Ööülikool. Millest ma tunnistan, ma unistan sellest, et inimkond on võimeline rohkemaks. Teine variant on olla öelda, et ongi kõik, et me ei suudagi midagi rohkemat, me olemegi juba tippu jõudnud. Et midagi olulist saavutada ei ole siit üle jäävaid allakäik. Seda sume. Unistan, et see nii ei ole, aga see on tõesti unistus, ma sellega nõus. Tere õhtust ja ööst auväärt ülikooli kuuleb. Nimin Enn Kasak ja ma tahaks täna rääkida ühest unistusest. Unistus sellest, et võib-olla kunagi jõuab inimkond nii kaugele, et tekib teadvus. Ma katsun seda põhjendada. Mihhanis unistan, katsun põhjendada seda, miks unistus mulle nii tähtis olla. Kunagi noores põlves, siis kui ma olin astrofüüsik uskusin, et füüsika on nii-ütelda objektiivselt eksisteerivat reaalsuses kehtivate seaduspärasuste kõige täpsem kirjeldamis viis. Ma loodan, sa tulid need piisavad rangelt välja. Ma uskusin seda, et see nii on, arvasid see parim, milleks tänapäeva teadus võimeline on. Ja selle eelmise lausega oleks tollal õudselt rahule jäänud, tuleks, tundub mulle väga tark lisaks sellele veel filosoofiline. Ja mulle näis, et füüsikan üldisem ja sügavam kõikidest teadustest. Üldiselt teda teevad küll inimesed kamba peale kokku muutub see asi päris objektiivseks. Ja üldiselt ta peaks olema vaba inimlikest uskumustest, kuigi nad ja inimesed on ebatäielikud, aga koostöös suudavad nad uskumused kõrvale lükata. Ehk siis lühidalt öeldes ma uskusin, et teadvus toob esile tõe ja eelkõige just füüsika, kõik need teised teadlased olid lihtsalt halvad füüsikad. Keemia ei ole lihtsalt võimeline nii korralikud rehkendama, bioloogiast ei maksa rääkida, lausa anekdoodid. Humanitaarid üldse ei teadnud suurt midagi, ma olen alati märganud, küsisid ajaloolase käest, näiteks aastal toimus kadesse lahing aidanud imestada, ühesõnaga üks udune värk, füüsika oli ainuke teadus. Ma mäletan, tolleaegseid tudengi, vestlesime, vaidlesime, arutasime palju maailma asjadele, nagu ikka noored inimesed teevad. Ja üldiselt me arvasime me, et füüsikud on paremad Vilosooficu filosoofilise. Ausalt öeldes ma tean, et paljud arvavad siiani niiviisi. Tundus nii, et filosoofid sörgivad kusagil sabas. Ma ei räägi seda, kui filosoof tegeleb mingite hämarate probleemidega, arutavad mingi hämara sõna kasutamise üle, et kuidas ikka täpselt mingit terminit on kasutatud või, või mõne muu udus asja üle või seda, mida täpilt Freya just silmas pidas, selle kolmanda lausega vaid juttu sellest, kui räägitakse maailmast. Kui jutt on ütelda filosoofiast, aja ruumi kohta filosoofiast maailma kohta, siis olime arvamused Vilosoofitsergivad teadlaste sabas, et jah, kunagi Parmi niidis aegadel võis olla nii või Platoni või Aristoteles aegadele, et filosoofid mõtlesid ka midagi uut välja, aga noh, ütleme alates 20.-st sajandist on filosoofid ainult kaagutamas. Selle järele, mida teadlased on avastanud, ei olnud filosoofid võimelised ette nägema, relatiivsusteooriat leiutati, siis olid nad kohe varmad seda kiitma ja rääkima, sele soiku, tore näe, mis kõik leiutati, loomulikult pidigi leiutama ja põhjendasid selle suurepäraselt ära. Ja sama asi kvantmehaanika, aga nii et see arvamused, et filosoofia on pigem selline järel targutamine ja füüsika tegeleb nii-öelda maailma tegeliku tunnetamisega. See arvamus oli väga tugevalt, et olemas. Lisaks sellele tundus, et filosoofid loovad tarbetuid keerukus arutlevad asjade üle, mille üle ei ole mingit mõtet arutleda. Ja see kõik kestis nii kaua aega, kuni ei olnud mingeid kahtlusi selles, et füüsika tegelebki tegelikkusega ja ma saangi tõsikindlaid teadmisi maailma kohta. Kõige naljakam asi, mis filosoofide kohta tollal räägiti, räägitakse ka praegu, aga siis tundus naljakas oli see, et filosoofid kahtlevad tõe olemasolus või vähemalt mõned neist kahtlevad, tundus nii imelik, kuidas suitsus terve mõistusega inimene kahelda tõe olemasolus. Ja huvitav, et siis ei taibanud kordagi küsida endalt, et kes on mulle ilmutanud, et tõde on olemas. Nii et siis sellised veidrad lood ja kuuldes siis igasugused veidrad arutelusid avastasin. Ta võib uskuda igasuguseid naljakaid asju, kaasa arvatud, seda, tegelikkust pole olemaski, vaid mind ennast mul olemas või mõnda muud koledust. Sellisel olukorras tundus mulle, et väljapääs on kindlasti olemas ja väljapääsu võiks olla midagi sellist kasutada näiteks vastuväite helist tõestamisviisi. Noh, teeme siis nii, et kui mingisuguseid jaburus on võetud tõeks võtame selle siis eelduseks hakkame arutama, sellest järeldub lootuses, et kui me sellesse jaburuse, siis nii-öelda omaks võtab ja arutleb, et küllap me jõuame mingisuguse vasturääkivusi ja siis on näha, ei võtnud, need on jaburad, eeldused. Minu suureks üllatuseks võttes omaks vasturääkiva enda arvates vasturääkiva eelduse, et maailma pole olemas, mateeriat pole olemas, mind ennast pole olemas. Rääkimata muudest hullematest variantidest, mida ei jõua siin kõiki üles lugeda, aga kerge ette kujutada. Kuule siis avastasin, et mitte mingisuguseid loogilisi vasturääkivusi ei teki, et nende üle võib lõpmatult arutleda, arutluskäigud jõuda kuitahes kaugele, aga vastu rekvisiidid. Et sellised seisukohad on täiesti mõistlikud ja kui nad millegagi vastuolus, siis on nad vastuolus ainult kogemusega. Aga teatavasti ei ole tänapäeval isegi enam füüsiku jaoks argumendiks alati vastuolu kogemusega. Mõnedki asjad, mis, mis on vastuolus kogemusega, võitleme vähemalt tavakogemusega. Teoreetiliselt räägivad midagi muud, ma pean siin silmas just kvantmehaanikast tuntud tunneliefekti, kuidas osake võib nii öelda asuda siin järsku seal pool seina või kus mingi asi võib korraga paiknev mitmes kohas või olla laiali määritud üle terve universumi. Selliste asjadega kvantmehaanikale tegelev inimene paratamatult peab harjuma. Ja nüüd, kui siis avastad, et sellised vastuolusid ei olegi siis tekkis mure, et aga mille poolest võiks olla parem maailmapilt, mille järgi on olemas tõde, tegelikkus, mateeria, mina ise. Või äkki ei olegi kuidagi parem. Ja siis avastasin, et Need, vanad budistlikud tekstid, mida ma kunagi noores põlves olin lugenud, targa näoga teadmiseks võtnud kui ajaloolise kultuuriloolise tarkuse ja muidugi pannud sahtlisse meid äkitselt muutusin palju targemaks, oluliselt targemaks muutunud selle mõne aasta jooksul. Ja selgub, et nii see osati mõelda juba vähemalt 1500 aastat tagasi. Ja isegi kahtlus omaenda mõtlemise olemasolus oli olemas sellel ajal. Ega santi teeb asjata ei öelnud. Nagu mõõtis, ainult ise lõigata, nii ka meel. Tema poditšerjavad taaras, kui tihti on juhtunud lugema ja vastupidi, et võiks siis küsida pidemed, kes on see, kes mõtleb neid mõtteid, kui te kaart alustas sellest, et mina mõtlen. Aga me vabastame ennast usaldamist, uskumusest, võiks küsida, kes mõtleb neid mõtteid, miks ma arvan mina neid mõtteid mõtlen, miks ei ole, pigem võib-olla raadio mängib ette, kelle mõtteid ja mõtlesin küsida, et huvitav, kelle mõtteid ma küll ette mängib. Ja ausalt öeldes, kui nii hakata mõtlema, siis selgub tõepoolest, et ma ei saa enam olla kindel selles, et mina mõtlen, see on selline. Uskumus, mis mingil põhjusel mulle meeldib, no seda kaunis kerge seletada, selleks, et siin maailmas hakkama saada, peavad maailma suhtes olema teatavad hoiakud. Ja võib-olla ma ei peaks siin maailmas hakkama saama, võib-olla peaksid kaduma võimalikult kiiresti, kust mina tean. Aga kuidagi sisemine hääl ütleb, et peaks hakkama saama. Ja vot sellises olukorras tundub, et uskuda, et ma ise mõtlen, on asjalik, igapäevase toimetuleku huvides. Aga see ei pea sellepärast veel tõsi olema. Ausalt öeldes, sellised mõtted on kaunis murettekitavat. Ja ma sain aru, kui loll ma tegelikult olen. Tegelikult ma ei saanud muidugi aru, kui loll ma tegelikult olen, aga ma sain aru, et ma hirmus loll poosetades öeldakse tihti jah, et ma olen rumal, aga võimalik, öeldakse seda ladina keeles ja keeruliste valemite vahelejat andes umbes mõista, et vaadake, tark tegelikult pole veel lisaks kui tagasihoidlik, mida ma kõiketeadja valda taga, aga ma räägin, ma ütlen teile, et ma ei tea midagi, aga vaadake mihukest tarkust, ma tegelikult valdan, selline puusatamine, siit ikkagi kumab läbi hoiak, mis sarnaneb Stoff hoiakule, keetke Faustist, kui te mäletate, ütles ilusa lause. Ei, kõik ei tea, kuid üsna palju küll. Ma vaatasin teada selles mõttes kuratlik, et täpselt kuradi sõnadega käib ringi, jah, muidugi ma kõiki ei tea, aga üsna paljud ja ja noh, et ma ju viisakusest teed näo, nagu ma ei tehakse väga palju, aga te kõik saat joru, et ma tean, palju vaata, ongi see viis, et kuidas näida targana tuleb rääkida seda, mida kõik õigeks peavad, aga põhjalikumalt näidata mingeid fakte rohkem või mõningaid asjaolusid rohkem, vot siis on tark jutt. Kui sa hakkad rääkima midagi sellist, mis on ebameeldiv, siis on see jutt paratamatult lollakas. Sellest sellest ei pääse, sinna ei ole midagi parata. Nii et siis avastasin, et, et sellega on probleem, et teadlased ei taha lollid olla täpselt nii, nagu tavainimesedki taha lollid on. Ma ütleks, et väga paljud inimesed ongi teadvusse tulnud, sellepärast et, et nad on tahtnud oma lollust likvideerida Nato kunagi. Nad ei tea suurt ja neile on sisendatud uskumus sead, kui nad hakkavad teadusega tegelema, vot siis nad saavad teada. Need on toonud teadmisjanu teadvusesse ja kahtlemine, sedasama teadus alustas, mis neid sinna toonud on, see tekitab sügava pettumustunde. Tekib tunne, et need on koolis petetud, teda on ülikoolis petete. Seda võime muuseas märgata mitmel pool suundu, uusi moodsa teaduse pimedus ja seal on kena koht, kust ta seda rõhutab lõpus ja ütleb veel sellega väljad moodsa teaduse ülempreestrit, moodsa maailma ülempreestrid teadlaste kohta. Need on täpselt need samad sõnad, et et on petetud, et kahjuks ei ole sellist teadmist mitmes maailma kohta saanud, mida, nagu alguses lubati. Ja sellisel juhul hakkavad tekkima vastupidine hoiak. Tekib küsimus, kas teadmine üldse võimalik lisaks sellele veel halvemini küsida, kas teadmised üldse on olemas, et kas see kõik ei ole üks suur rumalus. Filosoofid naeravad selle peale, nemad on ise kasvatatud ja õpetatud, tehakse kohese klistiir alguses ära, esimesel kursusel õpetatakse, seletatakse seda värki väga põhjalikult ja nad naeravad, et vaat kus teadlased, et see on puhtalt harimatusest tulenev asi. Filosoofid tunduvad sellest üleolevat. Aga ometi ei pea eksteadlane väga palju Vilosoofist, kes ei ole reaalsuse hingeõhku oma nahal nii-öelda tundnud. Ja pigem võiks arvata, et targutab asjade üle, mida ta võib-olla ei ole läbi tajunud. Kuigi samal ajal Vilosoofiline teadlase hoiakus naiivset käsitlemist. Kuid siiski, mida ta Vilosoovid idee lõpuks või siis teadvusest tulnud inimene hakkab asjaga tegelema, saab teada, et sellised hoiakud on filosoofias normaalsed, siis satub ta tõepoolest päris masendavast olukorda. Tuleb välja, et see, mida ta kõike on pidanud tõeks ja tegelikkuseks, et see on tõepoolest vägagi kahtluse alla pandav. Need, siis võib tekkida olukord, kus teadlane saab teada, et ta ei olnud mitte teadlane, vaid realist ka veel kõigele lisaks see siis tähendab, see tähendab, et realist on isik, kes usub, et reaalsus on olemas, seda reaalsust arvatavasti on ka võimalik kuidagi kirjeldada. Ja teaduslik teadmine siis seda annab, millega edasi. Ja kui ta hakkab selles kahtlema siis võiks võtta näiteks van vrasseni teooria aluseks, mille järgi teooria võime seletada, sõltub pragmaatilistest hoiakutest. Mis meile kasulik ja teooriasse uskuda ei ole üldse vaja. Väga hea, aga siis me muuseas ei pea uskuma loomulikult uskuma võtta hoopis teistsuguse pragmaatilise hoiaku ja mina võtaks, et sissejuhatus läbi, siis ma ütleks, ma võtan need kindla, pragmaatilise hoiaku. Mul on tunne, et kui ma selle konstruktiivse realismiga kokku puutusin, siis mulle ei meeldinud see maailm, mida see välja pakkus. Ja see pragmaatiline hoiak ei ole minu jaoks sümpaatne, kuid selle võib valida. Sellisel juhul, kui seda teed minna võib jõuda mingite teiste seisukohtadeni. Ma mäletan selgelt, et koos konstruktiivse Impilismiga muutus maailm minu jaoks vähem elamisväärseks, vähem elamisväärt kuidagi koos realismiga. On mõned unistused, mis ma ei taha kuidagi loobuda. Ja nüüd ma tahakski rääkida, kuidas see lugu on, võiks öelda nii, et lähme siis vast kaugemasse mineviku natuke ja tuletame siis meelde, et kuuldavasti räägitakse, et Parmi niidesse oli esimene kes hakkas küsima, kuidas seda tunnetada, mis on tõeliselt olemas. Olles siis taustaks arvamus, et meeltega tajutav maailm pakub ainult näivus? Küsis, tahab vett, mis on olemas või täpsemalt, mis asi on olemas. Ja see, kuidas ta vastas. See oli mitte Vilosoofi jaoks selge rumalus. Võib-olla paljud teavad seda ta vastased, see, mis näib olemas olevat, see ei ole tegelikult olemas. Madis Kõiv on selle kohta hästi öelnud, et pane niidilise tarkus on nii suur, et seesama, mis suur rumalus. Või teisiti öeldes, et farme niides tarkusearmastus oli nii suur, et ta ei kartnud rääkida rumalusi. See, mis ta ütleb, on praktilise meelega targim, saax, selge rumalus. Ja selge rumalus on xenoni Aporiat, mis tehti selleks, et parmeniidise teooriaid kaitsta. Paari sõnaga tuletan meelde, et see nii on ja pooled olid mõeldud selleks, et tõestatud liikumist pole olemas ja asjade paljusust ei ole olemas, selleks siis tekkisid väga huvitavad paradoksid. Ja see traditsioon, mida Parminides alustas, kestis siis vähemalt 2000 aastat lääne filosoofias võib-olla kauemgi ei ole veel päris kadunud. Seda ei muutnud ei kristluse võidukäik ei reformatsioon ega mitteteadvuse tekkimine. Võiks öelda, et keskharitlane ja võib-olla veel paremas positsioonis Barniidis teooria farmi inglise positsiooni suhtes kui tänapäevane mõtleja. Varasem mõtle. Aga kui teadvus tekkis teadvuse tikkimise käigus, võeti dioloogiast üle palju rohkem, kui teadlastele endale tunnistasid. Teadlased võtsid omaks selle, et on olemas tegelikkus, mida on võimalik tunnetada. Ja usk tegelikult olemasolevasse. Selle mõistmise võimalikkusesse oli klassikalise teadusajastul täiesti iseenesest mõistetav. Sel ajal tundus, et inimene on maailma kohta teada saanud mõned täiesti kindlat ja vaieldamatud tõed, näiteks jäävusseadused, Winjuutoni seadused. Niiviisi tehtud teadvus hakkas andma kasulikku produktsiooni. Ja mida rohkem ta kasulikku produktsiooni andis, seda rohkem hakati rahastama. Ja mida rohkem teda rahastati, seda paremini ta arenes. Aga nüüd tekkis üks huvitav olukord. Enam ei piisanud nii-öelda tarkust armastava inimese isiklikust rahast või sponsorirahakotist. See tõi teadlasele kaasa uue kohustuse. Nimelt nüüd on teadlane kohustatud olema tark välise vaatleja arvata. See on täiesti teistsugune olukord. Kuni tolle ajani võis mõtleja kusagil Muuga kongis rahulikult Sokratese viidia arutleda, tajuda oma rumalust, eelda aia ja ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Nüüd ta pidi hakkama muretsema sellepärast, et tark välja näha, midagi muretsema, et teised teda lolliks ei peaks. Seda probleemi muidugi nähti varakult ette. Eks Dallase kohtagi ju Diaaietuses on Platon ja kirjutanud, et on ju lugu, et ta olevat auku kukkunud, vahtis taevaste, kukkus auku ja siis kommentaar on see. On tõsi, et ta ei tea, mida tema üle aedne teeb, Jutan teadlasest vaevalt teada sedagi, kas olendun inimene. Aga selle asemel jah, et teada, kuidas keegi sahkerdama peaks või kust nurga pealt odavat kapsast osta, selle asemel arutleb ta maailma olemuse üle, ei muretse selle üle, et neid välja naljakas ja võib auku kukkuda. Tarkuse otsija lepib sellega, teda võidakse lolliks pidada. Aga raha, jah, esitab teadlased nõud olla Tarkijaid, kas aga parkali edukal olemisel nõudel on üks huvitav omadus hakkab inimest mõjutama? See nagu papp, kelle kohta te mäletate, papp valetas ja ise uskus ja nii on ka teadlasega, kui ta peab kogu aeg kinnitama kõigile, ta on tark ja edukas, siis ta hakkab ise ka lõpuks tihti uskuma, et ongi tark. Ja kui ta hakkab uskuma, et on tark ja samas Ta saab aru, et ta ei tea, kuidas asjad tegelikult on. Siit tuleb uuesti tark järeldus. Tekib hoiak, inimene polegi võimeline tõelist tarkust mõistma tegelikkust, mõistma et see ainus tarkus ongi see praktiliselt edukas tar, kus ja nii, et siit siis paljud mõtlejad oma suures tarkuses parveniidese maha näiteks selle asemel, et küsida, kas vaim on olemas. Analüütikud kargasid kallale, ütles, et küsimus on ebakorrektselt püstitatud. Me võime arutleda selle üle, kuidas ja millises kontekstis on kombeks vaimust rääkida või, või milliseid propositsioonide komplekte saame moodustada. Analüüsides mõistet vaim, aga rääkida vaimust nagu asjast asjade hulgas on kategooriaviga, nagu me teame, kuulust Silver Trail on öelnud. Nii et tundub, nagu oleks viga arutleda selle üle, kas vaim on olemas ja realism näis olevat oma lahjendusest hoolimata ikkagi liiga optimistlik. Tundub, et Parmi niides hoiak tegelikust teadmisest selle kohta, mis on tõeliselt olemas teadmisest, selle kohta tundus aegunud vähemalt kolmel põhjusel. Paluks nüüd lebanna kolme põhjust. Esiteks tegelikkust ja tõde võib-olla ei olegi olemas. Ta oli palju kulda ja arvatakse, tõelist tõde polegi, et need hoiakud ja teiseks, kui nad olekski olemas, siis nagunii ei suuda lõpliku Winsusega inimmõistus seda tunnetada. Kolmandaks, kui keegi suudakski tõde tunnetada, ei suudaks ta nagunii formuleerida selle kohta tõeseid propositsioone. Kas tuleb tuttav ette? Kas mäletate, kes niisi rääkis? Vana hea sõber korgiaskadakija kaaridesse laske. Tal on välja, et me oleme hakanud filosofeerima täpselt nagu korgias, aga lihtsalt sellises uues moodsas kastmes. Nad igal nagu arvati, et see on naljakas, aga tänapäeval kui seda väga targa näoga rääkida, mulje, nagu oleks midagi hästi ära räägitud. Teadlaste jutt muidugi meeldis. Ja füüsikud on füüsikute astronoomide astronoomid ja nagu te näete, start observatooriumi, siis seal on auses kuulus lause. Teadust kannab tõe otsimine, mis on sama aus ja siiras nagu loodus ise. Et siiras ja aus nagu loodus, kas kägu on siis Auskuda muneb võõrasse pessa. Kas tiiger on Auskuda, passib põõsa taga ja hüppab ootamatult kallale ohvrile? Jabur rääkida looduse pulsiirusesti aususest, puhas tsentrism. Aga teadvusega lause küll väga vähe pistmist. Kas sulle meeldib ja ei peakski olema? Kuidas saaks olla, et inimene teeb siiralt ja ausalt tööd, mis talle ei meeldi? Teadlane kui inimene vajab filosoof ja kui ta ei saa seda teadlikult, seon ta seda ebateadlikult. Teadlane kui inimene ei saa hakkama ilma filosoofiat, ei sakaim usuta ja kui tal pole ühte religiooni või ühte Vilosoofitsevatavamaks mõne teise ja selle asja juures on kõige halvem omadus see, et seda religiooni, mida sel juhul kannavad nad. Aga miks ma siin nii pikalt põhjendan, teadlane peaks tahtma otsida tõde? Ma ei räägiks sellest, muidugi mul ennast oleks tabanud. Huvitav kogemus, ma sattusin rääkima tehnikaülikoolis olen käinud veel mõnede tehnokraatide juures esinemas ka teadusfilosoofiast ja kui ma hakkasin arutlema selle üle, et kuidas ja kuivõrd teadus on tõe otsimisega seotud sest tol hetkel minu jaoks kaunis ootamatult rünnati mind ja öeldi, et pisut son. Miks peaks teadus olema tõega seotud tulemusi andma? Et kuidas sa võtate, kus te olete selle leiutanud? See mulle nii ootamatult korraks isegi pinglõpsatama selle peale, sest et kuidas siis nii, et ei ole kuidagi seotud taastronoomiseks võistlusest mõistetav. Aga siis ma tajusin, et Tõeküsimused segavad teatud tüüpi teadlasi, eriti need, kes tegelevad selliste tehnokraatlike asjadega, vaadake, on vaja välja töötada ravim. Näiteks võiks olla kasulik alguses natuke petta selleks, et saada ravimifirmalt nii palju raha, et siis osta labor, millega saab tõepoolest välja töötada ravimi muidugi võidukas saab niisul, need tuleb ka välja, et edu huvides võib aeg-ajalt võib-olla isegi kasulik natukene petta, siis pole ju päris vale, sest põhimõtteliselt see idee viibi kuskile. Jumal hoidku, kui siis hakata tõe üle mõtlema, see inimene oli, luuser ju, hävib, sa ei saa mingit rahul, siis on mingit laborit, siis on mingid ravimid välja töötada. Nii et siis võiks ütelda, et tõeküsimused segavad seda tüüpi teadlase tööd, kellel lasub kõrgendatud kohustus kiirele edule. Nii et selline mõtteviis on täiesti olemas. Ja minule isiklikult lihtsalt ütleks, et inimesed, kes niiviisi teadlased mõtlevad, mul on tunne. Nende hoiakud teadvuse suhtes, nende eetilised hoiakud, teadvus, eetilised hoiakud ei vasta sellele, mida üldiselt teaduskonnal on kombeks endale omaseks pidada. Selline hoiak on võimalik, aga see sarnaneb ikkagi rohkem erile. Ma ei taha seda nüüd öelda, et see kindlasti halb on, võib-olla see on väga kasulik. Aga ma lihtsalt rõhutan, et selgub, et inimesi, kelle jaoks peab põhjendama, et teadvusel ja tõel on midagi ühist, on piisavalt. Nii et tänapäevase teaduse rahastamise skeem võib teadlasest teha midagi sunni targa laadset. Sunnitööline peab raba mingit tööd teha. Selleks peab ja on kohustatud tark välja nägema. Muidugi antakse leivapala ära kellelegi teisele, seda võiks nimetada siis sunni targaks teadlast või, või filosoof. Kui omal ajal Eesti ajal näiteks härra saaga mäleta, seletus, sai stipendiumi siis stipendiumi kasutas ära ja keegi küsinud kuudele kulutas, peasid oli tulemus. Tänapäeval hakatakse noort inimest maast madalast valetama õpetama kullake projekti kirjutamist, ta peab kohe valetama projekti kirjutades ja pärast, kui ta raha kulutab, seda peab hakkama õppima, valetamist, valetamat, et ma ostsin 3000 pastakat ja varisemisnoka vahel minema. Selle asemel, et ausalt kirjutada ei peakski kirjutama, käisin sõbraga selle raha kõrtsis, mul tuli hea mõte. Seda tüüpi hoiakus maast madalast inimesi kasvatatakse niiviisi nende teaduseetilised vales suunas. Seda peab teadvus oma ja selles suhtes peab mõtlema. Hästi võiks siis olla kuidagi leebem ja hoiduda äärmusest ja ärme arutleme tõve olemasolu üle vaid lihtsalt arutleme, et äkki tõde on küll olemas ja me võime teda lihtsalt ligikaudselt tabada. Ta on tore mõiste nagu tõelähedus. Aga on üks väike asi, et tõelähedus armastatakse väga palju rääkida, seal väga palju huvitavaid aspekte ja väga keeruline teooria ja seal ilmselt tehakse veel palju preemiaid ja palju kraade kaitstakse sellel teemal ja ka meie lähedase Helsingi Ülikooli rektor armastab sel teemal palju rääkida. See on kindlasti väga tore asi. Kuid siiski juba anti ohozitlas ascalonianti ohus ja et rääkida tõelähedusest ilma tõeta, on natuke absurdne. Sokrates ütles, et rääkida ratsutamisest ilma hobused hobusel ratsutamisest on nagu natuke nalja. Kas jaa, tõelähedusest rääkida, ilma tööta on kahtlane matemaatikutega võib-olla seda kõige lihtsam seletada. Kui me läheneme mingile suurus mingis piirprotsessis, ega see veel ei tähenda, et ma lähen piirväärtusele suurus võib-olla hoopis stohhastiline ootamatult, sooritada hüppeid. See millelegi lähenemine ei tähenda veel lähenemine tõele läheneda vahe platoolemis, võib-olla pseudoPlato. Nii et lühidalt öeldes tõelähedus ei pruugi meid aidata, aga mul on tunne, et seda tüüpi jutt, tõeläheduse jutt, see on lihtsalt realism, häbeneb iseennast. Inimesed häbenevad realistid olla. Et see ei ole nagu moodne ja siis hakkavad rääkima tõelähedust. Ütleme siis nii, et tõe kättesaamatus on mõneti muutunud nagu käibetõeks juba. Tõde polegi või tõde pole kättesaadav ja tihti on see nagu täiesti tavaline ajaloos, arutatakse selle üle. Ma ei räägi siin ainult füüsikast, tõde, nagu polekski võimalik üldse tajuda. Selle aluseks on selline materialistlik maailmavaade, mille järgi inimene vaid komplekt, loodusseaduste põhjal toimivaid aatomeid ei ole võimeline mõistma tegelikkust. Isegi kui see olemas on. Ja see on päris huvitav seisukoht, aga paraku see võib olla vale. Me ei tea, kas see on nii, kuigi tänapäeval jah, arukas inimene ei lähe, kui ta tegeleb teaduse ja filosoofiaga, igaks juhuks ei muutu Himmat realistiks, muidu juhtub taga umbes nii. Keegi on tähele pannud sissejuhatust, mida Roomet Jacobsen kirjutanud George maakli kolmele dialoogile. Seal märkus, kuidas öeldakse, et imm materjalist võib tänapäeval leida ainult mõnede vee out filosoofide hulgast ja see on juba ette teada Timmattalistamis lollakas tüüp. Teiste sõnadega, et keskajal arenes teadus aeglaselt sellepärast, et ta pidi olema kooskõlas ütleme, filosoofia arenes aeglaselt, sellepärast ta pidi olema kooskõlas religiooniga ja tänapäeval areneb filosoofia sellepärast aeglaselt, et ta peab olema kooskõlas teadvuse ja materialismi. Ja kui keegi väidab midagi muud, siis Stanley aut kahtlane, et mitte öelda lihtsalt loll. Raske on tänapäeval tark välja näha, kui hakkad kaitsma materialismi või mõnda muud ebateaduslikku jõledust. Väga vähe on järele jäänud neid, kes armastavad filosoofiat sedavõrd, et ei mõtle enda targaks näimise peal. Seda üle hoiatatud. Ei saa tarkust otsida nii, et kaelum kõveras rahastajate heakskiitu taotledes. Plaat on selle kohta öelnud, et vabal mehel on alati aega. Ta ei hooli, kui pikk või lühike arutelu, kuid ainult tõeni välja jõuab. Aga kui ta räägib nendest, kes raha eest teevad midagi siis need räägivad alati aja peale, kel kiirustab tagant. Vastane seisab kohal, loeb ette päevakorrapunktid. Ta nagu ori, kes vaidleb kaasoriega peremehe ees, kes istub kohtumõistja. Kaalul on isiklikud huvid, võib-olla isegi elu. Ta omandab kibeda kavaluse, ta oskab meelitada peremeeste võite, tema soosingut. Ta meel on väiklane kõvel. Orjuse õppimine on ta kasvu kängu jätnud ja kuulutanud ning röövinud talt vaba vaimu, juhtides ta kõveratele ideedele ähvardades kartuste ohtudega. Nõnda pöördu algusest peale valede ja kättemaksu poole. Ja nii saab noorukist kõvera ja kidurena ebamõistlik mees. Kuigi ta enda arvates on ülimalt arukas. Mida Platon on öelnud selle kohta, kes viisil rahastades tarkust otsib. Schopenover on oma maailm kui tahe ja kujutlus teise trüki eessõnas öelnud, et ükski aeg pole vaenulikum filosoofiale kui see, mil teda häbitult kasutatakse. Ühest küljest poliitika teisest kyljest leivateenimise vahend. Seda kõike olnud ammugi hoiatatud selle eest. Kuid ikkagi Muugakongid on kadunud ja Vilosoofigi perekond tahab toidetud saada. Aga võiks ju loota tekki kõikidest staatust teadlastest ja filosoofilist isa. Sunni tarku oleks küll väga kurb, kui vabamõtlemine läks ainult külahullude vei out filosoofide jaoks. Parve Niiles oli filosoofia alguse juures. Mõned arvasid, et see oli eelshokraatiline, sega veel protofilosoofia. Hiljem tekkis päris filosoofia, tekkisid dialooge, elemendid, mõõd, ütleksid protodioloogia sellesse hiljem, päris teoloogia. Selle taustal tekkis midagi, mida on kombeks nimetada teaduseks. Aga mulle näib, et et kas see on alles protov teadus ja ma ei esita teadusele liiga kõrgeid nõudeid? Ma ei teadnud mitte midagi enamat, kui nõuab laps, kes esimest korda elus tajub salateadvus tähendust. Ma tahaksid teadvusemaksime tõsikindel Teadmisi tegelikkuse ja minu enda kohta. Vot täpselt see, mida Parminides ütles. Tekiks küsimus, et kas selleks on mingisuguseid võimalusi olemas. Võib-olla on see väga rumal soov. Aga võib-olla oleme siiski farmi niidisi liiga kergesti maha jätnud. Ja lõppude lõpuks isegi kasulikkuse mõttes, sest fenoni rumalus on olnud väga kasulik selle tõttu on väga palju loodud matemaatikas seetõttu tõenäolised, loodi aatomis. Mõnegi teise tarkus on palju vähem kasulik olnud. Võib-olla ei ole tark hüljata seda traditsiooni. Ma arvan, et teadlane peaks tahtma küll saada tõsikindlaid teadmisi tegelikkuse ja tema enda kohta. Kõigis on lootusetu soov nagu õikistani soov minna teisele poole keelt võib-olla lihtsalt vale. Aga ta vastab teadlasega inimesi inimväärikusele. Võib-olla ka praktilised, edukas teadlane, kui inimene ei lepi sellega, et ta on ainult teadusega, tegeleja? Ei, ta tahab ikkagi enamasti rohkemat. Tahaks ikka midagi maailma kohta öelda. Ja nüüd võiks vaadata, et mida on teadusel systeoloogialt veel õppida? On veel õppida? Võiks öelda nii. Kui võtame kasutusele patu ja alandlikkuse mõiste siis teadlane, selle asemel, et kiidelda oma tarkusega ja vehkida võiks tajuda ja kahetseda oma patuse tähendab rumalust. Seda ausalt omaks võtma. Mitte tegema nägu, et polegi tunnistama ja kahetsema seda kui sa seda tunnistab, ausalt, kahetseb ja omaks võtab ja ei ole välistatud, et tal tekib mingi šanss midagi mõista, võib-olla hoopis teisel viisil. Ei ole välistatud, et see teadasaamise viis on teistsugune, kui me praegu arvame. Millegipärast ollakse veendunud, et me teame kõige paremini maailma kohta selle järgi, mida toovad meile meeled, nägemine, kuulmine, haistmine ja nii edasi. Teiste sõnadega, et kes on meile ilmutanud, et meil ei ole võimalik saada teadmisi mõnel teisel viisil, miks ma korduvalt viitan siin sopenoverile, tema rõhutas seda külge, et me teame maailma kohta selle tõttu, et me oleme osa maailmast ka veel midagi rohkemat, kui mida ütlevad silmad, kõrvad ja kõik muu selle tõttu, et ma olen, tean, et ma olen osa maailmast. Ma tean, et minu ja maailma vahel ei ole nii-ütelda erinevust teravat piiri. Selle tõttu ma saan midagi öelda ka maailma kohta. Või siis midagi sellist, nagu siin santi teevad juba korrekt tsiteeritud võib-olla midagi. Sest suunaliku üleva mõistmise ideed tunnistades oma rumalust tajudes seda, et see igapäevatarkus, mis on küll kasulik selleks, et kusagilt põllu pealt peet üles leida või börsil aktsiatega mängida. On rumalus selles mõttes, et me elame mingisuguses maatriksi laadses veidras maailmas ja mängib maha oma šansid, mis võimaldaksid meil saada teada selle kohta, kuidas maailm tõeliselt välja näeb. Aga sellest tuleb kõigepealt tunnistada, et me võime olla raske seksituses maailma kohta tuleb tunnistada, et me oleme lollid, me oleme valmis seda märkama. Ehk nagu on kombeks öelda päris mitmetel mõtlejatel. Et puhtloogiliselt lihtsalt kõik see, mis me teame, on tõenäoliselt male ja võib-olla isegi väga vale. Aga see, et seal praktilised edukas ei tähenda midagi, sest on väga palju praktilisi sõdukaid, asju, mis võivad osutuda valedeks. Aga see pole ka väga tähtis küsimus. Sest meie kui inimesed oleme avastanud, et me oleme paisatud elama. Ja kui me oleme siia elama paisata, kuidagi hakkama saama, kas peame ilmtingimata käima nii-ütelda lollina ringi võib-olla siiski, et me teeme ära selle tähtsa asja, mida tegi Sokrates, mida teeb iga filosoof. Vähemalt kollakovski järgi tuleb nii välja, et iga filosoof, kes läänes on kõigepealt samastab ennast mingil eluperioodil Sokrates ikkagi. Et ma tean, et ma mitte midagi teab, kas võiks ikka midagi teada. Ja need teaduse kohta mees ma ei unistanud. Ma unistan päris teaduse tekkimist, lõpeks prototeadvus. Ma unistan, tuleb aeg, kus teadlase loomeprotsess ei ole enam metsik. Ta ei mõtle samamoodi nagu mingisugune ah puu otsast alla tulnud just värskelt mõtles, kuidas seal kivikirves teha, vaid, et see mõtlemisviis on korrastatud, teaduslikult suunatud vaimne tegevus on arukas. See, et see mõtlemine arukas ei ole, seda võite te näha päris kergesti ja jõutakse mingisuguse tohutu rabelemise Seppimise tulemusena tihti tulemuseni kus teadlased kasutada ära kõik võimalused tegelikkuse tunnetamiseks. Unistan sellest, mitte ainult seda, mida impi ristid lubavad, on need, kes ütlevad, et me saime maailma kohta teada ainult kuulmise nägemise ja kõigi selle kaudu. Nii et siis ma unistan sellest, et inimkond on võimeline läbima prototeadvuse perioodi loomateadvuse mis on võimeline andma vastuseid tegelikkuse kohta ja minu enda kohta. Tänapäeval on teaduse kohta ka üks selline väga levinud loosung, et teadus kui tootlik jõud. Et ütleme, et võib-olla peaks teadlast hoopiski võrdlema mõne teise elukutse esindajaga, kes On lihtsalt väljas näiteks mingi rikkuse loomise peale. Et tema eesmärgiks üldsegi ei ole, ei ole selline eesmärk, nagu on filosoofia eesmärk. Mina sõnastaksin siis selle teie unistuse, nii et teie arvate, et filosoofia ja teadus peaksid siis ühte sulanduma. On olemas teadlaskond, kes siiski tahaksid, et see, millega nad tegelevad, et see kirjeldaks tegelikkust selles mõttes teadlane kui inimene vajab seda, kuigi ma olen nõus teadus kui nähtus, ühiskondlik nähtus, mis peab andma meile kasulikke tulemusi, sellel ei pruugi teadusega palju pistmist olla. Minu unistuse sisu ei seisnenud mitte selles, et ühendada teadus ja filosoofia, vaid minu unistuse mõte seisnes selles, et ma arvan, et sellisel viisil Midagi värskemat, me vajame ka siiski seda tüüpi teadust, mis üritaks anda teadmist selle kohta, kuidas maailmas asjad tegelikult on. Sest olgem ausad, ma ei saa öelda, et see oleks sama mis filosoofia. Sest et filosoofid on mulle kogu aeg üritanud selgeks teha, et filosoof võib rääkida mida iganes. Pange tähele, see on erinevus, filosoof võib rääkida mida iganes, nii nagu talle tundub. Kui ilosoofilon korrektne positsioon mingis mõttes, kui tal on mingisugune Jutmise jää loogikaga vastuollu siis on tema filosoofia sama hea kui mõne teise filosoofia, mis on teiselt positsioonilt üles ehitatud teadvust. Mina käsitlesin endise füüsikuna sellisena, mis peaks andma meile infot selle kohta, kuidas asjad põhiliselt on. Filosoofia teatavasti on arenenud selles suunas, kus see küsimus on kuulutatud aegunuks. Ma ei ütle, et tänapäevane teadus on kuidagi halb. Ma seda ei öelnud. Ma rääkisin sellest, millest ma unistan. Mina oleksin astronoomiks ja kõigepealt füüsikud astrofüüsikaga, sellepärast et ma tahtsin teada, kus asjad maailmas on ja ma ei kavatse sellest loobuda. Kui seda teed ei ole filosoofias jumal temaga, kui seda teed ei ole praegu teaduses, siis tuleks otsida seda pigem teadvusest, sest ma näen sellel praktilist väärtust. Selles ongi vahe puhtilosoofi Valmis Yodsi praktilist väärtust, seda tüüpi hoiak on sellepärast teadvusel lähemal, ta peab andma praktilise väärtuse, teada selle kohta, kuidas asjad maailmas tõeliselt on, siis on see praktilise väärtusega ikkagi teaduslike üleskutse. Ma mäletan seda, kuidas omal ajal kritiseeriti hundu uusi mudeleid just selle tõttu, et nad on liiga teaduslikult. Kui ta tegi vaimumudeli selle kohta, kuidas vaim võiks olla informatsioonikanal paljude teadvustasandite vahel, siis ta süüdistati just selles, et et seal teised kontrollitav seega teadvusesse kuulub. Ka see töö kättesaadavuse problemaatika kuulub rohkem teadvusesse kui, kui filosoofias. Ma loodan ta, millest ma unistan, ma unistan sellest, et inimkond on võimeline rohkemaks unistuse sisust aru. Teine variant on olla öelda, et ongi kõik, et ei suudagi midagi eriti rohkemat. Me olemegi juba tippu jõudnud ühiskonna arengus, et midagi olulist saavutada, ei ole siit üle jäävaid allakäik. Seda ma unistan, et see nii ei ole, aga see on tõesti unistus, ma sellega nõus. Võib-olla on meil juba liigagi hästi läinud, võib-olla lahvid oleks ammu aeg jo puu otsa tagasi kolitamast minut. Aga mõned asjad, millest ma olen vahetult kindel, seda võib muidugi öelda kohe, et oioi, et see on mingisugune vaimuhaigusest tulenev nähtus näiteks või või mis iganes, võib igasugused hismidega seda nimetada. Aga mõned asjad, millest ma olen vahetult kindel. Ja nüüd on küsimus selles kohe mõnedes asjades vahetult kindel. Ja kui keegi tahab kuulutada, et siis, mis põhjusel ma tahaksin ühiskonnafilosoof laskuda, et see, mida ma vahetult tajun vale? Sellepärast natuke rohkemat, ütleme kui mitte ainult onud tädid nii rääkinud või, või nii on kombeks või kõik räägivad või sellest makstakse raha. Ja vot seesama tõetunne on üks selline asi. Seega see tunne muidugi haruldasele tunnevad vale olla nagu mõni teinegi tunne, aga vabandage väga. Miks me siis nägemist usaldame? Vale olla ja beta võiks olla, aga see ei tähenda nurka, viskaksime, mis me täitsa nurka viskama ütleme väärtusetu. Ja on veel selliseid asju. Vaat nendele ma juhtisin tähelepanu, kui ma rääkisin, et, et meil on olemas võib-olla mõned ratsionaalsed võimalused maailma kohta midagi teada. Ja küsimus on selles, et ma tahaks öelda, et ei peaks minema viskama. Ja loomulikult ei ole võib-olla nad omal kohal seal, kui me arutame selle üle, kas mingi genoomis mingi asi on seal ühes või teises järjekorras, aga sellega, kui me arutame arutleme näiteks kosmoloogia probleemide üle, kus filosoofia ja teadus väga tugevalt põimuvad mõnedes muudes kohtades täiesti omal kohal. Sest lõppude lõpuks on ikkagi täitsa oluline küsimused. Kas me võime küsida, mis oli enne maailma algust, kas maailmale oli alguses, need on kõik filosoofilised küsimused. Nii et siis just selleks, et sedalaadi küsimused oleksid mõttekad just sedalaadi asjade pärast. Me peame postuleerima mingi positsiooni, minu jutu mõte ainult kaitsta positsiooni, kus ma ei luba kelleltki ära võtta minult mett, ehku teadlaselt ja usku sellesse, et lootus selles, et me võiksime selle seda tõdega tunnetada, kuigi ma annan aru, et hetkel on see võib-olla vähepopulaarne Lähtudes kõigest sellest kohutavast tarkusest, mida inimkond veel Et samas ütleme sinu elus, et kui sa tahad tunnetada tõde või siis seda oma tõe tundmise instrumenti paremini häälestada, et mis Enn Kasak oleks sinu selline praktiline nõuanne et saada aru paremini iseendast, saada aru paremini maailmast. Küsimus sisaldab varjatud eeldust sellist, nagu ma peaksin ennast targaks ja ma arvasin, et mul on teistele anda tarku soovitusi, mille järgi peaks keegi käib. Vastan, ma olen nii loll. Et ta ei julge kellelegi midagi soovitada, kartes neile kahjud. Ärge uskuge kedagi, ärge uskuge mind. Ärge uskuge, mitte midagi, mis teil räägitakse. Sa kirjeldasid väga tabavalt neid asju, et mille järgi see janune, et millest on puudus, aga et milline oleks sinu positiivne programm, et see oli üks hästi oluline mõttelise alandlikkus, et teadlane peab olema alandlik ja siis, kui see tass on tühi, et siis on võimalik sinna midagi valada, eks, aga et mis oleks siis veel, kuidas mina, joon, saaksin kaasa aidata sellele, et inimkond tervikuna, alustades minust endast taipaks maailma kohta rohkem maailma kohta rohkem ja iseenda kohta rohkem? Seda on jälle võib-olla hea meelega tsiteeriks, anti, teevad laiskuse, uni kisuvad surmad. Et mõte on ikkagi selles, et tuleb pingutada selleks, et midagi tõsta, läks, tuleb harjutada lihast, selleks, et midagi tajuda, peab harjutama mõtlemist, tuleb vaeva näha, tuleb pingutada, tuleb ennast valmis panna, selleks, et maailma mõista, tähendab, et ei tasu loota minu arust seda, ma lähen kusagile paari, ma istun maha ja mul tuleb geniaalne idee, mina mõtlen selle geniaalse idee lihtsalt välja, kogu maailma põlvi. Seal minu arust ongi veider lähenemine õigele minu arust oleks midagi sellist, et ma teen parima, mis ma oskan minna parimasse seisundisse, mis ma oskan ennast parimas vormis Mõbin, kõike, mis ma oskan, mõtlen keegi Moscan ja, ja mul tuleb hea mõte selles mõttes, et ma ei tea, kas mulle tuleb, mulle saadetakse, ma ei tea, võib-olla kunagi saan teada, igasugune järeleandmine, tähendab, tuleb olla nagu, kas ta need omale ütles, et võib-olla laitmatu ja Don Juani õpetustes mäleta, tuleb teha parim, mis ma suudan, siis on loota midagi ja sellest on väga erinevad teed kõrvale hiilimiseks sama laiskus ja uni on üks tee. Ülemustele pugemine ei teinud või kuidas, see võib ennast maha salata. Vennast ei tohi maha salata. Tuleb olla laitmatu, tuleb anda parim, milleks ma võimeline olen. No mina arvan, et ma ei ole võimeline. Ma ei oska ütelda, noh näiteks sõpra mitte reetma, kui mul pannakse käsi tulle ja kõrvutatakse, ma ei arvanud, ma selleks võimeline olen. Aga ma püüaks nii kaua vait olla, kui ma suudan. Kõnelast teadusfilosoof Enn Kasak muusika käri pöördhani kvarketilt koostöös Eberhard vee päriga. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Töö ülikooli saab järelkuulata interneti kodulehel. Raadioteater 2007.