Lepo Sumera valsi viiulile ja klaverile esitasid Niina murdve ja Kersti Sumera. Muusikakeskkool on saanud 25 aastaseks. Sellel puhul on meil juba üks saade eetris olnud perekond ees peredega. Ja seekord tahaks rääkida siis Kersti ja Lepo Sumera säraga, kellest küll üks on muusikakeskkooli vilistlane, nimelt Lepo Sumera. Tunneme teda hästi kui heliloojat, aga tema abikaasa on samuti seotud muusikakeskkooliga, kuna ta on selles koolis õpetaja. Tütar Kadri-Ann õpib samuti samas roolis tahakski alustada sellise küsimusega. Mis on siis õieti muusikakeskkool meie kultuuripildis meie lastele ja meile endile, millise tähendusega on, on see kool näiteks sinu jaoks, Kersti? Igal juhul on muusikute ettevalmistuseta tase hästi palju tõusnud selle aja jooksul, kui muusikakeskkool on eksisteerinud, sel ajal, kui mina õppisin, siis siis oli, piirduti palju vähesema, aga, aga praegu on ka tehniline tase ja muusikaline tase on väga läinud kõrgemaks, nii et ikka muusikakeskkooli lõpetajad väga paljud on juba enam-vähem valmis kunstnikud ja neil on konservatoorium siis veel ees ja kogu elu valvusitseerimiste eest. Kas sinul on sattunud väga head õpilased tähendab hea materjal, kellega töötada? Mul on olnud igasugust materjali ja mul on olnud igasugust tööd, ka alguses töötasin põhiliselt kontsertmeistrina ja viiuldajaid, ma ei saa ju nimetada oma õpilasteks, nad on siiski pooleldi minu õpilased. Ja samuti mõned puhkpillimängijad. Aga kuidas üldse sinu eluga seostub, see kool sa ju näed, milline on sinu abikaasa, tähendab, kas on siin ka midagi sinu arvates mingi osa ka sellel koolil või on lihtsalt tegemist juhusega, et et on muusikakeskkooli lõpetanu? Ma ei oska seda öelda, kui palju need tema areng sõltus sellest, kas ta need muusikakeskkoolis õppis või mitte, küllap ikka see avaldas mõju just nimelt muusikakeskkooli õhkkond. Aga siis ta oli veel nii noor kool, siis ei olnud see õhkkond nii palju välja kujunenud, kui see praegu võib-olla. Vastupidi, et siin ma olen paljudega rääkinud just nii, et et algaastatel oli nagu see õige vaimsel koolis ja, ja kuidagi, et nüüd on niimoodi rajoonikooliks muutunud või muutumas isegi ja, ja kuidagi see vaim hakkab ära kaduma sinna kuskile kivimäe mändide vahel. Kas sellist tunnet nagu ei ole? No võib-olla on see väike nostalgia ka, et kõik, mis vanasti oli, oli paremini, mis meie nooruses oli. See on jah, see mina ei oska nüüd võrrelda neid algastet praeguse ajaga, sest ma praeguseks aga selge on see, et, et need aastad, kui meie selles koolis õppisime õieti seda kooli polnud, siis olemaski veel sellepärast, et mina olin neljandas lennus, meil ei olnud oma maja ja ei olnud ka kõiki oma õpetajaid, sellepärast et osa õpetajaid tuli meil 22.-st keskkoolist, osa oli meil seitsmendast keskkoolist. Ma tulin muusikakeskkooli seitsmendast keskküljest ja paljud reaalainete õppejõud olid mul juba ennem seitsmendast tuttavad, nii et see õhkkond oli muidugi hoopis teine. No mida mina, eriti eksootilised praegu mäletan, on see ringijooksmine ühest koolist teise meil osa tund toimus praeguses vanas konservatooriumi hoones Suvorovi puiesteel. Osatundideks läksime, 22. keskkooli osa, tunnid toimusid seitsmendas keskkoolis, niisugune käisime klassidega ringi jooksmine ja samas me saime nagu teiste oma kaasõpilastega väga vähe kokku neid päris pisikesi pudinaid, kes siis ka koolis olid, neid me üldse ei näinud tegelikult ja ja mõned meie kooli vanemad klassid kohtusime kuskil niimoodi tänaval ja samas, et see kool sai organiseeritud niisuguste väga teo võimekate inimeste poolt, kes ilmselt omasid suurt perspektiivitunnet ja ta nägid selle kooli tulevast tähtsust meie muusikaelus, mis tal kahtlemata praeguseks on. Siis see entusiasm kandus ilmselt ka meisse. Ja nüüd see, millest sa alustasid ekas praeguses koolis on mingisugune niisugune entusiasm langenud võrreldes sellega, mis oli, kui minu järgi 21 aastat tagasi kolossaalne aeg inimese elus juba, eks ole, aga, aga ka terve terve meie muusikakultuuri ajaloos on ta ju täitsa tähtis, tähtis aeg juba suur Aegi, nii et Aja jooksul muutuvad ju väga paljud asjad, mul on niisugune tunne, et osa sellest tundest, et tookord oli entusiasm suurem, on muidugi nostalgia, sest noh, me olime siis kõik nooremad, aga teisalt kindlasti oli, oli see kool täiesti võrreldamatu praegusega. Kas ma vaatan natukene nii kõrvalt kui ka seestpoolt, sest noh, tüdruk õpib selles koolis ja, ja abikaasa on seal õppejõud ja ja ise mul on mõned hakultatiivsed kompositsiooni õpilased selles koolis, mul on tunne, et on läinud nagu rohkem konveiermeetodi peale sa õpetamine ja ja sealhulgas ka muusika õpetamine, see on selge, et igasugune tehnika see puutub, siis nüüd vormistamist kassis pianistlik tehnika või, või viiulimängutehnika võistlus miljonit, olgu see peab olema täiesti niisugustel kindlatel ja reaalsetel alustel sees ei saa olla õhust võetud lõpetamiseks on vaja kindlat metoodikat ja sedasi kool kindlasti annab. Aga samas niisugust huvitatust kõigest uuest, mis muusikas toimub? Seda on kahtlemata praegustel õpilastel, ma ütlen kahtlemata, kuid noh, ma lihtsalt ei kahtle, selles on seda vähem, ma mäletan. Tekkisid niisugused pundid, kes, kes huvituksid uuest muusikast ja kõik, mis tookord moodi poodi tuli. Kahtlemata oli seda vähem, kui praegu sai ära ostetud ja, ja noh, laenatud teineteisele ja kuula läbi uuritud, läbi uuritud ja tol korral hakkasid käima Varssavi sügised ja ja raha kevaded ja nagu seal seal kõlanud muusika vastu tunti suurt huvi ja need plaadid kuulati ragisemiseni läbi. Märk on ka see, et praegu toimus ju just äsja lõppes, eks ole, kaasaegse vanamuusika festival, kus suhteliselt vähe nägi muusikakeskkooli õpilasi, aga siin on mitu põhjust pahandada õpilastega, kellel on nii kohutavalt suur koonused, sul jääb lihtsalt aega vähe väheks vaba aega ja, ja samal ajal, kui on ikka nihuke tamp peal kaob ka mõningane niisugune huvitatus ja elevus selle vastu. Ma mõtlengi, et, et küllalt suur põhjus selleks, et need lapsed on võib-olla võib-olla tõesti, et vähem huvitatud, kui, kui nüüd varem oldi, on lihtsalt, nad on niivõrd koormatud, et nad neil ei jätku enam energiat, isegi kui aega jätkuks, mis on ka omaette, et juba sõidud edasi-tagasi, sinna kaugele kivimäele ja ja tunde on palju pikad päevad harjutamine kõik, aga isegi, et kui jätkuks aega, siis energiat ei jätku enam, lihtsalt ei jaksa võtta, tunda huvi veel igasuguste muude asjade vastu, nii muusikas kui ka muidu üldiselt. Aga kas siit ei tule välja näiteks selline probleem, me just rääkisime, et kes on siin 20 aastat käinud tagasi käinud selles koolis või 25 aastat tagasi käinud, väga paljud nendest inimestest annavad praegu tooni täiesti muusikaelus. Võib niimoodi öelda, et muusikakeskkooli vilistlaskond siiski Peab ära praeguse seisundimuusikaelus. Aga mis saab nüüd uuesti, kui, kui nüüd see põlvkond lõpetab ja kui nemad jõuavad muusika kuskil 20 aasta pärast või niimoodi puudub selline noh kuidagi selline entusiasm või selline vaimne tahtmine, nagu siin oli juttu sellest uue muusika uurimisest või või kasvõi seal olid need häbeningid ja oli niisugune kuidagi millegi poole pürgimise niisugune taheri tohutult tugev. Et kui see tahe nüüd puudub, tähendab, kas see ei hakka kunagi mõjutama ka üldist seisu muusikaelus? Tähendab, kas see tähendab mingit langust, siis? Kõigepealt ei saa suhtuda ühessegi niisugusesse ajalooprotsessi liikumisesse ainult üheselt, et see on hea või see on halb, et nii on, nii on kehv, nagu praegu on ja vanasti oli palju parem seibi mitte kuhugi, need õpilased praegu õpivad muusikakeskkoolis, need on kahtlemata tehniliselt on, ma ei tea, mitu korda paremini ette valmistatud, kui meie olime, nii et praegu hea külg ja muidugi ja praegust, no see on muidugi täitsa subjektiivne arvamus, aga näiteks mingisugune kaheksanda klassi pianist on, on umbes sama tugev kui meie lennunäiteks 11. klassi päist. Näitavad ju kasvõi need konkursidki Tšehhimaal ja. Nii et siin ei ole mingit mingit kahtlust. Selge on see, et meie, kes me tookord lõpetasime, eks meie tehnika oli ikka natukene vee peal ja, ja nii see tehniline ettevalmistus oli veel kehvem, sedapidi millegiga korvama. Ja pidigi korvama selle selle lahtiste silmade lahtiste kõrvadega, mis mujal tehakse. Sest noh, see on ikka nii, et et kui ühest kohast midagi puudu jääb, siis nagu tahad teisega asendada seda nii et see põlvkond, kes nüüd tuleb muusikasse, see on kahtlemata tehniliselt palju paremini ettevalmistatud ja vot sellel pinnalt võib hakata midagi edasi sündima üldse. Sest, sest kui on tehniline ettevalmistus kõrval korras, kui professionaalne ettevalmistus on korras, siis alles sealt hakkabki töö tegemine peale. Nii et see on väga rõõmustav see tulevik, mis meid ees ootab, kui see kooli hästi töötab edasi? Muusikaliselt. Aga kui nüüd rääkida nendest puudustest siin natuke on puudutatud neid teemasid, mis kolmatus minu arust üks väga suur puudus on siiski see, kuskohast see koolis asub. Kena on, see asub mändide vahel aga teisalt on tõesti nii, et kui üks pisike teise klassi pudin hommikul sinna kivimäele läheb noh, ma ei hakka tooma neid absurd võrdlusi näiteks Lasnamäe neljandast mikrorajoonist või, või Meriväljalt, siis selge on see, et terve päeva veedab kas kivimäel või bussis. Ja kui veel tahta, et ta sealt Lasnamäelt sõidaks õhtul kuskil Estonia kontserdisaali kontserdile, siis oleks minu arust täitsa ülim lapsepiinamine. Minu arust kool peaks siiski asuma kesklinnas. Kui me räägime siin maitsetest kohtadest, mis kahtlemata oleks ka eeldus siis ta peaks tõesti asuma nisus vaikses kohas kesklinnas, kus oleks ligipääs nii kontserdi saalidesse kui ka mujale näitusesaalidesse ja ja siiski kuulaks lihtsalt kultuurielukeskuses minnes sinna muusikakeskkoolihoonesse, minul igal juhul noh täielikult pärsib igasuguse tahtmise midagi muusikat teha või ma üldse ei saa tegelikult aru, kuidas seal võivad kontserdid. Aga see ongi hull, aga kui harjutakse harjutakse ära ikkagi niisuguse ümbrusega niisuguse majaga, siis, siis see on juba päris niisugune pauk. Tegelikult tõstetakse kasvatusele, kui me sellest räägime. Sest tegemist on siiski ühe meie eliitkooliga. Ma ei räägi sellest, et ta oleks nüüd parem kui mingisugune teine kool, vaid ta on kindlalt suunitletud eriotstarbeline kool ja selles suunas on ta kahtlemata eliitkool. Kõlab Lepo Sumera klaveripala lugu liblikas, kes ärkas talvel üles Kadri-Ann Sumera esituses. Ma ei tea, lebo nüüd võib-olla vahepeal räägiks sinuga kui heliloojaga tähendab, sinu vaatenurk ja, ja sinu seisukohad üldse praeguse muusikaelukoha pealt Eestis. Ja seda võrreldes laia maailmaga. Mis meil siin võrrelda on, meil on üksikud tipud niisugune küllaltki lai keskpärasus nagu igas riigis, kus, kus on tegemist muusikaeluga. Noh, kui me räägime nüüd eesti muusikasituatsioonist, mis on meie suureks puuduseks, on see, et kõik on kontsentreeritud Tallinnasse võttes eeskuju mõnikatestki teistest maadest, noh võiks kõikides pisikestes linnades toimuda, noh, kaasa arvatud näiteks Kärdla võiks toimuda niisugune oma muusikaelu Statsionaarne muusikaelu, mitte külaline. Ja siis muidugi ka niisugused kõrgproffid peaks nagu sagedamini külastama niisugusi, niisugusi, linnu nagu võrud ja palgad ja linn on palju. Aga kuidas neid nagu stimuleerida, sinna? See see ongi, see ongi niisugune asi, et ühelt poolt, kui näiteks Viljandi on oma laste muusikakool, mis töötab väga ilusti tänu kalledandale, kes on kes on seal suur entusiast. Ja sellelt pinnalt võib hakata Ta tegutsema niisuguses Viljandi-suuruses linnas oma muusikaelu, oma eliit ja, ja oma mingisugune seltskond seal võivad minu poolest hakata tegutsema näiteks kvartett ja niisuguseid ansambleid, mis loovad mingisuguse oma kuulajaskonna. Ja see on nüüd niisugune viljakas pinnas, kuhu siis näiteks ütleme Tallinnast või kuskilt mujaltki tulnud külalissolist saab seda seemet lihtsalt paremini edasi kasvada lasta. No näiteks Viljandi puhul on isegi ju selline pretsedenti olemas, seal täiesti toimuvad ja need vanamuusikafestivalid ja kusjuures on vanamuusika ansambel täitsa tasemel olemas ja isegi üle liidu tulla. Aga aga meil on siiski see muusikaelu liialt kontsentreeritud Tallinnasse, siin on omad põhjused, vot seesama Eesti raadios ja asub Tallinnas. Jaa, aga filharmoonia ja ja televisioon ja kõik niisugused asutused, mis, mis tarbivad muusikat, need asuvad Tallinnas välja arvatud nüüd Tartu Vanemuise kant, aga kas või seesama Vanemuise probleem, kus on komplekteerimate orkester siiamaani? See on ebanormaalne situatsioon, seda saaks nimetada siiski niisuguseks kõrgtasemel liseks muusikaelust. Samuti võiks olla Tartus ka sümfooniaorkester. Ja muidugi jah, aga see tuleb ikkagi sellest, et meil ei ole ka praegu vist ette näha, et, et oleks konkurss instrumentalistina vahel, et näiteks ERSO-s see oleks oleks kõik kohad täidetud ja siis oleks veel konkurents kaedget, kes seal istub ja kes selles istub, selles mõttes meil päris rõõmustab, et muusikakeskkoolis on ka loodudes joone fakultatiivne võimalus õppida loomingut. Ja minul on ka päris mitu loomingu õpilast. Kõige noorem nendest oli neljandas klassis, ta hakkas minu arust käima päris huvitav nendega töötada, sest sest need lapsed ei, nad ei ole veel. Noh, nad ei tee seda veel tööna, vaid mul paistab, et seal on päris suur niisugust lõbu ja rõõmu eriti väikeste laste juures tahaks ühekülgsust kuidagi nagu sellest hoiduda, et ei oleks ühekülgne arusaamine muusikast. Ja siin oleks tõesti väljapääs see, et, et oleks, ütleme näiteks plokkflöödiansambleid või orkestreid lausa, kus on löökriistad. Kujutan ette seasmusega keskust, täiesti võimalik. Siit oleks võimalik muusikat kirjutada nendele pillidele, nendele orkestritele ja kui üks pisikene, viienda klassi, no mis tal pole enam pisikene, ta kuuleb oma lugu, näiteks orkestri ettekandest on hoopis kõrgustust. Lepo Sumera faasi improvisaator viiulile ja klaverile esitavad Niina murdve ja Kersti Sumera. Ma küsiks teie käest veel lõpetuseks kummagi käest kolm soovi, kui oleks võimalik pöörduda kuldkalakese poole. Need võivad olla oma erialaga seotud, kooliga seotud, kui ka täitsa suvaliselt. No mina siis helistan juba esitada kooliga seoses need soovid. Esiteks, et kool saaks linna ja ilusatesse ruumidesse, no eelkõige linna teiseks etteõppeks trammid, programmid oleks pisut inimlikumad meile lastele ja kolmandaks, tähendab, see peaks olema esimeseks suurt muusikaarmastust nendele lastele, kes seal õpilane Nojah, sa andsid oma kolm soovi nüüd nii idealistlikel eesmärkidena, mina olen selle probleemi endale juba pisikesest peast ära lahendanud, mis ma selle kuldkalakese käest küsiks, see esimene ja tegelikult ainuke soov on, et mis on mulle ikka seda kolm soovi täita, lased, laseme lõpmata palju suure täita. See on esimene ainuke ja siis noh, muidu mul lõpmata palju soovid, mida ma võin üksteise järgi mõne väikse näite siis nendest paljudest soovidest. No see läheb juba nii isiklikule ja üldisele pinnale, tähendab, ühelt poolt ma tahaks muidugi olla. Idealist, ja tõesti soovida ka sama asi, mis Kerstit, teisalt terve rida isiklikke soove ja põhiline, mille ma enda kallal töötan, et sa oma töödega tehtud kõik, mis, mis teha, tuleb tihtipeale nagu ei taha ja ei jaksa ja vahest rumalasite lihtsalt ei viitsi ja aga tuleb ennast tagant sundida ja, ja see töö, mis tegemata jääb, ega see ei saa igavesti tegemata jääda, lihtsalt ma lükkan pidevalt, tõid homse päeva peal, ma sooviksin, et ma ei peaks nii palju homse päeva vallutama, teeks täna ära üpris varamis. Täna tehtud see homme hooleta. Lepo Sumera ostinaato variatsioonid esitatud Kersti Sumera.