Ööülikool. Ma ei tea, kuidas see on, hakkab mulle tundub, et me. Meil on väga sügav teadmine maailma toimimisest, aga me ise ei ulatu selleni. Aga see ometi juhib meie meie valikuid ja meie liikumisi. Koole. Ö-ülikoolil on külas. Luuletaja ja tõlkija Doris Kareva. Sarja nimi on õlleõpikoda, sepikoda ja trepikoda. Jutuajamine on salvestatud vanalinna hariduskolleegiumi raamatukogus. On selliseid ruume, kus on lihtsalt hea olla, sõltumata sellest mis seal parasjagu on, näiteks ladina kvartalis on Püha Katariina kirik, kus on aastaid olnud autoremonditöökoda ja see nii kummaline ruum, tema põrandad on läbi imbunud bensiini, ta potti ja mingisuguseid eriti kummalisi lõhnu. Ja samas on seal mandlite taguste aegade selline peenviirukilõhna ja ma mõnikord lihtsalt istun seal ja kõik on olemas, et ei ole mitte midagi juurde vaja. Kas sa mäletad Torisse näiteks enda lapsepõlvest, et kas on olnud sinul mingisugune õunapuu või mingisugune pesa kuskil männi ladvas või kas oli mingi selline ruum või kapitagune või kirjutuslauaalune, kus sa tundsid ennast väga hästi, kus sulle tulid head mõtted? Ja ikka oli õli mingi laud, mis oli ümmargune, mida kattis lina, mis ulatus peaaegu maani ja selle all oli täpselt minu ringikujuline riik. See oli see, kus mu kellelgi jalus ei olnud, kus mulle ei tehtud mingeid ettekirjutusi, seal sai siis lugeda või kirjutada või joonistada, see oli üks koht. Ja siis oli üks väike tammepuu tolleaegse Lenini puiestee kanalist Rävala puiestee kuhu istutati terve rida tammesid ja kõik olid kõrged, nagu kõik pressid. Ja üks oli äbarik, üks oli millegipärast niisugune väike haara võraga ja kuidagimoodi tundus ta mulle teistest, ilmneb, et ma ma sain aru, et seal minule istutatud ja ma käisin seal sageli temaga temaga olemas. Ja see see oligi nagu minu tamm. Nüüd on ta samasuguseks kasvanud nagu teised, aga, aga alguses oli, oli teistest väiksem. Snelli tiigi ääres olid olid madalad hõbepajud, mis ulatusid üle üle tiigi vee, sinna sai peale ronida. Ja siis sai istutud tundide kaupa seal sellel suurel puutüvel loetud raamatuid ja päike läks aeglaselt looja. Kas sa lapsena mäletad mingisuguseid olulisi küsimusi? Elu olulised küsimused? Ma arvan, et me sünnime küsimusega. Aga millal me hakkame seda enda jaoks sõnastada, oskame, seda ma ei tea öelda. Seda ma mäletan, nelja aastasena oli mul väga selge küsimus. Või kohustus, aga ma ei, ma ei saanud seda niimoodi sõnastada, aga ma teadsin, et ma pean sellest kirjutama. Mul oli selge tunne, et sellest ei ole veel kirjutatud, ükskõik mida ma lugesin või kuhu maga. Vaatasin igal pool oli midagi muud ja mitte kuskil ei olnud kirjas, mis tunne on olemas olla. Ja mul oli kindel tunne, et kusagil peab olema veel keegi, kes mõtleb samamoodi nagu minagi otsib samamoodi. See oli vist see küsimus. Mis tunne on olemas olla, kas sellel hetkel? Kõige sa ütlesid, et sa tahtsid seda just kirjutada nagu sõnadesse panna. Kas sa said selle siis teada või see küsimus on jäänud sulle alles. See küsimus saadab mind ikka siiani. Aga see tunne mõnes mõttes muutub kogu aeg, sest ma tean, et kui ma sain viieaastaseks, siis ma mõtlesin, mis olid nelja aastaste probleemid. Tegelik tegelik sõnum tuleks ikka saata viie aastastele, et neil on palju tõsisem põhiteema. Mis küsimusi veel oli? Jumala küsimus muidugi surma küsimus, punastel ikka, niimoodi see kõik on. Mismoodi on nii, et mina olen mina ja maailm on maailm ja mis, mismoodi see kõik saab niimoodi olla? Mäletan, ma kirjeldasin vanavanematele, kelle juures ma elasin, pilte, mida ma nägin sealsamas, kus oli meie õu, oli suur kastanipuu, visel muruplats ja kiviktaimla ja ma nägin, et selle muruplatsi asemel oli kummalise kujuga hoone ja selle hoone ees lamasid maas inimesed ja puudutasid laubaga maapinda. Ja ma nägin seda ja kirjeldasin. Ja nemad olid väga vaiksed ja vahetasid pilte ja alles pärast ma kuulsin, et seal oli olnud pühakoda. Kas oli siis moslemite haakuda vististi, sest sealkandis sain palju aastaid hiljem teada, sealkandis elas tatarlasi palju ja sellepärast oligi Tatari tänav ja seal oli tõesti olnud niisugune pühakoda, aga see oli maha põlenud mitu aastat enne minu sündi. Tähendab, ma nägin teda seal ikka olevana ja selliseid asju oli hästi palju. Ja see, mis samuti, mismoodi see olev aeg, milles ma elasin, oli segamini olnud aegadega ja siis olid mingisugused pildid, väärikust ja see kõik oli nii kummaline, nii segadusse ajav. Et mul oli väga palju küsimusi, aga ma ei osanud neid kuidagi selgelt sõnastanud enda jaoks. Aga see aja ja ruumi paindumine, kas seda on hiljem tulnud? Mul ei ole niisuguseid selgesti dateeritud või tunnistajatega müstilisi kogemusi kuigi palju. Aga ükskord oli küll keset tööpäeva istun oma kontoris ja valmistun minema, koosolekule ei ole joonud kohvi, Aru rääkimata, mingitest mürkidest. Hakkan, hakkan tõusma, tunnen, et ma ei saa, noh, ma saa toolilt tõusta. Ma ei saa ennast liigutada. Samas mõte on selge, meel on rahulik. Ja siis hakkavad silmad vett jooksma niimoodi nagu vaataks hästi intensiivses valgusse mingit algust ruumis ei ole mitte mingit avatud valgust. Ja siis hakkab, tähendab, minu sees tekib niisugune teadmine oli enne ega pärast olnud. Ühesõnaga ma tunnen, et ma ma tean vastust maailmas kõigele. Ma saan täpselt kõigest aru. Ja kui mult keegi sel hetkel oleks küsinud midagi midagi maailma kohta, oleks kindlasti võinud midagi vastata. Hetkel ma ei saanud aru, mis toimub. Ma ütlesin oma kolleegile, et olukord on nii, et ma ei saa asja püsti tõusta, ma ennast liigutada, ta vaatas mind kõhklevalt ja läks minu asemel koosolekule. Ja teine, kolleeg tulija jäi valvesse, muidugi kontrollis pulssi. Ja Meil on siin kogu aeg. Lihtsalt selleks, et oleks kindel, et mu teadvus on selge, rahulik. Rääkisime kahjuks ei mäleta, aga kahju, et mul keegi küsinud midagi sel hetkel. Mulle tundub, et, et see oli see see seisund, mida paljudes raamatutes kirjeldatakse, et mismoodi järsku maailm läheb lahti. Linna jõutakse tavaliselt jah, kas meelemürkide läbi või siis pikaaegsete vaimsete harjutustega, aga ta mõnikord ilmub lihtsalt niisama oligi täiesti lihtsalt niisama kestis umbes tund aega, siis ta hakkas vaikselt taanduma. Ja kõik oli jälle tavaline, ma sain jälle kätt liigutada. Ma sain püsti tõusta. Ja midagi ei olnud enam selge. Aga kas see natuke hirmutav ka see hetkeline kõiketeadmine et see pilte saab korraga silme ees tervikuks, tekitab just sellise õnne või rahulolu tunda. Ei, rahulolu ei olnud nüüd küll õige sõna, see oli pigem mingisugune vastus. Aga see oli niisugune sõnulseletamatu, no ma ei tea, võib-olla ekstaasi tunne või midagi niisugust. See, mismoodi silmad vett jooksid, see oli noh, just sellised kirjeldamatu pisarad. Et seal ei olnud kübetki hirmu või kurbust või kahtlustki, mitte midagi sellist. See oli niisugune, et mida kirjeldatakse surmajärgse kogemusena, mõnikord. Aga õnn sinu jaoks, kas see on pigem siis nagu ekstaas või on vaikne, rahulolu? See võib olla üks või teine ka ma kujutan ette, et see on selguse tunne. See on kohalolutunne. See, et et sa elad tõepoolest läbi just seda hetke just seda ennast, kes sa parajasti oled tavaliselt ikka tähelepanu kuidagi hajutatud või. Miski varjutab seda kogu aeg. Aga see on niisugune nagu täiesti täieliku selguse tunne. See ei pruugi olla rõõm, see võib olla ka väga sügav kannatus või ka füüsiline valu. Aga see tunne, mis valdab sind üleni tunned selle ära, sa tunned ära, et see on nüüd elu, mis minus on. Et see, see on võib-olla kõige lähem sellele, mida ma kuidagi õnnenemastame. Et see eeldab ka seda siin ja praegu ja kohalolekuvõimet. Kui sul on valu, et see siis ei hakka mingisugust ravimit otsima kohe selle peale No kui te ikka pikka aega juba töötab, küll ma hakkan, aga aga kui ei ole seda? Kui ei ole seda võimalust, avastasin selle vist kuskil, ma ei tea, kas ma olin 13 14. Ma arvan, et see esimene avastus oli just, et kui ma seisin kuskil kuule, see vihmas kuskil bussipeatuses buss niimoodi ka ei tulnud ega tulnud ja ma olin päris päris pahur, koolis oli ilmselt halvasti läinud ja kott oli raske ja ja kõik oli niisugune, mis rikkus tuju. Ja siis järsku ma nägin iseennast seisma tänavanurgal bussipeatuses mingist tulevikupunktist. Ja ma tundsin mingit lõputut õrnust ja kaastunnet ja mõistmist selle tüdruku vastu, kes seal seisis niimoodi natuke salkusi natuke läbi vettinud ja oma raske kotiga ja mõtlesin, et kui palju temas on kadestada see ta seal näiteks seisab ja kirub, kingimis vett läbi lasevad. Aga kuidas oleks see tunne inimesel, kes on ratastoolis, kes ei saa enam seista, kuidas tema näeb seda? Kui palju on maailmas punkte, kust, kust vaadates see niisugune iseenesest üldse mitte õnnelik või millegi poolest eriline hetk on ääretult kadestusväärne. Ja see vaatepunkti nihkumine, see muutis mu elus ikka väga palju. Ma püüdsin sellest rääkida oma sõpradele, nad vaatasid mind natuke kahtlaselt ja ja ei saanud vist päriselt aru, mõned nendest on hiljem tulnud ja ütelnud, nüüd ma hakkan aru saama, mida sa sel ajal rääkisid. Et selles mõttes, kui elu tundub kas talumatu või lihtsalt tüütu, noh just nimelt mõnel sellisel hetkel, kus miski ei ole nii, et sellest oleks põhjust rõõmu tunda. Et kui paigutad ennast kujutluses mingisse teise punkti, siis järsku muutub see kõik kõik hoopis tähelepanuväärseks. See tavaline tüütu hetk omandab mingisuguse hoopis hoopis teise müütilise mõõtme. Ja see omaenda elu nägemine mingist mingist teisest vaatepunktist, see on küll päris praktiline haritus. Aga need asjad, mis aitavad elada. Sellest lauldakse juba hilisemas muusikas. Mida, mida sinna lisadagi? Aga mingisugused tekstid, helid, lõhnad, tuuled, mida sa koged ja sa tunned, et et see elu on ikkagi väga võimas. Kas see tõelisuse tunne, et kui sinust ilmutab ükskõik siis kas läbi puulehe liikumise või inimese pilgu või kust iganes, aga just see see on see, mis, mis täidab niisuguse meeletu tuika elujõuga, järsku see võib olla täiesti ükskõik, võib olla põhi, leiva, maitse või ka mingit täiesti täiesti juhuslikud, ootamatud kohtumised või pilguga vahetus, et see tunne, et teised inimesed on samasugused nagu sina. See äratundmine, et sa ei ole selle maailmas üksi, et igaüks ruttab oma rada ja tihti tekib tõuklemist või arusaamatusi. Aga ka kuidagimoodi me oleme kõik ikkagi üks organism. Ja kui mõni inimene jah, kas mõni lause või pilgu või, või mõne teoga sellest märku annab unest muusika helist välja kuuleb või pildist näeb või tekstist loeb, siis on selline tunne, et, et maailm maailm on hästi kootud. Me oleme kõik kutud mingisuguses mustri sisse ja meil on siin oma oma koht meie toimetamistel ja Jesenam sellise kindlustunde. Aga siiski jah, mingi rahu tunda. Mõnikord ma ehmatan ka selle peale, mõtle, kui kummaline on see, et üldse mingi piirini saame üksteisest aru. Noh, ma ei tea, kui näiteks mesilased tantsivad, eks ju, edastavad mingisugust infot. Et siis me saame rääkida, omavahel saab rääkida, köögilauas, saab rääkida, kuskil konverentsil saab rääkida lapsega sõbraga. Ja ikkagi on võimalik ennast nagu mingi piirini selgeks teha, et seal ka hästi vaimustav. Aga sellest õigest ja päris asjast. Mina mõtlen, et mina kui põhjamaa poeg näiteks kirjutaksin haiku ja võtaksime näiteks kõrvale mingisuguse jaapani meistri haiku, et mõlemad ja kasutame ühte vorme, viis, seitse, viis, aga ometi see, kes tunneb traditsiooni. Ta saab aru, et et see, minu pilt ei ole päris. Samas selle meistripilt on päris, kust see vahe tuleb välja näiteks luules. Et mis on õige ja mis on nagu vormilt täpne, aga seest tühi. See ongi väga keeruline seda vahet teha. Siis on ju kujund paljudes muinasjuttudes, mismoodi pruudi asemel lüüakse keegi teine peigmehe juurde ja ehitakse ta samade riietega ja peigmees pole pruuti näinudki, ta ei teagi, kas on õige või vale. Aga see on see, et peab ära tundma. Ja ma arvan, et mitte ainult luules, vaid vaid igasuguse kunsti puhul, et et selle kuidagi tunneb ära, et kõik on õige, kõik on perfektne, et see, see on koht, kus tõusta ja plaksutada meisterlikkuse eest. Ta ei ole, tähendab elektrilööki, käi läbi. Et kõik kõik ostsin just nagu sama, ta maitseb samamoodi, näeb välja samamoodi, aga ta ei ravi, ta ei muuda sinus midagi. Ainus ainus viis seda päris ära tunduma meelest. Tähendab, mul on tunne, et nii nagu neid õpetajaid ja valeõpetajaid hästi palju, et ega teistmoodi ei saagi öelda, kas see. Kas see on tõsi? Mida sulle räägitakse? Aga see, kui sa oled millegiga kokku puutunud, mis on tõeline muudapsus midagi. Ja selle järgi tunneb ära. Et sa ei ole pärast enam sama inimene Mis on need asjad, mis on sind muutnud? No nendest ma ei räägi. Nendest ei räägi. Sellepärast, et kõigest ei pea rääkima, kõigest ei tohi rääkida. Ja. Võib-olla ma lihtsalt praegu ei ole, ei ole seda tuju, võib-olla ma kunagi räägin. Aga kas on selliseid küsimusi, millele sa oled elu jooksul saanud vastuse, et mis on olnud hästi-hästi, põletavad küsimused ja ja nüüd sa tunned, et, et sa oled ta läbinud selle called, saanud sealt kohast edasi. Kindlasti on aga nende küsimustega, millele vastus on saadud. On nii, et nad nad pudenevad su küljest ära nagu kuivanud lehed. Sa ei mäleta enam neid küsimusi. Siis tulevad uued küsimused häälduvad. Mis on sinu jaoks praegu kõige olulisem küsimus? Ikka vist seesama, et kuidas olemas olla. Kahjuks ei ole olemas olemine midagi endastmõistetavat. Minu jaoks on see kogu aeg. Iga päev imestan uuesti, et ma ikka veel olemas olen. Seal nagu ei õpiks ikka veel käima. Iga kord on kohutavalt korduv Guyastonierre jäätunud kirme, seal see kirme, seal astumise tunne on kogu aeg sees. Ma olin igatahes esimest korda. Aga sellistel hetkedel näiteks, et kui on hästi raske, kui näiteks jõud on otsas ja uskonna otsas ja kõik on otsas, kuidas see siis edasi lähed? Siis ma ei lähegi. Siis ma tõmbun kägarasse ja ootan Ootan kuni antakse märk, või juhatus. Või siis teine asi, kui ma ei ole üksi, siis mitu korda olen ma leidnud, et mis annab jõu on see, kui sa näed kedagi, kes vajab abi. Näiteks haiglas, kus on mitmed inimesed väga raskesse seisukorras. Ja sa sa tunned ja nii halb olla ja see kohe ka otsekohe lõpet. Sa ei suuda, sa ei suuda, ei suuda. Sa näed, et, et kõrval on keegi kes tunneb ennast silmnähtavalt vähemasti sama halvasti, kui sa leiad, leiad endas selle jõued. Et midagi teha, tuua talle vett või midagi niisugust. See teise Edda kõrval märkamine on, on tegelikult miski, mis jagab tohutult jõudu juurde. See ühelt poolt nagu fookuse enda pealt ära saamine aga teiselt poolt siis tõesti see, et et kui on kannatused, siis on kannatus ja põleda lõpuni puhtaks, sellest sellel korral. Jah, mõnes mõttes on puhas kannatus, on õnnistus. See, mis võimaldab lõpuni minna. Sellest on võimalik vabaneda, aga kõige hullemad on sellised piinad, mis ei, mis ei ole isegi nagu õiget piinad, vaid, mis on nagu mingid põletikulised protsessid, niisugune pindumine. See on kõige-kõige raskem taluda ja kõige halvem inimese jaoks. Pudi laseme valul selgida, tõrjub seda kogu aeg nagu eemale või püüab millegi alla matta või, või ära unustada või midagi niisugust. Sa ütlesid, et ta et siis sellisel juhul saavutad nagu märki. Et kas sul on mõni näide näiteks, et on olnud hästi raske, aga see märk on tulnud. Oli küll ükskord niisugune aeg, kus ma ei ei suutnud ega osanud kuidagi olla. Ja siis läksin öösel mägedesse, kerisin ennast kaljunukkide vahel kokku. Vihma 100., taevas, helgib taksos pilves ja ei sadanud, aga tibutas oli külm ja oli märg ja ja kõik oli nii lootusetu, mitte kuskile. Mingi otsakest või mitte midagi, mille mille peale mõelda või mille peale loota või see, mille kohta piiblis öeldakse, see hinge pime öö. Esimene tõesti kerisin ennast sinna nii väikseks kuku, kui sain ja ja anusin mõttes, et mulle antaks märk. Kas siis tõesti maailmas mitte midagi ei ole. Ja läks umbes minut, nüüd ta ja siis järsku tekkis pilvede vahel sugune selge tume taevalaik ja keset seda laiku oli üks täht, üks suur täht ja ümberringi 100. vihma edasi. Ja siis see oli kuidagi nii kummaline või ootamatu, sest ma ei. No paljugi, mis ma mõtlesin või anusin, ega ega ma tegelikult ei, ei arvanud, et kohe niimoodi juhtubki. Aga igatahes andis mulle meelekindlust, et isegi kui sel hetkel mul ei paista ühtegi võimalikud teed üldse üldse jätkata. Et kusagil peab olemas olema, nii et et ma tõusin ja kõndisin hoopis teise tundega sealt mäest alla. Huvitav üldse, kustkohast tulevad küsimused? Kustkohast tulevad mõtted? No mis hetkest me nimetame seda, mis meis liigub mõtteks ka siis, kui ta omandab sõnalise kuju. See on kõige huvitavam minu jaoks, ma ei tea, noh, on räägitud ka näiteks keeleeelsest mõtlemisest, et mis on kusagil väljaspool nagu sõnade ja mõistete maailma. Et ühtepidi ma mäletan enda nagu lapsepõlve üllatust. Et tõesti, et selleks, et täheldame kasutamegi neid samu ehituskive nagu siis sõnade mõistvad ja sellest me olemegi siis kudunud kogu oma maailma võib-olla mingisugust tunnet sõnadesse või lõhna, sõnadesse või mingisugust pilti. Tunnistatud ka sellest, et ta nagu ületada üldsuse sõnade mõistete maailm ja liikuda kusagile sinna puhtaks osapooled või kuidas sinu jaoks on, et et kas see selgus, see nelja-aastase selgus pidi tulema ju ka läbi kirjapandud sõna. See on hästi huvitav, et kuidas sa tulid selle peale, et midagi peaks kirja panema? Mul oli tunne, et et ma teisel viisil ei ulatu teiste nelja aastaste kusagil maailmas. Sest ma olin üksik laps ja ma ei mänginud kellelegiga. Ja Ma ometi uskusin, et maailmas on teisi inimesi, kes kes võivad tunda sama üksiolemise. See olnud ärevus, sellist intensiivset üksioleku tunnet ja soovi seda, seda tunnet kellegiga jagada. Ja ma mõtlesin, et kui mul õnnestub see teele saata, et võib-olla nad rõõmustavad, et keegi veel kusagil mõtleb samamoodi. Väga, kui ma hakkasin kirjutama, siis ma mäletan, ma vajutasin pliiatsi liiga tugevasti ja see oli punane pliiatsi, see sisi murdus. Ja ma sain aru, et ma ei leia, ma ei leia tegelikult sõnu selle tunde kirja panemiseks. Nii et selles osas on ka eriarvamusi, ühed ütlevad, et et tunne pole midagi, kuni ta ei ei leia sõnalist vormi. Ja on teised, kes ütlevad, et iga tunne, mis on sõnaks saanud, lokkab, olemas, tõeline. Nii et seal on eri koolkonnad. Tsüklo mina liigun pidevalt selle piiri peal, ma püüan kogu aeg sõnastada seda, mida veel ei oska sõnastada ja see liigub kogu aeg eest ära nagu silmapiir, et see on seal ise müstiku tee. Sest see tung tung seda nimetada või sellele osutada või see teatavaks teha, see on niivõrd tugev ja sundi. Ja samas samas, ükskõik kui palju sa seda sõnastada või väljendada püüad. Järgmine hetk ei ole, tal on seal, ta liigub kobad eest, ära, seda kunagi kätte. Aga noh, need vahepealsed teetähised, need on ka mingid mingid märgid, vähemasti kes mingis mõttes öelda, et et õnn on see, kui on õnnestunud ennast väljendada õnnestunult. Poja. See on küll üks üks tunne, mida, mida ilmselt iga igaüks teab, kes püüab üldse midagi väljendada. Et enamasti on kogu aeg see tunne, et see ikka ei ole päris see, see ei ole päris see. Ja siis, kui, kui järsku ühel hetkel nüüd on piht valmis, nüüd ei tohi enam ühtegi pintslilöök lisada või just niisugune lause, see on nüüd see, kus ei saa ühtegi sõna ära võtta. Et see on küll, see on väga-väga niisugune selge õnnetunne see on see iseenesemõistmine ja samas on seal alati ka soov, soov olla mõistetud, et ükskõik, mida sa teed, aga kui kui sa jõuad teise inimeseni, siis, siis on see seal nagu lõputu tänutunne ja ja rõõm, et ühendus see päralejõudmine või, või sidemeid olla. Et ainult üks üks liigutavamaid tagasi sidemeid, mis ma olen saanud, oli kunagi mingil kohtumisõhtul. Kui tuli üks, mis ta oli, üks vanem inimene minu minu juurde, raputas tükk aega mu kätt ja ja otsis sõnu, ta tahtis mulle midagi midagi väga öelda ja siis ta ütles. Teate, teie, teie tee pole üldse nagu kirjanik ja peaaegu läksid silmad märjaks, sest ma, ma tundsin, et see oli tõesti üks kõige paremaid asju, mis mulle Aja jooksul öeldud oli. Praegu ma kirjutan palju vähem, vanasti oli tõepoolest neidsamu ruudulisi kaustikuid lõpmata palju aga kui ma olin üles kirjutanud selle, mis peast läbi jooksis, siis ma sain paljudest asjadest aru, mis, mis minus toimub. See on nagu unenägude jälgimine. Et selles mõttes on see kindlasti teraapiline tegevus, et et need kujutluspildid mis tekivad, et nad viitavad mingitele protsessidele, mis sees on toimumas. Aga mis ei ole veel teadvusse jõudnud. Kunagi Juhan Viidinguga, me just rääkisime, et mõtlesin, tema kirjutab kõik üles, nii nagu oli. Ja mina imestasin, mina ei kirjuta midagi üles, nii nagu oli. Minule tekstid ilmuvad kuidagimoodi ja mõnikord nad täituvad hiljem mõnikord ei täitu, aga need on alati kujutluslikud. Ja selles mõttes just nii, nagu tasub tegeleda unenägudega, tasub tegeleda iseenda luuletustega selle pilguga, et et näha ära seda, mida sa endale ei tunnista. Mis ilmutab ennast sul ainult läbi kujutluse. Aga kas vahepeal sellist tunnet ei teki, et kui olete mõtet kätte kellelegi raamatu ja siis seal hetkel nagu saad kontaktis selle inimesega, kes selle raamatu kirjutas, et oletegi selles samas ajas ja samas punktis koos? On on, see on ainus põhjus üldse raamatut kätte võtta. Või teda kirjutada. Ka midagi sellist, et kuhu sa oled nagu tagasi tulnud, et mis mis ongi nagu jäänud. Ütleme oli, oli üks. Raske teod elus, kus ma ei suutnud peaaegu üldse midagi lugeda, sest kõik tundus hästi pealiskaudne, tegeles ebaolulisega. Esimene puutus näppu Emily Dickinson, nii väike valik. Ja ma järsku avastasin, et, et see on miski, mida ma mitte ainult lugeda võit millega tekkis otseühendus. Ja siis ma hakkasin imlitiKilsoni tõlkima ennem pold kuulnud ega näinud ja ma teistelt küsisin, keegi ei teadnud temast tol ajal midagi. Nii et need tekstid jõuavad enamasti su juurde just hetkel, kui sa kui sa head või kui sa nende jaoks valmis oled. Ma ei tea, kuidas see on, aga mulle tundub, et me mees on väga sügav teadmine maailma toimimisest, aga me ise ei ulatu selleni. Aga see ometi juhib meie meie valikuid, meie liikumisi. Mõtlesin, et lolli küsimast kohvikumis olin, ma tahtsin küsida sinu käest, et loodan, et sina vähemalt jumalat ei usu. Ja siis ma mõtlesin, et sa küsid, aga miks, siis ma vastan sulle, et aga see on ju nii ebaoriginaalne, sest kõik usuvad jumalat. Milleks on inimesel jumalat vaja. See võib olla jumal, see võib olla ka mis tahes muu asi. Inimesel on vaja tajuda, et miski on temast suurem. Muutuda enesekeskseks või arvata, et et nii kõik mis, mis talle tundub, et see peabki niimoodi olema. Et mitte minna ligimesele liiga tegema, sellepärast et teine on teistsugune või see tunne, mis näiteks haarab maastik, kus, kus on olemas kõrged jäädi, sügavad orud suured avarused, kus vertikaal Algne mõõde seal tunneb inimene ennast kuidagi oma õigel kohal saab aru, kui väike kui juhuslik, kui haavatav ta on. Ja ta oskab tänulik olla, et vaatamata sellele on ta ometi olemas. Et see võib olla sama sama põhjus, miks inimene jumalat vajab. Aga ma arvan, et igaüks vajab seda suuremat pilti. Ja ma ei tea, kas meil on rohkem kahju nendest, kes arvavad, et nad seda ei vaja või nendest, kes nendega kokku puutuvad. Kas selle olemise ja elamisega, et mida edasi, seda kergemaks läheb või seda raskemaks? Viivi Luik ütleb, et miks on igal ajal isemoodi kalu ei lähe kergemaks ega raskemaks, aga kogu aeg on uutmoodi raske jõutomaadi kerge. Aga kumb on üldse rohkem, kas raskemat või kergemat? See sõltub inimese loomulaadist. Mul on kuidagi tunne, et, et igaüks sünnib sünnib siia ilma mingi põhitundetooniga, ükskõik, millesse siis määratud on, kas kas seal sünnib pärane või seotud sünni asjaoludega või lapsepõlvega või millega iganes. Ja kuidagimoodi, kui välised tingimused, inimest sellest talle omases tundetoonist kõrvale kallutavad, et siis ta leiab ise mingit et selle tooni juurde jälle tagasi jõuda. Ehk siis mida on raske kujutleda. Aga mälestustest on olnud lugeda, kuidas kõige kohutavamatel aegadel koonduslaagris ja kaevikus ja kus iganes on, on inimesed leidnud endas võimet naeratada mingite tühiste asjade üle või rõõmustada asjade üle, mille, mille üle tavaelus üldse ei oska rõõmustada. Et see kõik omandab niisuguse tugeva tugeva väärtuse, mis veab tagasi sellesse keskmesse. Ja vastupidi, just kõige muretumatel aegadel ja kõik rahulikke mõttes riikides on kõige rohkem enesetapu mõtteid ja tühisuse tunnet ja kõike niisugust mis omakorda veab sellest õnne või rahulolu või kindluse tundest teisele poole. Et kuidagimoodi inimesi seal mingi salapendel, mis kogu aeg tema enesekeskme poole tagasi viib. Aga kus see põhiline tundetoon on meile kõigile antud selle vastu ei saa midagi, ei saa muuta ilmselt oma iseloomu ja siis on olemas Eesti vanasõna, igaüks on oma õnne sepp, et kuidas need omavahel kokku kõlavad. No kui ma nüüd pean mingisuguse vastuse nuputama, siis võib-olla nii, et et inimesel on võimalus seda endale eripärast paadi ära tunda ja leida viisid, kuidas selle kuidas selle juures õnnelik olla, või elada elu nii, et poleks piinavalt valus. Aga sul ei ole sellist tunnet, et mõned inimesed lihtsalt olla õnnelikumad kui teised. Ma arvan, et, et see on ka üks üks anne ja mõnel inimesel on kindlasti rohkem annet olla õnnelik, kui mõnel teisel. Kas sa oled näinud tõeliselt õnnelikku inimest? Ma arvan, et ma olen, kus ta elab. Ma võin rääkida. Oh see lugu võib isegi õpetlik olla. Eks noormees, kes võeti sõjaväkke ammustel aegadel, võttis sinna kaasa Karlis Kalbe muinasjuturaamatu, mis oli tolle aja kohta selline üsna suur, mitte nii suur nagu see, mis praegu hävitusvälja tuli, aga ikkagi üsna kopsakas. Ja niipea kui anti mingi käsklus ja kõik moodi vastumeelselt vinnasid ennast seda käsklust täitma, siis tema hüppas esimesena püsti, silmad säramas ja tõttas seda käsku täitma. Olete oli ta vabatahtlik, alati käitus ta abivalmilt ja rõõmuga ja kui oli rivitult käsklus ja kõik vaikselt istudes hakkasid taskus suitsu otsima Sistus tema kannule avas oma skalbe muinasjuturaamatu hakkas kõlavalt teistele ette lugema. Võttis noormees sõjaväest koju, sest otsustati, ta ei ole normaalne. Mille eest te olete saanud sügavalt tänulik olla? Ennekõike inimeste eest, kellega ma olen kokku puutunud inimeste Jelts olendite iga kohtumine olema mulle midagi õpetanud. Ka, mida nad on sulle õpetanud. Mida sa varem ei teadnud? Mis tunne on olla teistsugune, teine inimene või teine loom? Ma olen sellest muidugi ainult aimu saanud aga see on, aga see on väga rikastav kogemus. Sa rääkisid, et sinu koer käib ka näiteks teatris. Mis sa arvad, kas ta tunneb ennast ka juba nagu inimene? Ei, selles mõttes mitte, et ta ikkagi tunneb teised koerad ära, küll aga minu, kas näiteks õppis noa ja kahvliga sööma? Tema oli täiesti veendunud, et tema on tõeline inimene. On inimene ja tema armastas näiteks lamada niimoodi õlgadel. Ja siis, kui ma asusin kahvliga palukest suhu pistma, siis ta sirutas käpa, tõmbasime teile katselt kahvli Parema kõrva juurde haarsele Polukeselt ise. Või ta siis lamas laua peale, lõi, lõi oma käpa ühe küüne oliivi sisse, toimetusel aeglaselt suhu. Kas koer saab ka midagi õpetada inimesele? Oja väga ja väga palju just nimelt seda puhast olemist. Kui ta lamab, siis ta on täielikult lõdvestunud. Ja kui ta sestap, siis ta on ainult puhas, edasi viskuv tahe. Temas on olemas olemine. Ja inimene peab ennast muudkui kui häälestama sellele olekule et see ei tule nagunii kergelt kätte, et peab endaga tööd tegema. No lastel on see olemas, aga lapsi kasvatatakse ju kogu aeg, et et ära tee seda ja teist. Nii et, et ühesõnaga, selleks, et sootsium ei sobitud, tuleb paratamatult endasse ta puhast olemist alla suruda. Et siis ühiskond tahab, et inimesed ei oleks siin ja praegu, vaid on. Ei noh, see on lihtsalt loomulik, et tuleb teistega arvestada. Kui tahta teistega koos olla. Aga kui me kõik oleme olemas ja oleme kohal, et siis me ju ka arvestame teistega. Et see ei takista ju meil kuidagi funktsioneerimasta nagu ühiskonnas laiemalt, lihtsalt oleks terve suur hulk teravamaid inimesi seda kindlasti. Ma mõtlesin, et miks kõik on läinud niimoodi. Et kus vahe nagu sissetulijat, miks me elame rohkem minevikus ja tulevikus, kui olevikus. Ma kujutan ette, et et enamuskasvatust ja haridust on sellele suunatud et seda ei väärtustata trandama maailmas või noh, ütleme siis meie tsivilisatsioonis kindlasti on, kuna hõime, kus on kus on teisiti mis meil väärtustatakse edukust, sobivust ühiskonda ja, ja saavutusvõimet Kas mitte Gibron, kirjuta midagi niisugust, et et valu uuristab meisse sügavusi, mis mahutavad rohkem, on? Tal on teistmoodi sõnastatud, aga midagi niisugust ka suures valus võib olla õnnelik. Tähendab, õnnetunne ei ole. Meil on rõõm alati õnnetunne on, on see, et et sa tunned, et see on õige. Kõik on nii, nagu on. Ja elad sellega seal mingi hoopis hoopis teistmoodi mõõde, aga rõõm ja valu käivad kogu aeg. Kui seda valu atribuuti nagu sisse tuua veel. Et kas sul ei ole mõnikord olnud sellist tunnetata, et sa parem loobuksid oma tundlikkusest, et sul ei oleks näiteks nii valus? Ma ei tea, kas sa saad aru, mis ma mõtlen, et sa oleksid pigem loll ja tuim. Olen küll teinud mõndagi selles suunas. Tähendab, on teatud valumis ühesõnaga valu ületab taluvuse piiri, siis ta teeb juba iseenesest tuimaks. Danielle, igasugustes uhkunud. Üritasin vanglates küllalt kindlaks tehtud, et teatud piirist saadik enam rohkem valu isa inimesele valmistada, sest tal hakkab seal hakkab reageerimast. No mulle tundub, et ma olen peaaegu seal piiri peal ära käinud. Kui ma tunnengi ära, et minu pärisosa ongi see kurbus või minu pendel, kisub rohkem sinna kurvameelsuse poole. Et kas nagu selles äratundmises siis võibki tegelikult olla kogu aeg õnnelik, et kui rõõm ja valu nagu vastastikku käivad niiviisi üles-alla. Aga et see õnn nagu võibki olla kogu aeg, kui sa õelusetunnetus on nagu kogu aeg kohal, et siis ongi see õnn kõiges selles valus ja rõõmus ja ja vihmas ja päikeses, ma arvan küll sellisena puulaske mul olla kurb kurbus jumalast on ja oli üks väga huvitav näitus Pariisis melanhoolia, kus siis oli väljas töid erinevatest kultuuridest, erinevatest ajastutest ja sealt tuli väga selgelt ilmsiks, kuidas kurbus või melanhoolne pooliasse võis pliini või valusse või kõigesse, sellesse on erinevatel aegadel suhtutud. Et kui Euroopa lõikes, kui kreeklaste jaoks oli see lihtsalt üks temperamenditüüp enam-vähem üks neljandik inimkonnast olidki lihtsalt niisugused, kes kippusid kurvastama, no ja siis see oli tavaline siis keskajal oli, kurbus oli taunitav, sest see viitas sellele, et inimene ei oma jumalat või see oli niisugune kahtlane siis romandikute jaoks oli see ainuvõimalik või ülev siis muutusse lihtsalt eriliseks nähtuseks, mida tuli ravida ja nii edasi, ühesõnaga et hästi palju erinevaid lähenemisnurki. Aga hoopis ühest eelmisest jutuajamisest sa küsisid teadvuse kohta ja ma just mõtlesin, et et kõik on teadvus, aga see, mida meie sellest teame, see on üks väike maa-ala, mida meie meeled valgustavad. Siis ongi tegelikult see, mida mida loomadelt õppida, noh, lihtsalt neid jälgides, kuidas nad maailmas on neil seal mingi mingi teadmine, milles, et millest meie teame sama vähe nagu nemad teavad meie teadmistest. Valdaru saite, et ta pole enam laps, kasseeris teieni näiteks sellega, et te saite vastuse oma küsimusele. Ma ei ole sellest siiani aru saanud. Vist oli küll, koli inimsumma, ma ei mäleta, mille ümber see oli, aga ma tahtsin näha, mis seal on ja ma ei näinud. Ja ma hakkasin niimoodi hüppama, et näha ja siis ma järsku taipasin, et mul on kõrge kontsaga kingad, mul on pikk mantel, mul on kübar ja käekotti siis veel üks kott käe otsas ja, ja ma sain aru, et ma näen välja võrdlemisi koomiline. Et see võis olla üks niisugune hetk, kus ma sain aru, et ma ei ole enam laps. See kõlab küll hästi, enesestmõistetav on, seal on üks nendest asjadest, et me ütleme, et noh, et sellise õnne vastand võiks olla kas õnnetuse tunne või mida see ikkagi tähendab, kui me oleme õnnetud. Et kui me oleme õnnelikud On inimesi, kes ütlevad selle kohta väga lihtsalt, et on, on jumalas, elamine, jumalast lahus elamine. Seda võib ka tunda, et, et kas või tões, kuidas seda keegi enda jaoks erastab, aga ma arvan, et see tunne on enam-vähem seesama, et inimene tunneb selle ära küll, kui ta, kui ta elab vale elu, see ei ole tema elu või see ei ole kooskõlastama sisime olemusega ja see rahulolematus, vaesuse tunne ongi see, mida siis võib õnnetusena õnneta olemine täpsemini ja ja vastupidi, et kui miski liigub paika või sa tunned ära, et see on nüüd täpselt see, mida sa tunned, see on see, mida sa õigeks pead. Et siis on seal alati mingi sisemine rahu. Ja isegi kui väga suurte loobumistega seal hirmus kahju millestki loobuda, aga sa saad aru, et see peab nii olema. Noh nagu terviku seisukohast on see parem siis ühtepidi sa oled nii õnnetusele lehitel, aga samas on sees rahu, et see, see peab nii olema. Noh, see on jälle see tõeluse tunne või see tunne, et sa oled osa tervikust. Sarjas Õnne õpigoda kõneles Doris Kareva. Ülikool tänab koostöö eest Tartu Ülikooli eetikakeskust ja haridusministeeriumi muusika Robert Jürientalilt. Saate valmistasid ette Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2008.