Ööülikool. Tänases Ö-ülikoolis on võimalus kuulata valikut arhitektuuri aasta välkloenguid. Põhiteemad arhitektuur on kirg ja arhitektuur on avalik. Alustab ajaloolane David Vseviov. Ei koole. Praat pole mingit kahtlust et n arhitektuuri valitses tühjus ning maa Elmi arhitektuur on sündinud sisuliselt ühel ajal. Vaadake näiteks kreeka mütoloogilise maailma tekkelugu kus ehitusmaterjal nimega kaos modifitseerub algruumiks, mis kannab jumalate kaja Uraanose ja Tartarose nimesid. Kas see pole mitte eeldus ehk ruumi sünd, milles nagu näitlejad teatris hakkavad tegutsema, ülejäänud jumalat? Nii ongi loomine variandis ehitamine. Aga ehitis on paratamatult arhitektuur. Kõige alguseks. Milline on siis arhitektuuri seos naudinguga millest nauding koosneb? Millised on naudingu saavutamise eeldused, seda teame me kõik. Vähemalt oma fantaasiates. Ning seda ka arhitektuuri vallas. Kes siis meist poleks reaalselt mänginud liivakastis kodu. Ma pean valdavalt silmas siin saalis viibivaid daame ehitanud kättesaadavast materjalist onni. Eriti hea oli seda teha puuladvas või kavandanud mõttes enesele maja või kasvõi rajanud õhulossi. Kuigi suurele enamusele meist on unistused jäänudki unistuseks ning heal juhul on meile määratud nautida vaid kellegi teise edukama realiseeritud fantaasiaid oleme me kõik kas või lapsepõlves saanud osa mängudest ruuniga. Aga mängida ning seda küpsemas eas on nauditav. Üldiselt on tavaks öelda, et me elame aegruumis mis oleks nagu ülevalt poolt meile antud aprioorne raamistik. See on paljuski paratamatus, mis ajavariandis piirdub reeglina meie eluaaga. Ning vähemalt tänase päeva seisuga pole meil vaatamata kõigile ponnistustele õnnestunud näid piire nihutada surematusele märkimisväärselt lähemale jõuda. Kuigi alates 19. sajandi teisest poolest oleme me ühe olulise sammu astunud. Meil õnnestus aeg näiliselt peatada. See juhtus siis, kui leiutati fotograafia. Kuid ikkagi aeg pole meie teha. Isegi siis mitte, kui ütleme, et igaüks on oma aja peremees. Tegelikult on peremees hoopis keegi teine ning meie aeg sureb koos meiega. Teine asi on ruum. Siin saame me jumalatega sarnanedes projekteerida, luua, rajada, püstitada, purustada, restaureerida, konserveerida ehk kokkuvõtvalt möllata. Siin võime me saada surematuteks. Näiteks ehitades püramiide, Eiffeli torni. Aga võib olla ka uut. Sakala keskust pole kui asjata. Maailmaimede seas valdavalt, vaid üldiselt. Nii kui keegi meist ei viitsigi otseselt ehitada ja arhitekt olla siis võib ta oma nime ajalukku jäädvustada ühe Rooma keisriga sarnaselt, kes polevat ise midagi ehitanud. Ta lihtsalt andis, teades suurepäraselt, et inimeste mälun üürike Käsu kinnitada varem rajatud silmapaistvatele hoonetele sildi. Selle maja ehitasin lina. Sest kes seda tõelist autorit aastate mõõdudes ikka mäletab. Miks maa, kallid kolleegid ajaloolasena naudin oma tööd. Sest kui ma olen pikalt kirjutanud Katariina teise suhetest oma armukesega, hakkan ma viimastega samastuma. Mul hakkab peaaegu sama hea kui neil. Või mõnikord mulle tundub, et sama hea kui Katariina teisel. Ja ma tunnen ülimat naudingut. Teie aga lugupeetud arhitektid, toimetate veelgi kõrgemal. Te olete jumalate sfääris, mina üritan vaid markeerida olnud aega, tee aga loote oleviku ja tulevikuruumi. Teie looming on jumalik ning seda koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Meisterkokk Imre Kose. Kui ma mõtlen, et me loome midagi uut ja alati enne seda, tegelikult on tühjus ja me hakkame ta ruumi täitma. Ja kui me ühel hetkel saame aru sellest, et milline tohutu vastutus meil sellega seoses antakse. Üks päev me rääkisime sellest, et mis on vastutus ja toodi selline esmapilgul ootamatu näide, ämblikumees ütles köit Paur ainult tantsib ellipsi. Et tegelikkuses on küsimus selles, et kui me mõtleme sellest, Me täidame mingit ruumi, kas mingi avalik ruum on see, mis oli enne ja mis on pärast ja mis on sinna vahele mahtunud. Ja ma arvan seda, et kõige sellised drastilisemaid ja kurvemad näited nii meie linnas, Tallinn kui see, see suured ruumid, kus me viibime, kuidas nad väljast meile tunduvad kas või sama Viru keskus ja kuidas me kogem ennast seal sees on põhjustatud, ma arvan sellest, et see ego on pääsenud nii suurelt möllama. Ja on ära unustatud see eesmärk, põhjused, mille jaoks me seda üldse teeme. Tegelikult. Ma püüan iga kord seda endale meelde tuletada, kui me hakkame midagi uut kujundama, looma täitma tühja ruumi, kus ennem ei olnud midagi. Kui me mõtleme, kuidas ehitatakse, tänapäeval on standardid ja noh, eriti radikaalne on, see vaatleb meelde see, et kui me saame mingi koha valmis ja see valgushulk, mis seal tuleb, see nii tohutu, et seal võiks kasvatada. Ma arvan, ma ei tea, tomateid näiteks, aga mitte see, et inimene tunneks ennast seal hästi. Kas keegi on küsinud nende inimeste käest, kuidas te tunnete ennast selles keskkonnas? Ei ole, seadus ütleb selliselt loomulikult olema pärast seda keeranud seda valgust vähemaks, tunneks ennast seal hästi. Me saame selle inimliku mõõtme sisse tuua. Kui me tegelikult mõtleme sellest, et me loome keskkonda, kas see inspireerib seda inimest, kes veedab oma aega selles ruumis, need teod, ka need mõtted tegelikult kas need saavad uut innustust. Ja kui me sellest minu arust lähtume uute ruumide ja uute tervikute loomisel, ma arvan seda, et see inimesed, kes viibivad nendes selles keskkonnas, on siis eksterjööri. Interjöör on nagu iga kord kaasa mingi impulsi, nad ei oska seda kohes seletada, aga sa tunned seda, sa oled nagu ise saanud kuidagi paremaks. Mulle meeldib tohutult seetõttu käia, aeg-ajalt suhtlesin lasid, et mulle meeldib suurejoonelisus. Ja ma tahaks väga mõelda, et see ei ole seotud egoistlik mingite ihalusteli soovidega, vaid pigem. Ma tahaksin mõelda, et kunstnikud, arhitektid, kõik loovad inimesed, kes julgevad mõelda suurelt. Tegelikult on see täiesti isetu soov näidata inimestele elusuurust, mis on kõik võimalik. Ja mul on nii kahju, et Tallinnas ei ole tegelikult sellist algenergiat seda jõudu, et teha asju suurejooneliselt, inspireerida, julgeda, mõelda kõrgemalt ja näha tegelikult suuri võimalusi mõelda raamidest väljaspool. Ja ma arvan, et see tallim võidaks nagu oluliselt sellest ja kõik meie see ruum, kus me viibime, kas see on siis mingi on sedasama restoran toome selle näiteks Merkaado seal tegelikult tsaariajal ehitatud selliselt, et seal saaks teha raudteevaguneid. Kui me tänapäevaselt hakka mõtlema, kui keegi hakkaks sellist maja ehitama. Täiesti kindel oleks, et seal ei oleks 15 meetrit aatriumit võiks, kui me läheme kirikusse, meid inspireerib, see kõrgus. Mina usun, et selles on jumalik alge, tegelikult inimene tajub seda, et võimalustel ei ole mitte mingi piir ees. Ja kui me mõtleme selliselt, et me hakkame looma näiteks ruumi sisu ja hakkame uut sisu looma asi loomulikult ilus olema inspireeriv, aga kas inimesel on hea seal olla ka? Et tihti jääb tegelikult see, ütleme siis selline nagu loominguline, selline see jõud ja power ületab selle niivõrd palju, et tegelikult unustatakse jälle see inimene ära kes seal keskkonnas hakkab olema, eks. Et eks ta üks suur selline ego lahustamise protsess tegelikult on ja ma arvan seda, et me ei saagi mõelda tegelikult seda ruumi eraldi olevalt, et kas me oleme ruumides sees. Me oleme väljas. Mulle meeldib see mõte, mis, kui sa mõtled, et sa oled lihtsalt kohal, tegelikult. Ma liigun lihtsalt ajas ja ruumist ühest kohast teise. Ja kas see lisab midagi minu sellisele olemusele, minu viibimisele siin ja praegu, mis me sealt kaasa saan alati tegelikult. Ja kuidas see mind lõppkokkuvõttes mõjutab mu mõtteid, plaane, mu tegevusi. Et ma arvan, siit tulebki see tunnetus, et me vastutame selle eest. Ja samas on see ilus mõelda tegelikult, et need inimesed, kes on selles keskkonnas viibinud, et nad tunnevad hiljem, et nad on osa saanud millestki erilisest Edasi kõneleb laulja tui hirv. Mina olen nõmme inimene ja kõige olulisem asi, mis nõmmel annab miljöö. Ja võib-olla see, et ma olen mingi majaomanik, et see viib mõtted mingitele sooja vee trassidele ja katusekividele, aga tegelikult see maja omamine on palju laiem mõiste. Maja ei ole ainult üks karp, kus keegi elab ja kui neid maju on palju, siis ei ole virn karpe, vaid sellest moodustab miljöö. Miljöö tähendab euroopa keeltest keskkonda igas mõttes, kui me loeme mingisugust nõudepesuvahendi silti, et miljöösõbralik, siis see tähendab, et ta on keskkonnasõbralik ja palju maju kokku on, on ka miljöö. Ja kui me loomadena elame mingis ökosüsteemis, siis inimestena elame miljöös. Ja meil on seda sellist ühistoimimisruumi vaja, selleks, et me ei kapselduks, ei muutuks kuidagi väikeseks. Kuidas me oma maja ehitama, ja see ei ole tähtis ainult sellele, kes ehitab, vaid teistele ka. Et võib-olla seestpoolt on majaomanik selle sisearhitektuuri ainuke tarbijaga, väljastpoolt läheb see juba palju rohkematele inimestele korda. See, kas hoone selle keskkonnaga haakub või ei, see ei ole selle omaniku eneseasi. Et see maja astub läbikäimist teiste majade ja tarade ja puudega. Sellel majal ei ole oma tegevuse üle rohkem võimu kui näiteks tantsijal enda tegevusele balletis, et alati on mingi arhitekt või koreograaf, kes seda koordineerib. Aga kui balletile on publik, siis samamoodi peaks arhitektuurile olema ka publik. Ja ma leian, et arhitektuurijaks publik on uitajad, uitajad on üks teatud kindel klass, ma arvan, et me kõik oleme mingil määral uitajad. Et me võime minna kuhugi elamukvartalisse, sellepärast et seal elame või meie tee vib sealt läbi. Aga samamoodi ma arvan, et paljudele teist meeldib käia lihtsalt vaatamas, kuidas kuidas mõni arhitekt on lahendanud selle ülesande näiteks, et tal on kallakuga kruntide vab sinna projekteerima ühepereelamu ja kui ta elas näiteks viiekümnendatel, kuidas on tehtud või kui mõni puumaja soojustati ära, siis te lähete vaatama, kuidas see välja kukkus. Aga uidata võib ka täiesti ilma mingisuguste arhitektuuriliste huvideta, sest et inimene läheb sellest miljööst lihtsalt osa saama ja see miljöö on palju rohkemat kui ainult majad. Näiteks kui kass istub akna peal, siis see on miljöö ja kui pesu kuivab, on see miljöö. Ja kui Lamborghini ja Maserati on kõrvuti pargitud kahe pilvelõhkuja vahel, siis see on samamoodi miljöö. Aga selle miljööraamistik on ikkagi majad. Ja need majad võiksid olla projekteeritud kuidagi mingisuguses ühises vaimus, nad ei pea olema projekteeritud sama arhitekti poolt või samast kümnendist. Aga mingisugune mõtteline ühtsus võiks ühele kartulile siiski omane olla. Need majaomanikud kipuvad olema nagu tantsijad ja just sellised, kellele on tähtis näidata, kui kõrgele tema jalg tõuseb ja kui hästi teema tõid, paindub sõltumata sellest, et kas koreograaf on seda ette näinud või mitte. Aga väga hea tantsija, nii nagu väga hea majaomanik suudab enda sära panna toimima ka siis, kui ta on terviku silmadesse tervik kannataks. Ja samamoodi nagu balletis on vaja haritud tantsijaid on linnaplaneerimises vaja haritud majaomanike. Sest et kui uitaja läheb jalutama kuhugi, kus on kahekorruselised puumajad, ilusate mulla värvitoonides, laud, voodritega ja väikesed toredat veranda aknad, siis see, kui seal keskel on üks maja, mis on klomp kivist ja, ja tal on trellid ees ja katusel on 10 erinevat viilu siis see tekitab tohutut ärritust. Noh, seda ei tee ühele majaomanikule kuigi kergesti selgeks, miks ta peaks mingisuguse uitaja rõõmuks loobuma oma jõukuse näitamisest. Ka paratamatult see maja ehitamine, see on looming nagu tantsimine ja looming, on interaktsioon, keegi annab, keegi võtab, keegi näeb, keegi ehitab. Ja maja, ühelt poolt on selline praktiline hoone, mida saab kütta ja kus inimesed elavad sees ja vesi voolab. Aga teiselt poolt on ajastu maitseajastu vaimu ilming. Kui inimene on endale krundi ostnud, siis ta tegelikult võtab endale ka teatud kohustused selle krundiga seoses, kuna krunt ei ole kunagi maatükk, vaid ta on osa mingist piirkonnast ja sellega on seotud ka mingisugused tavad ja kombed, kuidas seal käitutakse. Ja see, millesse miljöö moodustub, on arhitektuur ja inimkäitumine kokku nagu puisniit, kus peavad olema lambad ja kus peab olema võsa. Selleks, et muidu ei toimi. Ja nõmmel näiteks ei ole kuigi hea toon ehitada oma maja rõhutatud parga kindlaks, sest see solvaks seda, kes läheb mööda seda uitajad mille hoidmine võiks arenenud riigis käia kuidagi kasvatuse juurde. Et see tähendab ühelt poolt säästvat renoveerimist ja, ja teiselt poolt näiteks üliaegsete kultuuri, seda, mis asi on üle aedne. Selle ma mõtlesin välja siis, kui ma nägin, mismoodi nõmmel pidevalt inimesed räägivad üksteisega juttu niimoodi, et nad tundide kaupa nõiatuvad oma aia peale, teine teisel pool aeda, rehavars on ka vastu aeda ja nad räägivad kõigest, mis pähe tuleb. Noh, nad suhtlevad üksteisega ja nad käivad poes piima järel jalgsi, Janet mööduvatele, lastele annavad oma kreeke maitsta. See üksteise usaldamine on ka see miljööväärtus. See kõik on vajalik selleks, et me inimestena ei kapselduks. Kapseldamisest algavad, et väga paljud sotsiaalsed probleemid, millega valitsus nõuab, et me rohkem liiguks ja rohkem suhtleks ja paremini sööks, rohkem kunstiga kokku puutunud, selleks on kõik selleks vajalik, et me oleksime inimestena kuidagi kuidagi paremad ja miljöö, kui ta on terviklik, siis ta sisendab inimestele turvatunnet ja uitamis, kultuur on, on sellepärast oluline. Miljöö seisukohast on oluline, et, et vanad majad taastataks võimalikult täpselt, neile jäetaks piisavalt ruumi. Et Nende haljastus oleks just nii hoolitsetud hoolitsemata, kui selle konkreetse miljöökontseptsioon ette näeb. Ja miljöö ei ole staatiline nähtus. Ei ole nii, et linnavalitsus kirjutab ette, et nüüd teeme selliseid selliseid aknaraamid ja nii ongi vaid see, kui seal mõni aknaraam on näiteks sinist värvi ja mõni Ta on maha kukkunud kuskilt või siis see käib selle miljöö juurde samamoodi et see näitab, et seal inimesed elavad. Ja põhiline on see, et üldiselt inimesed mõtleksid enam-vähem sarnaselt oma elukeskkonnast ja oma eluviisidest kes tahavad elada kuidagi üksikult või niimoodi ei taha tunnistada teiste inimeste enda ümber ja ei taha tunnistada oma kohustusi seoses miljöösse haakumisega. Need võiksid ja kolivadki sageli linnast välja nendesse uutesse hajaküladesse, kus nad tohivad planeerida sellise maja, nagu nad vähegi tahavad ja keegi neist ei sega selle juures aga, aga sellest ei moodustega miljööd. Ja paraku just miljöö on see, mida inimesed otsivad, kui nad endale krunti ostavad, selleks et oma oma pere kuskil üles kasvatada. Hoidkem miljööd, tunnistagem miljööd kui väärtustama ja tunnistagem seda kui mingisugust. Ühelt poolt reeglite kogumit, mida omavalitsused mõnes mõttes võiksid ja peaksid ette kirjutama, aga teiseks peaksid nad jätma ruumi et inimesed saaksid omavahelise suhtlemise ja oma elutegevuse käigus seda kujundada. Arhitektuurist kui kirjast kõneleb ärimees Rein Kilk Ma ei teadnud, et sellel teemal võib rääkida näiteks ka tekstiilikasutamisest betoon raketistes või nagu Tui räägib, siis Nõmme elukeskkonnaametile ka midagi kihvti rääkinud, aga mina sain aru, et siin käib kirge, arhitektuur on see, millest te üldse kõik pidime rääkima ja mina räägiksin siis sellest, et kõigepealt, mis on kirg, eks ole, nagu me kõik teame, kirg on himu, see on iha, see on kiindumus, see on teatanud. Ja nagu me kõik teame suurepäraselt seda tavaliselt põhjustab vastassugu siis erutus võtab muidugi sugulise erutuse vormi ja selle tulemusena muuseas on erakordselt oluline siin kihistada, ei ole midagi, sest et kire kõige olulisem eesmärk on elu edasikandmine maadel. Et tavaliselt näete juhuslikest vahekordadest, nagu mõnigi siin saalis juba teab, sünnivad ka lapsed, eks ole, Ühed nendest miljarditest ja nii see asi käib ja see on tegelikult kire kõige olulisem nagu eesmärk. Muidugi, kirge võivad põhjustada ka teatud protsessid ühiskonnas, mille vallandumine on, on mõnikord, on aimatav ja eeldatav mõnikord ka mitte. Ja sellisel juhul noh, teatud terved rahvad on sellised eksalteeritud olekus, puhkevad sõjad või luuakse uusi riike, kirehoos ja rahvatööd ka teha, aga päris hulle tükke negatiivses mõttes. Aga nüüd inimeste juurde tagasi tulles siis üks on siis nagu ma ütlen, see põhiline on siis kire väljendumine, siis sellise kanaliseerumine siis liimidosse, suulisi lahendusse, aga tal on ka niisugune omapärane võime kirel Sublineeruda kunsti ja see on minu jaoks on ka selline huvitav, ääretult huvitav. Transformatsioon, kirest suguses mõttes saavad osa suhteliselt vähesed niimoodi sellest konkreetsest kirest, et mitte öelda tihtipeale mõni üksik või üks isik, siis kuidas rublimeerub kunsti, siis on huvitavaid kires saavad osa väga paljud inimesed, miljonid ja miljonid inimesed. Londonis käisin, vaatasin Modigliani näitust ja vaatasin seda tema Shani kuju, kellega nad vist ühte hauda lõpuks maeti. Kirg oli nii vägev, et son kuuldigi enesetapu pärast mudilane surma. Me teame siis muidugi enamalt jaolt kunstis, Kirjanduses Me teame, anna Pauluna Kerni Puškini puhul, kes on see, see konkreetne objekt bussis suguline erutus transformeerub kunstiks. Me teame mudil Jaanivoolsani. Me teame, Valgre puhul, kes seal olime, teame Mozarti puhul üldiselt need objektid on teada. Ja nüüd ma jõuan olulisi asja nii, nüüd tuleb sihuke originaalne mõte, kui see, ma ei tea, ma arvan ka see eelmine jutt, et võib-olla noh, oleks te ise ka kokku panna, nüüd on niisugune huvitav asi, et huvitav, et arhitektuur me ei tea, sest arhitekti puhul oskate öelda, kes sulise muusa, et, et kui me näiteks nagu ma ütlen poeetide kunstnikke heliloojate puhul üldiselt me muusasid, teame fotosid, pilte, kujutame seal võib olla midagi veel ette ka, eks ole. Aga siin on täiesti, ma lähen tihtipeale nii positiivses kui negatiivses mõttes, kui jalutame tänavat, eks ole noh, eriti kui kui on ka ebaõnnestunud, siis mõtled. No kesse moor küll oli, eks ole, kes siukse asja transformeerus seal tema energia, eks ole, nii, kas see on oluline, see on erakordselt oluline, muuseas on tore, et on arhitektuuriaastasest arhitektuur on inimkonna ajaloos erakordselt tähtsal kohal. Kui me võtame näiteks antiikaja seitse maailmaimet, siis kui jätame nüüd seda, mis olid Zeusi kuju ja siis ruuduse kross kõrvale, siis ülejäänud viis olid ju arhitektuuriobjektid. Kui me võtame praegu Unesco maailmapärandi, seal on vist ligi 900 erinevat objekte, siis minu teada selliseid nagu Niagara juga ja suur kanjon või rahvuspark, et neid on mingi pooleteise 100 ringis, aga rõhuv elamus kunagi lappasin, vaatasin neid muuseas ise siit maalt on Unesco maailmapärandi hulka kuulub Tallinna vanalinn, täpselt jälle arhitektuur ja maailmapärandi enamus on arhitektuur ja kas te kujutate ette, et inimene konkureerib, suudab konkureerida kõiksuse loojaga silm silma, hammas hamba vastu, eks ole, ütleme siis nii pealtvaatajate pilgu all juustuarhitektuuris. Ja nüüd ma räägiksin sellest asjast ka, mida ma olen arhitekt tihtipeale öelnud, et peale siis naiste, kes on, ütleme, meeste puhul, eks ole, nii on, on siis nendeks muusadeks on teatud ajaperioodid rahvustel, eks ole, kus inimesed siis on terve rahvus on siuksesse eksalteeritud olekus ja see võib väljenduda ka loomulikult võtab siis siis ta võtab küll nüüd juba ka siis mingi ühiskondlik-poliitilise mingisuguse sündmuste vormi nagu siis laulev revolutsioon või siis ta võib jälle võtta siis ka teatud Sublimeerub kunstiteos on ta ükskõik Marseljees või kujutava kunstiteosed, monumendid, maalid ja nii edasi, aga tihtipeale ja väga tihti ja see on väga tore võtataga arhitektuuris teatud sellise sellise joone ja teatud ajastuid siis nimetataksegi. Me näeme, kui me läheme mingitesse linnadesse Londonisse. Me teame, vaatame, kes küll me näeme kohe, mis ajal see on tehtud teatud ajastut ise ka siis toovad siis endaga kaasa siis sellise arhitektuurilise uuestisünni ja selle vool, keskkond kujundatakse paljudes linnades ümber hämmastaval kombel me elame praegu ja üle ka tõepoolest erakordselt aega Menatsiooni ajaloos. Vähemalt siin viimase 1000 aasta vältel positiivses mõttes õigemini teist, esimene oli kolmekümneil aastatel, teine on siis praegu või 20.-st kuni 40. aastani, teine on praegu. Ja kui esimesel perioodil me saime hulgaliselt tippteoseid ka arhitektuuri vallas sellest ühiskondlikud tõusust, siis täna mina olen nurisenud seda, et kas meil on selle perioodi väärilisi arhitektuuriobjekt ette näidata, mis siis Piisava siis veenvus, ega meil siis Heilaksid siis kiire igavikku kui tänastest tormilistest päevadest ja mina ise julgen natuke kahelda, ma arvan, et see arhitektuur ei, ei peegelda, ei ole piisavalt kirglik. Meie elu on viimased tõepoolest viimased 20 aastat on olnud ülimalt kirglik aga minu väikseks pettumuseks kirg ta näiteks arhitektuuri, minu arvates piisava veenvus ega ei ole jõudnud, et see on nüüd nagu minul selline arhitektide teatud selline nurisemise Nursese pool. Nüüd kire puhul on veel üks koht ja see on selline pseudokirg, et kui ma lähen mööda linna ja ma näen maja, mida ma olen, mille sarnast ülimalt sarnast. Ma olen hiljaaegu või mõni aasta tagasi või näinud mõnest antoloogiast või arhitektuuriajakirjast siis on mul niisugune tunne, eks ole, kuidas teile nüüd viisakalt öeldagi, eks ole, et et kui mõni tütarlaps on vaadanud pornofilmi, eks ole, nii, ja siis arvab, et peab noh, kõik need asjad, eks ole, peab nagu järgi tegema, eks ole, mis need, et siis see on nagu kunstlik, tegelikult hoidugem sellise kunstliku jäljendamise eest kire kunstliku jäljendamisest siis teeme juba teatud asju rahulikult kiretult mööda minnes, aga kire puhul tahan teile, öelge, ärge kirge siis teeselge. Järgmine esineja Marten Kaevats ja teemaks siis arhitektuur kui kirg ja kodanikuühiskond linnaplaneerimises teda me oleme näinud tänaval erinevates olukordades võitlemas kodanikuna, linna planeerijana juba madalast noorusest peale. Nii et meil on praegu võimalus kuulata sinu arvamust sel teemal. Minul on olnud arusaam, et igaüks võib öelda kaasa asjades, mis toimuvad. Ma arvan, et Eestis kodanikuühiskond peaks rohkem osalema linnaplaneerimises et toimuks dialoog, sest minu meelest tänases Eestis on üldse probleem sellega, et kui räägitakse avalikest huvidest ja avalikust ruumist, et kes avalikkus siis on? Üldjuhul minu meelest teda nagu ei ole, et, et kui ma tea Sakala keskuse puhul mindi barrikaadidele justkui et see on küll lahendus, aga see võiks olla nagu viimase järgu lahendus. Ja siis ma olen olnud mingisugustes mittetulundusühingutes tegev, kus siis põhimõtteliselt ühe sõpruskonnaga koos oleme teinud erinevaid asju. Neid üritasin päris palju olnud siin kõige toredam vast oli Vabaduse väljakule üritus, kus hommikul kell pool kaheksa nii umbes 80 inimest parkis oma jalgrattad, lillepotid, mänguautod Vabaduse väljakule ja siis jäi ootama. Ja siis, kui autojuhid nagu sinna kohale jõudsid siis oli küll õhus kirge. See tegevus oli, on noh, siiamaani, aga ta on pigem nagu selline spontaanne, võrdlemisi kaootiline, et mingites tohutust süsteemsest sellises kodanikualgatuses seda tüüpi variandis nagu ei ole. Kui inimesed nagu tegelevad selliste asjadega, siis nad võib-olla kasvavad ja mõtlevad asjadest nagu teistmoodi ja tekib vajadus konstruktsiivsema lahenduse poole, siis selleks tarbeks on loodud nüüd aasta aega tagasi uue maailma selts, mittetulundusühing, mis siis on Suur-Ameerika Pärnu maantee tehnika tänava vaheline ala. Kus siis seal üritame siukest kodukandivärki ajada meil nagu eesmärk oleks, nagu see võib olla. Me oleme nüüd aasta aega tegutsenud, tahaks jõuda selleni, et saaks nagu oma tänaval võib-olla näiteks mingi peal õlut juua. Selles mõttes, et, et seal oleks nagu hea seda teha. Praegusel oleme jõudnud selleni, et me üritame mingisugust avalikku ruumi teadlikkust, justkui nagu tõsta seda tehes erinevate ürituste läbi, mis siis toimuvad eelkõige tänavalt, mis on nagu eesmärk. Et kui inimene tuleb ja vaatab, et, et seal, kus sõidab nagu auto tavaliselt siis hoopis mingid tüübid mängivad jalgpalli või söövad lihtsalt või, või vaatavad filmi, tantsivad, et võib-olla siis nad saavad aru, et on teised variandid ka olemas, kui, et lihtsalt sõidab auto iga kahe nädala tagant võiks olla see liiklus kinni ja seal toimuda need asjad siis, kui inimesed saavad aru, et ka nii võib siis äkki jõuaks nagu reaalsete lahendusteni ka. Mis siis võiks olla arhitektuurse või linnaplaneerimisel? Selle saate viimases välk loengus kuuleme kirjanik Doris Kareva mõtiskluste Hando Runnel küsib ühes oma luuletuses kas igal on oma surm või on ta üks ühine suur ruum. Kõrgluure tippmuusika on sellised nähtused, mille eest on väga kerge pääseda. Samavõrd kui nendeni on teinekord raske ulatuda. Pole sugugi piinlik tunnistada, et sa mõnest poeemist või sümfooniast midagi ei tea ega midagi ei pea. Aga kui kõrghoones oli ikka silmapiiri ära varjab, siis on võrdlemisi väheusutav väita, et sa seda tähelegi pole pannud. Selles mõttes arhitektuur. Niipea kui ta paberilt tõuseb ja materjaliseerub, on kahtlemata avalikum kui mis tahes teine kunstivorm. Õieti määrab just arhitektuur, sealhulgas nii linnamaastikus ise kui kõik muud arhitektuurivormid selle inimelu mõõtme, mis on kõige olulisem, mis tunne on, mis tunne on olla siin ja praegu. Sellega ei suuda võistelda tegelikult ükski teine kunstivorm. Nemad kõnelevad ainult valitute või valinutega nendega, kes on valinud neid oma ellu lasta. Arhitektuur aga ümbritseb igaüht väljast ja puudutab seest. Iga inimene arhitektuuri ei määra ega mõjuta. Ometi mõjutab arhitektuur iga inimest ja võib-olla ka määrab see linn ja linnajagu, milles me elame peegeldub meie kõnes ja käitumises silmavaates ja maitse-eelistustes. Kui suurlinnades on olnud pikki metroo reisijale moega, reetnud äraarvamisega millises linnajaos pärineb see või teine sõitja ajaloos rusude aegu. Teatavasti mil valitsejate lõbustamiseks kasvatati õukonna narre lapsest peale erilise kujuga baasides. Nende arenevad liikmed olid sunnitud võtma baasid kuju. Mingil moel oleme me kõik kasvanud üles oma oma keskkonnabaasis. Ühtpidi sabas displei erinevas meie kõikide Bay mon Gengitsetud ühel või teisel viisil. Samal ajal see suur ruum, kuhu me kõik kuulume ainuüksi juba omavahel läbikäimise läbi. Sähvardu püha. Meie sisemist ruumi vormib kõik, mida me oleme kogenud. Kõik, mida me oleme kujutlenud. Meid ümbritsev väline ruum, aga samal ajal häälestab sarnasele arusaamisele ja arhitektuur una voolik. Peaaegu samavõrd kui inimese elutunnet mõjutab see maja, milles ta elab, mõjutab kogu ümbruskond, kõik teised majad ümberringi. Ja selles mõttes võib inimene, kes elab omakandi kõige inetumal majas või vaimses inetus majas olla õnnelikumas olukorras, kui see, kes elab oma kodukandi ainsas ilusas majas. Vähemasti aknast välja vaadates on nad üsna ebavõrdses olukorras. Ja samal ajal on, on arhitektuur väga sügavalt isiklik. Me oleme sündinud majades, elame majades, enamasti mega, sureme majades. Tuleb meelde Jaak Jõerüüdi ammune luuletus. Kõik toimub tubades. Oh, armastage tube. Igaühel on oma surm. Igaühel on oma elu. Ja samas on õnneks olemas ka see suur ühine ruum. Samamoodi nagu on olemas lootus üksteise mõistmisele. Arhitektuuriaasta Valk loengute sarjas kõnelesid David Vseviov, Imre Kose, tui hirv, Rein Kilk, Marten Kaevats ja Doris Kareva. Töö, ülikool tänab koostöö eest Eesti Arhitektide Liitu ja Eesti kunstiakadeemiat. Saate valmistasid ette Külli tüli. Lando otsan raadioteater 2008.