Ööülikool. Kui mängida pilli nii, et lõpuks pill hakkab ise mängima. Vabanedes sellest minu isiksusest, sellest, mida mina sinna sisse panen, et ma lasen lihtsalt pillil mängida. Vaat sedakaudu tekib siis inimese ühendus millegi puhtama kaija ülemaga. Kui inimene vabaneb oma ego väiklusest ja tühisusest. Ei koole. Kirjanik Jaan Kaplinski kõneleb muusikast, mis teda on mõjutanud. Kui ülikool küsis mult, et kas ma ei tahaks rääkida ühes saates sellest, mis mind on elus asjadest, mis mind on vapustanud, mõjutanud, inspireerinud, siis kuidagiviisi sattusin ma muusika peale. Samal ajal on mul ka veidi kõhe tunne muusikast rääkida. Minu suhted muusikaga on väga keerulised. Tähendab kõigepealt mul on kaks niisugust olulist puudust. Ma ei tee kõige paremini vahet punase-rohelise värvi vahel, mis segab mõningat kunstist mõnu tundmist, aga ka minu musikaalsus jätab palju soovida. Ja see on mulle olnud praktiline probleem, aga ma olen selle üle ka mõtisklenud. Mida sa musikaalsus, muusikaline kuulmine, viisipidamine õieti tähendab? Ja miks, miks mull teda ei ole? Aga näiteks suguvõsas on, on täiesti olemas. Minu poola vanaema oli elukutselt muusik, laulja, lavastaja ja nende perekonnas muusitseeriti väga palju. Nad olid väga lähedalt seotud helilooja Monyusgoga. Minu isa ristiisa oli teine Poola helilooja on vähem tuntud nimega karuaabits. Ja isa oli õppinud aasta konservatooriumis klaverit mängistada üsna hästi. Aga kahjuks ma isa ei mäleta. Aga kui mõelda sellele, et, et lapse ajus peaksid jääma mingid jäljed ka sellest, mida talle ka paari kuuse tita näone ette lauldud. Ja isa, kes oli tõesti musikaalne inimene ja natuke muusik. Ta oli mulle vilistanud ja ümisenud kas Mozarti viiuli kontserdit, mingit sellist asja, mis talle endale meeldis, võib-olla sellepärast ka Mozart on mulle tänini jäänud üheks oluliseks heliloojaks, kuigi ma olen teda võib-olla natuke liiga palju kuulanud. Et peaks avastama teisi asju tema juures. Aga jah, isa, ma ei mäleta ja temal lauldud viise ja muud. Aga ma mäletan natuke seda, kuidas ema ja tädi mulle laulsid. Umbes aastal 43 44 45 selliseid lastelaulukesi nagu hüüavad pasunad. Seda ma mäletan. Ja mäletan, mingem üles mägedele. Ja mulle on räägitud, et pisikese põnnina, enne kui ma rääkima hakkasin olin mõned laulud elust ja kõik järgi jorutanud. Päris õige viisiga, kui õige, kes seda teab. Aga praegu ma näiteks hüüavad pasunad või minge üles mägedele, ma ei julge laulda, ma ei ole kindel, kas ma pean viisi nii, et rääkimisega läks midagi kaduma ja võib-olla see, et minust sai kirjanik sõnadega tegelev inimene avaldas mingit negatiivset mõju muusikaalsusele. Kes seda teab, aga musikaalsus on edasi pärandanud, üks mu poegadest on komponist muusikateooria õppejõud ka Tartus Märt-Matis Lill. Niiet päriselt pole kadunud ju need geenid siis kuskil ikkagi on. Aga meie kodu oli pärast sõda. Emal oli muidugi olnud klaver, aga see oli maal naabrite juures natuke aega oli ta ka kodus, siis müüdi ta rahahädas ära. Raadiot meil kaua aega ei olnud, raadio tekkis kuskil viiekümnendatel aastatel, alles siis, kui jällegi maalt ära toodi raadio, mis oli õnnelikult üle elanud sõjaaja ilmselt vanaisa oli ta Vene sõjaväest ära peitnud, sest siis raadiot korjati kõik kokku, et ei saaks kuulata vaenulikke hääli aastal 41, kui sõda algas. Aga noh, väga paljud jätsid raadio alles ja ja ka meie vanarätt oli olemas ja sealt sai siis hakatud kuulama esimest korda niimoodi korralikult muusikat. Aga teismelise poisina nii enne 13 aastaseks saamist või eelteismelisena. Mul puudus igasugune muusikaline maitse ja peaaegu ka huvi. Ja. Ma olen sihuke parasjagu selline tõeline Nõukogude poisterahvas, kes üritas raadiot teha noore tehniku käsiraamatu järgi. Käis kalal ja kuskilt olid mulle kõrvu jäänud niisugused patriootilised laulud, näiteks variaag, mis mulle väga meeldis vene keeles ma teda ise püüdsin joriseda, kui ma maanteed mööda kõndisin, teised ei kuulnud muidugi. Selline oli siis minu muusikaline maitse, nii palju, kui teda oli. Minu elus toimus mingisugune suur murrang, eks hakkasid igasugused hormoonid tööle ja, ja ilmselt ka aju arenes mingi mõne nõksu edasi. Ja kolmeteistaastaselt avastasin ma enda jaoks romantilise luule ja nii huvitav, kui see ei ole, olin ma nii palju õppinud vene keelt. Tookord ei olnud veel niisugust tõrget. Enamikus inimestes vene keele õppimise vastu. Ja camu kodus suhtuti sellesse ikkagi pigem positiivselt, sest vanem põlvkond oli käinud ikkagi vene koolis. Väga palju vene kirjandust lugenud. Avastasin Lermontovi enda jaoks. Ja see oli mulle selline tõeline vapustus, tõeline ärkamise elamus. Äkki ma saan aru, mis asi on luule? Eesti luule avastasin enda jaoks tükk maad hiljem tegelikult sest kodus sellist hääd luulate ei olnud, arbujad said mu lemmikuks hiljem. Aga muusikaga juhtus seesama lugu romantilise luule juurde. Muidugi kuulub romantiline muusika. Ja romantilise muusika juurde kuuluvad muidugi nad romantilised lood heliloojatest. Peet, hoomanist muidugi ennekõike. Kes oli, noh, tegelikult kõik need romantiliselt see katab, maaelus on muidugi ülespuhutud suured, ta oli tegelikult väga tõsine ja visa töömees väga põhjalikult, töötas läbi noote ja uuris põhjalikult mitmete maade rahvamuusikat. Aga see jäi kõrvale ja romantiline oli muidugi Mozarti elulugu, eks ole, see musta mantliga mees, kes tuleb ta käest reekviemi vällima ja romantiline oli ka Schuberti elu. Ja tookord ikka mõned filmid jooksid ka kinos oli näiteks Schuberti kohta oli üks film, mis oli ka niisugune natuke pisarlik lõpes Schuberti matustega ja ma mäletan seal nooruke Arg Schubert siis seisis väljas tänaval ja vaatas ühte valgustatud akent, mille taga käis üks niimoodi edasi-tagasi üks kookas kujuga muidugi Beethoven, kelle juurde ta ei julgenud minna. No niisugune ja selle romantilise muusika, mis minule meeldis, võib-olla üks kõige vägevamaid kuulsamaid näiteid on Beethoveni apassionaata. Etower nüüd muidugi tookord ma ei suutnud mõista ka minu jaoks kõlas läbi see tema romantiline sedasama Apacionatase põhimeloodia, mis on esimeses osas. Ja hiljem ma olen mõelnud, et kuulates Beethoveni viimaseid sonaat just et tegelikult Beethoveni, siis on see 20. sajandi muusika kuidagiviisi juba eos olemas. Et kui me teda nüüd kuulan, siis ma tajun just seda erakordset leidlikkust tõelist geniaalsust, mis seal on. Kuidas ta nagu mingi täiesti teise dimensiooni leiab muusikale kui seni tõsides ometi mingites väga kindlates raamides dail valgu neist välja ei lähe neist üle nagu noh, minu jaoks helilooja, kas mulle suurt ei ütle, või list? No väga palju on muusikat, mis on minu jaoks juba siis oli nüüd eriti, on natuke liiga romantiline või laialivalguv ka Beethoven kuulan ma ikka ja jälle avastan midagi temasse uuesti. Jah, tahaks teada, mida mängisid mul vanaema ja tema sõbrad ja sõbrannad aga võimalik, et ka Beethovenit. Ja ma mõtlen, et kas minu vanaema võiskaleeni neile seda ette mängida, sest juhtumisi olid nad tuttavad. Nad puutusid mõned korrad kokku Šveitsis Zürichis, kus tookord elas minu vanaisa pere ja elas lenin. Nii et läänil olla käinud, ma ei saa öelda meie poolaga minu vanavanemate juures külas. Ja olnud väga kena ja viisakas härrasmees, kes ei unustanud ka poisi, tähendab minu isa jaoks võtma tutvuga komme kaasa. Väga võimalik, noh, ma usun, kuna vanaema oli muusikainimene, et nad ka muusikast rääkisid. Ja Leninist on ju see, sa tuntud ära leierdatud lugu, mida noorem põlv ei tea, aga minu põlvkonnas seda ikka räägiti seoses Beethoven niga. Kuidas Lenin seda kuulas ja ütles, et, et seda ei või umbes niimoodi, et ei tohi liiga palju kuulata, tuleb tahtmine inimeste päid silitada, aga vabalt öeldes tuleks neid päid otsast võtta. Karta on, et ta kuulas liiga vähe Beethovenit, sest eks massilise peade mahavõtmisega ta alustas. Alustas ikkagi üsna räigelt. Aga kuna ma elasin ülikooli vastas, siis oli kaks kohta, mida ma päris palju külastasin, esimest, see tähendab seda Ateena maja, kus me koos istume päris pisikese põnni vaatamas peaasjalikult saksa trofeed, filme kus oli Disnit ja, ja mida kõike. Aga teine koht, kus ma hakkasin hiljem käima juba teismeealise, nagu ma olin avastanud romantilise muusika siis käisime emaga ülikooli aulas kontserditel, kus esinesid küll Estonia solistid ja, ja mitmesugused külalisesinejad. Mul on õnnestunud kuulata ka Rostropovidsid, küll tükk aega hiljem piss Nenskajat ja mõnda teist. Ja muidugi Estonia solistidest meeles on Georg Ots ikka. Ja niimoodi ma elasingi kuulates palju klassikalist muusikat. Aga hiljem raadiost, ega ma päris estraadilaule ka ära ei põlanud see kuidagi kuulusele nooruse juurde, need kah omamoodi romantika, mitmesugused laulud, millest ma mäletan rohkem sõnu kui viise näiteks kuidas matka sinuga jätkaks sinuga alati koos ja tolleaegne estraad, praegu seda sõna enam ei pruubitagi. Aga siis ta oli olemas, midagi ta andis ja noh, tolleaegsele straadil oli, oli sageli olemas teatud tase, sest seda tegid ikkagi väga professionaalsed inimesed nagu Valter Ojakäär, Emil Laansoo ja mitmed teised. Aga uus aeg minu elus algas ülikooliga. Ja sellega ka uusi muusikalisi avastusi, võib-olla üks millest sina ei ole hetkel näiteid pakkuda, mul ei ole endal häid plaate ka. See oli džäss. Džässimaailmaga tutvustas mind maks, ülikooli aja esimesi sõpru ja aatekaaslasi, kui nii võib öelda. Andres Ehin, kelle vend ilma rehin oli, oli väga kirglik džässiaustaja ja kellel oli ka väga palju tutvusi selles tollal veel tärkava saga üsna lootustandvas Eesti džässimaailmas. Ja Andres mängis mulle siis eta Niukest paremaid palu. Ja säält on mul jäänud üht-teist meelde. Aga hiljem minul lemmik Tšassis võib-olla kaua aega oli John kool trenn, näiteks kellest ma olen ka mingis luuletuses kirjutanud. Sassi ma kuulan ikka hea meelega ja ja õige mitmesugust sassi. Aga ülikooli ajal võib-olla oli ka teine tutvuskond. Nad olid Luteri vaimulikud ja kiiviti perekond, mu kadunud sõber, hilisem peapiiskop Jaan kiivit. Kaneel oli väga võimas plaadikogu kodus. Ja seal sain ma esimest korda kuulda Orphy Garmin vuraanat. Ja peab ütlema, et sellise vähem musikaalse inimese jaoks on Orph just midagi, mis mis aga palju ütleb. Ja kuna ma siis ka ladina keelt päris usinasti õppisin. Mul isegi õnnestus agiteerida mõningaid kursusekaaslasi. Me läksime jällegi kadunud õppejõuõla Dorpat siia juurde ja ütlesime, et nüüd on niisugune tunne, et, et natuke nagu oskaks, et äkki kas ta saaks meiega kuni kevadeni talvel lõpes kursus, kuni kevadeni loeksime mingisugust luuleteksti. Ma arvan, et see oli üsna ainulaadne ettepanek või palve ja Dorpat selle rõõmuga nõus ja me lugesime Virgiiliust. Sellest igal juhul keskaja ladina keelega ma saan tänini päris hästi hakkama. Ja karmina Burana tekstid on ka imetoredad. Kui mõtlema hakata, siis seal on isegi rohkem kui ketserlused. Ketserlus tähendab minagi ametlikust religioonist niimoodi eemale hoidvat või lahknevad või selle külge haakuvad. Aga karmi Naburaamas näiteks on see tekst, räägin siis pealegi tekstidest, sest Orphy juures on tekstid erakordselt olulised. See nende hümn veenusel on ikka tõeline. Noh, ei tahaks öelda paganlik igal juhul absoluutselt mittekristlik pöördumine armastuse jumalanna poole. Veenus klorioosanud glooria on ju ladina keeles auhiilgus, mis pühakute pea kohal on veenus klorioosa. Noh, see on rangelt võttes lausa jumalateotus, sest paganliku jumalanna omistatakse selline ainult kristlikel pühadele reserveeritud aupaiste. Aga üks teine avastus ülikooli ajal oli mul ja see oli. No üldse ma kasvasin niivõrd kosmopoliitse perekonnas, kus oli rohkem võõrkeelseid kui eestikeelseid raamatuid eesti kirjandusklassikast olid meil ainult Tammsaare ja vist mingit kogemata kombel jäänud Visnapuu mitte kõige paremad luulekogud ja Mahtra sõda ja see oligi enam-vähem kõik. Ja nii ma selle eesti kultuuri eesti kirjandusega puutusin vähe kokku ja eesti muusikat, jah, ma mainisin, et Estonia solistide sai kuulatud. Aga noh, eks nemadki laulsid rohkem nii-öelda lääneklassikat, nagu dollaldavad, seati öelda. Aga umbes aastal 60 avastasin ma enda jaoks Eesti rahvalaulu. Sellest olen ma kirjutanud esseekogumikus pealkirja all rahvalaulu juurde jõudmine Kasele mälestusloo. Aga ükski neist inimestest ei ole enam elus. Kes siis laulsid? Nad olid juba siis vanad tädid, kolm Karksi naist, üks oli mari sarv Tennoli Kadri Kukk ja kolmanda Grethe junts mari sarvega ma olen hiljem elus kokku puutunud. Ja nemad laulsid ilmselt täiesti ehtsalt, nii nagu nemad olid kuulnud oma emadelt vanaemadelt paar laulu. Tookord raadios ja üldse seda ehtsat eesti rahvalaulu ei olnud, olid seaded kus klaverdati ja sellel taustal siis keegi ooperilauljakoolitusega naine siis niimoodi noh, laulis nii nagu itaalia laule tuleb laulda teatava Depaisutustega peanode ja, ja Fortedega ja nii edasi. Aga kui ma kuulasin mari sarve ja tei, siis ma sain äkki aru, et on olemas mingid täiesti teistsugune arusaam muusikast. See laul oli täiesti monotoonne. Nad laulsid mehe tapjast, Maiest aga ilma mingi emotsioonitu. Ja see oli midagi niivõrd niivõrd vapustavat mulla ja see hakkas mõjuma. Alguses oli arusaamatus ja hiljem nagu šamaanitrumm oma rütmiga kisub kaasa. Regilaul on ainuke laul, mida ma noh, enam-vähem talutavalt suudan laulda ja ma olen seda oma lastele väga palju ette laulnud, aga noh, pole mõtet siin laulda, sest korralik regilaul tahab. Ta on pikk. Et, et sellesse ennast sisse laulda ja sisse kuulata, see nõuab aega. Ja see kõik vapustas mind nii ja siis mõned aastad hiljem sattusin ma õigupoolest isegi 10 aastat hiljem sattusin Maleedusse ja ostsin sealt Leedu rahvalaulude plaadi Leedu vanad rahvalaulud täiesti autentses vanatädide ja vanaonude esituses. Ja siis tuli mul tunne, et no mille pärast siis Eestis midagi sellist ei ole. Miks me peame kogu aeg kuulama rahvalaule klaverisaatega niukses ooperlikus esituses. Võtsin kätte, kirjutasin tollasesse lehte sirp ja vasar pealkirja umbes pärandus ja pärijad ja leidsin, et oleks viimane aeg need laulud kuskilt arhiividest välja tuua ja hakata neid esitama, et me saaksime aru, et meie esivanematel oli, oli üks väga omapärane ja võimas muusikakultuur, mis on peaaegu hääbunud. Minu vanaema sündinud aastal 1881 mäletas, et kui tema lapsepõlves mõni vanatädi veel tahtis hakata regilaulu laulma, siis nooremad olid kohe katkestanud, ET Messa kõrutad, nagu Rehe värtidetes valla. Tähendab see halvakspanu omaenda kultuuri vastu oli juba jõudnud ka ka tollase taga Võrumaale. Ja nii see laul ikka ikka väga paljudes kohtades hääbus täielikult aitasid kaasa muidugi vennastekogudused ja teised, aga see üldine suhtumine, millest on mul tänini kahjusest regilaulu traditsioon on, on ikkagi Euroopas midagi täiesti unikaalset ja väga vana ja iseendast ka väga huvitav. Aga tänu sellele huvile rahvalaulu vastu tekkis mul tõeliselt töine suhe Veljo tormisega. Tema võttis seda asja südamesse minu kirjutist, ta on seda hiljem maininud ja hakkas rahvalauluga tegelema teistmoodi, kui seda seni oli tehtud. Mingit sünteesi selle vana kultuuri vanamuusikatraditsiooni vahel ja tänapäeva muusika vahel. Ja saavutas sellega muidugi väga palju, sest Eesti heliloojatest praegu maailmas, kes on tuntud Pärt muidugi ennekõike võib-olla Erkki-Sven Tüür, Tormis kolm nime ja tormis on leidnud väga hea vastuvõtu ja temast on ilmunud New Yorgis ka monograafia mille tegi, aga mul siis paratamatult teatud kontaktid tekkisid, ta küsis mõningaid asju üle mida ma pidin seletama ja täpsustama. Niiet loodetavasti on mul mingi osa selles eesti regilaulu ütleme, väikeses taassünni selles, et inimesed vähemalt üldiselt teavad, mis asi see on ja huvilisetele on ta kättesaadav ja on ka palju neid, kes teda tõesti laulavad. Nii järsku nad lõpetasidki tegelikult. Ja huvitav on see, kui selged on need sõnad igast sõnast, saad aru? Noh, võib kujutada, kuidas nad naised laulsid, kui nad olid 40 aastat nooremat kuskil külakiige juures. Noh, see on midagi, mida enam ei ole. Mida keegi ei, ei saa päriselt taastada. Seal loomulik, emadelt esiemadelt päritud rahvalaul täiesti loomulikus keskkonnas spontaanselt tulev, seda võime ainult aimata, mõelda, kuidas olla võis. Mari sarvega seoses tuleb mul meelde selline omamoodi veider lugu, nimelt mari sarv, keda ma kohtasin talle, üheksakümneaastane. Ma sattusin sinna mingile, mingeid ettekandeid oli Viljandi lähedal Karksis vaja pidada. Ja läksin muidugi teda siis külastama ja küsima, kas ta veel mõnda laulu ei tahaks laulda. Ta oli õues ja niitis 90 aastane tädi. Ja tuli välja, et mari sarv on kommunist. Tal oli toas seil alleerini pilt jälle agent Maleenilist. Ja tema oli läinud mehega koos tagalasse. Ja rääkis nende hall padrunitega olen sõdinud. Vot selline tavapärane inimene. Aga tutvus eesti rahvalauluga, võib-olla aitas edasi, äratas huvi ka teiste rahvalaulutraditsioonide vastu. Teised soome-ugri laulud muidugi Karjala regilaul. Kalevala-laulutraditsioon mida Soomes ikkagi nagu taasavastatud on ja seal luterlik, Soome oli ju selle laulu ikka põhjalikult ära unustanud ja maha matnud säilistama selles metsade ja soode tagapool ortodoksse Karjalas. Aga mõned avastused, mis ei kuulu võib-olla otse rahvamuusika valdkonda aga on selle lääne muusika traditsiooniga võrreldes samavõrd eksootilised kui eesti regilaul. Sest regilaul on meie jaoks ikka kahtlemata midagi üsna eksootilist. Kui sellesse sisse elada ja aru saada, kuidas kuidas see süsteem toimib, siis ta on ikka tükkis teistsugune. Näiteks intervallid ei ole sageli sugugi puhtad ja on järjekindlalt natuke nihutatud. Kiigelauludel. Meile sama eksootilised on mõned üldnimetusega, ütleme idamaa muusikad, traditsioonid, mis on tegelikult sama, sama põlised, sama keerulised, sama rikkad kui Lääne-Euroopa klassikaline muusikaga, mõtlen India Raagad näiteks mida ma väga hea meelega kuulan. Hiina muusikas ei ole enda jaoks leidnud midagi, mis mind nii nii sügavalt puudutaks. Kuigi hiina luulega on mul olnud üksjagu elust tegemist olendada, püüdnud originaalis lugeda ja tõlkida. Aga Hiina muusikaga niisugust lähedast kontakti ei ole kahjuks. Aga selle eest avastasin ma enda jaoks näiteks Bütsantsi kirikumuusika. Sellest ei ole väga kaugel vene ortodoksi kirikumuusika, aga Bütsantsi oma on mulle kuidagi lähemal. Kreeka õigeusu kirikusse muusika on kestnud ilma mingisuguse katkestusteta ja selline on ta tänini. Aga pärit on ta jah, bütsantsist ja eks ta juured ulatuvad muidugi palju kaugemale. Huvitav on see, et Kreeka õigeusu kirikus ja vene kirikus ei ole instrumentaalmuusikat. Orelit ei ole või traditsiooniliselt ei olnud see ainult inimese häälega võis jumalat kiita, mitte mingi pilli häälega. Seal, kus kunagi oli Bütsantsi riik, Väike-Aasias elavad need türklased ja kurdid. Ja üks muusika, mille kuulamine mind ka tõsiselt vapustas kunagi maal, raadiost vist Soome raadiost tuli Türgisufiide muusikat, tähendab, nende islami müstikute võiks peaaegu öelda küla müstikute muusika. Sest need inimesed sageli ei olnud mingid tippharitlased. See traditsioon on tugevasti kinni vanas türgi rahvaste türgi-tatari rahvaste muusikas. Jo lus hämare, kes on nende kõige kuulsam müstiline luuletaja ka tema kirjutas niukses rahvapärases türgi keeles kasutamatareti araabia ja pärsia sõnu. Aga selle muusika kuulamine, min ka peab ütlema, tõsiselt vapustas, kui ma teda esimene kord kuulasin. No võib-olla kostab siit läbi midagi, mis mis meid kuidagiviisi ühendab seda vana eesti regilaulu traditsiooni, selle traditsiooniga, mis on kindlasti islamieelne vähemalt muusika poolest. Sest näiteks hindustani ütleme praeguse Pakistani Sofiide muusika on hoopis teistsugune, hoopis temperamentsem, aga see on selline väga meditatiivne Nosofiid, laulud on, need on tegelikult armastuslaulud laulud. Ma kaunile tüdrukule, laulud veinist purjusolekust, aga sellel on muidugi ka teine tähendus maine, armastus, mis kasvab ülla jumalikkuse armastuseks inimese ja jumala ühte sulamiseks või lõpmatuks lähenemiseks. Aga türklased laulavad seda jah, kuidagi väga-väga diskreetselt meditatiivselt sel ajal, kui mõned teised sufiid rõkkavad ja Pillergaaritavad No sellel ütleme, türgi muusikal ei puudu seosed muusikaga, mida ma olen viimasel ajal palju kuulanud. See on juudi kleesmeri muusika. Klesmerse sõna tähendab pillimuusikainstrumenti niuke, moonutatud heebrea sõna. See on, sest Etlite juudi lina, kes teie külade muusika, mis siis Leedust kuni praeguse pulga nad Bulgaaria seal natuke teine traditsioon, aga ütleme Rumeenia nii oli oli see juutide ja õige ka mitmetahuline muusika, mis ulatab endasse kindlasti slaavi mõjusid tugevasti, seal on niukseid slaavi, väga emotsionaalseid meloodiaid vahel. Aga seal on ka seda Balkani, mis meile võib-olla rumeenia Toinadest tuttavat ja on ka midagi midagi Ida maisemat, mis võib-olla natuke türgi-mõjuline, aga ka lõpuks juudid ise on ju sealt pärit muusika, mis vahepeal ka una rule jäi ja mille hävitamises muidugi on natsidel suured teened. See traditsioon nagu katkes mõnel pool täielikult, aga siiski kõige paremini ta säilis Ameerikas. Sellel muusikal on ka mitmeid tahkusid ja on, on ka niisugune religioosne või müstiline tahk, millest võib-olla vähem teatakse. Kui ma ütlesin, et Bütsantsi ja kreeka kirikus põlatakse pill instrumentaalmuusikat siis juutidele Hassiidi juutidel, mis on üks usuliikumine, mis haaras endasse praeguse Ukraina, Valgevene, Poola juudid neil on võib-olla võiks öelda Pietistlik vahetut elamust müstilist kogemust, rõhutav liikumine. Ja seal sai muusika erakordselt oluliseks. Assiidid jagunevad väga paljudesse koolkondadesse, sest igal tuntumal rabil olid omad õpilased ja nad kandsid seal traditsiooni edasi. Kuulus rabi nahmangele, mõned õpetlikud jutud on ka perekond Kasema tõlkes eesti keeles ilmunud. See Hassiidide haru on säilinud ja nende kohta Iisraelis. Mulle öeldi, et need on sellised Hassiidi friigid, et nemad laulavad, tantsivad ja eksivad. Aga noh, juudi sõnagoogidesite Hassiidi sõnagoogides laulmisele tantsime, seal on oma oma kindel koht. Ja kui Tallinnas sünagoogi uut juurdeehitust väga esinduslikult sisse pühitseti, siis võiks öelda, et seda ka lauldi ja tantsiti sisse, sest kui rabid ja seal olid need rabilised ikka päris aja hulka Iisraeli ülemrabi oli seal väga väärikas pikka kasvu härrasmees siis need toorarulle viidi niukse lõbusa laulu ja tantsuga ühest kohast teise. Ja lõpuks see väike Tallinna rabi istus ühe suure mehe turjal ja veel vehkis nende toora rollidega ja kõik rahvas plaksutas ja laulis kaasa ja rabi tantsisid ja mina mõtlesin, et no tont võtku, et selline religioon, kus ikka tantsitakse, et see on midagi väärt. Hassiidi rabid on muusikaga tegelenud ja neil on nendel on omad arusaamad olnud ja omad omad lausa teooriat, kui nii võib öelda. Kui ma ei eksi sisse lubavitši, vana rabi, selle koolkonna asutaja, mis on üks kõige elujõulisemaid ja võib-olla minule ilmselt mitte eriti lähedane liikumine. Aga tema on öelnud, et et muusika toob inimese jumalale ligemale, kui palvemuusikat on nii väärtustatud just pillimängu sealjuures kui mängida pilli, nii et lõpuks pill hakkab ise mängima. Vabanedes sellest minu isiksusest, sellest, mida mina sinna sisse panen. Et ma lasen lihtsalt pillil mängida. Et vaat sedakaudu tekib siis inimese ühendus millegi puhtama kaija ülemaga. Kui inimene vabaneb oma ego väiklusest ja ja tühisusest. Niimoodi väärtustati instrumentaalmuusikat ja mis on selle tagajärjed, selle tagajärjed olid need, et 20. sajandi päris suur hulk tippmuusikuid on pärit sealtkandist. Sellised nimed nagu Heifets, Oistra ja paljud teised kuskilt pidi nende juured ulatuvad sinna Hassiidi muusika kultuurini. Assiidid elasid kohutavas vaesuses ja kitsikuses. Ja üks võimalus teenida oli neil mängida pilli pulmades kõrtsides, kus ainult võimalus oli Nonii nagu mustlastelgi. See sai nendele üheks oluliseks teenistusallikaks. Ja kuna muusikat nii oluliseks ja väärtuslikuks peeti ja kui ka see andis sissetulekut siis tulemus oli see, et nagu professor Kalle Kasemaa kunagi ütles, et kui 200 aastat tagasi astusid mõnda Hassiidi majja sisse, vaatasid esiku seinal rippus viis viiulit, üks suur ja neli väikest isa, neli poega, selge, kõik pidid mängima. Nii hästi-halvasti kui see välja tuli, aga tuli nii välja, et 20. sajandi viiulikoolkond mingil määral kasvas sealt välja. Klasmeri muusikat on, on tänapäeval noh, paljud Ameerika ja muude maade muusikud ja mitte ainult juudid, ka Klesmer ansambleid teinud rootslased, teinud päris poolakad ja mitmed teised. Aga muidugi, tippmehed on ikkagi juudi päritolu mehed, sellised nagu andistatman või georafeidman sõitma annan, tegelenud väga palju väga mitmesuguse muusikaga. Ja ka mitmed Klesmer muusikud on püüdnud leida sünteesi džässi või roki ja Klesmeri vahel. Aga no feidmannan on niivõrd suveräänne muusik, kui ta tahab, siis ta suudab Klesmerit mängida minu arusaamise järgi ka täiesti autentselt. Aga pannes sinna noh, võib-olla unustades ennast sellesse, unustades oma oma isiklikus ja väiksuse. Ja lastes sellel Klesmeril Sis kõlada. Feldmann on kindlasti üks viimase aja lemmikuid, nii nagu käendistapman. New Yorgi muusik. Tean, et kui ma iganes New Yorki satun, siis mulle on on seletatud, et on üks sõna kookosta igal laupäeval. Igal reede õhtul mängib, tahaks kuulama minna. Aga feidmann on jah selline maailma nimi. Eks tema juured on tugevasti kla Esmeris. Noh, ega palju ei ole midagi nii, nii täiuslikku esitust, mis on ühtpidi noh, tehniliselt täiesti perfektne 100 protsenti, aga teiselt poolt on säilitanud selle kuulsite siin teatavaid ilmselt Slavilik Meloodiaid sinna sisse. Ka see emotsionaalsus on säilinud, mis on Klesmeriline iseloomulik. Ja kui ma mainisin rabi nahmani järeltulijaid, siis nende üks, üks põhiseisukohti inimese elu kohta siin maailmas on see, et no see maailm on nii ilus. Ja elu võib olla nii ilus, et me peame olema lõpmata tänulikud jumalale etamaid ilusasse, maailma on pannud ja kuidas seda tänulikkust avaldada, seda saab avaldada, me peame rõõmsad olema, muidugi raske on inimest sundida rõõmus olema, aga võib-olla muusika ja tants on üks võimalusi seda seda rõõmu edasi anda ja sellega nakatada. Ja mõnel 20. sajandi muusikule küllap ka selle sajandi muusikul see, see võib-olla on õnnestunud. Kõneles Jaan Kaplinski. Ööülikool tänab koostöö eest Tartu Ülikooli eetikakeskust. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2008.