Ei koole. Tõlkijad. Anne Lange ja Toivo Pilli kõnelevad hoomastens heliateist. Tere õhtust, kõigile. Väga tore on olla täna siin ja. Koondada oma mõtteid natukene niisugusele kirjanduslikule suurkujule nagu omastanud Eliot. Aga võib-olla et mitte ainult temale kui suurkujule, vaid ka temale kui inimesele ja ja minu jaoks kui kirjanikule, kes on minu jaoks tähendanud midagi ka olulist minu enda inimeseks arenemise teel. Sellele õhtule koos Anne Lange ka natukene ette mõtlesime, siis mõtlesime, et võib-olla tasuks alustada sellest, et me räägime natukene. Miks Eliot meid on võlunud, kütkestanud, tähendusrikas olnud ja on jätkuvalt. Minu jaoks on see lugu niisugune, et tutvumine liiatigi algas minu ülikoolipäevil. Elliot oli nagu värske tuulepuhang sellises arusaamises loomingust, mis oli kuidagi nagu liiga osaline, liiga siinpoolne ja kohati lausa utilitaarne. Korraga oli üks kirjanik, keda lugeda mitte lihtsalt sellepärast, et oli programmis, vaid sellepärast, et ta oli põnev, et oli intrigeeriv, et oli huvitav. Ta mõjus nii mõjus nii värskelt võib-olla et natukene mõjus kaasa sellele, ma ei tea, kuidas sinule annaga, minule vähemasti mõjus kaasa natukene ka see, et aastad olid 80.-te algus ja orase tõlked ei olnud ju nii kättesaadavad tollel ajal ja, ja eliiotisse Süürimine oli niisugune väikese protestimaiguga ka tollel ajal. Aga loengutes, kui olla inglise filoloog või ükskõik milline filoloog, teda ju loomulikult mainitakse, aga teda mainiti tollel ajal kuidagi poolikult. Ühtpidi no et ei saa rääkida, 20. sajandi kirjandusest ei saa rääkida 20. sajandi luurest ilma eliootita, aga kesta just täpselt oli sellest puudus meie õppejõududel kas siis sõnavara või toon, et sellest pikemalt või selgelt rääkida, jäi mingi ebamugavustunne, et peaks ise teda katsuma, kätte saada ja endale selgeks tegema, kes ta siis on või mis ta on teinud hiljuti esseistikat, lugesin mina ennem kui tema luulet. Ja seda esseistikat lugedes on tõepoolest esimese hetkega oluline see, et Eliot vastab kõikidele nendele küsimustele, mida 18 19 20 vastasele inimesel on, kui temast on raamas filoloog, mis on kirjandus, mis on luule, mis on luule tähendus, mis on haridus, mis on originaalsus, mis on traditsioon nendele küsimustele vastata. Ühtpidi nende küsimustena tõsidust tunnustades, tunnistades mida väga paljud kriitikud ju ei tee, mingist hetkest otsustatakse nagu, et mingil tasemel küsimusi me enam ei küsi. Tema jätab alles, aga need suured põhilised küsimused kogu oma kirjutamise ajal ja ta vastab neile lähtudes minu meelest mingisugusest psühholoogilisest läbinägeliku, sest ühesõnaga, lähtudes ennekõike lugeja võimalikest eelarvamustest ta ütleb, mida ta arvab esmalt, et luule ei ole traditsioon ei ole, originaalsus, ei ole esimese paari leheküljega teeb ta selgeks, et ta on läbi näinud kõik sinu eelarvamused, sinu klišeed ja, ja noh, see on siis see niisugune psühholoogiline psühholoogiliisuus, millega ta ilmselt kogu oma impersonaalsuse kreedo juures esimese hooga lugejad oma Laatsa saab. See on huvitav, et sa ütled, et sina lugesid Elijate kriitikat kõigepealt tavaliselt lisaks, eks ole, leiuti nagu kolm suurt valdkonda on luulekriitika ja draama. Ma arvan, et minu jaoks esimene tutvumine, Elliot iga ikkagi oli luule. Ja võib-olla sealt ma olen liikunud nende kahe teise valdkonna juurde rohkem. Ja minu jaoks kindlasti on ta täheldanud aastaid tagasi, aga praegu sellist noh, heas mõttes üleskutset, kuigi ma arvan, näen, kuidas ta, ma ei tea, kus kohas praegu kulmu kortsutab, selle lause peale talle ei meeldiks kindlasti lausetest meeldib see mõte, et luule on mingis mõttes deklaratiivne mingisuguseid niisuguseid argiseid sõnumeid edasi andev. Pigem väljendab ta tunde tegelikkust ja tunda tõelisust. Aga minu jaoks kui lugeja jaoks mul on ka ju õigus oma tõlgendusvõimele ja oma interpretatsiooni pannile ja minu jaoks oli tema luule selline heas mõttes üleskutse, mitte rahulduda argisega mitte rahuldada trafaretsega, mitte rahulduda hoolikult elus olemisega, nii nagu mõrvas katedraalis on, on see Canterbury naiste koor kohe seal alguses. Vaesed, viletsad naised, kes oma argielu Roobastas on. See argielu ei ole seal mitte halb, aga selles on nagu halbu endeid, selles on hirmu ja nad kirjeldavad oma elu ja oma olemasolemist, kuid poolikult elus olemist. See fraas jääb muidugi elades poolikult elus ja kes juba selle julgeb välja öelda, siis annab ta aimu või annab ehk natukene lootust lugejale, et võib-olla võib-olla oskab ta siis mingeid retsepte või võimalusi anda. Ja siis, kui suri minu õde, kes oli 20 ja mina olin siis 23 siis oli mul ühtäkki see aeg päris igat ühte loetud ei saa praegu ja päris ükskõik keda ma kõiki ta ka ei saa. Ja Ellioti kriitika, mida ma hakanud ikka üksjagu seda, mul oli ka oma diplomitöö pärast tarvis Olimus tekitanud usaldust. Nii et ma võtsin selle tõsi-selt ette selle hiljuti luule kogutud luule kättesaamise ja selle tõlkimine siis oli miski, mida ma sain teha, mul oli tunne, et siin on sõnadel tähendus, täpsus, neis on piisavalt palju ebamugavust abitust ja piisavalt palju oskust nõnda sõnadesse sõnadega edasi seda tähendust, mida ju inimene oma elus tahab. Milleta on ikkagi raske hakkama saada. Võib-olla selle tähenduse edasiandmise juurde võiksime isegi veel tulla tagasi. Aga ma loeksin ühe väikese lõigu. Leiuti ahermaast. Nii nagu Paul-Eerik Rummo on selle pealkirja tõlkinud, seda mõnikord tõlgitud ka tühermaaks. Siin ei ole vett, vaid ainult kalju, veetu kalju ja liivane rada. Rada keerlemas kõrgel mägede vahel, mis on ilma veeta kaljumäed. Kui oleks vett, me võiksime peatuda ja juua. Kaljude keskel ei saa peatuda ega mõelda. Higi on kuiv ja jalad liivas. Kui oleks ainult vett kaljude vahel surnud mäe hamba sööbias, suu, mis ei saa sülitada. Siin ei saa seista, ei istuda ega külitada. Mägedes pole isegi mitte vaikust, vaid kuiv aher, vihmatu kõu. Mägedes pole isegi mitte üksindust. Vait, usast punaste nägude hirved ja urin pragunenud savimajade ustest. Kui oleks vett ja mitte sai kalju, kui oleks nii Kalju kui ka vesi ja vesi allikas. Lomp keset kaljut. Kui oleks v häälgi ainult mitte tsika paadi ja kuiva rohulaul vaid v seal üle kalju, kus erakrästas, laulab männi puissilk-solk, silk-solk, silk, tsilt solk. Kuid vett ei ole. Kes on see kolmas, kes ikka käib sinu kõrval? Kui loen kokku, saan ainult sinu ja minu. Kuid vaatan ette valgele rajale. On seal ikka keegi veel, kes käib su kõrval lauglevalt pruuni kapuutsiga hõlst mähitult. Ma ei tea, kas mees või naine kuid kes on, kes käib teisel pool su kõrval. Ahermaal on ühe põlvkonna ühe ajastu elutunnet Kokkuvõtva teksti maine. Hiljuti enda arvamused jõuste oli, et ise on 59. aastal ühes intervjuus öelnud, et ja ennast seda kirjutades põlvkonna esindajana päris kindlasti ei tundnud, ta ütleb, et Ahermad kirjutades oli. Ta oli ilmselt rohkem öelda, kui ta oskas öelda, tal oli midagi, mida ta tahtis sõnadesse ja rütmi panna, ilma et oleks sõnu ja rütmi vallanud, nii et see vahetult tööle hakkaks. On seda osa vast, mitte aga teisi peetud üsna kinniseks tekstiks suuri eelteadmisi nõudvaks tekstiks mis tähendab midagi ainult siis, kui tundaja vallata inglise kirjanduse varasemat ajalugu ähmaseks tekstiks. Ja ähmane ta oli Anneli Ott ise öelnud, niimoodi kirjutatakse siis, kui alles õpitakse keelt kasutama. Ja et ta sellisena ühe ajastu esimese maailmasõja üle elanud põlvkonna elutunnet kokku võtab ja sellisena äran tuntud ilmselt paika peab. Sest ei ole 20. sajandi kirjanduskäsitlust ikka niisugust olemas, mis ei ütleks, et et 20. sajandi luule esindusteos või tekst on see 22. aastal hirmunud ahermaa. On võib-olla on siin kohane see, mis ta on kirjutanud essees Vergiilius ja kristlik maailm. Seal on ta kirjutanud inspiratsioonist, nõnda et kui sõnal inspiratsioon, On on mingit sisu, siis peab see ju tähendama seda, et rääkija või kirjutaja ütleb midagi, mida ta ise lõpuni ei mõista. Midagi, mida ta inspiratsiooni lakates võib isegi vääralt tõlgendada. Kindlasti kehtib see poeetilise inspiratsiooni kohta. Luuletaja võib uskuda, et väljendab vaid isiklikku kogemust tema read Talle endale olla ainult vahendiks, kuidas ennast reetmata endast kõnelda. Lugejate jaoks võib aga kirjutatust saada nii igaühe isiklikes võlatunnete kui terve põlvkonna tuvastuse või meeleheite väljendus. Luuletaja ei pruugi teada, mida tema luule teistele tähendama hakkab. Teistele on aga Aherma algusest peale tähendanud jah õhtuma ängide sõnastamist aga ka selle mõistaandmist, et rahu ja tähenduse igatsemine on inimesele loomuomane. Aga mida mõelda luuletaja või looja isiku läbielamuste, elukogemuse ja Loomingu vahelistest suhetest sest Eliot on teatavasti oma kriitikatoodangus püüdnud seista niisuguse impersonaalse loomingu eest. Öelda, et luuletaja ei peakski oma luulesse või looja ei peakski oma loomingusse panema omaenda tundeid, läbielamusi, elukogemust, see, mida, mida ta tunneb oma argi päevas, kuidas ta suhtleb oma lähedastega, missugused emotsioonid ta sealt kaasa saab. Et ta ei peaks neid üleüldse püüdmaks kajastada oma loomingus, vaid pigem selles loomingus kajastub midagi, mis ületab tema isikliku ja personaalse. Mul on niisugune tunne, et Eliot tegelikult ise ei ole ka järjepidev selle põhimõtte rakendaja, kuigi ta püüab seda väga rõhutada. Kui me loeme tema loomingut, siis tegelikult saab sealt väga palju aimu ka tema enda elust. Või saab seda aimu siis, kui sa tead natukene tema elu tausta, et see biograafia või läbi elatud elu kehastub mingis mõttes võtab kuju ka selles loomingus, need ei ole täiesti lahutatuvad teineteisest väetama hilisemates Esseedes. Ta on palju paindlikum. Aga kui ma loen siit ma loen ühe väga väikese tsitaadi, tema esseest traditsioon ja individuaalne talent. Ja siin ütleb ta, kui see lause. Luule ei ole emotsioonide vallandamine, vaid nende eest pagemine ei ole isiksuse väljendamine vaid isiksuse eest pagemine. Aga muidugi teavad ainult need, kellel on isiksus ja emotsioonid, mida tähendab soov nende eest pageda. Eli Ati impersonaalsuse nõue või ise mõtte ühtpidi ta arendab edasi talle olulise põu, Harvardi kirjandusprofessor, rööving Päbiti õpetust, mis, kui see hästi lühidalt kokku võtta, kõlas inimene on miski, mis tuleb ületada. Tapeti üks olulisemaid teoseid kannab pealkirja Rus sooja romantism. Moodsa elu hädade kurja juur on läbiti silmis romantismi is, mis on üle tähtsustanud dimendi ja üksiku kas siis inimese või rahva geniaalsuse. Samas on ses romantilises eluhoiakus väga palju bilantroobset tahet maailma muuta, kõiki aidata. Ainult et seda teeb inimene, kes ei taha muuta ennast ega ohjeldada ennast. Päbiti loengud, kirjandus- ja kultuuriloost olid, paistab, et pommiliselt üles ehitatud siis selle selgeks tegemisele, et nii nagu vajab distsipliini iga üksik inimene lapsest põlvest peale. Nõnda vajab klassikalist klassitsistliku korraldavat distsipliini. Kultuur igas oma ilmingus. Ka kirjanduses on seda vaja ja sealt see eli oti otseselt sellest Päbiti uushumanismi kasvab välja Eliot impersonaalsuse nõue või õpetus. Millest ma julgen veelkord korrata, ta ise ka päriselt ikka kinni ei, ei saagi pidada vist? Võib-olla muidugi pärast ta püüab seda teha. Ja pärast teda tuleb tõenäoliselt üks niisugune periood, kus loomingut üldse hakatakse võib-olla isegi vastukaaluks väga tugevasti looja biograafiaga, seostame looja elukogemusega seostada, aga, aga jah, tõsi ta on, et tellijoti see väide, mida ta ütleb, on, et kunsti emotsioonid on impersonaalsed emotsioonid, luuletaja peaks olema see meedium, kes neid impersonaalsed emotsioone vahendab. Ja seda on ta hea olnud lahti kirjutama, emotsioonide väljendamine on üldinimlik. Emotsioonide välja elamine on ka üldinimlik kunst, sealt just algabki, kus me õpime neid kuidagi vormistama elu, et on väga palju kirjutanud selle vormi andmise vormistamise tähendusest, aga tähtsusest samas aga loomulikult ahermaad lugedes ja minu meelest Eliot biograafiat lugemata Äkroiditiieszeliooti lugemata on selge, et see on väga isiklik tekst, et ta on inimesena oma haavatavuses ja oma abituses oma tekstides vähemalt alustuseks julenud kohal olla. No ma sirvisin just piduräkrodi Eli otse biograafiat ja ja vaatasin, mida Äkroid kirjutab. Vastastavad 849, kui jäli hotell valmib kokteiliõhtu ja 1950, kui need lavastused on suvel 1949 LJ, et on tähendab proovidel ja ta ei sekku nendesse proovidesse, aga ainult üks kord ta sekkub, ta tõuseb püsti ja hüüatab. Et, et seda laviini ja osa tuleb mängida, nii et oleks kõigile selge, et see on täiesti võimatu naine. Ja kui ma seda seda lugesin, siis ma mõtlesin, et huvitav, et kas selles kajastub natukene tegelikult ka tema enda, mitte eriti õnnestunud esimene abielu, et aga võib-olla. Eliot esimene abielu on see, mida tavatsetakse nimetada siis õnnetuks abieluks. Eesti ekspressist lugesin ma sellel ajal, kui ilmus ahermaailmas, siis resoluutne väide, et abiellus või oli abielus hullu naisega. Viiden Eliot oma elu viimased aastad vaimuhaiglas ka tõepoolest elab, mis tähendab, et see abielu oli õnnetu puhtmeditsiinilistel põhjustel mis ei olnud aga võib-olla suveräänsed selles mõttes, et Heliiootid mõlemad, nii Toomas töö on selline, et kui Vivian Eliot elasid äratundmises et nad elavad ajal, mil kirjandus ja kultuur vajab põhjalikku muutmist. Vaat liikudes ringkondades, mis iseennast määratles Londoni intellekt Paalse eliidina on need, kes selle muutuse teostajad on ja vahel tagantjärele tarkuse korras. Neid elulugusid lugedes jääb mulje, et võib-olla nad esitasid utoopilise Alt üleinimlikult väärseid nõudeid iseendale ka oma isiklikus elus. Et peab olema üksik ja üldine ja üldistatav ja üldistamisjõuline igas oma üksikus lauses oma üksikust tundes tunda avalduses, et vähegi triviaalsemaid või lihtsamaid mõtteavaldusi vahetusi ei saanud nad lubada teineteise kuuldes ega ka omaette olles, mis ju närvid kõik tõsisele proovile paneb. Milles on üksjagu muidugi niisukest paradoksaalsel kombel romantiliste geeniuste enese tekitatud kannatusi. Aga võib-olla, et me oleme oma vestlusega selle koha peal, kus võiksime pisut rohkem rääkida Ellioti elust niisugune visandliku tausta tuua siia temaga on alati ju see küsimus seotud, et kuivõrd oli ameerika kirjanik, kuivõrd oli inglise kirjanik võib-olla et see ei ole üldsegi keel, milles peaks temast rääkima, võib-olla ta oligi midagi hoopis hoopis rohkemat kui konkreetse geograafilise piirkonnaga seotud kirjanik. Aga sündis ta ju tegelikult Ameerikas. Missouri osariigis kaks aastat pärast tema sündi sünnib Tuglas siin, et anda mingi ajalised raamid, on sündinud 1888. aastal. Ja Missouri osariik on siis Ühendriikide keskosale lääneserv. See ei ole enam või veel Uus-Inglismaa. Kuigi Uus-Inglismaa puritaanliku traditsiooni puritaalikkuse tähendab siis võib-olla oma oma tõekspidamisi teoks teha tahtvat traditsiooni. Tema perekond esindab heli, et isa oli ärimees, edukas ema, sotsiaal töötaja ja kirjutas luuletusi. Ta oli oma vanemate viimane seitsmes laps ja sünnib siis, kui vanemad mõlemad on juba üle kesk ja üle 40 aasta vanad. Eliot õpib Harvardis. Ta võinuks perekondliku traditsiooni respekteerimise korras astuda Washingtoni ülikooli, sest tema vanaisa oli üks neist, kes kuulus Washingtoni Ülikooli asutajate hulka. Sellest vanaisast ma loen ühe tsitaadi sellepärast, et vanaisa oli väga oluline tegelane ja Elijat on ise meenutanud oma vanaisa Washingtonis Washingtoni ülikoolis sõna, võttes aastal 1953 ja ta räägib oma vanaisast siis umbes niisuguses võtmes. Et vanaisa härrasperekonnas käitumisstandardi, mis kehtis ka järgnevate põlvede jaoks niisama kindlalt nagu Moosese seadus. Austuskiri, kuhu see tähendab religiooni, linna, see tähendab ühiskondliku kooselu ja ülikooli, see tähendab hariduse vastu oli selle standardi järgi seatud ettepoole mis tahes isiklikest seda enam isekatest eesmärkidest üldise hüve huvides. Aga õppima läheb ta Harvardi, mis oli ja on kõige nõudlikum Ühendriikide ülikool, sest see vastab paremini Ellioti võimetele võimekusele. Ülikooli astute ja 18 või üheksateistaastaselt, 1906. aastal ja nelja hiilgavalt sooritatud stuudiumi aastaga on tal magistrikraad käes ja ta sõidab ennast Sorbonni täiendama. Pärast aastat euroni hüppas lähete tagasi Harvardi doktorantuuri ja hakkab kirjutama diplomitööd, mis on Bradley filosoofiast doktorantuuri viimasel aastal saata stipendiumi mörtson kolledžisse Oxfordis ja Inglismaale sõidab ja siis 1914. aastal Inglismaale, laias laastus sellest peale taga jääb, ta saadab oma doktoritöö, mille teema täpsemalt oli siis teadvuse filosoofiline kriitika. Selle doktoritöö Inglismaalt ta Harvardi saadab ja see tunnistatakse sisust ja vormistatuselt doktorikraadiga nõuetele vastavaks, aga aga et ta ise kaitsmiseks kohale ei sõitnud ja ega ka selle protseduuri vastu erilist huvi ei ilmuta, siis jääb tal doktorikraad saamata ja see ei ole talle enam ka oluline. Selleks lisaks on aga juba avaldanud ta luuletusi talle olulistest. Tõsi, nišiväljaannetes on tutvunud ringkondadega, mis on talle huvitavad ja tagasi minemine. Ameerikas ei ole tal enam aktuaalne. Ja sealt või siis on ta Londonis töötab lühikest aega koolis õpetajana. Paremini tunnete ennast siis, kui ta saab töökoha panka, pangaametnik. Kuni siis jääb pikemat, aga tema töökohaks kirjastus Faber ja Faber. Ja 22.-st aastast annab ta siis ka kultuuri metseenist leedi Rodeneri palgalisena välja kvartalid kirja kratjevion mis üllitab ka muuhulgas näiteks ahermaa. Kui ma mõtlen Ellioti elule siis ja nendele kohtadele, kus ta on elanud, siis minu jaoks mitmed nendest geograafilistest kohtadest ja ja konkreetsetest looduskujunditest, mis kajastuvad ka temal loomingus on tõenäoliselt seotud tema eluga ilmselt jõe kujund, merekujund, mis kordub taas ja taas tema loomingus. On väga võimalik, et tegelikult pärit tema kodukohast ja, ja merisalat Uus-Inglismaa looduskogemusest. Päris mitmes kohas on viiteid Londonile Thamesi jõele, nii tema luules kui kui no näiteks ka mõrvas katedraalis on Thamesi jõgi mitmel pool mainitud. Huvitav, kuidas need asjad põimuvad ka erinevate luure silma eta püüaks anda neile, et näe, siin on minu elu elu, millest ma kirjutan ja siin on see minu elumaterjal, millest ma olen sellise poeetilise kujundi vorminud, ta kuskil ei püüa seda öelda ja olekski tema tema luuletajakreedo vastu olnud tõenäoliselt. See oli tollase kirjanduse või kirjutamise üks niisugune asi, iseenesestmõistetavuse, et ühtpidi taheti kirjutada sellest vahetust tegelikkusest, mida hästi tunti aga öelda prust, kirjutas Pariisist või Joy Stablenist või Helijat Londonist on kindlasti öelda, on öeldud vähe. Nad ei kirjuta ainult sellest oma vahetuskeskkonnast vaid ka ajast ja kohast sõltumatust eksistentsiaalsest, mis aga saab neile selgeks või jõuab neile kohale ikkagi läbi konkreetsete piltide mälupiltides stseenide, mida kirjeldatakse heli, et kui lugeda tema hilise perioodi olulisemad tekstitsüklit. Neli kvartetti on lokaalne kirjutaja selles mõttes et ta on pannud igale kvartetile Pealkirjaks konkreetse kohanime kas selle küla nime, kust rändasid välja tema esivanemad omal ajal. Või teise küla nime Inglismaal, mis on oluline inglise anglikaani kiriku ajaloos või selle paiga nime Ühendriikide rannikul, mis talle visuaalselt oluline olnud. Aga need luuletused ja see luul ei ole päris kindlasti mitte looduslüürika vaid need on tekstid, mis on kirjutatud justkui sellest või sel hetkel, kui me tunneme, et me oleme ühtaegu ajas ja samas väljaspool aega. See filosoof piline mõtteluule on olnud see, mis on andnud talle selle ajendi või õigustuse, miks ta kirjutab. Aga see ajend on alati alguse saanud konkreetsest kohast, mida ei ole ta tahtnud salata. Võib-olla tõepoolest üks paremaid näiteid selle kohta on, ongi neljas kvartetis tema osa, mis kannab pealkirja ist Gokker kust tema esivanemad rändasidki välja. Ja see on väga tähendusrikas, et see osa neljas kvartetis algab sõnadega. Alguses on mu lõpp. Võib-olla ei ole tähenduseta seegi, et Heliiatu suri aastal 1965 just nimelt hist Gokkaris selles samas kohas, kus tema esivanemad olid üle ookeani Ameerikasse välja rännanud. Ja minu meelest see on väga ilus illustratsioon ka sellele, kuidas konkreetne lokaalne kohta hoopis hoopis suuremat tähendust. Ma võib-olla liiguks siit natukene edasi selle, meie meie vestlusega ja tuleksin Ellioti näidendite juurde võib-olla et Eesti teatrikülastaja jaoks on viimasel ajal just kokteiliõhtu olnud üheks võimaluseks leotiga tutvumisel jäljati loominguga ja nende teemadega. Tõsi küll, aastal 1908, et üheksa ju lavastas Jaan Tooming mõrva katedraalis Vanemuises Tartus ja mõne sõna võiks võib-olla mõlemast näidendist rääkida öeldakse niiviisi, et kõige populaarsem või kui üldse sedasama Zabeli loomingu kohta kasutada või kõige, kõige rahvarohkema külastajate hulgaga oli omal ajal siis kokteiliõhtu. Et Eliot ka nagu võitlused, kuidas ikkagi draama vormi panna neid mõtteid, mis tal oli. Aga et mis on Ellioti draamaloomingus, see, mis jätkuvalt kütkestab, mis jätkuvalt on tähendusrikas ise uuesti üle lugedes üle mõne mõne aja kokteiliõhtut ja samuti lavastust vaadates, mille Theatrumi lavale toonud? Mulle tundus, et see on kuidagi nii värske, see ei olegi mingisugusest kaugest teise maailmasõjaeelsest ajast või vahetult mingisugusest nisust kaugest ajast. Mis on talle väga iseloomulik, on see tema oskus kirjutada hästi tsiteeritavaid aforistlikult kõlavaid mõtteid mis teeb tema näidendite ja tema esseistika lugemise ühtaegu meeldivaks, aga teisalt natukene väsitavaks ka, kui sentents järgneb sentensile, siin on, on selle ettekandmise tooniaga lugemise toon, tähendab lugejas endas olemasolev toon väga suures määras oluline see, kas jaksab niisugust natukene võib-olla liiga elutarka teksti lugeda. Aga näidendite kirjutamine Elliotile endale tundub, et oli väga oluline ja ilmselt nende vähene lavaline elu edu talle pettumust valmistas, sest nagu ta ütle, on öelnud, tal oli oluline sellest väikesest elitaarsusest ringist nendele kirjutamisest välja murda, liikuda laiema publiku poole. Ega ta ei vaheta oma teemat, tema suur teema ka on ikkagi, mis tunne on uskudes usku kaotades usku otsides elada? See on tema teema 28.-st aastast alates alles, kui ta kirjutab oma mõttes vähemalt, kui ta kirjutab oma esseede kogu. Mis on pühendatud Lancelot Änrörsile sellele piiskopile, kes oli tolle komisjoni eesotsas, mis valmistas ette kuningas Chanci piiblitõlget seitsmeteistkümnenda sajandi alguses kolmandal esse istikas väga oluline ja see on väga oluline tema näidendit ees kus juuni kokteiliõhtus või näiteks eraSecrataris on üks tegelane kelle jaoks see on teema, mis on talle kõige tähtsam, kes võib-olla kõikidest nendest Seltskondlikest perekondlikest psühholoogilistest teemadest tunneb, et ta tahab proovida välja astuda ja sellega käivad kaasas kahtlused. Kui tõsiseltvõetav niisugune mõte üldse on? Kui palju on selles uhkust, kui palju on selles ehtsust? Kui palju on selles pretensiooni, kui palju on selles kutsumust? Need on vaat mida päriselt vältida. Surelikul on keeruline, kui ka ütleme, moodne kirjandus parasjagu neid teemasid ei, ei soosi või seltskond parasjagu neid teemasid ei soosi. Mind hämmastas kokteiliõhtu puhul, tulles konkreetselt selle näidendi juurde tagasi see, et seda on võimalik jälgida ja vaadata minu meelest mitmel tasandil, seda võib vaadata kui perekonnadraamat, kui, kui lähisuhete, sassiminekut ja otsingut. Aga selles on vaieldamatult mingisugune metafüüsiline dimensioon, midagi nagu läbi selle argise argiste inimsuhete avaneb mis ületab selle selle argise tegelikkuse arges reaalsuse. Sirvides kokteiliõhtut, vaatasin, et üks niisugune nagu inimsuhete tasand on seal kindlasti võõrandumise ja võõraks jää mise kohtumine võõraga leidsin isegi ühe niisuguse koha, mõtlesin, et oi, et see nüüd keskea kriisist, mis on siin kirjutatud, see on Edward, kes ütleb. Vot, niisugused sõnad, ma loeksin selle siit. Ma ei teagi täpselt, olen enam-vähem kindel ainult selles, et just täna hommikul jõudsin äratundmisele olen keskealine mees, kes hakkab aru saama, mis tunne on olla vana. Kõige hirmsam on hetk, mil tunned, et sa ei ihalda enam midagi, mida varem pidasid ihaldusväärseks. See juhtub enne, kui rahuldub sellega, mida on võimalik veel ihaldada, enne kui mõistad, mida tasub ihaldada. Sa soovid, et suudaksid üldse midagi ihaldada. Aga Ma ei saa sellest aru, kuidas võiksidki sina aru saada, mis tunne on olla vana. Ta ütleb seda siis vestluses seeriaga. Aga muidugi siin on nagu mitmeid niisuguseid tsitaate, mis viitavad ka sellisele inimsuhete võõrandumisele sellele, et kohtume inimesega, kellega me eile kohtusime. Kohtume nüüd täna ja saan hoopis, ta on ikkagi teistsugune inimene, meil on mingid mälu mälestuse kujutlused, milles me elame. Kas see on kokteiliõhtust või kust on tal see, et meile kellelegi ei meeldi seista teisega ühe ja sama akna all näha erinevat maastikku seal kuskil muinason kusagilt mujalt? Samas, aga on see kindlasti siis ta peab olema erasekretär vist, eks Eliot on see kindlasti ja see on, on neid ka üks läbinisti Heliooti teema millest ta lahti ei saa ja mida on seostatud siis tema ja viivia neljati abieluga ja see ja mida ta võtab kokku siis, et on raske seista akna all kõrvutada ja näha erinevat maastikku, on üks tema nisukesi põhiküsimusi, millest on minu meelest tal kõik need viis näidendeid. Kahju, et ei ole võimalik vähemasti praegu Heliiootiga diskussiooni astuda, ma tahaks ikkagi esitada talle mõningaid küsimusi, aga see osutub teatud põhjustel võimatuks. Praegu. Ma tahaksin küsida, miks ta näeb seda, et me näeme ühte ja sama maastik erinevate inimestena erinevalt, miks ta näeb seda nii nagunii pessimistlikult, miks on see tema jaoks valuline ja halb. Näiteks veel üks tsitaat, seid. Me sureme üksteisele iga päev. Kõik, mida teistest inimestest teame, on ainult meie mälestus neist hetkedest, mil neid tundsime. Aga nemad on juba muutunud. Teeselda, et me kõik jääme samaks, käepärane ja mugav viisakusreegel, mida tuleb vahel rikkuda. Tuleb meeles pidada, et kõik meie kohtumised on kohtumised võõraga. Tegelikult võõraga, kohtumine on ju ka midagi põnevat võõraga, kohtumine on uus võimalus võõraga, kohtumine on ju õppimisvõimalus, sellelt võõralt. Aga mul on tunne, et seda poolt noh nagu ei, ei sõnasta. See tähendab, et Eliot ei ole osanud, kui me tahame, et tema oleks üks ja siia kirjanik ei osanud erineda oma ajastu üldisest niisukesest ootusest, mis oli sea nuud mingi ängistatuse justkui kunstilisuse ja tõe kriteeriumiks. See on see, mis modernism kipub ühendama. Et elu on tajutud ja kujutatud ennekõike oma ahis tavuses. Angistatuses on see teema, mis on aktsepteeritud ja sellisena ta ette võetakse. Võetakse nende suurte ja sügavate kirjanike poolt, kes tulevad oma oluliste tekstidega välja. 1920.-test aastatest alates, on see Wulf, on Sotšis, on sõprust, on see toomasmann, on see Kavka loss? Neis kõikides on rõhutatud pigem seda tumedat olemise tumedat kui heledat poolt. Aga mulle tundub, et me võib-olla teeme ka lugupeetud kirjanikule liiga, kui meie, räägi ühest teisest poolest tema loomingus ja see on lunastuse igatsus, see on igatsus seda valu ületada. See, kuidas ta püüab kõnelda, lunastavad kannatusest valust, mis mitte lihtsalt ei tapa sind, ei suru sind maha, ei võta lootust äravaid valust, mis loob lootust, kannatust, mis loob lootust ja mitmel pool, noh, eriti muidugi tema näidendites, ma pean siin silmas jällegi kokteiliõhtud ja ja mõrva katedraalis, aga mujalgi vilksatavad need teemad, mis on Elivate jaoks väga olulised. Ja kui kokteiliõhtule veel mõelda ja jääda veel selle nii-öelda kujundikeele raamistikkusele juurde, siis siingi on antud sellist nagu inimlikku soojust, et ma arvan, et selle näidendi üks võluvamaid külgi minu jaoks on see, et et minu meelest ei ole liiga plakatlik siin. Ta jaatab ka seda, et see inimsuhete nagu taas sõlmimine, andestus või lunastus võib võtta ka niisuguse argise soojuse kuju kolde ääres ühise istumise kuju teineteise toetamise ja tähele panemise kuju milleni ühel või teisel viisil ka Lavini Edward jõuavad nädala lõpus, aga et on veel üks teine tee ja see on Pidotseerija, selles näidendis valimismärter lauses on, see on ennastohverdav armastuse tee. Ja ma arvan, et see on kindlasti ka väga, väga oluline, see on üks niisugune teema, mis muidugi on kadumas Becketti teema, kui mõrvast katedraalis rääkida. Mõrv katedraalis on eliiati selles mõttes võib-olla kõige mõjukamaks osutunud näidend, et ta on kirjutatud inglastele Inglismaal väga hästi toimival teemal 12 sajandi lõpu Canterbury peapiiskopi ja Inglismaad valitsenud Henry teise vaheline konflikt, noh, ta on kirjutatud jah, just niisukesel, inglaste jaoks ajalooliselt intrigeerival teemal ja mingist vanusest hakkab meid ju kõiki häirima see nisugune klišee teadmine koolist kaasa saadud klišee teadmine, me hakkame küsima nende sündmuste niisuguse suurema tähenduse järele oma küpsemas eas. Ma loeksin ühe väikese lõigu siit päris algusest. Kogu mõrv katedraalis, esimene osa algabki ju naistekooriga. Need naised siis üheskoos ütlevad, nii. Oleme talunud mitmesugust Survamist. Kord hoiab võimu kuningas, siis ülikud aga enamasti on meid enda hooleks jäetud. Ja me oleme rahul oma pead jäetult. Püüame korras hoida kodu. Kaupmees, kaval ja arvestav, püüab koguda väikese varanduse ja oma põllulapi kohale kummarduv talumees, maa värvi oma pärisvärvi eelistab jääda märkamatuks. Nüüd kardan, et vaiksed ajad on peagi otsas, jõuab kätte talv, tuues kaasa surma merelt. Hävingu trummeldab ustele juured ja võrsed söövad sootuks, me silmade kõrvad laastav suvi kõrvetab, veetuksime oja, sandid ja vaesed jäävad ootama järgmist kõdu oktoobrit. Mistarvis peaks suvi kinkima lohutust sügise balangute ja talveudude eest. Kuumas, mis muud jääb meil üle, kui oodata viljatuis aedades järgmist oktoobrit. Mingi tõbi luurab meid, me ootame, me ootame ja ootavad pühakud ja märtrid neid, kes on saamas pühakuix märtreiks. Saatus ootab jumala pääsvormides veel vormitud päikese heledas kiirtevoos, silmasin seda. Saatus ootab jumala käes, mitte riigimeeste käest käes. Kes vaevad omi plaane, Ühed, õigeid, teised kõveraid taotlevad omi eesmärke, mis sobituvad aja nõuetega. Õnnist detsember, kes sind märkab, kes sind hoiab. Kas inimese poeg sünnib jälle põlguse põhus? Meile vaestele pole antud, tegutseda on antud ainult oodata ja tunnistada. Ja tegelikult see sõna tunnistada on ju seotud too just nimelt märterlusega tunnistamise küsimus, tähendab päris lihtsate inimeste suust kõlab väga tähendusrikkalt siin siinsele draama alguses. Aga ma loeksin ka kokteili õhtust veel viitega just sellele argise ületamise ja selle nagu lunastuse otsingule, puhastumise, keele puhtuse ja kannatuse seostele ühe päris niisuguse väikese lõigu. Ja see on siinsele näidend päris lõpupoole. Sai mõista meele puhtust. Ta ei karda midagi, ta isegi ei tea, et leidub, mida tuleks karta. Ta on liiga alandlik, et hirmu tunda. Ta läheb läbi pilkamiste oru üle põlguse mägede, otsekui laps kes täidab talle antud ülesande innukalt kannatlikult. Ja siiski peab ta kannatama. Minu meelest see on üks kokteiliga Tuleks ilusamaid ilusamaid kohti. Aga seal on muidugi väga subjektiivne. Ja ma lõpetaksin selle meie vestluse tsitaadiga. Neljast kvartetist mida kutsume alguseks, on tihti lõpp ja teha lõpp on teha algust. Lõpp on, kust alustame nagu ka iga lause ja lõik, mis on õige kus iga sõna on kodus omal kohal selleks et toetada teisi sõna, mis pole häbelik eiga suurustav, vana ja uue sundimatus suhtluses. Sõnad kui kõne on läbi, jõuavad vaikusse. Hoomast. Müüjatest kõnelesid Anne Lange ja Toivo Pilli. Muusika plaadilt võin tuua Tallinn. Ööülikool tänab koostöö eest teatromit. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2008.