ja kõik on täitsa tavaliselt erinev, kuna keegi nüüd kaotusesse suhtub või kuda ta talub seda ja kuda ta peale mängu reageerib, nii et siin võib nii, nii võib võtta lahti, et et mõnikord on niimoodi, et võidame mängu, saame täieliku peapesu. Mõnikord kaotame, tullakse, öeldakse, kuulge midagi, et puhake välja. Ja mõnikord on vastupidi, et kui võidame, siis on kõik rõõmsad ja kui kaotame, siis sõimatakse kõik läbi, nii et noh, need on täitsa totaalselt erinevad olla. Täitsa treenerist. Mõnikord mängitan on võistlusmäng. Olete platsi peal. On teil mõnikord selline tunne on, et et üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksi rabama, siin. Päris nii ei ole, et üks on loll ja teine on laisk, aga mõnikord on jah, nii et ütleme, kui viiest üks peab seanahka, siis natukene nagu, teeb hinge täis küll. Aga noh, seda nagu ei lasta kaua, et selleks on treener pingi peal, kes kohe paneb tähele seda. Seda tekitab nagu nördimuse kulid, võetakse platsilt vahepalaks kõrval istuma. Ja algul loomulikult, kui ma noor olin, tekitas, aga sellest saab kiirelt üle, sellepärast et ükski inimene, ma arvan, ükski mängija ei jõua täis täisvõimsusega ütleme, 40 minutit mängida, nii et see on täitsa normaalne. Aga olete ära umbes näiteks teate, mitu kilomeetrite jooksjate 145 minuti jooksul seal võistleb, aeg läheb ikkagi pikemas vahepeal võtab jälle treener seal vaheaja ja siis liistuga, kui pikaks üldse mäng venida? Eestis on see normaalne, kui ta on tund 40 on koos vaheaegadega. Aga ma võin eksida, aga minu meelest üks mäng on läinud üle kahe kahe tunni ja see oli, see oli Kreekas. Et aga ma võin, ma võin eksida tõesti, et saatan kuskil tegelikult peab minema tund 45 alla. Tee nagu teine võistkond tegi veadele, te saate vabaviske, mis tunne on, kui võtta selle palli nüüd sealt kolme meetri pealt, et mis te mõtlete sel hetkel, kui te hakkate seda palli viskama kõikjal mingi fännina, teise võistkonna fännidel karvad kaan peale või ma ei, ma ei tea, mis asja mööda või Niukest seda üldse ei tohiks kuulata, seal tainud üksik, kontsentreeritud selleks, et visata pall korvi. Näss lähed lihtsalt selle joone ta ja viskad ja ega siis selge on, et kõik inimesed eksivad, et eksidega midagi ei juhtu, sellest siis. Aga ma arvan, mida, mida nagu aeg edasi või mida nagu vanemaks, seda, seda kindlamalt visatakse vabaviskeid. Et see on selge. Aga kui nagu suured lootused on mingi viimane minut seal ilge suur lootus on ka, nagu nagu tekitab pinge. Võib-olla noormängijatest kindlalt, aga ütleme, kogenud mängijates ma ei usu. Aga teine on ühendused, te olete kolme punkti poiss. Et te ise, kui te olete, kas te olete teinud statistikat teate või sihukest enda kohta? Noorest peast jahma nagu jälgisin natuke neid liidu meistrivõistluse statistikat, aga praegu niimoodi Kalev oli seal üleval, see statistika ja vaest nagu vaatad, aga ja nagu enam see see aeg on nagu möödas, kus nagu elasid näpuga, et kui palju ja mismoodi ja et minu meelest noh, ütleme siis tuleb seda nagu teha, kui sa tahad kellelegi tõestada midagi, aga kui sa oled nagu enam-vähem kõik ära tõestanud, siis nagu seda vist enam pole vaja. Aga mõtlen just seda, et kas te teete rohkem mängu jooksul, on teil ülekaal kolmepunktivisetel või, või kahe punkti visata? Praegu on nagu välja kujunenud ikkagi, et on kolme punkti visetele üleval. Aga on korvpalluril individuaalseid eesmärke. Nikon võistkondlikud. Ma ei oskagi sellele küsimusele vastata sest kindlalt igal korvpalluril on kunagi olnud individuaalne eesmärk ja kõik nendele, kellel on olnud individuaalne eesmärk, on ka suutnud lõpuks ikkagi ühte sulada võistkonnaga. Et see nagu. Ma arvan millegi pärast, et kõigil on olnud see individuaalne eesmärk. Praegusel hetkel olete teie Kalevi klubis ja Rauno Pehka mängib Tallinna klubis ja Margus Metstak mängib üldse pärast Tartu. Ei ta on ka nagu Tallinnas renditud Tartusse neide, eurosarja mäng. Ja ma just sellepärast lähen nagu sinna selle sinna vean enda küsimust mida on huvitanud seok asjad, et kui nüüd teie ei mängi koos treeningutel, kas ei tee lõpptulemust kehvemaks, kui te nüüd lähete välismaale mängima. Et ei saa pidevalt olla treeningutel koostil, treeneri saadid lihvida, ei saa võtta võtteid ja nii edasi. Eks ta võib-olla mingil määral segab treeneritööd. Et ta ei saa nagu piisavalt teha taktika trenni. Füüsilised nagu mehed, ma arvan, jäävad samale samale tasemele, mis nad on, kas mängime kõik koos, ütleme, treenime ja mängime koos või siis on eraldi klubides. Praegu meil nüüd on see, see sügis on nagu niuke ladna sügised. Et meil lihtsalt on nagu eestikad ja Eesti koondise mängud. Aga juba esimesest jaanuarist on jälle kogu see, ütleme see jõuk, mis on see klubide koondis nagu kus on ka Pehka, Metstak, Rumma. Et nad on nagu kõik, teeme koos trenni, siis nagu ei ole probleemi jälle treener, saab nad kõik oma käe alla. Teie praegune treener on Üllar Kerde. Ja kui nüüd võrdlete praegust aega, siis kui teie treeneriks oli Jaak Salumets, mis on erinevad? No erinevat on palju. Esiteks nad on kaks erinevat isiksust, härra Jaak Salumets oli nagu karmi käega range distsipliininõudja väga terava ütlemisega, ta nagu üritas, nagu ütleme, kogu seda jõuku jõuku mängima panna ikkagi niukses väikses kartuses, et noh, et nüüd peab ja räuskas seal väljaku äärel ja ja mõnikord oli see meestele abiks, sellepärast et meheldasid tigedaks ta peale ja siis nad püüdsid veel tõestada veel omakorda, et noh, et mida sa Rauskadonnya ja see oli see üks üks etapp, millega nagu kõik mängijad olid harjunud ja see kõik oli nagu tundus, väga normaalne sel ajal. Aga nüüd, kui võtame härra Üllar Kerde et on niuke suhteliselt rahulik. Et tema nagu analüüsib absoluutselt kõike, mis väljakul niimoodi ütleme, toimub peale mängu ja mängu ajal ja ja ta ei riidlen kellelegiga ja ja ta niuke leebem ei otsinud konflikti mitte keele ja et noh, need on täitsa kaks erinevat asja ja ma isegi ei oska öelda, et kumb nüüd nagu see Eesti inimesele või eesti korvpallurile nagu rohkem peaks nagu nagu mõjuma, et tegelikult alles Üllar Kerde nagu Ta tuli nagu Eesti korvpalli juurde suure korvpalli juurde, et ta nagu võitis maa koondise eks ole näha. Sest mina ütlen, et noh, et ta nüüd salumetsa neid saavutusi siis ta nagu ikkagi tõi meeskonna esiliigast kõrgliigasse ja tuli Liidu meistriks ja tegi nagu võistkonna. Et siis ainuke vaheetapp oli vahepeal, kus nagu salumets tuli vahepeal tagasi et ta on uuesti ära ja, ja ka nüüd on nagu Kerde aeg ja eks see Kerde peab nüüd tõestama ja ega tal kerge ei ole, sellepärast et et ma arvan millegi pärast, et salumetsseal oli nagu parem mängijate valiku Gerdal praegu. Aga see, te ütlesite, tan leebel mina olen niidi kõrvalt vaatan, et clean leebe, võtan näiteks oma isakese treener. Et ikkagi, et huvitav, et miks minul ja minu õel on tulemas. Aga teistel, kes meiega kaasa, miks neil ei ole ja ma olen tähele, panete teistega naadilehed seletab rahulikult ta meile nimes, sina loll jälle aru ei saanud, mõtlesin niimoodi niimoodi. Muidugi, see on tegelikult halb, aga võib-olla nagu see panebki selle, et ma ei oska öelda, võib-olla just eesti inimene tahaks seda, et ta tema, mis te ütlesite just just. Üllar on, ütleme, nende ametnike ametnike suhtes seal korvpalli liidus, aga, aga ta üritab nagu mängijatega olla nagu ei taha kunagi halvasti öelda mängijale sellepärast et noh, oleme ausad, ega, ega kõik melus teeme vigu ja nii ka korvpallurid ja ja ta üritab nagu teistmoodi seda viga lahendada kui karjumisega. Et see on nagu tema retoorika ja noh, eks see paistab siis Igatahes hoiame siis Üllardele pöialt, et ta saaks hakkama. Siin maha bõla tanu. Kuigi silmad on valet ole tööks ka, saan su peale. Tuula on seegi ajalooks. Viimse mõistuse. Korvpallis tuleb ette näha palju vigastus ja et kuidas teie saate mingi vigastuse, kuidas sellest üle saada, Smoid endale nagu sisemiselt sisendata. Ekstrasent siin näiteks, mis need teile meeldivat elektrist sentsiku palunud aitajateid? Kui vigastustest rääkida, siis ma tõsiselt. Olen vigastada saanud ainult ühe hooaja. See oli. Üle-eelmine hooaeg 97 98. Ja ja üks vigastus oli vahetult enne nagu Liidu meistriks tulekut, kui ma seal Riias tõmbasin kubemelihase ära ja ja siis, kui rääkida nendest ma ei tea, kui tan näidata. Et siis oli niisugune asi, et mul oli kaks päeva või poolteist päev, oli aega nagu ennast terveks teha. Ja siis kogu see kaks päeva olid mu juures nii. Doktor Rein Jalak kui ekstrasent, Arno Joala. Ja mina suhtun kõikidesse positiivselt, kes ütleme tahavad ja noh, aitavad niimoodi, ma ei oskanud nendest uskumistest midagi rääkida ka. Jah, ma, ma peaks ütlema, et ma usun Aga horoskoobid, et enne võistlust lehe vaatate hea päev või halb või hoia eemale vaenlasest. Ainuke asi, mida ma tõesti loen, on astroloogiline abimees. Et seda naguniimoodi sirminet vaatan, mis päev ja mismoodi, kui mingi ütleme, midagi on ees nagu. Aga jah? Neid horoskoope neid küll ei maksa, minu meelest päris tõendavad. Kuidas te seletate seda, et ühel päeval korvpallur, visata seal 30 punkti, yhel päeval visata üldse alla 10 punkti? Seda on isegi võimatu seletada, sellepärast et ta vahest on niimoodi. Eestis on ka selline organisatsioon nagu Eesti korvpalliliit, kuigi samas me teame väga hästi, et kõik korvpallurid on jaotatud klubidesse ja klubid minu teada organiseerivad telelaagrit korvpallurile otsialist isegi võistlused välja valivad. Ja, ja kõik palgad, arstid kaasa massöörid, kõik tuleb sealt vis funktsiooni täidab. Eesti korvpalliliit. Eksist korvpalliliidul olla see Eesti meistrivõistluse organiseerimine siis viie päevased laagrid enne nagu koondise mänge. Ja noh, päris autodega ega kuni kiirelt mõeldes ei tulegi rohkem ette, et mis nad veel seal teevad, eks nad, egas seal ikka midagi teevad, ega nad päris niimoodi jalad laua peal vist ei istu, ma arvan neist suurt abi meile küll ei ole olnud, viimane ütleme üllatus oli isegi see, et eelloovalt pidime abikaasadele pileti ostma eesti meist sugustele. Millest minu abikaasa siis ütles viisakalt ära, et ei, aitäh, et et kui niimoodi asi jätkub, siis kellele me mängime siis ikkagi kruvi mängib, eks ole, kodumängu. Siis peaks nagu nagu ütleme olema minu arust niimoodi, et see rahvas, kes sinna tuleb, pileti ostab, siis klubi saab selle nagu raha endale. Selle raha võtab korvpalliliit. Mis siis, et klubi nagu maksab üürid ja kohtunikud, et noh, siin on nagu totaalselt on siin midagi sassis, aga see nagu ei ole minu rida ja ta nagu vahele toppida oma nina sinna. Kui palju on del välisvõistlusi hooajal, kui paljud üldse kodus olete? Kui vähe ma ei kujuta üldse ette, oota, nagu võrdline suusatajale suusatada terve taldada pole kodus ja aga õnneks terve suve saab ta kodus treenida. Kuidas korvpallur Jan. Noh, kui võtta nüüd viimast hooaega, kus mängisime porto sarja ja siis oli ikka enamus, ütleme, ettevalmistus oli septembrist ütleme augusti lõpp, septembri keskpaik olid meil nagu välisturneed, ütleme noh, nii et mingi neli päeva kolm päeva kodus jälle neli päeva ära kolm päeva kodus. Ja siis kakasse Sapporta sari siis oli, oli lihtne, et üks nädala algus on siis esmaspäev, kolmapäev olid sa reisil nädala algul olid seal kodus, nii et noh, ütleme, et nelja kuu peale tuli viis korda kolm päeva. Pluss Eesti koondise mängud. Ettevalmistus sinna, et kui võtta nüüd see augusti, ütleme detsember viis kuud siis ma arvan, et kuskil kuu aega olime ära nagu nahk võib natuke rohkem, natuke vähem. Nüüd ma saan aru, mille pärast kõigil tüdrukutel korvpalli läheb meelde, nii kaua kodus aega möödas. Piisavalt oleme kodus, et ei saa nagu nuriseda, et me ei ole kodus need mängijad, kes mängisid põhja liigat, nemad olid jälle nagu samamoodi, nad olid ikka väga, väga palju noh, samamoodi ära. Aga ise ma olin nagu mängisin statistikaid eelmine aastal teine pool, et et ma kogu aeg olin kodus ja ja mõni üksik Eesti koondise mängijad sinu käisime, aga kui jälle meelde tuletada see liidu aega, kui me Liidukaid lõhkusime, et siis tegelikult käisime ikka päris tihti ära, et siis oli nagu niisugune päris rumal süsteem, et kaks mängu väljas, kaks koduselt kogu aeg. Kuidas abikaasa suhtub teie korvpalli mängimise? Positiivselt, ja ja kui mina olen mõlgutanud mõtteid, et ketsid varna riputada, siis praeguseks momendiks on nagu abikaasa, see ässitaja pool, kes ütleb veel, et teeveelik aastaks. Siis tuleb veel abikaasale pöial toidad, ikka veel suudaks teid ässitada, et vähemalt fännid, kes teid armastavad, kes ootavad alati platsil, et need saaks ikka näha. Aivar Kuusmann. Igal sportlasel on antud oma aeg, et varsti hakkab saega otsa saama, et pole nagu mõtet, nagu lõhki ka minna, et siis võib-olla hakkad nagu tüütavaks muutuma, seal fännidele õigel ajal tuleb nagu ära lõppeda. Aga tütar, kas tütar on ka kand korvpalli Partsutama, isa jälgedes. Ei, ma mõtlen, tütar ei fännikorvpalli eriti ja siis tal on muidugi hea meel on mind telekast vaadata, kui ma seal jooksen, et algul ta nagu käis isegi saalis, kui ma nüüd ei eksi, siis ta oli isegi nende eurosarjade mängul ja siis põrgulärm olnud mõnikord ja eestikaid on vaatamas käinud, aga ei ta niimoodi. Et nüüd nagu noh, et ma mängin korvpalli. Ei tea ise ka, mis teha tahab, et seda on veel piisavalt noor Portugalis lauatennises ja ja nüüd nagu aasta aasta-poolteist on tennises käinud ja, ja nüüd räägib, et tahab ujuma minna, sest neil hakkasid koolis ujumiskursused ja siin ei saagi aru, et mida ta veel tahab õieti. Et noh, peaasi, et tal mingi tegevusest oleks, et see on kõige tähtsam. Aga kui palju teil üldse jääb oma lapsel aega? Vähemalt ütleks, et ma olen suhteliselt laisk inimene ka, et kui ma tunnen, et ma olen väsinud, et siis osad nagu ma tean, et papa nagu võtad ennast kokku ja ja ikkagi pühendavad aja lapsele, aga ma olen piisavalt laisk, et ma lähen viskan ikka tunnikeseks pikali, siis parem häälega see on nagu väike puudus, et et ei ole väga palju nagu aega lastele, tähendab. See on ikkagi ju hea, et tunnetate, mida te tahate? Sain sportlase tunnetus, Mustonen 1000 paljat, kes sportlasi ei tunne enda sisemist häält ja võivat seal saada ületreeninguid ja mida veel? Ma millegipärast arvan, et iga sportlane nagu ikkagi õpi paavstiga tundma oma seda sisemist häält ja 10 protsenti on liialdatud, et nemad võib-olla ei tunne oma sisemist häält, aga ma arvan, et enamus tunnevad Kui teil need uhkus on täielikult, kas on niimoodi, et te mitte midagi tee, näiteks sport? Et ei lähe seal, põrgatame korvpalli ja täitsa puhata, nad võtavad oma pere ja lähete kuskile mere äärde, väed hülged püsti ja puhkate. See on küll õigus, et ma korvpalli kätte võtta puhkuse ajal ütleme, kui siin aastaid tagasi veel tänavakorvpalli mängitud, siis nüüd kaks, kaks suve pole enam sedagi tehtud, et et ainuke tegevus, jah, mida ma suvel teen, on võib-olla natuke, hakkaksin tennist. Ja see on ka kõik. Ja kui rääkida, siis mere äärde minekus siis jah, on väike niuke mere ääres väike suvemajake, kus tuleb nokitseda aia kallal ja muru niita ja ja siis mõnikord saab sauna tehtud ja õhtul grillitud ja et see on niukene. Ja see ongi sõnu öeldud, lõõgastavate telemängib saunas käia. Jah, mulle meeldib saunas käia ka mitte kuumas saunas. Teie võistkonnakaaslased, kas seda on teie parimad sõbrad? On ka võistkonnakaaslastest häid sõpru ja on ka mujalt elu valdkonnas sõpru, nii et ei saa niimoodi öelda, et ainult korvpalliringkonnas liigun. Kui nüüd ei mängiks korvpalli, mida te teeksite? Mis teid huvitaks? Ja kui see oleks näiteks üldse mänginud korvpalli? Sel sügisel on väga raske vastata, aga aga kaldun arvama, et et ega midagi tarka küll poleks teinud. Aga nüüd, kui te näiteks lõpetate seal paari-kolme aasta pärast, kena naine ei suuda teid ätsitada taganud, et ta edasi teha, kas ta ei tahaks hakata ekskorvpallitreener, eksata noored ja hakata nendega tegelema? Jah, olen mõelnud ka selle peale, aga ma kardan, et ma ei saa lihtsalt noortega hakkama. Ja nagu keegi päris niukseid valmistoodangut sulle ette ei paku, nii et et sellepärast on see variant nagu ära kukkunud, kuhu, kelle korvpalli juurde jääda ka juba siin vaikselt on mõeldud ka tuleviku peale, niimoodi, et ma ei taha nüüd öelda, Ma pühendun oma nagu sinna töösse või business sisse, aga aga ma olen, ütleme natukene sealjuures juba. Kuidas te saate hakkama, te olete nii kuulus inimene kasteley, suitsude linnas liikumine ja, ja nii edasi, kas on mõnda head näidet, näiteks selles kohas, tõi, ta on ära tuntud ja mis reaktsioonid on olnud? Noh, see oleks siis hammas, kes seda teab? Ei mind ei tunta. Ja ma räägin anekdoodis vahele. See anekdoot oli meie koolis 91. aastal populaarne ja muidugi pärast meistritiitli võitmist, siis oli niimoodi, et et kõik meie klassi poistaksid korvpalli mängima ja kõigile tüdrukutele siis ainult korvpallipoisid. Vaadati, kas korvpalli mängis. Ja sellega oli anekdoot. Just pärast 190 esimest aastat olid Eesti Kalevi tiim oli niivõrd kuulaselt, mehed ei saanud käia ei poes mitte kuskil. Kogu aeg tulge veidi autogramme või pildistada või kallistada või katsuda, kas sai. Ja siis otsustasid nad Tandmaskeerivad ennast ära. Tõdedest. Ja Tiit sokk läks koju ja Baiendal sokolaadi selga ja kleeps häbenen endale tuleb sektsioonist välja, järsku tuleb tema juurde imelikus riietes vanakene ja küsib, et kohe tiit. Imelik, olen ka kuulekas täna trenn, anna. Tiits hakkaks ennast täielikult välja, võttis mütsi peast šokolaade meest ära ja trumpi vastu maad jalgadega. Järsku varamatiselt. Tiit, ole rahulik, sa oled mina, Aivar Kuusmaa ei tundnud mind ära. Veenelise päris populaarne anekdoot, nüüd seda ainult räägiti. Millega te olete oma elus eks mis te olete teinud kõike hästi rahul. Põhimõtteliselt ma olen enam-vähem kõigega rahul, mis ma olen teinud, sellepärast et uuesti alustada küll ei viitsiks. On teil mingi südamesoov, mida te tahaksite oma tulevikus seal teha? Ei ole isegi mõelnud seda, seda soovis, ma mäletan kunagi mul oli see üks soov, et jõuda kalevisse, noh, sinna ma jõudsin ja ja nüüd nagu rohkem ei olegi mõelnud seda tulevikku sugugi, aga kunagi kui ma sportimis ära lõpetanud tõesti mulle kunagi rohkem siis aega pere jaoks ja ja siis taastuv nagu hea pereisa kalla kunagi. Siis, kui lapsed suureks kasvanud, lapselaps meil hakkab eetriaeg otsa saama ja mina omalt poolt soovin teile kõike, sportlast saati tugevat tervist. Et teil oleks rohkem aega pere jaoks kuskilt näpistada. Siis hästi huvitavaid mänge sel hooajal. Ja kuidas öeldakse korvpallis, et kaan peale või et hästi läheks, ma ei teagi. Ei olegi ausalt öeldes ist väljendit korvpalluritena ma tänane ja omalt poolt soovin teile samuti edukat hooaega. Igatahes, ma panen näppu ja praegu pihku ja ma arvan, kõik raadiokuulajad, kes praegu kuulas hilisel tunnil, et oja samuti hästi kõvasti pöialt Suur aitäh teile, tsaid satsid olla. Täna olid stuudios kurikuulus korvpallur Aivar Kuusmaa ja Kristiina Šmigun. Ja soovin teile, kallid raadiokuulajad. Head ööd.