Ööülikool. Me elame praegu ikkagi juhuslikult mingis ajas juhuslikult, mingis kultuuris, juhuslikult mingisuguses kontekstis. Ja see, mida me enda eluga teeme, on mõnes mõttes ikkagi kuidagi ette ära päratud, see on määratud nende tingimustega, mis meie ümber on, aga kirjanduses ja selles mõttes vaimusfääris ei ole need võimalused piiratud ja seitsme saame rännata nagu läbi nende valikute palju suuremal määral. Koole. Täna on meil külas Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja. Margit sutab emargite, teie olete. Et praktilise filosoofia professor Jah, seda on sageli küsitud, et mis see praktiline filosoofia on, et kas me annamegi praktilisi näpunäiteid selle kohta, kuidas elada või kuidas olla õnnelik või kuidas riiki korraldada või kuidas koos elada? No päris nii see ei ole, aga see kindlasti on vastandus nagu ikka mingi sõna, mingi paar luuakse, praktiline filosoofia vastandatuna siis teoreetilisele, filosoofiale, tegeleb sellega, mis peaks olema ja see, mis peaks, kindlasti ei ole siis mõeldud mitte nii-öelda ette kirjutusena. Kuivõrd siis selliste normidena, mille üle peaks mõtlema ja filosoofia tegeleb just nende põhjenduste leidmisega, et leida siis miks mingi asi peaks olema nii või teistmoodi ja nii jõuame muidugi ka praktilise eluni välja, sest üks on sealt edasi, on siis kindlasti mõelda, kuidas neid norme siis ka ellu viia või missugused praktilised asjad sellest järeldub, aga see puudutab siis väga erinevaid eluvaldkondi, võib ka kunstist rääkida, missugune kunst peaks olema või missugune on ilu ja samamoodi võib siis rääkida sellest, milline peaks ühiskond olema, milline peaks riik vaatama kuidas inimene peaks elama ja kuidas ta peaks toimima ja nende põhjenduste leidmisega siis praktiline filosoofia tegeleb. Aga kust meile need normid tulevad või kust tulevad meie jaoks väärtused ja kust tuleb see tõde? No inimesed elavad ju ühiskonnas koos ja ma arvan, et ei oleks mingit moraali, kui oleks üks inimene üldse ühiskonnas, nii nagu me ei tea seda, kas me oleme ilusad siis, kui me elaksime üksinda maailmas. David kium, inglise filosoof, on öelnud, et ka enda ilust saab inimene teadlikuks sellepärast, et on teised inimesed kelle niisugust vastupeegeldust. Me oma ilu kontseptsiooni puhul siis arvesse võtame. Et paljalt peeglisse vaatamine ei ütleks meile, kas ülespidi nina, suur nina, väike nina on ilus, aga seda ütlevad meile teised inimesed või me kujundame selle arvamuse koos teiste inimestega välja. Ja nii kujuneb üks asi, mida me hakkame siis normiks pidama. Aga kui me vaatame väga huvitav raamat, et on välja antud Umberto Eco poolt ilu ajalugu ja kui te seda raamatut sirvite, siis te saate aru, kuidas iluarusaam ilust on muutunud läbi aegade. Kui palju muutusi on inimkond läbi teinud oma ilu arvamuse kujundamisel või kui palju ta oma arvamust muutnud. Ja ma usun, et see tegelikult näitab seda, et need normid ei ole ka sugugi mitte mitte ainult esteetikas, vaid ei ole ka eetikas väga jäigad ja kinnistunud, vaid need on arengus selles mõttes, et me ise mõtleme nende normide üle uuesti. Ühiskonnad on paljuski kontaktis, me mõjutame 11 ja niimoodi need normid on ka muutumises. Aga igatahes toimub see muutumine üksteise mõjul ja üksteisega kokku puutub, nii et päris üksinda me ei teaks, et me oleme ilusad ja samamoodi me ei teaks ka, et me oleme reaalsed või mitte moraalsed. Ja seetõttu võiks öelda, et normide allikaks on ikkagi inimkond ja kindlasti refleksioon nende asjade üle, mida me siis peame heaks, mida me peame halvaks, mida me peame ilusaks, mida me peame inetuks? Kas maailm on praegu eetilisem, kui näiteks 2000 aastat tagasi? See on küll selline küsimus, millele on väga raske vastata, sest ma ei tea, mis on maailm. See ei ole kindlasti üks selline subjekt, mille kohta saaks öelda, et see on eetiline, et võiks öelda, et võib-olla inimesed on kindlasti eetika üle rohkem mõelnud kui 2000 aastat tagasi, sellepärast et me teame ka seda, mida inimesed 2000 aastat tagasi juba mõtlesid selles mõttes inimeste tuur ja niisugused arvamused on nagu varasall, millele me saame toetuda ja refleksioon kindlasti on võib-olla sügavam, võib olla keerulisem, võib-olla ka võimaluste rohkem. Aga see, mismoodi inimesed selles maailmas tegelikult need toimivad, ma ei oskaks selle kohta öelda. Ma arvan, et samavõrd, kui on kasvanud meie refleksioonivõime, meie teadmiste hulk. Samavõrd on tehnilised võimalused avardanud meie võimalusi kurja teha. Kui pahad inimesed 2000 aastat tagasi võisid vibulasta võisid mõõkadega võidelda, võisid sest hävitada mürgi või mõnede muude koledate relvadega, siis tänapäeval on pahade inimeste käes aatompommid ja see kindlasti suurendab seda niisugust kurjuse tegemise hulka vähemalt kvantitatiivselt määratult. Inimene loomult, ma arvan, on suhteliselt muutumatu, ma usun sellesse, et on olemas püsiv inimloomus ja see, kui palju on inimeses kurjust või headust. Ma arvan, on, on muutumatu küll, aga nagu ma ütlesin, on kindlasti kasvanud võib-olla inimeste võime aru saada oma tegude tagajärjest erinevate arusaamade põhjendamise võime. Ma usun, inimkonnal tervikuna on kasvanud, aga kas see väljendub ka üksikutes inimestes, see on muidugi teistsugune küsimus, aga kui me vaatame, kui palju on kasvanud haritud inimeste hulk kui palju on neid inimesi praegu maailmas, kes oskavad lugeda, kes saavad raamatutarkusele ligi ja üldse tunda seda kultuuripärandit, mis mitme 1000 aasta jooksul on loodud, siis seal vahetult kasvanud. Selline mõiste nagu avalikkuse tekkimine ja niisugune võime asjadele ühiselt järele mõelda saab tekkida ikkagi siis, kui selleks muutuvad võimalused hariduse näol kommunikatsioonivahendite arengu tõttu. Need on kindlasti kasvanud ja selles mõttes me saame üksteise niisugustest valikutest ka paremini aru ja nende üle kaaluda ja järele mõelda, kui nendel aegadel, kus ainult üksikud inimesed raamatuid lugesid ja raamatuid teiste jaoks ümber kirjutasid. See kindlasti on laias laastus inimeste niisugust võimet maailma Mitmepalgelisus tajuda ja hea ja kurja ära tunda, kindlasti kokkuvõttes kasvatanud. Kes on üldse inimene? Inimene on kindlasti küsimus, seda on nii paljud kunstnikud ja filosoofid kenasti väljendanud. Ja ma usun, et see ongi inspireerinud võib-olla tuhandeid aastaid neid mõtlejaid ja neid loojaid teda avama, sest temas on nii palju erinevaid võimalusi ja kui teda on püütud kujutada sarnasena ühelt poolt jumalale ja teiselt poolt sarnasena, siis loomale ja leida, kuidas ta nende kahe pooluse vahel kuidagi oma eripära välja toob, siis ma usun, et see on küllaltki selline huvitav väljakutse olnud. Ma tulin just Rotterdamist ühelt konverentsilt, kus inglise üks juhtivaid eetikuid John Harris, kes on väga selline moekas ja palju avalikkusele esinev filosoof esitas oma ettekande, mille pealkiri oli Inimõiguste lõpp. Ja kogu konverents oli pühendatud just inimõiguste deklaratsioonile biomeditsiinis Oviedo konventsiooni tähistamisel aastapäeva tähistamisele. Ja kõik olid väga šokeeritud, et kuidas need inimõigused siis lõpevad. Tema ettekande mõte oli see, et ei ole üldse mõtet enam inimeste õigustest rääkida, sellepärast et tänane bioloogia areng näitab, et puhtaid liike ei ole ja me jõuame kindlasti varsti selleni, et me peame hakkama hübriide looma ja sellised hübriidid, inimese humal hübriidid, kindlasti on palju väljakutseid pakkuvad võimalused ja kohe varsti me saame seetõttu inimest kui liiki täiustada. Sest hoolimata sellest, et inimesel on olemas sellised uhked omadused nagu ratsionaalsus ja võimelisus teaduslikult mõelda ja tõde tunnetada, et need kõik on tal olemas, aga ta on sellest hoolimata kohutavalt avatav. Ta haigestub kergesti, ta elab kindlasti vähem kui 100 aastat või natuke üle 100 aasta ja on palju asju, mida tegelikult loomaliikidelt võiks üle võtta. Ja kindlasti teadlased peavad sellega edasi minema, et ei ole üldse varsti enam mõtet inimestest kui liigist rääkida. Ja noh, kui seda näidet nüüd võta, seda võib nii-öelda teaduslikult hakata seda harutama, et kas see on üldse võimalik ja millised hübriidid on võimalikud ja kas on olemas mingi inimene, väärikus, mis takistab meil kuidagi inimest kui liiki nii-öelda haavata. Unesco on öelnud teatavasti, et inimese genoom on, peab olema kaitse all, me ei tohi seda üldse mitte kuidagi. Võta ja me peame hakkama siis sellele mõtlema, mis siis inimeses nii väärtuslik on. Ma arvan, et see tegelikult provokatsioon lihtsalt näitab seda, et on tohutult raske tegelikult inimeste fineerida ja see, mille üle me oleme uhked, kui me inimesest räägime, ei ole ka sugugi kokku lepitud. Ja see niisugune arutelu selle üle, kas inimesed on kuidagi paremad kui loomad näiteks või kas peaksid olema nii-öelda võtma endale rohkem vastutust ja kohustusi või hoopiski õigusi, et see on tegelikult mõttetu ja noh, mõnes mõttes ta sellega siis sellist suurt diskussiooni teeb, teeb küsitavaks. Nii, et sellele küsimusele, kes on inimene, ma arvan nii nagu paljudele asjadele saab vastata kergemini siis kui me hakkame seda vastandama kellelegi teisele, et inimene on loom, sotsiaalne loom ja siis hakkame arutama sealt, et millised asjata juurde tulevad, erinevalt loomast või 10 tahame ideoloogilist põhjendust, siis hakkame arutama, mille poolest ta on viletsam kui jumal, sellepärast et näiteks tal on enda eksisteerimiseks veel igasuguseid muid asju vaja. Milliseid asju tal siis vaja on, kas ta saab olla täiesti altruistlik näiteks nagu mõned moraalifilosoofid mõtlevad, seda sageli tehakse nii-öelda vastanduse kaudu, aga nagu Harris ütles ja ma usun, et see liin on selles mõttes tõestatud, on väga raske tegelikult selle vastanduse kaudu jõuda selleni, mis inimene tõeliselt on, sest väga paljusid asju ta siiski jagab teiste liikidega ja see, mille üle ta nii uhke on, ei pruugi tegelikult talle uhkuseks sageli ka olla. Aga mida inimene tõeliselt tahab? No see on ka ju abstraktsioon selles mõttes, et kui me nüüd räägime, mida inimene tahab, siis kindlasti kui neid asju tema hakata, siis peaks võtma mingi sellise väga Essensialistliku käsitluse, et inimese loomus on olemas ja inimesel on mingid põhivajadused. No ma usun, et on õigus, nendel, kes püüavad mõtestada inimeste vajadusi läbi väga erinevate selliste mõõtmete, võib öelda, et inimene tõeliselt tahab näiteks füsioloogiliste vajaduste rahuldamist, aga tahab samamoodi psühholoogiliste vajaduste rahuldamist, et inimene tahab Maedust, ta tahab turvalisust, ta tahab kindlustunnet, ta tahab sotsioon poolse olendina, niisugust teiste inimestega, koostöö tegemise võimalust, seda, et teised teda aktsepteeriksid, tema väärikust austaksid, need on väga mitmed sellised erinevad dimensioonid, mida me ilmselt peame arvesse võtma ja kui me hakkame seda rääkima, missuguseid kohustusime teiste inimeste suhtes peaksime endale võtma, siis ilmselt tasub küll nende inimeste tõeliste vajaduste ja asjadele järele mõelda, sest siis me saame kergemini aru, mida me peaksime teiste suhtes silmas pidama, kui me oleme tema niisugustest põhivajadustest aru saanud, aga sellest hoolimata, et me need põhivajadused ükskõik, kas siis füsioloogilised, psühholoogilised, sotsioloogilised või sotsiaalsed vajadused, suudame ära defineerida. See, kuidas need väljenduvad, on erinevates inimestes, erinevates kultuurides, erinevatel aegadel väga erinevad ja seetõttu see inimene niisuguse suure tähega, ma arvan, ongi just põnev, et ta ei ole nii-öelda ette tähendab, ta ei taandunud nendele oma sotsioloogilistele vajadustele ega isegi mitte ainult psühholoogilistele vajadustele, vaid see, mismoodi inimene oma soovid sõnastab, kuidas ta enda väljakutsetest ja eneseteostusest aru saab, on iseenesest juba mingis mõttes kunstiteosed. Ma arvan, et see, kui me räägime, et iga inimene võib oma elus teha kunstiteose, ma arvan, et see algab peale sellest, et ta kõigepealt sõnastab enda jaoks oma eesmärgid või saab aru sellest, mis on tema roll või ülesanne selles maailmas ja asub seda täitma. Ja ma usun, et ei ole sarnaseid kahte elu kusagilt võtta. Sellepärast et see, kuidas ta neid oma vajadusi realiseerib või kuidas ta oma eesmärke sõnastab tõepoolest sõltub nii paljudest asjadest võib-olla väga paljuski ka sellest, milliste teiste inimestega ta koos on. Näiteks seesama Jaan Krossi viis oma elust rääkida läbi kallite kaasteeliste on minu arvates väga huvitav mõte, et tegelikult inimene oma elu kirjutades või oma elule tagasi vaadates ei teegi midagi, muudkui räägib sellest kellega koos ja kuidas ta oma elu elas, et inimese elu ei ole nagu mingi tema enda üksinda elatud elu vaid ongi just nimelt võrgukujuline elu, et see, kellega ta kui puutub, kuidas ta ennast teostab, see saab läbi teiste inimeste läbi selle ajastu nende kontekstides, kus ta elab, saab realiseerida ja see muudabki tõepoolest iga inimese niisuguseks unikaalseks olendiks. Kes ühtaegu siis elab küll oma soove ja vajadusi rahuldades aga teiselt poolt ise sihte seades endale seadusigi andes. See, mida Kant nimetab, et inimene on moraalse hundina imetlusväärne, mõtleb ta sel ajal just seda, et ta on selles mõttes jumala sarnane, nagu kant ütleb, et ta oskab endale ise teadusi anda, ta on ratsionaalne olend, kes suudab oma eesmärke sõnastada. Ja pärast on kindlasti oluline, et kui te küsite, millised on inimese vajadused või millised soovid, siis sinna juurde me kindlasti peame võtma, millised on inimese eesmärgid ja raske oleks öelda, milline on tervikuna inimese elu eesmärk. Aga milliseid eesmärke ta seab oma niisuguses igapäevases tegutsemises? See, ma arvan, teebki selle inimesest selle, kes ta on. Kas te olete püüdnud sõnastada ka enda elueesmärki? Nagu ma ütlesin, ma arvan, et võib-olla on see see vale otsida nagu sellist ühte suurt elu eesmärki või niisugust ühte elu mõtet, et kindlasti loogiliselt vaadatuna öeldakse, et inimese elu eesmärgiks ongi elu ise elu edasi kanda, et nii nagu inimene soovib nii-öelda bioloogilise olendina oma geene edasi näiteks anda, nii võib öelda, et jah, et eesmärgiks on see, et saagu mind palju ja need, kes teavad, kui tore, On lapsi saada, see on, ma arvan, üks eesmärk saab niimoodi täidetud, et sa näed enda kestmist ja saad seda jätkuvat eluga. Teatavas mõttes suunatasin rajal kasvab nii-öelda uus elu, see on kindlasti haruldane tunne. Aga teistpidi ma arvan, et koosneb tegelikult elu üsna paljudest väikestest eesmärkidest, mille teostumise poole sa püüad. Ja võib-olla vahe olekski sellega, et kui ma nii 15 16 aastaselt paaniliselt otsisin seda ühte eesmärki, mis võiks elus olla külla ja püüdsin kindlasti nii-öelda siduda seda ka elukutse leidmisega ja sellega, kelleks ma saada tahan ja ma arvasin, et on olemas üks selline suur vastus sellele, et miks ma siin maailmas üldse olen. Siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma saan aru, et inimese elu tegelikult on nagu mõnes mõttes ronimine üles mingit mäestikku pidi ja väga tähtis, et sa näed nagu mingit tippu. Aga on selge see, et mida rohkem sa sinna ülespoole ronid, seda rohkem ei ole see üldse mitte see tipp, mille poole sa püüdsid, vaid selle taga avaneb uus ja ei ole tegelikult kunagi sellist tunnet, et nüüd sa oled selles mäe otsas ja vaatad alla kaugele ja näed, missugune pikk elu sinu selja taga on või mis sinu ees laiub, vaid pigem on, ma arvan, see, mis inimest nagu liikumises hoiab, on see, et sa suudad mingisugust järgmist etappi nagu ette näha oskad endale seada seda sammu poole, sa lähed. Võib-olla sa isegi varised ja kukud aeg-ajalt allapoole ja, ja näed teisi kukkumas ja varisemas, aga sellest hoolimata oled nagu mingi sihi enda jaoks mõelnud, et kuhu poole sa liigud ja Ma arvan, et on hästi oluline see, et sa tunnetaksid, et see ronimine on võimalik. See oleks ahistav, kui sa näed, et sa ei saa kuhugi poole edasi liikuda, võib-olla see ei pea alati mäestik olema, võib-olla see võib ka olla, olla mööda mingit lagendikku edasi minna ja seal on eriti naljakas on see, et sa liigud kuskile poole, kus sa näed, et kauguses on asjad pisikesed, mida lähemale sa lähed, tegelikult nad muudavad oma mõõtmeid ja need asjad võivad muutuda sulle hoopis olulisemaks siis kui sa lähemale saad ja, ja kõik need niisugused mõõtmed muutuvad, aga midagi pead sa nagu enda silme ees hoidma. Minu meelest on raske liikuda, vähemalt minul kontseptsiooniga ei läheks kokku, kui ma mõtleksin paigalistumise peale, see kindlasti on sellised maailmavaated olemas ja niisuguse õnn võikski mõnede inimeste meelest jaan sellised mõttevoolud, kes leiavad, et õnn seisnebki selles, kui sa midagi ei soovi. Nii kaugele ma veel ei ole, et ma seda maksaksin võtta, et see on minu jaoks täiesti võõras, et ma kindlasti seostan niisugust tegutsemist, eneseteostust mingite eesmärkide seadmisega ja minu arvates on enamasti, et just need inimesed, kes ei suuda neid eesmärke seada ja need eesmärgid võivad väga erinevad olla. Need eesmärgid võivad olla teisi inimesi õnnelikuks teha või aidata või ümbritsevat natuke paremaks muuta või saada haridust kätte või õppida mõni keel selgeks või kasvatada laps suureks, et need võivad olla väga pisikesed, asjad võivad suured need asjad olla. Aga huvitav ongi just see, et, et ei ole sellist seisundit inimesel, kus ta tegelikult võiks ja öelda, et nüüd ma olen kõik saanud, mis ma soovin. Immanuel Kant ütles selle kohta, et tema meelest õnn seisneb selles, et nii nagu paljud filosoofid on arvanud, et õnn seisneb selles, kui kõik soovid täituvad, aga sellist seisundit ei ole üldse võimalik ja sellepärast ei ole könn võimalike, tema meelest ei olnud mõtet siis ka õnnest rääkida. Et minu meelest see ei pea olema tingimata kõikide soovide täitumine, vaid minu kontseptsiooni järgi on see pigem just nimelt see seisund või see tunne, et sa saad midagi oma soovide täitumise nimel teha ja sa liigud sinna suunas, kusjuures ootus ja tahtmine ja lootus on selle juures palju suurem ja palju tähtsam kui see, et sa lõpuks sellega Jõudsime väga loogiliselt nüüd väärtuste juurde, mis on väärtused? Väärtusi on ka väga mitut moodi, on defineeritud minu jaoks väärtused, on need asjad, mida me hindame, mida me võib-olla ka teistpidi kardame kaotada, et need on seotud selle niisuguse heakspidamise või hindamise protseduuriga ja nad juhivad selles mõttes meie tegusid, meie toimimist, sest kui me oleme need ära märgistanud, et need asjad on meile kallid, neid me hindame, siis me midagi teeme nende poole liikumiseks, nii et noh, lühidalt öeldes on väärtused meie soovide objektid, aga tõepoolest on on vahetevahel raske oma soovide objekte teada ja sellepärast öeldakse, et väärtustest saavad inimesed sageli aru või et nad väärtustavad just neid asju, mida neil parasjagu ei ole või mida nad hakkavad kaotama. Ma usun, et, Et tegelikult hea elu elamiseks tuleks enda jaoks selgeks mõelda, mis see hea elu on, et ma olen nõus Sokrates ega kes ütles, et head elu ei saa elada, kui sa hea, kui järele ei mõtle ja igaüks saab oma õnne üle järele mõelda ja Tõnele järelemõtlemine on hästi oluline. Ja miks ta oluline on, ongi just see, et ma arvan, et õnn on väga palju väärtustega seotud tuntud ja nende väärtuste üle peaks inimene järele mõtlema ja nagu ma ütlesin, sageli väärtuste puhul on see probleem, et me me ei oska väärtustada neid asju, mis meil käes on, et me seome väärtusi nagu nende asjadega, mis on meie soovide objektid, mida me alles igatseme. Me mõtleme, et kui me oleksime ainult rikkad või kui me oleksime kuulsad, küll me siis oleksime õnnelikud või kui me oleksime küllalt mõjuvõimsad või kui me oleksime küllalt tunnustatud, oleksin ma poplaulja. Küll ma oleksin õnnelik. Tegelikult on, ma arvan, olulisem, et inimene mõnes mõttes nagu näpistaks ennast ja ütleks, et kujuta nüüd ette, et see, mis sul on, äkki kõik läheks kaduma. Et mõtle, kui oluline, see, mis sul praegu juba käes on, näiteks sinu privaatsus, sa ei ole, sa ei ole kuningas, näiteks, et kujuta ette, et sa tahad kangesti olla kuningas aga mõtle hetkeks, mida sa tähendab pead, sa oled kuningas, sa ei saa mitte kuskile üksi minna, sa ei saa mitte kunagi teha seda, mida sa tõeliselt tahad, sa ei saa abielluda selle inimesega, kellega sa armastad, sest sul on kohustusi kuningriigi ees või sa ei saa üksinda minna metsa hulkuma, sest kõik kardavad sinu julgeoleku pärast. Kujuta ette praegusest erinevat situatsiooni ja ma usun, et sellisel viisil mõeldes no kujuta ette, et sa oled praegu terve, aga mida see tähendaks, kui sa saad teada, et sa oled lootusetult haiged, sulle tegelikult ei olegi rohkem jäänud elada kui võib-olla paar kuud näiteks. Ja sa hakkad nagu mõistma, et need asjad, mis sul praegu käes on tegelikult väga olulised ja ma mitte mingi hinna eest ei tahaks seda ära lasta kaduda. Mõtle selle üle, kui palju on sul rõõmu sellest, et sul on sõbrad või et sul on väikesed lapsed, kellega sul on seotud nii palju toredaid elamusi või toredaid lootusi, see, et sul on nende Est praegu raske hoolitseda, et sul ei ole vaba aeg, et, et õhtuti minna nendesse kohtadesse, kuhu sa võib-olla sõpradega tahaksid minna. Äkki see ei ole üldsegi sinu jaoks nii kohutav, sest et hoopiski sa hindad seda soojust, mida sa saad või seda rõõmsat naeratust, mis sa lastelt saad, palju rohkem, et et nagu näpista ennast ja mõtle, kas oleksid valmis nendest asjadest, mis sul praegu käes on, loobuma ja selle kaudu saad sa väärtustest nagu rohkem teadlikuks, et ma arvan, et see on see mõte, mille pärast niisuguste asjade arutamine, mis mind õnnelikuks teeb või mis on elus tegelikult oluline on hästi tähtis ja inimesed peaksid sellega minu arvates rohkem tegelema, sest sageli nad muidu saavad aru, mis mind õnnelikuks teeb siis, kui on juba liiga hilja selle üle mõelda, tagasi vaadates oma elule, näedsa missuguseid asju sa tegelikult oleksid võinud hinnata, muidu? Inimene elab ühiskonnas, minu arvates näiteks on need teie jaoks olulised väärtused, mis on jäänud nagu varjatuks ja siis vastuoksa need väärtused, millest teie nii väga ei peagi, aga mis justkui ühiskond ja, ja see ümbritsev maailm käib välja, kui suurte hästi oluliste väärtustena. No ma arvan, et kui vaadata nagu ühiskonda, kuidas ta on muutunud, siis minu jaoks võib-olla üks selliseid suuremaid muutused, mida ma olen nagu ümbritsevas ühiskonnas näinud, on see, et et järjest rohkem ma tunnen, kuidas minu noorusaegadel, kui me elasime Nõukogude okupatsiooni tingimustes kasvas meisse sallimatus igasuguste teistsuguste arvamuste vastu ja võib-olla see on midagi sellist, mida ma nagu olen pannud tähele nendes teistes ühiskondades, kus ma olen mõnda aega elanud või liikunud kuidas mõned niisugused väärtused nagu sallivus või nagu ka võrdsuse solidaarsuse tunne võivad olla mõnes ühiskonnas täiesti teistmoodi nagu kilbile tõstetud, kui selles ühiskonnas, kus kus mina oma nooruses elasin varases nooruses ma pean ennast ikka veel üsna oleks, aga praegu ma arvan, Eesti ühiskonnas ka on need rasked nagu juurduma, et see mõtlemine ikkagi, et on olemas üks õige tõde või on olemas üks õige vaade ja kõik, mis sellest erineb, on nagu hukkamõistetav või vähemalt taunitav, millega ma ei taha kokku puutuda, et ma arvan, et see on nagu meie ühiskonnas ikka veel väga, väga tugevalt juurdunud ja see on küsimus, kui kaua läheb aega, kuni ühiskond nii-öelda jõuab sellise arengu, nii et ta hakkab mõistma näiteks miks me peaksime kõiki inimesi pidama näiteks võrdseteks, hoolimata sellest, et nende võimed on erinevad, hoolimata sellest, et nad ise on teinud erinevaid asju elus mikspärast. Selline põhimõtteline inimeste võrdsus peaks üldse olema tunnistatud. Ma arvan, et sellega on meil niisugune arusaam, on nagu ühiskonnast, et Eesti ühiskonnas täiesti täiesti puudu ja see tähendab ka seda, et niisugust tegelikku solidaarsust, valmisolekut aidata neid, kellel elus näiteks halvemini on läinud, lihtsalt ei ole, sest me arvame, et inimene on oma ebaõnne või või mingi saatuselöögi või halvema positsiooni ühiskonnas lihtsalt ise välja teeninud sellega, et ta näiteks ei ole oma võimalusi ära kasutanud. Aga tegelikult inimeste võimalused oma elu üles ehitada või eneseteostust saavutada või teostada ongi erinevad. Et inimesed sünnivad väga erinevatesse perekondadesse. Et see, kas sa sünnid maal või linnas, kas sa sünnid rikkasse või vaesesse perekonda, kas sul on sellised geneetilised võimed või teised, ei ole sinu enda teha. Et see peaks tegelikult inimesi mõtlema panema, et meil oleks mõtet nii-öelda olla suurelised nende suhtes, kellel ei ole elus näiteks nii hästi läinud, et meil on kohustus aidata kõiki teataval tasemel elus hakkama saada või mingitest hüvedest osa saada. See minu arvates niisuguste kohustuste võtmine selles mõttes põhimõtteliste niisuguste inimõiguste tagamine või, või miinimumressursside jagamine kõigi vahel peaks olema. Ja siin ma mõnes mõttes tõepoolest olen mõelnud, et on ühiskondi, kes selle on väga tugevalt realiseerinud ja mis on neis siis teistmoodi mikspärast, nemad seda suudavad ja, ja meie ei suuda, miks me kõik arvame ja kuulutame seda vanasõna, et igaüks on oma õnne sepp? Ma arvan, et see meie õnne sepikotta. Ta sobib huvitava küsimusena. Mina sellega ei nõustuks, sest ma arvan, et tõesti, palju on meie enda teha. Aga sellest hoolimata kõik ei sõltu meist ja see tähendabki seda, et kui meil läheb elus hästi, siis me peaksime tänulikud selle eest olema ja olema suurelised aitama ka neid, kellel elus ei ole nii hästi läinud. Kui ma olin laps, siis ma olin küllaltki tujukas ja mu vanemad ikka ütlesid, et et mind oli väga raske kasvatada ja ma palju porisesinaga, et niipea, kui ma abiellusin, siis ma muutusin palju lahkemaks rõõmsamaks ja see on tõenäoliselt sellepärast, et sa ei saa endale paljusid asju lubada, isegi kui sa tahaksid olla pahur toriseja, pidada asju mõttetuks, mitte teha oma tööd ära, sest sa arvad, et see on kohutavalt raske, seal tekib nii palju nagu kohustusi teiste ees või teistel on nii palju ootusi sinule ja see kuidagi hoiab sind nagu ühes tükis ja paneb sind nagu õiges suunas liikuma ütleme, lapse rõõm näiteks. Näiteks jõulupuu üle on kindlasti see, mis sind rõõmsaks teeb, et ma olen mõelnud, et ma ei tea, kui ma jääksin Ponoksia üksildaseks, et kas ma viitsiksin tuua selle jõulupuu tuppa ja teda üksinda ehtima hakata, et mul on tunne küll, et võib-olla loodetavasti ikka tulevad lapsed ja lapselapsed ja me saame koos seda jõulupuud ehtida, et ainult iseenda jaoks midagi ilusaks teha tundub kuidagi nagu raiskamisena. Aga kui sa vaatad näiteks seda, missugune on lapseootus, kuidas ta jookseb hommikuti alla, vaatame, kas päkapikk on midagi sussi sisse toonud, see on minu jaoks võrratu, lihtsalt see on niivõrd tohutult tore elamus vaadata seda tema rõõmu ja sellest rõõmust saad sa ju ise ka selle rõõmu tagasi nagu või see muutub mitmekordseks. Aga millest puudust hullata, noh, nii kummaline kui see ka ei ole tunnengi puudustele ajast iseenda jaoks, et selles mõttes on see õige, et oleks rohkem aega neid mõtteid lõpuni mõelda, mis peas juba tekkinud, on laineid ära väljendada, ära rääkida, kirja panna, et see on kindlasti kõige suurem puudus. Kuidas lahendada mingisugust väärtuskonflikte, mis tekib siis, kui jälle kaks valikut ja tõesti ei tea, mida valida, millest peaks lähtuma. See on hea küsimus, sellepärast et ma arvan, et üks raskemaid asju minu jaoks elus ongi valida kahe hea asja vahel. Et ma olen kindlasti oma loomult Maximalist ja ma ütleksin peaaegu alati, et ma tahaksin mõlemat. Ja see võib alata peale sellest näiteks, et sa võid tahta korraga teha kõvasti tööd ja samal ajal, et sul oleks suur tore pere ja palju lapsi, et see on juba iseenesest üks piisavalt suur väärtuskonflikt, et kuidas ennast töö ja perekonna vahel jagada. Ma mäletan, kui ma olin 17 ja pidin otsustama, mida ülikooli õppima minna oli minu jaoks tohutult raske otsustada. Ma ei teadnud, kas ma tahan saada arstiks või tahan saada ajakirjanikuks. Ja terve viimane gümnaasiumi või keskkooli viimane klass oli pühendatud sellele, et ma kogu aeg mõtlesin, missugune valik oleks õigem ja mikspärast ma ühte või teist peaksin valima. Ja kindlasti oleks tookord võimalik olnud mõlemat teha, ma vist olekski mõlemasse korraga astunud, et õppida, õppida mõlemaks. Ja nüüd ma olen õnneks leidnud, palju aastaid on mööda läinud ja filosoofiast olen ma leidnud sellise toreda teooria, mille nimi on pluralismi ja väärtust. Realism lubab meil nimelt pidada mitut asja objektiivselt heaks ja mitte öelda ära, missugune väärtus on tähtsam kui teine. See tähendab, kui ta eitab pluralismi, eitab nagu Ühte sellist mõistlikku süsteemi, mis ütleks ära, et näiteks elu on kõige tähtsam väärtus või ütleks ära, et et õnn on kõige tähtsam valuvaba olek kõige tähtsam. Kuid need ei ole nii-öelda absoluutsed väärtused, millest me mitte mingil juhul ei taganeks, siis jääb meile võimalus nii-öelda kontekstist sõltuv ana öelda, missuguse väärtuse. Me seame esiplaanile. Ja mulle, nagu tundub, see väga-väga mõistlik teooria, sellepärast et ära öelda, et on mõned kütused, millest ma mitte miski hinna eest ei ole nõus loobuma panevad meid olukordadesse, kus me muutume väga dogmaatiliseks, kus me tegelikult minu arvates võime ohverdada midagi, mis mingis kontekstis hoopiski olulisem on, mis on hoopis kallim või hoopis tähtsam. Ja sellepärast väärtuskonflikti nii-öelda lahenduseks minu arvates kõige õigem ongi see, et me peame seda olukorda põhjalikult analüüsima, et me võime rääkida, väärtus konfliktidest väga erinevad Nendes valdkondades, näiteks kas me peaksime lubama sallimatust mõningates olukordades, näiteks, kus teised meie suhtes on sallimatud mida on toonud meil näiteks terrorismi ohu suurenemine maailmas või mingisugused sellised asjad nendes olukordades tõepoolest muutubki küsimus selleks, et me peame seda olukorda nii-öelda lahti võtma ja vaatama, mikspärast me seda väärtust peame tähtsamaks kui teise. Ma ei ole selles mõttes relati vist, ma arvan, et samas sellised moraalitõed ja asjad, mille suhtes me nõustume, et ei ole nii, et on mingi kultuur, mis mis meist täielikult erineb ja seal need asjad ei kehti, ma ei ole selles mõttes relatiivist ja ma arvan, et realatiivismile on ka päris ohtlikud tagajärjed. Et kui me võime mõningates kultuurides väga ebamoraalseid praktikaid sellisel juhul õigustama hakata. Et ma usun, et on sellised kokkulepped, võimalikud, missugused asjad on objektiivselt väärtuslikud, mida me peaksime kaitsma. Ja on ühiskondi tõepoolest nii-öelda tegelikkuses, kes seda ei tunnista, aga siis ei ole küsimus mitte selles, et neil oleks teistsugune moraal, vaid. Ma arvan, et seal on näiteks moraal ei ole üldse piisavalt hinnatud. Sest tõelised need konfliktid, mida sageli tuuakse, et mõningates ühiskondades tehakse ebamoraalseid asju ja meie seisukohalt ebamoraalseid asju ja et me peaksime seda lubama, sest nad on lihtsalt teine kultuur, näiteks mõnedes kultuurides vaatasin just hiljuti ühte dokumentaalfilmi Pakistanis. Tüdrukud lähevad kooli ja nendele tüdrukutele visatakse hapet näkku, sellepärast et naistel ei ole õiguskoolis käia ja, ja see noh, nii-öelda peaks hoidma siis emasid tagasi, oma tütreid kooli saatmast. Et kas me saaksime ja öelda, et mingis ühel grupil see kindlasti ei ole ka mitte kogu moslemi kultuuri nii-öelda eripära, et nad niimoodi vägivaldselt naiste hariduse kallale lähevad. Kui öelda, et näiteks sellel grupi arusaam on selline, et naistele on haridus paha ja laskem neil niimoodi elada. Siin jälle tulles tagasi selle inimloomuse juurde, saame me öelda, et vaat inimloomusele on mõningad asjad omased, mille pärast me peaksime ütlema, et teise inimese kahjustamine igal juhul on halb. Aga ütleme, et kui inimene on sunnitud olema keskkonnas, kus enamus inimesi on teistsuguste väärtustega, kui tema, ei saa sealt nagu lahkuda. Et kuidas siis toimida? Loomulikult ongi nii, et nagu te ütlesite, et inimese muudab õnnelikuks just see jagatud väärtuste niisugune ruum või, või tunne, et, et teised peavad oluliseks samu asju. No ma ütleksin, idealistina, ütleksin ma seda, et kindlasti üks võimalus on muidugi püüda teisi oma väärtuste paremuses veenda või katsuda neid panna mõtlema, miks neil teistsugused väärtused on. Aga teistpidi, eks ole tõepoolest olnud inimestel üks võimalus, see, mida nad elus ütleme, mida nad siis tegelikkuses igapäevases elus toimetades teevad, aga teistpidi sellised sisepakendus, et kindlasti on võimalikud ja vahetevahel ma arvan, ei ole isegi oluline, see, kes on parasjagu meiega samas ajaruumis koos. Et paljuski sa võid olla elada mingis mõttes nagu kandes seda teadmist, et kusagil ruumist kaugel on olemas need inimesed, kes sinuga samu väärtusi jagavad. Need võivad olla minevikus, need võivad olla lihtsalt ruumis kaugel mõnes teises ühiskonnas. Ja see kuulub jällegi sellise inimeseks olemise suurepärase võimaluse juurde, et tal on olemas kujutlusvõime, tal on olemas mälu ja tal on võimalus elada sellises vaimses ruumis, mille ta ise loob ja ma usun, et et tee nisukesed totalitaarsed, ühiskonnad on mõnes mõttes samasugused asjad nagu vanglad, kus sa jääd tugevaks või eluvõimeliseks just siis, kui sa lood enda jaoks vaimseid sidemeid teistsuguste ruumidega või teistsuguste olenditega, kes paiknevad sinust võib-olla isegi mitte nii-öelda teises ruumis, vaid vaid isegi ajalises mõõtmes, no näiteks kas või meie enda eesti kultuuris võiks öelda, et paljude jaoks oli palju olulisem see, mida vanaema rääkis kuldsest eesti ajast või keegi räägib isegi sest Rootsi ajast, mida sa kunagi ise pole läbinud, aga mis ometi annab sulle julgust, et asjad võivad ka kuidagi teistmoodi olla. Ja seda võimalust peaks nagu kasutama, kui sa tõesti mingil põhjusel oled, oled häiritud, sest me ei ela tegelikult ainult mitte mitte selles hetkes ega selles ruumis, kus me oleme, vaid meie intellektuaalne potentsiaal võimaldab meid panna ennast kujutlusvõimega paljudesse muudesse olukordadesse ja minu jaoks on olnud tegelikult ütleme, selles mõttes väärtuste allikaks küllaltki palju, ikkagi kirjandus. Just see, et ma olen lapsest peale nautinud seda võimalust panna ennast kujutlusvõime abil mingisse teise olukorda või kellegi teise nahka ja mõelda, mida tähendab elada elu hoopis teistes tingimustes. Igast lugemisest on jäänud mitte ainult selline esteetiline elamus või kirjanduslik elamus, vaid ka just niisugune moraalne elamus nagu läbi elada, Ta mingisuguseid teisi valikuid või võimalusi, mida sa tegelikus elus võib-olla ei saagi seda teha. Aga mida sa läbi kirjandustegelaste saad nagu tajuda, see on minu arvates hästi oluline, et loomulikult saab seda ka läbi filmide ja teatrietenduste ja muude, aga minu jaoks kirjandus all olnud võib-olla kõige rohkem selleks võimaluseks, sest kirjandus annab just nimelt selle sisevaate, ütleme, filmi puhul on, on väga sageli sa jääd nagu selleks pealtvaatajaks, kes näeb, kuidas teised liigutavad ja sa jääd ikkagi sellest teisest inimesest mõnes mõttes väljapoole. Ka kirjandus annab sulle nagu selle materjali, mida sa kujutlusvõime abil nii-öelda läbi enda lased ja see võimaldabki sull panna ennast nii-öelda teise inimese nahka ja tema mõttekonstruktsioone või tema kuid koos läbi teha ja see on minu arvates moraalselt hästi kasvatav, et see on mõtlemine tööle, kes ma olen ja kes ma tahaksin olla, on läbi erinevate elude, läbi erinevate situatsioonide, see kõige suurem võimalus, sest me elame praegu ikkagi juhuslikult mingis ajas juhuslikult, mingis kultuuris juhuslikult mingisuguses kontekstis. Aga see on selline piiratud võimalused ja see, mida me enda eluga teeme, on mõnes mõttes ikkagi kuidagi ette ära määratud, sellepärast et et see on määratud nende tingimustega, mis meie meie ümber on, aga kirjanduses ja selles mõttes vaimusfääris ei ole need võimalused piiratud ja seisma rännata nagu läbi nende valikute palju suuremal määral. Üks selline huvitav raamat, millele ma olen mõelnud sellise aja dimensiooni üle või selle üle, miks me satume mingisse hetke, on näiteks Jaan Kross, pakub selliseid võimalusi, Mesmeri ring või paigallen näiteks Mesmeri ring, kus vaadata, kuidas üliõpilased elavad oma korporatsioonielu ja ja seltsielu ja üldse ei taju seda, mida see tähendab, kui ühiskond äkki muutub, kuidas neile kõik see tuleb nagu täieliku šokina ja kuidas äkki kõik need võimalused, mis neil elus olid, lõigatakse ära ja nüüd on küsimus, kuidas nad ikkagi jäävad inimeseks, kuigi kõik ühiskondlikud tingimused muutuvad. Ja paigallend hoopis teistsuguse võimalusena, et kuidas sa pead nii-öelda tahtes teatud valikuid teha, tahtes omaeneseteostust teostada. Kõik need võimalused ongi surnud äkki ära võetud ja mida see tähendab tegelikult oma elu elada nende piiratud võimaluste piires ja tähendab pidevat otseselt valikut, mis on sinu jaoks tähtsam, eks ole, kas muganduda, kas kohanduda, alla anda selleks, et midagi enda eluga teha. Või leppida sellega, et ma jään nii-öelda moraalselt tugeva selgrooga, aga ma ei lenda mitte kuskil, eks ole, ma olen see paigal lendav olend, kelle lennuvõimalused kärbitud ma olen nii-öelda moraalses mõttes tugev inimene ma ühelegi ahvatlusele vastu ei hakka. Valetama ei tee mingisuguseid kompromisse, aga ma lennata ka isa ja minu jaoks see niisugune ühiskondlik dimensioon ja sisse minu moraalne mina, kuidas ma ennast selles ühiskonnas teostan on minu jaoks nagu see kõige-kõige huvitavam küsimus ja seda pakub kirjandus võrratuna just nende kontekstide vahetumise mõttes mõtisklemiseks. Sarjas Õnne õpikoda sepikoda ja trepikoda oli külas Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor Margit Sutrop. Jutuajamise teema oli väärtused ja ühiskond. Muusika Robert irjeltherilt klavessiin il Ene Nael ja Kristiina Are pala pealkiri lilled, kampsunid ja informatsioon. Ööülikool tänab koostöö eest Tartu Ülikooli eetikakeskust. Haridusministeeriumi ja Tampere maja. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2008.