Ei koole. Mina olen Toomas Paul ja me peaksime täna hakkame rääkima lehvecolakovskist. Mina olen Märt Väljataga ja ma olen ülesandes täpselt samamoodi aru saanud jah, et sekkolakovskem. Meie jututeema ja. Tehkem siis seda, et lesekolakovski ei tohiks Eestis ju päris tundmatu filosoofiline suurus olla, et ta võib lausa kiita sellega, et kolm raamatut on eesti keelde tõlgitud ja ja õige mitu esseed ajakirjanduses, ka Vikerkaares, Loomingus ja akadeemias. Aga noh, see eesti keelde tõlgitud siiski moodustab vaevalt kümnendikku tema kogutoodangust. Ja tegu mingis mõttes oleks võib-olla tänapäeva ültse ühe kõige sellise mõjukama või kuulsama filosoofiga. Aga teisest küljest noh, puhtalt professionaalsete filosoofide seas. Ta on niivõrd tähtis, ei ole vaid tema tähtsus või mõjukus on rohkem selline. Intellektuaalid, omaetaan osanud ideid populariseerida, vahendada ja neid nagu sellisesse kultuuri vestlusesse tuua, muuta neid mõjusateks ja võib isegi ütelda lesekolakovskija näide mõtlejast kes on võib-olla isegi maailma muutnud, et see teatud ideoloogiline pööre 70.-te lõpus, kaheksakümnendatel mõningase konservatiivsuse suunas lääne vaimuelus on saanud õige palju tuge lesekolakovski kirjutistest, noh, iseäranis on tema sõnavõtud aidanud parandada seda 60.-te 70.-te aastate lääne intellektuaalid hulgas valitsenud naiivset sümpaatiat marksismi vastu laiemalt ja, ja selle nõukoguliku versiooni vastu kitsamalt. Minu jaoks on ta olnud huvitav just selle külje pealt tema endale. Nendes raamatutes, mida ma lugenud olen, mis eesti keeles olemas on on küllalt oluline suhe religiooniga erinevalt tervest hulgast tänapäeva filosoofilistest koolkondadest, kelle jaoks religioon absoluutselt kuulub minevikku lähtuv tema sellest Lääne traditsioonis ei saa üldse filosoofiks pidada seda, kes ei lähtu Sokratese traditsioonist ja ei küsi, mis on hea ja mis on kuri, mis on tõeline või reaalne ja mis on kujutluslik. Ja see tähendab, et tema jaoks on metafüüsika niisugune asi, mida võib positivistlik või distlik periood küll hetkeks kõrvale heita, aga ta avastamata. Ta analüüsib, kuidas probleemid jäävad alles, kuidas nad kavalal kombel tulevad ometigi sisse ja uuristavad tõsikindluse, see, mis iga filosoofi jaoks ka analüütilise filosoofi jaoks on see viimne väärtus. Teda nimetatakse katoliiklikust filosoofiks, aga jah, võib-olla kristlikuks või, või mingis üldisemas mõttes, sest tegelikult ta ei ole ei Tomist ega vaevaldeta implimaatorit. Niisuguses vanas mõttes igale oma kirjutisele saaks. Aga just see teebki ta põnevaks, et ta ei esinda seda, kui endastmõistetavad vaid see, mida tal ka religioonist positiivselt ütelda on. See on kasvanud välja tema ortodoks, sest mark seismist revisjonistiks ja edasi hoopis kriitiliseks ja sellest tagasi humanistliku väärtuste juurde jõudva filosoofittee puhul on need nii nagu sikk-sakid, mis kuidagimoodi just sellepärast teevad isiku ja ta jutu võluvaks, et seal kõik kõikide asjade kohta esitatakse küsimusi, kõik pannakse ühtviisi kahtluse alla. Isegi lõppude lõpuks ei ole see tulemus mitte niisugune, ta siis klammerdub millegi külge, vaid ta jääb lõpunegi minu tundmist mööda. Niisuguseks võib olla üsna leebe pilguga maailmale. Peaks nii nagu nendes miniloengud maksiprobleemidest avaldub? Jah, see miniloengud maksiprobleemidest on viimane raamat, mis kolakovskilt eesti keelde jõudnud on, et kaks varasemat on mõnevõrra keerulisemad või sügavamõttelisemat, et kõigepealt horror mättafüüsikus ja siis selline ülevaade. Religioon on ilmunud samuti avatud Eesti raamatu sarjas, need mõlemad kaks esimest on tõlgitud inglise keele kaudu. Ja kolakovski puhul peakski märkima seda, et tegemist on tõelised kosmopoliidiga, et lisaks emakeelele on kirjutanud ja avaldanud inglise, prantsuse ja saksa keeles lühemaid ja pikemaid asju ja mõned asjad on esmakordselt ilmunud ka hollandi keeles, aga tänased siis tõlkes. Ta ise on ütelnud, et, et kõige kodusemalt ta tunneb ennast Pariisis hakkab pärast Poolast emigreerumise, 68. aastal on ta peamiselt resideerunud Oxfordis hoolsovs kolledžis. Aga Ta tuntus on tõenäoliselt suurem Ameerikas ja Mandri-Euroopas kui Inglismaal. Et punktiir sõna annaksin veel mõned sellised eluloolised pidepunktid. Ta sündis Lovist 1927 ja siis selline kujunemise aeg langes Saksa okupatsiooniaega, mille sellist laastavat mõju kogu Poola vaimuelule ei saa kunagi alahinnata, et vahest mõtlen, et kui poolakaid ei olekski, et siis ja eks kogu see antifašismi raske koorem ainult juutide kanda. Aga poolakatel on see kogemus vähemalt sama valusana olemas ja, ja nad hoiavad meeles, et neid totalitarism ei ole 20. sajandil olnud ainult üks, vaid ikkagi kaks ja suhteliselt võrreldavat ja pärast 40 viiendat aastat asusta siis filosoofiat õppima 50.-te alguses stažeerista mõnda aega Moskvas mis on ilmselt üks tema esimesi pettumusi sellises ortodoksed marksismi, sest 40.-te lõpul ta ikkagi nägi enda kui filosoofi ülesannet sellise prolentaarse klassi kontseptsioonile põhineva filosoofia edendamisel või vähemalt võttis marksismist omaks selle seisukoha, et mõtlejate ideed otseselt, et ära määratud mõtleja klassikuuluvuse järgi või, või igasugune filosoofia on ideoloogia, mis väljendab klassikuuluvust. Ka ainukene konks on selles, et provotaarne klassikuuluvus on ikkagi parem ja tõele lähemal kui kodanlik aristokraatlikus rääkimata ja selliseid seisukohti ühesõnaga võitlust, mitte marksistlik filosoofiat, aga pidas ta nagu oma peamiseks ülesandeks noh, nii 50.-te alguseni, kuigi noh, väga raske nii-ütelda ka takkajärele seda, et kui palju sellest nüüd oli sellist arusaadavat noore inimese karje rismi ja kui palju idealismi. Aga juba 55. aastal on tal üks selline tähtis kirjutis selline populaarset laadi kirjutis, kus ta tõi esile, sest oma 72 punkti selle kohta, mis asi sotsialism ei ole ja nende hulgas näiteks sotsialistlik ei ole riik, kus on rohkem nuhke kui tõdesid ja nii edasi ja nii edasi, et sellised punktid, mis jättis lõpuks õige vähe ruumi selle jaoks, mis sotsialism lõpuks on. Kuigi viimane lause ütleb, et sotsialism on üks hea asi ja ja nii vähehaaval Poolas, siis kujunes temast üks selliseid revisjonistlike marksist, et ainult jäägi, võib-olla tänapäeval peab seletama ka, mis asi see revisjonism tähendab? Marksismi kunagi tähendanud ainult ühte mõttevoolu, nagu ma ei tea, tarvinism, neutanism või midagi sellist, vaid ta on olnud ikkagi ka poliitilise võimu ideoloogia ja see pidi olema ühtne ja ja selles mõttes noh, kõik neid, kes revideerisid ehk siis ümber vaatasid seda mida mingi keskne grupp pidas selleks peavoolu ideoloogia, eks neid nimetati siis revideerijate revisjonistideks ja ja see sõimusõna ja aga põhimõtteliselt galakovskile oli ikkagi kõige vastumeelsem sellise ortodokse marksismi puhul noh, olemasolevat, et puuduste või, või lausa kuritegude õigustamine mingisuguse tulevase õnnega milles ta nägi selle jumaliku õigluse õpetuse või Dio tiike ilmalikustatud versiooni, et kõik see kurjus ja vägivald, mis maailmas esineb, on, on vajalik selleks, et tuua lähemale paremat või ideaalset maailma ja ühiskonda, aga siis konkreetsemas plaanis jah, lihtsalt see paradoksaalset, kui kõik meie ideaalide aated on sotsiaalse tausta poolt ära määratud, siis meil puudub nagu mingisugune neutraalne alus, mille põhjal ühte teisest paremaks pidada. Et kui marksismi järgi näiteks inimõigused on, on teatud kodanliku ideoloogia instrument, siis sellisel juhul ei saa marksistlikult kuidagi ka inimõigusi õigustada või põhjendada, et peamine probleem nagu kolakovski jaoks selles revisjonistlikul perioodil oli see, et kuidas leida mingisugune mitte relativistlikke alusväärtustele. No võib-olla võiks siia tuua selle paralleeli, et kõik niisugused redutseerivat teooria ortodoksne Mark siiski oli nende nisugune paraad? Näide on, kõik teooriad tulevad sellest sõltuvalt sellest, mida inimene sööb. Asi on väga loogiline, seni kuni tuleb vastata, et mida süües tuli see teooria mida selleks peab sööma, et seda uskuda. Et kui minna piisavalt Te piirini ja siis just seesama, et ei ole võimalik saada põhjendust ja õigustust süsteemi enda sees. See peaks olema metatasandil. Aga metatasandit ja asjade tasandit korraga ei saa ühes keeles öelda ei ole lihtsalt võimalik leida selle süsteemi enda sees, seda põhjendust. Ühesõnaga kollakovski 60.-te aastate jooksul revideeris seda marksismi nii palju niikaua kuni teda enam marksistiks nimetada ei saanud, vaid pigem antimarksistlik, seda ise on selle kohta tagantjärele Talle omase kuiva huumoriga ütelnud, et lõppude lõpuks leidub ka paremaid argumente demokraatia ja vabaduse poolt kui tõsiasi, et Marx ei olegi nende vastu nii vaenulik, nagu esmapilgul paistab. Põhijoontes ta käsitleb marksismi, Ki kui teatud ilmalikku, religiooni või religiooni paroodiat, et tema selline üldine kontseptsioon anneta asetab marksismi lunastus õpetuste konteksti Sotereoloogia raamistusse, eksameid, lunastus, õpetusi ehk tunned paremini, et osata neid neid paralleele välja tuua. Ei saa vastu ajada, et ma natukene lunastus õpetustest tean ja ühe traditsiooni sees olen. Aga ma ei ole tema seda põhiteost lugenud, niiet et seda otsest ühendust ei oska öelda, aga ma tean ainult neid raamatuid, mis ta kirjutab pärast ja seal, kus on ainult aimata, et ta on kunagi marksism. Et olnud ilmselt just selline isiklik muutumine annab võimaluse rääkida sellest, kuidas filosoofiat on keeled, see on tegelenud analüütilise filosoofia Wittensteini väide ja et meil on keelemängud ja nendel sõnadel on tähendused ja aga kui Temasele võtab oma näiteks horror metafüüsikuses põhiteemaks mina ja absoluudi suhe koogito ergo, Sumreneedeegaarti kuulus lause ma mõtlen, järelikult ma olen olemas ja analüüsid nii olemise mõtlemise kui mina ja leiab, et, et need on niisugused kokkuleppelised asjad, et isegi Minaks nimetatu, kuna tegemist ei ole ju nimisõnaga, kes mina on siis kes tunnetab et see annab talle niisuguse avaruse, mida paraku ka enamikul filosoofidest ei ole ja kui siin juttu oli, et ta ei ole võib-olla niivõrd kuulus originaalsena siis ta on ise sellest väga teadlik, et päris originaalsed, see on väga-väga vähestel. Ta nimetab mõningad nimed 20. sajandil, kes teatud aspekte on rõhutanud, aga ta ise püüab leida seda dünaamikat ka nendes protsessides, mis ei ole ainult tema enda isiklikus elus sündinud, vaid mis sünnivad vaimuajaloos. Ja kui sellest põhiprobleemist, mille ta sellest gnosioloogilisest või epidemioloogilisest põhiprobleemist räägib, siis kui selle lähtuda lühidalt, tehes sellest minast, siis minu eluviis, minu teod ja emotsioonid sõltuvad ju lõpuks nii sellest, mida teised inimesed minult ootavad kui ka nende poolt minule pakutavast toetusest. Ja see, kas ma olen tõesti osa ühiskonnast, sõltub sellest, mil määral ma nendele ootustele vastan. Ning selleks, et see osa olla, selleks peab inimene vaatlema ennast hea ja kurja kaudu. Ja selle tõttu on üks nendest probleemidest, mis ikka ja jälle tema kirjutistest tuleb. See, et need ei ole abstraktsed asjad, vaid see, et inimene kõigele vaatamata, kui ta ka lõpuni ei suuda defineerida, mis siis on see hea või kuri tunne, et ta on võimeline nende vahel vahet tegema, on üks nendest tühistest eeldustest, mis meid inimeseks teevad ja ja selle ettekujutusega iseendast kui antoloogiliselt autonoomsest, olendist, kes muudetakse või mis muudetakse aktuaalseks või saab isikuks just suhtlemise kaudu. Hea ja kurja maailmas kaasneb ka see, et mina on asetatud ajalooliselt järjepidevas ühiskonda. Ja on kuidas ähmaselt ikkagi sellest teadlik. Või siis teiste sõnadega ta ütleb, et selleks, et ühiskond oleks reaalne, peab ta sisaldama eelmisi põlvkondi ja isegi hüpoteetilisi tulevikupõlvkondi. Niisiis elama niisuguses vaimses ruumis, milles minevik on aktuaalne. Ja kuna meil ei ole mingit epidemioloogilise Labsoluudile juurdepääsu ka sellele kuidas tahes patonistlikult või uus platonistlikult mõeldud absoluutsele olemisele siis ei tohi välistada tema meelest neid kogemusi, mis ometigi üksikute inimeste puhul võivad selle juurdepääsu anda. Aga Ta ei usu, et sellest saaks teooriat sepitseda. See tähendab, et me peame lihtsalt võtma nendest suurtest niinimetatud keelt, võttes kasutusele ühe keele ja muutma ta mõistetavaks endale valikut kõikide võimalike keelte vahel, ei tee mingisugune ette anda Tus või kõrgem võim, vaid kultuurid. Ja siit tuleb siis ka filosoofiakoht. Filosoofid ei ole passiivsed kanalid, fonograafilised instrumendid, mida kultuuride enese väljendamiseks kasutavad. See oleks nii, nagu seda vahetevahel on heegel öelnud vaid pannes skulptuuri sõnadesse aitavad filosoofid selles laieneda ja ennast maksma panna. Sarnaselt sellele, kuidas me oma arengus eneseväljenduse kaudu uusi ootamatuid radu Havane filosoofid pakuvad mingisuguse võimaluse. Ja paratamatu on see, et see on ülejäänud aspektide arvel. Sest see on üks nendest asjadest, mida Colokovskit lugedes on lõbus jälgida, kuidas ta näitab kelle tahes süsteemi puhul, kus tuleb piir, ta on koherentne, ta on sisemiste vastuolude ta senikaua, kuni ta teatud kindlal lapil tegutseb. Niipea kui ta peaks sellest kaugemale minema. Talle võimatu öelda, miks tal õigus on. Ja kui mõelda nüüd nendel, et meil on kultuuris minevikust teatud, et filosoofid ja teatud filosoofilised süsteemid siis Nad pakuvad kultuurile endast arusaamist. Ja kuigi võiks öelda, et filosoofid on võimetud oma ajastust välja murdma võivad mõned nende hulgast lükata käima. Vahel sünnib see kohe nii, et just nagu oleks oodatud seda, et keegi tuleb ja ütleb. Vahel on nõnda, et läheb kaua aega enne kui nad mõjuma hakkavad. Selle puhul on nii, et nii nagu tublit Wittensteini traktaatus, loogika filosoofikkuse esimeses lauses öeldud on, et seda raamatut mõista võib-olla vaid see, kes on selles väljendatud teid või vähemalt sarnaseid kunagi juba ise mõtelnud siis see ongi nähtavasti nõnda, et kuidas tahes sa püüad seletada enda teisenemist, endasimpaatiaid, oma loogika käike. Mingil kombel peavad need mõtted olema sus endas olemas olnud ja siis sa saad avastada, et keegi on selle paremini ja selgemini välja öelnud või sellesse kaugemale mõelnud. Ja filosoofi elu käid kubiseb Kisäärastest lugudest, kuidas ühel hetkel läheb kellelegi lahti see maailm, mida keegi teine on enne juba pakkunud. See keel saab mõistetavaks ja ta tunneb, et see on ka tema jaoks vastuvõetav. See niinimetatud herme neutiline traditsioon õpetab seda, et alati mingisuguse mõtleja või kirjaniku tõlgendamisel tuleks vaadata tema tekste või teoseid vastustena teatud küsimustele või probleemidele. Kui mõtelda nüüd selle peale, mis on nagu need põhilised küsimused, millele vastuseks on kolakovski oma teoseid kirjutanud, siis kindlasti üks selline 20. sajandi filosoofia üks kõige mõjukamaid arenguid, mille tähtsust võib-olla praegusel hetkel on isegi raske tabada, sest selle seisukohti enam niivõrd enesestmõistetavaks ei peeta, oli ikkagi sajandi keskpaiga loogiline positiivism mis püüdis meta füüsikat kritiseerida, võib metafüüsika loogilisele analüüsile allutada ja teatud loogika relvadega siis leida kriteerium, mis eristaks mõttetud väited mõttekatest ja see loogiline positiivism ise ju teatud määral arenes välja Poolas endas või kus kolmekümnendatel aastatel tegutses Lvovi loogikute koolkond, kellest suur osa emigreerus pärast teist maailmasõda Ameerikasse ja mujale. Aga selle mõju jäi Poolas veel teatud ajaks kestma. Ja see loogiline või teaduslik filosoofia oli muidugi veelgi rohkem opositsioonis sellise marksistliku ametliku filosoofiaga ja kolakovskil, noh tal näiteks üks kuuekümnendatel aastatel kirjutatud raamat on Empirismi analüüs või selline kriitika. Ja noh, tema hilisemaid töid ka läbib selline skepsis katsete suhtes filosoofiat muuta nagu loodusteaduseks või püüda tõe kriteeriumit leida loodusteadustest, et see naturalism kokku teadvuse ja kõlbluse ja vaimuelu taandamine looduslikele protsessidele, et see on üks selline peamisi sihtmärke, mille, mille vastu kolakovski, poleemika on suunatud nii, et see on marksismi kõrval, marksismi puhul on eriliseks selleks häirivaks jooneks olnud see relatiivism või arusaamine, et meie vaimuelu sõltub meie klassi taustast või, või, või sellest ühiskondlikust päritolust. Siis teisest küljest jah, see loodusteaduslikus võist, Sientismite, siis loodusteadused ise, aga teatud loodusteadustel põhinev ideoloogia on selleks midagi Olakovski järjekindlalt tõrjub ja üldiselt tema enda filosoofia kui no seda suhteliselt raske määratleda, aga sellel on nagu kaks poolust skepsis ja müstitsism, et see skepsise pool seisneb jah, selles nagu Toomas siin enne ütles, et ta laseb nagu noh, see on juba selline antiik, skeptitsismi ist tuntud meetod, et lasta vastandlikel seisukohtadel kokku põrgata, et nad ennast nagu tühjaks laeksid. Et leida igale väitele vastuväide ja näidata, et üks pole parem kui teine. Kui nad ennast tühjaks laevad, et siis tekib selline teatud tühjuse vabaduse ruum, kus mõtte saab siis. Vabalt liikuda, paistab, et tal on olnud tõepoolest niisugune küsimus, mis teda isiklikult on puudutanud. Ja kõige ilusam selles religiooni raamatus ongi Mu meelest see peatükk, kus ta räägib müstilisest armastusest jumala vastu ja selle võrdlus skeptikuga. Ja ta ütleb, et kui radikaalne müstik näeb oma käsutuses olevate sõnaliste vahendite karjuvat puudulikkust nii et ta ei saa oma jumala kogemust kuidagimoodi väljendada ja tunneb siiski kohustust öelda midagi, siis see, milleni väga paljud tegelikult on jõudnud, on vaikimine. Suheldes jumalaga tuleb vaikida ja püüda puhastada oma vaim nii sõnadest kui mõistetest ja kujunditest, nii on see olnud keskaja müstikas, nii on see ka Kaug-Ida omas budistlikus müstikas, et see fenomenaalne maailm pigemini tuleb selja taha jätta. Ja kahtlemata see on niisugune usuvorm, mida ei saa kõigilt nõuda kuhu võib jõuda ainult pärast pikka ettevalmistusperioodi, kui tegeletakse vaimuharjutustega. Aga kui müstik on kord sinna jõudnud, siis tal tuleb kõrvale jätta kõik abivahendid, mis aitasid tal jumalale läheneda. Loomulikult ei tohi seda algaja. Ja kui, siis müstikud lisavad, et jumalast rääkides peaksime meeles pidama, et meie sõnad ei suuda kunagi haarata tõelisust mida nad tahavad kirjeldada. Siis ongi kasulik vahet teha, mida sõnad saavad teha, nendel sõnadel on pigem pragmaatiline kui tunnetuslik väärtus. Nii et bioloogilised vormelid ei vahenda niivõrd teadmist jumalast, kuivõrd õhutavad meid kummardama ja kuulama teda alandlikkus meeles ja teadmises omaenese teadmatusest. Ja omaette peatükk on tal seal kultusest, mis ei ole sugugi mingisugune niisugune kõrvaline väljendusvorm, vaid näiteks religioonikeel. Ta rõhutab, on mõeldav ja mõistetav ainult kultuse raamistikus. Kui see müütiline ja mütoloogiline keel võtta ja panna loodusteaduslike kõrvale, siis ka mitte kuidagimoodi kokku, sest nad kirjeldavad maailma täiesti eri aspektist. Ja kui nüüd jah, tuletada meelde seda, mismoodi kolakovski meelest tõeline skeptik ja tõeline müstik kummalisel kombel kokku langevad need tunnetuslikud hoiakud nii, et nad on otsekui epidemioloogilised kaksikud siis see on selles, et senikaua kuni mõlemad jäävad oma põhiprintsiibile truuks myy skeptik kui ka müstik pigem peaks vaikima ja mitte kuulutama oma seisukohti teistele. Ja kui seda reegleid rikutakse, siis on nõnda, et tegelikult tohib seda teha ainult niisuguses kitsas pragmaatilises lõigus. Skeptik ei ütle, et ta peaks üleüldse vaikima. Ja samuti väidab ta, et üleüldse mingi teadmine on võimatu. Hoopis usub, et sellel, mida me oma argikeeles ütleme, on pigem niisugune praktiline kui tunnetuslik väärtus tavaliseks inimestevaheliseks suhtlemiseks. On see vajalik ja piisav. Aga me ei tohi omistada oma sõnadele võimet kirjeldada maailma nii, nagu ta tegelikult on või nii, nagu ta ehk võiks olla. Ja see tähendab, et skeptik, kui ta on radikaalne skeptik, ei tohi niisuguses tsentristliku lõksu lasta ennast meelitada, et ta oma skepsist peab selliseks väljapool kriitikat olevaks kriteeriumiks, mis alati toimib. Vaid Ta teab, et see on asi, millest tuleb vaikida ja rääkida saab nendest asjadest mis on hoopis kättesaadav omal pinnal. Ja samasugune lugu on, et Apofaatiline müstik, see, kes ütleb, et jumalast ei saa rääkida üldse tema kohta omadussõnu kasutades. See juba ka kasutab liiga palju sõnu. Ka selle ütlemine on juba liiast. Sest kui ei saa midagi ütelda, siis ei saa isegi seda lauset ütelda. Nii et selles suhtes siin on ta neid vastandades jõudnud sellele tulemusele, et nad kuuluvad kokku Kointsidentsi oposid, toorum, vastand kokkulangemine. Ja et mõlema kohta. Ta võib Wittgenstein moodi öelda. Muidugi on kõik need seletused mõttetud ja tuleb kõrvale heita nagu redel, mida üles ronimiseks kasutati. Aga seda ei tohi ikka enne kõrvale heita, kuni sinna nii kõrgele ronida on saanud. Kui redel ulatub. Ma siia kõrvale räägiksin ühe pisiseiga, Aira Kaal andis mulle kunagi lugeda, tal ilmus Loomingus niisuguseid memuaarid ülikooli päevilt ja sealt ja Uku Masingu koht oli sealt järgi jäänud niimoodi ainult üks pool lehekülge, aga seda, mida ta kirjutas, oli kolm lehekülge. Ja seal oli ka üks niisugune mõttearendused. Ta küsib Uku Masingu käest, et aga miks sina, kes sa õieti polegi nagu teoloog, miks sa filosoofiat ei taha õppida ja Masing ütleb, et filosoofid on kole ülbed. Kui see praegu meelde tuleb, siis kolakovski ei ole ülbe vallakovskan ääretult tagasihoidlik ja ka siis, kui ta seda oma skepsist esitab siis paistab, et just nagu tal ei oleks kiusatus olla selle üle kole uhked. Vaata, mida mina tean. Tema. Leplik meel ja mis veelgi, nagu lugejaid enda poole võidab, on see tema eriline huumor, mida ta oskab ilusasti doseerida, et see ei ole ka väga filosoofilise osaga sage omadusi. Isegi seda tema miniloenguid võib võtta ju omamoodi huumorikogumikuna, aga lisaks sellele on ta kirjutanud otseselt selliseid tema ühes esseekogumikus, mille inglisekeelne pealkiri on modernsus lõputu kohtupidamise all on, on üks väike kirjatükk, kus arutletakse aiapidamise või aia harimise, vooruste ja pahede üle siis vist kolmest-neljast erinevast filosoofilisest positsioonist. Aga noh, see on selline tüüpiline kolakovskilik manööver eta nagu distantseerib ennast kõigist selle kirjutise inglisekeelne pealkiri inglise keelest tõlkides oleks siis, et aiaharimisest hoidumise üldine teooria ja selle kohta ta kõigepealt marksistlik teooria, psühhoanalüütiline teooria eksistentsiaal, istlik teooria struktuur, realistlik teooria ja analüütiline teooria, sellised lühikesed, säravad seisukohad, mis püüavad siis näidata ajaharimise kahjulikust viiest erinevast punktist ja, ja noh, ka oma sellistest tõsisematest kirjutistes on see põimib ta ikka mingisuguseid anekdoote või siis selliseid Anders steitmente ja, ja muid retoorilisi vigureid, mis ta lugemisalati nauditavaks teha. No näiteks, kui ta peab loengu, mitte midagi tegemisest ja siis analüüsib seal erinevaid looderdamisi ja ütleb, et tuleb teha vahet täielikult loderdamisel ja enda vaeva leidlikul vähendamisel. Inimesed leiutasid rahad, Ta vibunõela, adra ja veel palju veidi keerulisemaid asju. Aga need esimesed olid kindlasti erakordse geeniuse loodud. Ja võib öelda, et need kõik olid laiskuse toredad viljad, sest tänu nendele ei pidanud nii hirmsasti füüsiliselt rassima. Selles mõttes on kogu meie tsivilisatsioon laiskuse nimel loodud ja aiapidamisest loobuda ja harjutamisest on ju ka niisama, kui selle asemel midagi veel paremat teha saab. Üks kolakovski esimesi hambamurdmisi Inglismaal oli see, kui tema esseed ja vist ka marksismi põhivoolud sattusid ühe sellise väga autoriteetse marksistliku ajaloolase eebee Tomsoni rünnaku alla ja sellele kirjutas kolakovski vastuseks hiilgava pank Läti oma 40 50 lehekülje pika, mille pealkiri on, et minu õiged vaated peaaegu kõigele. Jah. Seda võib eneseiroonia, seda eneseirooniat tulebki siis, kui sa ei ole, noh, ei võta enda tähtsust, liiga tähtsaks, ei pea. Teda jäävad kõik asjad naerma. Selle poolest on ka väga meeldiv näiteks spordirekordid. Kui keegi rassib treeningutel hullupööra, mille tulemusel õnnestub tal 100 meetri jooksus aega kahe sajandiksekunditega parandada või lisada kõrgushüppetulemusele kaks sentimeetrit. Ja ta arvab, et niisugusel korral on inimese mõistus kannatada saanud, võib-olla tal seda olnudki. Ja seal, ent algus, sest siis ta mõtleb edasi. Kui tulla nende sajandiksekundite juurde, mis hädapärast siis inimesel see mõistus ära kaob ja seda taga ajama hakkab. Ma mäletan oma noorepõlvest, kui Lembit Virkus olümpial sai hõbemedali. Kui hullupööra ta oli kõigile tol aastale tartlastele teada. Ta harjutas olümpial ka selle asemel, et midagi teha, ta muudkui jooksis ülejäänud aja. Et tegelikult atleedi ambitsioon saab tekkida ainult tänu kultuurilisele situatsioonile, nimelt asjaolule, et tema saavutust märgatakse ja miljonid inimesed hindavad ja kiidavad teda. Nii et kogu lugu ei ole mitte atleedi mõistuses, vaid miljonite kiibitsejad omas. Püüab öelda, et Eesti raadios võiks olla ikkagi teadussaateid ka, et mitte 200 spordiajakirjaniku ainult. Aga noh, muidugi see on, ongi Hotlik võitlus, sellepärast et niisugust juttu rääkida veel enne Pekingi olümpiat. Saine täitsa kuritegelik taga võib olla nagu huvitav. Huvitav teada, et kui tuli juttu sellest, need spordisaated ja siis teadussaadete vahed, needsamad miniloengud ja tegelikult ka selline saatesari nagu, mida on öelda meil suurtel filosoofid olid Poolas riigitelevisioonis sellised väiksed jupid, kus ta ilmub ise pannile ja siis niimoodi rahulikult selgitab, ei mäleta, kas oli kümmekond minutit või 20 minutit ja siis need on nagu nende loengute üleskirjutused. Muidugi pilti ka vaadata või teda ennast rääkimas, et siis nagu ei ole ka väga raske mõista seda tema äärmiselt sügavat või sellist peent huumorimeelt, et see, tema juba rääkimise viis on selline. Aga äge. Võitmatu poksija, pooleldi kirjaoskamatu ja ikkagi igaüks teab tema nime ja ta armukeste nime siit ja ja palju, palju muud vajalikku. Ja suur inimkonna ihade siia kuulus teadlane. Võib-olla võib-olla jah, kuskil kolleegid teavad, tsiteerivad aga kolakovski küsib, et mis on selles halba, mispärast peab kuulsus olema tasu väljapaistvate intellektuaalsete saavutuste eest aga mitte sportlike saavutuste või, või siis noh, telesaadet oskusliku juhtimise eest. Ja ta läheb sinnani välja, et kui keegi loodab taevas, teda tasustatakse paremini ja kuulsust on siis karta on, et tal jätka seal pettuda, et ka seal tarvitse samad printsiibid olla, mida loodaksimis õiglased tuntuksid. No kas see ei ole käsiraamatust või noh, niisugusest mõtlemise raamatust lohutav lugeda, kui tunned, et sa oled liiga vähe tunnustust saanud? Žanrit. Poolest on võib-olla sellele raamatule kõige lähedasem eesti keeles olemasolevatest Volteri filosoofiline sõnaraamat, mis tegelikult ei ole ka eriti filosoofiline kega ranges mõttes mitte sõnaraamat, aga ometigi selline teatud ilmalikku taandus just. Kui mõelda selle kuiva huumori peale, et mis siin enne kõlas, et siis tal on, see oli üks saatana nimeline raamat või võltsessee. Saatan jah, saatana teema on kolakovskil üks selliseid Läbivaid läbivaid kentsakamaid, kuigi seal võib olla ilmselt selles katoliikliku tausta kaudu oleks nagu kergemini seletatav, et eesti keeles on ilmunud vist loomingus üks sellenimeline, see saatan ja kolakovski on väga. Võiks isegi ütelda, et unustab isegi huumorimeele, kui ta tahab tõrjuda selliseid liberaalseid või ketserlikke suundumusi kristlikus traditsioonis, mille järgi kuri on ikkagi kuidagi äraseletatav või mille järgi nagu kirikuisa riikenes arvas, et, et saatan saab aegade lõpuks lõpuks ikkagi lunastatud. Et galakovski on selles küsimuses väga selgelt, et teistsugust meelt, et kuri ja midagi redutseerimatuteta jagaga, seda augu stiinose käsitlust kurjast kui hea puudumisest vaid ikkagi käsitleb. Nad kaldub pigem siis selle maniluse poole, et kuri on kas just võrdväärne, aga iseseisev substants või teatud määrani vähemalt mina saan tema tõlgenduses seda niimoodi aru. Võib-olla kolakovski puhul tulebki see välja, et teatud asjad võivad olla kõrvalt vaadates kummalised, et kuidasmoodi, see temasse mahub, aga tema enda jaoks annat aprioorsed, nad on niivõrd endastmõistetavad, et kuna see on tema mingi samasugune kindel aksiomaatiline veene, siis tal on ainult need väiteid võimalik tuua, mis seda kinnitavad. Jäta ta toetab ka vist ikkagi kiriku õpetus või traditsioon selles küsimuses. Katoliku kiriku õpetuse katoliku kirikus on see ikkagi kaks vastandprintsiipi, kuigi nad ei ole võrdväärselt nii nagu maniluses, aga apukatas staaž ja riigenese, et kõik tagasi pöördub, mida tegelikult kirjas korintlastele. Sellega Püha Paulus paistab esindavat, et see on tõenäoliselt küll pedagoogilistele kaalutlustel ketserluseks loetud. Sest kui Paulus ütleb, et viimselt jääb järgi ainult jumal, isegi kristus alistub talle ja kõik läheb tagasi valgusesse siis ei ole ka tulejärvedel ja saatana karistamisel ju enam selles selles maailmas kohta küll suur kergendus. No enne tuleb seal kõvasti kannatada, nii et väga suur kergendus ei ole. Lessekulakovski filosoofiast kõnelesid Toomas Paul ja Märt Väljataga. Ülikool tänab koostöö eest Poola vabariigi suursaatkonda ja teatromit. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2008.