Koole. Raadio ööülikoolil on au ja rõõm esitleda Alari Allikut. Tere. Tere. Ja minu esimene küsimus Salari sulle oleks, kuidas peaks sinu poole pöörduma? Kuidas ennast ise tutvustaksid? Noh, ameti poolest ma olen Tallinna Ülikooli rektor ja tegelen sellega jaapani kirjanduse kultuuri õpetamisega aga see, mille pärast me täna siin ei ole ainult see, vaid vaid ka üks asi, millega ma hiljuti olen tegelema hakanud ja mis minu perspektiivi elule on üsna palju muutnud ja see on nimelt n ehk seni harjutamine, selline ajaline istumine, mis viib mind järjest kummalisemad seisundite mõteteni ja osasid nendest ma tahaksingi täna veidi rääkida, aga sellega ei kaasne minul mingit tiitlit, vaid ma hea meelega jääksin üleüldse selliseks nimetuks tegelaseks või teatavaks hääletoruks, kelle kaudu teised või see miski, millest ma juttu täna tahan teha, saaks ennast ise minu kaudu väljendada. Kas seda miskit on parem mitte sõnastada praegu isegi? Selle miskil on see häda, et nii kaua, kuidas hakatakse rääkima, siis ta ei ole enam miski, vaid juba kohe midagi, midagi väga konkreetset, mille igaüks saab kenasti ära lahterdada ja oma harjumuspärasesse mõttesüsteemi paigutada. See ongi see põhjus, mille pärast päris tsen õpetajat, keda mina ei ole, eks väldivad üleüldse sellest kõnelemist, sest et keeled on juba säärane omadus, et ta teatud asju lihtsalt mitte kuidagi ei taha väljendada või keeldub väljendamast. Ja see, mida me kuulda soome keele kaudu, on enamasti üsna harjumuspärane. Kuidas siis sellest trennist rääkida või kuidas sina ise siis sattusid kokku sellise tsen maailmaga? Minu endaga oli niimoodi, et ma jaapani kultuuriga hakkasin tegelema 91.-st aastast humanitaarinstituudis hakkasin õppima jaapani filoloogiat. Noh, ütleme 10 aasta jooksul ma olin omandanud tohutu hulga teadmisi jaapani kultuurist, lugenud mitmeid õpetajaid muuhulgas aga elu läks omasoodu edasi. Mingil hetkel ma avastasin, et need teadmised, mida ma olin omandanud, on kas, kui tead sa selline kapital või või mingeid esemeid, mis on eraldi kenasti kapist moodi vitriini laotud teadmised jaapani ajaloost, teadmised Jaapani kirjandusest, kõikidel on kenasti sildid juures. Ega mul on vaja näiteks loengut pidada või midagi kirjutada, siis ma sealt lahtritesse riiulites sahtlitest tõmban välja just need tükid, mis vaja on ja nendest teadmise klotsidest moodustan selliseid lauseid igasuguseid lõikejutte ja räägin kogu aeg millestki. Ja mingil hetkel ma avastasin, et ma ei teagi, millest ma tegelikult räägin. Ma võisin näiteks rääkida pikka juttu, tooge neist 13. sajandil zen õpetajast akadeemilises mõttes on ju kõik korrektne, eks ma rääkisin ära, mis on tema teosed, milles seisnes tema põhiline panus, ütleme, filosoofiasse kudeda, filosoofilise külje pealt vaadata. Aga see kõik ei aidanud mitte kuidagi või mitte mingisugusel moel lahendada, et probleeme, mis mul endal elus ette tulid ja kui ma nüüd pidin oma elu elama siis ma avastasin, et minu enese elu suhtes need teadmised on justkui klaasi taga. Toompeal kavastusele klaasikskise teadmise tükke ei aita mitte ühtegi tegelikku probleemi minu enese olemasolu pinnal nagu lahendada. Kõige otsesemalt tuli see välja siis, kui mu kuma esimene poeg sündis siis mu selline mina sai paraja hoobi juba sellepärast, et ma olin ette kujutanud, et ma olen suhteliselt rahulik oma nende teadmiste keskel ja oma omandatud harjumust keskel. Aga esimene poeg oskas juba väga osavalt hajutada mitmesuguseid nuppe, kus ma korraga vabanesin endale hoopis teisest küljest ma võisin olla väga vihane, eks karjud, ootamatute retkedel. Kumu, teine poeg sündis, siis ehmatas sellest vanast minast suurt mitte midagi järgi, sest nüüd oli neid juba kaks tükki, kes vajutasid nagu kõiki nuppe korraga ja ilusat kenade akordide või sihukeste hormooniliste helide vahel. Mida ma olin harjunud mõtlema iseennast kui sellist kaunist meloodiat, millele oma rütm, mingi omasugune lugu, selline kindel algus ja lõpp ning mismoodi ta voolab niimoodi. Korraga tuli välja, et see kõik on mingisugune kakofoonia või et see muusika on kuuldav ainult teatud tingimustel. Raimo korraga märkasin, et, et see identiteet, mida ma arvasin endal olemasolevat, mis tundus olevat niivõrd selline kindel ja tõsi, on tegelikult ju lihtsalt mingi teatav kogum selliseid eelistusi ja arvamusi iseenda kohta. Ja need kõik Parlevad selle ühe sellise mina identiteedi, pildi Alari Alliku pildi ümber. Ja niipea kui mingisugune suurem asi seda minapilti väheke kõigutad, siis kõik need laused, mida see mina koos hoiab, nagu et ma olen tark ja et ma olen ilusam kui teised või hammas kukub välja, siis ei olegi enam nii ilus ja korraga terve tüki identiteeti kaob ära. Neid sündmusi elus tuleb järjest ette, mis ohustavad seda inimene tavaliselt sellises olukorras, ta proovib meeleheitlikult kinni lappida selle mina struktuuri mingisugusel moel need puuduolevad tükid kuidagi ära asendada, sinna midagi mingid lapid kinni panna ja ikkagi sellesama lonkama juba vigastatud, aga ikkagi moodi kuidagi selle Alari Alliku loo lõpuni nagu ära mängida, olgugi et muusika ei ole enam ilusaks ja proovida ikka kuidagimoodi sellest olukorrast välja tulla. Minuga juhtus see, et kuna ma olin mingil määral seda Chen värki eelnevat lugenud ja need tekstid olid minu jaoks just nagu seal klaaskapis olemas siis nüüd korraga juhtus see, et nad ei olnud enam nii väga sellised akadeemilise uurimisobjektid, et ma uuriksin nende kaudu, mida nüüd jaapanlased mõtlevad või et kuidas jaapani kultuur on teistmoodi kui meie oma. Ma sain korraga aru, et jutt käib minust endast. Ja selles mõttes tekkis selline kummaline olukord, kus ma hakkasin täheldanud, aga selles samas kolmeteistkümnendas Islandit ookeanis selles kõige kuulsamast zen õpetajast, kes Jaapanis ilmselt üldse kunagi elanud on. Et igas teises lauses ütleb just sügioosse tähendab praktikat, harjutamine, harjutamine, harjutamine, et see ei ole ju eelkõige mitte filosoofia, mitte mingisugune klaaspärlimäng, vaid jutt käib minust enesest, sellest, mida ma iseendaga päriselt iga päev ette võtan. Ja harjutamine tegelikult peaks olema, siis tooge nii ja tema järgijate ettekujutuse järgi seisneb lihtsalt istumises, et ei tehtagi mitte midagi. Proovitakse olla paigal, hingatakse sirge seljaga istudes ei tehta mitte midagi. Ja see mitte midagi tegemine tundub võib-olla esmapilgul kõigile kole lihtne, kui seda nüüd päriselt proovida. Igaüks võib seda kohe proovida ka minut või viis paigal olla, isegi võib mõnel inimesel olla üsna keeruline, rääkimata poolestamist või tunnistajast. Istumine kaldub olema selline praktika, mis kõige otsesemal moel just nimelt selle pidevalt oma elu sisse ennast ära unustama, sellise kiirustama inimese nagu mina seal kõige otsesemal moel ohtu Tal ei ole enam millegi külge otseselt haakida ennast. Ta jäetakse nii-öelda kuivale selle istumise käigus. Ja siis need mõtted hakkavad kuidagimoodi, millega inimene ennast identifitseerib, need muutuvad siis vähehaaval järjest nähtavamaks nähtavaks, neid on võimalik läbi näha. Ja nüüd ongi küsimus, et kes on see, kes näeb, mind ennast läbis. See on seni kõige klassikalisem küsimus, see ilmneb lugematutes erinevates vormides kõikides nendes lugudes, mida ta enne õpetajatest ja õpilastest räägitakse. Ja muudes tekstides, kes mina ise on, kes mind ennast vaatab sellises olukorras, kus ma iseendaga silmitsi olen. Kas selle istumise eesmärk on siis iseennast nagu paljastada või on seal istumise eesmärk see, et maailm läheb omasoodu ja ta ei viitsinud kaasa, et siis, kui midagi juhtub sellist, nagu sul juhtus poegadega või sellist ootamatut sinu jaoks, siis sa võtaksid ka endale istuda ja siis teeksid alles. Jah, eks see istumine annab iga sellise teo või mõtte ümber nagu õhku ruumi juurde, et mitte ainult ma ei ole Pavlovi refleksi sisuliselt ehitatud olendakse, kellele igale sõnale järgnev teatav reaktsioon igale ihalasele iha rahuldamine vaid tekiks niisugune oluline viivitus ennem kui ma midagi teen, ennem kui ma midagi ütlen, tajuda seda, seda kaalu või seda ruumi, mis selle teo või mõtte ümber on. Eks Jaapani möödunud sajandi kuulsamaid õpetajaid, utse oma Roos ütlevad selle kohta, et sa seni käigus me avame nagu mõttekäe ja mida see tegelikult tähendab jaapani keeles kõlab oma uinud ebanassi. Ehk me laseme mõttel nagu käest ära minna istumise käigus tuleb mingisugune mõte, noh, näiteks et peaks. Tegelikult mul ei olegi nii väga, seda ma peaksin lapse lasteaiast ära tooma, aga nüüd kohe sellele mõttele järgne nagu tegu, vaid see mõte jääb tema mingisse omaette ruumi. Ja see mõte tegelikult ei tõlgenda kohe otse nagu mingisuguseks, teoks või tegelikkuseks. Ja samamoodi nagu ka kõik muud mõtted, mis tulevad pähe, nad jäävad justkui filmilindile nad, kui ma istun nüüd seina, vastas näoga need mõtted. Ma provotseerin kõik sinna seina peale, neid tuleb tohutult palju. Ühtegi nendest mõtetest ei saa tegelikult kinni keerata, need jäävad ikkagi tulema, nad tulevad kogu aeg, igasugused hirmud ja vajadused ja ja rõõmud. Teatavas mõttes minu enda mina struktuur, eks see, mis moodustab nüüd Alari Alliku, see muutub nagu läbipaistvaks, õhuliseks nähtavaks ja ma saan seda kõrvalt vaadelda. Ja see avaldab siukest, teatavad teadlikkus, said, loomulikult, kui ma nüüd enam ei istu, siis ma olen ikka sama väikene. Mina edasi teen ikka neid ikka satun samadesse jamadesse ikka, mul on needsamad hirmud, eks ju. Aga mingil hetkel hiilib sinna see selline teadlikkus sellest. Ma ei ole ainult need mõtted hoida, et mul on mingisugune teatav vaba ruumi hingamine nende mõtetega sees ümber ka veel olemas. Seesama toogen on selle kohta väga kenasti öelnud, et mis sa seal on, et sa n on see, kui sa mõtled mitte mõeldes. Ja kuidas saab mitte mõeldes mõelda, küsite siis iseendalt? Vastab mõtlemata. See tähendabki seda, et me teatud mõttes need mõtted ei ole enam minu enese mõtted. Ma küll mõtlen neid, aga kuna see ei ole enam mina ise, kes neid mõtteid mõtled, siis need mõtted on minust endast juba lahus. Olen teatavas mõttes vabal endast. Ja sellega see pööre selle kahe erineva Isesuse vahel. Alari Allik, kellel on igasugused mõtted, ütleme, hirmud muutunud nagu teatavaks looks, mida elab veel keegi teine eraldi sellest Alari Alliku loost. Kõige paremini saab sellest tegelikult aru mingisugusel võõret pildi või loo abil, et tavaliselt see on õpetajatel on ka igasugused lood hästi meeldinud. Jah. Üks selline lugu räägib kõrvitsatesse, lugu iseenesest on pärit Edo perioodist. Vana jaapani lugu juba ja seal on räägitud, siis ükskord ühe templi taga oli kena kõrvitsa põld. Ja üks Ta proovis seal templis rahulikult mediteerida, korraga kuuleb, et templi tagant kostab hirmsat kisa-kära lärmi. Kui ta läks sinna templi taha vaatama, mis siis lahti on nägi ta, et oma suureks üllatuseks, et kõrvitsad on omavahel tülli läinud ja kõrvitsad, olid jagunenud selgelt kahte leeri. Ühtedele mingisugune oma arvamust teistele oli mingi oma arvamus ja noh, täpselt olnud aru saada, mille üle nad tülitsesid, hirmus kisa oli igal juhul et õpetaja ütles, et kuulge, kõrvitsad ise oled kõrvits, muutkui tülitased, lõpeta kohe ära ja õpetas meile, kuidas seda seni teha, kuidas istuda sirge seljaga, põlved kenasti maha panna, hingata ja maha rahuneda. Ja kui kõik kõrvitsad olidki seda teinud mõnda aega üsna rahulikuks muutunud siis tuli see õpetaja sinna tagasi, ütles neile vaikse häälega, et nüüd tõstke oma käsi pea peale, katsuge seda pealage, mis te sealt leiate. Kõrvitsad hakkasidki niimoodi pealegi kompama, siis korraga nad said aru, et mingi nupp on seal mingisugune imelik asi ja kõik niimoodi karjakese siis proovisid välja uurida, et mis nupp see on ja siis nad nägid, et sealt pealaest lähetasindi kõrvitsaväed välja, mis ühendab nagu kõik need kõrvitsad selliseks ühtseks kõrvitsataimeks. Korraga nad said aru, et nad ei olegi mitte nii väga eraldi kõrvitsad, vaid et nad on kõik kokku üks suur kõrvitsataim. Ja pärast seda nad siis muidugi kunagi enam ei tülitsenud. Millest see lugu meile räägib, on see, et meil on kõikidel justkui kaks erinevat ise, eks ju, kui ma olen nüüd selline üks üksik eraldatud kõrvits, noh antud juhul Alari Allik, eks ju, Andri Luup ja raadiokuulajad on ka kõik veel eraldi kõrvitsad. Siis me moodustame sellise tohutu välja nagu eraldiseisvaid üksusi, kellel kõikidel on mingisugune suletud oma maailm. Ja teatavas mõttes ongi õige, sest et igaüks elab oma elu ainult ja teised tema silmis ei ole mitte midagi muud kui ainult see, mida nemad näevad läbi oma silmade. Aga kui me nüüd nihutaksime sa sõnni käigus seda teadlikkust istuksime otse keset elu ennast, siis me võiksime avastada selle, et väljaspool neid iseenda mõtteid väljaspool seda ühte eraldiseisvat üksikut, mina on meil äkki veel mingisugune elu ise. Ja utsitama roosi, eks mu lemmik trenn, õpetajaid on öelnud, et et on väga suur vahe, kas ma elan iseenda elu võima, elan elu ennast, kas ma elan iseenda, üksikut elu elu ennast ja see olekski selle loo võrd tõlgi järgi siis see, et üks kõrvits elab oma kõrvitsa tegelikkust Alari Alliku tegelikust, aga lisaks sellele selle väädi kaudu ta elab ka elu ennast, ta on ka elu eneseväljendus alati. Ja nüüd sa Ženni kaudu tuleb, näed, justkui nähtav oleks see mõte juur selle mõttejuurika kaudu nii sügavale hämarasse, kuhu ta ka meid ei vii, see ühendab meid kõiki. See juur on meil üks ja sama, aga see pinnapealne virvendus on nagu erinev. Aga me oleme niivõrd sisse võetud sellest erinevusest, eks ju, meie erakordsed mõtted, noh, mina ka praegu võib jääda mulje, et ma olen tohutult originaalne, näed, kus põnev, eks hoopis teistsugust juttu kui kõik teised sellist pole enne kuulnud. Et ma saan müüa seda tohutult, eks. Nüüd noh, ilmselt ma saan selle eest raha ka, ma kujutan ette. Ja tegelikult ülikoolis maa müügi seda, eks Alari Allik tuleb, räägib, erakordseid tõid. Aga tähtis on aru saada seda, et ma ei ole ainult see, eks see loomulikult ma kasutan seda Alari Allikut väga efektselt ära ja, ja ta teeb minu jaoks nii mõndagi, teenib mulle raha ja toob mulle asju sisse. Aga küsimus on selles, kas ma pean jäägitult identifitseerima ennast sellega, et kas on võimalik, et ma võin identifitseerida ennast mitte oma pinnapealse mõttega, vaid oma iseenese mõttejuurega. Ja kui ma lähen selle juure juurde ehk selle väädi juurde, siis tuleb välja, et Alari Allik on lihtsalt üks mõte selle elu enese keskel. Elu mõtleb mind mingisugusel kujul. Ma olen kuidagimoodi välja mõeldud. Ja seal on õudselt peene ilus, kuidas ma olen välja mõeldud ja kõik nagu mängib välja kuidagi päris hästi. Iseenesest. Probleem tuleb lihtsalt sellest, kui kõrvits tahab nagu kõikidele teistele kõrvitsatel peale suruda ainult selle ühe oma väikese nina maailmapildi ja öelda, et kõik hakake nüüd niimoodi elama nagu ainult mina elan, eks ju. Õige on käia riides ainult nii või et et õige on lugeda ainult selliseid raamatuid. Sellisel juhul tekib mingisugune ebakõla, tekivad mingisugused jamad, üx kõrvits ütleb teisele, et miks sa mind kunagi ei kuule. Teine kõrvits ütleme, kas sa ju ei räägigi minuga kunagi? See ühendatud aste, eks ju, on ka see, eks, mille pinnalt meile müüakse asja. Me peame olema kõik erakordselt siis väljendama oma riiete, mobiiltelefoni, kujuge, seda, kes me oleme. Ja meile tundub, et kui metsa erakordsus nagu ära võetakse, siis ei jäägi justkui mitte midagi järele, sest me oleme justkui tühi koht. Aga miks ei võiks olla tühi koht, millega on seotud see hirm, et ma pean olema erakordne selles mõttes vaadata nagu otse sellesse tühjusesse või proovida ollagi see tühi koht tähendab ühtlasi tegelikult olla silmitsi oma kõige suuremate hirmudega sellega, et ma ei olegi äkki olemas, nii et kui ma olen olemas, kes ma siis üleüldse olen või kuidas ma olemas olen küsida väga radikaalselt seda küsimust, kes ma olen endast niimoodi otse ilma keerutamata niimoodi, et sul ei ole väljapääsu. See ongi minu meelest. Kuigi ma ei ole, eks selline õpetaja ja ma ei saa teile ka edasi anda päriselt seda, mis see nüüd on. Aga kas sellele küsimusele on oluline vastus, kes ma olen? Jah, sellel on mitmel moel üritatud vastata ja need lood iseenesest, eks, mis on ju päris kuulsad. Näiteks, et üks õpetaja tuleb teise õpetaja juurde kuskilt kõrgelt mägedest ja see küsi tema käest, kes siia niimoodi tuli. See purustab teise õpetaja niimoodi, et sa pead siis kaheksa aastat mõtlema, et kes ta selline üldse on ja mis see tähendab, et kes see asi on, kes siia niimoodi tuli. Et seda ju kogu aeg küsitakse, et milles asi on, et kes seda küsimust küsib, no tüüpiline, sain õpetajate puhul näiteks ümber pöörata küsimus veerimisest, inimesed küsivad alati millegipärast seda eksmisse virgumine ikkagi, tähendab mis teisisõnu kirgastumine on siis tüüpiline vastus oleks sellele, kes seda küsib. Mis on ühtlasi küsimus ja samal ajal ka vastus. Aga sellele vastuse saab leida ainult islamis enese kaudu, eks minna selle, kes küsimuse põhjani vaadata, jällegi eks ju, et miks ma üldse küsin selliseid küsimusi. Kas on kõigest see, et Alari Allik tahab saavutada mingit paremat tulemust elus? Meil on see küsimus, mis on mingit sorti päris küsimas mis ei liigu nagu võib-olla mitte niivõrd edasi, vaid jääb paigale. Ja leiab selle küsimuse eneseaseme nagu selle pinna, millelt küsimusi küsitakse üleüldse ülesse nagu räägitakse tsen lugudest, nüüdses hiina keeli on kummkannid või Jaapaniga Skoonid siis kui need üksipulgi vaadatega seal Nad on mitmed erinevad lood, aga põhimõtteliselt need põhiküsimused on needsamad, et sisuliselt me leidsime eesti keeles niimoodi otse välja öelda, et põhiline kuu on, mida iga igaüks võib iseendalt küsida ja iga päev on see, kes ma olen näiliselt naiivne küsimus, mida me lihtsalt kunagi ei tahagi endale esitada. Aga kui sellega hakata päriselt tõsiselt tegelema, siis võib-olla väga vabastav, aga see võib olla ka väga hirmus kogemus, et see ei pruugi olla nii selline. Ma arvan, et see on mingi selline küsimus, mida kõik julgevad lapsepõlves küsida endalt tegelikult mingil hetkel, eksju, vaadata peeglisse ja mõelda, et jõle kummaline nägu, et kas seal on tõesti minagi strateegilist paistab. Ja siis mingil hetkel me matsime selle kinni, sest et me võtame selle ühiskondliku mina nagu omaks, eksju, ja siis me hakkame elama nagu enda pilti. Ma ei ole enam silmitsi omaenesemõistatusega niivõrd väga, kuid tundub, et me oleme nagu enda juba ära lahendanud. Sen mingis mõttes tahab seda naiivset, et küsimus nagu uuesti esitada, eks ta tahab selle ühiskondliku keerulise hoole ja vaevaga üles ehitatud subjekti teatud mõttes uuesti lahti kangutada algseteks klotsideks ja öelda, et näed, et kas ei ole tegelikult üsna lihtsasti kokku pandud, et kas kõige selle all on mingisugune selline tugev vundament. Ja kui on, et mis see siis on ja mingeid selgeid vastuseid ei olegi, ainult osutatakse sellele põhjal, eks ju, selle põhja ennast ei saa sõnastada, seemneõpetajad ütlevad ka selle kohta enamasti see või et nõnda asus. Kes see on, kes seda küsib või mis on, eks ju see ongi see midagi rohkem selle kohta ei saa öelda, kui, et see ongi see. Aga mis on? Kui sina oled istunud maas ja vaadanud seina, et kas sa oled sa kogenud ka seda? Ma arvan, et olen aga see kogemus ei saa olla kunagi lõplik. See peab olema edasi ja, ja niimoodi lõputult, eks ju. Nii et et kui sa oled juba see ja sa oled selle põhja leidnud, siis teadlikkus, mis sellest tuleneb, peaks nagu laienema vaikselt ka väljapoole seda Saseni asendit. Et kõigepealt võid sellega silmitsi olla istudes, aga mõne aja möödudes võib-olla, sest see avaldub nagu kõigis. Ja ma võin, eks mingil määral hakata laiendama seda teadlikkuse ringi nagu kõigele, mida ma oma igapäevases elus teen. Ja see ongi selline asi, mida, mida näiteks tooge, no ütleme, et, et see on, see on igapäevane eluigapäevased asjad. Kõik see, mida ma tegelikult ei märka, kui ma asju teen, kui ma joon teed, ma ei märka, et ma joon teed, vaid ma olen mõtetega kuskil mujal juba, eks. Mingisuguses hetkes, kus ma pean loengut pidama, muretsen juba sellepärast ma ei tunnegi tee maitset, ma ei näe seda tee värvi. Ma ei tunne tee lõhna, vaid ma olen kogu aeg ära sellest. Ma olen nagu ära lõigatud sellest teejoomisest sellel hetkel, kui ma seda teed, joon olla oma tegemistes kogu aeg kohal on tegelikult tohutult raske. Ja, ja see tähendakski sellist teadlikkust, mitte seda, et ma kuidagi kontseptoliseerime, teen oma elu üleliia keeruliseks niimoodi ratsionaalsel tasandil, vaid vastupidi, ma tulen sellele juurika tasandile, eks ole, et mul on need meeled antud. Mul on see elu antud. Aga ma unustan selle kogu aeg ära, kui ma söön, ma ei tunnegi söögi maitset. Ma ei tunne sellest rõõmu, et mul on see toit olemas. Kui ma joon teed, ma ei tunne tee lõhna ja ma ei saa aru, kui harukordne on see, et Hiinaskneedee toime siia tassitakse mulle kogu aeg antakse sellisel moel. Ja seetõttu on väga kerge ka, nagu mitte olla tänulik nagu elu enese ees. Et see elu säärasel moel on, et ma igal hommikul ärkan. Alari Allik, kuna kenasti üles saanud Alari Allik asja hakata tegema. Ja utse oma roosse ütleb. Kõige parem aru saada sellest, kes või mis on, kes seda elu elavad, on kasvõi mõeldes selle peale, kui palju asju ma tegelikult oma keha puhul ise kontrollinud ei kontrolli. Mõtted on üks asi, mis tundub selgelt, et mina ise saan neid mõtteid kuidagimoodi mõjutada või ma saan neid ühel või teisel moel mõelda. Aga südamelööke näiteks on juba üsna raske mõjutada on miski, mis lööb, eks süda tuksub teatava sagedusega. Samamoodi erituvad maomahlad mingisugused väga keeruliselt, ma küll väga täpselt ei pea neid protsesse ka mingeid väga keerulised protsessid toimuvad pidevalt mu kehas mingisugused ained liiguvad ringi, mingi tohutu tasakaal erinevate elementide vahel, mis hoiab mind sellisena koos ja see kõik on selline, mis ei sõltu kuidagimoodi minu tahtest, eks ju. See on jällegi elu ise ühendatud kõrvitsate tegelikkus, mis, nagu pumpad mulle kogu aeg verd soontesse laseb õhul mul käia sisse-välja, sellel ajal magan näiteks, miks ma lämbu erakonna jäseme? Ikka magan kogu aeg hingad sisse-välja sisse välja, kusjuures tahtel ei ole sellel kõigel nagu mitte midagi pistmist. Väga raske on öelda, et Alari Allik on kuidagi osaline selle konkreetse keha elus hoidmisest. Ta elab justkui isekehade pise umbes kogu aeg, mina ei ole selles keha Isesuses üldse kuidagi osaline, aga ma võiksin olla osaline juhul, kui ma nagu teadvustasin endale oma keha. Kui ma osalesin selles teejoomise skama, osaleksin, tunnetaksin oma keha, tunnetaksin, et süda lööb jõle hea etlev, et veri liigub kehas ringi, päris mõnus, eks ole. Et näe, mao maksad, seerimine, et toite jää lihtsalt seedimata tulebki välja iga päev sisse ühest otsast teisest otsast välja. Et miks me ei tunne rõõm lihtsate asjade üle, ma ei saa aru, et, et see ongi tohutult imetabane, keeruline organism, mis meile on antud ja mis iga päev oma asju toimetada. Meist sõltumata teeb meie suure töö ära, ütleme nii, eks. Ja me ei oska isegi nagu seda märgata, vaid pidevalt on justkui midagi puudu. Ja see ongi väikene. Mina see üks väikene kõrvits, kellel on pidevalt midagi häda, midagi puudu ei saa kunagi olla rahul, eks ju. Sest ta on sellest, mis on kõige olulisem iseenda kehast kogu aeg ära lõigatud. Ta ei oskagi oma kehas olla. Ja loomulikult ta tunneb siis, et tal on midagi puudu kogu aeg. Huvitav on see, et et see lihtsalt istumine lihtsalt niisama istumine on n selgelt negatiivse värvinguga eestlase jaoks, eks me ütleme, et ära istu niisama, käed rüpes, eks hakkan midagi tegema. Et see lihtsalt niisama käed rüpes istumine, see tähendaks justkui laiskust või, või mingit säärast luuserliku eluviisi, kus, et niisama ei ole mitte millegi poolest praktiline. Seetõttu on väga raske rääkida üleüldse, et mis, mida see tähendab, niisama istuda nagu toogen seda nimetas oma oma õpetust 13. sajandil skand tasa, lihtsalt niisama istuda ja kohe tabada märkis, et mul on maasse matta mati peal on padi ja kui ma istun maha, sest ma lükkan oma juurika sinna patja nii teatavas mõttes kohe taban 10-sse. Mida toogen selle silmas pidas, oli see istumine ise ongi kogu zeni õpetus ja kui ma istun, siis ma olen ka buda siis ma olengi juba virgunud, see asend ise, see kohalolu sellisel viisil omaenese kehas ongi kõik, mis tegelikult seni puhul on üleüldse vaja saavutada. Ja see ongi elu eneseelamine, eksju, kus ma ei ela enam Alari Alliku elu vaikselt matil, ma olen ise selles absoluutses tähenduses. Ja see ongi hästi huvitav, et noh, me võime mõelda, et kas see siis on lõppkokkuvõttes kasulik või kasutu, et inimene säärast asja teed niisama istud päevad läbi mati peal, eks tundub absurdne siis just need kaks jaapani õpetajaid, kes mind kõige rohkem mõjutanud Saloki roos, utsi, oma roosi on mõlemad olnud, need, kes nüüd 20. sajandil Jaapanis väga radikaalselt hakkasid uuesti seda 13. sajandi toogeni õpetas, taaselustame, ütleme, Chen ongi lihtsalt istumisest koguses kalastik, muu võiks jääda kõrvale. Mungad võiksid hakata rohkem istumise enesega tegelema, sest see praktika mingis Jaapanis ka mingil hetkel ta oli juba üsna hääbumas. Paljud mungad ei tegelenud aktiivselt selle lihtsalt istumise praktikaga. Ja huvitav on seejuures see, et utsi, oma, kelle õpetaja oli siis ploki 71 aastaselt, meenutas, et oma elu jooksul on ta palgatööl käinud ainult ühe korra elus, see oli kuus kuud, kestis see periood ja siis ta sai kaheksa kümmendeeni kuupalka. Nii et tema eluteenistus rahalises mõttes kolm-nelisada 80 jeeni, ta oli kokku 70 aastaselt. Ja noh, tänapäeva inimesed ütlevad sageli, et teenistus on kõik tuleb elada selleks, et süüa, et teenida raha. Aga tema räägib, et kunagi algkooli ajal kummalisest kohast avastas motivatsioonid fänniga tegelemiseks inglise keele õpikust, seesama otsi oma roosse luges inglise keele õpikute, seal oli lause. Don't lifte viit Pad, iit levib. Ja see lause ära ela selleks, et süüa, vaid söö selleks, et elada. Mõjutas seda niimoodi, et hakkas mingil hetkel Sazeniga tegelema ja see ongi see elusolemise kunst ise. Ilmselt ja ta ütles, et 41. aastal, kui tema mungaks hakkas, Selle mungaks pühitsemise rituaali läbi tegi 1941. aastal samal ajal täpselt, kui hakkas tegelikult sõda Jaapanis oli sellest motost kinnipidamine päris raske, sest et sõja ajal inimestel ei olnud Almosaid eriti anda, nad ei saanud munkadele, riisi ega muud toidupoolist anda. Ja ilmateenistused elamine oli väga raske, nii et alatoitluse all kannatav utsi oma pidi ennast vahel vanemate juures turgutamas käia selleks nagu eluvaim sees või siis sellele vaatamata ta ikkagi ei jätnud jonni, vaid istus lihtsalt edasi. Ja siis ta räägib, kuidas kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel korraga hakkavad tema juurde tulema inimesed, kes küsivad tema käest õpetama meid elama. Jõudsime oma ütles, et ma ei ole ise elanudki, kuidas ma saan teile õpetada, kuidas elada elu selles mõttes, eksju, nagu ma ennist rääkisin, et Alari Alliku elu elu, mis seondub mingisuguste eesmärkide saavutamise, karjääri ja, ja muu säärase ka sedasorti eluda ei olnud küll elanud, aga kuna ta oli istunud otse keset elu ehk elanud elu ennast, siis ta teatavas mõttes on selles punktis olnud, kus kõik inimesed, kus kõikide inimeste juur on, kus on see kõrvitsate tegelikus, eks ole. Ja sellelt pinnalt saate anda kõikidele inimestele, kes on kõikvõimalikke väga erinevaid elusid elanud, ikkagi nõu anda. Nii et kummalisel kombel see kõige kasutum tegevus lihtsalt niisama istumine ilma millegita ilma igasuguse eesmärgita õpetab, nagu elu tundma. Ja otsin oma Roosi puhul, ongi tähelepanuväärne on see, et mingil hetkel seal tema aukliku katusega templis, nagu ta seda kirjeldab, Antai siis ei olnud enam ainult jaotani inimesed, vaid räsitud ja vaevatud lääne inimesed sattusid ka järjest rohkem sinna jõudsin, emal oli tohutu piin muidugi, sest et noh, esiteks talle nagu õpetajatel ikka ei meeldi väga palju rääkida, vaid leiab, et eks lihtsalt istuma. Siis lääne inimestele tuli asju ikkagi kuidagi seletada inglise keelt ka ei osanud, väga hästi. Nii et need, tema, sellised lihtsad, aga jõulised, nagu murtud laused tegelikult olid väga huvitavad ja tungisid nii mõnegi siukses lääne inimese kaitsekilbist läbi, nii ta muutus mingil hetkel väga populaarseks. Ja mis on huvitav, kas see protsess, eks ju, mina olen seda kuidagi tohutult kaasa elanud sellele kujutluspildile ühest vanast jaapanimehest, noh, meie silmis luuserist, kes niisama matile alistub, Vihma tilgub läbi katuse, alguses istub seal üksinda. Aga et vähehaaval tuleb sinna neid inimesi juurde, kes hakkavad ka vaikides tema kõrval istuma ja siis korraga seal terve saalitäis inimesi juba, kes kõik vaikides üksteise kõrval istuvad, et see ongi minu kujutlus, sellistest ühendatud kõrvitsetest vennaskond või songa rühm inimesi, kes istub vaikides üheskoos nende koosolemine on hoopis midagi muud kui näiteks teineteisega suhtlemine või, või selline nokia loosungiks kollektring piitule mida tegelikult ühendatakse, on ju siis need erinevad indiviidid, kes tegelikult on täiesti eraldi, kes peaksid teineteisega rohkem rääkima selleks et, et olla ühenduses. Aga see ühendus, millest ma praegu proovin rääkida, on ühendamine mitte jutu kaudu, vaid oma juure kaudu istuda mati peal rivis niimoodi, et olla üheskoos hingata sedasama õhku pumbata laiali sedasama ühist vereringet, elada sedasama elu. Mul on hästi palju küsimusi tekkinud, ma mõtlen, kuidas sinu käest seda küsida, et kõigepealt ma sain niimoodi aru, et need mungad, kes siis olid selle traditsiooni nagu olgu ta lasknud või olid juba peaaegu kaotanud selle istumise kombe et ühtepidi tuli ilmselt ka mugavusest, kuna see istumine ei ole väga mugav tegevus. Et räägi sellest kannatuse momendist või mis selle istumisega siis tegelikult kaasneb. Istumine on selles mõttes jah, kannatused. Et mõne hetke möödudes hakkab tavaliselt iga rakk sinu kehas karjuma, et mine kuskile, tõuseb püsti, liiguta ennast. Paigal olemine on äärmiselt keeruline füüsilises mõttes kogu aeg tundub, et midagi kasulikumalt oleks justkui teha, võiks minna ja lugeda raamatut või kasvõi vaadata mõnda silmi, kohtuda kellegagi iga hinnas väline elu tahab sind kuidagimoodi selle istumise küljest lahti kangutada. Põhimõtteliselt tuleb see meie enda rahutu meel oma täielikus rahutuses nagu välja, eks ju. Noh, väga sageli kujutatakse ette meditatsiooniprotsessi kui sellist mõnu. Jällegi sellised eneseabisüsteemid, eriti õpetavad meditatsiooni meile kui oma oma selliste hirmude ja hängida nagu vaigistamise tehnikat. No see on mingi teatav efekt, mis tekkinud meditatsiooni käigus, aga samas on kogu aeg räägitud ja kõik seal õpetajad, keda mina nagu tõsiselt võtan, on öelnud, et sa ei saa olla mitte mingit eesmärki. Et selle eesmärk ei ole siis tänada, olla tänulik. Selle eesmärk ei ole õndsaks saada, selle eesmärk ei ole saada Budaks. Selle eesmärk ei ole palve. Ei, tal ei saagi olla mingit eesmärki, sest jällegi, kui me mõtleme selle väikese mina terminites siis toogiana on öelnud, et õppida tundma buda teed, tähendab õppida tundma, iseennast, õppida tundma iseennast, tähendab unustada iseennast, unustada iseennast, tähendab tulla ilmsiks lugematute asjade kaudu tulla ilmsiks lugematute asjade kaudu, tähendab enda ja teise keha meeleäralangemist. Meil on jällegi needsamad kaks, mina üks selline väikenemina ja teine suurem, kui ma õpin tundma seda suuremat iseennast, sest ma vähehaaval unustan selle väikese iseenda. Aga kui ma unustan selle väikese iseenda, siis ma tulen ilmsiks kõikide asjade kaudu, millega ma olen oma Isesuses elamises ühenduses. Ja see tähendab omakorda seda ühes kaasaegses jaapanikeelses tõlkes. Seda mampo lugematud asja tõlgitud ka sõnaga kankio ehk keskkond, see tähendab seda, et ma olen teatavas mõttes oma keskkonnaga üks kõiki ümbritsen, nagu avaldub minu kaudu ma olen osa sellisest suuremast eluringist või et minu selline väikese mina ring laieneb nagu kõigele. Aga mis esimesena juhtub selle suurema mina tundmaõppimise käigus on see, et minu väikesemina keeleline struktuur kõikide nende lausetega kaasa arvatud nendega, mida ma praegu siin räägin, pudenenud koost. Aga eesmärgid on alati seotud selle, mina selliste keeleliste konstruktsioonide ja arusaamadega, et ma püstitan mingisuguseid väliseid eesmärke, mille suunas ma tahan liikuda näiteks noh, Alari Allik jälle, kui me võtame sihukese inimese, no tema eesmärk oleks küll oma hirmudest lahti saada näiteks hirmu avaliku kõnelemise ees, hirm, sirm jääda auto alla täna seda mul ei olegi hirmus palju, aga et noh, kujutame ette, et noh, et see on minu eesmärk, võib juhtuda niimoodi, et pärast aastaid Sazeniga tegelemist ma olen nendest hirmudest isegi lahti saanud. Aga sa, Senile enesel ei saa olla sellist eesmärki sellel hetkel, kui ma istun, ei saa selles istumises olla ühtegi eesmärki. Ja seda on väga kenasti kokku võtnud mõttes, kes on väga toreda inglisekeelse raamatu kirjutanud, sellist tema ütles, võrdles seda näiteks tantsu ja muusikaga, et kui tantsueesmärk oleks jõuda teatavasse punkti põrandal siis me võiksime ju selle jama kõik vahelt ära lõigata selle keerulise liikumise valsisammul ja minna otsesele punkte juurde. Või et kui muusika ees, et oleks jõuda muusikapala lõpuni, siis meil oleks selliseid sümfooniaid, mis lõpeks Donana ja kogu lugu algaks ja lõpeks ühtemoodi. Ei oleks seda kestvust, eks selles kõiges seal Sännil, kui tal oleks eesmärk, siis me võiksime ju kohe ära öelda, mis see eesmärk on hüpatagi sinna eesmärgi juurde. Seni eesmärk on hoida mõtte kätt avatuna olla selles hetkes, kus avatus kui selline on ja näha nagu seda tegelikkust väljaspool sedasorti punkte, mingisuguseid püstitatud eesmärke püstitatud või sõnastatud määratlusi. Seetõttu sas Enn ei saa kunagi, ta ei saa olla kunagi mingisuguse eesmärgi poolt piiratud, sest eesmärk oleks lihtsalt üks järjekordne asi, mida ma oma väikese nina piires kuidagimoodi sõnastan mingisuguse eesmärgi nende jaoks püstitanud. Tahta olla parem inimene, näiteks. Ma ei tea isegi, mida inimene tähendab, rääkimata sellest, mida veel tähendab parem või halvem inimene, kas üldse säärast asja on olemas, see oleks olnud Saseni küsimus. Nii et seesama utsi, Janno Roosi ükskord küsis oma õpetaja slovaki roosi käest, et ma olen kole tahtejõuetu inimene. Aga et kui ma teie juures need 25 30 aastat harjutaksin, et kas ma võiksin saada kuidagi tugevamaks paremaks kui ma praegu olen. Et kas minusugusest inimesest võib üldse asja saada? Slovaki roosse ütles, et ei saa, sest mingit asja seal fännil ei ole mingit eesmärki ja õitsema rootslase meenutab, et õpetaja hääl oli hirmus kare, siukene jõuline, kui ta seda ütles, väga hirmuäratav. Et seda jutuajamist edasi ei saanud üldse pidada. Ja mõne aja pärast Saloki ütles veel, et ma olin kohe alguses seesama inimene, kes ma olen praegu ja siin ei ole mind üldse mingilgi moel muutnud. Jõudsime mõtles sellel hetkel, kui Salaki õpetajana talle säärased sõnad lausus, et noh, see on lihtsalt üks neid asju. Et õpetaja ütleb küll praegu niimoodi, et sa ei muutnud teda üleüldse, aga tegelikult me ju kõik teame, eks ju, et mida rohkem harjutame, seda kaugemale me jõuame ja elas ikkagi tükk aega seda eesmärki saada nagu sügavamaks või, või mõistvamaks paremaks inimeseks silmas pidades edasi istus. Ja kuidas siis oli 70 aastane essaloki roosse oli juba ära surnud, suitsime roosakas elule tagasi vaatama ja avastas, et on ikka täpselt seesama, kes ta oli enne et ta ei olnud nüüd kuidagi kaugemal või kuidagi teistmoodi. Inimesi on ja ta on ikka seesama, kes ta on kogu aeg olnud ja see ongi üks nendest sõnni tõdedest, eks ju, et Sa oled see, kes sa oled ja aru saada sellest, et midagi muud väljaspool seda, kes sa oled, ei ole olemas, vaid et need on kõik mingisugused illusioonid, konstruktsioonid, mille me, mida me kuidagi enda jaoks ehitame, on tegelikult üsna keeruline. Jõudsin oma Rootsi, võttis selle väga kenasti kokku ja ta ütles, et et sama tahtejõuetu või väike inimene, nagu ta oli alguses on ta ka nüüd ja, ja sama võimas nagu Olizzaloki roos oli Salaki rooside kujutluses edasi ja sellest ta järeldas seda kannikesed vaati kannikese õied ja roosile on alati roosiõied. Mis tähendas seda, et on inimesi, kes õitsevad nagu roosid suurelt ja uhkelt, väga silmatorkavad, paljud näevad neid märkavad nende lõhna ja on inimesi nagu tema. Siinkohal ta naeris, kes on nagu pisikesed kannike ajavad oma õiekese välja, aga ikkagi õitsevad. Et kus siin nüüd nagu see trenn on see, kui sa oled kannikene, siis sa oled kannikene. Kui sa oled roos, siis sa oled roos ja mitte miski ei saa seda muuta. Aga kogu asja ilu on see, et nii kannike kui roos õitsevad mõlemad õitsenud ja õitsemine ise ongi kogu tõde, eks kannike ei õitse kuidagi kehvemini, kui roos õitseb, roos on silmatorkavam küll, aga kannikese õitsemine ka õitsemine ja nii on iga inimesega tegelikult, et ükstapuha, millisel moel ma õitsen, kas ma olen nagu lilla või olema punane või mustvalge õiega ma õitsen ikkagi ühtemoodi ja see ongi see inimsusejuur, eks ju, et õitsemine ise inimeseks olemine inimesetamine ehk siis ei ole see, et seotud sellega, et Alari Allik pigem roos. Ma jätan pigem kannikene vaid et ta on lihtsalt, et ta elavdaks töidsed. Ja see, millise kvaliteediga see elu ise on õitsemise protsess. See on oluline, eks ju, see, mis on selle tagajärg või eesmärk, see teised näevad seda roosi või kannikesele. See võib jääda nagu teistel mureks, see ei puuduta sinu enese õitsemise kulgu mitte mingilgi moel. Aga seda on väga lihtne öelda. Ja noh, mina näiteks ei ole üldse jõudnud kuidagi selleni, et ma nüüd saaksin lihtsalt õitseda, aga ma püüan selle pool, eks ju, et ma iga päev elan. Ja ma proovin näha, kuidas ma elan või kuidas ma lihtsalt olen olemas oma selles oma õie õitsemise, see mitte väga palju muretseda selle pärast, kuidas õis teistele paistab, kas ta paistab ilus või kole. Kumma õitsema siis on, kõik omal kohal tähtis on hoida seda oma taim elus. Keel on niukene asi, mis võimaldab meil ehitada väga keerulisse maailma ennast identifitseerida nende maailmadega ka. Aga et küsimus on see, et kui ma saan rääkida niipidi ja ma saan sama juttu rääkida teistpidi mõlemad nendest juttudest tunduvad täiesti usutavad siis see miski, millest tegelikult jutt käib, jääb ilmselt sellest jutust kogu aeg välja. Ja seetõttu Sämbudist proovib näidata selle asemel, et rääkida, proovib öelda, et istuge ennem, kui me hakkame rääkima. Paljud õpetajad lasevad teha 300 kummardust ennem kui inimene saab üldse küsimusi küsida. Ma just mõtlesin, kuidas oleks, kui seesama tsen meister kutsuda raadio ööülikooli rääkima, et mismoodi siis see saade välja näeks. Oleneb, milline õpetaja kutsuda. No kui kutsuda needsamad sinu õpetajaid või sinu mõjutajad selles saates Ausalt öeldes ma ei kujuta ette. Aga ma just mõtlesin selle peale ise ka, et kui ma nüüd tulen siia rääkima sellest, et kes räägib ja ma proovin rääkida nendest ühendatud kõrvitsatest, et siis tekibki säärane olukord. Et siin olen mina, siis on seal kaasaloki roosi otsi jaama roosi 13. sajandil õpetaja toogem. Kõik nad tegelikult teataval moel on omavahel ühendatud minuga kõikidel on mingisugune oma viis asjadest rääkida ja kõik nad proovivad öelda sedasama. See, kui me siin praegu niimoodi räägime ongi rääkimine ise, mis osutab kogu aeg sellele samale jutu enese asjade enese olemusele. Me räägime kõik nagu kogu aeg ühte ja sedasama juttu. Ja ma lootsin ise, et kui äkki õnnestuks nagu olla selline hääletoru, eks ju, et ma ei räägi mitte ise seda juttu, vaid seda, millesse jutt ise kogu aeg alati rääkinud. Siis me olemegi selles samas punktis, kus on kõik õpetajad kogu aeg olnud või me peaksime kuulma nagu seda umbes sellise kõrvaga, et ükstapuha, millisel moel seda juttu aga mitte kusagil ei räägita, siis ma arvan, et see oluline vast ikka kuidagimoodi tuleb välja vä? Ilmneb, lõputatas erinevates vormides. Teemal elada elu ennast, rääkis Alari Allik. Muusika kõlas ansamblitele, pastakas ja Kago. Saate panid kokku Külli tüli ja Andri Luup. Raadioteater 2008. Kaaskiri oli toonagamäega tril kellelegi. Liniku.