Ööülikool. Kui ma hakkan tuginema rahvusromantilisele ideele Eesti ühiskonnast, mis on rahvuskeelne, jääb selliseks, mis saab viie parima riigi hulka, siis ma kukun läbi lõppkokkuvõttes varem või hiljem kukun solgiauku ega muud ei juhtugi midagi. Ei koole. Ö-ülikoolil on külas Tartu Kõrgema Kunstikooli professor Peeter linnak. Tänase jutu pealkiri on õnnekütid. Õnneks on sellised lood, et me peame tegema mingisuguseid piiranguid sellest rääkimisel, kuna ma olen taibanud ja märganud, et meie ühiskond koosneb õnneküttidest, nimelt need on inimesed, kes iga hinna eest püüavad olla õnnelikult selliselt pressitud nagu mahlapressist. See on muutunud kohustuseks on muutunud omaette institutsionaaliseeritud teemaks. Ja sellest on tehtud nagu omaette akadeemiline diskursus peaaegu välja uurida, mis on õnn. Tooksime selle õnne ära sellistes penglerite ja teiste metafüüsikute Uiluvast mõtestikust. Teiste sõnadega, minule ei paku absoluutselt huvi, kas õnn on see, et ma olen kergelt sopsus või mõnuainete mõju all. Kas ma olen armunud, kas mul on väga palju raha, võib-olla on uus auto või ma täidan mingisugust ette mängitud väärtussüsteemi? Miks sellepärast, et kõik sellised definitsioonid põhinevad salamisi ühiskonna poolt ette kirjutatud ja konstrueeritud mõistetele ehk väärtussüsteemidele ja üks huvitavamaid raamatuid, mida olen kohanud õnnest ja sellisest unistamisest ongi fantaasiat, ajalugu. Teiste sõnadega käsitlus sellest, mida osati mingisugusel ajastul unistada, millest osati unistada ja milline inimene oli ette nähtud olema õnnelik. Ma tooksin õnnet nii madalale, kui vähegi võimalik, siis tähendab kuhugi kõnniteetasandile. Ja lähtuksin väitest, et õnn on ennekõike determineeritud konkreetse aja ja kohaga. Toon determineeritud konkreetse kultuuriga, mis omakorda asub teiste kultuuride vahel. Ja see, mida me peame isiklikuks ja kordumatuks tegelikult koosneb väga paljudest väga lihtsatest konstruktsioonidest minu jaoks hästi lühidalt öeldes õnn on see, kui ma suudan aru saada adekvaatselt aru saada, mis toimub praegu. Mis toimub minu ümber, mida paremini ma sellest aru saan, seda õnnelikum olen. Ja vastupidi, me võtame selle teise vastandi, vastandmõiste õnnetu olemine või, või õnnetusjuhtum või mitte, õnnelik olemine siis minuga juhtus just kaks päeva tagasi. Väga tore lugu, et ma käisin üle ookeani loengut pidamas Ameerikas, tulin sealt tagasi peaaegu kodusele Inglismaale mis on ometi ju korralikum ja tsiviliseeritud Ameerika ja valmistusin minema lennuki peale lennuki MJ Easyjet, nagu nimigi ütleb, ei mingeid probleeme. Kerge lendamine, sain ma oma pakid ära antud, ilusasti ülekaalu ei olnud ja hakkan minema sinna striptiisiosakonda, kus inimesed kõik riidest lahti võetakse. Ja korraga peatab mind üks noormees ütleb, et oi, oi, oi, oi, oi selle kotiga me ei saa teid küll peale lasta, ta ei olnud seda koti isegi mitte sisse vaadanud, ta ei olnud seda üles tõstnud maast lahti, rebinud ette, et siis teada, kui raske see kott on, ega midagi, pidin ma paneme selle koti kaalu peale, ma panen selle koti kaalu peale, kostab hääl hunti, suid, silos nõu või nõu või kusjuures on selgelt teada, Easyjeti reeglistikus on antud kottide mõõtmed, aga mitte nende kaal, kaal võib olla täiesti piiramatu, te võite kasvõi suure Mäkindus arvuti sinna endale pea kohale sokutada. Edasi läks vestlus väga huvitavaks selles mõttes, et et mis juhtub siis, kui selline tümakas kukub. Tümikas kukub lastele pähe justkui kolme kilone teravate servadega või mingi kõva asi pähe kukkudes vähem ohtlik oleks. Ja nii edasi ja nii edasi. Meid pandi jooksma koos kohvritega mitme instantsi vahel, kellest üks oli siis pagasi kontroll, teine oli siis seesama striptiisiosakond ja täpselt nii kaua, kuni me jääme lennukist maha. Ma hakkasin mõtlema, et ohoo, loomulikult ma sellel hetkel olin, ei olnud väga õnnelik, ma sellel hetkel olin isegi noh, peaaegu et õnnetu. Ja ma hakkasin mõtlema selle üle, et et mis nüüd saab, esimene reaktsioon loomulikult maksta nendele inimestele kätte, kaevata nende peale, anda neile pasunasse sõna otseses mõttes kuidagi teha neile tagasi see asi kõik natukene aega hiljem kui selline, ma ei tea, mis keemiline moodustis meil viha reaktsiooniga kaasneb mingisugune anti adrenaliin või, või mingisugune muu saast hakkasin ma mõtlema, et mis siis tegelikult juhtus? Mulle tundus, et tegemist on maffiaga vastikute inglastega, kes põlastavad ja alavääristavad endise Ida-Euroopa kodanikke. Siis mul tuli pähe veel kolm varianti, üks oli see, et need piletid on topelt müüdud. Teine oli see, et pagasiruumis veetakse midagi kahtlast ja meie kotikesed sinna peale enam ei mahu. Oh häda, mis on kõik mõistetav iseenesest. Ühesõnaga niipea kui ma loobusin niisukesest veri pähe tulevast õnne vastandtundest ehk õnnetu olemisest hakkas mõte tööle ja ma liikusin kuni selleni välja. Et võib-olla need inimesed on meie peale pahased tõesti, me oleme Ida-Euroopast, me võtame ära nende töö. Ja nüüd nad sellisel omapärasel viisil maksavad meile kätte. Ja vot sellel mõistmise hetkel ma olin vaatamata selle olukorra vastikkusele ja füüsilisele vägi valdsusele väga õnnelik, väga õnnelik, sest mu silmad avanesid ja ma sain aru, mis võis toimuda väga suure tõenäosusega. Nii et ma arvan, et õnn vaatamata oma metafüüsilised ja tegelikult on väga-väga ratsionaalne. Ja laiemas plaanis kirjutasin ma just vahetult enne seda reisi ühe teksti, mille üle ma olen tõeliselt õnnelik. Paljud inimesed püüavad mõtestada, mis siis praegu õieti toimub. Teatavasti on ühiskonnas väga afektilembelised, kui on majanduskriis, siis on paugupealt igal pool majanduskriis, see sünnib väga ruttu nagu ahelreaktsioonina. Kõigepealt avastatakse, et mingi osa raha on puudu, mis ei pane enam teatud rattaid käima, teatud rattad käivad raha tagajärjel teatud, et need jäävad seisma. Siis millegipärast see kutsub esile samasuguse peatamise ja ahastuse kõikides teistes sfäärides. Kõigepealt olid miljardit puudu. Okei, võtame miljardi tasemele, kuskilt paneme seisma, koolid, vähendame, nende koosseisu, vähendame, ühtlasime, sündivus, vähenenud ja siis on meil vähenenud raamatukoguhoidjate palk ja fondide komplekteerimise rahad on vähenenud võimalused ja Eesti ei vajagi nii palju kunstnikke ja muid artiste. Raske on ka bussijuhtide ja, ja nii edasi, lendurite rääkimata. Loomulikult kõigil on koera õudselt raske. See näitab päris selgesti, et inimesed absoluutselt ei seisa kahe jalaga maa peal ega mõtesta seda praegu on, järelikult ei ole ka õnnelikud. Järelikult nad on sellises seisundis, kus nendega on väga kerge manipuleerida. Võtsin karmilt kätte nädala-kahe jooksul ja panin kirja kõik asjad, mis on juhtunud Eestis aastatest 90 kuni 2007. Sellised asjad, mis omavahel ei olegi väga seotud. Asjad, mis on pärit erinevatest reaalsus kihtidest, suurtest poliitmajanduslikest protsessidest kuni väga isiklike tähelepanekute nii välja ja loen selle loomulikult sisete. Seebikad valgusid laiali üle kõikidega. Joovastav multikultuuriline atmosfäär asendus sujuvalt kaine majandusliku globaliseerumise, ka kaitseministrilt varastati portfell. ETV hakkas tegema saateid koertest ja nende omanikest Rock Summer asendusõllesummeri. Ka kunstifestivale asendasid Grey festivalid oma toetuse kurjas perifeersete maade kunsti tagant ära, rikkus osas Sõnumileht muutustabloidiks ja Postimehe kultuurilised muutusid järjest väikekodanlikumaks. Eesti Ekspress kujunes sujuvalt parempoolseks maineleheks. Punases tretis sai Sampo Pank. Eesti kaablist sai proov, kapital tselluloosivabrikust omakorda poole maja paberivabrik muutu. Stockmanni kaubamaja. Tartu maantee ehitati palju laiemaks. Erastati natsionaliseeriti Eesti raudtee rongidele, ilmusid esimese ja teise klassi vagunid ja internetiühendus, kaotati rongiühendus, Haapsalu jõeroopaga kaotati, avati, kaotati rongiühendus Peterburiga. Eesti kunstimuuseumis toimus graafika rööv. Ene Grauberg lahkus Tallinna kunstiülikoolis Boris Bernstein lahkus Eestist Leogents maisest elust. Johannes Saar lõpetas kirjutamise, hakkas kunsti keskuse direktoriks. MART Vilniusest sai füüsikadoktor Peeter linnupis sai semiootikadoktor. Lakas kinoringvaadete tegemine. ETV parimad režissöörid pandi tegema saateid, usun Tähelaev laulge kaasa eesti nõiad. Eestisse tuli elama inglise skulptor Paul Rodgers, Tallinnast lahkusid Peeter Laurits, Raivo Kelomees, Jasper Soova, Mari Sobolev ja teised ametlikud isikud. Anu Liivak lõhkus Soome, Mare Tralla Inglismaale, Katrin Kivimaa tuli jälle Inglismaalt tagasi. Marju Kuut, Rein Rannap tulid Ameerikast tagasi. Toimusid homode paraadid. Uue kunsti avamisele tuli Harri Männil, mille peale Ameerika saatkond sinna ei tulnud. Eesti rannavetes hakkasid üle maailma kohale sõitnud tankerid regulaarselt oma õlisid välja valama. Rajati okupatsioonide muuseum, kus hakati näitama minevikku, piinamisvahendeid praeguseid, aga mitte endiselt. Kaage piirid hakkasid tööle turvateenistustest minevikku. Tippsportlased lonkavad. Viljandi kultuurikolledžis sai Tartu ülikooli kolledž. Kunstist sai meelelahutuskunstnikest said reklaamitegijad, muusikas sõidab peet kirjandusest, sai konservatiivne teatrisse eesti teater bussidesse regulaarselt trahvi ja korraldati haaranguid posti saanud kella kaheksast alates enam viina. Suitsu tohtis teha ainult õues naabreid või solvata, igal pool. Laenata sai palju, liisida veelgi rohkem. Eesti politsei hakkas armastama semiootikut. Laevaomanikud Hunt-Pant ja Mehtonen ülbitsesid laeva pardale alluvatega. Luik ostis endale Eesti meediaimpeeriumi. Kruuda tahtis ka kriitilise kunsti vaimus õpetatud endised üliõpilased hakkasid ajakirjadele, stiil ja diivan tegema moereklaami pilte, kujundama kodusid ja kodulehekülgi, müüma oma teoseid. Kommertsgaleriides. Taotleti kunsti autonoomsust, saadi vastupidi. Galeriides ja muuseumides hakkasid näituste ajal toimuma läbu üritused. Ülikoolid võtsid õppejõududelt teadmised ja saatsid nad pikalt kunsti aasta näitustele võeti vastu kõik tööd. Vanapaberit ei võetud enam üldse vastu. Taarat võtsid inimeste asemel vastumasinad. Rotermanni kvartal arendati kuhugi välja, kultuuritehasele tehti katkematult tünga. Eestile Nokiat ei leitud. Baskini ilma oma teatrist Tartu sai linnale uue pea, tallinna pea läks üldse sassi. Naturaalmajandust hakkas asendama digitaalne televisioon. Lennufirmad hakkasid turvalisuse huvides inimestelt konfiskeerima isiklikke esemeid. Bussifirmad sulgema tualettruume. Euroopa Liidu riigid hakkasid avama tööjõuturgusid, häkkeritasusid lahti, muutuma võõraid pangaarveid. Teadlased alustasid elanikuna geneetilise informatsiooni kogumist andmepankadesse. Eesti kunstnikud osalesid Veneetsia biennaalil, manifest ja mujalt välisriikides. Eksponeeriti tihti Jaan Toomiku, Ene-Liis Semperi, Kai Kaljo, Mark Raikpere videoveoseid. Maalikunstnikud näitasid oma teoseid välisriikide kohvikutes ja koridorides. Margus Kappel hakkas klaverit mängima kaubanduskeskustes. Tänavatel joonistasid Charles Eesti parimat karikat turistid jalakäijate maa-alustes tunnelites musitseeris sümfooniaorkestri viiuldajad. Tuntud kunstnikud hakkasid tegema telereklaami esimese suurusjärgu näitlejat lugema reklaamide kommertshääli. Heli-pildi- ja filmisalvestused muutusid digitaalsete. Eks talved muutusid järjest Soemataks, vanainimesed hakkasid tegema kepikõndi. Kohalikud feministid, abielusid, soome joodikute ja inglise poissmeestega. Hakati välja andma, relvalubasid ja alustati Viagra turustamist. Jookide turule jäid endiselt kasevesi. Kolmekordne jaaknool kadusid KGB endine pealik väljasõidutoimikut 10 miljonit dollarit. Peldikubaar ja maavalitsused toimus üheksa 11. Eestis ehitati ka kõrghooneid. Eesti keelde tõlgiti Michel Fukud Sigmund Freudi suusanud Sontagi, Julia Kristivat shokteri toad Pirbordiga. Volter pensionini Marxi enam eesti keelde ei tõlgitud. Engels'i ei mõeldudki tõlkida, venekeelne ropendamine asendus inglisekeelse ropendamise ka ülikoolides muutus osa õppetoolideks. Meeste hulgas muutus populaarseks isapuhkus. Kahe 30 aastased kunstnikud hakkasid kiiresti tühjenema rääkima väsimusest ja igatsema elutööpreemiate järele. Samavanused kriitikud muutusid kohe konservatiivset, nõudsid privileegi, esinesid varakult pensionäridele mõeldud tähelaeva telesaates. Tagumiktunnid asendusid kilobaiti sekundis. Turismituusikud asendasid ravimitehnikafirmade Messi kutsetega. Sotsialistliku töö kangelaste asemele ilmusid näidis loll Beatrialeti šõudes. Pioneerikoondustasemel hakati kogunema reite ees. Töökollektiivide peod asendusid korporantide Iiemmidega tasuta arstiabi vahetas välja maksude rohke suremine. Sündimine tundmatute meditsiinitöötajate seltskonnas muutus ilmaletulekuks lapsevanemate pilgu all. Armastus omasooliste vastu minetas oma keelatud staatuse pede rästjana ja nimetati homoseksuaalseks. Gaseeritud vee automaadid asendasid pangaautomaatidega ja kultuurimajad, kasiinod ega vihast paneelmajade vastu koliti teise maailmasõjaeelsetesse puulobudikke äärelinnades. Mulvertite asemele hakati kandma läptoppe ja tripperi ja süüfilise hirm asendus hirmuga AIDSi ees. Unustati leiutati uusi patoloogiaid senise gripi asemel näiteks läks moodi stress. Taksofoni tasemel ilmusid mobiiltelefonid, mille kandjad on jälgitavad. Pikki süldilaudu hakkasid perekonna liitustes asendama põgusad kohtumised ja kiirtoit. Rahvamajad tõrjuti välja lõbumajade poolt. Veepargid hakkasid asendama veetorn, raamatute tiraažid langesid, hinnad tõusid kümneid kordi. Varasem tähelepanu inimeste pikkusele, asenduskolu jälgimisega taksomeetrites hakati rakendama üldis relatiivsusteooriat. Televiisorite monitorid ja kultuurisaated muutusid järjest lamedamaks. Lastesaadete tegelaskonnast vahetasid Tipi ja Täpi välja neli erinevat teletupsu koos tolmuimejaga. Õigus eluasemele, asendusvõimaluse, ka oma koduleheküljele. Kunstnike elusid hakkasid asendama nende elulood. Oma teoses, mida näidati hiljuti näitusel, küsis kunstnik nimega Tiit Sokk, kes jõuab kõige kõrgemale, kelle käes on võim. Kes saab kuuli, kes saab kuule, kes saab hulgalt raha. Kes saab galeriioja, kes on kõige targem, kes on kõige kuulsam, kes on järgmine barbar Goger, kellel on kõige rohkem raha, kes läheb ajalukku? Kes saab presidendiks, kellel on kõige suuremad rinnad, kes murrab läbi, kellel on kullast hambal? Kelle poole on rahvas? Kes on kõige ilusam, kellele lüüakse hingekella keda kiidetakse, kes on kõige geniaalsema? Kellel on kõige parem, kes on kõige õnnelikum? Kes on kõige kiirem, kellele antakse aru kellele avanevad uksed kellele püstitatakse monument, kes jõuab pjedestaalile? Kes saab punasele vaibale. Kellest saab vahakuju, kes elab kõige kauem, kes elab lõpuni, kellel on kõige vähem rasva, keda jumal hoiab, kellel on kõige ilusam naine keda kardetakse, keda armastatakse. Kellel on kõige kuumem mees, kellel elus veab, kelle hääl kustub mägedada, kelle huumor töötab? Keda Lutsifer jumaldab, kes tantsib esimest valssi? Kes saab inimeseks, kelle päralt on tulevik? See, mis toimub ühiskonnas ma arvan, et mind tegelikult nii väga ei puuduta. See inimese sisekosmos kobrutab nagu palju tugevamalt, kui, kui kõik see, mis pakutakse talle välja hakkas, sind on hästi tugevalt inspireerinud just see, mis toimub sinu ümber või see, millest sa alustasid, et sa tahad teada, millises maailmas sa elad. Sa tahad teada, mis toimub praegu, et miks on see sinu jaoks oluline. Mind näiteks huvitab palju rohkem, mis toimub pärast surma. See on puhtalt pragmaatiline funktsionalistlik huvi selles mõttes, et ma ei saa elada liiga palju minevikus ega tulevikus ma pean hakkama saama, ütleme, puhtfunktsionaalselt hakkama saama just praegu ja täna. Ja selleks ongi mul vaja ikkagi adekvaatselt, et hinnata maailma mitte öelda, et mul on sisekosmos tõmmata endale skafander ümber liikudes ringi illusioonides. See illusioonide purunemine võib olla väga, väga kohutav, ma mitte juhuslikult ei maininud päris alguses raamatut pealkirjaga fantaasiat, ajalugu, mille üks põhiväidetest just nimelt kõlab ka kõige isiklikum ana tunduvad teed ja unelmad. Ja sisekosmoses on just nimelt väliste asjaolude summa summaarum või nende poolt mõjutatud ja toimetatud värk loomulikult hamburgeriputka ei mõjuta mitte kogu meie psüühikat, vaid osa sellest. Me reageerime talle kasvõi eitusega tema suhtes. Me satume temast selle eitamise läbi, et küll on vastik Ameerika kultuur, mind see ei huvita. Ma olen oma sisekosmos sattunud temast sõltuvusse, tegelikult me tahaksime, et teda ei ole. Kui meil temaga üldse suhe puudub, siis me isegi ei nimetaks teda. Seetõttu mind huvitab just nimelt selline ka sisekosmost, mis on väliskosmose erinevate jõujoonte peegeldusi ja inimene kui sotsiaalne loomakene on paratamatult ikkagi tema. Psühholoogia on sotsioloogiliste parameetritest õudselt õudselt sõltuv alates sellest, et me ei tea isegi, kust pärinevad meie ideed, ütleme, et mida sisekosmosega inimesed taga ajavad eraldatust. Kogu idee, et ma lähen teiste juurest kaugemale, on tegelikult ühiskondlik idee. Ta on just nimelt ühiskonnas levinud, on väärtustatud teatud väärtussüsteemides ja ennekõike Eesti ja Soome ühiskonnas näiteks eraldi olemine, suur personaalne ruum, selline arusaam vabadusest, kus ma olen teistest kaugel, kus teised ei saa mulle sisse sõita, kus ma tunnen ennast eristatuna teistest inimestest. New Yorgi elanikul sellist ideed põhimõtteliselt ei saagi tekkida. Kui ta tahab eralduda, siis tuleb, tegemist on kuidagi väga teistmoodi. Teda hakkavad automaatselt mõjutama isegi eskalaatorid, trepid, millel ta iga päev seisab ta teises keskkonnas ja ta peab endale vabadusi defineerima, täiesti teistsuguse. Ta ei saa seda defineerida niimoodi ruumiliselt, sellise eraldumise kaudu. Ta peab kas väga endasse klaasistunud silmadega keskkonda mitte märgates süvenema. Sellisel juhul ta jääb rongi alla kui ta liialt seda teeb. Järelikult ta peab suutma olla vaba ja individuaalne ka sellises tohutus rahvamassis, mis teda reaalselt ümbritseb, mis on tema jaoks paratamatu ja sellest hoiduda ei saa. Sellepärast mulle meeldiks ja nooremast peast ka. Mul oli täpselt samasugused ideed vabadusest ja mind huvitas ka just nimelt selline psühholoogilisem pool vastandas ennast isegi ühiskonnale, püüdsin sellest ühiskonna mõistest kui vastikust mõistest eemale hoida. Miks meie inimesed sellest eemale hoiavad, on ilm selgesti nähtav, sellepärast et sotsiaalsusest just selle sõnaga rääkisid kõige rohkem nõukogude aktivistid. Ja kõik, mis oli sotsiaalne, oli peaaegu sotsialistlik, oli peaaegu seotud selle vastiku, räämas nõukaühiskonnaga, kus domineerisid sellise kõhuga mehed ja selliste tissidega naised. Ja loomulikult see jätab oma jälje, niipea kui ma asendan sõna sotsiaalne sõnaga ühiseluline või inimeste vahel toimuv sõnadega, mis ei ole devalveerunud ega ära solgitud. Sellisel kujul on mul kergem olla tunduvalt kergem ennast väljendada. Ja see ei tundu mulle enam nii kohutav. Ma ei kujuta ette, et inimene võiks olla üldse midagi muud kui just nimelt ühiste omavaheliste suhete peegeldus. Summa transformatsioon nendele suhetele. Ja nende kokkupaneku viis, see on ongi minu jaoks see, mis on mina, järelikult me juba valima ka kõikuma väärtussüsteemid nende hulgast, mis meie ümber on võimalikuna ringlevad. Nimelt on praegu ka väga palju asju. Aasta on praegu 2008, kus me ei oskagi ei oskakski mõnest asjast unistada. See, millest me ei osanud unistada aastal 2008 tuleb kahjuks nähtavale hiljem. Sest niipea, kui aimaks, millest me ei oska unistada praegu siis me juba teeksime seda. Ja seetõttu saab fantaasiat ajaloost rääkida kahjuks ainult minevikus, siis kui me oleme kogenud, millest me nüüd oskame, siis ei osatud unistada. Ma olen kindel, et põlluharijate varasemad kihistused ajaloos ei osanud absoluutselt unistada praegusest individualistlikud egotsentrilise vabaduse kontseptsioonist. Et see oleks mingi ülim õnn, kui impordite may-may professioniaaveti maid, Šivassi kõik nihukesed, hiiglaslikud terminid Mongoolia talupoegade hulgas sajandil kuus, seitse oleks tõenäoliselt jäänud lihtsalt kõrvu isegi mitte sattuma. Isegi nad ei oleks sealt läbinud ega, ega mingit hinnangut saanud, vaid lihtsalt. Ma tuleks segi aetud lamba mäegimisega või mõne muu niisukese asjaga, sest ideed sellisest individuaalsust polnud lihtsalt ühiskonnas olemas. Nii et paratamatult oleme ühelt poolt looduslikus kastis maavärina vastu ei saa. Maavärin mulle tõenäoliselt ei meeldi, kuigi ühe korra ma olen seda läbi elada, siis mulle täitsa meeldis. Riputasin oma näitust üles, kõik pildid tulid ühe korraga alla. No niisugust asja ei korralda ükski huligaan iseenesest. Need on sellised esimese kangus järguga, paratamatuse looduslikud äike, müristamine, no ei saa kuidagi ühiskondlikud väärtushinnangud, mille kohaselt põgenemine kaugesse loodusesse sukeldumine iseenda mikrokosmosesse on ning eriline väärtus neid on ainult osa, teine osa. Ei, absoluutselt ei jaga seda. No äärmuslik väide on see, et ühiskond ei ole üldse olemas, ühiskond on väljamõeldis, sest me ei saa teda katsuda kuidagi, ta on hästi eeterlikud suhted inimeste vahel, see ühiskond, peaaegu nähtamatu ühiskondlikud reaalsused on väga nähtamatud, reaalselt neli saab pildistada ega filmida otseselt, seda on väga raske teha, et tuleb rekonstrueerida, enamasti ütleme, fotograafia taustaga inimesena on mul see absoluutselt selge, et mul on väga raske pildiliselt kuvada suhteid ülemuse ja alluva vahel suhteid kahe naisterahva vahel, kes on rivaalid üksteisele, ma pean selleks vanima nende suhete mingisuguse välise avaldamisega. Samas, kuna see kõik mõjutab mind ikkagi inimesed minu ümber, kes helistavad mulle, sõidavad mulle sisse. Loomulikult ma reageerin sellele, blokin ennast ära, ma panen kaks automaatvastajate kolm sekretäri sinna vahele, lihtsalt mulle nad ei meeldi, see on tõsi. Ma tahaksin olla oma kosmoses ja ma pean selleks, et olla oma kosmoses, ma pean panema vahele terve rea hirmsaid masinaid, kuni ma tea, automaatoriti nalja. Üks asi on see, et ei meeldi, ma ehitan seda, aga eitasin, suhe ehitus on pagana tugev suhe. Teiseks kogu teadmiste hankimine tegelikult maailmast peab põhinema, saab põhineda adekvaatse maailma pildile. See adekvaatne maailmapilt tuleb teistest inimestest meieni, ei saa üksinda luua endale mõistet Eesti. Minu, Eesti ja muu. Mind ei huvita, sellepärast et ma näen, kuidas ühelt poolt räägitakse mütoloogilised vormis sihukestest toredatest, ilmastikust, nendest asjadest nagu Teadmispõhine, Eesti, tule taevas appi, teadmispõhine hästi, kui see tõesti nii oleks, siis oleks näha palganumbrites õppejõudude võimalustes ennast täiendada rahvusvahelises vahetuses, mida me tegelikult näeme. Meil on üks ülikool, kes ei mahu 600 parema ülikooli hulka ja vabandab ennast sellega, et me endale tahtnudki sinna saada, üldse. No ei lähe kokku pilt, järelikult ma elan keskkonnas, kus mulle valetatakse ja iga päev valetatakse. Me pidime jõudma Euroopa viie jõukama riigi hulka, vabandage väga. Sellist asja ei juhtu mitte kunagi. Miks siit lähevad ära inimesed, kellel on vähegi ajud, peasy, kes vähegi valdavad teisi keeli, sellepärast et me elame Euroopa liidu lao territooriumil, mis on defineeritud geopoliitiliselt olemagi, selline väga teisejärguline koht. Kuidas defineeritud rahadega defineeritud, poliitiliselt defineeritud? Ei olegi ette nähtud, et Tartu ülikool oleks mitte 600 või või isegi 1000 hulgas. Nõukogude ääres ei ole ühtegi majanduslikku jõudu, kes tahaks toetada enam eesti kultuuri. Teate, miks Eesti kultuuri kunagi toetati, miks Sorosed ja Ameerika tundis nii-öelda huvi kolmanda maailma kultuuri vastu sellepärast, et valmistada ette oma firmade ja äri ja business i tulekut siia? Seda on väga mugav teha just nimelt kultuuri kui Lubrikaatori kui sellise määrdeaine kaudu. Ma ei saa nendest asjadest mööda vaadata. Kui ma tunnistan endale, et asi on kehv ja isegi vägagi, et siis on veel vähegi lootust, et ma tulen sellest välja või töötan välja endale sobiva just nimelt strateegia. Ehk siis ka mikrokosmose, milles ma ise liigun, pööramata tähelepanu kogu sellele Janssile, mis mu ümber toimub. Aga ma saan seda teha tõhusalt ainult siis, kui ma täiesti adekvaatselt tajub, mis mu ümber toimub. Mis ei muutugi selles ühiskonnas, mis ei kumuleeruvega paranegi mitte kunagi. Ma pean sellega leppima ja sellele vastavalt uima hakkan tuginema rahvusromantilisele ideele Eesti ühiskonnast. Mis on rahvuskeelne, jääb selliseks, mis saab viie parima riigi hulka, kukun läbi, lõppkokkuvõttes varem-hiljem, kukun solgiauku. Ega muud ei juhtugi midagi. Et selleni viib see suletud silmadega käimine. Me kõik enam enda elu, need asjad ei vastandu endale mikrokosmost sisekosmos ja see, mis väljas on, ehk ühiskond, et jumala eest ei vastandunud, on pidevalt üksteisest läbi kasvanud, seetõttu ma saan ka rääkida, ma olen õnnelik siis, kui ma sellest aru saan, ma olen õnnelik siis, et ma suudan endale nüüd seda teadvustades rajada hea strateegia oma individuaalse, sest et me ei saa küsida sellist lollakat sotsiaaltarvinistliku küsimust, sellist küsimust, et kas Eestil läheb hästi lõppkokkuvõttes kuna Eesti ja ühiskond on üksikute saatuste summa kujuteldav summa isegi teatud mõttes mitte ainult territooriume keelkond vaid ka need inimesed, kes elavad mujal, kui nad vähegi on lingitud selle kultuuriga. Kui me selle küsimuse niimoodi vastane, et me arvestame kõiki neid faktoreid, peidame praegu loetlesime ja teisi ka siis me saame oma sise ja välisilma tõenäoliselt omavahel tasakaalu viia. Seepärast mind huvitab väga, mis toimub ühiskonnas, mis siin muutub, millised illusioonid 90.-test aastatest, kui need tehtivast kõige rohkem, mis sellest revolutsioonist järgi jäi tookordsetest näivustest, milliseid osutasidki näivusteks ja millised reaalsused kukkusid mürinal kokku ja mida me ei taha endale tunnistada. Vot selline valetamine on just kõige rumalam. Ja selles mõttes ma olen täiesti pragmaatik, olgu see reaalsus nii must, nii vastik, nii eemaletõukav, kui ta tahab olla, ta on ikkagi ikkagi olemas ja ma pean seda tunnistama endale. Ja teiseks, isegi kui me räägime niisugust mõistest nagu õnn siis õnn täpselt samamoodi nagu muud väärtussüsteemi mõisted on globaalmajanduslik, poliitiline kategooria, lõppkokkuvõttes see, kuidas ma ennast tunnen, sõltub teiste sõnadega minu igapäevasest keskkonnast, nii töökeskkonnast kui ka linnakeskkonnast, toome mõne näite, need rutakaid kapitalistid, kes ehitasin, eks lollideküla sinna kuskile rannamõisa juurde, kellel oli, ma ei tea, mitu magamistuba, seitse või 17 vandusid kurja omavahel rääkides, et okei, et oma majas on mul hea olla, mul on seitse magamistuba. Mul on kaks basseini mullidega, ma ei tea veekahuritega kui vaja, või ringdušiga, mis kainestab mind silmapilkselt, aga ma nagu ma majast kaugemale lähen, hakkab jama peale. Mul on valus vaadata, mul on vastik vaadata neid kerjuseid, mõelda neid joodikuid, neid odekolonni lõhna järgi haisvaid, ainevahetus, sassis inimesi, kuhu ma olen sattunud. Et me ei saa niisugust kokku tõmmata, et selles on nagu põhimõtteliselt küsimus. Et selles mõttes olud, mida saab soodustada või vähem soodustada, moodustavadki selle keskkonna meie, millised inimesed meie ümber on, kas nad on mõtlemisvõimelised või on need kõik läinud? Tont võtaks, mul ei ole väga palju rääkida inimesega, kes ainult küsib suitsu ja ütleb, et on maalikunstnik. Mul ei ole väga palju küsida inimeselt, kes ütleb, et kui eile tulime selle peale, et meil on paar miljardit riigieelarvest puudu analüütikute olemas, niisugust juttu pehmelt öeldes häbiväärne. Alati tehakse see viga, et mõeldakse kas Eesti või Tartu või Tallinna või koguni enda keskselt. Et kõik need kategooriad, kuidas Tartus asjad on, on seotud börsile ka maailma börside nafta hindadega. Ma ei saa minna pirukat sööma, kui see maksab 100 krooni tükk. Ei taha. Ta maksab 100 krooni, tüksis, kui naftale lähedal seisvad inimesed teevad seda niimoodi. Ja mikrobussiga, see onu, kes tuleb paberist näos pirukaid tooma, eks ole, kasutab nende poolt pakutud hinnangu naftat lõppkokkuvõttes ja ongi minu pirukas 100 krooni. Ma ei taha seda tunnistada, ei taha, tunnistad minu pirukas sõltust, mingisugusest neetud nafta pumpajas, neetud kaasPutinist või mõnest muust niukses tihikustama peale jäävad paratamatusega võidelda on väga mõttetu, nii ka selle lennujaama juhtumi puhul. Ma ei hakanud nende inimestega võitlema, vaid ma küsisin endalt. Okei, kui minus ongi kättemaksu soovi nende inimeste vastu, kes keerasid mulle käkki siis küsigem endalt, mida nad kardavad kõige rohkem jõehobu kartis süstimist multifilmis kõige rohkem, mida kardavad inglise lumpenproletariaadi, mida kardab kõige rohkem ülemusi, loomulikult seadus, sõna seadus, et ta tegi midagi seadusevastaselt niipea kui ma näitan teile, et esiteks teil ei ole õigust üldse pileteid müüa, kuule Easyjeti noormehed seal ainult onlain-bisnis. Teil ei ole õigust olukorras, kus teise reklaamitud kaalupiirangut ei ole seda kaaluga nõuda ega rääkida mulle kohvri pähe kukkumise ohtlikkusest, mida ma väga hästi tean, sest minuga juhtunud korduvalt. Teiste sõnadega paratamatus, tega ei ole mõtet võidelda, vaid paratamatus, sest see tuleb ennast installeerida niimoodi, et me sealt läbi tulema. Ja loomulikult seda kõike saadab tohutu õnnetunne. Ma sain sellega hakkama. Seljatasime inglise briti ülimalt küünilised norivad aju Key söör tüüpi inimesed plärtsti selja peale, sest ma oskasin adekvaatne olla. Sest no loomulikult mitte kättemaks ei ole oluline ka, vaid oluline on see, et see enam ei korduks. Kättemaks on hästi-hästi, rumal, õnnest väga kaugele viivasi. See, mida sa kirjeldasid seal mingis mõttes on nagu selline mänguplats või taustsüsteem ka, et aga sel hetkel, kui sul on juba pirukas käes, kohvitass on ees ja soe tuba ümber ja tänavad on täis eriliselt häid inimesi, kes on targad, vaimukad Anderikad, kellega sa iga päev kokku puutud, et mis siis sellisel hetkel on sinu jaoks oluline. Millised ideed. Umbes nagu nagu konflikt hea ja väga hea vahel, et siis ma hakkan otsima ilmselt kõige paremaid nende hulgast. Ma ei tea, kust selline koht võiks olla või mis sellele sellisele kirjeldusele kõige lähemal on iseenesest, et kus tänavad on täis andekaid inimesi, no ütleme, et see on New York on sellele väga lähedal. Teate, mis nende väga andekate inimestega on, need tapavad 11 täpselt samamoodi. Et töökohti, mis võimaldavad neil andekad olla ja selles linnas veel elada, on niivõrd vähe. Et kaks kõige vingemad kriitikud lähevad omavahel lihtsalt sellepärast tülli, et üks võttis teise töökohana. Üks tõmbas õppetooli, teisel tagumikul, ter üks ütles kirjastuses teise kohta nii halvasti, et seda enam jutule ei võeta. Aga ütleme, et oletame, et siis on täis selliseid tarku ja andekaid inimesi, ma ei tea, kus see saab olema paradiisis pärast reaalset elu tõenäoliselt või sellepärast, et ei ole olemas utoopiat. Utoopia on koordinaadid Cambridge'i kraadide järgi. Utoopia peab olema kuskil kohal, kuna ta on toopio, tähendab kohta ju tegelikult, et ma ei saa leppida sinu küsimusega niimoodi õhus hõljuv ana. Ma pean küsima, kust see koht on installeeritud? Aga minu küsimus sulle on see, et, et kas sul on mingisugune paik või koht, kus sa tunned ennast väga hästi. Peal kui mina tahan individualiseerub, siis ma suhtlen kaladega. Jama, sukeldus instruktoriga, kes mulle näitab pidevalt näpuga meelekohale. Et ma vaatan liiga palju veel paljudel põhjustel, sellepärast et vee all ei kasutate veel mobiiltelefone, mitte ükski firma ei tooda veolased mobiiltelefone, toodetakse ainult MP3-mängijaid, juba itaallased kasutavad neid, kui nad Mantaraisid vaatavad kuskil vee all, sellepärast et see on kehaline kogemus. See on üks vähestest asjadest, mis on, nagu öeldakse, paremkuiseks, või võrrelda sellega. Ja kas ei toimu ebamäärases kohas. See toimub täiesti konkreetsel laiuskraadil, punases meres, Siinai poolsaare lõunatipus. Nii head kohta neid, kui ma lähen Stroomi rannas ja kukkun vee all mullistuma, siis tõenäoliselt lõpetan depressiooniga, mis ma seal näen, ära visatud säärikuid kunagist saastamis, mida linn pottidest alla lasi ja vete uhus. Vesi on udune. Kell on koht tähtis, konkreetne koht. Kõik sukeldujad teevad, et kolm väga head kohta on maailmas üks on suur korallirahu Austraalias. Üks koht, mida mina, mina ei tea, on uus kino lähedal ja kolmas on punane meri on kolm konkreetset kohta. Need ei ole utoopia, et selles mõttes, et nad on kuskil unistustes olemas. Seal laiuskraatlikkus protsent. Sa oled vee sees, sa hõljud seal, mullid on ainult. Mida sa selle all mõtled? Ei ole ainult mullid punases meres küll ei ole, ainult mullid selles mõttes, et mullid seal selline mullivanni küsimus punases meres on elu. Seal on kalaliike, ma ei oska üle lugeda, aga näiteks mantraid, mis on sinust suuremad milledest üks teadaolevalt torkas läbi meie kuulsa National Geographicu reporteri kes saigi surma. Millest ma sel hetkel mõtlen, et kas see elukas, kas ma kuulan tema toidu bioloogilisse, toidu ringlusesse näiteks kas ta paneb mind nahka või paneb mu instruktori ennem, siis on natuke väiksem? Sa pead silmas, et kas on võimalik puhas meeleline nauding ilma seda. Kas on võimalik selline õnnelik rahulolu ilma selleta, et sinu väga suure mahtuvusega kõvaketas, mis power meeletu kiirusega korraga ei tooks sulle selle faili, et on mingisugune reporter, kes on nagu selle hai poolt torgatud läbi? Pigem selline oli üks väga ilus mõte. Just nimelt mõte et kui te tunnete midagi arvata, et see on mingisugune idee või mõte ei oska selle kohta midagi öelda siis unustage ära, see ei ole mõte veel, see on selline proto mõte. Et siis meil ei ole millestki rääkida, tähendab me, ega me ju mulle ütleme, et ongi ainult mullid, seda raid ei ole National Geographicu puit on ikka veel elus, paneb kuskil kobakas kino ja meil on ainult mullid. Kas me mõtleme siis mullid, mullid mulli ei mõtle? Me mõtleme vähemalt seda, et see on väga ilus. Kui me mõtleme, et seal on väga ilus, siis me juba sõnastame selle väärtussüsteemis toodud mõistega. Me ei saa mõtlemist ära lõigata, siin tegelikult on kaks koolkonda, tajupsühholoogiast, täpsemalt nägemistajupsühholoogias, kui veel täpsem olla. Üks minu meelest oli see Edinburghi koolkond väidab seda, et on võimalus tajuda puhast visiooni, millele siis hiljem liitub selle mõtestamine. Hetkeks on välja lülitatud, te näete näkineidu näiteks seal mullide vahel siiski. Teine ütleb, et meil on võimalik üldse näha ainult ja nautida ainult asju, mida me oleme õppinud nautima. Me tunneme mõnu asjadest, millest meil on olemas kontseptsioon, kassiiri ütleks, ei saagi tajuda asju ega isegi tajuda ilma sõnadeta asju, mille kohta meil puudub kontseptsioon. Meil on ikkagi kontseptsioon, milline see hea on, see, et mullid on, see on ju päris pikk, tuletas kõik tegelikult, mis just, mis pagana pärast mullid, miks mitte plankton näiteks või, või linnusitt, mis vette kukub või samaväärsed asjad sama reaalselt esinevad asjad, eks ole, langeb kajakaparv lendab üle või ütleme, need eesti linnud lendavad veel Egiptusesse talvituma, lasevad kempsu peatus teie pea kohal. Väga ilus vaatepilt, väga ilus vaatepilt, ometi on siis ik, mis langeb ülevalt alla, mitte mullid. Ja mullide sisu võib ka olla erinev. Nonii, ma olen nüüd välja noppinud selled, sinu jaoks on olulised suhted ja kontakt teise inimesega. Mitte ainult suhted, vaid ka mina ise nendes suhetes selles mõttes, et ega, ega me ei ole ju läbipaistvad. Me ei vaata klaasist akvaariumis neid suhteid nagu distantsilt, vaid me oleme ise osa sellest pidevalt. Mind huvitab ka see, mis minus endas selle tagajärjel toimuv, kuidas see või teine inimene. Me küsime, kuidas inimene sinu peale mõjus, alati, kui tuleb temaga kohtumast, oled sa kuidagi eriliselt avatud, öeldakse, eks ole, väga lihtsalt. Mind huvitab just nimelt see, kuidas nad ka minu peale toimivad, mis minus endas muutub selles mõttes nagu rõhutaks just selle sisemaailma välismaailma paratamatult peaaegu et dialektilist ühtsust. Aga ütleme siis need inimesed või need kohtumised, mis sulle mõjuvad hästi, mis sind kuidagi inspireerivad, teevad sind õnnelikumaks. Millised on need inimesed, need ideed, mis siin vaimustavad, annavad sulle jõudu elamiseks. Loomulikult kõigepealt on need samasugused ideed, mille peale ma olen ise tulnud juba enne kui ma näen, et mul mõttekaaslasi, siis mul on võimalik ju sõna otseses mõttes niukse auto erootika käigus tunnetatud jumala tark inimene, näed, palju targem inimene või palju tunnustatum inimene mõtles ka samamoodi, see kinnitab minu selliste üldist mõnuaistingute kõrget enesehinnangut. Loomulik teine võimalus, vastupidi, kui mõni inimene tõepoolest on nii tema ise et ta loob lausa oma sellise aja kulgemise. Teatavasti on ju inimesi, kellega te unustate üldse, mis kell on inimesed, kes panevad mind uskuma midagi, mida ma ennem ei uskunud. Olgu see kasvõi Kööveks, kui ta teeb seda meisterlikult, nimetan teda selle koha pealt muu koha pealt loomulikult mitte Ergid õudne inimene. Teiste sõnadega kahte sorti inimesed, ühed, kes mõtlevad samamoodi või lähedaselt minuga, et meil on, millest rääkida ma ju ei abiellu, bensiinijaama töötajad on, et issand jumal, millest me siis räägime. Millest sa siis räägid? Ütle, mis on sind kõige viimasena vaimustanud. Üks värskemaid ideid, mis mind on vaimustanud, on väga lihtne teadmiste filosoofia küsimus miks meie teadmistes ja meie kõnepruugis ja meie ühiskonnas nagu soovib, on teadmised lahterdatud sellisel kujul, aga mitte ühelgi teisel kujul? Kuigi sisuliselt on asjad läinud nendest piiridest ammu üle, ütleme võtame lihtsalt näitekunst ja teadus teaduseks peetakse, mida me kõik, eks ole, tuleb definitsioon analüütilist tegevust, millel on oma kindel, piiritletud ja defineeritud uurimisobjekt ja meetodid selle uurimiseks kunstiks nimetatakse, bla bla bla ja nii edasi, eks ole. Mind huvitab, miks inimeste teadmised on tegelikult kontinuaalsed, muusikakunstiteaduse, kirjanduse ja nii edasi ja igapäevaelu vahel, need piirid on ise konstrueeritud mingitel põhjustel. Kas need piirid võiksid olla hoopis teistsugused ja mulle tundub, et reaalses kogemuses igapäevaelus piirid on teistsugused. Ja samas ma lähen ikkagi, eks ole, sellesse kateedrisse või sellesse raamatukokku või sellesse kontserdisaali või sellesse akadeemias. Et see on väga kunstlik ja minu küsimus, millel on tähtsust, kas pidurdab nende valdkondade arengut see, et nad on settinud kivistunud institutsionaliseerinud just Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis küberneetika laboratooriumiks. Kas sellel struktuuril on võimega seda neid valdkondi pidurdada? Mis asi on kujutav kunst tänapäeval? Mis asi on kirjandus ja mis ei ole seal kõik sassis omadega täiesti aga meil tuleb ikka niimoodi nagu väga vanast ajast muutumatul kujul, sest rahasüsteem inertsist hoiab seda seal sellisena ongi nii lihtne. Kui te selle ära tabate, leiate endale niši, mis võimaldab teil ennast õnnelikuna tundute. Teate, mis tegelikult piirid on, või? Teate, kuidas nad adekvaatsemalt tund ja te leiate enda koha selles selles seinte vahelises, ma ei tea, kas seinasisesest ühikuse kuskil piiriala jälle tohutu õnnelikus ja see seondub just nimelt arusaamisega, mismoodi asjad on. Tõenäoliselt on, sina oled selle koha leidnud, ma ei oska öelda, kas ma päriselt olen, olen leidnud, ma olen niivõrd leidnud, et kuna ma tegelesin enne oma sellist kunstikriitiku perioodil kunstniku perioodi põhiliselt ainult fotograafiaga, tegelenud sellega praegu päris olulisel määral. See on valdkond, mis on seotud kõigi teiste valdkondadega elus. Absoluutselt kõigil. Kõigil asjadel on oma fotograafia. See kunsti osa on väga väike, väga konkreetne, seal ei olegi väga palju rääkida. Kui ma vaatan ajakirjandust, siis see on seotud fotograafiaga, kui ma lähen meditsiini valdkonda jälle on seotud fotograafiaga, sümptomite pildistamisega või millega iganes, eks ole. No ma ei oska öelda, Atalismidega poiss võhisabaga vanem naisterahvas, kui ma lähen tuletõrjesse, siis avastatakse tulekoldeid jälle selle abi. Ühesõnaga mul on võimalus selle valdkonna kaudu valguda ja külastada neid ruume, kuhu ma muidu saaksin. Mingis mõttes sa meenutad nagu sellist hästi tarka poiss, kes on lasknud lahti suurde lossi, ütleme, et loss on terve universum selles lossis on hästi palju sahtleid, et sa kisud neid muudkui lahti, sa oled kõik need sahtlid läbi lugenud, otsid nagu nende tarkuste omavahelist seost, aga ma ei saa päris lõpuni aru, et misasja sa ikkagi ajada, et et mis on siis see lõppeesmärk, et. See on üks põhimõtteline viga selles küsimuses, mitte viga, isegi Aga kontseptsioonide erinevus, kui sa mäletad, siis Lockmanil on niisugune mõiste nagu senior sfäär, mis tuleneb omakorda kuulsast Vernadski mõistelist biosfäär. Ja see on üks pool, teine pool on see, et inimene on ennast tunnetav loodus mitte midagi erinevat sellest loodusest. Ma arvan, et ma ei ole mitte midagi muud kui lihtsalt üks aktiivne punkt selles looduses, kes iseennast tunnetab erakordselt aktiivselt sahtleid lahti tõmmates või mingis muus vormis. See ei ole isegi tähtis, et ma jätaksin selle sellise indiviidi siit üldse välja. Kui me kunagi järgmises elus kohtume, siis saab näha, kas mul oli õigus, ei olnud, sest seal kindlasti arutatakse, kes ennast kõige kõige rohkem tunnetas valesti tunne, et midagi on, ma ei ütleks midagi muud selle kohta. Inimene on ju sedavõrd väärtuslik või huvitav, vähemalt minu nägemuses niimodi, kui ta oma elu jooksul saavutab, palju asju, mitte ei saavuta isegi, teeb palju asju, millest enamus on teistele inimestele vajalikud ja huvitavad ja arendavad neid edasi ja teevad loovad õnnetunde kasvõi põhimõtteliselt olgu selleks loeng, raamat, näitus, kataloog, telesaade, raadiosaade, mis iganes, ühesõnaga, see on sihuke palju külgne avaldumine ja Ma ei saa seda ise valida ju vaid vastupidi, kuna ma olen selles, ütleme selles senior sfääris selline aktiivne või ennast ennast tunnetavas biosfääris aktiivne punkt, kahejalgne punkt siis ma olen põhimõtteliselt programmeeritud niimoodi tegema vastavalt sellele oma füüsisele, oma temperamenditüübile ja nii edasi ja nii edasi, see ei ole väga valitav. Mu meelest see ei ole väga valitav kuigi jah, põhimõtteliselt valikute küsimus on alati oluline küsimus ka. Ma arvan, et asjad on hästi siis, kui ma KuMul õnnestub luua, toota, teha paljudele inimestele kasulikke huvitavaid asju. Mida rohkematele, seda parem. Niimoodi ma just ei ütleks, aga palju erinevaid, erinevaid asju, erinevaid avaldumisvorm, mitte ühtegi konkreetset, mitte mingisugust nihukest punktist A punkti B-jooksu maha ei voolaks. See on kergejõustiklastel rid, aastak. Sarjas Õnne õpikoda, sepikoda ja trepikoda, kõneles Tartu kõrgema kunstikooli professor Peeter linnap. Muusika autor Robert Jürjendal. Ööülikool tänab koostöö eest Tartu Ülikooli eetikakeskust ja haridusministeeriumi. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen raaditeater 2008.