Tere õhtust. Täna on saates luuletaja Ellen Niit ja küsitlejaks amm Heiki Kranich. Emadepäev on peaaegu möödas. Õhtu käes just. Ja teie olete ju samuti ema ja teie lapsed on kasvanud ajal, kui Eesti vabariigis on küllalt palju muutunud. Kas on sel ajal ka kerge olnud olla ema. Minu ema on alati ühelt poolt kerge olla, käisikultovski olla, see ei sõltugi konkreetsest ajast Narva. Ja see on nii üldine amet, et kõigil on niikuinii emad, vähemalt see ühendab kogu inimkond, on tal head lapsed, on küll tolatavad oma emadepäeval mõelda, no ikka jah. Te olete kirjutanud hulga lugusid ja nendes lugudes on jäänud selline mulje, et selline emaroll on aga väga selgelt sees. Kui me vaatame neid Heino ja Taavi lugusid, siis need on tegelikult kirjutatud nagu ema positsioonilt, kes vaatab kõrvalt. Miks see nii paratamatult ongi? Mõnes asjas võib ju enda lapsepõlvetasandile laskuda või midagi meelde tuletada ja ühendada. Päevaga. Kas memm ja taat ja papa ja mamma tegelikust elust maha kirjutatud või on nad nagu? Puhuge nurga vahel nad on nii tükkidest kokku pandud. Minul endal oli käinudki üks vanaisa, üks vanaema, teine paar oli surnud. Aga siis mu lastel on juba rohkem, nii et siin on võetud nii, sealt siit ja sealt. Askralli pahandused on ka palju pärast köögipõrand, pahandused on meie peres juhtub lausa kõik või noh, enam-vähem. Lisaks sellele Te olete kirjutanud, lastejutte oli ka üks luuletus, mis mind on tegelikult kummitanud peaaegu isegi. Luuletuse nimi on Midrimaa salgame kord elas laps, kes teadis, kus asub niblima ja see luuletus on üsna pikk ja ja jõuabki välja sinnamaale jõudmiseni. Ja mul on olnud selline selline kahtlase või selline ettekujutus, et see luuletus sisaldab sellist just nagu poliitilist alatoone lahkamis kusagile jõudmist mingisuguseid parema maailma nii või ma olen isegi seda raske sõnastada, see on pigem nagu alateadlik hoiak. Eks ta on muidugi üks kutse otsida seda head omaenesejuurtest ja jõuda nii maailma kaudu ringiga enda juurde tagasi. Selles ei ole nagu sellist poliitilist sõnumit, et see on ka muidugi, sel ajal oli ikka igas asjas mingi poliitiline sõnum ka tarvilik. Kui te olete lastele. Võtavad mis selle kõige juures on teile nagu tähtis tundunud. Miks te olete üldse kirjutama hakanud neid? Tarvidusest lastele kuidagi teisiti kuidagi usutavamad midagi sisendada. Luuletuse kaudu on salakaubana võimalik igasuguseid asju manustada. Eks tahtmist asjadele järele mõelda, just teie luuletused ja jutud on kõik sellisest äärmiselt rahulikkust ja heatahtlikkust maailmasse pahandused, mis seal juhtuvad, ei olegi õieti pahandused ja ja halba nagu otseselt ei olegi. See on nähtavasti mu oma lapsepõlvest pärit, ma olin üksik laps ja elasin kuidas tahtsin, aga sealsamas oli mu ema alati kodus, ta tegi kodus tööd. Nii et üks niisugune turv ja tugi oli ka pidevalt olemas. Ja see on see ilm, millesse inimene on sündinud ja milles ta on elanud, on ju ikka tema meelisse õige maailm, niiet. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlve peale, siis siis kindlasti me kõik maalime seda, mis on olnud selliseks ilusamaks ja kenamaks. Rohi oli rohelisem ja lumi oli valgem. Aga Ta oli ka. Aga aga mulle on jäänud nagu mulje, et, et see elu oli kuidagi nagu inimesekesksem, et see riigikord ja see vene asja propageerimine, see jäi nagu kuidagi inimestest kaugemale, et inimesed elasid nagu kuidagi teistsugust nagu rohkem endale. Nüüd. Kui oma asja, see praegu võtame seda Eesti asja sellepärast võib-olla liiga vihaselt, et see on liiga meie oma asi. Elu on laiem et elu ei ole, ei lõppe nagu piimapoega väljas käimine. Et kui minister kihutab autos mööda, siis, siis pahandab rohkem kui, kui vene ajal niimoodi oli müüa. But nagu Meišinivega, mis te arvate, kas inimesed on sisemiselt muutunud? Nüüd ütleme viimase kolme-neljakümne aastaga eriti just viimase 15 aastaga. Mingil määral on niisugust, no ma mõtlen just konkreetselt meie ühiskonda Eesti ühiskonda, nihukest, väiklast, viha on ülemäära siginenud, mida ei oleks tarvis. Juba varem on kirjutatud, et nagu kreissaega lõikab, hinges, kui näed naabrimehel hästi, läheb. Eks need eeldused on on inimestes olemas, nähtavasti. Aga miks nad omal ajal peidus olid, sest mina nagu ei mäleta sellist loosungist. Lik kasvatus tasandas seda siiralt kombeline olla vihane ja vaenulik, kade. Kadri on, on selles mõttes kole sõna, seda püütakse nagu ilustada ja öelda, et see on nagu niisugune edasipüüdlikkuse sünonüüm või, või midagi sellist, aga aga edasipüüdlikkus ja minu meelest ikka edasipüüdlik. Edasipüüdliku siis peaks olema ka see algee tsa oma naabri edasi püüdmist kuidagi soosid. Sa ei lähe naabrimehe planku lõhkuma. Kas inimesed on kadedaks muutunud või on see mingi teine asi? Ka meedia võimendus. Lihczilt kas ajakirjandus võimendab kadedust minu miskil? Ajakirjandus võib-olla tõepoolest mõtleb rohkem uudiste peale ja see, kui kui midagi on halvasti, on, on rohkem uudiski, mis on hästi, jah, põnevam kindlasti. Jah, kas see ajakirjanduse suhtumine nagu kujundab ühiskonda palju? Miks ta mingil lühemas ajalõigus kujundab, muidugi, aga ma usun, et need head hoovused, mis ju ka kuskil kadunud, küll need tõusevad jälle esile ja elu areneb ja. Kes need häid hoovusi kannavad? Omal ajal kandsid seda kirjanikud peitsid oma luuletuste sisse kavalalt. Kombel mitmesuguseid, mõtlesin, et seda nüüdki püüavad teha luuletaja hääl, võib-olla vähem kuulderaamat, kallis ja muu asi, tähtsam võib olla. Aga seda hirmu pole, et ta luuletaja ka mõtlema selle peale, et kuidas raamat müüb. Aga kas on tõepoolest ainult see põhjus, et eesti kirjanike ja luuletajate selline silmatorkav osa on kadunud, kas ainult see on süüdi, et inimestel on nii palju muid asju teha? Muidugi, elu on nii mitmepalgelisemaks muutunud ja igalühel kes enne pidi ainult alluma, on nüüd kohustus ise algatada ja see võtab ju jõu ära. Või on juhtunud nii, et inimene, kes omal ajal ei saanud ennast muud moodi väljendada, Kont luuletusi kirjutades saab ennast avaldada ka muul moel ja võib-olla tõepoolest hakkab näiteks tegelema mingite selliste asjadega, mis omal ajal keelatud olid, noh, näiteks eraettevõtlusega. Majanduslik külg mängib siin palju kaasa ka muidugi ka luuletused või keegi ei ela ja kuna tagavarasid suurt kellelgi ei ole, siis siis peab luuletaja tihtipeale ka midagi muud ette võtma, et hinges seista. Kas naine, kes luuletusi kirjutab, mõtleb nagu ema ka nende inimeste peale, kes luuletusi loevad, sõltub luuleti. Aga teie, mina? Mul on kuidagi niisugune mamma positsioon kätte mängitud selle tõttu, et me lastele nii palju olen kirjutanud, nii et et kõigepealt ma olen püüdnud lasteluuletustes ning suunata ja ühtlasi ka lapsevanematele. Sest et ema on ju vahendaja. Kui väike laps tuleb, hakkab lugema, siis valik sõltub ju enamasti käimast, niiet peab teda kuidagi huvitama. Ema on vandisildsoni tuulite jaoks. Andiselslane. Te olete kirjutanud ka lastele, kui paljude suurte inimeste peale sealjuures mõtlete? No ikka kogu aeg ka suurte inimeste peal just nagu lapsele keerutades millestki heast naeratada, mõtlen ikka ka selle lapse ema peale või, või keskel seal parajasti on kasvataja või tädi, aga äkki on mõned lapsed saanud Kralli tempudest hoopis innustust ja mõnes peres on keelevust juures. Kui ema töö piirdub ainult mannapudru keetmisega ja pesupesemisel ja siis see on ka kurb. Kui lapsed ikka vahel mõned vigurid viskavad, see on ju innustunud natuke. Jah, kuigi tõenäoliselt alguses pahandab seda ka ja elu on nii, et vähemalt on tagantjärele miilini on, on võimalik midagi meelde tuletada, sest ega sa mannapudru keetmine tõenäoliselt meelde ei tule. Kehtiv, aga mis tänapäeva emadel puudu jääb õega? Isadel? Isadel jääb aega puhul seda, ma tean. Ja närvi võib-olla südant jatkub? Ma usun küll, kui sul on üks kena laps kodus, küll siis nüüd oma lapse jooksid kõvasti. Maksan tagasi südame väljanäitamine, see on ka üks omaette küsimus näiteks minu lapsepõlves minu kodusega? Seal ei juhtunud küll mitte nii nagu Ameerika filmides, kus 10 minuti jooksul öeldakse üksteisele elavjõu vähemalt viis korda. Seda tuli ette võib-olla viie aasta sees, korra sedapidi lihtsalt aimama ja. Hetkest võis aimata, et küll nad ikka peavad must midagi iga. Aga sellistesse asjadesse üldse tohib rääkida. Üldse tohib, kas äkki sõna jää nõrgaks peale seda, kui ta? Siini kangesti rääkida. Vähemalt mitte otsesõnu, seda saab ju tunda, on, see võtab rohkem aega, jälle, see on see asi. Kui otse rääkides, siis saab ruttu öeldud, aga ega ta on ikka natuke lahjendatud. Tähenda sadama, toda õigs. Nojaa, see on nii võib-olla liiga kerge suust välja tulema. Aga ometi on tänapäeval just laste hulgas üsna palju selliseid kest. Kaotavad nagu lootust ja tänavatel läheb. Näeb üsna palju selliseid lapsi, kes siis nagu ei usu sellesse. Ju siis on see pilk, mis talle järele vaatab, kui ta tänavale läheb, puudu jäänud, võib-olla keegi pole aknast välja vaadanud, kui ta kooli läheb ja võib-olla ta lehvitanud ja võib-olla ta ise ei teagi, et tuleb, oledki üle õla tagasi vaadatud. Selleks, et üle õla tagasi vaadata ja oodata, peab olema lootus. No muidugi või isegi kindel teadmine, et sealt niikuinii vaadatakse suli järele ja võib-olla on seal Heramatuleva tagasi ei, vaata tagasi, siis on põhjust hirmuks olnud nähtavasti, et et sealt ei vaata sulle vastu. Kas teile ei tundu, et selles peres, kus sedasama elavjo öeldakse viis korda järjest ja kus kõik vaatavad üle õla tagasi ja, ja kõigele lehvitatakse on igas lapses, võib olla selline väike nukker osa kuskil südamesopis mis tahaks, et see oleks ikka kuidagi teistmoodi, et, et võib-olla ei räägiks nii palju lihtsalt tunneks. No kahtlemata, et laps selle ära tunneb, kas asi on tõsine või ei ole. Ma mäletan varasest lapsepõlvest igasuguseid hetki, kus ma tunnetasin õigi keerulisi nüansse emotsiooni, nüansse ja võib-olla sel hetkel ei osanud seda sõnasse panna, aga aga ometi oli see tunne või mõttealge olemas. Kui vana te olite, kui te arvasite, te teate, mis asi on armastus? Niidjastuni. Osa filosoofia on on armastust liigitanud mis iseenesest on üsna jumalavallatu tegu. Aga kindlasti on see väga erinev tunne erinevates olukordades, kui mitmesugust armastust. Teie olete tundnud? Kui vähemalt kolmesugust armastust oma mehe vastu siis. Mis need ühendada, et kas valmisolek endast loobuda? No ja valmisolek aktsepteerida kõiki seda nii nagu ta on lasteaia aktsepteerite, oma isamaad praegu sellisena nagu ta hakkaks välja kukkunud. No ei, ma aktsepteerin teda nii, nagu ta mu kujutluses on. Kui palju on sinnapoole üsna palju erinevaid, nii kui alati. Kui ta ei oleks edasiliikumist. No kuidas asjad paika lähevad, kas nii, et ainult valgustatud valitsejad suudavad asja parandada või on selles ka üksjagu inimese lepimust ja kaasa kulgemast? Ma olen ise eluaeg on nii lühike et ega ta palju väga suuri siiski ei jõua jõua seada või vähemalt mitte sinna välja jõuda, aga heal juhul võib siiski tunnetada oma osalust selles suures minemises. Nad tunnevad oma osa, selles missuguseks kujuneb nõnda koduma lisa, küllap nad enamasti tunnevad. Kas just kõik ei tea, kas äkki ja sellist muljet, et käisin korra valimistel ära ja mul on kohustus, on täidetud ja kus on nüüd need õied ja viljad? Miks ei läinud nii vähe? Tahtsin? Nojah, eks niisugust nutiviisi on ka. Kindlasti mõistmine on ju kõige tähtsam, kui sa suudad endale selgeks teha, miks see nii on. Kas andiski olla, aga kui ma aru saan umbkaudu, miks see nii on, siis ma lepin sellega. Või siis ma vähemalt tean, mis ma pean tegema. Mis te arvate, kas Eesti saatuse pärast on praegu vaja palju muret tunda? Kui me vaatame alati, alati on paIju muret tunda, kuskil pool on sõda, kuskil pool on riik, kes on meid alati tahtnud alla neelata. Muidugi, kas me saame hakkama? Muidugi see on. Mina arvan ka, et saame. Siiamaani pole jagu saadud, ega siis, siis peame nendes eestlastes midagi sees olema, mis nutilise nagu vastuhakkav. Ma olen mõelnud selle peale, et, Mitmesugustes ulmejuttudes ja, ja ka lasteraamatutes on kirjanikud ära peitnud oma mõtteid, mida nad võib-olla sellisel tõsisele ütlemisega romaani žanrile pretendeeri kõlasse teosesse ei ole söandanud sisse panna mingi oma kujutluse mingisugusest maailmast. Noh, võtame Alice, Imedemaal või Winny Puhhi või ükspuha missuguse missuguse ulmeraamatu, kus, kus inimesed on kirjeldanud maailma, mida nad kas loodavad leida või kardavad, saabuvad. Kas teie olete ka mõelnud, et, et te mõtlete valmis mingisuguse tervikliku maailma ja üritada seda siis natuke siit ja sealt kirjeldada või, või või on need luuletused tulnud sellisest mingist võib-olla mitte nii selgelt kirjeldatud ettekujutusest lihtsalt soovist? On fantaasiamaailmad, nii kirjanduslikud tehismaailmad annavad alati fantaasiavõimalusi variantideks. Lugeja asetad enda kujutasid sinna sisse ja täidab selle Enda võimalust, seega nii et selles mõttes peidetud, see on kirjanduse olemus. Kõiki Partsutata sõnaselgelt välja ja kõik ei pruugi kirjutaja ka teada, see asi kujuneb ta käes. Seda tehes. Miks te lapsed olete valinud suhte inimeste asemel? Juhus minu ülikooli ajal olid nii ideoloogilises mõttes keerulised ajad ja, ja lastekirjandus oli niisugune kena nurgatagune koht kuhu sai tõmbuda, ilma et tooksime, Handlust oleks tulnud ja ja lastekirjandus ma hakkasin uurima, tilk sinu diplomitöö lastekirjanduse, villaste, luule kujunditest ja ja siis pärast bilandina uurisin Eesti lastekirjanduse ajalugu. Ja, ja siis hakkasin ise proovima njani, siis sündisid oma lapsed ja siis oli veel nagu rohkem asja katsetada ja nii kuidagi juhuslikult on see tulnud tema vanematele hea laps. Üldiselt küll jah, vähemalt ma püüdsin, kuidas välja kukkus, ei tea. Pahanduse nagu ei olnud, ei olnud jaa, kui ma nii tagantjärele mõtlen, tulin võib-olla liiga püüdlik, oleks pidanud rohkem isepäine olema. Kontroll ja elasite Tallinnas elasime Tallinnas ja ma olin ainus laps. Mu väike õde oli surnud ühe kuu vanuselt üheksa aastat enne minu sündimist. Ja ema oli mul õmbleja, töötas kodus ja ema töölaual suure pika hiigellõikamise laua allmaa muudkui mängisin ja olin nii kõige kurja eest varjul, ühtlasi seal suure pika laual ja suved. Olin oma ema kodus sindel lähedal, ema isatalus. Oma tädi, ema vanema õe käe all oli üksiidla sümpaatne ja mõnus inimene. Yks mu ema variante lihtsalt, kuidas sul koolis läks? Hästi? Ainult leevendada. Üldiselt ja. Tibele Ma tean, omast käest juhtub nii, et kui kooli alguses nagu hästi läheb, siis kipud nõu laisaks kätte minema selle poistega. Ega, ega teiega nii ei juhtunud. Ei juhtunud, poisid on natuke teistmoodi, poistel Ööpse tarkus, need hiljem välja. Taimsest materjalist tehtud puha. Just mina käisin alguses tütarlast koolis, siis oli Tallinna linna 14. algkool. Tatari hallita tänava nurgal oli minu esimene kool, oli tüdrukute kool. Nii et seal ei olnud niisugust poistega võrdlusmaterjali mul käepärast. Hoovi peal olid mõned poisid, need olid küll teistmoodi tüdrukut piilumas. Ei, nad elasid seal maja seeme, mängisime sõbralikult, aga. Kuidas teil see koolitee nagu edasi läks, peale seda kooli? Siis, kui ma olin kolmandas klassis, siis mu vanemad kolisid tapale, siis mu isal sai Tapa raudteedepoosse töökoha, uue töökoha, ta oli vasesse meister. Ja siis me kolisime, elasime mõned aastad seal, seal oli seal need on mul siis üks lapsepõlve järk nagu lõppes ja ja nendest midagi hoopis muud, see oli suur kool, tapal linna algkool, seal oli poisse ja tüdrukuid ja mitmeid paralleelklassi, mida esimeses koolis ei olnud ja oli kiusamist, mida selles esimeses koolis oli tundmatu asi. Kas selles esimeses koolis hoidsid selle kiusamise ära õpetajad või või oli lihtsalt see, et oli tüdrukute kool ja seetõttu Ta oli tüdrukute kool ja et oli suhteliselt vähe lapsi. Igat lassi oli üks, niisugust tunglust ei olnud, Igalühel oli ruumi, kes tahtis vaikselt olla, läks aeda, sõstrapõõsa all, kükitas ja joonistas kriips poissi vahetunnid ja kes tahtis karjuda, hüpata, läks palliplatsi peale ja miks tahtis ringmängu mängida selleks saali ja seal võis igal vahetunnil mängida talle selline lobapidamiseks. Ma laadida oli võimalik ennast, ma ei talu äratuskella ja ei talu niisukust pidevaid keskuja keelduks ühistes asjades. Astusid selle sentimeetrit vasakult vasakule viis sentimeetrit ja see üks hirmuses. Mööda nööri käia ei taha, ei taha. Aga mis on sellised tegelikult tühised asjad, mida nagu tähtsateks kiputakse pidama? Kas siis näiteks peres perest tulevad ütlemisi vastuolud ju teinekord hirmus tühistest asjadest, no näiteks, et et üks. Tohutu maailma ajalooline probleem kummast otsast maha sööma hakkan just nii, et niisugustes asjades peab katsuma, üle olla ja endale selgeks teha, et see on suhteliselt tühine asi, kuidas võrgantslased tülisid üldse vältida, kas tuleb eest ära minna või tuleb nendel õige mees või naine? Arvata paljudel õnnestub Nato tähendab palju selliseid õnnelikke inimesi Selle aja sisse, kui te tapal olite, jäi ka see riigikorra vahetus. See oli üks võõras hoovus. Tapa peatänaval, see oli niisugune maantee linn omamoodi, seal oli mingi võõras hais. See oli peajanu, eks mida need soldatid nendegi peale panid? Ja see võõras lõhn on esimene mulje sellest Nõukogude värgist. Ja siis 40. aastal tahtsin minna kooliaeda palli mängima. Ja äkki ühelt põik tänavalt tuli üks rühm inimesi neil olid punased lipsud ees ja ja kandsid kolme, nelja niisugust pans ametist punast lippu. Ja, ja laulsid natukese viisist väljas. Mingisugust. Aga ma mäletan seda ängistavalt tunnet ja siis hiljem, kui ma hakkasin kirjutama, siis ma nõukogude ajal ma mõtlesin, et siis on kirjanduse olukorras. Kui ma ükskord võin sellest kirjutada, palka Kerda praegu võiks, aga miskipärast ei ole. Kas seal mõni luuletus sahtlisse ka jäi? Oli lihtsalt, ei, hakanudki. Ma ei kirjutanud, otsustasin juba ette, et kas sellest tuleb midagi või tasub kirjutada ja arvasin, et ei tule siis. Seal olid niisiis kunstilised kaalutlused kui ka enesetsensuur, muidu siga mängis. Kui te tapalt lahkusite, siis millal see oli, kas, mis põhjused? See oli sõja ajal, no minu meie pere oli Tallinna rahvas, kõik isa oli Tallinna poiss sündimisest peale ja ema oli noore tüdrukuna tulnud õmbluskooli Tallinnasse ja ja kõik ema suur pereõdesid lengi, elasid kõik siin Tallinna lähedal, niiet et ema kippus kogu aeg Tallinnasse tagasi ja siis ma ütlesin, talle ka ei väänatši jäänud rõhu ja kui siis Tapa linna süda veel maha põles ja ja, ja saksa ajal oli karta, et kool tehakse sõjaväehaiglaks ja lapsed saadetakse andlasse kooli, siis mu ema ja isa otsiksite tüdruk tuleb, nüüd saate Tallinnasse ära tädi juurde isa juurde ja vanaisa oli mul ka elus. Ja et ise nad siis vaatavad ja sätivad otsivat uuesti korteri ja töökoha Tallinnast ja siis ma 43. aastal tulin siis Tallinnasse kooli, asusin tädi ja vanaisa juurde elama ja käisin siis nädalavahetustel. Raudteelaste lastel oli priipilet säinica, siis isa, ema, juus. Vagun mööbliga Kopli kaubajaama ja üle noatera sai isa selle mööblivaguni ühe kaubarongi sappa haakida ja saue jaamani sõidutada. Teda seal oli onu regedega vastas, panime mööblit, värgid peale. Ja kui me jõudsime mu ema sünnitallu, siis lasti jõulupuud Tallinnas taeva alla ja üheksanda märtsipommitamine hakkas pihta niiviisi üle noatera. Et asjad käivad ja siis pärast, kui sõda Ja ja siis läksin 47. aastal Tartu ülikool eesti keelt ja kirjandust õppima. Kuidas tol ajal ülikooli seltskond oli? Samas oli väga sümpaatne, 47, oli siiski veel suhteliselt inimlik ja vaba aeg, noh, oli õppejõude, kes. Oli kirjandus veel siiski enam-vähem kättesaadav, vähemalt ei olnud seda veel kirvega pooleks raiutud, nagu hiljem juhtus. Aga siis 49.-st aastast läksid gaasiõie kivingiks. Praeguses keeles tähendab mingi küll midagi positiivset, aga siis ta ei tähendanud sugugi. Ving on siis tõepoolest mitte kõige positiivsem asi? Nüüd, kui poiss ütleb, et Jukule vinged püksid, siis on suurt kiitust. Kas tänapäeva keeles, kus slängi on küllalt palju segatteid? Keelt lausa erialane, õppinud, see on huvitav. Ning muidugi segab, kui televiisoris kuidagi tõsiseltvõetav, mitte komejandi osasse astuv diktor tarvitab mõne koha peal slängi, aga kui seda maitsega ja taktitundega tehakse, siis mul midagi selle vastu. Jah, maitse on nagu. Nagu hinnatav jõhviksin, öeldakse küll, et maitse üle ei vaielda, õhku lepi, öeldakse küll, et maitse üle ei vaielda, aga mulle tundub, et see on ainukene asi. Minu mees hüppab lausa tooli peal, kui tuleb mingisugune turtsakas keelend, kuidas lekkis? Ma helistan sinna, aga siis läheb see hetk mööda. Ja ega maailma maailma jõua põrandale jõuame parandada ja aga ikka on ju tore, kui, kui noorematel inimestel korraks selline maailma parandamise tuhin peale tuleb. Teiega parandaja olite omale, miks me kõik olime ainult üks välja tuli selles osas, mis plaanis oli nõmm, tiik või tuli rohkem kohaneda, kui parandada õnnestus. Ei, nii, kõik, me püüdsime ikka midagi teha. Üks minu suur saavutus, mis minu meelest oli väga suur asi. Praegu tundub täitsa tühine oli see, kui 56. aastal mul õnnestus pressida Betti Alveri luuletused nõukogude naise lehekülgedel Betti Alveri käest. Ta olles luba küsinud, ta oli tõrge, seisneb? Minu meelest, see oli suur töövõit. Praegu tundub naljakas, mis see siis nüüd nii ära ei olnud, ajad olid niiskus. Sellest ajast veel meelde tuleb, kui selliseid kavaldamisi meelde tuletada kuidas suruda nagu etteantud vormi mingisugust oma mõtet, mis, nagu mitte päris lubatud ei olnud, aga, aga mis oli nagu pidev nikerdamine, kes oli sellised suured vastalised, kas nad olid siis venekeelsed partei ametnikud rollile eestlased? Ka öelda, mul ei olnudki siukest tutvuskonda seda. See oli suur kergendus, et sa seda seltskonda võisid pidada võõraks. Ei olnud vaja tunda, et sa nendega läbikäimisel pead nagu hindama ja see viib meid nii palju arvestama. Singid eladel hästi, palju see elus nagu aega ära võttis, selle peale mõtlemine üsna palju. Kas tollal kujunes Tartus just ülikooli ajal välja mingi oma sõpruskond? Muidugi, milline saali. Kellest on üks teine kobe inimene saanud ja, ja eks niisugune noorepõlve teekaaslaseks on ikka üks kindel vägi, kelle prae peale praegu ka annab toetada. Näiteks Kaalep oli seal müügil, tegime koos laualehte ja mis tundub tobe, mis laual, ehk siis ära ei ole, sel ajal oli ta üsna üsna tähtis asi. Pidasime kirjanduslingi koosluses, kuid ja ja teatrietenduse arutelusid korraldati ja seal sai üht ja teist välja öelda. Vähemalt suusõnal. Kas julgust jätkus tol ajal või, või oli see enesetsensuur ka, ma mõtlen konkreetselt ühele või teisele inimesele, aga seal seltskonnas nagu julgust, midagi. Mõne jätkus ja mõnel ei jätkunud. Aga ega nii avalikkuses ütleme trükisõnas sisu, julgus suurt midagi ei aidanud. Lihtsalt ei trükitud ja seanss. Aga mingil arutluskoosolekul võis ikkagi lõugu pruukida. Ei ole, vaata pääsevad ja ei ole. Kas see tuleb sellest, et ta pole lihtsalt meie loonud lihtsalt et luuavarrest pauku tuleb? Annate inimesele kohe hinnangu tuum luua varjus ja muid inimesi vaatate, kui paljude näiteks nende inimeste juures keda te ei tunne. Eeldate üldse midagi, ta on hea või halb. Noh, eks mingi elukogemus aitab seda asja siiski hinnata, juba silmavaatest näed Vaatad inimestele silma. Kui ta midagi ütleb ka siis ikka aimad, umbes, mis ta on. Mina vaatan, ka silmasilmi tuleb vaadata, aga mitte millegi muu järgi ei saagi nagu otsustada. Võib-olla see ongi see põhjus, miks miks silma vaatamine nii raske tundub vahetevahel et kipud nagu pilku peitma. Ei taha endast kõik ära öelda. Ja. Igal juhul on väga praktiline, kui sa veel täpselt ei tea ka, mida sa mõtled. Hallotiline, mõeldud, et mitte kohe rääkima. Muidu selgub, et ei õnnestugi filosoofiks, seal te olete näinud kaks korda, kuidas riik muutub kuidas teine muutumine nagu paistis rohkemgi kurgistkümneinud sõjaaega. Aga see viimane oli meeldiv, aga jälle see ootuse ja tegelikkuse vaheline suhe. See oli, seda ei osanudki oodata, nii nii positiivsed ei osanudki oodata. See oli nagu loterii peavõit. Lotterlus hoidavad miljon inimest ühekorraga hüst Kuneretel hommikul peal neid lauluväljaku laulmise asju. Küll sa käisid ja tõusime üles ja vaatasime mehede teenzilotsitasime, eks ole, üks on ikka veel tõsi. See oli uskumatu muidugi. Kui nüüd kriitiliselt vaadata tagasi need mitu aastat on ikkagi möödas juba. Et mis selle asja juures nagu, nagu häiris või, või mis nagu viltu läks. Kas inimesed, kes selle asja ajasid, tegid seda siiralt just nimelt see vastas sellele ootusele mingi muret tegi siin vahepeal oli ka väga mitmesuguseid aegu oli üsna palju inimesi, kes noh, omavahel väga palavalt vaidlesid ja üht-teist ettevõtja ta oli ka selline konfliktide aega, enne kui Eesti vabariigi iseseisvus uuesti välja kuulutati. Nojaa, aga see oli kahju, ootuspärane, et on ju nii erinevaid inimesi olemas ja kuidas nüüd siis heki nüüd. Küpseksid üleöö, see oli muidugi karta ei arvata, et et igasuguseid väikseid vastuolud tulevad esile ja see oleks ju naiivne olnud. Mõelda, et nüüd nüüd sellega on siis korras, paneme käed rüppe ja tehtud. Või kui ta ei ole, siis kas sa ikka kassiga ongi elu siis siis dub jah, kõik. Mis on need asjad, mille peale te lootnud olete. No et oskaks oma tööd teha korralikult. Kas inimesed on teid mõistnud, mis on olnud põhjust kurvastada selle üle, et ma rääkisin ju küll ja, ja kuidas need ameti mõista? Inimesed, kes minule olulised on olnud, on mind mõistnud ja võõraste mõistmine ei ole nii tähtis. Kas te olete õnnelik inimene ja kindlasti kindlasti nende töödega õnnelik. Aga, aga mina küll nii kindel ei julge selles olla, nagu teie olete, et see nii niisama lihtsalt niisama vaikselt sünnib Chain, nagu nagu te räägite. Ega ta nii lihtsalt vaikselt ei sünnigi, aga aga eks peab ise iga päev valima neid variante ja võimalusi ja vahel mõtled, et kui ma nüüd need käärid asetan lauale teravad sees, siis mul läheb hästi ja kui ma asetan need rõngad ees, siis läheb halvasti. Kas ei ole nii, et et ühest väiksest liigutusest see ahel võib muutuda kasvavat kahvli, sõda, pidu, algab, pahandus jalga? Kas oled ebausklik? Ei ole. Olen usklik selles mõttes, et ma arvan just, et, et see, kas kahvli ainult üleski, edaspidi on oluline et elus on kõik üks suur ahel ja, ja kui sa oskad sellisest kohast tõmmata, siis läheb liikuma ja kui sa tõmbad vales kohas, siis tõmbad umbe ja ja pärast hakkas helmel lahti raiuma. Et seda pead nii omas südames vaikselt katsuma tunnetada, et sa õigel kohal õigest kohast lükkad või tõmbad südames ja mis. Hingeomadus on see, mida te tahaksite Eesti inimestes rohkem näha. Mõistmine, võib-olla ka iseenda mõistmine, iseenda mõistmine on mul kõige raskem. Aga kogu kogu elu mõistmine jõuaks tagasi lõpuks maole. Et tabada ära, et see ongi see meid, lima, kui külm kalli tunni kergesti mööda minna. Me oleme rääkinud väga mitmest asjast. Ja ma ei saa nagu mööda sellest, et selle jutu ainukene nõuanne võib-olla isegi välja öelnud on see, et inimestel peaks olema rohkem häädvust rohkem endasse vaatamist ja kui seda nagu jätkub, siis, siis tõenäoliselt lähevad ka teised asjad korda ja suudetakse esinemise mõista. Ja ise on kahtlemata nii. Minu lapsepõlvekodus oli see hääduse nõue, oli niisugune nõue number üks ja kui siis kooliajal tulid igasugused kummalised. Siis see kurjuse vaim seal sees oli oli nagu ühelt poolt kõige raskem taluda, teiselt poolt hästi hoiatav. Sellest asjast eemale. Tõmbuksid. Teil on see õnnestunud mingil mehel, kellega palju saame, me oleme rääkinud sellest, kuidas hinge hoida kurjadest, kuidas süda häädvus jaoks valmis hoida. Ja ma loodan, et need, kes seda saadet kuulasid, pani tehteist vähemasti tähele joodiameid. Keegi kuulas. Aitäh neile, kes kuulasid küsimist. Vaata, seal oli vastama selle niit, püsis Heiki kaanes. Head ööd.