Toole. Tere, mina olen Maria Kangro ja mina olen leelo tungal Marjema. Ja räägime metsast nüüd, kui luuletajad, naudime seda võimalust kasutada trauma, luuletaja rolli luuletajale, inimesed ikka annavad tavaliselt natuke suurema jutuvabaduse võib-olla kui näiteks metsateadlastele või metsa majandajatele. Me ei ole samas ka mingisuguseid metsa filosoofidega metsasemiootikud vaid lihtsalt räägime sellest, mis meile endile metsaga seoses kõigepealt pähe tuleb. Ja võib-olla kõige rohkem saab peatutud sellel, millised tekstid meie jaoks kõigepealt metsaga seostuvad. Ja samal ajal tegelikult ei ole me ka väga metsa kauged sugugi. Kui Jaan Tootsen meile selle teema välja pakkus, siis tõepoolest ei saanud eemale põigelda, ennemini võib metsast kõnelda kui linnast. Nii mina kui Maarja, mina olin püks nelja-viiene, kui ma juba üksipäini hakkasin metsas käima, sest isa lubas mul seda väga vabalt teha, kuna mul olid koerad kaasas ja, ja isa oli metsamees ja jahimeesõpetaja usaldas mind ja koeri. Aga Maarjaga hakkas see metsa lähedus veelgi varem, sest et ma mäletan, et enne tema sündi sellel suvel olid hästi suur vaarika aasta. Ja ma käisin iga päev, no kümneid kilomeetreid metsas rikkal. Ja just tema sünnipäeval sündimispäeval toimus kontsert, kus esmakordselt kõlas Valconi laul, las jääda ükski mets, mida ma olin kirjutanud just siis, kui maarjaveel oli kaks kuud sündimata, nii et tema on veel õieti metsik inimene. Tegelikult me oleme ju mõlemad metsasõbralikud metslased metsa suhtes, et nii nagu linnainimene räägib inimesest, kes tema kultuuri ei tunne kui metslasest. Samamoodi me võime öelda endi vabanduseks et me räägime metsast nagu sõbralikud metslased, ei tea, kas ka õilsad metslased. Selgub jah, sest et me omavahel arutasime just praegu on muidugi see mets ka niisugune poliitiline teema, aga meie hakka puutuma me seda poliitilist poolt, sest me kumbki ei kuulu ühtegi erakonda, meie oleme eestlased. Mina oleksin tahtnud kõnelda ühest alast, mis on viimasel ajal minu üks hobidest son nimelt rahvaluule, eesti rahvaluule. See on päris kummaline asi, et näiteks põhikoolis või ka keskkoolis ja isegi ülikoolis, kuigi ma olen eesti filoloog ei armastanud rahvaluulet ja mulle tundus kõik see tüpologiseerimine ja kogu see jaotus ja ja regivärsi ülepakkumine tundus minu meelest niisuguse igava asjana võrreldes kunstluulega, mis oli ju elegantne, ilus ja kõlav ja nagu filosoofilised. Aga mida enam edasi, seda enamik sundust ei olnud, nüüd ma loen väga suure mõnuga, olen igasugust rahvaluuleteksti ja leian, et iga rea juures annab midagi mõelda ja ja kogu see nii-öelda kollektiivne anonüümne autor, traditsiooniline pealegi son kuidagi meis igaühes sees, nii nagu ka metsamälestus ja kuidagi arvasin, et kui ma võtan, Meil on kodus täielik Eesti rahvaluule antoloogia kõik köited, et võtan metsateemalised asjad, siis mis see siis on ja see oli minu jaoks kohutav üllatus võrreldes töö- ja tavandi hulludega, võrreldes põllulauludega ja karjaselauludega on metsalaule kohutavalt vähe. Teemade ring on ka üsna kitsas ja see oli minu jaoks väga suur üllatus. Natukene aega, mõtlesin selle peale ja pidasime ka maarjakaru ja, ja siis rääkisime David Vsevioviga, no mida see siis nüüd tähendab? David hakkas naerma, ütles, et kulla inimene, mets saigi ju talupoegadele alles selle talude päris ostmise ajal. No need mälestused, mis olid enne jüriööd või enne üldse enne ristirüütlite tulekut, need juba olid juba kustunud, et tegelikult mets on alati olnud aadlike huviorbiidis, ametlikke võimu, raha huviorbiidis. Ja see on päris põnev asi, et talupoeg, meie esivanemad, keda me peame metsarahvaks, nimetame endid metsarahvaks. Et nad ei olnudki nii väga. Metsa pääsemine ei olnudki nendele niivõrd lihtne. Ja nüüd ma loengi ühe ühe nendest luuletustest, rahvalaul on minu jaoks ka luuletus Kolga-Jaanist. Aga sedasama motiivi on veel vähemalt kolmes kohas üles kirjutatud. Läksin metsa kõndima aie udusel hommikul. Selle valgel karedale kastell, mis ma leidsin metsast tagi, leidsin tamme, nute mazda, pika puu igatsemasta. Mina Tammelt ta küsima, miks sa nutad, tammekene igatsed sa pikka puuda, mis mina nutan, neitsikene uida, puida, raiutasse, minda jälle jäätasse, suure tuule tuigutada, lumerõnga raputada, vihmahoo vintsutada. Ära nuta, tammekene mulje jäi kodu, kolmi, venda, kõikeid, kirveid, ihkumai tulevad tamme, raiu Maie missis tammest tehtamisse. Tüvest tehti tünderida, otsast tehti hoonesida, keskelt sai kena kiriku okstest sai hobuste talli ladvast laste laululauda, mis jäi üle laastukene. Sest sai neiul kihla kirstu kihla kirstu veimevaka. Lihula variandi lõpp on veel ilusam. Tüükast jäi tünderida, keskelt jäigi kirikuotsast jäi orjaiste ladvast laste koolituba. Ja mis on muidugi huvitav, et ta on üsna pragmaatiline, see luuletus meie metsaluule on samamoodi. Mida sellest teha saab? Jah, Tamm on ise väga õnnetu ja selles luuletuses alguses, et tema ainsana jäetakse kasvama. Ent sööbinud või tappa temast laiumin saab, igal, ei leitudki äkki mingit otstarvet. See on nagu huvitav siukene õigustus sellele, miks Tamm lõpuks maha võtta ja lõpuks antakse talle ka mingisugune looja staatus, ent sellest tammest kasvab kõik, justkui kogu kultuur kasvab pärast sellest välja. Tame ära, tapmine nii-öelda saab igati õigustatud selle lauluga. Aga metsateemaliste rahvalaulude vähesus võib-olla jah, ajaloolistel põhjustel ei olegi nii üllatav. Yks kainemad hääled on ju rääkinud ka see eestlaste arusaam endist, kui metsarahvast on tegelikult üks rahvusromantiline kujutelm. Et see on tugevalt seotud sellise paiksuse ja juurte ideoloog loogiaga. Eestlased on ju aastatuhandeid olnud juba põllumehed ja mets on olnud pigem see, mida tuleb tõrjuda sellest oma kultuuristatud üles haritud vallast. Et selle kohta on olemas näiteks internetiportaalis metsas e Aivar Jürgensoni väga huvitav artikkel, kus ta räägibki sellest, kuidas eestlased, ehkki nad on saanud metsast toitu päris pikka aega on, on tegelikult juba vähemalt 3000 aastat olnud ka põllukultuuride viljelejad. No arvata võib, et selline metsa idealiseerimist, metsakultuse, oma rahva algupära sidumine metsaga on saanud mõjutusi ida- sakslastelt, sest saksa kultuuris on mets olnud alati väga tähtsal kohal. Ürgne metsapäritolu ideoloogia tegelikult tõi, on eriti lokkama hakanud, kusagil 19. sajandi alguses tekkis folki idee. Saksa rahvas oli metsarahvas ja justkui sai oma loomuse ja oma väärtused oma olemasolu õigustuse sellelt maastikult, kus ta sisse juurdunud oli. Muidugi on neid rahvaid päris palju, kes seostavad endid metsaga aga sakslastel on see metsakultus tõmmatud hiljem ka päris riskantsetesse ideoloogiatesse. Ta on olnud tähtsal kohal ka natside juures, et sellesse võibki tulebki suhtuda mitmeti, sest tegelikult natsionaalsotsialistlik Saksamaa oli mõnes suhtes ja ökoloogilisem vaadete poolest ja näiteks loomakaitse suhtes väga eesrindlik maa. Ja muidugi tuleb sellega kaasas ka see oht, et see meie rahvas, kes pärineb metsast, kes on seotud selle metsa loodusliku puhtuse ja ja meie ürgse maastikuga, kes on selles juurdunud, vastandub justkui millegi õigem ana. Nüüd nendele, kes on tulnud peale tulnud hiljem ja on juurteta rahvas, no nagu näiteks kohe saab selles juute süüdistama hakata, kes juurteta rahvana linnadesse kauplevad. Neil oli keelatud ja neil on tegelikult keelatud maal elada, nii et noh, seal tekibki samas niisugune vastuolu ka, et neid süüdistatakse milleski, milles Nad tegelikult ei saagi ise kuidagiviisi süüdi olla, sest teadus on neil keelanud kuidagi selle suure puhta loodusega maal suhestuda. Et sellest on kirjutanud näiteks Briti ajaloolane Simon shama väga huvitavalt raamatus maastike mälu. Tegelikult on võib-olla kõik rahvad suuremal või vähemal määral eel või väga paljud rahvad vähemalt metsarahvad, sest hästi tore on lugeda näiteks seda, et peaaegu kolmandik maismaa pinnast kui välja arvata Antarktika ja Gröönimaa, on ikkagi veel metsaga kaetud. Ja Euroopas arenenud maades tuleb metsa isegi aasta-aastalt juurde. Kuigi muidugi Lõuna-Ameerikas panevad vihmametsad pidevalt ja, ja eriti drastiline on see metsade kahanemine Aafrikas, kus siis vist eelmise sajandi viimase 10 aastaga oli jäänud ligi kaheksa protsenti metsapinda vähemaks siis Euroopas just nende põllumaade arvelt, mida enam ei haritan, seda metsa järjest juurde tulnud. Minule oli üllatuseks näiteks see, et isegi mägisest Itaaliast on tervelt kolmandik metsaga kaetud. Aga kummaline on see, et, et mets on, mina lugesin, just, otsisin neid sünonüüme, et kui palju metsa kohta näiteks Saareste sõnaraamatus metsa kohta erinevaid sõnu ja, ja see oli üllatav, et neid oli üsna üsna vähe. Tähendab, erinevate puuliikide järgi küll Kuusik, lepik, Kaasik ja noh, need niisugused. Aga et hariliku tavametsa kohta laas, eks ole. Kuskil kõrbeks nimetatu ka tähendab üsna vähe sõnu, aga ääretult palju sõnu on hooldamata ja hukka läinud metsakoht. Näiteks ma loen siit mõned ette, Paristik pari para, Raastik, ropsik, robun, äre, Rapak portsiks, abib Läks, rähn, räbu, redu, Rädi Räss, Roestik trump, praelmu. No siin tuleb neid väga palju. Küüristik Kurestik, sätt. Artsik ja üks ilus sõnuga ummi mets on Häädemeestelt olles kirjutatud minu meelest väga ilus sõna, kuigi see tähendab Undne läbi töötamata metsaga, minu meelest kõlaks aga romantikule luuletada. Ja muidugi on ilus sõnaga tuulemurdega, kes ükski metsaomanik muidugi seda endale leida tahaks. Aga millest see tuleb, et et tõepoolest selle niisuguse hooldamata ja võssa kasvanud metsa kohta on rohkem sõnu, Watson. Ilmselt selle võsaga tuli mässata kõvasti rohkem. Temaga oli tõesti sellist otsest praktilist kokkupuudet. Tegelikult tuleb välja, et islami eriti suur korilane ei ole venelasi, me peame ju kõige paremateks korilasteks, aga nemad olevat nende rahvaluules olevat palju süngem ja palju ohtlikum ja palju hirmsam koht kui meie rahvaluules. Kuna nad algselt ikkagi stepirahvas, aga tõepoolest noh, slaavi rahvastel ikka nähtavasti on suured hea nina selle seene ja marja leidmiseks. Kas see, et ka rahvaluules, mis on ju enamasti naiste oma, isegi see tammeraiumise lugu oli ju ikkagi õe poolt, et eriti palju ei ole ikkagi neid ka korilase laule. Näiteks on siin no aga väga ilusad olnud selle eest neiukese noorekesele metsamaasikil üle silla sittlikil üle mulla murrakil mööda küla köömenil mööda valda Vabaril hõbedeekere peona kulda, kannukäändel, enna. Kulda võis küll olla, ma arvan, kas kasse tohust topsik või mingi vitsikuid Mannerg, aga ilus oli seda mõelda, sest metsa minnes võtsid neiud need kaasa. Ilusaid asju. Aga mis mind jah veel natukene üllatas, aga sellel on ka täiesti põhjendus olemas. Kui meil ei ole nagu jahilaul, eriti et minu meelest eestlaste nendest muistsetest linnustest igalt fotonid odaotsi leitud ja vibusid ja kõiki asju. Aga nähtavasti need olid tõesti muinas ja asjad jälle jällegi näib, et jahipidamine oli jällegi aadlike ja rikkurite ja mõisnike omandusse, sest et kui talupojal metsa ei olnud nähtavasti metsas elasid siis need üksikud Lindpriid, tark nõiad ja tõepoolest seal padrikus või ratsikus või Paristikus või või kuidas seda ka nimetada, et nad olid niivõrd kaugel ja aeg-ajalt neid siis ka muidugi tiriti nagu libahundina välja võib-olla, ja need olid õnnetud kujudega kõigis jahilauludes, mida ma leidsin. Ma ei saa öelda, võib-olla on siiski ka muid olemas. On üks motiiv, et see, kui jahisaak uluk on tabatud, kuhu ta siis läheb, ma loen teile ette selle jänes, õhkamine Simunas taganiit on mujaltki, ka isa. Mõnes ema oli jänes. Isa ütles jänes poega, ema ütles jänes, poega. Mine sinna alla, Koppelisse poisina pajupõõsasse, kust ei kuule koeraauku, koeraauku, püssipauku, jäneseid, Land isa sõna jänes ei, kuulan tema sõna. Jänes läks Mäele, mängi May kivi äärde, kepsu lööma. Tulid jäägrid metsast välja, püssid põigiti, bioosse. Higijad, lagijad, hauku, May, Hurdad, Nibisid nabisid kinni. Siis viidi mõisa koka kätte. Tuss sai tuha tüdrukuil, süda sai armas aeda, meelemunnid said mõisa Mölderile, kellad said kena Villemil sabas pühki jälle nahk sai Narva Sundjal rasv sai ranna rakkidel Erisaid viru varestel lihavaksaid linnalinnud Rammusaksaid, ranna rakid, vägevaks viru, varesed. On see jänes, kes ta on, aga küll ta saab palju Narva välja, kohe. Varesed priskeks, aga kõik jääb ikka mõisaköögi kaudu ja midagi pole öelda. Aga no mis seal ikka, minu meelest seda ei maksa häbeneda, vaid selle üle me võime uhked olla, et me oleme niisugusest naerda selle üle ja meie vaesed esivanemad olid tublid, et nad kasvatasid putku, lastes seda vabaduseiha ja, ja tahtmist oma maad ja metsa saada ja nüüd ta siis käes on ja nüüd on siis tore sellest ka rääkida. Ja eestlane on kogu aeg väga tihedasti metsaga suhestunud ja ta on ussisõnu millalgi tundnud ja nii edasi, et noh, tegelikult see vaene rahvas, vaene folk, ei ole kunagi seda oma ürgset metsa või vähemalt on juba väga pikka ajalugu, mille vältel ta Seda üldse ei omanud, see pole temale kuulunud, kelle võim, selle mets, paraku on need asjad nii olnud. Aga kui sa siin vahepeal rääkisid sellest vene rahvaluulest, kus mets on midagi hirmutavat ähvardavat, siis esimene ja tekst või kirjanduslik viide, mis mul metsaga pähe tuli, või teine tegelikult pärast seda Juhan Liivi hittlauset, kui seda metsa ees ei oleks. Teine tekst, mis mul pähe tuli, oli Dante jumaliku komöödia algus ja sealne Selvas Kuura või pime mets. Et see on üks hea näide sellest, kuidas mets on olnud millegi ähvardava ja hirmutava vaenuliku Ki allegooriat, kes tegelikult oli seal nii eksitust pattude, allegooria või siis ka kriisi ja segaduse vaimse hingelise segaduse metafoor, samal ajal ka muidugi ühiskondliku ja poliitilise elu korjanud seal need metselajad, kes luuletajale vastu tulid. Paljud analüütikud on leidnud nendele kindlaid poliitilisi vasteid. Olen natukene ette siis vastukaaluks sellele Vahlakale rahvaluulele ka natukene kunst luuleta. Need tuntud read algavad siis itaalia keeles. Põrguvad neil mension, Belgia mindi Nostra viida. Ai Verona Elvas Kuura kee Läändi ritta viia eraldasime riide, mille Harald Rajamets on tõlkinud niimoodi. Just meie maise elu poolel rajal end äkki leidsin keset sünget metsa sest õigelt teelt ma olin eksi läinud. Kui õudne oli öelda, on mul raske see metsik meid ja tihe oksa rega. Ja mõelda sellest nüüdki veel on hirmus. Ning vaevalt hullem taluda näib surma. Kuid otsest heast, mis seal ma leidsin vesta jutustama muustki, mis ma nägin. Mismoodi sinna sattusin, ei teagi, ent küllap vist mind väga vaevas uni, kui hälvisin ma teelt, mis oli sirge, miinimum natukene jätan siin vahele, siis loen nendest elajatest, kes seal vastu tulid ja seal oli. Võtke panter näiteks süüa. Pantriks on Rajametsale tõlkinud, tegelikult oli see üks segane loom nimega Lonsa. Itaalia kommentaarides on kord leopard, word Ilves. Ja siis ei näe veel järsu tõusu alul üks rahutu ja nõtke panter ilmus mu ettekarvakate tähniline. Mu palge eest see taanduda ei tahtnud ja takistas Mode'il mind, nii, sundis peaaegu tagasi mind mitu korda. Siis läheb veel edasi. Ent siiski polnud ehmatus mul väiksem, kui ootamatult silmasin veel lõvi tea ähvardavalt püsti, raevust näljas, mind ründama, see kiskja paistis valmis. Ka õhk ta ees näis värisevad hirmust. Veel ilmus emahunt, kel lahjas kehas kõik himud näisid mässavad ja kellest on paljudele tulnud ränka häda. Need loomakesed, siis on vastavalt leitud olevat. Kas Panther himuruse kehastus, lõvi ülbuse kehastus ja emahunt ahnuse kehastus või siis on ka leitud, et see emahunt kehastab tegelikult paavstliku roomata, kui me mõtleme Kapitooliumi emahundile näiteks? See on need jah, üks näide sellest, kuidas metsa on ikka kasutatud millegi võõra ja stiisilise kontrollimatu metafoori võrdpildina. Kui sa vaatad metsa. Ma olen ise küll seda mõelnud, vahel, et tegelikult on ta kõige seda võib nimetada küll ka hundimoraaliga paigaks või kuidas tahes, aga ta on ikka kõige demokraatlikum koht selles mõttes, et üks väike maasikataim tunneb ennast täpselt samamoodi kodus nagu võimas põlistamm ja ja kõik need kuused ja männid, eks nad omavahel vaidlevad omavahel, kes sepp peale ja kes valesse kohta kasvama tulnud ja läinud metsas on oma niisugused. Nad on seadused olema risk olnud. Vaat sa ütlesid, et kas linna ja metsa saaks võrrelda, et sinu meelest võiks aga et linnaseadused on inimeste tehtud, metsaseadused on looduse tehtud, nüüd teeb küll inimene kahvleid metsa seadusi, aga, Ma arvan, et kokkuvõttes on mets ikkagi tohutult palju mitmekesisem ja keerukama elukeskkond kui linn kuigi võrdlusi annakse tuua küll ja võiks ju jah, võrrelda näiteks inimesi selle loomse maailmaga ja arhitektuuri taimse maailmaga, aga noh, see kõik on tingitud ikkagi inimese kavatsusest. Noh, mõnes mõttes see keskkond samamoodi eeldab eluvormide üksteisega kohanemist ja sümbioosi just järeleandmisi, kohandumisi endale nishi leidmist. Heaga, Risikas ei lähe näiteks kasvama kuskile, noh ütleme. Tamme all võib-olla isegi vahel võib-olla kah, aga, aga sellegipoolest ütleme tai noh, džunglisse ei lähe ja ei ütle, et vaat, siin on minu kohtima, taan täpselt samasugust kohta endale saada ja sama palju ruumi, kui on mingisugusel mille ma tahan täpselt sama palju vett saada, et et selles mõttes lootuses. Meil oli aru küll väga konservatiivsed. Aga ei, ma tahan ja öelda, et, et loodusel on aru peas ja poliitikasse ei tohiks ikkagi üle kanda, selliseid. Inimriisikas osas ta ikka tuleb ja kasvab seal, kus tal ta. Ei, ma mõtlesin riisikat, seda seent ja ma saan aru, mis piima välja ja ma olen lugenud, et näiteks mäng pidi olema selline ääretult delikaatne puu. Ta küll on võimeline igasugustes keskkondades kasvama, kuna teised puud, kes tunnevad ennast samas keskkonnas mugavalt, tõrjuvad ta sealt välja, siis näinud on see, kes kasvab seal, kus keegi teine kasvada ei taha. Ta on niisugune õilis tegelane. Nojah, aga ta ongi vähenõudlik, ma mäletan, meie panime männid maha, tõime metsast ja, ja nad ei hakanud enne kasvama, kui sinna lõksukesed liivakoorem ümber ja teised kõik surid, hakkab männid, jäid, männid jäid siis ilusasti elama. Jah, aga see metsametafoor on tegelikult kogu aeg kasutuses olnud, kuid antelldaali tõesti eksituste segaduste hirmutav võrdkuju. Jah, see tuli ilmselt ka sellest, et kõik need lõunal Euroopa kultuurid on ju olnud rohkem linnakultuurid ja see on tinginud omakorda ka sellisi, hilisema germaanlaste vastandumise nendele ihadest metsarahvana metsarahvad versus Hormaanset kultuurid Lõuna-Euroopas. Isegi see näiteks Itaalias on muidugi ka mitu sõna mis tähistavad metsaga, see Foresta tuleb just keskladina keel eest, kus ta siis Forestis või fooris tähendas just väljaspool asuvat, et ühesõnaga ta asus väljaspool seda väljaspool linnamüüre väljast tsiviliseeritud keskkonda. Mets on tegelikult ka positiivse veentafoorina käibel olnud üsna laialdaselt. Mul tuleb näiteks meelde Claudio Monte Verdi itaalia helilooja eks vaimule Siuke teoste kogumik kandis pealkirja sõlva moraale spirituaale. Mis tegelikult selliseid kanooniliste ladinakeelsete tekstidega vaimulikke laule, ega siis see pealkiri oli moraalne ja spirituaalne vaimne mets, et seal on juba näha, kuidas taas võis näha ka mingisugust ilusat mitmekesisust või kooslust. Ja hiljem on ju hästi paljud kirjandusteadlased oma kogumikes armastanud panna mingisuguseid metsaga seotud pealkirju. Teeessellijadi artiklikogumik vist oli seitsmekujude Umberto Ecol oliga jalutuskäigud narratiivi metsas. Et see ja mets ikkagi inimeste Võlub jah, sellepärast, et aeda saab ta kujundada, aga mets kujuneb ise ja muidugi saab ka kujundada, saab hävitada ja saab teda harvendada ja mis tahes, aga metsal on alati siiski mingi oma tahe olemas, et inimeste tahe ei käi sellest üle ja võib-olla sellepärast talle meeldib seda seda kujundit kasutada, aga no muidugi on ka neid üsna Beurotiivse kõlaga. Metslane ja mine metsa ja see inimene on metsa poole ja ja noh, niisugused, millest see tuleb, seda ma ei kujuta ette, võib-olla lihtsalt see võib juba olla linlase sõnastus, ma arvan, sellepärast et metsa poole ei peaks küll halvasti kõlama. Jah, mine, mine linna, ei linna. See poiss seal väheke linna poole, seda ei ütle keegi ju, eks ole. Võib-olla kui sa vahepeal rahvaluulet rokkimi ei loe, siis ma loen veel ette ühe teksti, mis taas niimoodi juhuslikult tuli mul meelde metsakujunditega, et see on see kuulus Bodleri sümbolite mets, sonetist, vastavused. Ma loen ta siis ette. Tõnu Õnnepalu tõlkest, Ain Kaalep on seda ka tõlkinud, aga temal oli ilusti vormis kinni peetud. Aga Tõnu Õnnepalu tõlge, miks sa selle sõnasõnaline sellepärast et ta on suhteliselt täpselt edasi andnud seda vastavused. Loodus on tempel, mille elusad sambad lasevad mõnikord kõlada segastel sõnadel. Inimlaps kõnnib läbi sümboli metsade kus puud teda jälgivad mitmel tuttaval pilgul. Nagu venivat kajad, mis kaugelt kuulates sulavad mingisse hämarasse ja sügavasse ühtsusesse tohutusse kui öö ja tohutusse kui valgus. Nii ka lõhnad, värvid ja helid, üks teises kajavad. On hõngusid, mis on värsket, kui lapse nahk on õrnu nagu oboe. On rohelisi kui niidud ja teisi lõhnu, rikutudküllaseid, võidukaid, laiuvaid suurelt otsekui lõpmatud asjad. Ambra muskus, stüüraksi, vaik ja viiruk, mis laulavad ülistuslaulu vaimu ja meeltelennule. Ja vot siin on sümbolite mets symbol veaks. Ma justkui kokkuleppeline, aga need ei ole ilmselt kokkulepet tingimata inimesega, mis see loodus on sõlminud seal ja noh, muidugi see luuletus on niivõrd tuntud ja teda on peetud sümbolismi ja modernismi manifestis, et ma ei taha seda siin niimoodi analüüsima hakata. Aga see on üks näide sellest, kuidas see looduse ja metsakujund muutub niivõrd suureks üldistuseks niivõrd laiapõhjalise, eks, et selles võib ka näha siis kogu loodut, selle, milles kõik on pidevalt omavahelises suhtlemises Põhiliselt loodusluule ikkagi üritab sageli kujutada loodust, loodusena, mis on minu meelest alati olnud selline natukene võimatu ja ka väga huvitav üritus, et kui inimene kirjeldab loodust ja see peab tõesti edasi andma loodust sellisena, nagu ta on, mitte inimeste ennast, mitte inimese mõtlemist, mitte tema kategooriaid, siis noh, paratamatult see ei saa niimoodi välja tulla. Kui me kirjutame loodusest, siis me ikkagi kirjutamine iseendast ja natukene mulle tundub vahel see päris loodusluule millegi hoidipaalsena, see ei ole nüüd üldse hinnanguid, analüüs, sest ma ise võib-olla natukene teistlaadi ega ole, olen ka ju üritanud loodusluulet kirjutada ja ka teine asi on see tõesti, püüad seda loodust edasi anda justkui looduse eneseolemises ja noh, see, see tundub mulle aeg-ajalt millegi niisugusena, et püütakse seda emakest loodust ära tabada, aga noh, paratamatult keele vahendusel see ju ei saa päriselt välja kukkuda osaliselt. Ja noh, selles suhtes ta on midagi niisugust hoidikaalsed et üritatakse ära minna nendest ratsionaalsetest iseeneseseadustest ja kategooriatest kätte saada seda, mis on siis selles Emakeses looduses, aga paratamatult jälle ikkagi see kujutab lõpuks seda luuletajat ennast, mis ta sinna kirja paneb. Luule on tihti üks ilus eksitus, lihtsalt ei eksi üldse, siis on see tee ju väga peale turismi. Aga kui ikka eksid, metsast saad eksida ja, ja seetõttu nii ütleme keelemetsast samamoodi võid sa eksida, see teekond võib kujuneda palju huvitavamaks kui see, et sa tead täpselt otseselt, et mööda kõrgepingeliinialust sirge tee ja, ja kus midagi nagu ei juhtu ei hakka. Minu meelest on Eesti looduslüürika väga rikas ja väga huvitav ja väga mitmekesine. Ma mõtlen Juhan Liivi, need tumedad sünged metsa son, sünge ja tume ja, ja Anna Haaval ja Heibergil on nad ikkagi natukene niisugused romantilised, sünged, ära arvamatud ja samal ajal näiteks Viivi Luige Londoni-sugune helge lõhnab angervaks pihlakas ja kõik on noh, niisugune Underi romantilised looduskirjeldused, nad on niivõrd erinevad. Ja see ongi nagu selles mõttes mets, et on nii maasikaid kui ka tammesid seal, nii et. Juhan Liiv on ju väga metsavaenulik, et kui metsa ees ei oleks küla kindlasti mitte, et ma arvan, et temal on ka tugev vastavus selle oma meele ja mõtlemise ja metsa vahel. Kuidas kirjutab mets kohas tumedalt tõelt, ma kuulasin himuga? Ta kohin tiibu laotas mu üle ju hällisse. Ta tume kohini rinda, seal kohab nüüd alata. Ma nagudad taga, leinan ei rõõmsaks iialgi. Samamoodi see luuletus, kus ta kirjutab metsamets, oled must ja tume ja muremõtteid täis, et midagi niisugust. Sellist tundetooni ei, ei ole ju võimalik rahvaluulest kunagi leida. Vaata Sütiste elas ju Eesti vabariigi ajal, kui mindi metsaga puid tegema oma talule ja tal on väga ilusaid talvepilte looduskirjeldusi, nii et ka isegi metsategu tegelikult metsa tegemine tähendab tegelikult puude tegemist, mis eestlase keele ja mis tegelikult on ju metsa hävitav hävitamine. Aga nii see keel kord mängib ja keel on ju huvitav. Sa oled ju ka palju loodusluulet, kiruka on niisugune ja ma hakkasin väga noorelt ja esimesele kogule heideti muidugi ettegi seda, et et liiga palju loodust, see oli 66. aasta, kus oodati rohkem, ma isegi pidin Nõudmisel kirjutama ühe nii-öelda ühiskondliku luuletuse juurde, et see raamat saaks ilmuda, et liiga palju oli loodusest seal juttu, aga need luuletused on kõik enamasti viisistatud juba need sambla lõhnased laulud ja ülla ainult vallandav aur ja igasugused need. Aga ma loeksin luuletusi, mis ma kirjutasin siis, kui umbes sinuvanune olin. See oli päris hiljuti. See on juba natukene teises toonis. Lõpuks ühest raamatust, kas säästaks ühe kase, mu saamahimu saamatus mind valida ei lase. Ma kirjutan kui teisedki ja nutan taga kaske, saen oksa nagu teisedki. Kui ütlen, et on raske, siis kõik mind rõõmsalt usuvad. Oh loodusvaene loodus. Kas inimene rusuvat näeb iseenda? Loodus? Ma leidsin netist ühe luuletuse, mille üks saksa mulle tundmatu luuletaja oli kirjutanud ühe Kööde luuletuse põhjal, kus Kööde ilusti valgustusliku loodussõbralikkuse kirjeldab seda, kuidas ta läheb metsa ja leiab sealt lillekese, tahab seda murda, lilleke ütleb talle, et oigas, tahavad mind murda selleks et ma peaksin närtsima ja siis tubli luuletaja kaevata välja ja läheb istutab aeda, et no sellest muidugi paistab selline ilus ratsionaalne, kontrolliv ja sõbralik suhtumine, et me armastame loodust ja meie allutamine ta endale. Teeme metsikust loodusest endale ilusa aia. Aga nüüd oli jah selle põhjal kirjutatud mitu korda pikem luuletust sellest, kuidas luuletaja läheb metsa ja leiab metsa alt prügi. Siis hakkab seal hädaldama, et mida ta küll sellega nüüd peale. Aga ma hea meelega loeksin veel saksa luulet natukene. Muidugi eestikeelses tõlkes on veel Peeter Tulviste tõlge. Ja luuletuse nimi on Padriku kirjeldus, et kui siin enne sai räägitud sellest sakslaste metsa ideoloogiast siis see Ensensbergeri, ta on tänapäeval luuletaja, tema padrik kui kultuuri Maria-Ann on niisugune piisavalt irooniline sapina, aga ka suhteliselt ambivalentne Ensensberger ei ole kunagi selline ühemõtteliselt raiuv. Tõde, kuulutav luuletaja, Padriku kirjeldus. Sei padrik, kus tuhkur elab, ajab mulle vaid naeru peale. Isegi kuulus padrik Amazonases ei imponeeri, mulle saab ta meie padriku vastu. Meie padrik parim padrik on padrikute padrik. Ta pole loendatav. Meie istume korralikult ja märkame rahuldusega. Padrik öö jooksul tihedamaks läinud. Tema vaenlased on meie vaenlased. Nad võivad meile haiget teha. Vahendid, mis on leiutatud padriku valgustamiseks, väetavad teda, kes padrikut lõhki tahab kiskuda, selle kisub padrik lõhki. See kehtib ka taeva kohta, mis pole enam kisas. Pimedas Me julgustame end sellega, et vilistame tuleviku peale. Aga ons keegi kuulnud, et Fadrikus kunagi valge oleks? Seal, kus padrik kõige pimedam on, arvavad mõned pea olevat. Lihtsameelsed inimesed nagu vajaks miski, mis kõigis peades paikneb pead. Kes padrikust lahkuda tahab, tirib ta endaga kaasa. Nii saab padrik meist jagu. Teatud vaheaegade järel lööb padrik lekkima. Tühiasi. Ta kasvab üleöö uuesti. Selle eest on hoolt kantud ja seega ka meie eest. Ka teised loomad poevad ikka padrikusse, kui tunnevad, et nende mured on varsti murtud. Küll lugeda seda poliitilise allegooria. Mingi ideoloogia allegooria, no siis ta võib ka päris jubedalt ujuda. Minu meelest eestlane on siiski vana istele kõiki oma, selle vaevatuse ja, ja metsakeelu peale vaatamata on ikkagi olnud üsna tolerantne ja mulle meeldib üks luuletus, millel on mitu varianti, aga ma loen esimese Tarvastuma, vaadakem see mõtsa pääle, laske silmalaane pääle. Kas hobud ütte pikku, mõtsa, üttemõõdulise haava, ütteharulise Kase, mittekarvalise lepa, üttelehelise, mõni pikk ja peenike, mõni jäme jändriku ja nüüd veel Viljandi variant lõpeb teisiti. Küll oli metsas mõnda puuda, kõverada, õigeida, õigest sai hobuse looka kõverast Sairad surangi. Muidugi see mulgi pragmaatiline suhtumine kohe on see, mida sai sellest, mida saab võõraste, mida saab õigest, aga minu meelest on siiski osatud. No ma ütlen, metsaluulet on niivõrd vähe, aga mets on siiski ka teistsuguse võrdlusena kui poliitilise võrdlesime vanad eestlased kasutanud. Ja veel meeldib mulle üks niisugune luuletus, läksin metsa mööda deeda. Ees oli pikka piirimetsa taga laia laualaasi, andke jälle tähele, mida millestki saab keskeldesse kodara metsa. Oh seda heada peade varju, kallist kaela varjukest hoidis õlad kats kaela pidas mu pea sileda sile pea silitamata lahepea lahutamata sale, harja saatemata, sugesid metsasuka, harvad lahutasid laaneoksad. Viimasele räägitakse muidugi palju ka sellest puude energiast. Ma tean, õige mitut raamatut lugenud, kahjuks nad on, ma tunnen, et seal on palju õiget, aga väga palju on ka bossimist niisugustetud, lähevad kohe kuidagi niimoodi umbes välja, et kuna meil on näiteks jalakas õue peal, et noh, et umbes, et kogu suguvõsa peaks välja surema või või armukadeduse hoogudes kogu aeg olema. Et noh, nii lihtsalt seda võtta ei saa, aga seda ma tunnen küll, et puhul on isemoodi mõju ja, ja igaühel on nagu oma, et mind huvitaks leida ka mõnda sellist natukene teadusliku põhjendusega sama asja. See on jälle see seesama, et inimene leiab, et mets ja puud on niivõrd omaette maailm, et ta tahab lihtsaid seadusi sealt kohe teha sellest välja, et kuusk selline ja lepp selline ja pihlakas selline ja, ja kui ma seda teen, siis On seda, siis on see niisugune teatav praktiline suhtumine, aga üldiselt puude kallistamine vist väga paha mõte ei ole, ma arvan vähemalt sel ajal ei teeks muud kurja inimene kui ta, kui ta seda teeb. Mina arvan, et ilma metsata inimene üldse läbi ei saakski, et mitte ainult klimaatilistes mõttes ja mitte ainult selleks ei ole mets tähtis, et ta reguleerib maakera ökosüsteemi. Vaid ma arvan, et see metsa mõiste tavainimesele niivõrd tähtis, et kui isegi bioloogiliselt jääks mets alles või miskid hakkaks täitma tema funktsi jooni arv nii-öelda maakera kopsudena. Jah, ja ökosüsteemi regulaatorina, et kui see mõista, äkki kaoks ära kultuurist keeltest, see tahaks ka kaasa tohutu kaose ja katastroofi umbes nagu ema või jah, ma võib-olla küll ta sõna enam ei, ei ole vähemalt tohutu segadus sellega tekiks, et kui see metsaidee äkki oleks kadunud inimese alguses, muutuks täitsa teistsuguseks. Ilmselt ma arvan, et mets on, pakub talle ka teadmist teistsuguse maailma võimalikkusest. Metsa, nii keerukas eluvormide kooslused, seal on igasuguseid võimalusi, millest me võib-olla veel ei tea, seal on lootust ja ohtu. Tore on mõelda seltsidest puutumata aga omavahel hakkama saavate roosidest ja mets on mõnes mõttes väga toitev ideede mõttes ja kaasettevõttes, et inimene saab paigutada sinna igasugukujutelmi. Ei olegi vaja mõelda, et kas kusagil kosmoses, mujal mujal universumis on elu, vaid see, niisugune teistsuguse elu võimalikkus on, on siinsamas kõrval metsas olemas. Vot me rääkisime palju, mõtlesime omavahel ka sellest, et et põnev on see, et peaaegu kõigil rahvastel, kellel mets on, on ka muinasjututüüp võlutud metsast, kus kas inimesed kaovad või, või midagi juhtub või midagi antakse neile pidevalt. Midagi salapärast on seal aga kõige ilusam nendest ma väga soovitan kõigil lugeda on läti kirjaniku, meie Tuglase mõttekaaslase või sarnase mehe, Karli skalpi, muinasjutt, nõiutud mets, see räägib, vaevatud lätlaste elu ju oli sama, mis meil, eestlastel, Ki, kuidas ema ja poeg tulid mööda nõiutud metsast, kus oli teada, et üks puu on ainult selline nõiutud puu, kui seda puudutad, siis muutud isepuuks. Nad tulid rahulikult mööda, ema tassis veel kanda mitte ja siis ta oli natuke väsinud tõesti, toetus ühe puu najale ja see oligi seesama puu. Äkki hakkasid ta jalad muutuma puuks saama ja siis keha ja siis ta suuvõlg siis pojake, tuumule juua, pojake läks ruttu allikale, tõi vett ja ema oli peaaegu kadunud. Ja kui ta veel vaatas ringi, siis ta äkki nägi, et ei olegi ema Jaksustavates ühte puud, teist puud, kolmandat äkki ei saanud enam aru, missugune puu neis tohi tema ema. Ja selle peale hakkas ta armastama tervet metsa. See oli mu meelest nii ilus, ilus elu ja surm, muinasjutt ja nii ilus, niisugune ilus filosoofiline on sellel. Aa jah, et oli niisugune, et see oli tegelikult selle õnnetu lõpp, oli õnnelik lõpp, see oli noh, niisugune täiskasvanud, inimese muinasjutt, aga ma arvan, et ta lastele sobib ka samamoodi. Kindlasti jah, ja kui inimesel ähvardab väljaviskamine või mis tahes, siis ta on ikka väljend Lähen metsa kuuse alla. Et nähtavasti on ikka siis see võimalus alati nagu ikka olemas meie alateadvuses, et see kuusk meid ikkagi ootab. Ja vahel on minu meelest seda väga vaja, et seda metsa ees oleks ka tola. Ma loen neid ühe Eesti tänapäeval luuletaja luuletuse teemal, mida kõik teatud määral tunnevad. See on Hasso Krulli luuletus pealkirjaga vennad, hoitkad on ilmunud siis raamatus Carnukoopia aastal 2001. Minu meelest see on niisugune hästi kõigele muule enda selline ilus, inimlik, igas mõttes inimlik metsanägemine ja seda inimest seal metsas on kirjeldatud läbi puudumise tegelikult ja eriti viimane stroof minu meelest ütleb palju inimesi metsasuhte võimalikkuse kohta. Vennad, hoitkad, üks kiir tungib läbi tihniku rohelise sambla valdustesse. Ta valgustab mände ja pehmeid kive ja punkri avatut sisemust. Punkerand ühi, tugevad narid on terved ja ootavad magajaid. Nad pakuvad pelgu ja sooja ja vaikust. Maa-aluses katedraalis. Üks hambahari lamatusi peal on jäänud puhtaks loputamata. Küllap vist vesi all hakkas kiire. Või ei saanud ta ojale minna. Igal pool hingavad ümberringi palusammal ja kaksikhammas kerkides õrnalt ja märkamatult rebase jalajälgedesse. Ta tuleb mustikavarte vahelt, teeb ringi ja keerutab nuuskides kaela. Siis tõstab pea, vaatab tarviku poole, ohtlikku maailmapilguga. Kilpjalad õõtsuvad kahisevad, keegi on läinud siit püssiga läbi. Raua ja naha lõhna on tunda. See hõljub õhus ja virvendab pealinnas pankurid tulevad kokku komsomoli muhedal meenutusõhtul kaotavad enesetulumaksu ja lendavad õnsaile Saarile. Ega ma nüüd ei tahagi öelda, et samblalapp oleks pealinnast kaugel. Pealinn on väga ligidal. Seepärast ongi siin metsas nii mahe. Kõnelesid luuletajad, leelo tungal ja Maarja Kangro. Jutuajamine on salvestatud Oisu rahvamajas Türi kevadfestivalil. Muusika Tõnu Kõrvitsa kauem kui 1000 suvesaate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2000. Linnakuu mõtled veel min kus veel muutub suhkruks vahtramahl? Peab, mis hoo ja käivad ju. Kes veel kuulab linn nägu ja olla uimas Eeerr kuulerlangele sinu. Laatre kellatorn. Sellaaduvarristile lood vaimulikust õhus tundub karsket vahtramahlamaid. Äkki lõiku vaikuses. Jõulude. Ta ei ela meelekoormisi. Pilootkõne.