Ei koole. Tere, head kuulajad. Tänases unenäos esimene looduses koos Jaak Johansoni, Jaan Riisi, Heike Vellendi Mati Kose, Joosep Mattiase. Tuule kanni ja Andrus Norakiga reisijuht OLEN, MINA astritening. Kaksi. Carti mõne tüki kandma. Ja sõnalood. Kus iseenesest ongi ju see, et kõik on loodus, et me kõik olemegi loodust selles mõttes, et me kõik oleme ka loodusees, et kas me siis oleme kuidagi eraldi või mis osa meist sellest on eraldi ja mis sellega siis halvasti on sellega, mis on eraldi või mis sellega hästi on. Sest minu arvates mingis mõttes on, on see võimalus nagu mina tunnen seda küll väga teravalt, et see võimalus niimoodi noh, sedamoodi suhtuda nagu loodusesse nagu vanaisad ja isegi nagu ema isa või nagu selle põlvkonnal nagu need loodusesõbrad ja nagu suhteliselt, et see, see võimalus on nagu täiesti möödas. Sest mina tunnen isegi, noh, mul on ka olnud seda kiusatust ja mitmed sõbrad on läinud maale elama ja ja mitmed noh, nii-öelda vanadest hittidest sõbrad omal ajal ikka neid olnud, kes plaanisid, et noh, et kui läheb kõik päris pahasti, siis kuhu siis peaks nagu ära minema? No see uuesti, see teema tuleb tagasi, mul on see ka väga nagu südamel olnud, et no ikka see, et kuidas siis nagu hakkama saada, kui kui ongi, siis nagu ainult lood. Ükskõik mis kujul ta siis parasjagu on ja et nagu ei ole tegelikult mitte kuhugi selles mõttes nagu pakku minna enam. Millegipärast mind näiteks tohutult ajavad närvi kõik need looduse koduajakirjade, need Need, rubriigid, kus keegi noh, ühesõnaga rõõmsalt pugenud kuskile metsa ära, eks ole, linnas tohutu käki kokku keeranud, eks ole. Noh, tihtipeale ka ei ole, aga väga sageli on näiteks mingisugune meeletu kaubandusketi omanik, eks ole, kes müüb rahvale sitta, eks ole, määrib seda pähe ka ja siis tal on kuskil mägedes mingi lossi, siis ta kasvatab seal kitsi ja lüpsab nende piima ja teeb endale ise käsitsi juuste, elab seal oma kauni abikaasaga, eks ole, neil on palju lapsi ja see kõik on õudselt meeletu idüll, eks ole, tal on disainmööbel ja, ja isegi ei ole televiisorit. Või noh, mingid sellised formaadid ühesõnaga ja see on nagu, tekitab nagu sellist jõuetud kaevuga või mingit sellist tohutut isegi niimoodi, aga, ja siis kõik needsamad asjad nagu meie oma nendes niisugustes toredateks ajakirjades, mida toredamaks läheb, seda õudsam nagu hakkab kogu aeg kuidagi nagu selle serva pealt ka seda puudutada. Ja kui rääkida ühte konkreetset lugu, noh siis noh, näiteks Hiiumaa lugu, et sa oled pikalt ka Hiiumaal olnud, et ilmselt üks pikemaid praegu, kus ma olen siis olnud looduses või selles mõttes me tegelikult oleme kogu aeg looduses ükskõik, mis kujul ta meil on ju ikkagi tõenäoliselt ise ka suurel määral oleme kuidagi loodus. Aga et, et ma sattusin sattusingi tänu Tänu emale ja tänu jah, just sellele bioloogide põlvkonnale või oli Hiiumaal looduslaidude looduskaitseala ja seal Tiit Leito suur tänu talle selle eest oli siis nagu metskonna alluvusesse looduskaitseväe juhataja ja ta võttis mõningaid selliseid keskkooli lõpupätakad endale sinna sellideks, ta ehitas, püüdis nagu üles ehitada saarnaki laiul, konkreetselt neid seal oli kaks talumajapidamist olnud neid vanu talumaju seal üles ehitada nagu vabaõhumuuseumiks või kuidagi niimoodi. Ja ma olin nagu keskkooli lõpusuved ja veel pärast ka terve hulk suvesid niimoodi seal tööl. Ja siis mõnedel suvedel juhtus nagu sellist asja, et et mõni seal pikka aega täiesti üksipäini. Ja siis need on nagu mõned hetked, mis tulevad alati tagasi vahet, kui tulevad nagu sihuke looduse jutt, et tuleb silma ette, see, sa oled nädal aega olnud laiu peal, seal mingi kindel ülesanne. Tiitleid pole siiamaani veel tagantjärgi suur tänu tema nihukse tolerantse suhtumise pärast meie nagu sellesse töö tegemise võimesse üldse. Et meie seal Buzedasime seal igasuguseid asju kokku. Noh, alati tulija aitas nagu ümber teha või midagi, ütleme konkreetselt, pidi laduma üles mingeid kiviaedu, ma pidin tegema suitsusauna vana suitsusauna, ehitasime uuesti üles, pidin laduma, suitsusaunamüüritööjärg oli ees, temal polnud seal aega käia. Teisi poiss ka kedagi ei olnud parasjagu. Ja siis ma olin niimoodi jupp aega niimoodi, et ma ei pannud üldse riideid ka selga, sest nii soe oli. Ööd olid soojad, magasin sealsamas vana sauna poole, laka peal, heinte peal, lambanahkse kasuka pääl, hommikul veeretasin ennast paljalt, sealt alla, hüppasin merre, päike paistis, tegin oma tööd ja siis sinna juurde käis ka veel see, et sellist kõik 70.-te lõpp Sealt sarnad käis läbi selliseid igasuguseid nii-öelda. Tõesti käis läbi põnevaid inimesi ja toodi väga põnevat kirjandust, tihtipeale see jäi sinna maha, kui keegi läks näiteks linnaanni kaitse laiub veel edasi. Et siis oli tohutult seal niimoodi huvitavat kirjandust, kõikvõimalikke käsikirju, kõike eesti ja vene samm. Eestiaegsed, et sellist tegelikult nagu keelatud autoreid ja tead siis, kui oli nagu vaba hetked, siis vahepeal lugesid neid täiesti uskumatuid tekste ja siis tegi teile tööd. Ja siis õhtul läksid jälle paljalt magama. Ma arvan, et see on midagi, mis mu elu totaalselt ära rikkunud. Sest et see on midagi, mis nüüd juba järjest enam tundub nagu mingi täiesti teise maailmale. Inimene on sääne, ratsionaalne olend, et ta tahab ikka kõikidest asjadest aru saada. Öösel und näeme siis. Me tõuseme hommikul üles ja kui vähegi mäletame, seda siis me ikka püüame mõtelda, et mida see nüüd küll tähendas mida läänlased ja suukapp alla kukkus või et ma kullakoorma leidsin. Tänane unenägu rääkis mulle küll ühe loo ära, kui jaak algas sellega, et ta alasti nagu sealt laka otsast alla tuli meres käis ja siis saun oleks ehitama, siis ma sain ühest asjast aru. Ma nüüd mõni aasta olen käinud siin ja sealpool ja suviticasarnackile ka jõudnud, olen mina selle sauna eest seisnud ja pole aru saanud, et kes kurat küll niimoodi. Ja tasa-tasa magus nukrus kajab minuga. Tundmus imeline, äkki. Ma olen inimene, kes see astuda maalima tunnetusteks avad. Pähklist terad ülalt kõrgelt taevast. Sätte täht, mis jahib minule Luuletuste riimid paneb paika maailma kuulsaks lugu käivituks. Nad ütlevad. Ma mõtlen selles mõttes kui mingit nagu diskussiooni aidata või püüda jõuda nendesse rahulikes selgetesse piltidesse, lõpuks aga just see, kuidas sinul tegelikult see jaani puhul nagu väga nagu huvitab see, kuidas nagu väga, väga tohutult pean lugu sellest looduse omnibuss ja nendest loodusõhtute tegemisest ja kogu sellest. Aga et kui sa nagu sedasama teemat mingil määral nagu peegeldaks feno seda, kuidas öelda seda loodusesõbraks olemise kahetisust või selle võimalikkust Ma kuulasin su seal Saarnaki lugu ja ja siis mul tekkis oma paar mälestust, üks on, on väikse koolipoisina välja mõeldud lugu omas saarest oli vaja kirjutada selline kirjana, minu jaoks oli see lausa raamatu tegemine, kus ma otsisingi ilusaid kauneid eesti pilte sinna sisse, et et oma seda saare kujundit edasi anda, selle hästi pisikene saar sinna mahtus peale ainult üks õnn ja, ja mõned mu siis nii-öelda lapsepõlvesõbrad, kellega ma tookord koos nendes ilusates kohtades liikusin. Aga, aga siis, kui ma 100 päeva sõidan tegelikult oma mõttekaaslast oma sõpradega mööda Eestit ringi, siis minu jaoks on tsaar tegelikult seesama sama bussis, millega ma sõidan, või oma saar, on ka raamatukogu saal igal esmaspäeval seal ma tunnen ennast omade keskel ja et see formaat, mida me elame, on just see see õige, et et meil on ka mingisugune roll. Kui me koos käime looduses ja, ja, ja tunneme seal hästi avastama seda enda jaoks ja meie ümber on nii palju mitmekesisust Minu jaoks üks eriline kogemus oli mõned aastad tagasi. Nimelt läksin külla oma väga-väga heale sõbrale Vormsi saarele ja nimelt ma esimest korda just siis läksingi, Vormsele polnud kunagi varem seal käinud ja tema vanematel on seal vahva suvekodu üsna mere ääres. Ja siis me seal kahekesi elasime, mõned päevad. Ja Vormsi oli üldse üks väga eriline kogemus, kui sinna saarele minna ja ja seda seda saaretunnet kogeda, et siin eelnevad kõnelejad ka just tõid neid saari välja ja see oli tõeliselt huvitav aeg, oleks nagu seisma jäänud. Ja mitmed inimesed on seda öelnud, et Vormsil on täiesti oma aeg. Nii sealgi oli. Ja Me elasimegi täiesti omas ajas seal. Nii et praktiliselt päevadel-öödel ei olnud enam suurt vahet. Ja kuna need suveööd on ka nii lühikesed üürikesed, siis selles mõttes on nad hästi erilised. Ja ühel õhtul. Me rääkisime ja rääkisime ja kuidagi aeg läks väga ruttu ja juba oligi öö käes ja me ikka rääkisime. Ja siis hakkas juba hommik koitma ja mõtlesime, et ei olegi mõtet enam magama minna. Et läheks hoopis jalutama. See oli suhteliselt selline vara varahommik ja võtsime koera kaasa. Hakkasime jalutama ja tahtsime jõuda mere äärde välja. Ja siis hakkasid igasugused huvitavad asjad seal sündima. Nimelt minu jaoks on hästi eriline alati see, kui looduses kohata nii-öelda teisi looduse elanikke. Ja ega sellise linnainimese jaoks kohata looduses looma tema täies hiilguses. See on päris eriline ja Ühe lagendiku juurde jõudes märkasime kõigepealt, et lagendiku ääres oli hästi selline must, suur tume kogu seisis ja sõi seal vaikselt. Aga kuna meil binoklit ei olnud, siis me täpselt ei saanud aru, kes või mis ta seal on, mõtlesime, et äkki põder või keegi selline suurem loom seal oli. Igal juhul uudishimu, tekkis. Kõndisime edasi tuli järgmine lagendik ja seal olid kaks kitse ja muudkui hüppasid ja mängisid ja siis me lihtsalt vaatasime neid ja, ja see oli nagu omamoodi selline muinasjutus kõndimine ühe lagendiku juurest teise juurde ja jälle uued loomad. Ja siis vaatasime kitsekesed ära, nemad läksid metsa edasi, meie kõndisime ka edasi. Kõndisime ja kõndisime, meri hakkas juba suhteliselt lähedale jõudma. Ja ühel hetkel oli üks väga põnev kogemus. Häält põõsa tagant, umbes viie meetri kauguselt, pistis oma pea välja üks väga suur loom, alguses mõtlesime, see on hobune, kes seal sööb, et ta oli nii lähedal meile ja, ja siis vaatasime, et oih, et see on hoopis põder. Ja see oli tõeliselt selline ehmatav kogemus, suusatab põdraga nii lähedalt tõtt ja me tegelikult ehmatasime, põder ehmatas ka, sest et tema jaoks ilmselt see oli ka väga ootamatu, kuna me niimoodi saad põõsa tagant välja, astusime vaikselt ja naer kuidagi tardus. Alguses ta ei saanud ka aru, kes see on. Ja siis ühel hetkel me kõik mõistsime, et kes on kes ja koer muidugi, siis läks põtra tervitama ja põder jooksis oma teed, aga kuidagi jäi südamesse see kõik ja ja siis me jõudsime mere äärde ja tulime tagasi ja ja see oli tõeliselt eriline, näha nii palju loomi sellise väikese tee jooksul. Ühel varasuvisel hommikul. Et see oli minu esimene Vormsi kogemus Õige rääkisin Vormsi saarest, siis tegelikult mul on ka üks reisikiri Vormsi saarelt olemas. Püüan ta siis siit üles leida. Moodsa oja välipäevik on läpakas rohkem. Katsun selle siis teile ette lugeda, nagu ma olen kirja pannud. Vormsi saarel oleme oma konnauurijate laagriga. Ööd on jahedad ja selged. Tähed säravad kirkalt üle vaikse vee. Nõrk tuulehoog kannab soolakat õhku. Kadakate vahel õitsvaid toomingates laksutavad ööbikud. Otsekui laperdav nahkhiir ajab isakurvits emast madalal metsa kohal taga. Öö metsas. Vanade rannikulompide juures on täis müstilist öölindude, jõulist ja valehäbita armulaulu. Ruigad, Uigad. Metsa vahel võistlevad kodu, händ ja karvasjalgkakud parima huika tiitlitele. Ja see saare õhk ja olulise meri. Rookatused ja kiviaiad, ristpardid küla vahel ning kadakate keskel laisalt astuv mägiveis. Sisemus jõuab äratundmisele et kätte on jõudnud aeg, mil taas valge suveülikond ja õlgkübar välja otsida ning mööda maad ja ilma ringi rännata. Mis ajast peale hakkas kujunema minu side loodusega? Räägitakse, et esimesed kolm aastat inimese elus on need kõige mõjutada aeg. Mu vanaisa sai sellega hakkama ja võttis mind juba siis vastu ema tahtmist metsa kaasa. Kuigi ma seda korda ei mäleta, aga piltide pealt näinud, et mul on kohe kõik oma jahiriided ja olemas ja kaabu peas ja ma olin väga tähtis täpselt jälle ei mäleta, kui vana ma olin nagu mingi nelja-viieni, et ma juba jõudsin metsas natuke ringi kõndide esimene mälupilt, mis kohe meelde tuleb, on. Olime koos ilvese jahis. Ja siis sel ajal peeti ilvesejahti veel raudadega, et ei pidanud teda kuskil passima, et Ilves on selline huvitav loom, kes armastab mööda mahajäetud talusid ja aitasid, mis metsas on, kus ükski inimene ei käi, siis ilvesed armastavad nende ümber käia ja aknast sisse vaadata. Teinekord astuvad isegi uksest sisse, lähevad, vaatavad, mis pööningul on, et jälgede järgi on seda võimalik kõike tagantjärgi lahti harutada. Aga jah, siis oli see ilvese jaht, oli väga võimas emotsioon, et kui ma nägin, et Ilves seisab vanas küünis liikumatult ja vaatab meid. Muidugi vanaisa lasi maha, aga. Aga seda ma mäletan selleks ajaks, kui laskmine oli, et siis ta ütles, et poiss, milles asi, vaata seal missal küüni nurga juures. Siis kõlas pauke, oli korras. Et mahalaskmine või jahipidamine, vanaisa oli väga kõva jahimeest oli elukutseline teenis sellega elatist, oli päevast päeva metsas, ei olnud mingeid puhkepäevi ega midagi. Tema elu oligi metsas. Ja siis minule need laskmine ja see tundus kuidagi loomulik ja ma ei näinud seal midagi, et see on nüüd maru kurb asi, et keegi maalastakse põder või metskitse. Et see tundus elu osana. Ja siis käisin koolis, hakkasin juba teiste asjadega tegelema, loodus natuke läks kaugemale ei olnud aega. Tegin sporti ja siis läks kogu aeg selle peale, aga siis ühel päeval ei tea, millesse tulin. Kutsus vanaisa mind. Tule, lähme. Lähme fotosafarile, ma annan sulle oma vana fotoaparaadi ja vaatame pilti. Väga tulla ei taha siis. Siis ära tule selle peale kõik. Vanaema helistas kohe, rääkis, et, et noh, et ma saan aru, kui sa ei taha minna, aga aga no mine, vanaisal oli ikka nii tähtis, sest meile ikka. Loomulikult tuleksin, küsisin koolist kohe. Toobastuse kirjutati. Lugupeetud õpetaja. Joosep tahab minna koos vanaisaga metsa loomi pildistama. Selle peale õpetaja ei osanud midagi arvata, mis vabastus see selline on? Kuhu sa neid pildistama lähed? Ja eile hiljem koolis ka, et küsiti kas tõesti olid sina, kelle pilt seal kuskil oli, et kus siin on neid loomi näed? Nagu, et väga imelik kuulda, et mis, mina ei või siis looma näha. Aga ja siis hakkasid pihta, käisin kaasas ja kohe tundus, et noh, see oli see gümnaasiumi lõpuaeg ka, et kus pidi igaüks igalühel pidi selge olema, kelleks ta nüüd saama peab. Aga mina ei osanud igat pidi, proovisin, kes ma nüüd võiks olla advokaat kuradi ei kujuta üldse ette. Et ei tea, ei tulnud midagi ette, et kes ma võiks olla. Ja seal piltide ja siis mõtlesin, et niisugune loodusfotograaf tahaks olla maru lahe elu. Istud telgis moodi vaba aja keegi paina kõrval. Sa oled võid, noapihv kidapükste külge ja mõnus sõit Matsutada ja saab alati komme ja limonaadikaasast kogu aeg, kuid. See on siis tee, kuidas selleni sattusin. Aga noh, hiljem juba hakkasid siis kogemused tulema, millest siis võiks rääkida. Looduse kogemused, mida ma mõtlesin, tundsin. Mis sügavalt jäävad sisse, on kohtumised loomadega. Ma oskan teha põdra häält ja sellega ma saan väga, on väga kerge saada kontakti loomaga. Ja sealt hakkab piirama ära kaduma, et ei ole enam Põderi võtta sind enam inimesena. Ja mina ei võta enam põtra ka nii väga loomana kui teise olavusena. Põder vaata mind kui teist elukat. Kui ma veel teen põdra häält, siis ta näeb, et Ma ei ole põdra moodi, aga aga ta ikkagi kuidagi kuidagi ei leia seda tõestust. Siis ta sised sihuke. Tüüpiline stsenaarium on, et kõigepealt tuleb suure hooga julgelt lähemale nagu vana semu juurde. Eriti nooremad, kes tahavad suhelda väga sarnased on inimestega. Ja kui koos vanaisaga olles, siis on alati kõik võrdlused on seotud põdraga kuidagi. Ja siin on üks rahvalaul, ma pole seda kunagi laulnud tegelikult, et inimestele olengi muuseas laulnud seda ainult looduses. Ja õigemini ma ei olegi seda selgeks saanud ja iga kord tuleb mul selle laulukasti tugev pilt nagu selles, kus ma siis seda nii-öelda esimest korda laulsin. Aga las pilt jäädagi mulle ja eks seda laulu tuleb ilmselt laulda palju, enne kui ma seda julgen siis laulda. Aga lihtsalt võib-olla Joosep jutt ka ja mõtlesin, et ma peaksin ta ikkagi teile kõigile ette lugema või ette laulma, et kuivõrd tihedalt oli see vana aja inimene seotud loodusega, kui ilusasti oskas ta seda sõnadesse panna. See on üks vaeslapse laul. Ja tegelikult on ta siis haljalast pärit Jaan kokku minu poolt siis see nagu pandud mitmest laulust. Mari Kaskmann, Liina Kask, Mannan tega laulnud. Meie kaksi vaesdalasta paar kui paraadi poega syyda metsast viiakseemi kannu otsas kaasa juure poole meil pulmatuuba ta poole pulmarahvaaasta dieme pulmad ollu pääl saajad, Saara puusaalus. Et on suuri söömalauda Belloobienaariste pinki kalju kaunis kausike. Lepali leeme liu luste korras Oloosi ikka. Kes on meie pulma, oli see, kes on kallid, kaasa naiivse metsa puuda pulma oli see ka see valge Kaasa naise hunt on pulmaOlderemanni ka Ruugalliseiduruna reed, neeru Aadeegi jääniis, vilgas peiupoissi, küülaadena tantsuringi äär on torupillivikerkaar, on juuli, mängi. Et kui siin räägitud pääsukestest ja patriatest ja kitsede eest, siis ma esindaks kalasid selles mõttes, et lapsepõlve looduse kogemused on Keila Joalt oma onnid ja lõkked ja siis nii nagu me loodusesse tagasi tahame ja eks meie tänane jutu peegeldab seda, kui võõrandunud me tegelikult oleme tagasi enam nagu hästi ja et, et kui vaadata, kas või kuidas maainimesed loodes suhtuvad, ega nad nii väga jõhka ilusate vaadete pärast nad ütlevad, et näed, siin ei ole, pigem on see võib-olla selline pragmaatiline suhe. Aga nii nagu me loodesse tagasi tahame nimetahvli lapsepõlve tagasi ja minu looduse noh, kogemused ühest küljest on isaga koos kalalkäimisest ja teisalt kirjandusest don Thompson ja nahksuka jutud. Ja siis lapsena külastada abitud ja siis ma nagu vanemas eas mõtlesin, et peaks nagu jälle proovima ja siis maamaja seal ilusti Kasari ülemjooksul. Ja siis ma seal proovisin natuke ja, ja külamehed ütlesid, et jões kala ei ole, saarmas on sees, ei ole mingeid kalavaheliselt, natuke viskasin lanti, sain niimoodi esimesed kolm suve niimoodi kolm, neli haugi siis suvejooksule. Aga siis üks suvi mul kuidagi õnnestus nagu Augiga samastuda, mõelda nii, nagu tema mõtleb, et kus ta võiks olla ja ja siis seesama kolme kilomeetrine lõik, mille peal kõik see tegevus toimub, et siis suvi, ma sain nagu kuuskend haugi seal, et siis ma tundsin, et ma olen midagi ära pindad. Megi Kromanioolase geen on, on üles ärganud, et et võib-olla me peame kunagi jälle natuke rohkem küttima korilema, et ehk seda tarvis minna lisaks reaalsetele muudele asjadele. Ja siis ma olengi otsinud sellist oma paika, nii nagu seal Keila jõe alamjooksul oli lapsena, kus sa tundsid, et sul on oma saladused, oma varandust ei leia, aga siis on vähemalt see ka oma koht ja, ja siis ma olen seal leidunud sellise karstiallika, millest keegi ei tea minu minu arvates. Ja see on nagu see päris oma koht, mida ma teistele näita ka, kus ma vahelise käin. Olen seal oma. Mul on lihtsalt nagu see teema, et nagu just nimelt see see loodusesõbraks olemine, see kõik on nagu et me lihtsalt nagu ei tohiks enam niimoodi sellega tegeleda peaks saama juba nagu järgmise astme peale, et see on mingisugune asi, mida sai selles mõttes ma sain sellest sellest põdra, põdra, hääle tegemise hetkest või noka, sealt see, see, kui, kui niimoodi mitu nädalat järjest alasti seal olles mul kadus ka nagu mingi piir ära ja see kaduski pigem nagu nende asjade lugemisega, ma hoidsin ennast inimesena õieti, mul kadus täiesti inimese tunne ära. Aga mitte, et mul oleks loomatunne või mingi ürginimese tunne seal tekkima, ei mänginud mingit sellist reality showd seal, et ma olen mingisugune tohutu sihuke tulen hommikul, eks ole, ja et see oli nagu mingi täiesti noh, vaatasid nagu kõike. Noh, oli antud nagu mingisugune siuke armuaeg, et sa saad nagu kõike nagu kõrvalt vaadata, nii inimeste elu kui üldse seda kõike elu siis sul olid omad väiksed mingid ülesanded noh, see oligi nagu mingi mull ajas, said vaadata kaugele mingitesse inimeste asjadesse nende mingite tekstide kaudu. Aga näiteks noh, viimasel ajal õnnestub või ma nagu isegi nagu kardan üksipäini metsa minna, et see on nagunii kaugele jäänud ja, ja siis, kui see mingil hetkel nagu lähed sellistesse kohtadesse, kus sa oled kunagi käinud või niimoodi ja satud, siis tekibki see tunne, et sa võid nagu kaotada selle inimeseks olemise või, või noh, ühesõnaga, et see tõmbab niivõrd ära ja see on nagu nii valus, et sul pole selle jaoks aega olnud või et sa tegelikult neid asju nagu ei saagi nagu kokku panna. Noh, et väga palju on räägitud sellest, et elamegi ju nii looduse sees, et koopast ja noh, nii-öelda arenenud riikides ei olegi selliseid noh, nii arenenud inimesi, nii, nii suurte loodus lahmakate vahel kuskil noh, et on, Skandinaavias on ka veel sellised alad olemas ja niimoodi, et kus oleks noh, nii-öelda nii ühtepidi sotsiaalselt ja igatepidi arenenud ühiskond ja samas nii palju siis nii-öelda niisugust vaba vaba maad, et kuidas me saaksime seda tasakaalu hoida, et me peaksime nagu palju targemad olema, peaksime olema nii palju targemad, räägiks sellist loodusesõbra juttu vaid me peaksimegi saama kuidagi, aga mingil hoopis teisel tasemel uuesti, nii loomuliku suhtesse sellega, sest ega selge on see, et et tehnoloogiast pääse või et kui me pääseme siis pauguga ja noh, niimoodi ja see on siis juba hoopis teine stsenaarium, aga. Mingi üks mõte, mida, mis mul vahepeal tuli nende lauludega, et see, et see üks laulmise viis, mis mis on peaaegu nagu täiesti ära kadunud või noh, see, mis mis nii-öelda siis niinimetatud loodusrahvaste puhul on üks täiesti SUUR SUUR. Noh, niimoodi valdkond on kõik need need laulud ja lood, mida ei mängi nagu inimestel omavahel, mis ei ole nagu inimeste omavahelises asjaajamiseks, vaid vaid mis on selle mis on siis niinimetatud noh, ma ei tea, kuidas siis nagu loodusega suhtlemiseks või siis või siis jumalaga suhtlemiseks või kuidas seda nimetatakse. Et see on meil peaaegu täiesti ära kadunud, mul ka selliseid laule ei ole. See see tuli jutuks, sest näiteks selle nende Tõva kõrilauljatega, eks siin on käinud mitu korda see maailmakuulus ansambel ja siis noh, et näiteks kogu see kogu see kõrilaulmine põhimõtteliselt no mis nüüd on muutunud selliseks sotsiaalseks tegevuseks neil endil ka korraldades lauljate võistlusi, et see, see nagu valdavalt on olnud see mida tehakse üksipäini, siis, kui ollakse Loodusvaimudega silmitsi seda inimesed omavahel nagu. Ei ta sinipea. Ja ta on ka üks rauk. Ikka ta Vi seeder. Lendas, minul on koti. Sealt vaatas sul? Jah? Hat ta ta sendite, oota, see mingu ta novelli. V ta see peo nii ma ja sööda. Ees said kokku Jaak Johanson, Jaan Riis, Heike Vellenud, Mati Kose, Joosep Matjus. Tuule kann ja Andrus Nurak. Kokkusaamise tegid kuuldavaks Külli tüli ja Astrid pening. Raadioteater 2008. Üks. Pectrolisse luuran, luu kati, sealt vaata. Ja. Ta. Ta seid. Ta see pea. Peas. Ta. Ta kasvõi käpuli. Kas ta Tseegeede. Länglassinuran koti sealt. Ta. Pilu 1000 tanki mõõda sentite. Taasi peo.