Eilne toidurubriik, kus rääkisime teest, lõppes meil seal, kus jõudsime musta teenija selleni, kuidas musta teed. Meil siin võiks valmistada, et Savikannus eelsoojendatud kannu peale valada 100 kraadi vett. Aga täna räägiks sealt edasi natukene, sest mitte ainult sellega ja nii lihtne see tee keetmine ei ole. Saates on Katri vana talu teespetsialist ja, ja kui nüüd veel musta tee juures peatuda, siis mida seal tasuks tähele panna? Kui me oleme kannu nüüd Savi kannul portselankannu soojendanud, pannud sinna tee sisse lasknud Tõmades, kui kaua me peaksime laskma tõmmata, et liiga palju ei saaks ja kui palju võiks seda teed olla? Jah, no niisugune rusikareegel on, et umbes kolm grammi kuiva teed ehk siis keskeltläbi teelusikatäis sellise suure kruusi 250 milliliitri kohta, aga see on niisugune, üsna suhteline, et kes tahab lahjemat ja kes tahab kangemat, ma ei saa ju peale suruda midagi, eks ole. Ja musta tee puhul võiks see tee siis tõmmata kaks, kolm minutit, mitte ka kauem. Sest muidu tuleb väga palju sinna Tõnnisesse juba neid parkaineid ja tee läheb ikka selliseks väga vihaks kätte. Aga kas võib seda teed teha ka nii, nagu ma mäletan, kunagi nõukogude ajal tehti, et oli üks teekann kuudeid hästi kangeekstrakt siis kallati seda tassi kallati vesi peale lahjendad just selliseks. Vaja kui kellelegi just kangesti, väga just niimoodi meeldib, ega ei saa ju keelata, ei, seda küll alandatakse või mis see on sealt tegelikult läheb kõik see hea maitsenüanss, kaduma jäävad need tugevad parkained, tugeva parkaine maitse jääb seal domineerima ja. Aga rohelise tee pool, kuidas seal on selle tõmbeajaga ja vee valik? Aga esivõiks nüüd olla niisugune nii-öelda pehmet sorti vesi, et kas siis allikavesi või läbi söefiltri lastud vesi ja igal juhul mitte vesi, kus oleks palju soolasid. Ehk siis kraanist ja, ja mitte selline vesi, kus on palju neid jah, lupja või, või noh, kuidas me seda nimetame, aga, aga igal juhul selline pehme vesi siis on soovituslik. Kui veel saaks kuskilt allika see jah, miks see ei, kui me võtame siin kuulsad hiina meistrid ja nende soovitused, siis on hästi hästi põnev on lugeda raamatutest, kui näiteks Hiina kuulus Long Ching, kõige parem on teda valmistada siis tiigrijooksuallikast pärit veega ja turistid, kes käivad, et see see ongi provintsis ja Hanksu linnas siis nemad kindlasti võtavad sealt kaasaga seda tiigrijooksuallikavett. Sest et, et see allikas asub mägedes Tiiuni mägedes ja seal on hästi kvartsirikas pinnas ja läbi selle kvartsi rikka pinnase siis filtreerub, vesi, räägitakse olevat väga magusa ja hea maitsega ja siis sellest tuleb selline eriliselt hea tee, pole ise proovida küll saanud veel, aga, aga mine tea. Elu on täis üllatusi, äkki õnnestub kunagi. Aga aga jah, rohelise tee puhul siis nagu ma olen ikka rääkinud toonitanud, et laske vesi keema ja siis tagasi jahtuda. Ja see vesi võiks olla siis 75-st kraadist kusagil 80 kraadini. Sordid ideesordid on seal ka erinev soovitus. Kui on tegemist hästi õrna teelehega, nagu näiteks piilotšunny puhul siis peaks olema vesi 75 kraadi. Et pigem jahedam kui kuumem. Pisut tugevam teele jõulisem teeleht, sinna võib 80 kraadi peale panna. Ja nüüd soovitused on väga erinevad, et üks kuni kaks minutit näiteks. Aga kui me tahame juua seda hiina kombe kohaselt näiteks nendest pisikestest imetillukeste tassikestest, kus saab kolm lonksu siis võiks teha näiteks hoopis niimoodi, et kallata see vesi tee lehtedele peale ainult 25-ks 30-ks sekundiks. Ja siis see tee ära juua ja siis teha uus tõmmis samade lehtedega samade lehtede peale ja niimoodi mitu korda. Kakskolm tõmmist kolm neli tumist enamikest teedest saab teha niimoodi. Aga on ka mõni rohelise tee sort, millest ei saa niimoodi teha. Või need, mis Eestis on, olete proovinud, saab nii? No võiks ikka saada. Ma ei ole tõesti kõiki läbi proovinud muidugi, mida siin pakutakse, et noh sõltub ka sellest, kui värske see teelehtan. Kui kaua seisab üks d? Kui ma olen ta ostnud, unustan kappi või tuuakse mulle kuskilt mitu aastat võimul seista? Hästi palju oleneb seal nendest säilitamistingimustest, aga ütleme niisugune tavaline lahtise leheroheline tee. Et selle võiks ikka ühe hooaja jooksul ära kasutada aasta-poolteist. Isegi kui ta on nüüd niisuguses hästi tihedas metallanumas õhukindlalt suletud, pisut kauem. Aga mis temaga siis juhtub, päriselt? Läheb vanaks, kätt ära? Ega muud midagi, ettide kata nüüd pahaks ei lähe selles mõttes, et ta ei ole riknenud, mitte aga selline hea, värske maitse ja maitsenüansid ja aroom ja see läheb ikka kaduma juba ajapikku. Aitäh Katrin, vana talu ja homme räägime teedest edasi.