Ööülikool. Peab peab julgema, peab julgema teinekord ka mõnda asja valesti teha või noh, et ei ole vaja muretseda, ei ole vaja põdeda, kui mõni asi läheb metsa. Ei koole. Väikestest õnnehetkedest kõneleb Tartu Ülikooli. Religioonipedagoogika dotsent Pille Valk Üks asi, mis ma lugesin uuesti üle, oli hea kolleegi, Oxfordi Ülikooli loodusteaduste professorid. David Hei. Tööd kirjutavad tikkel. Ja David Hei, on üks suur ja kes on uurinud sellist fenomeni nagu spirituaalse küll ma olen mõelnud, kuidas võiks seda eesti keel ilusasti ütelda. Võib-olla üks niisugune võimalik tõlge võiks olla näiteks hingsus hingsus selles mõttes, et ta osundab millelegi. Mis inimese tõeliselt elavaks teeb, mis teeb inimesest inimese? Ja see hingsus on siis üks niisugune inimesele kaasa sündinud loomuomadus David Heimelest mis on näiteks inimesele kui bioloogilisele liigile lõpmata tähtis, mis on mänginud olulist rolli inimese kui bioloogilise liigi evolutsioonis. Ja millised on need hingsuse ilmingud. Et üks nendest ilmingutest on oskus tähele panna ja tajuda maailma hetkedena. David ei ole ilmselt ainukene, kes on kirjutanud ja rääkinud sellest, et suur osa täiskasvanud inimese elust möödub nõndamoodi, et ta põeb ja kurvastab kõikide nende asjade pärast, mis tal on minevikus halvasti läinud, valesti läinud. Ja mida vanemaks inimene saab, seda suuremaks koorem kaob, mida sa endaga kaasa vead. Ja teiselt poolt siis suur osa meie ajast kulub sellele, et me õudsalt muretseme selle pärast, mis meist saab mis homme saab ja mis ülehomme saab. Ja vaadake, mismoodi me oma lapsi kasvatame, eks ole, või milline ratas tegelikult ma isegi ütleks, võib-olla nõiaratas meie elus toimib, eks ole, kõigepealt Me valmistame iseennast, noh, tont teab milleks, eks ole. Noh, hea küll, et me saame korraliku hariduse, siis meil on vaja niisuguseid materiaalseid tingimusi kõik enne seda, kui me saame hakata üleüldse perekonna peale mõtlema, siis siis me meeletult tegelema oma tittede planeerimisega, oma elu korraldamisega, Sisnikkuse tittekene, endast märku, kui hakkab andma, siis me hakkame valmistuma selleks, et kuidas seda ilmale tuua siis kui ta on ilmale toonud, hakkame valmistama ette lasteaeda minekuks ja siis kooliminekuks võimalikult erilisse kooli minema lõpuks veel teinekord ja siis kõike seda koolis käimist varjutab kanna tohutu mure, sellepärast et kas ta nüüd ikka sellesse gümnaasiumisse saab sisse või mitte. Ja siis on juba üks suur suur koorem hinge peal, et kas ta ikka ülikooli saab, umbes niimoodi, et kui ülikooli ei lähe, siis ei kõlbagi siis on elul kriips peal ja nii edasi ja nii edasi, käib üks kohutav millekski valmistumine millest me tegelikult ei tea, kas see tuleb kätte või ei tulegi. Mineviku pärast põdemise ja tuleviku pärast muretsemise juures. Unustame ära selle hetke, mis on siin ja praegu mis on siin ja praegu ja mis võib tegelikult olla lõpmata rikas ja lõpmata eriline. Ja see on üks asi, mida ma olen püüdnud mõnikord tegelikult lausa teadlikult enda jaoks nagu nähtavamaks teha või tajutavamaks teha. Noh, kuni sinnamaani välja, et kõnnid mööda tänavat ilusal päeval ja üks ja teine asi on kenasti läinud, mitmed mured kuskile kadunud oleksid, aga need ei jäta inimeste iialgi maha. Ja äkki sa tunned, et sa oled väikese varbaotsani õnnelik. Ja siis lihtsalt jääd natukeseks seisma ja mõtteid, vot nüüd ma nüüd tunnen natukene seda rõõmu, et väikese varbaotsani õnnelik ja siis lähen edasi ja siis vaatan jälle, mis elu enesega kaasa toob. Et see point mahud on inglise keeles üks niisugune väljend, psühholoogid sellest kõnelemiseks kasutavad. Et niisugune ajatunnetus pidi olema omane lastele ja me täiskasvanutena kipume selle ajatunnetuse nagu või selle aja mõistmise viisi ära unustama. Kõik läheb kole keeruliseks, kole tähtsakse, plaane tuleb hästi palju. Ärge nüüd aru saage sellest nõndamoodi, et ma tahaks öelda, et mingeid plaane tegema ei peaks. Aga ma arvan, et võib-olla liiga palju muretsema kõige selle juures ei peaks. Mõnikord peaks laskma asjadel kulgeda kujuneda. Et mõnikord võib-olla nõndamoodi lähevad asjad palju paremini kui hirmsa hirmsa niisugused planeerimise tähe all oma päevi mööda saates, nii et see on nagu üks mõte ja kui siit juurde nüüd selle minu eriala või tausta juurde tagasi tulla, siis noh, praktiliselt kõikides religioossetest traditsioonides on ju erinevaid praktikaid, mis just nimelt aitavad inimesel teadvustada seda praegust hetke ja keskenduda sellele praegusele hetkele niimoodi, et nagu sellest minevikku koormuste tuleviku murest endast natukene lahti haakida, on need siis erinevad meditatsioonipraktikad, palvepraktikad, sellised keskendumise harjutused, mis sinna juurde käivad või nii edasi. Kas või kui tunned, et mingisugune mingisugune jama õhus on, et siis korraks jääd vait ja hingad rahulikult sisse ja välja ja tunned seda, kuidas õhk kopsu tuleb, kopsust välja läheb, nii et et nii palju siis jah, sellest hetkest, mis lastele tõepoolest on omale, ma ei tea, kui meenutate seda aega, kui ta võib-olla noh, niisugused olite. Mäletate, kui meeletult pikk oli üks päev kui meeletult pikali, üks nädal, jube kaua andis oodata seda, millal siis jõul tuleb või millal järgmine sünnipäev kätte jõuab, see oli vigavik. Kui intensiivne oli see aeg ja see ajataju oli teistsugune. Aga noh, et minusugune vana inimene ütleb juba selle peale, et alles oli või noh, naljaga pooleks öeldes nõndamoodi, et viimasel ajal tundub nõndamoodi, et jõulupuu väljaviimine on sulaselge raiskamine. Alles jõuad viimased okkad vaibalt. Juba peab hakkama uut kuuske, vaat. Nii, et see on see, see oravarattas, mis nagu täiskasvanud inimese elu kangesti. Aga Pille, su üks osa vähemalt sinu taustast on ju ka akadeemia see formaalne distsipliin mõtlemise osas. Kas mõtlemine, selline akadeemilises teooriad, mingid sõnastatud sellised reeglid, kas need viivad sind nendest hetkedest eemale või toovad neile ka mingit pidi lähemale? Ma arvan, et see toimib mõlemat pidi. Sellepärast et. Ma usun, et iga hääl, teooria miskitpidi on võimeline peegeldama reflekteerime seda tegelikkust, mis on inimeste ümber. Ja kui võtta aega sellesse mõttemaailma süvenemiseks, siis tegelikult see aitab tundma õppida seda, mis on sinu ümber, aitab tundma õppida sind ennast ja see aitab teinekord asju sõnastada. Ta on nagu mingisugune tööriist mõtete korrastamiseks ja seostamiseks. Ja selles mõttes on see niisugune. Akadeemiaga seotud teooriatega läheb kokkupuutumine olnud minule küll üks lõpmata põnev asi ja pannud mind ka mitme asja peale mõtlema, sest ma olen aastaid-aastaid olnud ka ametis koolitajana koolitanud väga erinevaid inimesi, nende hulgas küllaltki palju õpetajaid, praktikuid ja kui ma siis enne loengukursuse algust olen nagu inimestelt küsinud, et mis on see, mida te ootate või mida te mida te tahaksite sellest õppepäevast saada siis õige sageli öeldakse, et palun ärge rääkige meile mingit teooriat. Me tahame praktilisi nippe ja trikke, eks ole, kuidas klassides ellu jääda, kui õpetajatega tegemist on. Ja võib-olla see on nüüd ka koolitajale märk selle kohta, et liiga sageli jäävad need teooriad niimoodi õpetatuks, et nad ei seostu selle reaalsusega või nad ei saa kõnekaks. Et inimese jaoks ei teki nagu seda äratundmise rõõmu, noh, et maja siis mida see kõik tähendab või, või milles meile kõneleb. Ja eks ta siis nagu õpetaja lannakamar kui sellest, mil kombel siis neid teooriaid nõndamoodi edasi anda või jagada seda teadmist. Et inimese jaoks võiks nagu mõtestatuks saada, seostuda tema enda kogemustega, tema enda maailma tema enda küsimustega. Et see võib-olla ongi see üks kõige suuremaid õpetamise kunst, et tekitada neid katki, mida võiks nimetada nagu taipamise hetkedeks. Kunagi on Avo Üprus kirjutanud ühes jube ilusas luuletuses seda, et et kui sul on ukseprao vahelt korra midagi näidatud ja sa oled näinud ja see on sind vaimustanud siis vaimustus kannab sind ka hilisematel aegadel päris palju või noh, mul endal on kuidagi nisugune metafoor, et kujutage ette, et me oleme siin selles ruumis ja see ruum on risti-rästi kõikvõimalike niukseid nööre täis tõmmatud. Kohutan nööri, pusa on siin ja see võiks siis olla nagu metafoor sellest, mil kombel on asjad omavahel maailmas seotud. Ja tuba on pime ja äkki plaks lööb valguse põlema. Ja siis ta korraks näete, näete seda võrgustikku, neid seoseid ja mõnda asja jõuate märgata. Ja vot see on midagi niisugust, mida ma olen nagu oma elus ka nendeks eriliselt väärtuslikeks hetkedeks pidanud, et korraks näed, kogu aeg seda võrgustikku ei suuda silma ees pidada, nii palju ei anta inimesele näha. Aga just täpselt parasjagu niimoodi, et selle selle mõnusa maitse ja uudishimu sealt kätte saab, jaksad oodata, või oskad oodata seda järgmist või nagu selleks valmis olla, et päris kätte ei saa, aga kui mõnikord näidatakse, siis on vahtu. Ja võib-olla mõned niisugused taipamise hetked siit tuli nüüd jälle üks link sellesama David Hei juurde, kes rääkis sellest spirituaalsusest kui inimesele loomuomasest joonest ja oma uuringute põhjal, kui need David Hei püüdis määratleda, mis on selle hingsuse selles spirituaalsuse tuumaks selleks keskseks kategooriaks siis ta tõi välja, et selleks on inglisekeelse nimega relational Conceuznas jälle niisugune väga keeruline sõna, millele ma ei ole veel leidnud päris täpset eestikeelset vastet. Aga kui teda hakata sõna-sõnalt tõlkima, siis ta on midagi niisugust nagu seotus, teadvus või seotus, teadlikkus aga see seotus, teadvus, Al-asjade taipamine, asjade nägemine sellisel kombel, kus me näeme või tajume seda, et kõik on kõigega siin meie elus omavahel seotud. Me oleme inimestega omavahel seotud tuhandeid erinevaid teid pidi ja noh, ilmselt me oleme ka kogenud seda, kuidas kunagi kusagil kellelegi räägitust mis kasvõi ööülikooli vahendusel jõuab sinuni, sa leiad midagi niisugust, mis on sinule tähtis, mida sa saad jälle edasi teistega jagada, nii et sellistest väga konkreetsetest sidemetest kuni selliste väga-väga kaudsete ja virtuaalsete seostani välja, et see on üks osa sellest seotust teadvusest, siis see, et me oleme seotud ka keskkonnaga, mis on meie ümber kogu selle maailmaga, mis meid ümbritseb ja David Hei, kõneleb ka sellest, et inimene tajub nii või teistsugusel kombel enese seotust ka sellega, mida klassikaliselt nimetatakse siis Teispoolsuseks trantsententsiks. Näiteks on muidugi ka maailmavaateline küsimus, kuidas me seda teist poolt näeme ja kas seda meie jaoks on olemas või mitte või me peame siis kasutama sellist sõnastust, et me tunneme ennast seotuna ka sellega, mida me veel ei tea. Et niisugused erinevad tasandid inimeste elus, mis toimub jälle, mis nagu laste puhul, kui laste kasvamist ja maailma avastamist vaadata päris ilusasti meile vastu vaatavad täiskasvanutena võib-olla keskendume liiga palju sellele iseenese nada ümber toimuvale, et see võib olla kipub nagu ära ununema kõikide nende igapäevaste toimetamiste sekeldamist rabelemist keskele. Et kui imeline paik see maailm on. Selle seotus teadvuse alguse kohta on ju tegelikult viimasel ajal päris huvitavaid uurimusi tulnud, eriti valdkonnas, mida nimetatakse neonatoloogia ks, ehk siis kõige tillummate uurimisest võib-olla isegi nende uurimisest, kes veel ilmale sündinud ei ole, nii et selles osaski päris põnevaid asju praegu maailmas sünnib. Aga noh, vastsündinute uuriminegi on andnud selle kohta päris huvitavat materjali, et mõne minuti vanune tykk siia ilma tulemise järel reageerib inimese näole teistmoodi kui kõikidele teistele ärrit tajatele. Kuidas nad tunnevad lõhnade järgi asju ära, kuidas nad tunnevad hääli ära? Tittekesed ei ole sugugi nii viimselt saamatud ja piiratud paju, et võib-olla saavad mõningatest asjadest aru rohkem kui täiskasvanud inimesed. Kui palju tegelikult meis inimestes võib olla pärit sellest ajast, mille kohta meie niuksed teadlikud mälestused võivad olla tegelikult väga, väga ära unustatud. Aga ometi see nagu mängib kaasa ja ka ilmselt selle seotus teaduse kaudu isema pedagoogina ja natukene pedagoogilist psühholoogiat lugenud inimesena ja, ja võib-olla ka kolme lapse emana nüüd juba vanaemana rõõmsalt olen hästi palju mõelnud selle peale, et kui tähtsad on inimese elus need päris esimesed aastad, päris elu algus, esimesed üks, kaks eluaastat, mille kohta öeldakse, et see on isiksuse kujunemisele selline vundament, mis mitmeid põhihoiakuid kujundab kogu järgnevaks eluks. Selline fenomen nagu baasturvalisus, suhtumine sellesse, kas see maailm, kuhu ma olen sündinud, on nagu tore koht, kus ma olen siia oodatud või olen ma kõigile risukese tüliks kaelas haavalt titele, seda keegi ütleb, tited tajuvad asju hoopis teistmoodi, ega me inimestena ka samamoodi, kui palju siis meievahelisest kommunikatsioonist on see, mida me räägime, suurem osa kommunikatsioonist kuni. Oih, kui ma nüüd protsente õigesti mäletan, kuskilt 30 protsendi ringis on informatsioonist, no näiteks ka see, mis siin praegu sünnib, eks ole, kuskil 30 protsenti on sellistes kommunikatsioon toimub kehakeele kaudu ühesõnaga intonatsioon ja visuaalne külg ja umbes pool või isegi rohkem on on siis noh, nihukest, mitteverbaalset kehakeelt, millega, millega tegelikult toimub kommunikatsioon. Et selles mõttes, et lapsed saavad väga suurepäraselt, et asjadele pihta, ilma et me peaksime nendest asjadest kõnelema ja kas neil siis baasturvalisus sellest, kas nad on siia maailma oodatud või mitte, kuidas nende hädas olemisele reageeritakse, kuidas neid tähele pannakse, kuidas nendesse suhtutakse see on midagi niisugust, mis tegelikult see kogemus saadab meid läbi terve elu. See seotus ja selles mõttes see turvalisus, soojus ja armastus, mida laps oma õige õige varases lapsepõlves kogeb, on, on tegelikult kogu inimese elusaatust kujundava tähtsusega asi, mitte et siis oleks totaalselt midagi untsus või oleks katastroofi avarii, kui seal on midagi läinud teistmoodi. Nii mustvalgelt ka seda nüüd ei maksa võtta, aga aga väga sageli täiskasvanud inimeste probleemid otsapidi just nimelt sinna väga varasesse lapsepõlve tagasiulatuva, niiet et see on võib-olla õnnelik olemise üks esimesi esimesi olulisi kive selles vundamendiks on tegelikult see, et lapsed oleksid sündinud armastusest, mitte igavusest. Ja nad oleksid siia ilma oodatud. Ja et nende vanematel oleks tõesti ka seda, seda tarkust oma seda armastust niimoodi välja välja näidata ja teinekord ka öelda. Et kuigi sa võid aeg-ajalt hinge hirmsasti täis ajada. Ma arvan, et see on kogemus, mida on tundnud kõik lapsevanemad. Aga see ei tähenda, et ma sinust ei hooli või sind ei armastaks. Sellesama ilusa metafoori kohta, et see uks paotatakse või korraks antakse, nagu näha midagi hästi olulist, seda sa saad korraga nagu puhta kaevused, sa näed seda maailma sellisena, nagu ta on. Miks mõnedele antakse, miks teistele jal? Aga võib-olla on küsimus ka selles, et ju siis ei ole võib-olla veel aeg tulnud, et noh, igaks asjaks on ikkagi tõepoolest omad omad ajad, jaa, jaa. Ja see on üks väga ilus ütlemine, et inimene peab nagu ise ilmselt ka kuskile maale valmis saama, kui talle siis üks või teine asi ette ette tuleb või näidatakse või valmis olema selleks et näha või vaadata. Et võib-olla ei ole lihtsalt aeg täis saanud, ma ei tea. See hetk ei ole veel tulnud. Aga ma ei usu küll, et kellegi eest need asjad lukus oleksid. Need on nii, nii, nii inimese inimeses eneses ka kinni. Ja võib olla ka see äratundmine, eks ole, et kui sulle seda seda näidatakse, et kas sul on aega kahe mobiilkõne ja ühele meilile vastamise vahepeal, eks ole korraks seda vaadata, sest sest noh, see, mil kombel need oravarattad käima hakkavad, see on üks päris kuri asi ja kui ma nüüd oma oma erialakeelepruuki võin kasutada, siis on see tõepoolest midagi saatanliku, kuidas inimesed jooksevad nagu oravad rattas ringi ja tunne on selline, et noh, et maailm tuleb ära päästa siin kohe ja praegu. Ja selle selle maailma päästmise juures me jätame iseennast unarusse jätta oma oma lähedased unarusse me noh, nagu need vanad anekdoodid, eks ole, et kui kolhoosi ees sellesamuse juhatuse koosoleku päevakorras on kaks punkti maailma päästmine ja kevadkülv, siis tänu sellele, et kevadkülviagregaadid on parasjagu remondis, asume kohe teise päevakorrapunkti kallal, et noh, et seal et see on nagu niisugust laadi mõtlemine, aga no ega ma ei taha öelda ma ise sellest vaba olemine. Ikka ämber jala küljes käime kõik. Lihtsalt tuleb meelde, et eilses teelauas üks inimene avaldas mõtet, et kõik inimesed on orjad. Kõik orjavad midagi. Et ei ole ju neid, kes tõmbasid selja sirgu ja astuksid sellest rattast nagu välja. See on hästi oluline küsimus, et miks meil aega olla iseendaga ja mõelda mingisugused asjad selgeks. Need on jälle asjad, millest nagu kujundite, piltide ja lugudega rääkimine on võib-olla kõige adekvaatsem, noh, see on võib-olla ka minule niisugune omapärane viis asju näha, sest ma väga armastan lugusid väga, armastan pilte. Narratiivsed pedagoogika aga hirmsasti mulle meeldiks tegeleda, aga see selleks? Ma ei tea, kas te olete näinud niisugust filmi, mille pealkiri on kurjuse advokaat, film, noorest andekas advokaadist, kellele tehakse äärmiselt ahvatleda pakkumine. Ja nõndamoodi läheb käima üks ratas, mis imata nõndamoodi endasse, et et asi päris jubedaid Vorna võtab ja lõpuks õnneks selgub, et kõik on olnud fiktsioon. Et kõik võivad kergendatult ohata, aga see on iseenesest üks niisugune päris võimas metafoor. Ma ei tea, kas me päris välja nendest asjadest saame astuda, sellepärast et noh, elu tahab elamist ja lapsed tahavad kasvatamist ja vahepeal tahaks süüa ja, ja kõike mida, aga ma arvan, mis ma nüüd ise olen teinud, muidugi lihtsalt väga karmist elu on õpetanud ka seda, see on ikka väga-väga valusalt kätte tulnud. On see, et võib-olla me peaksime leidma eneses üles natukene või tähendab julgema olla natukene lohakad või lohakad või laisad selle sõna heas mõttes. Ja mõnikord saatma lihtsalt kuu peale kõik tähtajad, kõik kohutavalt kiired ülesanded, kõik tähtsad asjad, mida on tarvis teha ja võtta näiteks lihtsalt koer ja minna Emajõe luha peale jalutama. Ja vaadata, kuidas konnatiigi peal luiged ja kuidas päike paistab ja kuidas üleüldse õhkkond lõpmata värske ja kui ilusal Tartu panoraam, kui tulla mööda Emajõe kallast, niimoodi sealt Jänese matkaraja poolt Tartu poole ei juhtu mitte midagi. Kui mõni asi läheb natukene hilisemaks, kui mõni asi jääb tegemata, noh kas ongi vaja nii hirmsasti kõiki neid asju teha, mida me oleme endale korjanud. Kas siis kunagi sõnastasin selle iseenda jaoks nõndamoodi, et kui oli see aeg, kui oma oma doktoritööd lõpetasin ja ja siis on samamoodi, et tähtajad ja tähtajad ja nominaalne õppeaeg ja noh, kõik ülikooliga kokku puutunud inimesed teavad neid jubedaid sõnu, eks ole, ja siis on su juhendajal halb, kui sa õigel ajal ei lõpetaja ja noh, ühesõnaga ja õppelaenuga probleemid ühesõnaga jama kui palju. Lõpuks tuli nisukene, ilus mõtet ja on see siis mulle nii hirmus tähtis, kui mu nekroloogis kirjutatakse, oma doktoritöö kaitses ta 2003. aastal või 2002. aastal. Et kui see, see natukene nihukest leebust enese suhtes või või julgust olla ebatäiuslik, julgust aeg-ajalt tunnistada seda, et vot ei jaksa, üks inimene jõuab ikka teha nii palju, kui üks inimene jõuab ja võib-olla natukene rohkem. Kui ei tee, siis järelikult ei jõua rohkem. Ja mõnikord tuleb istuda päev otsa tugitoolis lugeda head raamatut, mängida koera ka või rääkida oma lapsega või ja ei juhtu mitte midagi, kui mõned suured tähtsad paberid jäävad lugemata hoopis või, või mõni niukene? Järjekordne maailma päästmise projekt lükkub edasi mõneks ajaks, nii et see on julguse küsimus. Võta aega iseenda jaoks, võib-olla see käib kaasas ka alandlikkusega, ma ei tea alandlikkusega selle sõna tõelises tähenduses, sest meil kiputakse nagu alandlikkus segamini ajama valmidusega, lasta ennast alandada. Et alandusi alandlikkus nagu käiksid koos, aga nad on minu jaoks vähemasti väga erinevad asjad. Et juhatus on pigem see alandlikkus nagu leppimine sellega, et keegi pole täiuslik, isegi mina mitelt. Aga miskipärast minu senine elukogemus ütleb, et see krõks käib kuskil 30.-te keskpaigas. Ja võib-olla on väga hea, et see 30.-te keskpaigas käib, et noh, et vist olete siin kõik enamasti nooremad inimesed, et et ärge andke veel. Nii kaua peab ikka püüdma ja punnid, et kui ükskord tuleb, see tuleb seal õppimine, et siukseid pensionile lähenevaid perfektsionist kes kõiki teisi mõõdavad ka sellesama mõõdupuuga, on küll natukene hirmuäratav koht. Näiteks psühholoogid väidavad, kes on isiksuse arengu uurimisega tegelenud, näiteks Eerik Eriksson väidab seda, et need inimesed, kelle elus on olnud väga tõsiseid probleeme ja raskusi ka, küpsevad kiiremini. Et tavaliselt ja see, mille kohta ma siin naljatamisi enne ütlesin, et teatud krõks käib 30.-te keskel. Et aga kui on siis uuritud neid, kes naguniisuguste mõistmiste ja arusaamade nii on jõudnud nooremas eas, siis tavaliselt on seal olnud taga see pilt, et nad on pidanud millegi väga tõsised oma elus hakkama saama toime tulema. See on see meil kombel inimene kujuneda. Aga ilmselt kellelgi nendest mustadest aukudest rasketest aegadest ei ole pääsu, see, see käib inimese juurde, see kestab nii kaua, kuni kolm, laud alla kolm peale pannakse. Sellest ei pääse. Ma ise olen mõelnud seda, et see õnnetunne tegelikult ei sõltugi nii palju sellest nagu välisest olukorrast mõnikord on olnud niimoodi, et on, kõik on nagu korras, kõik elemendid on nagu paigas ja kõik läheb nagu ludinal, aga tegelikult sisemuses on tohutu tühjus, aga siis on võib-olla näiteks päevi hetki, kui kõik on valesti, väliselt miskit ei tule nagu välja, aga sees on tegelikult hästi suur rahu. Et see kas on või ei ole. Mina kujutan ette seda õnnetunnet sellisena, et ta nagu ei sõltu ju alati täpselt mingisugusest Nojah, see sõltub nüüd perspektiivist või ütleme siis sellest uurimissellest vaatenurgast sellepärast. On ju võimalik öelda, et see õnnetunne on seotud teatud biokeemiliste protsessidega inimese organismis ja noh, ühesõnaga kõik on taandatav nihukesele füüsikale. Me ei ole ja sellele organismi toimimisele. Et üks võimalus on selline, ma tean, et noh, mina ilmselt ei ole seda tüüpi inimene, kes inimeses ainult näeks mingisugust nihukest psühholoogiliste füsioloogiliste protsesside kogumiku. Et võib-olla mul on omale teistmoodi inimest naha õmmelda. Aga see, et ümberringi võib olla väga-väga masendav ja sant seis ja sealsamas ometi tunned, et appi, kui on olla ja vastupidi, et kõik on nii suurepärane, kuid mitte lootusetu. Et kõik oleks nagu korras, aga käid ringi nagu haige jänes ja ilmselt on väga täpselt nõndamoodi ongi. Sest noh, minu enda elus on olnud üks niisugune periood, kus väliselt oli kõik, kuni noh, absoluutselt nii, et paremini ei taha, ei saa enam ollagi. Et sul on tore pere ja kolm lapsukest kasvavad ja on igavesti vahvad ja me olime saanud uue korter pärinevad nõukogude ajal, mäletavad võib-olla vanemad inimesed, et korter, see oli üks mingisugune niisugune suur unistus, et oleks koht, kus elada, see suur osa inimese elust möödus muretsemise tähe all, et kus sa elad ja kus sa saad, on, olime just saanud kõigi mugavustega korter. Ta oli nii, et kolmanda lapse tagumikku sai pesta sooja kraani all. Ja keskküte ja, ja töökoht oli mul suurepärane, ma olin kooliõpetaja, mulle õudselt meeldis koolis töötada ja noh, siiamaani ma pean seda tööd üheks kõige kõige toredamaks ja vahvandaks tööks, mida ma elus olen teinud, kui ma olen lapsi õpetanud. Ja noh, kõik oli suurepärane ja ometi ma käisin ringi nagu haige jänes sest noh, täiesti selgelt oli see tunne, et noh, et midagi peab muutuma, kuskil on üks ring täis saanud. Aga mida ma pean edasi tegema, mis asi see on? Vot selle üles leidmine oli niisugune päris keeruline ja see tegi kõik selle rõõmu tundmise olemasolevast nagu suuresti tühjaks. Niiet ja noh, tõepoolest, see tõi ka kaasa ühe niisuguse suure suure uue uue edenemise teeotsa, nii et et noh, et see haige jäneseperiood käib ka ikkagi elu juurde või kasvamise juurde, nad ei maksa peljata. Ta ei maksa nagu peljata seda, et aeg-ajalt on raske, aeg-ajalt on keeruline, vot see on võib-olla ka üks nendest vundamendi ehituskividest püüdnud seda oma lastele nagu edasi anda ja noh, oma elu on kuidagi niimoodi kulgenud, et on siiamaani nagu nõndamoodi saanud mõelda. Olen püüdnud oma tudengitel oma õpilastele seda edasi anda, et et peab julgema. Peab julgema teinekord ka mõnda asja valesti teha. Või noh, et ei ole vaja muretseda, ei ole vaja põdeda, kui mõni asi läheb metsa. Ja mõni mõni asi läheb valesti, sest noh, niimoodi õpitaksegi, eksole. Mul oli siin Häädelähedaste inimestega oli niisugune juhus hiljuti, kuidas noored inimesed mõtlevad selle üle, kas minna kuskile noh, täiesti täiesti ilma otsa metsa sisse elama. Ei, kooli lähedal poodi lähedal Euroopa Liidu piirini neli kilomeetrit lahimlinud Petseri suure teeni kaks kilomeetrit. Et noh, et kas minna või mitte minna. Ja, ja kui siis mu juurde tullakse nõu küsima siukses küsimuses, mis sa siis ütled selle peale, muidugi mul tuleb esimesena meelde ilus tsitaat kolmest musketärid. Oma noorepõlve, lemmikraamatust mäletate, samas on öelnud, et kui nõu küsitakse, siis mitte kunagi selleks, et selle järgi toimida. Või kui ehk siiski, et siis oleks keegi, keda pärast süüdistada. Aga no mis ma siis selle mõtlemise peale neile noortele inimestele kaasa ütlesin, oli see, et muidugi minge ja proovige. Minge ja proovige, kui tuleb välja, on jube vahva, saab üks Setumaa talu üles ehitatud, eks ole, ja on ääremaadel elu ja, ja nii edasi, on teil vahva, tore oma kodumetsa sees mustikametsade keskel. Ja kui te jääte alla või kui ei tule välja. No mis siis te olete saanud sellise kogemuse oma eluks, millest on õppida, kõik ülejäänud ajab. Aga kui te ei lähe selle hirmuga, et äkki ei tule välja, äkki läheb metsa, sa metsas elamine? Et siis te jääte võib-olla terve elu, te mõtlete selle peale, et aga mis oleks saanud, kui me oleksime läinud? Ma olen olnud ülikoolis 17 aastat või umbes nii. Ja kui palju on selle aja jooksul mul olnud kokkupuutumist niisuguste noorte inimestega, kes ise ka ei tea, miks nad seal ülikoolis olla noh, vanemad tahavad ja siis niimoodi elataksegi, vanemate elu tehakse teoks vanemate unistusi ja, ja nii edasi ja ise tegelikult nagu järele mõtlemata, miks ma siin olen, miks ma seda teen ja, ja üleüldse siis on kõik õppejõud kiusavad ja mingeid lollakaid, esseesid peab kirjutama ja üldse ei ole raske on ja paha on ja et noh, et kust see nagu tuleb, et noh, võtta aeg maha, mine vaata ilmas ringi, praegu on kõik piirid lahti, mõtle selgeks, mida sa tahad. Siis võta julgust proovida. Ja kui esimese korraga pihta ei saa, Pole hullu, saad vähemasti teada, mida sa ei taha. See on ka suur tarkus, eks ole. Siin hiljuti oli üks, üks tudeng, kes valmistus õpetajaks saama, väga-väga nutikas, väga vahva tegelane. Hästi huvitav tudeng ja koolipraktika ajal, äkki saan ma tema käest kirja tealt? Pille nüüd on küll niisugune lugu, et ma tulen sealt kooli praktikalt ära, et ma olen nagu aru saanud, et see ei sobi mulla. Ja noh, selles kirjas oli tundaga nisukest no ühelt poolt häbi ja piinlikkustunnet, et noh, umbes niimoodi nagu ta oleks mind alt vedanud või noh, ühesõnaga niimoodi igavene jama nüüd, eks ole, ja õppekava jääb täitmata ja noh, kõik need niuksed, formaalsed asjad, mis sinna juurde käivad. Ja ma kirjutasin talle vastu, et Pole hullu need on vähemasti teada üks asi, mida sa ei taha oma elus teha võib-olla praegu. Ja, ja noh, see on suurepärane ju, kui sa julged öelda, et proovisin, ei tulnud välja ei sobi, vaatame, mis edasi saab. Ja noh, ei ole midagi hirmsat, kui mõni asi mõnikord viltu läheb ja sellest õpib ju tegelikult kõige rohkem ma olen kõige tänulikum oma tudengitele eriti õpetajakoolituse raames, kuna ta on rääkinud oma läbikukkumistest või sellest, kui mõni asi on aia taha läinud. Ja siis me saame seda rahulikult arutada, et mis seal siis on ja noh, ega siis kõigil läheb aeg-ajalt mõni asi metsa, noh mul endal läheb ju ka aeg-ajalt mõni asi metsa, nii et et ega siis ei ole ilma lõppel. Et need on need õppimise kohad. Et vigade tegemine kuulub elamise juurde ja kui oleks julgust neid vigu teha, siis teinekord oleks meil ka võib-olla lihtsam edeneda ja ja oleks nagu rõõmu ka natukene rohkem, et noh, et ei ole ju niimoodi, et ühelt võidult teisele võidule ja ainult kõik jube hästi läheb. Aga miskipärast meile nagu teinekord ma ei tea, kus kohast mall tuleb, et seda nagu see oleks nagu mingisugune norm, et niimoodi kohutavalt vaprad, ilusad ja edukad kõik oleneb, peavad ei pea. No ma vanaemast ma mäletan küll seda, kui ta ütles mulle, et ära ela oma elu keeruliseks, Nosto ei ole ilmselt ainukene, kes seda asja öelnud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem see mulle meeldib, eriti nendel hetkedel tuleb meelde, kui on mingisugune väga keeruline olukord kokku kerinud, ennast niukseks Haraliseks ja osaliseks ja hästi suurt probleemi jama on. Mis selle vanaema õpetuse peale mõeldes olen ma küll nagu püüdnud teha, ma ei tea, kas on, mul alati on välja tulnud. Et kui on probleemid ja mida tõsisemad probleemid on, seda otsemini tuleb nendest rääkida seda lahtisemat kaartidega tuleb sellest asjast kõneleda. Seda avatumalt tuleb seda asja püüda lahendada. Seda selgemalt tuleb välja öelda, et on jama. Kui oled ise selles jama kokku keeramises osaline, siis tuleb seda tunnistada. Et noh, niisugune nihverdamine niisugustes keerulistes olukordades teeb nagu asja ainult hullemaks. Aga noh, eks nendest lugemistesti lugudest on küll see, et mõnikord satuvad sulle ette sellised sellised raamatud või sellised lood, mida loed ja loed ja loed ja teinekord loed kolm lauset enam edasi ei saa, sest kolm päeva käib nende kolme lausega ringi sest need on äkki nii nii hirmus tähtsad ja nii hirmus erilised. Mäletan kui ühte Assisi Franciscuse st kõnelevat raamatut kõige ala lugesin, kus algab lugu peale sellega, et ja poiss läks koos ingliga teele ja koer jooksis nende kannul. Ma ei saanud sellest lausest edasi mitu päeva. Sest ma käisin ja kogu aeg niimoodi kordasin seda lauset, sest mulle tundus, et sant nii ilus sest mõni kohe nägin seda, aga noh, see selleks, aga noh, mõned mõned lood on olnud küll. Olen mõnes teises kontekstis kividanud ühele Herman Hesse loole mis on minu jaoks olnud vist küll mingil kombel maailma nägemise vaatenurka muuta. Lugu lugu ise algas sellega, et Tallinnas sattusin ükskord koju sõitma oma aga armsa klassivennaga kes nüüdseks on juba küll siitpoolt ära kutsutud. Lõpmata andekas inimene oli Heljo Sild. Ja Veljo küsis mu käest, et kuule, Pille, kas sinul on olnud elus mõni niisugune raamat, mille luge, milline on sinu maailma nägemise viisi muutnud? Jäin mõtlema, tookord ei osanud ma midagi öelda, siis Villu rääkis sellest, kuidas tema luges Hesse klaaspärlimängu ja tema jaoks raamat niisuguseks sai. Ja küll ma olen selle selle jutuajamise peale hiljem mõelnud. Ja see tuli mulle väga selgena uuesti meelde, kui ma sattusin lugema ühte Hesse novelli Augustusest on ilmunud eesti keeli novelli kogumikus lõputu unenägu. Ja see on lugu sellest, kuidas elab üks vaene naine titeootel ja on ta üksi jäänud oma tite ootamisega ja siis jõuab see tita ilmatulemise aeg jõuab kätte ja ja siis ta hakkab talle vaderid otsima ja leiab ta siis ühe vana naise ja ühe vanamehe, kes seal külas elas. Üks väga kummaline vana mees klamajast aeg-ajalt kustus erilist muusikat. Eks ta üks kummaline vanamees oli ja kes siis vaderi kingiks pisikese laugustusele tegi väga kummalise kingituse, öeldes emale sellel ristimise päeva õhtul, et et enne, kui päev otsa saab on sul võimalus sosistada oma poja kõrva üks soov, mida sa talle soovid kõige rohkem ja see läheb täide. Niikaua saad sa seda teha, kuni minu majast muusikat kostab. Ja siis noor naine oli väga-väga mures, et mis on see soov, mida ta siis oma lapsele kaasa sooviks. Et see on nii suur võimalus ja nii eriline võimalused, et kuidas ma nüüd seda kurjasti ei kasutaks ja kuidas ma ära ei rikuks oma rumala soovimisena midagi. Ja siis ma muusika pärast vaiksemaks ja vaiksemaks ja ärevust oma sees saab aina suuremaks ja suuremaks, nii kaua, kuni ta siis koos selle muusika viimaste helidega sosistab palavikuliselt oma pojale kõrvad. Ma soovin, et kõik sind armastaksid. See soov läks täide. Sellest soovist sündis väga palju muret väga paljudele inimestele ja tegelikult sa selle soovi täide minemine tegi ka selle augustuse vägaväga katki. Mis asjast edasi sai? Seda võib igaüks ise edasi lugeda. Religiooni pedagoog Pille Valk kõneles väikestest õnnehetkedest elus. Jutuajamine on salvestatud Tartus Tampere majas. Ülikool tänab koostöö eest Tartu Ülikooli eetikakeskust ja Tampere maja. Muusika plaadilt meie ja valguse vahel. Helilooja Leszek Mother. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2008.