Ööülikool. Mind on aidanud psühholoogiaseks teooria, mille nimi on emotsioonide kahe faktoriline teooria. Sahtel on seal autori nimi ja tema niisuguste väga elegantselt eksperimentidega näitas seda et emotsioon, mis tekib inimeses, koosneb kahest komponendist. See on füsioloogiline seisund, süda lööb või, või Me tunneme palavust midagi endas. Ja teiselt poolt see seletus, mille me anname ja kui sarnasele seisundile antakse erinev saadakse täiesti erinev emotsioon. Ja küsimus, kas erinevad religioonid tõekogemus on sarnane või mitte. Ma arvan, et jah, füsioloogilise emotsionaalses tähenduses on see sarnane, kuid see, kuidas me seda seletame, mõista mäe on erinev ja selles mõttes ka tõekogemus on erinev. Head kuulajad, mina olen Tõnu lehtsaar, olen Tartu Ülikooli õppejõud, töötan usuteaduskonnas ja minu erialaks on religiooniks bioloogia ja sellega seonduvad distsipliinid nagu pastoraal psühholoogia, hingehoidja, teised, mida ma olen siis aastate jooksul ülikoolis õpetanud. Oma põhihariduselt olen ma psühholoog, olen õppinud natukene ka usuteadust ja elu on mind viinud teoloogia fakulteeti. Ema ei salga, et ma tunnen ennast seal nii-öelda psühholoogina dioloogide keskel väga hästi. Olen abielus. Meie peres on kolm poega ja nüüd ka kaks väikest lapselast, nii et elu läheb edasi. Ja põhjus, miks ma täna siin olen, on see, et ma tahan rääkida palve inspiratsioonist. Nii palju kui on inimesi, see tähendab nii palju, kui on loojaid. Ilmselt nii palju on ka erinevaid võimalikke inspiratsiooniallikaid, olgu see siis kas loodus, muusika, vaikus, tunnen inimesi, kellel mõte hakkab siis liikuma, kogevad füüsilist koormust, näiteks jõusaalis kangi lükates, sõnaga. Aga vaju tööle, need inimesed on, on väga erinevad ja nendest erinevatest inspiratsiooni võimalustest siis ühte. Ma tahan täna natukene käsitleda ta minu jaoks niisugune huvitav teema. Ma mõtlen palve inspiratsiooni. Huvitav sellepärast, et minu erialaks on religioonipsühholoogia mingis mõttes minu jaoks niisugune noh, võiks öelda, professionaalne küsimus, et, et kuidas see asi siis käib. Ja teiselt poolt jälle minu kui uskliku inimese jaoks palve on midagi väga olulist. Ja sellepärast ma ei saa ka ilma niisuguste isiklike nootideta läbi ja ma püüangi siis oma mõtiskluse erinevates osades puudutada nii seda kui teist ja pärast põhisiin selles väikeses stuudios, mis on väga hubane ja meeldiv, on kuulajatel mõni küsimus, siis ma hea meelega vastaksin nendele või võiksime arutleda lihtsalt nende teemade üle, kuidas kuidas keegi neid küsimusi näeb. Nüüd võib-olla mõni sõna kõigepealt siis palvest. Ja me võime öelda, et ilmselt palve ongi midagi, mis on väga sügavalt religioonile omale. Inimesed on erinevad, nende religioonid on erinevad, aga on öeldud seda, et palve ongi see, mis eristab usulist mitt tõusulisest või religioosselt, mitte religioossest. Kui me mõtleme näiteks minu pärast meditatsioonile mõtleme eneses selgusele jõudmiseni mõtleme näiteks, mida tähendab inimese jaoks elu, eesmärgi tunnetamine või elu olemuse mõistmine siis kui me küsime, et kas on religioosne tegevus või mitte, me ei oskagi galats, talongid piiri sinna tõmmata ja võib-olla ei tohigi isegi tõmmata, et see ei ole õige küsimus. Aga mis nüüd eristab neid tegevusi? Usulises mõttes on ilmselt palve olemasolu ja paljud uurijad ütlevad, et kui me vaatame inimeste erinevaid vaimseid, praktikaid, suundumusi ja pürgimisi siis väidetavalt sealt, kus algab palve pöördumine kõrgema jõu või väe poole oma mõtetes, oma sisemas. Sealt algab ka religioon. Ja mulle kuidagi see mõtteviis meeldib. Ma arvan, et palve võiks olla tõesti üks selliseid jooni religioosse, mitte religioosse vahel. Kui me küsime, mis palve on? Siis mulle meeldib selline lihtne määratlus, mis ütleb, et et palve on kahepoolne kommunikatsioon või kahepoolne suhtlemine inimese ja tema jumala vahel. Siin on minu jaoks niisugused kahe maailma käärid, ma võiks öelda, kui me psühholoogina või kui mina psühholoogina või keegi religiooni psühholoogina või lihtsalt psühholoogina uurib palvetavat inimest seis. Psühholoogia saab tegeleda ainult küsimusega, mis toimub palvetava inimese hinges pidada, kogeb, mida ta läbi elab. Aga kas see jumal olemas on, kelle poole ta pöördub või kasvõi kuidas jumal vastab, sellega psühholoogia tegeleda ei saa, psühholoogia tegeleb ainult inimesega. Ja selles mõttes on see nagu üks punkte, kus bioloogia ulatub kaugemale. Ja ma usun, et ka lihtsauskliku inimese kogemus ulatub selles mõttes kaugemale. Et uskliku inimese jaoks tema jaoks jumal on vägagi olemas. Ja palve ei tähenda mitte ainult sisemisi elamusi, vaid see tähendab ka midagi oma jumala mõistmisest sellisena nagu kellelgi siis milline kellelegi jumala jumalapilt on. Ja selle kõige tulemusena ongi nii, et palve on tegelikult midagi väga isiklikku ja kunagi Uku Masing on väljendanud mõtet, et et palve ongi üldse kõige intiimsem asi üldse, et see on lähedasem intiimsem suhe kui suhe mehe ja naise vahel. Ja tulemuseks on see, et tekibki niisugune vastuolu, palve ühelt poolt on midagi väga olulist ta midagi väga religiooni omast, aga teda on suhteliselt vähe uuritud, niisuguses kiret tus akadeemilises mõttes. Ja seal on need umbes kümmekond aastat tagasi. Ma mäletan, mina üritasin ka ühte palve uuringut läbi viia. Alguses teha niisugust ankeedi moodi asja, kus nii-öelda kaardistada seda situatsiooni, et ette valmistada sellised süvaintervjuud. Ja tulemus oli selles, et ma takerdus, see tähendab, ma ei saanud mingit sisulist informatsiooni peale selliste üldiste väidete, et jumal kõnetab mind, palve on tähtis. Ja iseenesest on see väga ilus ja oluline informatsioon, aga ta ei, ei kirjelda lähemalt seda, mis toimub palvetaja palvetaja hinges. Ja paraku see on et paljud palveuurijad, kuigi on tehtud ka väga elegantseid, ütleme intervjuus uurimusi on kokku puutunud selle tõsiasjaga, et palve on väga raskesti uuritav, sellepärast et see on midagi väga isiklikku. Ja ja me me võib-olla ei taha, ei oska, ei saa sellest rääkida ja me võime ka küsida, et kui meis on midagi väga isiklikku, miks pea, kas kelle see asi on mis toimub minu ja minu jumala vahel? Nüüd palvega on nii, et ta on seotud ka ilmselt mitmete teiste eluvaldkondadega. On ilmne, palvemõjud, tähendab inimese elutegevust, palvevastused või palves kogetu, sageli suunab inimese valikuid nende elus. Ja täna me räägime siis palve inspiratsioonist ja sellest, kuidas palve puutub kokku loovuse loomise. Kui ma küsin, et mis asi on inspiratsioon, siis ma usun, et et me kõik teame seda või oleme kogenud niisugust niisugust tunnet ja kogemust või asja, mille nimi on meie jaoks inspiratsioon. Siin kasutatakse väga niisuguseid erinevaid sõnu. See mõiste ei ole väga rangelt kontseptoliseeritud, võib-olla ka teda on raske mõõta. Aga väga levinud on rääkida näiteks loomingulisest innustumisest, tekib mingisugune sisemine balang luua midagi ja kui me loeme suurte kunstnike elulugusid, siis siis me näeme, et ikkagi suuremad asjad on loodud väga suure sellise loomingulise ennustamise tingimustes. Nüüd on kordustrükk, vaatasin välja tulnud Michelangelo ston oli vist seal autori nimeks inglise autor. Aastaid tagasi ma lugesin seda ja näiteks Michelangelo kohta oli loomingulise innustumise teema oli selline väga haarav, ta tahtis raiuda valget marmorit. Ja ta ta ei saanud erinevate suhete elusündmuste tõttu, oli sunnitud maalima. Maalis Sixtuse kabeli lae ööd ja päevad need tal lõpustavat saapad jalast ära, kui ta seal tellingute peal oli. Aga tema jaoks oli see esimene asi, mis pigem segas, saaks minema. Ühesõnaga, sest süda oli mujal, eks. Kui vaadata seda lage, mul ükskord käinud seda oma ihusilmaga näinud. Väga võimas värk, tähendab seda ei ole nagu võimalik üldse kujutada või noh, et, et keegi on nagu poolsunniviisiliselt olnud pidanud midagi ära tegema ja siis on hea meelega minema saanud, eks ole, piltlikult, et et, et on nagu, nagu raske uskuda. Inspiratsioonist ka sageli räägitakse kui sellisest äkilisest mõttesähvatus, sest ühel hetkel lähevad asjad paika, kõik on selge, võib olla väga olulised asjad, inimese elus lähevad, lähevad paika, inimene otsekui leiab ennast, ta teab midagi sellises mikromastaabis. Ma mäletan minule keskkoolis väga meeldisid matemaatika ja füüsika ja matemaatikaülesannete lahendamisel, vahel oli selline äkiline mõttesähvatus, korraga oli asi paigas, tähendab see Doreeni tõestus. Vot nii käib ja sellega saame hakkama. See võib olla sisemine selginemine inimese jaoks, inspiratsioon. Ma mõtlen mingites konkreetsetes küsimustes üldisemate probleemides. Aga tavaliselt inspiratsiooni tajutakse, kes on nagu oluline tunnus, psühholoogilises mõttes. Tajutakse kui loomejõu suurenemist tähendab inimesena power nagu tänapäeval öeldakse, ja, ja tekib see subjektiivne tunne, et ma, ma tean. Ja ma suudan ja see, mida ma tean ja suudan, see on õige. Ja rahvasuu kasutab erinevaid sõnu, öeldakse näiteks, et noh, mul lõi klaariks saksa laen, ühesõnaga läks selgeks. Vaim tuli peale, mina näiteks olen vaadanud, et asju saab üldse siis teha, kui mingisugune vaim peal on. Eriti näiteks on, ma olen tundnud defitsiiti toa koristamise vaimust. Miks ma sellest räägin, on, Ma olen kodustatud oma kabinetikoristamise ette, olen otsustanud, et ma loon raamatutes rubriikide kaupa süsteemi. Ja praeguseks ma olen suutnud ühe kolmandiku oma raamatutest põrandale tõsta. See olukord kestab kaks nädalat ja ma ei ole sinna veel õieti midagi tagasi vannud, et seal seal on raske, siis ei ole seda koristamisvaimu, ei ole. Inspiratsiooni, ei ole. Idee, oli sellega sunnitud, segadust tekitas nii palju. Asjata tulid otsinguid, tuli hakata koristama. Ja nüüd ma olen takerdunud, ei ole inspiratsiooni. Tulles tagasi palve inspiratsiooni juurde olen mõelnud vahele. Ta on väga huvitavaid sõnapaare mis esimesel vaatlemisel justkui ei käi kokku. Minu jaoks on olnud üheks huvitavaks sõnapaariks usk ja huumor. Ja ma olen aja jooksul jõudnud järeldusele, et need kaks nähtust või tunnetusviisi on tegelikult väga lähedased. Mõlemad aitavad meil iseennast kõrvalt vaadata. Nii usk kui huumor aitavad meil asju näha, suhtelisuses perspektiiv muutub. Ja mõlemas on kusagil mingi niisugune kõiksuse või üldisuse haare mis näitab, et need pisiasjad, mille otsa me sageli komistame ei ole tegelikult seda väärt, et sinna otsa komistada. Teine sõnapaar, mille üle ma olen hakanud mõtlema, on aktiivne ootamine, taak, Jamoskaldav väljendanud mõtet, et mitte meie ei otsi teed vaid tee leiab meid. Kui ta rääkis oma müstilistest kogemustest ja mida rohkem aastaid mööda läheb, seda enam mulle tundub, et et aktiivne ootamine ongi üks õige asi. Teha õigel ajal õigeid asju õiges kohas, õiges viisis. Selleks ei tohi tormata, vaid tuleb oodata, et tuleks, vaat kätte see, see õige. Ükskõik mis, aga siis ei oleks. Ja nii ka palve ja inspiratsioon on omavahel väga-väga tihedalt seotud. Ja kui me küsime, mis on siis palve ja inspiratsioonivaheline põhiline seos siis minu arvates see ühine omadus on ennekõike see, et mõlema teljeks on tõde. See tähendab õige arusaamine tegelikkusest või tegelikkusele vastav teadmine. Filosoofias on erinevaid tõe definitsioone, aga minul on see, kui kõige rohkem meeldinud selline määratlus, et tõde, see on tegelikkusele vastav teadmine, me saame asjadest aru nii, nagu on. Kui me oleme kogenud inspiratsiooni või või meil mõni asi läheb lahti või millestki, tuleb vaim peale. Me tunneme loomejõu suurenemist, meil mingi äkiline mõttesähvatus. Ma arvan, et vot see on niisugused tõekogemus. Me saame aru, et vot nii on, nii tuleb teha. Ja sellest tõdemusest seesama tõde on meist suurem ja tugevam võtab nagu heas mõttes vangi meid. Ja selles samas vangistuses. Me oleme kuidagi sisemiselt äärmiselt vabad, sellepärast et see tõde, mida ma olen tunnetanud, teeb meid vabaks. Me teame, kuidas asjad on. Ja palves on sama asi. Et kui me leiame palves iseennast, jumalat jõuame selguseni milleski siis ka see on tõe tunnetamine selles mõttes palve ja inspiratsioon on väga lähedased. Muide kõrvalmõttena minu käest on vahel küsitud ka, ütleme, usu ja teaduse vahekorra kohta. Ja mina olen kuidagi ülikooli õppejõuna enda jaoks just nimelt tõe pinnalt need asjad nagu paika saanud, et nii usu kui teaduse eesmärk on tunnetada tõde. Ainult need valdkonnad, kus seda tõde otsitakse, kirjeldatakse ja tunnetatakse, on erinevalt teadus tegeleb sellega füüsilises maailmas. Ja usk või religioon tegeleb sellega vaimses maailmas, mis puudutab moraalsed, igavikulised väärtused. Aga nende mõlemi olemus on, on tunnetada tõde. Ja sellepärast need kaks asja minu jaoks saavad kuidagi väga hästi käsikäes käia. Kui me tuleme nüüd talve juurde lähemalt ja räägime sellest mõne sõna on väga palju erinevaid palve, klassifikatsiooni, jaotus ja võib-olla pärast ka selles diskussioonis nendest mõned tulevad välja aga kuule küsitletud palvetaja püütud nagu luua niisugust pilti sellest, missugused on palved või mida tehakse. Siis palveuurijad ütlevad, et kõige sagedasem palve on mingi asja pärast. Palutakse kas tervist, edu hoidmist, kordaminekut, inimestena, midagi jumalalt tarvis. Ja vahel võib-olla on jumalalt tarvis siis kui midagi muud ei jää üle või kõik teised võimalused on ära proovitud. Ja ma olen sageli mõelnud ühele kirjeldusel on üks mees, tema nimi on Harry Emerson, Fostlik ta niisugune mõtleja on kirjutanud 20 sajandi algupoole erinevaid raamatuid. Ja tema ühes oma raamatus rääkis siis sellest, kuidas ta oli lahinguväljal. Ja tema väeosa oli jäänud pommide alla ja ütles, et ma ei ole elus näinud niimoodi palvetamas inimesi, nagu need mehed seal kaevikutes pommid lõhkesid, pommisadu lakkas, siis lakkas ka palve. Ja nüüd vastik ütles, et see tegelikult ei olnud palve seal kõnelus pommidega. Ja ja võimalik, et see ka nii on, et kui kui ainuke liik ongi palve asja pärast, siis see palvel hakkab siis, kui asju enam ei ole tarvis või need konkreetsed põhjused nagu, nagu üle lähevad. Ja samas me ei saa seda palve liikiga kuidagi nagu alavääristada, sest sest inimene, kes palvetab, miks ta peaks oma jumala eest varjama seda mida tal on vaja. Olemas palve, mille nimi on eestpalve, see on palve kellegi teise pärast. Ja psühholoogiliselt on nüüd selles mõttes oluline, et ees palve eeldab teatud empaatiavõimet või võimet teise inimese maailma sisse elada teise märkamist, teisele kaasaelamist. Ja kui teatud isiksusehäirete puhul nagu sotsopaatiline isiksus näiteks on tõdetud, et teatud inimesed ei ole võimelised üldse empaatiliseks mõtlemiseks, nad ei ole võimelised asetama ennast teise inimese olukorda nägema maailma teise inimese seisukohast. Arvan, et need inimesed ei ole võimelised eestpalveks, aga see on minu arvamus. Aga kui eeldus on selles, et panna ennast teise olukorda kui me suudame seda teha, siis me saame teise eest palvetada. Väga sageli on ka levinud tänu või, või võib-olla nimi võikski tänupalve olla. Vot need on need niisugused söögipalved ja õhtupalved, mida sageli lastele on õpetatud. Ja palgauurijad ütlevad, et need võivad kesta inimese läbi elu, aga nad on oht, et need võivad ka minetada niisuguse tunnetusliku mõõta. Lihtsalt noh, oleme neid sõnu mäletame ja, ja vahel ka ütlema, aga, aga need ei pruugi midagi tähendada. Ja samas me ainult sõnade põhjal ei saa iialgi seda otsustada, mida see inimese jaoks tähendab. Kuid selline võimalus on olemas, on ka pihtimuse patukahetsus kus inimene tunnistab jumala ees, kas oma süü eksimuse või püüab iseennast korrastada jumala ees. Ja see on üks niisuguseid küllaltki ütleme, olulisi või levinud palveliike. Ma arvan, et selles pihtimus patukahetsuspalves, vot see on üks koht, kus näiteks palve ja maagia teineteisest erinevad väidetavasti palves ja religioonis üldse. Inimene allub üleloomulikule maagia või ebausu korral, üleloomulik allutatakse inimesele. Ja kui me räägime ka sellest pihtimust või patukahetsusest, siis on just nimelt niisuguse religioonile omane käitumine selles mõttes et inimene mõõdab ennast jumala tahte, jumala korraldustega ja korrigeerib ja ta jaluta, mitte jumalad ise endale, need, see on selline äärmiselt, mitte maagiline tegevus selles mõttes. Ja on palve, mida on nimetatud ka ülistuspalveks, kus jumalat tänatakse lihtsalt sellest, kes ta on loodu korra ilu sellest, nagu inimene jumalat mõistab. Ja sellest võib-olla samm edasi on see, mida on nimetatud ka meditatsiooniks või vaikimiseks, kus inimene kuulab, mida jumalal on talle öelda. Nende kuulamiste tulemusena. Inimene saavutab mingi suurema selguse iseendas ja ma arvan, et just nendes kahes viimases selles ülistuspalves, kus me nagu suudame mõista seda, kes jumal on või, või kiita jumalat, tänada jumalat selle eest mitte niivõrd, mida ta teinud on, vaid sellest, kes ta just nimelt on. See on väga subjektiivne, väga niisugune tunnetuslik või kuulata seda, mis sa jumalal on öelda. Vot nendes olukordades tekib inspiratsioon. Läheb lahti, tekivad sähvatused, tulevad mingisugused ideed. Mulle väga meeldib üks möödunud sajandi suuremaid või raskendada. Suuri mõtlejaid psühhiaater Carl Gustav Jung kes rääkis individuatsioonist ja ta ütles, et me inimestena kogu oma elu jooksul tegelikult otsime iseennast, otsib oma tegelikku ja tõelist mina. Ja kui me selle selfi või oma mina leiame, selle tunnetuse mõistmiseni jõuame. Sest tema jaoks oligi see seesama asi mis jumala leidmine iseendas jõuda enese ja elu suhtes tõelisele tundmisele, mõistmisele, saad aru, mis on tegelik õige? See ongi jumala leidmine iseendas. Ja ma arvan, et see on niisugune nagu teravnev või mulle see mõte kuidagi meeldib. Et palve aitab meil paremini iseennast mõista ja elust ja asjadest ka tõesemalt aru saada. Mõned aastad tagasi ma kirjutasin ühe uurimuse kus ma uurisin, kuidas usulised kogemused mõjutavad inimese elukäiku ja lugesin erinevaid autobiograafiaid. Tuntumatest nimedest Albers, Vaitzer, Darwini elulooautobiograafia lugesin läbi ja mitmeid teisi kokku, need oli üle 10. Ja ma leidsin niisuguse huvitava mõttekäigu, et või tulemuseni jõudsime, märkisin välja usulised kogemused, mis inimestel olid olnud nende elukäikudes. Püüdsin neid üldistada ja jõudsin selleni välja, et et need palveelamused või kogemused puudutavad inimeste erineval sügavusastmel või nende tähtsus või kaalukus inimese jaoks on erinev. Ja on olemas selliseid palve, inspiratsioone, mis muudavad inimese kogu elu. Ja üks, mis mulle on meelde jäänud, oli Albert Swaitzeri jutustus sellest, kuidas ta luges oma kodus kevadisel ajal aken oli lahti pühakirja ja palvetas. See pühakirja mõte oli sellest, kes Jeesus räägib sellest, et kes oma elu kaotab minu pärast, see leiab selle, kes oma elu püüab päästa või hoiab seda, see kaotab selle. Ja sotsiaalkirjutab, et ühel hetkel oli talle selge, et tema elu Peab olema pühendatud inimeste inimkonna teenimisele. See ei olnud niisugune arvamus või pinnaline seisukohtadeta, noh, joome tassi kohvi või homme ostan endale rohelise ülikonna või midagi sellist. Seal oli midagi, mis põhimõttelist eksistentsiaalset, mis määras tema elusuuna. Ta oli bioloogia, õppejõud, oli tunnustatud orelikunstnik ja vot selle inspiratsiooni, selle palve, selguse, palve inspiratsiooni mõjul. Ta läks õppima arstiteaduskonda sest otsis väljundit sellele, sellele selgusele selle inspiratsioonil. Ta kirjutab, et kui ta läks arstiteaduskonda õppima. Ta kaotas suure osa oma sõpradest kes arvasid, et ülikooli professor, tunnustatud kunstnik, aga niisugust asja tegema sõge vihast, eks ole, noh, teda ei mõistetud. Sõbrad läksid ära, ülikoolis tekitas suure segaduse saksa värk bürokraatia ja kord paigas ja regulatsioonide ei näinud ette võimalust, et üks professor Pad teisel hindeid. Ja seal oli tükk janti, siis ühesõnaga ülikoolis temaga Paksu palju pahandust olnud. Mis juhtus? Ta lõpetas arsti fakulteedi, läks Aafrikasse miljonäriks, asse filosoof, orelikunstnik ja ma arvan, et see Albert Sweetser, keda me täna teame-tunneme kelle nime taga on keegi, on tänu sellele, et ta oma visiooni järgis oli juttu siin, et palve inspiratsioon on midagi väga isiklikku ja. Ma siinkohal räägin kohe väga isikliku loo ühest oma palvet inspiratsioonist. Ja see oli nüüd palju aastaid tagasi. Kusagil 94, viis, me olime perega Ameerikas. Teoloogilise seminari lõpetasin magistri doktoriprogrammis. Ja minu niisugune suur unistus oli olnud aastaid pärast seda, kui ma läksin siis 90.-te alguses usuteaduskonda kaitsta doktorikraad, religiooni, psühholoogiasse, nisugune, ihaldatav asi, valdkond, mida ma olin võinud piima tundma, armastama, mis mulle väga meeldis. Ja seal Ameerikas juhtus niisugune asi, et Masain Taylori ülikoolis pendiumi doktorantuuri sain juhendaja tasuta korteri, need suurepärased niisused, hiilgavad tingimused mõne seal abikaasa ja kahe lapsega seal. Ja mul oli tunne, et kes, kes et elus on midagi niisugust, mida ma nüüd olen nagu tõeliselt tahtnud seal nagu väike poiss keldris kikivarvul ajab sinna maasikamoosipurgi järele, ennast jäävad sõrmeotsad, puudutavad seda maasikamoosipurki ja nüüd tunned, et nüüd nüüd ta mul on käes. Ja vahvali. Ja selles kiires sündmuste arengus palvetasin oma kabinetis elu asjade üle. Ja korraga mul oli absoluutselt selge. Ma julgen väita, et jumal ütles mulle, ma ei kuulnud hääli selles mõttes, et see olnud hallutsinatsioone, vot seal niukses selge mõte. Tuleb tagasi minna Eestisse ja hakata tegema õppetööd. Ja ma ei oska seda kogemust seletada, see kogemus oli tugevam kui mina. Ratsionaalselt võttes ma käitusin arutult, loobusin Ameerikas stipendiumist, värkidest, mulle sekretär, sel ajal seal Marvuja elulisus aitas mind hästi palju ja tema tegi niisuguse tõelise, ameerikaliku, särava, sisuka ja nõretava sänkjuuletari. Ühesõnaga siis ma saatsin kõigile sponsoritele laiali. Tal oli ilus kostikohane ja nende reaktsioon oli kuidagi väga mõistev. Tulin tagasi koju Eestisse ja selgus, et selleks hetkeks oli usuteaduskonnas kujunenud olukord, kus oli tarvis uut dekaani. Ja minust sai suhteliselt noore mehena usuteaduskonna dekaan. Aastaks ajaks probleemid said lahendatud, mis olid tekkinud ja ma selle koha peal väga olla ei tahtnud, valasin jalga sealt kahe aasta pärast, pärast tulid siis mingid teised ringid. Ja ma ei ole kunagi muide kahetsevad mõistes tagasi tulid. Ja mis doktorikraadi puutub, siis tolle tegin ka ära. Aga läks viis aastat aega ja tegin Hollandis Amsterdamis hoopiski mingite elu keerdkäikude sündmuste. Kuidagi see asi läks. Et avanes võimalus ja nii, et ma nagu ei ole ka formaalselt midagi kaotanud. Mis need palve inspiratsiooni puutub, siis nendest auto biograafiatest oma kogemusest ma julgen öelda, et, et palve inspiratsioonis toimub millegi mõistmine toimub nii-öelda jumalaga vastutuse jagamine ja algab mingi kuust, kus ta nagu inimesena ei ole ise enam vastutajad või muidugi me vastutame oma tegude eest, me ei või teha ükskõik mida, eks ole. Aga see tunne või kogemus, et see selgusse visioon, see kutse on suurem kui meie. Ja see tõde kannab mingit vastutust nende asjadest, mida me teeme. See on selline, selline suur, suur ja vabastav kogemus. Olen vahel mõelnud, et võib-olla see vaikimine või vot seesama aktiivne ootamine jumala kuulamine on ka see, mis meid tegelikult teeb kas jumala või tõe kaastöölisteks, kui me nagu sellist rabelemisest või vahetust kogemuslikust vaatame kaugema, iga võikulisema põhimõttelisema poole. Ja samas see tähendab ka niisugust sisemist vabadust. Ja ma annan endale aru, et niisugune mõtteviis või tunnetusviis ei ole moodne mõtteviis, mis on selline väga egokeskne meelisklev, ennast kehtestanud nauti hedonistlik, kui siin seda sõna kasutada. Sesse palve inspiratsioon on hoopis selline kuulav kuuletuv mitte meeleline ja ennast kehtestab. Ja võib-olla just nimelt sellepärast, et palve ja palve inspiratsioon teeb meid suuremaks, kui me ise oleme. Aitab meid pühenduda millelegi põhilisemal, kõrgemale, väärtuslikumale, üldisemale, iga vikulisemale, kui me ise oleme. See ongi see, mis teeb palve millekski väga ilusaks ja selles kogetud inspiratsiooni millekski väga väärtuslikuks. Ja kui me palvet mõistame kui inimese ja jumala dialoogi siis mina saan sellest nõnda aru, et palve olemus, palvetehnika ka palvekogemus sõltub inimese jumalapildist või sellest, kellena või millisena inimene jumala mõistab. Ja mind on aidanud psühholoogiaseks teooria, mille nimi on emotsioonide kahe faktoriline teooria. Sahtel on seal autori nimi ja tema niisuguste väga elegantselt eksperimentidega näitas seda et emotsioon, mis tekib inimeses, koosneb kahest komponendist. Füsioloogiline seisund, süda lööb võime, tunneme palavust midagi endas ja teiselt poolt sessele näitus, mille me anname ja kui sarnasele seisundile antakse erinev seletus, saadakse täiesti erinev emotsioon. Ja küsimus, kas erinevad religioonid see tõekogemus on sarnane, et ma arvan, et jah, füsioloogilise emotsionaalses tähenduses on see sarnane. Kuid see, kuidas me seda seletame, mõista mäe on erinev ja selles mõttes ka tõekogemus on erinev. Millal tekkis palve sellisel kujul nagu teie seda kirjeldasite, et on olemas mina ja on olemas jumal. Ja nüüd me räägime see inimese isiklikus, psühholoogilises arengus ega ka kultuurilise ajalooliselt ei ole alati niimoodi olnud. Et see eristus mina ja maailm nii-öelda religiooni psühholoogina, ma olen seda vaadelnud mitte niivõrd ajaloolises perspektiivis ja sellepärast ma ei oska öelda täpselt, millal see hakkas. Aga see mina ja mitteMina-kategooria on tõesti erinevates usulistest praktikates erinev müstilise kogemuse uurijad ütlevad, et näiteks kristluses või Uudeeoo kristlikus traditsioonis ka müstilisest kogemusest, kui inimene kohtub jumalaga või kõiksusega, nii nagu ta seda mõistab säilib inimese oma mina subjektsus. Kui me võtame näiteks budistliku traditsiooni, siis sealse meditatsiooni põhiliseks ülimaks eesmärgiks või sisuks on oma minast vabanemine või selle mina lahustumine kas kõiksuses või teises minas või selles ideaalses kõiksus. Ning kui me võrdleme siis erinevaid religioone, siis minu arusaamine on, et just ennekõike monoteistlikud või ainujumala teenimisele suunatud religioonid säilitavad inimese ego või mina subjektsuse ja ka ütleme palves saadud selgus, et või nagu siin oli, et need järgnevatest tegudest inimene teeb teadlikult midagi niisuguse teadliku subjektse vastutust võtva isiku otsus või tegutsemisviis kaldumine, alistumine, sõnana teadlik tegu. Aga me ei ole lahustunud. Me oleme jätkuvalt meie ise. Ma olen lugenud ka psühhoteraapia noh, palju arutatud religiooni mõjust inimese psüühikale, käitumisele ja sageli on religiooni süüdistatud selles, et ta pärsib inimese, mina, ta ei lase inimesel, tema ise ei lase inimesel tema isiku kvaliteete välja arendada, ta sunnib, käsib, keelab ja nii edasi. Ja minu väide on, et see tegelikult ei ole nii või see, see etteheide on asjatundmatu, kui me vaatame seda detailselt, siis ma arvan, et nii nagu Albert Swaitzeri eneseleidmine oli suuresti allumisest sellele palvele, kuidas maitseb, kui nüüd natuke edasi minna, kui ta oli juba kuulus mees. Ta oli kirjutanud oma väljendanud oma mõtet, et aukartusest elu ees oma tegudega ta oli pannud sellise lääne tarbijaliku mõtteviisi kahtluse alla, näitasite ka teisiti saab ja ütlesin, et minu juurde on tulnud massiliselt inimesi, kellel on üks soov, nad tahavad teha midagi suurt ära, et kah kuulsaks saada. Ja sees, vaid see oli näide kuidagi oli väga, sa ei peagi nagu eriti midagi tegevuse, palju pappi ei pea olema, investeerima ei pea, lihtsalt saab. Ja suid selles mõttes, et see on võimatu teha seda nii, nagu te tahate. Suureks saamise tee on loobumise alanduse tee ja ilma ego murdumiseta ei ole võimalik üldse midagi suurt ära teha, et valmistanud nagu küsijatele pettumuse ja ta ütles, et neid inimesi on mitmeid oma autobiograafias. Ta kirjeldab nagu värvikalt seda, et meeldib, kuulsus, aga ei meeldi tee suureks saamise juurde. Aga ma kunagi lugesin ühte raamatut, mille pealkiri oli vana testamendi antropoloogia üliõpilasena. Ja seal oli siis juttu sellest, et kui jumal lõi maailma siis see, kes hõljus vete kohal või pühakiri, räägib jumala vaimust, kes hõljus vete kohal selle nimi siis väidetavalt heebrea keeles, selle vaimu nimi oli Neffeš, see loov alge, mille kaudu jumal lõi või mulle kuidagi psühholoogiline, seetõttu on olemas ühe loo valge, nagu ma usun, et on olemas ilu kui selline, et mul on nagu see mõistetav, ma saan sellest aru. Ja kui nüüd inimese jumala lõi, siis on, ta lõi oma näo järele seda, et see ei ole mitte sisse, temal on selline sihverplaat või nagu, nagu meil vaid see näo järele loomise mõtte väljendus selles, et jumal puhus inimesse, portselan effessid või oma elavat hingust. Ja mina saan sellest sedapidi aru, et tänu sellele, et neis on olemas jumalik hingus või jumalik alge siis Me oleme otsekui jumalikud olendid või mingis mõttes ka jumalale, part, närid oma vaimsuse, oma loovuse, oma kõlbulise otsustusvõime kaudu. Ja see on nagu loomulik dialoog jumala jaoks, osaga iseendast. Ja ilmselt tal siiski on nagu head mõtted inimkonnaga, kui me ka pühakirja loeme, et kui palju vaeva on näinud selleks, et inimest juhtida, aidata lunastada. Võib-olla me lõpuni ei tea, mis on jumala huvi selles asjas. Aga mida ma julgen väita, et tegemist on niisuguse heas mõttes partnerliku suhtega selles osas? Meie ümber ja võib-olla ka meis endas on neid inimesi, kes saavad hakkama ilma jumalata, pole kunagi uskunud ja ei kavatse hakkagi, eks ole. Ja nad võivad elada noh, sotsiaalses mõttes täiesti täisväärtuslikku või ka edukat elu. Nii et sellises välises mõttes ja nüüd, kui me räägime sisemisest elukvaliteedist või milleks siis jumalat tarvis on siis minu jaoks oli nagu üks selline periood elus, kus psühholoogina tunnetasin endas endale vastuse selles nimelt sinuni hulk aastaid tagasi tegelesin kaheksakümnendatel intensiivsel psühhoteraapiaga. Õppisin seda Eestis ka Venemaal, palju mingid kursused Leningradis ja niisugune värk. Ja seal oli üks Hiina päritolu psühhoterapeut, tema nimi oli koolias n kes sõnastas minu jaoks sellise puhastav inspireeriva mõtte. Ja ta ütles, et psühhoteraapia on nagu koristamine mitmetoalises korteris kus sa näiteks kolm tuba teed puhtaks ja korda inimese hinges ja lükkad selle rämpsu sinna ühte tuppa. Ja mõne aja pärast, kui sul tuleb tahtmine seal ühes toas elada, siis sa pead seda ühesõnaga prügi sealt välja tooma, koristama natuke 1000 teistmoodi, aga sa rämpsust lahti ei saa, tähendab, probleemid jäävad. Ja vot sellest metafoor vist ma ei tea lõpuni, mida korjasin, selle all, mõtles. Aga vot mina enda jaoks tabasin, et vot täpselt see on pilt sellest, kui inimene piirdub iseendaga. Me ei saa oma probleemidest lahti, jõudsime siia-sinnapoole, aga meie välju iseendast, mina sõnastasin endale hiljem, nii et inimene ise ei saa olla inimese kohane tõe kriteerium. Inimese kohase tõe kriteerium. Ja mõte on selles, et mõõdame inimest ainult inimesega. Siis me lõpetame nii-öelda kinnises ringis. Ja kui sa nimetasid siin budistliku meditatsiooni joogatehnikat, siis mina saan sellest psühholoogina niimoodi aru, et need on erinevad võimalused otsinguks väljapoole iseennast, väljud sellest nii-öelda mitte piirduda iseendaga, oma egoga ja kristlasena. Ma arvan, et kristluses on see eelis, et lunastusreligioon, kus öeldakse, et vaata, probleemid ongi lunastatud, see on kinni makstud, seda enam sinu konto pealt sisse ei nõuta. Ja see on see, miks mulle kristlus on ka tähtis või lähedane oluse. Palve inspiratsioonist kõneles Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia õppejõud Tõnu lehtsaar. Muusika ansamblilt pink Floyd. Ülikool tänab koostöö eest Tartu Ülikooli eetikakeskust ja Tampere Maja. Saate valmistasid ette Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2008. TEMA. Rumalus.