Ööülikool. Kui te rendite auto, sõidab ta Kreeka saartel ringides mägikülades näete vanu mehi istumas majade ees ja vaatamas teid ja samal ajal ka teist läbi. Seal on teatud elukogemus, see on kokkuvõte seal, midagi niisugust, mis kuulub juba kontemplatiivse tegevuse valdkonda. Kontemplatiivne tegevus peab toimuma millegi suhtes millegi üle ja mille üle ta tund veiklasel teatud sotsiaalne kogemus mida on analüüsitud, mida võrreldakse, mida mõeldakse. Et kui me Aristoteles, et leiame selle ülim õnn on kontenflatsioon siis see ei ole lihtsalt mingi arvuti, mida on käima pandud. Mis siis analüüsib omaenda operatsioonisüsteeme ja püüab sealt kõrvaldada viirusi. Mitte nime ei pea Aristotelesest arusaam vaiksemalt, kogu see kogemus Koole. Ülikoolis on külas filosoof Mart Raukas loengu teemal kujutlusi õnnest. Alapealkiri sotsiaalsed intuitsioonid. Lugupeetud kuulajad, ta, igaüks, kes küsib, mida peab tegema, et olla õnnelik, teab tegelikult rohkem, kui tema. Küsimus eeldab. Esiteks inimene, kes küsib teatud tekstist Sotsiaalse pinge või teatud ahastusega mida peab tegema, et olla õnnelik? Ta teab, et mis iganes õnn ka ei oleks, on ta midagi niisugust mis seda tema sisemist ebakõla leevendab. Ja aitab teda välja eksistentsiaalsest ummikseisust. Teiseks küsides, mida peab tegema, et olla õnnelik? Me saame aru, et isik mõistab õnnelikku olemist, kui millegi tegemist, midagi peab tegema. Ja et olla õnnelik, ei tähenda lihtsalt, et midagi peaks juhtuma. Tõepoolest õnnetusjuhtum ei oma sedasama loogikat, mis õnnejuhtu, see viimane fraas, õnne juhtum õieti midagi ei tähenda. Ja kolmandaks lõpetuseks see, kes küsib, mida peab tegema, et olla õnnelik. Et see tunnistab teatud paratamatust, mida õnnelik olemine eeldab. See on nagu kuulsa kreeka skulptori polük, leitase tovi fooros, odakandja eesti keeles, skulptuur, mis on sedavõrd täiuslik, et Ta on täiuslik oma igas elemendis, kuid lahutage need elemendid sellest tervikust. Ja ta ei näe seal enam rütmid, ei näe enam sümmeetriat, ei näe enam harmooniat, kõike seda, mis sellest täiuslikust skulptuurist. Ma ei taha rääkida niivõrd õnnest, kuivõrd nendest ootustest, kujutlustest, intuitsioonidest, mida me õnne suhtes omame intuitsioonile. Õnne suhtes, millest me õieti räägin? Ma räägin asjadest, mis juhul, kui mitte kaasasündinud, on meie hinge vajutatud muljet lapsepõlvest. Pildid, mida me oleme näinud, teatud jutud, mida me oleme kuulnud või lugenud ja need on enamasti isiklikku laadi, aga need pildid viitavad sellele, kus õnn võiks paikneda või kust ma õnne võiksime otsida. Et nad on isiklikud, siis jutustan paar momenti omaenda elust, mis seostuvad sellise õnneiha või, või ootusega õnne suhtes. Kusagil nii nelja viie aastaselt sattus minu kätte kuulsa Taani kirjaniku Hans Christian Anderseni lasteraamat Pöial-Liisi illustreeritud kunstnik saimas kohvi, suurepäraste joonistustega ja Pöial-Liisi lugu on tegelikult ideaalne lugu, mis mahub kaasaja vooruse või karakteri eetika raamidesse. Pöial-Liisi seal väike tüdruk, kes satub suhteliselt keerulisi olukordi lahendama. Ta lükkab tagasi kõik võimalike kavaleride pakkumisi ja terve suve. Me mäletame, veedab siis not uralistliku elustiili harrastades metsa rüpes. Kuna tegemist on ilmselt põhjamaaga, kliima muutub radikaalselt külmad ja talv jõuab kohale, siis peab Pöial-Liisi mõtlema märksa putilitaarsemalt. Ta leiab ulualust põldhiire juurest, kes tutvustab teda rikka mutiga ja võiks öelda, et õnnelugu ongi just nagu oma lõpp-punkti jõudnud. Kui kirjanik teeb täiesti ootamatu pöörde. Nimelt avastab Pöial-Liisi siis ühel retkel muti maa-alustes koobastes õnnetu linnukese, kelle tiib on saanud kannatada ja teda seal vaikselt Burgutades ta tegelikult Coop kokku isikliku, ent riigi teatud niisugust dilemmat, mille lahendus peab siis saabuma ja see lahendus saabubki. Ta istub linnu selga, hülgab materiaalse heaolu ja muti hämarad koopad ja lendab lõunamaale. Ja teate, see viimane raamatu pilt, mida ma nägin, kui ma jõudsin peaaegu lõpu, see oli ehk poole väiksem kui need teised, aga see avaldas mulle muljet, sest seal oli kunstnik kujutanud vahenega looduse ja lumivalged templis hambad, midagi niisugust, mis meile seostub kreeka maailmaga. Hiljem sattus mulle kätte anna haava Kreeka muinaskangelased ja et Kreeka maailmaga seostub mulle teatud koduse ja hubasuse tunne. Kuulus saksa kunstiajaloolane Richard haaman kirjeldab oma üldises kunstiajaloos osas, kus ta käsitleb kreeka kunsti olemust kreeka kultuuri kui teatud koduse hubasuse tunnete omavat kultuuri. Ja ta võrdleb näiteks olümpia Apollo figuuri vaaraokirjutaja portreega. Ja ta küsib, kas Egiptuse kultuur on meie kultuur, kas me tunneme siin sellist kodususe ja hubasuse tunne, et kas me mõistame seda kultuuri ilma pikemalt? Jah, omand vastab, et ei, see ei käi egiptuse kultuuri kohta. Egiptuse kultuuri kõige suurejoonelisemalt näited on niisugused, mis vaimustavad spetsialiste, kuid mis ei seostu meie koduse meile omase kultuuriga. Küll omab seda aga antiikne kreeka kultuur ja see psühholoogism, mida me leiame egiptuse kultuuris, mis sunnib alati küsima, kes on see või teine isik, kes on kujutatud sellel pildil, et see küsimus langeb väga, kui me vaatame kreeka skulptuure ja isegi ei küsi, kes on see või teine. Me näeme noort inimest, me näeme teatud entusiasmi, energiast pakatavad nägu ja need on väärtused, mis räägivad meile, millega seostub ka teatud ootus siis õnnelik olemise. Ja inimväärse elujärg. Miks on oluline asju vaadata detailidesse? See loodus ise kõneleb sellest, mis võiks olla. Hea elu antiikse Helleenlikus tähenduses, kui me räägime inimese õnnest siis me alati mõtleme või eeldame isegi seda täpselt välja toomata teatud sotsiaalsete raami. See on antud meile mõnikord ka lõhnade kujul, see on antud meile mõnikord visuaalsete vedendite kujul, see on antud isegi helide kujul. Elad õnnelik elu kusagil, kuhu hing püüdleb Euroopa kultuuris, klassikalisel, mis on Euroopa kultuuri alus. Tänapäeval me kuuleme väga palju räägitavat transAtlantismist. Euroopa kultuuri alus kõige sügavamas tähenduses on antiikne Helleenlik humanism. Ja olles nendel Kreeka saartel. Ma vaatlen seda elu-olu ja olles näiteks mäekünka peal, ma mõtlen, need on needsamad vaated, mida inimesed 3000 aastat tagasi nägid. Mitte midagi ei ole muutunud, need kaljud on samad. See päikesesäga Lüübio mere rannikul on samma või siis näiteks võtame sellise tunde nagu pühaduse tunne, mida mõnikord õnnega seostada takse. Aga miks oliivipuuga seostub midagi niisugust? Vastus saabub, kui te vaatate sedasama puud täiskuu valguses. Oliivipuu, lehed, mis on kylejad. Nad peegeldavad seda hõbedast kuuvalgust ja kui te näete seda säga, siis te mõistate, et sellel puul on just nagu hõbedane kroon peal. Või kui te Fedhalviibides satute Svaakia mägisesse piirkonda ja te liigute hoogasvakkiani sadamast üles anoopoli poole heidate pilgu tagasi, siis need ülevad vaated võimaldavad neid mõista. Miks sellest piirkonnast pärit vabadusvõitleja Johannist, oskala Giannis ei allunud Türgi võimudele, miks ta organiseeris vastupanu, mis on see jõu, mis sunnib ütlema ei, seal, kus teine inimene oleks taganenud detailid, fragmendid, nägemine, hoomamine, et on ju emotsioonid, need on ju teatud aistingud. Võiks küsida, mis on nendel pistmist õnnega, kas õnn seisneb naudingutest, kas õnn seisneb teatud emotsioonide olemasolus? Kas õnn pole samma, mis need fragmendid? Ehk olekski siin vajalik mõne sõnaga selgitada, mille poolest aisting erineb emotsioonist, mille poolest emotsiooniaisting erinevad naudingust ja mis mõttes õnn ei ole midagi niisugust, mis oleks pelgalt nauding. Aistingud, aistingud nagu kuulmine ja nägemine, kompimisaisting, maitseaisting, need on suhteliselt erilaadsed, ma võin näiteks öelda, kust ma tunnen magusa maitset või kust ma kogen kipitust. Aga väga keeruline on öelda, kus asub kuulmine. Samas see, mis neid aistinguid kõiki seob, on teatud ajaline lokaliseeritus. Ma võin öelda, millal mingi aisting algas, ma võin öelda, millal mingi aisting lõppes. Sama ei ole meeleolude või emotsioonide või tujude või, või ütleme naudinguga öelda näiteks, et nauding algas see kell ja nauding lõppes see kell. Muidugi võiks öelda, et mõnikord on nauding ajaliselt lokaliseeritud, seda ehk siis, kui ma ütlen, et ma naudin rahva Ello kommi ja sellisel juhul mul on tegemist aistingu loogikaga, ma pistan rahva Ello kommi suhu. Nauding hakkab pihta kaheksa, 15 ja viie minuti pärast see lõpeb. Kuid see ei ole see loogika, mida ma Ta on, kui ma ütlen, et ma naudin oma puhkust. Sest puhkusena tekkimine võib alguse saada tunduvalt ennem, kui puhkus on kätte jõudnud. Ja puhkuse nautimine võib lõppeda ka tunduvalt hiljem, kui puhkus tegelikult ise on lõppenud. Niisiis me näeme, et öeldes, et keegi naudib oma puhkust või öeldes, et ta naudib oma õnne. Me räägime õnne loogikast ja et nauding erineb siis siin sellest naudingust, mis on lihtsalt pelgalt aisting. Nüüd õnne puhul me märkame seda, et õnnelik inimene just nagu elab teises maailmas. Inimene, kes naudib midagi, naudib koos teiste inimestega samas maailmas ma naudin näiteks veini maitset ja teine inimene istudes minu vastas on samas maailmas, kus mina ka siis, kui ta seda veini maitset ei naudi, vein üldse ju. Aga kui me vaatame õnnelikku inimest, siis me just nagu tajume, et see inimene elab mingis teises maailmas. See on see, miks mõnikord öeldakse, et õnneliku inimese näkku on raske vaadata. Nägu on hinge peegel ja mis on ühine näiteks valule ja naudingud on see, et mõlemad on registreeritud. Tud näos teatud näo ilmetas ja mis ühendab naudingut ja rõõmu on ka see, et jällegi mõlemad väljenduvad näol. Me teame suhteliselt hästi seda, mida Aristoteles on kirjutanud õnnekäsitluse kohta. Oma erinevates eetikates Nikomakose eetika kas Eudeemiani eetikas ja suures eetikas? Need mõtted on seotud eelkõige intellekti vooruste, karakteri, vooruste ja teatud kehaliste voorustega. Aga Aristotelese kiiguta nendest sotsiaalsetest raamidest, mida me kaasajal kehvemini hoomame. Miks, sest Aristoteles on kirjutanud need eetikad Kindla ja praktilise eesmärgiga oma üliõpilastele, kes jagasid alistatud teelasega sarnast kultuuri ja seda, mida kõik koos emapiimaga on omandanud ja kujutuselt hästi mõistavad. Ei ole vaja ju teostes üle korrata. Kujutage ette näiteks vormel üks mootorit ka võimast aparaati, mida on tuunitud viimse peale laborites. Aga teile ei näidata masinat, mille külge see mootor on ühendatud, ei näe seda karkassid, ei näe seda disaini, mis ületab tuule vastupanujõu teile näidata kunagi ringrada, kus masin sõidab. Ja mida te oskate siis ette kujutada selle masina kohta, kui ta täisvõimsusel mööda seda ringrada kihutab, mitte midagi. Ma arvan, et Aristotelese õnnekäsitlusega on midagi sarnast. Me peame tundma seda sotsiaalset raamistikku, kus vooruslik ja õnnelik inimene oma elu mööda saadab. Hegototas oma histo Viias esimeses teoses, mida võiks klassifitseerida nii teaduslikuks ajalooks, kuigi Herootootost on peetud ka valede isaks, mitte ajaloo isaks. Ja ehk ilma põhjuseta. Sest oodatust huvitab karakter, karakteri kujunemine, see, missugused protsessid ajaloo sündmuste käiku määravad ja märksa vähemal määral, kuidas need sündmused dateeritud on. Ajalool on teine loogika, ajalugu juhib hüübris ja see, mis on sellele vastureaktsiooniks egototos oma ajaloo esimeses raamatus kirjeldab võrratult sooloni kohtumist tolle aja maailma ehk kõige rikkama inimese lüüdja kuningas rööstusega. Ja loomulikult on see kokkusaamine fiktiivne või väljamõeldud sooloni ja röösuse eludaatumid ei võimaldanud neil kokkusaamist. Aga et selles kokkusaamises on antud tegelikult kahe kultuuri, kahe hoiaku, Helleendliku maailma ja barbaarse maailma väärtuskonflikt ja kuidas egotatus jutustab sooloni saabumisest lüüdjasse kursus võtab ta kenasti vastu, laseb oma teeneritel kolme-nelja päeva vältel näidata kõike ilu, uhkust ja rikkust, mida kuninga varakambritest leida võib. Ja küsib sooloni käest, mis sa arvad, keda võiks nimetada õigusega kõige õnnelikumaks inimeseks. Ja loomulikult vastus on teada, et külalislahkuse printsiipide järgi. Peaks soolon ainuvõimalikuna nimetama hajususe nime ja kursust ei huvita seda küsimust esitades tõeuuring, mida teda huvitab, see on teatud väärtus sooloni ütlusel, mida ta koos teiste rikkustega saab siis oma kirstu panna. Järgmine kord näidata ja öelda, et tark mees, soolon on ütelnud, et ma olen kõige rikkam ja kõige õnnelikum inimene. Aga sool on, ütleb, et kõige õnnelikum inimene on Ateena hellus. Nimetatud nime, keda vaevalt keegi barbaarsus maailmas teadis, tundis kui Jeesus on jahmunud. Kes on Ateena tellus. Soolon jutustab Ateenat ellusest kui isikust, kes elas Ateenas ajal, kui linnriik õitses. See on esimene moment, mida ta silmas peab. Teiseks toob ta esile selle, et tellusel olid lapsed ja nendel lastel olid omakorda lapsed. Ja ta nägi kõigi nende kasvamist ja edenemist jõudes vanusesse, mil inimelu ei ole enam eriti igav elada. Ta läheb Ateena vägedele appi kui vana mehena ja langeb võitluses, nagu Hegotatudes ütles väga kalantselt ja kenalt ja saab pooliselt siis auväärse matusekõik. See kirjeldus, mida talle telluse kohta anti, ei, ei räägi tegelikult mitte midagi sellest, milles seisneb selle inimese hea elu või miks teda peetakse hea elu eeskujuks. Hüva, kes on teine tellusn, esimene, keda teisena võiks siis nimetada inimeseks, kelle elu on ehk kõige õnnelikum. Ja sul on, vastab ilma pikemata Kleobis Vito, kes on Kleopis liitu? Sul on jällegi, jutustab kahest noorest mehest, kes on tugevad, nad on parajalt jõukad sportmängudel siis omandanute autasusid, aga mitte see ei ole loo kulminatsioon. Nad korraga avastavad, et neil ei ole mitte millegiga oma ema ja asju templi juurde viia. Härg, kes peaks vankrit vedama, on kusagil põllul. Ja siis hega oodates toob meile kirjelduse, kuidas need kaks noort ja tugevat meest hakkavad ise vankri aisad ja veavad pikamaa kogu seda koormat emasele koorma otsas linn ja kui nad sinna jõuavad, siis rahvas seda nähes hakkab aplodeerima. Ema, tänades jumalannat templis sellise imelise kohalejõudmise eest, palub, et tema pojad võiksid surra kõige õnnelikumad inimestena. Ja poisid uinuvad ja ei hakka mitte kunagi. Võib öelda, et see on kogu lugu. Jällegi on kursus jahmunud, võiks öelda isegi vihane. Siin loos pole midagi sellist, mis tema arusaamade järgi oleks, oleks ihaldusväärne. Aga ma püüangi nüüd järgnevas seda lugu teile avada ja selle avamise kaudu näidata. Näid sotsiaalseid intuitsiooni, mis seostuvad õnnelik olemisega Helleenlikus maailmas ja mis ei ole isend. Üheselt mõistetavad ehk barbaarsus maailmast. Kreeka maailma mõistmine, see, mis seostub koduslikkuse tundega, see on meie Lääne-Euroopa kultuuris aasta-aastalt üha enam ja enam. Kaugenenud näiteks Oxfordi ülikooli klassikalise filoloogia osakonna andmetel viimase 10 aasta vältel on nende tudengite kreeka keele mingisugunegi oskus, kes tulevad klassikalist filoloogiat õppima. Langenud 40 protsenti. Lääne-Euroopas pannakse õpilased, pannakse tihti valiku ette, et kas sa õpid klassikalisi keeli või sa õpid mingit kaasaegset keelt, näiteks hispaania keelt. Aga et see ei ole ju tegelikult valik võrdsete asjade vahel vaid vastupidi, see on valikultuuri ja võiks öelda terve teistmoodi maailma vahel. Aga tagasi siis oodatuse juude ja küsimuse juurde, mis on need sotsiaalsed intuitsioonid, mis siis õnnelik olemist raamivad. Kõigepealt, mida me leiame Ateenat helluse loost, on see, et poolis õitseb. Koolis õitseb siis, kui tema kodanikud on vabad kreeka sõnavabaduse kohtuli elusse viia. Ja vabadust võib mõista nii välise vabadusena kui sisemise vabadusena. Väline vabadus tähendab seda, et sa ei ole mitte kellegi ori. Sa oled kodanik linnriigis, mis on vaba. Ja näiteks Aizzilos on oma pääslastes toonud võrratu koha, kus kuninganna Atossaxeksas ema esitab küsimusi Pärsia vanematele. Et kes on need ateenlased, kelle vastu kogu see pärsia võimas vägi on nüüd need lahingusse läinud, kes nad on? Ühes fragmendis on Aizzelos pannud Atossat esitama küsimust, et, et kes on nende kuningas, kelle valitsemisele nad alluvad. Ja vastus, mis talle antakse ja mille peale ka veel tänapäeval kreeklased seda teatris kuuldes püsti tõusevad ja juubeldavad on, et nad on vabad inimesed, nad ei ole kellelegi orjad. Vabaduse mõiste vaba olemise mõiste, see on üks, mis on sedavõrd oluline, mõistes, et riik õitseb või poolis õitseb. Teiseks, sa oled vaba näiteks laenudest milles seisneb siis sooloni reformide tuum seisneb teatud harmoonia või tasakaalu taastamisest, mis oli kaduma läinud Ateena poolises, sest vaadake, Ateena poolis ennem soolonit oli sattunud seisu, kus üks osa kodanikkonda, kes andsid laene, olid tohutult rikastunud, aga teine osa oli mitte ainult vaesunud vaid laenu tagatiseks, olles pannud iseennast ja oma lapsi. Nad sattusid orjusesse ja orjusesse selle sõna puht füüsilises tähenduses. Üks osa Ateena kodanikkonda oli müüdud siis teistele saartele või Egiptusesse või see oli niisugune asjade seis, mis on kõike muud kui alus öelda, poolis õitseb. Ja mida sool on, tegi oma reformidega, ta kaotas kõik võlad. Muidugi, inimesed, kes olid laenu andnud, kaotasid palju. Aga poolist võitis, nii et niisugune radikaalne samm kogu antiik-kreeka kultuur on, on silmast silma kultuur näiteks valimised, me oleme ju kaasajal vägagi uhked selle üle, et meie riigis on kehtestatud demokraatiat, me saame demokraatlikult valida oma parlamenti ja võib-olla kunagi ka oma presidenti ja me vaatame kaastundega või põlastusega nende riikide poole, kus niinimetatud demokraatlikud valimised ei kehti või kus demokraatia tingimusi rikutakse. Mis asi tegelikult on demokraatia, Antiik-Kreeka arusaamas, Antiik-Kreeka arusaamas vähemasti sellises arusaamas, mida kuuenda sajandi lõpus türannia Kleistenes oma võimu kodanikkonnale loovutades reformidega teostas, seisnes selles, mida kreeka keeles tuleks nimetada mitte Demokratia, mitte rahva võim, vaid Isonomyya, see tähendab seaduse ees võrdne olemine. Kristjani reformid seisnesid lühidalt selles, et vana suguharu mõju kaotati ja kogu Ateena linnriigi ja seal ümbruskonnas olevate nii-öelda maaüksuste elanikkonda organiseeriti teisel alusel nõndanimetatud teemidena. Neid teeme oli 149 ja nendest omakorda moodustati siis 10 suuremat, just nagu niisugust kunstlikult loodud suguharu. Nüüd igast sellest suguharust valiti Ateena parlamenti 50 inimest ehk siis kokku 500. Aga mida tähendab valiti, kuidas valik toimus loosiga? Süüdi, kuidas saab loosiga, et me tahame, et parlamendis oleks rahva kõige väärikamad esindajad, et kuidas me saame loosiga seda tagada. Aga vaadake, kui need, kes kvalifitseeruvad kodanikuks on läbinud enam-vähem ühesuguse hariduse, Teil on ühesugused eeldused olla nimetatud kodanikuks siis on loosiga valimine kõige ausam ja õiglasem garantii elanikkonna maksimaalseks kaasamiseks ja selleks, et see asi oleks õiglane. Ja kui sa oled koga valitud parlamenti, siis sellele 10 aastat enam sinna asja. Mis see tähendab, see tähendab, et, et võimalus antakse ka järgmistel. See on elanikkonna kaasamine selle maksimaalselt demokraatlikus tähenduses, niisiis mitte võimalus valida, vaid olla saadud, valitud. Siin on üks erand, mida üks õitsev poolis kindlasti mitte lubada ei saa. See on liisuga inimeste valimine kohtadele, mis nõuavad erilist kompetentsi olla kodanik oli eeldus ja mitte eriline kompetents, aga näiteks olla strateeg või siis kindral, oli eriline kompetents. Ja seetõttu Ateena linna kõigis Stegateegid valiti rahva poolt ja mitte loosiga. Ma arvan, et see on igati mõistlik, Peevikas näiteks, kes nautis võimulolekute väga pika aja vältel, lasi ennast valida kogu aeg strateegina. Edasi tähendavad arenenud sotsiaalsed suhted ka seda, et inimesed võtavad osa õigluse küsimuste lahendamises. Õiglus on oluline väärtus, võiks öelda ühiskonnale keskne väärtus tikaioveedeemis, nagu tänapäeva kreeka keeles seda väljendatakse. Mis asi on õiglus? Miks on õiglus ühiskonna jaoks sedavõrd oluline? Miks on õiglus oluline komponent sotsiaalses raamistikus milles toimub või leiab aset inimese kodaniku õnnelik elu sest ilma õiglusest Ta ei ole ühiskond, mitte midagi rohkemat. Üks suur röövlijõuk, nagu ütleb Püha Augustinus. Õiglus tähendab ka muuhulgas seda, et kohtud paljudes poolistes näiteks antiik Ateenas viiendal sajandil valiti loosiga kodanike hulgast. Ja kui me valime kohtu koosseisud loosiga, siis me garanteerime selle, et ei ole võimalik anda altkäemaksu. Kohtukoosseis ei koosne kahest-kolmest 10-st inimesest. Me leiame kohtu koosseisud viienda sajandi Ateenas, mis koosnevad mitme 100-st inimesest isegi mitmest 1000-st inimesest. Kui meil on tegemist väga tõsiste küsimustega. Rahvakoosolekud kasa alustada sõda või mitte alustada näiteks nendes küsimustes võtavad sõna või langetavad otsuse kõik inimesed. Muidugi, no võib küsida, kui suur oli Ateena poolis 40000 hääleõiguslikku inimest, teist 40000 olid naised. Umbes sama palju oli lapsi siis kusagil 100000 orja, nii et me võime antiik Ateena poolise selliseks rahva arvuliseks suuruseks pidada 250000 ehk veerand miljonit küsida, et kas see on õiglane, et veerand miljonist 40000 asja otsustab. Aga kuidas on ülejäänutega, aga ma küsiks, kui palju otsustab näiteks Eesti vabariigis asja, kas see on 40000, on see suurema või väiksema, ma arvan, see on oluliselt väiksema. Nüüd kohtukoosseisude juurde tagasi, kui muistne Ateena kodanik läks hommikul agoraale ja ta tahtis pühenduda kohtunikuks olekule, siis sisestas ta oma nime teatud loosimasinasse ja kui ta valiti kloosi Ka kohtukoosseisu, siis ta leidis ennast mitmesaja teise kodaniku hulgast. Nüüd Antiik Ateena kohtunud näiteks ei tunne sellist ametimeest nagu paugu advokaat. Kui sul on kellelegi vastu midagi öelda, siis sa pead tulema kohtusse ja iseennast esindama. Ja ehk küll võis tellida kaitsekõne ja seda väga agaralt. Meieni on säilinud suur hulk suurepäraseid kaitsekõnesid, mille kaudu me teame Antiik-Kreeka ühiskonna erinevatest aspektidest. Aga see, kes pidi ennast kaitsma, pidi selle ise ette lugema, nii et selline silmast silma olukord. Ja kujutage nüüd ette, et te lähete vaidlema näiteks oma naabriga selles suhtes, et kellel on eelisõigus kasutada Ojamis teie kinnistute vahelt läbi voolab. Ja teil on olnud teatud kokkulepped ja te nüüd satute tüliküsimust lahendades kohtusse ja teete seda umbes 200 või 300 kodaniku ees, kes teavad, kuidas need asjad toimivad, kes suures osas ka tunnevad teid. Te peate vaatama oma partnerile silma ja ütlema, et meil oli ju see või teine kokkulepe. Ja tema vaatab teile silma ja ütleb, et ei, asjad olid teisiti. See on ju ilmne, mismoodi asjad hakkavad arenema. Võiks öelda, et see on diletantide kohtusüsteem, ükski nendest ei ole õppinud juurat Ühe, kellel ei ole siis kõrgkooli diplomite ajale kvalifitseeritud kohtunik, aga missis kui me ütleme, et Kohtu ülimaks eesmärgiks on õiglus ja kooskõla teatud rahva tahtega siis ma ütlen, see on see olukord, kus poolis võiks õitseda. Te ütlete, aga kuidas siis on Sokratese surmamõistmisega? Kas see ei ole karjuva ebaõiglusakt, kes mõistis Sokratese surmarahvas, mõistis Sokratese surm on needsamad kohtunikud, keda te eeskujuks toote? Jah, aga hiljem seda kahetseti on kindlad põhjused, miks okkates surma mõisteti Sokratese kaks kõige väljapaistvamad õpilast, üks oli reetur alki peades. Teine köiton oli türann kelle tegevus tõi kaasa veriseid repressioone. Pealegi oli just hiljaaegu lõppenud Peloponnesose sõda, milles Ateena kaotas. Võib öelda, et kus iganes me räägime õiglusest, seal, me ei saa mööda minna rahvavaimust ja tahtest ja kui keegi leiab, et see ei ole asi, mis Ehiks tänapäeva riiki mille suhtes võiksid inimesed kaasajal õnnelikud olla, siis ma ei olegi küsiks, et mis on parem, kui me lööme lahti dokumendid, mida Euroopa kohtute konsultatiivnõukogu on hiljaaegu avaldanud, siis me leiame sealt näiteks niisugused asjad, et kohtuotsused ei pea olema kooskõlas rahva Faimuk küsimusele, mis on halb kohtuotsus Leima vastuse halb kohtuotsus on see, mille tühistab kõrgema astme otsus. Aga mis siis, kui selle tühistab omakorda kõrgema astme otsus? Kumb siis on õiglane otsus, esimene otsus, teine otsustajate nendes materjalides me ei leiagi mingisugust viidet õiglusele kui sellisele, ka rahva tahtele. Nii et sotsiaalsed suhted, õiglus, näiteks sõda, on mõeldamatu, et Antiik-Kreeka oleks sõda alustanud ühe inimese otsuse põhjal. Vähemasti klassikalisel perioodil. Tuletame meelde, kuidas Eesti sattus Iraagis. Kas keegi mäletab välisministri allkiri paberil, millest ei olnud kuulnud meie president ega ka suur osa valitsusega parlamendiliikmetest oli see, mis Eesti viisat. Nii et me näeme. Väga olulisi erinevusi ja need sotsiaalsed institutsioonid siis on just nagu raamistik, mis kujundab ja laseb õitseda või mitsu õitseda. Isiku karakteri omadustel. Ma olen täna võtnud nõuks rääkida mitte niivõrd karakteri omadustest ja sellest, mis kannab nimetust aarete teatud karakter, ka mitte intellektuaalsetest voorustest, aga eelkõige sotsiaalsest raamistikust. Mida tähendab väljend? Et õnn pöördub kas see tähendab seda, et karakter minetab oma teatud omadused kas tähendab, et karakter minetab oma tahtelised omadused kas see tähendab, et karakter minetab oma intellektuaalsed omadused mida me telluse kohta egodutuse kirjelduses õpime. Me õpime, et see isik mitte ainult ei elanud ühe hea elu, vaid ta suri õigel ajal ja ta suviga kõige kalantsemal viisil. Ja tema surma raamib. Sotsiaalne austus. See on nagu tervik, võiks öelda, see, mida Aristoteles kasutades terminit Eudaimonia silmas peab seal nagu polükleite, see tõhufuos pealaest jalatallani teadliku elu algusest kuni viimse hingetõmbeni. Ja võib öelda, et mitte kedagi ei saaks nimetada õnnelikuks, kui tema elu ei ole lõppenud. Ka see on üks asi, mida soolon kursusele õpetab, sest et köisus küsib lõpuks kannatuse kaotades, aga mida sa ütled minu kohta? Soolon vaatab talle otsa, ütleb, et mitte kedagi ei saa nimetada õnnelikuks ennem, kui tema elupäevadel lõppenud mehe eluiga on kusagil 70 aastat. See sisaldab nii ja nii palju päevi ja kursuse enda eluloost. Me näeme, kuivõrd õige niisugune tähelepanek oli küsimusse isiku õnnestunud ka suures osas karakteri disainist. Kreeklased, ma arvan, mitte kusagile ei erista rangelt esteetikat ja eetikat. See, mis on ilu. See kehtib nii välise asja kohta, kuga sisemuse kohta, see kehtib inimese välimuse kohta, see kehtib inimese sisemuse kohta. Me ei leia antiik-kreeka kultuurist nii-öelda, vähemasti klassikalisel perioodil sisemaailmaeetikat. Mida tähendab, et õnn pöördub, mida tähendab see selle sotsiaalse raamistiku suhtes? Vaadake, kui karakteri minetama intellektuaalseid või tahtelisi omadusi, siis see raam, millesse see karakter on asetatud võib seda ometi minetud. Meil ei ole vaja näiteid kaugelt oodata. Peloponnesose sõda, mis leidis aset Ateena ja Sparta vahel ja mida kreeka ajaloolane fuckiides nii haaravalt kirjeldab. Ta toob välja väga kuivalt ja täpses keeles, kus linna tabab katk pool aastat ennem on kuulus Peegikles pidanud kõne Tuues välja väärtusi, mida Ateena linnriik omab. Ja ta loetleb suure hulga neid väärtusi. Me oleme vabad inimesed. Me oleme vaprad sõjaväljal, meie tugevus ei seisne mitte militaarsete treeningus, vaid ka kunstide armastamises. Kõik hüved jõuavad Ateenasse ja pool aastat hiljem. Me leiame katkust. Rüüstatud Ateena laibad vedelevad keset tänavaid, surnuid püütakse sokutada, toda naabrite matuse tulla ei leia enam mitte mingisugust korda, me ei leia enam mitte midagi, mis oleks ilus. Mitte midagi niisugust, mis vääriks ülistust kohaga koost laiali, lagunenud nii vähe oligi vaja. Või siis näiteks ebaõiglus kui sellid, rääkisin õiglusest kui teatud sotsiaalsest selgroost, aga ebaõiglus. Me leiame Peloponnesose sõjakirjelduses Sugiideselt selle, kuidas artenalased vallutavad pisikese miilose saare tol ajal kandisse miilose saar, meelose Saaremaal, osa saare nime ja saar, kus linn kõik asus. Siis paikneb Egeuse mere piirkonnas väikesaar, kes Peloponnesose sõja ajal oli otsustanud säilitada neutraliteedi elanikkond koosnes põhiliselt tuurlastest, nagu ka spartalased olitoorlased ja kui siis Ateena laevastik selle saare juurde sõidab, meil on tore kahekõne, kus siis auteenalased, omades sõjalist ülemvõimu esitavad oma argumendid meelose eliidi vastu ja mida rõhutavad Ateena lased siis on see, et meil on tugevama jõud. Miks te tulete siia, mis me oleme teile halba teinud? Aga me tuleme seetõttu, et meil on kiired laevad ja me saame. Aga kuidas on lood õiglusega meiega, õiglusest, õiglus on midagi, mis on võrdsete vahel. Antud juhul on üks tugevam ja teine nõrgem. Ja tugevama roll on teha, mida ta suudab. Ja nõrgema roll on kannatada, seda, mis talle osaks langeb. Ja teate, millega see lugu lõppeb. Peeloslased keelduvad oma linn kõigi väga vaid Ateena lastele avamast nad ei liitu teelose liigaga. Linna rüüstatakse naised ja lapsed müüakse orjusesse ja kõik mehed, täisealised mehed tapetakse viimseni maha. See leiab aset samal ajal. Samal sajandil kui ehitati akropoli hooned, kui kuulus Peevitles pidas oma kõnet. Ja see hübristiline Hagdzis, mida ateenlased meelose vastu toime panid Fukkidese teosest on väga selgelt näha, et ta mõistab seda hukka. Kuigi Fugiides oma isiklikku seisukohta üldse väga harva väljendab ja on väga vähe emotsionaalne siis see õnn pöördub ka Ateena aluste jaoks. Sest et mõni aasta hiljem nad võtavad ette Massiivse ekspeditsiooni Sitsiiliasse ja nad kaotavad kõik ja lõppkokkuvõttes kaotavad nad ka Peloponnesose sõja. Nii et see on see, mida tähendab, et õnn pöördub. Ma olen täna oma esimeses loengus kujutlus õnnest püüdnud esile tuua teatud intuitsioon, mis meil õnnega seostuvad. Need intuitsioonid on just nagu sotsiaalne raamistik sellele, kus õnn paikneb. Antiik-Kreeka arusaama järgi on eetika just nagu pähkli kuum ja poliitika on just nagu pähklikoor. Ja kui me loeme Aristotelese Niko Macos eetikat, siis selle viimased laused juhatavadki meid poliitika juurde. Et mõista seda, mida tähendab vooruslik inimene, mida tähendab õnnelik inimene. Me peame mõistma seda sotsiaalset raamistikku ja selle sotsiaalse raamistiku jaoks on olulised väärtused nagu vabadus, õiglus, arenenud sotsiaalsed suhted. Kõnelejast filosoof Mart Raukas. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2008.