Ööülikool. Koole. Katkendi Friedrich Puusepa õpikust keelelisi ja kirjaseadmise harjutusi esitas nelja aastane Sonja Nüganen. Tänane saade on salvestatud Paabeli raamatukogu kirjandusfoorumil. Jutuajamise teemal ajatus luubis. Vestlusringi juhib Anu lamp. Kõnelevad Lembit Peterson, Toomas Paul ja David Vseviov. Selline alustusele järgnevalt ma mõtlen, et me võiksime kõik meenutada kõik need kolm meest, kes siin laua ääres on seda meie esimest elamust meie tee raamatoni. Ma mäletan küll oma suhet trükisõnaga ja emal oli võimalus seda täna hommikul oma ema käest kontrollida, aga ma jätsin seda tegemata, sellepärast et Väikse lapsena mind rahustamaks anti mulle kätte ajaleht ja ma võin seda tundide kaupa tükkideks rebida. Tänase päeva kontekstis ma tuletaksin teile meelde, et tegemist oli nõukogude aegse välja anda ka tõenäoliselt Rahva hääle või Pravdaga ja selles väljendus minu protest. Aja vask. Mis aga puudutab raamatuid, siis ma olen raamatu inimeste perekonnast. Isa töötas mul eluaeg trükikojas maaraamatu kaubastus raamatupoes. Ja ma mäletan raamatute lõhna ilmselt väikse poisikesena, kui isa mind võttis, kaasa trükikotta, seal oli mingi eriline lõhn ja natuke silmi eeskanne, et masinaid, mida tänapäeval ju pole. Need, millega raamatuid laoti Nad olid nisukesed, mitmekäelised kollid, see oli põnev koht. Ja täna hommiku ma püüdsin kontrollida, kas need raamatud lõhnavad veel samuti nagu nad omal ajal. Ta tunnustab mõned asjad ära. Ainult tolmu lõhn. Mina mäletan ka lapsepõlvest seda trükikoja ja vast köidetud raamatute lõhna, sest mu ema oli raamatu köitja. Et see on see, mis mind saamidega seob. Kui sa nii ütled Tegelikult. Aga mäletan ka seda, kuidas algasse tähtede kokupeerimine eesti keeles on, see tüvi on väga huvitav täht, tähelepanu, tähed, mis tähendavad taevatähti, raamatu, tähti, tähnia tähenduste ilmselt leiab veel, kui te nüüd edasi mõtete, see on huvitav sõna, aga tähtede Kokoveerimine ilmselt huvist teada saada seda, et mida ema loeb ja siis tema luges mulle raamatuid ette, mäletan eriti kevadet millegipärast. Ja siis tuli meelde see taipamise hetk. Et kui ma ühel hetkel aru sain, et ma loen tähed kokku, sellest on sõnad, tekivad mõtted ja see oli tuli lihtsalt no lasteaias. Aga ma ei mäleta selle raamatu pealkiri ja mäletan seda elamust, mis tekkis siis, kui ma sain ühel hetkel aru, et ma loen, võtsin selle raamatu ja läksin kasvate asemel siis lastele seda ette lugema. Mul jäänud alles siiamaani. Ja ilmselt kogu mu noorpõlv läks niimoodi raamatuid, nagu öeldakse, lugedes ja üle lugeda isegi neelates ilmselt jahtisime sealt lugusid tegelaskujusid. Mäletan seda lugemisest ka seda, et kujutlused põrkasid kuidagi kergesti ladusalt. Aga nüüd tagantjärele mõeldes on kuidagi isegi natukene vahest kahju pisukest spontaanset lugemist, nagu lapsepõlves olid, võtad raamatu ja lähedal, loed ilmad, sa otsiksid seal materjali uueks lavastuseks või mingiks ettekandeks kuidagi vaataksid sellise erilise pilguga, püüaksid sealt midagi välja uurida või seda ei ole pikka aega nagu olnud. Aga siiski, vahest kui hakati uurima, unustad ennast ära, elad jälle raamatusse sisse ja tuleb see kõik meelde, kuidas on lapsepõlves kuulnud? Mina ise mäletan seda, kuidas ma lugesin kolme musketäri ja ma arvan, et see on meil kõigil ilmselt sama elamus. Ma kujutan ette, et just selle raamatuga, et nii kui lõpetasin ja alustasid ja nii järjest mitu korda, sest ma olen hiljem vaadanud, et ta erinevates põlvkondades lapsed on, eks ole, mitte mingeid musketäride grupid, kes mängivad seda mängu läbi. Aga üks mu tuttav sõnastas selle, et see oli väga õigesti, et ta luges endale musketäride eluks ajaks aukoodeksi. Ja ma olen mõelnud, et seda kõike ära tee seda või tee niiviisi on võimalik lühikokkuvõttena ju kiiresti omandada, kas see pikaajaline selles maailmas elamine, selles on väga suur võluv, tähenduseta sõnastesse teha ka ilusti. Ja siis ma tean näiteks inimesi, kes on ka musketäride ajal läinud õppima prantsuse filoloogiat, ta tahtis seda maailma, et see kauem kestaks. Raamatu mõjuvõimus. Mina ei ole lugenud veel kolme musketäri. Nii et ma tunnen suurt häbi. Ja ma ei mäleta ka lugema õppimist, nii et see kuidagimoodi nähtavasti käis üsna iseenesest. Ja kuna ma olen lapsena pidanud väga erinevates kohtades elama, isa, ema elupaik Tartus põles maha, kui 42. aastal pommitati Tartut ja siis sai tõrvas Pärnus ja mitmel pool oldud sõjapõgenikuna ja see ruumi tõttu ma arvan, et seal uuesti Tartus taga, siis ma pidin olema viie-kuue aasta vahel, kui mäletan piibli lugemist. Arvatavasti ei olnudki laiemale üldse muid raamatuid, sest kui mõelda praegusaegseid elutingimusi ja seda me elasime kahes väikses toas ja köögis seitsmekesi ja mina magasin köögi põrandal siis noh, kuuned raamatut, pidanukski maht oma ja nii et minu lektüür koosnes piiblist ja siin võib-olla õigustab see, et soome keeles piibel ongi raamatu. Ja selles küljest arvatavasti ma kuulun pigem mini eelajaloolisse põlvkonda nende eestlaste hulka, kes piibli kaudu lugema õppisidki. Ma lugesin muidugi tõenäoliselt ikka järjest ka neid, sest lood mul on just nagu meeles. Aga mind Ta hakkas varsti huvitama see, et seal vanas piiblis on iga salmi taga viited. Ja siis ma hakkasin nii nagu õunauss neid viiteid mööda käima ja avastasin, kui põnevaid seoseid toob. Lähed sinna, no vahel oli nii igavest, tuli kahe-kolme pärast jälle tagasi ja vahel oli need lõppesid otsa, viitas salmile, kust kuhugi edasi minna ei ole. Vahel võis tõesti tundide kaupa nõndamoodi rännata. Ja teate, see on hoopis teistmoodi piibli lugemine, kui võtta kätte ja kaanest kaaneni või kohustuslik peatükk seal, kui sa vahetpidamata sirvitada ja lähed just sinna ja paned need asjad, mis kokku kuuluvad. Nii, aga nüüd lähme edasi oma selle tänase teemaga väga palju otsi lahti jätta ja tõlgendusvõimalusi pakkuva ajatus luubis. Kui ma oleks teadnud. Toomas Paul, pole kolme musketäri lugenud. Oleks minuga juhtunud seda äpardust, mis on kuidagi, ma ei tea mus sees ja ma seda olen üsna hiljuti meelde tuletanud. Aga kuna see kolm musketäri on nii oluline, siis ma siit võib-olla alustaks sellepärast et raamatute poolt loodud kontekstid, mingisugused arusaamad on ju nii olulised, kas vist ilmaasjata praegu siin kui eetikakoodeks esile ei tulnud? See lugu, ess elamus. Läbielamine on üks seitse-kaheksa aastat vana. Ja meil paluti 20 esimeses keskkoolis. Tiina Meeri on väga sümpaatne kunstiajaloo õpetaja, seal. Ja see üritus nädal oli pühendatud või keskendus ajajärgule, mida kutsutakse apsalutismiks. Lapsed kirjutasid referaate, õmblesid endale sellele ajastule vastavaid rõivaid, valitses tore meeleolu. Mina pidin kooli saalis natukene sellest ajast rääkima ja nagu ikka, oli nii väga kiire ja polnud ju aega ette valmistuda. Ja mul on nii, silme ees läheneb kooli uks. Ja mul ei olnud mitte ühtegi mõtet peas ühtegi ideed, millest ma ometi räägin. Ja kui ma olin juba kooli sisenemas, mul tuli mäelt, tulid meelde kolm musketäri ja ma tundsin, ma lähen pääse, noh, et ma olen pääsenud, mul ei ole enam mingeid probleeme, sest mind aitavad Tartan ja portas mileedi täis. Astusin tribüünile kooli saali ja nagu ikka, kui sa räägid lastega, siis su jutt ju läheb või kuidagi see intonatsioon muutub niisuguseks titterlikult. Need kallid lapsed, Me laeme täiega kolme musketäri maailm. Saal vaatas mulle otsa Toomas Pauli pilguga. Siis ma palusin, et andke käega märku, et kes on lugenud ja need olid üksikud käed veel kord ega ei kuulu nende raamatute hulk mida peaks lugema, aga meie enam-vähem meie põlvkonna saab ikkagi Toomas erand vis. Sest ta leidis õiged raamatud õigel ajal üles varem kui meie ülejäänud selles osas põhjus. Ja mu näide ei toiminud. Ta oli teisest kultuurikontekstist, mitte mingisugust haakumist, ma pidin midagi ringi tegema ja nii edasi. Aga mis puudutab raamatut ja ajalugu, siis on see loomulikult lõputu teema ja kõige üldisemalt ju miks ka mitte. Aeg enne trükiraamatute aeg päras hoopis erinevad epohhi ükstaskõik, kuidas me seda ka käsitleja ei vaatle? Kuidas raamat leiab ja kui lai on see raamatu kasutus just lehitsesin veel läbi, kui nuusutasin neid rahalsnikest kadus. Vaatasin selle Venemaa ajaloo, mille omal ajal tegime koos kolleeg Vladimir sel keeviga ja tuli meelde kurtski 1564. aastal Ivan neljanda jõukonnast põgenenud kurbski siis seal ju oma vaata propagandaideoloogia näed ju kõik lähevad raamatukaante vahel ja võtame need ei ole aega sellel pikalt peatuda, aga võtame kultuurid, kus võtta mõni raamat ja lugeja ja tuletan teile hüpervõib olla ühe fakti, mis pea läheb ju paljud asjad paika vene kogukonnas. Ja millal siis muutub Põhjala kirja lugemine inimestele vabaks tavaliseks toiminguks alles 19. sajandi teine pool Ellaljuse vaheldatuteks seletatuteks ja queen, et ma ta võib-olla tänapäeval kontekstis raamat tulla või püüda leida raamatut, mis was enim mõjutab seda ajaloo kulgu tänase päeva kontekstis? Ma ei tea, võib-olla ma eksin, aga mulle paistab, et see raamat on koraan. Ilmselt mitte ükski teine raamat tänapäeval ei mängi niisukest reaalset või oma sellist kaalu nagu sõjaraamat. Aga need seosed on tohutu ja see maailm pärast raamatut tinglikult trükiraamatut hoopis teine Maar. Viimasel ajal ma olen hakanud mõtlema selle üle, kuivõrd väga palju sõltub meie käitumises ja olemises meie nii-öelda minapildis sellest, millised millistel ame ennast ette kujutame ja kuivõrd see minapilt on kujundatav väga teiste inimeste poolt, kes meid ümbritsevad lapsest peale mõtlesin praegu sellega, sest ka selle peale, kuidas raamatud võib-olla on meid kujundanud raamatu lugemine märkamatult endalegi ja ma seda ette valmistanud, mõtlesin isegi, et et kas nisugune usalduslik minek erinevate autorite poolt kujundatud ja interpreteeritud maailmades on tegelikult noh, ka alati hea vaimse arengu mõttes. Võib-olla see on niisugune ketserlik, mõtlesin praeguses sihukse ümarlauas, aga aga mõni niisugune juhuslikult kätte sattunud tekst, milles ahmides sisse lähed, võib võib-olla terveks eluks jätta mingit šokeerivat pilte või alateadlikke hirme näiteks, eks ole. Enamasti me peame küll muidugi raamatuid headeks sõpradeks ja aga võib-olla kuulatasid jutuga Mitte kadedusele see sõna, aga mingisugune noh, aukartus selle raamatu eest, mida Toomas Paul mainis, et see raamat on minu ellu jõudnud ka võib-olla natuke hiljem, kui tullakse, kas peale jõuda. Et viimasel ajal on minu lugemist kujundanud ka suures osas see raamat ja ka nihukesed, vaimulikud tekstid ja selle kõrval on kuidagi Suhe ilukirjandusega muutunud nagu külmemaks, võib-olla see on üks põhjus, et on mingisugused tuumakamad ja tugevamad tekstid osutavad kuidagi otsesemalt elu tähendusele ja juhivad, näitavad kätte mingeid teeotsi. Selgemalt võib olla, kui seda ilukirjanduse tuleb alati teha, aga võib olla ka põhjus selles, et ilukirjandus on olnud kogu aeg mulle nagu selliseks Hailaseks, mille põhja loonud nii etendusi kui kui rolle, ma ei tea, see on niisugune mõte, mis mul praegu siin tekkis. Aga küsimus, mille ma tõstsin, oli see, et kas lugemine on alati iseväärtus. Ja ma ei ole sugugi kindel, kas meil on vaja alati igasuguseid kogemusi omandada. Et võib-olla on hea, kui lapsest peale oleks olnud meil üks tark osutaja ja teejuht. Aga noh, teisest küljest, eks inimene tahab kõik asjad ise läbi kogeda ja proovida läbi lugeda. Aga kui tulla veel tagasi selle vaimuliku kirjanduse juurde, siis ma arvan, et selle lugemine tundub mulle äärmiselt huvitav. Ja ta annab mingisuguse erilise valguse ja kui ma mõtlen, et näiteks illu keelse lugemise puhul, kui me niimoodi spontaanselt vabalt sinna sisse läheme et ühtepidi, siis on jah nagu meelelahutus, et ma loen juturaamatut, aga teistpidi me oleme persele juturaamatu lugemist rahul, siis kui me oleme sealt leidnud ikkagi midagi, nagu öeldakse hingele või, või mingi tähenduse, siis me oleme saanud nagunii meelt lahutada, ära minna nendest igapäevastest asjadest kui ka oleme leidnud endale enda elu jaoks mingisuguse tähenduse või, või mõte. Ja mulle tundub, et, et selle tähenduse mõttekoha pealt olla on viimasel ajal, tähendab räägi nendest vaimulik kirjeldus andnud mulle väga palju. Ja näiteks ka osaledes mingitel mõtisklustele Veditatsioonidel, kus võetakse üks kasvõi evangeeliumi lõik vaadeldakse üheskoos, kuidas see tänasesse päevavalgust heidab. Need Sedalaadi lugemise kogemused seostasid mul, kui me räägime nagu ajatusest või lugemisest, kus ajatus nagu sisse tuleb, ajatus luubis. Nende tekstide valikul, mida sa oled valinud lavastamiseks kas küllaltki oluline nende puhul ikkagi on olnud, kui vaadata proportsionaalselt, kas need tekstid olid tegelikult leidnud noores eas kujunemisEAS, on need tekstid jõudnud sinuni või sina nendeni? Mina olen talitanud niimoodi, et ma olen osa tekst on jah jõudnud noores eas osadeks teatrikooli päevilt, mis on jäänud seal kuidagi mõttesse ja nagu mõttes idanema mille juurde ma olen nagu teksti lugeda, siis eile korduvalt tulnud ja avastanud mingeid uusi tahke nüüd on nagu kujutuses mõttes nagu edasi töötanud. Et nagu oleks keegi minu sees neid nende tekstidega, samal ajal, kui ma muude asjadega tegelen nagu edasi töötanud ja äkki ühel aasta kahe-kolme pärast avastan, et see tekst on muutunud hoopis rikkamaks sisukamaks, et seal tekivad need või teised asjad, siis on kõik loomulik, kõigile tuttav asi. Aga ma olen püüdnud lavastamise puhul teha seda endale ka nagu stuudiumiks selles mõttes, et võtta need tekstid, millest ma tean, et nad väärt tekstid, mis on paljudele inimestele olnud läbi aegade tähtsad tekstid ja hakanud nende tekstide abil ja koos näitlejatega tekste nii-öelda avastama võib-olla mingisuguse sellise noh, kuidas öelda uurijana või arheoloogina, kellele on osutatud, et siin on olemas see peidetud huvitav linn, millel juhatatud sellele lättele ja ma olen hakanud oma kaevamistöid pihta, tähendab, et hakkame liitsõnadetaguseid maailmu, tähtede taguse sõnadesuguseid maailmu avastama kujutusega nagu sisse lugema. Just nimelt teadlikult valinud need tekstid, mis on, on nii-öelda väärt tekstid. See tuleneb sellest võib ilmselt, et selleks, et mängida üks keskpärast viletsat teksti, on vaja geeniust, aga hea tekst kannab nagu ise aitab ja ja õpetab, tähendab, et ma olen olnud sihukse tekstide suhtes kogu aeg see teatud aukartusega, läheneja või õppija positsioonil. Ja siis selle läbi seal nagu võimaldanud ka üht-teist aeg-ajalt, nagu avastada, selline hoiak. Aga kas sa oma lapsi oled suunanud tekstide juurde teadlikult? Ma olen osutus, ei teinud ikka muidugi, aga ega mul ei ole selles mõttes hullud kontrollija, et ma nüüd vaatangi kogu aeg kontrollida ja lugemislauda, eks ole, aga lihtsalt mingeid asutusi oleme teinud, tekstidena tähtsad olnud ja võib-olla ka teinekord rääkinud nendest ühest või teisest Tekstist raamatust on, viimasel ajal tuleb mul väiksemate lastega rääkida tihti Harry Potteri, sest mida ma ise ei ole viitsinud läbi lugenud. Aga, aga see on omaette teema läbi nendesse häri pataljoni jõudnud. Ma olen jõudnud nendel Harry Potteri, no ma pean ütlema, et ta tekitab tõrget. Harry Potter, ma ei tea, miks. Mismoodi siis ma ütlen, et Harry Potteri veel nii palju huvitavaid raamatuid No ilmselt peabki õigele lugema õigeid asju ja sellepärast tagantjärgi ei viitsi sina lugeda Potteritega. Kardan, et ma musketärid. Sest sest. Minul läks noorus ikkagi nahka, kui nii võiks ütelda, aga ma ei kahetse seda. Sest jah, no see oli väike poiss, kui ma lugesin piiblit ja eks ma teda võib-olla lugesin edasi ka kama vahepealset aega eriti ei mäleta, et me üldse oleks lugenud, sest noh, see, mis koolis räägiti, seda ei olnud vaja üle lugeda. No teate, tuled koju, sööd kõhu täis ja kui suusad alla ja kohe mäele, siis ma tol ajal elasin Rõuges. Ja noh, kui enam ei jaksa ja täitsa pime on, siis tuled koju hommikul, vahetud raamatute, lähed kooli. Ja lugemiseks. No ma püüdsin meeleheitlikult praegu meelde tuletada, tuli lemmik raamat meelde, see oli Robinsoni jälgedes versiline raamat. Vaevalt, et keegi teist seda lugenud on, aga see oli äärmiselt põnev ja noh, seda ma lugesin küll palju kordi. Sellepärast, et seal oli kasulikke õpetusi, kuidas metsas korda saada, vaata, missuguseid juuri kasutada ja kuidas teha seda või teist sorti lõket ja see kuulus noh, nagu niisugusi normaalsesse ellu, sest raamatute mitu korda lugemist peale selleversilini Robinsoni jälgedes ei mäleta, aga neli korda käisin Tarzani filme vaatamas kõik naaberkülades, kui rändkino käis, siis läksin jälle uuesti ja noh, loomulikult see oli see, mida meie mängisime, teismeliste meie siis tuli tehnikum ja kogu see niisugune faas, nii et alles siis, kui ma bioloogiat õppima hakkasin, pidin uuesti raamatuid lugema hakkama. Ja ega tagantjärgi nähtavasti see asi lihtne ei ole, nii et igaks asjaks on oma aeg ja teiselt poolt saanu küsisid, et kas lapsi, suunad, mina lugesin, see oli suurepärane mõte laste magamapanekuks. Nad said täpselt pool tundi lugemist üheksast poole 10-ni, kui nad olid õigel ajal voodis, kõik asjad olid ära koristatud, tuba oli tiptop. Nad tulid tihtipeale juba mõni minut varem, aga nad ei raatsinud oma lugemise ettelugemisaega ära kaotada ja nõnda ma lugesin neile igasuguseid asju, et see, kui mul midagi täna rääkida on, siis pigemini just sellest samast kahest maailmast, mis on lugemise ja kuulamise maailm ja see veelahe küllap Taavil õigus on, et ühtpidi läheb trükikunstist peale see massiliseks muutunu, aga tegelikult palju sügavam on tõenäoliselt siiski kirjaoskuse leidmine sumeris või siis noh, veelgi enam, alfabeetiline kirjaoskus, mis täielikult muudab mitte ainult võimalusi, vaid ka mälu tüüp mis laseb kumuleeruda, mis alles niisugusel kombel kultuuril laseb tekkida. Ja mida tšak kuudi on aastakümnete jooksul uurinud ja väga usutaval kombel seletanud. Ja see ettelugemisega on nõnda, et kreeka keeles Anaginosco sõna lugemise jaoks, mis tähendab ka ettelugemist ja näiteks kirikuisa augus tiinuse pihtimusteski, on jutt, kuidas nad väga imestunud on, piiskop Ambroosius loeb vaikselt. Tähendab ka endale loeti ette vabastajate tegude raamatus on jutustus, kuidas Filippus läheb Etioopia varahoidja tõlla kõrvale ja kuuleb, kuidas ta prohveti raamatut loeb ja küsib, kas natuke haru iga lugemine oli normaalselt vali, nii et see tähendab ühest küljest tempo mahavõtmist, ei mingit neelamist. Ja teisest küljest, see oli niikuinii haruldane, et loeti endale v tinica loetigi teistele. Jätkame saadet ajatus luubis. Vestlusringis on Lembit Peterson, Anu lamp, Toomas Paul ja David Vseviov. Üks niisugune kummaline asi, mis seostus nagu lastele lugemisega, mis Toomas Paul, sa rääkisid ka. Et ka minul on need kogemused, eks ole, kui ma lastele ette loen õhtuti või loen, laulan või luuletusi või, või tähendab mingisuguseid muinasjutte? Kummalisel kombel meil on teatud, mis praegu selline komme tekkinud, et et ühtepidi inimesed toovad kaasa näidendi, mida nad ise vaikselt on lugenud omaette. Aga kui nad toovad ühislugemisse, ilma et me sageli oleksime kindlalt otsustanud me ühe või teise materjali repertuaari võtame või selleks, et üksteisele lugedes kasvõi rolle pidi lugedes avaneb see näidend jälle kirjanduslik tekst hoopis nagu teistmoodi, tähendab et me kuuleme koos välja selle, et kas selles on meie jaoks antud hetkel nagu tõene mängima paneb, elustab impulss, mida teistele edasi anda, eks ole, või ei ole, see, et ta tuleb kuidagi ühise lugemise käigus, tuleb hästi kuuldavaks. Samuti võib ka mõnda teksti kodus üksinda ka hääleliselt ette lugeda. Tekst omandab tõesti hoopis teise, teise tähenduse ja teise niisuguse nagu väe. Mina mäletan seda lugema õppimisel, et ma lugesin valjusti sõnu kokku, aga ma ei saanud aru. Siis, kui ma lugesin valjusti, siis ma, ma lugesin nagu emale ja ema kasutas sellise nõksu, et läks kööki, jättis mind üksinda ja ma mäletan seda hetke, et ma jäin ja hakkasin vaikselt lugema, siis sain sõnade tähendusest aru. Sellel sõnade tähendus taga on veel ka ajastu tähendus ja jällegi üks asi, mida me vahetevahel tudengitega teeme. Vaadake Jevgeni Oneginit ja lugege ta läbi. Mõelge natukene selle teksti üle ja siis võtke kätte Lotmani kommentaarid Jevgeni Oneginit. Ja lugeda need kommentaarid, lähed ja siis lugege uuesti Oneginit, tuleb välja, et väga paljud need asjad, mida lugeda üldsegi tähele ei pannud, need on tolle aja kontekstis hoopis teise tähendusega märgid. Igas ajas iga aja kontekstis need tekstid elavat oma elu, on hoopis teised maailmad. Kui kangelane läheb kohvikusse 18. sajandil, siis on hoopis teine kangelane kui see kangelane, kes läheb kohvikusse 21. sajandil. Autorile ei ole rohkem midagi vaja, kui lihtsalt markeerida ta kohvikusse. Ja meie pilt on absoluutselt erinev sellest, mille autor sinna sisse kodeeritud, nii et see on veel ka lugemisel. Niisugune põnev aspekt siia juurde. Restoranid tulevad ju alles pärast prantsuse revolutsiooni, nii et kõigulinaariast ja selle seostest kirjeldusega rääkida, siis on omaette põnev rida, aga see, et lugemise korral kommentaarid on olulised, et nad üldse mõeldavad on. See teebki vahet suulise rahvapärimuse ja kirjutatu vahel. Võtame kasvõi, kus asja nagu vanasõnad, neid just nagu ei peaks muutuma, kas paned kirja või kuuled neid, aga nad ikkagi kontekstuaalsed, kui neid kasutatakse, siis neid kasutatakse teatud olukorras selle ütlemiseks. Et kui üks ilus näide on mu meelest see, et on eesti rahval selline vanasõna, ära mine pesemata sauna ja selle kohta Mattias Johann Eisen kirjutanud kommentaari, et tõepoolest tasuks ikkagi ihu harida. Mõte on ju hoopis midagi muu. Nii et kirjutamine alles Deepe objektiks selle muidu on nõnda et näiteks müüte varem peeti niisuguseks muutumatuks asjaks, aga kui sellele hakati tähelepanu pöörama nii nagu uudigi ja salvestas järjest samade inimeste suust ja nendelt, kes võtsid selle pärimuse edasi teatud pikemaid lugusid, siis sinna kuulus varieerimine juurde. Ja see tähendas seda, et, et iga kord midagi pidigi olema teistmoodi. Ja see ei olnud midagi haruldast või unustamisest, tulevad vaid vastavalt tollele olukorrale tuligi teda mingil niisugusel kombel täiendada. Ja see, et me saame lugeda, et see on nii nagu digitaalne salvestamine, noh isegi kui see sõna ise ja digitaalsus tuleb alles tänapäeval, on ta selles suhtes sarnaneda. Muutumatu, võimaldab üldse rääkida autoritest, sest see puudutab ju mis tahes leiutisi. Kui keegi midagi kah välja mõtles, mis oli võib-olla ajast ees, siis see mingil juhul ei saanuks jääda järgi, sest seal on see kas kõik või mitte midagi. Kui ta osutus kasulikuks ja keegi ära õppis aktsepteeris ühiskond või kogukond selle, siis ta oli, kui seda ei juhtunud, siis sedapuhku oli see lõplikult kadunud. Aga praegu me võime lugeda ju seda, mis on oodanud nii nagu seda, et keegi uuesti avastada ja ütleb, ahah, see asi ongi juba lahendatud ja meie vahepeal ei teadnudki seda nii nagu mitmete teaduslike avastuste puhul ja see on olnudki. Et see veelahe, et me saame Meister ja Margarita kommentaare või Joneegia lugeda ja ja seda ajastut ületada, ongi arvatavasti see, et kirja, kus ongi, mis on luup, ajaluup, mis sellest ajast võimaldab üle vaadata ja võimaldab ka detaile vaadata mitte ainult see lugu, memo tehniliselt omandada, edasi anda Ta vaid tagasi minna, segmenteerida teda ja töödelda igati ja siit tuleb hoopis teine pilt välja. Kirjutamiseni Essokana, ma ei oskagi seda täpselt defineerida, kas sans? Ajastu olemus on viimasel ajal lehitsenud päris palju, 19. sajandi lõpu valdavalt küll vene poliitikute, peaministri ja teiste vitaja päevikuid, mälestus ja kuidagi võib-olla ons vale, võib-olla see paistab moleni, aga see ajastu ajastuks inimene kirjutab iseendale päevikut, ta paneb kirja oma mõtted. Ja kuidagi on. On tunnet, et see aeg on niivõrd teil see 19. sajandi aeg on ta eetiliselt niivõrd kuidagi teine, et inimesed kirjutavad iseendal kuidagi teisiti. Puudub nagu sa võtab mõned tänapäeva mälestused, kirjutis loed peaministrit, paksu raamatut, veel ehitatud mõnda teist raamatut on kuidagi sihukeses otseses dialoogis tänapäevapoliitiliste, mingite pürgimuste kuidagi seal on nii palju seda arvestust mida sajand natuke rohkem kui sajand tagasi ei ole. Vähemalt ei tunne. Tol ajal väikese katkendi või väikese lõigukese, sest meil on pannud mõtlema vita mälestustes. Ta räägib, et noore mehena ja 19 sajandi mängitakse väga sageli kaart. Meil oli väga hea seltskond neljakesi väga sageli said kokku ja mängisid. Ja need oli saanud, viitas peaminister ja ülejäänud kolm olid ka köik väga kõrgetel positsioonidel, üks oli asekuberner, tõin oli professor kuskil kolmandate ilmale. Nad on omavahel kokku leppinud, sest nad tahavad nii väga koos mängida, aga neil ei ole selleks üldse aega. Ja nende kokkulepe on järgmine, kus nad ka ei oleks ja mitte need räägib, kus tema on tamp parajasti tsaarirongis. Nad sõidavad kuskile, Ta mängib, tal on kolm mängijat, vastaspartnerid ja neil on see kokkuleppe, mille järgi ta mõttes omistab neile, kellega ta reaalselt mängib oma vanade sõprade nimed. Ja siis kohtudes nende vanade sõpradega ja kõik nad neljakesti teevad. Kui see kokkulepe oleks meie nalja vahel, siis kohtudes anolambiga nädala pärast ütleksin ma sulle Anu, et seal rongis sa kaotasid mulle 10000 krooni. Vastased ei võta alu, siin on 5000 krooni, mis. Õits ma lugesin seda kohta ja mõtlesin, kas ma oleksin võimeline kohtamaks oma kursusekaaslast Rein lõõtsat ütlema talle, et kallis Rein kas ma suudaksin nulle mitte lisada ja maha mitte võtta. Ja, ja paistis, et kohe oligi nii, et seda mõtetki ei ole. Et oligi niisugune kokkulepe, tühine väikene asi, aga annab selle ajastu mingisuguse niisuguse atmosfäär või ma ei tea, täna ei kirjutaks niisuguses, keegi ei usuks. Sündmus kui selline pole oluline, aga eeskätt ta paneb selle kirja niisukese, tavalise asja. Neil oli lihtsalt, see ongi kõik, seal ei olnud midagi erilist, see oli ühes reas sellega, kus nad söömas käisid. Tavalinast tavaline kukkur ei mahu siia maailma. No ilmselt see on tõesti nõnda, et väga erinev see järg on ja siin on jälle see suulise ja kirjaliku ka, et see on nii, nagu retseptiga on retsept. Ta on kahetähenduslik ja ta tuleb sellest ladina tüvest kapeere võtma ja algul kirjutati r-täht võtta, see oli siis rohtude segamiseks ja ka toidu segamiseks. Ja kulinaaria jaoks ongi huvitav, nõnda et kui kokkamine käis otsese õppimise teel silmast silmakontaktiga siis oli ta paratamatult sotsiaalsete suhetega seotud, nii et ema kamandas start võtta nüüd seda ja seda raha võtta. Ja sama oli ka siis, kui sa oled õukonna kokapoiss, et sulle öeldakse, mida sa teed ja sa oled selgel alamas positsioonis. Ja võib-olla see on üks põhjus, miks kokaraamatuid on ka praegu kõige minevam kaup. Kui me kirjandusest räägime, siis üks aasta oli ju esikohal uus liiklusmäärustik. See oli see kõige minevam kirjandus ja kirjanikud küll protestisid, mis kirjandusse on, aga statistika on statistika ja edetabelis oli ikkagi kommenteeritud, liiklusmäärused ja kommenteeritud liiklusmäärustest jääb ka väheks, sest kui mina tegin oma esimesed autojuhieksamit pärast autokooli ja sain profijuhi paberid, siis me sõitsime inspektoriga nende väikeste autodega seal laua peal ja vaidlesime teatud olukordades ta küsis, mis sa siis teed ja siis mina pidin seletama, mis ma siis teen. Aga praegu on ju nõnda, et nende testidega sa ei tea. Aga kas küsimus, et võib-olla kõik valed tähendab sind, tõmmatakse sisse? Mulle näib, et see objektiveerimine on ikkagi üsna oluline vahe. Kui sa kokaraamatu võtad kätte, siis sa ei tunne ennast alandatuna. Sa teed lihtsalt selle järgi ja keegi ei ütle sulle. Beer-Aga kokaraamatut paigutuvad ja ka väga hästi kultuurikonteksti ka Me pidime kulinaaria, seal ma täna praegu mõtlen välja kokaraamatu ja annan teile retsepti. Avam järgmine, võtke 13,2 grammi soola ja lisage sinna 27,84 grammi jahu. Siis millise Euroopa suurrahva kokaraamat võiks olla? No ma ei tea, ma arvan, et saksa-ist andke vanale prantslasele prantke, võib-olla sakslasele kokaraamat, pange soola maitse järgi, kes siis on probleem, oi kui palju, palju see siis on. Ja Rooma kokaraamatust näiteks on ainult mõtisklused roomlane ja see tee talle tehakse süüa seal all ta annaks autorabeetši ostama, kokaraamatus on näiteks päris pikad mõtisklused teemal, kas ümmargune või piklik muna, on parem. Kokaraamatud neile, kes ise midagi ei pea. Nii et need kultuurikontekstid määravad ka siin päris palju. Minul on liiklusmärkide lugemisega selle õpiku lugemisega selline kogemus, et ma ei läinud edasi, sest mul oli selline tunne, et äkki seal on midagi muud mõeldud, nagu võiksid hakata tõlgendama seda, mis seal kirjas oli. Kas nii ongi? Ta oli uskumatu raamat, kui mõelda nende liikluseeskirjade peale selle pärast mis saab olla lihtsam kui liigelda, nii et mitte jooksta üksteisele peadega otsas on ju niivõrd elementaarne väga paljude ajaloolaste jaoks kogu ajalugu ongi kokkulepete ajanud. Nad on inimlikud kokku võtta, see on ju nii lihtne. Ja selleks on vaja ligi 1000 erinevat paragrahvi. Uskumatu, tähendab, see on kunstlik kokkulepe, seal on midagi, on seal valesti. Samuti kokaraamatut võib ilmselt interpreteerida, et kõik meil on, aeg-ajalt tuleb ette seda, et kas seal nüüd kokaraamatu järgi tehtud toitvanduse interpretatsioon võiks seda, mida seda interpretatsiooni tulen. Kui üks kokaraamat on, kui mitu on siis on küllalt keerulise Blora kristlikus maailmas. Samamoodi vanasõnad võivad 11 välistada, ma mõtlesin praegusele sauna vanasõna peale, seal tekkis minevikule mõeldes. Me teame kõik eesti keeles on kaks huvitavat vanasõna, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta ja samas, kes vana asja meelde tuletab. Igatsesin nüüd toimida, tähendab, ilmselt peab. Võib-olla see ongi üks paradoks, mis võimaldab meil elada olevikus, eks ole, vaadata rõõmsat tulevikku. Ja. Siis on veel vanas kirik keset küla. Seal ühe silmaga pead, vaatad. Kompromissi. Vähemalt minu kui ajaloolase jaoks ei ole ju oluline, kust ajalukku sisenete kas paraaduksest või köögiuksest, mina soovitaksin köögiust sellepärast, et sageli on toad koristatud ja kõik on pühitud kööki kokku, nii et seal näeb, näeb seda, mida ta ei näe. Ja need ongi kokaraamatut leiad võtke kasvõi 50.-te alguses ilmunud Stalini-aegne kokaraamat kuulsate Mika Janni tsitaat tidega viitega Stalinile. Et no mis sealt meelde tuleb, et kui šampanjat kodanlikus ühiskonnas joovad ainult pur suid, siis nõukogude maal saavad seda teha kõik. Et igast Ahanolane võib endale lubada. Need on käik, ajastute märgid, retseptid, koostised ja oli hädas, kuidas nõukogude aegsete kokaraamatutega kavaldatijat asendada. Mingeid maitseaineid, mida me ju ei teadnud mingite nõukogude või meie kättesaadavate, aga need on kõik ajastute märgid kindlasti. Ja huvitav, et inimeses on nagu teatud kõikide teiste nälga ei jäänud ja kõrval on olemas üks selline asi, mis vahest nagu meelest ära läheb, et meil on janu ja nälg tõe järele ja see vajab samamoodi rahuldust, et kui me seda kirjandusest lugemisest leiame, siis me saame toidetud. Ja kui me seda ei saa seda tõde kätte, siis me nagu kannatame, piinleme tähendab kõikide muude toitude käest, mida mulle sisse söönud, aga mis ei osutunud tõeseks, et tekib üks niisugune sisemine suur sisemine konflikt. Nüüd, kus me tõenälg, nii-öelda saab rahuldatud. Huvitaval kombel seostub otse auküsimus, millest sa rääkisid ja häbitunne, mida mainis. Et kui vaadata kas või noh, tänapäeva filme või kirjandust nii vähe või palju, kui ma nüüd vaatan. Aga siiski siis tundub, et see au või häbitunne on tõepoolest nagu jäänud unustuse hõlma kuskile 13.-sse sajandisse. Aga aga kohtad mõnda filmi või loed mõnda raamatut, kus see häbitunne, kui sellega on arvestatud, äkki tundub, et et oled jõudnud nagu reaalsusesse tagasi, sest et kõigil on see häbitunne või kuskil olemas ja lihtsalt millegipärast läheb sihukese sedavõrd inimese lahtivõtmiseks kõikide aspektide lahti võtmiseks, kuni jõutakse selle väikese musta loomani, kes meis kõigis nagu elavat tähendab, hakkab peale selle nagu sa oledki seal kõige tõelisem ja viimane reaalsuse tõde meie kohta võib-olla see on ka üks põhjus, miks tänapäeva kirjanduse juurde nii väga ei tahtnud alati tulla, tähendab et ta kuidagi väga paljuski päädib nagu lootusetus. Et ta jääb nagu suletud ringi kuskile kuskil püüab seal vahest ka selgeks teha, et siit nagu väljapääsu ei olegi üldse kuskil olemas, aga seda sisemus tõrgub uskumast. Ja siis tekib omalaadi konflikte, tulevad võib-olla nagu vanema kirjanduse juurde tagasi või ei loe üldse midagi, et niukene ja see autunne jälle on omamoodi asendunud võib-olla kaudselt, aga kuidagi selle imišiga tähendab, et ja see on nagu mingi natuke teine asi jälle, et kas. Olen kuulnud niisugust väljendit häbi on, aga ei tunne. Aga ei tunne tähendab, et Solovjovi algab. Sul algab eetika ja algabki häbitundest, et kui ma olen võimeline midagi häbenema, midagi häbenema Mäbenemini halbu asju, mida me teeme, aga tegelikult häbenema seda head, mida me teinekord teha tahaksime, eks ole, või aga millegipärast ei tee, et aga kuskil siin on väga oluline momente, seguneb inimeseks olemise juurde, et võib-olla jah, kuskil selle häbi ja häbituse niisugune asjaga marus häbitunne hakkab varsti jälle tagasi tulema. Teemal ajatus luubis kõnelesid Lembit Peterson, David Vseviov ja Toomas Paul. Vestlusringi juhtis Anu lamp. Ööülikool tänab koostöö eest Paabeli raamatukogu. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2008.