Ööülikool. Mida ütleb Sokrates, et miks ma ei tea midagi üldse mitte midagi ja ma ei teagi, mis on tõde. Muidugi sov ta enamasti ta teab, aga parimatest dialoogist tõesti tõdeda sünnib dialoogi käigus. Ei koole. Mihhail Lotman räägib teemal kõnelused jumalaga. Nii üldiselt ma ei tunne, et mul oleks mingi õigus rääkida juudi kultuurist. No ma ei tea, sellest peab mida siin ja minu enda juutlus on ühelt poolt absoluutselt selge, et nii palju kui mina tean, kõik generatsioonid mõlemalt poolt vanemad on täielikud juudid, teiselt poolt ma olen kristlane ja sellega nagu olen juutide nimekirjast maha kustutada Teie enda jaoks ma lahendasin seda probleemi nõnda, et ma ei ütle lahti ühekski pahandusest, mis on seotud jõudlusega kuid ei pretendeeri ühelegi le ponifikatsioonile. Tähendab mu vanematel nii isa kui ema poolt ei olnud peaaegu mingeid seoseid juudi kultuuriga, nad ei osanud ühtegi juudi keelt ja juba nende vanemate ja isa poolt ka vanavanemate kodus juudi keelt ei räägi. Isegi seda ei peetud keeleks, nagu kirjutas maanteeamet, tema žargooni ei mõistnud, vot see iidishon, žargoon, see ei ole keel, see on seal nagu midagi häbiväärset, seal tuleb häbeneda. Ja midagi analoogilist oli ka minu vanavanematelt. Mu isa rääkis, et kord tema vanemad käisid juudi teatrisse seal Michaelis, mängis šveik spirit. Korjus oli kuulus näitleja, mõnede meelest suur näitleja. Nad tulid ja hoidsid naerov isegi hoidnud naelasel nii naljakas, et Shakespeare ja jidiši keeles ja vehivad kätega seal üldse nagu noh, see ei ole Shakespeare juba see, et nad räägivad seda keelt kuidagi seda asja suurel määral nullib. No vaat, need peaaegu midagi, ma ei ole sealt saanud ainult ühe juudi lugu mulle isa rääkinud ja see on otseselt seotud meie tänase teemaga. Seda huvitavat rääkis seda valesti. Ma ei tea, kas juudi lugu võib valesti rääkida või mitte, sest nagu teistmoodi lood. Aga see lugu on päri tagada Ast. Ühelt poolt, see on religioosne kirjandus, teiselt poolt see ei ole, tal ei ole dialoogiliste ega juriidilist. Ta ei anna ideoloogilist juriidilist kaanonid, seosed, vabad jutud tehnoloogia teemadel ja see on suurel määral folkloor seal igasugused nõidused ja värgid sees, mida nagu galakas üheski eesti keeles öeldakse, kes on kala lahas, ei ole lubatud. Niisiis vot selles, aga ta on selline lugu, mis minu isa hoonis selle pealkiri oli, kuidas juudid vaidlesid jumala üle. Pärast ma vaatasin, originaalis on teistmoodi ja teine viga, mida ta tegi, oli see, et tema jookseb, peategelane oli ben Esra, tegelikult oli Pennelejazar nii, kuna 100. endas, on kogu aeg pidevalt segadused ja inimesed, kes elasid erinevatel aastatuhandetel, mitte isegi aasta, saadan äkki satuvad kokku ja seal üsna aktiivselt vestlevad, siis ma arvan, et see on ka okei. Kõigepealt ma räägin oma isa variandi, siis ma räägin seda, kuidas ma lugesin seda raamatust. Isa rääkis niimoodi, et kord been, Ezra vaidles nitrioonis mingil küsimusel. Ja siis ta esitas loogilisi ja igati põhjendatud argumente, millele hinnad ei, keegi ei osanud vastata, aga vastus oli üks. Nad vaatasid Toorasse, ütlesid, et kõik see ei loe, sest toores on teistmoodi kirjutatud. Siis pingutas veel lisaargumendina täiesti vaieldamatut. Tõde esitas. Siis meeleheites Ben Ezra ütles, et kui mul on õigus, siis tunnista, kui minu esse puu ja puu otsa kohe rebis ennast maast välja, tõusis õhku. Juudid natuke mõtlesid ja ütlesid, et puu teha kõike, mis ta tahab, aga Tooras on kirjutatud teistmoodi. Siis ta ütles, et juhul kui mul on õigus siis tunnistage minu meelest need seinad ja seinad otsaga kukkusid, seinad võivad teha kõike, mis nad tahavad, aga Tooros on teistmoodi. Ja siis peenes Raju ütles, et juhul kui mul on õigus, siis kost kui jumala hääl minu eest. Ja jumala hääl kostis, ärge vaielge sõnaga, tal on alati õigus pärast väikest segadust nad otsustasid, et jumala hääl võib rääkida kõike, mis ta soovib, vanas mitte jumala ajal, taevahääl. Taevahääl võib rääkida kõike, mis ta soovib, aga Tooras on teistmoodi kirjas ja siis löödud benes läks ära järgmisel päeval keegi liikmetest kohtab Jeruusalemma müüride tagant prohvet Elias umbes 1000 aastat vahetamisele. Nii, aga prohvet Heljast ja küsib. Kuidas siis taevasse reageeriti, seda eilse väiksele vahejuhtumile. Ja jumal ütles, et naeratus tekkis kõige võimsama suul. Vaidlesid üle mind, mu lapsed vaidlesid üle. Nii see on see selline nagu esimene mina olen filoloogia filoloogid on niisugune loll komme kontrollida kõiki asju. Esiteks on mul tekkis kahtlus, kust mu isa seda lugu teadis. Kas ta teadis seda kodust või raamat pärast väikest analüütilist tööd ma leidsin, et lugu on pärit raamatust tekitanud, mäletab valesti. Raamat ei ole autentne, aga ta on ümber jutustatud Simon fruugi poolt ja see avaldati Aadeeezzas pidin neljas köites olema. Avaldati kaks esimest. Siis ta seal juhtus Venemaal väiksed muudatused, poliitilises korras, esimene köide 1910, teine ja viimane 1919, pärast seda rohkem. See aga tabublitseeriminadessas ei olnud aktuaalne. Ja seal see lugu on veidi teistmoodi. Esiteks on kindel. Ta algab teistmoodi, ta lõpeb teistmoodi. Esiteks on kindel see vaidluse teema. Vaidlusteemad, mis on puhas ja peen, 400 aru ütleb, et ühed asjad on puhtad, aga nemad vaatavad, mida nad vaatavad. Ilmselt Moosese esimest raamatut. Ajab jama ja siis puuga oli umbes sama, ehkki seal täpselt, mis puu see oli, ma ei oska eesti keelde tõlkida, mis puu see on siis edasi, müüridega oli teistmoodi. Pennelise harjutades müürid, siis tunnistage ja müürid hakkasid lagunema, kas siis penni jossa ütles, et müüride asi polev toovad kommenteerides müürid, jäid seisma, aga nad ei jäänud seisma nii nagu nad olid sirgelt, tabelid jäid kõveraks siis vahepeal nagu higi voolas vastassuunas nagu Hene siis ja mis puudutab seda jumalat ja prohvet Elias siis oli just nii, nagu isa rääkis, just nii jumal kostis. Aga sellega asi ei lõppenud. Sest et jumala küll naeratas, aga need targad seal, aga las nad ei olnud see trooniliikmed, nad olid lihtsalt kirjatalad ja nad ka ei istunud käed rüpes, nad hävitasid kõik need asjad, mida Bennile Saar ütles, et nad on puhtad ära. Nii, ja siis venelane särakas palvetama, aga Benjassaari naine oli pearabi õde. Ja ta teadis, on sihuke komme, et kui ta palvetades kukub maha ja näoga vastu maad siis hävitab kõik tema vaenlasi ja nii siis see palvetab ja kogu aeg nagu kipub ära unustama. Naine hoiab ta kinni, ta juhuslikult ei kuku Snale ja siis keegi tulija naine korraks läks, tuli tagasi, vaatab Enedasar näoga maa poole ja siis ta saab aru, et tema vend pearabi on surnud ja seda sai aru koheselt kostis nutt ja hala sellest kõrvalojast. Nii see oli, siuke väikest sissejuhatust kõneluste jumalast näeme kommunikatsioon jumala ja inimese vahel ei ole lihtne. Et jumala annab inimestele igasuguseid märke ja inimesed, osa meist võtavad, osa mitte, kusjuures inimesed ise otsustavad, missugused need jumala sõnad on, need, mida tuleb kuulda ja millised mitte. Nagu igas kommunikatsioonis, siin on kaks osapoolt, tähendab jumala strateegia kõneleb inimestega ja inimeste strateegia, kui ta kõneleb jumalaga. Aga kõnelemise strateegiad on, uurib sotsiaalmeediasse printsi nimetatakse kõneakti teooriaks, mis on siukse lingvistilise filosoofia üks tähtis osa. Ja me näeme, et siin on üsna spetsiifilised strateegiaid mõlemal üldse kui me midagi räägime, siis tavaliselt me peame silmas mingisugust eesmärki ja kõneakti teooria just käsitlebki kõned või teksti kui eesmärgistatud tegevust, mida me taotleme, kui mida me tahame saavutada sellega, et kui ütleme midagi, noh. Kui ma ütlen, et mul on külm siis tavaliselt seal mingi informatsioon. Aga samas siin võivad olla ka varjatud eesmärgid. Soojendamit jah, ma ütleda soendament, aga samas siin võib-olla ka palve või siin võib-olla ka hinnang. Et mul on külm, et seal see on paha. Niisiis kõnede teooria olemas viis eesmärki ja kõnes võivad nad olla kas üks nendest või mitu korraga. Üks on informeerimine asjadest, teine on palve või käsk, see on üks ja sama, ma tahan, et sina teeksid midagi. Kolmas on kohustuse võtmine, et ma lubavat, mina teen midagi. Neljas see on kõige huvitavamaid rektiivne, ei taha midagi, aga ta ise muudab olukorda maailmas. Palju õnne sünnipäevaks. Mida ma informeerima? Ma lihtsalt ma teen mingisugust tegu ja see tegu seisneb selles, et ma ütlen, see võib olla sugugi mitte nii hea asi, näiteks kui plärts haamriga vastu lauda 10 aastat vangi. Kõik olukord on muutunud enne seda, kui mul, see oli veel käes, vertik polnud veel, loeb kõik ja sa ei olnud veel kurjategijad, olid kahtlusta plõks. Olukord on maailma suutnud, see ei ole sind enam ei kahtlustavalt. Kurjategija, sa oled vangi. Viimane, viies on hinnangud andmine. No üldiselt ma tahan täna piirduda ennekõike inimeste strateegiatega, aga paar sõna ikkagi jumalast ka. No nii palju, kui meil on seda tema tekste vanas ja uues testamendis. Nii ei, mis jumala strateegiat, jumala tavaliselt annab inimestele direktiivid ennekõike direktiivsed, käsud ja hinnangulised. See, mis sa tegid, on, see on väga halb. Aga mis on väga halb, seda tuleb ära hävitada. Kuid jumala ei põhjenda, miks tuleb laupäeval. Aga miks ei tohi varastada? See on täitmiseks? Jah, aga mitte pikemaks arutluseks teema üles riputatud. See on huvitav, et jumala alguses kasutab deklaratiivsed kõneaktis on see kõnnak, mis muudab olukorda universumis, tab universum ise on loodud läbi deklaratiivse kõneakti, aga siinse deklaratiivsus on koos direktiivsusega. Jumal ütleb, saagu valgus. Jah, ja see ei tähendab käsk valgusele hakkanud saama sellega ta muutis olukorda, kõik kogu looming on läbi kõneaktid. Ja siit tuleb ka Johannese evangeeliumi alguses ütlemine, mis on algus, mis jumal jumal, ongi sõna. Muuseas ei ole ainult kristlik arusaam analoogilisi asju me näeme nii turismis kui ka näiteks Kabalas. Kogu universum on jumala sõna. Samas jumal ise on nagu osa sellest universumist. Kuid on olemas mõned märkimisväärsed erandid. Ennekõike kaks üks on teisest Moosese ära patust, nagu te mäletate, jumala käsk. Jumal jumal ka, aga muuseas käis kaks korda Siinai mäel esimest korda sai 10 käsku ja siis oli kõik okei. Aga siis ta läks koos Joshoga mingisuguseid täiendavaid lõpmatusse. Ja nii kaua, kui tema käis, juudid ka ei kaotanud aega, nad tegid kuldvasika. Ja jumal seal pikalt, seletab Moosesele, mida teha. Aga siis. Ta katkestab oma uputuse ja ütleb, et kuule, mine vaata, mis seal toimub. Mine alla ja vaatavad, see ei ole esimene kord, kus jumal tuleb alla. Esimene kord on siis, kui inimesed arvasid, et inimesi oli palju ja nad arvasid, et teevad endale kõva nime ja ehitavad torni taevani ja vallutatavast juba tornali üsna pikk. Ja siis jumal vaatas, et mis seal seal mingi sebimine toimub, läks allapoole. Läks alla ja nägi, et Woods, mis siin toimub ja muuseas ajas inimeste keeled, tuli üks rahvas, üks keelt ei otseselt, nüüd tekkisid erinevad keeled ja Lõppes arusaamine inimeste vahel. Nüüd aga ta saadab, ta ütleb Moosesele, mine astu. Allases Su rahvas, kelle sa tõid egiptuse maalt välja, on teinud paavsti. Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neilt käskisin käia, ta alles andis 10 keskkond. Nad on enesele teinud valatud vasika. Nad on seda kummardunud ja selle ohverdanud. Ja nii edasi. Ja issand ütleb Moosesele. Ma olen näinud seda rahvast java, see on kangekaelne rahvas, jäta nüüd mind üksi. Ja ütleb Moosesele, nüüd ma tahan üksi olla, et mu viha saaks süttida põlema nende vastu jamaks, saaksin nad hävitada. Aga sind ma teen suureks rahvaks, nii suurepärane. Ütleb jumal, et seal on ka mingisugune kõrtsikaklus, hoidke mind kinni, muidu ma teen. Muidu ma lähen purust. Aga siin vastupidi, et ärge hoidke mind kinni. Aga nagu muuseas ei usu, et tal on nagu piinlik seda oma viha või ta halastab. Igatahes jätke mind üksi, et siis ma saan neid hävitada. Muuseas ütleb, et kuule, ära tee seda. Ja kummaline asi, et muuseas veenab jumalaid üle. Küll ütleb jumal, et sinu pärast ma neid ei hävita. Ühesõnaga sul õigus, ütleb jumal Moosesele. Kusjuures mis oli moosi argumendid, et muidu teised rahvad hakkavad sulle naerma. Mäed, vot sina valisid neid. Aga Alpalik. Ütleb mõtlesin, et loogiliselt jumal mõtleb natuke loogiliselt järgi ja ütleb, et okei olgu seekord, aga, aga see on ka viimane kord. Teatavas mõttes analoogiline olukord, aga juba mitte mitte jumal ise, aga kolm ta inglid, kes tulevad Aabrahamile, lähvad hävitama saadamatega murrad ja siis Abraham ütleb, et noh, et kas on ikka vaja need linnad hävitada. On küll juba ei saa taluda seda, mis seal teevad. Ja siis Aabraham palub nende inimeste eest ja seal erinevad tingimused ja iga kord, kui seal on 100 inimest õiglasse, siis kas siis hävitud 300 inimest siis ei hääli, et ega see ongi Niaanlasega demagoogiline käik seal Aabrahami poolt. Aga kas siis, kui 100-st jääb üks puudu, kas selle ühe pärast? Sa jätad hävitatud linnad? Seal linnas on palju rahvast, seal, mitte ühe pärast jaagu 100, aga no see on juba välja kaubeldud, nüüd me läheme järgmise sammu, teeme äkki selle ühe pärast ka mitte. Aga 10 10 no hea see iga käes, siin selguvad siis jumalaga, saab rääkida ja saab tema otsust. Otsust saab muuta. Järgmine selline väga kummaline episood on Hiiobi raamatust. Iiob oli üks väheseid õigeid mehi. Jah. Ja no algab nagu poleks piibel, aga ütleme, mingisugune hoomarose kirjeldused, kuidas jumalad joovad ja siis teevad igast asju jumala, aga lihtsalt ta kogub kõik kolandid enda juurde ja muuseas, seal on niisugune olend nagu saatan. Jumala hakkab kiitlema, vaata kui hästi me kõik oleme korraldanud. Ja vaatame näiteks minu sulast iyabid, kõige meestor. Aga saatan ütleb, no mis tal viga, õige mees, ola, tal läheb kõik hästi. Et paneme ta proovile ja pannakse proovile ja ikka on õige mees. Ja siis noh, ma ei hakka Iiobi raamatut ümber jutustama ja võetakse talt kõik ära, nimi, tema perekond, tema vara, tema tervis lamab seal prügilas mädaneb. Seda on veel vähe tulevasel kaks sõpra mõnitama, et ikka mingi viga sul peaks olema, et jumala õiglane, nii. Nii Trumpi jumalanna Hiiobi täielikus saatana meelevalda ja saatan temaga kõike missa jää, Iiob ei saa isegi kaevata, mis ütleb, et kellele ma kaevan sinu peale. Kes on kohtunik meie vahel. Sest ma kaeban siis võib-olla, kellele ma sulle sa oled ise kohtunik. Meie vahel ei ole kohust. Mul ei ole midagi, mul ei ole isegi õigus apelleerida, mul ei ole isegi õigust mitte rahul olla. Mida siis, issand, vastab hiiule. Kas sa tahad minu õigust tühjaks teha? Süüdistas mind, et õigustada iseennast. Ja ei olnud mingisugust plaani sellist. Ja siis ta küsib, kas sina oled seda universumit lood. Kas sina oled? Ütleme jõehobud tiiva hobune on vähem kõikidest tõlgetest. Vaata kui õudne ja suurt aja vägevam ei ole, saab teha isa, vot ei saa kõik. Aga nagu meie vahel isagi koos tulla, aga kuna sa siiski oled nii kannatlikult talunud kõike, mis sulle kaela saad, sa saad kõik tagasi. Ja ta sai kõik tagasi. Ta sai endale vara, sai kõik kaamelid ja ta sai ka omal lapsed tagasi, tal sündisid uued lapsed. Ja see on see koht, kus näiteks kirge kaart hakkas. Viljakas, eesti keeles öeldakse mööda seina ronima üles. Ka Mul lohutus võttis mul naise lapsed ära, anna puued. Aga äkki mul vanad olid kallid? Selle pääle tepsustoff ja muuseas üsna Hiiobi vaimus, vastab akust, sa tead, Kirkega sõrad, hea, söör, kus sa tead, et neid ei olnud vanad jumal võib, kõike võib võtta, võib anda ka vanad kus sa tead, et sul on nii, kallid Tadusi, palun. Aga jumala eest ei ole midagi võimalik. Mis siin on? Seal on põhimõtteliselt teine olukord võrreldes Moosesega võrreldes Abrahimiga, Aabrahamile ja Moosesele on seda probleemi, kes on kohtunik meie vahel. Meie vestleme kaks inimest, kaks olendit vestleb, meie vahel ei ole vaja kohtunikku. Sina ütled ja mina ütlen, kellel on ratsionaalsemad argumendid. No selge, et minul muuseas paremad argumendid ei olnud, vaata ise, muidu oled naeruväärne. Et siis ei ole vaja mingit kohtunikku. Hiiobi jumalale on absoluutselt teine vahekord. Ma isa, jumala lööda, oled nüüd mõistlik. Samas muidugi, siin on ka põhimõtteliselt teine olukord, ei Abraham ega Moose seid tahtnud midagi endale. Vastupidi, jumala ütleb Moosesele tühja nendest kangekaelne rahvas, aga sinust ma teen suure rahva. Vot need on alles tegijad, mis tulevad, aga nendega olen ka juba harjunud, jaga, Abraham, ta on õige mees. Mitte nagu need, kes elavad seal sadamasse, aga mõrvas ja ei palu midagi enda jaoks. Nii et siin siia veel on muidugi teine positsioon, sest see, keda hävitaks, on nimelt tema. Nii kui me loeme edasi piiblit, siis me näeme, et distants inimese ja jumala vahel aina suureneb ja jumala sõnumit muutvad ainult efektiivsemaks ja kaudsemalt, eks ta ei pöördu nagu kogu rahvale, nagu Siinai mäel täidis seal oli. Muuseas, oli eelist opositsioonis, kogu rahvas nägi, kuidas jumal piksetas ja mürinas sealsel pilveses oli. Vaatame teiselt poolt vaatame inimesel strateegiaid, mida inimene teatab jumala. Esiteks kui me vaatame nüüdisaegsest perspektiivist, siis tekib üldse, milleks jumalaga rääkida? Kui jumal, kristlikus traditsioonis jumala on kõiketeadja. Aga mina ei ole. Jumal teab kõike, mina tean väga väheseid asju, niisiis, mida ma võin talle teatada, et hea hindana ka ise teab mis ilmunud palju paremini kui mina või ütleme, et vot mul raha lapib, kas sa ei saaks teha natuke solit, sulle, väike asi, aga mulle võlgadest lahti? Ta ise teab, milline mu rahaline olukord mul on ja mis on mulle kasulik, on võib-olla mitte päris Hiiob, aga võib-olla vaadata, kuidas ma nüüd välja tuleb. Sellest olukorrast. Milleks paluda? See on tõsine probleem ei, ja see on tõsine dialoogiline probleem. Samas suurim osa inimkonnast tegeleb palvega iga päev. Regulaarselt sellega tegeleb. Ja veel kummalisem on see, et eriti need, kes palvetavad hästi palju, nad kordavad mingeid tekste. Missugune muudkui ma loen üle 10. sajandil tehtud võisel varem, vot see, see on nagu suur osa tekste, on need, mida ma nimetaksin tagastatud tekstidele milles paluda jumalat ja kuidas paluda jumalat nii nagu jumal mind õpetas. Kõik kristlased olenemata konfessioonidest paluvad meie isa palvet. Miks nad seda palavad? Apostlid tulevad Jeesuse juurde, väike probleeme ei oska palvetada. Kuidas palvetada? Raivo ütleb, et esiteks tehke seda, mitte nii nagu variserid, et kõik näeksid, kuidas te palvetate, see on niisugune intiimne vestlus. Nii et pange uks kinni, olge oma koda. Siis palvetage nende sõnadega, jäta, ütleb need sõnad. Nii, ja nüüd me ütleme talle need sõnad tagasi, milleks, kas tal on vahepeal meelest läinud? Või ta kontrollib, kas mul on meeles, aga mõtlesin, miks mitu korda ja miks ma pean seda tegema regulaarselt? Nii, see on siin need tagastatud tekst. Kuid me pöördume jumala poole, mitte ainult selliste tekstidega. Kui me hästi jämedalt võtame kokku need tekstitüübid, mida inimene saadab jumalale, siis ma jaotaks neid kolmeks. Esimesed on palved. Teised Ron hümnid ja kolmandad on psalmid. Neil on erinev kommunikatiivne staatus. Ma praegu räägin puhtades tüüpidest. Palve on direktiivne trakt, mul on midagi vaja. Jama, palun. Või saadan käsku. Variandid jumalale, et tema muudaks olukorda maailmas nii, et mul oleks või meile oleks hea näiteks ma palvetada rahu pärast. Juba sõdivad seal inimesed tapodedest, ma palvetame rahu eest ja siis jumal, kes võtab mind kuulda, muudab seda olukorda juhul, kui mu palvet kuulda võetud. Teine eriti kummaline tekst on hümn, et hümni eesmärk seisneb selles, et inimene teatab jumalale, milline jumalanna. Noh, jah, ühelt poolt on informatiivne ja teiselt poolt muidugi siin ka ekspressiivne moment teatanud, milline on jumal ja jumala rõõmustan selle üle. Nii palvet siis jäähümnid, universaalsed žanrid, Nad esinevad peaaegu kõikides religioonides, kus on mingisugune traditsioon, jumala pöördumist, seisund, psalmid on palju spetsiifilisem asi. Ja Salme meie ei kohtab väljaspool kristlikku traditsiooni salmides inimene informeerib jumalat, milline on inimene. Niisiis kolm asja palves Ma informeerin, põhilist informeeritakse sellest, mis on puudu hümni siis milline on jumala ja salmis, milline on inimene reaalselt muidugi, need on ainult puhtad tüübid, reaalselt on need asjad tavaliselt koos ja ütleme seal piiblis psalmi Taaveti psalmi. Tavaline struktuur on see, et kõigepealt ma teatan jumalale, sina oled suur ja vägev. Või teine on siis mina informeerimiline, mina olen, mina olen niisugune väike ja nõrk. Ja kolmas siis palve, see on nagu peagu, logisime, tule mulle appi. Noh, vahepeal need on esimene ja teine on erinevates positsioonides alguses, minul on nii paha olla. Ma olen nõrk. Nüüd, aga sina, jumal ei ole hästi suur, vägev ja sul midagi pole võimatu. Tahavad teil on veel see Moosesse motiiv tihtipeale, et sellega, et mul on nii paha olla lausa muuseas teed endale häbi. Sest teised naeravad ta jumalale truu ja vaata, mis temaga juhtuda, häbistatud need, et sees mul on paha olla, see jumal sulle ka head ei tee. See on peaaegu nagu mingisugune logism, et salm aitab jumala jõuda õigele järeldusele. Kuid kui me räägime palvetest ja hünnidest, seal mingit sellist argumentatsiooni ei ole. Need on üsna kummalised tekstid, eriti hümnid. Miks ma pean teatama jumalale, milline ta on. Ja kui me vaatame nüüd hümni traditsioonides nagu peab, nagu pidevalt sõnadega võtame ühe võrdlemisi populaarse hümni Tedeo ja meid huvitab ennekõike üks keskne koht, kus Santos Santos Sankt domindus teost saba Hassan aineks seltsis. Püha püha püha jumal, see on sabaots, kas võtame nimena või kirjeldusele vägede jumal. Ja siis anna kõrgeis siin hümne, tsiteerib pühakirja ja pühakiri, tsiteerib taevaliku koori. Vot see on prohvet Jesaja raamatust, kus ta on võetud jumala juurde ja ta näeb seal keerubeid ja peaingleid ja kogu taeva väge ja seal kosta. Appideflaul kostab niimoodi. Vabandust. Seal vahetajate teomi ja piibli vahel. Piiblist ei võeta kuskile, ta läheb Jeruusalemma templi Tõduvaks. Aga nad seal laulavad nii vägevalt, et templi müürid abisad Tedeumis, see toimub. Kogu see tekst on sama, ainult koht on, see on taevane tempel, jutul taevasest Jeruusalemmast ja seal variseb kogu universum, millest lakkamatust, laulus kogu aeg kogu universumis lakkamatult laulavad need peainglid, keerupidaja, teised püha püha püha, pöördes jumalale. Mis see on, see on ühelt poolt nagu informeerivad teda, milline Tamm. Aga teiselt poolt Sõgitus. Ja need kaks asja on nagu lahutamatult seotud. Kuid mille poolest see Tedeo erineb, et paralleelselt ja samal ajal sellega, mis toimub taevas sünkroonis kõik maa peal laulavad sedasama laulu. Tähendab meie laulame missade ajal. Aga veel on sihuke vääbenedab. Vot meie siin elavad inimesed ja seal taevane vägi ühelt poolt, aga vahepeal on kõik pühakud, kes on surnud alates patriarhid, patriarhid, pühakud ja kõik. Elavad ja surnud koos moodustavad võidutsevad kirikut, maine, kirik ja taevalik kirik, siin saavad kokku, niisiis unisoonis ühel häälel, kõik laulavad lakkamatult, püha püha bla. See on niisugune nagu hümni kvintessents, seerid, kõikide hümnide sõnumid lõppkokkuvõttes ütlevad sedasama. Püha püha püha, mis küsimus, miks või isegi mitte miks, mille jaoks? Jumalal on vaja. Samas, kui oleks vaja, siis ta oleks öelnud, et aitab juba, jõudis kohale. Ja see on väga oluline probleem. Miks on vaja, et universmas pidevalt kiidetakse jumalat ja see ei ole ainult kristlik probleem. Ja ma mõtlesin, et hümnid on, nad ei ole päris universaalsed asjad, näiteks islamis on väga vähe hümne, ainult sufiatel on võrdlemisi levinud see hümni traditsioon, aga samas kõige rikkalikum hümni traditsioon on veedades rikk. Veeda raamat, mida võiks, seda pealkirja võiks tõlkida nii hümnid, raamat kui tarkuseraamat. Ja mis need hümnid endast kujutavad? Nad kujutavad enamasti need tekstid, mida jumalad iseenda kohta ütlevad ja mida nüüd inimene peab lakkamatult jumalale tuled tagasi saatma. Erinevalt kristlikust traditsioonis. Jumalaid on palju, sellepärast on vaja palju rohkem hümne ja veedan väga mahukas tekst. Mida siis need jumalate teatavad enda kohta? Minu meelest on meie jaoks kõige suuremat huvi pakub ühe võrdlemisi marginaalse Veedilisespandoonis jumalanna hümn. See jumalanna on Fach Harni. See tähendab sõna või kõnevenelane. Thatcher on tulnud samast tüvest. Nii, aga ta on amb Harni, see tähendab, et see on tema, mitte perekonnanimi, isa nimi, ta on meretütar, isa talumehi. Aga mida ta ütleb? Ta ütleb, et alguses olin mina kõne. Alguses olin mina ja mina sünnitasin kõike, sünnitasin teisi jumalaid. Ma sünnitasin, ma sünnitasin seda eelinimest nagu selline nii-öelda veidi Aadam, puruša, kõike ma tegin, kõik tuli minusse, sündisin oma isa eriti hea ja kes on korra, käin tema isa ja meri. Nii siis tema ühelt poolt nagu Aphrodite, kes sünnib merelt. Aga teiselt poolt nagu kristlikku jumalat, teine persoon selles sõna, mis oli alguses, mis on nüüd oluline, et sõid kõne. Ta on ühelt poolt kõnejumalanna, teiselt poolt ankene ise, et see kõne ei lakkaks. Universumid hoiab koos jumala sõna. Erinevates traditsioonides. Ja vot nüüd me tulemegi selle nagu ringiga tagasi selle põhiprobleemi, et mis on inimese ja jumala vaheline kommunikatsioon. Siin ma tahaks nüüd keelefilosoofiast väljuda ja minna no niinimetatud dialoogilise filosoofia juurde, nagu sind tähtsamad nimed on, Martin Puuber, juudi saksa filosoof ja vene Slosoft Michal, vahtisin. Aga siia muidugi peab panema samasse koolkonda peab Sokrates kes nagu kindlasti sinna ei kuulu, ta on põhimõttest, teine, aga mõlemad lähtuvad senisest teistsugusest tõe arusaamast ja see arusaam on üsna sakraatlik. Kogu eelnev filosoofientratsioon oli monoloogiline, analoogiline oli, tähendab millega teeb filosoofia tarkusega ja tõega. Milline on tõde, novot, tõde on seinad, kuskilt me võtame, mis on tõde ja ütleme dialoogias me võtame seda pühast kirjast, seal on tõde on sees, tõde on valmis kujul sees ta, vot nagu need targad, kes vaidlesid, Peneljasariga ta midagi ütleb, loogilised annavad, kontrollivad järgi ei ole seal töödeldavaid katuuris. Sihukest väidet ei ole järelikult solfale mida ütlevad, alustame sõpradest. Mida ütleb Sokrates, et miks ma ei tea midagi? Üldse mitte midagi ja ma ei tea, mis antud. Muidugi sov ta enamasti ta teab, aga parimatest dialoogist tõesti tõdeda sünnib dialoogi käigus. Mina ei tea tõde. Ja sina ei tea, sina isegi ei tea seda, et sa ei tea, aga ma kõigepealt ma seletan sulle ära, et sa ei tea midagi, jah. Aga siis koos saame samm-sammult minema tõe poole, tõdes sünnib dialoogi käigus. Et tõele ei ole, keegi meist ei ole tõeomanik ja samas ei ole kuskilt raamatust järgi vaadata. No kui me mäletame, Sokrates. Muuseas, seal on mitu põhjust, miks ei tunnistanud kirjaliku teksti, aga üks on kindlasti see, et siis keegi võib lihtsalt vaadata seal. Keegi ei hakka arvutama, palun, kaks pluss kaks vaatab selle raamatu lõpus, mis on vastus? Tõde on lahutamatult sellest teest, mis sa teed, jõudes tõeni? Martin puber, seda filosoofilist probleemi annab tallega dialoogilise perspektiivi. Tema tähtsam teos on mina, sina saksa keeles kirjutatud ihuldu. Ja tema keskne tees on, et suhtlemine jumalaga ja suhtlemine teise inimesega on üks ja sama. Ei ole niimoodi, et jumala ja sa võtad mingist kummalisi poose sisse ja teatad talle midagi, mis tema juba teab. Kus siis jumal ei tea. Ja sina ei tea, mis tema tahab ju, nii kui sa teed teise. Ma räägin, räägin, räägin, oota, ma Teamisena tahad rääkida, ma räägin edasi ja nii me tõele ei jõua, tähendab, tõele jõudmine ei ole eneseväljendamine, aga endast loobumine see kask ees, et see eneseväljendamine on see, et mul on tõde juba olemas ja nüüd ma seda kuulutab. Aga puberi jaoks ükskõik missugune kommunikatsioon, teise inimese kõige tavalisemad argipäeva vestlused ja palve on, see on üks ja sama kuulutamine. See on nagu somb vastu ja see on ennekõike mitte kuulutamisega kuulamine. Sest sinu üks väga oluline probleem puberiaks ma ei tea, kes ma olen. Ja nagu tuleme tagasi lingvistilise filosoofia, et ütleme, et tegelikult keegi ei tea, kes ta. Ma ei teadnud, mida tähendab sulamina. Sõnal mina tegelikult ei ole tähendust. Ta ei väljenda mingisugust tähendust. Sõna koer väljendab koera tähendust, sõna leib väljendab leiva tähendas sõna, mina ei väljenda tähendust. Tähendab koerale koera piirid leivale, leiva piirida, kus on minu piirid, kas seal on mina? Ei, sa, minu pintsak võtan ära. No ma ei hakka seda tegema, see et kus on mina ja minu piirits? Minu isamaa, võetakse mul ära. Mis minuga jääb, ikka olen mina ja minu naine võetakse ära minu auto, minu jalg. Hiiob kõik võetakse ära, aga Hiiob Heab, mädaneb, mingisugune armetu keha Jaanusel seal prügimäel ikka tam, Hiiob. Lõigatakse kõik ära. Äikese võetakse ainult teadlastele, andmete, mind, mind, nad ei saa, käed ja ma ise ei saa kätte. Sest minul ei ole piir, mina ei ole koeraga leiduda gei. Seal niisuguse nimega inimestele võib pea otsast raiuda ja sellega inimesega saab ühele poole. Aga minuga ei saa niimoodi. Madis Kõiv on see huvitav, on niisugune huvitav, tal on kõik huvitavad näidendid, äge, üks küüni täitmine seal nagu viis akti, igas omaette filosoofiline probleem, esimene akt ongi see, et mina, piirid, seal peategelane Ivor Nikopensius, kes leiutab puu saagimise pingi. Aga siis tema pink lõikab tal endal käe otsast ära. Ja viimane asi, mida sa, Ivan Nikopensius enne surma jõudis mõelda, on see, et kumb on siin nüüd siin mina. Kas mina olen see, kes näeb, kuidas mida mööda minut pinki sõida, minu käsi või mina olen see käsi, kes vaatab, et sa oled nagu ülejäänud keha maha jäänud. Üldiselt menetleme sind pigem. Me oleme kehapoolel. Aga samas seda keha võimet tükeldan nii palju, kui ta aga mind seal seest kätte saada. No ma ei taha, kas ta sellised sõnad nagu hing, aga see on seesama probleem, et kus on mina piiri. Ja vähemalt dialoogiline filosoofia ütleb, et mina tekib ainult dialoogis, mina tekib ainult siis sina saad, sina oled minu eeltingimus, kui ei ole kedagi, kelle poole ma pöördun, sina siis ei ole ka mind. Aga ka vastupidi, kas sind ei ole ilma minuta? Jah, likvideerib mind ära, kaob ära. Sest sina oled ainult see, kellele mina ütlen sina. Kus on sinu piirid jällegi samamoodi nagu mind. Me võime tükeldada, aga me ei saa kätte, selged piirid ei ole füüsilised. Need on kommunikatiivselt see, mida sina, need asjad eksisteerivad ainult kommunikatsiooni käigus ja selles mõttes Uberi jaoks. Aga teatud mõttes ka paktini jaoks olemise tähtsam funktsioon ongi kommunikatsioon ja kommunikatsiooni ei tohi lakata. Ja selles ongi nagu jumala ja inimese vahelise kommunikatsiooni tähtsamaid eesmärke. Selle käigus me ei teata jumalale, milline tema on, aga meid nagu põrkab tagasi, teatame, kes meie oleme, me oleme need, kes arvavad jumalast sõda. Mihhail Lotman rääkis teemal kõnelused jumalaga. Loenga salvestatud juudi kultuurifestivalil Ariel. Kasutasime muusikat Adolf iialt ja Giorafeidmanilt. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raaditeater 2008.