Ööülikool. Osa lahendust on küllaltki lihtne, laseks lihtsalt kellelgi teisel ka mõnusalt elada, siis kui me jätaks näiteks mõne aianurga niitmata. Ühtlasi laseksime naabril ka paremini elada. Tiheasustusalal nagu see muru niitmine on üsnagi närvidele käiv asi. Eriti kui on selline vanemas eas töökas naabrimees, kes ärkab hommikul kell kuus. Koole. Ö-ülikoolil on külas Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse õppekava hoidja Priit-Kalev Parts. Jututeema on ürgne rahulejad. Ökoloogia laiskus ja koju jäämine. Alustan motoga. 1000 aasta tagasi kirjutatud teosest Hiina filosoofilt laudselt kui minul oleks väike riigike ja ainult 10 või 100 osavat meest. Mina ei kasutaks neid valitsemiseks. Mina õpetaksin rahvast austama surma, et inimesed ei rändaks seda välismaalt otsima. Kuigi neil oleks laevu ja vankreid nad siiski läheks reisima. Kuigi neil oleks sõjavarustust, oleks neil tarvis endid selle all koormata. Rahvas võtaks kirjutamise asemel jälle tarvitamisele nööri sõlme. Neile tunduks kare toit jälle maitsevana. Nad peaksid oma lihtsaid riideid jälle kauniteks, vaataksid oma talude kui puhkekodude peale ja tunneksid naudingut lihtsatest lõbudest. Kuigi oleks naaberriik nii ligidal, et sealt kostaks kukkede kiremiste koerte haukumist. Siiski elaks minu rahvas vanaks ja sureks. Ilmad tunneks vajadust käia läbi tolle naaberrahvaga. Niisiis, Pealkiri on mul ürgne rahulejat, ökoloogia, laiskus ja koju jäämine. Et see pealkiri on mul juba mõned aastad tagataskus. Ööülikool andis mulle ajendi see jälle välja kaevata. Jaan Tootsen, jah, soovitas mul ahju visata kõik sellised akadeemilised kargud nagu powerpoint ja pabermärkmed ja naasta algse ja ürgse, sellise kõnelemise ja vestlemise juurde. Aga eks mina olen ka tänapäevast rikutud inimene ja nagu te näete, ma päris kõike ei ole julgenud ahju visata. Jaanile kirjutasin, et tegelikult kui järjekindel olla, siis ta peaks oma digidiktofoni ka ahju viskama. Et see soovitused lasta kõnelja mõttel ja küsimusele vastamisel ise voolata. Et sa iseenesest selle teemaga väga hästi sobib, et nagu laud, soovitused, võta kirjutamise asemel jälle tarvitusele nööri sõlm. Aga jah ja veelkord ütlen välja ürgne rahuldajat, ökoloogia, laiskuse, koju jäämine, üpris väljakutsuv pealkiri, mille sõnad omavahelgi on parajas pinges. Ja pole siin salata midagi, kõik algab iseendast ja ju need kajastavad mõnda selliseid elu ja mõtteloo pingeid ja sisemisi väitlusi. See ürgne rahule jätta. Et see väljendab mingeid hoiakuid, mida peamiselt 20. sajandi teisel poolel on propageerinud niinimetatud süvaökoloogilised mõtlejad. Otto siis selline, et taganeda looduse suhtes jumala positsioonilt. Küll loodus ise teab paremini lase loodus ise otsustab. Inimene on ainult üks looduse osa võib-olla isegi päris vähetähtis osa. Üks liik liikide seas. Soomes elab üks tuntud kalur nimega pentilincola. Aga nagu arvata võite, ta ei ole mitte kalurina tuntud. Tuntuks on ta saanud juba üle poole sajandi radikaalsed väljaütlemistega küll trükis, küll avalikel esinemistel, raadios ja teles. Hea kõneleja. Muu hulgas on ta öelnud, et õnneks salvestamisvahendid leiutati ennem kui üldine kirjaoskus. Et tänu sellele on veel loomulikku keelt ka kuskil säilinud. Mina olen selle kaotanud. Ja aastaid tagasi ma tõlkisin pentilincola tekste. Ütleme, üldistades võiks öelda, et tegemist on mehega, kes 20. sajandil ei ole peaaegu millegagi rahul ja miski, millest 20. sajandil on inimesed unistanud, ei ole talle püha. Muuhulgas kritiseerita lääneliku loodus- ja keskkonnakaitset kasutabki, seda jutumärkides kritiseerib ta sellise kinnismõttelise aktiivsuse eest. Lincoln keelekasutus on nii mahlakas, et ma jälle ei saa jätta pilku paberile heitmast ja Keskkonnakaitse Alonsunud olla toiming, tegevus. Sellest on vaja teha innustav, hoogne ettevõtmine. See peab võimaldama uusi väljakutseid, täiesti uut sorti tehnikat, uut sorti tööstust. Pliiatsid, sahisevad, planeerimisbüroode joonestuslaudadel. Tunkedes hakkajad mehed laadivad makulatuuri pake uhiuutesse, prügiautodesse laovad korstnaid, torusid, jäätmebasseine ja settekaeve. Kraanajuhid tõstavad ehitusplokke kõrgele sinitaeva kohale. Elektriliinid sirisevad ja särisevad meremehed prahivad puhastusseadmeid ja taastoodetud paberit üle tormiste merede parkunud näonahaga. Kapten vaatleb kotkapilgul hiilgavaid jäälagendike ja pressib ikka ja jälle mürinal peale maja kõrgusele rüsijää vallile. Mürinal tõuseb ka rahvuslik koguprodukt ja see on ometi peaasi, ainus tõeline asi. Aga keskkonnakaitse ilma jutumärkideta. Vastus on sama kurb kui järeleandmatu. Seal hoidumine, leevendamine, vähendamine, lammutamine, hülgamine, loobumine, see on käed rüpes istumine. Kõrvaltvaatamine. See on kokkuhoid, keeldumine ja ohverdumine. Muutse ei tähenda ei midagi ega kunagi. Sedasama mõtet on Lincoln avaldanud mitmetes seostes ja mitmete sõnadega. See tuleb tal ikka ja jälle jutuks. Et loodus ei vaja meie abi, ütleb loodusel, on hoopis vaja seda, mida rahule jätaksime. Ja kuskil ongi lünkola kasutanud soomekeelset sõna alku sillen jätamis mille mina olen mitte eriti täpselt ürgrahulejatuks tõlkinud. Kuigi võib-olla oleks ta olnud ka lihtsalt rahule jätt kõlvanud. Aga igal juhul ma olin selle unustanud. Aga siis kummalisel kombel professor Kalevi kull hakkas seda korressele ülesse mingist vanast käsikirjast ja hakkas levitama. Ja siis ma olin nagu vangis, et minu sõna veel midagi sellega teadma ja oskama kommenteerida. Et mis selle taga siis on. Süvaökoloogid enamasti senisest keskkonnakaitseliikumise niinimetatud esimesest põlvest. Vihased mehed. Enamasti oli neil loodusteaduslik taust ja nende tähelepanu oli keskendatud ürg-sele, loodusele, võõrsõnaga on ökotsentrism. Ühtlasi olid nad äärmiselt tellitistlikud ja noh, tagantjärele on öeldud, et esindasid mehelikke väärtusi ja mis siis tähendab seda, et tuleb Ta võim ja rumalad massid enam-vähem vägisi õigele teele pöörata? Minul vist on kuidagi teistmoodi elulooline taust või teine põlvkond, aga võib-olla, et ma kuulun ka lihtsalt sinna rumalasse massi. Igatahes, et kuigi ma tunnen sügavat sümpaatiat nii, et tema ökoloogilise mõtlemise vastu mina nagu ürgse loodusega samastuda ei oska. Jahimees, ma ei ole kalamees, olen kehv, seeniline, natuke parem. Aga me kõik teame, et seentest ei ela kuidagi ära. Ja nõnda ongi, et minu esimesed, sellised emotsionaalsed tasemel, selline esimene probleem süvaökoloogia ka on, nagu kõhumure. Et ürgmetsas ju kartul ei kasva? Ja ei, ma ei taha seda süvaökoloogiat kuidagi naeruvääristada. Tegelikult ma tean, et paljudel selle esindajatel on nagu minu küsimustele päris head vastused olemas. Aga asi on mingisuguses emotsionaalses samastumises jällegi võiks öelda, kõhutundes mina ei suuda nendega päris lõpuni kaasa minna. Et elujuhiseks on ikkagi vaja midagi, millega saab tunda emotsionaalset lähedust ja kokkukuuluvust ja mis ühtlasi nagu kõhumured, kaera laevaldaks. Et siis probleem on selles, et, et kuidas jõuda sellise elu vaateni, elu viisini, mis oleks ökoloogiline, aga ühtlasi kooskõlas meie argioleluse murede ja pidevate pisikeste valikutega selline vaateviis, mis võimaldaks ära elada ja elamisest rõõmu ka tunda. Et kui ei ole lõbus, siis ei ole jätkusuutlik nagu Sven alusta, ökoküla aktivist on öelnud. Sest kui me oleme kogu aeg süümepiinades sellepärast, et me oleme kuidagi pahad ja loodust ohustame, et siis inimeste vähemasti saab nagu jaks otsa ja siis nad löövad käega ja ei viitsi enam midagi positiivset mõelda, siis neil on kama kaks. Asjal on veel veel teine pool ka. Et metsik loodus tegelikult ei olegi inimeste kodu. Kuna ta ei ole meie oma, siis ongi tema pärast raske mures olla. Ja sellise tohutu muretsemisega, nagu sellest eespoolsest Lincoln toredast sõnastuses mõttest välja tuleb. Et sellega käivadki kaasas ohud, et tohutu muretsemine see paneb tegutsema toimetama ja korraldama. Aga motoorne rahutus ei tee ilmselt, et õnnelikuks võib hoopis viia sellise noh, ütleme siis looduse surkimiseni ja alistamiseni. Et võtkem kasvõi nüüd ette looduskaitselugu. Näiteks rahvusparkide algkodu on õigupoolest Põhja-Ameerikas, kus nende rajamine käis umbes nii, et mingi maa-ala märgistati anti välja seadus, muidugi sellelt maalt aeti indiaanlased minema ja pandi piirile püssimehed. Indiaanlased tagasi tuleks. Jahti ei peaks ja kala ei püüakse, kulu ei põletaks. Noh, muidugi alati ei ole, ei ole asjad nii karmid, aga ma meelega kasutan äärmuslikumad näiteid, et nad oleks piltlikumalt. Aga igal juhul selline indiaanlaste püssiga minema ajamine igal juhul rahule jätmine, see nagu päris ei ole. Võiks hoopis öelda, et see on sõjakuulutamine. Mingisugusel uuel omapärasel tasandil. Superstabiliseerimine. Et mingi a'la tsoneeritakse planeeritakse, mehitatakse sildistatakse, rajatakse vaatlustorne laudteid, asfaltteid ja see muutub sellise tegevusega hoopis millekski muuks. Kui ta oleks olnud ilma teadliku sekkumiseta. Kas nüüd on ikka parem? Mida enam on keeldusid, seda rohkem eksivad rahvad, õpetas lautsev. Kindlasti on selline keskkonnakaitse kallis aga ühtlasi tekita lojaalsust, tõi kogu sõpru. Ta ei tekita kodust. Ja kokkuvõttes ma ei ole eriti kindel, kas saab kuskil olla eriti püsiv ja jätkusuutlik. Eestis muidugi nii äärmuslikke näiteid ei ole. Aga mingisugused mõttelõngad jooksevad globaalselt. Meil Eestis on pea kõik maad olnud enam või vähem aastatuhandeid rohkemal või vähemal määral kasutatud. Ja no võib-olla sood välja arvatud ja sellest kasutamisest on jäljed maas ja nende jälgede kadumine tekitab inimestes selliseid valusaid tundeid. On need siis põhjendatud või mitte, aga tekitab. Ja sellised tunded omakorda õõnestavad lojaalsust sellise asjade korralduse suhtes. Ma püüan seda näitega ilmestada, et kirjanik Rein Põdra ühes novellis satub kangelane ammu hüljatud külasse ja kas tal auto läks rikki või mis tal oli igal juhul ta veedab seal öö. Ja teda valdab inimesetuse tunne. Kas pole võimas sõnaleid et mina olen seda tunnet, et ka rattaga ja osalt jala Läänemaal ringi sõites tundnud? Seal on tohutud heina ja karjamaad, olnud lage ja tasane maa. Mis nüüd siis on suuresti võsastunud. Ja selgelt, seal on mulle kattunud nende kallale see inimesed ei tunne. Ja see ei ole kuidagi hea tunne. See ei ole sugugi seesama tunne, mis selline aukartus elu ees või sellise aukartuse tunne, mis meid ürgmetsas või rabas valdab. See ürglooduse ülemus tunne on jah midagi muud, et üks teine sõnameister seda öelnud nii et ürgmets on selleks loodud. Et jumal saaks üksi olla. Ja kui jumal tahab üksi olla, siis pole meid sinna vaja. Aga inimesetuse tunne, see on selline maine inimliku üksinduse ja eksistentsiaalse ängi tunne. See sunnib meid kiirustades lahkuma või, või midagi ette võtma, et seda inimeseta, maastiku kuidagi talutavamaks teha. Ja sellised tühermaad on altid tavaliselt talle kinnisvaraprojektidele, aga prügistamisele? Kellelgi pole sellistest kohtadest õieti kahju. Vähemalt inimestest mitte. Ja ma olen mõelnud, et kas selline prügi võpsikusse kallamine pole ka selline omamoodi kodustamise akt et võpsik või kõnnumaa, aga ka eraomaniku või riigimetsseal kellegi teise oma mingite arusaamatute, võsa, elukate oma mingit kuradima härrade oma. Aga kus on minu oma? No kurat, sähku siis Saguses osa minu nõrusest elust ja olust kallan oma prügi maha, sinna. Ma võtan veel ette need kaks looduskogemust, siis inimesed tunne ja aukartus ürgse ning puutumatu ees, mille nad õieti põhinevad. Ega siin mingisugust head vastust ilmselt pole, jääb kõik kipub jääma selliseks tundepõhiseks. Aga siiski paelunud mõnede inimgeograafide mõttekäik, et et meile inimestele meeldivad sellised kohad, mis primitiivsete Soludes tagaks meile ellujäämise. Ehk siis, kui on turvaline, saab ennast varjata vaenuliku pilgu eest. Ilmselt saab ka süüa. Me saame selle koha toimimisest aru, vot siis ongi ilus. Noh, ja seda mõtet muidugi võib edasi arendada ta sinnapoole. Et meeldimine ilmselt oleneb ka kultuuritaustast. Meile meeldib, kui me saame aru, kas ehitis on garaaži kaupluse näiteks. Ja meile meeldib, kui me saame aru, kas tegu on põllu või peenra või heinamaaga või kõnnumaaga. Ja ilmselt Pedrueeni hingemaastik pole päris samasugune kui eestlase oma ja saarlase hingemaastik pole päris samasugune kui Setumaa. Ehk siis võiks väita, et inimestele meeldib inimeste liigiomane keskkond. Aga veel parem, kui see keskkond on pealekaubakultuuriomane. Ja kui on omane ja kodune, siis meeldib ja on ilus. No siin süvaökoloog kortsutab kulmu ja ütleb, et et vot just sellepärast nagu inimestel, kui liiga võimsal liigil ei saagi lasta niimoodi laiutada, teha, mis tahavad. Et kui nad saaksid laiutada, siis oleks varsti igal pool nisupõld või kinnisvarakõrb. Tal võib olla õigus aga äkki on kuidagi võimalik seda inimest ja loodust lepitada. Et leiutada selline võrrand, kus üks pluss üks on suurem kui kaks. Leiutada selline maastik, kuhu mahuksid nii inimkultuur kui ka loodus või maa. Selline ideaalkultuurmaastik näeks seda asja ole ka proovitud mitmeti siukseid ideaalmaastikke luua ja ilmselt proovitakse edasigi. Kui jällegi suur äärmus tuua, siis päikesekuningas püüdis luua persai lossi ja parki kus kõik olid täiuslikult kontrolli all ja nii-öelda täiuslikult ilus ja sirge. Aga noh, esiteks see eksperiment laastas prantsuse riigi ja rahvamass tegi revolutsiooni ajal maatasa. Sester sai, ei olnud nende oma, ei olnud nende loomuomane maastik vait, oli võõraste vereimejate oma. Viha kuninga vastu oli suur. Ja peale selle oli isegi ka nii kallis üleval pidada, et siiamaale taastatud pargis vist purskkaevud töötavad kord nädalas. Eelarve ei luba ka selliste tunduvalt odavamate loodusparkide ja planeeritud rahvaparkide saatus pole alati parem olnud. Et häda on ka väga hoolikalt planeeritud linnade ja küladega. Et inimkogukonnad näivad neist välja kasvavad nii nagu laps rõivastest. Mispärast see nii on? Siin seletamisel võib appi võtta ökoloogia. Üldiselt me ei ole väga harjunud vaatama inimesi oma koosluses, nagu võiks vaadata sipelgapesa. Aga siiski pilvepiirilt ja piisavalt pika aja jooksul uurides on sarnasus ilmne. Sipelgapesa ja teda toitev mets ei püsi muutumatuna, vaid mõlemad kasvavad, kahanevad muutuvad, vahel kaovad, asenduvad millegi muuga. Et miks need asjad nii käivad? Mõni aasta eks ole, me teame, on külm, mõnel aastal raiutakse puid ja puistu koosseis muutub ka vaikselt, aga kindlalt. Samamoodi käib ka inimese sellisest toimimise keskkonnas ja inimesed muutuvad. Et me teame, et kui loomi enam ei peeta, siis lauda katust parandada muutub väga vaevaliseks. Sest et loomad ei too enam katuse, parandus raha sisse. See on üks majanduslik kulu. Ja heina niita tähendab ka peale maksmist, kui sul loomi pole. Raudtee lastelinnak hakkab kiduma, kui raudtee üles võeti, takse. See linnak sobis väga hästi raudtee eluks aga mingisuguseks teistsuguseks olukorraks ei tarvitse enam nii hästi sobida ja tavaliselt ei sobi. Ja siis, mis siis üle jääb, peab näiteks raudteelaste kooslus peab kuidagi oludega kohanema. See tähendab, muutuma on muidugi teine võimalus ka, et kaitsta sellist kooslust nagu potililla ja kastaja kütta ja käia iga päev umbrohtu noppimas. Aga see on kallis lugu ja ebaõnnestub ükskord niikuinii. Niisiis, loodus ja inimkooslused on pidevas muutumises. Kui me vaatame siis keskkonnakaitselist mõtlemist ja mitte ainult nii-öelda professionaalsete keskkonnakaitsjate, vaid ka laiemalt argimõtlemist siis enamasti keerleb see mõtlemine millegi säilitamise või koguni taastamise millegi tagasipööramise ümber, et kunagi oli kuldaeg, me peame kuidagi proovima sinna kulda ja poole asju tagasi nihutada. Ja ehk siis nagu Lincoln ütles ka, et keskkonnakaitsel on sisemine sund olla tegutsemine ja trots sund. Aga jällegi, kas ei oleks võimalik muutumisega kuidagi rahu teha nii-öelda rastarohul omasoodu kasvada? Ja nõnda me jõuamegi selle rohule jätmiselt üle ökoloogia laiskuse juurde. Rahule jätmine ja laiskuse muidugi suguluses. Aga mingi vahe ikkagi on, et rahule jätmine on enamasti aktiivne, teadlik ja valiv. Noh, ma võiksin nüüd muru sentimeetriseks pügada, aga ma ei tee nii, sest ma olen keskkonnateadlik, hoian kütust kokku ja hindan looduslikku mitmekesisust. Selge otsus. Ega selles hoiakus ka midagi halba ei ole. Ja eks paljudes olulistes asjades tulebki toimida või toimimata jätta. Täitsa teadlikult. Aga laiskus on passiivsem ja vähem valiv. Laisk jätab näiteks muru rahule, sest tal ei tule pähegi seda niita nagu ise just ilmselgelt jalus ei ole. Rahulejätmiseks on vajanud pingutada, laiskus ei nõua mingisugust pingutust. Laiskus on mehe iga nagu Fred Jüssi propageerib. Ja rahule jätjal, kes pole omaks võtnud ökoloogilise laiskuse printsiipi. Sajab, viskab varem või hiljem üle ja ta hakkab rahmeldama ja suskima. Aga laisk on laisk teeb just nii palju, kui on vaja, jätab muu tegemata. Ja tal ei viska see tegemata jätmine üle, sest see ei nõua talt mingisugust pingutust. Aga virk peab vaeva nägema selleks, et midagi tegemata jätta. Muidugi pole igasugune laiskus keskkonnasõbralik või pole lihtsalt arukas. No ei ole näiteks keskkonnasõbralik jätta parandamata auku oma maja katuses ja lasta majal kokku kukkuda. Sest et kui ta kokku kukub, siis tuleb millalgi ju raisata hulk raha ja loodusvarasid remontimiseks või uue maja ehitamiseks. Aga kui vana katus käibel küll, pole ilus uut ehitada, lihtsalt sellepärast, et vananeb vana välja. Ta on ühe elulisi näitajaid sellest, mida ma pean silmas ökoloogilise laiskuse all. Elasin kunagi mitte väga ammu Pärnus ja mul oli aias küllalt lohakas laudadest kompostikast. Komposteerimine on alati selline, ega ta mingisugune puhas ja ilusa asjaajamine ei ole ikka midagi kuskil vedeleb ja tuleb midagi koledat esile. Ja eks ta mind nagu häiris ja aastaid kaalusin, et, et peaks midagi tegema. Et äkki ostaks plastmassist kompostikastid. Siis ei lähe sodi laiali ja aga asi jäi kuidagi raha taha ja natukene selle ilu taha ka, et kus seda plastmassist asjade orgaaniliste ümbrusse sobitad. Ja nii jäi ja jäi. Ja aastaid ikka vaatasin, kirusin neid hiiri, rotte ja vareseid, kes asju laiali tõmbasid ja rohu peale kartulikoorija tatirätikuid tirisid. Aga ühel aastal siis tegi keset linna, eks ole, mõelge, tegi siil sinna kompostikasti alla pesa. Noh, ja siis ma taipasin, et mu korraarmastus oligi selline väiklane ja isegi ei saa öelda, et egoistlik vaid lihtsalt selline noh, mõttetu et ühesõnaga, tead, milleks on vaja varjata ja sõdida sellist kahjutud loomuliku korratust, kui sellest kellelegi on koguni kasu. Et miks mitte püsida omades piirides, omas kodus kodustada ja korrastada nii palju kui vajalik just mulle jääseta muu teistele. Selge see, et mingid hügieenitoimingud on vajalikud aga see, mis on vajalik magamistoas, ei ole tingimata vajalik kompostihunniku ääres aias. Ja kui võtta selline hoiak, siis on vahest võimalik leida lepitust inimliigiomase ümbruse loomise ja looduse rahulejätmise vahel. Et sisevahest saab võimalikuks kohe küla või linna tagant algabki ürgmets. Ja et aias, teepeenral või pargis või jäätmaal seal valitseb sama hästi kui ürgloodus mis samas pole inimesetu, ei ole ebakodune ega vaenulik. Ei tundu meile selline. Ja kui on olemas ökoloogiline laiskus, siis on olemas ka ebaökoloogiline virkus. Ebaökoloogilise Virkuse üks tahk on reisimine jälle selline motoorne rahutus. See motoorne rahutus on lähedases suguluses võimetusega jätta midagi puutumata ja vaatamata vaatamata seda, mis ei puutu sinusse. Reisimine teadupoolest nõuab suuri kulutusi teid ja liiklusvahendeid, vaba raha, mida kõigepealt tuleb virgalt teenida. Reisimine kujundab turismi infrastruktuuri, muudab ühel või teisel viisil reisi sihtkohta. Ma isegi kaitsealade puhul sünnitab see näiteks parklaid, lauteid, vaatlustorne ja tekitab vajaduse sõna tõsises mõttes looduse kaitse järele. Sest ka head turistid tallavad ja kolistavadi eksivad radadelt. Mis siis veel halbadest rääkida. Ja selline kaitsmine omakorda tekitab uudishimu. Mis seal reservaadis ikka nii erilist on, minu meelest tahetakse varjata. Läheks kuidagi sinna ööpimeduse katte all uurima. Kõik sellised mured jääks olemata, kui oleks taibanud koju jääda. Reisimist on muidugi üliraske vältida sest kogu meie kaasaegne kultuur kiidab reisimist, kuid ei ole olnud turist. Siis ta polegi nagu inimene. Meil on raske ette kujutada teistsugust hoiakut, aga ta on näiteks ühe näite siitsamast lähedalt Kõpu ja tippu, inimesed. Ja haabja fännid teavad rahuma jaani. Minagi tosinkond aastat tagasi käisin tema käe all Aappidega õppimas. Ja natukene õppisin ka teda tundma. Ja kui me ükskord lehest lugesin temast lugu ajakirjanik spinnistada ja ajakirjaniku eriti intrigeeriv asjaolu, et Jaani olnud kunagi Tallinnas käinud. Või ei, ta oli ühe korra käinud ühe korra ainult oli Tallinnas käinud ajakirjanik siis uurima, et mis ta seal nägi. Et noh, kuna me teda Jaani natukene tundsin, siis ma kujutan seda peaaegu nii ette, nagu ma ise sealjuures oleks olla pinnib, et no mis seal seal Tallinnas nägid. Vaikus. Vanade omast nägid vä? Healaania. Aga mis seal oli, noh, see oli talle küll täiesti ükskõik. Sest milleks on vaja seda teada? Et las las kaardile jääb ka mõni valge laik, valge laik, vot see ongi ürgloodus. Ja nüüd jõuab kätte lõpp juma lõpus pöörane algusesse tagasi. Ja loen jälle laudtee 2600 aastaseid sõnu. Kui oleks naaberriik nii ligidal, et sealt kostaks kukkede kiremiste koerte haukumist. Siiski elaks minu rahvas vanaks ja sureks ilma tunneks vajadust käia läbi tolle naaberrahvaga. Et olen minagi seda pattu teinud või olnud sunnitud tegema, et reisimas käinud töö pärast või muu pärast ja näiteks Holland jättis mulle väga sügava mulje kuidas nad vähemalt praeguseks oskavad mõnedes asjades väga hästi anda teistele elu võimalust, et pargid olid seal näiteks niitmata või suuremas osas niitmata, tulid mingisugused piknikuplatsid, olid niidetud, aga samas kõrval kohe oli võpsik hein ja seal oli koerte eks ole kakatamise püstitamise koht kohe silt ka üleval. Ja samuti oli tänavaservades olid sellised postikesed, kuhu, nagu siis koeraga tohtis. Sest et hommikul mootorrolleriga poiss korjab need kokku, et meil siin selline skandinaavia allikviis on kõik ära niita, nii et see koerajunn, eks ole, paistab välja kilekott käes, peab koeraomanik ringi käima. Et samas kui võikski lasta sinna kõrgemasse heina, kui midagi kord avastas, Tügatakse sinna siis asi ära hõisendata, seal ei hakka silma, seal ta laguneb, pakub võib-olla lindudele veel süüagi ja samamoodi näiteks need igasugused kahe kiir teie vahel haljasribad trammiteede vahel ja nii edasi, kus ülitiheda liiklusega magistraali seal ei niideta. Seal võpsik, sest et tegelikult on see koht, kus inimjalg ei astu. Et miks ei võiks seal ollagi täielik metsik loodus, sest et inimesel ei ole mingeid majanduslikke huve tal sellega seotud ei ole, pigem selline rahutu, liig virk inimene siis raiskab just oma raha sellega ja närve. Noh, üks asi, see on mingi näiteks linnaeelarvele koormus, aga see ei ole ka eriti inimlik töö seal, kus on kahel pool, on neli rida liiklust ja seal keskel pead trimmeriga veel muru niitma ja linnud ei saga pesitseda. Osa lahendust on nagu selline küllaltki lihtne, et laseks lihtsalt kellelgi teisel ka mõnusalt elada, siis kui me jätaks näiteks mõne aianurga niitmata. Ühtlasi laseksime naabril ka paremini elada. Tiheasustusalal nagu see muru niitmine on üsnagi närvidele käiv asi. Eriti kui on selline vanemas eas töökas naabrimees, kes ärkab hommikul kell kuus sellel noh, nagu võib-olla otseseid seoseid inimeste vägivaldsuse ja sõdadega. Mul ei ole endal kohe kui paremat näidet lihtsalt see, millega ma ise iga päev kokku puutun jõudesse oma kalamaja koju siis ma vaatan, kuidas mu naabri posted palehigis remonti ja ta on meie väärikas 1928. aasta majas tegemas sellist remonti, mis tähendab, et ta piinlikult püüab lõhkuda ära kõik lae ümarkaared ja lüüa need 90 kraadisesse kanti. Katseliselt on kindlaks tehtud, et küttematerjali kulub oluliselt vähem selle ruumi kütmiseks, kus ütleme, sellist sooja õhuringlust on võimalikult hästi soodustatud, mis on siis just hästi seal selles ümarkaarega toas. Mulle meeldis hästi see samase laiskuse teema ja rahulejätmise teema. Hästi paljud asjad ilmselt selles maailmas tulevad ka nagu rumalusest või sellest teadmatusest. Et me ei tunnegi. Et füüsikaseaduse ei tunne keemiat. Et on hästi palju lihtsaid nippe, mis tegelikult meil elu nagu oluliselt kergemaks teevad. Vidrikas sul tuleb mõni selline hea nipp, et see ei tähenda seda, et me kõik peaksime minema seda kohe rakendama, minu meelest nüüd väga lihtsad nipid viivad ka noh, lahedad, filosoofiliste üldistuste, nii et kui sa ühe asja oled nagu lahedalt ära lahendanud, siis kuidas see aitab sul paremini hakkama saada õnnelikult iseendaga? Kuna mul on amet selline ka, et ma kiidan kogu aeg puud ehk siis ma Viljandi kultuuriakadeemias rahvusliku ehituse õppekava hoidja siis puu on muidugi igal pool on hea pind, siis noh, kas siis konstruktsioonides või viimistluses muuhulgas sellepärast, et inimesele tundub ta soojem. Ja siis ta kütab vähem. Et seda on tõesti tehtud võrdlevaid katseid, et noh, ühesõnaga inimest on võimalik ära petta sellega. Osalt see ei ole ka pettus, aga näiteks värvidega on samuti võimalik inimeste ära peta soojade toonidega ruumi, lihtsalt inimene kütab vähem, tunneb ennast mugavalt, kuigi temperatuuri on paar kraadi vähem ja aasta peale tuleb see juba päris hea ja kopika kokku. Ja, ja selle poolest on ka näiteks puu, aga ka mõni muu materjal hea kasvõi sellepärast teda kuidagi aga midagi juhtub, et siis ta on enam-vähem niisugune talutav välja, et samas krohvid ja kipsid, noh see on minu endale mulle lihtsalt ei meeldi see, mulle meeldib koristada ja ma olen elus jube palju remonti teinud. Mul on sellest kõigest villand, kui ma midagi teen, siis ma püüan teha selliseid asju, et, et ma enam ei peaks jumala eest seda remonti tegema. Aga siin võib muidugi olla ka mitu aspekti, et võib-olla kui inimesel ikka on see Thorne rahutus juba sees, et et võib-olla tema jaoks näiteks need siledat krohv või kips pinnad ja tapeedid. Viskan tapeet, aga mõnedele inimestele see võib-olla sobib, sest et see on tõesti asi, mida sa saad iga aasta l midagi oma seda rahutust magama panna. Panebki igal kevadel jälle uue tapeedi värvi kipsi üle. Et üks asi on see kütmine ja sedakaudu kokkuhoid, aga tihedamalt asustatud ja Kesk-Euroopa maades mul üks tuttav šveitslane rääkis, et nendel on siia Maale nõnda kombeks, et külarahvas sööb lõunat ühes kohas, ehk siis seal on nii-öelda külakõrts või mistahes, et sest et on, on lihtsalt otstarbekas saada teiste külameestega. Kui rääkida traktori juttu, süüa kõht täis ja mine edasi, selle asemel, et iga lõuna ise ja perenaisele ilmselt samad asjad ja ja tänapäeval inimesed käivad kuskil tööl ja nii edasi, et te ei ole tegelikult mõtet igaühel keskpäeval süüa teha. Kui lugeda veel ennesõjaaegseid lugusid ja kasvõi Tammsaaret, et kuidas tööline ja üliõpilane olidki kostil, elasid perenaise juures ja sõid seal perenaise juures olid korteris ja ühtlasi said sealsamas süüa. Et sellised kokkuhoiunipid on ja ühtlasi mõtlema, eks ole, see perenaine sai nii-öelda täistööhõive oma valitsemisvajadused rahuldatud. Kindlasti ta oli osav, ostma midagi odavamalt ja tegema söögijääkidest järgmist sööki ja nii edasi. Et milline tohutu kokkuhoid. Aga mida me selle laiskuse kiituseks kõige ütleks, et selleks ei ole vaja sellist pidevat teadlikkust tohutut teadlikustest meil tegelikult meil kellelgi ei jagu aega ja jõudu selleks, et olla kogu aeg tohutult keskkonnateadlikke teada, kõiki neid nüansse paljud asjad ajaks lihtsalt selline positiivne ignorantsest kuhugi. Ehk siis laiskus ajaks asjad ise ära. Näiteks kui rahuma jaani ei tahtnudki näha Tallinnat, et noh, see on nagu positiivne näide, et ongi selline inimene olemas ja selline inimene on täiesti võimalik. Ilmselt ei ole ka nagu vajalik kuidagi, et selliseid oleks Eestimaal sadu, tuhandeid, kes ei ole Tallinnas käinud. Aga keegi on ikkagi olnud, me teame, et see võimalik Mul on tunne jäänud selline sellest jutust, et selle laiskusega on tegelikult niimoodi, et pigem võiks olla nagu selline ka sotsiaalne laiskus, et selles stiilis, et kui ma sõidaksin autoga ja ta seal igatahes Hobaseksis on nagu positiivset kalda laisk, et mitte seda iga päev pesta. Ja et siis samamoodi võiks need olla ka see, et siis ka naabripoissi peaks akna peale iga kord kirjutavad pesemend, et et või, või mingeid muid joonistusi tegema, mis mind seal autot pesema sunnivad. Jah, et ise väga heaivad. Siit koorub välja see, et sellel laiskusel on seos nagu sallivusega. Et las ta olla. Sellesama autoga seoses tuleb meelde, et ma olen ärritanud ühte ma väga korralikku kunagist naabrit, et tema alati no ühesõnaga, nädalavahetusel tegi ta kõiki muid asju ka nagu kipsi ülevärvimine ja muru niitmine ja auto pesemine. Ja kogu aeg õiendas minu musta auto kallal ja siis mina tegin talle sellest samast laut sööst sõnast parafraseerisin, et tark ei pese oma autot, Tark ootab vihma, laudse. Priit-Kalev Parts kõneles teemal ürgne rahule jätta. Ökoloogia, laiskus ja koju jäämine. Muusika hänk, Roberts mark, tütre ja Chimblak. Ööülikool tänab koostöö eest tippu. Looduskooli. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2008.