Algab 21. saade sarjas teatri sajand, täna räägime Hamletist. Stuudios on nagu ikka teatriloolane Lea Tormis ja tema tänased külalised on Piret Kruuspere ja Ülo tants. Niisiis teatrisajand. Teatrisajandi saade, mis üha läheneb teatri tänapäevale, püüab siiski hoida sidet teatriloo ja meie võimaliku traditsiooniga. Ja sellepärast jäi kuidagi hinge peale möödunud hooaja uuslavastuste kirjus jadas see, et nagu liiga kiirelt kadus tähelepanu keskmest Vanemuise Hamleti tragöödia. Mati Undi lavastuses olid vastukajad nagu natuke ärgitati Vaidustki, siis tulid uued asjad peale. Nüüd ta õnneks sügisel käis ka Tallinna publiku ees. Muidugi võib öelda, et kas peab Hamletit millekski nii eriliseks siis pidama? Tingimata temast alati rääkida tuleb, ma ei tea, aga midagi selles on, et ikka on peetud jääd. Näitlejate põlvkonnad on ennast selle rolliga mõõtnud. Ja et on arvatud, et iga ajastu ja võib-olla isegi pea iga uus põlvkond leiab oma Hamlet. See lugu oleks nagu mingi lakmus nii aja kui teatri kohtumistele ja küllap on ka aegu, kus Hamletit ei vaja. Meie suhteliselt lühikeses teatriloos on mingi Hamleti traditsioon siiski vist olemas. Meenutan väga lühidalt, et kuigi esmakordselt puutus Eesti teater 1888 ültse sexpyriga kokku tänu piirale siis esimene Hamlet, see oli meie legendaarne Theodor Altermann sama legendaarseks saanud Estonia avamisel 1913. Sügisel ja Mati Unt kriteerib seda oma kavalehel, pannes Gustav Suitsu toonasest Hamleti proloogist sinna ühe küllaltki ka kaasaegselt kaasa kõlava osa. Eks võrreldi Altermanni külla Alexandre Moissi toonase kuulsa hinge hella ja veidi neurootilise Hamletiga. Aga leiti ka, et tal siiski oli oma otsiv ja võib-olla sisemiselt aktiivsemgi teema peenekoeline. Praegune lavastus linnateatris ainus ja igavene elu on temast indeks ammuli abiga teinud jälle uue oma aja legendi 1923 karjungolts õieti kordas või parandas oma endist lavastust, Altermann oli juba surnud ja senine Fortinbraas noor Ants Lauter sai nüüd uueks Hamletiks olid tõsisem mõtlikum, võib-olla vähem impulsiivne, rohkem tahteline ja tõe otsinguline terviklik kuju. Ise ta kordas Endlas seda 1926, lavastades siis nüüd juba oma algatusel Hamleti. Nii et alguse Hamletit lähevad üsna tihedalt. 1928 teeb Voldemar Mettus Tartus Hamleti mida tolleaegne kriitika ja ka tagantjärgi kirjutatu on nimetanud täiesti ebaõnnestunuks. Julius Põder mängis Hamletit võib-olla, et see ei olnud päris tema mastaap. Aga me ei saa kunagi teada, kas ta oli ebaõnnestunud, kuna ta olevat olnud väga sapine, pessimistlik, väga kibestunud, tühja hingega. Aga me ei tea, äkki see seostus kuidagi ajastuga ja seda lihtsalt ei tahetud näha. Taheti näha teistsugust Hamletit. Seda me ei saagi teada. 1945. Vaevalt oli lõppenud teine suur maailmasõda, kui Andres Särev VEEL ILMA OMA majata Estonias praeguses siis vene teatrimajas lavastas Kaarel karmiga peaosas Hamleti, seda Hamletit mäletan ma juba ise. Ja Kaarel karmi hääl kõlab mul ikka kõrvus, kui ma loen seda vana tõlget. Sest mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes kui vabanes surelikkuse aiast sunnib seisatama. See on põhjus, mis viletsusele annab pika ja kes känneks Elupilkamisse, oope, rõhujaiicet, kõrgimeelses sõitlus, põletud armupiinad, kohtu aeglus ja võimu, ülbus, põtkeid, mida teine, mis kannatlik sapp kõldmatuid. Kui see. Tema oli nagu paljud sõjaaegsed ja sõjaeelsed Hamletit maailmas rohkem selline võitleja tüüp, mis sobiska tema natuuriga. Temas oli valu, viha aga palju meelekindlust. Ja ta oli ikkagi niisugune heroil Hamlet, kes igal juhul oli veendunud, et tuleb mõõk tõsta selle hädaoru vastu lõpegu siis millega tahes. Siis oli võib-olla ka mõistetavatel põhjustel poliitilistel ja muudel üks pikem vahe ja 1966 tuleb siis Panso kuulus Hamlet Ants Eskolaga peaosas kes on suveräänne meelekindel humanist mitte enam noormees mõistev, illusioonideta, kuid terviklik ja tahtekindel omal kombel samuti. Kuigi eriti millelegi ei looda, aga teab, et valmisolek on kõik ja seisab humaansuse eest, olgu maailm milline tahes. Olla või mitte olla? See on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu vaev lõpetada, surra, uinuda, muud midagi. Ja teada, et see sunnil kaob hingevalu, meil jääb 1000 piina. Me liha pärand. Seda lahendust peaks hardalt. Seep see ongi see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes. Kui surelike möllust pääseme, meid paneb kõhklema. See ongi põhjus, miks vileetsusel nii pikk on iga, kes taluks elu piitsutust, torkeid, rõhu ja Iicet, uhke mehe ülbust, põlatud armupiina, kohtu aeglust ja võimu, jultumust ning jalahoope mida malbe teenikust saab vääritult. Kui rahupõlve luua, endale võiks Palja naaskliga kes kannaks koormaid ja higistaks joigaks elu, vaevus. Kartus millegi eest. Darrast surma. See uurimatu valdkond, mille rajalt ei tulda tagasi, ei halvaks tahet. Mis pigem talub tuntud pahesid kui viskub teistele? Mis tundmatud. Nii kaalutlus teeb kõiki pelgu läiks. Siis hakkab tulema juba mingi niisugune järjepidevus 10 12 Ta aastaste vahedega või kuidas neid umbes mõõta, kui 1978 ajal, kus jälle on põhjust olla skeptilisem ja võib-olla pessimistlikum kui 60.-te lootus rikkamatel aegadel kus Mikiver Draamateatris lavastab Hamleti peaosas Juhan Viiding. Veel oodatakse Hamletist harmooniat. Veel on see Hamlet, demoinimene, aga on selge juba nii temale kui publikule, et ta ei suuda midagi muuta, et ta kardab enesekaotust, kardab alluda Claudius maailma reeglitele muserdunud murdumult sisemiselt ja ise seda kibedalt tajudes ka see Hamlet ei meeldinud paljudele, aga ta ei meeldinud selle pärast mitte, et Viiding oleks olnud halb Hamlet minu meelest ta oli üks meie paremaid poeetiline Hamlet peale kõige muu veel meeldinud, sellepärast et me oleks tahtnud näha, et keegi suudab sellele ajale vastu seista. Ja arvasime, et Hamlet vast peaks suutma. Minu jaoks ta siiski oli minu Hamlet. Ma olen viimasel ajal teadmata, miks kõik oma rõõmutuju kaotanud kõik oma tavalised harrastused maha jätnud. Ja tõesti, mu meeleolu on nõnda raske. Et see tore ehitis maailm. Näib mulle nagu mingi aher neem. Ja see võrratu baldahhin õhk, see majesteetlik, Kuldsete tulukestega kirjatud katus. Minu meelest ei ole see midagi muud kui roiskunud ja mürgiste aurude koondis. Kui ülev mõistuselt kui piiritu võimeis kujus liigutustes kui sihiteadlik ja järjekindel tegudes. Kui sarnane jumalale? Ja siis läks aeg edasi ja üsna varsti tuli L1 Hamlet külalisena teatrikriitik vimma kreetsetava tegi oma Hamleti Ugalas, öeldes, et see on kontseptsioonita Hamlet, aga muidugi kontseptsioonid, ta ei ole võimalik, igasugune valik on ju ka alati ka kontseptsioon Andres Lepikuga Hamleti osas, kellele paljud nagu ei antud andeks, et noor näitleja julges sellise rolli üldse enda peale võtta. Aga ma arvan, et see julgus ise oli juba tema jaoks pool võitu, ainult et tema, Hamlet Ta võib olla kaldus ka vähem intellektuaalsuse, rohkem emotsionaalsus suunas. Temas oli veel usku, temas oli loomulikus suhteliselt niisugune lihtne ja siiras poiss. Aga tundus, et sisemiselt võib-olla veel rohkem segaduses kui Viidingu Hamlet selles suhtes, mis peab nüüd edasi saama. Ja siis hakkab aeg tihenema ja midagi hakkab ajas muutuma. Ja mis on päris loomulik, et tuleb niisuguse omamoodi ootamatuse ja pauguna Kalju Komissarovi 1986. aasta Hamlet noorte lavakatega, see niinimetatud Punk Hamlet, nende suhe, nende juba niisugune avameelne irve ja valu kõige selle suhtes, mis mängud siin riigis toimuvad. Ja esmakordselt ka siis tuleb lavale meie lavale naisHamlet, mujal on neid ju olnud. Hamlet jaguneb kaheks, kuna see ei ole ainult meeste probleem või ma ei teagi, kuidas seda tõlgendada ja Vooglaiu kõrval mängib Merca. Hamletit on ju veel vastu olnud mingeid eskiisi Shakespeari mängimisest nagu hilisem Vanemuise laval, vastus vilja, mille, kust võib-olla tulidki see mõte, et Hannes Kaljujärv võiks olla Hamlet. Ja uus Mati Undi Hamleti esietendub siis 1997 sügisel ja mõni päev hiljem sureb Jüri Krjukov, kes oleks olnud ka üks meie potentsiaalne Hamlet. 2000 meest õlekõrre eest. Luksuse rahu, paise lõhkeb sissepoole ja väljastpoolt vaadatuna pole mingit põhjust, miks mehed peavad surema. Kõik asjalood on kui elavad etteheited. Ainult magavad ja söövad loomad. Inimese mõtlemises on üks osa tarkust, aga kolm, osa argust. Mina elan ja mõtlen aina seda või toda, tuleks teha, aina räägin. Aga siin on mul eeskuju. Suur ja võimas armee, mille eesotsas on noor ja auahne prints. Nad naeravad võimaliku ohu üle. Jätavad kõik, mis on surelike kaudu fortuuna ohtude ja surma hooleks ja seda kõike teevad nad tühja munakoore eest. Suur olla tähendab tegutseda suure põhjuse ajel. Aga kui küsimus on aus, tuleb tüli tõsta isegi õlekõrre pärast. Mu isa on tapetud, ema on häbistatud ja mina jätan kõik sinnapaika. Siin oma häbiks, kuidas suur ja võimas armee läheb hauda maatüki eest, kuhu nad ei mahu võitlema ja kuhu neid kamata ei mahu. Mu süda, mõtle nüüdsest üksnes perele. Või jäta mõtlemine üldse järele. Nüüd seda Mati Undi Hamletit nägin mina kahjuks ainult üks kord ja nüüd Tallinna külalisetendusel. Ja sellepärast paljud huvitavad mõtted, mida loen ma välja Mati Undi kavalehelt ja aimasin lavastusest ei saanud minu jaoks nagu päris teoks ja sellepärast tahaks ma küsida nüüd kõigepealt oma kolleegidelt, nii Piret Kruusperelt kui ka Ülo tantsis, kes kannatlikult siin stuudios istuvad ja kes on näinud Hamletit tema õigel laval Tartus. Et mis mängu hunt seekord mängib, sest hunt mängib alati huvitavaid mänge. Kas sa kiidad seal lavastuse tervikuna heaks või mitte. Ja mis võiks olla selle proosatõlkemõte ja võib-olla ka voorus teie jaoks, kas siin on tegemist mingi tahtmisega lihtsustada publiku jaoks vastuvõtu või näitleja jaoks mängu või on seal midagi veel? Tartus noh, ma ei oska ütelda, tähendab ma käisin küll möödunud nädalal veel oma oma muljeid värskendamas ja see on noor publik ja ta võetakse hästi vastu. Lea küsimus, noh, proosatõlge ei peaks meid vist küllatama ses et see, see on selline vaikne tendents, et ega ei saa kasutada neid akadeemilisi tõlkeid või kuidas me neid nimetame. Ma lugesin just hiljuti, et kõige suuremas hädas on inglased ise, kes noh, tähendab, nad ei saa enam aru Sekspiri keeles. Ma kuulasin nüüd viimati, kui ma käisin möödunud nädalal vaatamas, kuulasin teksti rohkem ja mulle tundub, et tekst on vaimu. Kas tähendab, et ta ei ole sugugi madal tekst, seda tõlget on talle ka etteheidet. Minu mulje on selline, et kuigi lavastajaga on olnud intervjuusid enne ja pärast esietendust, aga lavastaja vaatevälja ei mängi, ta on piisavalt osav mängija selleks, et rääkida väga huvitavatest asjadest, aga mitte sellest, mida tema noh oluliseks peab või mida ta tahtis teha ja mis kontseptsioonis puutub, siis tähendab see on nüüd see kõige rängem etteheide mu meelest selle lähemletile, mis, mis on olnud siis oma. No ma ei oska ütelda oma oma rõõmuks või lohutuseks, huvitav oli lugeda hiljuti ma tegin oma Hamletit inventuur ja, ja, ja siis tuli välja huvitavaid asju. Kas 71 käisin ma Leningradis vaatamas, Anu skeewitzi Hamletit ja leidsin ühest raamatust mingi pika katkendi. Holmrške intervjuust selle lavastuse Hamlet intervjuust ja tema ütleb, niiet Anuskeevits ütleb, et kontseptsioon ei ole vaja, see kitsendab kontseptsioon on sellega juba olemas ja see kitsendamine, noh, et mina lavastan ja sina mängid või noh, umbes niiviisi Tarkovski on olnud mingid huvitavad mõtted Hamleti lavastamise kohta, mis jäi tal tegemata, mis on natuke kummalised, sest sealt mina sain niiviisi aru, et Tarkovski arvas, et on olemas ikkagi täiesti võimalik tehase kõige õigem Hamlet ära see päris õige. Mida mina nagu ei usu või noh, mis on, mis on natuke mõistusevastane. Ta näeb. Aga samal ajal noh, seal ka siis nagu see kontseptsiooni küsimus kuidagiviisi langeb ära. Proosatõlke kohta ütleksin veel nii palju, et on avaldatud kahtlust, et kas Mati Unt on teinud selle Hamlet Teie eeskätt noortele, et tuua noorteni lihtsalt hästi aredalt vana ürgne lugu, kui mina leian mingi õigustuse, miks ma siin praegu istun, siis võib-olla seetõttu, et teatrielus 97 on ilmumas Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengitele vestlusring Hamletist ja ma võiksin siis esindada kuidagi tudengite hääletoru, sest ma olen selle kogumiku koostaja, see peaks sellel sügisel ilmuma. Ja seal ka nemad vaidlevad omavahel just nimelt tõlkeküsimuse eest, tähendab on inimesi, kes võtavad selle Hamleti vastu eeskätt Undi teosena hunditekstina ja on inimesi, kes juhivad tähelepanu siiski ka sellele, et selles proosa tõlkes läheb paratamatult ka midagi kaduma. Mingi Šveits piri poeetilisus. On inimesi, kes tegelikult ka tulihingeliselt kaitsevad Meri tõlget. Ma arvan, et see proosatõlkeküsimusse tegelikult taandub, nagu ütleme keelevaliku küsimusele, et selle proosatõlkega on siis ka valitud sellele vastav lavakeel. Et see on, selles mõttes, on, on ta küll ütleme, kontseptuaalne. No päris kindlasti, eks ole, sest me ei kujuta seda kuigi täpselt ette, aga põhimõtteliselt on ju selge, eks ole, et kui värsstekst võtta, siis siis ei saaks sellist lavastust ta kõik muu ei saaks olla selline, nagu ta praegu on, eks ole, on niiviisi. No tegelikult Mati Undi tõlge ei ole iseenesest sugugi halb, kuigi minu meelest ka iga koha peal ta nagu ennast ei õigustanud ta tundus lihtsalt, et ma panen nüüd põhimõtteliselt sedasama asja proosasse, panen sinna ühe sõna juurde, et rütmi ei oleks. Poeesiast muidugi jäi mulle puudu, kes ma eelistan siiski värss tõlget niisuguse näidendi puhul juhul muidugi näitleja seda hästi valdab. Muide mitte kunagi ei ole puhtalt mängitud Georg Meri tõlget, alati on tehtud kohendusi, parandusi on võetud juurde tagasi sellest tantsuorase poolt kohendatud Alg Tombahcalju vallu tõlkest ja nüüd selle Draamateatris seekord ära jäänud Hamleti jaoks tehtud täiesti uus tõlge. Nii et need probleemid on ikka olnud, ma ütleks Tallinna etenduse algus, siis tuli raskem aru saada, mida nad räägivad, aga see tekkis vist näitlejate ärevusest hiljem oli kõik selge. Et kas võiks siis öelda, nagu siit aimata hakkab olema, et see on üks suhteliselt lihtsam. Hamlet tähendab harilikum lihtsam. Meie hulgast pois. On see mingi natukene Alg Hamleti juurde tagasiminek mitte muidugi küll sellisel ürgsel kujul nagu olevat läinud neegrossus, kelle lavastust Ülo tants on näinud, mina olen sellest ainult lugenud, igasuguseid asju küll kiitvaid, küll Te heitvaid rohkem siiski kiitvaid. Kas Kaljujärv, kes oli kindlasti põhjuseks hundile Hamletit, lavastada, kas ta on nüüd see tänapäeva noori ja tänapäeva vaatajat esindab Hamlet? Ega ei teki seda probleemi nagu mihkel mutil kusagil natuke teravalt öeldud, et võib-olla on arvestatud selle vaatajaid, kes oma Santa barbarite pealt teatrisse tuleb ja ja kellel ongi vaja asjad teha lihtsamaks. Ei, minul sellist mõtet küll tulnud ei ole. Kuigi tõsi on see Hamleti publik on üks, üks nooremaid, mida mina tartus olen näinud, mul hakkas kuidagiviisi meeldima see mõte, mille ma nüüd siis nagu Olbruskilt võtsin, need peategelase valik on väga oluline. Ja kui ma selle Tartu lavastuse voorusi tahan nimetada, siis üks voorus on minu jaoks ka see, et see on tõesti Hannes Kaljujärve Hamlet, selline ta on ja see oli Juhan Viidingu Hamlet. Tolles ajas pidime noh, nagu väga hoidma oma oma optimismi ja Johan vist võib-olla tõesti pettis meid natuke, selles mõttes ta lihtsalt oli Dali tundlikum, ütleme noh, niiviisi ütelda ta oli ajas jah, ta oli õigesti ajas. Aga ta oleks muidugi ka praegu ajas, sest sest Hamleti puhul üks probleem on ju veel see tõesti, et, et nii või teisiti teise siiski noh, seostub ju ajaga, tähendab, selle taustaga. Ja me nüüd saame teda siduda Panso Hamletit ja Mikiveri Hamletit, aga aga mis me tänase Hamletiga teeme, kuidas me seda tänase taustaga seome, see on, see on hoopis keerulisem küsimus. Aga seotud ta on, eks ole, teame matemaatik. Ta on väga ajatundlik aeg tema salati peegeldu lõksu ja see ta valis niisuguse. Suhteliselt ikkagi võiks öelda Hannes Kaljujärve, näitleja tüpaaži ise on ju niisugune mehise ja jõulisem, kui võib-olla on olnud mõned muud Hamletit kusagil vormi poole tagasi, kui karm oli loomulikult palju pateetiliseme klassikalisem, selles mõttes ei saa vaielda, aga olles selline inimtüüp ja näitlejatüüp ta ei mängi väga tegusat Hamleti, see on Hamlet, kes millegipärast ei taha vist eriti tegu seda, kas see on kuidagi ajaga seotud. Ja ta ei ole ka liialt intellektuaalne. Hamlet. Et ja ülikooli vaimsus ei tule tema puhul mitte nii eriti pähe, seda enam, et Rosencrantz ja Guildenstern väga huvitavalt seal naisnäitlejate teostusest tehtuna ka ei juhi, nagu mingi selle vaimse sõpruse poole asja. See, et vihjab Mati Unt korraks triksteri, tähendab niisuguse lõbustaja naljamehe kontseptsioonile, kes läbi veidruse võib-olla tahab öelda tõtt, see sobib Kaljujärvele ja mina oleks Tallinna etendusel võib-olla oodanud isegi rohkem seda niisugust. Ma tea, naljalusti mingit sellist asjade pahupidi pööramist, mille taga tegelikult võib-olla on ka meeleheide. No igatahes selles Hamletit, mida ma Tallinnas nägin, tundub, et kõik võtavad teda, seda tema hullumängimist. Sellise noh, asjana las olla, et niimoodi on lihtsam ja mugavam, no antakse talle andeks, ta seal maas vedeleb kuninga kõne ajal ja peaasi, et ta ei segaks, peaasi et ta ütleks, et ta ei lähe Wittenbergi. Kas nüüd on nii või, või tundusse ainult mulle, nii, kas ta mängib hullu ja pöörab asjad, naljakas sellepärast, et sisimas on tal mingi tõrge tegutsemise vastu ja mitte see tavapärane Hamletit, kahtlus, mida ikka on arvatud Hamlet hoidub tegutsemast, vaid see on midagi, ma ütleksin jah, mitte lihtsatud, võib-olla isegi ambivalents samad, kui see on välja mängitud näiteks see stseen, kus ta kuningat selja tagant palvetamise ajal ei löö. Seda on iga näitleja sisemiselt tõlgendanud erinevalt, keda ma näinud olen Hamletist. Aga siin toimub mingi niisugune huvitav mänge isegi silmside nende kahe vahel. Kuidas teile tundub? Mulle tundub selles mõttes Kaljo järve Hamlet, jah, tõesti kuidagi väga selline ürgne kuju ja samasse triksteri kontseptsioon on ka põnev, sellepärast et mulle näib, et et seal käib tõesti üks suur mäng ja ma ei tea, kas sellel mängul sabast kinni meil õnnestub alati saada. Et mängivad nagu kõik, tähendab see Hamlet toimuks KiK kutse kui mingis teatris ja selles mõttes Vanemuises on tal nagu rohkem ruumi, kuigi Tallinna etendusel näiteks tuli väga teatraalne isa vaim vasakult poolt loosist Vanemuises on see lahendatud teisiti, ta on seal sele suure konstruktsiooni peal kõrgustes nagu taevas, taevane. Tallinnas ta ei mahtunud ja ta oli lava, lava, kõrvalnäitajaid klaasis. Ja kui Lea Tormis ütles, et Kaljo järve Hamlet nagu ei tahaks tegutseda, siis mulle tundub, et Targo nagu mängib vastu tahtmist seal nagu mingi mitmekordne mäng ja ajuti tundub, et nagu aimataks selle mängu lõppu ette, et siin tuleb sisse suhe Horvaatiaga. Ja võib-olla seesama kuninga palvetamise stseen, et nad mõlemad teavad, et see mäng peab veel jätkuma. Mõtlen nüüd sellele neegroshe Hamletile ja mis on saanud kõrgeid preemiaid ja mille reiting on kõrge, ütleme niiviisi ja ja see on neli tundi sellist väga sünged olemist selles raudses masinavärgis, kus kättemaks on ainuke lootus, muud lootust ei ole, mitte midagi tahtmist õieti kätte maksta ka ei ole, aga isa vaim käib väga peale ütleme niiviisi. Ja siis muud võimalused on nagu kõik ära jäänud. Rähesoo rõhutab, et seikspiri maailm on väga avatud ja Hamlet, maailm on väga avatud ja ta on isegi ütelnud, et see noh, laibad seal lõpus, et need ei ole üldse paratamatud ja niiviisi, et see on selline peaaegu väline lahendus. Aga jah, see, mida nüüd neutrookios teeb, see on kohutavalt sünge, ütleme niiviisi ja minu jaoks näiteks lihtsalt noh, ta läks mingi üle sellise taluvuse piiri kuskil tähendab, ma sain aru, et ma vajutasin mingi nupu peale vaikselt ja lülitasin ennast noh, vaatama niiviisi tähendab et ma vaatan, aga ma ei võta osa enam asjast või noh, niiviisi tavalise teatritegemise mõttes See tule ja jäämäe. Jah, sest seda on, seda on neli tundi siiski kokkuvõttes seal ei ole variatsioone kuigivõrd. Mati Undi Hamlet on vist kõige komöödia likum sellest, noh, mis me oleme näinud? Hamleti probleem nagu läheb maailmas üldse raskemaks, sest tegelikku lootust on vist järjest vähem. 90. Kas kevadel vaatasin ma Berliinis Ainar Mülleri Hamletit ja ja see oli ka väga sünge Hamleti tarkamet oli intelligentne aga tal ei olnud illusioone selle mängu suhtes. Illusioone ei ole vist mitmelgi varasemal Halletil olnud, aga nad kõik on leidnud, et nende kohus on olla valmis ja, ja siiski tegutseda, isegi kui nad eriti midagi sellest ei looda. Kas aeg on praegu juba liiga liigestest lahti ja mängureegleid ei ole enam üldse või on nad niivõrd ettearvamatud nagu Mati Undi lavastust vaadates mõnikord tundubki, et seal nagu ei ole enam niisugust Shakespeare'i Hamletist, tegelikult on küllaltki raudne niisugune ülesehituslik konstruktsioon, mis küll ei paista silma esimesel pilgul ja jääb mulje, et kõik nagu toimuks juhuslikult, seda juhib õieti kuningas, kes hakkab hirmu pärast tegutsema Hamletit ja vot minu meelest mati hundil seda motiivi kuninga hirmu Hamleti eest, mis paneb teda rabelema ja välja mõtlema, igasuguseid asju ma ei märganud, temal nagu ei ole seda, seal on nad kõik. Kas siis tõesti kehtib see, millega ma ei tahaks päris nõus olla. Aga võib-olla ta haakub kaasajaga, seda ütles vist Margot Visnap või keegi ütles selle välja, et see on Hamlet, kus kedagi ei huvita enam miski. Kõik püüavad kuidagi läbi saada. Onseni. See kipub nii olema ja siin on mingi analoog, siis noh, maailmaga. Ei tarvitse üldsegi mitte teadlik olla, aga, aga mis tuleb niiviisi välja, sest eks me ise ise ju mõtestame seda kõike oma lootuse ja lootusetuse nivoolt. Nii või teisiti. Nii et Vanemuise lavastus jätab nagu siin üsna vabad käed. Vaatajale jääb päris palju võimalusi kaasa teha, ega, ega meile tõesti ette ei anta ja võib-olla see ongi nüüd see süüdistuse alus ka, mis on üteldud. Võin ise ütleme siis seisukoha võtta selle asja suhtes. Siin on mingi vastuolu, jah, tähendab, sest samal ajal see Hamlet on, ta on, ta on elav inimene, tähendab ta, ta liigub, ta tegutseb, ta, ta suhtleb, et ka selline aktiivne, normaalne Hamlet, nii nagu ta algul on, tema ei muuda ka midagi. Siin tuleks tagasi selle struktuuri juurde, tuleb meelde, et Tartu Ülikooli tudeng Jaanika Juhanson ütleb selles oma arvustuses. Undi lavastust võiks vaadata ka kui internetilehekülge kust viivad siis nii-öelda lingid edasi väiksematesse lugudesse, et võib-olla ongi suure narratiivi aeg möödas. Ja, ja siis seda tuleks vaadata kui tõesti mingit võrgustikku, kus siis igaühele on antud oma väike niidiots, mida mööda ta võiks edasi minna. Ja mulle tuli meelde, et kui me vaatasime Tallinnas seda Tallinna etendust, siis Lea Tormis ütles vaheajale tõepoolest proosatõlge tekitab teatud küsitavusi. Et näiteks see tuntud tsitaat aeg liigestest on lahti neetud rist, et minult ootab paika panemist, sinna on hunt lisanud Hamletile, et just minult ootab, et võib-olla siin tuleb jälle mängu see, et et Hamlet nagu teab kogu seda lugu ja see on nagu pigem roll, et just tema peab praegu siin seda rolli mängima, et võib-olla on võimalik sellele nii läheneda. See oleks huvitav mõte igatahes. Aga jah, mina olen ka selle poolt, et lavastus tervikuna, ta on ju olemas. Aga niisugust raudselt kujude süsteemi, kus kõik haakuks kõigega ja, ja kus me siiski saaks, no küll ambivalentse küll lahtiseks saladuslik üks jääma, aga mingi loo järeldada võib-olla ei olegi, vaid on niisuguseid huvitavamaid ja vähem huvitavaid seeneseen. Tudengi tähelepanek oli küllaltki täpne, kaasaegselt väljendatud. Mind huvitab tegelikult, kui paari sõnaga rääkida ülejäänud kujudest, kas te ei ütleks mõne eriti tugevas stseeni, see on ka alati väga oluline. Mis kuidagi mõjus või mis oli emotsionaalselt teie jaoks nagu väga oluline minu jaoks mõjus mõlemal nähtud etendusel mõjus see stseen, kus Hamlet näeb esmakordselt Fortimbrusi sõjaväge. Ja, ja siis ka. Võib-olla see on nüüd just jälle selle mänguga seotud see stseen, kus Hamlet ütleb Rosencrantz ja Guildenstern-ile, et mind mängida ei saa. Need on asjad, mis mulle on meelde jäänud ja mulle mõjus emotsionaalselt väga Tartus nähtud finaal. Ma väga tahaks kuulda, kasvõi lühikirjelduslikud, milline oli Tartus nähtud finaal, sest ta pidi puht lavalised natukene erinev. Tartu ja Tallinna etenduste vahe oli juba see, et Tartus oli lava, oli tühi, välja arvatud kesklauased trepistik, kus surrakse. Aga Tallinnas jäi, see konstruktsioon jäi paigale ja see kuidagi ahendas kogu seda. Laava tartus mängis just see suur lavaruum ja, ja see ringhorisont. Tallinnas siis võib-olla ära need põnevat projektsioonid, mis seal vahepeal Tartus tekkivat tähendab kuidagiviisi valgusega seda kuupi provotseeritakse mõlemale poole tekib mingi selline, noh, ma ei oskagi ütelda, mis on mingi linn. Nii et lõpp on siis nagu mitte ainult vaikus, vaid ka tühjus. Ja midagi sellist, jah, inimene, kes on heidetud sõnana alasti maailma nagu punane valgus ja püssipaugud. Aga ma ei oska näitlejate stseene kuidagiviisi noh, ei, ei saaks ütelda, et Hamleti monoloog on, ta on kuidagi Siretušeeritud ju selles lavastuses tähendab, see lavastus on minu arvates väga tugevasti kujundatud. Mati Unt, tee muusikaline kujundus ja lavapilt ja seda lavapilti, ma ei tea, mina olen seda nagu järjest rohkem hindama hakanud või, või noh, tähendab, kordusvaatamisel ma näen nagu seda pilti kunagisi rikkamana või noh, kuigi seal midagi õlaga esimesel hetkel ta tõesti ju natuke nagu noh, niiviisi mõtled, et mis see siis nüüd on, kada toimib ka funktsionaalselt väga-väga hästi. Muusikalise kujundusega seoses tahaksingi lisada, et, et see on ka ilmselt üks asi, mille puhul just nooremal vaatajaskonnal tekivad oma assotsiatsioonid nende muusikaliste lugude näiteks nende videotega, see tuleb just noorte noorte arvamusi kuuldes või lugedes välja. Minu jaoks on sündinud just niimoodi esmavaatamisel eriti raputavad stseenid ka see koht, kus ofeerijad jälitab rahvajõugu. Ja samamoodi tuleb meelde Claudius eesriide ees, kui helilindilt laulab Mülleri Sass. Et see on nagu see Claudius sisemonoloog või mingi siseheitluse vaste. Et siin just on ilmselt väga oluline muusikaline kujundus ja mis mulle mulle neid tudengit arvamusi lugedes selgeks saab, on see, et tõepoolest on väga palju vaadanud, nad on väga-väga palju etendusi näinud ja, ja minu jaoks oli see Tallinna vaatamine selles mõttes huvitav kogemus, et olles lugenud palju noorte inimeste arvamusi, ma hakkasin tegelikult läbi nende selle prisma mingil moel vaatama ja nägema, nägema neid neid üksikuid detaile, mida ma varem lihtsalt polnudki ühe vaatamisega olnud suuteline märkama, aga ka nemad möönavad jah, et see lavastus võib-olla tervikuna on väga paljuski selline mosaiik või fragmentaarium, kust jäävadki meelde mingid üksikud pildid. Aga kes jäävad meelde näitlejatest veel, me oleme nagu konkreetselt näitlejatest peale Kaljujärve väga vähe rääkinud. Kuigi ajakirjanduses on kiidetud linna Holmaru ofiiliat, kes on tõesti omapärane ja, ja kaasaegne ja väga hästi vormis olevat ja efektset Raine loo kuningannat, ma pean sellega nõustuma, et võib-olla tõesti nendega koos kõik need lood ei tule nii selgelt välja, aga iseenesest on lahendatud huvitavalt. Et kas te olete mõelnud ka niisugusele mingitele ealistele vahekordadele näitlejate vahel, kas see on olnud Mati Undi jaoks oluline, et näiteks Claudius poloonius ja, ja isegi Hamlet, nad on ju peaaegu sama põlvkond või vähemalt ei ole kuidagi rõhutatud, et ühed on noored ja teised on vanad. Kujutan ette, et noh, see oli mingi Vanemuise trupp ja Vanemuise vali Tähendab, tähtis on lihtsalt need inimtüübid või need funktsioonid, mida nad seal lavastuses Täida ajad ajatu lavastus ja Heatu lavast. Siis kas teile tundus, et äärtes on tehtud kuidagi lihtsameelsemaks kui mõnel teisel puhul, tähendab ta ei ole ju kunagi mingi vaimuhiiglane üheski lavastuses olnud. Aga et siin on kuidagi nagu rõhutatud seda tema. Kehv aru saan natuke teises maailmas, tõsi, selles mängib väga intelligentne Riho. Aga see niiviisi niiviisi on tegelikult siin võiks küll küsida, et kas on mingi tähenduse. Aga siin nüüd tuleb see kõige küsimuslikum küsimus, tähendab, ma armastan ambivalentse, et ja ma leian, et Hamletist on saladus ja peab jääma saladus. See kunagine Andrejev, Mülleri edasist ilmunud järjejutuna lugu, saladust, hammet, see oli lihtsalt tobe minu jaoks. Ja tüütu ja tegi asja nii lihtsaks, saladus on ametisse sisse kirjutatud. Mängita kui teda kuidas tahes, aga ikkagi ma ei taha, et midagi jääb lausa segaseks ja mulle jäi tookordsel Tallinna etendusel segaseks, mis mängu mängib raadio, teda nuhiks nimetatud ja igasuguseid sõnu talle antud tema seos isa vaimuga, tema seos Fortimbraasiga. Võimalik, et Kalaetesega. Mis mäng see on, kas lihtsalt üks asja põnevamaks ja niisugune natuke irooniline? Nagu Me armastame igalt poolt otsida KGB kätja nuhk või milles sina? Kui see niiviisi oleks mõne teise lavastajatöös, siis nagu vist tekiks küsimusega hundi puhul. Ma pean tunnistama, et ma olen nii paadunud ehkki seda küsimust, sest mina ei näinud vahepeal Horatse oli ka ratastoolis laval olnud ja see oli väga efektne olnud, tähendab, tal oli jalaga juhtus mingisugune äpardus. Külalised olid sellest väga vaimustuses olnud, mulle räägiti, aga ma olen praegu unustas, tähendab ei tea jah, see on muidugi ohtlik tendents, mille peale me praegu tulime, hakkad, hakkad asja võtma hundi likkusena, eks ole. Näed, et hunt hunt teeb niiviisi. Aga hunt tegelikult mõtleb alati kõik läbi ja tal on jah, ta ei anna seda võib-olla välja. Aga tal on oma mõte kõigega. Ja võib-olla ta lihtsalt proovib, kas kriitikud suudavad järele jõuda või aru saada. Minu mõte, et ei ole sõpra Hamlet, teil on ju ka iseenesest mis tekib, sest oratse olgu milline tahes, ta siiski olnud mingi sõbra rollis või vähemalt kellega saab rääkida, kellel saab ära öelda mingeid asju. Selles mõttes on ikkagi see omlett mu meelest just ju selles meie ajas, et selles ametis on hirmus palju sedasama seda aja pidetust või sedasama, et me ei tea, kes keda mängib, kes mida mängib seda, et võib-olla läbi Horvaatia koju kuidagi on seda rõhutatud, kuigi ilmselt tund. Meil libiseb käest. Kas ta püüab ennast tähtsaks teha, näidates, et see on kõik tema mäng, mis toimub. Kas mäng isa vaimuga, kuivõrd see on mäng, kuivõrd see on mingi unenägu kuivõrd seda üldse Hamleti tõsiselt võtab. Kuivõrd seal võib olla lavastatud ja lõpuks mängib ka Horvaatia üle. Kui lugeda kavalehte, jääb mulje, et tõesti heidetakse ette, et mängitakse kätte nii-öelda Fortimbraasile siis Hamleti kodumaa nii väga lihtsalt ja kergelt kuidagi. Et ilma Horatsio kaastegevuseta, nagu te tähele panite, eks ole noh, mingis mõttes, ma ei tahaks selle 100 vihjet nagunii nii oluliseks pidada, noh et see on nagu liiga liiga räige või, või noh, ma ei tea. Aga kavalehe vihjet siiski sinnapoole need tõlgitud ja kaudtõlkes tekstid, mida untsi ja too nad siiski vihjavad selles suunas. Et farstinbras sai asjast kasu, pani Horvaatia sõnadele rõhku, kuulas neid hoolega ja omastas vaevata Taani riigi. Kas see ongi siis nüüd nii lihtne, et ühed, kes peaksid tegutsema, ei tegutse, ja need, kes tegutsevad, tegutsevad alatult ja võidavad? Sortimprossi lõpustseen on, on, on ka üsna efektne tegelikult, kuigi noh, jällegi võib küsida, et mis sellel nüüd tegemist on, tähendab, kui ta tuleb ja teatab oma ülimuslikud, tahtmised kõik. Aga noh, see on sellise huumoriga või groteskiga või mina tea, millega ta siis kuidas seda nüüd võtta. Kui lugeda kavalehelt seda poola Forstimbrase leegiat, siis tekivad assotsiatsioonid siin küll küll kaasaegse antiikkonega, küll Brehtiga, võib-olla millegagi, et Hamlet, sa pole loodud elu jaoks ja et mind ootab kanalisatsiooni projekt teaduslitside ja kerjuste kohta, ühesõnaga tema on see, kes peab praktilist elu asjadega tegelema hakkama, millega Hamlet tegeleda ei taha ja ei oska. Nojah, kavaleht kuulub Mati Undi lavastuse lavastamise juurde mingil määral, nii et see on väga tähendab kusjuures seda ei saa võtta jällegi üks-üheselt. Aga ta on põnev, seda ei saa võtta rahastusel, aga ta siiski nagu millelegi hüüab. Jah, see on nüüd jälle see link ta, ta peab meid ebakindlaks tegema, kui me vaadates piisavalt ebakindlalt ei olnud. Samas seoses. Teda traditsiooniga, see kuulus 66. sonett, mida alati on Hamletiga seotud ja meil siin Harald Rajametsa väga heas tõlkes lõpetab selle kavalehe mis nagu rõhutab, et need Hamleti probleemid on läbi aegade ikka samad on needsamad, mida ütlevad noored on seal nende jaoks see nemad, kes nad esimest korda näevad Hamletit, mitte meie, kes me saame võrrelda ja mind sellega kuidagi läbi tulla. On see nüüd ajastu Hamlet või on see ajastu nii hargnenud, et neid Hamletit tegelikult võiks olla rohkem ja ongi rohkem kui mõtleme. Et Jaanus Rohumaa Hamlet jäi küll tulemata, võib kunagi tulla ja see oleks olnud võib-olla hoopis vastupidi, näha, et me ei tea. Kas ongi nii, et igaühel oma Hamlet, noh, mingis mõttes on see alati nii olnud, aga kas praeguste noorte vaatajate jaoks siiski see on mingi nende ajast tuhammet? Sindis tuleb teha ka vahet kui praeguste noorte vaatajate vahel, sellepärast et kindlasti on noori vaatajaid, kes võtavad praegu selle Hamleti vastu umbes nii, nagu nad loevad Eno Raua Kalevipoega. Ja muide, just täna ma vaatasin seda noorte teksti veel kord üle ja oma üllatuseks leidsin, et siin on ka selline mõte, et et see lavastus on tehtud teise aja jaoks liiga hilja, vihjed totalitaarse süsteemile, et need nagu oleksid pärit hoopis mingist varasemast ajast. Aga samas mulle näib, et siiski nad võtavad seda väga oma oma Hamletina vastu ja võib olla just läbi selle mängu kontseptsiooni, võib-olla ma rõhutan seda liiga palju. Võib-olla me oleme harjunud hundi puhul liiga palju ka sellest mängust rääkima, võib-olla siin me jälle läheme mingisse lõksu. No aga teater on. Mul tuleb meelde see lihtsalt siin küsimus sellest, kelle Hamlet see nekrosiuse Hamlet leedulast poptähtlaulja kolmekümneaastane noormees teatas, etendus oli siis laval juba, kui see intervjuu ilmus. Et enne seda, kui talle seda rolli pakuti, ei olnud ta lugenud ridagi seiks piiri. Tähendab noh, mingi väike vihje sellele noh, ma ei tea siis tänasele noorele noorele inimesele võib ju küsida, et kas Hamlet üldse on? Muidugi jah, mõtleva inimese kangelane ta nüüd ikka ikka peaks olema nagu, aga aeg ise on nüüd rängalt rängalt teine ikkagi neegrosseuse lavastus. Ma ei ütle, et ta mulle ei meeldi seal, ma ütlesin, et mul oli raske teda vastu võtta. Aga samal ajal ma saan aru, et ta on väga ajas, tähendab, aga, aga natuke noh, võib-olla liiga, ma lähen teatrisse mingis mõttes kaitset otsima aja eest, mitte niiviisi ajaga silmitsi, see on minu positsioon, tähendab ja ma usun, et siiski noh ma ei ole ainukene Mati Unt või võib-olla ta on kuskil sellele väga lähedane oma lavastusega, aga, aga tema ei ütle kunagi, noh, niiviisi üht ühte kindlat sõna otse on minu lõplik plikkei või lõplik ja, või võite alati. Ta annab tõesti mingid lingid kuhugi siis jällegi noh, niiviisi, et sa võid nagu asja ümber pöörata ja millegi muuga tegeleda ja sest siin oli näitlejatest jutul selles tervikus on nad huvitavat, on huvitav, Claudius ja on huvitav. Huvitav kloonius, Jüri Lumiste, Claudius Rain Simmul, ronius Laartest me juba nimetasime. Raine loo, Gertrud, nad on selle lavastuse omad, et Jüri järveti Claudius ja see Claudius, aga ma ei tea, kas tohib üldse võrreldavad, sest üks oli selline näitlemise teater, season etendamise teater suurel määral nagu selle sees. Mulle väga meeldib, kuidas Jüri lobiste teeb Claudiost kuigi noh, võib küsida, et mis ta seal siis teeb, see on selline pööraselt argine arvestus. Ahah, ma pean seda vist tegema. Hamlet on kahtlane, kuidagiviisi, tähendab, toimub kuidagi sellises proosalises maailmas. Aga kas selles proosalises maailmasse Hamleti küsimus üldse enam esile tõuseb sellisel kujul, nagu me oleme harjunud. Kas keegi mõtleb veel võimalusele tõsta mõõk hädamere vastu ka siis, kui sellel ei ole mõtet? Kui Panso põhjendas oma lavastust, siis ta räägib ühes saatetekstis. Vähemalt ma mäletan humanismi kriisist, näiteks. Mina püüdsin meelde tuletada, kas ma olen viimasel ajal lugenud kuskil, et keegi räägiks või kirjutaks veel humanismi kriisist. Ei, keegi ei räägi enam seda siin, mul tuleb üks inglise teatriuurija meelde Lamli, kes ütleb, et me oleme kriisiga harjunud, tähendab, et me ei võta seda enam kriisina. Inimene harjub kõigega, ta tahab elus püsida. Peab harjuma. Kas Hannet harjub? Sest noh, nagu me teame, me elame nüüd ainukeses ja kõige paremas maailmas, mida siin parandada, siis issand jumal Aga mul on sellega seoses hoopis teine kõrvale põikav küsimus, et võib-olla meil on Hamlet teid veel muidki olnud, kaudselt tähendab mõne teise rolli nahas maika. Ma mõtlesin Jüri Krjukov peale, siis ma mõtlesin tagasitulek isa juurde ja kunagine Rein Saluri külalised Martin Veinmann rubla. Mida see teema on püsinud? Ta ei kao ta ainult teise. Sa ei taha rummu nime nagu nimetada. Tähendab prints muidugi Tuhkatriinumängust, eks ole, tähendab, tema puhul on ju lausa analüüsitud seda suhet ja see on vast kõige reaalsem siiski, sest noh, ma ei tea, Paul-Eerik on kuskil, seal ei ole ka mingit tähendust, võtatud on ta nagunii, eks ole. Kavalehel on Hamleti laulud aso ja siin ka, jah. No see on nüüd Mati Undi hundivalik, jah, aga aga ma mõtlen, prints ennast tähendab tuhkatriinumängus. Mati Unt kirjutas arvustuse Mikiveri ametikohta ja seal oli ju mäletate see näitlejate liin ja ma lugesin selle üle ja hunt ütleb, et see Hamlet on teatriinimene, ütleb ta Viidingu Hamleti kohta. Tähendab, üks Hamleti probleem, nagu ma olen aru saanud või mul on selline mulje tekkinud, ongi see, et kas terve näidend või Hamlet tähendab, ühesõnaga tumba väärtustatakse rohkem või kaks võimalust on siis vist lavastajast peale või kuidagiviisi noh, niiviisi näiteks oma Mikiveri lavastusele mõtlen siis siis mul tuleb rohkem Hamlet meelde, ma ei tea, tähendab Undi puhul tuleb rohkem lavast, tuleb Ervin, tuleb tervik meelde, jah, ta, kuigi me rääkisime tervikut. Me endale vastu noh ilmselt jah, siis etenduse tervik on väga olemas niiviisi. Ja ta on väga agressiivne etendus, sul ei lasta, sul peab ikka väga paks nahk olema, kui sa, kui sa sealt kuidagiviisi nii kergelt läbi lähevad. Igal juhul tähendab sind proovinud näiteks ühtemoodi ja teistmoodi, sest noh, minul peale ilmselt ei mõju need kõige moodsamad hitid, mis seal on ka, aga kui, kui nüüd härra Müller tuleb ja ära Võssotski ja siis ja kui lõpuks tuleb veel see vana valss, eks ole see see millel ei ole ju mingit seletust, eks ole. Täpselt, täpselt täpselt õnne, lihtsalt mis käib ka juurde. Jah, kuigi selle peale tulla tähendab, selleks peab ikkagi olema, noh, ma ei tea, siis kes hunt. Selle Mikiveri Hamleti kohta ütlebki hunt nii et, et see Hamlet on teatriinimene ja siis veidi maad edasi. Tõeline on vaid teater, ainult näitleja surevat. Päriselt nii oligi, sest et Mikiveri jaoks olidki näitlejad ainukesed, keda haamrit õieti usaldada sai. Ja isa vaim oli juba seal lavastatud. Aga nüüd tundub, nagu see lavastus oleks laienenud. Võib olla. Nojah, kõik need Hamleti lavastused mingis mõttes alati laienevad, sest just siin rääkimise ajal on mul rohkem meelde tulnud see vilja, mille etendus kus Kaljujärv esitab Hamleti monoloogi, näitleja mängib näitlejat, kes esitab Hamleti ja, ja, ja, ja see oli, see oli päris võimas tegelenud tekivadki noh, need just teatrimälu, need seosed huvitavad, need sleppi, nii et noh, Hamlet kuskil keegi on ütelnud, et ta kuulub noh, kuskile nagu piibli ja, ja igasuguste selliste tähendab, ta on nagu selle moodsa inimese mütoloogias sees. Noh, niiviisi, et ilma Hamletit, ta ei saa lihtsalt. Selles mõttes on minu jaoks huvitav, et Unt lavastas järjest Tammsaare tõe ja õiguse Hamleti ja siis omakorda nagu see rollis lepet Kaljo järv mängis Andrest ja seejärel hammestik tundub mu jaoks kuidagi just seesama see mingi ürgne arhetüüp. On oluline nagu nendes tõlgendustes. Nii et meie, kes me ilmselt otsime teatrist lootust ja ma arvan, et me ei ole ainsad ka noorte hulgas on neid, kes otsivad teatist laatust. Võib-olla ma ei tea, minul ei tundu, et tore, et või vähemalt need, kellega mina kokku olen puutunud, et nad tahaks kõiki nii hirmsasti ära lihtsustada ja ja söödavaks teha, et mõtlev inimene ja otsiv inimene säil tulid, seda kindlasti mitte. Mina võin kinnitada oma oma kokku, puutus üliõpilastega ja tudengite kirjutise selline, ütleme, põhi põhipaatos on mu meelest just selles, et et nad, nad on väga tähelepanelikud selle, selle konkreetse lavastuse jälgijad. Nad on kohati üpris kriitilised. Aga, aga nende jaoks vaieldamatult oli see Hamleti tragöödia teatrisündmuseks. See vast ongi kõige olulisem, millega peaks lõpetama, ükskõik kuidas need kriitikud ühte või teist asja hindavad, tähtis on, et ta oli, sündmus on ja on sündmus, sest seda ju mängitakse edasi. Tähendab, et ta on sündmus just võib-olla selle kõige tähtsama vaataja kategooria jaoks praegu noore vaataja jaoks. Ja et Mati Unt tahab neid, kes on võimelised mõtlema, ärgitada iseseisvalt mõtlema. Selline sai tänane 21. saade teatri sajandi sarjast, kus Hamletist rääkisid teatriloolased Lea Tormis, Piret Kruuspere ja Ülo tants. Kasutasime helilinte Eesti raadio ja teatrimuusikamuuseumi fondidest Kaarel karmi, Ants Eskola ja Juhan Viidingu rolli näidetega. Abi ja koostöö eest aitäh ka Vanemuise teatrile, Mati Undi Hamleti, Hannes Kaljujärvele ja Sven karjale. Head aega, ütleb siit raadio stuudios saatesarja toimetaja maris Johannes.