Koole. Azinimaste Rauri Kitsnikud Omaximas vaata sinosemmova lõngaga ja e-kaja sisu asime tusse. Niisiis eetinoni Hombunganes Koja ookeani sundida saan, ei kandu keegento ivamade jategita kinkinud garami haudu, Koro vanastigi täituma. Sa siis ütlesid, et sina oled Lauri Kitsnik, sa oled jaapanoloog. Sa oled käinud Tokyos. Nüüd oled sa tagasi Eestis. Ja sinu tänase loengu teema on Lost in Translation tõlkes kaduma läinud. Jaa. Sellele järgnes viisakus, ehk siis tänu oli see õige tõlge. No üldjoontes oli see tõlge ja kas tõlke kohta saabki üldse öelda, et kas ta on õige või vale, tõlge on alati üks tõlgendamise võimalus. Ühesõnaga sa panid omalt poolt juurde selliseid asju, mida me ise ei osanudki öelda. Mis sa ütlesid tegelikult ei, noh, ma lihtsalt ütlesin, et sedasama, et ma olen jaapani Soldoni, ma olen Eestis tagasi ja ma olen juba mingi tosin aastat tegelenud Jaapaniga ja praegu mu põhilised huvialad on siis jaapani film ja jaapani uuem luule. Ja noh, sellest 17 ma ütlen midagi, et selle sa mõtlesid juurde. Ma lihtsalt oletasin, et äkki sa ütled seda midagi seal, aga ma sain aru umbes sellest, et sa tänasid. Ei no see on paratamatu, eks, et kui sa jaapani keeles pead ennast tutvustama, siis on on teatud sellised väga ranged reeglid, et kuidas sa pead seda tutvustust alustama ja kuidas lõpetama, et need on sellised automaatsed faasid, mis sisuliselt ei tähenda midagi, aga sellisele formaalsel õhkkonnale lisavad nagu absoluutselt kõik, et see on sotsiaalse sfääri ülalhoidmine. Sa oled sellest klassikalisest jaapanoloogiast nii-öelda mis tegeleb siis klassikalise jaapani kultuuriga, sellest nagu justkui välja kasvanud, et sa huvitud nüüd hoopis mingitest teistest asjadest. Jah, minu huviala on tõesti hetkel rohkem 20. sajandi Jaapan. Võib-olla see on ka sellest tingitud, et ma olen üsna pikalt siiski Jaapanis elanud, et et ma olen nii pragmaatiline inimene, et mul on natuke raske tegeleda pikalt sellega, mida ma ei näe kuskil mujal kui mingisugusele tekstil oma silme ees, et minule tundus huvitavam visata ennast sellesse jaapani praegusesse reaalsusesse See valisid saate teemaks Lost in Translation. Jah, selle teemaga on see hea asi, et ma saan kohe selle teema pealkirjast kinni haarata ja püüda seda kuidagi teistpidi pöörata. No eelkõige me mõtleme nüüd seda filmi viie aasta taguste Sofia Coppola filmi, mis siis räägib sellest, kuidas paar ameeriklast satuvad Tokyosse ja ja on seal nagu Lost. Aga Mul on selle filmiga suured probleemid ja väga isiklikud ka, et see film puudutas mind üsna hella kohta. Sel ajal, kui see film linastuma juhtus. Ma ise olin just minemas pikaks ajaks Jaapanisse. Ma käisin seda filmi siinsamas Eestis vaatamas umbes nädal aega enne seda, kui kui minul lennuk läks ja siis ma vaatasin seal ka, kuidas Vilmari jõuab Jaapanisse sellise unesegase pilguga vaatab taksoaknast välja Suurlinna tulesid ja aga mind kui jaapanoloogil sallid sind välja kuulutatud. Võib-olla kõige rohkem häirib selle juures selline jaapani müüdi elushoidmine, et justkui tegemist olekski täiesti mõistetamatu ja tõlkimatu kultuuriga. Seal oli selline koht, kus tehti seda viski reklaami ja siis režissöör seletas pikalt-laialt jaapani keeles, kuidas ta peab seda klaasi käes hoidma. Ja siis oli seal üks tõlk, üks tädi, kes, Ümber seletama, siis ta umbes ühe lausega ütles hästi lühidalt ütles siis pilvereli, et kas on tõesti kõik, mis öeldi ja kui ma nüüd ei eksi, siis vist kui see nüüd Eestis linastus, siis seda jaapanikeelset teksti olnud tõlgitud, et ta oligi meelega jäetud selliseks mullaks sinna kõrvale. Aga ma pean tunnistama, et ma sain aru sellest režissöör rääkis ja, ja, ja see oli tegelikult väga naljakas iseenesest, et see oli tegelikult väga hea seen, aga jah, just see, et justkui jäädakse pidama selle juurde, et, et sellest ei olegi võimalik aru saada. Minu arust see ei ole nagu kogu tõde, et tegelikult sealt peaks kogu see teema üldse pihta hakkama. Et see Lost in Translation ei saa olla see resultaat, vaid see peab olema see eeldus, et selge see, et me oleme eksinud, aga mis me siis nüüd edasi teeme, et me ei saa ära põgeneda, et noh, ma võin muidugi minna esimese lennuki peale Jaapanist ära sõita, aga üks võimalus on ka hakata sellesse asja nagu kaevuma käike kaevama sealt väljapoole. Tundub, et Jaapan on selline kauge teema, ta võib-olla on olemas, seda võib-olla ei ole olemas ja kui ta on olemas, siis ta on selline planeet, kus on nii palju arusaamatut, mida oleks väga vaja tõlkida selleks, et teda nagu lähemale tuua. No ütleme, eurooplase jaoks on ta ikkagi esialgu veel suhteliselt tõlkimatu. Vaat väga huvitav oli see, et sa ütlesid minu arust väga sümptomaatiliselt, et Jaapan on teine planeet. Et see on selline päris tabav sõna selle kohta, kuidas üldiselt Jaapanit nähakse, et justkui tõesti oleks tegemist teise planeediga, et seal justkui sellised meile mõistetavad inimtegevuse vormid üldse ei toimiks, et ma tahaks öelda, et tegelikult see ei ole üldse niimoodi ei saa peale sundida selliseid oma arusaami, et see kõik tuleb läbi seedida, see tuleb ära õppida. Jaapani kultuur tuleb ära õppida ja see ei ole ainult keel ja see on täiesti võimalik. Sa läksid Jaapanisse tegema oma magistritööd, mis selle magistritöö teema oli? Magistriõpingute vältel ma eelkõige siis tegelesin uuema jaapani luulega ja ma kirjutasingi selle töö lõpuks ühest jaapani luulet ajast. Aga jah, 20 sajandi jaapani luule on üks selliseid teemasid, mis muidugi Eestis ei ole eriti palju kajastamist leidnud ja võiks isegi teatud reservatsioonidega öelda, et sama olukord on Jaapanis, sest et jaapani klassikaline luule teatavasti siis ju põhineb sellistel viis, seitse viis, seitse, seitse mõõdulistel suhteliselt lühikestel luuletekstidel, mida kutsutakse kauakaks ja haikuks ja et need on ikkagi need, mis jaapanlaste jaoks on ainult nii-öelda päris luuleks. Et sellist vaba värsilist, lääneluulest mõjutusi saanud voolust säästubli teatagi teinekord väga palju, et seda alaväärtuslik on, et ta jätab sellise mulje, justkui ta seda oleks, see on minu jaoks hästi kummaline. Aga mis sinu jaoks nagu tõlkes kaduma läks või, või mida sa tõlkes üles leidsid? Kui sa tegelesid selle uuema jaapani luule, aga seal? No ma tegelen sellega senini ja ma olen endiselt kadunud või tähendab eksinud, eksinud. Misasja, mis on sellised asjad, mida saab selle matka kohta öelda või selle kadunud olemise kohta te olete avastanud mingeid seaduspärasusi, ütleme selles metsas, kus viibitsis. Jah, ma nüüd ei tea, kui palju see teemasse on, aga aga kui sa nii sõnastasid, siis mul kohe tuli nagu selline üldisema teemana üldse orienteerumine jaapanis. Ehk siis selline jaapani linnaruum. Ja see on nüüd üks selline asi, mida juba märkas selline mees nagu rulapark. Kui ta kirjutas aastal 70 ilmus selline raamat märkide impeerium, mille ta siis kirjutas oma muljete põhjal, kui ta oli Jaapanis käinud, et see on selline üks teos, siis nende Lost in Translation sarjas üks prominentsemaid ja kindlasti paremaid. Ja samas muidugi hästi sümptomaatiline Nobart juba seal alguses ise rõhutab, et ega ta teab väga hästi, et see, mida tema Jaapanis näeb ei pruugi üldse Jaapaniga midagi seotud olla. Aga üks asi, mida parte siis jaapanis orienteerumise kohta märkab, on see, et Jaapanis puuduvad aadressid, see tähendab, et ei ole võimalik leida ühtegi maja üles niimoodi. Et sa lähed mööda tänavat, siinpool on üks, sealpool on kaks, siis on kolm, siis neli, et selline mudel ei kehti ja tavaliselt kui on selline teejuht või kaar Jaapani mõistes, siis seal peale see nägu sootuks teistsugune välja, kui mõni meie vastav. Ehk seal on, üldiselt on täiesti proportsioonidest väljas ja seal kogu asi oleneb ainult et põhimõtteliselt pööra paremale, pööra vasakule. Et sellisel tasemel nagu tänavanurgal sa kellegi käest küsida, kuidas minna sinna siis ta niimoodi kähku seletab või, või üritab hästi lihtsalt öelda, et seal paistab mingisugune punane asi, et sealt pööra paremale. Aga et Jaapanis on täiesti ametlikud orienteerumisjuhised täpselt samal tasemel, et seal parti raamatust ta toob ka ära, et on saanud ühelt jaapani professorilt visiitkaardi, kuhu see on siis kritseldan, kuidas kuhugi konverentsi kohta jõuda, niimoodi väikese kaardikese peale. Et selline hästi kaardistatud maailm, et, et selline puhas aadress nagu seal ei aita. Et see on jälle üks võimalus seal nagu ära eksida, kui sellel nipile nagu pihta saab ja kui tõesti minna nende juhiste järgi, kui teha nii, nagu nagu selles kultuuris ette nähtud on, siis ma arvan, et jõuab kohale küll, kuhu vaja? Kuidas sina jõudsid kohale, oli seal palju selliseid eksimusi seal? Jah, nüüd, kui ma hakkan selle peale mõtlema, siis kohe päris esimene päev, kui ma olin kunagi jaapanis, siis ma läksin oma oma uuest kodust välja linnapeale ja siis, kui ma hakkasin tagasi tulema, siis ma sain aru, et kuivõrd ma olin seal ainult ühe korra käinud ja mind oli toodud sinna taksoga, et tegelikult ma ei tea üldse, kuidas tagasi minna ja, ja tõesti, kuivõrd mingid formaalsed aadressilt ei olnud, siis oligi nii, et selline kujutlusvõimel nagu läks mängu, et kas mulle hakkab tuttav ette tulema mingisugune selline maastik ja lõpuks jõudsin kohale, aga võib-olla see oligi nagu kriitiline, see jama oli kohe alguses ära, et pärast seda võib-olla ettevaatlikum. Kas sa mäletad mõnda kõige absurdsem aadressi kirjeldust et siis kuuled mingit heli? Selle helisi heli tuleb ülevalt. Üldiselt on ikkagi sellisel visuaalsel reageeringul põhinev, sellist eritajude, eri meelte kombinatsioon, see oleks muidugi väga huvitav. Aga seda mul praegu ei tule, aitäh, aga tähendab üks päästev element on siiski olemas, on politseiputka on igas kvartalis nurga peal, et kui politseiniku käest küsida, jaapanis politseinik ongi eelkõige vist olemas selleks, et eksinuid juhatada nende teel. See peaks nagu aitama, et kui õnnestuks politseiputka üles leida, siis siis ei tohiks olla probleem. Kui nüüd rääkida sellest jaapani filmist näiteks, siis ma just hiljuti avastasin, et minu suhe jaapanifilmiga on võib-olla pisut teistsugune kui paljudel teistel jaapani filmisõpradel. Juhtus niimoodi, et mitmeid aastaid elasin Tokyos, aga alles siis, kui ma tulin tagasi Eestisse hakkasin ma massiliselt vaatama jaapani filme. Õigupoolest et minu jaoks oli selline aseaine, et kui ma ise ei saa jaapanis olla, siis ma vaatan, vähemalt jaapani film, sellepärast et selline akuutne vajadus selle keele ja selle ruumi, mida ka eelpool sai kirjeldatud, milles on väga-väga huvitav orienteeruda. Et see on see, mida nende filmide abil saab minu arust pisut kompenseerida. Et siis üks minu minu lemmikuid jaapani lavastajate hulgas on siis selline mees nagu osu Jasu Siroo, kes on ka selline maailmamainega jaapani kuldajastu režissöör oma oma tähtsamat tööd tegi ta viiekümnendatel aastatel tema just oma filmides, mis kõik on hästi 11 meenutavad tegelased on sarnased ja samad näitlejad mängivad samad olukorrad. Et tema eelkõige siis oma filmi tehniliste nippidega, loob seal täiesti teistsuguse ruumi, mis üldse ei vasta sellele, mis on heade tavade kohaliselt, et saanud siis selleks normaalseks ruumiks, mida me filmides tavaliselt näeme kõige lihtsamal tasandil, et kuidas me näiteks suudame vaadates kahe dimensioonist lamedat pilti, kuidas me suudame selle endale nagu kolmemõõtmeliseks muuta niimoodi, et me näiteks saaksime aru, et kus üks tegelane teise suhtes istub, näiteks, oletame, et inimesed on dialoogis, et kui tavaline vahend on see, et kui üks inimene räägib teisega, siis selle, tema vestluspartneri õlg võib-olla on niimoodi kergelt näha või igal juhul see on kuidagi markeeritud siis Osul näiteks on, on selline nipp, et tal on lihtsalt puhtalt iga parasjagu kõnelev tegelane keset kaadrit ja siis järsult niimoodi otse lõige toimub siis teise juurde, et nad nagu need pildid kattuvad niimoodi, justkui sellest moodustub sellest nendest kahest inimesest moodustub nagu selline üks inimene lõpuks tema loob seal täiesti teistsuguse ruumi ja selline liikumatu kaamera staatika kaamera on hästi madalal, et anda aimu, mis tunne võiks olla siis, kui jaapani stiilis majas või korteris istuda, siis tatami matil niimoodi suhteliselt madalas positsioonis. Et see on huvitav, kuidas tal on läinud õnneks kehtestada selline täiesti oma ruum, kuhu on selline alati hästi mõnus jälle sisse minna, et selles on ka teatud sellist turvalisust lausa. Kas sellist ruumi, eriti jaapanliku ruumi, kus istutakse hästi madalal, kas seda on praeguses Jaapanis ka veel? Jah, kui nüüd mõelda selle peale, et selline Jaapani suurlinnakorter seal kipub ikkagi olema niimoodi, et näiteks üks tuba on jaapani stiilis ja ülejäänud on lääne stiilis, et on nagu sümboolselt jäetud selline väike kultuuri jätkuvus sisse kõige moodsamas arhitektuuri, aga no muidugi maamajad ja, ja seal on kõik niimoodi bambusmattidel põhineb. Kes siis on niimoodi, et inimene tuleb koju ja siis ta liigub kõigepealt püstijalu ja ja istub kõrgetel Sophadele paari pukkidel selles kolmes toas ja siis läheb sinna traditsioonilisse tuppa, laseb põlvist alla põlvili nagu või kuidas see selline üsna absurdne. Matil ei pea tingimata põlvili käima, jah, aga seal ikka kingadega ei tasu, aga elustiil on nagu tiba madalamal, eks ole, et jah, see on tõsi, sellepärast et tatari tubades sellist asja nagu tool ei tunta. Et kui seal on ka selline toolist, on selline tool, millel ongi seljatugi, aga millel pole jalgu all. Et jah, selles mõttes elu nagu läheb kohe poole jala võrra madalamaks, jalgade võrra madalamaks. Aga palju sellist klassikalist meie ettekujutuses olevat kalligraafilist Jaapanit ja ja noh, ma ei tea, kirsiõie Jaapanit, templite, Jaapanit, kimanude Jaapanit, palju seda praegu üldse eksisteerib, seal? See kõik aktiveerub mingisugustel teatud tähtpäevadel ja ürituste raames, et samamoodi võib-olla ka, kui mõni turist on käinud Eestis parasjagu satud näiteks jaanipäeval, võib-olla ta siis mõtledki, et eestlased kogu aeg käituvad sedasi aga Jaapanisse kirsiõitevaatamisi ehk siis Hanami traditsioon on endiselt vägagi elus. Et siis, kui kevadel õitsevad kirsid Tokyos, toimub see kuskil, see on juba läbi saanud, praeguseks on kuskil aprilli esimesed kaks nädalat. Et siis inimesed kogunevad, lausa kohustus on koguneda oma sõpradega kuhugi parki puude alla, kuhu laotatakse siis kõik 100 erinevat gruppi, kes sinna on tulnud üksteise kõrval niimoodi küünarnukitundega sinna parki laotavad see helesinise presendi maha ja hakkavad seal sööma, jooma ja end väga vabalt tundma, et kirsiõied on nagu enamuse oluline, palju on aega üles vaadata nende puude peale. Aga igal juhul on see selline väga oluline sotsiaalne sündmus, kus siis tõesti erinevad grupid tulevad, et see oleneb jälle, millisesse gruppi sa kuulud, näiteks töö juures tuleb mingit inimestega ja, või siis mingisuguste oma oma sõpradega, et neid Hanamisid võib päris mitu tükki teha. Muidugi, ta on kevade kõige tähtsam sündmus samamoodi nagu sügisel vastavaltel tähtis sündmus on nende sügisel punaseks tõmbunud puulehtede vaatamine millega kaasnevad nagu Hanamigagi tohutud turistide vood üle jaapani. Jaapanlased ise käivad ühest kohast teise ja vaatavad, kus seal ilusam. Mida nad neist vaatavad? Jah, see on umbes nagu seal Andrus Kiir, rahal oli seal rehe papis kui see lumememm, kes rääkis sellist hästi-hästi romantilist juttu, mille peale see mühkam nagu ütles, et aga milleks seda kõike nagu vaja on, et seal ei ole ju mingisugust praktilist väärtust. Miks võõrama inimesed teevad selliseid totrusi tseremoonitsevad või on kuidagi täiesti ebaasjalikud. See küsimus tekkis selle pealt, et tundub, et vaatamine on ida kultuurides üldse nagu väga oluline või vaatlusminul juba peaaegu et samastab sõnaga meditatsioon, et kas seal võib-olla seda peidus. Meditatsioon on jah, võib-olla sisse vaatlus, kui seda ümber hakata sõnastama, aga see vaatamine võib-olla tõesti on toodud ju ka selline paralleel, et kui lääne luuletaja näeb ilusat õit näeb ilusat lille õitsemas kuskil, siis ta nopib selle lille ja siis hakkab sellest luuletama. Aga et võib-olla võib-olla kuskil kuskil mujal, mõni jah, võib-olla tõesti Kaug-Idas pigem luuletaja jätab selle asja noppimattaya hakkab kohe luuletama, et vaatamisest piisab, et asja ei ole vaja niimoodi formaalselt omastada tingimata. Et ongi juba selle vaatamise võrra enda oma. Kas seal on midagi veel sellist, mis on Jaapanis teistmoodi ja mida tasuks nagu siia tõlkida sest nagu need aadressid ja Jaapani juures on, iga asi on natuke teistmoodi, aga minu arust just selle tõlkimise ja selle mõistmise poole püüdlemise puhul ongi ongi oluline aru saada, et mingid nüansid võivad olla erinevad. Aga et need nüansid on ka mingil määral ikkagi tõlgitavad, et ei saa jääda selle juurde, et tegemist ongi mingisuguse kauge, eksootilise teise planeediga, et asjad kihtivad või vähem või rohkem, et kui rääkida sellest samast vaatamisest, siis ega meie näeme ka neid kirsiõisi, me näeme, neid võib olla teistmoodi, me näeme mingisuguselt teiselt aluselt, neil ei ole seda traditsiooni seal taga. Aga ometi me näeme seda ja ei ole ja ei ole eriti keeruline õppida ära vaatame neid natuke teistsuguste silmadega, et panna nagu teistsugused prillid ette. Et see tõlkimine ongi mingis mõttes nende piiride nendesse segmentide mõistmine tõmmata nagu õigesse kohta, vaadata asju õigetes suhetes omavahel. Et asjad ju tegelikult on samad. Kui valutult või lustakalt läks sinul see hüppe sinna jaapani kaasaegsesse kultuuri või, või sellesse ellu. No ei, no mind visati sinna kohe niimoodi sisse, ega mul ei olnud aega mõelda, tegelikult kui see hetk saabus, siis ma olin seal ja kõik see, mis ümberringi oli, oli täiesti teistmoodi. Ja nagu ma juba ütlesin, eks ma olin eksinud. Ja mingis mõttes ei ole ma sellest tänapäevani välja tulnud, ega ma ei taha tulla ka, et selles mõttes tegelikult mul igasuguseid Lost in Translation ka meeldivad. Et nad väljendavad just seda mingis mõttes lootusetut eksimise tunnet mis kipub ära kaduma siis, kui asi hakkab liiga tuttavaks, muutuma. Et kui tõesti olla mitu aastat järjest jaapanis, siis asi hakkab juba igavaks minema. Et vahel tuleb ikka meelde, kes sa tegelikult oled või õigust kultuuris sa ise oled pärit. Et seda nagu ei tohi unustada ja, ja selle läbi muutub ka see teine jälle huvitavamaks, et selline pendeldamine või selline võnkumine kahe erineva kultuuri vahel tegelikult see ongi ju tõlkimine. Et muidu see pole võimalik tõlkimise juures kõige raskem ongi just see, et siin ei piisa ühe kultuuri valdamisest, et tegelikult peab valdama neid mõlemaid, nende vahel peab kogu aeg liikuma. Et see ongi umbes nii, et kui sa tõlgid, luuletus, siis kõigepealt sa loed ühe rea jaapani keeles siis tõlgib selle eesti keelde, siis sa oled juba liikunud sellest jaapani kultuuriruumist, püüdes täielikult mõista kõiki neid tähendusi ja mis seal võivad olla, et sa oled siis sealt hüpanud kähku niimoodi eesti kultuuriruumi, tuletades taas meelde eesti keele, kuidas miski hästi kõlab, kas on ikka see, mida ma öelda tahan ja siis, kui järgmine rida saabub, siis tuleb jälle Jaapanisse tagasi hüpata. See pendeldamine, noh, praegu ma tõin näite sellisel väga-väga detailsel tasandil, aga ka üldisemalt täielik eksimine, see võrdub juba võib-olla sellise bumisega mis võib olla fataalne, et kui tõesti jäädagi kinni kuhugi mujale, et mina pole kunagi tahtnud kindlasti saada jaaparlaseks. Aga jaapani selline vormi minimalism vähesus kirjeldatakse midagi ilma seda kirjeldamata on vist omane üldse kogu jaapani kultuurile. Nojah, sellised seisukohad on, need, millele ma tahaks alati vastu vaielda ja mis, mis on seotud ka selle üldisema teemaga selle tõlkes kaduma läinud, aga et just see, et eeldatakse, et on mingi garantalistika, mida on võimalik kogu Jaapanile nagu kott pähe tõmmata ja see asi ka seletada, et et ühelt poolt siis tahetakse olnud, Jaapanis pole midagi võimalik aru saada ja teisalt tahetakse öelda, et see üks asi näiteks mingisugune lühivormid, et see seletab, siis noh, nagu kogu jaapani kultuuri ära, et asi on märksa kirjum ja, ja palju seal muidugi on teatud perioode on teatud kunstiliik, kõike, mis kahtlemata just hiilgavad sellise esteetika poolest. Aga kas on siiski nagu üks tahta ainult, mis kahtlemata on väga hea kaubamärk Jaapanile aga, aga see ei ütle nagu kogu tõde ja see ei ütle ka seda, et mida jaapanlased ise nagu armastavad. Kuigi muidugi tuleb tunnistada, et, et üldiselt on nii, et mida vanemaks jaapanlased jäävad, seda suurem tõenäosus on, et nad hakkavad haigusid kirjutama ja ja neil mingitel ajakirjadele saatma, et see on tõesti selline üldrahvalik komme, et see ei ole ainult mingisugune luules, ei ole kuskil kaugustes, vaid see on tõeline rahvakunst. Hakkavad kirjutama kalligraafiliselt igasuguseid hieroglüüfe maalima ja aga ikkagi ma vaidleks vastu sellele, sest et minu kujutluses ja Ma ütleks, et sellisest a- eurooplase kujutluses on see Jaapani sellegipoolest selline noh, väga puhas vormi, puhas mööbel, puhastatud ruum, sirged seinad, väga puhtad vormid. Et kas siis on niimoodi, et noor jaapanlane mässab ja siis vanemas eas ta läheb ikka sinna vanasse voolusängi, mis on siis traditsiooniline jaapanete muutub samurai Xia. No samurai seisvusest kaotati juba üsna mõnda aega tagasi, et, et sinna ei ole vist enam tagasiteed. Aga jah, võib-olla tõesti see ei saa eitada seda, et Jaapanist eetikas on, on see, et vähesega öeldakse palju, et seal on väga tugev positsioon selles traditsioonis. Aga muidugi, see on jälle sama traditsioon, mille vastu tähendab tõepoolest mässatakse väga palju just nimelt Jaapanis, et see mingis mõttes iseloomustab pigem sellist sumbunud olekut ja midagi, mis on juba läbi tehtud ja et võib-olla jah, kui nüüd hakkate üldistusi tegema, et jaapani filmis pahatihti sellised kaks üsna vastandlikku tendentsi võitlevad omavahel, et üks on selline üsna narratiivi vaba voolamine mis mingis mõttes iseloomustab ka eelpool mainitud osu filme. Aga siis on ka selliseid, et just selle voolamise sees siis järsku järsku paiskavad selliselt hästi vägi, valdsedki sised verest punased kohad tulevad sisse. Võib-olla siin üks selline Eestiski päris hästi tuntud jaapani filmilavastaja ehk kitanud Access'i tema filmides on just väga palju seda, et seal lastakse pikalt, et niimoodi mõnusalt olla kuskil rannal ja siis järsku käivad kuskil mingid lasud. Et niimoodi järsku toimub selline intensiivne hetk. Et see ei ole samasugune ühtlane narratiiv, kus kogu aeg peaks justkui mingit ühtlasi trepiastmeid mööda sellise kulminatsiooni poole sammuma, aga et on mingisugused üksikud hetked, mis siis järsku niimoodi hakkavad tulema? Jaapani filmikunst seostub ka selle vägivallaga, mida sa mainisid, ma ei tea, kas see on neil nagu mingi vahend millegi väljendamiseks, aga üldiselt see jaapani kultuur ja filmikultuur seostub üldse sageli sellise halastamatu julmuse viisakuse, külmuse, jahedusega, auküsimusega. Kuidas sina oled sellest aru saanud, seal kohapeal viibides? Jah, ma pean siin paraku kellegi teise sõnu laenama aga üks Hatori nimeline kriitika on, on rääkinud sellist asja nagu Tsancocunobi ehk siis julmuse ilu või julmus, esteetika, et, et see on tõesti väga palju kohal paljudes jaapani teostes just rohkem kunstis, mitte nii väga otseselt ühiskonnas. Et Jaapan ja selles mõttes on, on üks maailma kõige turvalisemaid ja, ja toredamaid kohti, kus olla kus unustad ära selle pideva vajaduse üle õla vaadata, et ega keegi ometi järgi ei tule. Et jaapani kunstis ka 20. sajandi kunstis on seda kukkunud piid olnud päris ohtralt nagu esil ja, ja see just on selline just nagu põhjendamatu vägivald või, või mis üldse on vägivald, et, et kas vägivald just ei olegi selline asi, millel ei olegi nagu põhjust, millel ei saa olla mingisugust vabandust. Aga samas selle julmuse esteetika puhul on seesama Hatori rõhutab seda, et see on seotud sellise jaapani traditsiooniga, kus sellised isiklikud emotsioonid või isiklik vimm, mingisugune kättemaksuiha. Et see on mingis mõttes aktsepteeritav, et sellest lähtub mingisugune vägivald. Sest üldse, kui näiteks nüüd minna natuke klassikalise poole, kaks sammu paar sajandit tagasi, et siis näiteks kabuki teatris on ju väga oluline just kiri Ninzo teema, ehk siis kiri on kohustuse ning need inimlikud tunded, emotsioonid. Et kuidas inimene üldse saab hakkama nende kahe haldamisega, kuidas neid hoida tasakaalus. Et üldiselt õnnestub hoida sotsiaalsust suhtlemist teiste inimestega, pinnapealset samas seda sfääri üldiselt õnnestub hoida siis selle privaatsusega kuidagi tasakaalus, aga see kapuki teatris just milles selline õige jaapani tragöödia saab oma tõuke või mis ongi dolla jaapani teatrist tragöödia põhiteemaks ongi see, et neid asju ei ole võimalik enam tasakaalus hoida, kaob ära, üldine ühiskondlik on kohustus ja siis mingisugused isiklikud motiivid, absoluutselt ei saa enam, nad muutuvad, nad lähevad kumbki ühele poole oma poole rindejoont ja, ja siis noh, asi lõpeb väga kurvalt, tänu sellele siin on just see nüanss, tegelikult on see mingil määral õigustatud siiski rõhumine ka oma isiklikele tunnetele, kuigi see rikub selle tasakaalu. Ja need isiklikud tunded on just need, mis, mis tekitavad midagi väga õudset, tavaliselt mis lõpeb just sellise täiesti põhjendamatu vägivalla, kas siis enda või teiste kallal. Et selles mõttes sellisel julmusel on jaapani lavakunstis sellised väga tugevad lätted olemas, et kindlasti see on segu kuidagiviisi peegeldub näiteks mingites jaapani filmides, mis on tõesti üsna üsna verised. Seal tundub jah see, et see kohustus kohuseteema on nagu ülimuslik. Vot, ma ei tea, kas ta on ülimuslik tegelikult need mõlemad on aktsepteeritud sfäärid, aga neid peab kuidagi lihtsalt lahus hoidma aga neid lahus hoida praktiliselt võimalik ei ole. Üldsegi mitte, see ongi üks asi võib-olla millega saaks ka ääri-veeri põhjendada jaapanlaste sellist ülevoolavat viisakust näiteks või nende sotsiaalset pädevust, seda, et nad ei lähe näiteks üldiselt, et konflikti teiste inimestega, et see ongi just see, et kui tehakse endale selgeks, et tegemist on hetkel sotsiaalse olukorraga, on tegemist selle kohustuse sfääriga, siis ei muutu isiklikuks. Sest et noh, tõepoolest üldised konfliktid tulevadki sellest, kui need kaks asja segi ajada. Ja kui jaapanis juhtub see aga seal tavaliselt, et neid hoitakse väga, teadlikult lahus. See väljendub isegi keelelises pooles, kuidas, nagu inimesed suhtlevad omavahel, et mida rohkem olla selles kohustuslikus sotsiaalses sfääris, seda viisakam seda alandlikum ollakse, mis ei tähenda üks-ühele seda, et et lömitataks kellegi ees ega ka seda, et noh, vaikselt nagu mõnitatakse selle taga, et see ei tähenda neist kumbagi. Et see tähendab lihtsalt seda, et inimesed saaksid omavahel eksisteerida. Ta need isiklikud asjad ainult endale ja tõesti endale enda lähedastele, et mitte segada neid inimesi, kes ei puutu üldse asjasse. Aga kuskohas see isiklik konflikt siis kulmineerub, et siis koduseinte vahel? Jah, tähendab, kui nüüd tulla tagasi selle kammuki poole, eks, et et siis seal oli üks põhilisi teemasid, on see, et no see on nagu jaapani moodi Romeo ja Julia lugu, ainult et seal on tavaliselt teistmoodi, et mees on abielus ja naine on prostituut. Aga see on juba selline täiesti aktsepteerima olukord, kus siis ühiskond nagu ei saa sellist asja sallida, aga aga samas kahe inimese tunded teineteise vastu on, on täpselt sama hävitusliku jõuga kui see ühiskond. Ja see lõpebki sellega, et neil inimestel ei jää muud üle kui koos sooritada. Enesetapp. Kas see teema on hästi levinud siis selles kapuki teatris, et seal ma olen kuulnud, et sellel teemal on kirjutatud nagu palju Jaapanis vastab see tõele. No see oli kahtlemata kuskil paar sajandit tagasi ilmselt see asi, mis rahvale kõige rohkem peale läks, et on üks selline näitegi Chica matsu, kes on kirjutanud üsna ohtralt sellel samal teemal erinevates variatsioonides. Kas see teema on kuidagi leidnud siis tänapäeval ka väljundi ja kinokunstis? Tänapäeva kinokunstis on juba sika matsu originaalsed teosed, neid on Ekroniseeritud päris mitmeid kordi, aga muidugi jälle sellise kaasaegse kiiksuga noh näiteks kuigi see kõik tundub väga julm ja lootusetu, mis juhtub nende kahe armastaja, aga siis siis Sikkamatsul oma ajastu inimesena on muidugi selle lõpus selline seisukoht, et need armastajad siis paradiisis sünnivad nagu koos uuesti ja seal nad saavad lõpuks koos olla. Et reinkarnatsioon päästab selle sellest õudusest. Aga uuemad versioonid sellest siga Matsuste tihti jätavad selle nagu lahtisemaks lõpetavad selle tõesti veel märksa traagilisemate, et ilma mingisuguse lootuseta siis kuidagiviisi mõnes teises ilmas see olukord paremini lahendada. Aga see kujund iseenesest juba, mis on siis mütsi jõgi on, on see, kuidas need seal näidendi lõpus need armastajad koos lähevad siis sinnapaika, kus nad mõlemad endale otsa peale teevad. Et seda nagu üsna palju ekspluateeritud ja parodeeritud ja mida kõike veel sellega tehtud. Et see on jälle selline asi, mis vajab tõlkimist. Et kui seda ei tea, et on kaks armastajat, kellel on kombeks niimoodi koos minna ja teadagi teadagi kuhu nad lähevad. Et kui seda ei tea, et siis mõni kaader mõnest jaapani filmist võib jääda täiesti arusaamatuks. Kas seda harakiri au enesetapu on on praegu ka Jaapanis? Ei no üldiselt ühe sellise viimase juhtumina tavaliselt tuuakse esile tuntud kirjanikku, kelle tekstide põhjal on ka Eestis lavastatud, etendusi on nagu missima Jõkio. Ja tema aastal 70 tõepoolest sooritas sellise rituaalse enesetapu, et oli ka muudkui kirjanik, et oli selline väga äärmuslikku militaarse ühenduse eesotsas ja ja nende selline üks katse haarata võim tõi siis lõpuks sellise tulemuse, et ta lõikas endal kõhu lahti ja tema sõber siis aitas tal peast vabaneda, et niimoodi see tavaliselt käib, et lihtsalt oma kõhu lahti lõikamine ei too kaasa silmapilkselt surma, toob kaasa üsna pikaajalisi piinu, alati peab olema noh, nagu ka duellis on, on Euroopas olnud, et peab mingi sekund ainult olema ja antud juhul sekundanton see mees mõõgaga, kes siis lööb pea maha peale seda, kui juba soolikad paistavad. Aga see on jah, ikkagi möödaniku teema. Et see ei ole leidnud väga palju järgimist viimaselajal. Kuidas sedasama kujutluspilti Jaapanist, mis siis on võõrandumine, suur linn, traditsioonid, mõõgamäed ja kalligraafia, ütleme selline jahe Jaapan kuidas sellele heita sellele pildile soojemat valgust, kuidas teda nagu lähemaks tuua, inimlikumaks muuta, siis meie mõistes nii-öelda? Ei no muidugi, eelkõige ma soovitaksin lihtsalt Jaapanis ära käia, et võib-olla siis juba hakkab tunduma, et see asi ei ole üldsegi nii jahe. Kahjuks on vist jah selline asi, milles igaüks peab leidma ise oma tee. Et kuidas seda asja endale soojemaks mõelda, ega see, et miski on jahe, ei tähenda ju seda, et et seest oleks sama jahe, et ma ei mäleta, nüüd täpselt on vist üks jaapani luuletus ka, et midagi ei tule täpselt meelde, aga pind on jahe, et siis peab olema sõda? No ma ei tea, kui nüüd mõelda natuke selle viisakuse peale ja selle selle sotsiaalse isikusfääri peale veel, et, et mina ei tea, minul millegipärast teeb südame soojaks juba see, et inimesed hoolivad teistest nii palju, et nad oma isiklikke asju ei, ei viska neile näkku, ei toosis sellesse sotsiaalsesse sfääri mingeid oma asju. Minu jaoks on juba see kuidagiviisi soojendav, et see pealtnäha võib näha jahedusena. Kas sa tead, et, et tegelikult see on arvestamine teistega, et see on see, millest ma tunnen natuke puudust? Olles nüüd Jaapanist ära? Kas turgatas pähe mingi sõna mis oleks kõige jaapanlikum sõna, mida sa praegu oskaksid öelda? Üks sõna. Ei, ma mõtlesin seda muidugi nalja pärast, see on jaapani keeles siis nunnu ja iseäranis noored inimesed kasutavad seda hästi palju, et see on, see on siis muutunud, on saanud Jaapanis selliseks üheks põhiseks esteetiliseks kategooriaks, eriti mis käib selle popkultuuri juurde, need, kes teavad, need saavad aru, millest ma räägin, et et kõik need tegelased, näiteks, kes on kuskil koomiksites ja et vaat, võib-olla nad isegi oli ilusad ja võib-olla olla targad, aga, aga nad on just sellised nagu kuidagi armsad. Et see on kahtlemata üks sõna, mida väga palju, väga palju kostab Jaapanis. Ja tõenäoliselt jääb olema ka nii edaspidi. Esialgu on olnud muidugi selline rohkem noortekultuuriga seotud, aga viimastel aastatel just on on tulnud isegi selliseid väga tõsiseid uurimusi välja, mis üritavad tõestada, et kogu selline nunnu suse esteetika läheb ajas tagasi nii 1000 aastat juba seisonacon, kes kirjutas sellise asja nagu padjaraamat. Et juba juba temal on seal padjaraamatus selline peatükk, et kus ta loetleb neid nunnusid asju. Et kui enne sai räägitud jaapani esteetika püüdlemisest kompaktsuse poole, siis kindlasti see nunnu usus on ka üks sellise kompaktsus võisiis miniatuursus parameeter, et. See nunnu tähelepanek on hästi huvitav, sellepärast et kui ma mõtlen kõikide nende jaapani animefilmide peale horrorfilmide peale ja jaapanlase enda peale ütleme, jaapani väikese meeste või naisterahva peale, kellel on selline nunnu soeng ta on ise ka selline nunnu, et, et siis see on küll midagi väga-väga täpselt. Nojah, muidugi tahaks jälle liiga mitut asja segi ajada, aga aga kui sa hakkasid rääkima nendest nunnudest jaapanlastest, et et selline teatud justkui võimalus jääda jääda igavesti lapseks on Jaapanis kindlasti olemas. Et kui me juba räägime, kas nendest jaapani koomiksite, sest et ega, ega need ei ole siis mingid asjad, mis on lastele või teismelistele või noortele mõeldud, et, et see on absoluutselt kõigile seal on kõiki inimesi huvitavaid teemasid juba jõutud kajastada. Noh, kui üldse rääkida sellest, et, et kas jaapanlased saavad kunagi täiskasvanuks. See on väga problemaatiline teema, et, et kindlasti erinevates kultuurides on erinevalt, et ma kujutan ette, et, et näiteks itaalia ema on kindlasti domineerivam kui eesti ema. Et need rollid lihtsalt on niimoodi. Mamma on see, kelle juurde sa lähed, pastat sööma veel siis, kui sa oled ikka juba ka vanamees ja ema veel jaksab, eks see küpsetada ja aga et Jaapanis on, on see midagi ka sinnapoole, et just ema ja lapse suhe on see kõige otsustavam peres. Et isad on väga tihti kõrvale jäetud, tegelikult vähem või rohkem ja noh, eks see on ka selline klassikaline tööjaotus, et mees peab tööl käima ja naine peab kodu hoidma. Et ka see mudel on jaapanis natuke kauem säilinud, muidugi nüüd on ka juba karjäärinaised ja kõik tulnud, aga kas on suhteliselt hiljutine nähtus ja just ema ema ja laste suhe on, on see, millel on ka jaapani psühhoanalüütikud näiteks väga palju tähelepanu pööranud, et kui inimese psüühikas on mingi probleem, siis juhul kui tegemist on Jaapan lasega, siis võib võib väga tihti arvata, et tegemist on mingi konfliktiga selles ema ja lastevahelises suhtes, et ta on kuidagi katkenud, et selline tingimusteta armastus, mis seal on midagi am aegs kutsutakse jaapani vastavas kirjanduses. Et selle saamine ja andmine on jäänud kuidagi unarusse, et näiteks siin täiskasvanud mees ei saa oma emalt seda oma aeda enam piisavalt, et see võib tema psüühika korrast juba ära ajada, et et seal psühhooside neuroosid vähemalt jaapani psühhoanalüütikute arvates jaapanlaste puhul kehtivad natuke teistsugused reeglid. Noh, kindlasti selles on terake tõtt. Sa võtsid kaasa mõned luuletekstid, mida sa oled tõlkinud. Ma valisin millegipärast sellised tekstid, mis, mis kuuluvad siis kõige esimeste tõlgete hulka, mis ma üldse tegin jaapani keelest. Ja muidugi seal oli ka teatud põhjused, mille pärast ma just need esimesena võtsin, et ju nad mulle siis meeldisid ja nad meeldivad mulle jätkuvalt. Et ja need tekstid ja see luuletaja, kellega ma olen tegelikult üldse olengi kõige rohkem tegelenud aastate jooksul ja loodetavasti selle aasta teisel poolel ilmub ka valikkogu eesti keeles. Et selle luuleta nimi on danikova Suntaro, kes on üks olulisemaid, kes on üks olulisemaid kindlasti rahvusvaheliselt kõige tuntum praegu elus olev jaapani luuletajatest. Et need tekstid olid, olid need, mis mind nagu kõnetama hakkasid kõigepealt tema omadest, et kõigepealt meedia ja siis hakkasid ka muud rääkima, et, et see on nagu see ots ots, kus mina alustasin ja ja mina pole seda kahetsenud, nii et selles mõttes. Mulle tundub, et, et ka kellegi teise jaoks võiks olla see, see ots, see niidiots, kus hakata seda asja lahti harutama. Ja luuletuse pealkiri on ka sobivalt lõngakera. Ma siis loen. Keeldunud oma nuku nukesto Totte harugarjudotanud Sisooni Keedunutamaga joots kaduma karm siduma moto. Mahobimu Nasside Amibu Ogi sariniste. Ja ma loen siis eesti keeles ka lõngakera soe ja ümarlõngakera veereb kui muuseas lõbusas tujus ristteele ja pöörab sealt ära kaardita termoZeta heegelnõela Ki maha jätnud. Oh juba sillast üle jõudnud politseijaoskonnast möödas ja lõngakera pöörab veel üks kord kõrvale. Vaid kolme aasta eest oli ta nii ilus kinnas. Parasjagu viis sõrme. Ja üks põhjus, miks ma selle valisin, on ka see, et see on minu arust lihtsalt üks lõbus luuletus. Et võib-olla siit tuli ka sellist soojust läbi, millest me oleme selle jutu käigus natuke puudust tundnud, et kui rääkida Jaapanis, siis ikkagi kipub jääma jääma selline hästi viisakas, jahe mulje. Ja, ja see on ka tõsi, aga vot see on luuletus, mis algas sõnaga soe. Et aga, aga siiski ma arvan, et, et ka selline formaalsena näiv naeratus on midagi märksa soojemat kui selline tusane jaga aus nägu, mida sa kohtad kuskil Tallinna tänaval, et mind tehakse soojaks. Tänane külaline oli jaapanoloog Lauri Kitsnik. Saate panid kokku Külli tüli, Andri Luup. Raadioteater 2008.